Eesti rikaste lugu Tuulingumäe ülikuperest Puhkide dünastiani.
Eesti raha- ja võimueliidi teke on tihedalt seotud viikingite kuulsa Idateega (Austrvegr), mis viis “varjaagide juurest kreeklasteni”. Sellest teest ei jäänud puutumata ka Eesti. Viikingite ittatungiga 9.-11. sajandil kaasnev vilgas kaubavahetus andis siinsetelegi rahvastele võimaluse rikastumiseks.
“Läänemeresoome eliidi osalusest idatee kasutamises annavad tunnistust viikingiaegsed mündiaarded, mille suhtelise rohkuse poolest paistab silma Eesti. Kaasaegsemat sõnavara kasutades võiks öelda, et mündiaaretes on talletunud Austrvegri ekspluateerimisest saadud tulud,” kirjutas ajaloolane Evald Tõnisson aastal 1995. Tema sõnul raputas sidemete avardumine muu maailmaga läänemeresoomlaste staatilist ühiskonnakorraldust ning tõstis esile uue aktiivsema ja kohanemisvõimelisema eliidi.
Rahaajaloolase Ivar Leimuse andmeil pärineb Eestist umbes 17 500 viikingiaegset münti, mis kuuluvad enam kui 80 aardesse. Näiteks Lätist on leitud alla 4000 mündi, Leedust aga peaaegu üldse mitte.
Siiski polnud Eesti ühiskonna kihistumine viikingiaja nähtus. Juba meie ajaarvamise esimesel poolel eksisteeris siin ühiskondlik hierarhia koos eraomandi ja maksustussüsteemiga, nagu näitavad ajaloolaste Priit Ligi ja Valter Langi uurimused. Viikingiaeg tõi aga endaga kaasa varariikluse tekke. Sellele eelnenud ühiskonnakorralduse kohta kasutatakse terminit pealikkond.
“Pealikkonnas on võim mingis tavaliselt mitte eriti suures administratiivses piirkonnas 1-2 suguvõsa käes, kelle hulgast valitakse pealikud. Viimaste tegelik võim baseerub ennekõike siiski isiklikel omadustel, majanduslikul edul, sõjaõnnel ja muudel juhuslikel teguritel. Kui õnn pealikule selja pööras, haaras tema koha järgmine mees, kes tavaliselt pärines aga siiski samast suguvõsast,” kirjeldas seda aega arheoloog Marika Mägi.
Möödunud suvel tuli Saaremaal Valjalas Tuulingumäel päevavalgele 1500 aasta vanune hauakamber, mis oli eriti rikkalike hauapanustega. “See ei ole just Egiptuse hauakamber, aga nii palju hõbeehteid pole ühestki teisest Eesti kalmest korraga leitud,” selgitas kambri avastanud Mägi. Leiu järgi otsustades oli tegemist väga rikka ülikuga. Viikingiajast ning 12.-13. sajandist on kogukaid aardeid teada ridamisi. Näiteks Otepää aardes oli neli kilogrammi münte, Maidla oma oli aga kokku ligi kaks kilogrammi hõbedat. Suured olid ka Kohtla-Käva, Kose, Kostivere jt aarded. Kalme- ja aardeleiud ongi parimad tõendid selle kohta, et Eestis oli oma rikas ja mõjuvõimas ülikkond.
Niisiis ei olnud Eesti esimesed kröösused kaugeltki mitte Puhkid, Wellnerid ja teised Eesti Wabariigi rahatuusad, kuigi see näib olevat levinud arvamus. “Eestlastel on juba baltisaksa mõisnike ajast arvamus, et meie esivanemad olid kõik ühesugused mõttetud rumalad talupojad. Väga levinud on klišee, et Skandinaavias elati väga rikkalt ja siin väga vaeselt. Kadunud ajaloolane Priit Ligi nimetas seda rahvuslikuks masohhismiks,” kritiseerib Mägi.
Kuhu need ülikud jäid? Osa hukkus muistse vabadusvõitluse ajal, osa hääbus aegade jooksul, osa sulandus sakslastesse. Nii näiteks said mõned endised vanemad uutelt isandatelt maid lääniks. Lüganuses anti maid eestlasele Hinke Maydellile, kes oli parun Maydellide suguvõsa esiisa. Maidel on muuseas eesti murdesõna, mis tähendab väikest kala. Kolm kalakest on ka Maydellide vapil.
Wabariigi miljonärid
Nii nagu praegu, avas ka Eesti iseseisvumine 1918. aastal tee eestlaste rikastumisele. Kuigi rikkaid oli ka tsaari ajal, polnud neil rikkusega kaasnevat suurt võimu, nagu see oli omariikluse ajal.
Rikkaim eestlane Eesti Wabariigis oli Puhkide dünastia pea, suurtööstur Joakim Puhk. 1930. aastate keskel ületas tema tulumaks aastas 11 000 krooni piiri. Nii palju maksid riigikassasse ainult miljonärid. Joakimi vennad Eduard ja Evald maksid tulumaksu keskmiselt 8000 krooni aastas.
Kuigi Puhkide äridünastia tegutses juba enne Eesti iseseisvumist, seostatakse nende rikkust ikkagi nn veriste sinelite afääriga. 1920. aasta lõpul vahendasid Joakim ja tema partner Goldarbeiter Eesti sõjaväele Inglismaalt 50 000 komplekti sineleid, frentše ja pükse. Kui saadetis lahti pakiti, selgus, et tegemist oli pehkinud, muda ja verega määrdunud räbalatega. Vahendajad ise teenisid tehingu pealt kopsaka summa.
Suuremate riigikassatäitjate vennaskonda kuulusid veel kommivabriku Kawe omanikud vennad Karl ja Kolla Wellnerid, Krediit Panga ja Päevalehe juht Johan Sihver, Konstantin Pätsi õemees, Kinnisvara Omanike Panga juht advokaat Mihkel Pung.
Pung ehitas koos ärimeeste Madis Jaaksoni ja Konrad Mauritziga 1921. aastal Tallinna Seltskondliku Maja, millest sai Eesti koorekihi tuntuim ajaveetmise koht. Eelmainitud jõukurite maksud aga olid juba mitu korda väiksemad kui Puhkide omad.
Priskelt elasid ka suurkaupmehed ja hiigelmajade omanikud. Neist olid tuntumad Eesti autokuningas Hans Vinnal ning Harju tänavas asunud elektri-raadio-auto suuräri omanik August Kapsi. 1930ndate lõpuks töötas end üles rida nooremaid ettevõtjaid nagu Roman Tavast, Eduard Taska ja Johannes Lorup.
Poliitikutest peeti üheks rikkamaks välisminister Karl Selterit, kelle mahhinatsioonidest alatihti räägiti. Selterile kuulus Maidla mõis, mille eest ta maksnud endisele omanikule kümneid tuhandeid kroone. Lisaks mõisale kuulus Selterile mitu maja Riias ning tal olid hoiused kahes Šveitsi pangas.
Ometi polnud Eesti rahakaimad inimesed mitte eestlased, vaid sakslased. Eesti rikkaim elanik oli tõenäoliselt Saksa aukonsul Helmuth Witte, kelle tulumaks küündis 50 000 kroonini aastas, olles seega viis korda suurem kui Joakim Puhkil.
Wittele kuulus Tallinnas Brookusmäel asunud võimas eksport-importäri Thomas Clayhills & Son. Ta oli ka Tallinna Börsi komitee liige ning kindlustusseltsi EKA ja aktsiaselts Pärnu Laeva juhatuse liige.
Jõuka seltskonna moodustasid baltisakslastest suurtöösturid. Neist priskeima rahakotiga olid Rotermanni tehaste omanik Christian Rotermann, piiritusevabrikant Aleksander Rosen, vineerivabrikant Martin Luther, ekspordihai ja üks maailma parimaid jääpurjetajaid Etienne Gahlnbäck, Põhja Paberi- ja Puupapivabriku juht ning peaaktsionär Emil Fahle.
Rikkamate mitte-eestlaste hulka kuulus ka mitu endist parunist suurmaaomanikku nagu H. Grote, E. Nolcken, H. Samson-Himmelstjerna. Grote tulumaks oli vaid tuhatkond krooni väiksem kui Joakim Puhkil.
Saksa ettevõtluse üks keskusi oli Scheeli Pank, mille omanik pankur Klaus Scheel, kuulus samuti Eesti rikkaimate inimeste ringi. 1920ndate algul teenis Scheel Nõukogude Venemaa kulla vahendamise pealt ca 30 miljonit kuldrubla.
Rikkaim venelane Eestis oli kaupmees Ivan Jegorov, kellele kuulus suur manufaktuurkauplus Tallinnas. Rikkaimaks juudiks peeti tööstur Mark van Jungi, kes oli Kreenbalti, Sindi Tekstiilvabrikute Ühisuse ja Tekla direktor Tallinnas. Kopsakaid kolme-neljatuhandelisi tulumakse kandsid riigikassase veel juudi kultuurvalitsuse liider H. Aisenstadt ning riidekaupmehed H. Gutkin ja perekond Toferid.
Skandaalsed rahamehed
Novembris 1932 tuli Eestis päevavalgele erakordselt suur miljonipettus, mida toonane ajakirjandus nimetas “meie maa oludes otse uskumatuks”. Suurriisujaiks osutusid Balti puuvillavabriku direktorid Isak Citron ja Constantin Wachmann.
Citron ja Wachmann korraldasid 20 miljoni krooni suuruse aktsiaemissiooni ja ostsid aktsiad tehase oma rahaga ise ära. Pettuste varjamiseks võltsisid direktorid äriraamatuid, aruandeid ja bilansse. Uurimine tõestas, et nad omastasid 5,4 miljonit krooni, mis aegumisseaduse järgi vähenes 4,2 miljonile. Kinnitamata andmeil oli noos tunduvalt suurem, vähemalt 7,5 miljonit.
Kohtuprotsessiga tuli ilmsiks ka direktorite luksuslik eluviis. Igal aastal võtsid ühes peredega ette pikemaid välisreise ja veetsid piiri taga kuid. Mõlemal mehel oli kaks-kolm limusiini, Wachmann ehitas endale Tallinnas pool miljonit krooni maksva luksusjahi. Citronile kuulusid majad Tõnismäel, Suur-Karja tänaval, Narva maanteel ning välismaal. Lisaks omas ta koos Wachmanniga mitut maja Vana-Viru, Viru ja Aia tänaval. Citroni hobi oli ka juutide sotsiaalhoolekanne. Ta olevat pidanud Berliinis ülal sadu juudi emigrantide peresid.
Advokaatide osavus Citronit ja Wachmanni ei päästnud – Citron mõisteti kolmeks ja Wachmann kaheks aastaks vangiroodu.
Vangi kukkus ka Tallinna ärimees Jaan Urla. 1934 mõistis Riigikohus ta tollipettuse eest 1,5 aastaks trellide taha. Urlal oli äsja valmis saanud uhke maja Tallinnas Valli tn 10, mida rahvas veel Vene ajalgi Urla pilvelõhkujaks kutsus. Maja maksis selle aja kohta hiiglasliku summa 650 000 krooni. Näib, et Urlale sai saatuslikuks ka valede poliitikute rahastamine. Ärimees toetas vapse, lootes, et need võimule tulles teda vanglasse minekust päästavad. Paraku sai ta veel rohkem nahutada – vapside rahastamise eest karistati Urlat väljasaatmisega Muhu saarele. Saatuse irooniana päästis vangla nüüd omakorda Urlat väljasaatmisest.
Vapside rahastajate väljasaatmine tegi tuntuks ka 30aastase äri- ja elumehe Karl Jänese, kes oli Lõuna-Eesti suurima äriettevõtte M. Jänes omanik. Karl oli Tartu riidekaupmehe Mart Jänese poeg ja saanud äri omanikuks alles hiljuti pärast isa surma. Firma suurust näitab seegi, et ainuüksi pärandus oli maksustatud 65 000 krooniga.
Märtsis 1934 saadeti Karl ühes mitme teise rikkuriga Kihnu saarele oma tegude üle järele mõtlema. Pärnu lokaalides jääminekut oodates pälvis Karl oma käitumisega ajakirjanduse elava huvi. “Kõigist tema tegudest oli kõige kaunim see, kui ta ühes lokaalis arvurikka publiku ees ja üsna kenakese auru all tõmbas ühest taskust aukartustäratava peotäie Vene kuldrublasid, lausudes: “Sellega sõidame Kihnust Kuramaale!” Siis võttis ta teisest taskust kimbu Inglise naelsterlingeid, sõnades: “Sellega sõidame Kuramaalt Londonisse!” Ning lõpuks kiskus kolmandast taskust välja pahmaka lihtlabaseid Eesti kroone, kuulutades kõuehäälega: “Aga nendega sõidame tagasi erakondadeta Eestisse!”
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti