sunnuntai 5. kesäkuuta 2011

Ajaloodoktorant otsib inimluudest meie esivanemate kohta uut infot


Novaator 03.06.2011

Foto: Martin Malve

Tartu Ülikooli peahoone ja vana keemiahoone vahelt Püha Maarja kalmistult välja kaevatud 743 matust ootavad nii paremaid hoiutingimusi kui ka aega, mil ajaloodoktorant Martin Malve hakkaks neid oma lõputöö tarbeks uurima.

Möödunud suvel Maarja kalmistul keskajast ning peamiselt varauusajast pärit inimeste luustike väljakaevamiste üks juht, esimese aasta doktorant Martin Malve on nende matuste käekäigu võtnud oma südameasjaks.

Nende ja veel varasemate väljakaevamiste käigus Tartu ülikooli inimluude hoidlasse jõudnud skelettide põhjal loodab Malve aastate pärast kaitsta doktoritöö, mis oleks esimene omataoline Tartu ülikoolis, sest käsitleks osteoloogiat – teadust inimluudest, mida Tartu ülikoolis otseselt ei õpetatagi.

Juba Malve magistritöö oli uudse lähenemisega, ühendades arheoloogia, osteoloogia ja paleopatoloogia. Kui Malve käest küsida, kelleks ta end erialalt peab, ei oskagi ta valida arheoloogi, osteoloogi, paleopatoloogi ametinimetuse vahel, sest tegeleb nende kõigiga.

Huvi osteoloogia, täpsemalt paleopatoloogia ehk õpetuse vastu mineviku inimpopulatsioonides põetud haigustest tekkis Malvel 2007. aastal, mil Tartus tegi kiirkursuse Vilniuse ülikooli antropoloogiaprofessor Rimantas Jankauskas, kes on inimluid uurinud üle 20 aasta. Muu hulgas aitas ta eestlasi oma erialaste teadmistega, kui osales Konstantin Pätsi maiste jäänuste kindlaks tegemisel.

Poole aasta jooksul 2000 skeletti

Osteoloogia-pisikust nakatunult asus Malve end ise täiendama. «Esimene asi on kõvasti bioloogiat ja anatoomiat õppida, just anatoomia peab olema hästi selge,» räägib ta ja lisab, et olles tudeerinud viis aastat vaid arheoloogiat, oli bioloogia õppimine esialgu päris keeruline. Ka meditsiiniteadmisi on aga paleopatoloogil või osteoloogil lisaks arheoloogilistele kindlasti vaja.

Magistrantuuris täiendas noormees end Leedus professor Jankauskase juures. Poole aasta jooksul puhastas ja määras ta koos Jankauskasega üle 2000 skeleti. «Juba puhastamise käigus õpib tohutult palju, hakkad nägema luu detaile.» Professor Jankauskas õpetas Malvele, kuidas tunda ära, kas tegu on vasaku või parema kehapoolega, määrata sugu, vanust, pikkust, haigusi ja eluviise.

Kui leedukad on inimluid uurinud vähemalt pool sajandit ning skandinaavlased veel märgatavalt kauemgi, siis Eestis on paleopatoloogilisi uurimusi tehtud väga vähe. Ka kirjalikud allikad ei anna sadu aastaid tagasi elanud inimeste tervisest head ülevaadet.

Malve hinnangul peitub inimluude uurimises seetõttu tohutu infopotentsiaal, sest peale haiguste saab aimu ka muistsete inimeste eluviisidest. Näiteks liigeste kulumise põhjal saab peale vanuse teada, kui rasket tööd nad tegid. Paleopatoloogia uurib küll haigusi ja traumasid, mis on jätnud skeletile jälje, ent selliseid haigusi pole paleopatoloogi õnnetuseks kuigi palju. Enamasti on nendeks süüfilis, tuberkuloos, leepra ja reumaatiline artriit.

Kuna paleopatoloogiaga ei ole Eestis intensiivselt tegeletud, on Malve sõnul hoidlates hulgaliselt veel läbitöötamata materjali ja seega ka peidus informatsiooni.

Oma doktoritöö jaoks kavatseb Malve peale Maarja kalmistu matuste kasutada ka 2008. aastal Tartu toomkiriku ja Püha Jakobi kalmistult eelmisel aastal välja kaevatud skelette. «Mind huvitavad just keskaegsed kalmistud Tartus,» ütleb ta ja täpsustab, et keskajal ning linnastumisega kaasnes rohkem luudele jälgi jätvaid haiguspuhanguid. Doktoritöös kasutab Malve ligikaudu 2000 luustikku, ent näiteks enamikku 1980. aastate alguses Jaani kiriku juurest üles kaevatud matuseid ta ilmselt kasutada ei saa.

«Sest varasemal ajal on skelette halvasti dokumenteeritud,» põhjendab ta. Luid uurib Malve peamiselt vaatlusega, aga kasutab ka röntgenit luude sisestruktuuri analüüsimiseks. Meetodeid oleks veelgi – näiteks saaks isotoopanalüüsiga rohkem infot toitumise kohta, aga selliseid võimalusi Tartu ülikoolis praegu ei ole.

Kõige korralikum kaevamine

Kõige põnevamaks leiuks peab noormees kogu möödunudsuvist Püha Maarja kalmistu väljakaevamistöid. Päästekaevamised toimusid üle poole aasta, kus Malve viibis pidevalt juures ning juhendas, kuidas õigesti kaevata ning milliseid andmeid tuleb kohapeal määrata. Näiteks kultuurikihi ja hauapanuste järgi saab määrata matuse ajajärku. «Ma julgeks väita, et nii korralikult, kui eelmisel suvel Maarja kalmistul, pole meil seni veel linnakalmistuid kaevatud.» Nõnda õnnestus hoolikal väljakaevamisel leida nurisünnitus – lapse järgi, kes ei olnud veel täismõõtmetesse arenenud.

Tavaliselt ei ole arheoloogid inimese anatoomiat õppinud, mistõttu võib väljakaevamistel juhtuda selliseid asju nagu Malve paari aasta tagusest kaevamiste aruandest ühe väljakaevatud matuse fotol nägi, kus imiku skeletile oli juurde pandud täiskasvanud inimese luu. Ju arvas arheoloog, et see võiks kuuluda imiku skeleti juurde.

Nii peab noor osteoloog, paleopatoloog ja arheoloog ka enda kohuseks käia väljakaevamiste juures abiks nii oma arheoloogiliste kui ka meditsiiniliste teadmistega. Iseõppijana on Malve peamiselt raamatute ja enda kaevamiskogemuste põhjal paika pannud, milline peaks olema luustike väljakaevamise protseduur ka osteoloogilisest vaatevinklist.

Kuna Malvel Tartus doktoritöö inimluude osas hetkel juhendajat pole, siis saab ta nõu ja abi professor Jankauskaselt. «Ilmselt pean pöörduma kellegi poole Rootsis või Taanis, et mul on 2000 skeletti ja pärima, kes tahaks mind juhendada.»

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.

Ei kommentteja:

Lähetä kommentti