perjantai 6. kesäkuuta 2008

Naised ja mehed Muinas-Eestis

Eesti muinasaegset perekonda on asjasse lähemalt süvenemata kujutatud seni üksnes patriarhaalsena.


Autor: Marika Mägi (arheoloog) (15.04.2004)

“Siis läks sõna välja üle kogu Eestimaa ja Saaremaa, et nad võitleksid taanlaste ja sakslaste vastu. Ja nad heitsid kristlase nime välja kogu oma maa piiridest. ... Ja nad võtsid tagasi oma ristiusu ajal lahutatud naised ja kaevasid oma surnute kehad, kalmistuile maetud, haudadest välja...”

Nii iseloomustas Läti Henrik sündmusi 1223. aasta Eestimaal. Raske on tagantjärele otsustada, mida kroonik oma ütlustega täpselt mõtles, igal juhul on tema kasutatud väljendid saanud aluseks paljudele hilisematele spekulatsioonidele eestlaste perekondlikust korraldusest muinasaja lõpul.

Ettekujutus eestlaste muinasühiskonnast on kaua vaevelnud rahvusromantiliste illusioonide kütkes, mille üks aluseid on kujund tugevasti patriarhaalsest perekonnakorraldusest. 20. sajandi alguskümnenditel polnud sellistes kujutelmades midagi ebatavalist – nii arvati ka enamikus Eesti naabermaades – tavatu on aga rahvusromantilise suuna püsimine siinmail möödunud sajandi lõpuni välja. Põhjuseks mõistagi raudne eesriie, mis meie ajaloo- ja arheoloogiateaduse Lääne teoreetilise mõtte arengust edukalt ära lõikas.

Üks või mitu naist?

Skandinaavias on juba aastakümneid räägitud naise tugevast positsioonist paganlikus ühiskonnas, millele sai saatuslikuks ristiusustamine tollal selgelt meestekeskse – mõne arvates isegi naistevihkajaliku – katoliku kiriku poolt. Tõele au andes peab nentima, et on siiski ka vastupidiseid arvamusi. Need tuginevad eeskätt Neitsi Maarja olulisele rollile keskaegsetes uskumustes, mistõttu naiste olukord ühiskonnas võis isegi paraneda.

Eesti muinasaegset perekonda on asjasse lähemalt süvenemata kujutatud seni üksnes patriarhaalsena, isegi sellisena, kus lokkas mitmenaisepidamine. Põhilised argumendid on Läti Henriku märkused, eriti naiste tagasivõtmisest.

Nii Lätis, Soomes kui ka Skandinaavias peetakse muinasaegset perekonda siiski monogaamseks, mille taustal mõjuvad siinmail levinud ettekujutused isegi pisut kummastavana. Eesti muistsest mitmenaisepidamisest on praeguseks saanud rahvuslik müüt, millest lahtiütlemine nii mõnelegi mehele ebameeldiv.

Kõikjal vast ristitud maades on kirik üritanud kehtestada kontrolli perekondlike suhete üle ning Vana-Liivimaa polnud selles suhtes erand. Siin, nagu mitmetes teisteski maades keskajal, kujunesid põhiliseks probleemiks abielud kiriku mõistes lähisugulaste vahel, mis olid mõistagi keelatud.

Nagu nähtub mitmetest 13. sajandi alguse Vana-Liivimaalt otse paavstile läkitatud kaebekirjadest, olid “verepilastuslikud” abielud – näiteks oma venna lesega abiellumine – siin suur probleem. Asi oli nimelt selles, et kirik luges lähisugulasteks ka abikaasa sugulasi ning seda kuni seitsmenda põlveni välja! Olukorra tõsidusele viitab asjaolu, et juba 1199. aastal oli paavst teinud siinsetele vastristitutele mõningaid mööndusi. Teise või kolmanda põlve “sugulaste” abielud lubati säilitada juhul, kui need olid sõlmitud enne ristiusu vastuvõtmist. Kui aga oldi abiellunud oma venna või õe lesega või olid paaris näiteks kahe perekonna erinevad õed-vennad omavahel, tuli üksteisest lahti öelda. Võib niisiis arvata, et 1223. aastal ristiusust taganenud eestlased ei võtnud tagasi mitte oma liignaisi, vaid eeskätt kiriku poolt keelu alla sattunud abikaasad.

Läti Henrik mainib ka saarlastest mereröövlite kommet teha vangivõetud tüdrukute ja naistega igasuguseid nurjatusi, võttes neid endile mitme kaupa või müües edasi kuralastele ja teistele paganatele. Rahvusromantilisest dogmast lähtuvalt on sedagi teadet tõlgendatud kui tõendit mitmenaisepidamisest. Isegi kui tegu pole lihtsalt saarlaste tooreid kombeid rõhutava stamptekstiga, on siinkohal siiski juttu orjataridest ja mitte abikaasadest.

Sõnaõigus perekonnas

Eestlaste 13. sajandi seadusandlusest pole otseselt midagi teada. Säilinud on aga liivlaste juba enne 1212. aastat vastu võetud seadusandluse 1220ndatel latgalitele laiendatud versioon. See seadus, mis ilmselt laiendati vallutuse järgselt ka Eestile, kajastab veel suuresti vallutuseelses ühiskonnas kehtinud norme.

Rootsi ajaloolane Nils Blomkvist, kes tegeleb keskaegsete seadusandlustega Läänemerd ümbritsevates maades, osutas hiljuti liivi-latgali seaduse äärmiselt ebatavalistele pärimist ja abielu käsitlevatele pügalatele. Tema arvates kajastub neis esmajärjekorras emaliini pidi toimiv pärilussüsteem, mis ilmselt kadus koos vallutusega.

Seadus sätestab selgesõnaliselt, et abiellumisel hakkab mehe varandus, kaasa arvatud põllumaad, kuuluma naisele. Sama seadusandluse 1290ndate aastate versioonis on see koht juba muudetud, jättes põllud, aasad ja mesipuud – tegelikult siis põhiosa varandusest – siiski mehe valdusesse. Selline muutus on ilmselt tingitud feodaliseerumisest Saksamaa eeskujul, kus pärilussüsteem oli selgelt meestekeskne ning naised tavaliselt maad ei omanud.

Vallutuseelses perekonnas pidi vähemalt liivi naise sõnaõigus olema seega silmatorkav. Siinkohal oleks paslik meenutada veel üht Läti Henriku tähelepanekut. Kroonika alguses on juttu tulevase Eesti piiskopi Theoderici enamasti eluohtlikest tegudest-saavutustest Liivimaal. Muuhulgas on kirjeldatud juhtumit, kus haige liivi mees palub Theodericil end ristida, naised keelavad selle aga ära. Loo moraal näib seisnevat selles, et naiste vastupanu õnnestub viimaks murda ning mees sureb ristituna. Eesti ajaloolaste kommentaar naiste vastuseisust seoses mitmenaisepidamise võimaliku keelamisega ristiusu puhul on siinkohal täiesti põhjendamatu. Naisi pole sugugi nimetatud liivlase abikaasadeks ning kogu lugu tervikuna näib pigem rõhutavat sakslastest munkade jaoks ebatavalist naiste sõnaõigust.

Milline oli aga muinasaegne Eesti naine ja tema positsioon ühiskonnas? Võttes aluseks meie kalmete leiud, on siingi alust osutada mõningale eripärale. Kui meie indoeurooplastest naaberrahvaste juures jagunevad nii ehted kui ka muu atribuutika rangelt n.ö meeste ja naiste tüüpideks, siis Eestis on pigem põhjust rääkida “unisex” esemetest. Teisisõnu, suurt osa ehetest kandsid nii naised kui ka mehed. Sama kehtib mitmete teiste atribuutide, näiteks vöö metallilustuste kohta. Pole harvad ka juhused, kus jõukamates matustes võib leida üksikuid vastassugupoole esemeid – näiteks naisel oda või kirves, mehel üksikud naise rinnakee detailid. Kas sugupooled polnudki siis rangelt eraldatud?

Kultuuride kokkupõrge?

Analoogi sellisele arheoloogilisele materjalile võib leida näiteks mõnede Põhja-Ameerika indiaanihõimude juures. Nendegi varasemates matustes on üksnes matusepanustele tuginedes sugupoolt raske määratleda – niivõrd sarnased kipuvad olema meeste ja naiste kasutatud esemed-ehted. Seda arvestades polegi teab mis üllatav tõdeda, et sageli tähistab selliste hõimude keeles “tema” ühtviisi nii nais- kui meessugu. On seega põhjust rääkida ühiskonnast, kus nais- ja meessooks jagunemine polnudki primaarne, nagu valdavalt indoeuroopa taustaga uurijad kuni päris viimaste aastakümneteni harjumuspäraselt universaalseks pidasid.

Mitmest misjonikroonikast nähtub, et Põhja-Ameerikas oli tihtipeale tegemist ühiskondadega, kus naiste sõnaõigus oli tolleaegsete eurooplaste seisukohast harjumatult suur. Selle tabasid ära juba 16. sajandi misjonärid, rõhutades nii oma kirjutistes kui ka tegudes vajadust muuta kehtivaid soorolle. Ühiskonnamudelit, kus mees on naise pea, peeti vältimatuks eeltingimuseks nii ristiusustamisel kui ka näiteks kaubavahetuse arendamisel – selle nimel avati isegi “koole” tütarlastele, kus neile üritati selgitada tulevastele abikaasadele kuuletumise vajalikkust.

Mitmed eurooplased, eriti lühiajalised külastajad kirjeldasid naiste seisukorda samades ühiskondades kui väga halba. Tänapäeval seletatakse selliseid kirjutisi võimetusega näha kaugemale oma ühiskonna kehtestatud soorollidest. Võib ka mainida, et paljud neist ühiskondadest olid väga sõjakad – või kes poleks kuulnud indiaanisõdadest?

Mitmed eestlaste kohta käivad kesk- ja uusaegsed kirjutised lubavad oletada, et siingi võis enne vallutust olla Lääne-Euroopa “normist” erinevate soorollidega ühiskond. Mitmenaisepidamisest, mille raames naise positsioon on tavaliselt väga madal, näib muistne perekond kõvasti erinevat. Pigem võiks oletada perekonnamudelit, kus soorollid olid hilisemast hoopis rohkem tasakaalus ja naiste sõnaõigus suur.

Alles päris viimasel ajal on Lääne geenusuuringutes jõutud tõdemusele, et mehekeskne ühiskonna- ja perekonnakorraldus polegi nii universaalne, kui varem arvati. Leidub ühiskondi, kus mehi ja naisi käsitletakse või on käsitletud hoopis võrdsemana, kui oli tavaks kesk- või uusaegses Lääne-Euroopas. Teisisõnu, ühiskondi, mida iseloomustavate suhtumiste poole läänemaailm praegugi pürgib.

Pikemalt Eesti muinasühiskonnast loe hiljuti ilmunud raamatust "Eesti aastal 1200".

VÄLJATÕSTE

Eesti muistsest mitmenaisepidamisest on praeguseks saanud rahvuslik müüt, millest lahtiütlemine nii mõnelegi mehele ebameeldiv.

Maarjamaa kröösused

Autor: Pekka Erelt (22.04.2004)

Eesti rikaste lugu Tuulingumäe ülikuperest Puhkide dünastiani.

Eesti raha- ja võimueliidi teke on tihedalt seotud viikingite kuulsa Idateega (Austrvegr), mis viis “varjaagide juurest kreeklasteni”. Sellest teest ei jäänud puutumata ka Eesti. Viikingite ittatungiga 9.-11. sajandil kaasnev vilgas kaubavahetus andis siinsetelegi rahvastele võimaluse rikastumiseks.

“Läänemeresoome eliidi osalusest idatee kasutamises annavad tunnistust viikingiaegsed mündiaarded, mille suhtelise rohkuse poolest paistab silma Eesti. Kaasaegsemat sõnavara kasutades võiks öelda, et mündiaaretes on talletunud Austrvegri ekspluateerimisest saadud tulud,” kirjutas ajaloolane Evald Tõnisson aastal 1995. Tema sõnul raputas sidemete avardumine muu maailmaga läänemeresoomlaste staatilist ühiskonnakorraldust ning tõstis esile uue aktiivsema ja kohanemisvõimelisema eliidi.

Rahaajaloolase Ivar Leimuse andmeil pärineb Eestist umbes 17 500 viikingiaegset münti, mis kuuluvad enam kui 80 aardesse. Näiteks Lätist on leitud alla 4000 mündi, Leedust aga peaaegu üldse mitte.

Siiski polnud Eesti ühiskonna kihistumine viikingiaja nähtus. Juba meie ajaarvamise esimesel poolel eksisteeris siin ühiskondlik hierarhia koos eraomandi ja maksustussüsteemiga, nagu näitavad ajaloolaste Priit Ligi ja Valter Langi uurimused. Viikingiaeg tõi aga endaga kaasa varariikluse tekke. Sellele eelnenud ühiskonnakorralduse kohta kasutatakse terminit pealikkond.

“Pealikkonnas on võim mingis tavaliselt mitte eriti suures administratiivses piirkonnas 1-2 suguvõsa käes, kelle hulgast valitakse pealikud. Viimaste tegelik võim baseerub ennekõike siiski isiklikel omadustel, majanduslikul edul, sõjaõnnel ja muudel juhuslikel teguritel. Kui õnn pealikule selja pööras, haaras tema koha järgmine mees, kes tavaliselt pärines aga siiski samast suguvõsast,” kirjeldas seda aega arheoloog Marika Mägi.

Möödunud suvel tuli Saaremaal Valjalas Tuulingumäel päevavalgele 1500 aasta vanune hauakamber, mis oli eriti rikkalike hauapanustega. “See ei ole just Egiptuse hauakamber, aga nii palju hõbeehteid pole ühestki teisest Eesti kalmest korraga leitud,” selgitas kambri avastanud Mägi. Leiu järgi otsustades oli tegemist väga rikka ülikuga. Viikingiajast ning 12.-13. sajandist on kogukaid aardeid teada ridamisi. Näiteks Otepää aardes oli neli kilogrammi münte, Maidla oma oli aga kokku ligi kaks kilogrammi hõbedat. Suured olid ka Kohtla-Käva, Kose, Kostivere jt aarded. Kalme- ja aardeleiud ongi parimad tõendid selle kohta, et Eestis oli oma rikas ja mõjuvõimas ülikkond.

Niisiis ei olnud Eesti esimesed kröösused kaugeltki mitte Puhkid, Wellnerid ja teised Eesti Wabariigi rahatuusad, kuigi see näib olevat levinud arvamus. “Eestlastel on juba baltisaksa mõisnike ajast arvamus, et meie esivanemad olid kõik ühesugused mõttetud rumalad talupojad. Väga levinud on klišee, et Skandinaavias elati väga rikkalt ja siin väga vaeselt. Kadunud ajaloolane Priit Ligi nimetas seda rahvuslikuks masohhismiks,” kritiseerib Mägi.

Kuhu need ülikud jäid? Osa hukkus muistse vabadusvõitluse ajal, osa hääbus aegade jooksul, osa sulandus sakslastesse. Nii näiteks said mõned endised vanemad uutelt isandatelt maid lääniks. Lüganuses anti maid eestlasele Hinke Maydellile, kes oli parun Maydellide suguvõsa esiisa. Maidel on muuseas eesti murdesõna, mis tähendab väikest kala. Kolm kalakest on ka Maydellide vapil.

Wabariigi miljonärid

Nii nagu praegu, avas ka Eesti iseseisvumine 1918. aastal tee eestlaste rikastumisele. Kuigi rikkaid oli ka tsaari ajal, polnud neil rikkusega kaasnevat suurt võimu, nagu see oli omariikluse ajal.

Rikkaim eestlane Eesti Wabariigis oli Puhkide dünastia pea, suurtööstur Joakim Puhk. 1930. aastate keskel ületas tema tulumaks aastas 11 000 krooni piiri. Nii palju maksid riigikassasse ainult miljonärid. Joakimi vennad Eduard ja Evald maksid tulumaksu keskmiselt 8000 krooni aastas.

Kuigi Puhkide äridünastia tegutses juba enne Eesti iseseisvumist, seostatakse nende rikkust ikkagi nn veriste sinelite afääriga. 1920. aasta lõpul vahendasid Joakim ja tema partner Goldarbeiter Eesti sõjaväele Inglismaalt 50 000 komplekti sineleid, frentše ja pükse. Kui saadetis lahti pakiti, selgus, et tegemist oli pehkinud, muda ja verega määrdunud räbalatega. Vahendajad ise teenisid tehingu pealt kopsaka summa.

Suuremate riigikassatäitjate vennaskonda kuulusid veel kommivabriku Kawe omanikud vennad Karl ja Kolla Wellnerid, Krediit Panga ja Päevalehe juht Johan Sihver, Konstantin Pätsi õemees, Kinnisvara Omanike Panga juht advokaat Mihkel Pung.

Pung ehitas koos ärimeeste Madis Jaaksoni ja Konrad Mauritziga 1921. aastal Tallinna Seltskondliku Maja, millest sai Eesti koorekihi tuntuim ajaveetmise koht. Eelmainitud jõukurite maksud aga olid juba mitu korda väiksemad kui Puhkide omad.

Priskelt elasid ka suurkaupmehed ja hiigelmajade omanikud. Neist olid tuntumad Eesti autokuningas Hans Vinnal ning Harju tänavas asunud elektri-raadio-auto suuräri omanik August Kapsi. 1930ndate lõpuks töötas end üles rida nooremaid ettevõtjaid nagu Roman Tavast, Eduard Taska ja Johannes Lorup.

Poliitikutest peeti üheks rikkamaks välisminister Karl Selterit, kelle mahhinatsioonidest alatihti räägiti. Selterile kuulus Maidla mõis, mille eest ta maksnud endisele omanikule kümneid tuhandeid kroone. Lisaks mõisale kuulus Selterile mitu maja Riias ning tal olid hoiused kahes Šveitsi pangas.

Ometi polnud Eesti rahakaimad inimesed mitte eestlased, vaid sakslased. Eesti rikkaim elanik oli tõenäoliselt Saksa aukonsul Helmuth Witte, kelle tulumaks küündis 50 000 kroonini aastas, olles seega viis korda suurem kui Joakim Puhkil.

Wittele kuulus Tallinnas Brookusmäel asunud võimas eksport-importäri Thomas Clayhills & Son. Ta oli ka Tallinna Börsi komitee liige ning kindlustusseltsi EKA ja aktsiaselts Pärnu Laeva juhatuse liige.

Jõuka seltskonna moodustasid baltisakslastest suurtöösturid. Neist priskeima rahakotiga olid Rotermanni tehaste omanik Christian Rotermann, piiritusevabrikant Aleksander Rosen, vineerivabrikant Martin Luther, ekspordihai ja üks maailma parimaid jääpurjetajaid Etienne Gahlnbäck, Põhja Paberi- ja Puupapivabriku juht ning peaaktsionär Emil Fahle.

Rikkamate mitte-eestlaste hulka kuulus ka mitu endist parunist suurmaaomanikku nagu H. Grote, E. Nolcken, H. Samson-Himmelstjerna. Grote tulumaks oli vaid tuhatkond krooni väiksem kui Joakim Puhkil.

Saksa ettevõtluse üks keskusi oli Scheeli Pank, mille omanik pankur Klaus Scheel, kuulus samuti Eesti rikkaimate inimeste ringi. 1920ndate algul teenis Scheel Nõukogude Venemaa kulla vahendamise pealt ca 30 miljonit kuldrubla.

Rikkaim venelane Eestis oli kaupmees Ivan Jegorov, kellele kuulus suur manufaktuurkauplus Tallinnas. Rikkaimaks juudiks peeti tööstur Mark van Jungi, kes oli Kreenbalti, Sindi Tekstiilvabrikute Ühisuse ja Tekla direktor Tallinnas. Kopsakaid kolme-neljatuhandelisi tulumakse kandsid riigikassase veel juudi kultuurvalitsuse liider H. Aisenstadt ning riidekaupmehed H. Gutkin ja perekond Toferid.

Skandaalsed rahamehed

Novembris 1932 tuli Eestis päevavalgele erakordselt suur miljonipettus, mida toonane ajakirjandus nimetas “meie maa oludes otse uskumatuks”. Suurriisujaiks osutusid Balti puuvillavabriku direktorid Isak Citron ja Constantin Wachmann.

Citron ja Wachmann korraldasid 20 miljoni krooni suuruse aktsiaemissiooni ja ostsid aktsiad tehase oma rahaga ise ära. Pettuste varjamiseks võltsisid direktorid äriraamatuid, aruandeid ja bilansse. Uurimine tõestas, et nad omastasid 5,4 miljonit krooni, mis aegumisseaduse järgi vähenes 4,2 miljonile. Kinnitamata andmeil oli noos tunduvalt suurem, vähemalt 7,5 miljonit.

Kohtuprotsessiga tuli ilmsiks ka direktorite luksuslik eluviis. Igal aastal võtsid ühes peredega ette pikemaid välisreise ja veetsid piiri taga kuid. Mõlemal mehel oli kaks-kolm limusiini, Wachmann ehitas endale Tallinnas pool miljonit krooni maksva luksusjahi. Citronile kuulusid majad Tõnismäel, Suur-Karja tänaval, Narva maanteel ning välismaal. Lisaks omas ta koos Wachmanniga mitut maja Vana-Viru, Viru ja Aia tänaval. Citroni hobi oli ka juutide sotsiaalhoolekanne. Ta olevat pidanud Berliinis ülal sadu juudi emigrantide peresid.

Advokaatide osavus Citronit ja Wachmanni ei päästnud – Citron mõisteti kolmeks ja Wachmann kaheks aastaks vangiroodu.

Vangi kukkus ka Tallinna ärimees Jaan Urla. 1934 mõistis Riigikohus ta tollipettuse eest 1,5 aastaks trellide taha. Urlal oli äsja valmis saanud uhke maja Tallinnas Valli tn 10, mida rahvas veel Vene ajalgi Urla pilvelõhkujaks kutsus. Maja maksis selle aja kohta hiiglasliku summa 650 000 krooni. Näib, et Urlale sai saatuslikuks ka valede poliitikute rahastamine. Ärimees toetas vapse, lootes, et need võimule tulles teda vanglasse minekust päästavad. Paraku sai ta veel rohkem nahutada – vapside rahastamise eest karistati Urlat väljasaatmisega Muhu saarele. Saatuse irooniana päästis vangla nüüd omakorda Urlat väljasaatmisest.

Vapside rahastajate väljasaatmine tegi tuntuks ka 30aastase äri- ja elumehe Karl Jänese, kes oli Lõuna-Eesti suurima äriettevõtte M. Jänes omanik. Karl oli Tartu riidekaupmehe Mart Jänese poeg ja saanud äri omanikuks alles hiljuti pärast isa surma. Firma suurust näitab seegi, et ainuüksi pärandus oli maksustatud 65 000 krooniga.

Märtsis 1934 saadeti Karl ühes mitme teise rikkuriga Kihnu saarele oma tegude üle järele mõtlema. Pärnu lokaalides jääminekut oodates pälvis Karl oma käitumisega ajakirjanduse elava huvi. “Kõigist tema tegudest oli kõige kaunim see, kui ta ühes lokaalis arvurikka publiku ees ja üsna kenakese auru all tõmbas ühest taskust aukartustäratava peotäie Vene kuldrublasid, lausudes: “Sellega sõidame Kihnust Kuramaale!” Siis võttis ta teisest taskust kimbu Inglise naelsterlingeid, sõnades: “Sellega sõidame Kuramaalt Londonisse!” Ning lõpuks kiskus kolmandast taskust välja pahmaka lihtlabaseid Eesti kroone, kuulutades kõuehäälega: “Aga nendega sõidame tagasi erakondadeta Eestisse!”

Viikingite uued rõivad


Erksad värvid, voogavad siidiribad, sätendavad peeglikillud – viikingite riietuses oli palju rohkem glamuuri, kui me seni oleme ette kujutanud.

Naised riietusid väljakutsuvalt ja mehedki üsna edevalt, väidab Rootsi arheoloog Annika Larsson. “Nad kombineerisid idamaiseid jooni Põhjala stiiliga. Riided olid mõeldud eksponeerimiseks siseruumides, tule ümber,” räägib tekstiilide arheoloogiale pühendunud Larsson, kelle uurimistulemused võimaldavad maalida viikingiajastust täiesti uue pildi.
Uppsala ülikoolis töötav Larsson on uurinud Mälareni järve orust leitud tekstiilijäänuseid ja kaitses nende põhjal mullu doktorikraadi. See piirkond oli juba viikingiajastul üks Skandinaavia tähtsamaid keskusi; seal asuvad nii Stockholm ja Uppsala kui ka Sigtuna.

Leiud näitavad, et viikingiajastu ei olnud mingi ühtlane ajalooperiood. Uute kaubateede tekkides hakkasid inimesed uutmoodi riietuma. Keskaegse kristlusega seonduvat riietusstiili hakkas Rootsi jõudma juba 10. sajandi lõpul. Idamaised riietuselemendid kadusid ristiusu tulekuga, ajal, mil viikingid hakkasid kauplema kristliku Bütsantsi ja Lääne-Euroopaga.

“Tekstiiliuuringud kõnelevad ühiskonnaoludest rohkem kui traditsioonide uuringud,” ütleb Larsson. “Vanad rituaalid elavad pärast ühiskondlikke muutusi veel kaua, aga kui kaubavoog katkeb, vahetub riidemood kohe.”

Larsson on kindel, et Rootsi viikinginaised riietusid ristiusueelsel ajal palju väljakutsuvamalt, kui me seni oleme arvanud. Tema teooria rajaneb Venemaalt Pihkvast, viikingite kunagise kaubatee äärest päevavalgele tulnud uuel leiul, mis kujutab endast suure naiseriiete kollektsiooni jäänuseid.

Rootsi tekstiiliarheoloogi kinnitusel ei sobi see leid senise ettekujutusega viikinginaiste riietusest kuidagi kokku.

Seni arvati, et viikinginaised kandsid pikka kleiti, mis koosnes kahest nelinurksest põllest; umbes rangluu kõrguselt kinnitusid tagapõlle õlapaelad eespõlle pannalde külge; kleidi all oli linane särk, peal villane sall või rätik.

“Stockholmi lähedal Birkas asuvate matmispaikade 19. sajandil tehtud joonistelt paistab, et nii see tegelikult ei olnud. Pandlaid kanti tegelikult mõlema rinna keskpaiga kohal. Tavapärane seletus on, et pandlad on surnukeha lagunedes allapoole nihkunud. Aga see tundub üsna võltsvaga seletus,” leiab Larsson.

Tema väitel koosnes Birka naiste kleit vaid ühest kangatükist ja oli eest avatud. Õlapaelad hoidsid traksidena kangast paigal, olles rindade peal pannaldega kanga ettekeeratud ülanurkade külge kinnitatud.

Arheoloogilistele leidudele tuginedes võib aga väita, et kristluse tulles niisuguseid riideid enam ei kantud.

“On kerge ette kujutada, et ristiusu kirikul oli reservatsioone rõivaste suhtes, mis sel viisil rindu aktsentueerisid, ja enamgi veel, alussärgi eestpoolt nähtavale jätsid. On ka võimalik, et niisugust riietust seostati eelkristlike rituaalidega ja see keelustati sel põhjusel,” räägib Annika Larsson Uppsala ülikooli pressiavalduses.

Tartu vaksali lood: viinakarahvin hõlma alla ja punuma!


Mälestusi sellest ajast, kui veel rongid sõitsid ja raudteejaamas elu käis.

Kuidas insener pool materjali kõrvale pani

Tartu rongijaama ehitati 1870. aastatel nii, et insener pani pool materjali kõrvale ja ehitas endale uhke villa. (1)

Kuidas staarid vanasti Tartu rongijaama sõitsid

Koolidirektor Hugo Treffner sõitis jaama tavaliselt kahehobusevoorimehega. See on nagu tänapäeva mõistes Mersuga. Kummardas ühele poole ja teisele poole, see oli täielik demonstratsioonesinemine. Ja kui kippus hiljaks jääma, siis võttis poisi, pani poisile 50 kopikat pihku: "Võta voorimees, sõida jaama ja ütle jaamaülemale, et ärgu lasku rongil minema sõita, härra direktor tuleb 10 minutit hiljem!"

Ja siis sõitis Treffner, valge habe turris ees, läbi linna. Jõudis kohale, tervitas jaamaülemat ja läks rongi peale. (2)

Kuidas Tartu raudteejaam kõik sõjad ja revolutsioonid tervelt üle elas

Tartu raudteejaamast on läinud üle neli-viis rinnet ja mitu võimuvahetust. Kordagi pole jaam sõjatules kannatada saanud.

1944. aasta sügisel, kui sakslased taganesid, sättisid nad lõhkeaine küll juba ümber jaamahoone valmis - plahvatus oleks jaamahoone raudteerööbastele paisanud. Aga kui tuli pauk teha, polnud vajalikku elektrit. (3)

Kuidas rongisõit pärast sõda palju pabereid tähendas

Sõjajärgsel ajal pidi üliõpilane rongiga koju sõitmiseks võtma neli paberit. Kõigepealt pidi ta saama loa ülikoolist, siis pidi ta minema miilitsasse luba küsima. Siis pidi ta võtma paberi meditsiinitöötajalt, et täisid ei ole peas. Alles siis sai kassast pileti osta. (4)

Kuidas Tartu ja Elva vahet sõites head seltsi nauditi

Ülikoolirahvast sõitis Tartust palju Valgemetsa, Elva ja Peedu suunas. Reisijad mängisid bridži või rääkisid niisama tarka juttu. Seltskond oli mõnus. Ain Kaalep sai endale rongis sõites mitmeid lähedasi sõpru - üks nendest oli hilisem kirjandusteadlane Karl Muru. (5)

Kuidas rektor Fjodor Klement üliõpilase Lennart Meri KGB käest päästis

Üliõpilane Lennart Meri läks Tartu raudteejaama sõpra rongi peale saatma. Enne joodi jaamarestoranis ka kann õlut. Perroonil astus Lennartile ligi KGB-mees, küsis dokumente. Lennartil polnud dokumente kaasas ja KGB-mees tahtis teda arreteerida. Lennart nägi piletisabas TRÜ rektorit Fjodor Klementit seismas, läks abi paluma ja Klement päästis oma üliõpilase KGB-lase käest. (6)

Kuidas Aleksander Müller väiksest peast püssimeestest vaimustuses oli

Vagunid olid vanasti puust. Ja viimasel vagunil oli avatud tambur ja seal seisis püssiga mees. Väikesele poisslapsele oli püssimees väga huvitav! ... Ja vanamammid käisid marju müümas ja andsid vahel lapsele ka. Oi, see oli tore! (7)

Kuidas raudteerestoranis oli Tartu parim seljanka

Kui Aleksander Müller Tartu suveaias (uue Vanemuise kõrval) pillimängimise lõpetas, võttis ta jaama puhvetist hea tumeda õlle ja kaks liha-riisipirukat. Riia rong läks kell üks kopikatega, aga puhvet oli lahti kella kaheni.

Hiljem hakkas Sass käi ma raudteejaama restoranis (Liip ris), sest seal oli Tartu parim seljanka. Mis parim! Seal oli õ i g e seljanka! Sest seal olid neerud sees. (8)

Kuidas restorani kokale hirmasti meeldis pipar

Kord oli praegune riigikogu liige Tiit Matsulevitš praeguse ajalooprofessori Mati Lauriga suppi süües avastanud, et kokk käib pipraga väga heldelt ringi. Laur õngitsenud taldrikuservale 37 pipratera ja Matsulevitš 38. (9)

Kuidas Liipri õhustik innustas anekdoote rääkima

Mülleri Sass kuulis raudteerestoranis järgmist lugu. Kaks poissi mängivad liivakastis. Üks ütleb, et isa kinkis talle sünnipäevaks lusika, millele oli peale graveeritud: Aljošale sünnipäevaks isalt.

Ja teine poiss ütles, et talle kinkis isa supitaldriku. Peale oli kirjutatud "železnodorožnõi restoran". (10)

Kuidas viisakas inimene vabalt Liiprist miilitsasse võis sattuda

Kunstiteadlane Harry Liivrand oli 80ndate esimesel poolel ju lootustandev luuletaja. Ja ükskord oli selline lugu, et ta kutsus kursusekaaslased Õpetajate majja oma loomingulisele õhtule ja pärast Liiprisse tähistama (igaüks pidi muidugi ise maksma). Pärast tähistamist mindi Liivranna algatusel Tiigi ühikasse, kus elas tema tulevane seaduslik abikaasa Vappu Vabar. Koos kisendati akna all metsiku häälega: "Vappu, Vappu, tule välja!" Vappu välja ei tulnud, aga välja tuli ühika komandant, kes kutsus miilitsa.

Üks tudengitest, praegune Jõhvi gümnaasiumi direktor, andis miilitsale vastu lõugu, hüppas üle aia ja pani minema. Teised - neli või viis, mis neid oli - topiti miilitsaautosse. Kirjutasime seletuskirjas, et tähistasime noore poeedi vastuvõtmist NAKi, sai võetud veini ja pärast tulime südamedaami akna alla laulma. Ja kui küsiti selle kohta, kes miilitsale vastu lõugu andis, siis öeldi, et see oli võõras mees, kes seisis akna all juba varem. (11)

Kuidas naised rahvakunstispetsi Kalju Konsini puruks pidid kallistama

Ja siis ma mäletan üht episoodi, kui mingid EPA vilistlased pidasid Jaama restoranis kursuse kokkutulekut, midagi 30 aastat lõpetamisest. Ja siis tuli rahvuslike kudumite asjatundja Kalju Konsin hoogsalt uksest sisse, oranžid püksid jalas. Kuidas tursked zootehnikuprouad hüüdsid Konsinile "Tere, Kiisu!" ja läks suuremaks kallistamiseks ja Konsin piiksus suures hädas: "Maimu, sa pigistad mu puruks!!!" (12)

Kuidas Liiprist karahviniga vehkat tavatseti teha

Ühel mehel juhtus ükskord selline asi, et hakkas Liipris viina võtma ja kurat, rong sõitis ette! Aga karahvin ei olnud veel sugugi tühi. See vend pistis karahvini taskusse ja kihutas rongi peale. (13)

Kuidas Liiprist restoranvagunisse ümber istuti

Ja ühe teise mehega juhtus selline lugu, et istus Liipris, pani tina, ja Minski-Tallinna kiirrong Tšaika sõitis ette. Nii mindi Liiprist otse Tšaika peale, trimbati restoranvagunis edasi. Ja siis oli aeg varsti nii kaugel, et oli vaja peldikus käia. Mees läks Tamsalu jaamas rongi pealt maha, vaatas, et mingi kuur, ja läks kuuri taha asja õiendama. Siis ilmus kuskilt välja jaama miilits ja asus protokolli tegema, sest selgus - seltsimees urineeris otse jaamahoone ees!!!

Aga selle aja peale, kui nad miilitsaga arutasid, kas see on jaamahoone või o n see kuur, sõitis Tšaika minema. (14)

Kuidas Liipris head nõu kuulis

Ükskord rääkis teatrikunstnik Ants Peil, kuidas ta kuulsa kunstniku Elmar Kitse konjakipudelist süstlaga konjaki välja tõmbas ja selle teega asendas (ise saatanlikult naerdes). Ja siis teatas Peil, et kui Kits kunagi pudeli lahti teeb ja avastab, et pudelis on tee, siis ta ütleb Kitsele, et kui konjak seisab, siis lähebki selliseks! (15)

Kuidas Gorbatšovi viinakeelu ajal Liiprist viina sai

Gorba ajal oli Mülleri Sassil jaamarestoranis pooltuttav šveitser, kelle käest sai viina osta. See oli endine raudteeklubi saksimees, väga hea inimene. (16)

Kuidas Mart Kivastik koos sõbraga raudteejaamas kinni võeti

Ma ei mäleta, miks me seal ees üldse tolgendasime. Aga vist niisama. Tolgendamine oli tookord - 1977? - väga moes. Ma olin vist kuuendas klassis ja pikkade juustega, ja mul olid plaadid kaenlas. Kilekotiga olid plaadid. Püksid olid alt kolmkümmend viis senti laiad. See oli peaaegu Tartu rekord. Mu onupojal, kes need õmbles, olid veel kaks senti laiemad. Sellepärast - kilekott, laiad püksid ja pikad juuksed - arvatigi, et ma olen pätt.

Meid topiti koos Sekuga (Seku oli mu sõber) kongi ja ei lubatud möliseda. Kui ma küsisin, et mille eest vangi, siis ütles võmm, et kui veel mölisen, saan lõuga. Tal oli jube halb tuju, sest ta ise oli äsja lõuga saanud. Silm oli tal väga sinine. Aga põnev oli kah, sest ma pole enne ega pärast seda kongiga sõita saanud.

Võmmis võtsid nad mul plaadid ära ja hoidsid veel poole ööni kinni. Lasid alles siis lahti, kui mu ema mulle järele tuli. (17)

Kuidas selliseid asju nagu Tartu raudteejaamahoone tuleb osata hinnata

Raudteejaam meeldis mulle aga enne seda, kui mind sealt pokri pandi, ja meeldib praegugi. Ma olen täielik Kilgi fänn. Tartu linn on tõeline molu, et oma asjadel sel viisil hävida laseb. Tähtvere bassein on ka kadund koos tennise tsentraalväljakuga, kurat! (18)

Kuidas Rein Kilk on käinud jaamarestoranis ainult kaks korda

Tal polnud omal ajal võimalusi, et restoranides käia. Ülikooli kohvikus käis ta rohkem - oli odavam. (19)

Kasutatud allikad ja kirjandus

1) Kuulujutt. Ei tasu väga tõsiselt võtta.

2) Hillar Palametsa eraviisilisest loengust autorile 45 minuti vältel TÜ füüsikahoone fuajees. Mõõdetud tempos ja valitud sõnadega - täpselt nagu otse-eetris. Riidehoiutädid kikitasid kõrvu. Möödaminejad tasandasid häält.

3) Op. cit.

4) Op. cit.

5) Telefonikõnest Ain Kaalepiga. 5. sept 2006

6) Andreas Oplatka. "Lennart Meri - Eestile elatud elu", Ilmamaa 2000

7) Aleksander Mülleri suulised meenutused autorile 4. sept 2006 Ülikooli kohvikus klaasi A. le Coqi taga - sest Sass on Tartu patrioot.

8) Op. cit.

9) Telefonikõnest Tiit Matsulevitšile Ukrainasse 5. sept 2006

10) Aleksander Mülleri suuline ettekanne autorile, kui viimane teda autoga koju viis

11) Ivar Lõbu suulised mälestused autorile, esitatud Vilde kohvikus caffe la tte't rüübates 4. sept 2006

12) Op. cit.

13) Kaido Jaansoni suulised mälestused autorile, esitatud Vilde kohvikus klaasi ploomimahla kõrvale 4. sept 2006

14) Sama, kusjuures vahepeal tellis Jaanson mahla juurde. Ja lugupeetud professori häälekas naer täitis Vilde kohviku esimese korruse ja raamatupoe.

15) Op. cit.

16) Vestlusest Mülleri Sassiga

17) Mart Kivastiku kirjalikest märkmetest autorile 5. sept 2006

18) Op. cit.

19) Autori telefonikõne Rein Kilgiga 5. sept 2006