lauantai 29. syyskuuta 2012
keskiviikko 26. syyskuuta 2012
lauantai 22. syyskuuta 2012
torstai 20. syyskuuta 2012
Wennekülla Hans: Talumees jutlustab kõrtsis
www.opleht.ee 07.09.2012
Karl Kello
Vahetult enne jaanipäeva ilmus Aivar Põldvee n-ö arvutiklahvide alt „Eesti ja soomeugri keeleteaduse ajakirjas” uurimuslik artikkel Wennekülla Hansust, Puhja kihelkonna talupojast Anikatsi külast Veneküla talust. Tema kohta on säilinud Pärnu maakohtu materjalid, mille järgi ta sattus 1700–1701 tõsisesse konflikti oma kirikuõpetaja Andreas Hornungiga. Hans läinudv pastorilt küsima, kummas raamatus on kirjas õige jumalasõna, kas Tartu-keelses „Wastses Testamendis”, mida tema luges, või saksakeelses „Uues Testamendis”. Hans öelnud: „Se kirja ollet sa errasötkanut.“ Wennekülla Hansust on kirjutatud juba ülemöödunud sajandi keskpaiku, mil ilmus kolm artiklit ajakirjas Das Inland. Sama teemat on hiljem puudutanud ajaloolane ja arhivist Otto Liiv ning ajaloolane ja usuteadlane Juhan Kõpp.
Aivar Põldvee: „Kui uurisin oma kolleegide käest keeleinstituudis, mida nad teavad Wennekülla Hansu juhtumist, selgus, et tegu on hästi ära unustatud looga. Minu jaoks hakkas see lugu kõnelema siis, kui märkasin Liivimaa sinodi protokollis kirjakohta aastast 1693, kus Puhja kirikuõpetaja kaebab, et tema kihelkonnas Anikatsi külas jutlustab keegi talupoeg kõrtsis. Kohalikud talupojad ei tule enam kirikusse, vaid kuulavad selle mehe jutlusi ja peavad teda paremaks kirikuõpetajast. Panin siis pildi kokku – see mees ei saa olla keegi muu kui Wennekülla Hans. Mis tähendab, et tüli tema ja pastori vahel oli arenenud juba pikki aastaid. Seitsme aasta pärast puhkes konflikt sellise jõuga, et kirikuõpetaja läks pastoraadis talupojale lausa kätega kallale. Järgmine kord visati Hans vaidlemise pärast kirikust välja. Tema taustast palju rohkem teada ei ole, aga tõsiasi, et juba Rootsi ajal on tegu talupojaga, kes peab jutlusi ja vaidleb kirikuõpetajaga usuteemadel, paigutub raskesti meie senistesse ajalooteadmistesse. Wennekülla Hans ennetab hernhuutliku liikumise aegseid talupoegadest jutlustajaid poole sajandi võrra.”
Karl Kello
Vahetult enne jaanipäeva ilmus Aivar Põldvee n-ö arvutiklahvide alt „Eesti ja soomeugri keeleteaduse ajakirjas” uurimuslik artikkel Wennekülla Hansust, Puhja kihelkonna talupojast Anikatsi külast Veneküla talust. Tema kohta on säilinud Pärnu maakohtu materjalid, mille järgi ta sattus 1700–1701 tõsisesse konflikti oma kirikuõpetaja Andreas Hornungiga. Hans läinudv pastorilt küsima, kummas raamatus on kirjas õige jumalasõna, kas Tartu-keelses „Wastses Testamendis”, mida tema luges, või saksakeelses „Uues Testamendis”. Hans öelnud: „Se kirja ollet sa errasötkanut.“ Wennekülla Hansust on kirjutatud juba ülemöödunud sajandi keskpaiku, mil ilmus kolm artiklit ajakirjas Das Inland. Sama teemat on hiljem puudutanud ajaloolane ja arhivist Otto Liiv ning ajaloolane ja usuteadlane Juhan Kõpp.
Aivar Põldvee: „Kui uurisin oma kolleegide käest keeleinstituudis, mida nad teavad Wennekülla Hansu juhtumist, selgus, et tegu on hästi ära unustatud looga. Minu jaoks hakkas see lugu kõnelema siis, kui märkasin Liivimaa sinodi protokollis kirjakohta aastast 1693, kus Puhja kirikuõpetaja kaebab, et tema kihelkonnas Anikatsi külas jutlustab keegi talupoeg kõrtsis. Kohalikud talupojad ei tule enam kirikusse, vaid kuulavad selle mehe jutlusi ja peavad teda paremaks kirikuõpetajast. Panin siis pildi kokku – see mees ei saa olla keegi muu kui Wennekülla Hans. Mis tähendab, et tüli tema ja pastori vahel oli arenenud juba pikki aastaid. Seitsme aasta pärast puhkes konflikt sellise jõuga, et kirikuõpetaja läks pastoraadis talupojale lausa kätega kallale. Järgmine kord visati Hans vaidlemise pärast kirikust välja. Tema taustast palju rohkem teada ei ole, aga tõsiasi, et juba Rootsi ajal on tegu talupojaga, kes peab jutlusi ja vaidleb kirikuõpetajaga usuteemadel, paigutub raskesti meie senistesse ajalooteadmistesse. Wennekülla Hans ennetab hernhuutliku liikumise aegseid talupoegadest jutlustajaid poole sajandi võrra.”
keskiviikko 19. syyskuuta 2012
Haruldane objekt Rae vallas: Peeter Suure Merekindluse varjendid on üllatavalt hästi säilinud
www.eestielu.delfi.ee 15.09.2012
Rae Sõnumid
Arvatakse, et ehitiste vastupidavuse on taganud munavalge, mida segati betooni sisse. Rae külas asuvat rooduvarjendit tasub oma silmaga vaatama minna.
Rae Sõnumid
Arvatakse, et ehitiste vastupidavuse on taganud munavalge, mida segati betooni sisse. Rae külas asuvat rooduvarjendit tasub oma silmaga vaatama minna.
Rae Sõnumid
Koduloouurija Peeter
Böckler tõi toimetusse materjali punkritest, mis kannavad sellist nime
küll vaid rahvasuus. Ametlikult asuvad Rae vallas Peeter Suure
Merekindluse roodu- ja positsioonivarjendid, mis on üllatavalt hästi
säilinud.
Böckler rõhutas, et meie omad inimesed, kohalik rahvas on ligi 100 aasta eest ehitanud tänasesse Rae külla paljaste käte ja labidaga võimsad Peeter Suure Merekindluse kompleksi kuuluvad positsiooni- ja rooduvarjendid, mis on alates 1999. aastast muinsuskaitse all.
Peeter Suure Merekindlus on väärtuslik 20. sajandi sõjaajaloo mälestis. Rae vallas asuvad objektid on 1913-1917 kindlusrajatiste tervikkompleksi kuuluvad ehitised, ajastutüüpilised fortifi katsiooni näited.
Rooduvarjend esindab ajastu tüüpilist ja silmapaistvat kindlusrajatiste süsteemi ümber Tallinna ja pidi kujunema tähtsaks lüliks Peterburi kaitsesüsteemis. Rae positsiooni rooduvarjendi projekt kinnitati 23. augustil 1916. aastal.
Rae Sõnumid
Kuidas rajati Peeter Suure Merekindlus?
Kõik sai alguse aastal 1907, kui Nikolai II andis korralduse töötada välja impeeriumile uus Soome lahe kaitsekava. Vajaduse tekitas lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (1904-1905), eriti aga rünnak Port Arturile, mis sundis Venemaa Keisririigil oma riigikaitsekavasid üle vaatama. Jaapanlaste edu tagas tõsiasi, et kaitseehitised asusid kaitstavale objektile liiga lähedal. Kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud eksperdid leidsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus. Ja uue ohuna Läänemerel nähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz arendas energiliselt merejõude.
Soome lahe äärde otsustati rajada kaitsepositsioonid. Soome lahe ümbrusesse ehitati uusi laeva- ja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, väeosade linnakuid, sõjasadam, laevatehaseid, arsenale, ladusid, töölis- ja aedlinnu. Ehitustöid alustati aastal 1911. Peterburi merekaitse peapositsioon sai endale nime - Imperaator Peeter Suure Merekindlus.
Struktuur jagunes kolmeks sektoriks: lõunasektor (Eestis), põhjasektor (Soomes) ja nende vahel olev meresektor. Peeter Suure Merekindluse Eesti osa jagati kaheks rindeks. Kindluse rannakaitselõiku hakati kutsuma mererindeks. Sinna kuulusid rannapatareid, staap, raudteevõrk, sideobjektid, laod jm.
Maarinde kaitsesektoritesse kavatseti ehitada hulk positsioone ühes fortide, betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelite, patareide ja kaevikutega. Võimsad betoonehitised 120-150 sõduri majutamiseks jõuti valmis ehitada Vääna-Postil, Vääna-Vitil, Vana- Pääskülas, Humalas, Allikul ja Rael. Rae vallas said valmis ka 25 positsioonivarjendit.
Rae positsiooni rooduvarjend oli ühtessse süsteemi kuuluvatest üks tugevaim. Kolmeosaline varjend oli ümbritsetud ühisest kaevikuvööndist, koosnedes omakorda neljast kaitsepunktist. Positsioonile nähti ette 15 suurt betoonvarjendit, mis olid kõik omavahel tunnelitega ühendatud. Sel moel võis ühest kohast teise liikuda kaitstult ja kiiresti. Kuid valmis ainult üks rooduvarjend välismõõtmetega 9 x 41m, tunnelite tegemiseni ei jõutudki, sest algas Esimene maailmasõda.
Kui toimus massiline põldude massiivistamine 1960-ndatel aastatel, tegi kultuurtehnika ja maaparanduse töid A. Sommerlingi nim. sovhoosi territooriumil Kose EPT. Projekti järgi tuli need põldudel asuvad varjendid lõhkuda ning tükid ladustada põllu piiretest väljapoole. Kuna nendele betoonist ehitistele traktorite jõud peale ei hakanud, siis koguti põldudelt kivid, põõsad ja kännud nende ümber. Tänu sellele ongi säilinud Rae vallas 22 betoonist positsioonivarjendit, kuhu mahtus elama 10-20 meest.
Peeter Böckler, koduloouurija
Ly Rentel, muinsuskaitseamet
Böckler rõhutas, et meie omad inimesed, kohalik rahvas on ligi 100 aasta eest ehitanud tänasesse Rae külla paljaste käte ja labidaga võimsad Peeter Suure Merekindluse kompleksi kuuluvad positsiooni- ja rooduvarjendid, mis on alates 1999. aastast muinsuskaitse all.
Peeter Suure Merekindlus on väärtuslik 20. sajandi sõjaajaloo mälestis. Rae vallas asuvad objektid on 1913-1917 kindlusrajatiste tervikkompleksi kuuluvad ehitised, ajastutüüpilised fortifi katsiooni näited.
Rooduvarjend esindab ajastu tüüpilist ja silmapaistvat kindlusrajatiste süsteemi ümber Tallinna ja pidi kujunema tähtsaks lüliks Peterburi kaitsesüsteemis. Rae positsiooni rooduvarjendi projekt kinnitati 23. augustil 1916. aastal.
Rae Sõnumid
Kuidas rajati Peeter Suure Merekindlus?
Kõik sai alguse aastal 1907, kui Nikolai II andis korralduse töötada välja impeeriumile uus Soome lahe kaitsekava. Vajaduse tekitas lüüasaamine Vene-Jaapani sõjas (1904-1905), eriti aga rünnak Port Arturile, mis sundis Venemaa Keisririigil oma riigikaitsekavasid üle vaatama. Jaapanlaste edu tagas tõsiasi, et kaitseehitised asusid kaitstavale objektile liiga lähedal. Kindluse saatuse määrasid vaenlase tunduvalt võimsamad kahurid. Paljud eksperdid leidsid, et võimaliku uue sõja korral tabaks Peterburi Port Arturi kurb saatus. Ja uue ohuna Läänemerel nähti just Saksamaa keisririiki, kus suuradmiral Alfred von Tirpitz arendas energiliselt merejõude.
Soome lahe äärde otsustati rajada kaitsepositsioonid. Soome lahe ümbrusesse ehitati uusi laeva- ja õhutõrjepatareisid, varjendeid, kaitsekraave, kindlusraudteid ja -maanteid, sildu, väeosade linnakuid, sõjasadam, laevatehaseid, arsenale, ladusid, töölis- ja aedlinnu. Ehitustöid alustati aastal 1911. Peterburi merekaitse peapositsioon sai endale nime - Imperaator Peeter Suure Merekindlus.
Struktuur jagunes kolmeks sektoriks: lõunasektor (Eestis), põhjasektor (Soomes) ja nende vahel olev meresektor. Peeter Suure Merekindluse Eesti osa jagati kaheks rindeks. Kindluse rannakaitselõiku hakati kutsuma mererindeks. Sinna kuulusid rannapatareid, staap, raudteevõrk, sideobjektid, laod jm.
Maarinde kaitsesektoritesse kavatseti ehitada hulk positsioone ühes fortide, betoonvarjendite ja neid ühendavate tunnelite, patareide ja kaevikutega. Võimsad betoonehitised 120-150 sõduri majutamiseks jõuti valmis ehitada Vääna-Postil, Vääna-Vitil, Vana- Pääskülas, Humalas, Allikul ja Rael. Rae vallas said valmis ka 25 positsioonivarjendit.
Rae positsiooni rooduvarjend oli ühtessse süsteemi kuuluvatest üks tugevaim. Kolmeosaline varjend oli ümbritsetud ühisest kaevikuvööndist, koosnedes omakorda neljast kaitsepunktist. Positsioonile nähti ette 15 suurt betoonvarjendit, mis olid kõik omavahel tunnelitega ühendatud. Sel moel võis ühest kohast teise liikuda kaitstult ja kiiresti. Kuid valmis ainult üks rooduvarjend välismõõtmetega 9 x 41m, tunnelite tegemiseni ei jõutudki, sest algas Esimene maailmasõda.
Kui toimus massiline põldude massiivistamine 1960-ndatel aastatel, tegi kultuurtehnika ja maaparanduse töid A. Sommerlingi nim. sovhoosi territooriumil Kose EPT. Projekti järgi tuli need põldudel asuvad varjendid lõhkuda ning tükid ladustada põllu piiretest väljapoole. Kuna nendele betoonist ehitistele traktorite jõud peale ei hakanud, siis koguti põldudelt kivid, põõsad ja kännud nende ümber. Tänu sellele ongi säilinud Rae vallas 22 betoonist positsioonivarjendit, kuhu mahtus elama 10-20 meest.
Peeter Böckler, koduloouurija
Ly Rentel, muinsuskaitseamet
sunnuntai 16. syyskuuta 2012
lauantai 15. syyskuuta 2012
Stalinlik veretöö: Leningradis piinles enne surma mitu tuhat eestlast
www.pluss.postimees.ee 07.01.2012
Raimu Hanson, Levašovo – Tartu
Äsja ilmunud raamatu «Leningradi martüroloogium (Leningradskii martirolog) 1937–1938» köide kannab järjekorranumbrit 11. Selle lehekülgedel 10–646 on kirjas need 5220, kes lasti maha oktoobris ja novembris 1938 Leningradis ja väljaspool seda linna. Aastaid hiljem nad rehabiliteeriti.
Neist olid koostatud rahvuste kaupa nimekirjad (nn albumid) ja neid süüdistati spioneerimises, diversioonides, kahjurluses ja terrorismis.
Minu esivanemad lahkusid Eestist keiserliku lubadusega saada oma maalapp. Minu vanavanaisa Gustav, keda Pihkvamaal hakkasid sealsed venelased hüüdma Kuzmaks, rajas oma talu Oudova (Gdovi) lähedale nagu sajad teised eestlased.
Oma maalapp oli nii oluline ja armas, et mu vanaisa Rudolf ei loobunud sellest isegi siis, kui Venemaal sunniti talupojad kolhoosidesse. Seepärast ongi teda uurimistoimikus nimetatud üksiktalunikuks.
Ainuüksi keeldumine kolhoosi minekust tegi temast stalinliku võimu silmis vaenlase. Ja spioneerimises oli teda lihtne süüdistada seepärast, et ta oli kirjavahetuses Eestis elavate sugulastega.
«Martüroloogium» tähendab piina ja vaeva kannatanud märtrite loendit koos nende elulooliste andmetega. «Leningradi martüroloogiumis» ei ole kirjeldatud piinu, mida vahistatud ja kiirkorras mahalaskmisele määratud inimesed ülekuulamistel taluma pidid.
Kui mu isa sai 1990. aasta jaanuaris Leningradi sõjaväeringkonna prokuratuurist teate, et tema isa Rudolf lasti 6. oktoobril 1938 Leningradis maha ja rehabiliteeriti pärast surma, näitas ta mulle seda kirja pisarais silmil. Rudolf oli vangistatud kolm kuud enne surmakuuli. «Hea, et ta ei pidanud väga kaua piinlema,» ütles mu isa.
Teine kord oli ta väga murtud moega siis, kui tõin talle «Leningradi martüroloogiumi» esimese köite. Ostsin selle Peterburist paarikümne kilomeetri kaugusel Levašovo metsa alla rajatud memoriaalkalmistu pääslamajast. Sealsesse ühishauda siseasjade rahvakomissariaat (NKVD) mu vanaisa viskaski.
Mu isa tervis oli tookord juba nii kehv, et ta ei saanud Peterburisse kaasa sõita. Hiljem tema tervis üha halvenes, nii et kõige värskemat, 11. köidet ta käes hoida ei saa.
Levašovo memoriaalkalmistu ümber on kõrge plankaed, mida on uuendatud korduvalt 1930. aastate lõpust saati. Kui NKVD koostöös NSV Liidu prokuratuuriga alustas massilisi repressioone, oli ju tuhandeid laipu tarvis kuhugi matta.
Leningradis valiti selleks välja linnale suhteliselt lähedal paiknev Levašovo tühermaa. Vanglast laipadega sinnasõiduks ei kulunud üleliia palju kütust.
Plangutagused salajased ühishauad said täiendust isegi veel pärast Stalini surma. Nii et aastatel 1937–1954 on Leningradis maha lastud ja salaja Levašovosse veetud üle 46 000 inimese, kinnitab «Leningradi martüroloogiumi» peatoimetaja Anatoli Razumov. Mõne tunnistuse kohaselt oli laske kuulda ka Levašovos aia taga.
Kui palju on sealsetesse ühishaudadesse heidetute hulgas eestlasi, ei ole praegu veel täpselt teada. Just seetõttu ei ole Levašovo memoriaali puude vahele diplomaat Jüri Trei algatusel paigaldatud mälestuskivil ka nende arvu. Eesti ja vene keeles on kivisse raiutud: «Siin puhkavad eestlased, stalinlike repressioonide süütud ohvrid 1937–1938.»
Ent nagu on kirja pandud «Leningradi martüroloogiumi» äsja ilmunud 11. köites, on ainuüksi 1938. aasta oktoobris ja novembris maha lastud 5220 inimese hulgas eestlasi peaaegu kolmandik, täpsemalt 1547.
Vene rahvusraamatukogus Peterburis Anatoli Razumovi juhtimisel tegutsev Tagasitoodud Nimede (Возвращенные имена) keskus püüdleb selle poole, et kõik Leningradis alusetult surma mõistetud eestlaste, venelaste, poolakate, lätlaste, sakslaste, soomlaste ja teiste rahvuste esindajate nimed oleksid raiutud raamatusse.
«Leningradi martüroloogium
(Leningradskii martirolog) 1937–1938. Poliitiliste repressioonide
ohvrite mälestusraamat», 11. köide, Sankt-Peterburg, 2010 (tegelikult
2011), 800 lk.
foto:
Merike Lill
Raimu Hanson, Levašovo – Tartu
Peterburis sai detsembris esitlusküpseks raamat, milles on mitme
tuhande mõrvatu nimed. Nende hulgas on minu vanaisa Rudolf Hanson ning
sadu ja sadu teisi eestlasi, kelle stalinlik masinavärk paar aastat enne
Teist maailmasõda Leningradis surma saatis.
Äsja ilmunud raamatu «Leningradi martüroloogium (Leningradskii martirolog) 1937–1938» köide kannab järjekorranumbrit 11. Selle lehekülgedel 10–646 on kirjas need 5220, kes lasti maha oktoobris ja novembris 1938 Leningradis ja väljaspool seda linna. Aastaid hiljem nad rehabiliteeriti.
Neist olid koostatud rahvuste kaupa nimekirjad (nn albumid) ja neid süüdistati spioneerimises, diversioonides, kahjurluses ja terrorismis.
Minu esivanemad lahkusid Eestist keiserliku lubadusega saada oma maalapp. Minu vanavanaisa Gustav, keda Pihkvamaal hakkasid sealsed venelased hüüdma Kuzmaks, rajas oma talu Oudova (Gdovi) lähedale nagu sajad teised eestlased.
Oma maalapp oli nii oluline ja armas, et mu vanaisa Rudolf ei loobunud sellest isegi siis, kui Venemaal sunniti talupojad kolhoosidesse. Seepärast ongi teda uurimistoimikus nimetatud üksiktalunikuks.
Ainuüksi keeldumine kolhoosi minekust tegi temast stalinliku võimu silmis vaenlase. Ja spioneerimises oli teda lihtne süüdistada seepärast, et ta oli kirjavahetuses Eestis elavate sugulastega.
«Martüroloogium» tähendab piina ja vaeva kannatanud märtrite loendit koos nende elulooliste andmetega. «Leningradi martüroloogiumis» ei ole kirjeldatud piinu, mida vahistatud ja kiirkorras mahalaskmisele määratud inimesed ülekuulamistel taluma pidid.
Kui mu isa sai 1990. aasta jaanuaris Leningradi sõjaväeringkonna prokuratuurist teate, et tema isa Rudolf lasti 6. oktoobril 1938 Leningradis maha ja rehabiliteeriti pärast surma, näitas ta mulle seda kirja pisarais silmil. Rudolf oli vangistatud kolm kuud enne surmakuuli. «Hea, et ta ei pidanud väga kaua piinlema,» ütles mu isa.
Teine kord oli ta väga murtud moega siis, kui tõin talle «Leningradi martüroloogiumi» esimese köite. Ostsin selle Peterburist paarikümne kilomeetri kaugusel Levašovo metsa alla rajatud memoriaalkalmistu pääslamajast. Sealsesse ühishauda siseasjade rahvakomissariaat (NKVD) mu vanaisa viskaski.
Mu isa tervis oli tookord juba nii kehv, et ta ei saanud Peterburisse kaasa sõita. Hiljem tema tervis üha halvenes, nii et kõige värskemat, 11. köidet ta käes hoida ei saa.
Levašovo memoriaalkalmistu ümber on kõrge plankaed, mida on uuendatud korduvalt 1930. aastate lõpust saati. Kui NKVD koostöös NSV Liidu prokuratuuriga alustas massilisi repressioone, oli ju tuhandeid laipu tarvis kuhugi matta.
Leningradis valiti selleks välja linnale suhteliselt lähedal paiknev Levašovo tühermaa. Vanglast laipadega sinnasõiduks ei kulunud üleliia palju kütust.
Plangutagused salajased ühishauad said täiendust isegi veel pärast Stalini surma. Nii et aastatel 1937–1954 on Leningradis maha lastud ja salaja Levašovosse veetud üle 46 000 inimese, kinnitab «Leningradi martüroloogiumi» peatoimetaja Anatoli Razumov. Mõne tunnistuse kohaselt oli laske kuulda ka Levašovos aia taga.
Kui palju on sealsetesse ühishaudadesse heidetute hulgas eestlasi, ei ole praegu veel täpselt teada. Just seetõttu ei ole Levašovo memoriaali puude vahele diplomaat Jüri Trei algatusel paigaldatud mälestuskivil ka nende arvu. Eesti ja vene keeles on kivisse raiutud: «Siin puhkavad eestlased, stalinlike repressioonide süütud ohvrid 1937–1938.»
Ent nagu on kirja pandud «Leningradi martüroloogiumi» äsja ilmunud 11. köites, on ainuüksi 1938. aasta oktoobris ja novembris maha lastud 5220 inimese hulgas eestlasi peaaegu kolmandik, täpsemalt 1547.
Vene rahvusraamatukogus Peterburis Anatoli Razumovi juhtimisel tegutsev Tagasitoodud Nimede (Возвращенные имена) keskus püüdleb selle poole, et kõik Leningradis alusetult surma mõistetud eestlaste, venelaste, poolakate, lätlaste, sakslaste, soomlaste ja teiste rahvuste esindajate nimed oleksid raiutud raamatusse.
Juhtkiri: kellele kuulub Tartu ajalugu?
www.pluss.postimees.ee 09.01.2012 ( Tartu Postimees )
Foto: Scanpix
On selge, et sellises materiaalses vormis ajalugu tuleb kaitsta ja hoida, mis enamasti tähendab ka pidevat järelevalvet tema seisundi üle, parandamist, restaureerimist ja muud, sest aeg teeb halastamatult oma tööd.
On seda teinud ka Tartu vanima, 1546. aastast teada oleva hoone Jaani 20 kallal. Kuigi 2005. aastal põhjalikult restaureeritud, on majal avastatud üha süvenevaid pragusid, millest oli põhjalikumalt juttu mullu 30. oktoobri Tartu Postimehes.
Kuigi Jaani 20, praegu eluhoone (seal asub ka sušibaar), kuulub eraomanikule, läkitati linnavalitsusse taotlus rahastada hoonele tehtavat ekspertiisi, mis sai eitava vastuse. Abilinnapea Raimond Tamm ütles Tartu Postimehe küsimusele vastates, et sel juhul oleks tegemist pretsedendiga: linnavalitsus rahastab eraobjekti uuringuid.
Linnavalitsuse seisukoht on arusaadav: omandi eest vastutab omanik ja miks peaks tegema kellelegi erandi. Aga nii lihtsalt seda teemat laualt ära pühkida ei saa.
Tõdegem, et tegu on Tartu vanima majaga, mis seotud ka osakese Eesti kultuurilooga.
Esimesed sada aastat oli maja kaubaladu, 1656 omandas selle ülikooli rektor ning kui kaubaaida järele nõudlus kadus, sai hoonest elumaja, mille omanikud sageli vahetusid.
Hoone on läbi aegade andnud ulualust tudengitele ja õppejõududele, enne ülikooli peahoone valmimist asus siin mõnda aega ülikooli keemialabor (Malle Salupere, «Tuhandeaastane Tartu»).
Pärimuse järgi olevat samas vanimas majas korra ööbinud ja pidu pidanud Vene tsaar Peeter I. Kas Tartus just selles majas, pole küll kindel, aga eks legendid ole kõigest ajalisest visamad ja vene turistid, keda me Tartussegi raha kulutama igatseme, võiksid selle pärimuse siit küll endaga kaasa viia.
Malle Salupere järgi sündis selles majas ka laulupeo mõte, kuivõrd ühte korterit üüris Vanemuise muusika- ja kultuuriselts eesotsas papa Jannseniga.
Tartu Postimees ei arva, et nüüd peaks linnavalitsus kohe oma rahakoti avama, aga nagu öeldud, unustada seda teemat ei saa, kui me tahame, et vanim maja jääks Tartusse alles.
Küllap on vajalik suhelda omanikuga, vajaduse korral survestada teda ekspertiisi tellima, mis hõlbustaks riigilt kinnismälestistele mõeldud toetust taotleda. Tuleb kaaluda kõiki võimalusi kuni hoone müümiseni võimekamale omanikule, nii julmalt kui see ka ei kõla.
Kui aga miski ei aita, tuleb sügavalt järele mõeldes vastata küsimusele, kellele kuulub Tartu ajalugu. Ja teha linnaperemehelik otsus Tartu kõige vanema maja saatuse kohta sel sajandil ja ehk veel järgmistelgi.
Foto: Scanpix
Üsna veider küsimus, kas pole? Kõik kunagi juhtunu, sündinu, üles
tähendatu, kirja pandu või suulise pärimusega hoitu kuulub meile
kõigile, kogu inimkonnale. Kuid ajalugu on talletunud ka silmaga
nähtavais ja käega katsutavais objektides ehk mälestistes ja siin on
vastus lihtne: need kuuluvad omanikule, olgu see kas eraisik, linn või
riik.
On selge, et sellises materiaalses vormis ajalugu tuleb kaitsta ja hoida, mis enamasti tähendab ka pidevat järelevalvet tema seisundi üle, parandamist, restaureerimist ja muud, sest aeg teeb halastamatult oma tööd.
On seda teinud ka Tartu vanima, 1546. aastast teada oleva hoone Jaani 20 kallal. Kuigi 2005. aastal põhjalikult restaureeritud, on majal avastatud üha süvenevaid pragusid, millest oli põhjalikumalt juttu mullu 30. oktoobri Tartu Postimehes.
Kuigi Jaani 20, praegu eluhoone (seal asub ka sušibaar), kuulub eraomanikule, läkitati linnavalitsusse taotlus rahastada hoonele tehtavat ekspertiisi, mis sai eitava vastuse. Abilinnapea Raimond Tamm ütles Tartu Postimehe küsimusele vastates, et sel juhul oleks tegemist pretsedendiga: linnavalitsus rahastab eraobjekti uuringuid.
Linnavalitsuse seisukoht on arusaadav: omandi eest vastutab omanik ja miks peaks tegema kellelegi erandi. Aga nii lihtsalt seda teemat laualt ära pühkida ei saa.
Tõdegem, et tegu on Tartu vanima majaga, mis seotud ka osakese Eesti kultuurilooga.
Esimesed sada aastat oli maja kaubaladu, 1656 omandas selle ülikooli rektor ning kui kaubaaida järele nõudlus kadus, sai hoonest elumaja, mille omanikud sageli vahetusid.
Hoone on läbi aegade andnud ulualust tudengitele ja õppejõududele, enne ülikooli peahoone valmimist asus siin mõnda aega ülikooli keemialabor (Malle Salupere, «Tuhandeaastane Tartu»).
Pärimuse järgi olevat samas vanimas majas korra ööbinud ja pidu pidanud Vene tsaar Peeter I. Kas Tartus just selles majas, pole küll kindel, aga eks legendid ole kõigest ajalisest visamad ja vene turistid, keda me Tartussegi raha kulutama igatseme, võiksid selle pärimuse siit küll endaga kaasa viia.
Malle Salupere järgi sündis selles majas ka laulupeo mõte, kuivõrd ühte korterit üüris Vanemuise muusika- ja kultuuriselts eesotsas papa Jannseniga.
Tartu Postimees ei arva, et nüüd peaks linnavalitsus kohe oma rahakoti avama, aga nagu öeldud, unustada seda teemat ei saa, kui me tahame, et vanim maja jääks Tartusse alles.
Küllap on vajalik suhelda omanikuga, vajaduse korral survestada teda ekspertiisi tellima, mis hõlbustaks riigilt kinnismälestistele mõeldud toetust taotleda. Tuleb kaaluda kõiki võimalusi kuni hoone müümiseni võimekamale omanikule, nii julmalt kui see ka ei kõla.
Kui aga miski ei aita, tuleb sügavalt järele mõeldes vastata küsimusele, kellele kuulub Tartu ajalugu. Ja teha linnaperemehelik otsus Tartu kõige vanema maja saatuse kohta sel sajandil ja ehk veel järgmistelgi.
Jaan Tõnisson: uudne inimene ja jõulumeel
www.pluss.postimees.ee 01.01.2012 ( Postimees 24.12.1921 )
Jaan Tõnisson
Isegi välispidi valmistati Jõulupühade vastu iseäraliku andumusega. Kehvemadki hoolitsesid selle eest, et Jõulu vääriliselt vastu võtta. Kõige väiksemas saunahurtsikuski asutati Jõulude vastu. Kõige paremad palad Jõuluks! Ja kui muidu ei hoolitud puhtusest ega korrast – Jõuluks kasiti ja koristati kodu.
Ei see olnud harilik hingamispäevarahu tunne, mis Jõulu-õhtul inimeste meeli ja mõtteid täitis. Siin oli liikumas mingi ühine mõju, mis inimeste hinged oma alla võttis. Nagu sala-jumalateenistus oli see, millele inimesed jõuluks oma südames otsekui altari ehitasid.
Jõulu pühitsemisest käis läbi uskliku meele põhiheli.
Võib-olla on jõulutunne meie rahva hinges iseäranis võimsaks just selle tagajärjel kujunenud, et ristiusu jõulu-rõõmu pühitsemine ajaliselt kokku langes Eesti muinasusu Jõulupühaga, kus päev ööst, valgus pimedusest hakkas võitu saama.
Väga võimalik, et rikkalikud Jõuluannid lõhnavatest heintest puhtas toas kuni säriseva sealihani ja jõuluvorstini kuumas ahjus osalt pärit olid muistsist aegadest, kus rahvas oma rõõmu avaldas rikkalikkude ohvriandide läbi. Ja kui perenaine jõuluööl niisama kui uueaasta-ööl isegi looma laudas ei unustanud, vaid neile kalli aja puhul peost leiva pakkudes rõõmu püüdis valmistada, siis võib isegi tunnistada, et Jõulu pühitsemisel meie rahva usklikus meeles sel ajal sügavam aluspõhi olemas oli.
Nüüdne põlv naerab sellest kuuldes üleolevalt. Kuidas oldi nii lapsik!
Kogu see jõulurõõmu lugu, olgu see ühenduses jõululapse sündimise jutuga, ehk tuginegu ta rahvusliku muinasusu järelheli peal, on väga paljude meelest ikkagi loodud ainult lastele ja lapselikkele.
Uudse inimese selgitud vaimu seisukohast võib Jõulupühadest juttu olla ikka ainult kui kodanlikest puhke-sisseseadest, kus inimestel võimalik oleks tööst ja toimetusest pikemat aega hinge tagasi tõmmata. Jõulu usuline tähendus on sellelt seisukohalt juba mineviku päralt, kust tema helk meie päevil ainult nendeni ulatab, kes oma mõtete ja tunnetega veel minevikus kinni on…
Kuigi sarnaste selgitud vaimu esitajate arv meie rahva kõiksuse kohta ainult väikseks vähemuseks on, siis on ometi nende sõna seda kindlamini kuulda. Sest need on meie uudsed inimesed, kellel on omandatud vähemal ehk suuremal määral uudne haridus. Nendel ei ole tõesti mitte raske mõistuse abil uskliku meele jõulurõõmu ilutsust välja tõrjuda isegi suurte hulkade hingest, kes muidu veel rahulikult oma vanemate usus edasi elaksid.
Nii on siis meie hulgas usklikust jõulumeelest üle saanud väga palju isegi neid, keda kahtluse ja arvustuse teele mitte ei ole kiskunud oma mõistuse kained kaalumised, vaid teiste eeskuju.
Asjata oleks kahelda, et selgitud vaimu uudsed inimesed meilgi katki on käristanud sidemed, mis veel nende vanemaid on köitnud.
Nõnda on see mujal olnud. Kuidas peaksid meilgi uudse hariduse osalised vabaks jääma selgitud mõistuse valitsuse alt?! Kas me tahame või mitte, aga ikkagi valdab väliskultuuri ehk tsivilisatsiooni päevil selgitud mõistus aimdusvõimsagi hinge.
Vähe kulturalik oleks sellepärast neid, kes oma isade usku kaotanud, süüdistama hakata. Tarvis sellest aru saada, siis osatakse sellega leppida.
Iseasi on aga see, kuipalju meil on juba tõelikult uudseid inimesi, kes oleksid selginud mõistuse läbi sunnitud endid vabastama tunnetest ja ettekujutustest, milles on elanud veel meie viimased põlved. Kui suur on nende arv, kes oma elu seadsid ainult selgitud mõistuse kaine kaalumise järele, ilma et nendel igal sammul meeli ja mõtteid valdaksid alateadlikud loomusunnid ja minevailt põlvilt pärit eelarvamused?
Siin kerkib kõrgele üles kahtlus, kas ei ole isegi väike salk meie uudseid inimesi, kes rohkem mõistuse-elu elavad, suuremalt osalt tõusliklik tõug, kes oma mõistusegi väljaarendamisel väliselt koorelt õieti veel sisemise tuuma kallale ei ole ulatanud?
Kas ei ole meie hariduse uudsus suurem mõõdul just vanemate kultuur-rahvaste välis-kulturi ehk tsivilisatsioni pealiskaudne järeleaimamine, ilma et meie uudsed inimesed seejuures oma sisemise arenemise tõttu sunnitud oleksid paratamatult oma eeskujude teedele selgitud mõistuse vallas astuma?
Antagu andeks, aga mina ei saa mitte teisiti, kui pean lausa tunnustama, et pea kõik meie uudsed inimesed hoolimata kõigist vastupidistest sõnadest lähemalt vaadates on ikkagi veel õige lihtsameelsed kodu-inimesed, et mitte ütleda – talu-inimesed! Isegi meie kunstnikkude ja kirjanikkude eneseavaldustest paistab kaugelt vastu peaasjalikult pinnapealne kultur-tõusliklus ilma tõsikultuurliku põhihelita.
Nii siis küsiksin, kas on meie inimestel paratamata sundijaks tõesti sisemine tarvidus ja selgitud mõistuse nõue, kui meil sellest nagu mõni kulturlik aukohustus tehakse, et iga haritud inimene – ja kes ei tahaks mitte haritud olla?! – peab üle saama kõigist, mis meele tuletab meie eelmise põlve vaimu- ja hingeelu nõudeid?
Kas on iseäranis need uudsed ristisõdalased, kes nüüd meie noortsugu tahavad vabastada usuõpetuse ja usuelu orjusest, seesmise arenemise teel mingeid uusi kõlblisi väärtusi leidnud, millega nemad võiksid meie rahvast ja tema hingeelu seesmiselt rikastada?
Küsimine ise on vastuseks: mitte midagi sellesarnast.
Nõnda tahaksin mina siis ka teada, missugused sundivad põhjused takistaksid meie inimest edasi elamast seda aimdusvõimsat hingeelu, mis meie vanematele võimalikuks tegi oma südameid avada niihästi lapselikule jõulurõõmule kui ka ülendavale ülestõusmise-tundele?
Meie rahvas on oma kõiksuses talurahvas.
See ei ole kellelegi neist alandav. Oma talupoeglikkust tahame tõsise kulturi vaimus välja voolida ehk stiliserida.
Selles mõttes tahame luua Eesti talupoja-kulturi.
Oma rahva praegust kulturilist tasapinda lähtekohaks võttes ei ole meil aga mingit põhjust nüüd Lääne vanade kultur-rahvaste väliskulturi hingeolu eeskujuks võtta, mida meil tuleks ajaviitmata välispidi omaks teha. Meie tahame läbi katsuda kõik väärtused, mida pakuvad võõrad kulturid.
Meie omandame kulturiväärtused, mis meie vaimu nõuetele vastavad ja meie hingele tarvilikud meie sisemise arenemise teel. Kuid meie ei anna seejuures võõras mõju all midagi käest, mis meile seesmiselt tarvilik. Meie ei võta ka midagi vastu, mis meile vähemalt meie ajalise hingeolu seisukohalt võõras ja tarbetu.
Selles teadmises võidaks meie taludes kui ka linnades ja alevites, kus pea igas majas veel maalõhna tunda, anduda jõulumeelele, millega vastu läksid kallile jõuluajale meie vanemad.
Seejuures ei ole sugugi tarvis, et jõululugu mõistetaks nõnda, nagu sellest aru said meie vanemad.
Küllalt on sellestki, kui lihtsameelselt tabatakse Jõulu mõtet ja jõulurõõmu põhiheli: Nõnda on Jumal maailma armastanud…
Kõik muu, liiati veel kõik jõululoo üksikasjad on ajaliseks kujuks, millesse endised põlved inimkonna enesevabastuse aate oma arusaamist mööda on põiminud. Igaüks võib sellest välisest kujust nõnda kinni hakata, nagu seda tema arusaamine nõuab.
Siin ei saa lahku minna isegi uudne inimene.
Sest isegi Lääne uudses kulturis on inimene kõige jõuga teed otsimas selgitud mõistuse õudsest õhkkonnast ühtlasi alateadliku aimduse ja tunde valda, kus keset saatuse saladust ennast leida võiks inimese hing.
Ei ole siis ka kellelgi meie hulgast vaja karta, nagu ei käiks see uudse kultur-inimese hingeoluga mitte kokku, kui meie põlve inimesed oma südamed lihtsameelselt lahti teeksid jõulumeelele, mis on ülendanud meie vanemate hinge.
Igaüks oma arusaamise kohaselt, aga ühise tunde kokkukõlas tahame siis rõõmsa ärevuse kandel haarata ilusast jõululootusest:
Rahu maa peal,
Ja inimesest hea meel.
Jaan Tõnisson oli Eesti Vabariigi riigivanem ja Postimehe peatoimetaja, kel oli tavaks lehe jõulunumbris avaldada pikem pühademõtisklus. See essee ilmus Postimehes 90 aastat tagasi, 24. detsembril 1921.
Jaan Tõnisson
Vaevalt paar inimese-iga tagasi võeti meie rahva keskel Jõulupühi veel
sootuks teises meeleolus vastu kui nüüd. Igas Eesti talus tundsid
inimesed iseäralikku ärevust, kui olid jõulud tulemas. Noorte kui vanade
meeli valdas rõõmus ootus. Ja kui jõulud tõesti olid tulnud, siis pidi
see juba koguni kalestanud inimene olema, kes mitte ei oleks oma südant
avanud enam ehk vähem pühalikule tundele.
Isegi välispidi valmistati Jõulupühade vastu iseäraliku andumusega. Kehvemadki hoolitsesid selle eest, et Jõulu vääriliselt vastu võtta. Kõige väiksemas saunahurtsikuski asutati Jõulude vastu. Kõige paremad palad Jõuluks! Ja kui muidu ei hoolitud puhtusest ega korrast – Jõuluks kasiti ja koristati kodu.
Ei see olnud harilik hingamispäevarahu tunne, mis Jõulu-õhtul inimeste meeli ja mõtteid täitis. Siin oli liikumas mingi ühine mõju, mis inimeste hinged oma alla võttis. Nagu sala-jumalateenistus oli see, millele inimesed jõuluks oma südames otsekui altari ehitasid.
Jõulu pühitsemisest käis läbi uskliku meele põhiheli.
Võib-olla on jõulutunne meie rahva hinges iseäranis võimsaks just selle tagajärjel kujunenud, et ristiusu jõulu-rõõmu pühitsemine ajaliselt kokku langes Eesti muinasusu Jõulupühaga, kus päev ööst, valgus pimedusest hakkas võitu saama.
Väga võimalik, et rikkalikud Jõuluannid lõhnavatest heintest puhtas toas kuni säriseva sealihani ja jõuluvorstini kuumas ahjus osalt pärit olid muistsist aegadest, kus rahvas oma rõõmu avaldas rikkalikkude ohvriandide läbi. Ja kui perenaine jõuluööl niisama kui uueaasta-ööl isegi looma laudas ei unustanud, vaid neile kalli aja puhul peost leiva pakkudes rõõmu püüdis valmistada, siis võib isegi tunnistada, et Jõulu pühitsemisel meie rahva usklikus meeles sel ajal sügavam aluspõhi olemas oli.
Nüüdne põlv naerab sellest kuuldes üleolevalt. Kuidas oldi nii lapsik!
Kogu see jõulurõõmu lugu, olgu see ühenduses jõululapse sündimise jutuga, ehk tuginegu ta rahvusliku muinasusu järelheli peal, on väga paljude meelest ikkagi loodud ainult lastele ja lapselikkele.
Uudse inimese selgitud vaimu seisukohast võib Jõulupühadest juttu olla ikka ainult kui kodanlikest puhke-sisseseadest, kus inimestel võimalik oleks tööst ja toimetusest pikemat aega hinge tagasi tõmmata. Jõulu usuline tähendus on sellelt seisukohalt juba mineviku päralt, kust tema helk meie päevil ainult nendeni ulatab, kes oma mõtete ja tunnetega veel minevikus kinni on…
Kuigi sarnaste selgitud vaimu esitajate arv meie rahva kõiksuse kohta ainult väikseks vähemuseks on, siis on ometi nende sõna seda kindlamini kuulda. Sest need on meie uudsed inimesed, kellel on omandatud vähemal ehk suuremal määral uudne haridus. Nendel ei ole tõesti mitte raske mõistuse abil uskliku meele jõulurõõmu ilutsust välja tõrjuda isegi suurte hulkade hingest, kes muidu veel rahulikult oma vanemate usus edasi elaksid.
Nii on siis meie hulgas usklikust jõulumeelest üle saanud väga palju isegi neid, keda kahtluse ja arvustuse teele mitte ei ole kiskunud oma mõistuse kained kaalumised, vaid teiste eeskuju.
Asjata oleks kahelda, et selgitud vaimu uudsed inimesed meilgi katki on käristanud sidemed, mis veel nende vanemaid on köitnud.
Nõnda on see mujal olnud. Kuidas peaksid meilgi uudse hariduse osalised vabaks jääma selgitud mõistuse valitsuse alt?! Kas me tahame või mitte, aga ikkagi valdab väliskultuuri ehk tsivilisatsiooni päevil selgitud mõistus aimdusvõimsagi hinge.
Vähe kulturalik oleks sellepärast neid, kes oma isade usku kaotanud, süüdistama hakata. Tarvis sellest aru saada, siis osatakse sellega leppida.
Iseasi on aga see, kuipalju meil on juba tõelikult uudseid inimesi, kes oleksid selginud mõistuse läbi sunnitud endid vabastama tunnetest ja ettekujutustest, milles on elanud veel meie viimased põlved. Kui suur on nende arv, kes oma elu seadsid ainult selgitud mõistuse kaine kaalumise järele, ilma et nendel igal sammul meeli ja mõtteid valdaksid alateadlikud loomusunnid ja minevailt põlvilt pärit eelarvamused?
Siin kerkib kõrgele üles kahtlus, kas ei ole isegi väike salk meie uudseid inimesi, kes rohkem mõistuse-elu elavad, suuremalt osalt tõusliklik tõug, kes oma mõistusegi väljaarendamisel väliselt koorelt õieti veel sisemise tuuma kallale ei ole ulatanud?
Kas ei ole meie hariduse uudsus suurem mõõdul just vanemate kultuur-rahvaste välis-kulturi ehk tsivilisatsioni pealiskaudne järeleaimamine, ilma et meie uudsed inimesed seejuures oma sisemise arenemise tõttu sunnitud oleksid paratamatult oma eeskujude teedele selgitud mõistuse vallas astuma?
Antagu andeks, aga mina ei saa mitte teisiti, kui pean lausa tunnustama, et pea kõik meie uudsed inimesed hoolimata kõigist vastupidistest sõnadest lähemalt vaadates on ikkagi veel õige lihtsameelsed kodu-inimesed, et mitte ütleda – talu-inimesed! Isegi meie kunstnikkude ja kirjanikkude eneseavaldustest paistab kaugelt vastu peaasjalikult pinnapealne kultur-tõusliklus ilma tõsikultuurliku põhihelita.
Nii siis küsiksin, kas on meie inimestel paratamata sundijaks tõesti sisemine tarvidus ja selgitud mõistuse nõue, kui meil sellest nagu mõni kulturlik aukohustus tehakse, et iga haritud inimene – ja kes ei tahaks mitte haritud olla?! – peab üle saama kõigist, mis meele tuletab meie eelmise põlve vaimu- ja hingeelu nõudeid?
Kas on iseäranis need uudsed ristisõdalased, kes nüüd meie noortsugu tahavad vabastada usuõpetuse ja usuelu orjusest, seesmise arenemise teel mingeid uusi kõlblisi väärtusi leidnud, millega nemad võiksid meie rahvast ja tema hingeelu seesmiselt rikastada?
Küsimine ise on vastuseks: mitte midagi sellesarnast.
Nõnda tahaksin mina siis ka teada, missugused sundivad põhjused takistaksid meie inimest edasi elamast seda aimdusvõimsat hingeelu, mis meie vanematele võimalikuks tegi oma südameid avada niihästi lapselikule jõulurõõmule kui ka ülendavale ülestõusmise-tundele?
Meie rahvas on oma kõiksuses talurahvas.
See ei ole kellelegi neist alandav. Oma talupoeglikkust tahame tõsise kulturi vaimus välja voolida ehk stiliserida.
Selles mõttes tahame luua Eesti talupoja-kulturi.
Oma rahva praegust kulturilist tasapinda lähtekohaks võttes ei ole meil aga mingit põhjust nüüd Lääne vanade kultur-rahvaste väliskulturi hingeolu eeskujuks võtta, mida meil tuleks ajaviitmata välispidi omaks teha. Meie tahame läbi katsuda kõik väärtused, mida pakuvad võõrad kulturid.
Meie omandame kulturiväärtused, mis meie vaimu nõuetele vastavad ja meie hingele tarvilikud meie sisemise arenemise teel. Kuid meie ei anna seejuures võõras mõju all midagi käest, mis meile seesmiselt tarvilik. Meie ei võta ka midagi vastu, mis meile vähemalt meie ajalise hingeolu seisukohalt võõras ja tarbetu.
Selles teadmises võidaks meie taludes kui ka linnades ja alevites, kus pea igas majas veel maalõhna tunda, anduda jõulumeelele, millega vastu läksid kallile jõuluajale meie vanemad.
Seejuures ei ole sugugi tarvis, et jõululugu mõistetaks nõnda, nagu sellest aru said meie vanemad.
Küllalt on sellestki, kui lihtsameelselt tabatakse Jõulu mõtet ja jõulurõõmu põhiheli: Nõnda on Jumal maailma armastanud…
Kõik muu, liiati veel kõik jõululoo üksikasjad on ajaliseks kujuks, millesse endised põlved inimkonna enesevabastuse aate oma arusaamist mööda on põiminud. Igaüks võib sellest välisest kujust nõnda kinni hakata, nagu seda tema arusaamine nõuab.
Siin ei saa lahku minna isegi uudne inimene.
Sest isegi Lääne uudses kulturis on inimene kõige jõuga teed otsimas selgitud mõistuse õudsest õhkkonnast ühtlasi alateadliku aimduse ja tunde valda, kus keset saatuse saladust ennast leida võiks inimese hing.
Ei ole siis ka kellelgi meie hulgast vaja karta, nagu ei käiks see uudse kultur-inimese hingeoluga mitte kokku, kui meie põlve inimesed oma südamed lihtsameelselt lahti teeksid jõulumeelele, mis on ülendanud meie vanemate hinge.
Igaüks oma arusaamise kohaselt, aga ühise tunde kokkukõlas tahame siis rõõmsa ärevuse kandel haarata ilusast jõululootusest:
Rahu maa peal,
Ja inimesest hea meel.
Jaan Tõnisson oli Eesti Vabariigi riigivanem ja Postimehe peatoimetaja, kel oli tavaks lehe jõulunumbris avaldada pikem pühademõtisklus. See essee ilmus Postimehes 90 aastat tagasi, 24. detsembril 1921.
Arheoloogia aasta tõi ajaloo tõlgendamises uusi järeldusi
www.postimees.ee 14.09.2012
Pildil arheoloogilised väljakaevamised Maidlas tänavu suvel.
Foto: Toomas Huik
Arheoloogia aasta Eestis polnud tänavu nii särav kui paaril varasemal
aastal, mil teadlastel tuli uurida iidset küttide ühishauda või
viikingilaevadest leitud osaliselt kullatud lahingrelvastust.
Ent kui väljakaevamistelt saadud leiud jäid tänavu tagasihoidlikeks,
siis sellevõrra põnevamad olid arheoloogiatöödega kaasnenud järeldused
meie ajaloo kohta. Näiteks on nüüd teada, et Ruhnu saarel oli
püsiasustus juba kiviajal. Senise tõdemuse kohaselt käidi seal varem
vaid hooajati küttimas ja kalastamas.
Samamoodi võib põnevaks liigitada Narva jõe alamjooksul tehtud avastuse, et erinevalt senisest arvamusest, nagu oleks kiviajal valdavalt elatud eraldi taludes, olid juba siis olemas külad.
Tänavust arheoloogia aastat kaunistavad ka kaks aardeleidu, üks Virumaalt ja teine Tallinna lähedasest Rae vallast. Neist viimane on veel üsna värske ja seetõttu hoiavad arheoloogid selle täpsema asukoha aarderüüstajate kartuses saladuses.
Samamoodi võib põnevaks liigitada Narva jõe alamjooksul tehtud avastuse, et erinevalt senisest arvamusest, nagu oleks kiviajal valdavalt elatud eraldi taludes, olid juba siis olemas külad.
Tänavust arheoloogia aastat kaunistavad ka kaks aardeleidu, üks Virumaalt ja teine Tallinna lähedasest Rae vallast. Neist viimane on veel üsna värske ja seetõttu hoiavad arheoloogid selle täpsema asukoha aarderüüstajate kartuses saladuses.
Lõpusirgele jõudnud arheoloogiliste väljakaevamiste hooaeg jäi säravate
leidude poolest kahvatuks, ent tõi seevastu uusi järeldusi Eesti ajaloo
tõlgendamises.
Paar varasemat aastat on meie arheoloogid ära hellitanud: nad on saanud
askeldada iidsete küttide ühishauas ja uurida viikingilaevadest
päevavalgele tulnud kullatud mõõku. Selles valguses on lõppev aasta
omamoodi vaeslaps. Ent isegi pealtnäha tagasihoidlik leiumaterjal võib
tähendada ajaloo seisukohast uusi järeldusi. Ja selliseid näiteid on ka
tänavustest väljakaevamistest. Postimees esitab kokkuvõtted
arheoloogia-aasta põnevamatest juhtumitest.
Valikust jäid välja Lõuna-Eesti linnuste, Valgamaa Niklusmäe kalmistu, Kuressaare Laurentiuse kiriku hauaplaatide, Kuressaare linnuse ning Tallinna Põhja puiestee ja Mere puiestee ehituskonstruktsioonide väljakaevamiste kirjeldused.
Esmakordne detailsõelumine
1. Asva linnusasula, Laimjala vald, Saare maakond
Pronksiaja (umbes 1000 aastat enne meie ajaarvamist) linnusasulas olid viimased väljakaevamised 1966. aastal. Nüüd läksid arheoloogid Asvale seetõttu, et nende saksa kolleegil valmis linnusasulast doktoritöö ja selle avaldamiseks pidi ta ise kaevamistel kohapeal osalema.
Arheoloogide üllatuseks saadi juba varem põhjalikult läbi töötatud linnusasulast leidudena seegi kord rikkalik materjal. «Poleks uskunud, et iga kühvlitõmbega sisuliselt uus leid tuleb,» ütleb arheoloog Valter Lang.
12 ruutmeetri suurusest kaevandist ilmusid päevavalgele keraamikatükid ja luukillud. Üks eredamaid leide oli pronksist nõelavarre tükk.
Langi sõnul tehti sedakorda Asval esimest korda Eestis põhjalikum kultuurkihi detailsõelumine. Selle eesmärk oli leida üles iga silmale märkamatuks jääv kalaluu või söestunud seemnetera.
Tulemused olid suurepärased – leiti hulgaliselt mageveekalade luid. Pronksiajal loksus merele suhteliselt lähedal asuva linnusasula jalamil siseveekogu.
«Ilmselt on need kalad sealt püütud. Mereveekaladele viitavaid luid me esialgu ei leidnud,» ütleb Lang.
Avatud kaevandiga satuti peale kunagise hoone vundamendi äärele ja koldekohale.
«Põnevaks tegi selle avastus, et hoone palgid olid kolde lähedal vooderdatud saviga,» lausub Lang. «Ilmselt selleks, et hoone kergesti põlema ei läheks. Sellist asja pole Eestis mujalt nõnda varasest ajast teada.»
Staarleid keraamika põletamise kohast
2. Lohkva asulakoht ja kalmistu, Tartu maakond
Lohkval toimusid päästekaevamised, kui Tartu-Räpina maantee laiendamise käigus tuli ilmsiks 16.–17. sajandi asulakoht. Arheoloogid uurisid looduslikus pinnases asunud lohkusid, mida võiks tõlgendada küttekollete ning säilitus- ja jäätmeaukudena.
«Üks auk oli keraamikat tihedalt täis, nii põlenud kui ka sulanud kujul. Võimalik, et tegemist oli keraamikapõletuskohaga. Kui nii, siis on see omamoodi staarleid, sest keraamika tootmisest pole kuigi palju teada,» ütleb väljakaevamisi juhendanud arheoloog Raido Roog. Tema sõnul olid päästekaevamised leidude poolest rikkalikud – leiti hulgaliselt savinõude kilde, üks sõlg ja mõned mündid, mille konserveerimine ja analüüs praegu käib.
Ent samavõrd kõnekas avastus tuli Lohkva kunagiselt külakalmistult, mida siiani arvati kirjelduste põhjal asuvat hoopis teises kohas. «Leiti 95 matust, mis on ühe kogukonna elu ja tervise uurimiseks piisavalt suur hulk,» ütleb Roog.
Külakalmetega kaasneb sageli rohkelt leide ja nii oli ka seekord – Lohkvast leiti panustena nii münte, sõlgi kui ka sõrmuseid.
Sõja eest sohu peidetud aare
3. Jüri, Rae vald, Harju maakond
2010. aasta juulis toimusid Tallinna-lähedases Rae vallas umbes tuhandest mündist koosnenud aardeleiu päästekaevamised. Selle juures olid arheoloogidele suureks abiks loaga detektoristid ehk nn aardeotsijatest entusiastid.
Arheoloog Mauri Kiudsoo ütles, et seda aaret võib seostada Tallinna piiramisega Vene vägede poolt 1710. aastal. Tema sõnul leiab omaaegsetest kroonikatest näiteid selle kohta, kuidas inimesed põgenesid suurte sõdade ajal rabadesse ja soosaartele pakku, võttes kaasa isikliku vara, mida loodeti rahulike aegade taastudes uuesti kasutada. Nii oli ilmselt ka selle valdavalt Vene traatkopikatest ja vähem Rootsi müntlates löödud nominaalidest koosneva aardega.
«Nn häda-aarded kannavad endas reaalse rahakäibe uurimise seisukohalt kahtlemata olulisemat informatsiooni kui rahulikel aegadel kogutud nn säästuaarded,» ütleb Kiudsoo.
Kõnealune aarde koostis täiendab arheoloogi sõnul oluliselt teadmisi 18. sajandi alguse vermingute käibeleviku kohta.
Eestimaa Pompei
4. Aitelamu, Lihula, Läänemaa
Kultuuriministeeriumi asekantsler ja ajaloo instituudi teadur Anton Pärn nimetab kunagise linnuse esisele jäänud keskaegse, arvatavasti kaupmehele või käsitöölisele kuulunud hoone väljakaevamisi väga põnevaks.
«Lihulat on kutsutud Eesti Pompeiks, sest erinevalt näiteks Tallinnast pole seal kunagisi hooneid hilisemate pealeehitustega palju lõhutud. Lihula mõis ja mõisapark on keskaegset asulat maa sees peidetud kujul väga hästi kaitsnud,» räägib väljakaevamisi juhtinud Pärn.
Arheoloogid jõudsid avada kunagise kahekordse kivist ait-elamu juurde kuulunud poolkeldri. Seda võib seostada linnakodaniku elamuga, mille ette jäi puust eeshoone ning selle tagaküljele kuni kahe maapealse korruse ja keldriga kivihoone. Hinnanguliselt pärineb hoone 13. sajandi keskpaigast.
See teeb nimetatud ehitise omamoodi unikaalseks, sest teistes samasse ajajärku jäävates Eesti linnades vanimaid, linnaehituse algusjärgust pärit elamuid tihti ei kohta. Need on kas hiljem ümber ehitatud või pealeehitustega lõhutud.
«Tegu võib olla ühe Eesti vanima linnakodaniku elamutüübiga. Sarnaseid hooneid on leitud näiteks Tallinnast, Haapsalust, Tartust ja Narvast, ent Lihula kasuks räägib ehedus,» ütleb Pärn.
Leidudest tuli Lihulas maapõuest välja imporditud savinõude katkeid, üks sirpnuga ja mõned pronksist anuma tükid. «Järgmine suvi tuleb leidude osas kindlasti elavam, sest siis avame kaevamistega kogu hoone kontuurid,» lubab Pärn.
Kirik peidab vanimat kiviehitist
5. Pöide Maarja kirik, Pöide vald, Saare maakond
Kirikus sees kaevati mõned uurimisšurfid ehk augud, mis pidanuks arheolooge viima lähemale tõdemusele, et Pöide kirik on tõepoolest Eesti vanim kiviehitis.
«Praegune Pöide kirik on ehitatud 13. sajandi teisel poolel gooti stiilis, kuid selle sees on osaliselt säilinud varasema, sama sajandi teisel veerandil püstitatud romaani stiilis kiriku müürid,» ütleb arheoloog Villu Kadakas.
Lahtiseletatuna tähendab see järgmist; Pöide kiriku praegune laius on sama, mis algsel ehitisel, ent seda on hiljem otsamüüride arvelt pikemaks ehitatud.
«Tänavused tööd olid tegelikult meie programmist vaid väike osa,» räägib Kadakas. «Ja esimesed kaevatud šurfid ei andnud meile midagi uut, vaid pigem kinnitasid senist teooriat.»
Tööde eesmärk on täpsustada vana kiriku kooriruumi mõõtmeid ja selgitada, kas vanal kirikul oli lääneportaal ehk läbipääs.
Leidudest tuli kaevetöödel välja kümmekond münti, mida Kadakas nimetab kiriku puhul täiesti normaalseks. «Need on uuemad mündid. Keskaegseid on vaid kaks, kiriku ehitusajast polnud ühtegi,» nendib arheoloog.
Maapind peitis ehteaaret
6. Puru küla, Jõhvi vald, Ida-Virumaa
Puru küla põllult leitud aardeleiu näol on tegemist nn ehtevakaga, mille peitmiseks kasutati puidust anumat. Nõu ühes servas oli 15 rinnalehte, ülejäänud esemed – sõrmused, ripatsmündid, kaelaristid, krõllid, riidejäänused (spiraalid), kauriteokarbid – leiti ümbritsevast pinnasest.
Puru aardeleiu muudab põnevaks seik, et sealt leiti ehteid (tinast krõllid), mille olemasolu kohta seni Eestis andmed puudusid. Arheoloog Mauri Kiudsoo sõnul on ilmne, et leid peideti maapõue millalgi Liivi sõja (1558–1583) teises pooles.
Kiudsoo kiidab aarde leidjat, tänu kelle kiirele reageerimisele suudeti fikseerida nii aarde täpsed leiuolud kui ka -kontekst. «Üksnes arheoloogilisi meetodeid kasutades oli nii võimalik välja selgitada aarde peitmiseks kasutatud nõu olemasolu, millest oli siis säilinud vaid mõningad puidust põhjatükid,» ütleb arheoloog.
Järeldus: kiviajal elati küladena
7. Kiviaja asulakoht, Narva-Jõesuu, Ida-Virumaa
Narva jõe alamjooksul Eesti poolele jääva Kudruküla oja kaldal oli umbes 2400 aastat eKr asulakoht. Selle tänavusuvised väljakaevamised võivad panna arheolooge korrigeerima oma seisukohti noorema kiviaja lõpuosa inimeste asustusviisist.
«Seni uuritud asulakohad on andnud alust oletada, et kiviaja lõpul elati valdavalt üksiktaludes, kuid Narva-Jõesuu asulakoha rikkalik leiuaines ning paks ja ulatuslik elutegevusjälgedega kiht osutab võimalusele, et seal on paiknenud küla,» räägib arheoloog Aivar Kriiska.
«Rikkalik leiuaines nn nöörkeraamika perioodist on üpris erakordne, harilikult saadakse vaid mõned üksikud savinõukillud.
Selles mõttes olid need kaevamised erakordsed,» lisab ta.
Rauasulatusahjud Tartu maantee all
8. Saula küla, Kose vald, Harju maakond
Harjumaal Saula küla maade idapiiril rekonstrueeritaval Tallinna-Tartu maantee trassil toimunud arheoloogiliste uuringute ajendiks oli asjaolu, et 1990. aastate alguses leidis Kose valla elanik sealt mõningaid muinasaegsele inimtegevusele osutavaid savinõukilde.
Välitööde käigus satuti üksteise kõrval ja peal paiknevatele ahjujäänustele, mis paljandusid umbes 300-ruutmeetrisel alal. Nimetatud kompleks oli säilinud peaasjalikult teetrassi kõrvale istutatud kuuseheki all ja selle servades. Et piirkond on olnud juba sajandeid künni all, oli muistisest alles üksnes kõige alumine tasand.
Arheoloog Mauri Kiudsoo arvates võib avastatud konstruktsioonide näol tegemist olla spetsiaalselt rauasulatuseks mõeldud šahtahjudega. Ehitusmaterjaliks sobiv savi saadi kohapealt, millele osutasid ka uuritud alal paljandunud savivõtuaugud. Sulatusahje saab väga hästi dateerida sealt leitud keraamika järgi, mis kuulub ajavahemikku 9. sajandi keskpaigast 10. sajandi teise pooleni.
Ahjude kompleksist poolsada meetrit eemal tuli päevavalgele viie meetri laiune muistne teease.
Ruhnu püsiasustus tuhandete aastate taga
9. Valgi asulakoht, Ruhnu saar, Saare maakond
Ruhnul Valgi kiviaegset, umbes 2700 aastat eKr eksisteerinud asulakohta uurinud arheoloogide eesmärk oli jõuda selgusele, kas saarel käidi toona vaid küttimas-kalastamas või elati seal paikselt.
«Meie järeldus on, et ilmselt oli seal juba siis paikne asustus,» ütleb arheoloog Aivar Kriiska, kelle sõnul saadi Ruhnust tavalisi nöörkeraamika perioodi leide ja sellele ajajärgule tüüpiline on ka elupaiga asukoht.
«Just see teebki kogutu eriliseks. Kui elatud on vahetust mererannast kaugemal, nii nagu see on omane mandri või suurte saarte püsivatele elupaikadele, ning sarnane on ka leiuaines, siis ei ole mingit põhjust arvata, et Valgis oleks elatud kuidagi teisiti. Näiteks kala- või hülgepüügi hooaegadel.»
Valikust jäid välja Lõuna-Eesti linnuste, Valgamaa Niklusmäe kalmistu, Kuressaare Laurentiuse kiriku hauaplaatide, Kuressaare linnuse ning Tallinna Põhja puiestee ja Mere puiestee ehituskonstruktsioonide väljakaevamiste kirjeldused.
Esmakordne detailsõelumine
1. Asva linnusasula, Laimjala vald, Saare maakond
Pronksiaja (umbes 1000 aastat enne meie ajaarvamist) linnusasulas olid viimased väljakaevamised 1966. aastal. Nüüd läksid arheoloogid Asvale seetõttu, et nende saksa kolleegil valmis linnusasulast doktoritöö ja selle avaldamiseks pidi ta ise kaevamistel kohapeal osalema.
Arheoloogide üllatuseks saadi juba varem põhjalikult läbi töötatud linnusasulast leidudena seegi kord rikkalik materjal. «Poleks uskunud, et iga kühvlitõmbega sisuliselt uus leid tuleb,» ütleb arheoloog Valter Lang.
12 ruutmeetri suurusest kaevandist ilmusid päevavalgele keraamikatükid ja luukillud. Üks eredamaid leide oli pronksist nõelavarre tükk.
Langi sõnul tehti sedakorda Asval esimest korda Eestis põhjalikum kultuurkihi detailsõelumine. Selle eesmärk oli leida üles iga silmale märkamatuks jääv kalaluu või söestunud seemnetera.
Tulemused olid suurepärased – leiti hulgaliselt mageveekalade luid. Pronksiajal loksus merele suhteliselt lähedal asuva linnusasula jalamil siseveekogu.
«Ilmselt on need kalad sealt püütud. Mereveekaladele viitavaid luid me esialgu ei leidnud,» ütleb Lang.
Avatud kaevandiga satuti peale kunagise hoone vundamendi äärele ja koldekohale.
«Põnevaks tegi selle avastus, et hoone palgid olid kolde lähedal vooderdatud saviga,» lausub Lang. «Ilmselt selleks, et hoone kergesti põlema ei läheks. Sellist asja pole Eestis mujalt nõnda varasest ajast teada.»
Staarleid keraamika põletamise kohast
2. Lohkva asulakoht ja kalmistu, Tartu maakond
Lohkval toimusid päästekaevamised, kui Tartu-Räpina maantee laiendamise käigus tuli ilmsiks 16.–17. sajandi asulakoht. Arheoloogid uurisid looduslikus pinnases asunud lohkusid, mida võiks tõlgendada küttekollete ning säilitus- ja jäätmeaukudena.
«Üks auk oli keraamikat tihedalt täis, nii põlenud kui ka sulanud kujul. Võimalik, et tegemist oli keraamikapõletuskohaga. Kui nii, siis on see omamoodi staarleid, sest keraamika tootmisest pole kuigi palju teada,» ütleb väljakaevamisi juhendanud arheoloog Raido Roog. Tema sõnul olid päästekaevamised leidude poolest rikkalikud – leiti hulgaliselt savinõude kilde, üks sõlg ja mõned mündid, mille konserveerimine ja analüüs praegu käib.
Ent samavõrd kõnekas avastus tuli Lohkva kunagiselt külakalmistult, mida siiani arvati kirjelduste põhjal asuvat hoopis teises kohas. «Leiti 95 matust, mis on ühe kogukonna elu ja tervise uurimiseks piisavalt suur hulk,» ütleb Roog.
Külakalmetega kaasneb sageli rohkelt leide ja nii oli ka seekord – Lohkvast leiti panustena nii münte, sõlgi kui ka sõrmuseid.
Sõja eest sohu peidetud aare
3. Jüri, Rae vald, Harju maakond
2010. aasta juulis toimusid Tallinna-lähedases Rae vallas umbes tuhandest mündist koosnenud aardeleiu päästekaevamised. Selle juures olid arheoloogidele suureks abiks loaga detektoristid ehk nn aardeotsijatest entusiastid.
Arheoloog Mauri Kiudsoo ütles, et seda aaret võib seostada Tallinna piiramisega Vene vägede poolt 1710. aastal. Tema sõnul leiab omaaegsetest kroonikatest näiteid selle kohta, kuidas inimesed põgenesid suurte sõdade ajal rabadesse ja soosaartele pakku, võttes kaasa isikliku vara, mida loodeti rahulike aegade taastudes uuesti kasutada. Nii oli ilmselt ka selle valdavalt Vene traatkopikatest ja vähem Rootsi müntlates löödud nominaalidest koosneva aardega.
«Nn häda-aarded kannavad endas reaalse rahakäibe uurimise seisukohalt kahtlemata olulisemat informatsiooni kui rahulikel aegadel kogutud nn säästuaarded,» ütleb Kiudsoo.
Kõnealune aarde koostis täiendab arheoloogi sõnul oluliselt teadmisi 18. sajandi alguse vermingute käibeleviku kohta.
Eestimaa Pompei
4. Aitelamu, Lihula, Läänemaa
Kultuuriministeeriumi asekantsler ja ajaloo instituudi teadur Anton Pärn nimetab kunagise linnuse esisele jäänud keskaegse, arvatavasti kaupmehele või käsitöölisele kuulunud hoone väljakaevamisi väga põnevaks.
«Lihulat on kutsutud Eesti Pompeiks, sest erinevalt näiteks Tallinnast pole seal kunagisi hooneid hilisemate pealeehitustega palju lõhutud. Lihula mõis ja mõisapark on keskaegset asulat maa sees peidetud kujul väga hästi kaitsnud,» räägib väljakaevamisi juhtinud Pärn.
Arheoloogid jõudsid avada kunagise kahekordse kivist ait-elamu juurde kuulunud poolkeldri. Seda võib seostada linnakodaniku elamuga, mille ette jäi puust eeshoone ning selle tagaküljele kuni kahe maapealse korruse ja keldriga kivihoone. Hinnanguliselt pärineb hoone 13. sajandi keskpaigast.
See teeb nimetatud ehitise omamoodi unikaalseks, sest teistes samasse ajajärku jäävates Eesti linnades vanimaid, linnaehituse algusjärgust pärit elamuid tihti ei kohta. Need on kas hiljem ümber ehitatud või pealeehitustega lõhutud.
«Tegu võib olla ühe Eesti vanima linnakodaniku elamutüübiga. Sarnaseid hooneid on leitud näiteks Tallinnast, Haapsalust, Tartust ja Narvast, ent Lihula kasuks räägib ehedus,» ütleb Pärn.
Leidudest tuli Lihulas maapõuest välja imporditud savinõude katkeid, üks sirpnuga ja mõned pronksist anuma tükid. «Järgmine suvi tuleb leidude osas kindlasti elavam, sest siis avame kaevamistega kogu hoone kontuurid,» lubab Pärn.
Kirik peidab vanimat kiviehitist
5. Pöide Maarja kirik, Pöide vald, Saare maakond
Kirikus sees kaevati mõned uurimisšurfid ehk augud, mis pidanuks arheolooge viima lähemale tõdemusele, et Pöide kirik on tõepoolest Eesti vanim kiviehitis.
«Praegune Pöide kirik on ehitatud 13. sajandi teisel poolel gooti stiilis, kuid selle sees on osaliselt säilinud varasema, sama sajandi teisel veerandil püstitatud romaani stiilis kiriku müürid,» ütleb arheoloog Villu Kadakas.
Lahtiseletatuna tähendab see järgmist; Pöide kiriku praegune laius on sama, mis algsel ehitisel, ent seda on hiljem otsamüüride arvelt pikemaks ehitatud.
«Tänavused tööd olid tegelikult meie programmist vaid väike osa,» räägib Kadakas. «Ja esimesed kaevatud šurfid ei andnud meile midagi uut, vaid pigem kinnitasid senist teooriat.»
Tööde eesmärk on täpsustada vana kiriku kooriruumi mõõtmeid ja selgitada, kas vanal kirikul oli lääneportaal ehk läbipääs.
Leidudest tuli kaevetöödel välja kümmekond münti, mida Kadakas nimetab kiriku puhul täiesti normaalseks. «Need on uuemad mündid. Keskaegseid on vaid kaks, kiriku ehitusajast polnud ühtegi,» nendib arheoloog.
Maapind peitis ehteaaret
6. Puru küla, Jõhvi vald, Ida-Virumaa
Puru küla põllult leitud aardeleiu näol on tegemist nn ehtevakaga, mille peitmiseks kasutati puidust anumat. Nõu ühes servas oli 15 rinnalehte, ülejäänud esemed – sõrmused, ripatsmündid, kaelaristid, krõllid, riidejäänused (spiraalid), kauriteokarbid – leiti ümbritsevast pinnasest.
Puru aardeleiu muudab põnevaks seik, et sealt leiti ehteid (tinast krõllid), mille olemasolu kohta seni Eestis andmed puudusid. Arheoloog Mauri Kiudsoo sõnul on ilmne, et leid peideti maapõue millalgi Liivi sõja (1558–1583) teises pooles.
Kiudsoo kiidab aarde leidjat, tänu kelle kiirele reageerimisele suudeti fikseerida nii aarde täpsed leiuolud kui ka -kontekst. «Üksnes arheoloogilisi meetodeid kasutades oli nii võimalik välja selgitada aarde peitmiseks kasutatud nõu olemasolu, millest oli siis säilinud vaid mõningad puidust põhjatükid,» ütleb arheoloog.
Järeldus: kiviajal elati küladena
7. Kiviaja asulakoht, Narva-Jõesuu, Ida-Virumaa
Narva jõe alamjooksul Eesti poolele jääva Kudruküla oja kaldal oli umbes 2400 aastat eKr asulakoht. Selle tänavusuvised väljakaevamised võivad panna arheolooge korrigeerima oma seisukohti noorema kiviaja lõpuosa inimeste asustusviisist.
«Seni uuritud asulakohad on andnud alust oletada, et kiviaja lõpul elati valdavalt üksiktaludes, kuid Narva-Jõesuu asulakoha rikkalik leiuaines ning paks ja ulatuslik elutegevusjälgedega kiht osutab võimalusele, et seal on paiknenud küla,» räägib arheoloog Aivar Kriiska.
«Rikkalik leiuaines nn nöörkeraamika perioodist on üpris erakordne, harilikult saadakse vaid mõned üksikud savinõukillud.
Selles mõttes olid need kaevamised erakordsed,» lisab ta.
Rauasulatusahjud Tartu maantee all
8. Saula küla, Kose vald, Harju maakond
Harjumaal Saula küla maade idapiiril rekonstrueeritaval Tallinna-Tartu maantee trassil toimunud arheoloogiliste uuringute ajendiks oli asjaolu, et 1990. aastate alguses leidis Kose valla elanik sealt mõningaid muinasaegsele inimtegevusele osutavaid savinõukilde.
Välitööde käigus satuti üksteise kõrval ja peal paiknevatele ahjujäänustele, mis paljandusid umbes 300-ruutmeetrisel alal. Nimetatud kompleks oli säilinud peaasjalikult teetrassi kõrvale istutatud kuuseheki all ja selle servades. Et piirkond on olnud juba sajandeid künni all, oli muistisest alles üksnes kõige alumine tasand.
Arheoloog Mauri Kiudsoo arvates võib avastatud konstruktsioonide näol tegemist olla spetsiaalselt rauasulatuseks mõeldud šahtahjudega. Ehitusmaterjaliks sobiv savi saadi kohapealt, millele osutasid ka uuritud alal paljandunud savivõtuaugud. Sulatusahje saab väga hästi dateerida sealt leitud keraamika järgi, mis kuulub ajavahemikku 9. sajandi keskpaigast 10. sajandi teise pooleni.
Ahjude kompleksist poolsada meetrit eemal tuli päevavalgele viie meetri laiune muistne teease.
Ruhnu püsiasustus tuhandete aastate taga
9. Valgi asulakoht, Ruhnu saar, Saare maakond
Ruhnul Valgi kiviaegset, umbes 2700 aastat eKr eksisteerinud asulakohta uurinud arheoloogide eesmärk oli jõuda selgusele, kas saarel käidi toona vaid küttimas-kalastamas või elati seal paikselt.
«Meie järeldus on, et ilmselt oli seal juba siis paikne asustus,» ütleb arheoloog Aivar Kriiska, kelle sõnul saadi Ruhnust tavalisi nöörkeraamika perioodi leide ja sellele ajajärgule tüüpiline on ka elupaiga asukoht.
«Just see teebki kogutu eriliseks. Kui elatud on vahetust mererannast kaugemal, nii nagu see on omane mandri või suurte saarte püsivatele elupaikadele, ning sarnane on ka leiuaines, siis ei ole mingit põhjust arvata, et Valgis oleks elatud kuidagi teisiti. Näiteks kala- või hülgepüügi hooaegadel.»
Vaarao Tutanhamonile tõid surma naishormoonid?
www.elu24.ee 13.09.2012
Vana-Egiptuse vaaraod Tutanhamonit peeti jumalaks maal ja ta oli ühe suurima iidse riigi juht.
Vaarao Tutanhamoni mask
foto:
Scanpix
Vana-Egiptuse vaaraod Tutanhamonit peeti jumalaks maal ja ta oli ühe suurima iidse riigi juht.
Briti kirurg Hutan Ashrafian on veendunud, et Tutanhamonile said
saatuslikuks ta perekonnas pikka aega olnud haigused, mis olid
põhjustatud geneetikast ja hormonaalsest tasakaalutusest, edastab Daily
Mail.
Teada on, et Tutanhamon kannatas günekomastia ehk rindade suurenemise all.
Siiani ei ole ajaloolased suutnud lõpuni tõendada vaarao surma põhjust.
Ashrafian rõhutas, et nii Tutanhamon kui ka ta eellased surid üsna noorelt ning neil meestel oli naiselik keha.
Nii Tutanhamoni onu või vanemat venda Smenkhared ja tema isa Akhenatenit on kujutatud laiade puusade ja suurte rindadega.
Uurija lisas, et Tutanhamon suri märgatavalt nooremas eas kui ta eellased ning suguvõsa mehed põdesid mingit sarnast haigust.
Briti kirurgi teooriasse on kaasatud ka vaaraod Amenothep III ja Thutmosis IV, keda on kujutatud samuti üsna naiselike kehadega.
Kui Tutanhamoni haud 1922. aastal Briti arheoloogi Howard Carteri poolt avastati, käivitusid kohe spekulatsioonid, miks see vaarao nii noorelt suri. Ta võis surres olla umbes 17-aastane.
Välja on pakutud, et ta tapeti, suri maohammustuse tõttu, tal oli malaaria, tuberkuloos, pidalitõbi või pärast õnnetust tekkinud aneemia.
«Ta surma kohta on liikvel mitmeid teooriaid, kuid Vana-Egiptuse vaaraosid tuleb vaadata nende suguluse kontekstis. Kuna nad said lapsi lähisugulastega, tavaliselt õdedega, siis järglastel oli üsna palju pärilikke haigusi. Tutanhamonil võis olla lisaks kehalistele hormonaalsetele muutustele ka oimusagaraga seotud ajuhaigus, mis põhjustab epilepsiat. Selle tagajärjel võidakse hallutsinatsioone näha,» selgitas Ashrafian.
Oimusagar on seotud ka hormoonide tootmisega ning see selgitaks, miks vaarao kehas oli palju naishormooni, mis põhjustas rindade kasvu.
Ashrafian märkas Tutanhamoni muumiat uurides, et ta jalal oli luumurd. Arsti sõnul võis noor vaarao selle saada mõne kukkumise tagajärjel, mis tekkis ajuhaigusest.
Lisaks Tutanhamonile nägid hallutsinatsioone ka vaaraod Amenothep III ja Thutmosis IV. Need on jäädvustatud sfinksi lähedalt leitud kivisteelilt.
USA Michingani ülikooli meditsiiniajaloolase Howard Merkeli sõnul on seda teooriat võimatu tõestada, kuna epilepsiat ei saa geneetiliste testidega kindlaks teha.
«Väga huvitav hüpotees, kuid seda ei saa tõendada,» tõdes Merkel.
Tutanhamon oli Vana-Egiptuse 18. dünastia vaarao. Ta valitses umbes 1336–1327 eKr.
Teada on, et Tutanhamon kannatas günekomastia ehk rindade suurenemise all.
Siiani ei ole ajaloolased suutnud lõpuni tõendada vaarao surma põhjust.
Ashrafian rõhutas, et nii Tutanhamon kui ka ta eellased surid üsna noorelt ning neil meestel oli naiselik keha.
Nii Tutanhamoni onu või vanemat venda Smenkhared ja tema isa Akhenatenit on kujutatud laiade puusade ja suurte rindadega.
Uurija lisas, et Tutanhamon suri märgatavalt nooremas eas kui ta eellased ning suguvõsa mehed põdesid mingit sarnast haigust.
Briti kirurgi teooriasse on kaasatud ka vaaraod Amenothep III ja Thutmosis IV, keda on kujutatud samuti üsna naiselike kehadega.
Kui Tutanhamoni haud 1922. aastal Briti arheoloogi Howard Carteri poolt avastati, käivitusid kohe spekulatsioonid, miks see vaarao nii noorelt suri. Ta võis surres olla umbes 17-aastane.
Välja on pakutud, et ta tapeti, suri maohammustuse tõttu, tal oli malaaria, tuberkuloos, pidalitõbi või pärast õnnetust tekkinud aneemia.
«Ta surma kohta on liikvel mitmeid teooriaid, kuid Vana-Egiptuse vaaraosid tuleb vaadata nende suguluse kontekstis. Kuna nad said lapsi lähisugulastega, tavaliselt õdedega, siis järglastel oli üsna palju pärilikke haigusi. Tutanhamonil võis olla lisaks kehalistele hormonaalsetele muutustele ka oimusagaraga seotud ajuhaigus, mis põhjustab epilepsiat. Selle tagajärjel võidakse hallutsinatsioone näha,» selgitas Ashrafian.
Oimusagar on seotud ka hormoonide tootmisega ning see selgitaks, miks vaarao kehas oli palju naishormooni, mis põhjustas rindade kasvu.
Ashrafian märkas Tutanhamoni muumiat uurides, et ta jalal oli luumurd. Arsti sõnul võis noor vaarao selle saada mõne kukkumise tagajärjel, mis tekkis ajuhaigusest.
Lisaks Tutanhamonile nägid hallutsinatsioone ka vaaraod Amenothep III ja Thutmosis IV. Need on jäädvustatud sfinksi lähedalt leitud kivisteelilt.
USA Michingani ülikooli meditsiiniajaloolase Howard Merkeli sõnul on seda teooriat võimatu tõestada, kuna epilepsiat ei saa geneetiliste testidega kindlaks teha.
«Väga huvitav hüpotees, kuid seda ei saa tõendada,» tõdes Merkel.
Tutanhamon oli Vana-Egiptuse 18. dünastia vaarao. Ta valitses umbes 1336–1327 eKr.
Toimetas
Inna-Katrin Hein
Sajandeid vanad purjelaevade vrakid tahetakse kaitse alla võtta
www.postimees.ee 12.09.2012
Muinsuskaitseamet soovib võtta Tallinna lahes kaitse alla sajandeid vanad purjelaevade vrakid.
«Tegemist on vanade purjelaevade vrakkidega, millest üks on dateeritud 17. sajandi esimesse poolde, üks 18. sajandisse ja üks 19. sajandisse,» rääkis muinsuskaitseameti veealuse pärandi vaneminspektor Maili Roio. Vanim leiti 2010. aastal, ülejäänud 2007. aastal.
Roio sõnul tuleb laevavrakid riikliku kaitse alla võtta, kuna tegemist on arheoloogiliste ajalooallikatega, mis kannavad endas informatsiooni laevaehitusest ning merendusest, rahvusvahelisest kaubandusest ning samuti Tallinna Vanasadama ajaloost.
Seni on Tallinna lahes kaitse alla võetud 6 laevavrakki.
«Kui tegemist on nii vanade vrakkidega ehk siis ligikaudu 200 aastat ja vanemate vrakkidega, siis peaks kaitse alla võtmine olema pigem reegel, kuna tegemist on ajalooallikatega,» rääkis Roio.
Kuna tegemist on tiheda laevaliiklusega alaga tuleb kultuuriväärtusega laevavrakkidel ja nende kaitsevööndites teostada iga-aastast seiret, et kindlaks teha laevaliikluse mõju leiukohale. Muutuste korral ning süvendustööde planeerimisel tuleb ameti hinnangul leida vahendid laevavrakkide kindlustamiseks või arheoloogiliseks väljakaevamiseks, et säilitada ajalooallikas ning tagada laevaliikluseks vajalik ohutus.
Roio kinnitas, et laevavrakid sadama territooriumil mõjutavad teatud määral ka laevaliiklust. Kui näiteks laevaliikluse tagajärjel hakkab vrakkide küljest detaile eralduma, siis nad võivad kujutada ohtu laevadele.
«Seega on mõju vastastikune,» ütles Roio. «Seetõttu tuleb leiukohtadel teha pidevalt monitooringut ning vajadusel kindlustada.»
Tagamaks vanasadama akvatooriumil paiknevate ajalooliste laevavrakkide säilimine ning ohutu laevaliiklus ning tugevdada koostööd riigiasutuste vahel, tegi muinsuskaitseamet ettepaneku korraldada koosolek muinsuskaitseameti ja Tallinna Sadama esindajate vahel ning töötada välja koostöölepe ja tegevuskava.
Muinsuskaitseamet soovib võtta Tallinna lahes kaitse alla sajandeid vanad purjelaevade vrakid.
«Tegemist on vanade purjelaevade vrakkidega, millest üks on dateeritud 17. sajandi esimesse poolde, üks 18. sajandisse ja üks 19. sajandisse,» rääkis muinsuskaitseameti veealuse pärandi vaneminspektor Maili Roio. Vanim leiti 2010. aastal, ülejäänud 2007. aastal.
Roio sõnul tuleb laevavrakid riikliku kaitse alla võtta, kuna tegemist on arheoloogiliste ajalooallikatega, mis kannavad endas informatsiooni laevaehitusest ning merendusest, rahvusvahelisest kaubandusest ning samuti Tallinna Vanasadama ajaloost.
Seni on Tallinna lahes kaitse alla võetud 6 laevavrakki.
«Kui tegemist on nii vanade vrakkidega ehk siis ligikaudu 200 aastat ja vanemate vrakkidega, siis peaks kaitse alla võtmine olema pigem reegel, kuna tegemist on ajalooallikatega,» rääkis Roio.
Kuna tegemist on tiheda laevaliiklusega alaga tuleb kultuuriväärtusega laevavrakkidel ja nende kaitsevööndites teostada iga-aastast seiret, et kindlaks teha laevaliikluse mõju leiukohale. Muutuste korral ning süvendustööde planeerimisel tuleb ameti hinnangul leida vahendid laevavrakkide kindlustamiseks või arheoloogiliseks väljakaevamiseks, et säilitada ajalooallikas ning tagada laevaliikluseks vajalik ohutus.
Roio kinnitas, et laevavrakid sadama territooriumil mõjutavad teatud määral ka laevaliiklust. Kui näiteks laevaliikluse tagajärjel hakkab vrakkide küljest detaile eralduma, siis nad võivad kujutada ohtu laevadele.
«Seega on mõju vastastikune,» ütles Roio. «Seetõttu tuleb leiukohtadel teha pidevalt monitooringut ning vajadusel kindlustada.»
Tagamaks vanasadama akvatooriumil paiknevate ajalooliste laevavrakkide säilimine ning ohutu laevaliiklus ning tugevdada koostööd riigiasutuste vahel, tegi muinsuskaitseamet ettepaneku korraldada koosolek muinsuskaitseameti ja Tallinna Sadama esindajate vahel ning töötada välja koostöölepe ja tegevuskava.
Madis Filippov
Richard III jäänuste otsijad leidsid inimluud
www.elu24.ee 12.09.2012
Suurbritannia arheoloogid asusid selle aasta augustis tegema väljakaevamisi Leicesteris asuval parkimisplatsi alal, kus kunagi asus frantsiskaani munkade klooster ja kirik.
Briti arheoloogid on veendunud, et nad avastasid Leicesteris endise kloostrikiriku jäänustest skeleti, mis kuulub Inglise kuningale Richard III-le.
Suurbritannia arheoloogid asusid selle aasta augustis tegema väljakaevamisi Leicesteris asuval parkimisplatsi alal, kus kunagi asus frantsiskaani munkade klooster ja kirik.
Nende eesmärgiks on leida Inglise kuninga Richard III jäänused, edastab msnbc.com.
See kuningas maeti kloostrikiriku altari juurde 1485. aastal.
Möödunud nädalal leiti kiriku ja kloostri ehitiste müürilõike. Nüüd teatati inimluude leiust, kuid ei ole veel teada, kas need võivad olla Richard III omad.
«Teatame, et seni leitu on ületanud kõik meie ootused. Nüüd võtsid Richard III otsingud uue pöörde, kuna avastasime skeleti,» teatas Leicesteri ülikooli arheoloog Ricahrd Taylor.
Taylori sõnul saadetaks inimjäänused laboratooriumisse, kus neile tehakse DNA-test. Selleks kulub 8 – 12 nädalat.
Leitud luude DNAd võrreldakse Richard III järglaste ja sugulaste DNA-ga. Sugulased on maetud Leicesteri katedraali.
Arheoloogidel oli enne väljakaevamiste algust vaid umbkaudu teada, kus klooster kunagi asus. Samas on ajaloodokumentides selgelt kirjas, et nimetatud kuningas maeti kirikusse, mis nüüdseks on juba ammu kadunud.
Arheoloogide sõnul tegid nad kloostrikiriku asukoha kindlaks ning leidsid osa iidsetest müüridest.
Leidude hulgas on näiteks keskaegse aknakarniisi jäänus, osa aknavitraažist, keskaegne hõbemünt ning kiriku kooriosast pärit platvorm.
Richard III jõudis Inglise kuningas olla vaid kaks aastat - 1483 - 1485. Näitekirjanik William Shakespeare lõi oma näidendis «Richard III» temast pildi kui jõhkardist.
Richard III hukkus 1485. aastal Bosworthi lahingus. Ta surnukeha viidi Leicesteri, kus see maeti kloostrikiriku altari juurde.
See kuningas maeti kloostrikiriku altari juurde 1485. aastal.
Möödunud nädalal leiti kiriku ja kloostri ehitiste müürilõike. Nüüd teatati inimluude leiust, kuid ei ole veel teada, kas need võivad olla Richard III omad.
«Teatame, et seni leitu on ületanud kõik meie ootused. Nüüd võtsid Richard III otsingud uue pöörde, kuna avastasime skeleti,» teatas Leicesteri ülikooli arheoloog Ricahrd Taylor.
Taylori sõnul saadetaks inimjäänused laboratooriumisse, kus neile tehakse DNA-test. Selleks kulub 8 – 12 nädalat.
Leitud luude DNAd võrreldakse Richard III järglaste ja sugulaste DNA-ga. Sugulased on maetud Leicesteri katedraali.
Arheoloogidel oli enne väljakaevamiste algust vaid umbkaudu teada, kus klooster kunagi asus. Samas on ajaloodokumentides selgelt kirjas, et nimetatud kuningas maeti kirikusse, mis nüüdseks on juba ammu kadunud.
Arheoloogide sõnul tegid nad kloostrikiriku asukoha kindlaks ning leidsid osa iidsetest müüridest.
Leidude hulgas on näiteks keskaegse aknakarniisi jäänus, osa aknavitraažist, keskaegne hõbemünt ning kiriku kooriosast pärit platvorm.
Richard III jõudis Inglise kuningas olla vaid kaks aastat - 1483 - 1485. Näitekirjanik William Shakespeare lõi oma näidendis «Richard III» temast pildi kui jõhkardist.
Richard III hukkus 1485. aastal Bosworthi lahingus. Ta surnukeha viidi Leicesteri, kus see maeti kloostrikiriku altari juurde.
Lülisamba kõverdumine viitab, et tegemist võib olla Richard III skeletiga?
www.elu24.ee 13.09.2012
Briti arheoloogid on veendunud, et nad avastasid Leicesteris endise kloostrikiriku jäänustest skeleti, mis kuulub Inglise kuningale Richard III-le.
Ajaloolased on sajandeid vaielnud, kas Richard III oli ikka küürus ja
kõverselgne türann või lõi sellise pildi temast näitekirjanik William
Shakespeare, edastab The Telegraph.
Asjatundjate sõnul võib osa Richard III kohta käivast legendist tõsi olla, sest leitud inimjäänusel on näha lülisamba haiguslikku kõverdumist.
Inimjäänus leiti selle nädala alguses paigast, kus kunagi asus frantsiskaanlaste klooster. Richard III hukkus Rooside sõjas Bosworthi lahingus ning ta maeti Leicesteris asunud kirikusse 1485. aastal.
Leicesteri Greyfriarsi klooster ja kloostrikirik hävitati kuningas Henry VIII käsul 1538. aastal katoliku kloostrite sulgemise akti alusel. Inglismaal sai uueks juhtivaks kirikuks anglikaani kirik, sest Henry VIII lõi Roomast lahku.
Arheoloogide kinnitusel tehakse inimjäänustele DNA-test.
«Tegemist on täiskasvanud mehe skeletiga. Ta oli tugev ja terve, ainus viga on külje suunas kõverdunud lülisammas, mis viitab et see isik põdes skolioosi,» selgitasid asjatundjad.
Sellel isikul oli haiguse tõttu parem õlg kõrgemal kui vasak õlg. Samuti oli ta saanud tugeva koljutrauma. Mõõgaga oli kolju tagaosast tükk ära raiutud ning keha alaosa oli läbistanud nool.
Arheoloogid leidsid inimjäänuse kloostrikiriku koorialalt, mitte sealt, kus loodeti leida – altari eest.
Richard III surma kohta on säilinud vaid üks ülestähendus, mille kohaselt see kuningas hukkus pähe saadud löögist.
Ajaloolased oletavad, et Richard III võis Bosworthi lahingus tappa ta vaenlane Henry Tudor, kellest sai 1485. aastal kuningas Henry VII.
Richard III oli Plantageneti dünastia viimane esindaja ning tema surm määras Rooside sõja saatuse.
Rooside sõda (1455–1487) peeti Plantagenetide dünastiasse kuuluvate Lancasteri ja Yorki suguvõsade vahel Inglise trooni üle.
Mõlemad suguvõsad olid kuninga Edward III (1312–1377) järeltulijad. Kokkupõrget hakati nimetama Rooside sõjaks, kuna Lancasteri suguvõsa embleemil oli kujutatud punast roosi, Yorki omal aga valget.
Asjatundjate sõnul võib osa Richard III kohta käivast legendist tõsi olla, sest leitud inimjäänusel on näha lülisamba haiguslikku kõverdumist.
Inimjäänus leiti selle nädala alguses paigast, kus kunagi asus frantsiskaanlaste klooster. Richard III hukkus Rooside sõjas Bosworthi lahingus ning ta maeti Leicesteris asunud kirikusse 1485. aastal.
Leicesteri Greyfriarsi klooster ja kloostrikirik hävitati kuningas Henry VIII käsul 1538. aastal katoliku kloostrite sulgemise akti alusel. Inglismaal sai uueks juhtivaks kirikuks anglikaani kirik, sest Henry VIII lõi Roomast lahku.
Arheoloogide kinnitusel tehakse inimjäänustele DNA-test.
«Tegemist on täiskasvanud mehe skeletiga. Ta oli tugev ja terve, ainus viga on külje suunas kõverdunud lülisammas, mis viitab et see isik põdes skolioosi,» selgitasid asjatundjad.
Sellel isikul oli haiguse tõttu parem õlg kõrgemal kui vasak õlg. Samuti oli ta saanud tugeva koljutrauma. Mõõgaga oli kolju tagaosast tükk ära raiutud ning keha alaosa oli läbistanud nool.
Arheoloogid leidsid inimjäänuse kloostrikiriku koorialalt, mitte sealt, kus loodeti leida – altari eest.
Richard III surma kohta on säilinud vaid üks ülestähendus, mille kohaselt see kuningas hukkus pähe saadud löögist.
Ajaloolased oletavad, et Richard III võis Bosworthi lahingus tappa ta vaenlane Henry Tudor, kellest sai 1485. aastal kuningas Henry VII.
Richard III oli Plantageneti dünastia viimane esindaja ning tema surm määras Rooside sõja saatuse.
Rooside sõda (1455–1487) peeti Plantagenetide dünastiasse kuuluvate Lancasteri ja Yorki suguvõsade vahel Inglise trooni üle.
Mõlemad suguvõsad olid kuninga Edward III (1312–1377) järeltulijad. Kokkupõrget hakati nimetama Rooside sõjaks, kuna Lancasteri suguvõsa embleemil oli kujutatud punast roosi, Yorki omal aga valget.
Toimetas
Inna-Katrin Hein
Guatemalalased leidsid köögiseinalt maiade seinamaalingu
www.elu24.ee
Guatemalalased leidsid köögiseinalt maiade seinamaalingu
foto:
Scanpix
Kesk-Ameerikas Guatemalas Chajulis elav perekond eesotsas Lucas Asicona
Ramireziga hakkas oma kodu remontima ning remondi käigus paljastus vana
sein, millel on maiade seinamaaling.
Kui köögiseinalt eemaldati vanad kihid tuli nende alt päevavalgele sajandeid vana maaling, edastab National Geographic.
Arheoloog Jaroslaw Žralka sõnul on seinamaalingul kujutatud figuure, kes kannavad nii maiade kui konkistadooride rõivaid.
Žralka lisas, et osadel tegelastel on käes inimsüda.
Maiade asjatundja Žralka oli tööl teises Guatemala piirkonnas kui kolleegid teatasid talle müürileiust.
Sajandeid teiste seinade all olnud seinamaaling on hakanud juurde pääsenud õhu ja mikroobide tõttu kahjustuma. Selle tõttu peavad arheoloogid leidu kiiresti uurima.
USA Bostoni ülikooli arheoloogi William Saturno sõnul on ime, et see seinamaaling üldse säilinud oli.
Saturno uuris National Geographicu palvel seinamaali, kas see on autentne ja tegi kindlaks, et on.
«Me ei satu just sageli kokku sellise kunstiga, kellegi kodus olevad maiade seinamaalingud on väga haruldased. Uurime, kes selle võis teha ning miks see tehti,» lisas Saturno. Pilti vaata siit.
Arvatakse, et paigas oli kunagi mingi maiade ehitis ning hilisematel sajanditel rajatud ehitiste tõttu peitus see seinamaaling uute seinade alla.
Arheoloog Jaroslaw Žralka sõnul on seinamaalingul kujutatud figuure, kes kannavad nii maiade kui konkistadooride rõivaid.
Žralka lisas, et osadel tegelastel on käes inimsüda.
Maiade asjatundja Žralka oli tööl teises Guatemala piirkonnas kui kolleegid teatasid talle müürileiust.
Sajandeid teiste seinade all olnud seinamaaling on hakanud juurde pääsenud õhu ja mikroobide tõttu kahjustuma. Selle tõttu peavad arheoloogid leidu kiiresti uurima.
USA Bostoni ülikooli arheoloogi William Saturno sõnul on ime, et see seinamaaling üldse säilinud oli.
Saturno uuris National Geographicu palvel seinamaali, kas see on autentne ja tegi kindlaks, et on.
«Me ei satu just sageli kokku sellise kunstiga, kellegi kodus olevad maiade seinamaalingud on väga haruldased. Uurime, kes selle võis teha ning miks see tehti,» lisas Saturno. Pilti vaata siit.
Arvatakse, et paigas oli kunagi mingi maiade ehitis ning hilisematel sajanditel rajatud ehitiste tõttu peitus see seinamaaling uute seinade alla.
Toimetas
Inna-Katrin Hein
Pompeis kukkus alla Müsteeriumide villa laetala
www.postimees.ee 08.09.2012
Foto: Scanpix
Pompei kuulsa Müsteeriumide villa laetala kukkus öösel alla, kuid hoone on endiselt turistidele avatud, ütlesid Itaalia ametnikud täna.
«See on umbes nelja meetri pikkune puust tala, mis kukkus alla ilmselt kehva ilma tõttu,» ütles arheoloogilise vaatamisväärsuse pressiesindaja.
Tema sõnul ei ole ohtu, et katus sisse variseb. Villa on külalistele avatud, välja arvatud üks tuba, mis on suletud turvakaalutlustel.
Pargiservas asuv Müsteeriumide villa on hästi säilinud näide äärelinna villast ning on kuulus oma seinamaalingute poolest.
Viimasel kahel aastal on Pompeis leidnud aset mitu vahejuhtumit. 2011. aasta detsembris varises Tiburtinuse majas kokku välispiilar ning 2010. aastal varisesid kokku gladiaatorite maja (Schola Armaturarum Juventus Pompeiani).
Euroopa Liit on annetanud 104 miljonit eurot, et viia Pompeis nelja aasta jooksul läbi hooldus- ja restaureerimistööd, mille peaminister Mario Monti hiljuti suurte pidustustega käivitas.
Pompei linn hävis Vesuuvi vulkaani purske tagajärjel aastal 79. Paika külastab aastas umbes 2,5 miljonit inimest.
Foto: Scanpix
Pompei kuulsa Müsteeriumide villa laetala kukkus öösel alla, kuid hoone on endiselt turistidele avatud, ütlesid Itaalia ametnikud täna.
«See on umbes nelja meetri pikkune puust tala, mis kukkus alla ilmselt kehva ilma tõttu,» ütles arheoloogilise vaatamisväärsuse pressiesindaja.
Tema sõnul ei ole ohtu, et katus sisse variseb. Villa on külalistele avatud, välja arvatud üks tuba, mis on suletud turvakaalutlustel.
Pargiservas asuv Müsteeriumide villa on hästi säilinud näide äärelinna villast ning on kuulus oma seinamaalingute poolest.
Viimasel kahel aastal on Pompeis leidnud aset mitu vahejuhtumit. 2011. aasta detsembris varises Tiburtinuse majas kokku välispiilar ning 2010. aastal varisesid kokku gladiaatorite maja (Schola Armaturarum Juventus Pompeiani).
Euroopa Liit on annetanud 104 miljonit eurot, et viia Pompeis nelja aasta jooksul läbi hooldus- ja restaureerimistööd, mille peaminister Mario Monti hiljuti suurte pidustustega käivitas.
Pompei linn hävis Vesuuvi vulkaani purske tagajärjel aastal 79. Paika külastab aastas umbes 2,5 miljonit inimest.
AFP / BNS
sunnuntai 9. syyskuuta 2012
Oleviste – piksejumalast neetud kirik
www.ekspress.ee 18.08.2012
Pekka Erelt
Vaid müürid püsti: Oleviste kirik pärast välgutabamusest juunis 1820 põhjustatud tulekahjut. 19. sajandi gravüür. (Foto: Eesti Filmiarhiiv)
Piksejumal Taara välgunooled on aja jooksul korduvalt tabanud ja põletanud Oleviste kirikut.
Äikese välkumine suvise Tallinna kohal pole harv nähtus. Ent juuli lõpul 1931 Oleviste kiriku torni põlema süüdanud pikne jäi inimestele kauaks meelde. Kahjutule kustutamiseks kulus ligi kolm ööpäeva, sest ükski veejuga ei ulatunud maast 120 meetri kõrgusele. Kirikutest ongi just Oleviste olnud pikse “lemmik”, 1931. aasta tulekahju polnud seal kaugeltki esimene.
Raksatus vanalinna kohal
1931. aasta juulikuu 27. päeva pärastlõunaks oli ilmajaam ennustanud Tallinna välku ja müristamist koos tugeva vihmavalinguga. Nii läkski. Ähvardav mürin kostis esmalt kaugemalt, ent kella poole viie paiku algas möll juba pealinna kohal. Kõuemürin oli kõrvulukustav.
“Kümme minutit enne kella 5 kõlas südalinnas kohutavalt suur pikseraksatus, mis kajas mitmekordselt Tallinna kitsais tänavais,” kirjeldas Päevaleht. Välk lõi sisse! Aga kuhu? See mõte käis paljudel linlastel peast läbi, aga näha ei olnud midagi. Ainult veelgi tugevam vihmahoog peksis katuseid ja tänavakive.
Kell lõi pool kuus, kui kaitseministeeriumi viiendal korrusel asunud raadiojaama sõdurid märkasid Oleviste kiriku torni luukidest väljaimmitsevat suitsu. Veerand tundi hiljem alarmeeriti tuletõrjet ja politseid. Pritsimehed saabusid kahe minuti pärast. Kohale rutanud köster avas kiriku uksed ja kustutajad jooksid üles torni.
“Puust torni ülemises osas tuli vastu paks suitsupilv. Seepärast tuli tarvitusele võtta gaasimaskid. Kuid päris tulepesa lähedusse ei pääsetud, sest see asus sarnases kitsas kohas, kuhu ligipääs on täiesti võimatu. See on tornimunast umbes 6½ meetrit allpool.”
Millal rist alla kukub?
Olukord oli hull. Tuletõrje mootorpritsid ei suutnud paisata veejuga põleva torni tippu. 22 meetrit jäi puudu. Ja treppe mööda veepangede kandmine võttis kiiresti võhmale – ikkagi üle 200 astme. Õnneks märkasid kustutajad kiriku sissekäigu kohal kõrges laes kellade ülesvinnamise avaust. Sealtkaudu vinnati nüüd nööride abil üles tornijala juurde veepanged. Torni sisemusse aga moodustati elav kett sõduritest, kes andsid pangesid kõrgemale edasi. Ent sellestki jäi väheks, sest endiselt ei suudetud vett otse tulepessa toimetada.
Lõpuks tuli keegi päästvale mõttele. Kellade avause kaudu tõsteti üles tornijala juurde väike mootorprits. Sinnasamasse paigutati ka presendist veereservuaar, kuhu suur mootorprits andis alt vee. Väike prits aga pumpas selle edasi kõrgemale torni.
Väljas samal ajal suisa kihas, tänavad olid rahvast tungil. Kuid varsti tehti lähiümbrus uudistajatest tühjaks, sest tornitipust tuli ootamatu teade: risti ja muna ootab peatselt allalangemine. “Muna hoidvat ülal ainult üks männipuust palk, mis olevat tublisti läbi põlenud ning seepärast suutvat vaevu hoida paarikümnepuudalist kirikumuna.” Rahvas ootas seda hetke kuni keskööni. Kaelad vahiti valusaks. Ristile ja kuldsele munale olid suunatud sajad kiikrid. See hirm aga osutus ennatlikuks, sest muna hoidis ülal siiski tugev raudlatt.
Muuseumieksponaat päästis kiriku
Järgmisel hommikul tõttasid tallinlased uurima, kas rist ja muna on ikka alles. Olid. Aga tornist tuli ikka veel suitsu ja kustutamine käis täie hooga. “Kiriku eeskoda ujub üleni vees, sest kogu aja sajab alla tihedalt vihma torniluugist. Jäme voolik juhib vee luugi kaudu üles tornijalani.”
Päev kulus ja kätte jõudis juba õhtu, ent võitlus tulega polnud lõppenud. Vastupidi, oht näis hoopis suurenevat. “Tugev suits ähvardab vägisi matta hinge, kuna allalangevad ja hõõguvad söed tahavad vägisi põletada riideid. Presentriietuses tuletõrjuja juhib veejuga ülespoole torni masti suunas, kuid avaus on liig väike selleks, et vesi pääseks ligemale tulepesale. Palgid on siin risti-rästi. Ainult käevarrejämedune avaus on palkide vahel.”
Nii põleski torn edasi, vee pumpamine hoidis tuld vaid kontrolli all. Siis aga tuli abi sealt, kust seda oodata ei osatud – provintsiaalmuuseumist, kus asus kirikutorni täpne puumakett ühes kõigi selle tugi- ja sidepalkidega. Tänu maketile selgus, et keskelt ei pääsegi veejuga tulepesani muna all, vaid hoopis torni kattepleki äärt mööda. Et veejuga ei pihustuks, toodi gaasivabrikust pikk metalltoru ja lükati palkide vahelt läbi. Selle külge ühendati voolik ja peagi oli näha, kuidas ristimuna alt paiskusid välja veejoad.
Kella viie paiku kolmapäeva hommikul nähti Oleviste tornist viimast suitsu. Punane kukk oli seekord võidetud. Kahjutule puhkemise põhjusi uurides selgus, et torni piksekaitsed olid kõigiti korras. Ent pikne põlgas ära talle ettenähtud tee – tungis hoopis vasest risti ja selle tugilati kaudu tornimasti ning süütas selle.
Pikse pahateod Oleviste kirikusVälk on aegade jooksul Oleviste kiriku torni tabanud vähemalt kümmekond korda. Neist kolmel on kirik ka põlema läinud.
■1625 – ööl vastu 29. juunit süütas äike Oleviste torni ja peagi oli leekides kogu kirik. Kuumuses sulasid ka kellad. Maha põles ka enam kui 40 ümbruskonna maja. Kahjutulele aitas piiri panna tugev vihmasadu. Linlaste ühiste jõupingutustega taastati kirik kolme aastaga, torni kordategemiseks aga kulus veerand sajandit.
■1820 – ööl vastu 16. juunit süütas äike Oleviste torni taas. Kustutajate saamatuse tõttu põles kirik seekord maani maha, püsti jäid vaid tulekindlad võlvid ja sambad. Seegi kord hävis ka mitu lähedalolevat maja. Kiriku ülesehitamiseks kulus 20 aastat ja see sündis suuresti Vene tsaari Nikolai I toetusele. Tsaar käis ka kaks korda ise ehitustöid üle vaatamas.
■1931 – 27. juuli õhtupoolikul süütas pikne Oleviste torni kolmandat korda. Tänu suurtele pingutustele suudeti seekord ulatusliku kahjutule puhkemine ära hoida.
Pekka Erelt
Vaid müürid püsti: Oleviste kirik pärast välgutabamusest juunis 1820 põhjustatud tulekahjut. 19. sajandi gravüür. (Foto: Eesti Filmiarhiiv)
Piksejumal Taara välgunooled on aja jooksul korduvalt tabanud ja põletanud Oleviste kirikut.
Äikese välkumine suvise Tallinna kohal pole harv nähtus. Ent juuli lõpul 1931 Oleviste kiriku torni põlema süüdanud pikne jäi inimestele kauaks meelde. Kahjutule kustutamiseks kulus ligi kolm ööpäeva, sest ükski veejuga ei ulatunud maast 120 meetri kõrgusele. Kirikutest ongi just Oleviste olnud pikse “lemmik”, 1931. aasta tulekahju polnud seal kaugeltki esimene.
Raksatus vanalinna kohal
1931. aasta juulikuu 27. päeva pärastlõunaks oli ilmajaam ennustanud Tallinna välku ja müristamist koos tugeva vihmavalinguga. Nii läkski. Ähvardav mürin kostis esmalt kaugemalt, ent kella poole viie paiku algas möll juba pealinna kohal. Kõuemürin oli kõrvulukustav.
“Kümme minutit enne kella 5 kõlas südalinnas kohutavalt suur pikseraksatus, mis kajas mitmekordselt Tallinna kitsais tänavais,” kirjeldas Päevaleht. Välk lõi sisse! Aga kuhu? See mõte käis paljudel linlastel peast läbi, aga näha ei olnud midagi. Ainult veelgi tugevam vihmahoog peksis katuseid ja tänavakive.
Kell lõi pool kuus, kui kaitseministeeriumi viiendal korrusel asunud raadiojaama sõdurid märkasid Oleviste kiriku torni luukidest väljaimmitsevat suitsu. Veerand tundi hiljem alarmeeriti tuletõrjet ja politseid. Pritsimehed saabusid kahe minuti pärast. Kohale rutanud köster avas kiriku uksed ja kustutajad jooksid üles torni.
“Puust torni ülemises osas tuli vastu paks suitsupilv. Seepärast tuli tarvitusele võtta gaasimaskid. Kuid päris tulepesa lähedusse ei pääsetud, sest see asus sarnases kitsas kohas, kuhu ligipääs on täiesti võimatu. See on tornimunast umbes 6½ meetrit allpool.”
Millal rist alla kukub?
Olukord oli hull. Tuletõrje mootorpritsid ei suutnud paisata veejuga põleva torni tippu. 22 meetrit jäi puudu. Ja treppe mööda veepangede kandmine võttis kiiresti võhmale – ikkagi üle 200 astme. Õnneks märkasid kustutajad kiriku sissekäigu kohal kõrges laes kellade ülesvinnamise avaust. Sealtkaudu vinnati nüüd nööride abil üles tornijala juurde veepanged. Torni sisemusse aga moodustati elav kett sõduritest, kes andsid pangesid kõrgemale edasi. Ent sellestki jäi väheks, sest endiselt ei suudetud vett otse tulepessa toimetada.
Lõpuks tuli keegi päästvale mõttele. Kellade avause kaudu tõsteti üles tornijala juurde väike mootorprits. Sinnasamasse paigutati ka presendist veereservuaar, kuhu suur mootorprits andis alt vee. Väike prits aga pumpas selle edasi kõrgemale torni.
Väljas samal ajal suisa kihas, tänavad olid rahvast tungil. Kuid varsti tehti lähiümbrus uudistajatest tühjaks, sest tornitipust tuli ootamatu teade: risti ja muna ootab peatselt allalangemine. “Muna hoidvat ülal ainult üks männipuust palk, mis olevat tublisti läbi põlenud ning seepärast suutvat vaevu hoida paarikümnepuudalist kirikumuna.” Rahvas ootas seda hetke kuni keskööni. Kaelad vahiti valusaks. Ristile ja kuldsele munale olid suunatud sajad kiikrid. See hirm aga osutus ennatlikuks, sest muna hoidis ülal siiski tugev raudlatt.
Muuseumieksponaat päästis kiriku
Järgmisel hommikul tõttasid tallinlased uurima, kas rist ja muna on ikka alles. Olid. Aga tornist tuli ikka veel suitsu ja kustutamine käis täie hooga. “Kiriku eeskoda ujub üleni vees, sest kogu aja sajab alla tihedalt vihma torniluugist. Jäme voolik juhib vee luugi kaudu üles tornijalani.”
Päev kulus ja kätte jõudis juba õhtu, ent võitlus tulega polnud lõppenud. Vastupidi, oht näis hoopis suurenevat. “Tugev suits ähvardab vägisi matta hinge, kuna allalangevad ja hõõguvad söed tahavad vägisi põletada riideid. Presentriietuses tuletõrjuja juhib veejuga ülespoole torni masti suunas, kuid avaus on liig väike selleks, et vesi pääseks ligemale tulepesale. Palgid on siin risti-rästi. Ainult käevarrejämedune avaus on palkide vahel.”
Nii põleski torn edasi, vee pumpamine hoidis tuld vaid kontrolli all. Siis aga tuli abi sealt, kust seda oodata ei osatud – provintsiaalmuuseumist, kus asus kirikutorni täpne puumakett ühes kõigi selle tugi- ja sidepalkidega. Tänu maketile selgus, et keskelt ei pääsegi veejuga tulepesani muna all, vaid hoopis torni kattepleki äärt mööda. Et veejuga ei pihustuks, toodi gaasivabrikust pikk metalltoru ja lükati palkide vahelt läbi. Selle külge ühendati voolik ja peagi oli näha, kuidas ristimuna alt paiskusid välja veejoad.
Kella viie paiku kolmapäeva hommikul nähti Oleviste tornist viimast suitsu. Punane kukk oli seekord võidetud. Kahjutule puhkemise põhjusi uurides selgus, et torni piksekaitsed olid kõigiti korras. Ent pikne põlgas ära talle ettenähtud tee – tungis hoopis vasest risti ja selle tugilati kaudu tornimasti ning süütas selle.
Pikse pahateod Oleviste kirikusVälk on aegade jooksul Oleviste kiriku torni tabanud vähemalt kümmekond korda. Neist kolmel on kirik ka põlema läinud.
■1625 – ööl vastu 29. juunit süütas äike Oleviste torni ja peagi oli leekides kogu kirik. Kuumuses sulasid ka kellad. Maha põles ka enam kui 40 ümbruskonna maja. Kahjutulele aitas piiri panna tugev vihmasadu. Linlaste ühiste jõupingutustega taastati kirik kolme aastaga, torni kordategemiseks aga kulus veerand sajandit.
■1820 – ööl vastu 16. juunit süütas äike Oleviste torni taas. Kustutajate saamatuse tõttu põles kirik seekord maani maha, püsti jäid vaid tulekindlad võlvid ja sambad. Seegi kord hävis ka mitu lähedalolevat maja. Kiriku ülesehitamiseks kulus 20 aastat ja see sündis suuresti Vene tsaari Nikolai I toetusele. Tsaar käis ka kaks korda ise ehitustöid üle vaatamas.
■1931 – 27. juuli õhtupoolikul süütas pikne Oleviste torni kolmandat korda. Tänu suurtele pingutustele suudeti seekord ulatusliku kahjutule puhkemine ära hoida.
Luubi all: Jõe ületamine parvega Eestis
Sada aastat vana tava
www.opleht.ee
24.08.2012
Veel sajand tagasi olid paljud teedega
ristuvad sildadeta jõed maanteedel liikujatele tõsiseks takistuseks.
Sillaehitus oli kulukas ja aeganõudev, seetõttu olid Liivimaa jõgedest vaid
vähestel püsisillad. Jõgesid ületati enamasti koolmekohtades. 1930. aastate
alguseni polnud Emajõel Tartust kuni Peipsini ühtegi silda, jõge ületati
parvedel.
19. sajandi viimasel aastakümnel oli Kavastu mõisnikuks edumeelne parun Werner Wulff, kelle eestvõttel pandi koduküla juures 1899. a kohalike liha- ja piimatootjate meeleheaks üle Emajõe käima parv, mis ümbruskonna eluolu märgatavalt lihtsustas. Parvega oli jõge tollal siiski üsna ohtlik ületada, mõnikord riskiti nii enda kui ka hobuste eluga.
1983. a katkes siinse parve üleveokett, parv ise kadus allavoolu ning hooratas vajus jõevoogudesse.
1999. a taaselustati sajandivanune traditsioon Luunja valla ja AS Giga koostöös. Originaalhooratas tõsteti jõepõhjast üles ja pandi taas tööle.
* * *
Parve viib üle jõe metallkett, mille otsad on kalda külge kinnitatud. Parvemees väntab hooratast, mis parve mööda ketti edasi sikutab.
Piduriks on parvel poolemeetrine roigas – kui see hooratta vahelt läbi pista, ei liigu parv kuhugi.
Sadamas kinnitatakse parv randumissilla külge kahe keti ja priskete puupunnidega.
Kõige suurem matemaatika on parvemehe jaoks see, kummal kaldal järgmist autot oodata. Enamasti saabub uus ülevedamist vajav auto ikka teisele kaldale, mitte sinna, kus seda oodatakse.
Navigatsioonihooaja algus ja lõpp sõltuvad peamiselt jääoludest ning võivad aastate lõikes erineda.
Allikas: Luunja valla koduleht
19. sajandi viimasel aastakümnel oli Kavastu mõisnikuks edumeelne parun Werner Wulff, kelle eestvõttel pandi koduküla juures 1899. a kohalike liha- ja piimatootjate meeleheaks üle Emajõe käima parv, mis ümbruskonna eluolu märgatavalt lihtsustas. Parvega oli jõge tollal siiski üsna ohtlik ületada, mõnikord riskiti nii enda kui ka hobuste eluga.
1983. a katkes siinse parve üleveokett, parv ise kadus allavoolu ning hooratas vajus jõevoogudesse.
1999. a taaselustati sajandivanune traditsioon Luunja valla ja AS Giga koostöös. Originaalhooratas tõsteti jõepõhjast üles ja pandi taas tööle.
* * *
Parve viib üle jõe metallkett, mille otsad on kalda külge kinnitatud. Parvemees väntab hooratast, mis parve mööda ketti edasi sikutab.
Piduriks on parvel poolemeetrine roigas – kui see hooratta vahelt läbi pista, ei liigu parv kuhugi.
Sadamas kinnitatakse parv randumissilla külge kahe keti ja priskete puupunnidega.
Kõige suurem matemaatika on parvemehe jaoks see, kummal kaldal järgmist autot oodata. Enamasti saabub uus ülevedamist vajav auto ikka teisele kaldale, mitte sinna, kus seda oodatakse.
Navigatsioonihooaja algus ja lõpp sõltuvad peamiselt jääoludest ning võivad aastate lõikes erineda.
Allikas: Luunja valla koduleht
Postimees 03.01.1933
Kavastu parvest
ülesaamise asjus on nurin tekkinud. Öösel tuleb palju oodata, kuna parvepoisile ei ole võimaldatud parve juures elamist. Samuti puuduvad arutihti
öötuled.
Vati parv
Varem olnud Vati kõrtsi juures Päärdu jõel
Silla-Poti maanteel ülesõiduks parv. Vigala majoraatmõisate omanik, rahva
hulgas „pimeda parunina“ tuntud Bernhard von Uexküll, käinud tihti Jädivere
mõisas aega veetmas. Kord kojusõidul olnud mõisahärra eriti kuraasis ja kui
neljahobusetõld mürinal parvele tormanud, ei pidanud kaitsepuud hoogu kinni
ning kogu ekipaaž olnudki jões. Kõrtsilised kuulnud appihüüdeid ja tõmmanud
hobuse koos tõllaga veest välja. Mõisahärra lubanud seejärel parve asemele kõva
silla ehitada. ( Vati sild )
Parv Võhandul
Postimees 11.01.1936
Parv Võhandul. Räpina piirkonna teemeistri
korraldusel avati uuesti liiklemine Võõpsu alevi ja Võõpsu küla vahelisel
Võhandu jõe ülesõidukohal parvega, kuna viimaste kestvate sulailmade tõttu oli
jää muutunud niivõrd rabedaks, et ülesõit Võhandust jääd mööda oli tõesti suur
julgustükk. Mootorsõidukid olid seni sunnitud kasutama palju halvemat ühendust
Tartu ja Petseri vahel üle Rahumäe-Orava.
Elva jõe parv
Postimees 26.07.1933
Peedu-Elva ühendustee kavatsusel. Kuna Peedu
ja Elva vahel on elav läbikäimine, eriti suvel, siis on võetud asjaomastes
ringkondades kõne alla Elva-Peedu vahelise ühendustee loomine, ja just
sõidukitele. Praegune tee, mis läheb raudtee äärt mööda, on vilets ega saa seal
sõidukitega üldse liikuda. Arvatavasti tuleb ehitamisele Elva jõele parv. Kavatsetav tee läheks praeguse teesihiga
ühte.
Omedu parv
Postimees 23.10.1935
Omedu küla kohal Peipsisse suubuval Kääpa
jõel, mis kohapeal kannab Omedu jõe nime, pole ülekäigu kohal senini silda,
kuna reisijaid parvega üle toimetatakse, ehkki jõgi asub 1. kl. maanteel. Et
aga tihtipeale väike parv ei suuda küllalt korralikult kõiki soovijaid üle viia
ja suuremaid autosid üldse ei kanna, ning, et parvel on sageli õnnetusi
juhtunud, siis on see ümbruskonnas pahameelt tekitanud ja alalised parve
kasutajad kodanikud saatsid teedeministeeriumisse märgukirja, kus palutakse
silla ehitamist ülesõodu kohta. Oma nõudmist põhejendavad nad ülaltoodud
asjaoludega.
Luunja parv
Postimees 20.11.1926
Kas Luunja Parv on igavene?
Silla ehitamise ja jõesängi muutmise
kavatsused.
Luunja parv Tartu külje all on tähtsaks
läbikäiguteeks jõukale maakohale. Kuid kevadel ja sagedasti ka sügisel suurvee
ajal muutub parv ülepääsmatuks. Samuti ei või parv järjest kasvava liikumise
juures igavesti rahuldada nõudeid. Kui rohkem rahvast liikvel, näiteks
laadapäevad Tartus jne. Tuleb hobusemeestel tundide viisi oodata sabas oma
järjekorda – parv suudab ainult mõne üksiku hobuse korraga peale võtta.
Maakonnavalitsuse teede osakonnas on seda sündmust arutatud ja arvamusele
jõutud, et silla ehitamine Luunja parve asemele varem ehk hiljem tõsiselt
päevakorrale tulbe võtta. Kuid emajõgi parve kohal on kaunis lai ja veevool
küllalt tugev. Puusilda ei maksaks sinna üldse ehitada vaid ehitus peaks olema
raud ehk raudbetoon. Teatavasti sünnitab Emajõgi Luunja parve kohal sügava
kääru, mille keskele jääb praegune kõrtsihoone. Sellepärast on kavatsus ehitada
uus sild tähendatud hoone taha, kuivale maale ja kui tee valmis, juhtida jõgi
kanali kaudu silla alt läbi. Igatahes ei võiks kanali kaevamine nõuda suuremaid
kulusid, kui aluste kinnitmaine voolavas jões. Pealegi kibub jõgi suurvee ajal
alati üleval täheldatud teed minema ja ongi juba maad uhtunud. Kunas võimalused
avanevad Luunja silla ehitamiseks kindlamal kujul kõnelda, on muidugi puht
majandusline küsimus.
Postimees 11.02.1932
Luunja saab moodsa silla. Esialgu pannakse
käima mootorparv. Teatavasti on juba
kauemat aega kõne all olnud Luunja parve
asemele uue ajakohase silla ehitamise küsimus. Praegune parv on vana ja ülekäimine seotud teatud
hädaohuga. Seni on uue silla ehitamine viibinud raha puudumise tõttu.
Teedeminister tegi aga nüüd Tartu maavalitsusele ja veeteedevalitsusele
ülesandeks, asuda eeltööde tegemisele Luunja parve
asemel silla ehitamiseks. Et aga sel aastal krediitide puudumisel silla
ehitamisega algust ei saa teha, siis pannakse käima uus mootorparv, mis on suurema kandejõuga.
Mäksa parv
Postimees 09.10.1926
Parv Mäksal. 27 a. tagasi viis tolleaegne mõisnik v. Essen Mäksa mõisa alt
üle Emajõe käiva parve ära Kavastu.
Ta ei sallinud mõisa õuest läbikäimist, hoolimata sellest, et parve ümbruskonna elanikud alatiseks
ülekäiguks vajasid. Aastat kolm tagasi palusid kohalikud elanikud
maakonnavalitsust Mäksale parve
avada. Nüüd on ehitusega nii kaugele jõutud, et uus parv
valmis ja ülekäik avatud.
Linnu parv
Postimees 21.02.1932
Palupõhja külale liiklemisvõimalust. Kavilda
valla luhatee nõuab korraldamist, iseäranis see, mis viib Linnu parveni. See tee on ühtlasi väljapääsuks
Palupõhja külale, kes Emajõe tagant kuidagi maisale maale ei pääse. Tee tuleks
kolmanda klassi teede hulka üles võtta ja Palupõhja meeste teha anda, kes
sarnase korraldusega heameelega nõus oleksid. Praegu antakse Palupõhja meestele
teise klassi teed sillutada, kuhu nad juure ei pääse Emajõe tagant muidu, kui
peavad hobused läbi jõe ujutama ja vankrid paatides üle tooma, kust neil pehmel
heinamaal ainult kuival ajal võimalik Puhja tulla. Kavilda volikogu peab siin
parandust tooma.
Lääniste parv
Postimees 10.04.1932
Kastre-Võnnu laat. Kevadine Kastre-Võnnu laat
oli väiksem sügislaadast pakkumise ja nõudmise poolest. Sest halb tee ja
Läänistest üle parve saamine jää
mineku pärast takistas inimesi laadale ilmumast. Kariloomi oli laadal näha
vähe. Makseti 15 kuni 45 krooni. Häid kariloomi polnud üldse näha. Väiksed,
kolme kuni kuue nädalased põrsad maksid 175 sendist - 3 kroonini.
Plüssa parv
Postimees 08.05.1932
Inimesed silla taga. Umbes 8 km Narvast viib
üle Plüssa jõe kaunis vana puusild. Teiselpool silda asuvad suured vene kalurikülad,
piirivalve jne. Neil päevil sai teatavaks, et sild on täiesti hädaohtlik
liikumiseks ja kui maavalitsuse komisjon kohale sõitis, sulges ta silla
silmapilkselt. Nii sattusid paljuv väljapääsmatusse olukorda, näiteks jäi ühelt
poolt silla taha palju neid, kes olid sõitnud Narva, teiselt poolt aga ei
pääsenud Narva poole need, kes olid sõitnud maalt, nende hulgas ka piirivalve.
Maavalitsuse äkiline samm tekitab väga palju nurinat, sest oli
juba ammu varem teada, et sild on hädaohtlikus seisukorras, ja juunikuul
kavatseti sellele ehitada liikuv parv.
Nüüd aga suleti sild silmapilkselt ja ühendus sünnib ainult paatidega inimeste
veoks.
Postimees 15.09.1932
Plüssa jõele asetatakse parv. Kuna Plüssa jõe sild on juba niivõrd
lagunenud, et ta ei kanna peal isegi enam raskemat koormat, siis otsustati sild
lammutada ning tema
asemele ehitada suurem parv. Praegu on parve
ehitamine Narva jõe ülemjooksul käimas.
Kaagvere parv
Postimees 09.10.1930
Kaagvere sild lahtikäivaks. Kuna mitmelt poolt
on soovi avaldatud, et Kaagvere parve
asemele ehitada kavatsetav sild saaks keskelt lahti käiv, sest muidu muutub
puuvedu suuremate lotjadega raskeks ja kulukaks, silla juures tuleks laadung
vahematele lotjadele ümber asetada. Linnavalitsus esitas sellekohase teadaande
teedeministeeriumile, kust saabus nüüd vastus, et nõupidamisele silla suhtes
kutsutakse ka linnavalitsuse esindaja. Näib tõenäolik, et avaldatud soov leiab
täitmist.
Ulila parv
Postimees 01.11.1926
Ulila vald ehitab parve
Emajõele talvetee kohale. Ulila vald on maakonnavalitsusele ette pannud lubada
ehitada parve Emajõele talve tee
kohale Ulilas. Maakonnavalitsus on ettepanekuga nõus, kui vald parve korras hoiab ilma toetusteta
maakonnavalitsuse poolt. Maakond annab vallale parve
ehitamiseks kolm osa endisest Ulila jõe ujuvsillast.
Kui koolimehed jõudsid kroonikatesse
www.opleht.ee 07.09.2012
Autor: Karl Kello
Kasvatusteaduslike
tööde riikliku konkursi 2012. a preemia eesti keeles publitseeritud
teadustöö kategoorias kuulub ajaloodoktor Aivar Põldveele artikli „Viis
aabitsat ja Forseliuse õppeviis” eest (kogumikus „Lugemise kunst”,
koostanud Piret Lotman, Tallinn 2011). Eelmisel aastal läks sama preemia
Eesti kooliajaloo teise köite, põhjaliku ja kauaks kestma jääva teose
autoritele. Põldvee sõnul on tänuväärne, et kasvatusteadustes (kuivõrd
tema artikli keskne probleem on õppeviis, on tegu selgelt
kasvatusteaduse ajalooga) antakse eestikeelse töö preemia, sest ega
selliste eestikeelsete teadustööde publitseerimiseks palju võimalusi
ole. Pole meil ju enam ka haridust suure tähega, s.o ajakirja Haridus,
kus Põldvee oli viljakas autor.
Ohtlik lugemisoskus
Aivar Põldvee aabitsaartikkel on kirja pandud haaravalt nagu kriminull ja algab intrigeeriva sissejuhatusega: nimelt toob Kuramaa piiskop Paul Einhorn aastal 1649 ära kohalike sakslaste arvamuse, et kui mittesakslased peaksid „kooli pääsema ja vabadeks inimesteks saama ning jõudma nii kaugele, et nad selle maa kroonikaid ja ajalugu lugeda ning mõista suudaksid, ja peaksid neist teada saama, et nad iidsetest aegadest seda maad valdasid ja selle isandad olid, enne kui sakslased selle ära võtsid, nad sulase- ja orjapõlve sundisid, suure toorusega kohtlesid jne, peaksid nad kõigest väest püüdma, kuidas säherdusest sulasepõlvest vabaneda ja oma maa endine olukord kätte võita. Ja pole kahtlust, et nad siis kogu maal salaja salkadeks kogunevad, mässu tõstavad ja sakslased halastamatu mõrvamise ja tapmisega maalt minema kihutavad”.
Kroonik Christian Kelch aga kirjutab juba 1695. a, et Rootsi kuningas andis „kõrge korralduse asutada mittesaksa koolid, mida poliitilistel põhjustel siin varemalt ei tahetud sallida ja millega natukese aja eest oli mitmes paigas Eestimaal teinud algust üks studiosus juris Bengt Gottfried Forselius ja andnud ühe üpris labusa meetodi abil lühikese ajaga hädavajaliku lugemisoskuse mitmele sajale noorele ja tavalisele inimesele”. Kas on veel kohalikke koolimehi, kelle õppemeetod on jõudnud nii soliidse kroonika lehekülgedele?
Forseliuse aabitsad
Aabitsa tähendust kahe maailma, suulise ja kirjaliku kultuuri maailma piiri peal on raske üle hinnata. Forseliuse aabits pani aluse mitte ainult eesti rahva lugemisoskusele, vaid ka uuele kirjaviisile, kinnitab Põldvee. Esimene teadaolev eestikeelne aabits trükiti Tallinnas oletatavalt 1641. aastal, arvatavasti 1685 ilmus Forseliuse Tallinna-keelne aabits, esialgsete ortograafiamuutustega (ortograafiameetodid kasvasid välja õpetamise käigus ilmnenud praktilistest vajadustest). Vanim säilinud Forseliuse Tallinna-keelne aabits on pärit aastast 1694, vanim säilinud Tartu-keelne aabits aastast 1698.
Ühe rahva esimene aabits on ülimalt oluline kultuuritähis. Fragmentidena eri aegadel leitud soomlaste esimene aabits, Agricola „ABC-kiria” (1543) on mitu korda publitseeritud, tema kohta on avaldatud põhjalikke käsitlusi. Agricola kui soome kirjakeele rajaja on jäädvustatud postmarkidel, talle on püstitatud ausammas. Lätis vermiti mõni aasta tagasi meenemünt vanima säilinud aabitsa pildiga.
Kauavaieldud köiteprobleem
Tänu juba tollal sisse viidud sundeksemplarisüsteemile on Forseliuse aabitsate terviklikud eksemplarid säilinud Lundi ülikooli raamatukogus (ja veel kaks eksemplari Kopenhaagenis kuninglikus raamatukogus). Üks faksiimile on neist ka välja antud, aga see on õnnetul kombel meelevaldselt ümber tehtud, ütleb Põldvee. Kindlasti oleks tarvis uut, kommenteeritud faksiimileväljaannet.
Aivar Põldvee: „Kopenhaageni aabitsad on nimelt niimoodi köidetud, et üks aabits on köidetud teise aabitsa esimese lehekülje järele. Fotokoopiate järgi, mis olid Eestis kasutada, polnud võimalik kindlaks teha, kus üks aabits algab ja teine lõpeb. Umbes kakskümmend aastat tagasi, tutvunud kõige varasemate säilinud aabitsatega, sai selgeks, milles varasemad uurijad eksivad, aga ma ei osanud vastata küsimusele, miks need konkreetsed aabitsad on just sellised. Kuid esitades uusi küsimusi, on võimalik saada ka uusi vastuseid, tekivad uued seosed. Keeleteadusliku analüüsiga lähenedes aabitsad järsku justkui avasid ennast. Oluline ongi interdistsiplinaarsus – raamatuteaduslik, keeleteaduslik, pedagoogiline aspekt. Et lugemaõppimise probleemid on universaalsed, leiab võrdlusmaterjali lisaks Saksamaale ja Rootsile tervest tollasest Euroopast. Minu jaoks mõjusid üllatuslikult varased ingliskeelsed aabitsad ja keeleteaduslikud vaidlused Inglismaal. Neil oli samuti vaja teha ebareeglipärane raskesti omastatav ortograafia reeglipärasemaks ja lastele paremini õpitavaks. See ei õnnestunud 16. sajandil ja probleem on ingliskeelsetes maades terav tänapäevani.”
Mõmisev veerimine
Forseliuse õppeviis ei olnud iseenesest originaalne, tõdeb Põldvee, nii õpetas Bengt Gottfriedi lugema tema koduõpetaja. Tolleaegsetes dokumentides on mainitud, et Forseliuse õpetus kõlavat nagu mingi mõmisev veerimine.
See fraas viitab häälikumeetodile – nn mõmisev veerimine oli Saksamaal 16. sajandil laialdaselt levinud. Põhimõte selles, et laps ei pea lugema mitte tähenimesid, vaid tähtede hääli, häälikuid (s.o ke, le, me, ne jne, nagu Forseliuse Tallinna-keelses aabitsas). Lugedes kokku tähenimesid, tekib sõnasse rohkem silpe, kui neid tegelikult on, ja lugemine on selle võrra keeruline ning ebaloogiline. Mõmiseva veerimise algus ulatub tagasi luteriaegse pedagoogi Valentin Ickelsamerini, kes avaldas ka esimese saksa keele grammatika. 1534. a illustreeritud saksa aabitsas ei osuta karu ja lehma piltide juures olevad tähed mitte sõna algustähele, nagu võiks eeldada, vaid karu ja lehma häälele: m-täht karu juures tähendab mõmisemist; n-täht lehma juures, et lehmad inisevad. Kuigi häälikumeetod töötas väga hästi ja sel oli palju järgijaid, vajus see mõne aja pärast unustusse. Nii võisidki Forseliuse oponendid Eestimaa konsistooriumist öelda, et tegemist on vana saksa meetodiga, mis lükati tagasi.
Aivar Põldvee toob veel ühe üllatava ja intrigeeriva paralleeli Prantsusmaalt: keeleteaduse ajaloo jaoks äärmiselt olulise teose, aastal 1660 ilmunud Port-Royali grammatika ühes peatükis pakutakse välja uus ja universaalne meetod lugema õppimiseks kõigis keeltes. Seal on kirjas, et kuivõrd konsonantide hääldus on keeruline, tuleb neile lisada tumm e-täht ja nimetada kõiki konsonante ühtemoodi, mitte näiteks kaa ja ell ja emm, vaid ke, le, me. Tumm e justkui neelatakse alla ja järele jääb konsonandi õige hääl. Forselius kasutas seega nii õpetuses kui ka aabitsas sama meetodit, mida pakkus välja Port-Royali grammatika.
Aivar Põldvee: „Et talulapsed kiiremini ja kergemini lugema õpiksid, tuli kirjakeel teha lihtsamaks ja suupärasemaks. Ortograafia varasem versioon oli koostatud saksa pastorite jaoks, põhimõtteliselt võõramaalastele ja nende keeleloogika järgi. Lihtsustatud kirjaviisi printsiibist lähtus ka tähestiku lühendamine, eesti häälduse jaoks tarbetud võõrtähed ja samuti suurtähed sai välja jätta. Forseliuse aabits algab täiesti ebatraditsiooniliselt konsonantidega. Esilehel on seitseteist tähte, ainult väiketähed, alguses konsonandid ja seejärel vokaalid. Konsonantide paigutamine enne vokaale on unikaalne. Samasugune tähestiku esitus on Johann Hornungi grammatikas (1693) ja Hornungi grammatika ei ole iseenesest midagi muud kui Forseliuse aabitsas alustatud keelereformi edasiarendus ja teaduslikum kirjeldus.”
Õpetajast õpetlaseks
Ka Aivar Põldvee ise on kujunenud õpetajast õpetlaseks. Ülikooli ajal kirjutas ta diplomitöö, mis omakorda kasvas välja kursusetöödest Keila kihelkonna kohta Rootsi ajal. Nii sattus ta materjalide juurde, millega on oma sõnul tegelnud osalt isegi praeguseni. Üks Keila kirikuõpetajaid oli Forseliuse peamisi oponente. Neid materjale lugedes avanes tollase vaidluse teine pool, mida ei olnud keegi põhjalikult uurinud, ja neis kajastus ka selliseid andmeid, mida varasemates uurimustes ei kohanud.
Aivar Põldvee lõpetas ülikooli 1985. aastal. Ühiskonnas hakkasid toimuma muutused, pead tõstis muinsuskaitseliikumine. Tartust saadud impulssidega läks ta Keila kooli, oma kodukooli õpetajaks: „Oli tunda, kuidas noortes tärkas ajaloohuvi. Sel ajal oli väga hea olla ajalooõpetaja. Õpilased olid ajaloost tõsiselt huvitatud ja isegi tänulikud. Noor-Tartu liikumise üks aktsioone oli vanade kalmistute korrastamine. Raiusime Keilas samamoodi kirikaeda võsast puhtaks, õpilased lõid väga hea meelega kaasa. Noore ajalooõpetajana võtsin ühendust arheoloog Mati Mandeliga. Harju rajoon oli ainukene rajoon tollases Eesti NSV-s, kus puudus oma muuseum. Esitasime rajoonivõimudele ettepaneku rajada Harjumaa muuseum Keilasse. Meie ümber tekkinud ärksate kohalike ajaloohuviliste inimeste seltskonnast kujunes kodu-uurimisring, millest kasvas ühtlasi välja Keila muinsuskaitse selts, tulevase Eesti muinsuskaitse seltsi üks asutajaid.”
Autor: Karl Kello
|
Ohtlik lugemisoskus
Aivar Põldvee aabitsaartikkel on kirja pandud haaravalt nagu kriminull ja algab intrigeeriva sissejuhatusega: nimelt toob Kuramaa piiskop Paul Einhorn aastal 1649 ära kohalike sakslaste arvamuse, et kui mittesakslased peaksid „kooli pääsema ja vabadeks inimesteks saama ning jõudma nii kaugele, et nad selle maa kroonikaid ja ajalugu lugeda ning mõista suudaksid, ja peaksid neist teada saama, et nad iidsetest aegadest seda maad valdasid ja selle isandad olid, enne kui sakslased selle ära võtsid, nad sulase- ja orjapõlve sundisid, suure toorusega kohtlesid jne, peaksid nad kõigest väest püüdma, kuidas säherdusest sulasepõlvest vabaneda ja oma maa endine olukord kätte võita. Ja pole kahtlust, et nad siis kogu maal salaja salkadeks kogunevad, mässu tõstavad ja sakslased halastamatu mõrvamise ja tapmisega maalt minema kihutavad”.
Kroonik Christian Kelch aga kirjutab juba 1695. a, et Rootsi kuningas andis „kõrge korralduse asutada mittesaksa koolid, mida poliitilistel põhjustel siin varemalt ei tahetud sallida ja millega natukese aja eest oli mitmes paigas Eestimaal teinud algust üks studiosus juris Bengt Gottfried Forselius ja andnud ühe üpris labusa meetodi abil lühikese ajaga hädavajaliku lugemisoskuse mitmele sajale noorele ja tavalisele inimesele”. Kas on veel kohalikke koolimehi, kelle õppemeetod on jõudnud nii soliidse kroonika lehekülgedele?
Forseliuse aabitsad
Aabitsa tähendust kahe maailma, suulise ja kirjaliku kultuuri maailma piiri peal on raske üle hinnata. Forseliuse aabits pani aluse mitte ainult eesti rahva lugemisoskusele, vaid ka uuele kirjaviisile, kinnitab Põldvee. Esimene teadaolev eestikeelne aabits trükiti Tallinnas oletatavalt 1641. aastal, arvatavasti 1685 ilmus Forseliuse Tallinna-keelne aabits, esialgsete ortograafiamuutustega (ortograafiameetodid kasvasid välja õpetamise käigus ilmnenud praktilistest vajadustest). Vanim säilinud Forseliuse Tallinna-keelne aabits on pärit aastast 1694, vanim säilinud Tartu-keelne aabits aastast 1698.
Ühe rahva esimene aabits on ülimalt oluline kultuuritähis. Fragmentidena eri aegadel leitud soomlaste esimene aabits, Agricola „ABC-kiria” (1543) on mitu korda publitseeritud, tema kohta on avaldatud põhjalikke käsitlusi. Agricola kui soome kirjakeele rajaja on jäädvustatud postmarkidel, talle on püstitatud ausammas. Lätis vermiti mõni aasta tagasi meenemünt vanima säilinud aabitsa pildiga.
Kauavaieldud köiteprobleem
Tänu juba tollal sisse viidud sundeksemplarisüsteemile on Forseliuse aabitsate terviklikud eksemplarid säilinud Lundi ülikooli raamatukogus (ja veel kaks eksemplari Kopenhaagenis kuninglikus raamatukogus). Üks faksiimile on neist ka välja antud, aga see on õnnetul kombel meelevaldselt ümber tehtud, ütleb Põldvee. Kindlasti oleks tarvis uut, kommenteeritud faksiimileväljaannet.
Aivar Põldvee: „Kopenhaageni aabitsad on nimelt niimoodi köidetud, et üks aabits on köidetud teise aabitsa esimese lehekülje järele. Fotokoopiate järgi, mis olid Eestis kasutada, polnud võimalik kindlaks teha, kus üks aabits algab ja teine lõpeb. Umbes kakskümmend aastat tagasi, tutvunud kõige varasemate säilinud aabitsatega, sai selgeks, milles varasemad uurijad eksivad, aga ma ei osanud vastata küsimusele, miks need konkreetsed aabitsad on just sellised. Kuid esitades uusi küsimusi, on võimalik saada ka uusi vastuseid, tekivad uued seosed. Keeleteadusliku analüüsiga lähenedes aabitsad järsku justkui avasid ennast. Oluline ongi interdistsiplinaarsus – raamatuteaduslik, keeleteaduslik, pedagoogiline aspekt. Et lugemaõppimise probleemid on universaalsed, leiab võrdlusmaterjali lisaks Saksamaale ja Rootsile tervest tollasest Euroopast. Minu jaoks mõjusid üllatuslikult varased ingliskeelsed aabitsad ja keeleteaduslikud vaidlused Inglismaal. Neil oli samuti vaja teha ebareeglipärane raskesti omastatav ortograafia reeglipärasemaks ja lastele paremini õpitavaks. See ei õnnestunud 16. sajandil ja probleem on ingliskeelsetes maades terav tänapäevani.”
Mõmisev veerimine
Forseliuse õppeviis ei olnud iseenesest originaalne, tõdeb Põldvee, nii õpetas Bengt Gottfriedi lugema tema koduõpetaja. Tolleaegsetes dokumentides on mainitud, et Forseliuse õpetus kõlavat nagu mingi mõmisev veerimine.
See fraas viitab häälikumeetodile – nn mõmisev veerimine oli Saksamaal 16. sajandil laialdaselt levinud. Põhimõte selles, et laps ei pea lugema mitte tähenimesid, vaid tähtede hääli, häälikuid (s.o ke, le, me, ne jne, nagu Forseliuse Tallinna-keelses aabitsas). Lugedes kokku tähenimesid, tekib sõnasse rohkem silpe, kui neid tegelikult on, ja lugemine on selle võrra keeruline ning ebaloogiline. Mõmiseva veerimise algus ulatub tagasi luteriaegse pedagoogi Valentin Ickelsamerini, kes avaldas ka esimese saksa keele grammatika. 1534. a illustreeritud saksa aabitsas ei osuta karu ja lehma piltide juures olevad tähed mitte sõna algustähele, nagu võiks eeldada, vaid karu ja lehma häälele: m-täht karu juures tähendab mõmisemist; n-täht lehma juures, et lehmad inisevad. Kuigi häälikumeetod töötas väga hästi ja sel oli palju järgijaid, vajus see mõne aja pärast unustusse. Nii võisidki Forseliuse oponendid Eestimaa konsistooriumist öelda, et tegemist on vana saksa meetodiga, mis lükati tagasi.
Aivar Põldvee toob veel ühe üllatava ja intrigeeriva paralleeli Prantsusmaalt: keeleteaduse ajaloo jaoks äärmiselt olulise teose, aastal 1660 ilmunud Port-Royali grammatika ühes peatükis pakutakse välja uus ja universaalne meetod lugema õppimiseks kõigis keeltes. Seal on kirjas, et kuivõrd konsonantide hääldus on keeruline, tuleb neile lisada tumm e-täht ja nimetada kõiki konsonante ühtemoodi, mitte näiteks kaa ja ell ja emm, vaid ke, le, me. Tumm e justkui neelatakse alla ja järele jääb konsonandi õige hääl. Forselius kasutas seega nii õpetuses kui ka aabitsas sama meetodit, mida pakkus välja Port-Royali grammatika.
Aivar Põldvee: „Et talulapsed kiiremini ja kergemini lugema õpiksid, tuli kirjakeel teha lihtsamaks ja suupärasemaks. Ortograafia varasem versioon oli koostatud saksa pastorite jaoks, põhimõtteliselt võõramaalastele ja nende keeleloogika järgi. Lihtsustatud kirjaviisi printsiibist lähtus ka tähestiku lühendamine, eesti häälduse jaoks tarbetud võõrtähed ja samuti suurtähed sai välja jätta. Forseliuse aabits algab täiesti ebatraditsiooniliselt konsonantidega. Esilehel on seitseteist tähte, ainult väiketähed, alguses konsonandid ja seejärel vokaalid. Konsonantide paigutamine enne vokaale on unikaalne. Samasugune tähestiku esitus on Johann Hornungi grammatikas (1693) ja Hornungi grammatika ei ole iseenesest midagi muud kui Forseliuse aabitsas alustatud keelereformi edasiarendus ja teaduslikum kirjeldus.”
Õpetajast õpetlaseks
Ka Aivar Põldvee ise on kujunenud õpetajast õpetlaseks. Ülikooli ajal kirjutas ta diplomitöö, mis omakorda kasvas välja kursusetöödest Keila kihelkonna kohta Rootsi ajal. Nii sattus ta materjalide juurde, millega on oma sõnul tegelnud osalt isegi praeguseni. Üks Keila kirikuõpetajaid oli Forseliuse peamisi oponente. Neid materjale lugedes avanes tollase vaidluse teine pool, mida ei olnud keegi põhjalikult uurinud, ja neis kajastus ka selliseid andmeid, mida varasemates uurimustes ei kohanud.
Aivar Põldvee lõpetas ülikooli 1985. aastal. Ühiskonnas hakkasid toimuma muutused, pead tõstis muinsuskaitseliikumine. Tartust saadud impulssidega läks ta Keila kooli, oma kodukooli õpetajaks: „Oli tunda, kuidas noortes tärkas ajaloohuvi. Sel ajal oli väga hea olla ajalooõpetaja. Õpilased olid ajaloost tõsiselt huvitatud ja isegi tänulikud. Noor-Tartu liikumise üks aktsioone oli vanade kalmistute korrastamine. Raiusime Keilas samamoodi kirikaeda võsast puhtaks, õpilased lõid väga hea meelega kaasa. Noore ajalooõpetajana võtsin ühendust arheoloog Mati Mandeliga. Harju rajoon oli ainukene rajoon tollases Eesti NSV-s, kus puudus oma muuseum. Esitasime rajoonivõimudele ettepaneku rajada Harjumaa muuseum Keilasse. Meie ümber tekkinud ärksate kohalike ajaloohuviliste inimeste seltskonnast kujunes kodu-uurimisring, millest kasvas ühtlasi välja Keila muinsuskaitse selts, tulevase Eesti muinsuskaitse seltsi üks asutajaid.”
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)