maanantai 26. joulukuuta 2011

Rääma ja Raba tänav viivad Ravassaare mõisa


Rääma tänaval säilinud uhke elumaja on seotud tööstuse arenguga sealkandis.

Foto: Urmas Luik

www.parnupostimees.ee 18.12.2011

Tõnu Kann, reporter

Pärnu Rääma ja Raba tänav on linnaosa vanimad, õieti vanemad kui sinna 19. sajandil tekkima hakanud eeslinn.

Mõlemad tänavad on seotud seal veel 16. sajandil asunud Ravassaare (Rabasaare) mõisaga, mille venelased Vene-Liivi sõjas 1560. aastal olla maha põletanud, enne kui Vana-Pärnut rüüstama läksid. Ühtlasi on see mõisa esmamainimise aasta.

Edasi kuulus Ravassaare Audru mõisa maade hulka, kuni Vene keisrinna Katariina Suur kinkis Audru mõisa ühes Ravassaarega 1725. aastal kammerjunkur Drevnickule, kelle järeltulijtele kuulusid need pikka aega. Kuni 1876. aastal ostis selle Pärnu linn, tasudes veel aastakümneid mõisaomanike pärijatele järelmaksu. Rääma parki tunti hiljemgi Dreevniku pargina.

Ligi paarisaja-aastast Rääma mõisahäärberit ehitati 1920. aastail korduvalt ümber, nii et selle algkujust pole palju järel, kui üldse midagi.



Ravassaare nimi tuli ilmselt sõnast “rabasaar”, mis Rääma linnaosale igati sobib, kuna see maa jääb Pärnu jõe ja raba vahelisele liivapõndakule, kujutades endast rabas asuvat saart.

Rääma nimi aga tulenevat hoopis saksakeelsest sõnast Bremenseite (lühemalt Bremer). Nõnda kutsuti 19. sajandil (kaluri)talukohti, mis asetsesid tänapäevase Jannseni tänava lähikonnas jõe kaldal niinimetatud Kalameeste külas.

1936. aasta almanahhis “Pärnu äärlinnad” kirjeldatakse Rääma tänavat kui viletsat liivast vankriteed.

“Nahksilla äärest algav, linna poolt tulev maantee hargnes nagu praegugi Laadaplatsi kohal kolmeks: kaskealune kruusatatud maantee viis üle Siimu silla Vana-Pärnu (---), teine otse põhja suunduv tee läks Vingikülla (rahvakeeli Sibiküla) ja Jänesselja mõisa, kolmas tee pöördus Räämale, selle liivakünkaile, millest oli suvepäevil raske läbi pääseda, sest vanker vajus rummuni tuhkunud liivasse.”

Nahksillaks nimetati tollal umbes praeguse Kesklinna silla kohale 1803. aastal ehitatud lahtikäivat puitsilda, mis ulpis jõepinnal.

Jänesselja mõis asus praeguse Sauga aleviku kohal.

Rääma tänava algus ei olnud vanasti seal, kus praegu ehk Jannseni tänava ja Tallinna maantee ristmikul, vaid kulges sealt, kus nüüd asub Vana-Rääma tänava ots.

Linna kompostitööstus


Raba tänav on samuti vana. Seda õgvendati 1920. aastal seoses Rääma mõisapargi vastas asuva krundi müümisega Pärnu Linatööstuse Aktsia-Seltsile (asutatud 1919) tootmishoone ehituseks.

Pärnu muuseumi kauaaegne teadustöötaja Aster Muinaste on sellest kirjutanud nii: “Ehitustöödega alustati sama aasta suvel (1920, T. K.). Kunagi oli see ja mõned naaberkrundid kuulunud Pärnu linna ehitusmeistrile Häusermanile.”


Linakombinaadi hoone on saanud tänapäevase ilme.

Foto: Urmas Luik

See oli Pärnu linakombinaadi algus.

Tegelikkuses peaks Raba tänav olema üsna vana liiklustee, kuigi nimetus – Raba tänav – pärineb alles 19.–20. sajandi vahetusest. “Varasematel plaanidel ja kaartidel on teda nimetatud suureks taliteeks, tänava algusosa ka teeks Rääma mõisa,” kirjutab Muinaste, lisades, et kehvade teeolude tõttu veeti enamik kauba- ja metsakoormaid talviti üle kinnikülmunud veekogude ja rabade-soode, Rääma raba nende hulgas.

Seega võis Raba tänav olla pika talitee jätk Viljandist Pärnu.

“Lõpp taliteedele tuli seoses elavnenud raudtee-ehitusega,” märgib Muinaste. “1920. aastatel jõudis raudtee ka Raba tänavale, kui pandi alus omaaegsele Lavassaare turbatööstusele. Turbaveoks ehitati 1920. aastail Lavassaarest Pärnu 19 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee, mida pikendati Sindi suunas. Üks haru aga oli planeeritud piki Hariduse ja Raba tänavat Rääma tänavani, kuhu 1925. aastal eraldati 9252ruutmeetrine maatükk raudteejaama ehituseks.”

Peeti muidki plaane. Näiteks pakuti 1929. aasta ajalehtedes välja raudteeühendust Rapla kaudu Virtsuga ja raudteeharu toomist üle jõe keslinna, kus asus Pärnu raudteejaam.

Aga Raba tänaval oli 1920.–1930. aastail veel üks tähtis ülesanne.

“Linnad pidid sellal hoolega arvestama, et oma tulude-kuludega täpselt välja tulla,” kirjutab Muinaste. “Üks tuluallikaid Pärnu linnale oli kompostitööstus. Näiteks 1938/39. aastal laekus kompostimüügist linnale paarsada krooni ja 1939. aastal eraldati Raba tänava lõpust kompostitööstusele 3,76 hektari suurune rabatükk.”

Sellest kraavitatud ja turbast ammutatud rabatükile hakkas 1957. aastast kerkima linna prügimägi, mis nüüd on AS Paikre poolt korrakohaselt suletud ja kus lähima 15 aasta jooksul toodetakse prügilagaasi, millest omakorda saab soojusenergiat ja elektrit.

Elektrit toodeti Räämal juba 1907. aastal, kui sinna, jõe paremkaldale ehitati Baltimaade esimene avalik elektrijaam. See toitis jõealuse kaabli kaudu Pärnu kesklinna uhkemaid maju ja pimedal ajal tänavaidki. Elektrijaam viidi jõe paremkaldalt üle 1911. aastal selleks Laia tänava äärde kerkinud majja.

Raba tänava rabapoolne osa oli läinud sajandi hakul hõredalt asustatud ja viletsalt sillutatud.

Veel 1929/1930. aruandeaastal lasi linnavalitsus hädaabitöödena teha Raba tänava Rääma ja Hariduse tänava vahelisel lõigul tasandustöid ja paigaldada ühisvoolse torustiku rentslist sademevee juhtimiseks. Aasta hiljem sillutati Raba tänav algusest Oja tänavani, selleks kulutati 3690 krooni ja 40 senti.

Võib oletada, et Rääma tänav oli tänu selle servas asunud tööstusettevõtetele Rabast juba varem paremas korras.

Rääma pommitamine

“Mälestuste järgi olevat 1870. aastatel kogu ala veel üsna lage olnud,” kirjutab Muinaste Rääma kohta. “Praeguse Tööstuse tänava osas räägitakse vaid tuuleveskist (põles maha 1911. aastal) Rääma oja suudmes liivamäe otsas ja kõrtsist oma tolleaegse kuulsa kiigemäega.”

Linnaosa ilme muutus 19. sajandi lõpul.

Pärast seda kui linn Rääma mõisa 70 000 rubla eest ostis, mõõdeti mõisamaad põllumaaga kruntideks, mis olid vaesemale rahvale jõukohased lunastada ja hütid peale ehitada.

Almanahhis “Pärnu äärlinnad” esitatu põhjal oli 20. sajandi hakul Räämal kolm küla: Kooliküla sinna 1875. aastal asutatud koolimaja ümbruses, Hundiküla linnajao kaguosas Pärnu jõe äärsel kõrgemal künkal ja Kännuküla asula kaugemas, metsaäärses nurgas.

Küladest eemale jäid talumaad, talusid oli seitse: Näku, Kurani, Laose, Karjasmaa, Lõo, Sauna ja Kodara. Peale Laose olid Rääma talud alles veel 1936. aastal, Sauna ja Lõo tükeldatuna mitmeks osaks.

Talud said kannatada 1917. aasta oktoobris, kui linna pommitasid Saksa õhulaevad. Lõo süttis põlema, Kuranil sai surma kaks kooliealist perepoega.

1921. aastal sai Räämast administratiivses mõttes Pärnu eeslinn, olles seda sisuliselt koos Ülejõega juba ennegi.

Tänapäevase ilme omandas Rääma alles nõukogude ajal, kui maa natsionaliseeriti.

Rääma tänavat tunnevad paljud keskmise ja vanema põlvkonna inimesed Tööstuse tänavana, mis seda nime kandis aastail 1952–1998.

Tööstuse tänavaks nimetamine tundus nõukogude ajal loomulik, kuna selle äärde oli koondunud suurem osa kuurortlinna tööstusest.

Rääma tänava servas asusid lihakombinaat, mis rajati sinna 19. sajandi lõpul, masinatehas, mis kasvas välja Seileri metallitööstusest 20. sajandi esimesel poolel, linavabrikust oli juba juttu.

Nõukogude ajal kerkis Tööstuse tänava äärde Viisnurga tootmishoone, kus hiilgeaastail toodeti märkimisväärne osa maailma suuskadest.

Tänapäeval töötab neist ainsana Viisnurga tsehh Rääma 31. Lihakombinaat on lammutatud ja masinatehas varemeis.

Samal ajal on see kunagine tootmismaa Pärnu atraktiivsemaid ehitusalasid jõe paremkaldal. Arendajad ongi sellele alale juba silma heitnud ja kavandavad sinna ilusaid elumaju, milles terendabki Rääma linnajao tulevik.

Unistus modernsest linnast

Kui Rääma tänava äärde jõe paremkaldal peaks (praegu veel menetletavad) detailplaneeringud kehtestatama, arendajail jätkub raha sinna elamuid ehitada ja kavandatavad pool tuhat või rohkemgi elitaarset korterit pärnakaile müüa suudetakse, kasvaks linnaosa alaliste elanike arv kaks korda.

20. sajandini teati Räämat vara poolest vaese töölis- ja talurahva elupaigana. Läinud sajandi teisel poolel muutus see õitsvaks aedlinnaks, mille pärast Mai rajooni või Oja kandi korteri-inimesed kevaditi õunapuude õitsemise aegu kadedust tundsid.

21. sajandi hakul võib Räämast kujuneda moodsa taristuga jõukama rahva linnaosa, kus tooni annavad jõe paremkaldale korteri osta jõudnud edukad noored pered. Nendega kõrvuti asustavad Räämat vaikelu hinnata oskavad eramuomanikud, kes oma vanad majad on aina paremaks renoveerinud ja saavad osa koos korterielanikega kodule lähemale tulnud avalikest teenustest.

sunnuntai 18. joulukuuta 2011

Pärnu aastalaada hiilgeajad ja hääbumine




www.parnupostimees.ee 14.12.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Tivoli karussell oli lastele oodatud suursündmus: karussellihobusel ma ringiratast sõitsin, mängupüssi laskmisega piilupardi võitsin.

Fotod: Olaf Esna erakogu

Heal lapsel olevat mitu nime. Jäärmark, saksalaat, aastalaat tähendavad kõik ühte ja sama sündmust.

Aastalaada põlistas laulu sisse panemisega Arno Vihalemm:

Mina olen pärit Pärnust. Aastalaada ajal

oli mind sääl, paljasjalgset, igal pool jah vaja.

Karusselli-hobusel ma ringiratast sõitsin,

mängupüssi laskmisega piilupardi võitsin.

Millal Pärnu saksalaadad alguse said, peavad selgitama medeivistid. Mina sain selgeks niipalju, et juba Rootsi ajal ehk 17. sajandil toimusid Pärnus aastalaadad ja meie kaupmehed üritasid keelata Karksis ning Viljandis toimuvaid laatu.

Vene ajal korraldati Tartus kolm nädalat kestnud aastalaata jaanuaris. Kohalike kaupmeeste huvides ei peetud aastalaatu Narvas ega Tallinnas.

Tallinnas taastati aastalaat jaanilaada nime all alles 1787. aastal. Viljandi laat kaotati, vähetähtsaks muutusid Paide ja Rakvere laat. Pärnu aastalaat elas edasi: algas ikka juuli keskel ja lõppes pooles augustis.

Pärnu saksalaata korraldati läbi mitme sajandi. Katkestused olid tingitud ainult relvade tärinast. Siia voolasid kokku nii kodumaa kaupmehed kui suurlinnade Moskva, Peterburi, Riia kaubamajade ning äride esindajad. Tuldi isegi Kaukaasiast.

Enamik kaupmehi olid sakslased, maamees või Vana-Pärnu kalamees Peterburi suurkaupmehe jutule ei trüginud. Seepärast kutsutigi seda laata tavalaatadest eristamiseks saksalaadaks.

Alles 19. sajandi lõpukümnenditel hakkas saksalaat oma tähtsust kaotama, sest tänu liiklusolude paranemisele said Eesti linnade kaupmehed tellida kaupa Venemaa suurematest keskustest. 1870. aastal jõudis rong Eestisse, purjelaevade kõrvale tulid aurulaevad, appi asus telegraaf.

Aastalaada puhtäriline külg kahanes ja asemele tulid mitmesugused lõbustused, nagu karussellid, nukuteater, tsirkus, loomaaed. Pisitasa muutus aastalaat lustiürituseks.

Aastalaada asukohad


Selle kohta, kus ja kuidas keskajal saksalaata peeti, andmeid ei leidnud. Küllap ikka majaomanikelt üüritud ruumides. Pärast linna ümbritsenud muldvalli laialikühveldamist ja vallikraavi täitmist tekkinud tühermaal piisas laadale ruumi.

Laadaputkad löödi püsti seal, kus praegu asuvad Vanalinna põhikool ja kesklinna koolide võimla. Kohal polnud viga, aga paraku oli naabruses Eliisabeti kirik. Laada ajal oli kirikuõpetaja kimpus kogudusega, sest tema tallekesed kippusid uudistama sitse-satse ja muid laadalõbusid.

1890. aastal sai koguduse õpetajaks Ferdinand Hasselblatt (1861–1934). Noor ja energiline kirikuõpetaja kulutas niikaua raekoja uksi, kuni aastalaat viidi Ülejõele Laadaplatsile, mida praegu tunneme Noorte väljaku nime all.

Kolimine Nikolai tänava äärest ja kiriku naabrusest toimus 1896. aastal.

Tavaliselt olid ammusel Laadaplatsil ühe-kahepäevased jaani-, mardi-, jõulu- ja muud laadad.

Kaup- ja muude meeste reklaamid


”Riia magasin. Austatud Pärnu ja ümberkaudse rahvale annan ma teada, et ma otse kui ennegi, nõnda ka see aasta ühe suure ja täieliku mode-, kalanteri-, peenikese- ja teraskauba laagriga Pärnu aastalaadale tulnud olen. Rohkest osavõtta palub Elias Bichowski. Kaupluse koht: Saschofi majas, aastalaada platsi ääres.” (Pernausche Zeitung 1.08.1886)

1894. aasta nädalakirjast Linda pärinevad järgmised kuulutused.

”Aastalaada platsi peal suur Ameerika võõramaa-loomade-kogu ja panorama. Peale palju muude loomade on näha kõige suurem madu maailma peal, kes 24 jalga pikk. Austusega Gribel & Schiffmann.”

“Schütsoni tsirkus aastalaada platsi ligidal, hra Pulsi platsi peal. Igal õhtul kell 8 suured kunst-etendused.”

“Aastalaada platsi ligidal hr Pulsi platsi peal esimest korda Pärnus E. Reimersi Ameerikamaa tent-tsirkus annab igal päeval kell 8 õhtul suured kunst-etendused.”

”Veel olid 24. juulist kuni 10. augustini laada platsil näha imed kõigest 5 maailma jagudest. Kõige tähtsamad kohad ja kujutused alt ja ülevalt ilmast. Suur võidu püssilaskmine kingitustega. Suur elektri proovi maasin, kus neiud ja peiud võivad teada saada, kuda mehele minek ja naese võtmine on. Kunst päeva-pildi ülesvõtmine kõige rutemalt ja kõige paremasti. Karl Treufeldt.”

1899. aasta laat lõppes viimase pühapäeva õhtul suure rusikasõjaga. Mõni pea löödi lõhki ja nägu veriseks. Üks vaeseke viidi haigemajja poolalasti.

Eestiaegne tingeltangel

Eesti Vabariigi ajaks oli aastalaat muutunud puhtakujuliseks tingeltangliks.

Laadaplatsil olid pikad telgiread pudukaubaga. Kaubaproovid olid riputatud telgi ette nöörile. Eraldi oli toiduputkade rida, kus samuti olid välja riputatud vorstijupid, vesikringlid ja saiapätsid. Toidu allaloputamiseks võis osta vaadikalja.

Laadaplatsi tagaküljel asusid kiirfotograafid, tsirkus ja loomaaed. Ei puudunud pikk rida vahvliküpsetajate putkasid. Omaette nurgakese moodustasid kirjanduse müüjad, kellelt sai osta kõmukirjandust.

Paljudes toiduputkades äritseti tasahilju viinaga. Putka tagatoas võis asuniku hinge alla keerata ja tükikese soolast suupistet peale võtta. Loomulikult läksid meeste meeled pärast saiaputkade külastamist vahel ägedaks ja peeti rusikalahinguid. 1932. aastal ei suutnud politseinikud purjus kaklevate meestega hakkama saada ja appi tuli kutsuda sõjavägi. Loomulikult järgnes sellele vastukaja: ”Mädapaise tuleb kõrvaldada.” (Pärnu Päevaleht 17.08.1932)

1932. aastal avati aastalaat, nagu seda läbi ta ajaloo tehtud oli, kellade helistamisega. Kohal oli Soome tivoli Kaleva, kuhu kuulusid tsirkus, elektrikarussell lennukitega, tantsulava, tervishoiunäituse tare mitmesuguste inimtõugude ja vanade piinariistade demonstratsiooniga, õhuturnijad, kiirpiltnikud, mustkunstnikud, ennustajad.

1934. aastal oli Laadaplatsil 4.–20. augustini Empire tivoli. Lennukitega elektrikarussellil viis lend seitsme meetri kõrgusele, rataskarussellil koguni 20 meetrit taevasse. Empire teatris astusid rahva ette lemmikklounid Max ja Lex, liliputtide koor, esitati vene laule-tantse, idamaiseid tantse, Jaapani mänge, Pariisi šlaagreid. Tivolist ei puudunud loomaaed, surmasõit mootorrattal, õnneratas, rõngaheited, murukeegel.

Palju aastaid tegutses Pärnu aastalaadal konferansjeena Voldemar Puusepp (? – 1935), tuntud Löru nime all. Kabareenäitlejana lavastas ta igal aastal Pärnus aktuaalset teemat kajastava jandi, kus soeti kohalikke tegelasi. Kui linnanõunik R. Mathiesen raha kõrvaldas, oli laval ”Nõunik misside küüsis”. Rahvas jooksis Löru teatrile tormi.

Aastalaat löögi all

1935. aasta augustis arutas Pärnu linnavolikogu aastalaada teemat. Pärnu politseikomissar oli esitanud volikogule kirja, milles märkis, et aastalaat on oma aja ära elanud ja üldise korra huvides oleks soovitav kustutada see Pärnu laatade nimekirjast.

Linnapea Oskar Kask leidis, et laat toob siiski linna iga aasta augustis kaubanduslikul alal teatavat elevust. Küll olevat tarvis laadalt kaotada korralagedused ja muuta see mõistlikuks lõbustuskohaks. 15 poolt- ja kolme vastuhäälega halastati aastalaadale.

Aastalaadal juhtus imelugusid. Nii jäi 1937. aasta augustis Laadaplatsil liikuva elevandi alla Anna Tammissaar ja sai muljuda.

1938. aasta augustis tegi linnavolikogu erakorralisel koosolekul linnavolinikust sotsiaalminister Oskar Kask ettepaneku aastalaada korraldamine lõpetada.

Enesekriitiliselt märkis Kask, et linnapeana oli ta omal ajal aastalaada jätkamise poolt, kuid nüüd pole aastalaat enam laat, vaid üks tolmav plats, kahjulik inimeste tervisele, ja odavate lõbustuste esitamispaik, mille asemel võiks rahvale korraldada sisukamat meelelahutust.

Volikogu leidis, et aastalaadast linnakassasse laekuvad 1500 krooni saaks teenida muude lõbustuste korraldamisega kas või põllumeeste seltsi näituseplatsil, ja aastalaat jäetigi 1939. aasta laatade nimekirjast välja.

30. augustil 1938 koristati Laadaplatsilt putkasid. Kaupmehed, trikimeistrid, kiirfotograafid panid kurval meelel oma asju kokku, sest lõppenud laat pidi jääma viimaseks.

Aastalaada triumf


1939. aastal äratati aastalaat ometi ellu. Pärnu linnapea asetäitja otsus 17. juulist esitati siseministrile kinnitamiseks. Selle otsusega korraldati aastalaat Pärnu põllumeeste seltsi näituseväljakul Tallinna maanteel, kus praegu asub Härma keskus.

Kokkuleppe kohaselt jagasid linn ja põllumehed aastalaada tulu pooleks. 6.–26. augustini toimunud laadal osalemise vastu tundsid huvi kaupmehed kogu riigist.

13. augustil külastas laata umbes 5000 inimest, kaupmeestel ja lustipakkujatel oli hea päev. Lisabussid tõid rahvast maalt linna ja näituseväljakule sõitvad autobussid olid inimesi täis kiilutud. Laada viimasel pühapäeval oli 3000–4000 külastajat. Näituseväljaku väljarentimisest sai põllumeeste selts ligi paar tuhat krooni tulu.

1939. aasta aastalaat jäigi viimaseks. Järgmisel aastal pakkus uus võim rahvale uutmoodi tsirkust miitingute ja rongkäikudega jälle uues kohas ehk Vabadusväljakul.

Arheoloogid leidsid Teotihuacáni püramiidi ohverdamispaiga


www.elu24.ee 15.12.2011

Arheoloogid leidsid Teotihuacáni püramiidi ohverdamispaiga

Foto: wikipedia.org

Arheoloogid avastasid Mehhiko kunagise kõrgeima püramiidi, Teotihuacáni Päikese püramiidi sisemusest oherdamispaiga.

Ohvriannid pandi paigale enne, kui nende ümber hakkas püramiid umbes 50. aastal pKr. kerkima, edastab foxnews.com.

Leidude seas on kunsti, tseremoniaalnõusid ning palju haudu, millest osades on laste jäänused.

Leidude seas oli ka rohelisest kivist mask, mis oli nii elutruu, et arheoloogid pidasid seda portreeks.

Arheoloogide sõnul on nad rahul, et avastasid Mehhiko kunagise suurima ja maailma ühe suuema püramiidi seest midagi sellist.

Leiud sisaldasid ka 11 savipotti, mis sarnanevad 1500 aastat hiljem selles piirkonnas kummardatud jumala Tlálocile pühendatud pottidega.

Püramiidi sisemuses oli ka kasslaste ja koerlaste jäänuseid

«Teame, et ohvriannid pandi paika enne kui selle ümber hakkas kerkima Päikesejumalale pühendatud püramiid,» lausus arheoloog Enrique Pérez Cortes.

Nüüdsel uuringul siseneti püramiidi 1930. aastatel kaevatud tunneli kaudu. See tunnel jookseb püramiidi keskosa lähedal.

Sealt edasi kaevati veel tunneleid ja uurimisšahte, mis lõpuks viisid avastuseni.

Uurijate sõnul said nad siiani müstilise Teotihuacáni kultuuri kohta uut informatsiooni.

Enne seda püramiidi oli paigas kolm ehitist. Nende jäänuseid on näha püramiidi all.

Arheoloogide arvates oli see paik juba varem tseremoniaalselt tähtis. Võimalik, et seda peeti «sissekäiguks allilma».

Mehhikos asuv Teotihuacán asutati ligi 2500 aasta tagasi. Sellest paigast kujunes iidses Mehhikos tähtis arhitektuuriline, kaubanduslik ja kultuuriline keskus.

Selle paiga esmavalitsejad on aga jäänud saladuseks. Teotihuacán jäeti pärast asteekide saabumist 14. sajandil maha. Nime Teotihuacán andsid paigale alles asteegid. Asteekide keeles tähendab see: «Paik, kus inimesed muutuvad jumalateks».

Arheoloogide arvates võtsid asteegid eest leitud asjad omaks ning jätkasid seal oma religioosseid tseremooniaid. Ka ohverdamise traditsioon jätkus.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Raamatukogu koristajast sai «Indiana Jones»


www.elu24.ee 14.12.2011

Saksamaal Passaus asuva raamatukogu koristajast sai üleöö kohalik «Indiana Jones»

Foto: Scanpix

Saksamaal Passaus asuva raamatukogu koristajast sai üleöö kohalik «Indiana Jones».

Tanja Höls avastas koristades kasti, milles on tuhandeid aastaid vanu münte, mille väärtus on miljoneid eurosid, edastab The Local.

«Kast ise ei olnud just silmatorkav. Välimuselt meenutas suurt ehtelaegast, millel on palju väikeseid sahtleid,» lausus Höls.

Koristaja teatas oma leiust raamatukogu juhtidele.

Asjatundjate arvates võis see raha kuuluda kohalikele vürstidele ja kirikutegelastele, kes peitsid selle aarde raamatukogusse, et nad selle pealt ei peaks makse maksma.

Kastis on kuld- ja hõbemünte nii Vanast-Roomast, Vanast-Kreekast kui Bütsantsist.

Hölsi sõnul nägi ta münte sisaldavat kasti juba ammu, kuid ei julgenud seda avada. Kuid uudishimu sai lõpuks temast võitu.

«Ta oli väga aus. Samas nagu filmikangelane, seiklejast arheoloog Indiana Jones, et sellise asja üles leidis. Loomulikult saab ta selle eest tasu,» lausus raamatukogu esindaja.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Suure püramiidi saladus lahendatakse 2012. aastal?


www.elu24.ee 12.12.2011

Cheopsi püramiid

Foto: Scanpix

Egiptuse ja teiste riikide arheoloogid on juba kaks aastakümmet püüdnud lahendada Suure püramiidi ehk Cheopsi püramiidi kummaliste šahtide saladust.

2012. aastal võib see õnnestuda, kuna siis saadetakse 4500 aasta vanusesse ehitisse mitu robotit, edastab Discovery News.

See projekt käivitati juba 2010. aastal, kuid Egiptuse mäss ja president Hosni Mubaraki kukutamine lükkasid seda edasi.

Nüüd teatas Egiptuse antiigiamet, et nüüd väljastati uuesti püramiidi uurimisluba.

«Põhimõtteliselt saame uuringut jätkata. Vaid paarilt erinevalt organilt on vaja veel luba saada. Olen kindel, et saame saladuse jälile juba 2012. aastal,» lausus Cheopsi püramiidi projekti juht, Briti arheoloogiafirma Scoutek esindaja Shaun Whitehead.

Cheopsi püramiid on iidsest seitsmest maailmaimest ainus, mis nüüdisajani säilinud on.

Kairos Giza platool on kokku kolm püramiidi – üks suur ja kaks väiksemat.

Juba pikka aega on arheoloogid püüdnud leida eelkõige Cheopsi püramiidi salajast sissekäiguava ja uurida salakambreid.

Neli kitsast šahti avastati juba 1872. aastal, kuid nende otstarve on siiani mõistatus.

Püramiidi ülaosas olevad kaks šahti avanevad püramiidi küljele, kui kaks allapool asuvat šahti aga kaovad püramiidi sisemusse, muutes selle püramiidi struktuuri veelgi müstilisemaks.

Mitmed teadlased arvavad, et üks šahtidest ehitati selleks, et püramiidi maetud vaarao hing saaks sellest teispoolsusse lennata.

Esimest korda uuriti nimetatud šahti 1933. aastal ja siis tegi seda Saksa insener Rudolf Gantenbrink roboti abil.

Robot pääses 69 meetri sügavusele, kuid siis tuli vastu müstiline liivakivist plaat. Üheksa aastat hiljem uuriti šahti uuesti, siis pääseti uksest läbi, kuid selle taga oli uus uks.

Nüüdne projekt, mis kannab endise uurija järgi Gantenbrinki nime, alustabki sealt, kus uuring kunagi pooleli jäi ehk nendest kurikuulsatest liivakivist ukseplaatidest.

Briti Leedsi ülikooli inseneri Rob Richardsoni poolt loodud roboti, millel on ka niinimetatud mikrouss, saab piiluda ka kohtadesse, kuhu varem ei ole ligi pääsetud.

Osade arheoloogide sõnul on seintel arvutused, mis viitavad šahti sügavusele. Sellel ei ole veel kinnitust leitud.

Arheoloogidemeeskonna sõnul püüavad nad uurimise läbi viia eelarvamusteta ning olla avatud meelega.

Lisaks «mikroussile» on uurijate kasutuses ka «putukasrobot, mis mahub läbi isegi 1,85-sentimeetrise diameetriga august.

«Meie eesmärgiks on liikuda läbi šahtis olevate uste ning uurida kahte püramiidi sisse viivat šahti nii sügavale kui võimalik,» selgitas uuringu juht Whitehead.

Ta lisas, et kui ka šahtide uurimisega kuigi kaugele ei jõuta, saab ikkagi nende šahtide täpse asukoha kaardistada ning ka see on saavutus.

Cheopsi püramiid on nime saanud Vana-Egiptuse vaarao Cheopsi ehk Hufu järgi.

Cheops laskis selle ehitada aastatel 2551–2471 eKr. Cheopsi püramiid asub Egiptuses, Giza platool, olles suurim Egiptuse püramiididest ning maailma kõrgeim püramiid.

Ta loeti vanaaja seitsme maailmaime hulka ning on nendest ainuke, mis on tänaseni säilinud.

Cheops ehk Hufu oli Vana-Egiptuse Vana riigi 4. dünastia teine kuningas. Ta valitses umbes 2589 - 2566 e.Kr.

Cheopsi püramiidi kõrgus valmimisel oli 146, 6 meetrit, nüüdseks on see madaldunud 137,6 meetrini. Rajamiseks kasutati 2,25miljonit kiviplokki. Keskmiselt kaalus üks kiviplokk 2,5 tonni, kuid leidub ka 15 ja isegi 70 tonniseid blokke. Cheopsi püramiidil on 203 astet.

Toimetas Inna-Katrin Hein

lauantai 10. joulukuuta 2011

VIDEO: Sakalamaa koolipoiste vastupanuvõitlus


"Ugandi" Võru koolipoiste põrandaalune leht aastast 1945
28.04.2010
Autor: Valev Kaska

Eesti aja lood. Okupatsioonid: Noorte vastupanu (ETV 2010) | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

Eesti aja lood: Okupatsioonid: Noorte Vastupanu ( ETV 2010 )

Sakalamaa kooliõpilaste vastupanuvõitlus

Esimese venelase kirsavoi astudes Eestimaa pinnale 1944, algas Eesti metsavendlus. „Miks nad siis tulid meie õuele kaklema“, nüüd võis öelda „Mis nad siis hakkasid meie mehi kinni viima“.
Sakalamaa sai veel poolteist kuud vabadust nautida kui Ugandis juba relvaga kaitsti oma elu ja elulaadi venelaste eest.
Üheks küllaltki tähtsaks osaks pealesõjaaegses Eesti vastupanuvõitluses kujunes kooliõpilaste tegevus nii relvaga metsas kui sõnaga igapäevaelus. Põhiline kooliõpilaste tegevus kehtiva võimu vastu oligi lendlehed ja sõnaline agitatsioon kui ka oma demonstratiivse käitumisega võimumeeste naeruvääristamine. Ei puudunud ka nüüd heroiseeritud sambaõhkimised Rakveres, Tartus ja Tallinnas, see oli niivõrd enesestmõistetav tollal mis ei väärinudki tähelepanu. Vähemalt üldsusele näivalt koristati enesestmõistetavalt nüüd ära ka pronksmees, mille eelkäija Aili ja Ageda õhku lennutasid.

Esimeste aastate jooksul peale vene okupatsiooni algust 1944 septembris puuduvad Sakalamaal teated ja andmed kooliõpilaste võimuvastasest tegevusest, kuid võib olla kindel et nii nagu kõikjal mujal Eestimaal algas kooliõpilaste kas otsene või passiivne vastupanu uue võimu vastu ka Sakalamaal. Nii nagu palju sündmusi ja tegusid on vajunud ajahõlma ilma et järelpõlved nendest midagi teaksid, nii on lood ka ilmselt siinsete kooliõpilaste vastupanuga.
Need tegijad, osavõtjad, järgneva viiekümne aasta jooksul oma saavutatud „heaolu“ nimel vaikisid sellest ja paljud vaikivad ka praegu edasi, sest tunnistame endile või mitte, kuid Siberi hirmu on suutnud venelased selle viiekümne aasta jooksul tugevasti istutada eestlase mällu, või tänapäeva geeniteooria järgi kinnistanud vastava Siberi geeni. Paljud on lahkunud manala teedele, paljud ei pea seda üldse rääkimisväärseks ja nii haigutab pealesõjajärgses ajas sellel kohal tühi auk.
Loodame selle tänase looga ehk leida veel neid kes kas ise või kelle tuttavad, omaksed osalesid või teadsid midagi vastupanuvõitlusest. Ei hakka siinkohal rääkima milleks see kõik, ainult et ei unustataks „Ilma minevikuta pole tulevikku“.
Vahel kuuldud ja mõnede ringkondade poolt levitatav „unustame“, mida? keda? kellele? Pole ju kedagi kes paluks talle andestada.

Tasuja. Säilinud - või õigemini öeldud venelaste poolt siia jäetud - julgeoleku materjalidest leiame et 18. märtsil 1948. aastal avastati relvaladu Pikal tänaval. Kätte saadi kaks vintpüssi, automaat ja lõhkeainet. Seoses sellega arreteeriti aprilli algul kooliõpilased Olav Kivistik 1932, Endel Nugis 1930, Harri Karro 1930, Olev Soolo 1930, Uno Kutsar 1931, Heino Gruft 1931 ja Aldo Jürgen 1930 2. keskkoolist, Heino Kutsar 1932 tööstuskoolist, Eduard Kull 1930 kaubanduskoolist ja pagariõpilane Harri Helinurm 1928. Uurimisandmete järgi oli poistel organisatsioon „Tasuja“, mis oli asutatud septembris 1947. Oli organisatsiooni põhikiri mis oma olemuselt sarnanes organisatsiooni „Eesti Noored“ põhikirjaga. Enamus poisse olid kuulunud saksa ajal sellesse organisatsiooni. Organisatsioon „Eesti Noored“ asutati 1943, eesmärgiga luua alus noorsooorganisatsioonile „Noored Kotkad“ ja skaudid loodetava Eesti peatse vabanemise puhuks. Vastavalt olukorrale, nagu Eesti Leegion, nii ka Eesti Noored kandis väliselt saksalikku võõpa, kuid nii mehed kui poisid olid väljas oma Eesti eest.
Tasuja otsene eesmärk oli kui nii võib öelda sõjaline. Relvade kogumine metsavendade jaoks kui ka sõja puhkemise puhuks lääneliitlaste ja venelaste vahel enda jaoks, et astuda välja kodude kaitseks. Kavatseti isegi metsaminekut võitluse alustamiseks. Tollal uskus iga tõsimeelne eestlane, kohe - kohe sõja puhkemist. Usuti surmkindlalt kuulsat Churhilli kõnet 5. märtsil 1946 Fultonis, kus lubati kõigile rahvastele ennesõjaaegne staatus.
19. juuni 1948.a. Leningradi sõjaväeringkonna Sõjatribunali istung jagas kõigile poistele paragraafide 58-1a ja 19-58-8 järgi võrdselt 25 aastat. Möödaminnes öelduna praktiliselt kõikide Viljandis arreteeritute, nüüd ja hiljem, süüteo vormistamisel osales ka igale vanemale viljandlasele tuttav, mõrvar Edgar Tomusk.

Roheline Rist Lendlehtede tegemise ja levitamise eest andis ENSV Ülemkohus 31. juulil 1948 organisatsiooni liikmeile Tööstuskoolist Erna Orav 1926 ja Valve Pahkma 1929 6 aastat. Mingit erilist tegevust julgeoleku andmeil ei olnud.
Sama patu eest, lendlehed, medkooli õpilastele Endla Pukk 1930, Salme Pukk 1931, Eha Lukats 1931, igale 25 aastat ja Eha-Luccrezia Siiman 1930 „ainult“ 8 aastat sõjatribunali poolt 25. märtsil 1949.a. Ilus kingitus küüditamise päeval.
Triumviraat 30. oktoobril 1948 toimus kahe keskkooli b klassi abiturientide, poiste ja tütarlaste kooli, ühine ennesõjaaegse traditsiooni kohaselt lõpumärkide pühitsemise pidu Viiratsis ühe õpilae kodus. Poistekooli lõpumärgil oli Kaitseliidu Sakala maleva kotkas, ilma Eesti vapita ja märk oli teostatud sini-must-valge värvikombinatsioonides. Et peol ei puudunud ka alkohol, siis muutus pidu ülemeelikuks ja kas ettekavatsetult või spontaanselt oli ka nõukogude võimuvastaseid väljendusi
Selge et sarnasel massüritusel, kahe klassi praktiliselt kõik õpilased, ka ilma koputajateta oleks jõudnud ja võibolla jõudiski, seal toimunu julgeoleku kõrvu. Osavõtjad näitavad koputajatele.
Ka julgeolek ei olnud enam eilne ja koheselt ei järgnenud midagi, vaikus. Võib eeldada et juba enne seda oli julgeolekul mingi teave salajase organisatsiooni olemasolust. Vaikiva jälgimise tulemusel, jõudis julgeolek arreteerimisteni. 30. detsembril täpselt 2 kuud pärast lõpumärkide pidu arreteeriti Edgar Lond, Endel Kingsepp, Udo Josia, Eduard Kala poistekoolist ja Fiive Vainola tütarlastekoolist. 15. jaanuaril järgnes õpetaja Johannes Kurriku arreteerimine.
Märtsiks oli julgeolekul selge ka organisatsiooni „Triumviraat“ olemasolu, ilmselt ühe kaasõpilase ülekuulamisel saadud jutust, sest ta oli keeldunud organisatsiooni astumast kui talle tehti ettepanek. Nüüd järgnes juba kavakindel arreteeritute töötlemine. Selle juhtideks olid juba detsembris arreteeritud nelikust kaks, Josia ja Kala. Aprillis arreteeriti ülejäänud liikmeskond, Rein Põllumaa, Meinhard Kirm, Oskar Saare, Arno Keernik, Arnold Sula, Gunnar Maidesoo, Heinrich Siigert, Johannes Kivimäe.
Selle grupiga jõudis julgeolek valmis juuniks ja Jaanipäeval 24. juunil 1949 premeeris Leningradi sõjaväeringkonna sõjatribunal kõiki 25 aastaga, väljaarvatud Lond ja Kingsepp kes ei kuulunud Triumviraati, said 10. Vainola sai 7 aastat, kuid ta vabastati kassatsioonikaebuse põhjal.
Tegelikult Triumviraat ei teinud oma olemasolu ajal mitte midagi, ei nõukogudevastast ega nõukogude poolt. Organisatsiooni liikmed olid veendunud rahvuslased, omavahel moodustasid sõpruskonna ühiste huvide, kirjandus, filosoofia, sport põhjal. Tunnistati vajadust olla valmis sõja puhkemise korral välja astuma kodude kaitseks. Antud ajal tegeldi eneseharimisega ajaloolisel-rahvuslikul pinnal. Et kõigil seisis ees keskkooli lõpetamine ja lahkuminek, kes edasi õppima, kes tööle, siis mõeldi edaspidisele omavahelisele sidepidamisele. Omavaheliseks sidepidamise parooliks võeti mängukaart risti kolm.
See seltskond oli Triumviraadi tuumik. Kas tol hetkel ei olnud julgeolekul rohkemat teavet, või mingil muul kaalutlusel, aga kolm Triumviraadi poissi, nüüdsed üliõpilased August Kõre, Arno Peet, Udo Kaljumäe arreteeriti alles veebruaris 1950 ja nendega koos Ruth-Maire Mandel ja Laine Palo samuti üliõpilased, endised tütarlaste keskkooli õpilased. Nendele andis Moskva Erinõupidamine igale 10 aastat. Paragraafid samad 58-1a ja 58-11 mis poolteist aastat tagasi 25.aastaks mõistetutel.

Risti Kolm Sama Triumviraadi toimiku materjale kasutades oskas julgeolek kokku panna veel ühe nõukogudevastase organisatsiooni, pannes talle nimeks Risti Kolm, mis oli tegelikult Triumviraadi parool-tunnussõna.
Kogu lugu seoti 1939. aastal „Umsiedlungi“ läbi Eestist lahkunud Irina-Britta Almazovaga. Elanud ümberasujana praeguse Poola territooriumil, ilmselt osalenud juba sakslastevastases Poola vastupanuvõitluses, tuli ta 1947. aastal illegaalselt Eestisse. Elas illegaalselt Aino-Laine Jürissoni, kes ise oli hiljem küüditamise kartuse pärast illegaal, juures. Nende mõlema arreteerimisel ja mingite eelmiste gruppide ülekuulamiste materjalide alusel, süüdistati Almazovat Eestisse Poola vastupanuliikumise kogemuste toomisel võitluseks nõukogude võimu vastu. Kogu loo puänt oli et Almazova ei olnud NSVL kodanik. Nendega osati veel siduda ja arreteerida Heino Ardma, Heino Vendelin, Heino Kalev, Juhan Maidlo ja Ülo Killar. Ja saigi kokku organisatsiooni Risti Kolm.
Arreteerimised toimusid 2. veebruarist 12. veebruarini, ainult Kalev arreteeriti alles 5. juunil 1950. Erinõupidamine 27. jaanuaril 1951 andis neile 10 aastat, väljaarvatud Maidlo ja Killar kes said 7 aastat
Almazova suhtes rakendati paragraafi 58-4, mis kõlab järgnevalt - Rahvusvahelise kodanluse sellele osale, kes kapitalistliku süsteemi asemele tulnud kommunistliku süsteemi õigusvõrdsust mitte tunnustades püüavad seda kukutada, samuti selle kodanluse mõju all olevaile, või tema poolt vahetult organiseeritud ühiskondlikele rühmitustele ja organisatsioonidele ükskõik mis viisil abi osutamine vaenulike tegude teostamises NSVL vastu – toob kaasa mitte alla 3 aastat vabadusekaotust koos vara konfiskeerimisega, kuni mahalaskmiseni või NSVL kodakondsuse äravõtmise ja NSVList väljasaatmiseni.

Tänapäeva lugejale. Nõukogude Liidust väljasaatmist ja kodakondsuse äravõtmist, peeti raskemaks karistuseks kui mahalaskmist. Sest ei saanud olla midagi pühamat kui nõukogude kodakondsus. Meenutage omaaegseid filme, paljaksrebiva rinnaga madrus: „streljäi gad“ või „krasnokožuju knizku kak joša“.

Järgnes veel rida kohtuprotsesse nõukogudevastaste kuritegude eest. Mõnel puhul mainitakse ka organiseeritust.
ENSV Ülemkohus 09.08.1949 - Elvi Toss 1930 Viljandi 1 KK, Silvia Sild 1930 Mustla KK, Salme Takk 1928 kodune, Anna Valgus 1914majahoidja. Lendlehed ja nõukogude vastane propaganda. Igale 10 aastat
Tribunal 12.04.1950 - Ingrid Maslennikova 1931 1 KK, Milvi Sari 1933 Viljandi muusikakool, Aleksander Pasti 1926 Viljandi muusikakool, Meedi Sisa 1927 tööline. Lendlehtede eest kolmele esimesele 25 aastat, Sisale 6 aastat
Tribunal 29.07.1950 Kooliõpilaste vastupanu alla võib paigutada ka järgmise grupi nende sünniaastate järgi, vaatamata toimikutes märgitud austava „kolhoosnik“ tiitli pärast. Viljandi vald - Ruti Laursoo 1935, Milvi Laursoo 1933, Lilli Laas 1932, Linda Laursoo 1911, kõigile 25 aastat paragraaf 58-9 järgi mis käsitleb poliitilist banditismi - terrorismi, nii ka nimetati „terroristlik grupp“.
Tribunaal 97.12.1951 - „Peetrimõisa noored“ Kalju Siim 1932, Rein Koort 1933, Hans Kihno 1933 paragraafide 58-1a ja 58-11 järgi igale 25 aastat
Ja austatud ENSV Ülemkohus väänas veel kahele poisile Lembit Kolga 1935 Särevere tehnikum ja Vello Soots Vana-Võidu tehnikum 17.07.1954 juba peale isakese surma nõukogudevastase propaganda eest 10 ja 8 aastat, nimetades neid organisatsiooni „Must Surm“ liikmeteks.

Arhiivitoimikute järgi tegutsesid veel Kalmetul „Põrandaalune Partisnide Komitee (Põrk, Audla, Mooste, Asse, Vunder, Pärtma...). Tännasilmas „Põrandaalune Partisanide Keskkomitee (Iila, Päeva ...)
Viljandis alles 1955. aastal „Eesti Vabariigi Noorsoo Põrandaalune Partisanide Komitee“ kuhu kuulus üle 20 õpilase. Mati Lette 1940, Enno Looga 1941, Vaino Vaarpuu 1938, Oskar Raudpuu 1935, Ago Rohtlaid 1941, Lembit Lehtmets 1937, Kuldar Suits 1941 2. keskkoolist Aarne Asu 1939, Villu Soasepp 1939, Jaan Teppan 1938 õhtukoolist, Arno Peedu 1941 Abjast, Mati Kullas 1940, Arvi Lootsman 1937, Enn Voolaid 1943, Endel Käämer 1939, Enno Raidur 1940 Tallinna kalandustehnikumist.
Veel 21 nime anti eraldi nimekirjana KGB IV osakonnale kasutamiseks. Viljandis tegutsesid sel alal auväärsed kgbeelased Bušujev, Klokov, Prihodko, Martihhin ja neid truult abistavad tõlgid Valner, Orlova, Timofejeva.

Ajad olid juba siiski muutunud. Isake ja Lavrenti olid lahkunud ja nn Vorošilovi amnestia, millega vabastati kriminaalkurjategijad ja anti suunitlus eriti noorte poliitiliste süüasjade läbivaatamiseks, olid toimunud. Tegelikult oli julgeolek peata. Neid eespoolnimetatud noori ei arreteeritud vaid nende kohta kasutati sõna „profülakteeritud“. Mida konkreetselt selle all mõeldi on teadmata.
Käesoleva kirjutise autorile tegi pidevalt piinlikkust kui Bušujev linnavahel vastu tulles, astus juurde, keerutas pintsaku või mantlinööpi ja tundis muret ega keegi liiga ei tee, näidates oma „heatahtlikku hoolitsust“. Sellesse kuulus ka see et kolmel korral aastatel 1957-1980 nõudis Bušujev arhiivist omale uueks tutvumiseks välja minu toimiku. Leiva pidi ju ausalt välja teenima.

„Inimesed olge valvsad“
Lõpetuseks see mis juhtus aastal 1941. Oma luuasaamise kibeduses, mõrvad Tartu, Kuresaare ja Viljandi vanglas, sisuliselt süütute kooliõpilaste mõrvamine Kirovi vanglas ....... ja võib ....?
Septembris 1940 grupp Viljandi 2 keskkooli koolipoisse otsustasid luua organisatsiooni võitlemiseks pealetungiva vene ja kommunistliku ideoloogia vastu. 10 oktoobril 1940 kümmekond poissi marssisid valvesammul „vasakule vaat“ ümber Vabadussõja ausamba mis asus praeguse parteimaja või nn ametitemaja kohal. Samal õhtul peeti osa poisse miilitsa - jällegi miilits, mitte julgeolek - poolt kinni ja viidi ülekuulamisele. E. Kivisillalt saadi kätte lendleht: „Stalin tuleb üles puua, Hitler vangilaagrisse“. Algselt poisse ei arreteeritud. Järgmisel päeval otsustasid poisid organisatsiooni lõpetada. Kunagi oktoobris aga Lossimägedes otsustasid õpilased Klein, Lõhmus, Härm, Schults luua organisatsiooni mis tegeleks ainult propagandaga, lendlehtedega. Juhiks kutsuti Soolo.
See grupp andis välja ja levitas lendlehti „Vaba olgu Läänemeri, vaba Eesti rand ja saar“, „Varest tõrvata ja partei juhti surmata“, ümbertehtud sõnadega Internatsionaal ja punahõnguline luuletus „Uuele Eestile“, mille ridade esitähed ülevalt alla andsid välja „Laku perset Stalin“. Kõik need on tõlgitud toimikus vene keelde, väljaarvatud „Laku perset Stalin“. Paljud tõlgid ei julgenud ülekuulamistel tõlkida uurijale sarnaseid väljendusi ja muutsid omaalgatuslikult sõnu, samuti tihti ka uurijad ei julgenud sarnaseid sõnu paberile panna. Sarnaste sõnade eest võis ülekuulaja enda kinni panna kui vaja.
Julgeolek aga töötas vaikselt edasi ja Edgar Kivisild arreteeriti 4. märtsil 1941. 30. mail arreteeriti Elmar Soolo, Valdek Schults, Helmut Sääsk ja Edgar Mihkli, paragraafide 58-10 ja 58-11. seega grupiviisiline nõukogudevastane propaganda. Toimikus on mainitud ja ka süüteod olemas, kuid ei arreteeritud Roland Särg (lendlehed), E.Raadik (viskas kommunistide ümbermatmisel nende luid prügikasti) Arvi Sova (kandis Eesti rahadest käevõru, smv sõrmust ja Sakala Partisanide Pataljoni märki), Ilmar Klein ja Heinaste (treenisid ronimist et viia lipp kirikutorni) Hans Mitt (kuulas välisraadiod, joonistas karikatuure).
10 juuni 1941 aasta V. Schultsi ülekuulamisprotokollis on märgitud organisatsiooni plaanid ja tegevuskava. Lendlehtede valmistamine ja levitus
Smv lipu kleepimine seinalehele
Sissemurdmine II algkooli, kus on tääkidega puupüssid .
Üles otsida Vabadussõjas langenud õpilaste mälestustahvel
Muretseda relvi
Enesekaitse võtete õppimine
Edgar Kivisild viidi 13. mail Tallinna ja sealt 26 juunil Kirovi vanglasse. 26 juunil viidi Mihkli, Soolo, Sääsk ja Schults üle Tallinna samuti Kirovi vanglasse.

5. septembril toimus Uurali Sõjaväeringkonna sõjatribunali istung, lisati paragraafid 58-1a ja 58-2. Kivisild, Soolo, Sääsk, Mihkli mõisteti mahalaskmisele ja Schultsile 10 aastat. NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegium jättis otsuse jõusse ja 9. detsembril 1941 saabus Kirovisse korraldus koheselt otsus täide viia.
9. detsembri 1941. aasta Kirovi vanglas koostatud aktis on mahalaskmise kellaajad, Soolo 18.20, Mihkli 19.05, Kivisild 19.20, Sääsk 19.30. Laibad koos riietega maeti maha. Vanglaülem Šumilov, korpusevanem Tšistopolov, Uurali sõjatribunali prokuröri abi Minin.
Selliselt lõppes nelja koolipoisi elutee sisuliselt selle eest et nad ei olnud rahul kehtiva võimuga.
Vangilaagris suri 11. märtsil 1942 Valdek Schults. Pealesõjaaegsetest arreteeritutest surid vangilaagris Edgar Lond 14. augustil 1954, õpetaja Johannes Kurrik 18. märtsil 1954 ja õpilane Arno Peet hukkus kivikarjääris varingu läbi 23. novembril 1951

Nende 6 õpilase ja õpetaja nimed väärivad jäädvustamist marmortahvlil Maagümnaasi umi seinal
Lugeja, kui Sa tead midagi tollastest sündmustest, võta ühendust tel. 43 35 617 või 53 345 244.

Kuressaare lossihoovist leiti unikaalne nooleots


www.saartehaal.ee 08.12.2011

Autor: Kert Kalmus

VÄÄRT LEID: Arheoloog Garel Püüa sõnul on lossihoovist sel aastal välja kaevatud 10 nooleotsa, ent sellist, nagu fotol alumine, pole siinmail enne nähtud. Võrdluseks on toodud Eestis levinud nooleots (ülemine). Foto: Egon Ligi
Autor: Kertu Kalmus
Neljapäev, 08. detsember 2011

Kuressaare linnuse juures toimuvatel väljakaevamistel leitud ornamenteeritud messingvõruga ammunooleots on unikaalne terves maailmas.

Väljakaevamisi juhtiv arheoloog Garel Püüa võttis osaliselt kullaläikese leiu pärast ühendust Tartu ülikooli juures töötava arheoloogi Ain Mäesaluga, kes tegi kindlaks, kui väärt esemega on tegu. Kuigi piiskopilinnuse juurest on tänavu leitud ligi 10 ammunooleotsa, pole taolist seni ette sattunud.

Mõned sarnasused


Kui võrrelda Eestis levinud ammunooleotsi nüüd leituga, on erinevused märkimisväärsed. “On vahe, kas nooleots on rootsuga, mis käib noolevarre sisse, või on putkega, mille sisse vars ise käib,” selgitas Püüa.
Kuressaare nooleots, mis kinnitati puitvarre külge rauast rootsu abil, on tegelikult juba oma põhikujult Eestis suhteliselt ainulaadne. Sellist tüüpi nooleotsi esineb Mäesalu kinnitusel teatud piirkondades Kesk-Euroopas.

Samas on lossihoovist leitud nooleotsa ühele tahule löödud väike, põhiplaanilt ruudukujuline templijäljend, mille diagonaalides paiknevad randid moodustavad risti.

“Eestis on teada umbes 700–800 ammunooleotsa ja ühelgi ei ole sellist märki peale löödud,” tähendas Püüa. Märkimisväärne on seegi, et leitud nooleotsal on varre osas ornamenteeritud messingvõru.

“Selle osas tuli just välja, et ta on kogu maailmas unikaalne. Mäesalu suutis leida ainult ühe sarnase eksemplari Ungaris Pécsi linnas,” märkis Garel Püüa.
Paraku on Ungaris asuva võrreldava nooleotsa leheosa roostetanud ja seega pole võimalik märke või ornamenti leida.

Sõjaline otstarve

Keskaja relvastuse uurimisele spetsialiseerunud Ain Mäesalu dateeris Kuressaares välja kaevatud ligi 10 cm pikkuse nooleotsa 14. sajandil või 15. sajandi algul tehtuks. Vaadeldavate ammunooleotste omaaegse funktsiooni ja tähenduse kohta pole Mäesalu sõnul täpsemat midagi teada. Garel Püüa sõnul kadusid ammunooled kõikjal relvastusest 16. sajandi alguses, kuigi jahil kasutati neid ka paaril järgneval sajandil. “Leitud nooleots oli pigem sõjaliseks otstarbeks valmistatud,” oletas Püüa.

sunnuntai 4. joulukuuta 2011

Soomes leiti haruldane viikingiaegne aare

www.postimees.ee 04.12.2011

Soomes tuli põllul maapõuest välja tuhande aasta vanune hõbemüntidest koosnev aare, mille leidsid harrastusarheoloogid.

Haruldane leid tuli päevavalgele Häme piirkonna lõunaosas Hattulas asuva Vesunta mõisa territooriumilt, vahendab Yle.fi.

Leiule satuti peale metallidetektori abil ning leiukohas loodetakse väljakaevamisi alustada järgmisel suvel. Aare leiti juba sügise alguses, kuid kohalikku ajalehte jõudis uudis sellest alles nüüd.

Aare koosneb paarikümnest mündist, mis on hinnanguliselt tuhat aastat vanad. Eeva-Liisa Schulz riiklikust muististe komisjonist ütles, et Vesunta mõisa ümbritsevad põllud on tuntud selle poolest, et sealt on varemgi leitud arheoloogiliselt põnevaid esemeid. «Aga sedasorti leid on tõepoolest väga erakordne,» ütles ta.

Aarde leiukoht võeti kaitse alla ning inimesed võivad seda küll külastada, aga igasugused kaevetööd on seal keelatud.

Toimetas Teelemari Loonet

lauantai 3. joulukuuta 2011

Stonehenge oli püha paik juba enne kiviringi


www.elu24.ee 29.11.2011

Stonehenge

Foto: Scanpix

Suurbritannia kuulsast megaliitehitisest Stonehenge`ist leitud maapinna ebatasasused lubavad oletada, et see paik oli püha juba enne kiviringi püstitamist.

Augud asuvad taevaste märkide järgi ning neis võisid olla kivid, postid või olid need lõkkekohad, mis märkisid tõusva ja loojuva päikese asukohta, edastab BBC.

Arheoloogide sõnul kummardati selles paigas päikest.

Leiu tegi rahvusvaheline teadlaste meeskond projekti Stonehenge Hidden Landscapes käigus.

Meeskond kasutas paiga uurimiseks geofüüsilist pilditehnikat.

Suurbritannia Birminghami ülikooli ja Austria Viini Ludwig Bolzmanni arheoloogiauuringute instituudi teadlased on Stonehenge`i uurinud alates 2010. aasta suvest.

Uurijate arvates tähistavad sealsed augud rituaalse teekonna ühenduspunkte. Seal võidi läbi viia rituaalset protsessiooni, millega tähistati päikese liikumist suvise pööripäeva ajal.

Teest põhja pool olevad märgid näitavad rituaalialalae sisenemise ja väljumise kohta.

Teadlaste sõnul näitavad nüüd leitud märgid, et selles paigas tehti rituaale juba enne kivide püstitamist. Esimesed Stonehenge`i kivid arvatakse olevat püsti pandud üle 5000 aasta tagasi.

«Tegemist on esimese korraga, mil me Stonehenge`ist midagi sellist avastasime. Leid annab kohast ja seal toimunust laiema pildi,» selgitas arheoloogidemeeskonna juht Vince Gaffney.

Stonehenge on maailma üks suurimaid megaliitehitisi, asub Lõuna-Inglismaal Wiltshire´is. On ehitatud mitmes järgus ajavahemikul 5500 – 1500 eKr. Oletatakse, et rajatise elementide abil määrati taevakehade suundi, loendati päevi ja teisi kalendriühikuid ning ennustati kuuvarjutusi.

Ehitamine algas umbes 5500 aastat tagasi ehk 3500 aastat eKr. Inglise arheoloog Richard Atkinson jõudis eelmise sajandi keskel järeldusele, et esialgne Stonehenge oli ringikujuline ja teda ümbritses vallikraav koos 56 süvendiga ehk niinimetatud Aubrey aukudega. Esimesena on püstitatud Kannakivi, mis asub monumendi sissepääsu juures.

Toimetas Inna-Katrin Hein