tiistai 31. toukokuuta 2011

«Väike jääaeg» põhjustas viikingite lahkumise Gröönimaalt?


www.elu24.ee 31.05.2011

Viikingeid kujutav maal 19.sajandist

Foto: wikipedia.org

USA Browni ülikooli uuring näitas, et Gröönimaa kliima järsk jahenemine 12. sajandil võis põhjustada seal elanud viikingite lahkumise.

Teadlased panid pildi 12. sajandil Gröönimaal valitsenud kliimast kokku uurides endise järve ladestuskihte, millest vanimad pärinevad 5600 aasta tagant, kirjutab Yahoo News.

«Kliima muutumine mängis viikingite kadumisel Gröönimaalt tähtsat rolli. Keskmine temperatuur langes alates 1100. aastast järgneva 80 aasta jooksul neli kraadi,» selgitasid teadlased.

Varasem kliima oli pehmem ja soojem, kliima jahenedes oli teravilja ja kariloomade kasvatamine keerulisem.

Teadlastel ei ole just palju kirjalikke või arheoloogilisi andmeid, miks viikingitest uusasunikud Gröönimaa lääneosas 14. sajandi keskel ja idaosas 15. sajandi alguses oma elukohad maha jätsid.

Teadlaste sõnul ei saa välja jätta ka oletusi, et viikingitel tekkis põliselanike inuiitidega konflikt, majanduslikud probleemid ning looduskatastroofid nagu vulkaanipursked.

Keskajal tekkinud niinimetatud väike jääaeg kahandas taimekasvuks sobivat aega ning merejää takistas Gröönimaal elavaid viikingite ühenduse pidamist Taani ja Norraga.

Viikingid anastasid 879 - 920 Iirimaa, sellest sai baas Gröönimaa koloniseerimiseks.

986. aastal koloniseeris esimesena Gröönimaa edelaosa Norras sündinud Eirik Thorvaldsson, keda oma kodumaal tunti Erik Punase nime all.

«Viikingeid ootasid siis Gröönimaal ees pikad soojad suved, mis lubasid sealsed talud õitsvale järjele viia. Kuid siis äkki saabus muutus, suved muutusid lühemaks ja jahedamaks. Heina- ja viljasaak jäi neist tingimustes aina kesisemaks,» selgitasid uurijad.

Võrdluseks uuriti kliimamuutusi eelajaloolistel aegadel, kui Gröönimaal oli Saqqaqi kultuur, mis eksisteeris 4500 – 2800 aastat tagasi. Ka selle kultuuri esindajad pidid üle elama nii soojemaid kui jahedamaid perioode.

Teadlaste sõnul on 21. sajandi kliimamuutus tingitud inimtekkelistest kasvuhoonegaasidest- Soojenemise tagajärjel on hakanud Gröönimaa igijää sulama, see omakorda võib kaasa tuua maailmamere taseme tõusu.

maanantai 30. toukokuuta 2011

USA vetest tõsteti pinnale kuulsa piraadi lipulaeva ankur


www.elu24.ee 30.05.2011

Piraat Blackbeardi lipulaeva Queen Anne's Revenge ankru pinnale tõstmine

Foto: Scanpix

USAs Põhja-Carolina osariigi rannavetest leiti ja tõsteti pinnale kuulsa 18. sajandi piraadi Blackbeardi lipulaeva Queen`s Anne Revenge ankur.

Massiivne ankur kaalub rohkem kui 1000 kilogrammi, kirjutab Discovery News.

Pärast restaureerimist pannakse see ankur muuseumisse.

Piraadi lipulaev uppus 1718. aastal, viis kuud pärast seda, kui Blackbeard Briti sõdurite poolt tapeti.

USA arheoloogide kinnitusel oli piraadi laeval neli ankrut. Pinnale toodi see ankur, mida oli võimalik tuua.

Samuti jätkatakse aluse Queen`s Anne Revenge teiste väärtuslike jäänuste pinnale toomist.

Projektijuhi Marl Wilde-Ramsingi sõnul loodetakse kõik säilinud asjad kätte saada 2013. aasta lõpuks.

Blackbeard, kelle kodanikunimi oli Edward Teach või Tatch, oli USA idarannikul ja Kariibi meres tegutsenud piraatidest kuulsaim.

Suurbritannia kuningas andis Blackbeardile ta röövimised andeks ning vahepeale oli ta tavaline kaupmees.

Kuid üsna ruttu pöördus ta vanade tavade juurde tagasi ning läks koos oma endiste kaaslaste, piraatidega Lõuna-Carolinas asuvat Charlestoni piirama. Tal õnnestus linn tühjaks varastada, kuid saagiga laev sõitis Põhja-Carolinas Beauforti lähedal madalikule.

Lõpuks pani Virginia osariigi kuberner Alexander Spotswood kokku sõduritest ja meremeestest koosneva otsingurühma, et Blackbeard tabada.

22. novembril 1718. aastal see neil õnnestuski ning kuulus piraat lasi leitnant Robert Maynardi juhitud meremeestegrupi poolt maha.

Maynard riputas Blackbeardi äraraiutud pea oma laeva Jane raa külge.

Hiljuti kinno jõudnud uues filmis «Kariibi mere piraadid: võõrastel vetel» on Johnny Deppi kehastatud piraat Jack Sparrow kõrval peategelaseks ka piraat Blackbeard, keda mängib Briti näitleja Ian McShane.

Toimetas Inna-Katrin Hein

torstai 26. toukokuuta 2011

Detektoristide sära ja vari (2.)


www.meiemaa.ee 25.05.2011

Foto: Korilase päevasaak.

Samal teemal: Detektoristide sära ja vari (1.), MM. 17.05.2011 Jätkame teisipäeval alustatud sissevaadet metallidetektorismi, mille on oma harrastuseks valinud päris suur hulk inimesi erinevates riikides.

Allpool mõned allakirjutanu poolt kohati läbi huumoriprisma pakutavad liigitused, mis aitavad kodanikel ära tunda, millist tüüpi dektijaga on tegu ja mis on tema tegevuse tõenäoline eesmärk. Samas pakutud määratlused konkreetsete detektoristide osas kohati kattuvad ja segunevad.

Korilane


Kohta ei vali. Valdavalt algaja dektija oma esimese odavamat tüüpi lihtsa detektoriga. Lööb labida pinnasesse iga piiksu peale ning korjab valimatult kõike ettejuhtuvat. Enamasti on õhtuks kogutud ämbritäis mitmesugust olmerämpsu, nagu õllepurgi niblakad, pudelikorgid, hõbepaberitükid, roostes naelad jmt. Õnnelik ka siis, kui leidude hulgas on mõni kehtiv münt.
Kui seda tüüpi dektija kõik leiud ilusasti prügikasti viib, on ta omamoodi ümbruse rämpsust puhastaja. Negatiivse momendina võib tekkida rohkelt inetuid auke, kui väljalõigatud mätast ilusasti tagasi ei panda ja/või kaevatud pinnast ei tasandata.

Mündijulle


Seda tüüpi dektija on endale muretsenud juba keerulisema ja kallima detektori, millega on võimalik signaali põhjal ära määrata, millega oletatavasti on tegu. Hoiab sellistest kohtadest eemale, kus ümbrus on olmerämpsust risustatud. Eelistab otsingukohana vanu heinamaid ja põlde, kuhu aja jooksul võib olla münte pudenenud. Korjab üles ka muid huvitavaid väiksemaid esemeid, nagu nööbid, pandlad jmt. Enamasti tunneb suhteliselt hästi erinevate müntide ajalugu.

Rannanuuskur


Tegutseb enamasti liivarandades, kus otsib rannas käinute poolt liiva või (madalasse) vette kaotatud esemeid. Leidudeks enamasti kaotatud mündid, sõrmused, kellad jmt. Välismaal suuremates randades võib sellise dektija päevasaak kujuneda suuremaks kui mõne töömehe päevapalk. Seepärast valitseb seal ka tugev omavaheline armutu konkurents, sest mõnele võib see olla peamine sissetulekuallikas. Meie randades on see rohkem üks mereäärses looduses jalutamise vorme.

Militaararheoloog

Arheoloogiaga ei ole siin nimetusest hoolimata suurt pistmist, kuigi huviks on enamasti militaarajalugu. Tegutseb endistel lahingukohtadel ning üldiselt tunneb küllaltki hästi erinevate relvade osi ja lõhkekehi. Kui teised juba mainitud dektijad tegutsevad n-ö labidatera sügavusel (detektor võib mündi avastada tavaliselt kuni vaid 30 cm sügavuseni), siis militaararheoloog kaevab tihti end kaeviku või punkri põhjani, sest enamik teda huvitavaid leide asub peamiselt seal.

Just mõningad seda tüüpi detektoristid on kaevamiskohtadesse jätnud vedelema pinnasest välja tulnud lõhkekehi, millest ei ole teavitanud päästeametit. See muidugi ei tähenda, et enamik militaararheolooge oleksid vastutustundetud.

Kasu tervisele ja abi kaaskodanikele

Tervise seisukohast on hobidetektorism kindlasti parem tegevus kui kusagil suitsuses baaris alkoholi manustamine. Värske õhk ja mõõdukas füüsiline koormus ning keskendumine otsingutegevusele võimaldab taastuda töönädalast ja eemalduda muremõtetest. Detektori helisignaali paremaks kuulmiseks kannavad detektoristid sageli kõrvaklappe, et välise müra tõttu ei jääks mõni nõrgem signaal kuulmata ja oleks paremini kuulda signaalide erinevusi.

Ei tea kuidas mujal, aga vähemalt Eesti Detektoristide Klubi (kel on liikmeid üle Eesti) poole on kaaskodanikud pöördunud üsna sageli. Enamasti on need palved kadunud asjad üles otsida. Olgu siis selleks mingi metsatöömasina osa, mulla alla mattunud kaevuluugi asukoht või kartulivõtu käigus põllule kaotatud sõrmus.

Eelmisel kuul pöördus klubiüritusel detektoristide poole naisterahvas, kelle maadel Koimlas kunagi avastati mingid lõhkekehad (jutu järgi lennukipommid) ning ta ei olnud kindel, kas see ohtlik kraam sealt omal ajal ka minema viidi. Seepärast ei olnud võimalik alustada planeeritud ehitustegevusega.
Selgus, et kardetud lõhkekehi siiski ei olnud ja läheduses olid vaid lennuki pardakahuri hülsid. Siiski parem karta kui kahetseda. Detektorist ei ole päästeameti demineerija, kuid kogenud detektorist võib kindlaks teha, kas pinnases leidub metallist esemeid ning nende esemete võimaliku suuruse ja koguse. Vajadusel on siis võimalik kohale kutsuda demineerijad, kes ohtliku kraamiga edasi tegelevad, nagu seadus ette näeb.

Otsitud on ka maasse rammitud metalltorudest piiriposte, mis mingil põhjusel on mujale “ujunud” ega asu seal, kus omanik neid teadis olevat.
Kuigi detektorist talvel n-ö puhkab, siis ka sel ajal on temalt abi saadud. Autojuht, kes olude sunnil pidi paljaste kätega kapoti all toimetama, ei märganud, kuidas külmast “peenemaks tõmbunud” ja õlist libedalt sõrmelt kadus kuldklotser ning avastas selle kadumise alles kodus. Kuna remondiaegne peatuskoht oli enam-vähem teada, siis leiti kaotatud hinnaline asi lumest üles.

Lõpetuseks

Detektoriste võib kõige enam kohata välitöödel, kas kevadel või sügisel. Põhjuseks on see, et detektoriga otsimisel peab otsingupead ehk pooli viibutama võimalikult pinna lähedal. Pikk rohi ja muu taoline ei võimalda sellist tegevust. See on ka põhjus, miks eelistatakse põlde ja heinamaid, sest kusagil võsas on taoline tegevus väga piiratud võimalustega.

Kuna huvitavaid leide ei teki juurde nagu seeni sügisel ning detektori otsingusügavus on piiratud, siis pakuvad huvi just põllud, kui adrasahk on keeranud üles pinnase, kuhu detektor “nägema” ei ulatu.
Ka võib täheldada, et hobidetektorismi vaimustuse tippaeg jääb paari aasta taha, mil meedias avaldatu põhjal võis sellest järeldada kerget lisateenistust. Pole välistatud, et nii mõnegi töötu ajas kaasa kodust põllule, et “mis sa siin passid, kui teised leitud aarete eest miljoneid saavad!”.

Kuna detektoreid on kasutatud otsinguteks juba taasiseseisvumisest peale, siis mingi aarde leidmise võimalus väheneb iga aastaga. Ja peab ka arvestama, et kui hobidetektoristi varustus maksab ca 1000 eurot, millele lisandub veel transpordikulu jmt, kas ollakse nõus selle harrastuse ca kaheeurose päevatasuga, kui arvestada antiigipoes müüdavate müntide väärtusega? Sageli ületab muu metallkraam (kui viitsite selle kokku korjata ja metalli kokkuostu viia) leitud mündi hinna ning haruldased ei ole juhused, kus peale olmerämpsu muud ei leiagi.

Hobid enamasti ei toogi raha sisse, vaid nõuavad väljaminekuid, mida vaid väga suure vedamise korral võite tagasi saada. Lihtsam ja mugavam võimalus on osta lotopilet.

Seepärast on ka palju neid, kes nüüdseks on oma detektori maha müünud. Põhjuseks on olnud nii oma kogemus leitava suhtes kui ka regulatsioonid, millega on vaja arvestada.

Käesolev artikkel ei ole mõeldud hobidetektorismi propageerimiseks, vaid üritab üldsusele anda mingi ülevaate, mida see hobi endast kujutab. Selge on see, et teatud vastuolu detektoristide ja arheoloogide vahel on juba sisse programmeeritud, sest ühed sooviksid võimalikult rohkem huvitavaid asju leida (mille hulgas võib olla ka kultuuriväärtusega leide), teised aga sooviksid jätta need esialgu puutumata. Viimast just seepärast, et põhjalik uurimine nõuab aega ja pärast leiu väljavõtmist põhitöö sellega alles algab. Samuti sooviksid detektoristid leide ka endale jätta. Selles osas on uue seadusemuudatuse kohaselt olemas ka võimalus.

Kes soovib vastavate õigusaktide ja teemaga pikemalt tutvuda, siis interneti kaudu on alltoodud linkide abil võimalik oma huvi rahuldada. Kogu artikkel ei ole ühe või teise poole ametlik seisukoht ega visioon, vaid loo autori enda isiklikud kogemused ja tähelepanekud suhtlemisel arheoloogide, muinsuskaitsjate ning detektoristidega.

Teemaga seonduv info internetis


1. Muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadus https://www.riigiteataja.ee/akt/121032011004
2. Kuidas teatada arheoloogilisest leiust
http://www.muinas.ee/sinule/huvilisele/leiuteade
3. Detektoristide koolitusest ning koostööst muinsuskaitse ja arheoloogidega
http://edk.pro-forums.com/forum79.php
4. Militaararheoloogia
http://www.militaar.net/phpBB2/viewforum.php?f=53

Vanade majade renoveerimisse suhtutakse liiga kergekäeliselt


www.tarbija24.ee 24.05.2011

Kodu renoveerimisel tuleb arvestada maja ja selle omadustega.

Foto: Scanpix

Eger Ninn

Kuigi üha enam väärtustatakse Eestis vanade majade korda tegemist, on jätkuvalt väga palju majaomanikke, kes ei lähtu konkreetsest majast, vaid püüavad oma kodu renoveerida võimalikult lihtsalt, kiirelt ja odavalt, kasutades sealjuures sobimatuid võtteid ja materjale.


Tartus asuva traditsiooniliste ja looduslike ehitusmaterjalide kaupluse Hea Maja pood üks omanikest ning endine Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse vanemspetsialist Reesi Soodla selgitas, et põhiline viga, mida tehakse, ongi see, et väga kergekäeliselt visatakse ära vana väärtuslikku materjali.

«Kasvõi vanad uksed ja aknad, mis võivad esmapilgul üsna trööstitud välja paista, sest neid ei ole keegi paarkümmend aastat hooldanud, võib hõlpsasti uuele elule aidata õigeid töövõtteid tundes. Seetõttu tasuks alati lasta need oma ala meistril üle vaadata enne, kui otsuseid langetama hakata,» nentis Soodla.

«Põhjus, miks meie linnapildis näeb vanadel majadel nii palju plastikaknaid, on mõneti see, et inimesed ihkavad hooldusvaba igavesti kestvat ilusat säravat asja, mis tegelikult vana maja puhul ei ole normaalne ega õigustatud. Kui sa elad vanas majas, siis tuleb sellega arvestada ja lähtuda sellest ka oma otsustes ja väärtushinnangutes. Kui see on sulle täiesti vastuvõetamatu, tuleks kaaluda mujale kolimist. Need, kes on vastu tahtmist sunnitud elama vanas majas ega hooli tegelikult sellest keskkonnast, kipuvadki seda kergekäeliselt rikkuma, kusjuures enamus vigu tehakse teadmatusest, kaasaegsete materjalide pakkujate jõulise turunduse tulemusena,» lisas ta.

Akende vahetus ei lahenda külmaprobleemi


Naise sõnul on see tegelikult müüt, et akna vahetusega on võimalik kõik oma külmaprobleemid lahendada: «Tegelikult takistatakse sellega hoopis loomulikku õhuringlust ja ahi näiteks ei tõmba enam tänu sellele, et uut ja värsket õhku ei tule kuskilt peale. Sellega võib luua soodsad tingimused hoopis hallituse tekkeks, kuna inimese elutegevuse käigus eralduv niiskus ei pääse enam ruumidest välja.»

Vana maja renoveerimisega seonduvaid otsuseid ei tohiks teha liiga kergekäeliselt. «Akna vahetamine on ju nii lihtne ja tänapäeval on tehases valmistatud akna panemine nii odav, samas on see hoone seisukohalt väga oluline muutus, mida tuleks kindlasti enne rohkem kaaluda, kui see otsus teha. Igale hoonele ja tema probleemidele tuleb läheneda tervikuna. Kui küsimus on vanas majas ja restaureerimises, tuleb konsulteerida selle valdkonna spetsialistiga. Ehitaja, kellel ei ole vastavaid kogemusi, võib liiga kergekäeliselt soovitada kõige vana asendamist uuega,» möönis Soodla.

Hea Maja poe omanik soovitaski selliste küsimuste korral pöörduda kas kohaliku omavalitsuse või säästva renoveerimise infokeskuse poole või kasvõi nende poodi. Näiteks linnades kehtestatud miljööväärtuslikel hoonestusaladel on eesmärgiks just maksimaalselt säilitada ajaloolist keskkonda koos kõigi sinnakuuluvate detailide ja väikevormidega.

Üks väga väär, kuid levinud võte, mida vanade ja väärikate majade puhul tehakse, on tuulepidavuse parandamiseks palgivahedesse montaaživahu laskmine. Vaht aga kogub endasse niiskust ja mõjub seeläbi puidule kahjulikult. Tegelikult tuleks aga vahed hoopis ära takutada. «Soojustamise puhul on levinud arusaam justkui välispidine soojustamine, majale paksu kasuka ümberpanemine on kõige tõhusam,» rääkis Soodla.

Kust soe välja läheb?

«Enne välispidist soojustamist tuleks selgeks teha, kust soojakaod tekivad. Üheks võimaluseks on termopildistamine, mis annab olukorrast esmase ülevaate. Tegelikult ei pruugi olla välissein see, millel on kõige suuremad soojakaod. Suuremad kaod on tavaliselt vanemate majade puhul hoopis põrandast ja laest, samuti avade ümbruses ja hoone nurkades, mis vajavad tihendamist. Skandinaaviamaad on 20-30 aastat tagasi samasuguste küsimuste lahendamisel teinud sarnaseid vigu – soojustanud maju jättes tähelepanuta ventilatsiooni, mida meie võiksime nüüd nende kogemusele tuginedes vältida,» rääkis Soodla.

«Vältida tuleks olukorda, kus vana laudis võetakse maha, soojustatakse sein mineraalvillaga, kuid palgivahed jäetakse tihendamata. Pealtnäha oleks justkui probleem lahendatud, kuid tuul jääb ikkagi puhuma,» lisas ta. Alustada tuleks palgivahede toppimisest linatakuga või –vildiga, seejärel vastavalt vajadusele kasutada tuuletõket. Igasugune lisasoojustus vajab lisatähelepanu sisekliimale – ventilatsioonilahendusi.

Soojapidavuse parandamisel annab hea efekti pööningu lae soojustamine, mis on väljaehitamata katusealuse korral väga lihtne ja tõhus. «Muidugi, kui pööning on välja ehitatud, on natukene teine asi, siis tuleks jälgida, et seda oleks õigesti tehtud, ennetades võimalikke probleeme, mis võivad tekkida seoses sooja katuslaega. Tegelema peaks ka põrandate soojustamisega, eriti oluline on see keldripealsete põrandate puhul,» selgitas naine.

«Just horisontaalpinnad on pigem need, kust saab soojavõitu. Veel üks väga positiivne külg sellel on hoone välimuse säilimine. Vana laudis, dekoratiivsed detailid, räästa laius, kõik jääb samaks ning ei ole vaja kulutada aega ja raha ehitusprojekti ja ehitusloa taotlemise peale – kõik see on üsna keeruline protsess, lisaks rikutakse igasuguse ümberehitamisega vana hoone kultuuriloolist väärtust,» lisas ta. Oma laepealse soojustamist ja muid tihendamistöid võib aga teha niisama ning sellega hulga raha kokku hoida.

Välislaudise värv

Reesi Soodla selgitas, et tihtipeale kasutatakse puitmaja kordategemisel valet värvi, mis tähendab, et see puidu mängimise ja niiskuse liikumise tõttu hakkab mõne aasta pärast maha kooruma ning kogu suur töö on luhta läinud. Akrüül- ja alküüdvärv kooruvad mõlemad suurte tükkidena maha. Selleks, et maja saaks uuesti üle värvida, peab aga vana värvi maha võtma, mis on omakorda äärmiselt suur ja aeganõudev töö.

«Traditsiooniliselt on puitmaja värvimiseks kasutatud linaõlivärvi, mis tänapäevaste värvidega võrreldes kuivab kauem, mistõttu seda tihtipeale kasutada ei taheta. Linaõlivärv tungib sügavale puidu pooridesse ja kaitseb seeläbi puitu. Ühelt poolt on ta hind mõnevõrra kallim, kuid värvi kulu väiksem, kuna seda kantakse peale väga õhukeste kihtidena. Ootamise ja hinnavahe kaalub üle kauakestev ja vastupidav värvitoon ning lihtsalt hooldatav ja uuendatav tulemus,» selgitas Soodla.

«Linaõlivärvi kasutamine vajab propageerimist. See kuivab ikka hea mitu päeva, aga kuna alati on hästi kiire nende töödega, ei taheta seda kasutada ja sellest on kahju. Ehitajal on kasulik kasutada kiiresti kuivavat värvi, aga inimene, kes lõpuks värvitud majaga jääb, on paari aasta pärast tehtud tööga hädas – toon tuhmub ja värv koorub. Aga sellest ei räägita ning inimene ei teagi, mida tahta. Igal juhul tasub alati kasutada ajas läbiproovitud töövõtteid ja -vahendeid» lisas ta.


Infot säästva ja loodusliku renoveerimise kohta leiab:

Säästva renoveerimise infokeskus – renoveeri.net
Majatohter – majatohter.ee
Hea Maja pood – heamajapood.ee
Vanade ehitusmaterjalide ning ehitusdetailide veebileht – materjalid.net
Looduslike viimistlusmaterjalide pood Safran – safran.ee


Käesolev artikkel on loodussõbraliku ja traditsioonilise ehitamise ning renoveerimisega seotud lugude sarjas esimene. Neljapäeval ilmub Tarbija24 lehel juba sarja teine osa.

Arheoloogid avastasid satelliidifotode abil 17 kadunud püramiidi


www.elu24.ee 25.05.2011

Saqqara üks kuulsamaid vaatamisväärsusi on astmikpüramiid

Foto: Scanpix

USA arheoloogid leidsid satelliitfotode abil Egiptusest 17 kadunud püramiidi, üle 1000 haua ja 3000 iidset inimasustust.

Kaks neist püramiididest asuvad Niiluse jõe ääres Saqqaras, mis jääb pealinnast Kairost 30 kilomeetri kaugusele lõunasse, edastab BBC.

Saqqara üks kuulsamaid vaatamisväärsusi on sealne astmikpüramiid.

USA arheoloog Sarah Parcak ja ta kolleegid uurisid aasta jooksul Maast 700 kilomeetri kõrgusel asuvate satelliitide tehtud fotosid USA kosmoseagentuuri NASA laboratooriumis Alabama osariigis Birminghamis.

Infrapunapiltide abil saadi informatsiooni kõrbe pinnases asuvate ehitiste jäänuste kohta.

Iidsed egiptlased kasutasid ehitamiseks mudatelliseid, mis on märgatavalt kompaktsemad, kui seda ümbritsenud maapind. Selle tõttu on nii majade, templite kui muude ehitiste piirjooned siiani näha.

Satelliitide kaamerad on nii võimsad, et nende abil on võimalik teha kindlaks pinnasekihi sees olev alla meetrise täpsusega.

Parcaki arvates saab satelliitide abil veel palju uusi leide teha.

«Nüüd leitud on kaetud vaid õhukese pinnasekihiga. Kuid on tuhandeid paiku, kus pinnasekiht on kultuurijäänuste peal paksem. Tegemist on alles algusega,» lausus uurija.

Arheoloog lisas, et Harrison Fordi kehastatud filmiarheoloog Indiana Jones kuulub vana kooli meeste hulka, tänapäeval kasutatakse otsinguteks kosmosetehnoloogiat.

Parcaki sõnul oli tema jaoks kõige huvitavam hetk, kui ta läks Tanises käivitatud väljakaevamisi vaatama.

«Välja kaevati 3000 aasta vanust ehitist, mis leiti satelliidifoto abil. Maja struktuur kattus satelliitfotol nähtuga ideaalselt. Tehnoloogiast on tänapäeva arheoloogias suur abi,» lisas arheoloog.

BBC tegi Parcaki ja ta kolleegide tööst dokumentaalfilmi «Egypt`s Lost Cities».

Toimetas Inna-Katrin Hein

tiistai 24. toukokuuta 2011

Iidne Egiptuse nekropol avati külastajatele


www.elu24.ee 24.05.2011

Saqqara nekropol

Foto: Scanpix

Egiptuses avati eile kohalikele ja turistidele uus vaatamisväärsus, mis on vaaraode õukonda kuulunud isikute nekropol.

Saqqara lõunaosas asuvasse matmispaika maeti Uue riigi (1550-1075 eKr) ajal kõrgeid ametnikke, edastab Huffington Post.

Egiptuse arheoloogide sõnul on seal seitsme isiku hauakohad, kaasa arvatud vaarao Tutanhamoni ja ta isa, vaarao Akhenateni lähikonda kuulunute hauad. Kõik need restaureeriti.

Varasemast on Saqqara tuntud püramiidide, eriti aga vaarao Džoseri astmikpüramiidi tõttu.

Egiptuse peaarheoloog Zahi Hawass tõstis esile, et kaks sinna maetud isikut lasid endale suured hauakambrid rajada. Üks neist oli vaarao Tutanhamoni peavarahoidja Maya ning teine kindral Horemheb, kellest sai hiljem vaarao.

«Need kaks meest mängisid Vana-Egiptuse ühel kriitilisel etapil väga tähtsat rolli,» selgitas Hawass.

Umbes 3300 aastat tagasi elanud vaarao Akhenaten sulges Luxoris olnud templid, kus egiptlased palvetamas käisid ning rajas uue pealinna Amara kõrbealale.

Pärast oma isa surma vaaraoks saanud Tutanhamon, viis jumalate kummardamise tagasi Luxorisse ning taastas traditsioonilise jumala Amuni kummardamise.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Detektoristide sära ja vari (1.)


www.meiemaa.ee 17.05.2011

Foto: Roland Koit Harjumaa leiupaigas

Ei ole teada, kas kellelgi on täpset ülevaadet, kui palju on maailmas igasuguseid hobisid. Oleks ka väga raske ülesanne neid kõiki üles tähendada, sest kuigi on palju tuntud hobisid, võib olla veel rohkem tundmatuid hobisid. Mõnedki neist võivad kõrvaltvaatajale tunduda “kiiksuga” tegevusena.

Hobidetektorism on siiski üks neist, mille on oma hobiks valinud päris suur hulk inimesi erinevates riikides. Täpsem oleks küll öelda metallidetektorism, sest on olemas veel palju muid detektoreid ja mõnedes keeltes seda hobi nii nimetataksegi – metallidetektorism.

Piiksuga hobi


Taolise hobiga on hakatud tegelema väga erinevatel põhjustel: kes ajaloohuvist, kes tehnikahuvist, kes arsti soovitatud kepikõnni asemel eelistas huvitavamat tegevust, mis eeldab värskes õhus liikumist ja piisavalt füüsilist koormust või siis niisama põnevuse otsijad ja adrenaliinisõltlased – äkki leiab midagi põnevat!

Detektoristide endi seas kasutatakse hobitegevust sageli tuletatud sõnaga “dektimine”, mis on lühem ja suupärasem kui detektoriga otsimine. Sealt omakorda siis detektoristi asemel ka sõna “dektija”.

Nagu eeltoodust võis juba välja lugeda, on selle hobi sisu metallesemete otsimine, milleks kasutatakse teatud tüüpi metallidetektorit. Metalli avastades annab detektor tema kasutajale metalli tuvastamisest teada helisignaaliga. Kallimatel detektoritel on olemas ka väike LCD paneel nagu sülearvutitel, aga tunduvalt väiksem. N-ö heli ja pildi kaudu saab detektorist määrata leitud oletatava metalli oletatava koostise. Nii näiteks võib kogenum detektorist sageli ilma signaali põhjustajat välja kaevamata määrata, kas tegu on raua või mingi värvilise metalli või nende sulamiga. Samuti objekti suuruse. Ja just sageli, kuid mitte alati. Põhjus on selles, et metalli ümbritsev oksiidikiht, avastatud objekti kuju ja paigutus pinnases võivad detektorit signaali tõlgendusel eksitada. Samuti reageerib detektori otsingupea teatud mineraalisisaldusega kivimitele.

Seega mida väiksemate võimalustega (odavamad) on detektorid ja mida vähem on dektijal kogemusi, seda rohkem tuleb labidas ja käed mullaseks teha.

Vääritimõistmine

Meedias on sageli kajastatud arheoloogide ja muinsuskaitsjate muresid teemal, et mõni detektorist on kasutanud detektorit (ja labidat) keelatud eesmärkidel. Tõenäoliselt on seepärast ka osale kodanikele jäänud mulje, nagu oleks detektori omamine ja kasutamine keelatud.

Näitena võiks tuua ühe juhtumi, kus ühel detektoristide ühisüritusel üritas mingite meedias avaldatud artiklite põhjal asjast valesti aru saanud valvas kodanik rikkuda teise kodaniku (detektorist) vara (detektorit). Asja lahendamiseks tuli pöörduda politsei poole.

Politsei tuligi, tegi vajaliku kontrolli ja järelepärimised ning dektijate üritus võis jätkuda. Ja kui asjast vääriti aru saanud kodanik raius nagu rauda, et tegu on seaduserikkumisega ning käitus agressiivselt, tuli politseinikul teha talle hoiatus igati seaduslikult tegutsevate kaaskodanike häirimise pärast.
Kuid vastavate teadmisteta detektorist võib arvata, et otsida võib igal pool, kus aga huvitav tundub. Ja kui selline „noor aardekütt“ läheb kusagile muinsuskaitsealale dektima, on pahandust palju ka siis, kui pahandusetekitajat ennast teolt ei tabata. Vääritimõistmisena ei saa muidugi käsitleda teadlikku seaduserikkumist.

Regulatsioonid

Metallidetektorite ostmine, omamine ja kasutamine ei ole Eesti Vabariigis keelatud. Igaüks võib osta täiesti vabalt ja legaalselt, vastavalt oma rahalistele võimalustele detektoreid nii palju kui soovib. Samuti ei ole ühegi seadusega keelatud metallidetektori kasutamine. Küll on aga mitmeid õigusakte, mis puudutavad detektoriga tehtavat otsingutegevust kas otseselt või kaudselt.
Üks otseselt hobiga seonduv ning vastava õigusaktiga paika pandud regulatsioon on näiteks see, et ilma muinsuskaitseameti loata on keelatud detektoriga otsida kultuuriväärtusega leide, tegutseda detektoriga muinsuskaitsealadel ja nende kaitsevööndites.

Seega, kui te eelnevalt teate, et kusagil on suure tõenäosusega mingi kultuuriväärtuse tunnustega leid, siis selle otsimiseks peab teil olema muinsuskaitseameti luba.

Kindlasti peab iga detektorist enne otsingule siirdumist veenduma, et otsinguks planeeritud koht ei ole muinsuskaitseala ega selle kaitsevööndis ning saama maaomanikult loa.

Kuid ka millegi muu otsimisel võite sattuda kultuuriväärtuse tunnustega leiule, sellisel juhul tuleb sellest kohe teavitada muinsuskaitseametit. Reaalelus on aga seni raske olnud tagada, et muinsuskaitseinspektor oleks kättesaadav ka nädalavahetustel ja õhtuti, sest vähemalt esialgu sellist n-ö valveinspektori telefoni sisse seatud ei ole.

Küll aga on muinsuskaitseameti koduleheküljel olemas internetipõhine võimalus teavitada leiust ja edastada ka muud kaasnevat infot. Kaugema unistusena oleks igas maakonnas tööl arheoloogiaharidusega inspektor. Mitte et keegi vastu oleks, kuid paraku kõik maksab ning raha selleks ei tule mujalt, kui meie endi ehk maksumaksjate taskust.

Lisaks mitmesugustele õigusaktidele on detektoristide ühendustes sisse seatud oma n-ö aukoodeksid. Mõned väljavõtted neist:
- otsingutegevusel tuleb arvestada kaaskodanike õigusi ja üldist head tava
- kõik kaevatud augud tuleb enda järel kinni ajada
- käitu loodussõbralikult ja ära risusta ümbruskonda
- tundmatu kahtlase eseme leidmisel lõpeta kaevamine ning jätka alles koostöös laialdasemate teadmistega isikuga.

Millest sellised nõuded?


Juba vanasti teati, et “ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada”. Kui iga detektorist oleks arheoloogi haridusega, siis oleks asi lihtsam. Probleem ei ole selles, et keegi midagi leiab (ja leida võib ka ilma detektorit kasutamata). Tore, kui leiab! Ja seni pinnases olnud kultuuriväärtus hakkab rikastama meie teadmisi ning säilitatakse tuleviku jaoks selle säilimist soodustavas keskkonnas. Eriti kui tegu on põlluga, mida küntakse ja väetatakse ning metallile kahjulikult mõjuv keskkond metallist kultuuriväärtuse lõpuks hävitab.

Probleemi tekitab aga see, kui võimaliku kultuuriväärtusega leidu ei tunta ära ja/või rikutakse leiu kontekst. Et selles teemas orienteeruda, tuleb end harida. Ja ega siis arheoloogid jahi metallesemeid. Nii näiteks võib mingitel keraamikakildudel olla palju suurem väärtus kui leitud müntidel, mille kättesaamiseks pinnas läbi kaevatakse. Samuti ei oma arheoloogide jaoks mingi ese ilma leiukontekstita suuremat väärtust. Nii nagu mingi perekonnareliikvia suurim väärtus ei ole enamasti selle asja kaubanduslik maksumus, vaid see, kuidas see on peres liikunud edasi põlvest põlve, kandes edasi järjepidevust ning mälestusi esivanematest.

Selles osas on asi selge, et kui leitud vallasasja omanikku on võimalik kindlaks teha, siis ei kuulu ka kultuuriväärtusega vallasasi mainitud seaduse regulatsiooni alla.

Keerulisem on aga ära tunda leitud eseme ajaloolist, arheoloogilist jmt väärtust. Siin saab lahenduseks olla vaid vastavate teadmiste olemasolu. Sellest on ka dektijate teadlikum osa juba ammu aru saanud. Ka koostöövajadusest muinsuskaitsjatega.
Näiteks 2008. aasta talvel otsustas osa kogemustega seadusekuulekaid detektoriste organiseeruda ning asuda tegema koostööd muinsuskaitseameti ja arheoloogidega. Selleks moodustati Eesti Detektoristide Klubi (EDK), kus üheks eesmärgiks on klubi liikmete hobidetektorismiga seonduvate teadmiste tõstmine.

Nüüdseks on mainitud klubi ja muinsuskaitseameti koostöös läbi viidud mitmeid koolitusi, viimati käesoleva aasta kevadel. Ja kindlasti on teadmised üks tegureist, mis on aidanud hobidetektoristil ära tunda leitud esemete arheoloogilist väärtust.

Näiteks on vastavate teadmiste puudumisel raske ära tunda ca 3000 aasta vanust pronksist õlgkirvest, mis asjatundmatu poolt võiks vabalt ka metalli kokkuostu rännata.

“Arheoloogilised välitööd Eestis 2009” lk 193 võib lugeda, et tänu EDK liikmete Peeter Tiisma poolt Pärnumaalt Reiult ja Kaarel Tamme poolt Jõgevamaalt Kaareverest üle antud leidudele on Eestis nüüd kokku leitud seitse haruldast pronksiaegset õlgkirvest. Mõlemad mehed ja ka EDK tervikuna on leidnud tunnustamist muinsuskaitseameti poolt.

Sama väljaande lk 186 on mainitud EDK liikme Marko Taimre poolt üle antud Koongast leitud omaaegse Rooma imperaatori Marcus Opellius Macrinuse aegne münt.

Lisaks on veel mitmeid haruldasi leide, mille täpsem uurimine ja dateerimine alles käib. Nii leidis Saaremaalt pärit EDK liige Roland Koit selle aasta suurel reedel Harjumaalt Keila vallast ühe Rooma impeeriumi aegse mündi ja aardeleiu, mis sisaldas 12.–13. sajandist pärit pronksist ehtekomplekti, mille kaevas välja muinsuskaitseameti poolt kohale saadetud arheoloog.
Seega on mitmed detektoristid, sõltumata nende kuulumisest või mittekuulumisest mingisse detektoristide ühendusse, leidnud ja üle andnud meie kultuuriajalugu rikastavaid leide.

Värskemalt on lugejail tõenäoliselt meeles meedia vahendatud Raasiku aardeleid, mis sisaldas endas haruldasi münte.

Kindel on see, et vastavate teadmiste omandamine ja seadusekuulekas käitumine näitab, et hobidetektoristid valdavas osas ei ole mingid kurjategijad, keda tuleks püsside ja koertega taga ajada ning suhtuda sellesse mujal maailmas väga levinud hobisse kui mis tahes muusse hobisse, kus tuleb arvestada hobi puudutavate regulatsioonidega.

Nagu mõne salaküti tegu ei laiene kõigile jahimeestele ega roolijoodikute teod kõigile autojuhtidele, nii ei saa mõne detektoristi väära käitumise põhjal teha üldistusi valdava enamuse hobidetektoristide kohta.

Meelis Pupart

Kunstiakadeemia platsil algavad arheoloogilised väljakaevamised

www.tallinnapostimees.ee 24.05.2011

Urmas Tooming, reporter

Ilmselt juba järgmisel nädalal algavad Tallinna kesklinnas Eesti Kunstiakadeemia endise hoone alusel alal arheoloogilised väljakaevamised, mis kestavad sügiseni.

Kunstiakadeemia avalike suhete juht Solveig Jahnke ütles Postimees.ee`le, et eelmisel sügisel toimunud eeluuringud tuvastasid, et Tartu maantee 1 krundil on maapõues peidus kesk- ja varauusaegne kultuurkiht nig ehitiste jäänused, mida on vaja uurida. Seetõttu alustabki Agu EMS nüüd põhjalikke väljakaevamisi.

Kunstiakadeemia krunt ümbritseti juba paar nädalat tagasi planguga. Kaevamised toimuvad mitmes erinevas kohas. Peale selle paigaldatakse alale ka reklaamplakat, mis hakkab tutvustama kultuuripealinnas Tallinnas toimuvaid ettevõtmisi.

Jahnke sõnul ei ole veel teada, millal kunstiakadeemia uut hoonet ehitama hakatakse. Praegu pole akadeemia nõukogu veel isegi tulevase maja eelprojekti kinnitanud, sest projekti tegemine alles käib. Küll on toimunud mitmeid arutelusid õppejõudude ja tundengite osavõtul.

Tänu riigi poolt kunstiakadeemia uue hoone rajamiseks lubatud rahasumma olulisele vähenemisele tuleb projektis loobuda ka mitmest esialgu kavandatud lahendusest. Suurimaks muutuseks on kindlasti see, et jääb ära kogu hoonet läbiv spiraalne aatrium.

«Asi on selles, et rahvusvahelisel konkursil valiti hoone arhitektuurne eskiis välja enne masu,» ütles Jahnke. «Siis aga saabus masu ning valitsus vaatas rahastamise üle ning pärast suuri võitlusi eraldas kunstiakadeemiale 224 miljonit krooni Euroopa Liidu struktuurifondidest. Ülejäänud raha peab akadeemia ise leidma.»

Kunstiakadeemia uuus hoone läheb praeguste kavade järgi maksma 530 miljonit krooni ehk 34 miljonit eurot, millest 14 miljonit eurot eraldab riik ning ülejäänud 20 miljonit eurot tuleb akadeemial endal leida. Puhtalt ehitamisele kulub umbes 440 miljonit krooni ehk 28 miljonit eurot.

Spiraalsest aatriumist loobumise peamine põhjus on muidugi rahapuudus, kuid teise põhjusena tõi Jahnke välja ka asjaolu, et aatrium võtaks ära osa hoone kasulikku pinda, mida akadeemia toimimiseks on siiski vaja. Aatriumi tehnilisele hooldusele, ventilatsioonisüsteemidele ja tuleohutusele kuluks niipalju raha, et kunstiakadeemia ei saa praegustes tingimustes seda endale lubada.

«Rajame endale küll hoonet võibolla sajaks aastaks, kuid paraku peame lähtuma nendest võimalustest, mis praegu on,» ütles Jahnke.

Palju on viimasel ajal räägitud ka sellest, et tänu rahastamise vähenemisele tuleb kunstiakadeemia hoonesse rohkem kinniseid ruume ning on loobutud avatusest. Jahnke sõnul ei ole see veel sugugi kindel. Kindlasti tuleb majja nii suletud kui avatud pindu. Ta tõi näite, et osa töökodasid, kus on palju müra, tolmu või mürgiseid gaase, ei saagi avatud olla. Akadeemia mõned osakonnad saavad aga kindlasti avatud ruumina toimida.

«Uus hoone loob võimaluse ümber mõelda ka akadeemia toimimise põhimõtted ja struktuuri,» märkis Jahnke. «Seda visiooni on arutatud nii üliõpilaste kui juhtkonnaga. Kas meil on selleks vajadust ja soovi? Kas on vaja pragust toimivat süsteemi muuta?»

Ta lisas, et Londonist ja mujaltki maailmast võib tuua näiteid, kus kunstikoolid toimivad avatud ruumi põhimõttel ning tudengid käivad oma töid tegemas erinevates töökodades kuskil mujal linnas. Kuid Põhjamaades on ka vastupidiseid näiteid. Pealegi ei saa Eesti Kunstiakadeemia end võrrelda Londoni kunstikooli ja sealsete võimalustega.

Kunstiakadeemia eesmärk on tuua kooli kõik mööda linna laiali paisatud osad uude hoonesse kokku ning müüa praegused kinnistud maha.

Tallinna linnavalitsus võttis Tartu maantee 1 kinnistu ja lähiala detailplaneeringu vastu eelmise aasta oktoobri algul. Planeeringu järgi peaks krundile kerkima 16-korruseline õppehoone.

Kuressaare lossi hoovis kaevati välja 14. sajandist pärinev kaitsemüüritis



www.meiemaa.ee 24.05.2011

Oliver Rand

Lossi hoovis toimuvad arheoloogilised uuringud pakuvad üha uusi avastusi. Viimati tuli maapõuest välja ilmselt 14. sajandist pärinev lossi esimene kaitsemüür. Foto: Irina Mägi
“Seni oletasime, et esimene ringmüür on ehitatud 13. sajandil ehk enne, kui hakati rajama konvendihoonet ehk lossi. Kuid nüüdne leid annab alust oletada, et tööd käisid paralleelselt,” lausus arheoloogilisi uuringuid tegeva OÜ Agu EMS arheoloog Garel Püüa.

Lossi kaitses kolm ringmüüri

Osa lossi esimese ringmüüri vundamendist ja alumisest osast ning sillaalusest avastati möödunud nädalal lossihoone kaguküljel hoonest vähem kui kümmekonna meetri kaugusel alustatud väljakaevamiste käigus.

“Teada oli, et lossi ümbritses kokku kolm ringmüüri, kuid me ei teadnud seni näiteks, milline ja kui paks oli esimene ringmüür,” lausus Garel Püüa. “Esimest ringmüüri ja konvendihoonet ühendas sild, mis oli maapinnast umbes 8 meetri kõrgusel. Arvata on, et kui ringmüüril vastupanu murti, taganeti lossi.
Möödunud sügisel leiti lossihoone merepoolsest küljest arheoloogiliste uuringute käigus ilmselt 15. sajandi lõpust või 16. sajandi algusest pärinev linnuse eelringmüüri jätk koos nelinurkse torniga. Tegu oli lossi teise ringmüüriga, mis rajati siis, kui esimene enam hoone kaitsmiseks tõhus polnud. Esimese ja teise ringmüüri vahel asus kunagi lai vallikraav. Kui esimese ringmüüri iga otsa sai, lükati see ilmselt 18. sajandil lõplikult vallikraavi.

Lisaks kahele ringmüürile ehitati lossile ka kolmas, massiivsete bastionidega ringmüür. Bastione ühendasid kurtiinvallid, mis on praegu rahva seas tuntud lossivallidena. “Tulirelvade tulles oli vaja ringmüüri eemale tõmmata ja muldvallidega paksemaks teha, sest muidu poleks müür kahuritulele lihtsalt vastu pidanud,” selgitas Garel Püüa. Lisaks kaevati kolmanda ringmüüri välisküljele vallikraav, mis tänaseni alles.

“Tööde mahtu ja mastaapsust arvestades pidi tolle aja inimestel olema palju aega ja raha, et nii suured tööd ette võtta,” sõnas Püüa.

Haruldane leid: 300 aastat vana savipill

Arheoloogiliste kaevamiste käigus leiti eile esimese ringmüüri avastamise kohas ka täiesti töökorras pruun savist vilepill, mille vanuseks hindas Püüa umbes 300 aastat. “Emotsionaalses mõttes on see kahtlemata seni kõige parem leid, kuigi oleme leidnud ka relvaosi, keraamikat, kivist ja rauast suurtükikuule,” ütles Garel Püüa. Tema sõnul avastati lossivallist ka kolmanda ringmüüri laskeava, mis oli 1,4 meetrit kõrge ja 15 sentimeetrit lai.

“Selles mõttes on tegu huvitava avastusega, sest varasemate restaureerimiste käigus pole laskeavad algupärasel moel säilinud,” selgitas Püüa. “Aga loodame, et lähiaastail ootab meid ees veel hulgaliselt avastusi. Ka nüüd leitud ringmüüri plaanime tulevikus kuidagi markeerida, et külastajatel oleks aimu, kuidas kaitserajatised kunagi välja nägid.”

Arheoloogilised uuringud kestavad 3–4 aastat ja käivad paralleelselt vallide rekonstrueerimistöödega.

*********************************************************************************************

www.postimees.ee 24.05.2011

Kuressaare linnus

Foto: Õhtuleht

Kuressaare lossi hoovis toimuvate arheoloogiliste uuringute käigus tuli päevavalgele ilmselt 14. sajandist pärinev esimene ringmüür, mida ühendas lossiga ligi kaheksa meetri kõrgusel asetsev sild.

«Seni oletasime, et esimene ringmüür on ehitatud 13. sajandil ehk enne, kui hakati rajama konvendihoonet ehk lossi. Kuid nüüdne leid annab alust oletada, et tööd käisid paralleelselt,» lausus Meie Maale arheoloogilisi uuringuid tegeva OÜ Agu EMS arheoloog Garel Püüa.

Osa lossi esimese ringmüüri vundamendist ja alumisest osast ning sillaalusest avastati möödunud nädalal lossihoone kaguküljel hoonest vähem kui kümmekonna meetri kaugusel alustatud väljakaevamiste käigus.

«Teada oli, et lossi ümbritses kokku kolm ringmüüri, kuid me ei teadnud seni näiteks, milline ja kui paks oli esimene ringmüür,» lausus Garel Püüa.

Arheoloogiliste kaevamiste käigus leiti eile esimese ringmüüri avastamise kohas ka täiesti töökorras pruun savist vilepill, mille vanuseks hindas Püüa umbes 300 aastat. Lisaks on leitud relvaosi, keraamikat, kivist ja rauast suurtükikuule.

Arheoloogilised uuringud kestavad 3–4 aastat ja käivad paralleelselt vallide rekonstrueerimistöödega.


Toimetas Mirjam Mäekivi

Saksamaalt leiti pronksiaja lahingupaik


www.elu24.ee 23.05.2011

Saksamaalt pronksiajastu lahingupaigast leitud jäänused

Foto: Scanpix

Arheoloogid avastasid Kirde-Saksamaalt Mecklenburg-Vorpommernist Tollense jõe orust tõendeid, et seal võis toimuda pronksiajal suur lahing.

Väljakaevamised paljastasid vigastustega inimjäänuseid, hobuseluid ning puidust nuiasid, edastab BBC.

Arheoloogide sõnul pärinevad leiud umbes 1200. aastast eKr.

«Koljudel olevad vigastused on väga rasked ning näitavad, et tegemist oli lähivõitlusega,» selgitasid arheoloogid.

Tollense orus alustati väljakaevamistega juba 2008. aastal. Projektis on nii väljakaevamised kui ka sukeldumised jõkke.

Kokku leiti 100 inimese jäänused. Enamik neist kuulusid noortele meestele, kuid mitte kõik.

Koljudel olevad vigastused arvatakse olevat tekkinud mingi tugeva esemega antud löögi või siis lastud noole tagajärjel. Osa vigastustes võisid kaasa tuua kohese surma.

Ühel käeluul oli märk, et nool läks luu sisse 22 millimeetri ulatuses. Ühe puusaluu vigastus aga tekkis hobuselt kukkumise tagajärjel.

Arheoloogide sõnul võidi lahingut pidada puidust voolitud relvadega, mis meenutavad tänapäeva pesapalli- ja kriketi kurikaid.

Saksamaa Balti ja Skandinaavia arheoloogia keskuse teadlase Harald Lubke arvates on tegemist tähtsa lahingupaigaga, võimalik et pronksiajastu ühe varajasemaga.

«Leidsime inimjäänustelt tõendeid nii paranemata vigastuste kui relvade kasutamise kohta. Samuti olid inimjäänused kummaliselt. Tegemist ei olnud tavapärase matusega,» jätkas arheoloog.

Paigast ei leitud nõude ega ehete jäänuseid. See viitavat, et matuseid kui selliseid ei toimunud.

Osa luudest oli jõgi kaugemale kandnud, teised aga olid paigas, kus inimene suri.

Uurijate arvates võis jõgi osa surnukehasid kaasa viia ning kui need lagunesid, langesid jäänused jõe kaldaäärsesse liivasesse pinnasesse. Teise teooria kohaselt oli lahingupaik jõeäärses soisel alal ning hukkunud mattusid sinna.

Lubke sõnul võivad leitud inimjäänused olla vaid väike osa tegelikult seal hukkunutest.

«Püüame leida koha, kus laibad vette jõudsid. See aitaks selgitada, kas tegemist oli suure lahingu või millegi muuga, näiteks inimeste ohverdamisega. Kuid praegustel andmetel oli see lahing,» lisas uurija.

Luude uurimine näitas, et nende omanike toidus oli esikohal hirss. Kuid Põhja-Saksamaal ei kasvatatud ega söödud pronksiajal hirssi.

See avastus lisab kaalu oletusele, et sissetunginute ja kohalike vahel toimus lahing.

Samuti leiti Tollensest 400 kilomeetri kaugusel asuva Sileesia päritolu pronksprosse. See näitavat, et nende kahe piirkonna vahel oli kontakte.

Toimetas Inna-Katrin Hein

VIDEO: Risti kirikust tuli päevavalgele ainulaadne põrand


www.tallinnapostimees.ee 22.05.2011

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi!

Risti kirik.

Foto: wikipedia.org

Padise valda 15. sajandi algul rajatud Risti kiriku puitpõranda väljavahetamisel tuli päevavalgele kiriku ehitamise aegne püstistest paekividest laotud põrand, mille sarnast pole Eesti kirikutest varem leitud.

Väljakaevamistel leiti kokku üle tuhande keskaegse hõbe- ja uusaegse vaskmündi, mida asjatundjad peavad hindamatu väärtusega koguks, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Asjatundjate hinnangul on Risti kiriku leidude puhul tegemist tõelise rõõmusõnumiga ja suure saladusega, mida arheoloogid ja kunstiajaloolased suutsid enda teada hoida pool aastat.

«Meil ei ole näiteid kõrvale panna keskaegsest põrandast, mis oleks nii täiuslikult säilinud kui siinne, teiseks see komplekt, nimetagem neid ohvrimüntideks, mis on ääretult kompaktne, ääretult suur, see kompaktsus jookseb läbi sajandite, keskajast, 15. sajandist kuni hilisemate sajanditeni,» rääkis kunstiajaloolane Kaire Tooming.

Esimesed umbes 700 münti ja paekivisillutise fragmendid tulid päevavalgele sügisel, kui välja vahetati Risti kiriku pikihoone põhjakülje põrand, salapärane paekivipõrand leiti aga äsja koos ülejäänud ohvrimüntidega.

Toimetas Raul Sulbi

lauantai 21. toukokuuta 2011

Sajandialguse Saaremaa Eesti Muuseumi välipäevikuis

www.saaremaa.ee

Heiki Pärdi

Kirjutades möödunud kevadel artiklit Eesti Rahva Muuseumi sidemeist Saaremaaga, sattus meie käsikirjaarhiivis mulle kätte paar väga huvitavat välitööpäevikut. Need panid mõtlema matkapäevikuist kui etnoloogilistest allikatest laiemalt. Teiseks süvenes arvamus, et matkakirjeldused sisaldavad mõndagi sellist, mis võiks huvi pakkuda laiemale seltskonnale kui ainult vähestele erialainimestele. Need on kaasaegsete "pildistused" oma aja inimeste ja olude kohta - sellist materjali pole kunagi liiga palju. Näeme, kuidas tegelikkuses koguti ainest (esemeid ja suulist pärimust), mille põhjal teadlased lõid pildi meie rahva argielust minevikus - "rahvakultuurist". Miks mitte alustada Saaremaa-muljetest?

Välipäevikud - väärtuslikud ja unustatud allikad

Eesti etnoloogide töid sirvides kohtab väga harva viiteid ERMi "topograafilisele arhiivile" (TA) - nii nimetatakse päevikuid ERMis. Ometi on see kõige vanem ja küllalt mahukas osa meie etnograafilisest arhiivist.(TAs on praegu 899 päevikut, sealhulgas Saaremaa kohta 68 täielikult ja 12 osa1iselt.)

Esimesed "vanavarakorjajad"-päevikupidajad olid asjaarmastajad-üliõpilased ja teised noored haritlased, kellest paljud said hiljem tuntuks kirjanike, kunstnike, teadlaste ja teistena (G. Vilbaste. H. Moora. V. Vaas. H. Halliste. N. Triik, J. Nõmmik, J. Vahtra, A. Uurits, E.-J. Kuusik, A. Sang, H. Visnapuu, R. Kangro-Pool jmt).
Hiljem käisid välitööl materjali kogumas valdavalt eriharidusega etnoloogid (meil traditsiooniliselt tuntud "etnograafide" nime all).

Muuseumi "Juhatuskiri kogujatele" ütleb: "Väga soovitav oleks, kui igaüks, kes asju muuseumile korjab, reisikirjelduse kirjutaks, kuna Museumi poolt väljasaadetud korjajatele see kohustuseks oleks". Edasi järgnevad punktid, milles seletatakse, mida peaks päevikut kirjutades silmas pidama. Eriti paluti kirjeldada esemeid, mida ei saanud muuseumi koguda. Õnneks ei piirdunud asi ainult esemekogumisega, korjajad pidid kirjutama ka sellest, "kuidas võeti korjajaid vastu", "missugused on kihelkonna inimesed (pikad, lühikesed, mustajuukselised, valgejuukselised)", "missuguseid riideid kantakse praegu", "kui suured olid reisikulud" ja lõpuks - "teised korjaja tähelepanekud".

Seega tuli välitöölistel tähele panna ja üles kirjutada palju muudki, mis otseselt ei olnud seotud nende põhiülesande - esemekogumisega. Nad pidid kirjeldama ka oma isiklikke muljeid, arvamusi ja hinnanguid, mis neil tekkisid külades ringi liikudes ja rahvaga suheldes. Vahetud vaatlused muudavadki päevikud eriti väärtuslikuks ja ainulaadseks allikaks - neis on informatsiooni, mida muudes materjalides on väga napilt. Siit leiab andmeid kõige selle "muu" kohta, mis ei ole mahtunud meie etnoloogia "ainekaanonisse".

Viimase põhiosa hõlmas traditsioonilise (talupoja-) kultuuri välist külge - mitmesuguseid inimese poolt loodud asju (laias tähenduses): esemed, laulud, tantsud, kombed jmt. Palju vähem on pööratud tähelepanu nende loojaile ja keskkonnale (sotsiaalses mõttes), milles elati. Arutlemata pikemalt, miks see nii on olnud, nentigem, et meie teadmised oma argikultuurist on ühekülgsed. Need piirduvad peamiselt elu/kultuuri pealispinnaga, mille üksikosad on omavahel tervikuks sidumata.

"Minevik on... antu, mida miski enam ei muuda. Kuid mineviku tundmine on arenev asi, mis muutub ja täiustub pidevalt". Vanu uurimistraditsioone järgides on üpris küsitav jõuda millegi põhimõtteliselt uueni. On tarvis ka uut lähenemisviisi allikaile, mis võimaldaks nende ringi laiendada. Üha enam ähmastuvad teadustevahelised piirid. Ainult vanu piire ületades võibki teadus midagi uut öelda inimese ja tema maailma kohta.

Tänapäeva ühe tuntuma Skandinaavia etnoloogi Orvar Löfgreni järgi on entusiastlik arvamus, et uurida saab kõike, üks paremaid asju, mida antropoloogid on andnud ajalooteadusele - oleks vaid hea idee või huvitav vaatenurk - allikaid saab alati luua, uuesti "lugeda" või leida sealt, kust seni pole keegi osanud otsidagi. Positivistlik ajalooteadus lootis täpselt allika kirjatähte järgides teada saada, "mis tegelikult oli". Nii uus ajalooteadus, eriti tänu prantsuse annalistidele, käsitleb allikaid teisiti.

"Suvalisest ajaloomälestisest võib saada oluline andmeallikas, kui osata talle esitada õigeid küsimusi... Uurimistöö ei alga, nagu sageli arvatakse, "ainesekogumisest", vaid probleemi püstitamisest ning küsimustest, mida allikale esitada", väidab Aron Gurevitš, lisades, et "traditsiooniliste meetoditega käsitletav allikas ütleb meile ainult seda, mida koostaja on tahtnud öelda".

Nii nagu ajaloolastel olid oma õiged, "pühitsetud" allikad (arhiividokumendid), nii oli ka etnoloogias. Etnoloogid erinesid küll ühes asjas ajaloolastest põhimõtteliselt - nad "lõid" endale ise allikaid, kogudes ainest välitööl või küsitlesid inimesi kirja teel. Üldine lähenemine oli siiski sama - kui allikas on ehtne, ütleb ta, "kuidas asi oli". Unustati üks tõik -allika allikaks oli/on inimene, kellelt andmed saadi. Tema rääkis seda, mida talt küsiti ja kuidas asjast aru sai ning mida mäletas. Inimene ise, tema suhe räägitavasse, huvid, mõtted, väärtushinnangud jmt ei huvitanud etnolooge. Temast vaadati mööda, "temas nähti pigem vahenduskanalit, mille kaudu minevik meiega räägib", nagu tabavalt märkis rootsi etnoloog Jonas Frykman.

Meie "nomenklatuursed" etnoloogiaallikad on peale esemete veel ERMi "etnograafiline arhiiv" (EA) ja "korrespondentide vastuste arhiiv". Need on loodud kavakindlalt, sihiga edastada "objektiivset" infot. Need on mineviku "tahtlikud" tunnistused, millel põhineb valdav osa Eesti etnoloogilisi uurimusi. Peale vooruste on neil mitmeid puudusi: nad hõlmavad ainult neid teemasid ja valdkondi, mida oma aja teadus pidas tähtsaks, ning vastavad ainult neile küsimustele, mida tol ajal esitati. "Arhiivitekstid pole loodud vastamaks küsimusele inimesest kui kultuuriolendist. Nad on loodud paradigma järgi "kultuur inimeses", mitte "inimene kultuuris". Neist kõrvaldati kogu inimlik aspekt - see, mis asju tegelikult ühendab ja tervikuks liidab.

Välitööpäevikute sisu allub raskustega traditsioonilisele etnoloogilisele liigendamisele. Sellepärast puudub nende kohta sisukartoteek, mis omakorda teeb infoleidmise keeruliseks. Seegi on üks põhjusi, miks matkapäevikuid nõnda vähe on uurimistöödes kasutatud. Tõesti, päevikud on küllalt vaba vormiga ning sisu sõltub väga palju kirjutajast. Üks on neil ühine - nagu päevikuis ikka, kõneleb alati esimene isik, vahendagu või võõrast teksti. Sellepärast on nad paratamatult ja avalikult subjektiivsed ning huvitavad. Allikana teeb päevikud väärtuslikuks eelkõige see, et need pole teadlikult loodud "teaduslikuks" allikaks.

Huvitavamad on esimesed päevikud (1910. - 20. aastaist). Nende autorid ei teadnud, kuidas peab "tegema etnograafiat", sest nad ei olnud etnoloogid. Ka välitööpäeviku kirjutamise traditsiooni polnud veel. "Ja, võib olla oleks pidanud päevaraamat teisiti kirjutatud saama. Ma ei tea. Ma kirjutasin, mis mulle ette tuli ja huvitas vahest kolm neli päeva pärast seda. (Muljed peavad enne küpsema)". Hilisemad, "proffide" päevikud ongi ehk seetõttu steriilsemad ja igavamad, et nad teadsid (liiga) hästi, mida kirjutada. Seda polnud eriti palju, see oli ülejääk, sest põhiline, nö sisuline teave paigutati "teaduslikku" kirjeldusse ( EA ).

Mingil määral pärssis hilisemaid kirjutajaid ka sise- ja asutusesisene tsensuur. Igatahes ei leia uuemaist päevikuist nii avameelseid kirjeldusi isiklikest elamustest ja juhtumistest ning arvamusi kui varaseist.


Ühiskond ja üksikisik

Saaremaa tõmbas sajandi algupoolel vanavarakorjajaid enda poole nagu magnet. Siit võis leida mõndagi, mis mujal oli juba kadunud. Mainigem kasvõi traditsioonilisi talupojariideid, mida kanti Saaremaal kohati veel üsna üldiselt (Muhus ja Sõrves). Üks vana pärimuskultuuri säilimise tähtsamaid põhjusi oli kohalike pisiühiskondade - kogukondade suurem mõju kui Eestis keskmiselt. Kogukond mõjutas ka majanduselu, takistades/pidurdades kapitalistliku individualismi arengut tootmises ja laiemalt kogu ühiskondlikus elus.

"Proua Piht (kooliõp.) annab süüa - seeni. See proua on mulk - sööb seeni. Saarlased seeni ei söö. Neid vedeleb metsades mis hirmus. Jälle üks asi, mida annab uurida. Lugu aga seisab vist ses, et nad veel nii kaugele pole "jõudnud". Siin käiakse alles esiisadest pärandat kõvade reeglite järgi ja ebausk ei luba suurt neist kõrvale kalduda. Igal päeval näituseks on oma "menu" ammust ajast kindlaks määral. Seeni ses "menus" ei ole. Nii siis - pole tarvis. Pealegi on saarlasel kui alles alamal astmel asuval olevusel kõva karja instinkt: keegi ei võta omapead midagi etle. Keedaks seenigi näljaga, aga, nät teised keegi ei põle keetnud ega keeda. See lambainstinkt ilmutab ennast ka "seltskondlises elus": uuendused ei lähe läbi, sest algatajaid pole. Kui aga viimaks algus tehtud ja asi moodi kipub minema, jooksevad kõik nahast välja, et järele teha, kas seda tarvilik või ei, kas asi hea või halb. Samane lugu oli nähtavasti ka massilisel õigeusku minemisel. Kõik läksid, sest kõik tegid nii.

Ehk hiljutine mäss. Mässasid suured rikkad Koguva küla mehedki Muhus. Miks?
Hakkas külge, kõik tegid nii, ehk käega katsusid, et omale vastu oksa teevad. Ja põhjused otsiti pärast kui mäss maas oli: "Nad tahtsid meid eestlaseks teha hoopis tükkis, kuna me liivlased oleme". Juht, algataja, see maksab siin".

"Et heina tegemise viisiga lähemalt tutvuneda, mis Muikülas kui ka Ardla külas väga omapärased on, otsustasin heinategu ühel hommikul kaasa teha. See oli pühapäeval 7. juulil, mil Muikülasse jõudsin. Kella 2 ajal enne päikest koputati uksele ja kutsuti üles - heinale. Küünide ees mõnel pool istusid juba ootevalmis tööliste read. Möödus 10 minutit, kuid keegi ei liigu kohalt. Oodatakse külakubjast. Ainult külakupja algatusel kavatsevad kõik niitma hakata. Ja nii see ongi siin viisiks - enne külakupja kohaleilmumist ja tööleasumist ei hakka keegi tööle.

Külakupjaks on kordamööda keegi talumeestest samast külast. Külakupja kaarele ilmumisel asusid kõik küla ligi 80 inimest tööle. Olgu tähendatud, et sel külalgi nagu paljudel teistel heinamaa iga 10 aasta järel välja loositakse. Nii järjekorras 10 aasta vältusel on ta kõik numbrid läbi niitnud ja uuesti otsustab loos missugusele tükile ta tööle asub.

Et heinasaaki rohkem ühtlustada, ei ole heinamaa mitte ainult küla vahel järjekorralises, vaid iga heinamaa on paljudeks tükkideks jaotatud, mille arv üle 10 ulatub. Iga niisugune tükk on omakorda veel 10 jaotatud. Selle tõttu on heinamaa tükikene ainult 2-3-4 kaart lai ja paarkümmend sammu pikk. Ühe lapi peale ei mahu mitte kõik 8 inimest, siis tuleb muist perel juba järgmisi lappisi otsida. Et iga lapi mahaniitmisel uue lapi peale tuli rutata, siis oli loomulik, et rohi, mis vahemsel lapil asus, kannatada sai.

Sellest oli tingitud püüe, et iga pere võimalikult ühepalju peret püüdis muretseda, kes heinamaal ühtlasi ja ühel ajal tööle asusid. Rohkem aga keegi küla inimene oma heina samal päeval niita ei tohi, kui küla kogu koosolekul selleks päevaks ette nähtud. Kes rohkem niidab, sellel arvatakse heinad välja ja ta jääb kõigest tööviljast ilma, mida ta ilma teiste nõusolekuta teinud.

Nagu tähendsin, sünnib niitmine võidu. Tähtsam on muidugi pere, kes oma osaga kõige enne lõpule jõuab, see saab ka veel peale au pikema lõuna puhkeaja. Niisugune lapiline heinatöö on peale Muiküla ka Ardla külas. Teistes nagu Kõrkvere, Muraja k. on ka korduvad ja vahelduvad [heinamaad], kuid on palju vabam ja lahedam heinategu. Küll on ka viimastel küladel viisiks korraga heinamaale minna: nii võid küla läbi käia, ilma inimesehinge leidmata ehk vast seal siin talus leidub mõni laps või vanaeit".

Kuigi näited on nii erinevaist valdkonnist nagu seenesöömine ja heinategu, väljendub mõlemas selgelt ühiskonna suur(em) võim üksikisiku üle. Seda on teistsuguse taustaga vaatlejad kohe tähele pannud. (Päevikuist selgub, et autorid (J. Jans ja E. Kääparin) pole erinevad ainult päritolult, vaid ka huvidelt ju iseloomult. Esimene oli noor kunstnik või üliõpilane, teine agronoomiaüliõpilane. J.Jans tunneb huvi sotsiaalsete ja kultuuriküsimuste vastu, on hinnanguis küllalt emotsionaalne ja avameelne, aga kokkuvõttes siiski kaine ja teravapilguline vaatleja. E.Kääbarin on asjalik, kirjeldades seda, mida silmaga näeb.)

Need ei ole ainsad päevikuis leiduvad märkmed, mis peegeldavad Saaremaal säilinud suhteliselt suletud talupojaühiskonnale omaseid jooni. Üks selliseid on ka korjajate poolt sageli kogetud umbusk nende kui võõraste vastu.

"Tuttavate vastu oldakse lahke, kuid võõraste vastu tihti küllalt umbusklik. Lihtrahvas, kes kirjandust ja ajalehti ei loe, oli meie vastu tihti nii umbusklik, et isegi süüa ja öömaja ei tahetud anda, kuigi see kõigiti võimalik oleks olnud".

Eriti umbusklikud olevat olnud kõrvalisemates kohtades elavad inimesed. Mõnikord tuli kaasa kutsuda kohapealseid autoriteete (näiteks pastor või kooliõpetaja), et saada üldse jutule. Umbusuks andis põhjust seegi, et suurem osa inimesi Saaremaal ja ka mujal ei saanud aru vanavarakorjajate töö mõttest ("kellele on seda vana värki vaja?"). Siiski ei kulunud usalduse võitmiseks kuigi palju aega.
"Poolteise päevase saarel olemise ja alatasa lõugade liigutamise[ga] sain viimaks niikaugele, et mind usaldama hakati, mida ka mulle öeldi".

Et jutul tõepõhi all, näeme järgnevast: "Keinaste kombed paistavad lihtsamad olevat kui Muhus. Käisin saunas, kus mehed ja naised üksteist pesid ja vihtlesid. Keegi naine vihtles mind ja pesi selga hoolikalt, selle eest pidin talle teine päev rohkem niiti andma kui teistele.(Vanavarakorjajad omandasid esemeid mitte ainult raha eest (kui ei kingitud), vaid 1920. aastate alguse kaubanappuses tegid ka vahetuskaupa, tuues maale käsitöötarbeid.) Niisama on kõne otsekohene ja häbenematu, niisama ka saagiahnus esineb oma katmatus toreduses, häbenematult kui loomulik asi".

Siin võib leida paralleele keskaja kultuuriga, kus privaatsust ja intiimsust ei hinnatud uusaegsel moel ja mõõdul. Tuntumaid Euroopa keskaja uurijaid Aron Gurevitš leiab, et häbelikkusetunne oli tol ajal välja arenemata, paljudel sauna kujutavatel piltidel pesevad rüütleid naised.

Uusajale ("linnakultuurile") omane individuaalsus väljendub ka söömisesse puutuvas. Saaremaa kohta märgivad tolleaegsed vaatlejad, et enamasti söödi ühistest nõudest, ainsaks isiklikuks söögiriistaks lusikas. Väga harva tuli ette lauanuga ( mehed kasutasid oma liigendnuge ), kahvleid või eraldi taldrikuid. Ühes pulmakirjelduses ütleb J. Jans, et Muhus isegi pidulauas need sootuks puudusid.
Kaudsemalt seostub kodanliku individuaalsuse probleemiga ka järgnev.

Puhtus ja hügieen elamiskultuuris


Noorte haritlaste üks sagedasemaid kriitilisi tähelepanekuid saarlaste kohta oli vähene puhtusearmastus. Nende ideaaliks oli kodanlikule kultuurile omane puhtusekultus. Et see pole alati nõnda olnud, näitavad etnoloogide tähelepanekud erinevate rahvaste kohta ja Euroopa keskaega käsitlevad uurimused. Meie autorid on mustust põhjendanud osaliselt vaesusega, sest nende meelest elasid kalurid ja meremehed jõukamalt - seepärast ka puhtamalt. Teine seletus leitakse hariduse puudulikkuses ja piiratud silmaringis.

"Keskelt läbi võttes ei ole Mustjala rahvas mitte liig vaene: on mehi, kel omad tuhanded tagavaraks on. Mustjala kihelkonda loetakse jõukamate kihelkondade hulka. Vaatame, kuidas on lugu vaimujõukusega. Juba kuhugile Mustjala talusse sisse astudes paistab meile mustus vastu. Mustjala rahvas elab liig mustalt.
Tuleb see ehk osalt sellest, et naisterahvad liiga tööga koormatud, kuid vabandatav ei ole see siiski mitte. Põrandad on pesemata, neid ei pesta isegi suurteks pühadekski mitte, ehk küll enamal jaol majadel juba laudpõrandad all on."

Nii kirjutab H. Visnapuu ja jätkab:

"Iseäralikult paistab silma, et vabadikkudemajad palju puhtamad ja korralikumad olid kui talud, ja inimesed paistsid ka arusaajamad. Tuleb see vast sellest, et vabadik rohkem suures ilmas liikunud".

"Olin ööd klaasverandaga majas ("Vanatoa") nelipühi laupäeva ees. "Elamine" oli nii must, et peremees isegi vabandas, nimelt, et kaks orjust, põldu harida ja kala püüda, aga et jõudu siiski Jumal tänatud, on.

Ja, aga aega vähe, et tuba kasida või oma tervise eest muretseda. Üleüldse annab see küla juba mannermaa hallparunite ilme välja, ka meeleolu poolest. Hariduse poolest on aga see "prii" küla samal järjel kui teised Muhu osad".

"Toas oli tähelepandav võrdlemisi suur mustus. Väga harvades majades (vähemalt põhjapoolses kihelkonna osas) oli kahvleid ja taldrikuid, söödi ühiseist kaussidest liigetega nugadega. Lusikad pandi pääle söömise laua kohale seina küljes oleva hammaspuu sisse, kust need söögi-ajal jälle võeti tihti pesemata. Mehed, eriti põhjaosast on sunnil käima suviti puutööl väljas (Mustjala mehed kraavitööl), mispärast naised teevad (ka osalt kui mehed kodus) kõik välised tööd - sõnnikuveod ja kündmised jne. ja kodu räpaseks jääb".

Teistsugust pilti on vanavarakorjajad näinud rannakülades.

"Saar | Vilsandi.. | on iseenesest vaene. Põllumaad on vähe, ja seegi ei ole nähtavasti kõige parem (ristikhein, vähemalt kasvab siin siiski hästi). Siiski elab rahvas (150 - 200 hinge) võrdlemisi õige jõukalt. Majad on ilusad, eluhooned muidugi mõista muudest lahus, suured ja nägusad. Seespool valitseb hää puhtus ja kord: põrandad värvitud, seinad tapeeditud, sohvad, pehme mööbel, peeglid, sagedasti klaver. Jaapani vaasid, mere pildid seintel. Loetakse ajalehti hoolega, raamatud puutuvad sagedasti silma laste koolitamise eest kanntakse hästi hoolt: mitmel mehel mitu last korraga Kuressaares - gümnaasiumis, merekoolis ehk linnakoolis. Ka kaugemal - Riias ja Tallinnas õpib vilsandlasi. Inimesed on ülepea kaunis intelligent väljanägemisega, iseäranis mehed, kes vast kooliharidust küll vähe saanud, kuid selle eest elukoolist palju õppinud.

Vilsandi meestest on suurem osa laevamehed. Paljud praegused peremehed on varemalt kaptenitena, tüürmannidena jne. ilma meredel ümber purjetanud, ehk vähemalt Balti ja Saksa meredel sõitnud ja ümberkaudu elavate rahvastega kokku puutunud ning see ei ole mõju avaldamata jätnud".

"Türju küla mere kaldal on suur ja laialine. Majad on (Karuste ja Tamunaga) võrreldes jälle õige ilusad. Ka õued näivad puhtad ja korras olevat. Küla näeb välja nagu mõni väike alev. Siin elab palju meremehi, õigem nende perekondi, sest pea igas majas on isad ehk pojad väljas. Mõnes kohas on ainult naised kodus" .

"Huvitav kalameeste küla Nasva jõe mõlemal kaldal, jõesuu lähedal väiksed ilusad majakesed tihedasti paksude puude all ja tihedate aedade vahel. Alati palju rahvast liikumas: ühed tulevad kalalt, teised lähevad. Majad seest ja väljastpoolt nägusad ja puhtad. Elatakse nähtavasti kaunis jõukalt, sest kalapüük toob viimasel ajal sisse".

"Mis iseäranis ranna ääres silma puutub, et mehed palju arenenumad on kui naised ja kui mannermaa mehed: nad on mere läbi mööda linnasid käinud ja elanud, leiba teeninud, kuna naised kinnist saare [Muhu] elu elanud. Suure maa mees nii palju liikunud ei ole, ta naine aga tunneb linna kombeid kaugelt enam kui ta saare õde".

Mis veel puutub puhtusse ja hügieeni, siis muudest allikatest tuleb välja, et 1920. aastate algupoolel polnud mitmekümnes Saaremaa külas üldse käimlat. Olemasolevadki olid enamasti väga lihtsad (umbes "auk maa sees ja kast peal"). Sama materjali järgi olid ainult 8 külas kõigil taludel käimlad (enamasti Kuressaare lähiümbruses) ning Abruka vallas "pea kõigil". Siingi kordub sagedasti märkus "puhtus puudulik".

Uusaegsesse "tervisekaanonisse" kuulub kahtlemata ka hammaste pesemine. See oli tolleaegseile Saaremaa taluinimestele täiesti tundmatu tegevus. Sellegipoolest olevat hammaste seisukord olnud päris rahuldav, sest "magusat tarvitatakse vähe".

Ülaltoodust ei tohi järeldada, et saarlased (laiemalt - Eesti talurahvas) olnuksid kultuuritud või vähekultuursed. Tegemist on lihtsalt erinevate kultuuriarusaamadega, mis kuuluvad eri "aegadesse". Vaatlejad-päevikukirjutajad esindasid uusaegset/moodsat kodanlikku kultuuri, tolleaegne Saaremaa maarahvas aga suurelt jaolt nn traditsioonilist elulaadi/kultuuri.

Võrdlemisi selgesti tuleb samal ajal välja, et talurahva seaski oli suuri erinevusi - rannakülad olid juba väliseltki teistmoodi kui maakülad. Rõhutatakse ka majade sees valitsevat puhtust ja korda. Kodanliku kultuuri üks tunnusjooni on kodukultus ("minu kodu on minu kindlus"). Sellega kaasnes varasemast hoopis erinev suhtumine "elamisse"- kõik, mis puudutab maja sisemust, selle puhtust, mugavust ja ilu. Kodu eest hoolitsemine ja kodukaunistamine muutus omaette tegevusalaks ning sisustamisele hakati kulutama rohkem raha ja muid vahendeid. Siingi hakati järgima moodi. Üldiselt oli kodu kui perekonna pelgupaiga esiletõus seotud ühiskonna industrialiseerumise ja linnastumisega. Nüüd olid tööelu ja koduelu üksteisest eraldatud ning kodu hakkas üha enam seostuma jõudeajaga.

Selline ideaal hakkas tol ajal Eestis linnadest tasapisi küladesse jõudma. Siiski olid eriti puht põlluharijate elulaad ja majandusolud säärased, mis ei soodustanud moodsa elustiili omaksvõtmist. Ilmselt mõneti teistsugune oli olukord ranna/kalurikogukondades. Need olid avatumad, osalt erineva elulaadiga, kuigi enamus rannaperesidki haris põldu ja lõpuks - majanduslik olukord oli parem. Kõige tähtsam näib olnuvat siiski meelelaadi erinevus, mis muutub palju aeglasemalt kui välised olud.
Viimase kohta võiks tuua näite käimlaist: Saaremaa tervishoiuinventuuri materjalis leidub päris tihti märkusi, et käimlad on küll olemas, aga neid kasutatakse vähe või harva. Võib järeldada, et nende olemasolu ei tähenda veel, et nad oleksid üldiselt omaks võetud ning muutunud kultuuri/elu lahutamatuks ja paratamatuks osaks.

Muhulased ja saarlased ja "ülemaalased"

Päevikuis leidub ka üldisemaid tähelepanekuid ja hinnanguid ühe või teise paikkonna inimeste kohta. Kõige pikemalt Muhus ja Saaremaal ning seejärel kohe Põhja - Eestis viibinud J. Jans (Jansi kogumismatk Muhus ja Ida Saaremaal (Jaani khk) kestis pisemate vaheaegadega 15. maisi kuni 1. oktoobrini 1920) on võrrelnud eri paikade rahvast omavahel. Mis on tundunud amatöörrahvateadlastele olulise ja iseloomulikuna?

"Saarlane armastab metsa maja ümber: talud ja külad upuvad rohelisse. Ainult üks küla - Karala - sünnitab erandi: küla ja küla ümbrus on lage".

"Nägime palju inimesi, kellel on sündinud mõistus, kes kõnelevad kui kunstimeistrid, kes lauseid ehitavad kui stiili meistrid. Nägime naisi, kel piibud suus ja liigutused tüsedad ja nurgelised nagu meestel. Nägime mehi unistaja hingedega ja silmadega, kust teaduse himu välja vahtis. Vaesus ja Saare vaht - meri tegi tõkkeid, pani piirid edasisaamisele".

"Iga|küla] - kõige suurem küla Muhus, tuletab vene külasid meelde oma kokkukuhjatud hoonetega, suur kaev keset küla, kust kõik vett võtavad. Paar kiiget, õhtuti noored kiigel. Poisid kiiguvad, tüdrukud istuvad. Tüdrukud, nagu siin, nii ka igal pool Muhus, kannavad lihtsaid rätikuid peas, nii et nad rohkem vanaeitede moodi välja näevad, kui noorikud, kel kenakesed tanud alati peas.
Lühikeseid juukseid kantakse noorte hulgas päris vähe. Vanemad peale 40 kannavad veel neid. Käiakse ka kuskil jalutamas: tüdrukud ees omaette, poisid sammu 10 järel, omaette - nagu venelasedki. Amüseerimist ei näikse veel tekkinud olevat. Naist võetakse ikka vana kosjapruugiga - päris tundmatu mees tulla äkki sisse - kosja ja rääkida ennast umbes päeva jooksul vanade ees klaariks".

"Üle Orissaare silla. Ahah! Üks neiu vilistab põllul - hea märk. Rehkendan, et ju nad ikka nii eest ära ei jookse kui Muhus. Aga rahvas? Lähen süüa küsima. Näen kohe ära, et "ei keela". Et võõrast aidata, see komme näikse kohe sügavam olevat kui Muhus. Ta on ka võeraga rohkem läbi käinud. Aga mustad on saarlased, olgugi, et "uhked" ei ole nagu muhulased. Üleüldse elatakse halvemini kui Muhus, olgugi et maa näikse parem olevat.
Tundub siin süüdi olevat ka saarlase hingeala, mis muhulase omast kaunisti lahku läheb Saarlane on hulga leplikum kui muhulane. Saarlane lepib halva söömaga, kortli, ümberkäimisega.
Tööd teha ta just usin ei näikse olevat, aga kui tööle pandakse, teeb kümne muhulase eest kui piltlikult öeldes. "Saab läbi" on vist saarlase õige vana sõna. Õige harva olen kuulnud saarlase suust nurinat. Isegi maksud öeldakse tarvilikud olevat.
Muhulane seevastu on poliitikamees ja arvustab kõike ägedalt. See pikameelsus ja suureni lohakus teevad saarlase muhulase kõrval palju labasemaks - muhulane on "aristokraaat" - aga ka südamlikumaks - ta ei ole nii umbusklik, kui muhulane.

Saarlane on palju naiivsem. Niisama naised, need ei ole need kinnised Muhu tüdrukud ja noorikud, kes ennast ehivad ja ehivad ja ainult iseendale. Saare tüdrukud püüavad juba võõra ees meeldida. Juba see, et rahvariie siin enamisti kadunud, näitab kohe, et naised on niipalju "arenenud". Endised rahva riided olid siin lihtsamad, robustimad kui Muhus (saarlase ükskõiksus). Ei olnud siin iseäralisi pulma riideid. Lõpupoole läksid rahvariided veel lihtsamaks ja vahetusid viimaks täiesti linna riietega.

Muhulased arenesid jälle "sisse" poole: ikka suurema hooga asusid nad oma rahvariiete kaunistamisele ja mitmekesistamisele - see "protsess" kestab praegu veel edasi ja näitab, et nad sugugi ei mõtle oma riietest lahkuda, vaid alles linnamoodidele visa "konkurentsi" loovad.

Saarlased arenesid "välja" poole, nad lasid endaga teha, mis taheti, ühes linna riietega tulid ka linnakombed - nagu muhulasedki arvavad - Saare naine ei viitsi nii tööd teha, ta jagab mehega töö ikka pooleks, kuna Muhus ikka rohkem töö naise teha on. Tüdrukud amüseerivad juba - à propos - huvitav võrdlus: kui ma Muhus ükskord tahtsin neiude sekka kiigele minna, põgenesid nad kiigelt, mind sinna üksi jättes. Saares otsisid neiud pühapäevaõhtu ühes talus, kui juba pime oli, üles ja palusid mind nende kiigele tulla. Seal naerdi ja mürati õige vallatult. Mind kui võõrast võeti kohe hulka, vaatamata, et pime oli ja keegi mind ei tunnud ja tutvustamise peale hästi ei taipanudki, mis see on - vanavarakorjaja".

"Pulmas. Natuke sugulased. Huvitav võrrelda Muhu pulmadega. Siitnurga [Kostivere] pulmad tunduvad kas linnapulma ersatsina või linnapulm maapulma ersatsina. Täit otsust ei saa anda, sest sööke on küll. Imeküll ja kahvlite ja nugade kõlinat ja mõningaid viisakaid liigutusi, aga muidugi ei ole seda täis pulmade välist etiketti või "plaani", kuna linnas jälle niisugust toiduainete priiskavat ja upsakat küllust ei ole. Mats näitab välja, et linna omadest "rohkusega" ja ka "nikk-näkkidega" üle on
. Mis Muhus rohkem oli?
Muhus oli keedet liha ja kartulit laual igatahes rohkem. Õlut oli rohkem. Muhul olid mehed ka tõelikult rohkem vintis, kuna naised rohkem toitu sisse parkinud olid - kaugelt rohkem, kui siinsed naised. Siis - rohkem "viisakust". Vintis muhulane oli ikka veel viisakas.

Mis Jõelehtmes rohkem oli. Viina oli rohke. Naiste kära oli rohkem, palju rohkem. Poiste lora oli jällegi kaugelt rohkem. Nojah - "nikk-näkke" ja kahvlid-taldrekuid oli kaugelt rohkem (Muhus ei olnud sootuks). Meeste kuraasitamist oli rohkem. Naiste kaisutamist öösse õlgede peal oli rohkem. Naised jõid viina ja õlut rohkem (Muhus peaaegu ei sugugi).
Niisiis - kui kokku võtta ja pooleks jagada, ütleb muhulane Jõelehtme pulmade kohta - rätsepa pulmad. Jõelehtlane aga Muhu pulmade kohta -"lollid" pulmad".

"Teen võrdlust "suurt" "maad" saartega. Olen sattunud nagu teise ilma. Olen küll ise siit pärit (Anijalt), kõik on kui võõra rahva hulgas! Ei ole enam saarte tüsedust ei inimestes ega hoonetes - ei ole enam kusa[gill] üht suurt Muhu küla kobaras kui kindlust, vaid siit sealt paistavad pehkinud sindlikatuse jupid. Ei keegi paku tooli, ei tubakat. Vastatakse asjalikult palju otsa vaatamata. Siin on siis juba kultuuri. Homme vaatame seda Jõelehtme laadal. Linna varjuküljed ja ersatsvarjuküljed paistavad läbi neist. Neid on nad linnast toonud, kuna "valged" küljed linna on jätnud".

Vaatamata päevikuis leiduvate tähelepanekute juhuslikkusele ja vastuolulisusele (või just sellepärast) sisaldavad nad mõndagi huvitavat. Päevikuisse pandi tõenäoliselt kirja see, mis autori meelest oli tähelepanuväärne mitte ainult tema jaoks. Ta ei pidanud lähtuma rangeist ettekirjutustest või skeemidest, vaid tegelikust elust ja reaalseist probleemidest. Sellepärast võimegi leida päevikuist seda, mida skeemi järgi koostatud allikad, vaatamata oma süstemaatilisusele, ei sisalda.

Tõik, et ühel aastal mitmes Eesti eri kohas kogumismatkal viibinud J. Jans hakkab neid omavahel võrdlema, tähendab, et erinevused olid tõepoolest silmatorkavad. Ärme unustame, et tegemist oli etnograafilise erihariduseta inimesega. Andmete väärtust suurendab see, et need põhinevad tähelepanekuil, mis on tehtud kohtumistest väga paljude inimestega. Ma ei tea, kui palju peresid käis läbi J. Jans 1920. aastal. On alust arvata, et neid polnud kindlasti vähem (pigem siiski rohkeni, kuna aeg oli pikem) kui Viktor Pässil ja Johan Leppikul 1914. aastal Kihelkonnal: "Astusime umbes 350 pere läve üle". Selles mõttes ei saa päevikumärkmeid pidada juhusliku möödakäija või suvitaja muljeteks.

Korjajate pilku teravdas see, et nad olid kohaliku kogukonna/ühiskonna seisukohalt "väljaspool olijad". Nad märkasid paljugi sellist, mis "seesolijale" võinuks jääda kahe silma vahele, sest "see on nii tavaline". Päevikuid lugedes saab selgeks: mida enam kirjeldaja osales kohalikus elus, seda mitmekesisemaid ja ilmselt ka paikapidavamaid tähelepanekuid ta tegi.

Saaremaa-kirjeldustes tõuseb kahtlemata esile J. Jans. Ta paistab olnuvat aktiivne ja avatud suhtleja, kes käis Kõinastu naistega saunas. Muhus ja Jõelähtmel pulmas, Saaremaa tüdrukutega külakiigel, ei varjanud oma nördimust ega heameelt, kui selleks põhjust oli, nagu sedagi, et "vanavarakorjaja tee on keeruline" - kui pea oli külameestega õllejoomisest haige. Tema kirjeldustele ja arvamustele lisab usutavust heatahtlik iroonia, millega ta suhtub ka iseendasse, samuti see, et ta ei võta midagi päris üheselt, nähes nii head kui halba.

Muhulasi pidas ta saarlastest töökamaiks, aga ka palju endassesulgunumaiks ja kavalamaiks, saarlased olid vähenõudlikumad, lihtsamad ja südamlikumad. Muhulastega võrreldes olid saarlased rohkem mõjustatud linnakultuurist, mis ilmnes kasvõi selles, et naised (mehed olid teinud seda juba varem nii Muhus kui Saaremaal) olid loobunud traditsioonilistest talupojariietest ning omaks võtnud ka mõningaid linnakultuurile omaseid jooni sugudevahelises suhtlemises.

Kõik erinevused Muhu ja Saaremaa vahel olid siiski tunduvalt väiksemad kui saarte ja Tallinna lähiümbruse vahel. Viimase suhtes on J.Jans palju kriitilisem, kuigi oli ise sealt pärit (aga võibolla just sellepärast?). Pigem oli põhjus selles, et Tallinna ümbruses oli vana kultuuriterviku lagunemine jõudnud kaugemale, aga uut polnud veel kujunenud. Uuest, linnakultuurist oli üle võetud üksikuid väliseid jooni. Sageli polnud see just parim osa: "Linna varjuküljed ja ersatsvarjuküljed paistavad läbi neist. Neid on nad linnast toonud, kuna "valged" küljed linna on jätnud".

Ülikooli von Bocki maja rebenes


www.tartupostimees.ee 17.05.2011

Martin Pau, reporter

Lõhe Ülikooli 16 vanema ja uuema osa vahel.

Foto: Margus Ansu

Vähem kui neli aastat tagasi tuliuue kuue saanud von Bocki maja, endise hüüd­nimega Marksu maja jooksis nädalavahetusel täis suuri pragusid, sundides Tartu Ülikooli kiirkorras eksperte
appi paluma.

Werneri kohviku vastas paikneva enam kui 220-aastase hoone haldur Indrek Zeik ütles, et juhtunu teeb erakordseks muutuste kiirus. Reedel oli kõik korras, esmaspäeva hommikuks kirjasid Ülikooli 16 maja keskosa ruumide seinu ja lagesid kuni mitme millimeetri laiused praod.

«Jääb mulje, nagu oleks olnud maavärin,» lausus von Bocki maja teisel korrusel asuva eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna juhataja Ülo Valk. «See toimus väga kiiresti.»

Majakad aitavad jälgida


Tartu Ülikooli 1802. aasta taasavamise aktuse paiga, von Bocki maja Raekoja platsi poolne hilisbarokne osa valmis 1780. aastal. Varaklassitsistliku, ülikooli peahoone poolse helekollase osa lasi järgmine omanik Magnus Johann von Bock juurde ehitada aastail 1783–1786.

Kõige võimsam lõhe, mis on vaadeldav Ülikooli tänavalt, rebenes nädalavahetusel just vanema ja uuema osa vahele. Sellelt joonelt algab von Bocki maja auditoorium 212, mille seintesse ja lakke ilmus pragusid ilmselt rohkem kui teistesse ruumidesse.

Enne vabalt liikunud uks hakkas takerduma kerkinud põranda taha.

Silmatorkavalt on kannatada saanud ka otse auditooriumi vastas asuv kabinet 208. Seal töötav rahvaluule osakonna õppekorralduse spetsialist Liilia Laaneman ütles eile, et ei pelga krohvitükkide või millegi toekama kraessekukkumist, sest esialgu paistab maja olevat rahunenud – praod pole enam kasvanud.

Korrus allpool on aga ajutiselt kasutusest kõrvaldatud seminariruum 113. Hoone halduri Indrek Zeiki sõnul pannakse ruumi võlvitud laele esimesel võimalusel ajutised toed alla.

Neljas ruumis on värsketele pragudele krohvitud majakad, mille järgi saab päevast päeva kindlaks teha, kas vajumine ja rebenemine jätkub või ei. «Kuni majakad püsivad, pole põhjust paanikaks,» kinnitas Zeik.

Juba esmaspäeval tegi hoone esmase ülevaatuse ehitusinsener Ivo Roolaht, teisipäeval käis lisaks maja seiramas geo­tehnik Mait Mets.

Süüdi võib olla kuivendus

Ülikooli projekteerimis- ja ehitushangete peaspetsialist Madis Noor ütles, et loodab saada neilt ekspertidelt esialgse arvamuse vajumise põhjuste ning täpsemate uuringute vajaduse ja maksumuse kohta järgmisel nädalal.

Ei Noor ega Zeik söandanud arvata, mis on von Bocki maja äkilise murenemise põhjus, kuid nad ei välistanud, et see võib olla seotud vana keemiahoone mulluste drenaažitöödega. Tõenäoselt on Ülikooli 16 hoone püstitatud puitparvedele nagu enamik vanalinnast ning pinnasevee langetamise järel kuivale jäänud parved võisid hakata lagunema, kaotades kandevõimet.

«Praegu saab öelda, et vundament on vajunud peahoonepoolses osas kolmest kohast,» lausus Zeik. «Täpsemalt on võimalik öelda, kui eksperdid on teinud keldris puurimisi.»

Algas von Bocki maja vajumise põhjuse otsimine

www.tartupostimees.ee 19.05.2011

Martin Pau, reporter

Aktsiaselts Geotehnika Inseneribüroo (GIB) alustas Ülikooli 16 õppehoone, von Bocki maja keldris vundamendi lahtikaevamist, millele järgneb vundamendialuse pinnase tiheduse hindamine löökläbistuse meetodil.

GIB objektijuht Tõnu Zimovets selgitas, et vundament tuleb lõpuni lahti kaevata üheksas kohas. Neist kolm jäävad von Bocki maja vanema, raekoja-poolse osa keldrisse. Kuus sondeerimispunkti on määratud uuema, arvatavalt kas 7. või 8. mail järsku vajunud hooneosa keldrisse.

Kui kaevajad on jõudnud vundamendi lõpuni, hakatakse pinnasesse rammima 25-millimeetrise läbimõõduga metallkoonuseid. Selle järgi, kui kergelt või raskelt õnnestub pinnast läbistada, määratakse selle kandevõime.

Täna pisut enne kella kolme oli Zimovets koos kolleeg Tarmo Rentiga jõudnud ülikooli peahoonele lähimas keldrinurgas umbes meetri sügavusele. Seal vundament lõppes ning vastu vaatas valkjashall järvekriidi kiht. Esialgu ei leitud märkigi puitparvedest, millele on toetatud paljud Tartu vanalinna majad.

********************************************************************************************
Von Bocki maja alt ei ilmunud parvi

www.tartupostimees.ee 25.05.2011

Martin Pau, reporter

Asjatundjad ei leidnud lõhki rebenenud von Bocki maja vundamenti lahti kaevates ainsatki märki puitparvedest, millele teatakse toetatud olevat paljud Tartu vanalinna kivimajad.

Geotehnika Inseneribüroo objektijuht Tõnu Zimo­­vets kaevas läinud nädala neljapäeval ja reedel von Bocki maja keldris koos abilisega üheksa prooviauku kuni vundamendi alumise servani. Igal pool jõuti servani umbes kaks meetrit tänavapinnast allpool, kus tuli vastu ka pinnasevesi.

«Ainult Ülikooli ja Jakobi tänava nurgal oli vundament üheksa sentimeetrit veepiirist allpool,» kirjeldas Zimovets. «See nurk võiski ära vajuda ja pragunemise põhjustada.»

Vundamendi lahtikaevamisele järgnes vundamendialuse pinnase tiheduse hindamine löökläbistuse meetodil. Spetsiaalseid terava metallpeaga vaiu rammiti kolme kuni kuue meetri sügavusele arvates vundamendi servast. Mitte üheski prooviaugus ei leitud märkigi puitparvedest, mida laoti sajandeid vanalinna majade alla. Von Bocki maja on ehitatud kahes osas 18. sajandi viimasel veerandil.

Tartu Ülikooli projektee­­rimis- ja ehitushangete peaspetsialist Madis Noor ütles, et juuni algusse on plaanitud kohtumine Geotehnika Inseneribüroo juhtidega ning siis selgub, kas tellitakse lisauuringud või on võimalik teha von Bocki maja olukorrast kirjalik kokkuvõte ning öelda välja vajumise põhjused juba hangitud andmete põhjal.

keskiviikko 18. toukokuuta 2011

Arheoloogid uurivad ristisõdade mõju Eesti loodusele



www.postimees.ee 18.05.2011

Karksi lossivaremed ja kirik

Foto: Elmo Riig / Sakala

Saaremaal Salmel jätkuvad muinaslaeva väljakaevamised. Kuna osa laevast jääb kergliiklustee alla, tuleb see tõenäoliselt üles kaevata. Pilt on tehtud möödunud suvel.

Foto: Raul Vinni / Saarte Hääl

Sel suvel uurivad arheoloogid, kuidas mõjutasid ristisõjad meie taimestikku ja loomastikku. Tööd jätkuvad ka Saaremaal Salme muinaslaevaga ning Harjumaal Jägalas uuritakse muistset põllukompleksi.

«Uurime, millised keskkonnamuutused vallutus- ja ristisõjad endaga nii Liivi- kui ka Preisimale kaasa tõid,» selgitas Tartu Ülikooli vanemteadur Heiki Valk augustis Karksi linnusemäel algavate arheoloogiliste väljakaevamiste eesmärki. Karksi väljakaevamised on osa sellesisulisest rahvusvahelisest projektist. Püütakse välja selgitada, kuidas muutus ristisõdijate tõttu taimestik ja maastikud. Tehakse selgeks, kuidas muutusid koduloomad ning kuidas muutus vallutuste tõttu jahiloomade osakaal.

«Võrdleme Liivimaad Preisimaaga – kas protsessid on sarnased või on erinevusi,» lisas Valk.

Salmel kaevatakse edasi

Juba pärast jaanipäeva jätkuvad mullu alustatud ulatuslikud väljakaevamised Kagu-Eesti linnuste juures.

«Tahame kindlaks teha, kui vanad on Kagu-Eesti linnused ja mis ajal neid on kasutatud,» ütles Valk. Eesmärk on saada kõigi uuritavate linnuste kohta mingisugune kindel dateering.

Juuli alguses jätkuvad tööd ka Saaremaal teise Salme muinaslaeva väljakaevamiseks. Töid juhtiva Tallinna Ülikooli ajalooinstituudi vanemteadur Jüri Peetsi sõnul on seal seni avastatud 29 luustikku, aga osa paadist ja selle kontuur on siiani lõpuni välja puhastamata.

«Suurem osa laevast on veel maa all,» kinnitas Peets. «Sealt möödub asfalttee, aga saime vallavanemaga jutule, et kui tekib vajadus, on võimalik tee üles võtta, et laev täies pikkuses välja puhastada. Mis meid seal ees ootab, seda mina ei tea.»

Peetsi sõnul on laeva esiosa ja kaks parrast käes ning nende järgi saab kaevandi planeerida. Selle järgi olevat vägagi tõenäoline, et asfalttee tuleb lahti kaevata. Peets oli enam-vähem kindel, et sealt leitakse ka muistseid esemeid.

«Aga kui ei leitagi, on Eesti teise muinasaegse paadi väljakaevamine isegi suur asi,» kinnitas ta. «Kõige olulisem on paadi konstruktsioonid kätte saada ja need fikseerida – sealt võib tulla väga üllatavaid momente.» Teadlane loodab sel suvel kaevamistega ühele poole saada.

Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia osakonna instituudi juhataja Aivar Kriiska sõnul jätkuvad temal sel aastal välitööd Narva ümbruses, kus juba on alustatud geoloogilisi puurimisi, et uurida paleokeskkonda.
Samas jätkuvad välitööd ka Peterburi lähedal Ingerimaal, kus samuti otsitakse ja kaardistatakse kiviaegseid asulakohti, et jõuda ühise Narva-Luuga regiooni kivi- ja varase metalliaja käsitluseni. See projekt käib juba viiendat aastat, aga Kriiska sõnul on normaalne uurimistsükkel 8–10 aastat.

«Seni on leitud üle paari­kümne uue kiviaegse asula,» tõi ta välja ja lisas, et mingisuguseid erilisi esemeid arheoloogid sealt piirkonnast ei otsi. «Meil pole isegi mingisugust isu midagi ilusat leida, vaid eesmärk on lokaliseerida muistised, vaadata nende paiknemist ja mõelda selle üle, milline oli asustussüsteem.»

Mis juhtus Jägalas?


Peale nende kahe koha teeb Kriiska päästekaevamisi Jägalas, kuna seal on tee-ehitusele jäänud ette kaks muistist. Üks neist on luiteliivade alla jäänud asulakoht, teine ristkünnijälgedega suurte põldude kompleks. Praegu on põldu lahti võetud umbes 500 ruutmeetri jagu, aga teele jäävat ette koguni ligi 1700 ruutmeetrit.

«Ehk õnnestub Eestis esmakordselt niisuguses mahus uuri­da muistseid põllujäänuseid,» avaldas Kriiska lootust. Tegemist on kahe eriaegse põllukihiga, mis on kaks korda järgemööda mattunud luiteliivade alla. Luidete all on orgaanikakihid ja kui neid puhastada, tulevad välja künnitriibud.

«Kuna tegemist on muinasaegse põllujäänusega, siis võib see anda teadmisi, kuidas inimene maad kasutas, milliseid kultuurtaimi seal kasvatati ja mida inimene tegi valesti, et need luited sinna peale kasvasid,» rääkis Kriiska. «Esialgu tundub, et tegemist oli katastroofiga, kus inimesed on raiunud nii palju metsa maha, et luited on hakanud liikuma.»

Veel uurib Kriiska, milline oli Jägala linnuse võimas kompleks ja kuidas seal elu käis. «Mõni sajand enne Kristust oli see üks põhjapoolse Euroopa suuremaid linnuseid,» põhjendas ta.

Ka meremuuseumi suvi tuleb töine. Allveearheoloogiateadur Vello Mäss rääkis, et meremuuseum osaleb rahvusvahelises uppunud laevade otsimise ja inventeerimise projektis. Leitud vrakid kantakse internetipõhisesse registrisse.

«Plaanis on läbi uurida kogu Eesti mereala; muinsuskaitseamet keskendub rohkem Liivi lahele ning meremuuseum Põhja-Eestile ja Lääne-Eesti saarte ümbrusele,» rääkis Mäss 2013. aastani kestvast projektist.

Arheoloogide mullused ja tänavused tööd

Mullused leiud
• Arheoloogid kaevasid Saaremaal Salmel muinaslaeva leiupaigast välja pronksist ja kullatud ornamentidega ringpidemega mõõga, mis omal ajal kuulus tõenäoliselt rikkale sõdalasele. Umbes 750. aastast pärit kahe teraga mõõk oli mitmeks tükiks murtud ja omanikule kaasa pandud. Lisaks leiti mitmekümne üliku skeletid.
• Saaremaal Valjalas tuli välja 17 skeletti, enamik neist naised. Arheoloogide sõnul on naistematused olnud väga rikkalikud. Haudadest leiti lisaks nugadele, sõlgedele ja vööle sõrmuseid ning käevõrusid, mis olid ühes hauas naise selja all ja ühes väikeses paunakeses.
• Ida-Virumaal Tallinna-Narva maantee Kukruse teelõigul tehtud päästekaevamiste käigus leiti 50 muinasaegset kalmu (pildil). Enamik surnuid oli hauda sängitatud rikkalike panustega: nii olid säilinud tööriistakomplektid, odad, mõõk, savinõud, naiste surirõivaste katked ning nende kaunistamiseks kasutatud pronksspiraalid, naiste pronkspealisega noatuped, nahast noatuped meeste vöödel jne.
• Saaremaal Kuressaare linnuse konserveerimisel ja restaureerimisel tuli arheoloogiliste kaevamiste käigus päevavalgele kaks 15. sajandist pärit torni.
• Tartu Ülikooli vana keemiahoone remondi ajal tuli maapinnast välja arvukalt kunagise Maarja kiriku kalmistule maetud inimeste luustikke. Peamiselt on tegu keskaegsete matustega. Luustike uurimine tõotab teavet ammuste tartlaste tervise kohta.
Tänavused väljakaevamised
• Tänavu suvel plaanitakse suuremaid väljakaevamisi Viljandimaal Karksi linnusemäel, Saaremaal Salmel, Narvas ja Ingerimaal kiviaja asustuste leidmiseks; Harjumaal Jägalas muistse põllu väljakaevamiseks ja linnusekompleksi uurimiseks ning Kagu-Eestis muistsete linnuste uuri­miseks. Lisaks tehakse päästekaevamisi üle Eesti.

tiistai 17. toukokuuta 2011

Haruldane aurumasin sünnib Tartumaal uuesti


www.tartupostimees.ee 17.05.2011

Risto Mets

Tõnu Ojamaa taastab kodutalus Tartumaal Aardlas autentsel kujul 1936. aastal Inglismaal valminud aurumasinat. Umbes kolmveerand töödest on praeguseks tehtud, kinnitab meistrimees. Valmis loodetakse saada järgmisel aastal.

Foto: Kristjan Teedema

Nafta lõppemine ei jäta inimest jalameheks, kinnitab Tartumaal kodutalus vana aurumasinat taastav Tõnu Ojamaa. Aurumasina käivitamiseks kõlbavad nii puit, turvas, põlevkivi kui ka vanad kalossid, muheleb ta.

Enne Teist maailmasõda töötas aurumasin igas Eestimaa külas. Neid oli rohkem kui 3500. Siis algas sisepõlemismootorite võidukäik ning aurumasinad viidi utiili. Praeguseks pole alles jäänud mitte ühtegi töökorras mudelit. Viimane aurumasin vakatas 1970. aastate lõpus.

Tõnu Ojamaa (pildil) on aga võtnud nõuks ühe sellise masina taas käima panna. Umbes kolmveerand vajalikest töödest on praeguseks tehtud ning päris valmis saab masin arvatavasti tuleval aastal.

Tõeline rariteet

Nagu viitab masina nimi Colonial 1, tootis Inglismaa neid mudeleid koloniaalmaadele. Universaalne masin suutis ise liikuda ning teha kõiki vajaminevaid töid. Mõned neist jõudsid ka Baltikumi.

Inglismaal ei ole selliseid masinaid säilinud mitte ühtegi. Kogu maailmas võib neid alles olla viis. Teadaolevalt on üks Itaalias, teine Lõuna-Aafrika Vabariigis. Üks peaks olema veel Uus-Meremaal ning üks ka Austraalias, kirjeldas Ojamaa.

See masin jõudis metallikokkuostu Põlvamaalt Räpina lähedalt umbes 15 aastat tagasi. Ojamaa ostis selle ära. Sellest ajast peale on mees kogunud masina dokumentatsiooni ning teinud selle tööpõhimõtted endale peensusteni selgeks. «Tahame panna masinale elu sisse,» põhjendas mees ettevõtmist.

Hiljuti käisid aurumasinate asjatundjad Soomest Ojamaa masinat üle vaatamas. Ehkki ajahammas on masina katlaosale pisut liiga teinud, kannatas selle korpus surveproovi välja. Nüüd on kindel, et masin õhku ei lenda ning töid saab jätkata.

Aastatepikkune töö

Ojamaa kinnitusel ei ole masinat võimalik taastada ilma seda tundmata. Sestap tuli masina hingeelu eelnevalt endale põhjalikult selgeks teha.

Restaureerija käsutuses on üle 100 lehekülge Inglismaalt toodud jooniseid. Lisaks sellele tuli korda ajada ka autorlusega seotud küsimused.

«Inglismaal on sedasi, et ühtede käes tootmisõigused, teiste käes aga patendiõigused. Kõike on tarvis autentse taastamise puhul arvestada,» rääkis masina taastamise juures majanduseksperdina kaasa lööv Aarne Toomsalu.

Aktiivsem remont on masina kallal käinud viimased kolm aastat.

Vajaminevaid detaile on Ojamaa otsinud kogu maailmast. Ka tööriistad on tulnud kõik eraldi osta, sest masina ehitamisel on kasutatud Inglise tollkeeret.

Varuosi tuleb taga ajada tikutulega ning paljud detailid tuleb uuesti ehitada. Paar nädalat tagasi saabus Inglismaalt taas üks läikiv pronksist ventiil, mis läks maksma 500 naela. «See raha oleks võinud jääda Eestisse,» nentis Ojamaa. Kahjuks ei leidunud kodumaal firmat, kes oleks olnud nõus sellist detaili tootma.

Praegu on taastamistöödest tehtud umbes kolmveerand. Sõitma tahab Ojamaa masina saada tuleval aastal. Kokku kulub taastamistöödele raha vähemalt 100 000 eurot, hindasid mehed projekti rahalist ulatust.

Ligikaudu 10 000 eurot on Ojamaa saanud toetust ka külaelu edendamise programmist Leader. «Kahju, et enamik Eestis jagatavatest projektirahadest läheb auru peale,» nentis aurumasina ehitaja. «Reaalsete asjade peale saab raha väga vähe.»

Esimesel korral lükati tema taotlus tagasi. Siis lõi ta koos Heino Prostiga Eesti Aurumasinate Ajaloo Seltsi.

Ka teisel korral pidi Ojamaa kõvasti pingutama, et panna rahaeraldajaid mõistma, mida ta teeb ning miks on seda tarvis.

Kompetents kadunud

Teise ilmasõja eel ehitati isegi Tartus aurumasinaid. «Sõjaeelsel ajal olime masinaehituses kõrgelt arenenud riik. Isegi meie lennundus oli maailmatasemel,» rääkis Ojamaa. Praegu on see kompetents aga täielikult kadunud.

Kui suhtuda aurumasinasse tõsiselt, ei puuduta kütusekriis Eestit mitte kunagi, kinnitavad mõlemad mehed. Masina käitamiseks vajalikku puitu ja turvast leidub meie maal piisavalt. Isegi põlevkivi on siinmail kütteks tarvitatud.

Toomsalu sõnul hakkab aurutehnoloogia end ära tasuma siis, kui naftabarreli hind kerkib 120 dollarini. Seda hinda on nafta lähiminevikus ka ületanud.

Aurumasin «Gainsboro» kerge isesõitja, Colonial-tüüp 1
• Toodetud Inglismaal Marshall Sons & Co tehases 1936. a.
• Võimsus umbes 8 hobujõudu.
• Töörõhk 13 atmosfääri.
• Kaal umbes 6 tonni.
• Sõidab mööda maad.
• Eestis töötanud saekaatris, viljapeksumasina käitajana ning transporditöödel.