keskiviikko 21. toukokuuta 2008

UUGLA ÜLIK


Kuu aega Läänemaal Uuglas väljakaevamisi teinud arheoloogid leidsid tõenäoliselt muistse üliku elupaiga.




Uugla leiud pärinevad nii 11. sajandist kui ka 14. ajandist, kirjutab ajaleht Lääne Elu.



VIIMASED KOMMENTAARID
6789
Tacitus mainis Läänemere idakaldal elavaid aeste, aga on ülimalt kahtlane, et ta nende all läänemere...

seniil
Eesti mehele Kui Lembitul oli järelpõlve ja tema liin on kaasajani vastu pidanud, siis otsige neid ...

Arheoloog Mati Mandel kinnitas, et Uugla kaeve on üks väheseid puhtalt selle aja elupaiga leide Eestis. «Siin on olnud esinduslik talu,» ütles Mandel.

Muistse üliku rikkusele viitavad savinõude killud, klaasitükid ja hõbemündid. «Mees, kellel olid 13. sajandil Lääne–Euroopa nõud, ei saanud olla lihtne inimene, vaid tähtis ülik,» ta.

11. sajandi mündid paiknesid Mandli sõnul kõige alumises kaevekihis, 40–50 cm sügavusel, ja mitmel pool laiali. Üks Uuglast leitud münt on Inglismaalt, teine Saksamaalt ja kolmas Bütsantsist. Kaks münti on määramata.

Mandel ütles, et mulje järgi on tegemist talukompleksi, mitte üksiku hoonega. «Hoonete piirjooni me täpselt ei tea, kuid võimalik, et neid saab leidude põhjal paika panna.»

Talukohast mõnesaja meetri kauguselt leidsid arheoloogid muistse rauasulatukoha, mis arheoloog Jüri Peetsi sõnul võib olla talukohaga samaaegne. Võimalik, et talukohast leitud raudesemed pärinevad sealt.

Uugla leiud toetavad teooriat, et Eesti ülikkond kaotas oma võimu ja mõjujõu pärast Jüriöö ülestõusu. Ülestõusujärgseid esemeid pole seni Uuglast keegi leidnud.

Harjumaa Muuseumi sünnipäeval näeb uusi varemeid


Jõepargis tulid päevavalgele kadunud hoonete jäänused. Neljapäeval, 30. augustil on Harjumaa Muuseumi külastamine ja sünnipäevaüritustel osalemine tasuta. Muuseum on avatud 11.00-18.00. Sünnipäeval tutvustavad arheoloogid oma leide.

Sünnipäev on täis üritusi. Muuhulgas on kavas lastele mõeldud orienteerumismäng jõesaarel ja giidiga ekskursioon näitusel Matkakutse

Muuseumis saab teada, millised olid telgid, seljakotid ja muu matkavarustus aastaid tagasi ning kus on Harjumaa paremad matkakohad. Algs on kell 15.00. Pärast seda tehakse ekskursioon muuseumi arhiivi- ja esemekogu hoidlasse. Kell 16.30 on kavas viktoriin Harju elust ja kell 17 Arheoloogiaretk Keila jõepargis

Keila mõisa pargis augusti alguses läbiviidud arheoloogilistest kaevamistest ja leidudest räägivad ning retke juhivad Agu EMS OÜ arheoloogid Villu Kadakas ja Ragnar Nurk.

Harjumaa Muuseum asutati 30. augustil 1988 ja tegutseb maakonnamuuseumina Keila mõisa valitsejamajas.

Muinsuskaitseameti soovil maaomaniku tellitud arheoloogiliste proovikaevamiste käigus on Agu EMS Osaühingu töötajad leidnud tõenäoliselt 17. sajandist pärit hoonete ja mõisa pargi piirdemüüri jäänuseid.

Juulis ja augusti kahe nädala kestel toimunud arheoloogilistel proovikaevamistel tehti maasse poolsada kuni meetri sügavust auku, millest umbes pooltest midagi ka leiti. „Oleme leidnud palju vanade müüride jäänuseid,“ ütles Agu EMS OÜ arheoloog Ragnar Nurk. Mõnes kohas leiti ka klaasi- ja potikilde, ahjukahlite fragmente ja muid kilde.

„Märkimisväärne on, et kõik leitud müürijupid olid praegusest maapinnast vaid kuni mõnekümne sentimeetri sügavusel. Proovikaevamiste käigus saame vaid aimu, mis siin kõik võib veel olla,“ ütles Nurk.

Muinsuskaitseameti Harjumaa vaneminspektor Ulla Kadakase sõnul tekitavad leiud palju uusi küsimusi Keila kindlustatud mõisa ajaloo kohta. „Leiud nii laial alal on ajaloolasele kahtlemata meeldiv üllatus, kuigi võis oletada, et selline võimas mõis pidi asetsema laiemal alal, kui me seda praegu looduses näeme,“ ütles Kadakas. „Proovikaevamisi tehti praegu vaid Harjumaa Muuseumi hoonest lääne ja lõuna suunal, kahtlemata on keskaegsete-varauusaegsete hoonete jäänuseid säilinud ka Linnuse teest ida pool,“ lisas ta.

Vanimad säilinud plaanid Keila mõisapargi alast on pärit 19. sajandi teisest poolest. Varaseim teadaolev kindlalt dateeritud kaart on 1888. aastast. Harjumaa muuseumist edela pool leitud müüre nende kaartide peal ei ole. 17. sajandist säilinud kaardil on kogu kindlusmõis tähistatud vaid tingmärgiga. Küll on 1694. aastast säilinud mõisa hoonete ja nende sisustuse inventariloetelu. Selle põhjal võis eeldada, et hooneid oli mõisapargis enam, kui praegu näha olev keskaegse mõisa osaliselt väljakaevatud ja konserveeritud elumaja ja hilisem, arvatavasti 17. sajandi mõisahoone, mille ase on eelmise kõrval asuvas künkas. Mõisa on esmakordselt mainitud 1433. aastal. “Arvatavasti sai mõis kannatada Liivi sõja ajal.

17. sajandil oli Keila mõis üks piirkonna rikkaim mõis, kuuludes Rootsi kuninga Tallinnas resideerivatele asevalitsejatele,“ rääkis Ragnar Nurk. Keskajal kuulus mõis Liivi Ordule.

Arkaadia Jõesaare AS esitas Muinsuskaitseametile kooskõlastamiseks Jõesaare detailplaneeringu eskiisi, millega on alale planeeritud mitmeid elamuid. Ulla Kadakase sõnul annavad arheoloogiliste uuringute tulemused alust vaadata planeeringu eskiisi uues valguses. “Selge on, et keskajast pärit müüre peab säilitama,” ütles Kadakas.

TARTU JA TALLINNA ARHEOLOOGID ESITLEVAD UUSI RAAMATUID

TARTU JA TALLINNA ARHEOLOOGID ESITLEVAD UUSI RAAMATUID

Reedel, 1. veebruaril 2008 algusega kell 17 esitletakse Tallinna ülikooli ajaloo instituudis (Rüütli 6) kahte uut arheoloogiateemalist raamatut - „Siksäla rauaaegne ja keskaegne kogukond piirimaadel” ning „Loodus, inimene ja arheoloogia II”.


Esimese, ingliskeelse teose „Siksälä rauaaegne ja keskaegne kogukond piirimaadel” (Siksälä: A Community at the Frontiers. Iron Age and Medieval) autorid on arheoloog Silvia Laul ning Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi vanemteadur ning arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valk. Raamat võtab kokku Eesti kagupoolseimas nurgas, Läti ja Vene piiri lähistel asuva Siksälä kalmistu 1980.−1993. aastani toimunud väljakaevamiste tulemused.

Siksälä on Eesti kõige suuremas mahus uuritud ja kõige rikkalikumaid leide andnud hilismuinas- ja keskaegse maakalmistu. Raamat annab ülevaate 12.–15. sajandi olustikust ja kogukonnast, sealhulgas selle etnokultuurilisest taustast, antropoloogiast ja kalmelt leitud müntidest. Raamat sisaldab rikkalikku pildimaterjali, mille vahendusel saab aimu, millised olid muinasrõivad ja keskaegsete vabatalupoegade relvapanused. Need rekonstruktsioonid on loodud hästisäilinud arheoloogiliste leidude põhjal. Teose puhul on tegemist kõige esimese ühte kalmeleiukohta käsitleva raamatuga Eestis.

Raamatu ühe autori Heiki Valgu sõnul annab raamat väärtuslikke teadmisi eestlaste, venelaste, lätlaste ja setude hulka sulandunud rahvakillust, keda võiks seostada otšelatšuudidega. „Raamat sai valmis tänu rahvusvahelisele projektile „Culture Clash or Compromise – Europeanisation of the Baltic Rim 1100 – 1400” ning on mõeldud rahvusvahelisele humanitaarlugejaskonnale, kellel huvi ajaloo ja arheoloogia vastu,” ütles Valk ning lisas, et töö Siksälä kalmega jätkub ning koostamisel on eestikeelne ning poole mahukam teos.

„Loodus, inimene ja tehnoloogia II” näol on tegemist artiklitekogumikuga ning see tutvustab arheoloogia köögipoolt – laborites ja tubastes oludes toimuva uurimistöö tulemusi. Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks ilmunud raamatu avalugu on pühendatud 1884. a sissepühitsetud esimese sinimustvalge lipu restaureerimisele ja uurimisele. Teised lood kajastavad muinasrõivaste, kaelavõrude, hõbeehete, ripatsmüntide, sepatööriistade, suurtükkide, käekaitsete, savinõude, looma- ja inimluude ja muistse keskkonna uurimise tulemusi. Raamatu on koostanud Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi vanemteadur Jüri Peets.

Lisainfo: TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi vanemteadur Heiki Valk, tel 737 5653, 5845 1490

23.07.2003

Tänavused leiud on märkimisväärsed
Arvi Haak
Tartu Ülikooli arheoloog

TÄNAVUSED ARHEOLOOGILISED uurimistööd Viljandi ordulinnusel on lõppenud. Kaks kaevandit Kaevumäe järvepoolsel küljel olid peatuspaigaks paljudele lossimägedesse sattunuile, turismigruppidele ja igapäevastele möödajalutajatele.

Kõige sagedamini võis kuulda soovi, et uuritaks kiiremini ja rohkem. Tänapäeva arheoloog on teadlik asjaolust, et ka parimal metoodilisel tasemel toimunud kaevamised tähendavad lammutamist ja hävitamist.

Mis konserveerimata jäänud müüridega juhtub, võib näha, kui võrrelda Viljandi linnuse 1878. aasta kaevamiste järel tehtud fotosid, mis on eksponeeritud Tasuja puiestee äärsel stendil, pealinnuse müüride praeguse seisukorraga.

Hävitamisest ei saa rääkida vaid konserveerimata jäänud müüride puhul. Läbikaevatud alal on kultuurikiht, peamine info talletaja, igaveseks hävitatud. Seetõttu tuleb avastatut võimalikult täpselt jäädvustada ning praegused, üsna väikesed, ent plaanipäraselt rajatud kaevandid võimaldavad otsustada, millise piirkonna laialdasem uurimine on edaspidi oluline.

TÄNAVUSI LEIDE tuleb igati esile tõsta. XIII sajandi lõpust või XIV sajandist pärinevad emailmaalingutega klaasileiud ja neli keskaegset täringut on 125-aastase uurimisajaloo jooksul esimesed sellised leiud.

Võib-olla sama olulistena tuleb esile tuua mõnd imepisikest tulekivikildu, mis loodusliku aluspinna läheduses paiknedes võiksid toetada eelmisel aastal tekkinud oletust kiviaegsest asustusest Kaevumäel, ning leiurohket XIII ja XIV sajandi vahetusse dateeritavat ladestust importkeraamika, tööriistakatkete ja mündileidudega.

Ehkki sakslaste rajatud linnuse olemaolu Kaevumäel oli väljaspool kahtlust, puudus seni sellele arheoloogiline kinnitus. Kui kirjalikud allikad räägivad linnuse rajamisest ning mainivad kõrgel positsioonil isikuid, siis arheoloogilised leiud annavad linnuseasukate tarbimisharjumuste kaudu teistsugust infot.

KAHE VIIMASE AASTA välitööd lubavad määratleda linnuse esialgse, XIII sajandil rajatud piirdemüüri ning eeslinnuse hoovil avastatud, lubjakihiga kaetud tellispõrandaga linnuseosa, mille uurimine jätkub tuleval aastal. Paljusid leide, mis arheoloogidele samavõrd olulist infot kannavad, ei jõua siinkohal mainida.

Usun, et kuue aasta jooksul, mil Viljandi linn on arheoloogilisi uurimisi rahastanud, on teadmistepagas mineviku kohta oluliselt täienenud. Kaevamistulemused on andnud alusmaterjali mitmetele artiklitele ja ettekannetele nii Eestis kui välismaa väljaannetes ning konverentsidel. Viljandi mai- ja juunikuistel külalistel on olnud võimalus näha linnuse koore alla.

Seni tehtu kohta avaldatud ning asjaosaliste ringis käibetõdedeks kulunud teave pole huvilistele kättesaadav. Seda näitab fakt, et peaaegu iga päev tuli vastata samadele, tänavuste uurimistöödega mitte seotud küsimustele.

EHKKI LOSSIVAREMETE konserveerimise kontseptsioonis on Kaevumäele infopunkt ette nähtud, tuleks otsida raha linnusevärava juures oleva rekonstruktsioonjoonise kõrvale olulisemat teavet edastava stendi seadmiseks. See ei peaks dubleerima Tasuja puiestee äärset, vaid andma lühiülevaate just Kaevumäel asunud pealinnusest.

Mõistagi saaks ja tuleks olulisemat infot paremini esitada ka internetis, et näiteks giididki vajaliku info hõlpsamalt leiaksid. Arvan, et linnus kui Viljandi olulisim sümbol on seda ettevõtmist ning sellega kaasnevaid kulutusi väärt.


Linnuse kaevamisel tuli välja vana keldrivõlv


Eile tuli Rakvere linnuse konvendihoone kirdenurgast nähtavale keldrivõlvi kand.

Haljala Ehituse objekti brigadir Vambola Järvala rääkis, et põnev avastus tuli ilmsiks siis, kui mehed paigaldasid sadeveetoru. “Arheoloog oli ka kaevamise juures ning kui nähtavale tulid esimesed lubjamördiga kivid, oli selge, et seal on mingi ehitis,” rääkis Järvala.

Linnuse direktor Aivar Ojavere ütles, et nad teadsid selle keldri olemasolust juba varem, seetõttu jälgiski kaevamisi muuseumi arheoloog Tõnno Jonuks.

Jonuks ütles, et seda linnuse kirdenurka pole just kuigi põhjalikult uuritud, mistõttu pakkus töö seal talle erilist huvi. “Vene ajal olid ehitajad kiiremad kui arheoloogid ning kultuurkiht veeti enne minema, kui arheoloogid kohale jõudsid,” ütles ta.

Jonuksi sõnul on kirdevärava ruumis kultuurkiht siiski alles. Mis puutub välja tulnud keldrisse, siis sellel on säilinud võlvikand ja ruumi põhjasein. “Võlv ise on sisse varistatud ja tundub, et see juhtus juba linnuse lõpuaegadel,” lisas Jonuks. Tema sõnul jääb see nurk siiski arheoloogide poolt puutumata, kuid edaspidi on võimalik, et see põhjalikumalt läbi vaadatakse. “Põnev oleks leida ka algne kultuurkiht sellest ajast, mil kelder oli kasutusel,” ütles Jonuks.

Niiöelda salakäikudest rääkides ütles Jonuks, et Eestis ei ole ühtegi linnust, kust mingi pikem maa-alune käik oleks välja tulnud. Linnuses käivad ettevalmistustööd suviseks hooajaks ning muud tööd.

sunnuntai 18. toukokuuta 2008

Arheoloogiasuvi 2006 ( Horisont )

Riigikülast Riigikoguni

Arheoloogiasuvi 2006

Muististe otsimisel, uurimisel ja kaitsel on 2006. aasta olnud kirev ja teguderohke. Huvitavat on päevavalgele tulnud süstemaatilise uurimistöö tulemusena, ent ka uudiskünnist ületavate juhuleidude näol. Uudiseid on lõppev hooaeg toonud meie asustuse varaseimatest aegadest lausa päevapoliitikani – vanimatest kiviaja asukate eluasemetest Narva jõe äärsest Riigikülast kuni Riigikogu menetlusse jõudnud seaduseelnõudeni ehk tulevaste dokumentmälestisteni.

“Vanimad“ uudised kiviaja asukatest kinnitavad tõsiasja, et maastiku kujunemisel ja inimese käitumisel on oma loogika ning sellest ei saa üle ega ümber, olgu tegu kivi- või nüüdisajaga. Arheoloog Aivar Kriiska tänavused uuringud Narva jõe ääres on oluliselt täpsustanud ala, kus inimene juba kiviajal suurt veetõket tavatses ületada. Kaitsealuste asulakohtade arv ja ulatus on selle tulemusel saanud üha konkreetsemaks, ühtlasi on selgunud ka tõsiasi, et uue piirisilla asukohta valides ning jõe ületamise võimalusi vaagides on asjatundjad ja poliitikud jõudnud samadele järeldustele kui kiviaja inimene. Tänavuste uurimistöödega kaardistati fosfaatmeetodil kõik piirkonnas asuvad nöörkeraamika ajajärgu asulakohad. See kinnitas veendumust, et ulatuslike pääsekaevamisteta valitud asukohas(t) läbi ei saa ning sellest tulenev aja- ja rahakulu on märkimisväärne, nagu muidugi ka lisateave, mida saaksime kiviaja oludest. Millised üllatused võivad arheolooge ees oodata Narva jõe idakaldal? Ühisel inspekteerimisel Vene kolleegidega määratleti kolm kiviaja asulapaika ning järgnevad uuringud toovad teadlaste sõnul sellele kindlasti lisa.

Muinasteadlaste töömailt on otsustajate kirjutuslaudadele jõudmas ka teine Narvaga seonduv probleem – milline tuleb uus Tartu Ülikooli Narva kolledþi hoone ning kas, kui palju ja mida oleks mullu ulatuslikel väljakaevamistel paljandunud kesk- ja uusaegsetest müüristikest vaja hoone ehitamisel säilitada. Kerkib ju uus alma mater otseses mõttes muistsetele varemetele.

Kiviaegseid uudiseid on ka Emajõe kaldailt, kus mullu alustatud päästekaevamisi Ihaste asulakohal jätkas arheoloog Rünno Vissak. Kohapeal väljasõiduistungit pidanud arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu püüdis mitmetunnise, kohati vägagi emotsionaalseks kujunenud arutelu käigus leida viisi, kuidas säilitada kiviaegseid kihistusi rajatavas elamurajoonis.

Ihaste lähistel Veibris Emajõe kaldapealsel kaevati Muinsuskaitseameti tellimusel 2003. aastal leitud matusekohta. Samast kõrvalt oli teada nöörkeraamika asula. Noored arheoloogid Kristiina Johanson ja Mari Lõhmus, kes kalmistu säilinud osa hävimisest päästsid, arvavad, et kalmistu on pärit nooremast kiviajast, seega on see vähemalt 5000 aastat vana. Matuste ümbrus kaevati lahti 20–30 cm sügavuselt tänapäevasest maapinnast. Jäi mulje, nagu oleksid kõik maetud koos ühte hauda. Leitud on neli kalmu, mis olid üksteise otsas: üks täiskasvanu, eeldatavalt naine, ja kolm last, kellest üks oli ilmselt 5-aastane, teised vanemad. Matuste juurest küll kiviaegseid panuseid ei leitud, ümbruskonnast saadi aga kesk- ja uusaegsete savinõude kilde ning samast kihist ka kiviaegseid leide – tulekivi- ja üksikuid nöörkeraamika kilde. Ilmselt on selles paigas asunud hiljem asula, kuid pole alust arvata, et matused kesk- või uusaega kuuluksid, sest matmisviis on teistsugune. Siiski annab lõpliku vastuse alles luude ekspertiis.

Maiuspalad

Suures plaanis jagunevad arheoloogilised uuringud kaheks – vältimatud avarii- ja päästekaevamised ning planeeritud teadusuuringud. Esimesi täiesti vältida ei ole võimalik ning suurematel ehitustel, nagu teetrassid ja elamurajoonid, tuleb päästeuuringuid paraku jätkuvalt ette. Selliste uuringute käigus saadud informatsioon on väga mahukas ning ootab tihtipeale põhjalikumat analüüsi veel aastaid pärast välitööde lõppu. Ülikoolide ja muuseumide arheoloogide kavandatud väliuuringud seevastu keskenduvad mingi teadusliku probleemi lahendamisele ning nende tulemused on seetõttu valitud uurimispaiga ning intrigeeriva teemapüstituse tõttu huvilistele maiuspalaks. Õnneks on selliste uuringute osakaal kasvamas, nii oli see ka tänavu.

Uugla külas Oru vallas Läänemaal uuriti Eesti Ajaloomuuseumi arheoloogi Mati Mandeli juhendamisel pikka aega kasutusel olnud asulakohta. Varem seal kaevatud rikkalike panustega kalmed viitasid võimalusele, et tegu võib olla esindusliku pere või mitme pere elupaigaga. 2006. aasta kaevamistel selgus, et kõnealune pere ongi olnud üsna jõukas, millele viitavad kaevamistel leitud Lääne-Euroopas valmistatud importsavinõude katked, samuti mitmed elukohta kaotatud hõbemündid. Nii asula alal kui ka naabruses paiknevas rauasulatuskohas, mida uuriti arheoloog Jüri Peetsi juhendamisel, tulid päevavalgele väga ulatuslikud raua tootmise ning töötlemise jäljed. Ilmselt on tegu olnud jõuka sepa majapidamisega, kus toodeti 11.–14. sajandil rauda ning valmistati raudesemeid mitte üksnes ümbruskonnale, vaid kaugemalegi. Kirjeldatud laadi uuringute vastu tunnevad paraku kõrgendatud huvi kuritegelikud aardekütid. Metallidetektoreid kasutades ei pelga nad ka lausa pooleldi avatud muistise rüüstamist ööpimeduses, kaevates välja võimalikke väärisesemeid ning rikkudes sellega ühtlasi kogu leidu ümbritseva tausta. Et kaevamiste juhatajatel Mati Mandelil ja Jüri Peetsil on aastatagune otsene kogemus, korraldati nimetatud muististel ööpäevaringne valve, millega üllatati mitmeid hilisõhtusi huviliste rühmi, kuid loodetavasti hoiti eemal kutsumata külalised.

Muistset rauasulatamist ja sepatööd puudutasid ka Jüri Peetsi uurimistööd Keava linnuse lähistel Linnamäe talu maadel, kust varasematele aruannetele tuginedes loodeti leida muistset sepikojakohta. Tuvastati küll jälgi, mis viitavad taolisele tegevusele, kuid kahjuks mitte konkreetsest paigast. Seevastu leiti kindlad tõendid kiviaegsest asustusest, mida varasemate uuringute käigus polnud avastatud. Kaevamispere hulka kuulusid siin sedakorda kohaliku peremehe hobune ja suur valvekoer, keda kasutati välitöödel vastavalt nende oskustele ja võimetele.

Jüri Peetsi ekspeditsioon jätkus Saaremaal Kaarma maalinna lähistel Käkus, kus leiti jälgi ulatuslikust muistsest rauatootmisest ja sepatööst. Kärla Lihulinna lähistel uuriti oletatavat külakalmet, mida oli aastaid tagasi rüüstekaevamistega lõhutud. Leiti üks 16. sajandi keskelt pärinev Riia münt ja poolik hobuseraud, mis võiks pärineda samast ajast. Nimetatud uuringutega püüti ka kontrollida hüpoteesi, mille kohaselt üks Jüriöö ülestõusu ajal, 1344 veebruaris toimunud suure lahingu paiku võis olla just Saaremaa suurim linnus – Lihulinn. Esialgu ei õnnestunud selles lahingus arvukalt langenud sõdalaste võimalikku matmispaika paraku tuvastada.

Paadisild ja sadamad

Juba kolmandat suve on kestnud arheoloogilised väljakaevamised Saaremaal Viltina külas Marika Mägi juhendamisel. Esialgselt ajakirjandusele antud informatsiooni põhjal avastati seal nn paadisild ja seda ümbritsenud 11. sajandist pärit sadamakompleks, mis on seni leitutest Eesti suurim. Mägi sõnul on see muistne kokkusaamis- ehk kärajakoht. Tegemist on omamoodi kaldapealsega, mis paatide paremaks randumiseks järsemaks oli kaevatud. Kuna paatide randumiskohti on väga raske üles leida, olevat Viltina paadisilla näol tegemist üsna haruldase leiuga.

Tallinnas Iru linnuse ja Pirita jõe vahel toimunud kaevamistel lootsid arheoloogid Marika Mägi, Gurly Vedru ja Krista Sarv tõestada, et nimetatud ala kujutas endast muistse Põhja-Eesti keskuse sadamat. Pisikaevamiste käigus puhastati välja lõik viikingiaegsetest, 8.–9. sajandi kihistustest, mida võiks tõlgendada kaubitsemiskoha või sadamana. Kaevamistega loodetakse saada lisa linnusel juba varem, 1930., 1950. ja 1980. aastatel toimunud ulatuslikele uurimistöödele.

Muistse Harju, täpsemini küll Rävala kadunud aegade hiilguse jälgi – muinassadamate kohti – käis arheoloog Gurly Vedru otsimas ka Kuusalu vallas Tsitres. 2005. aastal alustatud ning sel suvel jätkunud väikesemahulised kaevamised kinnitasid algset hüpoteesi võimalikust randumispaigast Muuksi linnuse lähistel.

Linnused ja ohvriallikas

Kagu-Eesti linnustel jätkas kaevamisi ekspeditsioon Heiki Valgu juhatusel. Tehti kindlaks, et Päevapööramise mägi – ainulaadse nimega linnus Võrumaal Meremäe vallas Tellaste külas – pärineb üllatavalt juba rahvasterännuajast, Urvaste linnusel paljandunud kihid seevastu osutusid oodatult viikingiaegseteks. Vastseliina piiskopilinnusel otsustati juba varasematel aastatel alustatud uuringud lõpetada, sest muinasaegseid, nooremast rauaajast pärit jälgi ei leitud. Teaduse jaoks on sellisedki tulemused olulised.

Keskaegsetest kivilinnustest uuriti tänavu arheoloogiliselt põhjarannikul asuvat Toolse ordulinnust. Tööd olid seotud plaaniga alustada väravahoone müüride konserveerimist. Kaevamisi juhatanud arheoloog Tõnno Jonuksi selgituste kohaselt tulid kõige põnevamad tulemused hoone seest, kust 30–40 cm paksuse 16.–17. sajandi kultuurkihi alt paljandus puitpõrand. Ilmselt oli tegemist väravahoonega, mis Liivi sõja ajal 1558. aastal, kui venelased linnusesse tulid, on eluruumina kasutusele võetud. Hoone on enam-vähem pidevalt kasutusel olnud kuni 20. sajandini. Ilmselt veel 18. sajandil on ehitatud lisakamin, selleks ajaks olid võlvid tõenäoliselt juba maha varisenud ning ruumile oli tehtud uus katus. Sama ruumi on 19. sajandi lõpust peale kasutanud kohalik kõrts.

Teine suurem töö Virumaa arheoloogi Tõnno Jonuksi juhatusel oli Rakvere Vallimäel, kus otsiti selgust linnuse eelkaitsevööndite kohta, mida seni on väga põgusalt uuritud. Ümber linnuse on olnud pinnasevall, mis osaliselt on looduslik, selle põhjapoolne osa on aga inimkäte töö. Vallide peal on enamasti olnud puitkonstruktsioonid, ühes lõigus leiti ka kivimüür, mis annab tunnistust üsna eripalgelistest eelkaitsevööndi kindlustustest. Nimetatud töid tehti seoses kavaga paigaldada Vallimäele valgustus, mis selle imposantse ehitismälestise ka pimedal ajal hästi nähtavaks peaks tegema.

Tõnno Jonuksi uurimistööga muinasusundi vallas oli lähemalt seotud algselt põnevana tundunud Iila ohvriallika puhastamine Viru-Nigula vallas. Kahjuks selgus aga, et allikat on kohalik pererahvas puhastanud regulaarselt juba alates 1975. aastast ning midagi 20. sajandi olmerämpsust varasemat allika ümbrusest leida ei õnnestunud.

Põnevad keldrid

Virumaal tegid väljakaevamisi ka osaühingu Agu EMS arheoloogid Villu Kadaka eestvedamisel. Rakvere teatri hoovis mitu nädalat väldanud arheoloogiliste päästeuuringute eesmärgiks oli välja selgitada ja talletada pinnases säilinud informatsioon paigas, kuhu teatril plaanis ehitada uus proovisaal. Kaevetööde käigus leiti keskaegse hoone kelder. Kas see võis kuuluda kunagisele kloostrile või oli tegemist elumajaga, vajab veel uurimist. 16. sajandi esimesel poolel seisis samas paigas frantsiskaani klooster, mille venelased Liivi sõjas purustasid. Osaliselt kaevati kloostri müürid välja juba paarikümne aasta eest, kuid täideti seejärel uuesti liivaga. Rootsi ajast peale seisid selles paigas aga mõisa kõrvalhooned.

Üle viiesaja aasta vana keldriruumi, mille otstarve on teadmata, avastas ka arheoloog Arvi Haak Viljandi ordulinnuses. Säilinud linnuseplaanil seda ruumi kujutatud ei ole. Arvi Haagi sõnul on seda saadud kasutada ka eluruumina, sest seal oli küttekolle.

Keldriruumist avastati välipudeli katkeid, torkeriist, kahurikuul ning mõningate ehete hulgas ka umbes 30 helmest, mida kandsid tol ajal eesti naised.

Üllatused Tartust

Sel arheoloogiasuvel avastatud keskaegsete ehitiste loetelu pole sellega veel ammendunud.

Tartus leiti linnamüüri seni avastamata nurgatorni jäänused, mis võivad olla üle 500 aasta vanad. Tellistest ja maakividest laotud suurtükitorni jäänused leiti Poe tänaval. Kaevamistöid juhatanud arheoloog Andres Tvauri seletuste kohaselt on linnamüüri säilimist arvestades torni leid üsna haruldane, sest Rootsi ajast saadik ei ole inimsilm seda torni näinud ei kohapeal ega vanadel kaartidel. Eeldatavalt 17. sajandi teisel poolel torn lõhuti ning asemele ehitati bastion. Uuringuid teostati seoses kanalisatsiooni- ja sadeveetorustiku rajamisega.

Tartu keskaja uurimised ületasid möödunud suvel aga uudiskünnise paraku hoopis teist laadi sõnumiga. Ehitustöödega seonduvad kaevamised Ülikooli tänava krundil otse Toomemäe nõlva all algasid juba aasta varem, kuid tänavu läbikaevatud kihtidest tuli päevavalgele hõbemüntidest aardeleid. Võib arvata, et see oli varisenud otse hoone kohal kõrgunud muinaslinnuse kihtidest. Paraku pole lõplikku selgust selle koosseisust ja vanusest, sest eeldatavasti umbes 50 mündist koosnenud aardest on arheoloogideni jõudnud vaid 36 münti. Enamik münte on 10. sajandi araabia hõbemündid, milliseid Tartust varem leitud pole. Ülejäänute kadumises kahtlustatakse kaevamistöödel osalenud isikuid. Et võimalikus varguses selgus tuua ning uurijatele ja meie muistsele ajaloole hindamatu väärtus taas leida, on politsei Muinsuskaitseameti taotlusel algatanud kriminaalasja.

Lihula veevärk ja kadunud Vana-Pärnu

Tänavuseks plaanitud arheoloogilised uurimistööd võivad sattuda ka poliitilise võitluse objektiks, esialgu küll vallavolikogu tasandil. Seda kinnitab kaevamiste-eelne saaga Lihula linnas. 12.–13. sajandil on Lihula mänginud tähtsat rolli – seal asus Saare-Lääne piiskopkonna keskus, hiljem veel mitu kloostrit. Kõike sellest hiilgusest säilinut peaks nüüd kaitsma Lihula muinsuskaitseala, mis hõlmab suure osa linnatuumikust. Nüüd, 21. sajandi algul, on saabumas aeg, mil Lihula peatänaval, keskaegse asula kohal algavad arheoloogilised kaevetööd, mille lõppedes saavad peatänava elanikud lõpuks vee ja kanalisatsiooni ega pea enam ämbriga vett tassima.

Esialgu jäeti keskaegse kultuurkihiga peatänav Lihula veetrasside rajamise kavast välja, väidetavalt ehituse liigse kallinemise tõttu! Õnneks mõistis Keskkonnainvesteeringute Keskus, erinevalt vallavalitsusest, nii ajaloo tähtsust kui ka elanike vajadusi ning eraldas vajamineva raha ka arheoloogilisteks uuringuteks. Nende mahukuse tõttu on kaevetööde teostamiseks korraldatud riigihanke konkurss, mida muinasteaduse vallas harva ette tuleb. Kaevataval alal on ilmselt tegu 15.–16. sajandi asulaga. Lisaks elutingimuste paranemisele on Lihula elanikel võimalik kaevamistel ise kaasa lüüa, leitavad asjad jäävad aga Lihula muuseumisse sealseid varasid rikastama.

Juba mainitud Saare-Lääne piiskopkonna ajalooliste keskustega on seotud ka teisi tänavusi kaevamisi. Haapsalus keskendusid need peamiselt mitmesuguste ehitustöödega seoses vanalinna ja piiskopilinnuse alale. Kui sellest linnast on meil tänu Haapsalu varase ajaloo uurijate Anton Pärna, Erki Russowi ja teiste töödele üsna hea ettekujutus, siis Vana-Pärnust, kus piiskopkonna keskus asus alates 1260. aastast, ei ole seni avastatud pea mingeid jälgi maapõues – nii põhjalik näib olevat leedulaste, liivimaalaste, venelaste ja poolakate korduv hävitustöö. Nüüd on alanud ulatuslik trassiehitus arheoloogide Kaarel Jaanitsa ja Peeter Piiritsa järelevalve all Pärnu lahe ja Sauga jõe vahelisel alal, mis tänapäevalgi Vana-Pärnu linnaosa nime kannab. See võiks tuua mõningast selgust, seniks jääb kadunud muinaslinna tähistama vaid mälestuskivi kunagise toomkiriku oletatavas asukohas.

Pärnumaa sootee

Pärnumaa Suursoos Lehu küla lähedal asuvast sooteest tuli teateid juba aastakümneid tagasi. Eelmisel aastal võtsid asja lähemalt uurida Muinsuskaitseameti ja Ajaloo Instituudi arheoloogid Maili Roio ja Ain Lavi. Avastati terve latt- ja palkteede võrgustik, mida ähvardas hävimine seoses turbakaevandamise ja põhjavee taseme langusega. Tänavusel kuival suvel võeti ette kuni kolme meetri laiuse ja sadade meetrite pikkuse teelõigu päästekaevamised Tootsi turbatootjate algatusel ja Guido Toosi juhendamisel. Paljandunud teelõik andis head materjali puidu vanuse määramiseks aastaringide võrdlemise teel ehk dendrokronoloogilisel meetodil. Esialgsed tulemused andsid vanuseks üle 600 aasta. Teedevõrgustik ning selle otstarve vajavad veel edasist uurimist.

Petlik välimus

Kui Lihula, Vana-Pärnu ja muudki avastused alles ootavad ees, siis omapärase n-ö lõpptulemuseni jõuti arheoloog Valter Langi juhtimisel toimunud kaevamistel arvatava Seli linnuse asukohas Pirgu küla lähedal Raplamaal. Tasasel maal paiknev enam-vähem poolringi kujuline vall oli jalamilt 8–9 meetri laiune ja meetri kuni pooleteise kõrgune. Ühel küljel paiknes vall kõrge, järsu jõekalda ääres. Seni linnusevalliks peetud poolkaarekujuline kõrgendik osutus aga looduslikuks. Samas jääb see koht edasi kaitse alla. Kunagisele inimtegevusele viitab seal maa seest välja tulnud postiaugu raudkividest kiilustik, kuid näiteks luu- ja potikilde pinnasest ei leitud. Geoloogide kinnitusel võisid sellise valli kuhjata mandrijää taandumisel jääsulamisveed.

Midagi tehti lahti ja midagi aeti kinni

Mitmeid pääste- ja proovikaevamisi on toimetatud vaadeldaval hooajal ka Tallinnas, nagu seda ikka on tehtud keskajast pärinevates, kuid tänapäeval tormiliselt arenevates vanalinnades. Üht kaevamist tuleks aga eraldi esile tõsta. See on linnavalitsuse tellimusel osaühingu Tael poolt avatud varemete lõik Harju tänaval. Kitsa väravakäigu, nn Nõelasilmani viivat Trepi tänavat on esmakordselt mainitud juba 16. sajandil, mil ülikitsas tänav kulges praeguse Harju tänava juurest Niguliste kiriku poole. Kahel pool Trepi tänavat asusid kivist elumajad, mis märtsipommitamises hävisid. Arheoloog Vladimir Sokolovski sõnul on imekspandav, et tänav ja tänavasillutis ning isegi vihmavee ärajuhtimise kanalid on pommitamisest täiesti tervena pääsenud. Kaevamistel eemaldati ainult pärast pommitamist sinna kuhjatud pinnas. Väljakaevamistel puhastati välja ka Trepi tänava ääres asunud majade vundamendid. Nendel seisnud majade vanus ulatub kuni 14. sajandisse.

Nõelasilma värav ja müürid on kavas kujundada 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ja selle ohvrite mälestuspaigaks.

Samaaegselt nende töödega toimus ka üsna tavatu vastupidine protsess – 1980. aastatel osaliselt lahti kaevatud varemetevälja uuringud jäid lõpliku lahenduseta kinnisvaravaidluste ja muutliku linnaplaneerimispoliitika tõttu ning linnavalitsuse otsusel täideti varemed uuesti liivaga. Loodetud Muinas-Tallinna jälgede avastamine Harju tänava alt ja servast jääb tõenäoliselt ootama järgmiste põlvkondade arheolooge.

Kriminaalsed lood

Mitmes paigas Harjumaal korraldas uuringuid arheoloog ja numismaatik Mauri Kiudsoo. Kuna tema tegeleb valdkonnaga, mis pakub erilist huvi aardeküttidele, nn mustadele arheoloogidele, siis polnud täiendavad turvameetmed nii kaevamiste käigus kui ka pärast neid liiast. Sellegipoolest sattuti korduvalt illegaalselt metallidetektorit kasutavate rüüstajate jälgedele nii otseses kui kaudses mõttes. Nende ohjamiseks, tabamiseks ja karistamiseks on asjatundjad välja töötamas abinõude plaani, mis näeb ette ka rangemate õigusaktide kehtestamist.

Arheoloogide tööpõld on ka veealune maailm, kus otsimist, uurimist ja eelkõige kaitset vajavad ajaloolised laevavrakid. Ses vallas ootavad ees muutused nii õigusloomes kui konkreetses järelevalvetegevuses. Hea koostöö Eesti piirivalvuritega aitas sel suvel kinni pidada metalli jahtivad vrakirüüstajad. Sündmuspaik jäägu siinkohal, nagu ka eelmises lõigus, asja huvides täpsustamata. Seevastu eduka ja huvitava koostöö näiteks võib tuua Soome piirivalvurite ja uurijate poolt teostatud vrakiuuringud. Nende käigus salvestati allveeroboti ja muude tehniliste vahendite abil infot viimase sõja ajal Eesti vetes põhja lastud Soome piirivalvelaeva Uisko oletatava vraki kohta.

Isetegemine

Arheoloogiamälestiste uurimine väljakaevamise teel on üks väheseid seadusega lubatud kultuurimälestiste muutmise või isegi “hävitamise” viise, muidugi selleks kehtestatud korda järgides. Kuid muististel toimub lisaks kaevetöödele ka palju muud, mis võiks laiemat huvi pakkuda.

Teist aastat töötas Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas kohalike õpilaste rühm Ene Ehrenpreisi ja Inga Raudvassari juhendamisel. Otsiti üles, kaardistati ning korrastati kodukandi põldudel väga arvukalt leiduvaid muistiseid – kivikalmeid ja lohukive. Lisaks töökogemusele sai sel teel selgemaks valla muinasajalugu, tegemata ei jäänud ka esimesed väikesed avastused.

Muinashuvilised tegutsesid ka kunagise Harjumaa võimsaimal kantsil Varbola Jaanilinnas, kus Varbola Vahvate Vennaskond Priidu Pärna eestvedamisel jätkas muinas- ja keskaegse raskerelvastuse meisterdamist ning katsetamist. Varasemail aastail valminud kiviheitemasinatele, piiramistornile ja -masinale ning müüripurustajale lisandus tänavu omalaadse odaheitemasina springala töötav täismõõdus koopia. Nii on Varbolast kujunemas otsekui muistse sõjakunsti vabaõhumuuseum.

Varbola linnuseväravat kaitsnud vallilõigu varing sel suvel näitas, et muistse kantsi võimsad vallid vajaksid kindlustavat kätt pidevalt, seda ka sajandeid pärast nende kasutamist. Aastate eest toimunud arheoloogiliste uuringute järel ladusid linnusevalli üles tollased näitekunsti üliõpilased Andres Noormets, Andres Dvinjaninov, Rain Simmul, Dajan Ahmet ja teised arheoloog Ülle Tamla juhendamisel. Nüüd võtavad võimsatest palkidest toestatud väravakonstruktsiooni taastamise ette linnuse praegused valdajad Riigimetsa Majandamise Keskusest, seda ikka arheoloogi juhendamisel ja muinsuskaitseinspektori järelevalvel.

Õigete asjade leidmise kunst

Tulles tagasi meie loo pealkirja juurde, nimetaks veel üht olulist sündmust, mis üle pika aja tõi arheoloogiliste väljakaevamiste teema valitsuse ja seadusandjate lauale. Kuigi tegemist pole muististe, vaid pigem ajaloolise taustaga sõjahaudade selgitamisega, on arheoloogid ja nende peamine uurimismeetod – väljakaevamine – osutunud üheks võimaluseks lahendada Tallinnas Tõnismäel asuva monumendi ning sellega seonduda võivate haudade probleem. Sest just arheoloogid on viimased tunnistajad, kes paarikümne aasta taguste tööde käigus konkreetset matmispaika nägid. Sügisel Riigikogusse jõudnud seaduseelnõu, mis käsitleb sõjategevuses surnud isikute säilmete ümbermatmist, küll arheoloogiateaduse võimalusi ja ülesandeid otseselt ei maini, kuid kahtlemata jääks ”õigete asjade leidmise kunst”, kui kasutada ajakirjanik Andrei Hvostovi tabavat väljendit, arheolooge kaasamata vajaliku tõsiteadusliku toe ja taustata. Loodame, et seadusandja seda ka mõistab ja arvesse võtab.

***

Mitmekesise arheoloogiasuve kirjelduste lõpetuseks ka üks lahendamist vajav mõistatus. Hiiumaa muinsuskaitseinspektor Dan Lukase vahendusel jõudis teadlasteni kiviriist, mis esmapilgul näeb välja kui kivist lauatennisereket. Selle otstarvet pole seni suudetud seletada. Kindel on, et loodusliku graniitkivi kujundamisel on inimkäsi mängus olnud ning seda üsna ammu, sajandeid tagasi. Kuid milleks? Siin on hea võimalus oma teadmisi või ka fantaasiat kasutada kõigil, keda huvitab meie maapõues peituv aastatuhandete pikkune ajalugu ja seda uuriv muinasteadus (salapärase leiu pilti on huvilistel võimalik vaadata trükinumbrist).


ANTS KRAUT (1955) on õppinud Tallinna Spordiinternaatkoolis malet, Tartu Ülikoolis ajalugu ja arheoloogiat ning Eesti Kõrgemas Kommertskoolis rahvusvahelist ärijuhtimist ja avalikku haldust. Töötanud alates 1978. aastast muinsuskaitseametnikuna. Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor, Eesti Muinsuskaitseseltsi, Eesti Arheoloogiaseltsi ja ICOMOS-i Eesti rahvuskomitee asutajaliige, Kohanimenõukogu ja TA Meteoriitikakomisjoni liige. Pidanud loengukursusi kolmes kõrgkoolis ja avaldanud veerandsada kirjutist muististe ja muinsuskaitse teemadel. Juhatanud arheoloogilisi kaevamisi Kuusalus, Jõelähtmel, Põltsamaal ja mujal.

Horisont

Aafrika rannikult leiti varandust täis iidne laevavrakk



Lõuna-Aafrika rannikuvetest leiti 500 aasta vanune laevavrakk, kuhu oli laaditud tonnide kaupa vasekange, elevandivõhku, kuldmünte ning kahureid piraatide eemalepeletamiseks.
Vraki ja aarde avastasid Namiibia rannikust eemal teemante otsinud geoloogid, kirjutas Novaator.
Laevast leitud Hispaania ja Portugali müntide ning kahurite ja navigatsiooniseadmete tüüpide järgi arvatakse, et laev läks põhja 15. sajandi lõpus või 16. alguses, ligikaudu ajal, mil Vasco da Gama ja Kolumbus oma suuri avastusi tegid.
Laeva lastiks olev varandus on arheoloog Dieter Noli sõnul paljuütlev. Suur kogus vaske võib tähendada, et valitsus saatis laeva otsima kahurivalmistamiseks sobivat materjali ja elevandiluukaubandus oli kuninglike perekondade kontrolli all, mis viitab veelkord laeva ametlikule missioonile.
Mis laeva uputas, jääb esialgu teadmata. Nolil on oma teooriad, mis lähtuvad faktist, et antud rannik oli kurikuulus raevukate tormide ning eksitavate udude poolest. Ainukesed laevalt leitud navigeerimisvahendid olid astrolaabid, mida saab kasutada vaid määramaks, kui kaugele põhja või lõunasse seilatud on.

Traakia 9000 aastane kaunitar sai nimeks Julia Roberts


Bulgaariast leitud väidetavalt Euroopa vanima luukere erakordne ilu ja säravvalgete hammastega naeratus ajendas teadlasi nimetama teda Julia Robertsiks.
Kuulsa filmistaari Julia Robertsi järgi nimetatud naise jäänused leidis arheoloog Georgi Ganetsovski koos oma meeskonnaga Loode-Bulgaariast Vrasa piirkonnast Ohodeni küla lähedalt, kirjutab Discovery News.
Hiljuti leiti samast regioonist kolm tuhat aastat vana skelett, kes oli napilt alla kahe meetri pikk. Arvestades tolle ajastu inimeste keskmist kasvu, oli tegemist tõelise koljatiga. Hiiglase surnukeha oli hauas paigutatud asendisse, mis uskumuste kohaselt pidi tagama surematuse.
Hämmastav naeratus
Teadlaste sõnul olid mõlemad leitud luukered traakia rahvusest.
«Naise skelett on viis sajandit vanem kui meie sarnased leiud Balkanil, mis näitab, et ta kuulub esimeste generatsioonide hulka, kes regiooni asustasid,» väitis Ganetsovski.
Ganetsovski sõnul olid noorelt surnud eelajaloolise Julia näojooned sarnased Vahemere-äärsetele rahvaste omadega ning tal oli silmipimestav naeratus, mida kaunistas rida säravvalgeid hambaid.
Niivõrd tervete hammastega skeleti leidmine on teadlaste sõnul hämmastav, arvestades tolleaegseid võimalusi suuhügieeni eest hoolitsemisel. Lisaks oli põhiline toidupoolis tollal väga teraline, mis kulutas kiiresti hambaemaili.
«Ta oli harukordne kaunitar ja oma särava hammastereaga oleks ta suutnud võistelda tänapäeva Hollywoodi staaridega,» lausus Ganetsovski. «Ta oli kiviaja Julia Roberts. Tal oli täiuslik naeratus, mis on tõeline ime.»
Arheoloogid arvavad, et lisaks headele geenidele tagas Julia hammaste tervise ka hambapastat meenutava segu regulaarne kasutamine. Mitmed viimaste aastate avastused on pannud teadlased uskuma, et hambapasta oli muistses maailmas palju tuntum kui seni arvatud.
Bulgaaria kohal kunagi laiunud iidse Traakia riigi pärand on varemgi teadusmaailma tähelepanu keskpunkti sattunud, kirjutab BBC. Teadlased on teinud viimastel aastatel mitmeid tähtsaid avastusi piirkonnas, mida nimetatakse Traakia kuningate oruks.
Tõenäoliselt on kõige rohkem kuulsust kogunud Traakia kuld, millest lõviosa avastati kolme aasta eest. Bulgaaria maapõuest päevavalgele tulnud kuldesemete hulgas on nii ehteid kui tarbeesemeid.
Üks viimase aja olulisemaid täiendusi Traakia kullakogusse peitus Shipka linna lähedal 2400 aasta vanuse pühamu hauakambris, kuhu oli maetud kohalik kuningas Seutus III, kunagine Aleksander Suure tugev vastane.
Hauakamber koosnes kolmest ruumist, kuhu pääses suure marmorukse kaudu. Esimeses ruumis paiknes hobuseskelett. Tõelised varandused leiti aga kõige tagumisest ruumist, kus oli kuldesemete alla mattunud kuninga matmispaik. Teadlastel kulus mitu minutit mõistmaks, et nende jalge all praksuvad kogu põrandat katvad väikesed kuldesemed.
Luksuslikud aarded
Teadlaste sõnul on leid võrreldav 19. sajandil Heinrich Schliemanni avastatud Egiptuse kuninga Agamemnoni hauakambriga.
Bulgaaria on iidse kultuuri saladustest vaimustunud ning loodab, et avastused kujunevad turistide tõmbenumbriks.
Traaklased elasid aastatuhandeid tänapäeva Bulgaaria, Rumeenia, Põhja-Kreeka ja Türgi aladel. Meie ajaarvamise esimesel aastasajal vallutas Traakia Rooma riik ja kohalik kultuur segunes välismõjudega, mistõttu kaotas pikapeale traditsioonilise omapära.
Kreeka poeedi Herodotose sõnul olid traaklased metsikud verejanulised sõdalased. Teine kreeklane Homeros aga kirjeldas traaklasi imetlusega. Trooja sõjas olid traaklastel kõige kaunimad hobused, «valged kui lumi ja kiired kui metskits», kirjutab Homeros.
Viimase aasta tähtsaimad avastused
• 2400 aasta vanune kuningas Seutus III hauakamber
• 2400 aasta vanune kuldne mask
• 9000 aasta vanune naiseskelett
Allikas: AP

Kirsimäe aida kõrvalt tuli välja ordulinnuse peavärav

Arheoloog Arvi Haak uudistab ühte värskelt välja kaevatud kümnest massiivsest pantsernaelast, millega lossiisandad omaaegsetest turvanõuetest lähtudes kutsumata külaliste vastu väravaid kindlustasid. Foto: Peeter Kümmel
Pärimusmuusika keskuse ehituse eelkaevamistel tuli välja osa kunagise ordulinnuse peaväravast, kuid see 400 aasta vanune leid ei lükka uusrajatise valmimist edasi.
Arheoloogid sattusid keskuseks kavandatava Kirsimäe aida kõrval linnuse kunagise peavärava XVI sajandist pärinevale ehitisele, tehes kommunikatsioonikraavide tarbeks proovikaevamisi. Leid on oluline, sest eeslinnusega oldi seni kursis peaasjalikult ühe XVII sajandist pärineva plaani järgi.
Põnev avastus
«Kus keskajal peavärav asus, seda polnud seni täpselt teada,» rääkis Viljandi Muuseumi arheoloog Arvi Haak. «Me sattusime müürile, aga sellele lisaks leidsime umbes meetrilaiuse ava, mille põhi on laotud maakividest. Kohe tekkis küsimus, mis see siis on. Nii väike käik peaväravaks ei sobi, kuid suure tõenäosusega asus peavärav kohe selle kõrval.»
Leitud jalgvärav võis olla kasutusel XVI sajandi lõpul, kui peasissekäik oli mingil põhjusel suletud.
Pärast Liivi sõda 1599. aastal linnust valitsenud poolakate revisjonikirjas on mainitud, et samas kohas asus tõepoolest värav ja seetõttu on arheoloogid täiesti kindlad, et sattusid peaväravale. Lõpliku kinnituse saab arvamus, kui hakatakse lahti võtma aida väliskülge.
«Me teadsime seni ainult seda, et eeslinnuse värav oli kusagil, aga ei midagi täpsemat,» peab Haak leidu väga huvitavaks.
Kõnealuses väravakonstruktsioonis on kasutatud palju telliseid. Arheoloogid leidsid ka kümmekond laia peaga pantsernaela. Need taoti väravasse üsna tihedalt, et takistada selle süütamist või kirvega raiumist.
Leid ehitust ei pidurda
Kunagise linnuse territooriumile ehitama hakates võeti arvesse, et seal tuleb põhjalikke uuringuid teha. Kommunikatsioonikraavide kaevamine peaks praeguse kava järgi algama järgmise aasta kevadel.
Arheoloogid soovivad enne teada saada, kui kaugele väravaehitis ulatus ja millises seisus on peamine väravaava. Kogu konstruktsiooni väljakaevamiseks ei saa Arvi Haagi sõnul keskuse rajajaid kohustada. Tema hinnangul oleks see väga mahukas, ent ka huvitav töö.
«Mõnes mõttes läks ehitajatel kergemaks: nüüd on lai koridor, mida mööda saab trasse majja tuua ilma väravaehitist kahjustamata,» selgitas Haak eeluuringute kasulikkust. «Üsna suur osa sellest pinnasest on ühtlane telliserusu. Loomaluudega kultuurikiht on 15—20-sentimeetrine tumedam viirg. Seda on põhjust lähemalt uurida.»
Üks pärimusmuusika keskuse ehituse eestvedajaid Ando Kiviberg kinnitas samuti, et ehitus venima ei hakka.
«Arutasime seda küsimust just eile hommikul ning jõudsime järeldusele, et see leid meie tähtaegadele takistusi ei sea,» ütles Kiviberg. «Põhivärav jääb nii leiukohast kui aidast eemale ning seal pole põhjust praegu kaevama hakata. Projekteerimist saab rahus jätkata.»
Ootamatused pole sellega siiski lõppenud. Et elektrikaabel tuleb piirkonda tuua läbi ala, kus arheoloogilisi väljakaevamisi veel tehtud pole, siis ollakse valmis uuteks leidudeks.
AIT
Lossimägede sissepääsul aastaid tühjalt seisnud aidahoonesse kavandatud keskusesse tuleb 300-kohaline muudetava akustikaga kontserdisaal ja kõrvalruumid, saal koolituste korraldamiseks, pärimusmuusika raamatukogu erialakirjanduse ja fonoteegiga ning muusikariistade ja
-tarvikute ning helisalvestiste pood. Projekt peaks valmima tänavu sügiseks, renoveerimine ise tuleva aasta lõpuks.
Allikas: Viljandi Linnavalitsus

Viljandi linnusest leiti salapärane ruum


Arheoloog Arvi Haak avastas Viljandi ordulinnuses üle 500 aasta vana keldriruumi, mille otstarve on teadmata, teatab SL Õhtuleht. Säilinud linnuseplaanil hoovialal paiknevat ruumi kujutatud ei ole. Arvi Haagi sõnul on seda saanud kasutada ka eluruumina, sest seal oli küttekolle. Milleks täpselt saladuslikku ruumi kasutati, pole arheoloogi sõnul teada. Ta lisas, et sõdurite majutamiseks see algselt mõeldud ei olnud, sest ordu ajal oli linnuses ruumide lahendus põhjalikult plaanitud. Keldriruumist avastati välipudeli katkeid, torkeriist, kahurikuul ning mõningaid ehteid. Viimaste seas näiteks umbes 30 helmest, mida kandsid eesti naised. Märkimist väärib ka luuripats ja põrandakihist leitud Riia killing.

Arheoloogid kaevasid Vabaduse platsil kindlusmüürid välja











Arheoloogiafirma AGU-EMS arheoloog Villu Kadakas ütles, et tenaili ehk muldkindlustuse paekivist välismüüri leidmine oli ootuspärane. „Paar meetrit panime mööda, aga siin me arvasime ta olevat," ütles Kadakas Jaani kiriku ees parkla servas asuva kaevandi kohta. Proovikaevand on umbes kümne meetri pikkune ja poolteise meetri laiune kraav, mis kaevati 4,8 meetri sügavuseks. Meetri sügavusel läbib kaevandi otsa paari meetri paksune müür, mille alumist otsa ei paistagi. Sügavamale arheoloogid praegu ohutustehnilistel põhjustel ei lähegi.
Kadaka sõnul on tegu kolmnurkse kaitserajatisega, mis võis kunagi ulatuda praegusest teepinnast märksa kõrgemale. „See oli tõenäoliselt siiski oluliselt madalam, kui Ingeri bastion," tõi ta võrdluse. Müür oli muldkindlustuse välimine kaitse, selle peal asuvas muldvalli sees olid laskeavad ja suurtükid. Tenaili ees oli 15-20 meetri laiune vallikraav. „Muide, ka Jaani kirik on rajatud vallikraavi," märkis Kadakas.
Vallikraavi välisküljel oli veel üks madalam kindlusrajatis ehk kontraeskarp, selle peal oli tee, mida kasutasid kindluse kaitsjad. Kaitsjaid ja välisilma lahutas omakorda veel üks madalam müür, mis ulatub Kadaka sõnul praeguse Vabaduse platsi bussipeatusse välja. Seega peaks kogu Vabaduse platsi alune müüre täis olema.
Seadus lammutada ei luba
Kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Duboviku sõnul müüre lammutada ei saa ega tohigi, vaid tuleb leida võimalus, kuidas neid säilitada ja eksponeerida. „Tegu on bastionide kaitsemüüridega. Bastionid on muinsuskaitse all, lisaks on tegu vanalinna muinsuskaitsealaga," ütles Dubovik.
Duboviku sõnul tuleb pärast seda, kui arheoloogid veel mõne proovišurfi teevad, maha istuda ja asja arutada. „Arhitektid peavad välja pakkuma võimaluse, kuidas müüre parklaga ühendada," ütles Dubovik.
Kaevamiste eesmärk oligi tema sõnul üllatusi vältida - et pärast keegi ei tuleks ja ütleks, et muinsuskaitse tuleb ja keelab. "Ehitusprojekti ümber teha on tunduvalt kallim, kui kohe selliste asjadega arvestada," ütles ta. Praegu ehitusprojekti veel pole.
AGU-EMSi juhataja Guido Toos ütles, et müüride säilitamine on edasise diskussiooni küsimus.
Arheoloogide fikseerivad Ingeri bastioni vallikraavi taguste säilinud kaitserajatiste müürid, sest need jäävad ette linna planeeritavale maa-alusele parklale. Tallinna linnavalitsus asus end liigutama pärast seda, kui Ekspressis ilmus 4. jaanuaril artikkel „Maapõue saladused ohustavad Keskerakonna valimisplaani", kust ilmnes, et kui linnavalitsus kohe arheoloogilisi kaevamisi ei telli ega iidsete müüride väljatulemise võimalusega arvesta, ei pruugi uus Vabaduse väljak lubatud ajal ehk 2009. aasta sügisvalimisteks valmida. Linnapea Jüri Ratas moodustas siis kiiresti Vabaduse väljaku komisjoni, mis otsustas kohe ka proovikaevamised tellida.

Saaremaa muinassadamad ilmuvad maapõuest nähtavale

Saaremaa muinassadamad ilmuvad maapõuest nähtavale
Autor: Alo Lõhmus (14.07.2005)
SADAMAVAHI MAJAKE: arheoloog Marika Mägi (keskel) koos Tallinna ülikooli üliõpilastega leidis Saaremaa rannametsast tuhat aastat vana sõjasadama. Milleks võidi kasutada seda ringikujulist hoonet, mille alusmüür on arheoloogide käe alt välja tulnud? Võibolla pakkus see kunagi peavarju lootsile. Alo Lõhmus
Võsastunud rannakarjamaa Saaremaa lõunarannikul peidab saarlaste muistset viikingisadamat, näitavad arheoloog Marika Mägi tänavusuvised väljakaevamised.
Lõuna-Saaremaale Valjala ligidal asuvasse Viltinasse oodati 1939. aastal Nõukogude baase. Päästmaks seal leiduvat muistset matusekohta, viisid toonased arheoloogid läbi viienädalase kiirkaevamise, tuvastades 10. või 11. sajandi kalme. Võssa kasvanud kivikuhilat oleks praegu raske eristada looduslikest küngastest, kui põõsaste vahelt ei välgataks kaitsesilt.
"Mina kaevaksin seda kohta mitte viis nädalat, vaid viis aastat," sõnab Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi arheoloogiaosakonna juhataja Marika Mägi. "Tegemist on suurima siiani kaevatud kalmega Saaremaal, mis on siiani põhjalikult läbi töötamata."
Viltinasse jäid Nõukogude baasid siiski ehitamata. Tänu sellele võib olla säilinud ka ülimalt põnev peatükk Saaremaa muinasajaloost.
Mägi praegune huviala on Saaremaa muinas- ja keskaegsete sadamate ja rannaasustuse uurimine. Just Viltina kalme vahetus naabruses, veel tänapäevalgi metsa all hästi märgatava tuhande aasta taguse vana rannakõrgendiku peal on ta paljastanud objekti, mis võib osutuda muinassaarlaste sõjasadamaks. Perioodist 10.-12. sajand. Sadama leidumist kalme naabruses oletas 1940. aastal ka Artur Vassar. Kalmes leidub võõrapärase keraamika kilde, mida mujal Eestis ei kohta, luksusesemeid ja luksusrelvi. Näiteks kannuseid, mis Euroopas kuulusid esmajoones rüütlite varustusse.
Nüüd on vaid mõne sentimeetri paksuse mullakihi alt päevavalgele tulnud ümmarguse hoone alusmüür, mille naabruses on näha teisigi müürijuppe ning postiauke. Leiumaterjal sisaldab nii naelu, paadineete, rõivaste metalldetaile (pronksist spiraalid ja rõngad), relvi, kirveid ning ehteid (massiivne pronksist hoburaudsõlg hõbekattega, vöökaunistused) kui ka hõbedat ning hõbeda kaalumiseks mõeldud kaaluvihte.
Enamik esemeid on olnud sõjameeste aksessuaarid. Puuduvad igapäevasele tsiviilelule iseloomulikud leiud. Samuti pole hoonejäänustel jälgi küttekehadest. See kõik näib osutavat ajutise iseloomuga sõjasadamale, kus ei võetud vastu kaubalaevu ega elatud aastaringselt, vaid kuhu koguneti suviti vastavalt vajadusele maad kaitsma või rüüsteretki alustama.
Kuidas aga on võimalik avastada mõnekümne ruutmeetri suurust ammu unustatud sadamapaika mitme kilomeetri laiuselt kahtlusaluselt territooriumilt? Mägil on oma meetodid.
Sadamaküti ABC
Esimese vihje annab alati topograafia. Sadamaks sobis koht, kus rannik on parajalt järsk, merepõhi sügav (11. sajandil ilmusid Läänemerele viikingite kaubalaevad, mille süvis - 2,5 meetrit - oli võrreldav kogedega) ning vaba kivirahnudest. Just nii olid tuhat aastat tagasi lood ka Viltinas. Meri on nüüdseks küll taandunud mitusada meetrit kaugemale, ent veel tänapäevalgi muutub vana rannikpõndaku ette jääv mets kevaditi niiskeks.
Teiseks usub Mägi, et sadamat pole mõtet otsida piirkondadest, kus lähimad põllud jäävad 5 - 10 kilomeetri kaugusele. Põllundus oli inimeste peamine elatusallikas ning keegi ei hakanud sadamat rajama kohta, kus puudus asustus.
Viltinas olid kehvad põllud, kuid kaks suuremat viikingiaegset keskust Asva ja Randvere jäävad kumbki 1,2 kilomeetri kaugusele.
Mägi teooria kohaselt rajasidki nii Viltina kalme kui ka sõjasadama Asva ja Randvere ülikuperekonnad kahasse. Omal ajal kalmest leitud panused on rikkalikud, viidates "härrasrahvale", ning sinna on oma surnuid matnud vaid kaks-kolm peret.
Ka kohanimedes võib peituda viiteid ammustele sadamakohtadele. Üks selliseid toponüüme on "Linnamäe", eriti kui see asub vahetult ranniku ligidal ning mingit linnamäeks sobivat kohta looduses märgata pole. Viltinas tunti veel hiljaaegu Linnamäe talu ja Linnamäe põldu.
Tuhat aastat tagasi asus Viltina lahe keskel praeguseks mandriga kokku kasvanud saar, jagades laevatee lahte kaheks. Skandinaavia sõjasadamate kogemusele tuginedes leiab Mägi, et säärane asetus, mis võimaldas sadamasse sissepääsu vaenlasele väga raskeks teha, pidi muistsetele meremeestele mõjuma lausa vastapandamatult.
"On teada, et kogu Väinameri oli laevatatav vaid lootside abil," sõnab Mägi. Ta usub, et ka sissesõit Viltina sadamasse oli "mineeritud" näiteks merepõhja rammitud ning veepinnalt nähtamatute palkidega, millest mööda loovida oskasid vaid kohalikud lootsid.
Ning kõige lõpuks palju poleemikat tekitanud, kuid siiski ka kutselise arheoloogi käes asendamatuks osutuv seadeldis: metalliotsija. Just see aparaat juhatas Mägi õigele kohale kalme (mis üheaegselt täitis ka sadama meremärgi rolli) naabruses.
"Ei saa koos pesuveega last välja visata," vastab Mägi üleskutsetele metalliotsija kasutamine sootuks keelata.
Saarlased kui viikingisõdalased
Iga päevaga süveneb Mägil veendumus, et tegemist on tõepoolest saarlaste viikingiaegse sõjasadamaga, ehkki see võib kõlada pisut rahvusromantiliselt.
"Skandinaavias tunti sel ajal omalaadset kodukaitsekorda, kus nii ja nii paljude talude kohta tuli välja panna üks sõjalaev, mis pealiku kutsel ilmus vajadusel teenistusse. Kui Skandinaavias oli nii, siis miks see Saaremaal ei võinud nii olla?" arutleb Mägi.
Säärased laevad ning meeskonnad vajasid aga kogunemiskohta. Vastavalt vajadusele kasutatav sõjasadam näib olevat just see, millest jutt.
Sadamal võis lisaks militaarsele otstarvele olla ka poliitiline funktsioon. ""Kärajad" on vale sõna, aga siia võidi tulla asju arutama," oletab Mägi. "Merenduskultuuriga maades olid kokkusaamiste koht just sadamad." Läbirääkimistele oli ju kõige kergem koguneda laevatsi.
Mägi pole veel leidnud sõjasadama paadisilda. Arvestades sobiva territooriumi suurust ning toonase paadisilla algelist konstruktsiooni, võib see leidmata jäädagi. Võibolla aga ajutisel sõjasadamal silda polnudki: kerged sõjalaevad tõmmati lihtsalt kaldale.
"Ei saa ju ehitada mingit mõistlikku paadisilda, kui näiteks paari aasta jooksul keegi sadamat ei kasutagi," sõnab Mägi.
Just sel nädalal alustati Mägi juhtimisel kavamisi ka Püha kiriku lähedal Sutu lahe rannal Risti jõe ääres, kus võsast välja raiutud hoonevaremed (rahvasuus tuntud kui "mereröövli loss") võivad märkida saladuslikku keskaegset kivilinnust Viiki (Vik), mida tuntakse vaid vanade maakaartide põhjal ning mida ajaloolased on seni pidanud kartograafide eksituseks. Kuid tegemist võib olla kahekordse saladusega: 15.-17. sajandil kõrgunud kivikindluse alt on Mägi võetud proovid päevavalgele toonud muinasaja lõppu dateeruva kihi. Ka siin võib olla tegu algse muinassadamaga, mille kohale rajati hiliskeskajal Saaremaa kohta haruldane kivihoone."Maastikul on hämmastav mälu," sõnab Mägi. "Ikka ja jälle tullakse samasse kohta tagasi, kui ka eelnev asustus on täielikult hävinud ja unustatud

VILJANDI: Arheoloogid otsivad lossimägedest muistse üliku maja 09.07.2002


Arheoloogid otsivad lossimägedest muistse üliku maja 09.07.2002
Arheoloogid kaevasid läbi Kaevumäe konvendihoonest järve poole jääva hoovi ristlõike.
Tartu arheoloogid otsivad suusahüppemäelt muistse vabadusvõitluse aegse üliku maja ning on lahti kaevanud Kaevumäel asuva konvendihoone idatiiva seina.
Suusahüppemäe kaevamiste juhi, Tartu Ülikooli arheoloogiadoktori Heiki Valgu arvates võib XIII sajandist pärineva hoone jäänuste leidmine olla suur sensatsioon. Tema sõnul saab hoone täpsemast seisundist selgust kolmapäeva õhtul.
"Paremal juhul leiame liiva alt Lembitu-aegse üliku hoone, halvemal juhul avame vaid varem konserveeritud osa," lausus Valk.
Tänavused kaevamised on jätk kolme aasta tagustele välitöödele, kui Valgu juhtimisel kaevati suusahüppemäelt välja mainitud hoone neljast palgireast koosnev nurk, mis seejärel konserveeriti.

Kaevumäel ulatuslik uurimine

Arheoloogilised uurimistööd käivad praegu ka Kaevumäel. Neid juhib Tartu Ülikooli arheoloog Arvi Haak.
Haagi jutu järgi kaevasid nad Kaevumäel lahti kaks korda suurema ala, kui esialgu plaanitud — kaks trepikäiku.
"Konvendihoone idatiiva siseseina konserveerimistööde tõttu tuleb hoovikihte uurida ulatuslikul alal," põhjendas ta.
"XIX sajandist pärit maakivitrepi alt ilmus päevavalgele näiteks varasemast ajast pärinev tellistest laotud trepp," lausus Haak.
Trepi kõrvalt leidsid kaevajad tema sõnul ka tellistest ahju. "Seda esialgu veel dateerida ei julge. See on valminud oletuslikult enne XVI sajandi lõppu, aga võimalik, et ka hiljem."
Lisaks on arheoloogid kaevanud läbi Kaevumäe konvendihoonest järve poole jääva hoovi ristlõike, et pinnasekihtide abil määrata hoovist idas asuva hoone ehitusaega.

Folgi inimtulv kiirustab


Haagi sõnul on tänavused lossimägede kaevamised plaanis lõpetada selle nädala lõpuks. Seejärel hakkab ehitusfirma Silindia vanaaegseid seinajäänuseid konserveerima, et paik folkmuusika festivaliga kaasnevale inimtulvale vastu peaks.
"Ilmselt tuleb väljakaevatu liiva alla matta ning leitud kivitrepile ajutine puittrepp peale ehitada," nentis Haak.

Viikingiaegne kultuurikiht

Viljandi linn hakkas lossimägede arheoloogilist uurimist finantseerima 1996. aastal. Tõsisemalt on väljakaevamistöid tehtud viimased viis aastat.
Suurematest saavutustest tõi Heiki Valk esile kolm aastat tagasi lossimägedest leitud viikingiaegse, X—XI sajandist pärit kultuurikihi. "Uurisime seda veel ka kaks aastat tagasi ning tänavu kaevasime selle suuremas ulatuses uuesti lahti."
Teisena tõi Valk esile linnusest sadakond meetrit Valuoja pool asuvad muistse vabadusvõitluse aegsete piiramisrajatiste jäänused. "Kokku võib seal kandis leiduda neli piiramisrajatist, millest on seni läbi kaevatud vaid üks," lausus ta.
Valgu sõnul võis linnuse ümber olla rohkemgi piiramisrajatisi, kuid ülejäänud on eeslinnuste rajamisel ja pargiehitusel arvatavasti kaotsi läinud.

Lossimägedest saab varemete park

Sel talvel valmis Viljandi ordulossi varemete konserveerimise kontseptsioon, mis määrab lossimägede renoveerimise vähemalt kümne aasta kava.
Viljandi linna peaarhitekti Kalle Kadalipu sõnul on plaanis lossimäed atraktiivseks varemete pargiks muuta.
"Praegu lossimägedes käies ei saa lossi võimsusest ja mastaapsusest tervikpilti. Aastate pärast peab see kõik olema silmaga näha," ütles ta. "Väga atraktiivsed osad on eeldatavalt veel maa all."
Alo Raun