Erksad värvid, voogavad siidiribad, sätendavad peeglikillud – viikingite riietuses oli palju rohkem glamuuri, kui me seni oleme ette kujutanud.
Naised riietusid väljakutsuvalt ja mehedki üsna edevalt, väidab Rootsi arheoloog Annika Larsson. “Nad kombineerisid idamaiseid jooni Põhjala stiiliga. Riided olid mõeldud eksponeerimiseks siseruumides, tule ümber,” räägib tekstiilide arheoloogiale pühendunud Larsson, kelle uurimistulemused võimaldavad maalida viikingiajastust täiesti uue pildi.
Uppsala ülikoolis töötav Larsson on uurinud Mälareni järve orust leitud tekstiilijäänuseid ja kaitses nende põhjal mullu doktorikraadi. See piirkond oli juba viikingiajastul üks Skandinaavia tähtsamaid keskusi; seal asuvad nii Stockholm ja Uppsala kui ka Sigtuna.
Leiud näitavad, et viikingiajastu ei olnud mingi ühtlane ajalooperiood. Uute kaubateede tekkides hakkasid inimesed uutmoodi riietuma. Keskaegse kristlusega seonduvat riietusstiili hakkas Rootsi jõudma juba 10. sajandi lõpul. Idamaised riietuselemendid kadusid ristiusu tulekuga, ajal, mil viikingid hakkasid kauplema kristliku Bütsantsi ja Lääne-Euroopaga.
“Tekstiiliuuringud kõnelevad ühiskonnaoludest rohkem kui traditsioonide uuringud,” ütleb Larsson. “Vanad rituaalid elavad pärast ühiskondlikke muutusi veel kaua, aga kui kaubavoog katkeb, vahetub riidemood kohe.”
Larsson on kindel, et Rootsi viikinginaised riietusid ristiusueelsel ajal palju väljakutsuvamalt, kui me seni oleme arvanud. Tema teooria rajaneb Venemaalt Pihkvast, viikingite kunagise kaubatee äärest päevavalgele tulnud uuel leiul, mis kujutab endast suure naiseriiete kollektsiooni jäänuseid.
Rootsi tekstiiliarheoloogi kinnitusel ei sobi see leid senise ettekujutusega viikinginaiste riietusest kuidagi kokku.
Seni arvati, et viikinginaised kandsid pikka kleiti, mis koosnes kahest nelinurksest põllest; umbes rangluu kõrguselt kinnitusid tagapõlle õlapaelad eespõlle pannalde külge; kleidi all oli linane särk, peal villane sall või rätik.
“Stockholmi lähedal Birkas asuvate matmispaikade 19. sajandil tehtud joonistelt paistab, et nii see tegelikult ei olnud. Pandlaid kanti tegelikult mõlema rinna keskpaiga kohal. Tavapärane seletus on, et pandlad on surnukeha lagunedes allapoole nihkunud. Aga see tundub üsna võltsvaga seletus,” leiab Larsson.
Tema väitel koosnes Birka naiste kleit vaid ühest kangatükist ja oli eest avatud. Õlapaelad hoidsid traksidena kangast paigal, olles rindade peal pannaldega kanga ettekeeratud ülanurkade külge kinnitatud.
Arheoloogilistele leidudele tuginedes võib aga väita, et kristluse tulles niisuguseid riideid enam ei kantud.
“On kerge ette kujutada, et ristiusu kirikul oli reservatsioone rõivaste suhtes, mis sel viisil rindu aktsentueerisid, ja enamgi veel, alussärgi eestpoolt nähtavale jätsid. On ka võimalik, et niisugust riietust seostati eelkristlike rituaalidega ja see keelustati sel põhjusel,” räägib Annika Larsson Uppsala ülikooli pressiavalduses.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti