lauantai 24. syyskuuta 2011
Lossi hoovist on tänavu tulnud päevavalgele üle tuhande leiu
www.meiemaa.ee 22.09.2011
Autor: Oliver Rand
15. sajandist pärinev torniosa tuli juhuslikult päevavalgele lossivallide rekonstrueerimise käigus peasissekäigu kohale pandava hüdroisolatsiooni paigaldamisel.
Foto: Irina Mägi
Kuressaare lossi hoovis toimuvate arheoloogiliste uuringute käigus on tänavu avastatud üle 1000 leiu, viimati tuli lossi hoovi peasissekäigu juures päevavalgele 15. sajandist pärinev torniosa.
“Arvasime seni, et 1641.–1645. aastast pärinevatel esimestel Rootsi plaanidel näidatud Kakelborchi torn lõhuti maha, kui rootslased rajasid 1676. aastal praegusel kujul näha oleva peavärava sissekäigu,” lausus arheoloogilisi uuringuid tegeva OÜ Agu EMS arheoloog Garel Püüa. “Kuid nüüd avastati peasissekäigu hüdroisolatsiooni panekul juhuslikult, et osa keskaegset Kakelborchi torni on kasutatud sisemise tugimüürina.”
Avastus jäänuks ilmselt tegemata, kui peasissekäigu võlv poleks vett läbi lasknud ning nii tekkis lossivallide rekonstrueerimise käigus vajadus paigaldada peasissekäigu kohale hüdroisolatsioon.
“Samast nurgast leidsime ka viis suurtükikuuli, mis on suurim taoline leid meie kaks aastat väldanud arheoloogiliste uuringute käigus,” osutas Garel Püüa.
Umbes samaaegselt peasissekäigu ehitamisega 1676. aastal müüriti kinni kuursaalipoolne sissekäik, kus praegu on jalakäijate sild. Sissemüürituna püsis väravakäik mitmeid sajandeid.
Üldse on tänavu uuringute käigus avastatud üle 1000 leiu, millest enamik on potikillud, naelad jms. Võrdluseks – möödunud aastal kogunes ligi 800 leidu.
Tähelepanuväärsemad avastused tänavu on olnud mündileiud, 300-aastane savist vilepill, aga ka 14. sajandist pärinev ringmüür.
Väliuuringud jätkuvad Kuressaare lossi hoovis ka oktoobris, pärast seda hakatakse tegelema leidude analüüsimise ja dateerimisega. Arheoloogilisi uuringuid on Kuressaare lossi hoovis kavas korraldada ka järgmisel aastal.
VIDEO: Padise väljakaevamistelt leiti ilmselt Liivi sõja aegne suurtükk
www.postimees.ee 24.09.2011
Padise klooster.
Foto: Toomas Huik / Postimees
Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.
Padise kloostri arheoloogilistele väljakaevamistele appi läinud Soraineni advokaadibüroo töötajad leidsid tõenäoliselt Liivi sõja aegse suurtüki.
Kui vana täpselt on Padise kloostri mulla alt välja tulnud toru, on veel vara öelda, sest relvaajaloo spetsialistid pole seda veel näha saanud, vahendab ERR Uudised.
Igal juhul on raud ajahambale väga hästi vastu pidanud, seda hoolimata üleelatud tulekahjust, millest annab tunnistust paksult külge kleepunud lubjakord. Suurtükke on Padise kloostri juurest leitud varemgi, kuid mitte 15.-16. sajandist pärinevaid.
«See ei ole väga üllatav, sest teada on, et Liivi sõja ajal ehitati klooster ümber kindluseks,» rääkis väljakaevamiste juhataja Villu Kadakas, kelle sõnul käis Padise kloostris pidev piiramine ja enda kaitsmine.
Esialgu peeti maa sees olevat rauast toru vanaks kanalisatsioonijäänuseks, tõde selgus pärast suurtüki maa seest kättesaamist.
Liivi sõja aegne suurtükk rändab aga restauraatorite käe alla ning inimesed saavad seda tulevikus imetleda Harjumaa muuseumis Keilas.
keskiviikko 21. syyskuuta 2011
Rootsist leiti 8000 aasta vanused koljud
www.elu24.ee
Kesk-Rootsis asuvast kinnikasvanud järvest leiti iidsed koljud.
Süsinikmeetodil uurimine näitas, et need koljud ja samas olnud esemed on umbes 8000 aasta vanused, kirjutab The Local.
«Koljud olid vaiade otsas. Meie andmetel on tegemist maailmas ainulaadse leiuga. Varem ei ole mitte kuskil midagi sellist leitud,» sõnas Mälardaleni kultuuri säilitamise organisatsiooni arheoloogiajuht Frederik Hallgren.
Koljud, loomaluud ja muud esemed leiti Motalas Kanaljordeni väljakaevamispaigas.
Vaiade otsa aetud koljudel oli vai pandud kolju alumisest osast sisse ning surutud siis pealaest välja.
Leiti ka naisekolju, mille sisse oli pandud osa teise naise koljust.
Hallgreni ja ta kolleegide sõnul kuuluvad need koljud 11 isikule, nii meestele kui naistele. Koljuomanike vanus jääb lapse- ja keskea vahele.
Arheoloogide sõnul võis selle järve ääres kiviajal olla tseremoniaalne matmispaik.
«Teame, et seda järve pidasid pühaks inimesed, kes selle juures elasid,» lisas Hallgren.
Arheoloogid püüavad leida seletust, miks koljud enne järve panemist vaiade otsa aeti.
«Võib oletada, et tegemist oli mingi matmisrituaaliga, milles pead eemaldati surnukehadelt ning asetati eraldi. Kui pehme kude oli ära mädanenud ning maha tulnud, pandi koljud vaiade otsa ning maeti madalasse järve,» selgitas Hallgren.
Teise teooria kohaselt on need koljud trofeed, mis kuulusid vaenlastele, kes tapeti naaberhõimuga peetud lahingus.
«Need koljud võisid näidata lahinguväljal saavutatud edu,» lausus Hallgren.
Arheoloogid jätkavad leidude uurimist, tegemaks kindlaks, kes leitud on kohalike või kaugemalt pärinevate inimeste jäänused. Samuti püütakse kindlaks teha, kas jäänused kuuluvad suguluses olnud inimestele või ei ole nende vahel sugulusseost.
Hallgreni kinnitusel ei ole varem leitud varasest kiviajast pärinevaid koljusid, millest oleks vai läbi aetud.
Kanaljordeni väljakaevamised algasid 2009. aastal.
Motala lähiümbruses elati juba mesoliitikumis. Kuna põllumajanduse kohta märgid puuduvad, siis elatusid tollased inimesed küttimisest, kalastamisest ja korilusest.
Toimetas Inna-Katrin Hein
Kesk-Rootsis asuvast kinnikasvanud järvest leiti iidsed koljud.
Süsinikmeetodil uurimine näitas, et need koljud ja samas olnud esemed on umbes 8000 aasta vanused, kirjutab The Local.
«Koljud olid vaiade otsas. Meie andmetel on tegemist maailmas ainulaadse leiuga. Varem ei ole mitte kuskil midagi sellist leitud,» sõnas Mälardaleni kultuuri säilitamise organisatsiooni arheoloogiajuht Frederik Hallgren.
Koljud, loomaluud ja muud esemed leiti Motalas Kanaljordeni väljakaevamispaigas.
Vaiade otsa aetud koljudel oli vai pandud kolju alumisest osast sisse ning surutud siis pealaest välja.
Leiti ka naisekolju, mille sisse oli pandud osa teise naise koljust.
Hallgreni ja ta kolleegide sõnul kuuluvad need koljud 11 isikule, nii meestele kui naistele. Koljuomanike vanus jääb lapse- ja keskea vahele.
Arheoloogide sõnul võis selle järve ääres kiviajal olla tseremoniaalne matmispaik.
«Teame, et seda järve pidasid pühaks inimesed, kes selle juures elasid,» lisas Hallgren.
Arheoloogid püüavad leida seletust, miks koljud enne järve panemist vaiade otsa aeti.
«Võib oletada, et tegemist oli mingi matmisrituaaliga, milles pead eemaldati surnukehadelt ning asetati eraldi. Kui pehme kude oli ära mädanenud ning maha tulnud, pandi koljud vaiade otsa ning maeti madalasse järve,» selgitas Hallgren.
Teise teooria kohaselt on need koljud trofeed, mis kuulusid vaenlastele, kes tapeti naaberhõimuga peetud lahingus.
«Need koljud võisid näidata lahinguväljal saavutatud edu,» lausus Hallgren.
Arheoloogid jätkavad leidude uurimist, tegemaks kindlaks, kes leitud on kohalike või kaugemalt pärinevate inimeste jäänused. Samuti püütakse kindlaks teha, kas jäänused kuuluvad suguluses olnud inimestele või ei ole nende vahel sugulusseost.
Hallgreni kinnitusel ei ole varem leitud varasest kiviajast pärinevaid koljusid, millest oleks vai läbi aetud.
Kanaljordeni väljakaevamised algasid 2009. aastal.
Motala lähiümbruses elati juba mesoliitikumis. Kuna põllumajanduse kohta märgid puuduvad, siis elatusid tollased inimesed küttimisest, kalastamisest ja korilusest.
Toimetas Inna-Katrin Hein
tiistai 20. syyskuuta 2011
Hertsog Magnusest ja tema müntidest
www.saartehaal.ee 19.09.2011
VANA NÄGEMUS: Sellisena nägid Vana-Liivimaad hertsog Magnuse kaasaegsed. See maakaart on valminud 1570. aastatel. Foto: Internet
24. augustil ilmus Saarte Hääle esiküljel uudislugu, et Kuressaare linnuses toimuvate arheoloogiliste väljakaevamiste käigus tuli päevavalgele haruldane leid – hertsog Magnuse ajal vermitud hõbemünt aastast 1564. Artiklis tsiteeritakse ajaloomuuseumi teadurit Ivar Leimust, kes on muuhulgas märkinud, et hertsog Magnus “jätkas 1563. aastal Haapsalust Kuressaarde elama tulles veeringute ja killingute vermimist”.
“Endise Tartu müntmeistri Erich Becki võttis ta enda juurde tööle ning tema neid münte valmistas. Esialgu siis Haapsalus ja pärast võttis ta Becki Kuressaarde kaasa,” rääkis Leimus. Hertsog Magnuse korraldusel vermiti münte kuni 1569. aastani.
Kogu selle loo täpsustamiseks saatis lehele omapoolse kommentaari tuntud ajaloolane ANDRES ADAMSON, kes on kirjutanud monograafia “Hertsog Magnus 1540–1583. Tema elu ja aeg”.
Tegelikult tuli hertsog Magnus Kuressaarde esmakordselt mitte 1564. aastal, vaid juba 1560. aasta aprillis, ja mitte Haapsalust, vaid Taanist. Piiskop Johann(es) Münchhausen1) andis vastavalt varasematele [ostu-müügi] kokkulepetele piiskopkonna talle üle, toomkapiitel ja stiftinõukogu kinnitasid tehingu ja andsid uuele valitsejale truudusvande.
Peagi suundus Magnus siiski mandrile, et võtta tegelikult üle ka Läänemaa ja laiendada kiiresti oma toetajaskonda ja võimuala. Ta omandas iseseisvalt, s.t ilma venna, kuningas Frederik II2) abita Kuramaa piiskopi ametikoha ja ostis ka õiguse Tallinna piiskopi ametikohale.
Septembris, venelaste rüüsteretke ajal Läänemaale ning sellele järgnenud talurahvaülestõusu3) ja palgasõdurite mässu eel põgenes Magnus Haapsalust tagasi Kuressaarde. Hilissügisel lahkus ta Kuramaale, käis jaanuaris 1561 korraks veel Kuressaares, kuid seejärel reisis nii poliitilise kui ka majandusliku pankrotini jõudnud Magnus maitsi Taani. Seal sõlmis ta mais 1561 uue kokkuleppe Frederik II-ga, millega mees allutati kuninglike asehaldurite kontrollile ja lakkas mõneks ajaks olemast iseseisev poliitiline jõud.
Varakeskaja «elavatele surnutele» topiti kivid suhu
www.elu24.ee 19.09.2011
Iirimaalt leiti kahe inimese skeletid, kes olid maetud varakeskajal, kaheksandal sajandil
Foto: Scanpix
Iirimaalt leiti kahe inimese skeletid, kes olid maetud varakeskajal, kaheksandal sajandil.
Arheoloogide sõnul oli mõlema skeleti suhu topitud suur kivi, kirjutab Discovery News.
Oletati, et neid peeti vampiirideks, kellel kahtlustati võimes hauast üles tõusta.
Kaks kummalist inimskeletti leiti Iirimaalt Kilteasheenis toimunud väljakaevamistel 2005. ja 2009. aastal.
Iiri ja USA arheoloogid leidsid kokku 137 skeletti. Arheoloogide sõnul võidi nüüdsesse leiupaika matta kuni 3000 inimest.
Nende kahe kiviga mehe puhul jääb esimese vanus 40. – 60. eluaasta vahele ning teine on 20. – 30. eluaastates. Kaks meest olid maetud kõrvuti. Mõlema suhu oli surutud pesapalli suurune kivi.
«Ühe mehe pea oli otse ja tal oli suur must kivi suus näha. Teise mehe pea oli küljega. Tal oli veelgi suurem kivi suhu topitud. Mõlemal juhul suruti kivid jõuga suhu, isegi niis uure jõuga, et lõualuud paigast läksid,» lausus arheoloog Chris Read.
Read ja ta kolleegid arvasid esmalt, et leidsid katku surnud inimeste matmispaiga. Arvati, et inimjäänuste suus olevad kivimid näitasid, et osa neist võidi tappa kui vampiirid ning nende puhul oli kasutatud vampiiridest vabanemise rituaale.
Kuna vampiirid ilmusid Euroopa folkloori alles 15. sajandil, siis välistati, et neid kaheksanda sajandi mehi oleks täitsa vampiirideks peetud.
Keskajal arvati, et kui «vampiirile» kivi suhu toppida, siis ta ei saa haigust levitada ega kellegi verd jooma minna.
Edasine uuring paljastas, et tegemist oli hoopis «elavate surnute» ehk ühiskonnast väljatõugatute – lindpriidega.
Neid kahte Iiri meest peeti millegipärast ohtlikuks – kas nad olid vaenlased, mõrvarid, vägistajad või siis tavalised inimesed, kes surid ootamatult haiguse või mõrva tagajärjel.
Varakeskajal tekitas hirmu kõik, mis normist väga erines. Kardeti, et ebatavalised inimesed võivad hauast tõusta ning elavaid kahjustada.
Siis peeti suud kohaks, mille kaudu inimese hing lahkub ning tekib transformatsioon.
«Suu oli paik, kust hing väljus kehast. Mõnel juhul võis hing suu kaudu kehasse tagasi tulla või siis mingi kuri jõud asus surnukehasse elama, tekitades nii-öelda elusa surnu,» sõnas Read.
Antropoloog Kristina Killgrove´i arvates näitab kahe mehe matmine kõrvuti, et tegemist oli ebatavalise, kuid samas ette planeeritud matmisega. Ka toimusid need «vampiirimatmised» ajal, mil vampiirilegendid ei olnud veel levima hakanud ning vampiire ei jahitud avalikult.
Toimetas Inna-Katrin Hein
Muhumaal varastati hiiest ainulaadne ohvrikivi
www.postimees.ee 18.09.2011
Tammemäe hiie ohvrikivi.
Foto: Tiit Kaasik/Maavalla Koda
Reedel avastasid kohalikud elanikud, et Muhumaa Pärase Tammemäe hiiest on varastatud haruldane ümmargune ohvrikivi, mille sarnaseid Eestis teadaolevalt rohkem enam ei leidu.
Maavalla Koja teatel avastasid pühapaiga rüüstamise Muhu valla arengunõunik Mihkel Jürisson ning turismiettevõtja Martin Kivisoo. Kivi aseme varjamiseks oli sellele loobitud prahti. Masinate jälgi polnud näha, mis lubab oletada, et kivi viidi ära inimjõul.
Varastatud ohvrikivi on veskikivi kujuline, kuid selle keskel pole auku. Kivi läbimõõt on 110 cm ja maapealse osa mõõdetud kõrgus 30 - 40 cm.
Viimati oli kivi kindlasti alles 27. augustil, kui hiite filmi jaoks võtteid tegev Rein Maran seda jäädvustas. Suve alguses külastas kivi ka looduslike pühapaikade riikliku arengukava juhtnõukogu eesotsas Muinsuskaitseameti peadirektori Kalev Uustaluga ning pidasid hiie kaitse alla võtmist vajalikuks.
Teadlased avastasid pärase Tammemäe ja selle ohvrikivi 2005. a sügisel Muhus pühapaiku uurides. Kohalikud vanainimesed kõnelesid Tammemäel kasvavast vanast hiiepuust ning selle lähedal asuvast ümmargusest ohvrikivist, millel võis varem ande näha.
Mõned aastad hiljem ehitati hiie äärde selle sissepääsuteele omavoliliselt loomade nülgimiskuur ning maaomanik asus taotlema luba sinna jahimeeste puhkemaja ehitamiseks. Samas vaidlustas maaomanik hiie olemasolu ning sulges hiide viiva raja kividega.
Pärase Tammemägi koos ohvrikiviga esitati 2010. aastal kohaliku kaitse alla, kuid Muhu vald ei pidanud sellist kaitset vajalikuks. Järgnevalt esitas Tartu Ülikooli arheoloogiadoktor Heiki Valk hiie muinsuskaitse alla.
Toimetas Hanneli Rudi
keskiviikko 14. syyskuuta 2011
6000 aasta vanusele paarile otsitakse kodu
www.elu24.ee 13.09.2011
Viimased 6000 aasta olid noored armastajad teineteise embuses ja maailma eest peidus.
Möödunud nädalalõpul toodi «Valdaro armastajad» esmakordselt avalikkuse ette, kirjutab Huffington Post.
Nende armastajate puhul on tegemist kahe inimskeletiga. Skelettide omanikud elasid neoliitikumis.
Need leiti 2007.aastal Põhja-Itaaliast Mantua lähistel asuva Valdaro küla nekropolist.
Skeletid olid teineteise embuses, nägu näo vastas.
Möödunud nädalalõpul pandi skeletid välja Mantua arheoloogiamuuseumi sissekäiguruumi. Kohalikud aktivistid aga otsivad ebaharilikele inimjäänustele permanentset kodu.
Arheoloogid arvasid esialgu, et need kaks inimest tapeti. See sobiks hästi Itaalia ajalooga, kust on teada mitmeid traagilisi armulugusid. Mantua on linn, kus leidis aset ka Romeo ja Julia lugu.
Kuid skelettide uurimisel ei leitud ühtegi märki vägivallast. Tegemist on noore naise ja mehega, kelle vanus oli 18 – 20 eluaastat. Välja on pakutud ka, et nad surid mõnel külmal ööl hüpotermia tagajärjel.
Arheoloog Silvia Bagnoli ei välistanud seda teooriat, kuid tema arvates maeti see paar üksteise embuses pärast nende surma.
Arheoloogid ei ole siiani seda mõistatust lahendanud.
Bagnoli sõnul on vaja 250 000 eurot, et need kaks skeletti saaks eraldi paigas vaatamiseks välja panna ning veel 200 000 eurot, et luua nende elu tutvustav multimeediastend.
Toimetas Inna-Katrin Hein
Viimased 6000 aasta olid noored armastajad teineteise embuses ja maailma eest peidus.
Möödunud nädalalõpul toodi «Valdaro armastajad» esmakordselt avalikkuse ette, kirjutab Huffington Post.
Nende armastajate puhul on tegemist kahe inimskeletiga. Skelettide omanikud elasid neoliitikumis.
Need leiti 2007.aastal Põhja-Itaaliast Mantua lähistel asuva Valdaro küla nekropolist.
Skeletid olid teineteise embuses, nägu näo vastas.
Möödunud nädalalõpul pandi skeletid välja Mantua arheoloogiamuuseumi sissekäiguruumi. Kohalikud aktivistid aga otsivad ebaharilikele inimjäänustele permanentset kodu.
Arheoloogid arvasid esialgu, et need kaks inimest tapeti. See sobiks hästi Itaalia ajalooga, kust on teada mitmeid traagilisi armulugusid. Mantua on linn, kus leidis aset ka Romeo ja Julia lugu.
Kuid skelettide uurimisel ei leitud ühtegi märki vägivallast. Tegemist on noore naise ja mehega, kelle vanus oli 18 – 20 eluaastat. Välja on pakutud ka, et nad surid mõnel külmal ööl hüpotermia tagajärjel.
Arheoloog Silvia Bagnoli ei välistanud seda teooriat, kuid tema arvates maeti see paar üksteise embuses pärast nende surma.
Arheoloogid ei ole siiani seda mõistatust lahendanud.
Bagnoli sõnul on vaja 250 000 eurot, et need kaks skeletti saaks eraldi paigas vaatamiseks välja panna ning veel 200 000 eurot, et luua nende elu tutvustav multimeediastend.
Toimetas Inna-Katrin Hein
tiistai 13. syyskuuta 2011
Kahrut Eller lennutas eesti arheoloogid digiajastusse
www.ekspress.ee 12.09.2011
Foto: Kahrut Eller ( erakogu )
Eesti ühel erilisemal arheoloogil Kahrut Elleril (31) möödus tänavune suvi teisiti kui viimased kümme.
2001. aastal saadeti ta Tartu ülikoolist Süüriasse praktikale ja on sestpeale seal veetnud igal aastal ligi kolm kuud, tegeledes rahvusvahelise teadlaste rühma juures leidude ja dokumentatsiooni haldusega, ent osaledes vajadusel ka kaevetöödel. “Skalpelli ja hambaarsti tööriistadega kaevasin ühe pronksiaegse hauakambri põrandat millimeetriste kihtidena,” meenutab ta.
Elleril tekkis koostöö Eesti ühe tuntuima arheoloogiafirmaga AGU-EMS. Tänu sellele kasutatakse nüüd esimest korda Eestis arheoloogiliste kaevamiste juures digitaalandmebaasi, mis annab erakordse võimaluse luua seoseid leidude, eri maakihtide, müüride, fotode jms vahel. Kunstiakadeemia krundi mahukatel kaevamistel kulub see marjaks ära – kihte on seal juba üle 400.
Arheoloogia kõrvalt juhendab Eller Tallinna 21. kooli vilistlasena seal kultuuriajaloo ringi.
sunnuntai 11. syyskuuta 2011
Salme muinaslaeva kontuurid maeti kinni
www.saarlane.ee 10.09.2011
Eilne päev oli arheoloogidele raske just emotsionaalselt, kui nende 2 aasta vältel kestnud Salme muinaslaeva väljakaevamiste asukoht kinni maeti. Kaheaastasele tööle, millele eile punkt pandi, on olnud seejuures ka palju õnnelikke ja huvitavaid hetki.
Arheoloogiadoktori Jüri Peetsi sõnul on Salme muinaslaev vanim Läänemerest leitud purjelaev. Laev on pärit aastast 750 ning on 17,5 meetri pikkune ja 3 meetri laiune. „Kurb on selline arheoloogia objekti lõpetamine. Seda on siin aastaid pingsalt välja kaevatud ja vaeva nähtud ning hetkel toimub siin labane hävitamine." ütles Peets Saarlane.ee-le.
Tähelepanuväärsed on leiud, mida on kaevamiste käigus leitud. Kogu 126 ruutmeetri pinna suurusest kaevamisalast leiti ainuüksi 4 ruutmeetrisest alast 36 langenud luukere tükid. Lisaks leiti kaevamiste käigus 30 viikingite lauamängu mängunuppu, 2 täringut, 2 nooleotsa, 1 mõõgakatke jpm. Kuid kõige huvitavam leid, mida leiti, on haruldane kullatud mõõgatupe pealdis, millel on kujutatud mehe nägu ning mis annab aimu Salmel langenute päritolust.
Arheoloogiliste väljakaevamiste ekspeditsiooni juhi arheoloogiadoktor Jüri Peetsi sõnul on Salme muinaslaev väga keeruline objekt. „Paljud asjad olid siin omavahel seotud. Luustikke oli väga palju, samuti esemeid ja need kõik olid väga väikese ala peal. Mis moodi need luustikud, mida oli seal kokku 3006, seostuvad nende esemetega, tuleb ära teha suur uurimustöö.“
Kõik leiud mis on leitud Salme muinaslaeva kaevamistel, saavad hiljem oma koha muuseumis, kus kõigil on võimalik leidusid oma silmaga vaadata.
Fotod Salme muinaslaeva kontuuride kinnikatmisest:
http://www.saarlane.ee/galerii/galerii.asp?gid=45&stmp=1315644228127
Eilne päev oli arheoloogidele raske just emotsionaalselt, kui nende 2 aasta vältel kestnud Salme muinaslaeva väljakaevamiste asukoht kinni maeti. Kaheaastasele tööle, millele eile punkt pandi, on olnud seejuures ka palju õnnelikke ja huvitavaid hetki.
Arheoloogiadoktori Jüri Peetsi sõnul on Salme muinaslaev vanim Läänemerest leitud purjelaev. Laev on pärit aastast 750 ning on 17,5 meetri pikkune ja 3 meetri laiune. „Kurb on selline arheoloogia objekti lõpetamine. Seda on siin aastaid pingsalt välja kaevatud ja vaeva nähtud ning hetkel toimub siin labane hävitamine." ütles Peets Saarlane.ee-le.
Tähelepanuväärsed on leiud, mida on kaevamiste käigus leitud. Kogu 126 ruutmeetri pinna suurusest kaevamisalast leiti ainuüksi 4 ruutmeetrisest alast 36 langenud luukere tükid. Lisaks leiti kaevamiste käigus 30 viikingite lauamängu mängunuppu, 2 täringut, 2 nooleotsa, 1 mõõgakatke jpm. Kuid kõige huvitavam leid, mida leiti, on haruldane kullatud mõõgatupe pealdis, millel on kujutatud mehe nägu ning mis annab aimu Salmel langenute päritolust.
Arheoloogiliste väljakaevamiste ekspeditsiooni juhi arheoloogiadoktor Jüri Peetsi sõnul on Salme muinaslaev väga keeruline objekt. „Paljud asjad olid siin omavahel seotud. Luustikke oli väga palju, samuti esemeid ja need kõik olid väga väikese ala peal. Mis moodi need luustikud, mida oli seal kokku 3006, seostuvad nende esemetega, tuleb ära teha suur uurimustöö.“
Kõik leiud mis on leitud Salme muinaslaeva kaevamistel, saavad hiljem oma koha muuseumis, kus kõigil on võimalik leidusid oma silmaga vaadata.
Fotod Salme muinaslaeva kontuuride kinnikatmisest:
http://www.saarlane.ee/galerii/galerii.asp?gid=45&stmp=1315644228127
Mööbliärimees taastab vürstide lossi
www.harjuelu.ee 09.09.2011
Allar Viivik
Ligi 20 aastat tühjana seisnud Keila-Joa lossis käivad teist kuud restureerimistööd. Korduvalt keiser Nikolai I ja keisripere liikmeid võõrustanud kunagisest Schloss Fallist peab saama kultuuri- ja kunstihuviliste turistide tõmbekeskus.
Mööbliärimees Andrei Dvorjaninov ostis aastaid müügis olnud Keila-Joa mõisa mullu. Pärast Nõukogude raketivägede lahkumist oli mõisasüda kasutuseta. Seal korraldati teatrietendusi ning aeg-ajalt tehti plaane teha alale presidendi suveresidents.
Nüüd on peahoone tellingutega ümbritsetud ning saamas uut krohvkatet ja katust. Varjusurmas olnud kompleks ärkab uuele elule. "Minul on selle kandiga ka isiklikuid mälestused, sest olin Keila-Joa Sanatoorses Internaatkoolis õpetaja. Mõisa peahoones oli siis sõjaväe klubi ja pood," ütleb Dvorjaninov.
Palju ümber ehitatud
Millal Bou Ehitus OÜ hoones ehitust alustas? "Juuni lõpus saime ehitusloa. Poolest juulist hakkas töö. Kõigepealt tuli vedada välja praht ning lammutada juurdeehitused," räägib Dvorjaninov peasissekäigu ees.
Lossi on kuni kaheksa korda seest ümber ehitatud. Näiteks 1890ndatel asendati keerdtrepid tavalise trepiga. "Vabariigi ajal visati välja 16 kaminat .Tänaseks on väljast kadunud näiteks tornitipu marmorsakmed, mida oli 40. Varsti pannakse need taas tagasi," lubab omanik.
Kogu peahoone ning ka kõrvalhooned on võrreldavad keskaegse kindlusega. Joa mõisa rajaja, Vene salateenistuse isa, krahv Benckendorff sai kõvasti inspiratsiooni sõbralt Vorontsovilt. "Tema oli jälle diplomaat Inglismaal ning sealsete moevooludega hästi kursis. Nii telliski Benckendorff mõisa projekti Peterburi arhitektilt Stackenschneiderilt inglise stiilis," räägib Dvorjaninov.
Kunst saab nähtavaks
Kindluse moodi on ka peavärava kõrval asuvad tall ja karjakastell. Esimese plaanib omanik taastada tallina, kuhu tuleks 15-20 hobust. Samas kõrval on ka kaks hektarit aeda ehk ratsutamise ruumi. Karjakastelli mahutatakse söögikoht ja koolitusruumid. "Peahoone kõrval on külalistehoone, kuhu rajatakse hotellitoad. Samas oli ka väike kirik, kuhu tuleb muusem," tutvustab omanik plaane.
Mis saab peahoonest? "Et Benckendorffidel ja hiljem Volkonskitel oli väga suur kunstikogu, siis tahame paremat osa sellest vähemalt koopiatena näidata," vastab mees. Muuseumile jääb kelder ning osaliselt esimene korrus. Lisaks hakataks seal korraldama kontserte. Teisele korrusele sisustakse sviiditoad. "Kui Alatskivil käib suvel kuni 300 inimest päevas, siis siin, Tallinna lähedal peaks käima kaks korda enam," loodab mees.
lauantai 10. syyskuuta 2011
Järveasulad - Läti merenduslik arheoloogia
www.directorie.eu 05.09.2011
Järveasulad
1873 Carl von Sievers – Turaida linnuse lähedalt leiti parv.
14 m pikk, 4 m lai ja parda kõrgusega 50 cm, põhjaosa koosnes kahest kihist
plankudest, mille vahel tõrvaste loomakarvade kiht, plankude ääred raudklambritega
serv-serva vastu ühendatud. Tüüriaeru ja võimalike aerudega.
Ilmselt kohalik, aga lääne mõjutustega jõeliiklusvahend 17.-18. saj.
1939 – Riia vanalinnast leiti kunagisest sadamakohast nn Riia laev. 1982 Arturs
Zalters – asus seda uurima, 1985 valmis rekonstruktsioon laevamudeli näol.
14,4 m pikk, 4,9 m lai ja parda kõrgusega 2,4 m klinkerplangutuses
raudneetidega ühemastiline laev, kuid tihitud loomakarvadega. Ehitanud
kohalikud 12.-13. saj Skandinaavia laevaehitustraditsioonide mõjul (needid)
kasutades siiski ka lõunapoolseid teadmisi (loomakarvad).
1959 Janis Apals – Läti merendusliku arheoloogia “sünd”. Algasid allveearheoloogilised
inventeerimis- ja uurimistööd Läti siseveekogudes, eriti Araisi järvel.
1965-69 ja 1975-79 kaevati läbi kolm neljandikku Araisi järveasulast, mille
koguulatus oli 2500 m². Kaldast 50 meetri kaugusel asuval saarel oli 9.-10. saj
asunud latgalite kindlustatud elukoht – ehitatud saarele püstitatud kunstlikule
puidust alusele (0,5-1,5 kõrge, 28 m lai, 35 m pikk n-ö rest- või siis kastidest
ehitis, mis oli kaetud ümaratest palkidest põrandaga). Alusel eri tüüpi hooned
suurusega 2,7 x 3,5 m kuni 4,5 x 5 m. Asulal viis erinevat ehitusfaasi, esimene
ca 830. Tehti meeletult leide. 1980./90. aastatel rekonstrueeriti see järveasula,
tähtsus eksperimentaalarheoloogias püsiv.
1988 Voldemars Rains – loodi Sela (Senas laivas = vanad laevad), grupp
allveearheoloogiliste uuringute tarbeks.
1989 – Sela esimesed allveetööd (inventeerimine) Kolka neeme juures.
1990 – Sela formeeriti ümber Jurmala linnamuuseumi meresõiduajaloo osakonnaks.
1991 – kokkulepe Jurmala linnamuuseumi, Tallinna meremuuseumi ja Stockholmi
ülikooli vahel uurimaks ühiselt Läänemere põhjas peituvaid võimalikke muistiseid
Läti ranniku juures; eelkõige uuriti muutlikku Kolka neeme rannikut.
1992-95 – Kolka ja Sikragsi neeme lähedalt leitud laevavrakkide dokumenteerimine.
1993-94 – varem leitud järveasulate (10) inventeerimine – mõõtmistööd ja uute
konstruktsioonide avastamine Araisi ja Usuri asulates.
1996 – Läti vetega seotud arheoloogia töö muutus kohalikult riiklikule tasandile,
nüüdsest osa Läti Arheoloogiakeskusest. Siis valmis ka esimene allveevideo ja toimus
esimene ekspeditsioon Daugava jõe orgu (Daugmale linnuse uurimine).
1997 – algas aktiivne rahvusvaheline koostöö Rootsi spetsialistidega, viidi läbi
ühiseid inventeermistöid, toimus koolitus.
1998 – Daugava jõe oru vee alla jäänud muististe uurimise programm; uuriti ja filmiti
Staburadsi kaljut, samuti Koknese linnuse varemeid. 2001 Rune Edberg – viikingilaeva
koopia Aifur sõitis eksperimentaalarheoloogia nimel pikki Daugavat.
1999 – esimesed arheoloogilised väljakaevamised vee all, uuriti Kolka neeme vrakki.
2000 – allvee- ja kuivamaatööd Ventspilsis, Dokupes, uuriti keskaegset dokki. Suur
meedia tähelepanu.
Tänaseni arheoloogide huviorbiidis Saka kompleks, toimuvad interdistsiplinaarsed
allvee- ja kuivamaatööd muistse sadama uurimisel. Viimaste aastate jooksul on
tähelepanu alla tõusnud ka veealuste I ja II maailmasõja jäänukite uurimine. Aga
puudus inimestest.
Kirjandust:
Johan Rönnby. 1995. Bålverket. Om samhällsförändring och motstånd med
utgångspunkt från det tidigmedeltida Bulverket i Tingsträde träsk på Gotland. Studier
från UV Stockholm. Arkeologiska undersökningar Skrifter nr 10.
Riksantikvarieämbetet.
J. Urtans. 1999. A study of medieval harbour sites on the western coast of Latvia
(Kurzeme). – The marine archaeology of the Baltic Sea area. Newsletter 1/1999
J. Urtans. 2000. A medieval shipyard in Ventspils, Latvia: from the air, in the ground
and under water. – NATO advanced research workshop Areal archaeology.
Developing future practice. Leszno 15-17 November 2000. Leszno.
http://www.historiska.se/collections/research/Alvastra.html (-Alvastra neoliitilise
vaiehitise uurimislugu)
http://www.biskupin.pl/eng/polwysep.htm (-Biskupini vaiehitise uurimislugu)
ai.ee/failid/82.pdf
Järveasulad
1873 Carl von Sievers – Turaida linnuse lähedalt leiti parv.
14 m pikk, 4 m lai ja parda kõrgusega 50 cm, põhjaosa koosnes kahest kihist
plankudest, mille vahel tõrvaste loomakarvade kiht, plankude ääred raudklambritega
serv-serva vastu ühendatud. Tüüriaeru ja võimalike aerudega.
Ilmselt kohalik, aga lääne mõjutustega jõeliiklusvahend 17.-18. saj.
1939 – Riia vanalinnast leiti kunagisest sadamakohast nn Riia laev. 1982 Arturs
Zalters – asus seda uurima, 1985 valmis rekonstruktsioon laevamudeli näol.
14,4 m pikk, 4,9 m lai ja parda kõrgusega 2,4 m klinkerplangutuses
raudneetidega ühemastiline laev, kuid tihitud loomakarvadega. Ehitanud
kohalikud 12.-13. saj Skandinaavia laevaehitustraditsioonide mõjul (needid)
kasutades siiski ka lõunapoolseid teadmisi (loomakarvad).
1959 Janis Apals – Läti merendusliku arheoloogia “sünd”. Algasid allveearheoloogilised
inventeerimis- ja uurimistööd Läti siseveekogudes, eriti Araisi järvel.
1965-69 ja 1975-79 kaevati läbi kolm neljandikku Araisi järveasulast, mille
koguulatus oli 2500 m². Kaldast 50 meetri kaugusel asuval saarel oli 9.-10. saj
asunud latgalite kindlustatud elukoht – ehitatud saarele püstitatud kunstlikule
puidust alusele (0,5-1,5 kõrge, 28 m lai, 35 m pikk n-ö rest- või siis kastidest
ehitis, mis oli kaetud ümaratest palkidest põrandaga). Alusel eri tüüpi hooned
suurusega 2,7 x 3,5 m kuni 4,5 x 5 m. Asulal viis erinevat ehitusfaasi, esimene
ca 830. Tehti meeletult leide. 1980./90. aastatel rekonstrueeriti see järveasula,
tähtsus eksperimentaalarheoloogias püsiv.
1988 Voldemars Rains – loodi Sela (Senas laivas = vanad laevad), grupp
allveearheoloogiliste uuringute tarbeks.
1989 – Sela esimesed allveetööd (inventeerimine) Kolka neeme juures.
1990 – Sela formeeriti ümber Jurmala linnamuuseumi meresõiduajaloo osakonnaks.
1991 – kokkulepe Jurmala linnamuuseumi, Tallinna meremuuseumi ja Stockholmi
ülikooli vahel uurimaks ühiselt Läänemere põhjas peituvaid võimalikke muistiseid
Läti ranniku juures; eelkõige uuriti muutlikku Kolka neeme rannikut.
1992-95 – Kolka ja Sikragsi neeme lähedalt leitud laevavrakkide dokumenteerimine.
1993-94 – varem leitud järveasulate (10) inventeerimine – mõõtmistööd ja uute
konstruktsioonide avastamine Araisi ja Usuri asulates.
1996 – Läti vetega seotud arheoloogia töö muutus kohalikult riiklikule tasandile,
nüüdsest osa Läti Arheoloogiakeskusest. Siis valmis ka esimene allveevideo ja toimus
esimene ekspeditsioon Daugava jõe orgu (Daugmale linnuse uurimine).
1997 – algas aktiivne rahvusvaheline koostöö Rootsi spetsialistidega, viidi läbi
ühiseid inventeermistöid, toimus koolitus.
1998 – Daugava jõe oru vee alla jäänud muististe uurimise programm; uuriti ja filmiti
Staburadsi kaljut, samuti Koknese linnuse varemeid. 2001 Rune Edberg – viikingilaeva
koopia Aifur sõitis eksperimentaalarheoloogia nimel pikki Daugavat.
1999 – esimesed arheoloogilised väljakaevamised vee all, uuriti Kolka neeme vrakki.
2000 – allvee- ja kuivamaatööd Ventspilsis, Dokupes, uuriti keskaegset dokki. Suur
meedia tähelepanu.
Tänaseni arheoloogide huviorbiidis Saka kompleks, toimuvad interdistsiplinaarsed
allvee- ja kuivamaatööd muistse sadama uurimisel. Viimaste aastate jooksul on
tähelepanu alla tõusnud ka veealuste I ja II maailmasõja jäänukite uurimine. Aga
puudus inimestest.
Kirjandust:
Johan Rönnby. 1995. Bålverket. Om samhällsförändring och motstånd med
utgångspunkt från det tidigmedeltida Bulverket i Tingsträde träsk på Gotland. Studier
från UV Stockholm. Arkeologiska undersökningar Skrifter nr 10.
Riksantikvarieämbetet.
J. Urtans. 1999. A study of medieval harbour sites on the western coast of Latvia
(Kurzeme). – The marine archaeology of the Baltic Sea area. Newsletter 1/1999
J. Urtans. 2000. A medieval shipyard in Ventspils, Latvia: from the air, in the ground
and under water. – NATO advanced research workshop Areal archaeology.
Developing future practice. Leszno 15-17 November 2000. Leszno.
http://www.historiska.se/collections/research/Alvastra.html (-Alvastra neoliitilise
vaiehitise uurimislugu)
http://www.biskupin.pl/eng/polwysep.htm (-Biskupini vaiehitise uurimislugu)
ai.ee/failid/82.pdf
Tartu teivasjaamas puhuvad uued tuuled
www.tartupostimees.ee 06.09.2011
Jüri Saar
Vilja Kohler
Foto: Sille Annuk / Postimees
Tartu linn saatis eile volikogule eelnõu, mille järgi toetatakse vaksalihoone kui arhitektuurimälestise taastamist algupärasel kujul ja sinna reisijatele avara ootesaali tegemist 100 000 euroga.
«Kui volikogu seda otsust toetab, vajutame vaksalis gaasi kohe põhja,» ütles eile välismaalt Eestisse jõudnud ja koduteel seda uudist kuulnud Rein Kilk, kelle firmale OÜ Elikante vaksalihoone kuulub. «Ma pole loobunud mõttest teha vaksalist uhke asi.»
Toetussumma, mis aitab kaasa ülikoolilinna praeguse teivasjaama asemel korraliku vaksali tegemisele, kavandab linn tuleva aasta eelarvesse.
Tartu abilinnapea Raimond Tamm ütles, et raha maksab linn Elikantele välja pärast seda, kui vaksalihoone keskel saavad kasutusloa 344-ruutmeetrise ootesaali ruumid ja vajalikud abiruumid, sealhulgas tualetid.
«Elikante pöördus meie poole taotlusega toetada vaksalihoone taastamist võimalikult algupärasel viisil,» ütles Tamm. «Leiame, et tegu on olulise hoonega, ning sestap saadame volikokku eelnõu, mis näeb ette toetuse maksmise.»
Üürileping on sõlmitud
Toetuse maksmise üks tingimus on see, et Elikante annab vaksalihoone ootesaali ruumid järgnevaks 20 aastaks üürile. Ootesaali ruumide üürnikuks hakkab ASi Eesti Raudtee tütarfirma AS EVR Infra, mis tegeleb raudteeliikluseks vajaliku taristuga. EVR Infrale kuulub ka suur osa raudteejaama tunnelist ja perroonid.
«Meil on Elikantega üürileping juba tehtud,» kinnitas ASi EVR Infra juhatuse liige ja infrastruktuuridirektor Arvo Smiltinš. «Lepingu tingimused hakkavad kehtima siis, kui ootesaali ruumid saavad valmis.»
Ootesaali ruumid võtavad Smiltinši sõnul vaksalihoone esimesest korrusest enda alla veidi enam kui kolmandiku.
Linnavalitsuse eelnõu järgi kohustub Elikante ootesaali ruumid välja üürima hinnaga, mis ei tohi olla suurem kui 6,5 eurot ruutmeetri kohta ja mida iga aasta korrigeeritakse statistikaameti avaldatud tarbijahinnaindeksit arvestades.
«Suurusjärk peaks olema õige,» ütles Smiltinš 6,5-eurose ruutmeetrihinna kohta. «Lepingusse sai kirja kogusumma, ma ei oska peast ruutmeetrihinda öelda.»
Ei lähe aastatki
EVR Infra on vaksalis korda teinud oma osa ehk suure osa tunnelist ja ooteplatvormid.
«Nüüd on pall Elikante käes,» märkis Smiltinš. «Meil pole Rein Kilgiga probleeme olnud, ta on tulemusele orienteeritud inimene. Vaksalis on seni suur probleem see, et suuresti meile kuuluvas tunnelis puudub seni korralik väljapääs, mis jääb Elikante maale.»
Nüüd ongi Elikante alustanud vaksali Tallinna-poolses otsas tunnelile korraliku väljapääsu-sissepääsu ehitamist.
Millal aga saab ootesaalis rongi oodata, kas aasta pärast? «Vähem, vähem läheb,» vastas Kilk. «Arvan, et suudan kiiremini meeldivalt üllatada. Kindlasti saab seal jalg üle põlve istudes ka kohvitada. Loodan, et peame varsti avamispidu.»
Vaksalihoone ülejäänud osa, kuhu Kilk kavatseb teha restorani ja ajaloolise väljapaneku, valmib edaspidi.
Asi edeneb
• Kui OÜ Elikante taastab ja ehitab välja Vaksali 6 hoones 344 m² ootesaali ruumid (sh tualetid), maksab Tartu linnavalitsus firmale 100 000 eurot toetust.
• Elikante kohustub ootesaali ruumid kuni 31.12.2031 välja üürima, Elikante on sõlminud ootesaali ruumide üürilepingu ASi Eesti Raudtee tütarfirmaga AS EVR Infra.
Allikas: Tartu linnavalitsuse otsus
Australopithecus Sediba on puudu olnud lüli
www.elu24.ee 09.09.2011
Foto: Scanpix
Paleontoloogide kinnitusel tehti kindlaks vanim inimeste ja ahvide vaheline puuduolev lüli.
Tegemist on ligi kaks miljonit aastat tagasi elanud olenditega, kes võivad aidata lahendada inimevolutsiooni saladusi, kirjutab news.com.au.
Lõuna-Aafrika Vabariigist avastati jäänused, mille hulgas on käed, jalad, kolju ja vaagnad.
Asjatundjate sõnul on need indiviidid sarnased nii ahvide kui meie liigi, Homo sapiens`iga.
Leiu puhul on tegemist kahe olendi jäänustega, kellest üks on laps ja teine noor naine.
Lõuna-Aafrika Vabariigi Witwatersrandi ülikooli inimevolutsiooni professor Lee Berger leidis jäänused juba 2008. aasta augustis.
Uus liik sai nimeks Australopithecus sediba ehk lõunaahv, algallikas.
Nüüd avalikustati, et tegemist on 1,977 miljoni aasta vanuste jäänustega.
«Meil on olemas kõige varajasema inimeste eellase täielik komplekt käeluid. See ei sarnane meie käele, selle käe sõrmed on lühemad ja pöial pikem,» lausus uurija.
Berger jätkas, et see leid andis pildi, kuidas nüüdisinimeseks arenemine kulges.
Ka oli Australopithecus sediba`l hästi arenenud, kuid väike aju ning vaagen, mis meenutab nüüdisinimeste vaagnat.
Kuid jalad ja pahkluud meenutasid anatoomiliselt mõnevõrra ahvide jalgu.
«Need olendid olid üsna arenenud. Selle tõttu on nad parimad puuduva lüli kandidaadid. Australopithecus sediba sobib selleks rohkem kui varem välja pakutud Homo habilis,» selgitas teadlane.
Toimetas Inna-Katrin Hein
perjantai 9. syyskuuta 2011
VIDEO: Padise kloostri varemed plaanitakse restaureerida
www.postimees.ee 06.09.2011
www.err.ee 06.09.2011
Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi!
Foto: Toomas Huik/PM/Scanpix Baltics
Soomlaste ja eestlaste koostöös tehtavad väljakaevamised peaksid selgitama, kui suures ulatuses restaureerida Padise kloostri varemed.
Väljakaevamistel leiti inimese luukere, mis tööde juhataja esialgsel hinnangul pärineb ajast, mil Padisel enam klooster ei tegutsenud. Silma torkab säilmete veider paiknemine - vahetult õuesillutise all, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».
Tööde juhataja Villu Kadakas oletab, et luud on paarisaja aasta vanused. Sel ajal oli seal von Rammide häärber. Palju varem, Liivi sõja ajal, peatusid seal Vene ja Rootsi palgasõdurid, seni on teadmata ka see, kuhu maeti munkasid kloostripäevil.
tiistai 6. syyskuuta 2011
Koolitaja peab detektoristide otsinguluba vajalikuks
www.postimees.ee 05.09.2011
Madis Filippov
Kultuuriväärtuste otsijaid koolitava MTÜ Arheopolise koolitaja Viire Pajuste.
Foto: Mihkel Maripuu
Alates juunist peavad detektoristid kultuuriväärtustega asjade metalliotsijaga otsimiseks saama riigilt loa ja eelnevalt läbima koolituse. MTÜ Arheopolise koolitaja Viire Pajuste peab luba ja koolitust väga vajalikuks, et muistiseid teadmatusest ei lõhutaks.
«Kultuuriväärtusega asja otsimine otsinguvahendiga on keelatud,» tutvustas Pajuste seadusemuudatust. Luba tuleb saada muinsuskaitseametilt, kuid enne peab läbima koolituse.
«Luba ja koolitus on vajalik, sest kui näiteks detektori alla juhtub muistne metallese, siis võib inimene väita, et tema ei teadnud, et see oli kultuuriväärtusega,» seletas Pajuste. «Selleks ongi vaja koolitust, et inimene teaks, milline näeb välja ese, millel on kultuuriväärtus.»
Ta tõi näiteks, et nii mõnigi inimene ütleb, et ta ei läinud otsima leitud eset, vaid mingit traktori osa. Pajuste sõnul on sellise põhjenduse puhul raske midagi vastu öelda – võibolla inimene tõesti otsiski oma traktori kadunud juppi põllu pealt.
Pajuste hinnangul on kõige ohustatum muistiseliik matused, kuna seal leitakse kõige rohkem nö ilusaid asju. Samas võib metallesemeid välja tulla ka asulakohtadest, linnamägedelt ja mujalt.
«Ükskõik, milline muistis ära lõhutakse või esemed välja võetakse, siis see terviklik informatsioon läheb kaduma. Oluline on eseme kontekst,» ütles Pajuste. «Kui kultuuriväärtusega leid on oma kohalt eemaldatud, sest inimene ei teadnud, siis on ta automaatselt seadust rikkunud.»
Koolituse eesmärk on anda otsinguvahendi kasutamise loa taotlejale baasteadmised kultuuripärandi tähtsusest, Eesti arheoloogiapärandist, leidude kultuuriväärtusest ja muinsuskaitsesüsteemist, selgitada tegevust otsinguvahendi kasutamise, leidude avastamise ja teavitamise korral.
«Suve jooksul saime koolitusprogrammi valmis ja esimene koolituspäev toimus 27. augustil, kus keskendusime seadusandlusele,» rääkis Pajuste, kelle sõnul oli esimesele koolitusele registreerunud kümme inimest. Koolituspäevi on kokku neli. Lisandub eksamipäev.
«Kui selgus, et tegu on suhteliselt asjaliku koolitusega, siis tuli huvilisi juurde,» lisas Pajuste.
Detektorist: sageli ei otsita kultuuriväärtusi sihilikult
www.postimees.ee 05.09.2011
Madis Filippov
Eelmisel aastal leidis mees Kareda vallas metallidetektoriga poole tuhande aasta vanuse ehetest koosneva aarde.
Foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja
Kuigi seaduse järgi peavad kultuuriväärtusega asju otsivad inimesed saama selleks muinsuskaitseametilt loa, ei pea Eesti Detektoristide Liidu juhatuse liige Margus Aare seda vajalikuks, kuna sageli ei otsita kultuuriväärtusi sihilikult.
«Vastavalt uuele muinsuskaitseseadusele on metalliotsijaga vaja luba ainult siis, kui otsitakse kultuuriväärtusega esemeid,» seletas Aare.
Ta tõi välja, et detektoristid võib jagada mitmesse erinevasse gruppi, olenevalt sellest, kes millega tegeleb: otsitakse militaartehnikat, otsitakse käibemünte, otsitakse lihtsalt ajaviiteks midagi põnevat ja siis on veel sihtgrupp, kes otsib kultuuriväärtustega esemeid.
«Kultuuriväärtusega territooriumid on ikka need, kus on muinsuskaitseala. Seal ei tohi otsida. Lisaks ei tohi sihilikult otsida muinsuskaitseväärtusi,» leidis Aare. «Suurem osa ei otsigi sihilikult kultuuriväärtusi. Neid otsivad arheoloogid.»
Aare sõnul on see ala paljude jaoks hobi, võimalus olla vabas looduses, leida vanametalli, mistõttu ka juhuslikult leitud kultuuriväärtusega asi pole Aare hinnangul veel põhjus loa nõudmiseks.
«Kui inimene leiab metalliotsijaga näiteks mõne vana mündiaarde, siis peab ta selle maha jätma ja inspektoreid teavitama ja ei tohi seda ise üles kaevata,» põhjendas ta. «Kui inimene hakkab seda ise välja kaevama, siis on teda õigus karistada.»
Aare pidas loa taotlemisele eelnevat koolitust silmaringi laiendavaks aga paljudele mitte-vajalikuks.
«Kui Eestis on üle viie tuhande detektoristi ja aastas koolitatakse 25 detektoristi, siis kuluks kõigi koolitamiseks kaks sajandit,» ütles Aare. «Lisaks ei taga koolitus, et inimene saab loa kultuuriväärtusi otsida. See lihtsalt annab algteadmised.»
Aare ütles, et tema ei pea endale loa taotlemist vajalikuks, kuna ta kultuuriväärtusi ei otsi. «Mina kasutan metalliotsijat eestiaegsete müntide ja juhuleidude otsimiseks. Pole kindlat eesmärki. See on hobi,» seletas ta.
Metallidetektoriga muististe otsimiseks tuleb taotleda luba
www.postimees.ee 05.09.2011
Madis Filippov
Foto: Scanpix
Alates juunist kehtib uus kord, mille järgi peab inimene, kes tahab metalliotsijaga kultuuriväärtusi otsida, läbima kõigepealt koolituse ja siis taotlema muinsuskaitseametist loa. Seni on seda teinud üks inimene.
«Otsinguvahendi kasutamist kultuuriväärtusega asja otsimisel reguleeritakse riigi poolt selleks, et hoida ära Eesti kultuurile oluliste esemete hävimist, hävitamist või kaotsiminekut,» seletas muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu.
Ta lisas, et see on samuti vajalik selleks, et hoida kultuuriväärtusliku asja leiukoht teadlastele ja asjatundjatele uurimiskõlbulikuna, kuivõrd teinekord pakub leiukoht enam teavet meie ajaloo kohta kui leid ise.
Uustalu selgitas, et amet annab loa otsinguvahendi kasutamiseks kultuuriväärtusega asja otsimisel, mitte kultuuriväärtusega asja otsimiseks. Näiteks loa võib saada, kui otsitakse põllu peal arheoloogilisi leide või selgelt kultuuriväärtusega esemeid, näiteks ajaloolisi sõidukeid, relvi jne.
«Lube juba väljastatakse,» ütles ta. «Seni on selliseid taotlusi esitatud üks.»
Ta rõhutas, et selleks on vajalik eelnev koolituse läbimine, et otsinguvahendi kasutaja oskaks kultuuriväärtuslikku asja leidude hulgast ära tunda ning oskaks kultuuriväärtusliku asja leidmise korral tegutseda nii, et leid ja leiukoht ei saaks kahjustatud.
Praegu on koolitust pakkumas Arheolpolis MTÜ, kuid huvi koolitajaks hakata on näidanud üles ka kolm ülikooli ja üks osaühing.
«Juhul kui otsinguvahendiga kultuuriväärtusliku asja otsija on saanud vajaliku ettevalmistuse, siis on tõenäosus eelpoolkirjeldatud väärtuste säilimiseks ja avalikkuse ette jõudmiseks kordades suurem kui asjatundmatu tegevuse korral,» ütles Uustalu.
Ta avaldas lootust, et loa saamisega seotud koolitus aitab säästa ka otsijate elu ning tervist, mis võib ohus olla seoses sõdade käigus meie maapõue jäänud lõhkekehadega.
sunnuntai 4. syyskuuta 2011
Saaremaa vetest leiti Teise ilmasõja aegne ründelennuk
www.meiemaa.ee 01.09.2011
Oliver Rand
Juulis korraldatud allveeuuringute käigus avastasid laevavrakkide kaardistajad Saaremaa vetest lisaks allveelaevale Teise maailmasõja ajal alla lastud Vene ründelennuki Il-2 ja kaks samuti sõja ajal uputatud seni veel tuvastamata laevavrakki.
“Suures Katlas on tegemist sõja ajal põhja lastutega. Avastasime seal kaks laevavrakki, mille kindlakstegemisega töö veel käib, ning lennuki Il-2,” sõnas allvee-ekspeditsiooni juht, muinsuskaitseameti nõunik kinnismälestiste alal Maili Roio. “Kogutud andmetega käib töö edasi ja seetõttu ei saa tehtust veel lõplikku kokkuvõtet teha. Kahjuks saime teha üksnes sonariuuringuid, kuna nähtavus oli äärmiselt halb. Kontrollisime ka mitmeid leiuteateid nii Kihnu ja Ruhnu kui ka Saaremaa all. Saaremaale vahest kõige lähemad uuringud toimusid Suures Katlas, kus sai jällegi uuritud objekte mitte just kaugest minevikust. Ühte lennuki- ja kahte laevavrakki. Seega ei ole just palju kindlat informatsiooni, kuna kogutud andmete töötlemine võtab palju aega.”
Maili Roio kinnitusel on nüüdseks kindlaks tehtud ka Ruhnu lähistelt leitud allveelaeva päritolu. Suure tõenäosusega on tegu nõukogude allveelaevaga C-310, mille ühe versiooni järgi uputasid venelased ise õppe-eesmärgil. Leitud allveelaeva vrakk paikneb Ruhnust ligi 2,5 miili ida pool.
Suviste allveeuuringute üks tähelepanuväärsemaid leide oli ka Kihnust leitud Saksa auriku SS Meyersledge vrakk. Ühe versiooni kohaselt uputas Hollandis 1902. aastal ehitatud kaubalaeva SS Meyersledge 1944. aasta 24. septembril kolme miili kaugusel Kihnu saarest Nõukogude lennuvägi. 63 meetri pikkune ja 9,5 meetri laiune vrakk lebab praegu ligi 15 meetri sügavusel.
Laev kuulus algselt Rootsi firmale A. K. Fernstroms Granitindustrier, alates 1943. aastast oli aga omanikfirma W. Schumanni ja laevale pandi nimeks SS Meyersledge.
Saaremaa Süvala klubi sukeldujad tõstsid aastaid tagasi vrakilt kella ja rooliratta, mis praegu asuvad Kehila külas Jaan Mändmaa talus, ning laeva tagavaravindi, mis on eksponeeritud Roomassaare sadama väravas.
Lisaks leiti Eesti-Rootsi koostööprojekti “Shipwher” käigus toimunud allveeuuringute käigus Liivi lahest kaks purjelaeva, mille materjale tuleb veel analüüsida ning lisauuringuid teha.
Projekti “Shipwher” eesmärk on veealuse kultuuripärandi digitaliseerimine ja internetipõhise andmebaasi loomine, mis oleks ühenduses projektipartnerite juba olemasolevate andmebaasidega ning annaks hea ülevaate Läänemeres leiduvatest laevavrakkidest.
Võru lähistelt avastati arvatav metsavendade ühishaud
www.ohtuleht.ee 25.08.2011
Toimetas Sander Silm
Võru lähistelt Valga maantee äärest avastati ilmselt Teise maailmasõja järgsel perioodil tegutsenud vastupanuvõitlejate suurim ühishaud, kuhu on maetud arvatavasti 1950ndatel aastatel NKVD poolt tapetud 10 inimest.
Arvatava metsavendade matmispaiga koha näitas juba paari aasta eest sõjahaudade uurijatele kätte kohalik teemeister Arvo Leinus, kes kuulis 1970ndatel aastatel Valga maantee ehitamise ajal metsavahilt, et siia võib olla maetud paar metsavenda, vahendas ERR uudisteportaal "Aktuaalset kaamerat".
Lugu tuli kõneks kaks aastat tagasi Lükka punkri mälestuskivi avamisel Nursis ja suur oli uurijate üllatus, kui kaevamisel tuli ilmsiks tervelt kümme luukeret.
Selle metsatuka kohta pärineb 1950ndatest aastatest kirjalik teade, et KGB mattis sinna salaja metsavendade laipu, lisaks toimusid 1953. aastal Lõuna-Võrumaal viimased suured lahingud nõukogude repressiivorganite ja vastupanuvõitlejate vahel ning tõenäoliselt ongi leid selle perioodiga seotud.
"Need kolm asja annavad suhteliselt suure kindluse väita, et tegemist on metsas langenute salajase matmispaigaga. Nagu ikka - kus on tegijaid, on ka nägijaid ja seda metsa kasutati tapetute surnukehade matmiseks pikemat aega," ütles sõjahaudade uurija Arnold Unt.
Sõjahaudade uurija ühishaua leiupaigast: see mets võib veel üllatada
www.lounaleht.ee 01.09.2011
Vidrik Võsoberg
Võru-Valga maantee äärest leitud arvatavate metsavendade ühishaud ei pruugi olla ainus omasugune – pole võimatu, et samast paigast leitakse veel tõenäoliselt MGB (omaaegne NLi repressiivorgan) poolt tapetud ja salaja maetud metsavendade säilmeid. Kuid sõjahaudade uurija Arnold Undi hinnangul oli ka ühe ühishaua leidmine ja reeglitepärane väljakaevamine suurepärane kordaminek, sest enamasti kipuvad selliseid haudu leidma ja segi pöörama diletandid või suisa marodöörid.
Seda, et Võru lähistel Valga maantee ääres võib olla langenud metsavendade haud, kuulis sõjahaudade uurija Arnold Unt metsavendluse uurijalt Kalju Aaropilt juba kaks aastat tagasi Lükka punkri mälestuskivi avamisel Nursis. Mullu ei õnnestunud Undil asja uurima minna. Sel suvel sattus Unt aga perekondlikel põhjustel pikemalt Võrumaal viibima.
„Niikaua kuklasse koputas, kuni ära tegin,” selgitas uurija, kuidas Aaropi sõnad tal pidevalt meeles mõlkusid.
Põgusal kaevamisel tuvastas Unt, et ongi avastanud kellegi haua. Rohkem mees seda ei puutunud, vaid andis asjadele ametliku käigu. Algatati kriminaaluurimine ja edasine väljakaevamine toimus kaitsepolitsei uurimise raames. Hauast avastati kümme luustikku, millel erinevaid vigastusi: nii ilmselt löögijälgi kui ka laskehaavu. Tegu on ühe suurima selletaolise leiuga Eestis.
Luustikud ja nende vigastused vajavad Undi sõnul üksipulgi uurimist, analüüsida tuleb ka nende juures olnud esemeid. Loodetavasti tuleb inimeste identifitseerimisel abiks DNA analüüs.
ERRi andmetel pärineb 1950. aastatest selle paiga kohta kirjalik teade, et KGB mattis sinna salaja metsavendade laipu, lisaks toimusid 1953. aastal Võrumaal viimased suured lahingud Nõukogude repressiivorganite ja vastupanuvõitlejate vahel.
Seda, kas metsast leitud ühishauda maetud kümme inimest olid kindlasti 1950ndatel NKVD ohvriks langenud metsavennad, selgitavad Arnold Undi sõnul eksperdid.
„Mina olen selles küll üsna kindel,” sõnas Unt. „Inimeste mälestused, koht – väga palju teisi võimalusi pole.”
Undi sõnul viitab NKVD metsavendadest ohvrite ühishauale seegi, et näiteks 1941. aasta suvelõpu kättemaksuaktsioonide ja Saksa okupatsiooni ohvrid kaevati siinkandis juba teise nõukogude okupatsiooni saabudes välja ja maeti ümber Kubjale karjääri ning surnuaia lähedusse ümber. 1946. aastal teatati võimude ringkirjas ametkondadele ka nõudest mitte jätta bandiitide laipu bandiitidele matmiseks ning matta need ise salaja maha. Nii said näiteks 1945. aastal Lükka punkris hukkunute lähedased tapetud omakseid suuremate probleemideta kalmistule matta.
Metsavendluse uurija Kalju Aarop on kirjutanud, kuidas 1953. aasta 29. märtsil piirati sisse metsaosa Puutlipalus ja kuidas kolmetunnise lahingu käigus hukkus kaheksa metsast avastatud punkris olnut: viis meest ja kolm naist. Kaks päeva varem oli Viglasoo metsas samuti rünnatud punkrit, lahingus hukkus kaks metsavenda ja kaks langes elusalt vangi. Nii aeg kui ka ühishauast leitud ohvrite arv kattuvad, kuid Arnold Undi sõnul ei maksaks „aja kulust ette rutata” ja hüpoteesist liialt kinni haarata.
Kui uurijad on oma töö teinud ja ohvrid või vähemalt osa neist tuvastatud, siis peaks vastavalt sõjahaudade kaitse seadusele minema juhtum kaitseministeeriumi haldusalasse. Siis saab leitud säilmed ka sündsalt kalmistule matta. Leitud ühishaud on praeguseks kinni aetud ja heakorrastatud.
Arnold Unt märkis leiu olulisust hinnates, et arhiiviandmete põhjal on aastakümneid uurimistöid tehtud, kuid lähiajaloo jälgede uurimine maastikul on valdkond, kus paraku kipuvad esimesena kohale jõudma diletandid või lausa marodööris. Nii ühed kui teised pööravad leitud haua segi ja hiljem pole uurijatel sealt enam võimalik pädevaid andmeid saada.
„Praegusel juhul läks nii, nagu peab,” rõõmustas Unt.
„Isegi selle ühe haua puhul on tegemist kordaminekuga, aga ma millegipärast arvan, et see mets võiks veel üllatada,” märkis sõjahaudade uurija. „Metsas on veel kontrollimisväärseid kohti.”
1953. aasta märtsilahingud metsavendadega
* 27. märtsi hommikul viidi läbi tšekistlik-sõjaline operatsioon ja rünnati Viglasoo metsas asuvat Rafael Vähi punkrit. Selles lahingus langes kaks metsavenda – Rafael Vähi (1920) Vastseliina valla Sapi külast ja Väino Härm (1936) Vastseliina vallast.
* 29. märtsil avastati punker Puutlipalust. Metsavendadele tehti ettepanek alla anda, kuid need vastasid tulega. Kolm tundi kestnud lahingus langesid kõik punkris olnud metsavennad: salga juht Richard Vähi (1918) Vastseliina valla Sapi külast, Leida Grünthal (1923) Misso valla Mauri külast, Karl Kaur (1920) Misso valla Hino külast, August Kurra (1912) Lätist Aluksne linnast, August Kuus (1923) Misso vallast, Endel Leimann (1921) Vastseliina valla Perametsa külast, Lehtekai Ojamäe (1927) Vastseliina valla Petruse külast (kuulus Võru keskkoolis tegutsenud põrandaalusesse vastupanuorganisatsiooni Eesti Vabaduse Eest) ja Ilse Vähi (1924), Richard Vähi naine.
Allikas: Kalju Aarop, „Lõuna-Võrumaa metsavendade viimne vastupanu”. LõunaLeht, 27.03.2008
Piltuudis: Kuressaare lossihoovist leiti hertsog Magnuse aegne münt
www.postimees.ee 24.08.2011
Väljakaevamisi juhtiva ajaloolase Garel Püüa sõnul leitud hõbemündi taolist raha Saaremaa muuseumi kogus seni ei olnudki.
Foto: Egon Ligi / Saarte Hääl
Läinud nädala lõpul lisandus Kuressaare linnuse väljakaevamiste leidude hulka veel üks – hertsog Magnuse ajal Kuressaares vermitud hõbemünt.
Kuressaare linnusevallide juures toimuvaid väljakaevamisi juhtiv Garel Püüa ütles, et leitud mündil on peal aastaarv 1564, kirjutab Saarte Hääl.
Arvestades seda, et Kuressaare sai linnaõigused just hertsog Magnuselt ja 1563. aastal, on leitud münt ainult aasta võrra noorem kui linn ise.
«See peaks olema suhteliselt haruldane veering, sest tegemist on ainsa Kuressaares vermitud rahaga. Hertsog Magnus oli ainus, kes neid kohapeal vermida lasi,» rääkis Püüa Saarte Häälele. Tunnistust sellest, et münt just siin vermitud on, annab ka veeringul olev kiri, mis tähistab vermimiskohta – «MO NO Arensborg».
Toimetas Mirjam Mäekivi
Aida alt leiti Saksa kuulipilduja
www.koduvald.ee 23.08.2011
Pangodis tuli Unipiha Algkooli aida renoveerimise käigus põranda alt nähtavale II maailmasõjast pärinev Saksa käsikuulipilduja MG 42.
Kui ma seda, mis kuulipildujast alles oli jäänud, Peipsi äärest pärit ehitusmehele Amfrosile vaadata viisin, ohkab ta:“Kui palju sellega tapetud on.“ Ja jätkab:“ Kaba oli puust. See on ära mädanenud. Toru ka pole. See oli vahetatav. Televiisoris rääkis ühel päeval endine Leningradi all olnud saksa sõdur. Käsi väsis kuuli-pildujat hoides laskmisest ära. Venelased aga muudkui tulevad ja tulevad. Ees olime meie, taga NKVD mehed oma kuulipildujatega. Kuhu oli vaesel soldatil minna? Ainult edasi.“
Näitasin ka purjesporditreener Valdeko Särele, kes Optimistipoisse treenis, MG 42 karkassi. Tema nägu läks naerule: „Oo! Lapsepõlv tuleb meelde. Eks poistel oli sõja ajal sellist „kraami“ omajagu. Kooligi tassisime kaasa, et omavahel vahetada. MG vastu tuli anda kolm konet. Õpetaja korjas enne tundide algust meie käest Vene nagaane, padruneid ja lõhkekehi aeg-ajalt ikka ära.“
Janno, Olle ja Taavi tahavad ka näha II maailmasõjaaegset kuulipildujat ja tulevad treenerile lähemale. Annan poistele seda kätte võtta, et nad pisutki aimu saaksid tolleaegsest sõjatehnikast. Kui järjekord Taavi kätte jõuab, hakkab ta sellega sihtides ümberringi põmmutama. Sõda on talle alles mäng. Sõja tegelik olemus tundmata.
Vaatan internetist, mida on öeldud selle käsikuulipilduja kohta:“ Narva pataljoni mehed on ikka rääkinud, et kui selle „asja“ laulma panid, siis laipasid oli hunnikus. MG-42 oli mul isal 20 SS-i diviisis põhiline tööriist. Puuduseks võiks pidada sel kuulipritsil täpset töötlust, mis ei sallinud mustust ja selle tagajärjel kinni kiilus. Isa kandis tagavara lukku igatahes taskuräti sees ranitsas. Aga head tööd see riist tegi!“ Sõjas võetakse inimeste tapmist kui tööd. Kui ei tapa sina, tapetakse sind. Nii lihtne ongi sõja „loogika“.
Kes käsikuulipilduja aida põranda alla torkas….jääb ilmselt alatiseks saladuseks.
Lembit Jakobson
Kuulipilduja MG-42
MG 42 oli Wehrmacht´is kasutusel standardkuulipildujana. Relv töötati välja Teise maailmasõja ajal "Mauser´i" tehases dr Gruner´i poolt.
Kuulipilduja oli oma eelkäijast MG 34 -st pea kõigi näitajate poolest parem. Oli olemas võimalus lihtsaks rauavahetuseks 4 sekundi jooksul. Rulluku kasutamisega tõusis laskekiirus märgatavalt. See oli nii suur, et ainult ühe sekundiga laskis relv ära kuni 25 padrunit. MG 34 -lt võeti üle jarkjalg ja kolmjalgstatiiv. Uue kuulipildujaga asendati järk-järgult vanemaid MG 34 -sid. Tootmise käigus õnnestus parandada ka relva tagasilöögivõimendi efektiivsust. Tavaliselt andis heale positsioonile paigutatud MG 42 75% jao tulejõust. Öeldi, et 10 m pealt vaenlast kaela tabanud kuulipildujavalang niitis ohvril pea otsast.
Sõja jooksul toodeti seda relva umbes 750 000 eksemplari. Sõja ajal toodetud originaalversioon on tänaseni kasutusel mõningates arengumaades. 1960. aastatel võttis Bundeswehr kasutusele MG 42 NATO padrunile 7,62x51 ümber tehtud kaliibriga versiooni MG 3. MG 3 ja tema analoogid on täna paljude maade relvastuses sealhulgas ka Eesti kaitseväes ja kaitseliidus.
Allikas: Vikipeedia
Pangodis tuli Unipiha Algkooli aida renoveerimise käigus põranda alt nähtavale II maailmasõjast pärinev Saksa käsikuulipilduja MG 42.
Kui ma seda, mis kuulipildujast alles oli jäänud, Peipsi äärest pärit ehitusmehele Amfrosile vaadata viisin, ohkab ta:“Kui palju sellega tapetud on.“ Ja jätkab:“ Kaba oli puust. See on ära mädanenud. Toru ka pole. See oli vahetatav. Televiisoris rääkis ühel päeval endine Leningradi all olnud saksa sõdur. Käsi väsis kuuli-pildujat hoides laskmisest ära. Venelased aga muudkui tulevad ja tulevad. Ees olime meie, taga NKVD mehed oma kuulipildujatega. Kuhu oli vaesel soldatil minna? Ainult edasi.“
Näitasin ka purjesporditreener Valdeko Särele, kes Optimistipoisse treenis, MG 42 karkassi. Tema nägu läks naerule: „Oo! Lapsepõlv tuleb meelde. Eks poistel oli sõja ajal sellist „kraami“ omajagu. Kooligi tassisime kaasa, et omavahel vahetada. MG vastu tuli anda kolm konet. Õpetaja korjas enne tundide algust meie käest Vene nagaane, padruneid ja lõhkekehi aeg-ajalt ikka ära.“
Janno, Olle ja Taavi tahavad ka näha II maailmasõjaaegset kuulipildujat ja tulevad treenerile lähemale. Annan poistele seda kätte võtta, et nad pisutki aimu saaksid tolleaegsest sõjatehnikast. Kui järjekord Taavi kätte jõuab, hakkab ta sellega sihtides ümberringi põmmutama. Sõda on talle alles mäng. Sõja tegelik olemus tundmata.
Vaatan internetist, mida on öeldud selle käsikuulipilduja kohta:“ Narva pataljoni mehed on ikka rääkinud, et kui selle „asja“ laulma panid, siis laipasid oli hunnikus. MG-42 oli mul isal 20 SS-i diviisis põhiline tööriist. Puuduseks võiks pidada sel kuulipritsil täpset töötlust, mis ei sallinud mustust ja selle tagajärjel kinni kiilus. Isa kandis tagavara lukku igatahes taskuräti sees ranitsas. Aga head tööd see riist tegi!“ Sõjas võetakse inimeste tapmist kui tööd. Kui ei tapa sina, tapetakse sind. Nii lihtne ongi sõja „loogika“.
Kes käsikuulipilduja aida põranda alla torkas….jääb ilmselt alatiseks saladuseks.
Lembit Jakobson
Kuulipilduja MG-42
MG 42 oli Wehrmacht´is kasutusel standardkuulipildujana. Relv töötati välja Teise maailmasõja ajal "Mauser´i" tehases dr Gruner´i poolt.
Kuulipilduja oli oma eelkäijast MG 34 -st pea kõigi näitajate poolest parem. Oli olemas võimalus lihtsaks rauavahetuseks 4 sekundi jooksul. Rulluku kasutamisega tõusis laskekiirus märgatavalt. See oli nii suur, et ainult ühe sekundiga laskis relv ära kuni 25 padrunit. MG 34 -lt võeti üle jarkjalg ja kolmjalgstatiiv. Uue kuulipildujaga asendati järk-järgult vanemaid MG 34 -sid. Tootmise käigus õnnestus parandada ka relva tagasilöögivõimendi efektiivsust. Tavaliselt andis heale positsioonile paigutatud MG 42 75% jao tulejõust. Öeldi, et 10 m pealt vaenlast kaela tabanud kuulipildujavalang niitis ohvril pea otsast.
Sõja jooksul toodeti seda relva umbes 750 000 eksemplari. Sõja ajal toodetud originaalversioon on tänaseni kasutusel mõningates arengumaades. 1960. aastatel võttis Bundeswehr kasutusele MG 42 NATO padrunile 7,62x51 ümber tehtud kaliibriga versiooni MG 3. MG 3 ja tema analoogid on täna paljude maade relvastuses sealhulgas ka Eesti kaitseväes ja kaitseliidus.
Allikas: Vikipeedia
Mihkli kiriku võlvidelt leiti massiliselt inimluid
www.ekspress.ee 02.09.2011
Madis Jürgen
Tudengid tööhoos: Terveid skelette pole, aga väiksemaid luid on kümnete komplektide kaupa.
Tõenäoliselt pärinevad säilmed keskajast.
Pärnumaa vanim ja ühtlasi kõige viletsamas olukorras olev pühakoda Mihkli kirik sai PRIA kaudu abiraha.
Kogudus palkas töömehed katust vahetama ja 19. augustil alustati eeltöid – võlvidelt loobiti autokasti sajanditega kogunenud prahti. Ja algasid üllatused – prahi sees olid inimluud!
Kohale kutsuti arheoloogid.
Seina sees olevatest aukudest (mis varem jäid prahi alla) tuli päevavalgele kolm kolmeharulist seinalühtrit, mis olid peidetud 1943. aastal. Tudengineiud leidsid ehitusprahist keskaegset kraami – pronksist sõrmuse, noa, maalitud aknaklaasi kilde. Kohalik mees tõi arheoloog Ain Mäesalule näha mördikamaka – mis see on? Mäesalu terane silm avastas hõbemündi, mis servapidi krohvikamakast paistis.
Aga inimluid oli võlvidel massiliselt!
“Näe, selgroolüli!”
“Pindluu!”
“Roie!”
“Kämblaluu!”
Lampide all (ja katuseaukudest paistvas valguses) toimetab grupp Tartu ajalootudengeid hämaral võlvipealsel, doktorant Martin Malve hüpitab peopesal pruuni luud: “See on veidi üle neljakümne aasta vana mehe vasak õlavarreluu.”
Ta räägib, nagu oleks luu omanikuga silmast silma jutule saanud. “Kunagi on olnud mehel lahtine käeluumurd. Korralikku lahast pole tehtud, luu on veidi valesti kokku kasvanud. See käsi on tal olnud lühem kui teine.”
Kellegi teise mehe pindluud uurides diagnoosib Martin Malve periostiidi ehk luuümbrisepõletiku. Siin-seal märkab osteoartriiti ehk liigeste kulumist, ka selgroolülide kulumise tunnuseid, paari reieluud, millel on murdumise jäljed. Ühe väikelapse kolju leiab ta ka, hambas suur auk.
Kuidas need luud võlvidele said?
Kunstiajaloolane ja kirikute taastaja Juhan Kilumets meenutab, et 1859. aastal leiti Hanila kiriku võlvide pealt seitse inimskeletti, mis olid maetud – 6–7 jala paksuse mullakihi all, ühtedel pead ida, teistel lääne poole.
Kohalikud mehed, kes skeletid avastasid, ei julgenud sellest pastorile rääkida, tõid luud alla ja matsid maha.
Pastor kuulis seitsmest skeletist alles 12 aastat hiljem (1871) ja kirjutas sellest ajalehes.
Ain Mäesalu arvates ei ole Mihkli kirikus kindlasti tegemist matusega. Siin on luud võlvidele sattunud ilmselt koos mullaga, mis võeti kiriku ümbrusest, kus paikneb keskaegne kalmistu.
Luude tassimine üles võlvidele võis toimuda Mäesalu arvates 18.–19. sajandil. Reie- ega vaagnaluid siin ei ole, koljuluudest on tükke. Suuremad luud maeti ilmselt kuskile mujale.
Põhjust, miks inimesed nii suure vaeva nägid ja tohutu hulga mulda nii kõrgele vedasid, ei tea keegi. On pakutud, et võlvikandadesse viidud pinnas võib olla vastukaaluks külgsurvele, mida võlv seintele avaldab.
Ja on oletatud, et ehk tassiti pinnas võlvidele, et kirikut sel kombel soojustada.
Mihkli kirikus võib olla üksjagu üllatusi ees, sest pool võlvidel olevast pinnasest ja prahist on veel läbi vaatamata.
Eesti teadlane uurib ammusurnute tervist
Martin Malve on õppinud Vilniuse ülikooli juures luuteadust ehk osteoloogiat ja minevikust leitud haiguste uurimist ehk paleopatoloogiat. Tema võib sajanditevanuseid luid uurides inimese tervise kohta nii mõndagi öelda.
Eelmisel suvel kaevati Tartus Püha Maarja kalmistul lahti üle 700 keskaegse matuse. Martin Malve oli nende kaevamiste üks juhte ja Maarja kalmistu luude analüüsist saab tema doktoritöö.
Esialgsel vaatlusel on Malvele Maarja kalmistu luude puhul jäänud silma liigeste kulumine, süüfilis, tuberkuloos, isegi puusaluumurd. “See nägi väga kole välja, oli halvasti kokku kasvanud.”
Ühe mehe kolju oli mõõgajäljega ja paranemise jälgi ei olnud näha – järelikult oli mõõgalöök ka mehe surma põhjus.
Püha Maarja kalmistule maetud inimesed olid kõrgemast soost ja hambad olid neil suhteliselt heas korras.
Malve: “Kui söödi valdavalt teraviljatoite, olid hambad rohkem lagunenud – käsikiviga jahvatatud jahus oli kivipuru ja leib kulutas hambaid. Kui söödi rohkem loomaliha ja kala, olid hambad tervemad.”
VIDEO: Tartu Peetri kiriku tornist leiti 108 aastane silinder
www.reporter.ee 29.08.2011
Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi!
Tartu Peetri kirikut renoveerivad töömehed leidsid möödunud nädalal kirikutorni tipus asuva metallist muna seest silindri, mis oli seal oma aega oodanud täpset 108 aastat. Täna avati silinder pidulikult, et näha, kas ka sinna sisse pandu suutis tänase päeva ära oodata.
Tornikiivri munast koorusid ürikud
www.postimees.ee 29.08.2011
Peetri kiriku tornimuna ja sellele toetunud rist pärast allatoomist.
Foto: Merike Lill
Möödunud nädalal võtsid Tartu Peetri kiriku katust remontivad töömehed alla tornitipus asunud metallist muna, mis ei olnud päris tühi. Täna tehti muna lahti.
Enam kui 100 aastat Tartu kohal kõrgunud tornimunast pudenes välja veekindlalt suletud metallist silinder. Selle sees oli omakorda klaasist silinder, mille lahtisaamine nõudis vaeva, kuna kork oli hoolikalt vahaga kinni liimitud. Küünla peal soojendamise järel õnnestus silindri kaas avada.
Klaasi sisse oli pandud Peetri koguduse esimese õpetaja Wilhelm Gottfried Eisenschmidti kirjutatud saksakeelne koguduse kroonika. Lisaks sellele leidus tulevastele põlvedele tornitippu peidetud ürikus veel nimekiri koguduse liikmetega. Samuti tolleaegseid ajalehti ning ajakirju.
Peetri kirik sai valmis 1884. aastal, kuid et kogudusel nappis raha, pandi kirikule torn püsti alles 1903. aastal. Teises maailmasõjas sai kiriku torn kannatada ning vajus päris viltu. Ometi taastati see ilma tornimuna avamata.
Sel suvel vahetatakse Peetri kiriku katust ning uue katte saab ka kirikutorn. Vana torni otsas asunud muna võeti alla 23. augustil.
Parasjagu on valmimas uus metallist muna, mis tõstetakse torni tippu pärast remonti. Mida plaanib kogudus asetada uue tornikupli sisse, seda loe homsest Tartu Postimehest.
Toimetas Risto Mets
Kivivedu meritsi
www.meiemaa.ee 22.08.2011
Bruno Pao
Seoses laevanduse ja sadamate arenguga vajati 19. sajandil järjest rohkem ehitusmaterjale, mida veeti välja ka Saaremaalt.
Seekord pakub meile huvi siirdekivideks nimetatud graniidist rändrahnude väljavedu. Peatume siinjuures just töötlemata, meretegevuse tagajärjel ümaraks muutunud kivide laevadele lastimist madalamast rannikuveest, nende vedu selleks kohandatud väikelaevadega ja lossimist peamiselt Läti sadamates nagu Riia, Ventspils ja Liepaja. Sadamad on nimetatud ehitusaegade järjekorras.
Eksportkivide korjamine toimus peamiselt Saaremaa lõunaranniku lähedal ja Sõrve sääre lääneküljel ajavahemikul 1860 – 1914. Saarlaste kõrval osalesid kiviveos ka Kihnu ja Tõstamaa väikelaevnikud.
Pisut veetud kivist
Graniit ehk raudkivi on raske – 1 kuupmeeter kaalub keskmiselt 2420 kg. Kõnesoleval ajal aga arvestati kaubaks ladustatud raudkivide mahtu kantsüldades – 1 kantsüld (2,13x2,13x2,13 m) on 9,7 kantmeetrit ehk see rahvapäraselt kantsüllaks nimetatud kogus kaalub 23,5 tonni. Seda arvesse võttes peame kõigepealt vaatlema kivide meritsi vedamiseks sobivate kaubalaevade omadusi. Näiteks tänapäeva 11 meetri pikkune kakuamipaat ühte kantsülda raudkive ära ei kanna. Pool kantsülda ehk küll. Ja niisugused olid alguse aja maalaevad. Need väiksemad, otse randades kadakapõõsaste vahel ehitatud 8 meetri pikkused, lahtised alused olid siiski muudeks vedudeks ja kalastamiseks. Rannarahva jõukuse kasvuga algas 1890 ringis laevanduse järsk tõus ja tavaline kivide vedamiseks sobiv laev sai kolmesüllane ehk taoline, mis kandis lastis 3 kantsülda raudkive, tänases mõistes 70, 5 tonni. Sellest suurematesse laevadesse oli kive nende parda kõrguse tõttu vaevaline laadida ja ka ruumist välja upitada, sest laadimist-lossimist tehti käsitsi, meeste jõul. Ja kivide hulka laevas arvestati laevas välispardale tehtud veepiiri märkide järgi. Lastis laev istub ju sügavamalt vees.
Kivid tõsteti veest käsitsi või eriliste kivihangudega paati ja viidi kaugemal ankrul seisva laeva juurde, kus toimus laeva ümberlaadimine. Laeval olid muidugi raskete kivide veoks juba ehituse ajal paigutatud pisut tugevamad kaared ja paksemad plangud, sissepoole naelutatud osaline karneeling ehk põhja laudistus. Algul oli sellistel laevadel üks mast ja suurpuri, hiljem kaks masti ja kahvelpurjed. Sihtsadamas võttis kivid vastu ülesostja, kes laskis meeskonnal kivid laevast välja tõsta, kohale kärutada ja mahu määramiseks virna laduda. Kihnu kivivedajad on tunnistanud, et see oli hobuse töö.
Ostja maksis 25-28 rubla kantsüllast. Suve jooksul võis teha Saaremaa rannikult Riiga kuni 15 reisi. On olnud suvesid, kus laevamehed teenisid nina peale kuni 300 rubla. Selle rahaga võis lasta üles raiuda uue elumaja koos laudaga. Laeva omanik sai poole laeva teenistusest. Vastuvõtjat hüüti kivisaksaks. Kuipalju tema vahelt sai, pole teada, aga olnud kuulda, et Liibavi (Liepaja) sadamavalitsus maksnud 48 rubla kantsüllast. Seal ehitati sõjasadamat.
Kivid Riia sadamale
Riias ehitati sadamakaisid Väina jõe kaldapealsele. Äär lõigati sirgelt järsuks, 28 jalased ( 8 m) männipalgid rammiti eenduvalt sisse ja nende taha laoti raudkividest kahekordne sein, mis seest veel toetatud rammvaiadega ja kaugemalt tõmmitsa palkidega. Nende peale laoti kivibetooniseguga kai alus ja kalda kindlustus kuupiraiutud graniidiplokkidest. Neid seinu on Riia sadamas osaliselt näha veel tänapäevalgi. On andmeid, et saarlased on ka Kuressaarest toimetanud Riia sadamaehitusele raiutud kive. Võimalik, et siitsamast Raiekivi säärelt.
Omaette vajab esiletoomist graniidist rändrahnude müük Kolka tuletorni ehitusele 19. sajandi teisel poolel Sõrvest. Kolka neeme ehk vanemas kõnepruugis Domesnäsi leetseljaku pikenemine Riia lahe suunas oli võtnud ohtliku asendi Riia sadamasse suubuva laevaliikluse suhtes. Vana majakas neeme otsal hoiatas küll ohu eest aga ei näidanud ohtliku liivamadala ulatust laevateeni. Oli vaja ehitada uus tuletorn otse leetseljaku merepoolsele otsale, viis kilomeetrit rannast ja alustada vundamendi rajamisega vee all. Ühtlasi pidi majakas olema ümbritsetud merekindla platooga teenindusmajade tarbeks ja seinaga murdlainete kaitseks tormide puhul.
Kivid Kolka tuletornile
Selle ehitusülesande täitmiseks vajati päratu suur hulk vees murenematuid kive. Tolleaegne Baltimere tuletornide direktor Wrangel pöördus 1864. aastal Sääre mõisa omaniku Buxhoevedeni poole sooviga osta kive (bulõžnõi kamen, mis tähendab õieti täitekivi kärjekastidesse) Sääre mõisa randadest. Esialgne soovitud kogus oli 1000 kuupsülda.
Seda ostusoovi korrati 1872. aastal. Sel ajal on tehtud ka arvestus, et kuupsülla korjamine maksab 2 rubla, vedamine ja ülesladumine Sääre majaka juurde 18 rubla (suured kivid 20 rubla) ja, kui kivid on laaditud laevale ja toodud kohale, siis 28 rubla kantsüld. Need kivid on ka ära veetud, sest majaka pool meres enam kivivirnasid pole. Küll aga leiame hulga äravedamata kivihunnikuid Sääre lahe lääneranniku madalikul. Need on jäänud I Maailmasõja puhkemise tõttu Liepajasse vedamata. Ja sääre otsa kohal paljastusid mõned aastad tagasi ühe kiviveo laeva vraki jämedad kaared
Kivivedu meritsi äratas Sõrves varakult vastavate väiksemate purjekate (13-23 lasti, so 26- 46 tonni kandvate) ehitamist. Loetleme siinkohal mõnede nimesid – Maria 1875, 14 lasti Sääre mõisas, Emelina 1877, 13 lasti Torgu mõisas, Rosiine 1880, 23 lasti Torgu mõisas jne. Kiviveo laev oli hiljem ka Mõntu mõisa omanikul Oskar von Ekesparrel.
Ka ruhnlastel Henrik Bergsil, Elias Hagarsil ja Juhan Massil oli kolme peale laev nimega Helena, mis ehitati 1865 Ruhnus, kandis 13,5 lasti ja 15 meetrit pikk ning 4,5 m lai. Seegi sobis kiviveoks.
Suuliste pärimuste kohaselt on Saaremaalt 19. sajandil välja veetud ka paekivi, kuid täpsemaid uurimusi pole õnnestunud leida. Küll aga Saaremaalt sajandeid mere kaudu välja veetud paekivist põletatud lupja. 20. sajandi 20. aastatel algas muidugi tööstuslikul asemel paekivi väljavedu Jaagarahu sadamast, millest tehtud ka uurimisi..
Enamus Saaremaa maavaradest nagu, liiv, kruus ja ka ehituskivi on kasutatud sisemaisteks vajadusteks – ehitamiseks ja teede ja sadamate rajamiseks.
Loodetavasti saame edaspidi näha ka sellekohase teema sügavamaid uurimistöid noorema põlvkonna teostuses.
Allikad: Eesti Ajaloo Arhiiv, fond 1374 Pajumõisa (Sääre mõisa kirjavahetus)
551 Saaremaa Tolliamet (laevade nimekiri 1846-1890)
Saar, Theodor. Kihnu raamat. Tallinn, 1998
Pao, Bruno. Kogumik Sõrve otsa lood. Kuressaare, 2006
Tõnissoo, Hermann. Mälestused. Tallinn, 2006
Artikkel põhineb Saaremaa Merekultuuri Seltsi mereajaloo konverentsi 6. augusti ettekandel.
Bruno Pao
Seoses laevanduse ja sadamate arenguga vajati 19. sajandil järjest rohkem ehitusmaterjale, mida veeti välja ka Saaremaalt.
Seekord pakub meile huvi siirdekivideks nimetatud graniidist rändrahnude väljavedu. Peatume siinjuures just töötlemata, meretegevuse tagajärjel ümaraks muutunud kivide laevadele lastimist madalamast rannikuveest, nende vedu selleks kohandatud väikelaevadega ja lossimist peamiselt Läti sadamates nagu Riia, Ventspils ja Liepaja. Sadamad on nimetatud ehitusaegade järjekorras.
Eksportkivide korjamine toimus peamiselt Saaremaa lõunaranniku lähedal ja Sõrve sääre lääneküljel ajavahemikul 1860 – 1914. Saarlaste kõrval osalesid kiviveos ka Kihnu ja Tõstamaa väikelaevnikud.
Pisut veetud kivist
Graniit ehk raudkivi on raske – 1 kuupmeeter kaalub keskmiselt 2420 kg. Kõnesoleval ajal aga arvestati kaubaks ladustatud raudkivide mahtu kantsüldades – 1 kantsüld (2,13x2,13x2,13 m) on 9,7 kantmeetrit ehk see rahvapäraselt kantsüllaks nimetatud kogus kaalub 23,5 tonni. Seda arvesse võttes peame kõigepealt vaatlema kivide meritsi vedamiseks sobivate kaubalaevade omadusi. Näiteks tänapäeva 11 meetri pikkune kakuamipaat ühte kantsülda raudkive ära ei kanna. Pool kantsülda ehk küll. Ja niisugused olid alguse aja maalaevad. Need väiksemad, otse randades kadakapõõsaste vahel ehitatud 8 meetri pikkused, lahtised alused olid siiski muudeks vedudeks ja kalastamiseks. Rannarahva jõukuse kasvuga algas 1890 ringis laevanduse järsk tõus ja tavaline kivide vedamiseks sobiv laev sai kolmesüllane ehk taoline, mis kandis lastis 3 kantsülda raudkive, tänases mõistes 70, 5 tonni. Sellest suurematesse laevadesse oli kive nende parda kõrguse tõttu vaevaline laadida ja ka ruumist välja upitada, sest laadimist-lossimist tehti käsitsi, meeste jõul. Ja kivide hulka laevas arvestati laevas välispardale tehtud veepiiri märkide järgi. Lastis laev istub ju sügavamalt vees.
Kivid tõsteti veest käsitsi või eriliste kivihangudega paati ja viidi kaugemal ankrul seisva laeva juurde, kus toimus laeva ümberlaadimine. Laeval olid muidugi raskete kivide veoks juba ehituse ajal paigutatud pisut tugevamad kaared ja paksemad plangud, sissepoole naelutatud osaline karneeling ehk põhja laudistus. Algul oli sellistel laevadel üks mast ja suurpuri, hiljem kaks masti ja kahvelpurjed. Sihtsadamas võttis kivid vastu ülesostja, kes laskis meeskonnal kivid laevast välja tõsta, kohale kärutada ja mahu määramiseks virna laduda. Kihnu kivivedajad on tunnistanud, et see oli hobuse töö.
Ostja maksis 25-28 rubla kantsüllast. Suve jooksul võis teha Saaremaa rannikult Riiga kuni 15 reisi. On olnud suvesid, kus laevamehed teenisid nina peale kuni 300 rubla. Selle rahaga võis lasta üles raiuda uue elumaja koos laudaga. Laeva omanik sai poole laeva teenistusest. Vastuvõtjat hüüti kivisaksaks. Kuipalju tema vahelt sai, pole teada, aga olnud kuulda, et Liibavi (Liepaja) sadamavalitsus maksnud 48 rubla kantsüllast. Seal ehitati sõjasadamat.
Kivid Riia sadamale
Riias ehitati sadamakaisid Väina jõe kaldapealsele. Äär lõigati sirgelt järsuks, 28 jalased ( 8 m) männipalgid rammiti eenduvalt sisse ja nende taha laoti raudkividest kahekordne sein, mis seest veel toetatud rammvaiadega ja kaugemalt tõmmitsa palkidega. Nende peale laoti kivibetooniseguga kai alus ja kalda kindlustus kuupiraiutud graniidiplokkidest. Neid seinu on Riia sadamas osaliselt näha veel tänapäevalgi. On andmeid, et saarlased on ka Kuressaarest toimetanud Riia sadamaehitusele raiutud kive. Võimalik, et siitsamast Raiekivi säärelt.
Omaette vajab esiletoomist graniidist rändrahnude müük Kolka tuletorni ehitusele 19. sajandi teisel poolel Sõrvest. Kolka neeme ehk vanemas kõnepruugis Domesnäsi leetseljaku pikenemine Riia lahe suunas oli võtnud ohtliku asendi Riia sadamasse suubuva laevaliikluse suhtes. Vana majakas neeme otsal hoiatas küll ohu eest aga ei näidanud ohtliku liivamadala ulatust laevateeni. Oli vaja ehitada uus tuletorn otse leetseljaku merepoolsele otsale, viis kilomeetrit rannast ja alustada vundamendi rajamisega vee all. Ühtlasi pidi majakas olema ümbritsetud merekindla platooga teenindusmajade tarbeks ja seinaga murdlainete kaitseks tormide puhul.
Kivid Kolka tuletornile
Selle ehitusülesande täitmiseks vajati päratu suur hulk vees murenematuid kive. Tolleaegne Baltimere tuletornide direktor Wrangel pöördus 1864. aastal Sääre mõisa omaniku Buxhoevedeni poole sooviga osta kive (bulõžnõi kamen, mis tähendab õieti täitekivi kärjekastidesse) Sääre mõisa randadest. Esialgne soovitud kogus oli 1000 kuupsülda.
Seda ostusoovi korrati 1872. aastal. Sel ajal on tehtud ka arvestus, et kuupsülla korjamine maksab 2 rubla, vedamine ja ülesladumine Sääre majaka juurde 18 rubla (suured kivid 20 rubla) ja, kui kivid on laaditud laevale ja toodud kohale, siis 28 rubla kantsüld. Need kivid on ka ära veetud, sest majaka pool meres enam kivivirnasid pole. Küll aga leiame hulga äravedamata kivihunnikuid Sääre lahe lääneranniku madalikul. Need on jäänud I Maailmasõja puhkemise tõttu Liepajasse vedamata. Ja sääre otsa kohal paljastusid mõned aastad tagasi ühe kiviveo laeva vraki jämedad kaared
Kivivedu meritsi äratas Sõrves varakult vastavate väiksemate purjekate (13-23 lasti, so 26- 46 tonni kandvate) ehitamist. Loetleme siinkohal mõnede nimesid – Maria 1875, 14 lasti Sääre mõisas, Emelina 1877, 13 lasti Torgu mõisas, Rosiine 1880, 23 lasti Torgu mõisas jne. Kiviveo laev oli hiljem ka Mõntu mõisa omanikul Oskar von Ekesparrel.
Ka ruhnlastel Henrik Bergsil, Elias Hagarsil ja Juhan Massil oli kolme peale laev nimega Helena, mis ehitati 1865 Ruhnus, kandis 13,5 lasti ja 15 meetrit pikk ning 4,5 m lai. Seegi sobis kiviveoks.
Suuliste pärimuste kohaselt on Saaremaalt 19. sajandil välja veetud ka paekivi, kuid täpsemaid uurimusi pole õnnestunud leida. Küll aga Saaremaalt sajandeid mere kaudu välja veetud paekivist põletatud lupja. 20. sajandi 20. aastatel algas muidugi tööstuslikul asemel paekivi väljavedu Jaagarahu sadamast, millest tehtud ka uurimisi..
Enamus Saaremaa maavaradest nagu, liiv, kruus ja ka ehituskivi on kasutatud sisemaisteks vajadusteks – ehitamiseks ja teede ja sadamate rajamiseks.
Loodetavasti saame edaspidi näha ka sellekohase teema sügavamaid uurimistöid noorema põlvkonna teostuses.
Allikad: Eesti Ajaloo Arhiiv, fond 1374 Pajumõisa (Sääre mõisa kirjavahetus)
551 Saaremaa Tolliamet (laevade nimekiri 1846-1890)
Saar, Theodor. Kihnu raamat. Tallinn, 1998
Pao, Bruno. Kogumik Sõrve otsa lood. Kuressaare, 2006
Tõnissoo, Hermann. Mälestused. Tallinn, 2006
Artikkel põhineb Saaremaa Merekultuuri Seltsi mereajaloo konverentsi 6. augusti ettekandel.
Vandaalid varastasid Barclay de Tolly südame
www.valgamaalane.ee 11.08.2011
Sarkofaagid Barclay de Tolly mausoleumis Valgamaal. Vasakul Barclay de Tolly, paremal tema abikaasa sarkofaag.
Foto: Arvo Meeks / Valgamaalane
Barclay de Tolly muuseum Eestis langes selle kuu alguses rüüstamise ohvriks. Sama juhtus ka Venemaal Kaliningradi oblastis Tšernjahhovski rajoonis, kus lõhuti vasaraga neli meetrit kõrge malmist mälestusmärk, kirjutab portaal nr2.ru. Monumendi sees asus ka hõbeanum Barclay de Tolly südamega.
Veel saeti maha piirdeaed, mille politsei kohalikust metallikokkuostupunktist leidis. Üle kuulati kohalik varem karistatud Tšernjahhovski elanik ja kaks tema kaasosalist. Rüüstamise algataja võttis omaks ajaloolise väärtuseta aia mahasaagimise, kuid mitte mälestusmärgi rüüstamise.
Metalli mahamüümise eest said vandaalid 2600 rubla, mille kolme peale ära jagasid. Kohalikud kinnitasid, et mälestusmärk lõhuti juba enne piirdeaia varastamist.
Koduloouurijad avastasid õudusega, et kohas, kus pidanuks asuma anum Vene väejuhi südamega, on värsked kaevamisjäljed. Ajaloolased on veendunud, et rüüstajad ei jahtinud hõbedat, millest anum oli tehtud, vaid just selle sisu. Nende meelest tuleks vandaale otsida Tšernjahhovski rajoonist kaugemal.
Teleajakirjaniku ja ajaloolase Vitali Hvalei sõnul pole saladus, et maailmas leidub suur hulk inimesi, kes on Napoleoni-ajastu fanaatikud. «Nende seas on palju jõukaid, kes on valmis maksma suurt raha, et saada väejuhi südant,» ütles ta.
Tegemaks lõplikke järeldusi, on vaja viia läbi ekspertiis. See on võimalik juhul, kui tehakse suuri restaureerimistöid, milleks kohalikus eelarves raha aga ei jätku. Abi saamiseks on pöördutud kultuuriministeeriumi poole.
Sellel aastal täitunuks monumendi rajamisest 190 aastat. Barclay de Tolly süda maeti tollasele Ida-Preisimaale, surnukeha aga balsameeriti ning viidi Jõgevestele Valgamaal. Neljapäeva, 4. augusti hommikul teatati politseile, et sealgi on lõhutud Barclay de Tolly muuseumi rajatisi.
Sündmuskohale saabunud patrull selgitas välja, et lõhutud oli 14 plastikust alleevalgustit, neist üks koguni ära viidud. Lisaks oli ära viidud parkimist korraldav tahvel, välja tõmmatud ja bussijaama ootepaviljoni viidud muuseumit tutvustav infotahvel, mõlgitud plekist Valga maakonna kaart, lõhutud kõrvalhoonete aknaid, seinu ning vihmaveetorusid.
Politsei- ja piirivalveameti Lõuna prefektuuri pressiesindaja Kerly Peitel ütles täna Valgamaalasele, et kuigi esmalt algatati Jõgevestes toimunu asjaolude väljaselgitamiseks väärteomenetlus, kvalifitseeriti juhtum tükk aega tagasi ümber kriminaalkuriteoks, kuna vandaalitsemisega tekitati oluline kahju -- 3900 eurot.
Lõuna ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Kristina Kostina sõnul viib antud kriminaalmenetlust läbi Lõuna prefektuur ning menetlust juhib Lõuna ringkonnaprokuratuur. "Menetlustoimingud on veel pooleli. Tänase päeva seisuga pole kedagi kahtlustatavana üle kuulatud," kinnitas ta Valgamaalasele täna pärastlõunal.
Toimetas Marge Väikenurm, reporter
Akadeemia tänavale võinuks kerkida katoliku kirik
www.parnupostimees.ee 20.08.2011
Tõnu Kann, reporter
Akadeemia tänav ei kuulu Pärnu vanimate tänavate hulka, küll aga jõepoolne ots, kus asus väike Elevandi tänav.
Puruks pommitamisest pääsesid 1944. aastal Akadeemia ja Lõuna tänava nurgal asuv eakate hooldekodu ja fotol tagaplaanil paistev 1930. aastatel kerkinud eramu.
Akadeemia tänava korterelamud kerkisid 1950. ja 1960. aastatel, selle maja allkorrusel asus restoran Tallinn.
Fotod: Ardi Truija
Akadeemia tänav ei kuulu Pärnu vanalinna vanemate tänavate sekka, Rein Raie rekonstrueeritud Pärnu linna skeemil aastast 1543 on see märgitud tinglikult väljapoole kindlustatud linna piire.
Akadeemia tänav, mis tänapäeval kulgeb Kesklinna sillast Lõuna tänavani, on jõe suunas pikenenud omaaegse Elevandi tänava arvel, kus asus keskajast pärit Elevandi ait – hall ja rohmakas hoone, millest tema hilisem nimigi.
Seevastu Akadeemia tänav sai oma nime Tartu ülikooli eelkäija Academia Gustavo-Carolina järgi, mis 1699. aastal katkust nõrgestatud Tartust Pärnusse üle toodi, kuid siin 1710. aastal oma tegevuse lõpetas. Samuti katku pärast, kuna tolleks ajaks oli Pärnugi muutunud nõrgaks ja haaratud katkulainest.
Pärast ülikooli lahkumist hakkas õppeasutuse kasutuses olnud hoonet haldama 1710. aastal linna vallutanud Vene garnison. Aja jooksul halvenes hoone seisund sedavõrd, et 1830. aastal otsustati see lammutada, jättes püsti müüride madalama osa, nii et kujunes korrapärase kujuga majandushoov.
Akadeemia tänava nimi meenutab, et Pärnust võinuks kujuneda ülikoolilinn, nagu seda on praegu Tartu. Mis oleks siis saanud Tartust?!
Maatasa tehtud linn
Aster Muinaste, Pärnu muuseumi legendaarne teadustöötaja, kelle jälgedes me käesolevat rubriiki “Minu linn, minu tänav” taas avaldame, kirjutas 30 aasta eest Pärnu lehes Akadeemia tänava kohta, et Akadeemia-Elevandi tänava naabrusse oli 18.–19. sajandil kerkinud rida aitu, mis kuulusid siinsetele suurematele kaubakontoritele, nagu Jacke, Schmidt, Barlehn.
20. sajandi hakul hakati neid ümber ehitama ja kohandama muuks otstarbeks kui kauba ladustamiseks.
Vanade asemele kerkis uusi hooneid, nagu näiteks vabatahtlike tuletõrjujate pritsimaja, mille ehitusmaterjalina olla kasutatud keskaegse konvendimaja kabeli müüre (A. Muinaste).
Kõik need hooned langesid varemetesse 1944. aasta pommirünnaku tagajärjel, nagu kogu Vee ja Akadeemia vaheline ala Kuninga tänavani. Selle asemel on nüüd sõjajärgsed Keskväljak, Endla teatri hoone ja Jakobsoni park, Akadeemia tänavast mere poole raamatukogu, korterelamud ja postihoone bussipeatuse taga.
Vanu maju oli täis ehitatud Vee tänava Riia-poolne külgki, aga need hooned hävisid samuti linna tsiviilelanike vastastes pommirünnakuis ja hiljem, kui varemeid likvideeriti.
“Aastaid käisid Pärnu ettevõtete ja asutuste töötajad siin vabadel õhtutundidel ja puhkepäevadel linna taastamas,” meenutas Muinaste. “Ühiselt tehti väga palju ära.”
Mõistagi oli linn vaja korda teha, kuid varemete likvideerimise käigus songiti ja kanti koos ahervaremetega minema 17. sajandist hilisemad kultuuriladestused, nagu tänapäeva arheoloogid Pika tänava ääres tehtud kaevamiste käigus tunnistasid. Samuti lõhuti olematuks kesk- ja uusajal kujunenud ajalooline tänavavõrk ja hoonekvartalid, mistap nüüd on raske saada aimu, kui kompaktne ja majadega täidetud oli Pärnu vanalinn veel 67 aastat tagasi.
“1944. aasta sügise sõjasündmuste keerises kannatas Pärnu vanalinn tugevasti,” kirjutas Muinaste 1982. aastal, kui karistamatult ei saanud kirjasõnas viidata, et tegu oli Punaarmee pommirünnakuga, millele sõjastrateegilisest seisukohast puudus igasugune põhjendus. “Akadeemia ja Elevandi tänavast oli säilinud vaid lõik Kuninga (V. Kingissepa) ja Lõuna (B. Kummi) tänava vahel. Kõik muu oli suur varemeväli.”
Nõukogude ajal kandsid Akadeemiaga ristuvad tänavad kommunistide nimesid: Pikk tänav oli Lenini allee, Kuninga tänav oli Eesti esikommunisti Viktor Kingissepa nimeline ja Lõuna tänav kandis eestlaste küüditamise aegse julgeolekuministri Boriss Kummi nime.
Kerkis tühi linnasüda
1959. aastal valminud kortermajja (Akadeemia 1) kolisid elanikud sisse 1959. aastal (A. Muinaste). Veidi hiljem ehitati Akadeemia tänava äärde veel üks korterelamu, mille esimesel korrusel avati restoran Tallinn ja kus nüüd asub söögikoht nimega Mõnus Margarita.
Akadeemia tänava postkontorihoone valmis 1965. aastal, Endla teater 1967. aastal (Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevaks, nagu tollal kiideldi).
Pommirünnakus jäi purustamata Akadeemia ja Lõuna nurgal asuv Nikolai (saksa) koguduse vanadekodu (Lõuna 2), mis oli sinna kerkinud 1909. aastal (Leele Välja) ja kust viimased sakslastest vanakesed lahkusid 1939. aastal Hitleri kutsel Saksamaale (Silvia Sarv). Praegu tegutseb seal Eliisabeti koguduse hostel.
Sõjajärgsel ajal töötasid vanadekoduks ehitatud majas mõnda aega Pärnu polikliinik ja isegi hambaarstid ja kiirabi (A. Muinaste). Hiljem oli hoone linna täitevkomitee käsutuses ning seal asus nõukogude lõpuperioodil Pärnu ATK – agraartööstuskoondis.
Agraartööstuskoondised olid kollektiviseeritud põllumajanduse uuenduslikud maakondlikud katusorganisatsioonid, mis kutsuti ellu lootuses kaotada nõukogudeaegne üleriigiline toidunappus.
Õnneks jäi pommide tulvas terveks Olev Siinmaa 1935. aastal projekteeritud ja nõukogude ajagi üle elanud Akadeemia ja Lõuna merepoolsele nurgale jääv eramu, mida loetakse üheks ilusamaks funktsionalismi näiteks elamuarhitektuuris kogu Eestis, võib-olla kaugemalgi. Maja on nüüd erakätes ja saanud tagasi oma vahepeal räämunud värskuse.
Kuigi nõukogude perioodil kerkis purustatud kvartalite asemele uus linnasüda, mis koosneb küll peamiselt väljakust ja pargist, on väärtarhitektuuri selles tänavas vähe, seegi pärineb pommitamiseelsest ajastust.
Teatrihoone meenutab nõukogudeaegseid rahvamaju, nagu neid kohtab mujal endise Nõukogude Liidu linnades, ja kolmekorruselised korterelamud Vee ja Akadeemia tänava servas, kuigi ilusad, on väga sarnased näiteks Leningradi 1950. aastatel püstitatud korrusmajadega.
Huvitav tõsiasi
Tegelikult võinuks Akadeemia tänav olla praegusest pikem, ulatudes Esplanaadini, nagu tema naaber Vee tänav. Selline kava oli Pärnu linnavõimudel 1909. aastal (A. Muinaste). Esimene maailmasõda tuli vahele ja seda kava ei viidud ellu hiljemgi.
Tähelepanu väärib seejuures, et planeeritava Akadeemia tänava ja Esplanaadi tänava nurgale, kui selline oleks tekkinud, oli linnavõim eraldanud platsi “katoliku kiriku, kooli ja vaimulike elamu ehitamiseks” (A. Muinaste). Tänu sellele on seal nüüd ruumi Munamäe pargile.
Ja katoliku kiriku hoonet meie linnas polegi.
Kuidas bussiga Pärnust Torisse ja kaugemalegi sõideti
www.parnupostimees.ee 18.08.2011
Olaf Esna, bibliofiil
Pärnu–Tori–Aesoo liinibussi fotot ei ole, selle asemel on Tori Tõia talust pärit autojuhi Johannes Pärna (1900–24.10.1956 Siberis) autobuss.
Foto: Olaf Esna erakogu
1929. aastal teedeministeerium Pärnu ja Vändra vaheliseks autobussiliiniks sõiduluba ei andnud, kartes ilmselt konkurentsi raudteele.
Karl Siitan ja Albert Sauga seepärast oma bussi aia äärde seisma ei jätnud ning taotlesid loa Pärnu ja Tori vahet sõitmiseks. Selline bussiliin käivitus 25. märtsil.
Torist väljuti kell 7.30 ja tagasi Tori poole keerati bussinina 16.30.
1930. aasta märtsis andis Pärnu maavalitsus nõusoleku, et K. Siitan ja Ko võib inimesi ja kraami vedada juba Pärnu ja Tori-Jõesuu vahel.
Bussiliin alustas aprilli lõpus.
Tori-Jõesuus oli lõpp-peatus kohaliku postiagentuuri juures, kust buss alustas kell 6.30. Soovijad toodi linna 1.35 krooni eest ja tagasi võis linnast sõitu alustada kell 17 Siitani kaupluse eest Rüütli 51.
Novembris muutusid teed põhjatuks ja sõitjate hulk kuivas vastu talve kokku, mistõttu liinipidajad palusid maavalitsust ja teedeministeeriumi endale halastada ja lubada bussiliinil talveunne suikuda.
1931. aastal alustati ühendusepidamist 1. mail. Sama aasta augustis lubas teedeministeerium liinipidajatel pikendada Tori-Jõesuu liini Vihtra kaudu Vana-Vändrani.
1931. aasta detsembris esitas Aesoo põllumeeste kogu juhatus koos kohalike elanikega palve Tori vallavalitsusele, et riigi raudteega võistlevad Pärnu–Tori-Jõesuu ja Pärnu–Vändra bussiliin suletaks, kui nende pidajatel lõpevad liiniload, ja nende asemele avataks bussiliin Aesoo–Jõesuu–Tori raudteejaam.
Volikogu leidis, et selline palve on põhjendatud, ja lubas asja toetada.
1932. aasta veebruaris esitas Pärnu maavalitsus palve teedeministeeriumile, saamaks Pärnu–Vändra, Pärnu–Tori-Jõesuu ja Pärnu–Tori bussiliiniluba.
Ministeerium raius nagu rauda, et 1932. aastal ei avata nimetatud kohtade vahel mingeid liine ega sõlmita mingisuguseid liinilepinguid.
Elu aga näitas, et nendes kohtades oli vajadus bussiliinide järele. Kui Vändra ja Pärnu vahet sõitis veel buss, kasutas jaamaülem seda, mitte rongi, sest bussisõit oli hõlpsam ja Pärnus sai asjad korda ajada päevaga. Rongiga tuli logistada mitu ööd-päeva.
Lõpuks teedeministeerium siiski väljastas Pärnu–Tori-Jõesuu–Kaansoo liiniloa, kuid klausliga, et buss pidi sõitma läbi Tori raudteejaamast.
Liiniloale pretendeerisid K. Siitan ja Ko ning Viljandi–Vändra liinipidaja Köst. Kolmeaastane leping sõlmiti siiski pärnakatega. Hiljem Tori raudteejaamast läbisõitmise nõudest loobuti.
1933. aastal algas ühendusepidamine mai algul. Sügisel palus liinipidaja luba muuta sõiduplaani nii, et Jõesuu jääks halbade teeolude tõttu marsruudist välja. Pärnust väljus buss puuturult.
Järgnevatel aastatel selle liini kohta informatsioon puudub.
Pärnu–Vändra bussiliin läks 1935. aastal täisühing Pavelson-Pass ja Kiidemanni valdusse. Need mehed käivitasid 1. juulil 1937 prooviliini Pärnu–Tori-Jõesuu–Aesoo–Kaansoo. Buss väljus kell 17 puuturult.
Prooviliin tähendas seda, et suvega pidi selguma, kas liini alaliseks muutmiseks piisas sõitjaid, kelle arvu hinnati müüdud piletite põhjal.
Peagi protestiti lehes, et Pärnus müüakse bussipileteid valesti, sest Aesoole pileti küsijale antakse Vändra pilet. Sellega vähendati kunstlikult Aesoo liini kasutajate arvu ja tõsteti Vändrasse sõitjate hulka.
25. novembrist peale buss halbade teeolude tõttu Kaansoosse ei sõitnud ja lõpp-peatus oli Aesoo.
1938. aastal alustati 19. mail Pärnust läbi Tori-Jõesuu Aesooni sõitmist ja Kaansooni enam ei sõidetud, sest eelmisel aastal olnud sel liinil vähe sõitjaid. Ühendust peeti igal äripäeval. Pärnust väljus buss kell 17, Aesoost 6.30.
Üks ots maksis 1.25 krooni, edasi-tagasi sai 2.30 krooni eest. Sõiduplaan oli korraldatud nii, et Tori-Jõesuus oli võimalik ümber istuda Pärnu–Vändra bussile.
Teisel suvistepühal, s.o 6. juunil 1938 sõitis Aesoo buss kraavi ja sai väiksemaid vigastusi, purunes mõni aknaklaas. Inimesed pääsesid vähimagi kriimuta.
1939. aasta 1. novembrist jäi Pärnu–Aesoo bussiliin seisma bensiini kokkuhoiu nimel.
Traagilised lood Pärnu-Jakobi bussiühendusega
www.parnupostimees.ee 18.08.2011
Olaf Esna, bibliofiil
Sellise bussiga transporditi 1926. aastal sõitjaid ja talusaadusi Pärnu turule.
Foto: Olaf Esna erakogu
Millal autobussiühendus Pärnu-Jakobiga algas, pole mulle teada, kuid juba 1926. aastal toimus see igal äripäeval Pärnu–Tallinna postimaanteed pidi.
Buss väljus Ülejõelt Pärnu majanduse ühisuse juurest kell 16.30. Are vallamajani viidi 100 marga eest, Pärnu-Jakobi ots maksis 150 marka. Hommikul tuldi Pärnu-Jakobist Pärnu poole kell 7. Bussiühenduse kohta jagati teateid Halinga hobupostijaamas ja Pärnus Friedrich M. Mahri köiekaupluses Vee tänaval. Bussiliini pidaja oligi köie-, trossi-, rihma- ja nööritööstuse omanik Mahr.
Köietööstur ja poliitik
Näib nii, et meie bussiliikluse algusajad sarnanevad kullakaevandamisega Klondike’is Alaskal. Paljud katsetasid, aga haljale oksale jõudsid vähesed. Fr. M. Mahri vanaisa tuli Pärnusse Liepajast ja asutas siin köietööstuse juba 1834. aastal ning võeti Pärnu kodanikuks 1838. Tema järeltulijadki olid köietöösturid.
Fr. M. Mahr oli kauaaegne Pärnu linnavolinik, Pärnu vabrikantide ühingu liige, tegev Pärnu krediidipangas ja Niidu saeveskis. Katsetas läbi lüüa bussiliikluse vallas, sest ega tänapäevalgi hoia tark kapitalist kõiki mune samas korvis.
1927. aastal kurdeti, et Pärnu ja Pärnu-Jakobi vahel kurseeriv omnibuss ei vasta nõuetele. Sõitjaid oli palju ja nad pidid nagu silgud pütis taluma veerandsaja kilomeetri pikkust loksumist. Liinile nõuti ajakohasemat sõiduriista.
Bussiga suurelt sillalt jõkke
Järgnev ei juhtunud küll liinibussiga, aga annab aimu omaaegsetest liiklusoludest. Pealegi oli tegemist Pärnu-Jakobist pärit autobussiga.
24. oktoobril 1927 libises nahksilla Ülejõe-poolselt otsalt silla käsipuid purustades jõkke omnibuss koos omanik Adamsoniga. Tugev tuul ühes suure lumesajuga puhus vee jõest merre ja jõevee tasapind langes ligi poolteist jalga. Seetõttu olid sillaotste tõusud väga järsud ja kõrged.
Vihmasegune lumi oli silla libedaks teinud ja kui buss hakkas üles sõitma, libises sõiduk tagasi ja kukkus jõkke. Bussiomanik ja -juht oli hommikul linna tulnud linakoorma ning kolme sõitjaga kauba ja viina järele. Adamsonil oli Pärnu-Jakobis kauplus ja viinaladu. Pärastlõunal oli ta viinakauplusest laadinud bussi kaheksa kasti ehk 400 pudelit viina. Ülejõelt pidi ta peale võtma kaupa ja sõitasoovijaid.
Suurele sillale oli Adamson kihutanud sillaraha maksmata, aga silla teises otsas varitses teda surm.
Poolteisetunnise askeldamise järel tõmbasid Rääma kalamehed bussi koos uppunud juhiga jõest välja. Kõiki viinapudeleid jõest kätte ei saadud, neid jahiti mitu päeva.
1929. aastaks oli bussiliini pikendatud Uduvereni, kust igal äripäeval väljus autobuss kohaliku põllumeeste seltsi kaupluse eest 6.30, Jakobist kell 7.
Uduverest viidi Jakobisse 25 sendi, Aresse krooni ja Pärnusse 1.50 krooni eest.
Edasi-tagasipilet Pärnust Uduverre maksis 2.50 krooni, Jakobisse kaks ja Aresse 1.75 krooni. Pilet kehtis kaks päeva.
Mahr oma köie otsas
1929. aasta mais murdus Jakobi bussil Pärnus Jänesselja tänaval (Tallinna maanteel) telg ja sõiduk jäeti ööseks tänavale. Hommikul oli bussijuhi imestus suur, sest vargad olid pimeduse katte all viinud bussist minema istmepadjad, alumiiniumist istme, suure piimanõu ja ühe õhukummi. Kriminaalpolitsei nabis vargad Martin Petersoni ja Hendrik Kampmanni peagi kinni. Esemedki saadi kätte, ainult istmepatjadelt oli nahk ära lõigatud ja raamid põletatud.
1930. aasta märtsis palus Mahr pikendada liiniluba kolme aasta võrra, maavalitsus oli sellega nõus. Pealegi ostis Mahr 1 150 000 sendiga liinile uue ja mugava 25kohalise autobussi Puhki ja Poegade ärist.
1931. aastal sõitis Mahri uus buss 10. juulil Pärnu töölissportlastega Viini olümpiale. Kuu aega pidas Mahri asemel liinil ühendust Voldemar Pavelsoni autobuss.
20. augustil 1931 leiti Mahr oma köietööstuses Ussi (Side) 2 pooduna. Enesetapu põhjuseks olid tema ettevõtteid tabanud majanduslikud raskused. Mahajäetud kirjas palus ta oma poegi ettevõtetega jätkata, kuna ise olevat elust väsinud.
Liinipidaja vahetus
Mahri poegadest ei olnud ilmselt liinipidajaid. Tõenäoliselt sai selleks juba 1931. aastal August Kiidemann. 1932. aastal alustas Jakobi-Uduvere buss liiklemist 1. aprillil. Varasemat hooaega takistas tuisanud tee, isegi esimese sõidu puhul kulus 28 kilomeetri läbimiseks kolm tundi.
1932. aastast on esimene märk pühade-eelsetest topeltreisidest. Nii tehti jõululaupäeval kaks sõitu: esimene väljumisega Pärnust kell 13 ja teine harilikul ajal ehk kell 16.
1933. aastal palus Kiidemann teedeministeeriumilt luba pikendada Jakobi liini Vigala kirikuni. Ministeerium soovis kuni Vigala raudteejaamani, et saaks viia posti Pärnust otse Rapla–Virtsu raudteeliinile. Kiidemann punnis vastu, väites, et Vigala kiriku ja vaksali vahelt pole üldse võimalik sõitjaid leida. Ministeerium jäi peale ja liin pikenes 20 kilomeetri võrra.
1933. aasta aprillis tegi Kiidemann solidaarsusest Pavelsoniga bussiliikluses remondipausi. Regulaarne bussiliiklus Pärnu ja Vigala vahel algas 2. mail 1933 ja kestis 21. detsembrini. Oktoobri algusest sõitis buss Vigalasse siiski ainult iga teisi- ja kolmapäeva õhtul ning tuli sealt Pärnusse iga kolma- ja neljapäeva hommikul. Lepingu kohaselt tegi buss iga päev kõrvalepõike Uduveresse. Neli päeva nädalas sõitis buss üksnes Uduvereni.
10. jaanuaril 1935 lõppes paksu lumikatte tõttu bussiühendus Vigalaga ja buss sõitis jälle Uduvereni. Selle aasta aprillis otsustas Vee vallavolikogu taotleda, et Jakobi bussiliini tuleks pikendada Vee vallamajani ja liinipidaja peaks kohale toimetama ka Vee valla posti.
Mais avaldati idee, et Jakobi liin tuleks kaheks haruks lüüa: Pärnu – Jakobi – Jädivere – Vigala raudteejaam ja Jakobi – Kergu – Viluvere raudteejaam. Selline liinide lahutamise mõte käis lehtedest läbi juba 1931. aastal.
1935. aastal läks Jakobi bussiliin täisühing Pavelson, Pass ja Kiidemann kätte ja liinile pandi uus Pärnus Vaimanni töökojas valmistatud autobuss.
1936. aastal algas 6. veebruarist kevadeni kestnud paus Vigalani sõitmises. Igapäevane ühendus Vigalaga lõppes sügisel 14. novembril ja buss sõitis sinna jällegi kaks korda nädalas. 1936. aastast on jälg Uduvere ja Viluvere raudteejaama vahelisest bussiühendusest, mis lõppes 29. oktoobril.
1936. aastal sai alguse iga püha eelne topeltreiside traditsioon: varasem reis kell 13 lähemale ja tavareis lõpp-punktini.
1937. aasta septembris soovis Halinga vallavolikogu, et Pärnu–Vigala liinil sõidaks autobuss pühapäevitigi, sest volikogu leidis, et maarahval oleks linna asja sellelgi päeval, mil toimuvad maainimestele tähtsad pidulikud sündmused.
Inimohvriga õnnetus
19. septembril 1937 juhtus Pärnu–Tallinna maantee 14. kilomeetril inimohvriga liiklusõnnetus. Are vallast Angoja talust pärit Linda Steinberg (23) sõitis jalgrattal koos sõbrannaga maantee vasakus servas, kui neile sõitis järele autobuss. Bussijuht andis kaks korda signaali: 300–400 meetri ja 100 meetri kauguselt.
Autobussi möödumisel keeras Steinberg ootamatult keset teed sõitva bussi ette ja jäi kokkupõrke järel oimetult teele lamama. Ta toimetati küll sama autobussiga Pärnu haiglasse, kus neiu meelemärkusele tulemata suri. 23. septembril saadeti avariiohver kodunt Jakobi kalmistule. Arvuka matuseliste pere toimetasid kalmistule Pavelsoni bussid.
1937. aasta oktoobris taotles Vee vallavolikogugi pühapäevast bussiliiklust, kuid algul tagajärjetult.
1938. aastal määrati Tallinna maanteel Pärnu linna piires maaliinide autobusside peatuskohtadeks palvemaja pargi juures ja J. V. Jannseni tänava ja Tallinna maantee ristmikul.
1939. aastaks olid vallavolikogud saavutanud oma tahtmise ja buss sõitis ka pühapäeviti, aga seoses bensiini kokkuhoiuga tehti sellele lõpp 1. novembrist.
Selle aasta jõululaupäeval pandi liinile mitu autobussi: esimene sõitis kell 13 Uduveresse, teine kell 14 Aresse ja kolmas kell 15.30 Vigalasse.
1940. aastal taastus ühendus Pärnu ja Vigala vahel 4. mai õhtuse väljasõiduga Pärnust.
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)