14. sajandi alguses olid Eestis olemas teed, mis viisid Tartust ja Tallinnast Paidesse. Kellelgi ei tulnud aga pähe neid teid kokku Tallinna–Tartu maanteeks nimetada.
Rootsi ajal (17. sajandil) olid Piibe maantee, aga ka Põltsamaa kaudu üle Mäo Tallinna viiv tee umbes samal paigal, kus tänapäevalgi. Tallinna ja Tartu vaheline postiühendus kulges toona aga Rakvere kaudu, teab Eesti Maanteemuuseumi juhataja Mairo Rääsk. (Just Rootsi ajal, 1638. aastal, viidi Eesti alal sisse riiklik postikorraldus: loodi postiteede ja postijaamade võrgustik.)
Sajand hiljem, 1760ndatel kasutas reisiline Tartust Tallinna sõitmiseks postitõlda, mis järgis Rootsi ajal sisse seatud marsruuti.
"Sõit Tartust Tallinna oli kaks ööpäeva," räägib ajaloolane Hillar Palamets. "Sõideti Tartust Jõhvi ja oodati Peterburist tulevat postitõlda, mis võttis reisija peale ja viis teisel päeval Jõhvist Tallinna." (Kartograaf Tõnu Raid peab sellist tempot liialdatuks. Raidi teada oli postitõlla liikumiskiirus 30–40 kilomeetrit päevas; Tartust Jõhvi on umbes 130 ja Jõhvist Tallinna 160 kilomeetrit, kokku 290 – ja Raidi hinnangul seda maad hobusega kahe päevaga ei läbi.)
"Kuni 1920ndate keskpaigani lõppes praegune Tallinna–Tartu maantee trass Põltsamaa juures ning tee suundus Aidu kaudu Piibe maanteele," räägib Mairo Rääsk. Meenutades, et veel 1930ndatel aastatel, kui riik alustas autode pealetungi (ja majanduskriisi) tingimustes suurejoonelist tee-ehitust, nimetati Tallinnast Mäo kaudu Põltsamaale viivat teeosa Tallinna–Riia magistraali alguseks. (Põltsamaalt keerati siis Viljandi peale ja sealt edasi Karksi-Nuia kaudu Polli piiripunkti.)
Maantee, mis oleks võimaldanud sohvritel kihutada kuni 150kilomeetrise tunnikiirusega, takerdus aga alarahastatusse – magistraali maksumus oli hinnanguliselt 2,4 miljonit krooni, 1934./35. eelarveaastal sai projekt aga vaid 50 000 krooni.
Lõplikult tõmbas töötutele mingitki teenimisvõimalust pakkunud tee-ehitusele kriipsu peale Teine maailmasõda. Uhke projekt, millel oli Tallinnast Põltsamaani joonlauaga sirge joon tõmmatud (Tallinna ja Paide vahe pidi 101 kilomeetrilt vähenema 79 kilomeetrile), on realiseerimata siiamaani.
Selle peale, et Põltsamaalt võiks Tartusse otse pääseda, hakati mõtlema 1920ndate keskel. Võtmekohaks sai Kärevere sild, mis pidi tee üle soiste kallastega Emajõe viima. Seni sai üle Emajõe parvega. (Tõsi, oli ka võimalus sõita Põltsamaalt Käreverre ning sealt, enne jõge, pöörata Kärkna ja Vasula ristist Tartu peale.)
Esimene Kärevere sild kukkus kaks päeva pärast selle vastuvõtmist kokku.
Tallinna ja Tartu vahelisest maanteest kujunes riigi üks tuiksooni alles 1950ndate keskel.
Lihunikud betoonitöid tegemas ehk Kärevere silla kokkukukkumine
"Kärevere sild kukkus kaks päeva pärast avamist sisse, sest betoonisegust oli tsement ära varastatud, asendatud liivaga," ütleb ajaloolane Hillar Palamets. "Suur üle-eestiline skandaal – kõik lehed kirjutasid!"
16. detsembri 1928 Postimees:
Kärevere uus sild vajus kokku. 6–7 miljonit (sentides – toim) riigi raha vette kukkunud. Sild võeti komisjoni poolt 2 päeva enne õnnetust vastu.
Ööl vastu laupäeva leidis aset Eestis seni kuulmatu sündmus: Ema jõel Tartust paarikümne kilomeetri kaugusel seisev Kärevere uus raudbetoonsild kukkus ümber ja kadus pea terveni vette. /.../
Õnnetusest teatas ööl vasta 15. detsembrit maavalitsuse insenerile Johannes Lenziusele tema korterisse ilmudes ehitustööde ettevõtja insener Johansoni abiline tehnik Kensov. Kensov sai asjast omakorda teada endiselt parvevahilt. /.../
Parvemees ei olnud veel õhtul magama läinud, kui umbes kella ¼ 10 paiku jõelt suur ragin ja vettelangemise kohin kostis. Parvemees jooksis välja. Raske oli pimeduses esialgu midagi tähele panna. Varsti aga hakkas selguma parvemehe pimedusega harjunud silmadele üllatav pilt: uue uhke silla kontuurid olid täielikult ümber muutunud. Endisest pikast sillast oli suur osa täitsa kadunud, kuna üks osa ainult otsapidi veest väljas oli. /.../
13. detsembril võtsid silla esialgselt vastu maavalitsuse ja teedeministeeriumi esitajad. Mitte midagi iseäralikku seejuures ei olnud märgata. /.../
Vastutaja on insener Johanson, kelle projekti ja juhatuse järgi sild ehitati. Silla maksumus oli ligi 7 miljonit senti. Lisaks lammutamis- ja koristuskulud. /.../
Sillaehituse tehniline järelevalve oli Tartu maavalitsuse inseneri ülesanne. On selge, et ka ehituse järelevalve nõrk pidi olema, ja üht õnnetuse põhjust tuleb vististi sealt otsida. Riigi rahaga on ennemgi lohakalt ümber käidud, kuid Kärevere silla lugu trumpab kõik üle.
17. detsembri 1928 Postimees:
Silla plaanid vaadati läbi teedeministeeriumi eriteadlaste poolt, järelevalve lasus maavalitsusel. Sarnased nõrgad eriteadlased, olgu nad maavalitsuses või teedeministeeriumis, ei tee au enesele ega neid palganud asutustele.
30. detsembri 1928 Postimees:
Teedeministeeriumi tehniline komisjon jõudis järeldusele, et silla kokkuvarisemise põhjustas see, et silla tsementbetoonalus oli halvasti ja ehituse nõuetele mittevastavalt tehtud, st betoonisegu ei olnud piisavalt tihe. Selle tõttu uhtus vesi silla aluste seintest tsemendi välja, mille tagajärjel sild kokku varises.
9. veebruari 1929 Päevaleht:
Hullud lood Kärevere silla ehitamisel. Lihunikud betoontöid tegemas.
Tartu-Tallinna vaheline liiklus kujunes välja 13. sajandi lõpul
"1500. aastatel läbisid talvised kaubavoorid Tallinna ja Tartu vahelise vahemaa 7–10 päevaga," ütleb Tõnu Raid, piirivalveameti kartograaf, raamatu "Eesti teedevõrgu kujunemine" autor.
Millal tekkis inimesel vajadus minna Tallinnast Tartusse (või vastupidi)? Mis tingis vajaduse?
"Sellele küsimusele on tänasel päeval juba võimatu vastata. Tõenäoliselt võib arvata, et Tartu-Tallinna vaheline liiklus kujunes välja 13. saj. lõpul, mil mõlemad linnad olid juba Hansa Liidu liikmed.
Tolleaegne liiklus kulges arvatavasti mööda Piibe maanteed, kuid ilmselt ei kasutanud liikujad seda maanteed kogupikkuses mööda tänapäevast jälge (Tartu–Jõgeva–Koeru–Järva-Jaani–Aegviidu–Tallinn). Tallinnast võis väljuda sellele teele üle Vaida, Aruvalla, Voose ja sealt Jänedale või enne Paunküla asuvat teed pidi Voosele ja Jänedale.
Kindlasti oli olemas ka lõik Tallinnast üle Jõelähtme, Jägala ja Aegviidu, Jäneda. Millist rohkem kasutati – ei tea me täna sugugi."
Millal sai Tallinnast Tartusse reisida mööda teed, mis meenutas natukenegi tänapäevases mõistes maanteed? Missugune see välja nägi?
"Sellised teed tekkisid alles eelmise sajandi alguses. Selle ajani oli tee 5–6 meetri laiune märgades kohtades vähese kruusa ja okstega täidetud pinnasetee, millel ree- või vankrijäljed peal. Vahel harva olid tee äärde ka kraavid kaevatud, et teepind paremini kuivaks. Suvel tolmasid need teed lihtsalt jubedalt."
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti