lauantai 25. helmikuuta 2012

Unustatud majad: Juhan Julma kants - Nõmme kadunud keskaeg


www.eestielu.delfi.ee 23.02.2012

Leho Lõhmus, Nõmme Sõnumid

Tallinna linnaarhiivis on hoiul 1873. aastast pärinev plaan, millele Ivan Suure kants on peale kantud. (Foto: Tallinna linnaarhiiv)

Ajaloolane Leho Lõhmus kirjutab ühest hoonest, mida teati Juhan Julma kantsina. Praegu samas kohas olev eramu on rajatud ilmselt vana kindlustuse müüridele.

Vanim säilinud kiviehitis Nõmmel on 1886. aastal valminud Glehni loss. Osaliselt, ümberehitatud kujul, on olemas veelgi varem valminud nn šveitsi stiilis maja sealsamas kõrval. Vanim puuehitis - 1872. aastal valminud raudteevahimaja - lammutati mõni aasta tagasi. Vanimad elumajad pärinevad 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Vanim asutus Nõmmel, Mägedevahe kõrts, on märgitud Holmbergi kaardil, mis dateeritud 1689. aastal. Asus see kuskil Vana-Pärnu mnt lõpus ning loomulikult pole sellest mitte midagi säilinud. Järgmine joogiasutus - Nõmme kõrts - ilmus esimest korda Schrammi kaardile 1784 (Nemme) ja seejärel Mellini atlasesse 1798 (Nöme). See kõrts asus juba samal kohal, kus praegune Nõmme kaubanduskeskus.

Kõike eeltoodut arvestades on isegi ootamatu ja uskumatu mõte, et midagi on Nõmmel säilinud ka keskajast. Kuid nii see paistab olevat, vähemalt osaliselt. Nimelt on Tallinna linnaarhiivis hoiul Nõmme esimese krundi plaan 1873. aastast. Sellel plaanil, Raudtee, Pärnu maantee ja praeguse Idakaare tänava vahelisel metsamaal on märgitud nelinurkse põhiplaaniga kahekordse müüritusega kivivare ning selgitus selle juurde: Schanze Iwan des Grossen. See on siis tõlkes: Ivan Suure kants. Seda Venemaa valitsejat, Ivan Suurt, Ivan IV või Ivan Groznõid tunneme meie küll rohkem Ivan või Juhan Julma nime all. Asus see kummaline kindlustus kahe metsasihi ristmikul, praeguste Nikolai von Glehni ja Kõue tänava nurgal. Selle koha peal on praegu ehitis - elamu, mis asub, ühelt poolt vaadatuna, muljetavaldava paekivi lasumi otsas.

Kuidas küll niisugune ehitis on Nõmme mändide alla saanud? Selle kohta on meil vähe andmeid, ajalooallikad on kidakeelsed (või õigemini - ainus teadaolev allikas ongi see kaart) ja ajaloolased kehitavad vaid õlgu. Mingi niidiots siiski on antud... Ilmselt peame tagasi minema 16. sajandi viimasesse veerandisse, Liivi sõja aegadesse. Moskva tsaar Ivan IV üritas oma riigi piire laiendada Läänemereni ning alustas selleks sõjategevust oma naabritega. Vene väed piirasid Tallinna kahel korral. Esimene, kaheksa kuu pikkune piiramine toimus 1570. aasta augustist 1571. aasta aprillini venelaste teenistuses olnud hertsog Magnuse juhtimisel. Teine, lühiajalisem piiramine oli 1577. aasta jaanuarist märtsini. Piiramistel võeti kontrolli alla ka kõik Tallinna suunduvad teed, eriti muidugi lääne poole suunduvad, kus piiratud linnale võisid läheneda Rootsi abiväed. Nõmmel hargnes Tallinna poole suunduv maantee aga kaheks ning seda piirkonda tuli eriti silmas pidada. Ilmselt esimese piiramise ajal rajatigi siia väike tugipunkt vahti pidavatele ja patrullivatele Vene salkadele. Võib-olla oli siin isegi mingi vaatetorn, aga see on vaid oletus. Hiljem jäi sellest kõigest järele vaid vare ja selle ümber hõljuv legend, mis ka nimetatud kaardile kanti.

Kaart ise on aga tehtud 6. oktoobril 1873 õuenõunik ja rüütel (Hofrath und Ritter) Johan Pihelmannile renditud suuremast metsakrundist. See müüdi 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alul väiksemateks suvilakruntideks, osa jäi aga Pärnu maantee ääres oleva rahvapargi alla. 1936. aastal kerkis lõpuks maja ka krundile Kõue (tol ajal Käo) 5 / Glehni 10. Arhitekt Robert Natuse projekti järgi ehitatud eramu on ilmselt, vähemalt osaliselt, rajatud vana kindlustuse müüridele. Seda on eriti ilmekalt näha Nikolai von Glehni tänava poolselt küljelt.

Alates veebruarist jätkab ilmumist artiklisari «Unustatud majad», mis ilmub korra kuus.

Arhiivikapi seitsme luku tagant: Kui Eesti Vabariik kuulutati Aksi saarel välja



www.eestielu.delfi.ee 24.02.2012

Viimsi Teataja

Viktoria ja Selma Aksberg sõidavad tühjade kalakastidega linnast Viimsisse Suurevälja sadamasse. Tähelepanelik vaataja näeb tagaplaanil ajastu märki – Tallinna lahes seisvat sõjalaeva
Viimsi Teataja

Rannarahva Muuseumi arhiivikappides on seitsme luku taga üsna huvitavaid kirjutisi, millest laiem avalikkus suurt midagi ei tea. Tahaksime edaspidi kapiust natuke praotada ja põnevamaid kirjatöid ka teistele lugeda anda. Viimsi Teataja on selleks lahkelt leheruumi lubanud.

Rubriigi pealkirja seletuseks natuke etümoloogiat. Laevrikk on Põhja- Eesti vaste sõnale haakrik, mis tähendab hukkunud laevade vara, mis meri on randa ajanud, laiemalt - igasugust mereaju. On huvitav kokkusattumus, et sõna haakrik on seotud ka Aksi saare nimega. Nimelt seostatakse mõlemaid vanasoome sõnaga haakse, mis tähendab paati. Haakrik tuleneb tänini kasutusel olevast soome sõnast haaksirikko - laevahukk.

Nüüd Aksist veidi konkreetsemalt. Hiljuti ilmunud raamatus "Aksi - mereriik Tallinna külje all" on ära trükitud kümmekond paadimeister Harald Aksbergi kirjutatud artiklit ja mälestust ta kodusaarest. Kuid muuseumi arhiivis leidub veel mitmeid tema seni avaldamata kirjutisi ja edaspidi saavad ka lehelugejad nendega tutvuda.

Eesti Vabariigi aastapäeva ajal sobib koos Harald Aksbergiga 96 aasta taguseid suuri ajaloosündmusi meelde tuletada ja teada saada, kuidas need ühelt Põhja-Eesti väikesaarelt paistsid. Fotosid jääretkest muuseumis kahjuks ei ole, kuid kaks Aksi fotograafi August Luusmanni ülesvõtet aitavad 1917.-1918. aastate väikesaare miljöösse sisse elada.

Külvi Kuusk, Rannarahva Muuseum

Pärast seda, kui vene keiser Nikolai oma perega oli hukatud, valitses Tallinnas suur segadus.

Paksust Margareetast olid vangid lahti lastud ja torn põlema pandud. 1918. aasta veebruari lõpul, kui meri oli jääs, läks rida laevu Keri majaka juurest ida poole, mõned laevad jäid aga Kerist ida poole seisma. Ka jäämurdja Jermak liikus nende juures ja ajas korstnatest paksu musta suitsu välja. Siis oli näha mitme päeva jooksul inimesi jääl kõndimas, kes läksid laevade poole, mõned küsisid ka öömaja Aksi saarel. Ühel õhtul tuli umbes viisteist inimest, mehi ja naisi, kes palusid öömaja. Muidugi kardeti ka natuke - kes teab, mis revolutsioonimehed teevad. Kuid öeldi ikkagi: "Kui olete rahulik rahvas, anname heameelega öömaja, sest öösel külmute jääl surnuks." Tuba oli soe ja neile tehti süüa nii õhtul kui ka hommikul. Oli ju saare kirjutamata seadus, et põgenik, reisiline või merehädaline ja tuulepaastus olijad kutsuti sööma ja tehti magamisase ööbimiseks. Jaapani Mats oli tulnud linnast Aksi saarele revolutsiooni eest peitu ja ütles: "Minul on nii kange pistul, mis laseb läbi metsa ja mina ei maga!" Mats elas oma perega meil. Hommikul läks rahvas jälle jääle laevade suunas, mis asusid umbes 15 kilomeetrit-versta meist eemal.

1918 tegi mu isa Aleksander koos paari töömehega paaditöökojas paati. Kuna laudu oli võimatu osta, saeti neid sealsamas palkidest pukkidel, üks mees ülal ja teine, vist Juhan Koit, all. Paar nädalat pärast vene laevade minekut oli tore kevadine päikesepaisteline ilm ja lauasaagimine käis täie hooga. Keegi oli käinud Prangli poes ja rääkis lauasaagijate juures, et kahe nädala eest kuulutati Tallinnas välja Eesti Vabariik. Joosep Oberg (organist Hugo Lepnurme onu Tsitre külast, toim.), meie isa eluaegne sõber ja töömees, tuline Eesti rahvuslane, oli saega üleval palgil ja taipas silmapilkselt sündmuse suurust. Ta hüüdis mitu hurraad ja hüppas üleval palgil õhku, nii et ta puukingade klobin kostis üle saare. Õhtul oli söögilauas palju rääkimist. Töömeeste seas olid ka põgenikud, kes elasid meie juures, nagu Jaapani Mats - Madis Härm, muhulane ja Naissaare väimees ning teine Naissaare väimees, saarlane Juhan Koit. Need mehed olid head jutumehed. Mäletan, et Kaguotsa Jaan oli just jäält hülge lasknud, millest ka meile oma osa liha andis. See oli alati suur pidulik sündmus, kui hülgeliha laual oli, ja seekord veel eriti eriline.

Harald Aksberg



Paat Wea Aksi Madise rannas Sepapaja neemel. Numbrimärk paadil - Wrangel N 275 - on veel kirillitsas. Esiplaanil on näha Aksi Madise kividega toestatud puust paadisild. Wea oli üks Aleksander Aksbergi kuulsamatest paatidest, mis valmis 1915. aastal ja müüdi 1917.-1918. aastal. Arvatavasti valmistub perekond koos külaliste ja lastega pühapäevaseks väljasõiduks. Vasakul seisab Gustav Aksberg, kajutiukse ees on paadimeister Aleksander (valge särgi ja vestiga) ja ta naine Rosine. Põlvpükstes heleda peaga poiss võib olla 8-aastane Harald.

lauantai 18. helmikuuta 2012

Ajalooline Rüütli 28 ehk Uttopärdi maja


www.parnupostimees.ee 10.02.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Rüütli 28 ehk kunagiste reederitest omanike järgi Uttopärdi maja on oma ajaloo enam kui 135 aasta jooksul olnud tegutsemiskohaks nii pankuritele kui ärimeestele ja poepidajatele.

Foto: Olaf Esna erakogu

Kui koolipoisina tädi juures elasin, rääkis ta vahel oma külalistega minu mõistes hiina keeles. Ühtki majanumbrit nad ei teadnud. Jutt käis ikka Lipsoni, Lõvi ja Adamsoni apteegist, Andreksoni, Aspe, Ammende, Makarovi, Linde, Schmidti, Jacke majadest.

Kauplusedki olid Kahni, Jeeriku, Sepa ja muud poed. Kust mina, poisinaga, pidin neid täiskasvanutele veel reaalselt eksisteerivaid/eksisteerinud inimesi teadma, nagunii olid nad kas surnud, Siberisse küüditatud või välismaale põgenenud.

Riigipanga Pärnu osakonna maja oli neile Uttopärdi maja. Nii omapärast nime ei osanud ma seostada ühegi linnu, looma või esemega. Olen küll sellest hoonest 2003. aastal 55 rida kirjutanud, aga vahepeal on vanust ja tarkust juurde tulnud.

Majast ja omanikest


Maja olevat ehitatud 1875. aastal, kuigi olen näinud 1864. aastatki. Arvatav arhitekt on Reinhold Ludwig Ernst Guleke (1834–1927), kes aastatel 1875–1881 oli Pärnu linnaarhitekt. Loomulikult ei ehitatud seda hoonet tühja koha peale, vaid ikka varasema ehitise asemele. Kolmas korrus lisati majale alles 1895. aastal.

Millal reederid Uttopärdid (ka Uttopert, Utopert) maja oma valdusse said, pole praegu selge. Igatahes 1878. aastal, kui ilmus esimene Pärnu valijate nimekiri, neid seal veel ei ole. 1909. aastal on maja Marta Uttoperti nimel ja 1923. aastal on omanikud tema pärijad.

1934. aastal omandas hoone pankrotipesast odavalt, vaid 36 500 krooni eest kindlustusselts Eesti. Selle seltsi Pärnu osakond oli Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisusega suka ja saapa suhetes. Seltsi 1911. asutatud Pärnu osakond kolis 1913. aastal, kui juba jõudis omale ametniku palgata, manuliseks laenu-hoiuühisuse juurde Endla teatrisse ja tegi kaasa kõik asukohavahetused: Endlast Uttopärdi majja (1925), sealt 1931 ”valgesse koolimajja” (Mirage) ning tagasi Uttopärdi majja (1939).

Suuresti on see seletatav sellega, et mõlemas ettevõtmises olid tegevad peaaegu ühed ja samad inimesed. Näiteks preester Jüri Välbe, kauaaegne kindlustusseltsi asjaajaja, oli seltsi ruumis hiljem juhataja, aga panga ruumides käis kui ühisuse juhatuse liige.

Hambaarst August Tammann oli ühes toas juhatuse, teises toas nõukogu liige. Oma põhitegevuseks kindlustusseltsil nii suurt maja vaja ei läinud, sest 1936 oli osakonnas ametis ainult seitse meest. Seltsi ajakirjas öeldakse: ”Maja omandamine sündis vabade kapitalide mahutamise sihiga.”

Kindlustusselts Eesti tegi hoones suurema ümberehituse, sest varem oli teisel ja kolmandal korrusel olnud vaid üks suur korter.

Selts ja ühisus olid sõbrad-semud küll, aga rahakotid olid lahus. 1939. aastal ostis laenu-hoiuühisus seltsilt maja juba 70 000 krooniga. Mõne aastaga oli hoone kallinenud kaks korda!

1939 läks Uttopärdi majas suureks lõhkumiseks ja ehitamiseks. Arhitekt Mart Merivälja projekti järgi sai hoone keldrisse katlamaja keskkütte tarvis, sellele laoruumi, veel ühe äriruumi. Hoovipoolsele tiivale ehitati peale kolmas korrus, teisel ja kolmandal korrusel lammutati rida vaheseinu, trepikoda laiendati juurdeehitusega. Peasissepääs kaeti Pärnus esimest korda Vasalemma marmoriga, mis läks maksma 1500 krooni ja kaalus 15 tonni.

Lammutatud kandvaid vaheseinu asendavad raudtalad maksid 5000 krooni. Tööde käigus tekkis nii palju prahti, et seda veeti ära 1200 hobusekoormat.

Esimesele korrusele jäi kolm kaupluseruumi, kolmandale neli korterit. Teine korrus oli tervenisti panga ja kindlustusseltsi osakonna käes. Kolmandiku korrusest hõlmas operatsioonisaal.

15 ruumi hulka kuulusid nõukogu saal, juhatuse tuba, asjaajaja kabinet, Eesti tuba, ametnike söögiruum. Kaks ruumi olid tulekindlad. Remonditöödeks kulus 43 000 krooni ja maja hinnati 120 000 krooni peale. Laenu-hoiuühisus lootis aastas saada üüri 9000 krooni ümber.

Pankadest üürnikud


Uttopärdi maja on olnud mitme panga pesa. Ilmselt on juba maja ehitamisel võimaliku üürnikuna silmas peetud rahaasutust ja ruumid hästi kõrged ehitatud. Esimesena saab seostada selle majaga Riia Kaubanduse (Kommerts) Panka, mille osakond loodi Pärnusse juba 1873. aastal.

Peale muude pangateenuste reklaamivad riiakad tulekindlat, soomustatud võlvialust raha, väärtpaberite ja väärtesemete hoidmiseks. Kirjade järgi likvideeriti see osakond 1921. aastal.

Rudimendina on 1922. aasta kalendris veel kirjas Petrogradi Riia Kaubapank. Riia Kaubanduse Panga osakonnad läksid AS Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Pangale ning selle Pärnu osakond oli Uttopärdi majas edasi 1925. aastani.

1925. aasta 1. juulist 1931. aasta aprillini tegutses majas Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus. Vabanenud ruumidesse asusid kaks pisipanka: 13. juulist 1931 kuni 1938. aasta lõpuni Pärnu Majaomanikkude Pank ja Pärnumaa (hiljem Pärnu) Ametnikkude Ühispank. 11. detsembrist 1939 kuni riigistamiseni iseseisev Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus.

Kuidas rahvas paljaks rööviti


Pärast juunisündmusi 1940 hakkasid inimesed oma hoiuseid pankadest välja võtma. Vastuseks sellele kehtestati telegraafi teel pankadele 19. juulist moratoorium esialgu kuuks ajaks, hiljem pikendati seda 1. jaanuarini 1941.

Moratooriumiga keelati üle 100 krooni kuus isiku kohta välja maksta, välja arvatud töötasudeks ja riigimaksudeks. Erakorraliselt lubati 300 krooni välja maksta neile, kes sõitsid Moskvasse põllumajandusnäitusele. Samal ajal keelati väärtpaberitehingud ja nõuti nende registreerimist 30. juuliks.

Natsionaliseeritud krediidiühistus lõpetati valitud organite volitused ja juhiks määrati komissar. Blokiti kõik seifid, neis olnud väärismetallid ja valuuta, riigistati iga väärtus maksumusega üle 240 krooni (300 rubla). Ühtlasi riigistati kõik sissemakstud kapitaliosakud, samuti hoiused, mis ületasid 1000 rubla (800 krooni) moratooriumi lõpetamisel 1941. aasta jaanuaris.

Natsionaliseeritud pangas tuli koostada minimaalse ajaga natsionaliseerimise bilanss, mis kuulus kinnitamisele natsionaliseerimise peakomitees, mis lõpetas tegevuse 6. septembril 1940. Tema ülesanded panganduses delegeeriti rahanduse rahvakomissariaadile. Majandusministeeriumi juures tegutses aga pankade peakomissar, Gutkini suure riidekaupluse pearaamatupidaja Vseviov.

Pärast natsionaliseerimist pidid pangad kõik oma välisnõudmised üle andma Eesti Pangale ja asuma likvidatsiooni. Laenude sissenõudmist füüsilistelt isikutelt jätkati isegi likvideerimisel.

Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse ruumides jätkus rahandustegevus, aga juba uue korra tingimustes. Kindlustusselts Eesti Pärnu osakond kaotati. 15. detsembril 1940 tuli pangategevuse kõrval avada seal vastavalt ENSV rahvakomissaride nõukogu määrusele kesktööhoiukassa.

Pärnut okupeerivate vägede vahetumise järel 1941. aastal võtsid kohalolevad laenu-hoiuühisuse nõukogu ja juhatuse liikmed panga taas üle ning moodustasid uue juhatuse. Sakslaste poolel tegutses juba enne tsiviilvalitsuse sisseseadmist panganduse volinik dr Lutze. Ilmselt tuli temaga kooskõlastada panga taasavamine. Juba 30. septembril 1941 kuulutati Uus Elus, et Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus võtab raha hoiule, annab laenusid, garantiisid ja toimetab muid pangaoperatsioone.

Laenu-hoiuühisus reprivatiseeriti Saksa võimude poolt 1943. aasta novembris ja sai tegutseda 1944. aasta septembrini. Pangas jätkus tegutsemisruumi kindlustusvalitsuse Pärnu inspektuurilegi.

Pärast järjekordset võimuvahetust 1944. aasta sügisel asus selles majas Pärnu keskhoiukassa nr 6734, mis aasta lõpuks kolis Kalevi (Rüütli) 40a Eesti Panga majja, kus praegu asub SEB.

Hoiukassa tegi ilmselt ruumi NSV Liidu Riigipanga Pärnu osakonnale, mis haldas Uttopärdi maja 1973. aastani.

Muud üürnikud

Mingil ajal on selles majas töötanud Pärnu kolmeklassiline linnakool. Kui Endla selts Rüütli 40 (Mirage) puupaljaks põles, siis pärast vahepeatust Malmö ja Akadeemia nurgal kolis selts 1907. aastal Uttopärdi majja ning jäi sinna korterisse oma maja valmimiseni 1911. Aastail 1928–1933 tegutses Uttopärdi majas Pärnu töölisteater, mille asutamise mõtte üks algatajaid oli Maksim Unt ja juhatuse liikmeid Johannes Vares-Barbarus.

1973. aasta aprillis koliti maja kolmandale korrusele Pärnu keskraamatukogu direktori kabinet ja metoodika- ning komplekteerimisosakond. 1. juunil hakati teisele korrusele viima lugemissaali raamatuid. Lugemissaal avati 6. jaanuaril 1974.

Raamatukogu jäi Uttopärdi majja pidama 30 aastaks ja alustas kolimist oma praegusesse asupaika 2003. aasta jaanuaris.

1931–1932 resideeris majas vandeadvokaadi abi Roman Mathiesen, hilisem kurbkuulus vangi pandud linnanõunik.

1929 võtsid haigeid vastu dr Otto Tomberg, sisehaiguste ja laste- ning kopsuarst, ja tema abikaasa dr Julie Tomberg-Rosimannus, kes ravis hamba- ning suuhaigeid ja pidas selles majas vastu mitu aastat.

Kauplused

Uttopärdi majas oli ruume kolmele kauplusele. Seega on peaaegu poolteise sajandi jooksul sealt palju üürnikke läbi käinud ja kõiki neid on raske fikseerida. Igatahes 1886 kauples hoones manufaktuurikaubaga Oscar Meyer, keda järgmisel aastal asendas Voldemar Dultz, kelle pood oli Uulu viinavabriku ainus müügikoht Pärnus, peale selle müüs ta ainsana siin mitme Riia viinavabriku tooteid Riia hindadega, konjakit, arrakit, Jamaica rummi, porterit ning kõiksugu Vene- ja välismaa veine.

Viinapoed on visa hingega ja Dultz pidas vastu vähemalt 1916. aastani kui mitte kauem. Kui Esimese maailmasõja tõttu oli alkoholiga kauplemine keelatud, pani ta rõhku koloniaalkaubale ja fajanssnõudele.

Vee tänava kioskitest kolis Uttopärdi majja 1. jaanuaril 1924 oma kaubamaja Nikolai Raist. Nüüd kaubeldi nahkade ja jalanõude, rõivaste ja kangastega. Ei puudunud galanteriitootedki. Suure hooga alanud kauplemine ei kestnud kaua: juba 1926. aasta detsembris reklaamiti, et äri lõpetamise tõttu on kogu kaup saadaval väga odavalt.

1928–1929 tegutses majas L. Kullisoni moeäri: kootud jakid, meeste- ja naistepesu, pesuriie, triiksärgid, pitsid, lipsud.

22. novembril 1928 avas oma riidekaupluse AS Textil. Kaubeldi pesu-, kleidi- ja ülikonnariide, tasku- ja käterättide, voodi- ja laudlinade, tekkidega.

1929 oli samas juba O. Kofkini valmisriiete ja kootud esemete äri. Ruumi jätkus veinikaupluse Viktoria likööridele, napsidele, pähklitele, banaanidele ja viigimarjadele.

1930 pidas poodi V. Klaassen, kes müüs veine, likööre ja haldas veinitehase Viktoria ladu.

1931 võttis Klaasseni veini-, likööri- ja delikatessikaupluse üle G. Kaluschsky ning pidas vastu 1940. aastani.

1931. aasta jaanuaris avas kübara- ja moeäri J. Birnik, jäädes samale paigale 1940. aastani.

1935 avas oma abikaupluse AS Heinrich Puls ja pakkus ostjatele ehitusmaterjale, õlivärve, teraskaupa, majapidamistarbeid ning koloniaalkaupa. Äri jätkati veel 1940. aastalgi, kui aktsiaselts oli riikliku kontrolli alla võetud.

1938. aastal avasid Uttopärdi majas kirjastuse ja reklaamibüroo Lehemehed E. Laarman (Heido Laarne), Boris Parming ja E. Vallak. Nemad lubasid avaldada mitteperioodilisi väljaandeid, vahendada reklaame, dekoreerida vaateaknaid, võtta vastu perioodikatellimusi.

Saksa okupatsiooni ajal oli hoones tööstuse-kaubanduskeskuse Pärnu kontori kauplus nr 79. Ilmselt kandis H. Pulsi abikauplus sama numbrit juba 1941. aastal, sest sakslased võtsid venelastelt palju asju muutmatult üle.

Sõja järel oli selle tööstuskauba äri number 77, mis hiljem muudeti Katiks ja mida rahvas kutsus nõudepoeks. Birniku poes olid kogu aeg galanteriitooted ja Vene valitsuse lõpuaastatel Rubiin. Mitu aastat pidas vastu Arno äri, nüüd asuvad seal Fashion Factory ja pesupood Linette.

Trepi tänava müür võib minna lammutamisele


www.tallinnapostimees.ee 13.02.2012

Trepi tänava tugimüür, mis tuleb lammutada.Tagapool Nõelasilma trepp.

Foto: Toomas Huik

Tallinna ringkonnakohtu 9. veebruari otsusega kohustatakse Tallinna linna taastama vanalinnas Harju tänava haljastuga piirneva Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastatud alal olukord, mis valitses seal enne restaureerimistööde algust. See tähendab rajatud tugimüüri lammutamist.

Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhataja Aini Härmi sõnul on tegemist pretsedenditu juhtumiga, kus nähakse ette korrastatud muistise lõhkumist. «Kohtuotsuse kohaselt peaks linn lammutama Trepi tänava väljakaevamistel avatud ajaloolistele müüriosadele konserveerimise ja varingu takistamise eesmärkidel rajatud juurde- ja pealeehitised ning muutma Nõelasilma värava konstruktsiooni selliselt, et välistada selle paiknemine Harju 30 kinnistul,» ütles Härm. «Kogu asja mõte seisneb selles, et muuta Harju tänava haljastuga harmooniliselt liituv Trepi tänava ja Nõelasilma värava eksponeerimisala taas varemeid katvaks mullahunnikuks nagu enne restaureerimistööde algust.»

Härm lisas, et linnavalitsus otsib võimalust muinsusväärtust päästa, ent kerget lahendust silmapiiril ei paista. Ühe võimaliku käiguna kaaluti ka 715 ruutmeetri ehitusõiguseta kinnistu linnale omandamist hinnaga 357 500 eurot, ent OÜ Uranost pakkumine ei rahuldanud.

Uranose omanik Heino Viik ütles Postimehele, et linn ehitas ilma loata võõrale maale. Seda olukorras, kus Uranos ise endale kuuluvale kinnistule ehitada ei tohi, sest krundil puudub ehitusõigus.

Harju tänav 30 kinnistu, mille omanik on OÜ Uranos, paikneb UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud objektil, Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal ja arheoloogiamälestisel.
2006. aasta arheoloogiliste uuringute aruande kohaselt olid tänava lõunapoolses küljes paiknevad Harju 30 ehitise müürid säilinud 0,5 - 1 meetri kõrgustena. Uuringutulemuste põhjal tellis Tallinn muinsuskaitse eritingimused, mis nägid ette ajaloolise Trepi tänava ja Nõelasilma ümarkaarse värava taastamise ja eksponeerimise. Tallinna linna poolt kaevati välja ja taastati OÜ Uranos kinnistu piiril paikneva Trepi tänava sillutis ning väravani viinud trepp ja nendega piirnevate müüride säilmed.

Umbes 2,7 meetri kõrguse nõlva varisemisohu tõkestamiseks rajati raudbetoonist tugimüür. Müürid konserveeriti ning taastati hävinud Nõelasilma värav. Uranos nõudis kohtus ehitustöödele eelnenud olukorra taastamist ning tema kinnistule rajatud ehitiste lammutamist.
Harju maakohus ning Tallinna ringkonnakohus jätsid Uranose nõude rahuldamata, ent riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas ringkonnakohtu 23. märtsi 2011 otsuse ning asi saadeti tagasi uueks läbivaatamiseks. 9.veebruaril langetaski kohus muinsuskaitsjaid nõutuks tegeva otsuse.

Toimetas Urmas Tooming, reporter

Neitsitorn ärkab taas ellu



www.tallinnapostimees.ee 16.02.2012

Urmas Tooming, reporter

Praegu näeb kunagine menukas söögi- ja joogikoht Neitsitorn masendav välja – osa aknaid on katki, osa jääs ning hoone ümber lumes vedeleb erinevaid veini- ja muude jookide pudeleid. Kohtuvaidluste tõttu on maja pikka aega tühjalt seisnud ja kipub lagunema. Peagi saab torn aga uue hingamise.


«Tänavu 75. sünnipäeva tähistavale linnamuuseumile tuli meeldiva üllatusena, et Tallinna linnavalitsusel on plaan Neitsitorn renoveerida,» ütles Tallinna Linnamuuseumi arendusjuht Kalmar Ulm. «Neitsitorn koos Tallitorni ja sinna juurde kuuluva kindlustuste alaga on nüüd meie muuseumi halduses ning kavandame praegu Neitsitorni ekspositsiooni.»

Torni renoveerimise eelprojekti on koostanud Restor ja kui linnaplaneerimise amet annab sellele kinnituse, mis võib juhtuda juba lähiajal, siis saab linna kultuuriväärtuste amet kuulutada välja riigihanke ehitaja leidmiseks.

Ühtne kompleks


Projekti järgi tuleb renoveerida Neitsitorni neli korrust ja kaitsekäik Tallitorni ning ehitada uuesti üles täielikult hävinenud kaitsekäigu osa Neitsitornist Kiek in de Kökki.

«Ma pean oma unistuseks, et võib-olla juba 2013. aastal saavad külastajad astuda Lühikese jala väravatorni kõrval asuvasse Hortus Musicuse majja, kuulata seal kontserti, minna siis mööda linnamüüri kaitsekäiku Neitsitorni, juua seal kohvi, suunduda seejärel Taani Kuninga aia taastatud kaitsekäigu kaudu Kiek in de Kökki, vaadata seal uut ekspositsiooni, minna siis Ingveri bastioni tunnelisse ning lõpuks väljuda Vabaduse väljakule otse Vabadussõja võidusamba juurde,» luges kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik ühe õhinaga ette oma kauaaegse unistuse.

Ulm ütles, et bastionikäikude viimane, umbes 120 meetri pikkune lõik on praegu veel kinni, kuid see renoveeritakse ning sinna kujundatakse raidkivide ekspositsioon. Linnamuuseumis on palju väärtuslikke raidkivisid, sest vanasti olid Tallinna kiviraidurid au sees. Siiani ei ole olnud kohta, kus neid inimestele näidata.

Duboviku sõnul peaksid Neitsitornis põhilised tööd tänavu valmis saama, kuid bastionikäikude viimase osa korrastamine ja avamine jääb tõenäoliselt järgmisesse aastasse. Suuremate kaeve- ja ehitustöödega saab Neitsitorni juures alustada kevadel, kui ilmad seda lubavad.

Kohvik-muuseum

Neitsitorni keldri- ja esimest korrust hakkab kasutama linnamuuseum. Maa alla jääb suur ruum, kus saab korraldada ajutisi näitusi, samuti on seal koht erinevate ettevõtmiste, ka väiksemate etenduste jaoks.

Veel mahub keldrikorrusele Neitsitorni kohviku köök. Esimesele korrusele peaks tulema ekspositsioon, mis tutvustab Tallinna kindlustuste ajalugu, Toompea nõlva kujunemist, Taani lipu legendi ja Tallitorni põnevaid seiku, sest seda torni kasutati kunagi ka vanglana.

«Neitsitornist saab kohvik-muuseum ning selle teise, kolmanda ja neljanda korruse kohvikus hakkame tutvustama ka Tallinna kunagist söögikultuuri,» ütles Ulm. Ta lisas, et kohvik-muuseumi interjööri, ekspositsiooni ja mööbli kujundamisel on abiks tunnustatud sisearhitekt Maile Grünberg.

Ühe huvitava asjana nimetas Ulm ka amfiteatrit, mille projekteeris Restor ja mis peaks tulema Taani Kuninga aeda Kiek in de Köki poolsesse nurka. Amfiteatrisse mahuks umbes sada pealtvaatajat.

Neitsitorn (Megede torn) on torn Tallinna linnamüüri edelalõigul Lühikese jala värava ja Harju värava vahel tänapäeva Komandandi teest põhja pool.
Neitsitorn ja osa taastatud linnamüüri, 2011. aasta kevad
Neitsitorn, Tallinna linnamüüris, 2011. aasta kevad
Paul ja Kristjan Raua mälestustahvel Neitsitorni lähedal, suvi 2011.
Tallitorn ja Neitsitorn, Tallinna linnamüüris, 2011. aasta kevad

Torni mainiti esmakordselt 1373. aastal. Oletatakse, et torn sai oma nime tornipealik Hinse Meghe järgi. Hiljem on torni nimi moondunud (saksa keeles Mägdethurm, Mädchenthurm), millest on omakorda tekkinud eestikeelne tõlkevaste Neitsitorn.

Tornil oli algselt kolm korrust ja see oli linna poolt avatud, torni kõrgus oli 12,5 meetrit. Torn on trapetsikujulise põhiplaaniga.

Torn sai kõvasti kannatada Liivi sõja ajal 1577. aastal. Hiljem ehitati torn ümber, torni kasutati vanglana kuni 1626. aastani. 1842. aastast oli torn kasutusel elamuna ja kuni 1960. aastateni asusid Neitsitornis kunstnike ateljeed. Siin töötasid kunstnikud Kristjan ja Paul Raud, pärast Teist maailmasõda elas siin mitu aastakümmet arhitekt Karl Burman. Paul ja Kristjan Rauale on Neitsitorn kõrval Taani Kuninga aias püstitatud ka kivist mälestustahvel.

Esimesi sõjajärgseid korrastustöid alustati 1953. aastal. Aastatel 1956 ja 1960–1961 taastati Tallitorni ja Lühikese Jala väravatorni vaheline osa varisenud linnamüürist kahes ehitusjärgus sellisena, nagu see eksisteeris 14. sajandil. 1968. aastal ehitatud torn ümber ja seal avati 1980. aastal Neitsitorni kohvik. Rekonstrueerimise käigus ehitati umbes pool Neitsitornist peaaegu uue hoonena, võttes aluseks väliuurimistööd, vanad graafilised kujutised ja joonised. Tornile lisati üks korrus ja kõrge katus, kõrvale ehitati maa-alune majandusruumide osa. Täiesti uues konstruktsioonis ehitati üks sein klaasseinana. Restaureeriti Neitsitorni ja Tallitorni vaheline linnamüürilõik ja rajati uus puidust kaitsekäik. Restaureeritud, efektse sisekujundusega Neitsitornis avati kohvik (projekti autorid Villem Raam ja Tiina Linna), mis saavutas suure populaarsuse.

keskiviikko 15. helmikuuta 2012

Rahvusarhiivist leiti Ruhnu uue kiriku projekt aastast 1844


www.eestielu.delfi.ee 15.02.2012

Rahvusarhiivist õnnestus leida unikaalne ja teadaolevalt seniteadmata dokument - Ruhnu uue kiriku detailne ehitusprojekt koos asendikaardi ja asendiplaanidega, vahendab Ruhnu blogi.
Projekt on oma detailsuses erakordselt huvitav - 1844. aastal oli ju ka veel puukirik remontimata ja ilma käärkambri ja praeguse tornita (need ehitati alles 1851. aastal). Visandatud on isegi altarimaal ja fassaadi akna motiiv. Kinnitatud on projekt Tsarskoje Selos, seega tsaar Nikolai I enda õukonnaametnike poolt.

Ka Ruhnu asukohakaart on huvitav - kuigi tol ajal osati joonistada juba täiesti korralikke merekaarte, polnud tsaari ametnikel saarest suurt aimu: saare meenutab pigem kaheksajalga, tuletorn on juunistatud põhjaotsa (kuigi oli sel ajal Pärsis) jne. Oluliseks on peetud kaugust Peetri surnuaiast kuskil Riia kandis. Kuigi projekti ellu ei viidud nagu me teame, on sellel kindlasti väga suur kultuurilooline ja ajalooline väärtus ja vääriks see kindlasti põhjalikku kultuuriloolist analüüsi.

Piiblimaailma aarded: arheoloogid leidsid Seeba kuninganna legendaarsed kullakaevandused


www.forte.delfi.ee 15.02.2012

Fresko, millel on kujutatud Seeba kuninganna külaskäiku Saalomoni juurde
Wikimedia commons

Briti arheoloogid on tabanud kullasoont avastusega, mis võib aidata lahendada mõistatuse, kust pärinesid Seeba kuninganna kuulsad aarded.

Piiblis on kirjutatud, et kui tänapäeva Etioopiast Jeemenini laiunud Seeba riigi valitsejanna rändas külla Jeruusalemma kuningale Saalomonile, tõi ta kaasa 120 talenti (s.o neli ja pool tonni) kulda, vahendab The Daily Mail.

Nüüd on muistne kullakaevandus koos templivaremetega viimaks leitud Etioopia põhjaosast Gheralta platoolt, mis oli osa kuninganna kunagisest territooriumist.

Sissekäik kaevandusse oli varjatud kuue meetri kõrguse kiviplaadiga, mida kaunistasid päike ja kuusirp — „Seebamaa visiitkaart,” nagu kinnitab väljakaevamiste juhataja Louise Schofield.

„Ma roomasin kivi alla, üritades hoiduda kolme meetri pikkuse kobra eest, kes kuulu kohaselt seal elab, ja seisin järsku silmitsi seebakeelse raidkirjaga,” rääkis Schofield.

Sissekäigu lähistelt leidis ta tükke sammastest ja peenelt nikerdatud kivikanaleist, mis kuulusid liiva alla mattunud, usutavasti kuu-jumalusele pühendatud templi juurde.

Väljakaevamiste käigus on samas piirkonnas päevavalgele tulnud ka lahinguväli, kust Schofield leidis muistseid luid.

Kohalik rahvas käib ikka veel lähedal voolavast jõest kulda välja pesemas, ent neil polnud aimugi otse nende jalge all hargnevast iidsest kaevanduskompleksist.

Kaevanduse šaht asub 1,2 meetri sügavusel mäe põues, mille ümber tiirutavad raisakotkad. Sissekäigu kohale seina sisse on müüritud iidne kolju, millesse on peitliga uuristatud seebakeelne tekst.

Seeba oli tsivilisatsioon 8. sajandil e.m.a., mis püsis terve aastatuhande, rikastudes kaubavahetusest, mille raames tarniti Jeruusalemma ja Rooma impeeriumidele viirukivürtse (eestikeelses piiblis „palsamid”).

Seeba legendaarne kuninganna figureerib nii Koraanis kui ka Piiblis, kus kirjeldatakse tema külaskäiku Saalomoni juurde „väga suure saatjaskonnaga ja kaamelitega, kes kandsid palsameid, väga palju kulda ja kalliskive”.

Pühakirja kohaselt tegid Saalomoni tarkus ja tema kuningriigi jõukus kuninganna „otse hingetuks”, ning lahkudes kinkis ta kuningale „sada kakskümmend talenti kulda”, mis teeb tänapäevastes ühikutes umbes neli ja pool tonni.

sunnuntai 12. helmikuuta 2012

Esimese maailmasõja tardunud jälg



Ida Prantsusmaal satuti teetööde käigus esimese maailmasõja kaevikule, mis tardunud
ajas ja pakub arheoloogidele ja ajaloolastele ülevaate sõdurielust kaevikutes.

Leiti ka 21 saksa sõduri luukered, koos isiklike asjadega. Nimelt kukkus kaevik pommitabamusest sisse ja mehed leiti asendites kus nad tollel hetkel olid. Mõned mehed olid istuvas asendis kus nad surid kui pinnas kaevikusse vajus ja mehed ajakapslisse tarretas.

Pilte ja artikkel: http://www.dailymail.co.uk/news/article-2099187/Bodies-21-German-soldiers-buried-alive-WW1-trench-perfectly-preserved-94-years-later.html?ITO=1490

Prantsusmaalt leiti Esimese maailmasõja aegne pommivarjend

www.elu24.ee 13.02.2012

Prantsusmaalt Alsace`ist Carspachi linna lähedalt leiti hästi säilinud Esimese maailmasõja aegne maa-alune pommivarjend.

Tee-ehitusprojekti eelselt väljakaevamisi teinud arheoloogid leidsid sellest 21 Saksa sõduri jäänused, kes hukkusid tunnelit kahjustanud pommide tekitatud varingu tõttu, edastab AFP.

Väljakaevamistel paljastunud 125-meetrine tunnel meenutas arheoloogide sõnul Itaalia kuulsat Pompeiid, mis mattus vulkaanituha alla.

Prantsusmaalt leitud tunnel täitus plahvatuse järel mullaga ning sõdurid lämbusid.

Ligi 100 aastat hiljem olid nende surnukehad selles asendis, kuidas nad surid. Näiteks üks sõduritest istus pingil, üks lamas voodis ja kolmas oli trepi juures looteasendis, jäädes sinna ilmselt pärast tabamust.

Lisaks sõdurite surnukehadele, leiti ka palju asju: kaitsekiivreid, saapaid, relvi, alkoholipudeleid, prille, rahakotte, piipe ja märkmikke.

Tunnelis oli ka kitse skelett. Oletatakse, et sõdurid said kitselt värsket piima.

Arheoloogide sõnul on inimjäänused ja asjad hästi säilinud, kuna nende juurde ei pääsenud õhku, niiskust ega valgust.

«Metallesemed on roostes, puu ei ole mädanenud ning säilinud on isegi ajalehti, mis on lugemiskõlblikud,» sõnas väljakaevamisi juhtiv arheoloog Michael Landolt.

Selles pommivarjendis hukkunud kuulusid Saksa keiserliku armee 94. jalaväerügementi. 18. märtsil 1918. aastal tulistas Prantsuse armee sakslaste pihta, kes varjusid maa alla. Kolm järjest tehtud lasku selle pommivarjendi ühe osa pihta lõhkus seina. Maa alla mattus ühtekokku 34 sõdurit ja kümme sai kannatada.

Õhtul püüdsid sakslased oma relvavendi päästa. Varisenud varjendist leiti kümmekond surnukeha ning kaks ellujäänut. Need kaks surid hiljem haavadesse.

Raskete tingimuste tõttu ülejäänute otsimine lõpetati ning 21 sõdurit jäid kuni nüüdseni maa-alla.

Esimene maailmasõda kestis 28. juulist 1914 kuni 11. novembrini 1918.

Esimest maailmasõda tuntakse kui kaevikusõda, seda eelkõige läänerindel. Selles sõjas hukkus üle üheksa miljoni inimese.

Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi ja toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt.
Toimetas Inna-Katrin Hein

perjantai 10. helmikuuta 2012

Iidne laevatehas oli staadionisuurune


www.imelineajalugu.ee 08.02.2012

Arheoloogid leidsid Itaaliast hiigelsuure Rooma-aegse laevatehase jäänused. Keiserliku verfti pindala oli umbes sama suur kui tänapäeva jalgpalliväljakul, samaaegselt sai seal ehitada vähemalt 8 laeva.

Tehas leiti Portuse sadamast, mis asub 500 aasta jooksul Rooma tuiksooneks olnud Ostia linna lähedases. Leid üllatas teadlasi, sest seni arvati, et Portuse sadam toimis vaid kaubaterminalina. „Oleme siiani leidnud vaid väheseid keiserlikke laevatehaseid. Kui meie oletused on õiged, siis on see Vahemere piirkonna suurim,“ ütles väljakaevamiste juht Simon Keay Southamptoni Ülikoolist.

Keay sõnul uskusid arheoloogid alguses, et nad leidsid sadama laohooned. Kuid nende suurus ja paigutus sadamajoonel veenis neid, et varemed pidid olema mõeldud laevaehituseks. Tehas oli 145 m pikk ja 60 m lai ning seal oli koht vähemalt kaheksale laevale. Teadlaste arvates püstitati ehitis aastatel 98 kuni 117 pKr, sadamapiirkonda laiendanud keiser Traianuse valitsemisajal.

Tollal oli Rooma impeerium ajaloo suurim ning kogu Vahemere piirkonnast veeti kaubad Ostia kaudu Rooma. Siiani arvasid teadlased, et Portuse sadamat kasutati vaid kauba lossimiseks ja laadimiseks. Kuid arvatava laevaehitustehase leid tõendab, et sadam võis olla veelgi tähtsam, ja seal tegeleti ka Rooma kaubalaevastiku ehitamise ja hooldamisega.

Arheoloogid otsivad nüüd jälgi kaldteedest, millelt valminud laevad vette lasti. Alles siis, kui need on leitud, saavad teadlased ehitise funktsiooni kindlalt määratleda. Väljakaevamistel leidsid arheoloogid vasknaagleid, mida võidi kasutada just laevaehituses.
Leidude alusel on teadlased suutnud rekonstrueerida tehase eeldatava väljanägemise. Hoone paksud müürid olid ehitatud betoonist ja väliskülg kaetud tellistega.

Eesti esimest raudteed kutsuti apelsiniraudteeks


www.imelineajalugu.ee 08.02.2012

Foto: Rakvere jaam

1870. aastal avati Eesti pinnal esimene raudtee, mida kutsuti muuhulgas naljatlevalt apelsiniraudteeks. Raudteerööpad ühendasid Vene impeeriumi Paldiski, Tallinna ja Narva linnasid. Neist viimane oli omakorda ühendatud tsaaririigi pealinna Peterburiga.

„Kõige zeitungi sõnumete järrele piddi Tallinna-Peterburgi awwalik raudtee sõitmine mödaläinud laupäewal 24. okt algama, misga mõnnesuggused piddud kous käivad,“ andis 1870. aasta sügisel Eesti Postimees teada raudtee avamisest ja pidustustest.
24. oktoobril (uue kalendri järgi 5. novembril) 1870 avati Vene impeeriumi Eestimaa kubermangu pinnal esimene raudtee, mis ühendas omavahel Paldiski, Tallinna ja Narva linnad. Viimasest oli ühendus omakorda Peterburiga.
Raudtee ehitust taotles Eestimaa rüütelkond ja selle peamees baltisakslane Aleksander von der Pahlen, kelle nimele tsaarivalitsus lõpuks kontsessiooni ka 1868 kinnitas. Seejärel loodi aktsiaselts nimega Balti Raudtee Selts, mille juhiks valiti Pahlen. Selts jäi raudtee omanikuks kuni selle riigistamiseni 1893.
Pahlen oli omast ajast ettepoole mõtlev mees. Seni oli Vene impeeriumis ehitatud raudteid põhimõtte järgi, et raudteeühenduse saavad linnad, mis juba olid kaubanduslikult aktiivsed. Pahlen uskus aga, et kui geograafiliselt soodsa asukohaga Tallinn saaks raudteeühenduse impeeriumi pealinna Peterburiga, hakkaks siin kaubandus arenema, kasvaks linna tähtsus ning impeerium ise saaks samuti soodsa ühenduse Lääne-Euroopaga.
Raudteeühenduse teke andiski tõuke Eesti tööstuse arengule, tööjõu liikumisele ja kaubavahetuse tihenemisele.
Aga tulu tõusis ka kohalikul tasandil. Näiteks Tallinna Paldiski liinil paiknes Keila jaam, millest kujunes algusest peale oluline peatus Haapsalu kuurorti sõitjatele. Keila jaama tagant hakati supelsaksu hobuveokitega Haapsallu sõidutama ja nii said leiva lauale paljud kohalikud, kes otseselt raudteega seotud ei olnudki. (Keila ja Haapsalu ühendati omavahel raudteega alles 1905. aastal.)
Kuid esialgu leidus uue transpordivahendi suhtes nii mõnigi skeptik. Arvati, et raudtee ehitamine on liiga kallis ning Balti raudteed hakati siin-seal juba enne selle ehitamist apelsiniraudteeks pilkama.
„Kui Baltia raudtee ehituse nõu tõusis, wangutasiwad mitmed oma päid ning ei arwanud asjast midagi saawad, sest ehitusekulu suuremaks pidasiwad, kui edespidist teenistust ja sissetulikut ja nimetasiwad mõned sel ajal naljawiisil tulewast Baltia raudteed "sitroni ehk apelsiini raudteeks", sest nimetatud lõuna maa puuwiljad iga kewade warem laewadega Tallinna ala jõudsiwad, kui Kroonlinna ja Peeterburgi al meri alles kinni oli,“ kirjutas veendunud raudteesõber papa Jannsen Eesti Postimehes viis aastat pärast raudtee avamist (30. aprill, 1875).
„Aga kuida on nüüd lugu? Wähe aastaid on möödaläinud, aga naljameeste nali ja pääwangutamine on ammu kadunud. Mis enne ei ustud, peab nüüd igamees oma silmaga nägema, et Baltia raudtee oma teenistusega tugewama jalge pääl seisab, kui mõned muud raudteed, kellest esiotsa kes teab kui suurt kasu loodeti, kuna pärast rendi kandmisega wäga kiigakääga läks."
Raudteeühendus Tallinna ja Tartu vahel tekkis esimese raudtee avamisest kuus aastat hiljem Tapalt ehitatud uue haru kaudu.

keskiviikko 8. helmikuuta 2012

Kui tsaar käis 1804. aastal Saaremaal


www.meiemaa.ee 09.01.2012

1804. aasta maikuus käis kõikvõimas Aleksander I Eestis. – Voodi, kuhu tuli ronida redeliga. – Rahvusriietes eesti neiud võlusid tsaari.

Tallinna Post 5.05.1939
Anto Juske arhiivist

13. mail 1804, külastas vene keiser Aleksander I Saaremaad. See oli saarlastele suurimaks sündmuseks. Selle au eest, et kõikvõimas vene tsaar külastas Saaremaa elanikke, võlgneti tänu Baltimaade kindralkubernerile krahv Buxhoevedenile, kes oli tsaarile seda nõu andnud. Buxhoeveden ise oli Saaremaalt pärit ja sellega arusaadav tema huvi Saaremaa vastu.
Keisri kavatsus Saaremaad külastada tehti kulleri kaudu teatavaks ja sõnum keisri saabumisest jõudis Kuressaarde

8. mail. Seega jäi ettevalmistuste tegemiseks kaunis vähe aega. Algas palavlik tegevus. Kindralkuberner tegi korralduse, et keisri maaleastumise kohas Kuivastus seatakse kivist verstaposti otsa kotka kuju, ja et Muhu piiskop Kellmann keisrit tervitaks.

Keisril pidi kaasas olema 10 tõlda, mille jaoks igas postijaamas pidid valmis seisma 60 hobust.

Samuti tehti korraldus, et keisri tarvis Kuressaares üks lihtne puhas tuba korda seataks, üleliigse toreduseta, sest keiser ei sallivat kullatud ja kalli riidega ületõmmatud mööbleid. Linnavalitsusele anti käsk hoolt kanda, et tänavad puhtad oleksid ja kodanikud viisipäraselt riietatud. Õhtul oli ette nähtud ball mõisnike kojas ja teisel hommikul eine.

Kõik mõisnikud maalt kutsuti linna ja maanõunikud pidasid kolm päeva nõu, kuidas keisrit vääriliselt vastu võtta. Kulutulena levis suur uudis maal ja linnas ning pani vaikse saare kihama, eriti aga Kuressaare linna.

Kuressaarlastele mõjus sõnum keisri tulekust nagu sipelgapessa visatud kivi

Sest nüüd polnud mitte kardetav abikuberner Campenhausen tulemas, vaid keiser ise. Küll kõlas ka sellel õhtul Kuressaare vaikseil tänavail öövahi hüüd: “Kuulge vahimehe laulu, kell on 10 löönud ära,” aga palju linna kodanikke ja nende naisi ei saanud sellel ööl silma kinni.

Vaevalt oli päike 9. lehekuupäeval tõusnud, kui kogu linn oli jalul. Endise vaikuse asemel käis kõikjal kibe töö. Pesti uksi ja aknaid, puhastati õuesid ja tänavaid ning politseinikud jooksid palehigis edasi-tagasi, sest nelja päevaga tuli kogu see mustus ära koristada, mis aastaid oli kogunenud.

Teistsugune ärevus ja põnevus valitses mõisades. Siin pidasid daamid nõu, milliseid kleite säärase keiserliku balli jaoks valmistada. Küll oli abikuberner Campenhausen oma ballide tarvis kindla “univormi” kehtima pannud – sinise kleidi ja selline oli igas perekonnas olemas, aga tekkis kartus, et ühesugused kleidid võiksid keisrile vahest ühekarvalist loomakarja meenutada. Seda ei tohtinud olla! Eks räägitud Suurel maal juba muidugi kõiksuguseid pilkavaid lugusid Saare rahvast. Seepärast rakendati kõik õmblejad, keda aga kätte saadi, töösse, et ööd ja päevad uusi kleite valmistada.

Siis saabus suur päev. Muhu kaldal Kuivastus võtsid keisrit vastu maamarssal von Sass ja maanõunik von Berg. Keisrit saatsid kindralkuberner krahv Buxhoeveden, vürstid Czatorski, Lieven ja Volkonski, kindral von Suchteln ja ihuarst v. Williers.

Mere äärest kuni tõllani oli maha laotatud punane riie, millel keiser tõllani kõndis. Tõlda astudes pani keiser tähele, et punane riie kiiresti kokku rulliti ja ratsaniku kätte anti, kes viibimata edasi kihutas. Et keiser nobedasti armastas sõita, siis sai ta Muhu kiriku juures ratsaniku kätte ja andis naeratades käsu temast mööda sõita ja jõudis enne teda Väikese väina ääre.

Lõunat sõi keiser Saaremaal Tumala mõisas

Pärastlõunaseks puhkamiseks oli talle valmistatud kõrge voodi poole tosina patjadega. Naeratades silmitses keiser kõrget padjaga ja heitis siis ühele madalale kõvale sohvale. Lühikese puhkuse järele sõitis ta edasi Kuressaare poole.

Sellel teel sai Aleksander I midagi näha, mida ta mujal polnud näinud. Kindralkuberner, kes ise saarlane, teadis väga hästi, kui ilusad on saar-laste rahvariided. Sellepärast ta oli mitmesse kohta tee äärde seadnud rahvariietes poiste ja tüdrukute salku rahvatantse tantsima.

Keisrile meeldisid eriti Mustjala, Kihelkonna ja Anseküla ilusad rahvariided. Keiser sõitis ikka lahtises tõllas, nii et ta kõike hästi nägi.

Selleaegne sillakohtunik, kes ka kaasa sõitis, oli üks neid Saaremaa elanikke, kes iial polnud jalga kodupaigast kaugemale saanud. Ühes kohas, kus maantee vaevalt kahe sülla kõrgusele tõusis, ta küsis kaastundlikult keisrilt: “Förenten Ev. Majestät sich auch für Berge?” (Kas majesteet kardab ka mägesid?). Millele keiser naeru alla surudes vastas, et ta mägesid ei karda.

Linna peatänavas seisid kummalgi pool tänavat 12 valgeis sitskleitides kodanikutütart. Kaks nendest, bürgermeistri ilusad tütred, seisid teine teisel pool tänavat kõrgetel alustel ja hoidsid käes pikka lillevanikut, mis ulatus üle tänava. Aga kui keiserlik tõld nende kohale jõudis, kadus neitsikute julgus ja nad lasksid vaniku käest lahti, mis kukkus keisrile vastu rinda.

Teised kümme tütarlast aga viskasid lilli keisri tõlda. Sellest kohkusid hobused nii, et pistsid lõhkuma. Osav ja kindlakäeline kutsar aga hoidis suurema õnnetuse ära. Kohe käskis keiser hobused kinni pidada ja astus tõllast maha ja läks jalgsi edasi, kusjuures neiud tema ees kõndisid ja lilli teele puistasid, kuni mõisnikekojani, kuhu keiser korterisse asus.

Õhtul peeti ball maanõumehe Güldenstubbe juures, kuhu olid tellitud mängima moosekandid Virtsu mõisast. Keiser tantsis siin tähtsamate daamidega.
Suurt segadust tekitas peokorraldajaile prouadele kui keiser palus klaas piima ja tükikese jämedat leiba.

Kähku peeti nõu ja jõuti otsusele, et kõrgele külalisele ei kõlba anda nii lihtsat toitu, pealegi tema auks korraldatud ballil. Arutati, mida talle õieti anda tuleks. Piima poolest oli hea nõu varsti leitud, aga mida jämeda leiva asemel anda, see sünnitas peamurdmist, kuni viimaks kellelegi prouale meenus, et tema koolipreili, kes Hamburgist pärit, oli hiljuti saanud häid veepakke. Silmapilk saadeti järele. Nüüd oli daamidel hea meel, et võisid keisrile nii head suupistet pakkuda. Varsti toodi keisrile hea maiusroog: Saksamaa veepakid ja hõbekarika täis värsket koort – aga oh imestust, keiser ei võtnud pakutavat maiuspala vastu, vaid ütles, et see polevat see, mida ta soovinud.

Balli ajal saabus käskjalg ja tõi Pariisist Napoleoni kohta sõnumeid, mille peale keiser kohe ballilt lahkus ja läks mõisnikekotta, kus tal kaleviga ehitud toas oli öökorter valmistatud. Kui teda magamisaseme juurde juhatati, millel patjade virn oli veel kõrgem kui Tumalas, siis tähendas keiser naeratades, et voodisse pääsemiseks tuleks tal kasutada redelit. Ta käskis ühe madratsi sohvale tõsta ja heitis sinna.

Järgmisel hommikul einetas keiser maanõumehe v. Buxhoevedeni juures. Tagasisõidul, kui keiser jõudis Väikese väina äärde, saabus jälle uus käskjalg. Keiser laskis endale sõnumi ette lugeda. Tema rõõmsailmeline nägu tõmbus murekortsudesse. Sõnum oli jälle Pariisist ja teatas, et Napoleon oli lasknud end keisriks kroonida.

Mõni päev pärast Aleksander I ärasõitu tulid Saaremaa mõisnikud kokku ja otsustasid seda suurt sündmust Saaremaa ajaloos jäädvustada sel viisil, et kivile, millel keiser istus Väikese väina ääres, pidi kirjutatama selle sündmuse kirjeldus ja kivi ümber pidi varjuks müür ehitatama. Peale selle otsustati kirikusantide heaks mõisnike kassast iga aasta 50 rubla maksta, mis selle kivi juures pidi välja jagatama.

lauantai 4. helmikuuta 2012

TARTU KESKAEGNE LINNAMÜÜR UUEMATE UURIMISTULEMUSTE VALGUSES


Artikkel ajakirjast Estonian Journal of Archaeology 2011 15/1
Autor: Rivo Bernotas

Käesolevas uurimuses on kokku võetud seniste arheoloogiliste kaevamiste käigus saadud tulemused Tartu linnamüüri kohta, soovides leida vastused küsimustele, kuidas ning millisel kujul on see maapinnas säilinud, millal on müür ehitatud ja milline oli selle funktsioon keskajal.
Linnamüür on tänapäeval maapinnal säilinud vaid üksikute fragmentidena Tartu Ülikooli Botaanikaaias, Vabaduse puiesteel ja Jakobi tänaval. Kõige paremini on müür säilinud Vabaduse puiesteel, kus selle kõrgus jõepoolsest osast mõõdetuna ulatub maapinnal kuni 5 meetrini. Müür on seniste uurimistulemuste põhjal vundeeritud osaliselt kuivmüürina, pinnasega pakkimist on kasutatud Jakobi värava juures ja Poe tänaval, kasutatud on ka lubimördiga sidumist. Vene värava ja Mungavärava vahelises lõigus oli müür laotud 45-kraadise nurga all; kiiluna kraavi ning müürikivide vahele oli korrapäratult loobitud lubimörti. Gildi tänava alal on mainitud ka alusparveks laotud 4-5 tolli paksuseid männipuust latte.
Müür on laotud maakividest, mille vahele on lisatud nii tellisetükke, terveid telliseid kui ka lubjakive. Müüriosade ja tornide vooderdamisel on samuti kasutatud rohkesti telliseid. Üksikutel juhtudel on müüri vooderdatud ka paekividega ja müüritäiteks on kasutatud munk-nunn-tüüpi katusekivi katkeid.

Linnamüüri paksus on piirkonniti olnud erinev, olles 1,7-2 m paksune põhjaküljel, 2-2,4 m idaküljel ja 2-2,9 m lõunaküljel. Kaevatud tornide müüride paksus ulatub 1,9-3,5 meetrini Valge torni müürifragmendil, 2,17 meetrini Jakobi värava tornil, 2 meetrini Tömptornil, kuni 4,5 meetrini Vene värava eesväraval ja 2,45 meetrini Pasatornil. Linnamüüri paksuste vahed erinevatel külgedel on siiski liiga väikesed, et nende põhjal ühe või teise külje põhjalikuma kindlustamise kohta kaugeleulatuvamaid järeldusi teha. Müüri erinevate lõikude ehituslikest erinevustest tulenevalt tuleb arvata, et linnakindlustuste täiustamist ja uuendamist jätkati vastavalt vajadusele kogu keskaja jooksul.
Ehkki seni on valdavalt kirjalikele allikatele tuginedes Tartu keskaegse linnamüüri ehituse dateeringuks pakutud 13. sajandi teist poolt, täpsemalt 1262. aasta venelaste rüüsteretke järgset aega, näib seniste uurimistulemuste põhjal siiski tõenäolisem, et müüri ehitus toimus 14. sajandi I poolel, mil senine linn näib olevat täielikult ümber planeeritud. Kuna vähemalt kolmes erinevas lõigus on linnamüür ehitatud läbi 13. sajandi lõpu ja 14. sajandi kultuurkihi, on loogiline, et müür rajati hiljem, mis näitab, et varasemalt oli sellel alal juba asustus olemas. Samasse perioodi ajanduvad savitöötlemisega seotud muistised nn lõunapoolse eeslinna alalt lubavad tõenäoliseks pidada, et lisaks linnamüürile alustati linna ümberplaneerimise järel ka kivikirikute ja -majade ehitust. Raekoja platsi lääneosast avastatud mitmesugused sõrestik- ja raamkonstruktsioonidega ehitised, idaküljes paiknenud vitstest punutud tara jäänus ja umbes 60 cm paksune 13.-.14. sajandi kultuurkiht lubavad oletada, et ka Raekoja plats keskaegse turuplatsina pärineb linna ümberplaneerimise järgsest perioodist.
Vaadates Tartu linnamüüri vaid kaitseotstarbekuse aspektist, tekib küsimus, miks ja kelle vastu see rajati? Pärast 1262. aasta venelaste rüüsteretke toimus sõjategevus Tartu müüride all uuesti alles 1558. aastal Liivi sõja ajal (ordumeister Wennemar von Bruggenei 1396. aasta sõjakäik Tartu vastu piirdus vaid piiskopkonna linnuste vallutamise ja maa-ala rüüstamisega; 1481. aastal piiskopkonda tunginud venelased jätsid Tartu samuti puutumata). Seega tuleb pidada tõenäoliseks, et ka Tartusse pärast Saksa vallutust ehitatud kivist piiskopilinnus ja hilisem linnamüür polnud ainult välisvaenlaste tõrjumiseks püstitatud militaarehitised, vaid sümboliseerisid senise elukorralduse muutust ning uute valitsejate võimu nii põliselanikele kui ka naabermaade valitsejatele. Lõpuks ei saa sümbolismist mööda
vaadata ka 1708. aasta linna hävitamise puhul Peeter I vägede poolt: purustatud
piiskopilinnus ja linnamüür kui senise võimu sümbolid andsid siinsetele elanikele selge signaali, et endine aeg ei tule enam kunagi tagasi.