lauantai 18. kesäkuuta 2011

Aasia ja Aafrika 16.-19. sajandi kontaktid Eestiga - I



Allikas : Olaf Klaassen “ Aasia ja Aafrika 16.-19.sajandil ning kontaktid Eestiga “

Artikkel Postimehes 23.07.1930 "Võitlus kuninga ja rahva vahel. Tõsine kriis vaaraode maal."

Aasia ja Aafrika on olnud eestlastele alati eksootiliseks regiooniks. Kuuludes Euroopa tsivilisatsiooni, on eestlased ikka huvi tundnud ka teiste tsivilisatsioonide vastu sedamööda, kuidas on avanenud praktilised võimalused nendega suhtlemiseks kas kirjasõna või personaalsete kontaktide vahendusel. Esialgu lõid ja arendasid neid kontakte baltisaksa ühiskonna esindajad. Eestlaste huvi hakkas vilja kandma 19.sajandil. Paljud silmapaistvad kirjamehed valgustasid eesti rahvast teadmistega Aasiast ja Aafrikast: Otto Wilhelm Masing, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Lydia Koidula-Michelson, Oskar Kallas, Eduard Bornhöhe-Brunberg, Andres Saal, Johannes Hans Tiismann jmt. Osa neist tegi seda oma isiklike reisimuljete baasil, mille trükis ilmumisest on aga möödunud juba sadakond aastat.

Egiptus

Ajal mil Muhammad Ali ( 1769-1849 ) oli tõusmas oma võimu tippu ja ellu viimas ulatuslikku reformikava, külastas Egiptust noor baltisaksa teadlane Otto Friedrich von Richter ( 1791-1816 ). Sündinud Vastse-Kuustes, huvitus ta õpinguaastail idakeeltest ja orientaalsest kultuurist. See viis ta 1815. aasta kevadel Aleksandriasse, kust ta alustas paari kaaslasega teekonda mööda Niilust ülesjõge, eesmärgiks muistse Meroe riigi asupaik Sudaanis. Ta ei jõudnud kaugemale teisest kärestikust, sest olukord Sudaanis oli rahutu. Tagasiteel sattus ta Kairos puhkenud mässu keerisesse ja kiirustas maalt lahkuma. Tema muljeid Egiptusest kajastab käsikirjaline päevik, mis on hoiul Eesti Ajalooarhiivis.
19.sajandi teine pool tõi Egiptuse ellu palju märkimisväärset. Kõigepealt Suessi kanali ehitamine, milleks 1854 anti kontsessioon Prantsuse ettevõtjale Ferdinand Marie de Lesseps’ile. 1858. aastal rajatud Suessi kanali ehitamise ühing alustas ehitustöödega 1859 ja lõpetas nad 1869. Egiptuse strateegilist tähelendust märgatavalt tõstnud kanal avati suure pidulikkusega. Giuseppe Verdi komponeeris selle sündmuse auks ooperi “ Aida “ ( 1871 ). Suessi kanali ehitamine pälvis tähelepanu ka Eestis. Johann Voldemar Jannseni toimetatud “ Eesti Postimees “ valgustas korduvalt sellega seotud probleeme. Ta ise luges asjakohaseid materjale Vene ja Saksa perioodikas ning 1869 avaldas “ Eesti Postimehe Jututoas “ pikema kirjutise “ Suessi kanal “, andes põhjaliku ülevaate koos omapoolsete kommentaaridega selle veetee ajaloost ja tähtsusest.
J.V. Jannseni artiklid täiendasid seda, mida eestlased teadsid juba varem Egiptusest. Seda ei olnudki nii vähe. Valdav osa nendest teadmistest oli pärit piiblist, mille eestikeelne tõlge ilmus 1739. Lähem tutvus trükisõna abil algas 19.sajandil. Esimesed õpikud ( 1805 ja 1811 ) mainisid Egiptust küll üsna põgusalt, kuid Berend Gildenmanni geograafiaõpik ( 1849 ) ning “ Kooliraamat “ ( 1854 ) andsid Egiptusest juba üsna korraliku ülevaate. Suurt huvi pakkus eesti lugejale Arnold Friedrich Johann Knüppferi pikk artikkel Niiluse iga-aastasest uputusest, mis ilmus “ Eestimaa rahva kalendris “ 1828-1829. Artikli sisu oli tunduvalt laiem pealkirjast, käsitledes nii Egiptuse loodust ja rahvast kui ka egiptuse kombeid ja muistset usundit, samuti vanaaegseid seadusi. Teine huvitav artikkel Egiptusest ilmus “ Maarahva kalendris “ 1845. Selle autoriks peetakse Johann Heinrich Rosenplänterit. Ta jutustas Egiptuse geograafiast, ajaloost ja usundist. Kuna kalendritel oli lai lugejaskond, võib arvata, et üsna palju eestlasi tutvus nende kaudu lähemalt Egiptusega.
Seoses Suessi kanali avamisega kirjutas Lydia Koidula “ Eesti Postimehe Jututoas “ artikli Egiptuse püramiididest – selle maa ajaloolisest uhkusest. Kahjuks ei andnud Suessi kanali ehitamine Egiptusele seda efekti, mida loodeti. Sissetulekud olid visad tulema, võlad aga kasvasid.

Otto Friedrich von Richter




Orientalist Otto Friedrich von Richter sündis 1791 Vastse-Kuuste mõisas maanõunik Otto Magnus Johann von Richteri pojana. Tema koduõpetajaks oli hilisem TÜ rektor Gustav Ewers, kes innustas noort Richterit huvituma antiikkultuurist. 1809-12 õppis Richter Heidelbergis pärsia ja araabia keelt, seejärel Viinis ja mitmel pool mujal Lääne-Euroopas. 1814 siirdus ta uurimisretkele Levanti: kõigepealt Türki, seejärel Egiptusesse ja Nuubiasse. 1816 ta haigestus ja suri Smürnas. Reisil kogutud antiikesemed, käsikirjad, raamatud ja mündid saabusid Rootsi saatkonna abil Eestisse. Orientalisti teadusliku pärandi kinkis tema isa 1819 Tartu ülikoolile. Tänasel päeval asub see suures jaos Voroneži kunstimuuseumis, kogutud käsikirjad on säilinud TÜ Raamatukogus. Richteri käsikirjalised reisimälestused on praegu tallel Eesti Ajalooarhiivis. 1822 toimetas rektor Ewers osa sellest materjalist trükki.

Tartu rahu ja Tartu Ülikooli varad Voronežis

Kultuur ja Elu 1/2009
Tekst: Reet Ohna
Tartu Rahu Põlistamise Seltsi liige



Põlvitav egiptlane ja jumal Amon jäära kujul. Voroneži Kramskoi nim Kunstimuuseum.
Otto Friedrich von Richteri Egiptuse muististe kogu oli silmapaistvaim muinaskultuuride esemekollektsioon XIX saj Baltikumis, mis oma väärtuslikkuse tõttu pakub egüptoloogidele jätkuvat huvi. 128 Egiptuse esemest koosnev kogu kingiti 1819. a Tartu ülikoolile.

“Venemaa valitsus toimetab tagasi Eestisse ja annab üle viimase valitsusele varandused, siia hulka arvatud raamatukogud, arhiivid, õppeabinõud, dokumendid ja muud asjad, mis on Tartu Ülikooli kui ka kõigi Eesti piirides praegu olevate või varemini olnud õppe-, teaduse-, valitsuse- ja seltskonna-asutuste päralt, niisama üleüldse kõik Eestist Venemaale välja viidud arhiivid, dokumendid ja teised asjad, mil on Eestile teadusline või ajalooline tähtsus, niipalju kui tähendatud asjad on praegu või satuvad edaspidi Venemaa valitsuse, valitsuse- ja seltskonna-asutuste võimkonda“,

... kinnitab Tartu Rahulepingu Artikkel XII, p 4.

2.02.1920 sõlmitud Tartu rahu nimetatakse EV sünnitunnistuseks. Ka uus leping Jeltsiniga põhineb Tartu rahul. Seetõttu on kasulik seda dokumenti tähelepanelikult uurida.
Ehkki varsti möödub juba 90 aastat lepingu sõlmimisest, pole Venemaa senini täitnud oma lubadusi Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi esemete tagastamisel.
Tasub põgusalt tutvuda ka muuseumi ajalooga. Ta asutati 1803. a saksakeelse Keiserliku Dorpati Ülikooli juurde. Esimeseks direktoriks sai prof Karl Morgenstern. Eksponaadid täienesid jõudsalt balti-saksa aadli ja teadlaste poolt tehtud annetuste näol (Otto Friedrich von Richterilt Egiptuse muististe kogu, prof Ludwig Schwabelt antiikkunst, prof Karl Morgensternilt müntide ja maalide kogu jne). 1893. aastast muudeti õppeasutus venekeelseks ja nimetati ümber Keiserlikuks Jurjevi Ülikooliks.

Rohkearvuline venekeelne õppejõudude pere ei tundnud ennast sellegi poolest eesti-saksa seltskonnas eriti mugavalt. Otsustati algatada ülikooli üleviimist kuhugile sise-Venemaale. Seda olukorda kirjeldab ilmekalt majandusjuhataja Karl Laagus oma memuaarides:
„Ülikooli elus algas „kastide ajajärk“. Nende valmistamiseks muretseti laudu ja kaste valmistati virnade viisi, et oleksid valmis, kui tarvis tuleb, kogu „academia jurjeviana“ sisse pistmiseks. Sellist üldkäsku oodati 4 aastat, osa asutiste varandusi seisis kastides, osa tarvitamisel, ilma milleta läbi ei saadud. Samal ajal käisid „hobodokid“ Venemaa suuremaid linnu pidi, kuulasid ja kauplesid nendelt ülikoolile ruume. Sündsaid ruume polnud aga leida, nagu aruannetest kuuldus.“
Soodne võimalus kujunes 1915. a suvel I maailmasõja käigus, kui saksa väed jõudsid Riia alla. Nüüd sai asi teoks evakueerimise sildi all. Ülikooli varad laoti vagunitesse ja sõit algas Venemaa poole: 5. okt 1915. a 13 vagunitäit kraami Nižni-Novgorodi, 23. veebr ja 12 apr 1915. a 40 vagunitäit Permi, 7. juulil 1917. a 7 vagunitäit Voroneži.

Lenini ja haridus-rahvakomissar Anatoli Lunatšarski kirjavahetuses räägitakse 55 vagunist, milles 400 000 köidet, Voroneži jõudnud saadetise ja personali baasil organiseeriti 1918. a juunist Voroneži Riiklik Ülikool.
Seoses 1920. a sõlmitud Tartu rahuga kohustus Venemaa andma tagasi ülikoolist evakueeritud esemed. Osa nendest tagastatigi, v.a üliväärtuslik muististe ja kunstikogu. Sinna kuulus: 126 egiptuse muistist, 12 egiptuse kultuuri imitatsiooni, 228 antiikkeraamika eset, 26 antiikkultuuri koopiat, 23 antiikset pronksaja marmorskulptuuri, 128 Lääne-Euroopa kunstnike maali, umbes 6000 mündi-medalit.
Praegu asuvad nad Voroneži oblasti J. N. Kramskoi nimelises Kunstimuuseumis (asutatud 1933. a).

Kunstiväärtuste tagastamisse on senini suhtutud tõrjuvalt. Restaureerimistööde käigus kõrvaldati paljudelt maalidelt tunnusmärgid.
Muuseumitöötajate pingutuste tulemusena õnnestus 2006. a anda välja inglise-eesti-venekeelne kataloog 508 tuvastatud eseme kohta. Pealkirjaks sai „Dorpat-Yuryev-Tartu and Voronež: the Fate of the University Collection“ I. Teine köide lubati pühendada müntidele.
Maale on kataloogi jõudnud 91. Voroneži Oblasti J. N. Kramskoi- nimelise Kunstimuuseumi 1984. a ilmunud väljaandes leidub 10 teost, mida 2006. a omas enam ei kohta.

Nüüd, kus Venemaa tunneb jälle huvi Eestiga uute lepingute sõlmimise vastu, on õige aeg talle meelde tuletada vanu kohustusi.
Kultuuriminister ja välisminister peaksid tegema omale teema selgeks ning alustama aktiivset tegutsemist selle nimel, et Esimese maailmasõja käigus ülekohuselt evakueeritud varad leiaksid tee tagasi oma alma mater Tartuensisesse.

* * *

Nõukogude Venemaa hariduse rahvakomissari Anatoli Lunatšarski kiri rahvakomissaride nõukogu esimehele Vladimir Leninile. Daatum: 22. juuni 1920.

(Paar alguslauset ei puutu küll meie asja, aga tervikpildi huvides olgu ka need.)

„Kallis Vladimir Iljitš,

Esiteks – ootan Teilt ikka veel instruktsioone M. F. Andrejeva ja Levitini küsimuses. Kui Te mulle neis asjus täna või homme kirja teel või telefonogrammiga mingit korraldust ei tee, siis loen ma seda Teie nõusolekuks lahendada need küsimused vastavalt minu ettepanekule. Ühtlasi palun Teie korraldust alljärgneva äärmiselt tähtsa küsimuse kohta. Eestiga sõlmitud lepingu kohaselt peame eestlastele andma Jurjevi ülikooli tohutu varanduse (55 vagunitäit igasugu kraami, sealhulgas 400 tuhat köidet, kusjuures eesti raamatuid pole seal pooltsadatki, vene kirjanike käsikirjade tohutud kogud jne. jne.). Kommunistid, kõnealuse vara vahetud hoidjad, on kõik selle kaks korda ära päästnud, esimest korda sakslaste käest ja teine kord Koltšaki käest, ja nad protesteerivad kogu hingest selle vastu – ja hariduse rahvakomissariaat tahaks seda protesti toestada –, et see varandus eestlastele umbropsu üle anda. Teeme ettepaneku rakendada süstemaatilist üleandmist nimestiku järgi ühes õigusega võtta enda jaoks ära (võib-olla mingi kompensatsiooni eest) need esemed, mis on meie jaoks eriti väärtuslikud, esmajoones sellised, mis on seotud vene kultuuriga. Samas nõuab välisasjade rahvakomissariaat Sabanini isikus (arvatavasti on ta vana kooli diplomaat) kogu vara aegaviitmatut ja nii-öelda kinnisilmi üleandmist. Olge nii hea ja teatage mulle võimalikult kiiresti oma seisukoht, see tähendab: kas Te volitate käiku laskma kõiki sündsaid vahendeid, et saaksime enda kätte kõik, mis vähegi saab. Või Te ei volita mind?
Hariduse rahvakomissar Lunatšarski.“

Varga peas pidi müts põlema.
Lunatšarski peas ei põle midagi.
Omal ajal sai teda võrdluses teiste kaaskomissaridega lausa kaunishingeks peetud, aga näe – ei põle...

Ei kommentteja:

Lähetä kommentti