tiistai 21. kesäkuuta 2011

Thor Heyerdahlil oli polüneeslaste suhtes osaliselt õigus


www.elu24.ee 20.06.2011

Thor Heyerdahl

Foto: wikipedia.org

Kuulus Norra maadeuurija Thor Heyerdahl ja ta kaaslased sõitsid 1947. aastal balsapuust parvel 8000 kilomeetrit, tõendamaks, et Polüneesia elanikud pärinevad Lõuna-Ameerikast, mitte Aasiast.

Hoolimata 101 päeva pikkusest teekonnast ei suudetud siiski seda teaduslikult tõestada, kirjutab New Scientist.

Nüüd 64 aastat hiljem tõendati, et Heyerdahlil oli osaliselt õigus.

Norra geneetikud uurisid nüüd Polüneesia ja Lõuna-Ameerika põliselanike DNAd. Leiti, et polüneeslaste DNA on osaliselt Lõuna-Ameerika põliselanike DNAga sarnane.

See avastus tähendab, et maailma kõige üksikumate saarte, kaasa arvatud Lihavõttesaar, elanikud segunesid enne Euroopa kolonisaatorite saabumist Lõuna-Ameerikast pärit inimestega.

Polüneesia asub nii Lõuna-Ameerikast kui ka Aasiast tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Käibel on teooria, et Polüneesia asustati 5500 aastat tagasi Aasiast pärit inimestega. See teooria põhines arheoloogilistel, keelelistel ja antropoloogilistel uuringutel.

Kuid norralane Heyerdahl teatas 1947. aastal, et Lihavõttesaare kuulsad kujud on sarnased Lõuna-Ameerikas Boliivias Titicaca järve ääres olevate kujudega. Tõendamaks, et Polüneesia saarte elanikud saabusid Lõuna-Ameerikast, sõitis ta Peruust Prantsuse Polüneesiasse.

Nüüd kinnitas Norra Oslo ülikooli teadlane Erik Thorsby, et Heyerdahlil oli osaliselt õigus.

1971. ja 2008. aastal kogus ta Lihavõttesaare põliselanike DNAd, kuid vaid neilt, kes ei olnud segunenud eurooplaste ega teiste sellele saarele saabunud kolonistidega.

Thorsby uuris geene, mis igal isikul on erinevad. Enamiku saareelanike geenid olid sarnased, kuid osal oli ka geene, mida leidub vaid Lõuna-Ameerika põliselanikel.

Osal uuritutel olid aga Polüneesia ja Lõuna-Ameerika geenid segunenud. See tähendab, et Lõuna-Ameerikast pärit inimesed pidid olema mingil ajal Lihavõttesaarel paiksed ja järglasi saama.

Thorsby ei osanud öelda, millal lõunaameeriklased Lihavõttesaarele jõudsid, kuid kindlasti varem kui eurooplased seal 1722. aastal maabusid.

Thorsby arvates võis lõunaameeriklaste teekond olla sarnane Kon-Tiki omale. Samuti võisid polüneeslased sõita Lõuna-Ameerikasse ning siis Polüneesiasse tagasi.

Thorsby lisas, et uus tõendusmaterjal kinnitab ainult osaliselt Heyerdahli teooriat, et Polüneesia elanikud pärinesid Lõuna-Ameerikast.

«Kõige esimesed Polüneesia asukad tulid ikkagi Aasiast ning nemad on selle rahvuse alusepanijad. Heyerdahlil oli osaliselt õigus, hiljem Lõuna-Ameerikast tulnud segunesid esialgsete saabujatega,» nentis teadlane.

Kon-Tiki ekspeditsiooni liikmed norralased Thor Heyerdahl, Herman Watzinger, Knut Haugland, Torstein Raaby ja Erik Hesselberg ning rootslane Bengt Danielsson ehitasid koostöös Peruu võimudega Callao sõjasadamas balsaparve.

Ekspeditsiooni parv koosnes üheksast kuni 60-sentimeetrise läbimõõduga 10 - 15 meetri pikkusest balsapalgist. Pikemad palgid paiknesid parve keskel, moodustades laineid lõikava nina. Parvepealne kaeti bambusevartest mattidega. Bambusest valmistati ka peavarju andev hütt. Kahejalgne mast taageldati nelinurkse purjega.

Parv ristiti müütilise päikesekuninga järgi Kon-Tikiks.

28. aprillil 1947 lahkus parv Callao sadamast, et Humboldti hoovuse toel Polüneesiasse seilata. 101 päeva hiljem randus parv 8000 kilomeetri kaugusel atollil Tahuna Maru.

Toimetas Inna-Katrin Hein

maanantai 20. kesäkuuta 2011

Arheoloogid avastasid Roiul seni teadmata linnamäe


www.tartupostimees.ee 20.06.2011

Jüri Saar, reporter

Linnusekoha väljakaevamised Roiu lähedal Agemäel. Pildil on näha linnuse kaitsevalli läbilõige. Ülal on puidust ehitiste põlengule viitav tumedam pinnasekiht ja kivid.

Foto: Heiki Valk

Aastakümneid tagasi kirjutatud märkmed juhatasid Tartu arheoloogid Agemäe linnusekohani, mis võis kaevamistel leitud potikildude põhjal otsustades kasutusel olla umbes 1500 aastat tagasi ja hävis tules.

Tartumaal Roiu lähistel avastatud linnuse vall on sel kevadel arheoloog Heiki Valgu juhtimisel lahti kaevatud tosina meetri pikkuselt ja meetri laiuselt. Praeguseks on teada, et liivast ja kruusast kuhjatud vall oli ülalt neli meetrit lai ja sellel asusid puust ehitised, mis hävisid tules.

Kaitsevalli pikkust võis olla poolesaja meetri kandis, kuid täpsem mõõdistamine on veel tegemata, samuti vajab vanus täpsustamist.

Kahe oja vahel

«Asi on väga värske, töö on poole peal,» ütles Valk. «Väga esialgselt julgeksin seda pakkuda rahvaste rändamise aega, umbes 1500 aastat tagasi ehk 5.-6. sajandisse. Aga see on ainult keraamika põhjal, millega võib alt minna. Kindlaid dateeringuid veel ei ole, süsinikuproovid on tegemata.»

Praeguste andmete kohaselt võis linnusekoht kasutusel olla kõigest sajandi jagu, sest keraamikaleiud on ühe tegumoega ja ühest asjastust. Miks see maha jäeti, pole võimalik kindlalt väita.

«See rahvaste rändamise aeg oli üks segane aeg. Siis tekkis Eestis palju linnuseid. See suguvõsa kõige tõenäolisemalt hävitati ära, kes see head kohta niisama maha jätab,» arutles Valk.

Võimalikule vägivaldsele hävingule viitab see, et linnus on põlenud. Sellest annab tunnistust nõest tumenenud pinnas ja säilinud süsi.

Agemäe linnusekohal on Valgu sõnul raske mingeid hülgamist õigustavaid puudusi nimetada, sest see on Mõra jõe kalda peal looduslikult hästi kaitstud, Mõra jõkke suubub ses kohas vana oja org, nii jäi linnus kahe oru vahelisse kolmnurka. Maapoolsesse külge oli ehitatud kaitsevall.

Ühtki relvaleidu seni pole.

Kaevamised annavad Valgu seletusel ülevaate linnuse tüübist, valli ehitusest ja vanusest. Arheoloogidel on just sel suvel käsil ambitsioonikas projekt selgitada välja või täpsustada kõigi Kagu-Eestis teadaolevate linnuste vanus.

Tööpõld lai

Kõik kunagised linnusekohad ei ole arheoloogidele veel teada. Nagu veel läinud aasta alguses polnud teada ka see Agemäe oma.

Selleni jõudis arheoloog Andres Vindi, kontrollides kodu-uurija, nüüd juba ammu manalamehe Lemming Rootsmäe aastakümnete eest Tallinna ajaloo instituuti saadetud märkmeid.

Seal oletatud linnusekohtadest esimene ei leidnud Vindi sõnul kinnitust.

Agemäe puhul näitasid tõenäose kaitsevalli ära juba kaardi samakõrgusjooned. «Neemikus katkeb kõrgusjoon ristipidi jõe voolu suunaga. Seda loodus ei tee,» lausus Vindi.

Mullu kohapeal kontrollimas käies polnud enam kahtlustki, seda enam, et mutimullahunnikust vaatas vastu vana keraamikakild.

Andres Vindi kontol on nüüdseks juba seitsme varem teadmata linnusekoha arheoloogiateaduse jaoks avastamine. Ent nii tema kui Valk arvavad, et leidmata linnusekohti on Eestis endiselt veel kümneid.

Kuidas otsimine käib? Nii kaartide kui vanade ülestähenduste järgi. Linnusekohtadele viitavad ka kohanimed Linnamäe, Maalinn, Kantsi või Kantsimägi.

Ent Roiu lähedal kohanimi ei aidanud, seda mäge kutsutakse Agemäeks.

lauantai 18. kesäkuuta 2011

Aasia ja Aafrika 16.-19. sajandi kontaktid Eestiga - I



Allikas : Olaf Klaassen “ Aasia ja Aafrika 16.-19.sajandil ning kontaktid Eestiga “

Artikkel Postimehes 23.07.1930 "Võitlus kuninga ja rahva vahel. Tõsine kriis vaaraode maal."

Aasia ja Aafrika on olnud eestlastele alati eksootiliseks regiooniks. Kuuludes Euroopa tsivilisatsiooni, on eestlased ikka huvi tundnud ka teiste tsivilisatsioonide vastu sedamööda, kuidas on avanenud praktilised võimalused nendega suhtlemiseks kas kirjasõna või personaalsete kontaktide vahendusel. Esialgu lõid ja arendasid neid kontakte baltisaksa ühiskonna esindajad. Eestlaste huvi hakkas vilja kandma 19.sajandil. Paljud silmapaistvad kirjamehed valgustasid eesti rahvast teadmistega Aasiast ja Aafrikast: Otto Wilhelm Masing, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Lydia Koidula-Michelson, Oskar Kallas, Eduard Bornhöhe-Brunberg, Andres Saal, Johannes Hans Tiismann jmt. Osa neist tegi seda oma isiklike reisimuljete baasil, mille trükis ilmumisest on aga möödunud juba sadakond aastat.

Egiptus

Ajal mil Muhammad Ali ( 1769-1849 ) oli tõusmas oma võimu tippu ja ellu viimas ulatuslikku reformikava, külastas Egiptust noor baltisaksa teadlane Otto Friedrich von Richter ( 1791-1816 ). Sündinud Vastse-Kuustes, huvitus ta õpinguaastail idakeeltest ja orientaalsest kultuurist. See viis ta 1815. aasta kevadel Aleksandriasse, kust ta alustas paari kaaslasega teekonda mööda Niilust ülesjõge, eesmärgiks muistse Meroe riigi asupaik Sudaanis. Ta ei jõudnud kaugemale teisest kärestikust, sest olukord Sudaanis oli rahutu. Tagasiteel sattus ta Kairos puhkenud mässu keerisesse ja kiirustas maalt lahkuma. Tema muljeid Egiptusest kajastab käsikirjaline päevik, mis on hoiul Eesti Ajalooarhiivis.
19.sajandi teine pool tõi Egiptuse ellu palju märkimisväärset. Kõigepealt Suessi kanali ehitamine, milleks 1854 anti kontsessioon Prantsuse ettevõtjale Ferdinand Marie de Lesseps’ile. 1858. aastal rajatud Suessi kanali ehitamise ühing alustas ehitustöödega 1859 ja lõpetas nad 1869. Egiptuse strateegilist tähelendust märgatavalt tõstnud kanal avati suure pidulikkusega. Giuseppe Verdi komponeeris selle sündmuse auks ooperi “ Aida “ ( 1871 ). Suessi kanali ehitamine pälvis tähelepanu ka Eestis. Johann Voldemar Jannseni toimetatud “ Eesti Postimees “ valgustas korduvalt sellega seotud probleeme. Ta ise luges asjakohaseid materjale Vene ja Saksa perioodikas ning 1869 avaldas “ Eesti Postimehe Jututoas “ pikema kirjutise “ Suessi kanal “, andes põhjaliku ülevaate koos omapoolsete kommentaaridega selle veetee ajaloost ja tähtsusest.
J.V. Jannseni artiklid täiendasid seda, mida eestlased teadsid juba varem Egiptusest. Seda ei olnudki nii vähe. Valdav osa nendest teadmistest oli pärit piiblist, mille eestikeelne tõlge ilmus 1739. Lähem tutvus trükisõna abil algas 19.sajandil. Esimesed õpikud ( 1805 ja 1811 ) mainisid Egiptust küll üsna põgusalt, kuid Berend Gildenmanni geograafiaõpik ( 1849 ) ning “ Kooliraamat “ ( 1854 ) andsid Egiptusest juba üsna korraliku ülevaate. Suurt huvi pakkus eesti lugejale Arnold Friedrich Johann Knüppferi pikk artikkel Niiluse iga-aastasest uputusest, mis ilmus “ Eestimaa rahva kalendris “ 1828-1829. Artikli sisu oli tunduvalt laiem pealkirjast, käsitledes nii Egiptuse loodust ja rahvast kui ka egiptuse kombeid ja muistset usundit, samuti vanaaegseid seadusi. Teine huvitav artikkel Egiptusest ilmus “ Maarahva kalendris “ 1845. Selle autoriks peetakse Johann Heinrich Rosenplänterit. Ta jutustas Egiptuse geograafiast, ajaloost ja usundist. Kuna kalendritel oli lai lugejaskond, võib arvata, et üsna palju eestlasi tutvus nende kaudu lähemalt Egiptusega.
Seoses Suessi kanali avamisega kirjutas Lydia Koidula “ Eesti Postimehe Jututoas “ artikli Egiptuse püramiididest – selle maa ajaloolisest uhkusest. Kahjuks ei andnud Suessi kanali ehitamine Egiptusele seda efekti, mida loodeti. Sissetulekud olid visad tulema, võlad aga kasvasid.

Otto Friedrich von Richter




Orientalist Otto Friedrich von Richter sündis 1791 Vastse-Kuuste mõisas maanõunik Otto Magnus Johann von Richteri pojana. Tema koduõpetajaks oli hilisem TÜ rektor Gustav Ewers, kes innustas noort Richterit huvituma antiikkultuurist. 1809-12 õppis Richter Heidelbergis pärsia ja araabia keelt, seejärel Viinis ja mitmel pool mujal Lääne-Euroopas. 1814 siirdus ta uurimisretkele Levanti: kõigepealt Türki, seejärel Egiptusesse ja Nuubiasse. 1816 ta haigestus ja suri Smürnas. Reisil kogutud antiikesemed, käsikirjad, raamatud ja mündid saabusid Rootsi saatkonna abil Eestisse. Orientalisti teadusliku pärandi kinkis tema isa 1819 Tartu ülikoolile. Tänasel päeval asub see suures jaos Voroneži kunstimuuseumis, kogutud käsikirjad on säilinud TÜ Raamatukogus. Richteri käsikirjalised reisimälestused on praegu tallel Eesti Ajalooarhiivis. 1822 toimetas rektor Ewers osa sellest materjalist trükki.

Tartu rahu ja Tartu Ülikooli varad Voronežis

Kultuur ja Elu 1/2009
Tekst: Reet Ohna
Tartu Rahu Põlistamise Seltsi liige



Põlvitav egiptlane ja jumal Amon jäära kujul. Voroneži Kramskoi nim Kunstimuuseum.
Otto Friedrich von Richteri Egiptuse muististe kogu oli silmapaistvaim muinaskultuuride esemekollektsioon XIX saj Baltikumis, mis oma väärtuslikkuse tõttu pakub egüptoloogidele jätkuvat huvi. 128 Egiptuse esemest koosnev kogu kingiti 1819. a Tartu ülikoolile.

“Venemaa valitsus toimetab tagasi Eestisse ja annab üle viimase valitsusele varandused, siia hulka arvatud raamatukogud, arhiivid, õppeabinõud, dokumendid ja muud asjad, mis on Tartu Ülikooli kui ka kõigi Eesti piirides praegu olevate või varemini olnud õppe-, teaduse-, valitsuse- ja seltskonna-asutuste päralt, niisama üleüldse kõik Eestist Venemaale välja viidud arhiivid, dokumendid ja teised asjad, mil on Eestile teadusline või ajalooline tähtsus, niipalju kui tähendatud asjad on praegu või satuvad edaspidi Venemaa valitsuse, valitsuse- ja seltskonna-asutuste võimkonda“,

... kinnitab Tartu Rahulepingu Artikkel XII, p 4.

2.02.1920 sõlmitud Tartu rahu nimetatakse EV sünnitunnistuseks. Ka uus leping Jeltsiniga põhineb Tartu rahul. Seetõttu on kasulik seda dokumenti tähelepanelikult uurida.
Ehkki varsti möödub juba 90 aastat lepingu sõlmimisest, pole Venemaa senini täitnud oma lubadusi Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi esemete tagastamisel.
Tasub põgusalt tutvuda ka muuseumi ajalooga. Ta asutati 1803. a saksakeelse Keiserliku Dorpati Ülikooli juurde. Esimeseks direktoriks sai prof Karl Morgenstern. Eksponaadid täienesid jõudsalt balti-saksa aadli ja teadlaste poolt tehtud annetuste näol (Otto Friedrich von Richterilt Egiptuse muististe kogu, prof Ludwig Schwabelt antiikkunst, prof Karl Morgensternilt müntide ja maalide kogu jne). 1893. aastast muudeti õppeasutus venekeelseks ja nimetati ümber Keiserlikuks Jurjevi Ülikooliks.

Rohkearvuline venekeelne õppejõudude pere ei tundnud ennast sellegi poolest eesti-saksa seltskonnas eriti mugavalt. Otsustati algatada ülikooli üleviimist kuhugile sise-Venemaale. Seda olukorda kirjeldab ilmekalt majandusjuhataja Karl Laagus oma memuaarides:
„Ülikooli elus algas „kastide ajajärk“. Nende valmistamiseks muretseti laudu ja kaste valmistati virnade viisi, et oleksid valmis, kui tarvis tuleb, kogu „academia jurjeviana“ sisse pistmiseks. Sellist üldkäsku oodati 4 aastat, osa asutiste varandusi seisis kastides, osa tarvitamisel, ilma milleta läbi ei saadud. Samal ajal käisid „hobodokid“ Venemaa suuremaid linnu pidi, kuulasid ja kauplesid nendelt ülikoolile ruume. Sündsaid ruume polnud aga leida, nagu aruannetest kuuldus.“
Soodne võimalus kujunes 1915. a suvel I maailmasõja käigus, kui saksa väed jõudsid Riia alla. Nüüd sai asi teoks evakueerimise sildi all. Ülikooli varad laoti vagunitesse ja sõit algas Venemaa poole: 5. okt 1915. a 13 vagunitäit kraami Nižni-Novgorodi, 23. veebr ja 12 apr 1915. a 40 vagunitäit Permi, 7. juulil 1917. a 7 vagunitäit Voroneži.

Lenini ja haridus-rahvakomissar Anatoli Lunatšarski kirjavahetuses räägitakse 55 vagunist, milles 400 000 köidet, Voroneži jõudnud saadetise ja personali baasil organiseeriti 1918. a juunist Voroneži Riiklik Ülikool.
Seoses 1920. a sõlmitud Tartu rahuga kohustus Venemaa andma tagasi ülikoolist evakueeritud esemed. Osa nendest tagastatigi, v.a üliväärtuslik muististe ja kunstikogu. Sinna kuulus: 126 egiptuse muistist, 12 egiptuse kultuuri imitatsiooni, 228 antiikkeraamika eset, 26 antiikkultuuri koopiat, 23 antiikset pronksaja marmorskulptuuri, 128 Lääne-Euroopa kunstnike maali, umbes 6000 mündi-medalit.
Praegu asuvad nad Voroneži oblasti J. N. Kramskoi nimelises Kunstimuuseumis (asutatud 1933. a).

Kunstiväärtuste tagastamisse on senini suhtutud tõrjuvalt. Restaureerimistööde käigus kõrvaldati paljudelt maalidelt tunnusmärgid.
Muuseumitöötajate pingutuste tulemusena õnnestus 2006. a anda välja inglise-eesti-venekeelne kataloog 508 tuvastatud eseme kohta. Pealkirjaks sai „Dorpat-Yuryev-Tartu and Voronež: the Fate of the University Collection“ I. Teine köide lubati pühendada müntidele.
Maale on kataloogi jõudnud 91. Voroneži Oblasti J. N. Kramskoi- nimelise Kunstimuuseumi 1984. a ilmunud väljaandes leidub 10 teost, mida 2006. a omas enam ei kohta.

Nüüd, kus Venemaa tunneb jälle huvi Eestiga uute lepingute sõlmimise vastu, on õige aeg talle meelde tuletada vanu kohustusi.
Kultuuriminister ja välisminister peaksid tegema omale teema selgeks ning alustama aktiivset tegutsemist selle nimel, et Esimese maailmasõja käigus ülekohuselt evakueeritud varad leiaksid tee tagasi oma alma mater Tartuensisesse.

* * *

Nõukogude Venemaa hariduse rahvakomissari Anatoli Lunatšarski kiri rahvakomissaride nõukogu esimehele Vladimir Leninile. Daatum: 22. juuni 1920.

(Paar alguslauset ei puutu küll meie asja, aga tervikpildi huvides olgu ka need.)

„Kallis Vladimir Iljitš,

Esiteks – ootan Teilt ikka veel instruktsioone M. F. Andrejeva ja Levitini küsimuses. Kui Te mulle neis asjus täna või homme kirja teel või telefonogrammiga mingit korraldust ei tee, siis loen ma seda Teie nõusolekuks lahendada need küsimused vastavalt minu ettepanekule. Ühtlasi palun Teie korraldust alljärgneva äärmiselt tähtsa küsimuse kohta. Eestiga sõlmitud lepingu kohaselt peame eestlastele andma Jurjevi ülikooli tohutu varanduse (55 vagunitäit igasugu kraami, sealhulgas 400 tuhat köidet, kusjuures eesti raamatuid pole seal pooltsadatki, vene kirjanike käsikirjade tohutud kogud jne. jne.). Kommunistid, kõnealuse vara vahetud hoidjad, on kõik selle kaks korda ära päästnud, esimest korda sakslaste käest ja teine kord Koltšaki käest, ja nad protesteerivad kogu hingest selle vastu – ja hariduse rahvakomissariaat tahaks seda protesti toestada –, et see varandus eestlastele umbropsu üle anda. Teeme ettepaneku rakendada süstemaatilist üleandmist nimestiku järgi ühes õigusega võtta enda jaoks ära (võib-olla mingi kompensatsiooni eest) need esemed, mis on meie jaoks eriti väärtuslikud, esmajoones sellised, mis on seotud vene kultuuriga. Samas nõuab välisasjade rahvakomissariaat Sabanini isikus (arvatavasti on ta vana kooli diplomaat) kogu vara aegaviitmatut ja nii-öelda kinnisilmi üleandmist. Olge nii hea ja teatage mulle võimalikult kiiresti oma seisukoht, see tähendab: kas Te volitate käiku laskma kõiki sündsaid vahendeid, et saaksime enda kätte kõik, mis vähegi saab. Või Te ei volita mind?
Hariduse rahvakomissar Lunatšarski.“

Varga peas pidi müts põlema.
Lunatšarski peas ei põle midagi.
Omal ajal sai teda võrdluses teiste kaaskomissaridega lausa kaunishingeks peetud, aga näe – ei põle...

Salme laevaleiu ehitustehnoloogiline interpretatsioon

Klikka pealkirjale!

Prantsusmaal pruuliti õlut juba 2500 aastat tagasi


www.elu24.ee 17.06.2011

Oder

Foto: Scanpix

Tänapäeva Prantsusmaa aladel pruuliti õlut juba 2500 aastat tagasi.

Arheoloogid leidsid selle kohta tõendid, odralinnasejäänused, Prantsusmaalt Roquepertusest, edastab BBC.

Õlletegemise ajalugu ulatub pronksiaega, mil seda jooki hakati valmistama Hiinas ja Lähis-Idas.

Kuid Prantsusmaalt ei olnud varasemast tõendeid õlletootmise kohta. Arheoloogilisi leide oli vaid veinitegemise kohta.

Uuringut juhtinud paleobotaanik Laurent Bouby on Aix-en-Provance´is iidsete joogivalmistamiste kohta tõendeid otsinud kümme aastat.

Bouby ja ta kolleegid analüüsisid kolmest väljakaevamispaigast leitud mikrobotaanilisi jäänuseid. Tulemused näitasid, et 90 protsenti leidudest olid odralinnased. Lisaks leiti ka keraamikat, millel oli märke odrast ja kääritamisest.

Linnased on idandatud teravili, mida kasutatakse peamiselt õlle ja kalja valmistamiseks. Kõige levinumad on odralinnased.

Teadlaste sõnul toodeti õlut üsna algeliselt, ilma spetsiaalsete abivahenditeta.

Linnased saadakse, kui teravilja leotatakse mitu ööpäeva vees. Siis toimub ligi kaks nädalat idandamine umbes 15 kraadi juures. Idandamisprotsessis teravili fermenteerub. Õlle valmistamiseks sobivaid linnaseid kuivatatakse temperatuuri tõstes. Kuivatamistemperatuurist sõltub linnaseterade maitse ja värvus.

Arheoloogide sõnul avastasid nad Roquepertusest kindlad tõendid, et rauaaja elanikud valmistasid joogiks õlut.

Kõige kauem on kasvatatud kuuerealist otra. Arheoloogide arvates võidi seda rauaajal kasvatad ka Prantsusmaal nii leivaviljaks kui õlle tegemiseks.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Mida sõid roomlased?


www.elu24.ee 15.06.2011

Herculaneum

Foto: wordpress.com

Briti ja Itaalia arheoloogide sõnul olid roomlaste igapäevamenüüs sellised toiduained nagu unihiired, merisiilikud ja värsked viigimarjad.

Arheoloogid tegid Vesuuvi vulkaani purskes 79. aastal pKr tuhakihi alla mattunud Herculaneumis väljakaevamisi ja avastasid sealt suure jääkidemahuti, kirjutab The Telegraph.

Jääkide- ja väljaheitemahuti avastati üürikvartali jäänustest.

Lisaks sellel leiti ka sadu esemeid nagu pronksmündid, vääriskivid, luust kammid ning jumal Merkuuri pildiga kuldsõrmus. Samuti palju nõukilde.

Arheoloogide sõnul elas üürimajadeblokis umbes 150 kesk- ja alamklassi kuulunud inimest.

Leiu uurimine näitas, et roomlaste menüü oli seniarvatust mitmekesisem.

Vanade roomlaste söögilaual oli regulaarselt kala, okkalised merisiilikud, viigimarjad, kreeka pähklid, munad ja oliivid. Oliivikive kasutati näiteks kütmiseks.

Arheoloogide sõnul oli iga korteri köök ja latriin ehk WC šahtide kaudu ühenduses suure mahutiga.

Septiline mahuti oli kolme meetri kõrgune tunnel, mis laius majadebloki all. Arheoloogid jõudsid selle jälile juhuslikult, otsides üleujutusvett ära juhtivat torustikku.

«Leidsime jäänustemahuti, mis on lausa kullaauk. Lisaks igapäevastele esemetele andis see võimaluse saada ülevaade, mida tollased inimesed sõid,» lausus Herculaneumi säilitamise projekti juht Andrew Wallace-Hadrill.

Wallace-Hadrilli sõnul oli roomlaste menüü mõnevõrra üllatav.

«Leidsime mereandide jäänuste kõrval ka suures kohuses viigimarjade seemneid. Vanad roomlased pidasid au sees unihiire liha. Nende pisikeste loomade rasva ajamiseks olid erilised puurid,» lisas arheoloog.

Näitust Herculaneumi leidudest saab näha 2013. aastal Briti muuseumis.

Arheoloogide uuringuid rahastab USA miljardär David Packard, kes on firma Hewlett-Packard kaasasutaja vanim poeg. Ta andis Herculaneumi uurimiseks 15 miljonit eurot.

Toimetas Inna-Katrin Hein

keskiviikko 15. kesäkuuta 2011

Remonditööd tõid päevavalgele kooli ajalugu


www.jt.ee 12.06.2011

Foto: Tiit Reinberg / Järva Teataja

Järvamaa kutsehariduskeskuse Paide õppehoone remonditööde käigus tuli välja 1965. aastal nurgakivisse pandud silinder.

Kuigi metallsilinder oli kooli peasissekäigu vundamendis olnud juba 45 aastat, olid kõik selles sisalduvad paberid kõige paremas korras: nii kohalik häälekandja Võitlev Sõna, kooliõpilaste nimekirjad kui ka foto Tallinna tänava algusest.
Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin ütles, et nurgakivi sai kool 1965. aasta oktoobris ja selle päeva ajalehet kirjutas, et rajooni põllumehed on hädas viljakoristusega.


Oselin lubas ajalugu väärikalt säilitada ja naljatles, et ega nüüd jää üle muud, kui tuleb muuseum rajada.
Oselin selgitas, et paari nädala pärast on kutsehariduskeskuses koguni kaks nurgakivipanekut: üks Paides ja teine Säreveres. «Siis on aastakümnete pärast kellelgi jälle avastamisrõõmu,» lisas ta.
Paide õppekohas käivad praegu suured ehitustööd, Paide MEK remondib vana õppehoonet, mis saab nii seest kui väljast täiesti uue väljanägemise.


Samal ajal alustas Nordecon uue õpilaskodu ja söökla ehitamist. 220 õpilase majutamiseks mõeldud hoone ehitusmaksumus on ligi 3,1 miljonit eurot.
Õpilaskodu tuleb nelja korrusega, hoone suletud netopind on 3985 ruutmeetrit. Hoones on 112 tuba. Esimesele korrusele ehitatakse söökla-õppeköök ja õpikeskus ning ülejäänud korrustele õpilaskodu.
Õppehoone remonditööd lõpevad Paides sügiseks ja uus hoone saab valmis järgmise aasta algul.

tiistai 14. kesäkuuta 2011

Vaarao Tutanhamon maeti kiirustades?


www.elu24.ee 10.06.2011

Tutanhamoni haud Luxoris Kuningate orus

Foto: Scanpix

Teadlased avastasid Vana-Egiptuse vaarao Tutahamoni matmispaigast kummalised pruunid laigud.

Uuring näitas, et need laigud on tekitatud juba iidsel ajal mikroobide poolt, kirjutab Live Science.

USA Harvardi ülikooli mikrobioloogi Ralph Mitchelli sõnul näitavad need hauakahjustused, et poiss-vaarao võidi matta kiirustades.

Egiptuse antiigiamet pöördus Harvardi teadlase Mitchelli poole pärast seda, kui need pruunid laigud leiti. Esialgu arvati, et need on nüüdsest ajast ning kahjustavad hauda.

Mitchell tegi hauast leitud mikroobidele nii mikrobioloogilise kui DNA-analüüsi. Uurija sõnul on need müstilised plekid hauakambri seinavärvis väga sügaval.

USA konserveerijad tegid kindlaks, et need laigud sisaldavad melaniini. See aine tekib seente ja mõnikord ka bakterite elutegevuse tagajärjel.

Uurijad ei ole hauakambri laikudelt elusaid baktereid leidnud. Pole teada, mis liiki need iidsed bakterid olid.

«Meie uuring näitas, et need laigud tekitanud mikroobid on ammu surnud,» lausus laboritöötaja Archana Vasnathakumar.

Need pruunid plekid on näha ka 1922. aastal tehtud fotodel, mil see hauakamber avastati ja avati. 89 aasta jooksul ei ole need plekid muutunud.

Arvatakse, et need laigud võivad anda uut informatsiooni vaarao Tutanhamoni surma kohta.

18. dünastia noor vaarao suri, kui ta oli hilises teismeliseas. Siiani ei ole teada, mis oli tema surma põhjuseks. Välja on käidud mitmeid teooriaid – peahaav, jala mädanemine, malaaria, aneemia või siis mitme haiguse kombinatsioon.

«Vaarao Tutanhamon suri ootamatult ja väga noorelt. Selle tõttu ei jõutud ta matmispaika korralikult ette valmistada. Meie oletus on, et seinamaalide värv ei olnud veel kuivanud, kui haud suleti,» selgitasid arheoloogid.

Värvist tekkinud niiskus, hauapanusena kaasa pandud toit ja viiruk lõid bakterite paljunemiseks soodsa keskkonna. Lõpuks kõik lihtsalt kuivas.

Iidseid mikroobe seintelt ei eemaldata, kuna need ei kujuta ohtu.

Tutanhamoni haud asub Luxoris Kuningate orus.

Toimetas Inna-Katrin Hein

lauantai 11. kesäkuuta 2011

Uued andmed: Raimond Valgre veli ei olnud metsavend


www.postimees.ee 11.06.2011

Kuno-Enn Valgre.

Foto: Erakogu

Valdur Ohmann, ajaloolane

Kuigi legendaarne film «Need vanad armastuskirjad» kujutab Raimond Valgre venda metsavennana, kirjutab Valdur Ohmann värskes ajalookultuuri ajakirjas Tuna, et Kuno-Enn Valgre istus metsavennaks olemise ajal hoopis vangis.

Ohmanni sõnul teenis kuulsa laulumehe vend Saksa armees, sakslased määrasid ta enesevigastamise eest vangi ning hiljem mõistis ta vangi ka Nõukogude võim, kusjuures tema enda ütlustele tuginedes. Ajakirjaga Tuna koostööd tegev Postimees.ee avaldab ajaloolase Valdur Ohmanni artikli täismahus.

Raimond Valgre elukäik ja saatus on jõudnud Jaak Ojakääru kirja panduna mullu raamatukaante vahele. Sellest leiab üht-teist Raimond Valgre ja noorema venna Kuno-Enn Valgre (30.05.1918–02.03.1987) suhetest noorusajal, kuid ei midagi viimase saatusest sõja ajal ja hiljemgi.

Raamat kergitab pisut katet ka noorema venna muusikalistelt võimetelt. Selles on ära toodud Enn Valgre pihtimus: «Kunagi ma tahtsin viiulit õppida (nagu Raimondki – J. O.), aga mul ei olnud püsivust. Kui te mäletate, siis Jüri Roosaare oli kunagi «Estonias» mingi suur tegelane, aga ta löödi maha kusagil taksopeatuses. No see mängis viiulit hästi ja siis ta käis igal suvel meil ja ma sain tema viiulit proovida. Ma sain «Ema südant» mängida ja siis ma ütlesin mutile, et osta mulle ka, aga nad, kurat ei ostnud. Ma ei tea, mispärast – kiusteks või? Võib-olla oleks minust ka viiuldaja saanud. Kuulmist mul oli...»

Arvatavasti tuleb siit välja lugeda tagantjäreletarkust ja kahtlemata kadedustki vanema venna edu üle.

Dokumendid kummutavad filmi

Käesoleva loo kirjapaneku ärgitav tegur on tänavu taaskord nähtud ja paraku segadust tekitav Mati Põldre film «Need vanad armastuskirjad», kust jääb mulje, et nooremast vennast oli saanud justkui metsavend.

Filmis on stseen, kus Raimond naaseb punavägede koosseisus koju ja külastab ema. Mööda metsarada sammub, seljakott seljas, kodu poole ka noorem vend Enn.

Kodus sõnab noorem vend sarkastiliselt vanemale vennale: «Kas Sina, Raimond, oled siis nüüd ka meie «vabastaja»?»

Just viimane seik pani mõtisklema, kas Valgre-nimeline metsavend ikka eksisteeris. Aastal 1992, mil film valmis, polnud seda võimalik kontrollida. NKVD arhiivimaterjalid polnud veel avalikku arhiivi jõudnud, teave metsavendadest ja vastupanuliikumisest oli vähene. Nüüd, pea 20 aastat hiljem, võime arhiividokumentidele tuginedes tõdeda, et Valgre-nimelist metsavenda ei eksisteerinud.

Ent kuidas oli tegelikult? Raamatu «Poliitilised arreteerimised Eestis 1940–1988» 3. köites leidub meid huvitavale Valgre nimele kaks vastet.

Esimene räägib Valgrest, kes oli arreteeritud, viibis Norilskis ja oli helilooja Raimond Valgre vend. Andmed saadud L. Kadalipult. Teine kirje samal lehel mõni rida allpool edastab andmeid Enn Johannese p. Valgrest, sündinud 1918 Paides, arreteeritud 18.11.1944 Tallinn-Nõmmel Kaevu tänav 8–2.

Eelmainitud segadused ärgitasid uurima, kes oli siis õigupoolest Raimond Valgre vend ja miks ta sattus Nõukogude võimu hammasrataste vahele.

Poliitilistel põhjustel süüdimõistetute operatiiv-teatmekartoteegi kaardil on kirjas, et Enn Valgre oli parteitu, töötas arreteerimise hetkel 18.11.1944 ehitustrusti nr. 1 ametnikuna, täpsemalt selle organisatsiooni varustusagendina.

Arreteeriti kontrrevolutsioonilise tegevuse eest §58-1a alusel ja paigutati pärast eeluurimist Patarei vanglas ENSV NKVD vanglasse nr. 2 (Ülemiste ehk Lasnamäe vangla).

Üllataval kombel pole Riigiarhiivis hoiul olev uurimistoimik jõudnud laiemasse avalikku käibesse. Seda pole rohkem kasutatud kui Memento represseeritute nimekirjade koostamisel. Ometi leiab sealt üsnagi hämmastavaid ja huvipakkuvaid fakte Raimond Valgre noorema venna käekäigust sõja ajal.

Mingil määral on see sarnane Punaarmees Raimondit painavate pidevate tervisehädadega. Ka Enn Valgre oli Saksa armees tervisehäiretega kimpus. Sellele lisandus ilmsesti sõdurielu frustratsioon, mis päädis katsega enesevigastuste abil armeest pääseda.

Ent arstid kõrvaldasid tervisehädad ja mees kuulutati ikka taas ja taas riviteenistuskõlblikuks.

Kõige ehedamalt annab Enn Valgre sõjaaegse käekäigu edasi ülekuulamisprotokoll, mis dateeritud juba kuupäevaga 11. november 1944.

Valgre sada tõbe

Alljärgnevalt Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi ülekuulamise protokoll süüaluse Enn Johannese p. Valgre tunnistusest (muutmata kujul):

«Küsimus: Mis ajal Teie astusite vabatahtlikuna saksa sõjaväkke ja kaua Teie teenisite sõjaväes?

Vastus: Mina astusin vabatahtlikuna saksa sõjaväkke 15. oktoobril 1941. a. ning mind määrati Eesti Julgestusgruppi reamehena, kus teenisin kuni 1944. a. märtsikuuni.

Küsimus: Kus frondi osadest Teie väeosa võttis lahingutest osa ja missugused ülesanded olid Teie väeosadel?

Vastus: Algul kaks kuud pidas meie kompanii raudtee ja ladude valvet partisaanide vastu, siis mina haigestusin kopsupõletikku ja olin haiglas kaks kuud. Peale tervenemist mind määrati sama väeossa, mille ülesandeks oli ladude valvamine. Kuu aega olin saksa väeosa juures ja siis haigestusin plekilisse soojatõppe ning lamasin haiglas viis kuud.

Peale paranemist määrati mind tagasi eesti julgestusgrupi juure, kus pidasime laske- ja lõhkeaineladude valvet Leningradi oblastis Ussaki küla juures. Seal teenisin umbes neli kuud ja jaanuari kuul 1943. a. läksin Tartu haigla, kus tehti minule veresoonte operatsioon. Haiglas ja puhkusel olin kuni maikuu lõpuni 1943. a. ja siis saadeti mind Narva tagavara pataljoni, kus tegime igasuguseid juhuslikke töid.

Tagavara pataljonis olin kuni juuli kuuni 1943. a. ja siis tegin omale jalgadele põletishaavu, mille tagajärjel saadeti mind Tartu haigla. Haiglas avastati, et põletishaavad olid minu oma tehtud ja sellepärast määrati mind üheks kuuks karistuskompaniisse Pihkva lähedusse.

Karistuskompaniis olin ligemale kuu aega ja siis külmasid minu jalad ära ja mind saadeti Riiga haigla. Riias haiglas olin 12. märtsini 1944. a., kus mind määrati Narva frondile, kuid mina Narva ei läinud, vaid sõitsin Tallinna.

Tallinna jõudes otsustasin mitte frondile minna, vaid sõita ära Rootsi. 30. märtsil 1944. a. ühes 14 inimesega tahtsime sõita Loksalt Rootsi, kuid merel võeti meid saksa vahilaevade poolt kinni ja toodi Tallinna tagasi, kus viidi meid SD poliitilisse politseisse.

Küsimus: Missugused ülesanded olid Teil 1941. a., kui Teie eesti julgestusgruppi teenistusse astusite?

Vastus: Julgestusgruppi astudes, saadeti meid Volossovosse, kus tehti meile rivi õppust 2 nädalat ja peale seda saadeti mind valveteenistusse diversantide ja partisaanide vastu.

Küsimus: Teie teenistusajal eesti julgestusgrupis valvepidamisel raudteel ja sõjamoona ladude juures tuli Teil lahinguid pidada partisaanidega?

Vastus: Minu teenistusajal eesti julgestusgrupis valvepidamisel raudteel ja sõjamoona ladude juures ei olnud meil lahinguid partisaanidega.

Küsimus: Millal ja kes peale Teie tahtsid veel sõita Rootsi?

Vastus: Mina tahtsin sõita Rootsi 30. märtsil 1944. a. Minuga ühes tahtsid sõita veel peale minu 13 inimest naisi, lapsi ja mehi. Kõiki inimesi ma ei tea, neid isikuid, kes tahtsid Rootsi sõita, kuid mäletan kedagi Kulli-nimelist, keda hüüti direktoriks.

Siis oli veel sõjaväelasi ja mobilisatsiooni alla kuuluvaid isikuid, kellede nimesid ma ei tea, kuid kui neid isikuid ma kohtaks, siis tunneks ma neid kindlasti ära.

Paadi omanik, kes meid pidi üle Soome lahe Rootsi viima, oli keegi Pisi-nimeline, kes sakslaste poolt sai maha lastud.

Ülekuulamise protokoll on minu sõnade järgi õieti kirjutatud ja minu poolt läbi loetud.
E. Valgre /allkiri/

Ülekuulamise viis läbi ENSV RJRK 2. osakonna 3. jaoskonna vanemoperatiivvolinik Truberg.»

Hilisemates ülekuulamisprotokollides täpsustati detaile, kuid põhiosas jäädi esimeste ütluste juurde.

Põgenes vanglast

Ilmnes, et sakslased määrasid Enn Valgrele 4,5 aastat vanglakaristust. Karistust kandis ta Tallinna Keskvanglas, kust vabanes 20.09.1944, kui Punaarmee pealetungi ajal puhkes vanglas korralagedus. Teda ja veel umbes 20 inimest lasi ebaseaduslikult ja salaja tagaukse kaudu välja üks eestlasest valvur.

Julgeoleku koostatud kartoteegikaardilt on nähtav, nagu eespool juba kirjas, et pärast kohtuotsust 29.05.1945 viidi Enn Valgre Patarei vanglast vanglasse nr. 2, ilmselt Lasnamäe tapivanglasse.

Sealt läks teekond NSVL NKVD Norilski laagrisse asukohaga Molotovski jaamas. Enn Valgre vabanes tööpäevade arvelt Norillagist 08.12.1952.

Tore turutööline

Juhus viis siinkirjutaja aga ootamatult neile Enn Valgre jälgedele, mis jäänud pärast tema vabastamist kinnipidamiskohast.

Ajakirjale Tuna kaastööd teinud Anne Lange isa oli Nõmme turul 1960. aastatel Enn Valgre tööandja.

Anne Langele meenus lapsepõlvest, et ETKVLi Nõmme osakonna kontorit, väikest puumaja Nõmme turul kutsuti omavahel Villa Hortensiaks. Seal oli sisseehitatud pliit, millega ruumi köeti. Pärast tööd käis aga pliidi soemüüri taga üsna vilgas Lutsu-tagahoovilik seltsielu. Seal oli ka nari, kus magada. Lapsepõlvest on Anne Langele meelde jäänud arvuti Felix isa töölaual, pitskardinatega töötuba ja pliidilt alatasa tõusnud hõrgud söögilõhnad.

Vestluses Anne Lange ema Leida Langega ilmnes, et Enn Valgre oli nende juureski sage külaline. Vähemasti kord kuus astus Enn Valgre nende juurest läbi, oli mõnus vestluskaaslane.

Leida Lange ei olnud samuti midagi kuulnud metsavend Enn Valgrest, küll aga teadis ta tema stalinismiaegsest vangistusest ning hilisemast tööst Nõmme turul, kus ta oli transporditööline.

Enn olnud tore mees, kes oli küll napsulembene, kuid hoolis väga oma emast Lindast. Leida Lange jutust selgus Enn Valgre abivalmidus. Kui oli aeg ehitada nende Nõmme kodule ümber piirdeaed, lõi Enn Valgre kõhklematult oma abistavad käed külge.

Leida Langele meenus ka see, et Enn Valgre käis aeg-ajalt Raplas oma tütrel külas. Enn Valgre oli nimelt jõudnud ka abieluranda, kuid kooselu purunes ja tütar jäi ema juurde ning käis Raplas koolis.

Ei varastanud

Sama vestluse käigus suunas Leida Lange mind täiendavate küsimustega Helmi Kanguri poole. Siinkohal jõuame küll kaude loo alguses mainitud metsavendluse juurde. Ilmnes, et Helmi Kangur oli Viljandimaa Uno Särevi, kuulsa Viljandimaa metsavendade salga liige oktoobrist 1944 kuni oktoobrini 1947.

Viimane oli ka Enn Valgre töökaaslane Nõmme turu päevil, töötas seal peakassapidajana.

Helmi Kangur lisas eespool kirjeldatud Enn Valgre iseloomuomadustele veel positiivseid jooni nagu ausus ja usaldusväärsus – tegeldes kassaga, polnud tal kunagi kartust, et midagi võiks Enn Valgre pärast kaduma minna.

Rahaküsimuses võis Enn Valgret usaldada. Ta võis inkassaatorile mõeldud kassarahad rahumeeli kotiga lauale jätta ja ruumist ära käia, kartmata, et Enn Valgre juuresolekul sellest ükski kopikas kaduma võiks minna.

Tunnistas end ise vangi

Paraku tuleb tunnistada, et Enn Valgre ausus tõi tema ellu kaasa pikad Siberi-aastad.

Riikliku julgeoleku puhul võivad sagedasti ka toimikute kaaned olla kõnekad, tähtsat informatsiooni sisaldavad. Enn Valgre NKGB uurimistoimiku kaanel on punase pliiatsiga lisatud üks tähelepanuväärne märge. Venekeelne lühend – б/св. Lahtiseletatult on tegemist venekeelse lühendiga – без свидетелей – ilma tunnistajateta.

Tõepoolest, kui hakata uurima Enn Valgre uurimistoimikust tunnistajaid, siis neid sealt ei leia. Sisuliselt pandi mees kinni iseenda tunnistuste põhjal.

Enn Valgre oli jäänud pärast Raimond Valgre surma ainsaks pere meeshingeks ning ta mitte ainult ei hoolitsenud ema eest, vaid toetas teda ka materiaalselt.

Ka see hoolivus, mida rõhutasid teda tundvad isikud, on üles leitav sellestsamast NKGB uurimistoimikust.

Enn Valgre arreteeriti Nõmmel Kaevu t. 8–2 18.11.1944.

Arreteerimise juures viibis ema Linda. Sellistel puhkudel kuulus täitmisele ka arreteeritu ankeet. Enn Valgre puhul on täidetud küll ema ja perest lahus elava isa lahter, kuid õdede-vendade lahter on jäänud tühjaks.

Tõsi, ülekuulamiste käigus lisandusid sinna ka õde Eevi ja punaarmeelasest venna Raimondi andmed. Paraku ei mõjunud punaarmeelasest venna olemasolu karistust kergendava ega pehmendava asjaoluna.

Nõukogude korra karistusmäär osutus karmimaks Saksa okupatsioonivõimude karistusest deserteerimise eest. Sakslaste poolt antud 4,5 aastat versus 10 aastat vabaduskaotust Nõukogude võimu määratuna.

Milline võiks olla selle üksikjuhtumi laiem kõlapind? Paradoksaalsel kombel käib ikka veel keskustelu teemadel, kas natsismi ja kommunismi kuritegusid tuleks hukka mõista võrdväärselt.

Paraku kulgevad need arutelud visalt, sest kaalukausil on Saksa ning Nõukogude okupatsioon ja sellele järgnenud anneksioon. Ühe puhul on tegemist sõja kaotajate, teise puhul võitjatega.

Pole vist kahtlust, kummale poole kipuvad kaaluvihid libisema, kui asutakse neid kuritegelikke süsteeme vaagima. Ent kõrvale tuleks jätta sõja skoor kui niisugune ning keskustelu keskmesse peaks jõudma inimesed, nende saatused kuritegelike süsteemide raames. Siis ühtlustuksid iseenesest ka kaalunäitajad ja kaaluvihid – ei kipuks kalduma ei ühes ega teises suunas.

Kerose saarel tegutsesid kujudelõhkujad?


www.elu24.ee 10.06.2011

Kerose saarelt leiti tuhanded kujujäänuseid

Foto: whatsonxiamen.com

Arheoloogid leidsid Kreeka saarelt Keroselt tuhandeid lõhutud kujusid, mis pärinevad pronksiajast.

Lähemal uurimisel paljastus, et need on lõhutud tahtlikult, kirjutab Daily Mail.

Uurijate sõnul oleks nad leidnud nagu iidse mõistatuse. Nad asusid leitud osadest kujusid kokku panema, kuid see ei õnnestunud. Kõik osad tundusid olevat väga erinevad.

Arvatakse, et tuhanded kujud lõhuti pronksiajastul umbes 4500 aastat tagasi mingi rituaali käigus.

Kujude jäänused olid maetud madalatesse aukudesse.

Arheoloogid arvasid esialgu, et kujud lõhuti aardeküttide poolt, kuid see teooria ei pidanud paika.

«Kujude analüüs näitas, et kujud olid lõhutud väga kaua eaga tagasi. Paigas ei olnud samas jälgegi aardeküttide tegevusest. Enne maha matmist olid need kujud meelega lõhutud,» selgitas Briti Cambridge´i ülikooli arheoloogide meeskond.

Uuringud paljastasid ka seda, et kujud olid Kerosele maetud 500 aasta pikkuse perioodi jooksul.

«Meie jaoks oli kõige kummalisem see, et kujude osad kokku ei sobinud. Sellest võib järeldada, et kujud lõhuti kuskil mujal ning vaid üks osa võidi tuua Kerosele,» selgitasid arheoloogid.

Arheoloogide arvates võidi neid kujusid kasutada mitme põlvkonna vältel.

«Kui kuju «eluiga» otsa lõppes ja ta vananes, võidi ta lõhkuda. Tegemist võis olla mingite usurituaalides kasutatud kujudega ning selle tõttu ei saadud neid lihtsalt minema visata,» nenditi.

Cambridge`i uurijad avastasid Kerose lähistel olevat saarelt inimasutuse jäljed. See asustus pärineb Egiptuse Giza püramiidide ja Briti Stonehenge`iga samast ajast.

Oletatakse, et seda asustust kasutasid «kujulõhkujad», kes külastasid Kerose tseremoniaalpaika.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Fabergé – kuulsus, mis sai alguse lihavõttemunast


www.elukiri.ee 03/2008

Hanna Miller

Kui peaks nimetama mõne maailmakuulsa juveliiri nime, on ilmselt üks, mis meenub, Fabergé. Hoopis vähem on ehk teada tõsiasi, et see legendaarne juveelimeister, kellest ei saanud mitte ainult Vene, vaid ka Rootsi ja Norra keiserlik ja kuninglik õuejuveliir, on isa poolt pärit meie kodusest Pärnust.

Prantsusmaalt Pärnusse ja Pärnust Peterburi

Gustav Fabergé (1814–1870), juveliir ja maailmakuulsaks saanud poja, juveliir Peter Carl Fabergé (1846–1920) isa, oli tõepoolest päritolult pärnakas, kuid paraku siiski mitte eesti- ega liivimaalane, vaid pesueht prantslane. Nimelt põgenes perekond hugenottide tagakiusamise ajal Prantsusmaalt ja jõudis välja toonase Vene keisririigi provintsilinna Pärnusse. Aasta oli siis 1800, kui kuulsa juveliiri vanaisa Peter Fabergé, kes väidetavalt on ka Pärnusse maetud, end siin sisse seadis.

1814. aastal sündis Pärnus Gustav Fabergé, keda kullassepa ja juveliirina ahvatles aga jõukaid tellijaid lubav uhke õunkonnalinn St. Peterburg. Nii asutaski ta 1842. aastal seal oma hõbeda- ja juveelitöökoja ning 1846 sündis abielust taanlanna Charlottega Peterburis poeg Peter Carl. 1860 suundus perekond Saksamaale, kust naasti pärast Peter Carli õpiaastaid Peterburi.

1872. aastal võttis Peter Carl isa töökoja juhtimise üle. Kümme aastat hiljem sai ta juba oma esimese suure tunnustuse – kuldmedali ülevenemaalisel näitusel Moskvas, kus ta venna Agathoniga kahasse tehtud tööd äratasid tähelepanu. Järgmine kuldmedal tuli 1885. aastal Saksamaal kuulsa sküütide kulla põhjal tehtud koopiate eest.

Kuigi Ermitaaž oli ostnud Fabergélt mõned tööd juba 1869, tähendas kuulsusrikka karjääri algust siiski pigem mansetinööbipaar, mille tellija ei olnud keegi muu kui keisrinna Maria Fjodorovna ise ning kingituse saaja… loomulikult tsaarist abikaasa. Niisugune edu tähendas mõistagi uute tellimuste tulva, sest kes neist „rikkaist ja ilusaist” õukonnalinnas Peterburis oleks võinud lubada endale luksust mitte pöörduda linna kuulsaima juveliiri poole, kui juba keiser ise tema tehtud nööpe kandis!

Kolm aastat hiljem nimetaski keiser Aleksander III Peter Carl Fabergé – ehk siis venepäraselt Karl Gustavovitši – keisrikoja varustajaks. Sellest hetkest peale võis Fabergé kasutada oma töökoja pitsatil nagu ka selle toodete märgistamisel Vene keisrikrooni sümboliseerivat kahepealist kotkast.

Keiserlik lihavõttemuna

1885. aastal sai keisrinna Maria Fjodorovna keiser Aleksander III-lt lihavõttekingituseks juveelikunsti tõelise meistriteose – lihavõttemuna, mille sees oli omakorda väike kana. Esimene „üllatusmuna” oli sündinud – vaid selle vahega, et šokolaadi asemel oli muna valmistatud emailist, kullast ja ehitud ehtsate vääriskividega. Kana silmadena särasid rubiinid ja kanakest ümbritses rubiinide ja teemantidega kaetud miniatuurne kroon.

Keisripaar oli sellest imemunast sedavõrd vaimustatud, et nüüdsest tellis keiser igal aastal Fabergélt keisrinnale kingituseks lihavõttemuna. Sama kommet jätkas ka Aleksander III poeg keiser Nikolai II, kinkides igal kevadel (aastail 1895–1916) kaks ainulaadset kunstiteost, Fabergé töökojas valmistatud lihavõttemuna: ühe oma abikaasale keisrinna Aleksandra Fjodorovnale ja teise oma emale Maria Fjodorovnale.

Väidetavalt valmistati Fabergé töökojas 50 keiserlikku lihavõttemuna, lisaks kümmekond teistele ülijõukatele tellijatele. Tänapäeval on need fantastilised meistriteosed peidetud miljardäride seifidesse, ilmudes aeg-ajalt päevavalgele – aina tõusvate miljonihindadega – maailma tuntuimatel kunstioksjonitel.

Seda uhkem võib olla selle üle, et vähemalt üht ehtsat Fabergé töökojas valminud muna võib – peale veel mõne kuulsa juveliiri teose – näha meie oma Kadrioru muuseumis.

Fabergé tööde hinnangulisest väärtusest annab ettekujutuse näiteks üks viimastest suurtest „munaostudest”, kui vene naftamagnaat Vekselberg ostis 2004. aastal Ameerika miljardärilt Forbes’ilt ära üheksa munajuveeli koos suurmeistri mitme muu tööga 100 miljoni dollari eest. Viimane ost tehti aga alles eelmisel aastal, kui Christie’se oksjonil leidis 12,5 miljoni euro eest uue omaniku 1902. aastal Rotschildide pankuriperekonnale loodud kellaga roosa muna, millest igal täistunnil ilmub tiibu ripsutades vääriskividega ehitud kukeke.

Kuigi iga muna on isemoodi ja seega tõeline unikaat, peetakse kalleimaks Nikolai II poolt abikaasale keisrinna Aleksandra Fjodorovnale kingitud „Kroonimismuna”, mis paljastas avamisel miniatuurse tõlla, millega Saksa printsess, tulevane Vene keisrinna, Moskvasse sisse sõitis.

Vähem hinnaline ei ole ka 1913. aastal tsaar Nikolai II poolt emale kingitud „Talvemuna”, mis koosneb kahest mäekristalli tükist ja toob kahe munapoole avanedes päevavalgele plaatinast lillekorvi täis vääriskividest meisterdatud valgeid anemooniõisi. Lisaks on mäekristallist muna kaunistatud tuhandete teemantidega, mis kujutavad lumehelbeid ja jääpurikaid. Selle meistriteose eest olevat keiser maksnud 25 000 kuldrubla ehk ühe keisrikoja ministri aastapalga…

Küllap ei jää hinnas oluliselt alla ka „Apelsinipuumuna”, „Madonna-liilia muna”, „Moskva-Kremli muna”, „Piibelehemuna” ja kõik teised keiserlikud lihavõttemunad, millest 10 asub Kremlis, 9 kuulub magnaat Vekselbergile, 2 Inglise kuningannale ja üks Monaco vürstiperekonnale. Ülejäänud ringlevad vähem nimekates erakogudes, valdavalt Ameerikas.

Mõistagi ei olnud lihavõttemunad Fabergé ainus toodang. Juveelitöökoda tootis ka kõik kingitused keiser Nikolai II kroonimispidustusteks, lisaks ehteid, miniatuure, hõbeserviise, lauanõusid, loomakesi ja kauneid nipsasjakesi, mida võiks küllap ka õukonnakitšiks nimetada, kui need poleks sedavõrd meisterlikult ega niivõrd hinnalistest materjalidest tehtud.

Suur meister ja miniatuurne vorm


Mõistagi ei saa sellised meistriteosed valmida vaid ühe inimese käe all. Peale loovuse on vaja ka ülimalt täiuslikku teostust. Nii võlgneb ka Fabergé oma tähelennu suuresti oma töökodade meistritele, eelkõige soomlasest juveliirile Erik Kollinile. Just Kollin olevat tulnud mõttele valmistada lihavõtete puhul tsaari tellitud kingituseks abikaasale lihavõttemuna. Ka Kollini õpilane venelane Mihhail Peršin tõi oma tööga Fabergéle kuulsust. Esmalt loodi täpsed visandid, tehti vahast mudelid ja alles seejärel asuti tööle hinnaliste materjalidega. Üks Fabergéle iseloomulik materjal on email, mille juures suudeti saavutada koguni 145 värvitooni ja -varjundit. Üliosav oldi ka miniatuursete mehhanismide valmistamises – mõelgem vaid neile kellavärkidele ja muudele „tehnikaimedele”, mis panid munade või kunstiesemete sees objekte liikuma! Näiteks mahutati Siberi raudtee avamisele pühendatud munasse, mis ise vaid 26 cm kõrge, 39,8 cm pikkune mitmest vagunist koosnev rong!

Kõikide Fabergé töökoja peensusteni välja töötatud, täiustatud ja rakendatud juveelikunsti tehniliste võtete kirjeldamine oleks siinkohal ilmselgelt võimatu. Olgu vaid öeldud, et ühe muna valmistamiseks võis kuluda kuni kaks aastat.

Arvestades, et peale 500 töölise firma peakorteris St. Peterburis tegutsesid ka filiaalid Odessas, Londonis ja Kiievis ning et aastail 1882–1917 valmistati töökodades kokku umbes 150 000 eset, võib Fabergé ettevõtmist tõeliseks juveelitööstuseks nimetada.

1897. aastal nimetasid Rootsi ja Norra kuningakoda Fabergé oma kuninglikuks õuejuveliiriks. Kolm aastat hiljem esindas Fabergé keiser Nikolai II käsul Vene juveelikunsti Pariisi maailmanäitusel. Vene keisrikoja kroonijuveelide miniatuursed koopiad tõid talle kuldmedali ja vastuvõtu Auleegionisse. Tähelennu tipuks oli meistri nimetamine Nikolai II poolt Vene keiserlikuks õuejuveliiriks aastal 1910.

Kuulsuste duell


St. Peterburi suurejooneline ja uhkeldav õukond ning Venemaa lõpututest loodusvaradest jõukust ammutanud ülirikas kaupmeeskond äratasid tähelepanu ka Lääne-Euroopas ja meelitasid sealseid meistreid Venemaa varakate tellimustest osa saama. Ükskõikseks ei jätnud Fabergé tähelend ka kuulsat Prantsuse juveliiri Louis Cartier’d. Ühe parima Fabergé asjatundja, dr Géza von Habsburgi väitel olevat Cartier omandanud aastail 1904–1917 400 Fabergé vääriskividest, hõbedast, kullast ja emailist teost, müües neid Pariisis edasi enda nime all. Peagi hakkas Cartier aga ise intensiivselt Peterburi meistri stiilis analoogseid töid looma. Sündisid väikeloomad, vääriskividest lilled ja emailesemed, kokku väidetavalt 2000 teost, mis olid kohati äravahetamiseni sarnased Fabergé loominguga. Teiselt poolt olevat ka Fabergé end oma loomingus, vähemalt selle hilisetapil, Pariisi nimekast juveliirist mõjutada lasknud. Rivaalitsemispüüdu näitasid üles ka teised kuulsad nimed nagu Boucheron, Lalique, Vever.

Ehtne või võlts?

Nii nagu suurmeistrite puhul ikka, ei ole ka Fabergé pääsenud kopeerimisest. Jättes siinkohal kõrvale kõige lihtlabasemad katsetused, võiks alustada parimate kopeeringute jada kas või eelnimetatud Cartier’st. Tõeliselt meisterlikud koopiad on Fabergé originaalidest peaaegu eraldamatud. Mõni koopia väärib tähelepanu juba ainuüksi ülimeisterliku teostuse tõttu, kuigi varastatud idee alusel… On ka neid tegijaid, kes tunnistavad ametlikult oma toodangu Fabergé stiilis loodud teosteks. Imiteerijaid jätkub rohkesti, nii avameelseid kui ka varjatuid, kuigi viimased ilmselt kuigi kaugele ei jõua – originaalid on selleks liiga tuntud ja ka piisavalt dokumenteeritud. Kuid niinimetatud Fauxbergé – ehk siis Võlts-Fabergé, tulenevalt prantsuskeelsest sõnast faux – vale, võlts – on kindlasti liikvel.

Nimetus Fauxbergé tekkis juba Vene revolutsiooni päevil, kui Fabergélt konfiskeeritud varast jõudsid toonase rahvakomissari Anastass Mikojanini meistri ehtsad tööriistad ja pitsat. Nagu ka arvukad muud ülihinnalised Vene kirikutest, paleedest, lossidest ja keisrikojast pärit varad, panid Stalin ja tema käsilased needki müüki. Mitte kunagi pole Venemaalt nii palju varandust välja rännanud kui toona, mil seda müüdi läände töörahvariigi ülesehitamise nimel. Nii müüs ka Mikojan Fabergé tööriistad ja pitsati edasi Prantsuse juveliiridele, kes, tehes heade meistrimeestena suurepäraseid koopiad, omandasid seeläbi võimaluse need ka ehtsa Fabergé firmamärgiga tembeldada. Neid, Hammerite käe alt tulnud Fauxbergé tooteid on originaalidest peaaegu võimatu eristada. Valdava osa võlts-Fabergé teoste müügitulust sai seejuures armeenlasest rahvakomissar Mikojan ise…

Häving ja taassünd

Esimene maailmasõda ja 1917. aasta muutsid nii kogu Euroopat kui ka Venemaad. Luksuseihalus asendus küsimusega ellujäämisest. Esialgu sai Fabergé keisrilt käsu valmistada padrunikesti ja käsigranaate, kuid peagi polnud enam keisrikoda ennastki. Fabergé muutis perefirma aktsiaseltsiks ning müüs lõpuks ka selle osakud. Meister ise põgenes mõnedel andmetel Soome, mõnedel andmetel Riia kaudu Saksamaale.

Peter Carl Fabergé suri aastal 1920 Šveitsis ning maeti 1929 ümber abikaasa Augusta kõrvale Prantsusmaale Cannes’i. Pärast Fabergé järeltulijate edutuid katseid firmat taaselustada pandi nimi müüki. Õigused omandanud Ameerika Ühendriikide hiigelkontsern kaasas Saksa auväärse perefirma ning aastast 1990 ongi juveelifirma Viktor Mayer ainus volitatud meistertöökoda, kel on õigus kasutada Fabergé nime ja märgistust nagu ka kunagist keiserlikku vappi. Lisaks kannab toodang nüüd ka tähekombinatsiooni VM – Viktor Mayer.

Mõistagi jätkatakse muu hulgas ka „Fabergé munade” tootmist, pühendades neid nagu toonagi ajakajalistele sündmustele. Nii näiteks kingiti üks selline muna, niinimetatud „Rahumuna”, Nobeli preemia saamise puhul Mihhail Gorbatšovile. Koos viimasega olevat Kremli Relvapalatis eksponeeritud ka FabergéVM seni kõige hinnalisemaks tööks peetud mäekristallist „Kuufaaside muna”, mille kallal töötati nagu vanasti poolteist aastat ja mis mängib igal keskpäeval muusikapala „Au claire de la lune”. FabergéVM tooteid valmistatakse peaaegu museaalsena mõjuvas töökojas ja mujal juveelitööstuses juba ammu unustatud käsitöövõtteid rakendades. Kuigi tootevalik on uskumatult lai, on endiselt enimnõutud kuulsad ja traditsioonilised „Fabergé munad”.

torstai 9. kesäkuuta 2011

Kuidas Eesti ajal bussiga Tõstamaale sõideti




www.parnupostimees.ee 09.06.2011

10. detsembril 1923 algas regulaarne autobussiühendus Pärnu ja Tõstamaa vahel. Esimese bussi ehitasid liinipidajad ise, kusjuures sõiduriista puuvelgesid pidi veega niisutama, et need lõhki ei kuivaks.

Pärnu-Tõstamaa bussiühendust võisid takistada vaid ilmastikuolud.

Pärnu-Tõstamaa-Saulepi liin oli üks etapp kohaliku bussiühenduse arengus.

Fotod: Olaf Esna erakogu

Olaf Esna, bibliofiil

Tegelikult pikenes autobussiliin aja jooksul järk-järgult Varblani, aga ega seepärast hakatud seda Kastna või Saulepi bussiks kutsuma, rahvasuus jäi see Tõstamaa bussiks.

Esimene märk sellest, et tõstamaalased said oma silmaga näha autobussi (autoomnibuss), on fikseeritud 1923. aastal. Nimelt väljus pühapäeval, 5. augustil kell 6 Pärnust uus autobuss ja sõitis üle Tõstamaa, Varbla, Paadremaa ja Hanila Virtsu. Sõita soovijad võisid end üles anda lugejatele juba tuttavate Kööseli ja Lauritsa töökojas, mis asus Rääma tänaval. Mõlemad mehed olid Tõstamaa kandi juurtega ja ilmselt tahtsid veidi kodukandi rahva ees poosetada.

1923. aasta lõpul algas Pärnu ja Tõstamaa vahel regulaarne autobussiühendus. 10. detsembril kell 15 väljus buss Pärnu majanduse ühisuse juurest Jannseni (Tallinna-Posti) ja Tallinna maantee (Jänesselja tee) nurgalt.

Tõstamaalt hakkas sõiduriist tagasi tulema järgmisel päeval kell 8. Suure tõenäosusega oli esimene bussijuht sellel liinil Johannes Pavelson ja buss oli perekond Pavelsoni ühine kätetöö.

Giza suure püramiidi hieroglüüfide mõistatus lahendati?


www.elu24.ee 09.06.2011

Vaarao Cheopsi püramiid Gizas

Foto: Scanpix

Möödunud kuul teatasid arheoloogid, et roboti abil uuriti Egiptuses Gizas asuva suure püramiidi salakäiku, mille seinalt avastati punase värviga kirjutatud hieroglüüfid.

Leitud käik oli suletud 4500 aastat, kirjutab foxnews.com.

Nüüd aga teatas Vana-Egiptuse matemaatikauurija Luca Miatello, et on nende hieroglüüfide mõistatuse lahendanud.

«Need hieroglüüfid tähistavad numbreid. Neid tuleb lugeda paremalt vasakule ning seal on kirjutatud 100, 20 ja 1. Püramiidi ehitajad lihtsalt kirjutasid enda jaoks, et see käik on 121 kivikuubikut pikk,» selgitas Miatello.

Nimetatud šaht, milles on punase ookriga kummalised hieroglüüfid, asub püramiidi keskosas. Hieroglüüfid on kirjutatud käigu põrandale.

Suure püramiidi saladusi uurivad USA arheoloogid projekti Djedi raames.

Juhtivarheoloogi Shaun White´i sõnul ei olnud selle käigu leidmine kerge.

«Kui need on tõesti numbrid, mis annavad edasi selle käigu pikkuse, siis oleme ühe saladuse lahendanud. Isegi see üks märge annab vihje, kuidas tollased arhitektid mõtlesid. Kuid samas kerkis küsimus, miks on vaja šahti täpseid mõõtmeid, kui seda võib-olla kasutati vaid hetkeliselt ning hiljem unustati?» küsis White.

Vana-Egiptuse püramiidide juures kasutatud matemaatika, geomeetria ja numbritega hästi kursis oleva Miatello sõnul kasutasid iidsed egiptlased ehitamisel enamjaolt numbreid 7,9 ja 11.

Vaarao Cheopsi püramiid on Kairos Giza platool asuvatest püramiididest suurim.

Sügavale püramiidi sisse viiva šahti jälile jõuti esmakordselt 1872. aastal, kuid selle uurimist võimaldas alles nüüdisaegne tehnika.
Toimetas Inna-Katrin Hein

keskiviikko 8. kesäkuuta 2011

Vihula vesiveskil löödi rattad käima



www.virumaateataja.ee 07.06.2011

Hobuvankriga veskimees viis avamisele tulnud kunagistesse aegadesse.

Fotod: Aarne Mäe

Aarne Mäe, peatoimetaja

Kristi Ehrlich, reporter

Vihula mõisa omanikud jõuavad oma investeeringutega üha uute objektideni, sel nädalavahetusel avati seal Põhja-Eesti ainus töötav vesiveski.


Paisu servas asuv kunagine vesiveski on üldse üks kolmest töötavast vesiveskist Eestis. Objekti tähtsust rõhutas samuti avamisele tulnud regionaalminister Siim Valmar Kiisleri kohalolek.

Vesiveskid rajati omal ajal Eesti mandrialale, kuna need ei sõltunud nii palju tuulest ning olid ka vastupidavamad. Mõisatele olid need vajalikud just seetõttu, et pakkusid lisasissetulekut. Vihula mõisas oli kolm veskit: üks tuuleveski talupoegade vilja jahvatamiseks, see vee jõul töötav viljaveski mõisa jaoks ning saeveski. Kui enamasti kasutati ühe kivipaariga veskit, siis 1800. aastaks oli Vihula veskis juba kaks kivipaari.

Vahepealsetel aastatel postkontorina kasutusel olnud vesiveskihoonesse mahuvad nii väike kohvik kui ka suveniiride kauplus, kust saab Eestis tehtud kaupu reisilt kaasa osta. “Et jääks hea mälestus Eestist ja heast eesti käsitööst,” lausus Vihula mõisa tegevjuht Tarmo Bachmann. Aga kaubeldakse ka Vihula mõisa spetsialiteetidega, milleks on näiteks seal valmistatud šokolaad. Vesiveski täidab muu hulgas ka muuseumi rolli ja pakub postkontori teenuseid.

Lisaks sai valmis lähedalasuv peo- ja saunakeskus umbes kolmekümnele inimesele. Enne asus seal sepikoda. Peo- ja saunakeskuses on kaks sauna ja suur peoruum koos siseõuega.

Läinud laupäeval pidulikult avatud veskihoone ning peo- ja saunakeskus moodustavad Vihula mõisa tegevjuhi Tarmo Bachmanni sõnul ühe osa Vihula mõisa juurde rajatavast puhkekülast, kus pakutakse teenuseid nii pikemaks ajaks puhkama tulnud külastajatele kui ka lühemat aega mõisakompleksis viibivatele inimestele.

Tarmo Bachmann märkis, et järgmise aasta kevadeks, kui Euroopa Liidu projekt, mille toel mõisakompleksi taastatakse, läbi saab, on uus elu antud ka kõigile neile hoonetele, mis veel korda tegemata.

Praegu renoveeritakse vana härjatalli, kuhu on plaanis rajada ökofarm, karjalauta soovitakse teha ülemisele korrusele lisatoad ja alumisel korrusel pakkuda aktiivset tegevust.

Aktiivset tegevust leiab mõisas juba nüüd, kui valminud on spordiväljak ning peatselt saab seal golfi mängida.

Tarmo Bachmanni sõnul on vaja rohkem ööbimiskohti, eesmärk on saada neid kokku 150, sest nõudlus on nii suur, et sageli tuleb saata huvilised naabermõisatesse.

Muu hulgas on ellu äratatud Vihula mõisas ka oma aed, kus rohelist võetakse restoraniroogade tarbeks ja ürte läheb vaja spaavannides.

Esimene kirjalik viide Vihula mõisa kohta pärineb 1501. aastast.

2008. aastal alustati kogu mõisakompleksi põhjalikku renoveerimist ning 2012. aastaks restaureeritakse mõis täielikult. Restaureerimise eesmärgiks on maksimaalselt säilitada mõisakompleksi ajaloolist ning looduslikku väärtust, andes hoonetele ja kogu mõisa-alale tänapäevase funktsionaalsuse.

Kuidas buss Pärnu ja Ikla vahet sõitis


www.parnupostimees.ee 27.05.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Pärnu–Häädemeeste–Ikla omnibuss.

Foto: Olaf Esna erakogu

Üks esimesi maakonnasiseseid bussiliine avati Pärnu ja Kabli vahel, hiljem pikenes see vähehaaval Iklani.

Pärnu ja Kabli vahel hakkas regulaarselt sõitma omnibuss 21. juunil 1923. aastal. See peatus ja võttis soovijaid peale Tahkurannas ja Häädemeestelgi.

Esimene väljasõit Pärnust oli kell 14 Vingi tänavalt maja number 6 juurest, kus ühtlasi jagati teateid bussiliikluse kohta. Tõenäoliselt eelnes regulaarsele liiklusele mõni proovisõit. Liinipidaja ennast ei tutvusta, ilmselt oli see A. Minnus.

Bussiliin kohtus käimiseks

Raamatu ”Kabli küla läbi aegade” (Kabli, 2005) järgi avati bussiliin selleks, et Kabli rahval oleks lihtsam käia Pärnus kohtus omavahelisi tülisid klaarimas, aga kindlasti kogus nii pikk liin (50,5 kilomeetrit) sõitjaid ka vahepealsetest küladest.

1925. aastal alustas liinipidaja Minnuse autobuss sõitmist mai algul ja liini oli pikendatud juba Treimanini. Buss väljus Pärnust igal tööpäeval kell 16 Vee tänavalt Sarapuu kaupluse eest (maja nr 2). Treimanist alustati tagasiteed Pärnusse kell 5.

1926. aastal algas bussiliiklus sellel liinil 3. mail ja kestis 15. oktoobrini. Lõpp-punkt oli Kabli ja edasi-tagasipilet maksis 400 marka, üks ots aga 250 marka. Vahepeatustest pealetulijad maksid kuus marka kilomeetri eest. Sõitjate arvu kasv oli lubanud pileti hinda veidi alandada.

1927. aastal oli bussi väljumiskoht Pärnus toodud üle postkontori ette Munga tänavale, kust mindi teele endiselt kell 16. Kablist algas linnasõit kell 5.30. Treimanni sõideti kaks korda nädalas: igal teisipäeval ja reedel, aga kui oli vähemalt kuus sõita soovijat, siis muudel päevadelgi.

Artur Klein liinipidajaks


Millal läks Pärnu–Kabli bussiliin Minnuselt üle Artur Kleinile, on selgusetu. Kleini autobuss sai kannatada tulekahjus 10. mail 1929, kui süttis Anna Grandile kuulunud Reinu talu rehi, millelt tuli levis kiiresti autokuurile, kus asus buss. Põles ära osa bussi katust ja kannatada sai sõiduriista sisemus. Õnneks jäid terveks mootor ja šassii. Tules hävisid bussi varuosad umbes 1000 krooni väärtuses.

1930. aastal soovitas Pärnu maavalitsus teedeministeeriumil anda Pärnu–Kabli liiniluba üle Ernst Passile, kuid ilmselt õnnestus Kleinil see liini ülevõtmiskatse pareerida. Korrapärane ühendus algas taas 15. aprillil vastavalt endisele sõiduplaanile.

5. detsembril põrkasid Rüütli ja Ringi (Brackmanni) tänava ristmikul kokku sõiduauto ning Pärnu–Kabli buss. Inimestega õnnetust ei juhtunud, ainult liiklusvahendid said väiksemaid vigastusi.

1930. aastal tõsteti kogu Pärnu–Ikla teel telefonipostid maanteest välja liiklusohutuse tagamiseks.

1931. aastal andis teedeministeerium Pärnu–Ikla autobussiliini taas Kleinile kuni 1934. aastani. Liinil lubati vedada nii inimesi kui kaupa. Postiveo eest sai liinipidaja eritasu 7,5 senti kilomeetri eest.

Tegevust alustati 2. mail väljasõiduga Pärnust kell 16.30. Iklast algas tagasisõit kell 4.45. See bussiliin oli tugev konkurent kitsarööpalisel raudteel kulgevale reisiliiklusele. Edasi-tagasipilet maksis bussis neli krooni, rongisõit olid vaid 50 senti odavam, seepärast eelistati bussi kui kiiremat võimalust.

Raudteevalitsus kavatses teha sõidu mugavamaks ja odavamaks. Plaanis oli panna liikuma mootorvagunid ja roobasomnibussid aurususlade asemel. Raudtee ajakohastamine maksis ligikaudu 1,2–1,8 miljonit krooni ja käis riigile esialgu üle jõu. Küll kaotas Pärnu–Ikla bussiliin vajaduse Häädemeeste postijaama järele, mis kulude kokkuhoiuks suleti.

Pärnu–Ikla liini must päev

Juba 1931. aastal üritas teedeministeerium koondada bussiliinid võimalusel ühe isiku kätte. 16. detsember 1931 oli must päev Pärnu–Ikla liinibussile. Kõigepealt sõitis see täistuisanud teel ukerdades kurvis kraavi. Uus kraavisõit järgnes Raeküla kohal. Kivi otsas purunes karteri põhi ja edasisõit osutus võimatuks. Sõitjad pääsesid ehmatusega, kuid pidid jalgsi linna kõndima.

Liinibuss lõpetas samast päevast postiveo, sest täistuisanud maantee ei võimaldanud enam korrapärast ühendust pidada. Tahkuranda hakati posti viima hobusega, Häädemeeste, Kabli, Treimani ja Ikla inimesed said oma posti kätte raudteejaamast.

1932. aastal lisas teedeministeerium liinilepingutesse punkti, mille alusel liinipidajail tuli maksta ”kümnist” Eesti Punasele Ristile: iga nelja sõitja pealt sendi, kui liini pikkus oli kuni viis kilomeetrit; iga kahe sõitja kohta sendi, kui liin oli kuni kümme kilomeetrit pikk; iga sõitja kohta sendi, kui liini pikkus ületas kümme kilomeetrit.

1. aprillist 1933 kahekordistati omnibussidelt võetavat riigimaksu.

Pass saab oma tahtmise

1933. aasta jaanuaris tahtis Klein halbade teeolude tõttu bussiliikluse lõpetada, kuid teedeministeeriumi arvates ei saanud teeolud ühenduse pidamist takistada ja sõita tulevat nii kaua, kui see on vähegi võimalik.

Ministeeriumi jäik suhtumine ja tõusvad maksud olid Kleinile ilmselt vastukarva ja ta lõpetas Pärnu maavalitsusega liinilepingu, kuigi see kehtis tal 1934. aastani.

Uus leping liini kohta sõlmiti Ernst Passiga, kes juba mitu aastat varem oli seda liini ihaldanud. Pärnu–Ikla buss alustas sõitmist 8. aprillil uue peremehe käe all, kuid endise sõidugraafiku alusel.

Sama aasta detsembris teatas Pass kriminaalpolitseile, et bussist varastati pakk, milles olid pruunid kingad, nöörsaapad ja muud kraami kokku 25 krooni väärtuses.

Jõululaupäeval väljus Ikla buss kell 14 ja kolmel järgmisel päeval jäi jõulupühade pärast käigust ära.

1934. aastal jätkus bussiühendus Iklaga teeoludest tingitud pausi järel 3. veebruarist, kuigi liinilepingu kohaselt pidanuks tagama ühenduse 1. maist 1. oktoobrini. Väljasõit Iklast oli kell 5.

Sama aasta suvel plaanis Pass ehitada 67kohalise hiigelomnibussi lõbusõitudeks kodu- ja välismaal. Suuremat bussi oleks vaja läinud juba Ikla liinil, sest 10. novembril 1934 kiiluti buss sõitjaid niivõrd täis, et paaril inimesel tuli sõita bussi katusel. Bussi üle normi inimeste võtmise eest koostas politsei Passile protokolli.

1935. aasta jaanuaris teatas teedeministeerium maavalitsusele, et alates 1. aprillist antakse maakonna autobussiliinid välja gruppide viisi kas ühele isikule või ettevõttele.

Nõuete täitmiseks ühinesid Pärnu–Tõstamaa–Lihula liini pidaja V. Pavelson, Pärnu–Vigala liini pidaja A. Kiidemann ja Pärnu–Ikla liini pidaja E. Pass ning soovisid, et need liinid jääksid neile. Grupiks ühinemine pidi olema lõpetatud 10. veebruariks.

Salakaubavedu ja muud juhtumused


1935. aasta suvel kontrollisid piirivalvurid Häädemeestel Ikla liini bussi ja tabasid partii nahku, mis salakaubana oli toodud üle piiri ja taheti Pärnusse toimetada. Piirivalvurite saagiks langes 52 vasika-, üheksa lambanahka ja üks hobusenahk. Nahad kuulusid Iklas elanud Juhan Pajule, kes tunnistas need omaks alles kordonis, kuigi oli ise bussis. Bussijuhtki ei andnud nahkade omanikku üles, kuigi ta teda teadis.

Täisühing Pavelson-Pass ja Kiidemann muretses alusraamid ja laskis neile ehitada kered. Uued bussid olid moodsad ja 36–38 sõidusuunas asetseva istmega.

1935. aastal rakendus Pärnu–Ikla liinil uus pühade-eelne sõidugraafik, mille kohaselt buss väljus esimest korda puuturult kell 13 ja sõitis ainult Häädemeesteni, teine väljumine puuturult kell 16 viis soovijad Iklani. Selline graafik hakkas edaspidi kehtima kõigi pühade eel.

25. veebruaril 1936 tülitas Häädemeeste Suurkülas elanud Kristjan Andresson sõidu ajal bussijuhti, lärmitses ja häiris kaassõitjaid. Prefekt määras talle 45 krooni trahvi või maksujõuetusel 30 päeva istumist.

Sama aasta aprillis karistati Ikla bussis rahu rikkunud Tahkuranna vallas Ruusa talus elanud Jaan Andresmaad 20kroonise rahatrahvi ehk kümnepäevase arestiga.

1937. aastal pikendati Pärnu–Ikla liiniluba TÜ Pavelson-Pass ja Kiidemannile kuni 1942. aastani.

1937. aasta augustis avaldas Pärnu–Ikla bussi juht Karl Ruus politseile, et Häädemeeste alevis elanud Leandes Bernstein oli jalgrattaga sõites hoidnud käega kinni bussist ja võinuks sellega põhjustada liiklusõnnetuse. Asja klaaris politseinik.

16. augustil põrkasid Pärnu–Ikla tee 14. kilomeetril kokku autobuss ja hobune. Hobune hakkas sõiduriista kartma ja keeras sellele ette. Hobusel murdus jalaluu ja ta hukati kohapeal. Bussi kannatused olid kergemad.

1938. aasta jaanuaris sõitis Pärnu–Ikla autobuss Treimanini, sest edasi polnud maantee läbitav. Samal aastal tõstatati probleem, et Pärnu ja Ikla vahet oleks vaja panna sõitma veel teine buss, mis väljuks Pärnust hommikul ja õhtul Iklast, et linnainimenegi saaks maal asju ajada ega peaks kaks ööd võõras voodis magama.

21. jaanuaril 1939 leiti Pärnu–Ikla bussist mitmesugust Lätist toodud salakaupa, mida keegi omaks ei tunnistanud. Kogu kaup konfiskeeriti.

Peagi otsiti läbi Iklas elanud bussijuhi Karl Ruusi korter, kust samuti leiti Lätist toodud salajast kraami: 26 taskurätti, kümme õlleklaasi, kuus viinapitsi, viis veinipokaali, kaks kaelasalli, kaks villast pearätti, seitse kunstsiidist ja kaheksa ripssiidist pearätti.

1939. aasta märtsis registreeriti siseministeeriumis AS Side, mille asutajaliikmeteks olid senise täisühingu Pavelson, Pass ja Kiidemann omanikud. Täisühingu varandus ja loomulikult bussiliinidki läksid üle aktsiaseltsile.

1. detsembril 1939 sattus Pärnu–Ikla bussile Raeküla koolimaja juures ette hobuvanker. Sellest möödasõidul tuli bussile vastu keegi jalgrattur, kelle elu päästmiseks keeras bussijuht Kodasma sõiduriista kraavi. Suur õnnetus jäi tulemata, buss sai veidi kannatada ja sõitjad pääsesid ehmatusega.

Sindis leiti põnevad ajaloolised dokumendid


www.parnupostimees.ee 07.06.2011

Sindi linnavalitsuse arhiivi korrastamisel tulid päevavalgele teise maailmasõja eelsed huvitavad dokumendid.

Foto: Sindi linnavalitsus

Sindi linnavalitsuse arhiivi korrastamisel leiti Teise ilmasõja eelsest ajast pärinevad huvipakkuvad ajaloolised dokumendid.

Dokumentide hulgas on alevi- ja linnaametnike teenistuskaustad ehk teenistuskirjad, Sindi alevi vaestelastekohtu kaust, Sindi linna üldise kirjavahetuse kirjakogu, aga ka Sindi linnavalitsuse kava kodanliku õhukaitse korral, neile dokumentidele on alla kirjutanud Sindi esimene linnapea Nikolai Lett.

Eesti üks vanemaid linnavolikogu esimehi Aleksander Kask ütles kaustu lehitsedes, et neis dokumentides mainitud linnavalitsuse ametnikud ja volikogu liikmed on kõik tuttavad nimed ning osaga neist on ta isiklikult kokku puutunud.

Sindi linnavalitsuse teabespetsialisti Viktor Kaarneeme sõnade kohaselt leiti ajaloolised dokumendid rae arhiivi korrastamisel, kui umbes 15ruutmeetrine riiuleid täis tuba kaustadest tühjaks tõsteti, et need üle vaadata ja arhiivi tagasi panna.

Seda, millal Sindi linnavalitsuse arhiiv viimati revideeriti, ei osanud Kaarneem öelda. „Arhiivi hoitakse korras kogu aeg, põhjalik korrastamine võetakse ette harva,“ lausus ta.

Sindi linnavalitsus annab dokumendid lähipäevil üle Sindi muuseumile.

Toimetas Eno-Gerrit Link, veebitoimetaja

tiistai 7. kesäkuuta 2011

Vanalinna aarded nüüd otsekui peopesal

www.pealinn.ee 05.06.2011

Oliver Õunmaa

360-kraadised fotod viivad iga internetikülastaja nüüd arvutiekraanilt otse vanalinna põnevamatesse või salajasematesse kohtadesse.

Tallinna vanalinnaga saab nüüd põhjalikult tutvuda ka interneti vahendusel. Nimelt asub tänasest internetileheküljel 360.tallinn.ee galerii sajast vanalinna panoraamfotost, mida silmitsedes on võimalik end suisa ühe koha peal ringi keerata. See tähendab, et fotol kujutatud vaateid saab nautida 360 kraadi ulatuses.

«Vanalinna panoraamfotode rakendus on suurepärane võimalus linna omapära tutvustamiseks ning kvaliteetseks nautimiseks,» ütles linnaplaneerimise ameti geomaatika teenistuse direktor Kristel Lelov-Brossard. «Saadud fotod on kui isutekitajad, mis meelitavad vanalinna jalutama. Loodan, et need pakuvad põnevust nii turistile kui ka põlistele tallinlastele.»

Kaunid vaated

Fotod on tehtud kogu 121 ha suuruse vanalinna pilkupüüdvamatest paikadest ja neilt saab muu hulgas vaadata, milline on vaade Pika Hermanni tornist, öine Toompark või linn Aia tänava katustelt vaadates. Unustatud pole ka ilusaid sisevaateid, nii saab kiigata näiteks Raekotta, Peeter Pauli ja Rootsi Mihkli kirikusse või Nevski katedraali.

«Panoraamfotod annavad suurepärase võimaluse Tallinna vanalinna ilust ja võlust aimu saada, luues lausa reaalse kohaloleku ilusiooni,» ütles abilinnapea Taavi Aas. «Eriti põnevad on vaated sellistest paikadest, kuhu igaüks ei pääse, näiteks paljudest kiriku- ja linnamüüri tornidest.»

Mugav kasutada

«Kui rakendus on juba mõnda aega töös olnud, siis saame näha, kas on vaja näiteks lisada veel mõningaid sisevaateid või on mõni põnev koht õues kahe silma vahele jäänud,» mainis Lelov-Brossard.

Rakenduse avaleheküljel on kogu loetelu seal leiduvatest panoraamfotodest, millele klõpsates saab valitud vaadet nautida. Avatud pildil on võimalik liikuda vastavat tööriista
kasutades ning põnevamaid objekte ka lähemale zoomida. Mingit vaadet nautides saab fotol klõpsata ka sealt paistvate vaatamisväärsuste peal, et kohe nendestki panoraamvaadet silmitsema asuda.

Lehekülge avades läheb lahti ka navigeerimisõpetus. Valikuks pakutavat pildirida ja ikoone on võimalik vaates ära peita või välja lülitada, et need ei segaks vaate nautimist. On selliseid fotosid, kus saab vaadata ümberringi, ja ka selliseid, kus saab lisaks vaadata üles ja alla.

Fotod tegi Eesti firma EDS Systems. Fotorakendus on eesti-, inglise- ja venekeelne ja see valmis Euroopa Liidu raha toel.

EDS Systemsi müügijuhi Tiit Roosilehe sõnul oli saja vanalinna paiga igast küljest pildi peale saamine suur töö. «360-kraadiste fotode tegemise jaoks on vaja erivarustust. Õnneks on meil parim oma ala fotograaf Andrei Bodrov. Tema tööde kvaliteedist annab aimu kas või see, et näiteks kirikute sisevaadetes võib teravalt silmitseda iga detaili, olgu see ikoon või peen nikerdus.»

Peagi valmib vanalinna virtuaalmudel

Peagi valmib vanalinnast kolmemõõtmeline virtuaalmaailm. Praegu valmis saanud panoraamfotode rakendus on vaid üks paljudest võimalustest, mida saab seal kasutada. Kui kogu projekt valmib, võib intenetis virutaalselt vanalinnas ringi jalutada, külastada hoove, mis praegu veel varjatuks jäävad, ning hankida mälestiste või paikade kohta infot kas teksti, hääle, (ajaloo)fotode või videode abil.

sunnuntai 5. kesäkuuta 2011

Ajaloodoktorant otsib inimluudest meie esivanemate kohta uut infot


Novaator 03.06.2011

Foto: Martin Malve

Tartu Ülikooli peahoone ja vana keemiahoone vahelt Püha Maarja kalmistult välja kaevatud 743 matust ootavad nii paremaid hoiutingimusi kui ka aega, mil ajaloodoktorant Martin Malve hakkaks neid oma lõputöö tarbeks uurima.

Möödunud suvel Maarja kalmistul keskajast ning peamiselt varauusajast pärit inimeste luustike väljakaevamiste üks juht, esimese aasta doktorant Martin Malve on nende matuste käekäigu võtnud oma südameasjaks.

Nende ja veel varasemate väljakaevamiste käigus Tartu ülikooli inimluude hoidlasse jõudnud skelettide põhjal loodab Malve aastate pärast kaitsta doktoritöö, mis oleks esimene omataoline Tartu ülikoolis, sest käsitleks osteoloogiat – teadust inimluudest, mida Tartu ülikoolis otseselt ei õpetatagi.

Juba Malve magistritöö oli uudse lähenemisega, ühendades arheoloogia, osteoloogia ja paleopatoloogia. Kui Malve käest küsida, kelleks ta end erialalt peab, ei oskagi ta valida arheoloogi, osteoloogi, paleopatoloogi ametinimetuse vahel, sest tegeleb nende kõigiga.

Huvi osteoloogia, täpsemalt paleopatoloogia ehk õpetuse vastu mineviku inimpopulatsioonides põetud haigustest tekkis Malvel 2007. aastal, mil Tartus tegi kiirkursuse Vilniuse ülikooli antropoloogiaprofessor Rimantas Jankauskas, kes on inimluid uurinud üle 20 aasta. Muu hulgas aitas ta eestlasi oma erialaste teadmistega, kui osales Konstantin Pätsi maiste jäänuste kindlaks tegemisel.

Poole aasta jooksul 2000 skeletti

Osteoloogia-pisikust nakatunult asus Malve end ise täiendama. «Esimene asi on kõvasti bioloogiat ja anatoomiat õppida, just anatoomia peab olema hästi selge,» räägib ta ja lisab, et olles tudeerinud viis aastat vaid arheoloogiat, oli bioloogia õppimine esialgu päris keeruline. Ka meditsiiniteadmisi on aga paleopatoloogil või osteoloogil lisaks arheoloogilistele kindlasti vaja.

Magistrantuuris täiendas noormees end Leedus professor Jankauskase juures. Poole aasta jooksul puhastas ja määras ta koos Jankauskasega üle 2000 skeleti. «Juba puhastamise käigus õpib tohutult palju, hakkad nägema luu detaile.» Professor Jankauskas õpetas Malvele, kuidas tunda ära, kas tegu on vasaku või parema kehapoolega, määrata sugu, vanust, pikkust, haigusi ja eluviise.

Kui leedukad on inimluid uurinud vähemalt pool sajandit ning skandinaavlased veel märgatavalt kauemgi, siis Eestis on paleopatoloogilisi uurimusi tehtud väga vähe. Ka kirjalikud allikad ei anna sadu aastaid tagasi elanud inimeste tervisest head ülevaadet.

Malve hinnangul peitub inimluude uurimises seetõttu tohutu infopotentsiaal, sest peale haiguste saab aimu ka muistsete inimeste eluviisidest. Näiteks liigeste kulumise põhjal saab peale vanuse teada, kui rasket tööd nad tegid. Paleopatoloogia uurib küll haigusi ja traumasid, mis on jätnud skeletile jälje, ent selliseid haigusi pole paleopatoloogi õnnetuseks kuigi palju. Enamasti on nendeks süüfilis, tuberkuloos, leepra ja reumaatiline artriit.

Kuna paleopatoloogiaga ei ole Eestis intensiivselt tegeletud, on Malve sõnul hoidlates hulgaliselt veel läbitöötamata materjali ja seega ka peidus informatsiooni.

Oma doktoritöö jaoks kavatseb Malve peale Maarja kalmistu matuste kasutada ka 2008. aastal Tartu toomkiriku ja Püha Jakobi kalmistult eelmisel aastal välja kaevatud skelette. «Mind huvitavad just keskaegsed kalmistud Tartus,» ütleb ta ja täpsustab, et keskajal ning linnastumisega kaasnes rohkem luudele jälgi jätvaid haiguspuhanguid. Doktoritöös kasutab Malve ligikaudu 2000 luustikku, ent näiteks enamikku 1980. aastate alguses Jaani kiriku juurest üles kaevatud matuseid ta ilmselt kasutada ei saa.

«Sest varasemal ajal on skelette halvasti dokumenteeritud,» põhjendab ta. Luid uurib Malve peamiselt vaatlusega, aga kasutab ka röntgenit luude sisestruktuuri analüüsimiseks. Meetodeid oleks veelgi – näiteks saaks isotoopanalüüsiga rohkem infot toitumise kohta, aga selliseid võimalusi Tartu ülikoolis praegu ei ole.

Kõige korralikum kaevamine

Kõige põnevamaks leiuks peab noormees kogu möödunudsuvist Püha Maarja kalmistu väljakaevamistöid. Päästekaevamised toimusid üle poole aasta, kus Malve viibis pidevalt juures ning juhendas, kuidas õigesti kaevata ning milliseid andmeid tuleb kohapeal määrata. Näiteks kultuurikihi ja hauapanuste järgi saab määrata matuse ajajärku. «Ma julgeks väita, et nii korralikult, kui eelmisel suvel Maarja kalmistul, pole meil seni veel linnakalmistuid kaevatud.» Nõnda õnnestus hoolikal väljakaevamisel leida nurisünnitus – lapse järgi, kes ei olnud veel täismõõtmetesse arenenud.

Tavaliselt ei ole arheoloogid inimese anatoomiat õppinud, mistõttu võib väljakaevamistel juhtuda selliseid asju nagu Malve paari aasta tagusest kaevamiste aruandest ühe väljakaevatud matuse fotol nägi, kus imiku skeletile oli juurde pandud täiskasvanud inimese luu. Ju arvas arheoloog, et see võiks kuuluda imiku skeleti juurde.

Nii peab noor osteoloog, paleopatoloog ja arheoloog ka enda kohuseks käia väljakaevamiste juures abiks nii oma arheoloogiliste kui ka meditsiiniliste teadmistega. Iseõppijana on Malve peamiselt raamatute ja enda kaevamiskogemuste põhjal paika pannud, milline peaks olema luustike väljakaevamise protseduur ka osteoloogilisest vaatevinklist.

Kuna Malvel Tartus doktoritöö inimluude osas hetkel juhendajat pole, siis saab ta nõu ja abi professor Jankauskaselt. «Ilmselt pean pöörduma kellegi poole Rootsis või Taanis, et mul on 2000 skeletti ja pärima, kes tahaks mind juhendada.»

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.

Vana-Rooma laeval oli akvaarium?


www.elu24.ee 03.06.2011

Vana-Rooma laeval oli akvaarium?

Foto: sott.net

Arheoloogid leidsid ligi 2000 aasta vanuse Vana-Rooma laeva jäänused, millel võis kunagi olla akvaarium, milles olid elusad kalad.

Laevajäänused leiti Itaaliast Grado rannast kümne kilomeetri kauguselt, kirjutab Live Science.

Uurijate sõnul pärineb 16,5 meetri pikkune laev teisest sajandi keskelt pKr. Tegemist oli kaubalaevaga, millel oli umbes 600 amforat, mis sisaldasid sardiine, soolatud makrelle ja teisi kalatooteid.

Kuid laevalt leiti veel midagi kummalist. Selle kiiliu juures oli pliist toru, mille pikkus oli 1,3 meetrit ning läbimõõt seitse sentimeetrit. Uurijatel tekkis küsimus, milleks see toru vajalik oli.

Uurijad oletavad, et toru oli ühendatud pumbaga, mille abil merevett pardal olnud kalatanki ehk vivarium´isse pumbati.

«Oletada võib, et laeva pardal oli midagi akvaariumi sarnast, kus hoiti elavaid kalu. Et kalad ellu jääksid, vaiasid nad pidevalt hapnikurikast merevett. Seda pumbati toru abil. Vesi vaheldus selles akvaariumis pidevalt,» arvasid uurijad.

Enne külmutamise leiutamist saadi kalu säilitada vaid kuivatades või soolates.

«Meie leid lubab oletada, et kalu säilitati ka sellistes akvaariumides ning neid oli võimalik transportida kaugele,» sõnas Veneetsia Ca´Foscai ülikooli arheoloog Carlo Beltrame.

Mitmetes iidsetes tekstides on viiteid, et roomlased transportisid laevadega elusaid kalu.

Näiteks Rooma ajaloolase Plinius Vanema tekstis seisab, et Mustast merest pärit kalad jõudsid elusana Napolisse.

Vivarium asus laeva masti juures. Selle suurus oli 3,5 meetrit korda kaks meetrit korda üks meeter. Selle mahtuvus oli umbes seitse kuupmeetrit.

Arheoloogide arvates võis sellesse akvaariumi mahtuda 200 kilogrammi eluskalu.

Uurijad lisasid, et leiukohast Gradost vaid paari laevsõidutunni kaugusel Istria rannikult on leitud palju vivarium`eid, kus elusaid mereloomi hoiti. Laevadelt võidi need sinna viia ja sealt edasi turgudele.

Arheoloogide sõnul on iidsete akvaariumide kohta vähe arheoloogilist tõendusmaterjali. Järgmisena on neil plaanis ehitada laeval olnud akvaariumi koopia ning uurida, kuidas see töötab.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Ürginimeste pereelu: emased rändasid ringi, isased jäid koju

www.naine24.ee 03.06.2011

Inimese muistsete eellaste hambad viitavad sellele, et emased isendid rändasid ringi ja liitusid täisealistena uute karjadega, samas kui isased püsisid kodu läheduses.


Kahest Lõuna-Aafrika koopast leitud 1,8-2,2 miljoni aasta vanuste australopiteegide ehk lõunaahvide hammaste kivististe keemiline analüüs näitas, et emaste hammastes esineb rohkem võõrastest piirkondadest pärinevaid mineraale kui isastel, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.

Ajakirjas Nature avaldatud uuringu kaasautori ja Oxfordi ülikooli arheoloogi Julia Lee-Thorpi sõnul näitab see, et emased isendid kasvasid üles kusagil mujal, kuid surid neis koobastes.

Muistsete inimeste peremudeli üle on spekuleeritud peamiselt naiste ja meeste kivististe suuruse erinevusele ning primaatide käitumise seaduspärasustele tuginedes.

Näiteks emased šimpansid hülgavad tavaliselt täisikka jõudes oma karja, samas ühe eaka isase poolt domineeritavatest gorillade karjadest kalduvad lahkuma nii emased kui isased.

Uuringu juhtivautor Sandi Copeland Colorado ülikoolist märkis, et kaasaegseid inimesi on raske meie varajaste eellastega võrrelda, sest meid mõjutavad suhteliselt hilised kultuurilised nähtused, näiteks abielu ja kinnisvara.

Hammaste analüüs

Kahe strontsiumi isotoobi taseme suhe luudes ja hammastes annab informatsiooni kohaliku keskkonna kohta, kus nende omanik üles kasvas.

Lee-Thorpi rühm mõõtis nende isotoopide suhet Lõuna-Aafrika Vabariigis asuvatest koobastest leitud üheteistkümne Paranthropus robustuse ja kaheksa Australopithecus africanuse hammastes.

Analüüsid näitasid, et mõlema liigi suurematest hammastest, mis nähtavasti kuulusid isastele, on kohalikku päritolu 90 protsenti ja väiksematest emastele kuulunud hammastest olid kohaliku keemilise mustriga alla poole.

Lee-Thorpi sõnul selgitab seda kõige paremini see, et täisikka jõudnud emased lahkusid oma sugukonna juurest. Teise võimalusena võisid ka isased lahkuda, kuid jääda koobastest kirdesse ja edelasse ulatuva dolomiidist kivivööndi aladele, kus leidub samasugust strontsiumi kui koobastes.

Gorillad ajaloo hämaruses

Florence'i ülikooli paleoantropoloogi Jacopo Moggi-Cecchi arvates ei ole leitud näidised järelduste tegemiseks piisavad. Tema juhitud teadlasterühm teatas 2007. aastal oma uurimistulemustes, et isaste P. robustuste areng kestab emastest kauem ning neil esinevad gorilladega sarnased seaduspärasused, mille järgi suured isased võitlevad sisuliselt ainuõiguse eest emastele.

Kenti riigiülikooli anatoom Owen Lovejoy väidab siiski, et gorillade sarnane kogukond, kus nii isased kui emased uute karjadega ühinevad, ei oleks varajaste inimeste puhul toiminud, sest isastel on uue karjaga liitudes kalduvus agressiivsusele, mis seab ohtu laste ja noorukite elud.

Seepärast on palju tõenäolisem, et varajaste inimeste eellaste kogukondades lahkusid kodust emased.

Toimetas Marina Lohk, vanemtoimetaja

torstai 2. kesäkuuta 2011

Nasva tekkimise lugu.

Nasva küla sünd

Saaremaa kerkis merest jääaja lőppedes. Kliima järk-järgulise soojenemisega sulasid jääliustikud, tekkis mullastik ning taime- ja loomariik. Tuli ka esimene inimene, julge ja tugev.

Saaremaa kerkib

Maapinna edasise kerkimisega (paari millimeetri vőrra aastas) suurenes saar ja laienes asustus. Meie ajaarvamise esimese aastatuhande lőpuks oli Saaremaa üks Muinas-Eesti arenenumaid maakondi.

Suur Katel oli siis praegusest poole suurem, selle lained uhtusid Abruka, Roomaa ja Kure saart ning Linnu, Mullutu ja Suurlahe kaldaid. Pikapeale aga kerkis katlapőhi pinnale ning jättis senised lahed üha enam katlaääre taha. Üle ääre voolav vesi sünnitas Saaremaa veerikkaima jőe, kaevandid (paralleeljőekesed) ja nasvad (nendevahelised liivaseljandikud, leetseljakud). Nasva jőgi kujunes Kaarma ja Sőrve muinaskihelkonna piiriks.


Viikingitel oma linna polnud, aga Kure saarel pidi neil sadamakoht olema, kuna vőőramaised vallutajad rajasid sinna kantsi, millest sai ajapikku Saaremaa pealinn. Risti ja mőőgaga maa vallutanud saksa kolonistid lőid Vana-Liivimaal oma riigi, pärast selle lagunemist aga oskasid ka Taani , Rootsi ja Vene valitsuse all olles oma privileegid säilitada ning orjastasid maarahvast ühtekokku seitsesada aastat. Baltisakslaste rahvavaenulikkuse kőrval on aga tahke, millele vőib ajalooliselt positiivse hinnangu anda. Seda ka Nasva küla sündi uurides.


Campenhausen

Kui Katariina II aastal 1764 Balti kubermange külastas, pidi ta tődema, et Peeter I poolt vallutatud rikastes maades oli elu allamäge läinud. Kehv tundus asi olevat ka Peterburi otsealluvuses seisval Saaremaal. Liivimaa kindralkuberneri George von Browne'i ettepanekul allutati Saaremaa jälle Riiale ja moodustati eriline revisjonikomisjon, mis tegutses Saaremaal vahelduva eduga üle 60 aasta.



Esimesed paarkümmend aastat tulemusi ei andnud. Asehalduskorra sisseseadmisega 1782.a. ja mőisate päriseksandmisega aastal 1783 muutus kohalik aadel keskvőimule lojaalsemaks ja Saaremaalgi saadi surnud punktist üle. Kuskilt siit algab ka Nasva küla ajalugu.

Liivimaa asekuberneri Balthasar von Campenhauseni (resideerus Kuressaares 1783-1797) juhtimisel hakati siin maid ümber jagama, maakuivendustöid korraldama, metsa istutama, uut Sőrve postmaanteed ehitama jne.

Tee őgvendamine Suure Katla uuele kaldale oli tősine tulevikuprojekt. Suure Katla endiste lahtede (Linnu, Suure, Mullutu, Paadla, Kaalupi) veed ühendati kanalitega (Kurgu kanal, Kalaaugu jőgi, Vägara oja). Ühendatud lahtede vesi jőudis Mullutu lahest merre (ja vastupidi, sőltuvalt vete tasemest) Nasva jőe kaudu, kaevandite osatähtsus vähenes. Samal ajal ehitati jőele parvsild ja kaevanditele truubid ning veeti noolsirged teelőigud üle nasvade.

Töid finantseris Vene keisririik Liivimaa kubermangu kaudu. Juba aastal 1769 loodi vastav krediidiasutus - Melioratsiooni Magasin. 1782. aastast korraldama hakatud hingerevisjonide alusel kehtestati uus riigimaks (nn. pearaha), mis laiendas rahalisi vőimalusi. Aastal 1787 tuligi G. von Browne'i korraldus jaotada teekohustus hingede arvu järgi. (Ta oli muuhulgas suur silla-ja tee-ehitaja, näiteks Tartu Kivisild valmis 1784.aastal just Browne'i initsiatiivil).

Browne'i-Campenhauseni idee uhkest postmaanteest piki Suure Katla serva jäi kahjuks lőpuni ellu viimata. Mőni verst enne Kuressaare linnust keerati tee Kellamäe peale, et siis üle Suuresilla linna teisest äärest (nn. Schlupi ragatkist) sisse tulla. Pőhjuseks vőis olla Pőduste jőgi oma laiade luhtadega, aga ka riikliku finantseerimise lőppemine pärast Katariina II surma (asehalduskord likvideeriti Paul I poolt, Campenhausen edutati 1797,aastal Liivimaa kuberneriks ning seejärel senaatoriks Peterburis).

Pőhjuseks vőisid olla ka mőisnike varjatud huvid. Näiteks maanőunik Matthias von Buxhoeveden ostis Kellamäe mőisa 1787.aastal 10 tuhande rubla eest, pärandas selle 1816.aastal pojale hinnaga 40 tuhat rubla, poeg Balthasar aga oskas 1831.aastal pantida mőisa juba 70 tuhandega. Vaevalt olnuks nii suur hinnatőus vőimalik ilma riiklike investeeringuteta (post-maanteeta lahtedevahelisel Kellamäe mőisa maal ehk vana kohanimega Väike-Parilas).

Aastail 1798 őnnestus maanőunikul oma venna, Peterburi sőjakuberneri (Kindral Friedrich Wilhelm krahv Buxhoeveden läks ajalukku kui 1808.aastal Soome vallutanud Vene väe ülemjuhataja.) abiga saada tsaarilt luba tööde lőpetamiseks Saaremaal. Luba anti tingimusega, et tööde juhtimist jätkab senaator Campenhausen. Kahjuks suri Balthasar von Campenhausen ootamatult aastal 1800. See juhtus Muhu saarel Matthias von Buxhoevedenile kuulunud Pädaste mőisas.

Pärast Campenhauseni surma allutati Melioratsiooni Magasin Saaremaa Rüütelkonnale ja liideti vastloodud Saaremaa Talurahvapangaga. Maaparandustöid see pank ei finantseerinud.

Kellamäe mőisa ostmine, loa taotlemine tsaarilt maadereguleerimise lőpetamiseks, senaator Campenhauseni ootamatu surm, melioratsiooni-magasini allutamine rüütelkonnale, Mullutu mőisa pantimine ning vőimalikud muud seniteadmata asjaolud vőisid olla ühe ja sama protsessi osad, mille niite tőmbas maanőunik M. von Buxhoeveden.

Revisjonikomisjon lőpetas oma töö 1828.aastal. Saaremaa 75 eramőisa 20257 maatükki reguleeriti 173-ks. Riigimőisate talukoormised ühtlustati, need vähenesid endisega vőrreldes poole peale. Koormised tehti sőltuvaks talu puhastulust, mida hakati hindama rublades (üks adramaa = 24 rubla). Revisjonirubla kui maa väärtuse mőőtühik kehtis Saaremaal enam kui sajandi.


Nolgimőis


Nasvade esimesed omanikud vőisid olla viikingid. 13. sajandil jagasid siin maid juba Riia linn ja Saare-Lääne piiskop. Piiskopilt ostis maa ära Taani kuningas ja selle omanikuks sai hertsog Magnus, kuninga vend. See toimus 1559.aastal. Samast ajast on esimesed kirjalikud teated ka mőisast, mille valdustesse nasvad kuulusid. Selle mőisa nimi oli Schultzenhof ja selle läänistas hertsog Magnus oma kantslerile.

Nasval siis veel elada ei saanud. Mőisal oli kolm üksjalga Suur-Parilas (Mullutu lahe ja Suurlahe vahel), kaks üksjalga Väike-Parilas (Suurlahe ja Linnulahe vahel) ning viis adramaad Unimäe külas. Sellele lisandus kalapüügiőigus Toris ja Nasval. Nasva jőe luhtadel (Leebemaal) olid Unimäe külaheinamaad. Mőisasüda asus Väike-Parilas (hilisema nime järgi Kellamäel). Aastal 1617 osteti ära Randvere mőis ja Aula küla koos kőrtsikohaga. Suur-Parila üksjalad viidi Randverre, kuid Mullutusse rajati kőrvalmőis uute talupoegadega.

1632. aastal said Schultzenhofi omanikeks Nolckenid ja kujunes välja selle mőisa meieni kandunud eestikeelne nimi. Aastal 1653 oli Nolgimőisal 7,5 adramaad mőisamaid, 14 adramaad talumaid ja 20 kalurit. Kalurihütte vőis olla ka Nasval. Samal aastal vőttis Kuressaare krahv Magnus Gabriel De la Gardie mőisa endale ja andis Nolckenile vastu samapalju adramaid Eikla ja Kőljala vakustest (sellest sündis Eikla mőis). Nolckeni poeg sai päranduseks Mullutu kőrvalmőisa, millele lisati Randvere (endiste Mullutu üksjalgade) maade eest Jőempa külast samapalju adramaid juurde.

Paraku läks Kuressaare krahvkond juba järgmisel aastal hingusele ja Nolgimőis jäi ajaloo hammasrataste vahele. Teostumata jäi ka esimene katse viia Kuressaare piirid Nasva jőeni, linnale jäid aga Tiirimetsa mőis ja Lőmala küla.

Rootsi ajal sündisid eramőisad Kellamäel, Sikassaares ja Mullutus. Imelikul kombel (omanike liini järjepidevus?) peeti viimast Nolgimőisa järglaseks. Ometi eksisteeris Nolgimőis riigimőisana edasi.

Edasi kestis ka Leebe heinamaa. Laidu ja Välja talud on Vene ajal Mullutu mőisa vakuraamatutesse kantud eraldiseisvatena (Unimäe küla Mullutu mőisale ei kuulunud).

Nolcken müüs aastal 1799 Mullutu mőisa maha, ostjaks Randvere mőisnik. Randvere mőis (läänistatud juba 1408) muutus koos Nolgimőisaga riigimőisaks ja sai peale pooleteise sajandi pikkust vaheaega keiser Pauli ukaasiga uuesti omaniku.

Aastal 1800 pantis Mullutu mőisa uus omanik selle maanőunik Matthias von Buxhoevedenile. Buxhoeveden rajas Aula kőrvalmőisa, mille 1828. aastal omandas tema poeg Carl. Carl von Buxhoeveden ostis 1829. aastal pärandiőiguse ka ülejäänud mőisale ja sai 1838. aastal kogu Mullutu mőisa omanikuks. Nolgimőis likvideeriti maaderevisjoni käigus.

KALLE KESKÜLA

****************************************************************************************

Nasva silla sünni- ja arengulugu


www.saartehaal.ee 23.05.2011 ja 30.05.2011



SAJAND TAGASI: Vaade Nasva sillale Mullutu mõisa kalarannast Tuuliku võrgumaja eest. Jõel on näha räimepüügi purjepaadid (millega Kirjus käidi) ja üks lodi kalatünniga. Silla kohal laiub Suuremõisa kõrtsi katus, selle taga on Suuremõisa kalarand võrgumajadega. Sillal neli hoburakendit. Selle ajaloolise foto autor on meie kultuuriloo üks tuntumaid fotograafe ja filmioperaatoreid ning Eesti esimene filmitegija Johannes Pääsuke (1892–1918). Foto: Erakogu

Eeloleval suvel algab Nasva silla ümberehitus. Seoses sellega oleks ehk paslik heita põgus pilk silla ajaloole. Saaremaa ühe tuntuma silla minevikku on uurinud Nasval elav ajaloouurija KALLE KESKKÜLA.

Pärast Sõrve postmaantee õgvendamist üle nasvade 1790-ndatel aastatel ületati jõge parvsilla abil. Köite tõmbamine olevat olnud teine teisel kaldal seisva kõrtsi (üks Mullutu, teine Kaarma-Suuremõisa oma) kohustus. Kõrtside ümber tekkis Nasva kaluriküla.

1838 tegi Saaremaa Majandusvalitsus Liivimaa Kubermanguvalitsusele ettepaneku ehitada kivisillad Nasval, Salmel ja Parasmetsas. Ettepaneku taga seisis valitsuse direktor Carl von Buxhoeveden, kes sai samal aastal Mullutu mõisa omanikuks ja oli samal ajal ka Abruka riigimõisa (selle mõisa keskus asus Salmel) rentnik. Kivisilla ehitamiseni tookord siiski ei jõutud, esimene Nasva sild tehti puust.

Puusild ei õigustanud end juba tsaariajal



HÄVIS SÕJA AJAL: Nasva esimene betoonsild ehitati 1939. aastal, 1944. aastal lasid taganevad sakslased selle õhku.

Foto: Saaremaa Muuseum

Tugevama silla ehitamist Nasva jõele arutati tsaariaja lõpul mitu korda. Ajaleht Saarlane teatas 29.07.1909 üsna enesekindlalt, et ... Naswa jõe üle tehakse edaspidi uus, rauast sild. 30. septembril 1913 toetas silla ehitamist Nasva jõele Saaremaa rüütelkonna konvent. Ajaleht Hääl oli 19.10.1913 veendunud, et Naswa silda hakatakse tulewal kewadel ehitama. Sild tuleb raud talastega ja plankudest päälmisega.

Esimene maailmasõda ja segased ajad ei võimaldanud siiski uut silda ehitada, vana parandamine muutus aga möödapääsmatuks. Silla olukorrast tõi 19. juulil 1924 hea näite ajaleht Saaremaa: Eila wigastas raskeweo auto Naswa jõe silda niiwõrd, et temast ainult ühehobuse-wankriga üle wõib sõita, mitte aga autoga ega kahehobuse-wankriga. Silla ajutise paranduse wõtab maakonnawalitsus kohe ette, nii et jõest ülekäimine kauemaks ajaks katkestatud ei saaks. Silla põhjalik remont pakutakse ka lähemal ajal uuesti wälja.


Nimelt oli Nasva silla remondi eelarve (mahus 250 000 marka) juba koostatud ja 7. juulil 1924 ka vähempakkumine korraldatud, ent tagajärjeta. 2. augustil teatas Saarlane teise vähempakkumise ebaõnnestumisest. Sama ajaleht kutsus 26. septembril 1924 ehitusettevõtjaid kolmandale katsele.