tiistai 16. syyskuuta 2008

Hiiglasliku uinunud Buddha kuju otsing jätkub täie hooga

16. september 2008
Autor: Heiki Suurkask
Foto: Scanpix

Talibani hävitatud Buddha kujude lähedalt loodetakse leida veelgi suuremat kuju.

Afganistani arheoloog Zemarzyali Tarzi võis võidutseda, teatades eelmisel nädalal 19-meetrise lamava Buddha kuju leidmisest kahe kilomeetri kaugusel Bamiani mäenõlvast, kus veel seitse aastat tagasi seisid hiiglaslikud Buddha kujud. Kuid samal ajal oli see talle ka paras pettumus. Legendaarne 300 meetri pikkune lamav Buddha kuju ootab tema arvates ikka veel leidmist.

Millalgi 630. aasta paiku külastas tollasel Siiditeel paiknenud Bamiani pühapaiku Hiina palverändur Xuanzang ja kirjeldas kahte tänapäevani tuntud seisvat Buddha kuju, mis olid mäekülge uuristatud, ja veel kolmandat, nendestki suuremat lamavat kuju.

Mis sai lamavast hiiglaslikust Buddha kujust, ei oska keegi öelda, seni elab vaid legend. Tarzi on sellele pähklile kulutanud suurema osa oma elust. Nüüd tahab ta asuda Talibani hävitatud kujusid taastama, kuid UNESCO ei suuda leida sobivat restaureerimismeetodit. Tarzi loodab siiski alustada vähemalt äsja välja kaevatud lamava Buddha kujust.

“Enamik selle osasid on kahjustatud. Me leidsime ülemise osa paremast käest, kuni küünarnukini, ning ta kaela ja õlad, kuid pea on katki, sest vesi on seda kahjustanud. Ometigi on padi ideaalses seisukorras,” teatas 69-aastane arheoloog.

38 ja 55 meetrit kõrged seisvad Buddha kujud püstitati 6. sajandil, kui kohalik budistlik kloostrite linnak üritas end hinduismi pealetungi vastu kindlustada. Hävingu tõi kujudele aga islam. 17. sajandil tulistati neid kahuritest ja 2001. aastal lasi Taliban nad õhku.

maanantai 15. syyskuuta 2008

Meister Gottfried Erhard Dehio (1782-1857, 1810 Meister)


Mälestise koond


Mälestise koond
Registreeritud
Vallasmälestis
Liigitus: kunstimälestis
Alaliik:
Mälestise registri number 1455 20/09/1995 Arvel: 20/06/1995
Mälestise vana number 208

Arhiivi viide


Mälestise nimi
Vaagen, 1669, ümber töötanud G. E. Dehio, 1830 (hõbe)
Määrused ja käskkirjad: "Kultuurimälestiseks tunnistamine" Kultuuri- ja haridusministri 19.07.1995. a.määrus nr.19/2, (RTL 1996, 119/120, 628) kuupäev:19/07/1995
Koosseis: registreeritud ja arvelevõetud:
Teised:
Kaitsevöönd:
Maakataster:
Aadress:

salastatud

Kuupäev: 20/09/1995

Kirjeldused:

Liik: Mälestise ajalugu
Muinsuskaitse all alates 1973 – vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 208
Gottfried Erhard Dehio (1782-1857). Tallinna kullassepp, meister alates 1810

E. Nottbeck, W. Neumann. Geschichte und Denkmäler der Stadt Reval. II. Tallinn, 1899, lk. 61-62 (Eine runde silberne Taufschüssel von 400 mm äusserem Durchmesser. Die Mitte enthält eine getriebene Darstellung der Taufe Christi, eingefasst von einem Lorbeerkranz. Darum legt sich ein zwölffach gebuckelter Rand mit grossblumigen Mustern in verschiedener Zeichung. Die Henkel bilden zwei nach aussen schwebende Engelfigürschen. Das Gefäss steht auf drei knospenartig ausgebildeten runden Füssen. Auf der Rückseite die Inschrift… Darunter das Revaler Beschauzeichen … und der Name des Goldschmiedes DEHIO, der die Umarbeitung (anscheinend nur eine Reparatur und die Herstellung der Henkel und des Untersatzes) besorgte. Dasselbe Zeichen wiederholt sich im Inneren.)
A. Friedenthal. Die Goldschmiede Revals. Lübeck, 1931, lk. 109
E. Vende. Väärismetalltööd Eestis 15.- 19. sajandini. Tallinn, 1967, lk. 81: Kuigi eespool on mainitud, et tsunftimeistrid pole üksteise töid kopeerinud, on meil siiski säilinud üks ese, mis koosneb kopeeritud ja originaalsetest 17. sajandisse kuuluvatest osadest. See on Tallinna Toomkiriku ristimisvaagen, üks vähestest vanematest, mis on valmistatud otse sakraalseks otstarbeks. Vaagen on suur, kaheteistkümnest mõikalisest siilust koosnev lame nõu, mis seisab kolmel seedrikäbikujulisel jalal. Käepidemeteks on kaks saledafiguurilist pasunat puhuvat inglit (pasunad pole säilinud). Kuna nõu on võrdlemisi lai ja madal, siis on vastavalt sellele ka dekoor kantud seesmistele nõgusatele pindadele. Igal siilupinnal on reljeefne lopsakaõieline lilleoks, nagu me neid näeme oblaatide toosidel. Vaagna ümaral põhjal on kujutatud Kristuse ristimise stseen, ümbritsetud kitsast loorberipärjast. Vaagna ülemist äärt katab tugev 1, 5 cm laiune stantsitud viinamarjaväädiga vöönd. Vaagna põhja all on graveeritud tekst: „Tauf Schale Der Dohm Kirchen zu Reval gehörig Anno 1669. Umgearbeitet Anno 1830“. Kahel kohal leiame Tallinna kullassepa Gottfried Dehio (noorema) meistrimärgi. Seega näeme, et 17. sajandisse kuulunud vaagna vormi on 1830.a. valamise teel uuendatud. Juurde on lisatud vanad seedrikäbikujulised jalad, käepidemed ja põhja ümmargune reljeefiga medaljon. Omalt poolt on meister juurde pannud vaid ülemise ääre vööndi. Meister on suhtunud töösse väga ausalt, graveerinud selgitava teksti ja lisanud nendele, mis ta ümber valas, oma meistrimärgi. Ja kuigi vaagen on oma endise originaalse kunstiteose väärtuse kaotanud, mõjub ta siiski kaunimalt kui ükski teine 19. sajandi maitsetu ristimisvaagen.

Michel Sittow (1469–1525)

Michel Sittow (1469–1525)

// Kuulsaim Eestist pärit kunstnik maailmas //

Michel Sittow isa oli maalija ja puunikerdaja, Madalmaade või saksa päritolu Clawes van der Sittow, kelle (teine?) naine oli jõuka soome-rootsi päritolu kaupmehe tütar Margarethe Mölnare (Molner). Nende kolmest lapsest oli vanim Michel, siis Clawes ja Jasper. Jõukas pere omas Tallinnas (mis tol ajal oli tuntud kui Reval) mitut kinnistut. Kahe Ritterstrasse'l asuva maja ost vormistati 1475 ja 1479. a . Clawes meler'i teoseid oli Lühikese jala väravatornil, Niguliste kirikus (sakramendimajake), Rataskaevu tn asunud relvakojal (“Veroonika rätt”). Ta on saanud tasu akende klaasimise, linna lippude ja Kanuti gildi saali maalingute eest.

Clawes (Claes) van der Sittow (Suttow), oli Kanuti gildi kaasistuja 1479. aastast oma surmani 1482. a . Kunstialast algõpetust sai Michel isa juures. Ühtlasi käis poiss koolis ja tema vaimset arengut võis suunata Dominiiklaste kloostris tegutsenud teoloog Dominicus Sitau. Micheli sugulane oli kuulus kullassepp Hans Ryssenberch.

Olles juba kodulinnas näinud saksa ja Madalmaade kunstnike töid, sõitis Michel 1484. a õppima Brüggesse, põhjapoolse Euroopa peamisesse kunstikeskusesse. Maailmalinn, kus asus üks tähtsamaid hansakontoreid, oli õlimaalide poolest kuulus juba Jan van Eycki ajast. 1480-tel andis siin tooni Hans Memling (u. 1430–1494), sarnaselt kellele omandas Michel Sittow hästi varasema soliidse traditsiooni. Sügavat muljet võis talle avaldada Gentis ja Brüsseli lähedases kloostris töötanud, 1482. a surnud Hugo van der Goesi looming ja teiste eelkäijate õlimaalid, samuti neid tugevalt mõjutanud hilisgooti miniatuurmaal.

Õige mitme Brügges ja mujal Madalmaades veedetud aasta jooksul õppis Michel valdama peent, veidi arhaiseerivalt vanameisterlikku tehnikat, mis tollal valitses nii tahvelmaalis, kui raamatukunstis. Olles arvatavasti juba tegutsenud portretistina (rakendades maalide ülesehituses Jan van Eycki ja Hans Memlingi lemmikvõtteid), rändas ta edasi lõuna poole, sooviga külastada Itaaliat (nagu oli varem teinud Brüsseli suurkuju Rogier van der Weyden).

Alates 1492. a oli ta Hispaanias, kuninganna Isabella teenistuses, ametlikult tolle surmani 1504. a . Dokumentides on ta enamasti Michel, aga ka Melchior Aleman (“sakslane”). Katolikuks hüütud Kastiilia Isabella (kes saatis teele Kolumbuse), koondas teadlasi ja kunstnikke mitmelt maalt, kuninglikus kogus oli üle 300 maali.

Valitsejanna tellimusel kaunistas Michel miniatuuriga vähemalt ühe tema raamatu, breviaari ja kopeeris ühe Rogier van der Weydeni altarimaali. Koos Juan de Flandesi ja Felippe Morrosega loodi 47 väikest pilti nn Oratorio tarvis .

Sittow' töödest, selle lõpetamata jäänud suurteose jaoks on säilinud vaid üksikud. Washingtonis asuv šedööver kujutab Neitsi Maarja taevaminekut ja ühtlasi tema ülistust. Selle Ilmutusraamatule viitava sündmuse tunnistajatena märkame allosas Burgose lähiste vaadet – ainsat säilinud näidet Micheli maalitud maastikest.

Sakraalkunsti kõrval viljelesid arvukad Hispaaniasse kogunenud kunstnikud portreed, milles valitseb melanhoolsuseni tõsine alatoon. Inimese kujutamist käsitleti kui Jumala loomisakti jäljendust. Riigipea portreest tehti palju kordusi, et need kõigis ta valdustes tema kohalolu tähistaksid. Näopilte saatsid valitsejad endi esitlemiseks oma väljavalituile, kinkisid soosikutele ja poliitilistele liitlastele.

Kindla pealinna puududes liikus õukond, maale jm vara kaasa võttes, ühest paigast teise. Nii said Micheli kui õuekunstniku tööpaikadeks Toledo , Avila , Barcelona , Madrid , Sevilla, Burgos , Granada jt Hispaania linnad. 1502. a Lõuna-Madalmaadesse naasnult täitis ta mõnd aega Isabella väimehe, keiser Maximilian I poja Philippe Ilusa tellimusi. Kunstnikest mõjutas teda nüüd mõneti Jan Gossaert.

1505. a võis Michel külastada Inglismaad ja luua portreenäidise, millest on hiljem lähtunud Hans Holbein ja teisedki kunstnikud Henry VII kujutades. Jäädvustanud Kuldvillaku ordeni kuninga kaelas ja Lancasteri punase roosi ta käes, pöörab kunstnik peatähelepanu leidliku ja eduka valitseja isiksusele. Tänu Henry VII (sünd. 1457, valitses 1485–1509) lõppes nn. rooside sõda, arenes ülemerekaubandus.

Philippe Ilusa surmaga 1506. a . kaotas Sittow metseeni. Sama aasta hiliskevadel saabus ta sünnilinna, kus võõrasisa Diderick van Katwijk oli omastanud ja edasi müünud tema vanemate majad ( Micheli ema oli 1501. a siit ilmast lahkunud).

Et Tallinn (Reval) ei toetanud Sittow' õiglast pärandinõuet, tuli tal pöörduda kõrgema instantsi kohtusse Lüübekis. Saavutanud seal võidu 1507. a , sai Michel tegelikult oma vanemate majad enda nimele kirjutada alles pärast võõrasisa surma 1518. a .

Kanuti gildi liikmena tegutses Meister Michel mõnda aega Tallinnas. Ta täitis mitmesuguseid tellimusi, tegi töid Siuntio kirikule Soomes. Samal 1514. a . külastas ta Kopenhaagenit, et maalida Christian II kihlaportree, millest arvatavasti telliti kordus. Portreest või selle autorikordusest sai alguse Taani kuninglik maalikollektsioon. Autoriks nimetavad arhiiviallikad Meister Michelit.

Edasi reisis Michel Lõuna-Madalmaadesse, kus töötas taas Habsburgide teenistuses. Literaatidest ja kunstnikest ümbritsetud Austria Margareeta, Madalmaade asehaldur oli ise tuntud oma vaimsete huvide poolest. Ta oli ostnud suurema osa Isabella Oratorio 'st ja liitis “Neitsi Maarja taevamineku” ja “Kristuse taevamineku” hõberaamistuses diptühhoniks. Väikseid, erakordselt peene teostusega maale hoiti laegastes nagu juveele. Oma Madalmaade-rännakul vaimustus nendest Albrecht Dürer.

Austria Margareeta eriliseks lemmikuks oli Micheli töö, mis kujutas Neitsi Maarjat raamatut lugemas, unne suikunud Kristuslapsega.

Madalmaades ja hiljem taas Hispaanias loodud teostes kujutas kunstnik valitsejaid pühakutena ning väljendas tihti portree kaudu usulist kontemplatsiooni. Itaalia renessansile lähenev vormikeel seltsib madalmaaliku tõetruudusega, modelli välimuse ja rõivamaterjalide edasiandmisel; valguse nüansid – peene, rikkaliku koloriidiga. Vana tava kohaselt on maalikiht näo-osas õhem. Nii paistab alusjoonistuse õrn viirutus läbi ajajooksul üha läbipaistvamaks muutunud õhukeste, laseerivate värvikihtide. Modellide taust on rohekas, sügavsinine, mustjas.

Meister Micheli maalid on signeerimata, ka loomisaega ei ole neile märgitud. Et tema naisideaal ei vanane, siis on raske dateerida näiteks Hispaania printsessi Aragoonia Katariina arvatavat portreed Viinis. Detroidis asuvat maali, mis kujutab sama modelli pühakuna. Maarja Magdaleena atribuut – salvitoos on muutunud Tudori-roosidega kaunistatud urniks. Selles nähakse vihjet Doña Catalina kahele õnnetule abielule prints Arthuri ja, pärast esimese abikaasa surma, tolle venna, Inglise kuninga Henry VIIIga.

Tuttav ideaal kordub teostuslaadilt hilisemas, Jumalaema Kristuslapsega kujutavas hõõguva koloriidiga maalis (Berliin), mis moodustab devotio moderna vaimust kantud diptühhoni Diego de Guevara portreega ( Washington ). Sügavas harduses kujutatud kantsler, Calatrava ordu kavaler oli 40 aastat Habsburgide teenistuses ja suri 1520. a . Don Diego portree võib leida “Ristikandmise” taustal Moskvas, kus temaga vestleb Toledo peapiiskop Francisco Ximenes de Cisneros. Seda teost, nagu Henry VII portreed Londonis peetakse varaseks Sittow' maali koopiaks. Kompositsioon näitab Düreri graafika tundmist.

Lühikest aega oli M. Sittow' leivaisaks Hispaania kuningas Carlos I, tulevane keiser Karl V (1500-1558) , kes 1556 a võimult taandudes võttis kloostrisse kaasa tema Ristikandmise, Kolgata ja Püha Sakramendi ainelised maalid ja Neitsi Maarjat kujutava puuskulptuuri.

Edukas kunstnik ise oli 1517. a paljudele üllatuseks eelistanud jäädavalt naasta sünnilinna. Siin abiellus ta 1518. a Dorothie, kaupmees Hans Allunsze tütrega. Nende poja Micheli elu jäi lühikeseks.

1523. a sai Meister Kanuti gildi Aldermann iks. Järgneva Reformatsiooniaasta 24. mail revideeris ta koos teiste tähtsate isikutega (kelle hulgas olid Bertold Bomhower Suurgildi ja lihunik Valentin Olavi gildi esindajatena) Dominiiklaste kloostrit.

Kindlasti ei pooldanud ta pildirüüstet, mille puhang oli 14. septembril 1524 a .

Michel Sittow (Syttow, Sydu, Zittoz, Syttau…) suri Tallinnas 1525. a lõpul.

Kodulinnas loodud teosed ei ole säilinud, ehkki teateid on nii altariretaablitest ( Tartu kullasseppade tellimus 1520. a ), Niguliste ajanäitajale nikerdatud kujudest (1518), Kanuti gildi fassaadi kaunistanud tondomaalist (1520). Ikka ja jälle usaldati talle vastutusrikkaid kuldamistöid, mille puhul tuli täita pigem maalrioskusi nõudnud tellimusi.

Alates 1945. a Haagis asuv Tundmatu mehe portree (u 1510) kannab tagaküljel Liphartite vappi ja kuulus kunagi Ernst von Lipharti kollektsioni Raadil; maali ekponeeriti 1918. a Peterburis.

Teistegi maalitahvlite dendrokronoloogiline alanalüüs näitab nende tammepuidu pärinemist Baltikumist, ent seda kasutati Madalmaades laialdaselt.

Kokkuvõtteks võime vaid rõõmustada, et Tallinnast on võrsunud silmapaistev kunstnik, kosmopoliit. Lisaks Madalmaades kultiveeritud peenele värvitajule ja panteismist kantud hilisgooti detailirealismile on tema maalideski tunda (Tallinnas saadud) skulptorikoolitust. Oma loomingu küpses faasis lähenes ta Itaalia renessansskunstile.

Tänapäeval peavad end Michel Sittow' teoste omanikeks kuningaloss ja Lázaro Galdiano Muuseum Madridis, peamised kunstimuuseumid sellistes linnades nagu Washington, Detroit, Los Angeles, London, Haag, Viin, Kopenhaagen, Berliin, Pariis, Bukarest, Milaano, Moskva.

Uurijad on erinevatest arhiiviallikatest lähtudes nimetanud teda Michieliks (1839), Miguel Sithiumiks (1902), XX sajandi alguskümnenditel sageli Meister Micheliks. Alates 1939. a . on enamasti kasutusel nimevorm Michel Sittow.

Meistri looming on huvitanud mitme maailmajao teadlasi. Tuntumad (kümnetest) on Max Friedländer, Paul Johansen, Jazeps Trizna, Martha Wolff, Else Kai Sass, Matthias Weniger ja Chiyo Ishikawa.

Legendid, sh teeneka Johanseni kunagine oletus Sittow' konfliktist kadedate ametivendadega Tallinnas said Jaan Krossi romaani aineks. Anu Mänd on tõendanud, et meistriks tunnistati Michel siiski 1506. a jõuluajal, nõudmata temalt aastast selliaega. Eesti kunstiteadlastest on Michel Sittow' kohta artikleid avaldanud veel Mai Lumiste , Rain Rebas ja paljude teiste hulgas siinkirjutaja,

Helena Risthein

Tallinnas 2005. a .



Maja, kus elas Michel Sittow


Esimesed teated majast ( Rataskaevu 22 ), kus elas Michel Sittow, pärinevad 15. saj. algusest. 1479. aastal omandab kinnistu Clawes van der Sittow (Michel Sittowi isa), Michel Sittow pärib kinnistu 1518. aastal. Veel 19. saj. alguses asus praeguse Rataskaevu 22 maja kohal kolm keskaegse viiluga hoonet: ait, elamu ja väikeelamu. Ulatuslikumad ümberehitused toimusid 1883. ja 1932. aastal, mille tulemusena moodustus kolme keskaegse hoone fassaadi asemele ühtne hoone tänavafront. Hiljuti restaureeritud hoone on säilitanud oma funktsiooni elamuna.

Kuidas Tallinnast Tartusse pääseb ehk kui vana on ühendus kahe linna vahel

14. sajandi alguses olid Eestis olemas teed, mis viisid Tartust ja Tallinnast Paidesse. Kellelgi ei tulnud aga pähe neid teid kokku Tallinna–Tartu maanteeks nimetada.

Rootsi ajal (17. sajandil) olid Piibe maantee, aga ka Põltsamaa kaudu üle Mäo Tallinna viiv tee umbes samal paigal, kus tänapäevalgi. Tallinna ja Tartu vaheline postiühendus kulges toona aga Rakvere kaudu, teab Eesti Maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääsk. (Just Rootsi ajal, 1638. aastal, viidi Eesti alal sisse riiklik postikorraldus: loodi postiteede ja postijaamade võrgustik.)

Sajand hiljem, 1760ndatel kasutas reisiline Tartust Tallinna sõitmiseks postitõlda, mis järgis Rootsi ajal sisse seatud marsruuti.

"Sõit Tartust Tallinna oli kaks ööpäeva," räägib ajaloolane Hillar Palamets. "Sõideti Tartust Jõhvi ja oodati Peterburist tulevat postitõlda, mis võttis reisija peale ja viis teisel päeval Jõhvist Tallinna." (Kartograaf Tõnu Raid peab sellist tempot liialdatuks. Raidi teada oli postitõlla liikumiskiirus 30–40 kilomeetrit päevas; Tartust Jõhvi on umbes 130 ja Jõhvist Tallinna 160 kilomeetrit, kokku 290 – ja Raidi hinnangul seda maad hobusega kahe päevaga ei läbi.)

"Kuni 1920ndate keskpaigani lõppes praegune Tallinna–Tartu maantee trass Põltsamaa juures ning tee suundus Aidu kaudu Piibe maanteele," räägib Mairo Rääsk. Meenutades, et veel 1930ndatel aastatel, kui riik alustas autode pealetungi (ja majanduskriisi) tingimustes suurejoonelist tee-ehitust, nimetati Tallinnast Mäo kaudu Põltsamaale viivat teeosa Tallinna–Riia magistraali alguseks. (Põltsamaalt keerati siis Viljandi peale ja sealt edasi Karksi-Nuia kaudu Polli piiripunkti.)

Maantee, mis oleks võimaldanud sohvritel kihutada kuni 150kilomeetrise tunnikiirusega, takerdus aga alarahastatusse – magistraali maksumus oli hinnanguliselt 2,4 miljonit krooni, 1934./35. eelarveaastal sai projekt aga vaid 50 000 krooni.

Lõplikult tõmbas töötutele mingitki teenimisvõimalust pakkunud tee-ehitusele kriipsu peale Teine maailmasõda. Uhke projekt, millel oli Tallinnast Põltsamaani joonlauaga sirge joon tõmmatud (Tallinna ja Paide vahe pidi 101 kilomeetrilt vähenema 79 kilomeetrile), on realiseerimata siiamaani.

Selle peale, et Põltsamaalt võiks Tartusse otse pääseda, hakati mõtlema 1920ndate keskel. Võtmekohaks sai Kärevere sild, mis pidi tee üle soiste kallastega Emajõe viima. Seni sai üle Emajõe parvega. (Tõsi, oli ka võimalus sõita Põltsamaalt Käreverre ning sealt, enne jõge, pöörata Kärkna ja Vasula ristist Tartu peale.)

Esimene Kärevere sild kukkus kaks päeva pärast selle vastuvõtmist kokku.

Tallinna ja Tartu vahelisest maan­teest kujunes riigi üks tuiksooni alles 1950ndate keskel.

Lihunikud betoonitöid tegemas ehk Kärevere silla kokkukukkumine

"Kärevere sild kukkus kaks päeva pärast avamist sisse, sest betoonisegust oli tsement ära varastatud, asendatud liivaga," ütleb ajaloolane Hillar Palamets. "Suur üle-eestiline skandaal – kõik lehed kirjutasid!"

16. detsembri 1928 Postimees:

Kärevere uus sild vajus kokku. 6–7 miljonit (sentides – toim) riigi raha vette kukkunud. Sild võeti komisjoni poolt 2 päeva enne õnnetust vastu.

Ööl vastu laupäeva leidis aset Eestis seni kuulmatu sündmus: Ema jõel Tartust paarikümne kilomeetri kaugusel seisev Kärevere uus raudbetoonsild kukkus ümber ja kadus pea terveni vette. /.../

Õnnetusest teatas ööl vasta 15. detsembrit maavalitsuse insenerile Johannes Lenziusele tema korterisse ilmudes ehitustööde ettevõtja insener Johansoni abiline tehnik Kensov. Kensov sai asjast omakorda teada endiselt parvevahilt. /.../

Parvemees ei olnud veel õhtul magama läinud, kui umbes kella ¼ 10 paiku jõelt suur ragin ja vettelangemise kohin kostis. Parvemees jooksis välja. Raske oli pimeduses esialgu midagi tähele panna. Varsti aga hakkas selguma parvemehe pimedusega harjunud silmadele üllatav pilt: uue uhke silla kontuurid olid täielikult ümber muutunud. Endisest pikast sillast oli suur osa täitsa kadunud, kuna üks osa ainult otsapidi veest väljas oli. /.../

13. detsembril võtsid silla esialgselt vastu maavalitsuse ja teedeministeeriumi esitajad. Mitte midagi iseäralikku seejuures ei olnud märgata. /.../

Vastutaja on insener Johanson, kelle projekti ja juhatuse järgi sild ehitati. Silla maksumus oli ligi 7 miljonit senti. Lisaks lammutamis- ja koristuskulud. /.../

Sillaehituse tehniline järelevalve oli Tartu maavalitsuse inseneri ülesanne. On selge, et ka ehituse järelevalve nõrk pidi olema, ja üht õnnetuse põhjust tuleb vististi sealt otsida. Riigi rahaga on ennemgi lohakalt ümber käidud, kuid Kärevere silla lugu trumpab kõik üle.

17. detsembri 1928 Postimees:

Silla plaanid vaadati läbi teedeministeeriumi eriteadlaste poolt, järelevalve lasus maavalitsusel. Sarnased nõrgad eriteadlased, olgu nad maavalitsuses või teedeministeeriumis, ei tee au enesele ega neid palganud asutustele.

30. detsembri 1928 Postimees:

Teedeministeeriumi tehniline komisjon jõudis järeldusele, et silla kokkuvarisemise põhjustas see, et silla tsementbetoonalus oli halvasti ja ehituse nõuetele mittevastavalt tehtud, st betoonisegu ei olnud piisavalt tihe. Selle tõttu uhtus vesi silla aluste seintest tsemendi välja, mille tagajärjel sild kokku varises.

9. veebruari 1929 Päevaleht:

Hullud lood Kärevere silla ehitamisel. Lihunikud betoontöid tegemas.

Tartu-Tallinna vaheline liiklus kujunes välja 13. sajandi lõpul

"1500. aastatel läbisid talvised kaubavoorid Tallinna ja Tartu vahelise vahemaa 7–10 päevaga," ütleb Tõnu Raid, piirivalveameti kartograaf, raamatu "Eesti teedevõrgu kujunemine" autor.

Millal tekkis inimesel vajadus minna Tallinnast Tartusse (või vastupidi)? Mis tingis vajaduse?

"Sellele küsimusele on tänasel päeval juba võimatu vastata. Tõenäoliselt võib arvata, et Tartu-Tallinna vaheline liiklus kujunes välja 13. saj. lõpul, mil mõlemad linnad olid juba Hansa Liidu liikmed.

Tolleaegne liiklus kulges arvatavasti mööda Piibe maanteed, kuid ilmselt ei kasutanud liikujad seda maanteed kogupikkuses mööda tänapäevast jälge (Tartu–Jõgeva–Koeru–Järva-Jaani–Aegviidu–Tallinn). Tallinnast võis väljuda sellele teele üle Vaida, Aruvalla, Voose ja sealt Jänedale või enne Paunküla asuvat teed pidi Voosele ja Jänedale.

Kindlasti oli olemas ka lõik Tallinnast üle Jõelähtme, Jägala ja Aegviidu, Jäneda. Millist rohkem kasutati – ei tea me täna sugugi."

Millal sai Tallinnast Tartusse reisida mööda teed, mis meenutas natukenegi tänapäevases mõistes maanteed? Missugune see välja nägi?

"Sellised teed tekkisid alles eelmise sajandi alguses. Selle ajani oli tee 5–6 meetri laiune märgades kohtades vähese kruusa ja okstega täidetud pinnasetee, millel ree- või vankrijäljed peal. Vahel harva olid tee äärde ka kraavid kaevatud, et teepind paremini kuivaks. Suvel tolmasid need teed lihtsalt jubedalt."

keskiviikko 10. syyskuuta 2008

Tallinn kavatseb kiviaegsed leiud Vabaduse väljakul eksponeerida


Tallinna abilinnapea Taavi Aasa sõnul peavad linnajuhid plaani eksponeerida Vabaduse väljaku kaevamistel tehtud kiviaegsed leiud tulevases maa-aluses jalakäijate alas.

Osaliselt klaaskatusega kaetud jalakäijate maa-alune ala hakkab pärast Väljaku ümberehitust ulatuma Vabaduse platsi ehk kunagise maapealse autoparkla teepoolsest servast kuni kahe sõidusuuna vahelisele alale, kust arheoloogid kaevamiste käigus ka kiviaegseid leide tegid.

«Võimalik, et hakkame neid leide kuidagi klaaskatuse all eksponeerima,» lausus abilinnapea. «Seal on piisavalt ruumi nii mingi kultuurilise tegevuse jaoks kui ka ekspositsiooni jaoks.»

Arheoloogid leidsid Vabaduse väljaku kahe sõidusuuna vahelt eelmisel nädalal jälgi kiviaja inimeste tegevusest ning leidude vanus küündis umbes 6000 aastani. Agu EMSi arheoloog Villu Kadakas on varem Postimehe öelnud, et tõenäoliselt on tegemist küttide ja kalastajate ajutise peatuskohaga.

Leitud on vanu potikilde ning lõkkekohtasid. Ligikaudu kuus tuhat aastat tagasi ulatus meri Tallinna linnavalitsuse praeguse hooneni ning enamik Vabaduse väljakust oli vee all, mistõttu asus vana peatuskoht tõenäoliselt mere ääres.

Lossi tänaval paistab keskaegseid müüre

Lossi tänaval Elleri muusikakooli õuel on arheoloogilistel proovikaevamistel paljastunud nii Põhjasõja ajal hävinud kui ka keskaegsete hoonete müüre.
Tellistest laotud aknakaar kaevendis pärineb ilmselt keskajast.
Foto: Priit Mürk


Kaevamisi juhtinud arheloog Andres Tvauri ütles telliserusudest punast maapinda näidates, et ilmselt on need peaasjalikult pärit Põhjasõja ajal hävinud hoonetest. Ent rusust on leitud ka 18. sajandi münte. Telliseid on tihedalt, kas on seal terve maja kokku varisenud või on rusud kokku lükatud, pakub arheoloog.




Muudetud nõlvad

Üks aknaavaga müür ja veel konstruktsioone on Tvauri sõnul aga keskaegsed, ilmselt pärit 15.-16. sajandist.

Tvauri rääkis, et leitu on ootuspärane, sest selline on Tartu kesklinna maapõu igal pool. Samas on leiud suhteliselt uued, sest keskaja kultuurikiht jäi läbi uurimata. Kaevates jõuti kolme ja poole meetri sügavusele, sealt tuleb vastu kiht, mis sisaldab keskaegseid leide, aga see võib olla uuem kui keskaegne, täitekiht.

«Näha on, et Toome nõlvade kuju on 18.-19. sajandil väga tugevasti muudetud: üle kahe meetri on täidet ja alles siis tulevad 18. sajandi hoone jäänused,» osutas Tvauri. «Toomemäe praegune ilme on väga uus. Siis kui tehti linnakindlustusi, võeti pinnast ja kuhjati teise kohta. Viimane suurem kuhjamine oli Toome pargi tegemine 19. sajandi alguses.»

Praegu ei ole arheoloogidel plaanis sügavamale kaevata, sest uuring oli selleks, et saada infot muusikakooli juurdeehitise projekteerimiseks. Kaevamistel leitu on aluseks muinsuskaitse eritingimuste koostamiseks.

Keegi ei uuri

Praegu päevavalgele tulnud müürid kaetakse uuesti pinnasega, sest kuivades pudeneksid need muidu laiali. Kui ehituseks läheb, on arheoloogidel plaanis pinnast avada nii vähe kui võimalik, peamiselt neist kohtadest, kuhu lähevad vaiad.

«Hea meelega välja ei kaevaks, sest Tartus on selline olukord, kus tuleks muuseumihoidlates väljakaevamisi korraldada,» sõnas Tvauri. «Muudkui kaevame ja kaevame, aga keegi seda materjali ei uuri. Sellisel tegevusel ei ole mingit mõtet. Püüaks hoida alles nii palju kui võimalik.»


Kalamaja haudadele mänguväljakut ei tule


Juba sel nädalal algavad Kalamaja kalmistupargi uuendustööd. Tulevase laste mänguväljaku asukoht ei ole veel päris kindel, kuid see jääb tõenäoliselt väljapoole kalmistut.


Kava rajada laste mänguväljak Kalamaja kalmistu vanade haudade kohale tekitas kohalikes elanikes palju pahameelt. Nüüd on linnajuhid otsustanud, et kalmistupargi renoveerimine võib küll alata, kuid mänguväljakule on siiski mõistlik uus paik leida.


Parim koht selleks on tõenäoliselt endise kalmistuvahimaja juurde kuulunud aia ala. Sinna on aga Nõukogude ajal ehitatud garaažid.


Aadressil Kungla tänav 57, 59 ja 61 paiknevate garaažibokside omanikud on pöördunud abilinnapea Deniss Boroditši poole kirjaga, et nad on nõus oma kruntidest loobuma, kuid tahavad vastu samaväärset maatükki kuskil Kalamaja asumis. Samas lähedal asub veel kümme garaažiboksi, millel üldse omanik puudub.


Linna kommunaalameti juhataja asetäitja Peep Koppel ütles, et Kungla tänava garaažiomanike soovi rahuldamiseks on kommunaalamet saatnud järelepärimise maa-, elamumajandus- ning linnaplaneerimise ametisse, kuid ei ole veel vastust saanud. Seetõttu ei saa praegu ka öelda, kuidas küsimus võiks laheneda.


«Kui jõuame garaažiomanikega mingil kujul kaubale, siis on täiesti võimalik, et laste mänguväljak jääb endise kalmistu alalt välja,» kinnitas Koppel. «Kõik sõltub aga läbirääkimistest.»


Kalamaja kalmistupargi uuendamise muinsuskaitse eritingimused koostanud maastikuarhitekt Andres Levald on samuti pakkunud, et endise kalmistu juurde sobimatud garaažid Kungla tänava ääres tuleks lammutada. Uus-Kalamaja ning Kungla tänava nurk, kus paikneb ka kalmistu restaureeritud kellatorn, on tema väitel sobivaim koht laste mänguväljaku rajamiseks.


Abilinnapea Boroditš ütles, et omanikuta kümne garaažiboksi osas käib praegu nende peremeheta rajatisteks tunnistamise menetlus, mis loodetavasti lõpetatakse aasta lõpuks. Pärast seda on võimalik garaažid lammutada ning kasutada ala mänguväljaku rajamiseks.


Boroditš ütles, et kiirustada ei ole põhjust, sest mänguväljaku ehitamine jääb pargi uuendamise viimasesse etappi. Kõik muud tööd peab riigihanke võitnud firma Terrat lõpetama aga järgmise aasta suveks.


Kalamaja kalmistupargi uuendamise kava näeb ette selle põhjalikku korrastamist, teede rajamist, valgustite paigaldamist ning piirdeaia ehitamist. Pargi keskele tuleb ka veesilm, mis kujutab endast langevat vett. Samasugune lahendus on ka Kopli endise surnuaia kohale rajatud pargis.


Kalamaja kalmistupargi tagumisse nurka raudteetammi äärde on kavandatud koerte jalutamise väljak, kuid Põhja-Tallinna linnaosa vanema Enno Tamme sõnul pole selle rajamine veel päris kindel.


Arheoloog Jaan Tamme hinnangul ei ole aga Kalamaja kalmistu pargiks kujundamine hea mõte, sest veel viiekümnendatel aastatel maeti sinna inimesi. Kui 1988. aasta suvel paigaldati kalmistule kõrgepingekaabel, tuli kaevetööde käigus hulgaliselt välja lihaskoe säilitanud laipu. Tema sõnul tuleks tõsiselt mõelda, enne kui kaaslinlaste surnukehade peale parki rajama hakata.


Ajaloolase Robert Nermani sõnul võiks Kalamaja kalmistul heakorrastatud park olla küll, kuid kindlasti ilma mänguväljakuta.


Veesilma rajamise kohta ütles Nerman, et vanu kaarte järgides tuleks veetorustiku kraavid kaevata endiste teede kohale, et kaevetööd kalmusid ei puudutaks.

tiistai 9. syyskuuta 2008

Läänemaal leiti väljakaevamistelt haruldane ripats


Läänemaalt Uugla lähistelt leiti ilmselt jõuka pere matmiskohast haruldane ripats, mille sarnast pole Eestis varem päevavalgele tulnud.

Kaevamistelt leiti 11-12. sajandist pärit kaaluvihte, nuge, üks sirp, odaotsa tipp, ehteid, Saksa ripatsmünt ja kuldfooliumiga klaashelmeid, kirjutab Lääne Elu.

Leidudest üllatas enim arheolooge väikest ehet või ripatsit meenutav ese, mille sarnast pole Eestis varem leitud.

Samuti peab arheoloog Mati Mandel oluliseks klaashelmeid, mille kahe klaasikihi vahel on kuldfoolium.

Mandeli sõnul on kalmetele maetud tavalisest jõukamad inimesed ja kuna hauapanuste seas on korralik kohalik sepatoodang, siis võib arvata, et tegu on sepaperega.

Toimetas Hanneli Rud

Arheoloogid sattusid põlenud portselanipoodi

Kunagise Jürgensi kaubamaja asfaldiilmeliseks söestunud põrandalt tuli arheoloogilistel kaevamistel välja hulgaliselt sõja eel valmistatud keraamikat ja klaasesemeid, mille päritolu kütab kaevamiste juhi uudishimu.
Lössis teekann müüriserval ja asfaldiilmeliseks söestunud laudpõrand kesk munakivisillutist olid Jürgensi kaubamaja põlengu tunnistajaks 1941. aasta sõjasuvel ja nägid nüüd ilmavalgust arheoloogiliste uuringute tõttu.
Foto: Sille Annuk / Priit Mürk


Arheoloog Rünno Vissaku juhtimisel on Ülikooli ja Vanemuise nurga krundil alanud päästekaevamiste esimesel etapil välja puhastatud 1941. aasta hoonepõrandate ja tänavasillutise horisont. Munakivisillutis, majamüürid, trepiaugud ja söestunud laudpõrand oli kunagi osa tuntud kaubamajast, mida pidas Erich-Valter Jürgens ja kus õitses äri klaasi, portselani, kristalli, majatarvete ja mänguasjadega.



VIIMASED KOMMENTAARID
mõtlik
Väga põnev artikkel!

Jürgensi kaubamaja süttis Vene sõjaväe suurtükkidest tulistatud süütemürskudest 1941. aasta 19. juuli õhtul, sellised andmed on ajaloouurija Uku Alakivi välja lugenud sõja-aastate Postimehest.

Palju leide ja küsimusi

Vissak ütleb poest leitu kohta, et on igasugust importportselani, palju klaasi, mille puhul päritolu ei ole kindel, aga millest osa on kindlasti kohalik toodang. Oli ka kuulsat Langebrauni portselani ja esmeid, millel märk E I P, mis tähistab esimest Eesti portselanitööstust.

See märk tõi päevi peamurdmist, sest Tartu kogujaile oli lühend võõras, ent Lea Teedemaa leidis arhiivimaterjalidest kinnitust, et selline ettevõte on märtsist 1937 augustini 1938 Tallinnas tegutsenud. Selline märk on näiteks savist õllekannul, mis valmistatud XI üldlaulupeo meeneks.

Põnevust kütavad aga ka rahvariides mehefiguurid, mille allservas kiri Saaremaa. Kus on valmistatud kujukesed ja kus on maalitud rõivad?

Leidude seisund on erinev. Osa kilduks purunenud, sulanud või mõranenud, osal maalingud põrgukuumuses värvi muutnud – vaevalt oli üldlaulupeo meenetahvel mustjashalliks maalitud ja Saaremaa mees originaalis neegrinäoga. Osa aga on nagu uued.

Vissak märkis, et materjal on huvipakkuv, kuid uurima ei peaks seda siiski arheoloogid, vaid tarbekunstiloolased.

«Iseasi, mida arheoloogina rõhutaksin: kui need leiud on üksikesemena vitriinis, ei ole see võibolla niivõrd väljendusrikas, nagu siin kohapeal põlenud põrandal põlenud kasti seest leituna,» ütles Vissak.

Ajas kaugemale

Neil päevil tuleb arheoloogidel sõjaaegne tänavasillutis lammutada ja liikuda sügavamale, kus peaksid vastu tulema 18.-19. sajandi leiud. Märke varasematest ehitistest ja sügavamast tänavasillutise kihist on näha juba praegu.


Kuidas selle Jürgensi portselaniäriga tegelikult oli


Pildid Tartu postimaja kõrval välja kaevatud kunagise Jürgensi kaubamaja jäänustest olid lehes ilmunud, kui toimetuses helises telefon ja päriti, kas sellega piirdumegi või tahame teada, kuidas tegelikult oli. Kuidas siis muidu.

Herta Tereping mäletab lugusid sõjaeelsest tuntud Jürgensi kaubamajast, mille müüja ta oli viis aastat. Sõjasegadustest pääsesid ka mõned fotod.
Foto: Priit Mürk


Mõni päev hiljem on Kastani tänava hoovimajas floksidega vaasi kõrval ajalehekülg, kus reas pildid Ülikooli tänava äärest maa seest välja kaevatud väikestest kannudest, Saaremaa rahvariides portselanmehikestest ja XI üldlaulupeo mälestusplaadike.



VIIMASED KOMMENTAARID
mõtlik
Väga huvitav lugu:) Aitähh!

Väike valik arheoloog Rünno Vissaku leitud esemete seast ja ilmsesti sõjaajal poodi sisse põlenud kaup – aga mine tea.

Igatahes perenaine Herta Tereping vangutab mitu korda imestades pead: «Kas teate, nisukesi kanne ja kujusid ei olnud. Kuidas ma ei mäleta, kõike mäletan.»

Toimetusse helistanud mees oli tema poeg ja tema ise oli sõja eel ja alguses Erich-Valter Jürgensi peenes kesklinna kaubamajas müüja.

Seda proua Tereping enam kindla peale ei mäleta, kas sellest on nüüd juba 72 aastat möödas või 71, kui ta Jürgensi juurde tööle läks. Ent ta arvab, et aasta oli 1936 ja tema ise siis 16-aastane.

«Sest 1937. aastal oli äril suur juubel, kus tehti pildid.» Ja ta jäi poodi ametisse, kuniks poodi oli, see põles maha 19. juulil, kui oli saanud tabamuse Vene suurtükkidest tulistatud süütemürskudest.

Suur ja peen pood

Selles suures ja peenes poes oli nooruke Herta, toona veel perenimega Killar, tervelt kaks aastat õpilane. Ei võinud muud teha kui lapiga tolmu võtta, õhtul tolmuimejaga vaibad puhtaks teha ja ahjud kütta. Kui õpiaeg läbi sai, võis viimaks ise kaupa müüa.

Kaubamajas oli iga kauba jaoks eri osakond. Või tuba. Sisse sai Ülikooli tänavalt, kohe Aia tänava nurga kõrvalt. Otse ukse vastas oli kristall, selle kõrval peenem portselan, siis suveniirid. Edasi roostevaba kraam, aga hoovi pool emailnõud, selle kõrval suur klaasnõude osakond, siis alumiiniumnõud ja viimaks mänguasjad. Veel edasi oli üüriosakond, kust sai lauanõusid koju laenata.

Seal ja ka pakkelauas preili Killar põhiliselt töötaski. Pakkimine ei tähendanud mitte kingipakkimist, vaid ostetud esemete transpordikindlat pakendamist.

Ülakorrusel oli kuulsa Lut-heri vabriku mööbel. Ja hoovi pool külmast ruumist müüdi tisleritele vineeri. Vastu mäekülge oli üks pikk elumaja.

Aga lehes olnud kanne ja kujusid Herta Tereping nendest ruumidest ei mäleta. Ka kehitab ta õlgu arvamise peale, et osa esemeid tuli maapõuest välja otsekui ära põlenud kastidest.

«Kaup tuli ja pakiti kohe välja. All keldris olid laod, riiuleid täis. Kõik kaup pandi riiulisse, kastis ei olnud midagi,» vaidleb vanaproua. «Et sõja ajal pakiti? Aga kes see pakkis, seepärast, et meid kõiki aeti kaitsekraavi kaevama. Kes neid siis pakkis ja mis mõttega?»

Kaupa oli muidugi palju ja mitmelt poolt. Kristalli ja klaasi olnud Lorupilt, aga ka Saksamaalt.

«Oli Prantsuse portselani, nisukesed kohviserviisid. Aga need olid enne mind ja jäidki, neid keegi ei ostnud. Olid vanaaegsed. Kannud viguritega ja tassid jala peal,» meenutab Herta Tereping. «Läksid hoopis need, millel peal lepatriinud ja sügislilled, siuksed kohviserviisid. Kõike sai eraldi ka osta. Läks asi katki, sai asemele.»

Neid hästi minevaid nõusid toodi peamiselt Tallinnast, aga emailnõud ja alumiiniumist kastrulid, kausid, taldrikud ja lusikad tulid Võru tänavalt Tavtist ehk Tartu alumiiniumivabrikust.

Enne ja pärast

Pahase muigega meenutab Herta Tereping poeelu natsionaliseerimise järel.

«Jürgensi aeg oli üks kord, kui ta tegi inventuuri, aga uue võimu ajal tehti iga paari kuu tagant inventuuri,» võrdleb ta. «Äri kinni panna ei tohtinud, tegime siis inventuuri öösi, kella kaheni. Hommikul tulime tööle. Ja mõtelge, see suur maja. Ja nagu lõppes, nii otsast peale. Jaburdus. Omanik usaldas, aga riik mitte.»

Jürgensi ajal oli töötajatel helesinine vorm seljas ja varrukal märk EWJ. Sakslasest ärijuht Werner Redlich muidugi oli lipsu ja pintsakuga.

Poes käis rohkem selline eliitrahvas, sest olid kallimad asjad kui Kotassovi nõudekaupluses Riia mäel või Raatuse tänava nõudepoes.

«Meil käisid professorite prouad ja doktorite omad,» jutustab Herta Tereping. «Kõik pidi olema viisakas ja neid teenindas ainult ärijuht, ikka proua professor ja proua doktor, kõik meeste tiitlid pandi ette ja prouadele meeldis see väga.»

Eks käis ka tavalist rahvast ja käidi niisama vaatama, aga müüjatele oli antud kõva käsk, et ühtegi kundet ei või kaubata ära lasta. Kui too soovitut ei saanudki, tuli pakkuda midagi muud. Alati ei õnnestunud.

Tööle võeti üksnes neid, kes oskasid kolme kohalikku keelt. Noor Herta oskas, aga oma osa mängis ka tutvus. Tema tislerist isa elas Jürgensi Kalevi tänava majas viietoalises korteris.

Herta Terepingil on hästi meeles üks paks ja kõrge kristallkauss, mille ta poest enesele ostis. Töötajad said nõusid, millel väike kild ära, soodsamalt.

«No teie ei tea eestiaegset raha viis krooni, see oli mulle ikka kallis, aga kauss nii meeldis,» ütleb ta. Alles ei ole ei seda kaussi ega muid poest ostetud ilusaid esemeid, sest sõjapaos olles tehti korter tühjaks

Lõpp

Poe lõppu Herta Tereping oma silmaga ei näinud. Asi selles, et nad olid hommikust õhtuni kraavi kaevamas, Vene sõdurid valvasid püssidega nagu vange.

Õhtul hilja jõudis koju Poe tänavale, sellesse jõepoolsesse majja, mis pärast sõda uuesti üles ehitati.

«Vaat majarahvale oli kõigile öeldud, et Kivisild lastakse õhku, et kõik ära läheksid. Aga me tulime nii hilja, et ei teadnud midagi. Hommikul tulin ülesse seitsme aeg ja siis kui käis hirmus mürrakas. Siis pakkisime kompsud ja läksime linnast minema. Seda momenti ma ei näinud, kui pommitamine oli ja pood põlema läks,» ütleb ta.

Hiljem jutustanud poe lõpu juures olnud müüja Aman-da Freimann, et rahvas tormas süttinud poodi ja igaüks võttis, mis ta sai.

Kui Herta Tereping poodi uuesti nägi, olid ainult varemed.

Pärast seda pole ta müüjana töötanud.

Aga kui ta luges nüüd ajalehest seda uudist, et kaubamaja kohale hakatakse uuesti ehitama, tulid pisarad silma: «See plats oli mul nagu mingi pühamu.»







Tänavaremont avas linnamüüri ( Tartus )

Senise asfaltkatte asemele remondi järel uut kivisillutist ootaval Gildi tänaval võis eile näha katket linnamüürist, mis torustiku ehituse tõttu oli lahti kaevatud.

Foto: Margus Ansu


Arheoloog Peeter Piirits (pildil) ütles, et iseenesest oli teada, et selles kohas linnamüür asub. Väikest põnevust küttis aga, et linnamüüri välisküljel oli veel üks müürikatke, mille kohta Piirits algul isegi oletas, et see võiks olla linnamüüri torni jalam, mida kusagil seni kirjeldatud pole.




Lähem süvenemine kummutas selle oletuse. Arheoloogi seletusel oli tegu keskaegse linnamüüri tugevduseks rajatud lisamüüriga ja seda ilmselt Rootsi ajal. Kui pikalt lisamüür kulges, ei ole teada, Piirits pakkus, et tõenäoliselt oli see rajatud kahe müüritorni vahele, aga võib küündida ka mõne linnaväravani.

Ruhnust leiti sadamakoht ja kiviaegne peatumispaik


Arheoloogid leidsid uurimistööde käigus Ruhnust sadamakoha jäänused ja potikilde, mis viitavad inimeste peatumispaigale või koguni kiviaegsele asulale.

«Leidsime väga omapärast Narva keraamikat, mille vanus võib olla 6000-7000 aastat,» ütles muinsuskaitseameti arheoloogist vanemspetsialist Maili Roio ajalehele Meie Maa.

Potikillud viitavad Roio sõnul inimtegevusele, kuid kas tegemist oli hülgeküttide ajutise peatuspaiga või püsiasulaga, seda ei osanud arheoloog enne täiendavat uuringut öelda.

Aivar Kriiska ekspeditsiooni tulemusel oli Ruhnus seni teada kuus kiviajast pärit asulakohta.

Ruhnu muuseumi direktori Märt Kapsta hinnangul on tegemist väga tähelepanuväärse leiuga, sest uus, järjekorras juba seitsmes asulakoht tähendaks, et Ruhnu tõuseb asustustiheduse poolest valdade hulgas esiritta.

Lisaks potikildudele leidsid uurijad ka sadamakoha jäänuseid, kuid leid on veel liiga värske, et uurijad saaksid anda täiendavaid selgitusi.

Ruhnut uurisid Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja muinsuskaitseameti teadlased, kes tegid seda saarte arheoloogilise merekultuuripärandi programmi raames.

Toimetas Mirjam Mäekivi, tegevtoimetaja

Rubriigi uudised Kõik uudised »