Helme linnus — keskaja uurimata teetähis

Arvi Haak, arheoloog SAKALA 27.02.2007

Helme linnus on tähelepanuväärne ka seetõttu, et selle keskaegseid müüre on maapinnal kõige rohkem säilinud.

Ajaloolisel Viljandimaal asus keskajal viis ordulinnust: peale Viljandi veel Põltsamaa, Karksi, Tarvastu ja Helme.

Nende rajamise aeg ja põhjused, omaaegsed funktsioonid ning saatus olid väga erinevad. Samuti on erinev nende linnuste kujunemisloo, ülesehituse ning hävingu kohta olemasoleva info hulk. Eelisseisus on komtuurkonna keskus Viljandi. Oluline on pöörata tähelepanu ka teiste tollaste linnuste saatusele.

Tänapäeval Valga maakonnas Pärnu—Tõrva—Valga ja Viljandi—Kärstna—Helme tee ristumiskohal asuv Helme linnus paistab silma seetõttu, et selle keskaegseid müüre on maapinnal enim säilinud. Samas pole paraku nimetada ühtegi arheoloogia- või arhitektuuriajaloolist uurimust, mis linnust põhjalikult käsitleks. Isegi 1932. aastal koostatud koguteoses «Valgamaa» on sellest vaid mõni rida ning needki hajutatud mitme alajaotuse vahel.

Möödunud aasta suvel leidsid Helme ordulinnusel allakirjutanu juhatusel aset esimesed teadaolevad arheoloogilised kaevamised. Kahe proovikaevandiga soovisime selgitada linnuse rajamisaega, samuti linnusehoovi ladestunud kultuurikihi vanust ja iseloomu. Töid rahastasid riiklik programm «Lõuna-Eesti keel ja kultuur» ning Eesti Teadusfond.

Kas ka muinaslinnus?

Alates 1920. aastatest, mil Eesti muistiseid hakati süstemaatiliselt arvele võtma ja läbi käima, on mitu uurijat avaldanud arvamust, et Helmes võis paikneda ka muinaslinnus.

Peamine seda seisukohta toetav argument on head loodusolud: linnus asub sobiva suurusega mäekünkal (kivilinnuse mõõtmed on umbes 110 x 60 meetrit) ning selle eraldamiseks ümbritsevast alast piisab väikesemahulistest mullatöödest. Kahtlusi tekitab asjaolu, et lähim kindlalt teada olev muinasaja lõpusajandite linnus Tõrva Tantsumägi jääb vähem kui nelja kilomeetri kaugusele. Samal ajal kasutusel olnud linnused asuvad aga üksnes erandjuhtudel üksteisele lähemal kui 10—15 kilomeetrit.

Uuringutel jõuti loodusliku aluspinnaseni hoovi keskossa rajatud kaevandi kaudu. Liival paiknes põlengukiht, mis koosnes söestunud puidujäänustest ja tules lõhenenud kivide tükkidest. Täpsemalt dateeritavaid leide see ei sisaldanud, kuid väikeste tellisetükkide põhjal võib öelda, et tegu on siiski keskaega kuuluva rajatise põlengu jäänustega.

Põlengukihile kuhjatud liivast leitud savinõukild kuulub tõenäoliselt XIV sajandisse. See ajamäärang märgib arvatavasti ka põlengu kõige hilisemat võimalikku toimumisaega.

Seega oletus muinaslinnusest kaevamistega kinnitust ei leidnud. Prooviaugu väikesed mõõtmed ei luba aga muinaslinnuse olemasolu välistada: on võimalik, et varasemad ladestused on kaevandi kohal mingil põhjusel hilisemate mullatöödega hävitatud.

Kivilinnuse rajamisaeg teadmata

Et kirjalikes allikais Helme linnuse rajamist ei mainita, pole ehitamisaeg seniajani teada. Eri uurijad on välja pakkunud XIII sajandi teist poolt, XIV sajandi algust ja XIV sajandi teist poolt.

Kirjalikes allikais on linnust esimest korda mainitud 1412. aastal. Võimalusele, et see rajati alles XV sajandil, räägib vastu mitu asjaolu.

Esmalt ringmüüri ehitusviis: müür on laotud ridadena asetatud maakividest ning tugeva lubimördiga, milles tellisetükke on täitena kasutatud minimaalselt. XV ja eriti XVI sajandil laotud müürides pole kiviridadest nii rangelt kinni peetud ning ka telliseid on kasutatud sagedamini ja maakividega vaheldumisi.

Teiseks on raske uskuda, et Liivi ordu piirdus XV sajandini ühe oma põhilise liikumistee Võnnu (Césis)—Helme— Viljandi kaitsel vaid puitlinnusega. Linnusehoovi maapinnaltki on korjatud mõningaid XIV sajandisse dateeritavaid leide.

Lahtine on ka küsimus, millisest rajatisest kivilinnuse ehitamine algas.

Kunstiajaloolane Armin Tuulse on 1942. aastal ilmunud monograafias Liivimaa keskaegsetest linnustest välja pakkunud, et esimene rajatis võis olla linnuse edelaküljel paiknev nelinurkne torn. Ka viimatistel kaevamistel leitud tukijäänused (ülalmainitust kõrgemal oli veel üks põlengutasand, milles olid eristatavad kolme palgi jäänused) asuvad samas piirkonnas.

Samas on linnuse välismüür nimetatud piirkonnas rajatud ühekorraga ning võimalus, et alustati just torni rajamisest, tundub vähe usutav. Tõenäoliselt piirati kõigepealt ringmüüriga kogu linnuseks kavandatud ala.

Helme — koht, kus vangistati ordumeister

Tänu Balthasar Russowi Liivimaa kroonikale seostatakse Helme linnusega ka üht Saksa ordu Liivimaa harus aset leidnud paleepööret. Nimelt vangistati 1471. aasta oktoobrikuu esimestel päevadel toonane ordumeister Johann Wolthuss von Herse.

1470. aasta jaanuaris ordumeistriks saanud von Herse oli agar tegutseja, kes tegi hulga ümberkorraldusi, püüdis koguda raha ordu võlgade tasumiseks, alustas Toolse ordulinnuse rajamist Virumaal ning tõi ordumeistri residentsi Riiast Viljandisse. Tema tegevusele tekkis tugev opositsioon ning ühel ööl võeti ta une pealt vangi. Ühe variandi järgi oli ordumeistri vangistaja koguni tema ametijärglane Bernd von der Borch.

Historiograafias käsitletakse von Herset mitmesugusel moel. Ühelt pool tuuakse esile tema püüdeid Liivimaad ühendada ja sõjaliselt tugevdada, teisalt kõneldakse sellest, et tema ümberkorraldused olid kohalikele võimukandjatele vastuvõetamatud ning see viis tugeva vastasseisu tekkeni.

Tallinna linnaarhiivi rikkused

David Vseviov SIRP 13.03.2009



„Vana Tallinn” on saavutus, millega haardeulatuselt ei suuda võistelda ei Riia ega Helsingi linn.

Mõned asjad (aga ka inimesed) paistavad olevat igavikulised. Nende olemasolu on saanud sedavõrd enesestmõistetavaks, et tegelik erakordsus kipub pikapeale ununema. Nad lihtsalt on ja kõik. Meist sõltumata ning nagu võluväel tekkinud ja toimivad. Selliste imeliste nähtuste hulka paigutub ka raamatusari „Vana Tallinn”, mille taasilmumisjärgne 20. köide nägi äsja ilmavalgust. Kakskümmend mitmesajaleheküljelist raamatut, sajad Tallinna ajalugu kajastavad kirjutised, on kuidagi märkamatult teinud meile kättesaadavaks linna mineviku oma kirevas mitmepalgelisuses. Ning teinud seda kõrgel professionaalsel tasemel, nagu see oleks üks argipäevane ja tavaline asi. Nagu asi iseeneses, aga mitte tänaseks juba kaheksateist aastat kestnud kümnete inimeste erakordse pühendumise ja suure töö tulemus.

1939. aastaks neli köidet

1936. aastal Tallinna Ajaloo Seltsi initsiatiivil ilmumist alustanud aastaraamatut „Vana Tallinn” jõuti 1939. aastaks välja anda neli köidet. Kuigi toona keskenduti peamiselt kunstiajaloolistele uurimustele, leidsid käsitlemist ka paljud teised linna ajalooga seotud teemad, mis hõlmasid valdavalt perioodi Liivi sõjast kuni XIX sajandi lõpuni. Rohkemat pöördeliste aastate alguseks lihtsalt ei jõutud, sest uuel võimul polnud selletaolist, minevikku meenutavat sarja vaja ning aastaraamatu väljaandmisele tõmmati kriips peale. Muidugi, ka nõukogude ajal ilmus nii mõndagi Tallinna ajalooga seonduvat ja tagantjärele tarkusena pole isegi välistatud teoreetiline võimalus, et mõne „sula” ajal oleks analoogilise (loomulikult mitte vana järjepidevust rõhutava jätkuna) väljaande elustamine võimalikuks osutunud. Kuid sellel polnud määratud juhtuda ja on isegi raske öelda, kas seda võimalust ka tõsisemalt kaaluti. Lootust positiivsele lahendile oli tol ajal ju imevähe. Ja nii tunduski, et Tallinna ajaloo aastaraamatute sarjale on pandud jäädavalt punkt. Kuid suur ajaloosaatus tahtis teisiti ning 1991. aastal, pärast ligikaudu pool sajandit kestnud pausi, nägi ilmavalgust „Vana Tallinna” viies ja seejärel riburada pidi järgmised köited. Seda, et ükski raamat ei sünni iseenesest, autorita ja abilisteta, teab iga Sirbi lugeja. Täpselt samuti on ka aastaraamatu „Vana Tallinn” traditsiooni taaselustamise lugu seotud konkreetse nimega: selleks on sarja peatoimetaja ja väljaandja Raimo Pullat. Aastaraamatu elluäratajana ja põhiilme kujundajana on ta kaasanud ettevõtmisesse nii Eesti kui ka mitmeid Euroopa juhtivaid ajaloolasi, mis on teinud „Vana Tallinnast” ajalooringkondades kõrgelt hinnatud väljaande. Ühe ajaleheartikli raamides pole loomulikult võimalik põhjalikumalt peatuda isegi tühisel osal aastate jooksul „Vana Tallinnas” ilmunud kirjutistest, mille seas on nii pikemaid artikleid, ülevaateid, retsensioone, annotatsioone, arvamusi, mälestusi, vähe tuntud pilte jm. Eelkõige on keskendutud Tallinna mineviku uurimisele, kuid sageli asetub avaldatu hoopis laiemasse konteksti.

Seesugune, meie oludes küllaltki erandlik üleeuroopaline lähenemisnurk on aastaraamatu puhul tagatud juba ainuüksi sellega, et väljaande korrespondentideks on mitmete riikide nimekad ajaloolased, mis annab väljaandele ka rahvusvahelise mõõtme. Nii on peaaegu igas „Vana Tallinna” numbris mõni kirjutis Soome, Saksamaa, Poola või mõne teise riigi uurijalt. Aastaraamat on üks väheseid Eestis ilmuvaid rahvusvahelise autorite koosseisuga humanitaarvaldkonna perioodilisi väljaandeid. Samas on tunda, et köidete koostamisel on toimetus pidanud silmas ka „tavalugejat”, hoides mõistlikku tasakaalu teoreetilisemate ja „populaarsemate” kirjutiste vahel. Viimaste seas võib iga tallinlane leida midagi, mis seostub talle lähedase linnaosa, hoone või elukutse ajalooga. Kuigi traditsiooniliselt on kõik sarja uurimuslikud artiklid olnud varustatud võõrkeelsete resümeedega, võiks Tallinna linnavalitsus kaaluda ka mõne venekeelse valikväljaande avaldamise toetamist. Seda enam, et kahjuks on suurema osa kohaliku venekeelse elanikkonna teadmised oma kodulinna ajaloost sisuliselt olematud ning üks hea valik teeks vähemalt mõne ajalooõpetaja töö lihtsamaks. Juba 1991. aastal, taas ilmuma hakanud „Vana Tallinna” I köites sõnastati aastaraamatu ühe olulisema ülesandena uute allikarühmade kasutuselevõtmine. Ning tõesti, tuginedes varandusinventaride, testamentide, kinnisvaraloendite jm seni vähe kasutamist leidnud materjalidele on avaldatud mitmeid põhjalikke uurimisi. Olgu selletaoliste kirjutiste näiteks kas või XV (XIX) köites avaldatud Lauri Suurmaa uurimus „Tallinna saksa kaupmeeste varaloendites inventeeritud laua- ja kööginõud kultuuriajaloo allikana 18. sajandil”. Mentaliteediajaloo ja linlaste igapäevaelu ongi aastaraamatus viimastel aastatel rohkem tähelepanu pälvinud valdkonnad, mis peaksid pakkuma laiemat huvi kõigile kultuurilembestele lugejatele. Nii võiks eraldi tähelepanu juhtida sarja 2002. ja 2005. aasta väljaannetele, kus on publitseeritud Tallinnas toimunud rahvusvahelise konverentsi „Modus vivendi” ettekanded, mis lisavad palju uut meie teadmistele linlaste kunagisest elust. Sealjuures on nii mõnedki uurimused, kus käsitletakse sajanditetagust aega, üllatuslikult aktuaalsed ka tänasel päeval. Seega leiab kinnitust vana tõdemus, et kõik kordub ja põhimõtteliselt pole siin ilmas midagi uut. Ehk, nagu on küsimusena köites XVI (XX) pealkirjastanud oma artikli Ivar Leimus: „Euroopa hiliskeskaja suur depressioon – kas ka Liivimaal?”.

Teemade mitmekesisus ja interdistsiplinaarsus

Jätkates sõjaeelsete väljaannete traditsiooni, on „Vana Tallinna” köidetes ilmunud käsitlustes kasutatud palju Tallinna linnaarhiivi materjale. Lausa sümboolne on linnaarhiivi varade tagastamise (1990) ja „Vana Tallinna” taas ilmuma hakkamise (1991) ajaline seos. Seda enam, et nii arhiivivarade kui ka „Vana Tallinna” uuele elule äratamise taga on paljuski üks inimene – Raimo Pullat. Linnaarhiivi varade tagastamine tolleaegse Saksamaa ja Nõukogude Liidu kokkuleppe alusel aga on üldse sedavõrd ainulaadne ja erakordne sündmus, et nõuaks kindlasti eraldi käsitlemist. Või vähemalt selleteemaliste mälestuste avaldamist. Milliseid rikkusi Tallinna linnaarhiiv aga sisaldab, sellest annab ettekujutuse peaaegu igas „Vana Tallinna” numbris sisalduv „Ex Archivo Civitatis Revaliensis”, kus Tiina Kala, Raimo Pullat ja teised asjatundjad on publitseerinud ja kommenteerinud põnevaid rae määrusi, kirju ja muid dokumente. Teemade mitmekesisus ja interdistsiplinaarsus ongi „Vana Tallinna” iseloomulikuks jooneks, mistõttu pole see mitte ainult ajaloolaste ja kunstiajaloolaste väljaanne. Aastate jooksul on sarjas avaldatud arheoloogide, numismaatikute, etnograafide, filoloogide, geograafide ja teiste valdkondade spetsialistide töid. Nende seas ka naabermaade uurijate sulest. Nii on näiteks mitmes köites tutvustatud naabermaade linnaajaloo uurimissuundi, on ilmunud Soome ja teiste Põhjamaade, Poola, Läti ning Tšehhi linnaajaloo uurimise hetkeseisu ülevaated. Seega võiks kokkuvõtvalt pidada „Vana Tallinna” sarja uue Tallinna ajaloo koondteose väljaandmise eeltööks. See oleks igati vajalik, kuna viimasest sellisest ülevaateteosest on möödunud juba üle 40 aasta. Näiteks Soomes on olemas mitmeköitelised Helsingi ja Turu, samuti teiste linnade ajalugu, millele meil ei ole midagi sama kaalukat kõrvale seada. Tänaseks on taas ilmuma hakanud „Vana Tallinna” sarja 20 köites avaldatud ligi 5000 lehekülge linnaajaloolist teksti, kus on ajaliselt hõlmatud perioodi Eesti linnade tekkimisest kuni Teise maailmasõjani ning puudutatud kõige erinevamaid teemavaldkondi. See on saavutus, millega haardeulatuselt ei suuda võistelda ei Riia ega Helsingi linn. Mis on seda uskumatum, et igati soliidset, ent kitsama profiiliga „Sēna Rīgat” („Vana Riia”) annavad välja Läti ülikooli ajaloo instituut ning Riia ajaloo ja meresõidu muuseum ning Helsingi koduuurimusliku kallakuga kogumikku „Narinka” Helsingi linnamuuseum, meie „Vana Tallinna” aga võiks pidada ainulaadseks ühemeheürituseks. See omakorda paneb lihtsalt küsima, kas linn on üldse aru saanud, kuivõrd tal on vedanud. Ning lõpetuseks: sügav kummardus ja õnnitlused väljaandjale, toimetusele, korrespondentidele ja autoritele, kes on andnud meile XX (XXIV) „Vana Tallinna” köidet – kütkestavat lugemist kõigile ajaloohuvilistele.

Muinsusvõimetus, kuid mitte lootusetu

Carl-Dag Lige SIRP 27.11.2008



Eesti riiklik muinsuskaitseline tegevus vajab kõigepealt ideoloogilist ja alles seejärel struktuurireformi.

Aastatel 2006-2007 viis riigikontroll läbi auditi, mille käigus uuriti põhjalikult muinsuskaitseameti tegevust kultuurimälestiste kaitsel. Muinsuskaitseamet, mis riikliku institutsioonina on Eestis peamine muinsuskaitselise tegevuse elluviija, sai riigikontrolli terava kriitika osaliseks. Auditi hinnang muinsuskaitseameti tööle kõlas: „Riik ei ole teinud piisavalt, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet ning tagada kultuuripärandi säilimine.“ Suurimate puudustena toodi auditis esile ebasüstemaatilist ja avalikkusele läbipaistmatut tegevust kultuuripärandi kaitsel. Riigikontrolli hinnangul pole selgelt formuleeritud ei mälestiste kaitse alla võtmise kriteeriumid ega restaureerimistoetuste eraldamise põhimõtted. Riigipoolse teavitustöö vähesusest tuleneb auditi hinnangul nii mälestiste omanike kui laiema avalikkuse madal teadlikkus kultuurimälestiste väärtusest ja eripäradest. Audit toob esile, et riigil puudub ülevaade kaitsealuste objektide seisukorrast ning sellest, milline osa olulisest kultuuripärandist on seni veel kaitse alla võtmata. Riigikontrolli audit tuvastas, et kõige ohustatum on arhitektuurimälestiste alaliik. Teadaolevate andmete põhjal on halvas või avariilises seisundis 1156 mälestist ehk 26,3% kõigist arhitektuurimälestistest. Iga neljas muinsuskaitsealune ehitis on seega hävimisohus.



Lagunevad mõisad ja talukompleksid

Olukorras, kus riigi abi mälestiste omanikele on vaid sümboolne ning asjaajamises valdab ametnike nõudlik toon, on üsna kerge mõista muinsuskaitsealuse hoone omanikku, kes ei soovi oma vara korrastama hakata. Restaureerimistehnoloogiad on ehituse omadest palju töömahukamad, aeganõudvamad ning seepärast ka kulukamad. Mälestiste ülalpidamiskulud on samuti suuremad kui nii-öelda tavaliste majade puhul, sest ajaloolistes hoonetes pole alati võimalik ega ka sobilik kasutada standardseid soojusisolatsiooni-, ventilatsiooni-, kütte- ja sanitaartehnilisi lahendusi. Muinsuskaitse valdkonda reguleerivatest seadusandlikest aktidest tulenevalt on mälestise omanik kohustatud tellima/koostama põhjaliku dokumentatsiooni kõigi mälestisel teostatavate tööde kohta. Kui arvestada nii projekteerimis- kui ehitustööde mahtu ja hinda, siis võib muinsuskaitsealuse hoone korrastamine kujuneda tavaremondist või -ehitusest mitu korda kallimaks.

Kuivõrd mõisahooned on üldjuhul suured ja enne restaureerimist halvas seisus, siis nõuab nende ülestöötamine väga suuri investeeringuid. Neid omanikke, olgu firmad või eraisikud, kelle jõukus lubab mõisahoone kohandada oma koduks või residentsiks, on Eestis väga vähe. Veidi rohkem on vahest neid, kes sooviksid oma mõisa siduda ärilise tegevusega, mis tõenäoliselt seisneks ennekõike rekreatiivse iseloomuga teenuste pakkumises (hotellid, puhke- ja konverentsikeskused). Mahukad investeeringud, mis halvas seisus hoonete puhul on kõrge riskifaktoriga, sõltuvad kaalutletud visioonidest ja konkreetsest äriplaanist ning eeldavad asjatundlikku planeerimist. Eesti üks ilmekamaid juugendehitisi – Neeruti mõisa peahoone – on iseloomulik näide sellest, kui keerukas on ajaloolist mõisahoonet korras hoida ja toimima saada. Hoone omanikud on pikka aega plaaninud hoone restaureerimist, kuid pole sellega siiani kahjuks suutnud alustada. Eestis on aga mitusada lagunevat mõisa, mis kõik vääriksid restaureerimist.

Sajad taluhooned on viimaste kümnenditega hävinud ainuüksi seepärast, et tühjaks jäänuna pole neil hooldajat. Osa rehielamuist küll kohandatakse aastaringseks elamiseks või suvekodudeks, kuid vanadele abihoonetele on seda raskem kasutust leida, kui loomi-linde enam ei peeta ega maad harita. Isegi kui leidub aktiivseid talunikke, kes hindavad algupärast arhitektuuri, ei vasta vanad hooned enam tänapäeva nõuetele. Oma põllumajandusliku funktsiooni kaotanud vanadel taludel on suhteliselt vähe võimalusi enda ülestöötamiseks. Üks võimalus on turismitalu, teine muuseumi asutamine. Kuid kas on alternatiive musealiseeritud näidistalule?

Urbaniseerumisprotsessiga kaasneb elu hääbumine maapiirkondades ning sealsed hooned jäävad tühjaks ja hakkavad kiiresti lagunema. Avariiliste arhitektuurimälestiste nimekiri koosneb suuresti maal või väikeasulates paiknevatest objektidest, kuid ka linnades on palju probleemseid mälestisi. Näiteks on suur hulk muinsuskaitsealuseid korterelamuid halvas seisukorras. Tihti on sellistes majades erastatud korterid ning puudub üks kindel omanik, kes kogu hoone eest hoolt kannaks. Paremal juhul (tavaliselt suuremates kortermajades) on olemas ühistu, mis lahendab hoone haldusküsimusi. Ent ühistu olemasolust sõltumata pole väikese sissetulekuga ning tihtilugu eakatel korteriomanikel ilma riigi või kohaliku omavalitsuse rahalise toetuseta võimalik hoonet restaureerida.



Muinsuskaitse ja avalik arvamus

Institutsionaalsest vähesuutlikkusest hoolimata jääb mulje, et viimastel aastatel on muinsuskaitse maine meedias ja laiemas avalikkuses tunduvalt paranenud. Kui varem näis domineerivat suhtumine muinsuskaitsesse kui arengupidurisse, siis tänu väga põnevatele ja paljusid paeluvatele juhtumitele (näiteks Tallinna Vabaduse väljaku ja Raekoja platsi arheoloogilised kaevamised), on meedia kõnetoon muinsuskaitse suhtes märgatavalt tunnustavam ja aukartlikum. See on subjektiivne hinnang, nõustun, kuid usun, et kui korraldada rahvastikuküsitlus muinsuskaitse maine ja usaldusväärsuse kohta, siis oleksid praegu tulemused palju paremad kui 5-6 aastat tagasi.

Ent avalikkuse suhtumine ei ole võrdelises seoses muinsuskaitse institutsionaalse professionaalsusega. See, kui muinsuskaitse maine avalikkuses on positiivne (või varasemaga võrreldes positiivsem), ei tähenda, et muinsuskaitseamet ja temaga seotud üksused toimivad efektiivselt. Mitmete poliitikute ja ametnike poolt väljendatud ning meedias kõlama jäänud kultuuripärandi kaitse idealistlik käsitlus on teravas vastuolus tegelikkusega, mida kajastab riigikontrolli teostatud audit. Muinsuskaitseamet ei toetu oma praeguses tegevuses tänapäevastele haldus- ja organisatsioonikultuuri põhimõtetele, mis rõhutavad kodaniku teenindamist, info kättesaadavust, avalikku ja läbipaistvat tegevust ning võrdväärset kohtlemist. Kuigi ametis on viimaste aastate jooksul tehtud mitu struktuurireformi, on organisatsiooni ideeliste toimimisprintsiipide kriitiline analüüs jäänud tegemata.



Muutused on vajalikud

Eesti riikliku muinsuskaitse ümberkorraldamise vajadusest annavad märku mitmed asjad, tähelepanuväärseim neist on Eesti muinsuskaitse ümarlaua teke selle aasta kevadel. Ümarlaud koondab mitmeid spetsialiste ning avaliku sektori esindajaid, kes käsitlevad töögruppides muinsuskaitse seadusandlust, mälestiste nimekirju, rahastamist, haridust, muinsuskaitseameti töökorraldust ja teisi küsimusi. Ümarlaua üks peamisi eesmärke on Eesti kultuuripärandi kaitse tõhustamiseks vajalike toimingute väljaselgitamine ning nende ettevalmistamine. Teiseks tuleb muinsuskaitse tegevuse muutmisel olulisena mainida uue muinsuskaitseseaduse väljatöötamist, mis on kestnud juba mitu aastat ja millega tegeletakse ka ümarlauas.

Eesti riiklik muinsuskaitseline tegevus vajab kõigepealt ideoloogilist ja alles seejärel struktuurireformi. Institutsionaalsed ümberkorraldused peavad looma võimaluse selgete strateegiliste eesmärkide sõnastamiseks. Eesti riikliku muinsuskaitse peamiseks eesmärgiks ei saa olla muu kui kultuuripärandi säili(ta)mine, mis on otseselt tuletatud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulist. Selle põhimise strateegilise eesmärgi saavutamiseks valitavad vahendid peaksid järgima demokraatliku ühiskonna alusprintsiipi: riik on rahva jaoks, mitte rahvas riigi jaoks. Avalik haldus tänases Euroopas ei saa lähtuda muust kui sihist tagada igale inimesele väärikas elu nii vaimselt kui materiaalselt mitmekesises elukeskkonnas. Riigi ülesandeks on rahva, mitte iseenda võimu teostamine ning parim viis selle ülesande täitmiseks on kodaniku asjatundlik ja paindlik teenindamine. Muinsuskaitseamet koos oma allüksustega peaks tulevikus kujunema läbipaistva juhtimisega organisatsiooniks, mille eesmärgipärane tegevus on eelkõige suunatud mälestise omanike professionaalsele nõustamisele ning igakülgsele teenindamisele.



Teadlikkus kui võtmetegur

Üldise muinsusteadlikkuse kasv ja avaliku hoiaku paranemine muinsuskaitse suhtes annab hea võimaluse selgitada muinsuskaitse sisereformide teostamise vajadust. Olukorras, kus inimesed on vaimse pärandi kõrval üha teadlikumad ka materiaalse kultuuripärandi väärtusest, on kergem teha institutsionaalset kriitikat kui olukorras, kus valitseb ükskõiksus pärandi säili(ta)misvajaduse suhtes. Kuid loomulikult pole ameti töö ümberkorraldamine ainus, mis tagab kultuuripärandi parema säilimise.

Öeldakse, et iga rahvas väärib oma juhte. Edumeelsel ja haritud rahval on selle lähenemise järgi intelligentsemad ja vastutustundlikumad juhid kui enesekesksel matsirahval. Laskumata vestlusesse teemal, kas eesti rahvas väärib oma juhte või mitte, võiksime tuua hoopis metafooritasandi paralleeli ning väita, et iga rahvas väärib oma kultuuri. Laia silmaringiga, eneseteadlikul, sallival ja kriitiliselt mõtleval rahval on mitmekesisem ja palju rikkalikum kultuur kui rahval, kes on alistuv, ambitsioonitu, individualistlik, ebatolerantne ning ühekülgse kriitikameelega. Kultuurimälestise omanike seas on palju neid, kelle suhe oma varasse piirdub pelga huviga objekti kinnisvaralise väärtuse vastu. Mitmed omanikud, kelle seas hulk kinnisvaraarendajad, ei soovi mitte ainult oma majale kohalduva kaitserežiimi lõpetamist, vaid otseselt hoone lammutamist. Paari aasta eest pöördus Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna poole ettevõtja, kes oleks hea meelega lammutanud Tallinna Lillepaviljoni, objekti, mis kuulub Eesti olulisemate modernistlike arhitektuurimälestiste hulka ning mille on projekteerinud Valve Pormeister 1950. aastate lõpul. Ärimehe kasinad teadmised arhitektuuriajaloost viisid ta olukorda, mis mõnes lääneriigis oleks talle lõppenud ülima piinlikkusega, kuid Eestis andis õiguse küsida, miks üldse konkreetne ehitis tähtis on. Teadmatus on esmajärjekorras harimatus, alles seejärel ükskõiksus ja hoolimatus.

Eesti kooliharidussüsteem on liialt keskendunud patriootilisele kodanikukasvatusele. Liiga vähe on meie koolide õppekavades filosoofia, religiooniõpetuse, kunsti- ja arhitektuuriajaloo tunde. Meie noored haritud täiskasvanud on liialt kitsa maailmapildiga ning jäikade väärtuskategooriatega, mis on enamasti konstrueeritud lähtuvalt Eesti kui rahvusriigi enesekesksest minapildist. Selline hoiak ei võimalda mõista globaalseid probleeme ning hinnata kultuurilist mitmekesisust. Veelgi enam, selline rahvuskultuuriline enesekesksus ei luba piisavalt hinnata ka kohalikku kultuurilist mitmekesisust, sest oma identiteet ehitatakse üles ainult sobivatest kultuurilistest ja ajaloolistest ehitusklotsidest.

Eestis ei hinnata endiselt piisaval määral kohalike rahvusvähemuste mitmepalgelisi, nii ajaloolisi kui tänapäevaseid kultuuriilminguid, olgu nendeks baltisakslaste mõisakultuur või vene suvitusarhitektuur. Eestlased suhtuvad leigusega isegi omaenda muistsesse taluarhitektuuri. Valitsev kultuuriline kitsarinnalisus ja suhteline ükskõiksus teeb keeruliseks ka kultuuripärandi kaitsmise. Selleks, et Eestis elavad inimesed, olgu eestlased või vähemusrahvused, siin asuvat rikkalikku kultuuripärandit senisest rohkem hindama hakkaksid, oleks vaja haridusja kasvatussüsteemi, mis tagaks mitmekülgse, kogu elu kestva kultuuri- ja väärtuskasvatuse.

Olgu filosoofia ja arhitektuuriajalooga kuidas on, aga muinsusteadlikkus on õnneks kasvamas. Nii eraomanikele kui ärimeestele on hakanud selgeks saama, et oma maja muinsusväärtus võib pikemas perspektiivis tuua ka majanduslikku kasu. Inimesed on üha teadlikumad sellest, et autentsuse ehk algupärasuse ja eheduse printsiip on oluline tegur kvaliteetse elukeskkonna kujundamisel. Detailid ja originaalaines määravad materjalikasutuse ja viimistlusvõtted. Kommete, tavade ja muu vaimse pärandi kõrval on algaines see, mis jutustab vana aja lugu ja kinnistab meie pärandit eheda ja käegakatsutava mateeriana. Tehismaterjalid ei kasva ajas, nad ei vanane loomulikult ega suuda kanda pärandi „koormat”. Kvaliteetne restaureerimine tagab hoonete pikema eluea kui ajutised lahendused ja trendimaterjalid. Euroremontide aeg hakkab tasapisi mööda saama.



Muutuv pärand

Iga hoone ja keskkond vananeb, küpseb, laguneb ja sünnib uuesti unikaalsel moel. Regulaarset hoolt vajavad nii uuemad kui vanemad mälestised. Vägisi pole mõtet kaduvat hoida ega ka hiljem taga nutta, parem oleks suunata oma energia pärandi paremasse hõlmamisse meie tänasesse ellu. Pooldan pigem vana konserveerimist ja uue ehitamist sinna kõrvale/juurde, kui kadunud asjade rekonstrueerimist. Elu muutub ajas. Maaelu hääbub, linnad kasvavad, tehnoloogia aina areneb, hoonete kasutusviis teiseneb. Ellu jäävad need majad, mida kasutatakse. Paljud mõisakomplekside ja taluansamblite hooned ei näe tõenäoliselt enam kunagi oma algseid funktsioone. Kuid ongi hea, kui vanale asjale saab uue kasutuse leida. Päris kindlasti pole mõtet kõike musealiseerida. Pigem püüdkem leida loovaid inimesi ja sallida mitmekesisust mälestiste uut viisi hõivamisel.

Ülimalt oluline on ka toetada traditsioonilisi asumis- ja elamisviise ning selleks vajaliku keskkonna säilitamist. Peaksime enam teadvustama halvas seisukorras olevate arhitektuurimälestiste väärtuse ning selle, et nende lõpliku hävinemise vältimiseks on vaja nii riigi- kui erasektori kiiret ja heatahtlikult motiveeritud sekkumist.

Carl-Dag Lige on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal, töötanud Tallinna Kultuuriväärtuste Ametis ja Eesti Arhitektuurimuuseumis ning on praegu Helsingi ülikooli magistrant.

Mitte ainult Läti Henrik

Linda Kaljundi Sirp 22.08.2008

Fotol: Piero Bugiani ja Andris Šnē.

Vestlusring leidis aset TLÜ Keskaja Keskuse korraldatud konverentsil „Henriku Liivimaa kroonika: ajalookirjutus ja ristisõda Läänemere keskaegsel rajamaal” selle aasta 23. mail. Osalesid läti arheoloog Andris Šnē, soome medievist Tuomas M. S. Lehtonen, Soome Kirjanduse Seltsi juhataja, mille egiidi all ilmus Liivimaa kroonika soomekeelne tõlge (2003), eesti ajaloolane Enn Tarvel, kes kahasse Richard Kleisiga on pannud kroonika eesti keelde, ja itaalia latinist Piero Bugiani, kes tõlkis kroonika hiljuti itaalia keelde (2005). Tervislikel põhjustel pidi konverentsil ja ümarlaual osalemisest loobuma kroonika ingliskeelse tõlke (1962, 2003) autor James Brundage, üks Ameerika tänapäeva nimekamaid medieviste, kes saatis aga oma vastused ümarlauale kirjalikult. Vestlusringi juhatas Marek Tamm.



Marek Tamm: Algatuseks küsiksin, millega seletada Henriku Liivimaa kroonika rahvusvahelist menu viimastel aastatel. See on tänaseks tõlgitud üheksasse keelde ja oluline osa tõlgetest on ilmunud just viimasel ajal. Niisiis, miks on Henriku teosest kujunenud ristisõjakroonikate seas tõeline bestseller?



Piero Bugiani: Kui ma Liivimaa kroonika esimest korda kätte võtsin, siis võlus mind lõik, mis kirjeldas Sõjateenistuse vendade marssi läbi lumetormi. Jäine tuul, külmunud näod, dantelikud piinad – vähemalt minu jaoks oli see kõik üsna ebatavaline. See kütkestas mind väga, nagu ka kroonikas kirjeldatud maastik ja kliima: nii üle kallaste tõusvad jõed ja tormine meri kui võluvad Eesti külad. Selle taustal kõneleb ta julmadest röövretkedest, võitlustest, merelahingutest. Kõikjal triumfeerivad toorus, vägivald ja viha. Isegi kristlik piiskop rõõmustab, kui ta vaenlasel pea otsast lõigatakse, ja tänab Jumalat. Henriku tugevus ja nõrkus ühteaegu seisnevad tema napis ja konkreetses stiilis, mis ei spekuleeri ega kahtle mitte kunagi. Jumal on tema poolel – paganad tuleb usku pöörata ja skismaatilised venelased tuua tagasi õigele teele. Meie lugeja ei tunne Põhjalat muidugi kuigivõrd. Läänemere keskaja allikatest on Itaalias ilmunud kolm tõlget: Saxo Grammaticuse „Taanlaste vägiteod”, Breemeni Adama „Hamburgi piiskoppide ajalugu” ja viimasena Henriku kroonika. Uurimuste taset ja uurijate tuju hoiavad kõrgel kaks ajakirja: Res Balticae ja Settentrione. Siiski on Läänemere ajaloo praeguseks enda jaoks avastanud vaid osake haritud Itaalia publikust. Kuid tasapisi on olukord paranemas – või nii me vähemalt loodame.



Marek Tamm: Ent näiteks Prantsusmaal ei ole ühtegi sellist ajakirja, nagu pole ka ilmunud peaaegu ühtegi Läänemere ristisõjakroonika tõlget. Sellel taustal näib vastuvõtt Itaalias suisa suurepärane. Kuidas te seda seletate? Kas see on juhtunud pelgalt tänu teie algatusele või on selle järele nõudlust?



Piero Bugiani: Meil on vedanud. Itaalia suurim ajaleht Corriere della Sierra, pühendas Henriku tõlkele terve lehekülje ja samuti Il Foglio, üks teine päevaleht. Miks täpselt, seda ma ei tea. Näiteks ühe kõige tuntuma keskaegse teksti, Jacobus de Voragine „Legenda aurea” hiljutine väljaanne sellist tähelepanu ei pälvinud. Arvustused ei rõõmustanud mitte ainult kirjastajat – müüdud eksemplaride arv kasvas kohe –, vaid kinnitasid ka minu veendumust, et keskaegsete tekstide järele tuntakse teatud janu, eriti selliste järele, mis on eksootilised nii tavaliste lugejate kui ka uurijate jaoks, kes ei tunne Põhjala ristisõdu.



Marek Tamm: Aga kuidas on lood Lätis? Kas sealgi võib olla tunnistajaks Henriku renessansile?



Andris Šnē: Ma ei ütleks, et Lätis on aset leidmas suisa Henriku renessanss. Ajalooteaduse tippallikas oli see kroonika ikkagi XIX sajandil. Teiselt poolt oleks vale väita, et Henrik ei ole tänapäeval populaarne. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on see esimene kroonika Balti ristisõdade kohta. Teiseks käsitleb see väga olulist ajajärku, üleminekut muinasajalt keskajale. Seetõttu on see Läti rahvusliku identiteedi nurgakivi: me oleme alati leinanud taga kroonikas kujutatud muinasaega. Igas kooliõpikus leidub vähemalt paar lõiku Liivimaa kroonikast. Seda on oma huvides ära kasutanud väga erinevad jõud: 1920. ja 1930. aastate rahvuslik, hiljem marksistlik ja praegu isegi tänapäeva ajalookirjutus.



Marek Tamm: Ent millega seletada Henriku teose hiljutist tõlkimist soome keelde? Ja millisena see kroonika ülepea Soomes paistab?



Tuomas M. S. Lehtonen: Ilmselgelt on Soomes pidevalt tuntud huvi Eesti ajaloo vastu. Võiks isegi öelda, et praegu on leidmas aset omamoodi Eesti renessanss, kuna Soome ajaloolased avaldavad järjest raamatuid siinse ajaloo kohta. Viimati näiteks Seppo Zettenberg. Nii et seda peaksingi ma hiljutise tõlke põhjuseks. Tõsi küll, Soome kultuurkapitalile tehti eraannetus, mille tingimuseks oli, et seda raha tuleb kasutada Eesti ajalugu käsitlevate raamatute ja eriti mõningate oluliste tõlgete avaldamiseks. Neist üks oli Henriku ja teine Balthasar Russowi kroonika. Niisiis peitub tõlke taga ka midagi väga konkreetset. Kui aga Henriku kroonika 2003. aastal ilmus, siis avaldasid selle kohta arvustuse kõik suuremad päevalehed. See näitab laialdast huvi. Ent on ka teisi põhjusi ja neist üks olulisemaid on see, et Soome keskaja kohta ei ole ühtegi pikemat jutustavat allikat. Põhimõtteliselt oleme me teie peale lihtsalt kadedad.



Enn Tarvel: Teil pole mingit põhjust meid kadestada! Meil on kroonika, kuid teil on jälle piiskop Henriku surmalaul. Meil pole midagi selletaolist. Ma oletan aga, et tõlgete taga peitub erinevaid põhjusi. Praegu oleme rääkinud isiklikust, akadeemilisest huvist. Ma ei ole professor Brundage’it kohanud, kuid ilmselt pidi ka tema leidma teaduses oma tee ja niši. Ta leidis selle ja saavutas edu. Ent siin, Baltimaadel, näen ma ainult poliitilisi, romantilisi, ideoloogilisi motiive. Henriku taassünd seostub teise rahvusliku ärkamisajaga. Esimesel ärkamisajal, XIX sajandil, kasutasid meie äratajad Henrikut oma rahvusliku tegevuse huvides. Ja sama on toimunud viimasel aastakümnel. Kuid ka 1982. aastal ilmunud väljaannet trükiti 15 000 eksemplari – ja seda ei olnud siiski raamatukauplustes saada. Seda sai osta ainult leti alt. Omaette lugu oli illustratsioonidega. Nende autor ei olnud teksti lugenud, kuid ta delegeeris selle ülesande oma vanimale pojale. Ja poeg ütles: „Isa, kui sa vaid teaksid, mida venelased meiega tegid!” Seega kandis ta vaenlase kuju üle venelastele. Ja nii ta selle ka illustreeris. Ka minu eessõna viimane lause kõlab, et nüüd on kroonika kättesaadav kogu lugevale eesti rahvale, kes võib sealt mineviku kaudu ammutada uhkust, julgust ja jõudu tulevikuks. 1982. aastal said minu kolleegid sellest aru nii, et see oligi minu motiiv. Ma oletan, et Lätis oli Ābrams Feldhūnsi ja Ēvalds Mugurēvičsi tõlkega sama lugu. Väga kiiresti tehti sellest kordustrükk. Selle järele oli nõudlust.



Andris Šnē: Feldhūnsi ja Mugurēvičsi lätikeelne kroonikatõlge, mis avaldati 1993. aastal, oli tõepoolest menukas. Seepärast ilmuski 2002. aastal uustrükk, millele lisati propagandistlikud, väga moodsas stiilis loodud illustratsioonid. Ent 1990. aastatel kasutati kroonikat ja selle tegelasi ka ilukirjanduses: näiteks ilmus kaks romaani Kaupost ja üks semgalite võitlusest ristisõdijate vastu. Ja aastal 2000 valmis ka üks rokk-ooper, „Henriku kroonika”.



James Brundage: Minu arvates tugineb Henriku kroonika menu osalt vahetule huvile autori ja tema jutustuse vastu, osalt ajaloolaste ja sotsiaalteadlaste huvile koloniaalajaloo vastu ning osalt Balti riikidele osaks saanud tähelepanule. Henrik oli teravmeelne jälgija. Tema kroonika on täis detailseid kirjeldusi, mis laseb lugejal esitatud episoode elavalt ette kujutada. Ta käib sõnadega säästlikult ümber: ainult harva kasutab ta kahte sõna seal, kus piisab ühest, ega eksi peaaegu kunagi abstraktsioonide hägusse. Teiseks kujutab see kroonika endast pealtnägija kirjeldust katsest rajada kolooniat alale, mida me võiksime täna nimetada vähem arenenud regiooniks. Tõsiasi, et see eksperiment kujunes märksa edukamaks kui mitmed hilisemad, teeb Henriku Lääne-Euroopa kolonialismi uurijate jaoks erakordselt huvitavaks. Huvi Baltikumi vastu aga põhineb suuresti edul, mille kolm riiki saavutasid enda Venemaa kontrolli alt vabastamisel, sõltumatuse taastamisel ja Euroopa Liiduga liitumisel. Selle kõik on nad saavutanud rahumeelsel teel. Tagasihoidlikult väljendudes on see ebatavaline.



Marek Tamm: Ma arvan, et poliitilise konteksti rõhutamises on oma iva. Isegi seda konverentsi ei oleks saanud korraldada veel kakskümmend aastat tagasi. Uute tõlgete ilmumine seostub kindlasti ka huviga Balti riikide vastu, nende nn tagasipöördumisega Euroopasse. Ent kuna meil on laua ümber istumas mitu tõlkijat, siis küsin järgmisena, millised Henriku stiili ja sõnavara iseärasused teevad tema tõlkimise keeruliseks.



Piero Bugiani: Mul ei olnud kroonikat kuigi raske tõlkida. Henrik ei kasutanud ju klassikalist ladina keelt. Ta õppis seda Segebergi kloostris, mis oli kristluse sillapeaks kõigi nende määratute alade piiril, mida asustasid paganad. Seega pidid tulevased preestrid õppima tundma pigem ladinakeelset piiblit ehk Vulgata’t ja liturgilisi raamatuid kui Ovidiust või Vergiliust. Henriku keel on lakooniline, see on vaid väga harva ilutsev või keeruline, mitte kordagi aga ülemäära lihvitud või peenutsev. See on suisa üllatav, mil määral avaldas Vulgata mõju keskaegsele ladina keelele ning seda mitte ainult otseste, vaid ka kaudsete tsitaatide kaudu – mitmed fraasid, isegi kõige ootamatumates kohtades, laenavad midagi Vulgata’lt. Kuid Lõuna-Euroopas peab Henriku lugejatesse suhtuma muidugi veel erilise tähelepanuga. Läänemere idakaldaga seonduv on ladina-Euroopa ehk Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania jaoks keeruline ja kummaline ka tänapäeval. Geograafiliste koordinaatide andmiseks lisasin oma tõlkele ajaloolise Liivimaa kaardi ja üritasin sissejuhatuses selgitada nii selle konflikti eellugu kui tulemusi ja tagajärgi kohalikele.



Enn Tarvel: Minu tõlkekogemus on väga positiivne. Ma ei ole ladina keeles kuigivõrd vilunud. Tegelikult ei tea ma ladina keelest midagi. Nagu ka inglise keelest. See ongi hea paralleel: ma ei oska seda, ent see kõlab nii tuttavlikult, et ma saan täna siin kõigest aru. Henrikuga oli sama lugu. Ilmselt oli tal vaja varjata oma keelelisi vajakajäämisi ja just selleks ta nõnda ohtralt tsitaate kasutaski. Näiteks oma kirjavahetuses poolakatega kasutan ma samuti valmisvormeleid. Sama tegi ka Henrik. Tervikuna on aga tema tekst arusaadav. Võib-olla ühe või kahe lõigu juures pidin veidike nuputama. Henriku keel ei ole kuigi keeruline. Seda ei kaunista rikkalikud arabeskid nagu näiteks Saxo Grammaticusel. See on tavaline hea keel, mida pole kuigi keeruline tõlkida, nagu Piero juba tunnistas. Minu puhul seisnes peamine probleem selles, kuidas leida adekvaatseid lausekonstruktsioone. Mõningatel juhtudel on see eesti keeles lihtsam kui näiteks saksa keeles.



James Brundage: Peamist raskust kujutas endast Henriku lausete ümbervalamine vormi, mis sobiks inglise süntaksiga. Tema keeruliste põimlausete arusaadavasse ja loetavasse inglise keelde tõlkimine on mitmel juhul suisa võimatu. Seetõttu pidin ma Henriku pikki lauseid sageli lõhkuma kaheks või kolmeks lühemaks lauseks, aga nii, et tähendus ei hägustuks või et ma tema jutustamisstiili ei moonutaks. Või seda ma vähemalt püüdsin. Siiski ei ole pääsu tõsiasja eest, et iga tõlge toob vältimatult kaasa vähemalt mõningase teisendamise. Teine lõpmatuna näiv probleem oli sõnavalik. Sõnad pole ühes keeles kunagi päris sama värvinguga kui teises, eriti juhul, kui need on oma struktuuri ja ajaloo poolest nõnda erinevad nagu inglise ja keskaegne ladina keel. Siin aitasid mind õnneks palju kaks vanemat ja kahtlemata ka targemat kolleegi. Need olid Edgar Nathaniel Johnson, kes juhendas mu magistritööd – see kujutaski endast Liivimaa kroonika tõlke esimest versiooni – ning J. P. Hieronymus, Wisconsini ülikooli keskaja ladina keele professor. Nad mõlemad käisid mu tõlke rida-realt üle ning seeläbi päästsid mu loendamatutest vigadest ja vääratustest. Ükski tõlge ei saa muidugi olla täiuslik. Kuid tänu neile on mu tõlge vähem ebatäiuslik, kui see olnuks igal muul juhul.



Enn Tarvel: Ma oletan, et Henriku kroonika tõlkimisel on valida kahe tee vahel: tõlkida see kas tavalugejate või siis spetsialistide jaoks. Mina valisin viimase tee. Miks? Selleks, et pakkuda eesti publikule kõige adekvaatsemat tõlget. Sõnasõnalist tõlget.



Marek Tamm: Lõpetuseks võiksime pöörduda Henriku väga rikkaliku retseptsiooniloo juurde. Tema kroonika ei ole pelgalt ajalooallikas, vaid Läti, Eesti ja otsapidi isegi Soome ajaloolise identiteedi nurgakivi.



Andris Šnē: XIX sajandil kasutati Henrikut tõesti peamise allikana ja seda mitmetes eri valdkondades. Kuid XX sajandi teisel poolel ja praegugi ei ole Lätis kuigi palju ajaloolasi, kes tegeleksid keskajaga. See on Läti historiograafia eripära. Meil on Henrikut käsitlenud eelkõige arheoloogid. Populaarsemad on olnud kolm teemat. Esiteks ajalooline geograafia – uurijad on üritanud määrata mitmete Henriku kroonikas mainitud linnuste asukohta. Vaidlused, kus üks või teine neist võis paikneda, kestavad siiani. Teine puudutab sotsiaalajalugu ehk XII sajandi lõpu ja XIII sajandi ühiskondlikku korraldust. Selle küsimuse tõstis esile sõdadevahelise aja rahvuslik ajalookirjutus, väites, et latgalite ja semgalite maadel valitsesid kuningad. Hiljem ja teistel põhjustel kõnelesid nõukogude ajaloolased samuti kuningatest, aga nüüd juba feodaalkuningatest – ning samuti käsitlesid latgalite maid kui Venemaa osa. Selle teema üle on arutletud ka viimastel aastatel: milline oli muinasaja poliitiline korraldus ning kas selle juhte tuleks kutsuda vanemateks või kuningateks? Kolmas siiani populaarne teema puudutab Henriku päritolu ja isikut – oli ta sakslane, lätlane või hoopis eestlane? Mõningate uurijate arvates ei ole see oluline, kuid Lätis kestab vaidlus edasi.



Tuomas M. S. Lehtonen: Henriku kroonika kasutamist Soomes määrab esmajoones muidugi tõsiasi, et meil endal keskaegsed allikad peaaegu puuduvad. Soome ja ja Eesti ajaloo kõrvutamise traditsioon on pikk. Soomes seisneb põhiküsimus selles, kas siinne Rootsi kolonisatsioon ja vallutus leidis aset rahumeelsel teel või sarnaneb see Liivi- ja Eestimaal toimunuga. Selle üle on arutletud nii akadeemilisel kui ka populaarsel tasandil. Ent kui me vaatame akadeemilisi ja populaarseid kirjutisi XIX ja XX sajandi vahetusest, aga võib-olla isegi veel 1920. ja 1930. aastatest, siis näeme, et varjatult küsivad need kõik: miks kirjeldatakse Eesti muinasühiskonda märksa enam organiseerituna kui Soomet üheski tema ajalugu käsitlevas allikas? Toona ärritasid Rootsi rahvuslased Soome rahvuslasi osaliselt rassistliku väitega, et soomeugrilastel ei ole mingeid riigiehituslikke oskusi. Seda korrati ikka ja jälle ning see tegi soomlastele haiget. Ning kuna Henrik kõneleb maalinnadest ja vähemalt mingit tüüpi piirkondlikust korraldusest, siis muidugi asusid mõned Soome õpetlased tõlgendama Henriku kroonikat kui tõestust selle kohta, et ka soomeugrilastel oli olemas ühiskondlik kord. Ja väitsid, et see kehtib ka Muinas-Soome kohta. Seega kasutati Henrikut analoogia põhimõttel. Sellele lisaks on laialdast huvi äratanud ka üks Henriku tegelaskuju, Petrus Kaikewaldus de Finlandia. Ta tundub olevat olnud Henriku enese kaaslane ja eestlaste ristija.



Enn Tarvel: Kas Kaikewalde ei tähenda mitte kõikvõimast?



Tuomas M. S. Lehtonen: Tõlgendusi on mitmeid. Kroonika soome tõlkija kasutas nimekuju Pietari Kaukovalta ehk „kaugelt valitseja”. Kui ma olin kümneaastane, siis ma lugesin palju ajaloolisi romaane, nagu ilmselt õige mitmed inimesed, kellest on saanud ajaloolased. Siis lugesin ma ka Kyösti Wilkunat, kes oli muuseas tegev ka poliitikas ja sattus Esimese maailmasõja ajal isegi Vene vanglasse. Tema on kirjutanud Petruse kohta lühijutu, kus kirjeldatakse, mis juhtus Petrusega siis, kui ta naasis pärast eestlaste ristimist oma emamaale. Wilkuna järgi oli Petruse isa Tavastia vanem, keda kutsuti Kaikivaltaks ehk „Kõikvõimsaks”. Petrus on Soome populaarkultuuris oluline kuju, sest ta on esimene soomlane, keda on kirjasõnas mainitud. Niisiis rändavad need paar Henriku rida, kus teda on mainitud, Soomes üha ringi. Ning just selle, eelkõige kohalikust vaatenurgast ja huvidest tõukuva retseptsiooniloo taustal on mul põnev olla tunnistajaks sellele, kui palju laiematki tähelepanu on Henrik viimastel aegadel äratanud. Meil on võimalik pidada mitmepäevane ning kireva ja esindusliku rahvusvahelise esinejaskonnaga konverents, mis on pühendatud ainuüksi Henrikule!

Muinsuskaitse pimesool

Andri Ksenofontov Sirp 01.08.2008

Keskaegse veemajanduse imetegu, Jaani seegi maa-alune lampkast ja kollektor, kaevati välja 2001. aastal. Arheoloogid tegid ettepaneku seda Rävala puiestee pikenduse garaažis eksponeerida, ent mõte laideti riigikogus maha, sest käimla näitamine külalistele teeb Eestile häbi. Jaak Mäll

See lugu algab ühe mõisa käsimeiereist, mille piimaühistu automatiseeris, kolhoos sõitis seinast sisse hiiglasliku piimatsisterniga, taasiseseisvunud vabariik vabastas väärale põhimõttele rajatud majanduspraktikast ning lasi poolteistkümmend aastat tühjalt seista ja laguneda. Vaatamata kõigile katsumustele, on meierei jõudnud tänasesse päeva üsna rahuldavas seisukorras. Hoonet uurinud arhitekt tegi omanikule ettepaneku mõisaaegne kuivkäimla algses kohas alles jätta ning vesiklosett hoone sisse ehitada. Muinsuskaitseinspektor kergitas üllatunult kulmu ja soovitas jätta ajast ja arust käimla kus seda ja teist ning moodsa eluga kaasa minna. Oh sind ja sinu kuivkäimlaid, tuletas ametnik meelde kümne aasta vanust seika, kui arhitekt oli pidanud väärtuslikuks Aegviidu raudteejaama perroonipellarit. Paar päeva hiljem, täiesti juhuslikult, sai sama arhitekt ühe vanema põlvkonna kunstiajaloolase käest sõbralikult tögada teise sarnase kümne aasta taguse seiga eest. Nimelt oli arhitekt üritanud kaitsta ka Hiiul Vääna tänaval asuva I maailmasõja aegse raudteejaama kuivkäimlat kui jaamaterviku osa.

Samal ajal kui progressivalvsad muinsuskaitsjad vanadel plaanidel kuivkäimlaid maha kriipsutavad, ehitatakse mujale uusi juurde. Õigesti ehitatud ja kasutatud kuivkäimla oli puhas ja haisuvaba juba sada aastat tagasi, rääkimata tänapäevast. Kes asja vastu huvi tunneb, võib guugeldada Internetis selliseid sõnu nagu „Biolan” ja „Separett”. Viimane toode tuli Eestisse hiljaaegu ning selle suvega on neid müüdud juba 30 ringis. Kuivkäimlaid on ikka veel vaja, sest iga maja ei ole ühendatud kanalisatsioonivõrguga ning virtsareservuaaride paigutamist maa alla Euroopas enam ei lubata. Ja pealegi, kuidas seletada roosipõõsale või õunapuule, et seoses vanamoodsate kuivkäimlate mahakandmisega nad enam sõnnikut ei saa? Hoone on hoone. Keda tülgastab mõte hooviputkas asjal käia, võib seal ka reha ja luuda hoida.

Progressilembus ei ole patt. Probleem on hierarhilises mõtlemises. Kreatsionist põlgab hierarhia madalamaid astmeid, arvates, et looja nad alavääristas sinna paigutamisega igaveseks. Darvinist põlgab hierarhia madalamaid astmeid kui algelisi igandeid. Üks sellise põlguse avaldusi on XX sajandi alguses Eestis õitsenud pimesooleturism. Teadlased ei osanud pimesoolt teisiti seletada kui inimese arengu ahvietapist pärit kasutut atavismi, mis põletiku korral isegi kahjulikuks osutub. Auasjaks sai eemaldada see pärdikujääk ehk ennast pimesoolelõikusega õilistada. Ühest küljest olid õilsuslõikused ainult rikastele taskukohased. Teisest küljest oskas rikas inimene ka õilsuse pealt kokku hoida ning reisis mujalt Euroopast Baltikumi, kus väike käärinaks ja paar nõelapistet olid niivõrd odavad, et sõidukuludki said korvatud.

Sellest rääkis Adam Siegeli aedniku poeg Heino Tihkan. Baltisakslane Adam Siegel oli veevarustuse ja kanalisatsiooni firma Eesti Aktsia Seltsi C. Siegeli omanik. Seda nime võib siiamaani kanalisatsioonikaevude malmluukidelt lugeda. Kodus valitses range segregatsioon: see oli suur rikkumine, kui väike Heino õues härrasrahva poolele eksis. Siegelitele tuli külla sugulane, pimesooleturist Saksamaalt. Ent operatsioonil läks midagi viltu ning noor naine suri tüsistuse tõttu. Selline sündmus vapustas Siegelite peret. Nad hakkasid nägema, et looja ei eelista siin ilmas kedagi. Enam ei käitunud Adam Siegel alamrahvaga nii kõrgilt.

Järgmine lugu on vesiklosetist. See oli Jaani seegi rajatis XIII sajandist, mille maa-alune lampkast oli kahe silindervõlviga kaanetatud risttahukas välimõõtudega 6x7 meetrit ja kõrgusega 3 meetrit. Puhas vesi suunati pidalitõbiste sauna otse Härjapea jõest, kasutatud vee kandsid mungad lampkasti. Lampkasti ülemisest servast suunati selge vesi paekivikanalite kaudu allavoolu jõkke, põhja vajunud paks õngitseti välja selleks ehitatud šahti kaudu. Keskaegse veemajanduse imetegu kaevati välja 2001. aastal. Arheoloogid tegid ettepaneku seda Rävala puiestee pikenduse garaažis eksponeerida, ent mõte laideti riigikogus maha, sest käimla näitamine külalistele teeb Eestile häbi. „Häbiasi” lammutati, selle olemasolust vaikib Jaani seegi muuseumi praegune väljapanek. Parkimisruumi saadi paarile autole juurde.

Asi ei olegi valikus kuiv- ja vesikloseti vahel, asi on ärisurves. Kas nüüd võtavad kunstiteadlased veel kord punased pliiatsid kätte ja hakkavad vanadel plaanidel vesiklosette maha kriipsutama? Püha lihtsameelsus! Kui annad kuradile sõrme, võtab terve käe. Hoones Pikk t 29 lõhkus arendaja katuse, kiskus eest aknad, lasi vahelaed ära mädaneda ning kokku kukkuda. See ei ole enam pimesooleoperatsioon. Välja kisti majalt sisikond, sekka mõned kondid. Lõhkuja oli rentnik, linn omanik. Seega ei ole asi ainult äris, vaid ka poliitikas.



Vabadussõja monument lüüakse medali kujul sellise patriootliku hooga Tallinnale rindu, et Ingeri bastioni vallirinnatise ettejäänud tugimüür minema pühitakse. Rünnakut juhib kaitseminister. Vabaduse väljakul avati muldkindluse paemüürid. Vaevalt et neile muuseum ümber ehitatakse. Heal juhul maetakse uuesti liiva alla. Ent seda maa-alust maad noolivad parklate ja kaubakeskuste ehitajad. Arendajad räägivad, et otsivad mõistlikke lahendusi, mille all mõtlevad kasulikke. Arendajad soovivad pidada läbirääkimisi kultuuriametnikega, esinedes progressi avangardina, helgema tuleviku teejuhtidena. Kultuuriametnikud tahavad samuti midagi helgema tuleviku nimel ära teha ja „palju hullemaid stsenaariume” ära hoida. Nad üritavad kultuuripärandi oma arust iganenud või igavaid osi maha kaubelda ja tõelisi väärtusi endale hoida.

Kui kaugele selle kauplemisega jõutud on? Aleksandri gümnaasiumist Viru väljakul jäeti alles ainult välisseinte valik. Operatsiooni- ehk lammutusjärgses nõrkuses varises sellest jupp. Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal Aia ja Vana-Viru tänava nurgal jäi üks seinake tervet hoonegruppi esindama. Sellised fassaadijupid muutuvad uue arenduse anakronismideks, mõttetuteks seinteks, mis varjavad vaadet uuele majale ja võtavad ära parkimisruumi. Saksa tütarlaste gümnaasium Kentmanni tänaval lammutati täielikult. Kui pulgad läksid, mingu terve trumm. Mis siis Eesti kultuurist veel alles jääb, kas ametnikud? Vahel ei tea, mida arvata: kas kultuuri suurtel ninadel ei jätku mõistust või südametunnistust? Mingu ka vastavad organid, aju ja süda, järele ussjätkele. Ent midagi peab siiski olema, et esindada ja juhtida Eesti kultuuri. Pühaks ja puutumatuks jääb hierarhiate tipu sümbol, evolutsiooni pimesoolekauge siht, mida Gogol oma jutustuses ette aimas: ametniku nina.



P.S. Vastavalt teaduse viimastele andmetele täidab pimesool organismis oma ülesannet. Pimesoolepõlgust ei põhjustanud inimese puudulik areng, vaid teadlaste puudulikud teadmised.

Elu ja inimesed Ilmar Jõesoo – mees, kes leiab rahapadasid

Õpetajate Leht 11.09.2009
Autor: Raivo Juurak

Ilmar Jõesoo: „Mul on õnne olnud. Iga ajalooõpetaja ei leia Eesti suurimat rahapada ja kivikalmet.”
Foto: Arvo Tarmula

Ilmar Jõesoo nimele kuulub Eesti suurim aardeleid Olustveres, tema avastas Eesti suurima kivikalme Maidlas ning lõpuks kündis oma vanaisa talus Läänemaal maa seest välja muinasaja rauasulatus­ahju.

„Olen õnnesärgis sündinud,” ütleb pensionipõlve pidav ja Läänemaal me­silasi kasvatav Ilmar Jõesoo oma muinasleidude kohta. Ta pole nendeni jõudmiseks erilist vaeva näinud, on lihtsalt olnud õigel ajal õiges kohas.

Olustvere kaks rahapada

Näiteks Olustvere 1978. aasta aarde – kaks savipotitäit münte, kokku üle seitsme tuhande hõbemündi ehk viis kilo hõbedat – leidis ta pooljuhus­likult. Oli 23. augusti hommik. Ilmar Jõesoo pidi sõitma hommikul Olust­ve­rest, kus ta töötas ajalooõpetajana, kodukanti Läänemaale, aga kuna traktor lükkas parajasti Olustvere uue koolimaja ehitusplatsil vundamendialust siledaks, otsustas enne ärasõitu sealt igaks juhuks läbi astuda – samast oli varasemate kaevetööde käigus muinasaja leeasemeid ja keraamikat välja tulnud. Läks vaatama ja nägigi oksüdeerunud müntide rida buldooseri järel…
„Hakkasin münte taskusse korjama, aga siis nägin, et buldooser oli lükanud suurel rahapotil ainult pealmise serva ära. Magusam osa oli maa sees. Seal oli nii palju münte, et taskutesse ära ei mahtunud. Võtsin pintsaku seljast ja hakkasin hõberaha selle peale kuhjama. Sain kokku üle 3500 mündi! Traktorist nägi, et mõõdan seal midagi, jättis traktori seisma ning tuli ka vaatama ja imestama,” meenutab Jakob Hurda habemega rahapaja leidja.
Hilisem uurimine näitas, et mündid olid pärit põhiliselt 14. sajandist. Sealtsamast uue koolimaja ehitusplatsilt leiti ka palju sepamaterjali ja selle põhjal oletati, et rahapott võis kuuluda sepale. Rahapoti pealt leiti kisklaudadest põrand, tõenäoliselt oli sepp peitnud raha põranda alla. See põrand on tänaseni alles, nõuetekohaselt immutatult.
Kuid oletatav sepa rahapott oli Jõesool juba teine aardeleid Olustveres. Samal suvel oli ta jõudnud kuulujuttude põhjal jälile Lehola Lembitu ajast pärit kasetohusse keeratud mündikogule Olustvere vana kasvuhoone juures. Ligi 700 hõbemünti on ametlikult kirjas Olustvere esimese aarde­leiuna. Jõesoo kuulis, et kohalik elektrik leidnud kasvuhoone juurest vanu münte. Palus neid näha, veendes elektri­kut, et on ajalugu õppinud ja kaks aastat koos Vello Lõugasega Lõha­vere linnust lahti kaevanud, seega jagab natuke asja. Näinud münte, oli kohe selge, et tegemist oli haruldustega. Et kaks koolilast olid kasvuhoone juurest veel sadakond vana münti leidnud, teatas ta leidudest Tallinna.
Järgnenud arheoloogiliste kaevamis­te saak oli umbes 700 münti, nende hulgas suured haruldused. Mullavallist tuli välja ka nn kuldne sitikas, mida on Eestis leitud vaid paar-kolm tükki. Kuldne sitikas on ümmargune pross, millel on vurrudega viikingi näo kujutis. Kasvuhoone juurest tuli välja ka pronksist umbes viie sentimeetri paksuse köite raamatulukk, üheteistkümne ülekullatud lookleva mao kujutis peal.
Miks leiti selliseid haruldusi just Olustverest? Ilmar Jõesoo arvates oli Olustvere Lembitu ajal logistiliselt väga tähtis koht, sest sealt läks läbi Põhja- ja Lõuna-Eesti ühendustee. Olustvere külje alla jäävatest Navesti paekivist põhjaga kärestikest sai nii jalgsi kui ka hobusega kergesti üle. Veel 20. sajandi alguses läks üle kärestike talvetee.
„Minu hüpotees on, et Olustvere esimese aardeleiu omanik läks Madi­sepäeva lahingusse, kust ta tagasi enam ei tulnud. Teist aardeleidu võib seostada Jüriöö ülestõusuga. Võib-olla osales Olustvere tollane külavanem jüriöö ajal Viljandi ülestõusus ega naasnud sealt. Nii jäid­ki rahapotid sajan­diteks maamulda,” oletab Ilmar Jõe­soo.
Kuuldus Olustvere aardeleiust jõudis 1978. aastal isegi Pravda veergudele. „Rääkisin sellest oma tuttavale Moskva professorile, kellega käisime koos Prantsusmaal, ja tema kirjutas sellest Pravdale artikli. Pärast seda hakkas mulle üle Nõukogude Liidu kirju tulema. Kõik tahtsid vanu münte, lubades vastu püstoleid, Zaporožetseid ja muud oma arvates hinnalist. Aga mul polnud ju midagi, kõik oli juba Tallinnas,” meenutab Ilmar Jõesoo muheldes.

Maidla kivikalme saaga

Ilmar Jõesoo on avastanud ka Maidla kivikalme, mis on Eesti suurim nii territooriumi kui ka leidude arvu poolest – ligi 4000 leidu.
„Vanaisa rääkis mulle, et meie kodust umbes kilomeetri kaugusel oli kunagi suur sõjaväli. Läksin 1978. aastal – samal aastal, mil Olustveres kaks rahapotti leidsin – seda vaatama. Endisel sõjaväljal käisid maaparandustööd, traktor tõmbas sarapuupõõsaid maa seest välja. Astusin lähemale ja nägin, et seal müttas minu pinginaaber seitsmeklassilisest koolist. Ja märkasin kohe, et sarapuupõõsa alt olid välja tulnud potikillud, klaashelmed, kuuenda sajandi hoburaudsõlg ja palju muud põnevat,” meenutab staažikas ajalooõpetaja. Ta helistas kohe Tallinna ning tuntud arheoloog Evald Tõnisson tuli kohale. Nii kui Evald Tõnisson jalaga mulda lükkas, tuli nähtavale sõjakirves. Maidla kalme võeti kohe muinsuskaitse alla.
Aga sellega asi ei lõppenud. Tollal mõnevõrra mahajäänud kohas vahetusid direktorid ja agronoomid tihti ning uued ei teadnud muinsuskaitsest midagi.
„Kui mõne aja pärast Maidla kalmet vaatama läksin, nägin, et seal küntakse jälle! Seekord oli traktoriroolis mu teine koolivend, viie hõlmaga ader taga. Pidasin mehe kinni ja too hakkas kohe kiruma, kui kivine maa on, võimatu künda. Oli kolmandiku kalmest suure vaevaga ümber kündnud, valged luutükid ja potikillud vedelesid ümberringi. Sovhoosile määrati selle pärast 15 000 rubla trahvi ja juhtkond sai minu peale väga pahaseks. Pärast vahejuhtumit hakkas seal kaevama tuntud arheoloog Mati Mandel. Leiumaterjali rohkus hakkas lõpuks ka sovhoosi juhtkonnale meeldima ja nad maksid kogu kalmevälja läbikaevamise kinni. Ainult üks kuuenda sajandi osa jäeti puutumata,” meenutab kogenud aardeleidja.
Vanim sõrmus, mis Maidla kalmest leiti, on pärit kolmandast sajandist ja viimane matus oli seal olnud 13. sajandil. Seega oli sinna inimesi maetud tuhande aasta jooksul.
„Sajandisse mahub kolm inimpõlve, nii saame kokku kolmkümmend inimpõlve ühes kalmes. Viimane matus ei olnud seal enam põletus-, vaid kivikirstmatus. Kirstus oli naine oma ehetega, tema kõrval mees. Ilmselt muistne ülik, kes oli ristiusu vastu võtnud, kuid keda oli veel võimalik matta esivanemate kalmesse, mitte Kullamaa kirikuaeda, mis on kaheksa kilomeetrit eemal,” arutleb Ilmar Jõesoo.

Rauasulatusahi koduõuel

Ilmar Jõesoo kolmas suur ja kõige värskem leid on rauasulatusahju jäänused omaenda vanaisa talukohas Maidlas. Möödunud kevadel hakkas ta seal heinamaad põlluks ümber kündma ja märkas äkki, et maapinnale tuli tuttavlikke savikamakaid, millel oli šlakki küljes. Lähemal uurimisel tundus, et need on muistse rauasulatusaju küljetükid. Kutsus eksperdid Mati Mandeli ja Jüri Peetsi kohale ning kolmekesi leidsid nad veel terve hulga rauatükke, mis lubas arvata, et kunagi asus samas ka sepikoda.
„Tänavu kevadel pidime kõik põhjalikumalt üle vaatama, aga ei leidnud seda kohta enam üles. Siis hakkasin kartulimaad kündma, lasksin vao vao järel ja lõpuks tuligi kadunud koht uuesti välja,” muheleb Jõesoo. Ta lisab, et viimane leid kõigutab taas kord arvamust, nagu oleksid muinaseestlased metallesemete valmistamiseks rauda teistest maadest toonud. Praeguseks on Eestis teada mitukümmend endisaegset rauasulatuskohta ja on üsna ilmne, et rauda veeti Eestist ka välja.

Haridus annab uue mõtteringi

Lisaks õnnelikule aardeleidjale on Il­mar Jõesoo olnud hinnatud pedagoog. Esitame ka tema selle tahu kohta mõningaid küsimusi.

Sa olid Nõukogude ajalooõpetaja, kuidas see läks?

„Lähtusin põhimõttest, et haridus ei anna valmis vastuseid, vaid kujundab uue mõtteringi. Kui sa omandad keskhariduse, siis on sul uus mõtlemise ja tegutsemise väli. Põhi- ja algharidusega inimestega suhtled endiselt, aga mõtled nendest erinevalt. „Punast udu” õpetades ütlesin oma õpilastele, et kui ma suudan neid uutmoodi mõtlema panna, siis olen oma töö teinud, sest edasi nad mõtlevad, uurivad, vaatavad ise. Ükski õpilane pole mulle tänase päevani niisugust arusaamist ajaloo õpetamisest ette heitnud.”

Kas su õpilased leiavad ka rahapadasid?

„Mu õpilased olid Olustvere aarde­leidudega hästi kursis. Käisime sellesse teemasse süvenemas ka Viljandi muuseumis, kus nad kuulasid huviga Enn Moora selgitusi. Aga olin Olustveres õpetajana töötades ka ühiskondlik looduskaitseinspektor ja võtsin oma õpilastega looduskaitsekursused läbi. Paljud neist tegid eksamid ära ja said samuti ühiskondliku looduskaitseinspektori paberid. Muinsuskaitse mahub ka looduskaitse alla.”

Kust tuli su huvi looduskaitse vastu?

„Selle sain kaasa Haapsalu õpetajate seminarist, kus bioloogiat õpetas tuntud ornitoloog Aleksander Lint. Ta viis meid isegi saartele linde vaatlema. Tohutu vaimu ja hingega mees, olin tema kindel jünger. Esimene foto minust ilmus 1952. aastal ajalehes Stalinlikul Teel ja sellel teeme hilisema partei esimese sekretäri Elmu Peegiga linnutopiseid. Hiljem kolis Lint Tartusse ja uuris seal vareslaste arvukust. Läksin talle ükskord külla. Kui ta kuulis, et õpin ülikoolis ajalugu, ütles ta kaks korda löödult: „Ajalugu... Ajalugu…” Nagu oleks kogu ta töö ja vaev vett vedama läinud. Aga loodusteadust tollal kaugõppes ei olnud ja mina olin vaesest perest, pidin kindlasti tööle minema.”

Haapsalu seminar oli tollal väga kuulus kool.

„See oli kuldne kool. Ma pole varem ega hiljem nii palju õppinud kui seal. Alla nelja tunni päevas ei olnud üldse võimalik. Kõigil villastes riietes maapoistel, nagu me enamasti olime, löödi seal selg sirgeks ja pandi mõistus pähe. Kui läksin ülikooli, lasksin esimesed paar aastat seminaris õpitu peal liugu. Läksin ilma õppimata Koemetsa pedagoogika eksamile ja sain nagu teisedki nelja. Viit ei saanud keegi, viie peale teadis Koemets ise. Ülo Vooglaid lõpetas Haapsalu semina­ri minust aasta va­rem, 1953. aastal. Nende klassist tuli pikk rida professoreid: Ülo ise, Lembit Türnpuu, Silvi Tarum, Kaljo Põllu. Minu klassis õppis Heino Türnpuu, temast sai matemaatikaprofessor Tartu ülikoolis. Eha Hiie oli minu kursusel, samuti Karl Karlep.”

Mis mulje Ülo Vooglaid koolipoisina jättis?

„Ülol oli meri veres. Hakkasin tema eeskujul Haapsalu jahtklubis käima, et purjepaadiga sõitma õppida. Algul lasti seal vanu jahte puhtaks kraapida ja muud musta tööd teha, aga pärast seda saime jollidega sõitmist harjutada. Need on ühe purjega paadid, mis ei vaju põhja, kui ümber lähevad. Pärast eksamisõitu visati mind pidulikult vette ja sain teise järgu tüürimehe paberid.”

Kas sul oli ajalugu õpetades ka erilisi nippe?

„Olustvere tehnikumis oli mitu õpetajat koostanud oma aine raudvara. Mina töötasin endale välja aastaarvude, sündmuste ja nimede oma. Peamine rõhk oli seal Eesti ajaloo tundmisel. Kes raudvara valdas, see sai aru, mida tundides räägiti, ja pääses ka eksamil läbi. Üldisi asju oli seal ka, Oktoobrirevolutsioon jms, aga Eesti ajalugu oli keskne.
Teine asi, mida minu õpilased pidid une pealt teadma, olid riigid ja nende pealinnad Euroopas, Aasias, Ameerikas, Aafrikas. Üks lisaküsimus tuli alati riikide kohta. Mina näitasin kaardilt, õpilane ütles, mis riik ja pealinn on. Siis ütlesin mina ja tema näitas kaardilt. Pidi teadma ka kääbusriike. Mul olid suured maailma poliitilised kaardid õpilaste käes, sest nad tahtsid harjutada.”

Kuidas sujus koostöö Vello Lõugasega?

„Olime ülikoolikaaslased ja tegime palju väljakaevamisi koos. Meil on ka mõlemal 6. aprillil sünnipäev. Kui Vello sel päeval ärkas, helistas alati mulle, et kuule, koolivend, palju õnne. Viima­ti saime kok­ku Saaremaal, kus ta kirjutas mul­le oma Kaali kraat­ri raamatus­se pü-henduse: „Ilmar, pea vastu, veame ühte vagu.” Kah­juks ei pidanud tema mootor piisavalt kaua vastu.”

Kas 6. aprillil sündinud mehed kaevavadki aardeid välja?

„Seda peab küsima Igor Mangilt, kes oli Olustveres minu õpilane. Ta õppis mesindust. Tema ja veel kaks noormeest tulid Olustveresse pärast keskkooli. Hoidsid omaette, elasid erakorteris ja käisid ainult tundides. Kaheksandast klassist tulnud poistega ei läinud nad meelelt ega olemiselt kokku. Teised õpilased hakkasid neid varsti kolmeks idamaa targaks nimetama ja selleks nad saidki: Igor astroloogiks, Siim Jõesaar budistiks ja Harri Ellermaast sai skautmaster. Ükskord saime Igoriga Viru tänaval kokku ja leidsime, et meil oleks ajaloost nii mõndagi rääkida, sest tal on Varbolas suvekodu. Varbola läheduses on Pakamägi, Eesti muistse parlamendi (kärajad) asukoht.”

Kus sa peale Olustvere veel töötanud oled?

„Olustveres olin kakskümmend viis aastat ja see on olnud mu elu kõige ilusam aeg. Seal oli tunda kunagist Aleksandri kooli vaimu. Sügisel rassiti kõvasti põldudel ja seejärel õpiti ka hoolega. Seal oli palju huvitavat tegevust ja tugev ühise pere tunne. Käin praeguseni Läänemaalt Olustveresse vanu kolleege ja sõpru vaatamas.
Enne seda olin lühikest aega Võh­ma taga Villevere koolis pioneerijuht ja seejärel Kaagvere kutsekooli kasvataja. Sinna saadeti neid lastekodulapsi, kellega lastekodud ise ei tahtnud tegelda. Mul oli 25 poissi viiest eri rahvusest. Noorele õpetajale oli see väga hea kool, sain just Kaagveres pedagoogiliselt jalad alla. Tegelikult olid need suurepärased poisid. Kui mul oli 75. sünnipäev, kutsusin nad endale külla. Nad ütlesid, et ei julge tänaseni avalikult öelda, et on Kaagvere poisid, aga mina kutsun neid sünnipäevale…
Pärast Olustveret töötasin kaheksa aastat Pinni akadeemias ehk Haapsalu sanatoorses internaatkoolis. Olin tema juures kasvataja ja ajalooõpetaja. Need olid samuti kuldsed aastad. Pinn oli tark mees ja suur filosoof. Ta oli mu kahekordne koolivend: õppisime koos Haapsalu pedagoogilises koolis ja seejärel Tartu ülikoolis ajalugu.”

Sul on kodanikumärk ja Valge­tähe IV klassi orden.

„Lääne maakond esitas mind kodanikumärgi kandidaadiks ja mu koduvald Kullamaa Valgetähele. Aga hindan kõrgelt ka Nõukogude ajal saadud väikest luigega looduskaitsemärki. See on väga ilus.”

Mille üle praegu mõtled?

„Meie soome-ugri päritolu üle. Lugesin Semjonov-Tjanšanski raamatut tema Altai reisidest. Ta kirjutab, et Altai eelmägedes oli pronksiajal soome-ugri asustus, seal on olnud Kolõvani-nimeline järv ja mäeahelik. Kui venelased nimetasid Tallinna Kolõvaniks, „mäletasid” nad ilmselt, et Tallinna rahvas on Altai krai eelmäestikust tulnud. Aga Venemaal on mujalgi Kolõvani-nimelisi soome-ugri kohti. Teiselt poolt rõhutatakse, et oleme olnud eurooplased. Kunda ja Polli leiud kinnitavad seda. Ilmselt tuli idast meile ugrilasi lihtsalt peale, saime oma Euroopa põhjale soome-ugri kihi.”

Kas su lapsed ka ajaloost huvituvad?

„Vanem tütar vähem, aga noorem ostis ära Raikküla mõisa, kuulsate Keyser­lingide, filosoofide ja loo­dus­teadlas­te kodukoha. Tahab teha sellest Eesti­maa raamatumõisa, kuhu viime üle minu ligikaudu 15 000 ek­samplariga raamatukogu.”

Lugejate kommentaarid:

13.09.2009 16:13:09 Viruskundra
Huvitav lugu. Täpsustaks aga natuke fakte: Maidla kivikalme oma rohkem kui paarituhande ruutmeetrise pindalaga on küll suur, kuid mitte Eesti ega ka Läänemaa suurim. Läänemaal on temast tunduvalt suurem osaliselt hävitatud Kolu kalme, Saaremaal aga ulatub Käku kalme pindala kahe hektari kanti ja Piila kalme koguni 8 ha ligi. Ka Saaremaa Viltina kalme on mõnevõrra suurem. Lisaks on nii Saaremaal kui mujal terve hulk omaaegseid kivikalmeid hävinud. Neid teatakse ainult kunagiste juhuleidude järgi, nende suurust aga polegi enam võimalik kindlaks teha. Mis puudutab leidude rohkust, siis neid on Maidlast saadud tõesti palju. Samas on Maidla kalme (õieti kaks kõrvuti asuvat kalmet) üks väheseid keskmise ja noorema rauaaja kivikalmeid Eestis, mis tervikuna läbi kaevatud. Ei oska nüüd peast kinnitada, kas läbikaevatud kalmete seas on tõepoolest tegemist leiurikkaima muistisega, sest näiteks Viltinast, mis pindalalt pisut suurem ja enamikus läbi kaevatud, saadi samuti väga rikkalikult leide.

Varia Katariina – kas Ruusmäe talutüdruk? /Kalev Kalkun/ Katariina – kas Ruusmäe talutüdruk?

Õpetajate Leht 21. november 2008

Autor: Kalev Kalkun, mõtiskleja

Katariina I Vungil viibimise kohta võib püstitada mitu versiooni: Vungi võis olla tema sünnikoht või lapsepõlve kasvukoht, kõne alla tuleb ka juhuslik peatumine läbisõidul, neljandaks aga variant, et Peeter I jättis ta sinna mõneks ajaks varjule.

Kuuldavasti on minu kodu­kohta tamme istutanud riigipead Karl XII, Konstantin Päts ja Arnold Rüütel. Viimasele käisime Ruusmäe segakoori­ga sel puhul laulmas. Selgub aga, et meil siin on pikka aega viibinud ka Katariina I.

Asja uurides selgus, et selle teema kallal on pead vaevanud mitmed kooli­õpetajad, enamasti pärit kas Vungi talust või naabrusest.
Leidsin raamatukogust Virve Ollino kirjapandud arutluse, kus ta tsiteerib oma ema mälestusi. Tema ema käis sajandivahetusel juba koolis, kui nad said äkitselt teate, et Vungi tallu kavatsetakse püstitada ausammas keisrinna Katariinale, sest see on ta sünnikoht. Virve Ollino kirjutab: „Siis, tsaariajal, kehtis kord, et ausammaste juures olid pidevalt valves püssidega vene sõdurid. Tuli mõelda ka nende majutamisele ja toitmisele; neid pidi olema vähemalt kaks. Minu ema ja õed nutsid seepärast mitu peatäit, sest kellele meeldib, kui nende koju tuleb elama mitu võõrast sõdurit.”

Kas Katariina on olnud Vungil?

Ausammast Vungile siiski ei püstitatud, vastupidi, keisrinna noorpõlve ja sünnikoha uurimine keelati karmilt ära, selle vastu eksijaid ähvardati koguni surmanuhtlusega.
Dokument, millele minu tsiteeritud ajaleht viitab, pärineb arvatavasti Katariina I ainuvalitsejaks kroonimise ajast, mil keisrinna elulugu vahest mingil kujul avaldati. Kodu-uurija Hans Uba otsib seda dokumenti praegu intensiivselt oma meetoditega ja tal on lootusi paberi koopia üles leida. Kohalikud tegelased, tahtes Ruusmäe muuseumile suuremat kõlapinda, on asunud ka asja uurima ja loodavad, et mingi selgus tuleb.
Toetutakse Katariina I eluloofaktidele, aga ka ajaloole. Ilukirjandusteosed, nagu Aleksei Tolstoi poolelijäänud suurromaan „Peeter Esimene” ja läti kirjaniku Pilsonu Jekabsi „Praost Glücki kasutütar”, on küll abiks, eriti viimane, kuid jäävad siiski ainult ilukirjanduseks, kus on lubatud fakte väänata. Aleksei Tolstoi oli juba 1930. aastatel teaduste akadeemia liige, tal oli juurdepääs arhiividele, salakantse­lei dokumentidele ja Peeter I sõjapäevikutele. Ta laseb aimata, et uskus Kata­riina Eesti-päritolusse, sest Peeter räägib, kuidas Katariina talle pehmet Eesti piimasuppi keetis. Tolstoi laseb Katariinal Peetrile jutustada oma päritolust: „Isa nimi oli Ivan Skav­rotšuk Ta põgenes juba noorena Leedust, Minskist, pan Sapieha juurest Liivimaale ja rentis Marienburgi (tänapäeval Aluksne) lähedal väikese mõisa. Seal sündisime meie kõik, neli venda, kaks õde ja mina – kõige noorem...”
Ju siis on selle kohta mingid arhiiviandmed. Vungi on Aluksnest umbes 30 kilomeetri kaugusel ja venelaste jaoks on iga suurem talu mõis...
Kuidas sai Katariina I Vungil olla? Võib püstitada vähemalt neli versiooni. Kõigepealt oleks seal tema sünnikoht, teiseks lapsepõlve kasvukoht. Kolmandana tuleb kõne alla juhuslik peatumine läbisõidul, neljandaks aga variant, et ajal, mil Peeter võitles Saksamaal, jättis ta Katariina üksildasse maakohta varjule, eemale pealinna ja Moskva intriigidest ning mõrvaplaanidest. Muide, arhiivides on säilinud 140 Peetri kirja Katariinale.
Isiklikult olin algul kolmanda variandi poolt, et Katariina sõitis Vun­gilt läbi juhuslikult, sünnitas seal ootamatult lapse või juhtus midagi muud. Aga Vungi on natuke kõrval postitee­dest, sinna sattumine pidi olema ju­huslik.

Katariina kasuisa Ernst Glück

Nüüd peaks rääkima natuke ligemalt Katariina kasuisast, pastor Ernst Glückist, läti kiriku- ja koolitegelasest. Pärast Wittenbergi ja Leipzigi ülikoolis õppimist saabus ta 1673 Riiga, töötas kirikuõpetajana ja rajas esimesed läti rahvakoolid, koostas esimesed läti aabitsad, tõlkis katekismuse ja koos abilistega piibli läti keelde (1685–1694). Pärastise keisrinna võttis ta kasutütreks.
Briti entsüklopeedia põhjal sündis Marta Skawronska 1684. aastal Jekabpilsis, läti allikate järgi Krustpilsis. Tegemist on ühe linnaga Daugava jõe kahel kaldal. Erinevus on vaid selles, et esimene kuulus Kuramaa hertsogi­riiki, teine oli Liivimaa osa. Olen näinud ka variante, et ta sündis Rõngu või Rõuge kihelkonnas. Rõngu võib kohe välistada, tegemist on ilmselt ikka Rõugega, sest Rõuge nimekujuks on olnud saksa keeles ka Raugu.
Vana-Laitsna mõis kuulus küll Valka maakonda, kuid osaliselt paiknes see Rõuge kihelkonnas, nii et lahutas Rogosi mõisa (eestistatult Ruusmäe) kaheks tükiks. Tegemist oli segarahvastikuga, põhjapoolses osas olid eestlased ülekaalus, hiljem eestistusid siinsed lätlasedki.
Oli, kuidas oli. Kauaaegne kooliõpetaja Ida Pihlapuu-Uba olevat teadnud, et Vungil olevat olnud keegi kooliõpetaja, kel oli olnud palju kasulapsi. Ehk ka Marta, kuigi üks legend räägib, et tema ema olevat olnud eestlane Elisabet? Aga kuidas leidis Glück Marta? Väga lihtsalt. Kui ta oli loonud 1683 Apukalnas ühe esimese läti rahva­koolidest, käis ta koolilapsi arvatavasti otsimas Vana-Laitsna mõisa alal. Nii jõudis ta ka Ruusmäe lähistele Vungile. Või läks Marta ise Apukalna kooli. Lahendus võibki siin peituda.
Ma loodan, et Hans Uba, kes on Katariina I-t päris põhjalikult uurinud, jõuab nüüd ka uute avastusteni. Need lugejad, kes Ruusmäele satuvad, võivad kohalikust muuseumist Katariina I kohta üllatavaid andmeid kuulda.

Sõjavangist keisrinnaks

Aluksnes on Piiblimuuseum, kus kasvab kolm tamme piiblitõlkimise auks ja mälestuseks. Aluksnes on natuke säilinud ka kindlusevaremeid, mis Vene vägede piiramise ajal õhku lasti ja kust Marta 1702. aastal alustas oma sõjavangiteed, mis aga lõppes koguni keisritroonil 1725. aastal. Marta Skawronska, kes oli jõudnud just rootsi sõduriga abielluda, sattus Šeremetjevi teenijaks, kes ta aga üsna varsti Peetrile loovutas.
Marta Skawronska elust veel nii palju, et see 1702. aasta üürike abielu rootsi sõduriga ei lugenud pärast seda, kui ta 1712 astus abiellu Peeter I-ga, kellega elas koos 13 aastat, misjärel ise keisritroonile istus ja Venemaa esimeseks keisrinnaks sai.
Katariina sünnitas Peetrile lapsi nii enne kui ka pärast abiellumist, kokku 12, kaasa arvatud ühe poja, kes aga piknikul äikese ajal pikselöögist surma sai. Teise versiooni järgi suri poiss 4-aastaselt sisehaigustesse. Suureks kasvas vaid kaks tütart – Anna ja Jelizaveta. Peeter ei jätnud Katariinat maha, sest endine Marta oli talle ennastunustavalt truu, saates tsaari kõikjal. Ülemaailmselt on tuntud lugu sellest, kuidas Katariina aitas Poltaava lahingut võita. Nimelt oli tsaarikassa tühi, lahingut ei tahetud rahastada. Aga Katariina annetas kõik oma kaasasolevad ehted ja lahing saigi võidukalt peetud.
Hiljem kinkis Peeter oma armsale abikaasale mitmeid mõisaid, millest tuntuim on Ahja mõis. Koos ehitasid nad losse Eesti- ja Liivimaa kubermangu, tallinlased said ilusa pargi... Siinkohal olekski ilus lõpetada lugu tütarlapsest, kes Ruusmäe lähedalt oma eluteed alustas, hakkas türanniks ja mässis osavalt mehi oma võrku, et nende kaudu maailma valitseda. Peetri armastuse suurust näitab see, et kuigi ta 1724. aastal vahetult enne Katariina keisrinnaks kroonimist (kindlustamaks Katariinale oma surma puhul troon) laskis hukata naise armukese, kinkis ta naisele kroonimiseks kuldse peakatte, mille hind oli 1,5 miljonit kuldrubla.
Oma naine on ikka väga kallis, olgu ta või endine talutüdruk.

Mälestuskivi ausamba asemel

Miks aga jäi ausammas Ruusmäe lähistele püstitamata? Seletusi on mitu. Võis juhtuda, et asja segasid ära 1905. aasta ärevad sündmused ja segadus riigis. Teine seletus, mis tundub tõenäolisem, oleks see, et läheneva Romanovite dünastia 300. aastapäeva puhul (1913. aastal) ei olnud võimukandjatele meelepärane näidata esimese keisrinna matsi- ehk madalat päritolu.
Igatahes on Ruusmäe inimestel plaa­nis keisrinna arvatav sünnikoht Vungi talus tähistada mälestuskiviga.


VEERG
Minu jaoks sai lugu alguse mõne aasta eest, kui lugesin ühest 1898. aasta ajalehest, et armsad lugejad Lõuna-Eestist võiksid teada anda, kus asub Vungi talu: „Kuskil Eesti piiris, vahest Jurjevi ehk Wõru maakonnas peab ühe tähtsa vana dokumendi järele üks koht olema, mille nimi Wungen on. Dokument on Saksakeeles kirjutatud ja esimene täht W veidi parandatud /- - -/ Sõna lõpp en võib Saksa keele järele olla tehtud. Eesti keeles võib see vahest Wunga ehk Wunge olla. Dokument on 1725 kirjutatud, nii et see nimi siis ehk ka juba kaua enne seda on olemas olnud. Arvamise järele on ta talukoha nimi, vahest ka mõni muu kohanimi. Meie palume, et räägitava nime kohta meile kõiksuguseid võimalisi teateid saadetakse, et asja ligemalt võiks läbi katsuda. Sellel nimel on suur ajalooline mõnu.” Paari nädala pärast teatati, et Wungi nime kohta on juba kahelt poolt teateid tulnud, „nende järele on Rõuges Vana-Laitseni vallas Wungi küla 3 taluga ning Sänna vallas 1 talu Wungi nimega”. Ja siis on infot tulnud Petseri lähedalt ja Luunja vallast.
Mind hakkas asi huvitama ja kuna teadsin, et pensionärist õpetaja Õie Uba on just Vungi talust pärit, küsisin Richard Ubalt, milles asi, kas tegemist on tema naise sünnikohaga. Vas­tuseks sain: „Ah, see on see jutt, et keisrinna Katariina on Vungil sündinud. Kunagi taheti talle sinna ausammas püstita­da ja kaks soldatit valvesse panna.”
Teadsin, et Katariina oli Aluksne pastori Ernst Glücki kasulaps, seepärast turgatas pähe, et Katariina võis ometi teel Peterburist Lätti seal, Vungi talus, peatuda. Siitkaudu käis ta ju mitmel korral Riias. Aga peatuseks valiti ikka kas mõni mõis või klooster. Nii seisab keisrinna tõld tänaseni Petseri kloostri õuel klaaskapis.

Kodulugu: Eestimaa Hannibal ja tema rahvas

Virumaa Teataja 07.08.2007

Andres Pulver, toimetaja


Ivo Schenkenberg on paljudele eestlastele tuttav eelkõige filmi “Viimne reliikvia” kaudu Peeter Jakobi kehastuses. Ajaloolise isikuna ei olnud ta ilmselt sugugi nii halb ja paheline, nagu Bornhöhe ja filmimehed on teda paista lasknud.
Foto: Eesti Rahvusringhääling

Tänases loos ei tule juttu Kartaago väejuhist Hannibalist ega Puškini vaarisast ja omaaegsest Tallinna ülemkomandandist Ibrahim Hannibalist, vaid Eestimaa Hannibalist Ivo Schenkenbergist ja tema sõjasalgast, keda omal ajal Hannibali rahvaks kutsuti.

Ivo Schenkenberg on erinevalt mitmest teisest “Viimse reliikvia” kaudu kõigile tuntuks saanud tegelasest ajalooline kuju, kes ilmselt polnud sugugi nii halb ja paheline, nagu Bornhöhe ja filmimehed on teda paista lasknud.

Talupoegadest tuletõrjujad

Ajalooraamatutest leiame Ivo Schenkenbergi seiklemas 1577. aastal Tallinnas, mil ta oli 400mehelise talupoegade ratsasalga eesotsas all-linna venelaste rünnakute eest kaitsmas.

Balthasar Russowi “Liivimaa kroonikast” võib lugeda: “Need olid uhked kartmatud mehed ja enamasti harkpüssikütid. Nende pealikuks oli Ivo Schenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva igasugu kamanduses ja ametites saksa korra ja kombe järele oli välja õpetanud.”

Linna piiramisel laskis raad elanikel mitmesuguseid tuleohutusalaseid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtta ning moodustas ka erilise tulekustutusvahtkonna, kuhu kuulusid peaasjalikult Schenkenbergi mehed.

Osas allikais on Schenkenbergile omistatud isegi au olla nii Tallinna kui Eesti esimene tulevalvepealik, kuid tegelikult olid sellised ametimehed Tallinnas juba mõnikümmend aastat varem tegutsenud.

Hannibal sündis kadedusest

Russow kirjutab, et talupojad ei ihanud muud, kui igal päeval ja ööl venelastega taplusi pidada, kus nad sageli võitjaiks jäid.

Kadedusest Schenkenbergi suure sõjaõnne vastu hakati teda ennast Hannibaliks ning tema sõjasalka Hannibali rahvaks kutsuma. Venelased olid Hannibali ja tema rahva vastu eriti vaenu ja vimma täis ning tegid erilisi jõupingutusi Schenkenbergi tabamiseks, kuid Tallinna piiramine lõppes peagi, sest Vene väed olid sunnitud taanduma.

Tatarlaste jälil Rakveresse

Kaks aastat hiljem, 1579. aasta suvel, suundus Hannibali rahvas koos palgasõdurite ja mõisameestega puhastama Harjumaad seal märatsevatest tatarlastest, kes põgenesid Rakvere linnusesse. Rootsi väed taganesid, kuid Schenkenberg otsustas oma väesalgaga paigale jääda ning tatarlastega ise arved klaarida.

Hannibal taipas, et tema jõududest linnuse alistamiseks ei piisa, ja otsustas vaenlase lossimüüride vahelt välja meelitada, kuid tema vend Christoffer pidas sellist taktikat arguseks ja tormas koos mõne mehega linnuse peale.

Hulljulgetele meestele järgnesid teisedki ning Hannibali rahval õnnestus 27. juulil 1579 kaks korda Rakvere linnuse väravatest sisse tungida ning üle 50 vaenlase tappa. Venelased ja tatarlased imestasid käputäie meeste hulljulguse üle ja olid kindlad, et kusagil lähedal seisab suurem vaenuvägi.

Hannibali hukk

Teise rünnaku ajal võeti aga üks Schenkenbergi mees vangi ja saadi tema käest teada, et mingit varuväge polegi olemas. Seepeale tungisid venelased ja tatarlased linnusest välja ja piirasid Hannibali rahva ümber. Osal talupoegadest õnnestus põgeneda, Christoffer Schenkenberg langes vapras võitluses, Ivo võeti aga koos 59 kaaslasega vangi.

Mõned vangid poodi kohe üles, osa pandi vangi, kust nad aga imekombel pääsesid ja Tallinnasse põgenesid. Rõõm Ivo Schenkenbergi vangistamise üle oli venelaste leeris piiritu ning seda sündmust tähistati nagu mõne väga kõrgest soost üliku vangistamist.

Peagi viidi Eestimaa Hannibal koos 30 kaaslasega Pihkvasse tsaari enda palge ette. Ivo pakkus enda vabastamise eest kolme bojaari vabastamist, kuid tsaar ei võtnud pakkumist vastu ja laskis ta koos kaaslastega sealsamas Pihkvas hukata, ise kuuldavasti seda verist vaatemängu nautides.

Heinaturg – Peetri plats – Vabaduse väljak

Eesti Ekspressi lisa 21.08.2009
Autor: Villu Kadakas (Arheoloog)

PÄRAST “EESTISTAMIST”: Vabaduse plats umbes 1923–25.




Mitte asjata pole Vabaduse väljak Eesti esindusväljak – ta on olnud ka Eesti ajaloo üheks ristpunktiks.

Taasiseseisvumis- päeval, 20. augustil avatakse pidulikult Vabaduse väljak. Tema iga on aukartustäratavalt pikk – rohkem kui 700 aastat. Fotosilm on sellest jäädvustanud küll vaid viimased sadakond aastat, mis see-eest olid kõige tormilisemad.

1300

Astudes praeguse linnavalitsuse hoone nurga juurest Roosikrantsi tänava otsas vanalinna poole, võis ilmselt näha hilisema linnamüüri kohal vanalinna tornide ja katuste ees mullast kuhjatud kaitsevalli – kivist linnamüüri ehitust ei olnud veel lõpule viidud. Hilisema Harju värava kohal (praeguse Harju ja Müürivahe tänava ristmikul) oli ilmselt puust väravaehitis, milleni suundus vankriratastest ja hobusekapjadest sõtkutud pinnastee. Praeguse Harju mäe asemel laius Toompea lauge nõlv, mida mööda sai otse Toompeale jalutada. Ei ole teada, kas tee Tõnismäe-poolses servas oli juba olemas Püha Barbara surnuaed koos kabeliga või laiusid linnakodanike juurviljaaiad, mida eraldasid madalad vitsaiad mõlemal pool teed. Tee ­ääres võis aedades olla üksikuid onne ja väravale ligemal paar suuremat puumaja – kõrtsid ja ööbimispaigad hilistele teelistele, kes ei pääsenud õhtupimeduses suletud linnaväravatest enam sisse. Praeguse Jaani kiriku poolse kvartali sügavusse vallikraavi lähedal aiad ei ulatunud – seal võis aimata linnamüüri ehituseks vajaliku ehitusliiva ja savi kaevandamisel tekkinud aukusid umbes praeguse kunstihoone kohal.

1350

Linna lõunakülge kaitsva mullast kuhjatud valli peal oli puust tara asendatud paekivist linnamüüriga. Linna pääses neljakorruselise väravatorni kaudu, mille langevõre lasti ööseks alla.

Vallikraavis voolas võib-olla juba vesi – millalgi 14. sajandi keskpaigas rajati veejuhe Ülemiste järvest Tallinna ning vesi suunati maa-aluse tunneli kaudu hilisema Harju mäe all linna lõunapoolsesse vallikraavi. Üle vallikraavi väravani viiva silla juures oli veskipais ning väravatorni juures vesiveski. Ilmselt oli Harju väravasse suunduv maantee selleks ajaks sillutatud liivavõtuaukudest ammutatud ja tihkelt kinni trambitud kruusa ja paekivi tükkidega. Tegemist oli ühe vanalinnast väljuva peamaanteega – põhiline liiklus lõuna suunas praeguse Pärnu maantee mõttes käis just mööda praegust Roosikrantsi tänavat.

1500

Aastaks 1500 oli Roosikrantsi tänavalt vaadates oluliselt muutunud vanalinna üldpilt, kuid eeslinna maastik esiplaanil mitte nii väga. Linnamüür oli vahepeal ehitatud kõrgemaks, selle Harju ja Karja värava vahel paistis Assauwe torn (praegune Teatri- ja Muusikamuuseum), kuid kõrgemad olid ka vanalinna majad ja kirikud, mille katustemaastik üle müüri paistis. Vana 14. sajandi väravatorni oli põhjalikult kindlustatud, rajades torni ette väikeste ümartornidega ja tõstesillaga madala eesväravakompleksi, mille alusmüürid 2008. aasta suvel kaevetöödel korraks näha olid. Eesväravatornid nägid välja umbes samasugused kui praeguseni säilinud Viru eesvärava tornid. Vasakule vaadates kõrgus linnamüüri kohal uue maamärgina Kiek in de Köki suurtükitorn.

Vasakul pool teed oli endiselt Barbara surnuaed ning paremal pool oli maju tee servas varasemast tihedamalt. Kivimaju ei olnud – nende püstitamine väljaspool linnamüüri oli keelatud. Majade taga olid juurviljaaiad. Hommikuti aeti kariloomad lautadest ja väravatest välja maanteele ja seda mööda linna ka rjamaale. Arvestades linnavärava lähedust, jätkus sellele maanteelõigule arvatavasti mitmesugust kaubitsemist – osa majade alumised korrused olid poed, käsitöökojad. Linnavärava ees võis olla väike turuväljak, kus kaubeldi odavama ja rohkem ruumi nõudva kaubaga, millega vanalinnas oli ebaotstarbekas manööverdada. Teame, et sajandeid hiljem oli siin heinaturg.

1550

1550. aastaks, vahetult enne Liivi sõja algust, oli moderniseeritud linna lõunakülje kindlustusi Vabaduse väljaku piirkonnaks. Kiek in de Köki suurtükitorni alumiste korruste ümber paistis suur mullast kuhjatis – nn Suur Rondeel, vältimaks torni jalami purukstulistamist. Kunagi Harju värava kaudu vanalinna viinud maantee ei viinud enam kuhugi – värav oli kinni müüritud ja selle ette kaevatud kraav. Vallikraavi ette oli rajatud täiendav madal kivimüür laskeavadega ning vana eesvärava ehitis oli muudetud suurtükiplatvormiks. Kunagine peamaantee oli muutunud tähtsusetuks kõrvaltänavaks, mille kaudu siiski pääses ümber linna kindlustuste kulgevale ringteele. Kaubavankreid ja rahvast kohtas tänaval varasemast palju vähem ja küllap kajastus muutus ka majade arvus ja seisukorras. Arvatavasti oli mõni pood, võõrastemaja või käsitöökoda kolinud mujale soodsamasse asukohta – linna lõunasuunaline liiklus käis nüüd Karja värava kaudu mööda praegust Pärnu maanteed.

1700

Roosikrantsi tänava otsast vanalinna poole vaadates oli juba raske tunda ära sama kohta. Kunagi vallikraavini ulatunud kvartalit ega maanteed ei olnud enam. Barbara kalmistu oli ­nihkunud ­vaataja selja taha, SEB panga ja Barbara hotelli hoonete alale. 17. sajandi lõpul oli kuhjatud Kiek in de Köki ette tohutu mägi – Ingeri bastion – koos paekividest eskarpmüüridega. Uus varasemast mitu korda laiem vallikraav täitis kogu Vabaduse väljaku põhjaosa, kuid see ei paistnud üldse Roosikrantsi tänava otsa kohalt vaatajale. Seda takistas Vabaduse kelladest R-kioski ja Inglise Kolledžini ulatuv mitme meetri kõrgune muldvall, mis pidi varjama vallikraavi väliskaldal liikuvaid sõdureid väljaspool linna asuva vaenlase pilkude ja kuulide eest.

1800

Sajandiga oli muutunud niipalju, et 1760. aastatel oli taas avatud Harju värav, aga tee ­selle juurde ei kulgenud enam Roosikrantsi tänavalt, vaid põiki umbes R-kioski juurest praeguselt Pärnu maanteelt. Koos värava avamisega oli ehitatud Vabaduse väljaku põhjaosasse kolmnurkne madal muldkindlustus, nn tenail, millega seoses oli laiendatud ka vallikraavi, rajades 2008. aasta suvel Jaani kiriku juurest näha olnud vallikraavi väliskalda kaarja müürilõigu. Just tenaili eskarpmüür ja see kaarjas kontreskarpmüür elavad üle ka maa-aluse parkla rajamise ja jäävad Vabaduse väljaku all nähtavaks. Vabaduse väljaku lõunaosas linnavalitsuse hoone ees laiusid madalate vitsaedadega piiratud aiad ning Vabaduse kellade juures oli üksik väike puumaja.

1900

Aastaks 1900 olid Tallinna kindlustused likvideeritud ja oli tekkinud Vabaduse väljak enam-vähem praegusel kujul. Kindlustustest oli näha vaid Ingeri bastion, kuigi selle mullast ­laskevallid olid tasandatud, nende peale oli istutatud puid ja kujundatud pargiteid. Üle bastioni oli rajatud Toompeale pääsuks Komandandi tee, mida mööda sai ka vankri või hobusega üles sõita. Kogu väljak oli ehitistest lage ning nagu viimati keskajal sai jalutada Roosikrantsi tän avalt otse vanalinna. Sissepääs vanalinna oli vaba – Harju väravast ei olnud alles jälgegi. Liikumine oli siiski takistatud ning jalakäija pidi olema ettevaatlik, sest plats oli täis heinakoormaga vankreid – tollal tunti seda heinaturuna. Tähelepanuväärseimaks ehitiseks väljakul oli 1860. aastatel püstitatud Jaani kirik. Ülejäänud olid kõik veel puumajad.

20. sajand

Heinaturg elas rahumeeli veel sajandi esimesel kümnendil, ent siis muutus kõik. 1910. aastal möödus 200 aastat Eesti ühendamisest Venemaa­ga ja selle auks püstitati sinna tsaar Peeter I monument ja turust sai Peetri plats. Aga mitte kauaks. 1922. aastal otsustatati Vene võimu sümbol linna südamest maha võtta. Ära muudeti ka nimi – nüüdsest oli meil Vabaduse plats, mis hiljem kohendati Vabaduse väljakuks. Aja jooksul sai väljakust pealinna esindusväljak, kus korraldati Vabariigi aastapäeva paraade ja teisi tähtsaid suurüritusi. Kolmekümnendatel ehitati Vabaduse väljak ka vääriliselt välja – 1932 valmis EKA maja ehk tulevane linnavalitsuse hoone, 1934 Kunstihoone, 1937 esindushotell Palace. Vaid mõni aasta hiljem, 21. juunil 1940 sai just Vabaduse väljakust koht, kus meilt vabadus võeti. Kremli lavastatud töörahva meeleavaldusel nõuti Eesti Vabariigi valitsuse tagasiastumist. Eestist sai taas Venemaa osa, ainult et Peeter ei naasnud Vabaduse väljakule. Ei jõutud ühe aastaga ka väljaku nime muuta ning seda ei teinud järgnevate aastate jooksul ka sakslastest okupandid. Küll aga 22. septembril 1944 pealinna naasnud punavõim – sõja järel kustutati Vabaduse väljak aastakümneiks, vabadusest sai võit. Paraadid väljakul jätkusid, Võidu väljakuna sobis see plats oivaliselt punavõimudelegi. Tormiline 20. sajand andis eestlastele veel kord võimaluse saada oma riik. Koos sellega kadusid minevikku ka punased nimed – Võidu väljakust sai taas Vabaduse väljak. Mida juba kaks kuud ehib vabadusvõitluse sümbol Vabadusrist.