lauantai 21. marraskuuta 2009

Ka vanu egiptlasi vaevasid südamehaigused




Teadlaste kinnitusel ei ole südamehaigused tänapäeva nähtus, vaid neid põdesid ka vanad egiptlased.
REKLAAM
USA ja Egiptuse arheoloogide meeskond uuris Kairo muuseumis asuvat 22 muumiat, kirjutab BBC.

Kõik muumiad pärinesid Vana-Egiptuse kõrgkihist ning nende toidulaud oli rikkalik. Uuritud elasid millalgi ajavahemikus 1981 eKr. kuni 344 pKr.

Need inimesed palsameeriti pärast surma, kuna nad olid kas vaarao lähikondlased või siis preestrid.

Teadlased kasutasid muumiate uurimiseks röntgenit.

22 muumiast 16 oli süda pärast palsameerimist kehasse jäetud. Üheksal muumial avastati ateroskleroosist tingitud arterite kõvastumist.

Ateroskleroosi puhul tekivad arterite seintele naastud, mis ahendavad arterit ning takistavad verevoolu. Neid tekib nii pärgarteris, ajuarteris kui ka alajäsemetesse verd viivates suurtes arterites.

45 eluaastast vanemana surnud kaheksast isikust seitsmel avastati arterite kõvastumine. Nooremalt surnutel oli igast kaheksast ainult kahel see probleem. Mees- ja naismuumiate südamehaigustes erinevusi ei olnud.

Uurijad lisasid, et kuigi iidsed egiptlased ei suitsetanud tubakat, ei söönud kiirtoitu ning neil ei olnud istuv eluviis, ei olnud nad siiski kütid-korilased.

Vana-Egiptuse põllumajandus oli arenenud ning kõrgema sotsiaalse kihi toidulaual oli pidevalt liha.

«Me ei tea kindlat põhjust, miks vanadel egiptlastel ateroskleroos tekkis, kuid teame, et seda võisid põdeda ja selle tagajärjel surra üsna paljud,» selgitas California ülikooli arheoloog Gregory Thomas.

Ta lisas, et haigust käivitavateks teguriteks võis olla geneetiline eelsoodumus ning elukeskkond.

«Peaksime südamehaiguste riskifaktoreid vaatama laiemalt, mitte ainult tänapäeva kontekstis,» nentis uurija.



Toimetas Inna-Katrin Hein

lauantai 14. marraskuuta 2009

Iidne maiade linn Calakmul paljastas saladuse 10.11.2009


Hiljuti Mehhikost iidsest maiade linnast Calakmulist avastatud seinamaalingud annavad ülevaate tavaliste maiade igapäevaelust.

Seinamaalingud avastati Guatemala piiri lähedal asuva püramiidehitise uurimisel, kirjutab LiveScience.

USA Pennsylvania ülikooli arheoloogi Simon Martini kinnitusel ei osanud nad monumendist selliseid jooniseid oodata.

«Iidsete maiade ehitiste jäänuseid on uuritud üle 100 aasta, kuid Calakmulist avastatu on erakordne, kuna varem ei ole midagi sellist kuskil ette tulnud,» selgitas Martin.

Martin lisas, et maalingutes on ära toodud kõik tollased ühiskonnakihid ja nende peamised tegevused.

Maiad nagu ka paljud teised Ameerika mandri varajaste kultuuride esindajad, jätsid tulevastele põlvkondadele endast palju märke maha.

«Maiad on püramiidi rajanud ühe vanema ehitise peale, see ehitis koosneb mitmest kihist nagu sibul. Kui ülejäänud vanemad osad kas lammutati või need lagunesid, siis ühiskonna struktuuri ja igapäevaelu tegevusi kujutavat osa hoiti hoolega alles. Sellel oli peale pandud kaitseks paks savikiht. Tundus, et sellel oli maiade jaoks eriline tähendus,» selgitas arheoloog.

Iidsed maiad on kujutanud inimesi näiteks toitu valmistamas. Iga kujutise juures on isiku nimi ja tegevuse kirjeldus. Inimest tähistati sõnaga «aj», sellel järgnes toiduaine nimetus, millest rooga valmistati.

«Näiteks pildil, mille juures on väljend «aj ul» (umbkaudne tõlge – maisileotise jooja) on mitu meest suure potitäie keedetud maisijoogiga. Üks neist joob seda. Teisel pildil aga kaks isikut, kelle juures on väljend «aj mahy» (umbkaudne tõlge – tubakamees). Ühel neist on mingi terav asi, millega ta tubakalehti tükeldada, teine aga sööb tubakalehti,» interpreteeris arheoloog leide.

Uurijate sõnul ei ole selliseid maiade jooniseid varem leitud.

«Maiade kultuuris mängis mais tähtsat rolli, see oli nende põhitoidus. Iidsete maiade sõnad maisi kohta on säilinud muutunud kujul tänapäevani ja kajastuvad praeguste maiade kultuuris,» nentisid arheoloogid.

Pole teada, kas Kesk-Ameerika džunglid veel selliseid seinamaalinguid peidavad.

«Suur osa maiade kultuurist ja kirjutistest on hävinenud. Sealne kliima ei ole nagu Egiptuses, kus kirjarull võib säilida 5000 aastat. Kesk-Ameerikas on niiske ja niiskus hävitab mälestusmärke,» selgitas Martin.

Arheoloogid jätkavad leiu uurimist ja loodavad teha kindlaks, mis otstarbel maiad säilitasid tavainimesi kajastavat seinamaali suure hoolega.

Maiade kultuur õitses Kesk-Ameerika 250 kuni 850 pKr. Calakmul on kantud maailmapärandi nimekirja.

Nazca tsivilisatsioon aitas enda hävingule kaasa? 02.11.2009


Teadlaste sõnul kaevasid Lõuna-Ameerika Nazca tsivilisatsiooni liikmed endale ise augu ja otsustasid saatuse, kui võtsid maha oma viimase kaitsevalli – metsa.

Arheoloogide arvates suri Nazca kultuur lõpuks välja kliimamuutusest tekkinud järjestike üleujutuste tagajärjel, kirjutab timesonline.co.uk.

Peruu aladel Ica ja Rio Grande jõgede orgudes eksisteerinud kultuuri õitseaeg oli 200 – 500 pKr. Tänapäeval tuntakse seda kultuuri eelkõige müstiliste maapinnajooniste, Nazca joonte järgi.

Need geoglüüfid kujutavad mitmesuguseid objekte ja loomi, kaasa arvatud ahve, laamasid, haisid ja linde. Arvatakse, et neil joonistel oli religioosne ja astronoomiline tähendus.

Kuid šveitslase Erich von Dänikeni arvates viitavad Nazca jooned hoopis kosmiliste võõraste külaskäikudele.

Väljakaevamised näitasid, et Nazca kultuur hääbus ja kadus üsna kiiresti millalgi ajavahemikul 500 – 600 pKr.

«Nazca tsivilisatsiooni asupaikades on näha mitmeid märke elukorralduse muutusest. Inimjäänuste uurimine näitas, et eluiga langes ning laste suremus kasvas. Tundub, et juhtus midagi kohutavat. Maha jäeti ka tähtsaim tseremoniaalpaik Cahuachi,» selgitas Cambridge´i ülikooli arheoloog David Beresford-Jones.

Uurijate arvates võis Nazca tsivilisatsioonile saada saatuslikuks äärmuslik El Niño`st põhjustatud kliimamuutus. Kliimamuutusega kaasnes lõunapoolkeral temperatuuri tõus ja pikaajalised vihmasajud.

El Niño ilmastikunähtuse puhul Vaikse ookeani idaosa pinnakiht soojeneb. Sellega kaasnevad vihmasajud tavaliselt kuiva kliimaga Peruu ja Ecuadori rannikul.

Beresford-Jones võrdles tänapäeva kõige raskemat, 1998. aasta El Niño`t ja Nazca kultuuri väljasuremisperioodil Peruus aset leidnud kliimamuutust.

1998. aastal ujutasid El Niño`st tingitud tugevad vihmasajud tänapäeva Ica linna üle. Arvutisimulatsioon näitas, et iidsel El Niño tagajärjed olid Ica orus, kus asus üks Nazca kultuuri peamistest asualadest, veelgi katastroofilisemad.

Ica oru madalamas osas, mis praegu on kõrb, kasvasid kunagi hästi vastupidavad huarango puud. Nad võivad elada kuni 1000 aastaseks.

Need puud olid Nazca tsivilisatsiooni ühed alustalad, olles nii ehitus- kui ka küttematerjaliks.

Teadlaste sõnul hoidsid huarango metsad ökoloogilist tasakaalu ning takistasid erosiooni.

Iidsete puujäänuste uurimine näitas, et enne suuri üleujutusi oli enamik puid maha raiutud, metsa asemel laiusid maisi- ja puuviljapõllud.

Metsa langetamine aga võttis ära ka kaitsva barjääri, mis Nazca kultuuri oleks El Niño`st tingitu eest kaitsnud.

«Selle katastroofilise sündmuse käivitajaks oli inimühiskond, võttes maha neid selle eest kaitsvad puud. Loomulikult mängis rolli ka mõningane kliimamuutus, kuid Nazca inimesed on ikkagi osaliselt oma väljasuremises süüdi,» nentis arheoloog.

Metsa peaaegu jäägitu maharaiumise süüks saab panna ka Lihavõttesaare kultuuri ning Kagu-USAs kunagi eksisteerinud Anasazi kultuuri hääbumist.



Toimetas Inna-Katrin Hein

lauantai 7. marraskuuta 2009

Kunagised raketišahtid valmistavad peavalu 31.10.2009 00:00 Taimi Käos, reporter


Sügava šahti serv on maapinnaga tasa. Üks vääratus ja oledki sügavikus.

foto: Taimi Käos/Valgamaalane

TV reporter Jüri Muttika laskub trossi mööda šahti põhja, kus ootab inkassofirma esindaja Ants Päär, kes selgitab, et põhjas oleva väärt metalli tõstab üles nüüd tema.

Vilaski raketibaasi juhtimiskeskus ja neli šahti koos sinna juurde kuuluvaga on eraomaniku valduses. Rajatise seisund halveneb üha ja selle tulevik on ebaselge.



Loe probleemist koos keskkonnaministeeriumi juristi kommentaariga pikemalt ajalehest.

Paide Vallimäel tulid ilmsiks maa-alused käigud 16.08.2009



Rainer Eidemiller osutab Vallimäe Tallinna tänava poolsel küljel paiknevale käigule, mis võiks tema hinnangul tugeva klaasi all linnusekülastajatele eksponeeritud olla.

foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Möödunud kolmapäeval ilmusid Paide Vallimäe ümberehitustööde käigus maapõuest nähtavale seni teadmata olnud linnusekäigud, rahapuudus takistab leidu uurimast.

Paide Vallitorni juhataja Jaak Salmar teadis öelda, et kui pooljuhuslik avastus leiab kinnitust, on see oma vanuse tõttu harukordne mitte ainult Eestis, vaid ka Läänemere-äärsetes riikides ja Skandinaavias.
Salmari hinnangul on arheoloogiliste väljakaevamiste tegemine nüüd ainuõige ja hädavajalik samm. Ehitustööde ajal Vallimäel järelevalvet tegev arheoloog Peeter Piirits ütles, et kuigi samasuguseid bastione esineb paljudes keskaegsetes linnustes, on Paide kaitsetornid erakordsed seetõttu, et need on aja jooksul muutumatuks jäänud.

Paide kiriku tornikiivri muna pakkus halba üllatust 04.11.2009



Fotod: Algur Kaerma

Kolm nädalat tagasi tõsteti remondis olevalt Paide kirikult maha tornikiivri muna, kust avastati arhiivikapsel.
Täna avas sepp Maidu Müürissepp oma töökojas kapsli, kust tulid välja vettinud paberid.

EELK Paide Püha Risti kogudus õpetaja Algur Kaerma ütles, et nööriga kokku köidetud pabereist oli esialgu võimatu midagi välja lugeda. «Üürikese tahenemise järel eristas silm mõningaid numbreid, kuid dokumendi tekstiosa jäi endiselt loetamatuks,» lausus ta.

Kaerma lisas, et pärast kapsli pinna lähemat uurimist luubiga leidis sepp Maidu Müürissepp vasktoru pinda läbiva prao, mis ilmselt oligi põhjustanud vee sattumise kapslisse ja suure kahjustuse ürikule.

Kaerma sõnas, et pärast nõupidamist politsei kriminalistikalabori ja muinsuskaitseameti Järvamaa peainspektori Tiit Schvedega otsustati ajalooline leid ööseks sepikotta tahenema jätta ning anda homme üle muinsuskaitseameti esindajaile, kes langetavad otsuse üriku edasise ennistuse asjus. (JT)

Eduard Rajari: Vaade Vana-Pärnu kalmistule - Eduard Rajari, muinsuskaitsja ja kalmistuinventeerija



Muinsuskaitsespetsialist Eduard Rajari.

foto: Urmas Luik

Lõpule on jõudnud Vana-Pärnu kalmistu inventeerimine. Töö käigus sai täpsustatud kalmistu plaan, märgitud sellele piirded ja tähised, kirjutatud üles tekstid, pildistatud hauaplatsid. Nii moodustub andmebaas kalmistu edasiseks haldamiseks, selle ajaloolise miljöö kaitsmiseks ja kalmude leidmiseks.

Vana-Pärnu kalmistu esimene inventeerimine toimus 1980. aastal. Urmas Selirand ja Kalle Lange tegid ära suure ja põhjaliku töö, mis on hea võrdlusmaterjal praeguse seisu hindamisel. Eriti hinnalised on kalmistu ajaloo ja selle uurimiseks kasutatud materjali analüüs ning fotomaterjal.

Üldmulje

Vana-Pärnu kalmistu suvine heakord on rahuldavana hoitud. Teid puhastatakse, muru trimmerdatakse, prügimajandus on paigas. Üle piirete ja tähiste valitseb loodus, kõik on roheline. Pärnu vanima kalmistu üle aegade kulgev hõng on tajutav, rahustav ja kosutav.

Vana-Pärnu kalmistut, eriti selle Haapsalu maantee poolset külge, ei saa siiski rahupaigaks nimetada. Valitseb lakkamatu monotoonne tugev liiklusmüra, mida “elustab” palju kordi päevas sireeniautode kile hädahüüd.

Kindlasti on häirivaks kujunenud õhtuti kabeli ümbrusesse ja Põllu tänava kuuritagustesse kogunevad noortekambad. Mõni noor kasutab kalmistuteid velodroomina, mõni elab oma tunge välja lõhkumisega. Kabeli seinal olnud kalmistu plaan on lõhutud just selliste poolt.

Kalmistu on kujunenud mitme inimpõlve jooksul väga tihedana, vaheradadeta. Sageli ei ole peetud kinni matuseridadest. See ei tekita probleeme ainult hooldajatele, vaid matuselistelegi. Naaberplatse tallamata omadele ligi ei pääse.

Vana-Pärnusse on maetud tuntud kultuuri-, majandus-, spordi- ja muude alade tegelasi. Peale üldteada isikute (kirjanikud Elisabeth Aspe, August Sang, Kersti Merilaas) on kalmistule maetud näiteks näitleja J. Küüts, tõlkija ja pedagoog S. Holberg, naisteajakirjade väljaandja J. Joost, luuletaja M. Krimm, raadioinsener E. Jakoobi, pedagoog ja Naiskodukaitse esinaine E. Lippmaa, rida muusikuid, lauljaid, pedagooge, kirjamehi, samuti sportlasi, ühiskonnategelasi, tööstus- ja majandustegelasi, kapteneid.

Kalmistul on teadaolevalt 33 Vabadussõjast osavõtnu ja Vabadusristi kavaleri haud. Kadunud kalmudest on sel suvel, tõsi küll, seni hüpoteetiliselt, õnnestunud kindlaks teha koolmeistri ja õpikute autori Aabram Holteri, Eesti esimese bibliograafi ja kirjamehe Mihkel Jürgensi ning luuletaja, rahvaluulekoguja ja toimetaja Jaan Otstaveli kalm. Täpsemad teated nende ja teistegi Vana-Pärnusse maetute kohta on alati oodatud. Kalmistu üks omapärasid on maetute tegevusalade või hobide märgistamine hauakividel. Nii võib kivisse raiutult leida alasi haamriga, kaluri süüdvestri ja noodaga, trombooni ja akordioni, aga ka autobussi ning jahipüssi koos sarve ja jahipaunaga.

Alles ja kadunud

Vana-Pärnu kalmistu ajalugu ulatub 14. sajandisse, ehkki tollase piiskopliku kalmistu kattuvus praegusega on küsitav. 1914. aastaks ulatus kalmistu Kollisti nahavabrikust kalmistut risti läbinud ojani, ojasängi markeerib praegu väljak. Veidi varem rajati õigeusu kalmistu, mis on sulandunud märkamatuks praeguse kalmistu 22. ja 23. kvartalisse. Kalmistu on tänapäevase suuruse saanud vähemalt kolme laienemisega.

Kalmistu pühitsustamm asub 13. kvartalis. Samasugused puud on kunagise Nikolai kiriku juures Peeter I tamm, Alevi kalmistul Katariina II tamm. Kellele pühitseti Vana-Pärnu tamm? Kas keegi veel mäletab?

1960. aastatest on kalmistule intensiivselt peale maetud. Varasematest matustest on jäänud vähe kirjeid, enamasti säilinud malmristidel, alles on 1930. aastatel moodi läinud päitsikõrgendusi koos tahvlitega, kuid tahvlid on sageli uued. Veel on alles mõni vana hauatahvel, nende seas paar foolio- ehk rulluva lehe kujulist, riste ning sambaid. Toomata esile väga väärtuslikke hauatähiseid, tuleb tunnistada, et kõik, mis üle 50 aasta vana, on kalmistul säilitamisväärtuslik, kaasa arvatud lihtne separist.

Ajalooline üldpilt on halvasti säilinud, liiga palju traditsioonilisi hauatähiseid on viimastel aastakümnetel kadunud ja asendatud nüüdisaegsetega. Platside valdajad, suhtumata sageli küllaldase respektiga ajaloolistesse hauatähistesse, on kõrvaldanud malm- ja sepisriste ning asendanud need parasjagu moesolevate, sageli töötlemata servadega ebakorrapärase kujuga kivide või halva kvaliteediga tahvlitega.

1980. aastal loetletud viiest suurest hauaplaadist on alles kaks. Üks neist on oma algsest asukohast välja tõstetud ja nõjatub naaberplatsi piirdele. Ilmselt oli liiga raske, et jõkke veeretada. Vanim tollal leitud hauatähis – maltaristikujuline paerist (1809) on kadunud. Dolokivist ristidest on säilinud vaid kaks. 23st ristiga sambast on alles kaks, kadunud on erikujulised puuristid.

Ažuurse gotiseeriva motiiviga malmristidest, mida loetleti 149, on nüüdseks jäänud üks. Akantuslehemotiiviga kaunistatud 35 ristist ei ole alles ühtegi. Raudristegi on väga vähe ja neil pole enamasti nimetahvleid: vasevargad tegid puhta vuugi.

Kui enamikul kalmistutest on ristid hävinud purunemisel ja alles on kivid koos jalamitüngaga, siis Vana-Pärnus on tegemist ilmse ristide kokkukorjamisega. Pole ristikive, on vaid mõni katkine rist – näha, et kukkuvate okste ja puude lõhutud. Riste nagu poleks olnudki.

Teatud osa ristidest tõid aastaid tagasi viinalembesed mehed Sauga jõest välja ja viisid tollasesse Emexi vanaraualattu. Muinsuskaitse seltsi eestvõtmisel viidi need hoiule Alevi kalmistu kabelisse. Nende seas on üks tollal kirjeldatud ainulaadse dekooriga rist, samuti suur Jacoby perekonna rist (selle alussammas on praegugi uuskasutuses platsil II½).

Kadumas on betoonist valatud hauakastid. Praktilised, kuid kohmakana tunduvad kastid läksid moest ja paistavad tänapäeval pigem tülikate võõrkehadena. Ometi on need samuti ajaloolise kalmistu miljööd kujundavad elemendid, mida tuleb säilitada.

Mitmes kohas on kastid tõstetud mahajäetud platsidele, kus need nagu äravisatud asjad ikka mõjuvad võõrkehana. Alles on mõni pealt kinni valatud kast, betoonkääbas. Ühel on peal risti kujutis, teisel tekstki.

Materjalid ja loodus

Piiretest valitsevad arvuliselt 1960. aastatel moodi läinud kergesti teisaldatavad, kuid tihtilugu vildakile vajunud kõnnitee- või põrandaplaadid. Uuemad platsid on piiratud betoonist äärekividega. Võimalik, et selle muutuse kutsus esile tsentraliseeritult ja kohalikku omapära arvestamata antud betoonpiirete valamise keeld.

Nüüdisaegsetest ehitusmaterjalidest on kalmistule toodud juba kergkruusast ja põlevkivituhast ehitusplokke ja pinnakatteks fibokeraamilisi kunst-jänesepabulaid.

Levinud on plaaditud “põrandad”, isegi läikplaatidest. Piirdeid on ehitatud Columbia kivist ja muudest materjalidest. Olenevalt küll piirde ehitamise kvaliteedist, mõjub enamik ehitusmaterjale kalmistul õõvastavalt. Lausa naljakas on üht platsi kattev tekstiilvaip.

Kalmistu puistu on liiga tihe. Sellest tingitult ei ole kalmistul küllaldaselt valgust, et takistada samblike levikut. Tihe puistu vananeb kiiremini, väiksemagi tormiga murduvad puud ja suured oksad, purustades inventari. Palju on hooldamata ja suisa mahajäetud hauaplatse, mis sageli on võsastunud. Lokkab käestlastud sõnajalaareaal. Kevadsuviseks nuhtluseks on olnud künnivareste kolooniad, mis saastavad loodust ja hävitavad hauatähiseid: happelised rapped sööbivad tähistesse. Õnneks on neid oluliselt vähem kui aastate eest, kui kalmistul käimine oli sarnane Vene ruleti mängimisega.

Kui hauaplatse hooldavad valdajad regulaarselt, mõnda neist isegi kaks korda päevas, siis suur osa tähiseid on Vana-Pärnus kohutavas seisus, osalt loetamatuks sammaldunud tahvlid ja hauakivid, roostetavad raudristid. Värvimata on suurem osa malmristidest.

Piirete olukord pole suurt parem. Vähesed sepisaiad on hooldatud, vanad betoonpiirded lagunevad. Hekid on võsastunud, lokkab sõnajala- ja pihlenelavõsa.

Vähemalt osaliselt on hauatähiste hooldamatus tingitud oskuste puudumisest. Suures hädas on inimesed, kulutades asjata raha, tellinud uue tähise, kuigi vana on täiesti korrastatav ja sageli tehtud parema kvaliteediga kui uus. Kivitööde kvaliteet oli 1960.-1980. aastail üllatavalt halb ja sageli on tähised just selle tõttu isegi puhtana loetamatud.

Mis on paremaks muutunud? Kalmistule on lisandunud väärtuslikke hauatähiseid skulptuuride näol, restaureeritud on 19. sajandi klassitsistlik hauamonument, tänavu restaureeris skulptor Paul Uibopuu muinsuskaitseameti tellimusel kümmekond malmristi, ühe kiviristi ja kinnitas piirdeposti. Uute kalmutähiste kvaliteet on oluliselt paranenud. Ojasängi uhteorust on saanud ilus väljak.

Kuidas edasi?

Kõigepealt vajab kalmistu kindlakäelist kalmistuvahti. Nüüd, kui plaan on olemas, tuleks tähistada kvartalid, et kalmistul senisest paremini orienteeruda. Plaan võiks olla kõigile nähtav ja tähistatud kultuuritegelaste kalmudega nagu Alevi kalmistul. Platse tuleb edaspidi taaskasutamiseks välja anda muinsuskaitsega kooskõlas, eritingimuste alusel ja selliselt, et oleks võimalik kontakteeruda platsi valdajaga.

Platside kujundamisel peaks senisest rohkem kaasama kujundusspetsialistide nõuandeid ja projekte. Nii saadaks sobiv, maitsekas ja kõrvalplatsidega harmoneeruv kujundus. Mahukamad kujundustööd, samuti ehitiste rajamine kalmistule peaks olema kooskõlastatud nii muinsuskaitse kui linnavalitsusega. Vana-Pärnu elanikele tuleks korraldada koolitus tähiste hooldamisest ja suviti kaasata õpilasmaleva rühmad korrastustöid tegema. Olen ise nõus juhendama.

Tõusma peab kohalike elanike teadlikkus ajaloolistest väärtustest kalmistul. Kui väärtuslikust tähisest loobub omanik, ei suuda muinsuskaitsegi midagi teha. Tagantjärele trahvimine ei too hävitatud risti kalmule tagasi. Jätkuma peab piirete ja hauatähiste restaureerimine. Jõekalda kindlustamine on eluliselt vajalik, et haudade ridu ei uhutaks kevadiste suurvetega minema, samuti tuleks kallasrada kindlustada maalihke vastu. Kindlasti on tarvis vähendada radikaalselt puistu tihedust.

Kolme kuu jooksul kohtasin Vana-Pärnu kalmistul võõrkeeli kõnelevaid inimesi ja väiksemaid gruppe. Kindel on, et kõigile neist jäi kalmistust oma mulje. Küllap tehti sellest üldistusi Pärnugi kohta. Tore, kui need oleksid positiivset laadi.

Ennenägematu metallist urn üllatas Raadil rehitsejat - Jüri Saar


Alguses jäi Raadi kalmistu vanimas osas rehitsejatele silma mustrikatke. Lähemal uurimisel aga selgus, et maapinnast pole paljastunud mitte vana eseme kild, vaid päris suur ja hästi säilinud metallurn.

Leid tuli päevavalgele Raadi kalmistu Vana-Jaani osast. Linnaasutuse Kalmistu juhataja Aime Pärna polnud sellist asja varem näinud ega osanud ka arvata, kuidas see külili asendis maapõue sai. Oli see kunagi lihtsalt ümber kukkunud või sõja ajal pommiga lastud?

«Aga oli niimoodi maa sees, et isegi ülikooli aastapäevaks kalmistu koristamisel välja ei tulnud,» ütles Pärna.

Tartu kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Mets­­allik tõdes, et urn on kaheldamatult dekoratiivne ja haruldane. Midagi sellist ei ole ühelgi Tartu kalmistul varem leitud ja ka mujalt ei tea Metsallik sarnast.

Ta oletas, et leid on pärit 19. sajandist, kui Vana-Jaanis oli hulk väikesi kabeleid ja muid hauaehitisi, mis tänapäevaks on kõik hävinud. Arvatavasti kuulus urn neist mõne juurde.

Pärna märkis, et küllap oli jalaga urnil ka alusosa, millel oli kiri, kelle hauaga tegu, aga see alusosa on läinud kaduvikku. Õieti pole leiukoha lähedal ühtegi tekstiga hauatähist. Nii et teadmata on, kelle haualt urn pärit on.

Tegelikult on teadmata ka urni otstarve. Võibolla tõesti lihtsalt seest tühi kaunistus, aga mine tea. Romeo Metsallik ütles, et veel ei saa midagi välistada.

Praegu pole ka andmeid, kus see ese valmistatud on. Võibolla sealsama lähedal asunud Lellepi töökojas, kus valmistati kalmistutele metallist riste ja piirdeaedu.

Üle kahesaja aasta kasutusel olnud Vana-Jaani kalmistu on juba väikestviisi arheoloogiaobjektiks muutunud, muheles Metsallik, kui Pärna näitas ka kaunistustega savitükke, mis võisid olla hauaplatside piiritähised, aga ka hauaehitiste osad. Neid on maa välja andnud päris mitmeid.

Metsallik ütles, et pärast restaureerimist saab metallist urn üles Vana-Jaani kalmistule, kohta, kust see leiti.

Salapärase urni mõistatus lahenes - Jüri Saar, reporter





Eduard Sellekese foto Christ. Elis. Asmussi hauatähisest 1941. aastal.

foto: Ed.Selleke

Kunstiajaloolane Kaur Alttoa on Tartus Raadi kalmistult leitud metallist urni looga mitmel korral kokku puutunud ja tema valduses on ka foto urnist selle algses asukohas.


Alttoa kinnitas, et selle urni (kunagine) olemasolu on hästi teada. Alttoa arvab mäletavat, et temale rääkis urnist esimesena kodu-uurija Johannes Maadla 1975. aastal, mil Alttoa oli inventeerimas Raadi kalmistu vanimat, Vana-Jaani osa.

Urn on paiknenud hauaplatsil, kuhu on maetud Hermann Asmuss (1812–1859), mees, kes on teadusajalukku jäädvustunud Aruküla koobastest avastatud devoni rüükaladega.
Asmussi, Tartu Ülikooli kunagise professori ja zooloogia kabineti direktori leiud moodustavad tänase Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumi kollektsiooni olulise osa.

Samal platsil on looduskivi, mille tekst teatab, et siia on maetud Christ. Elis. Asmuss (sünd. Luhde, 1789–1832). Just seda kivi Hermann Asmussi ema haual kroonis jutuks olev urn: kinnituspoldid ja jupike urni jalast on tänini omal kohal.

Jutu tõestuseks läkitas Alttoa toimetusele värske foto kõnealusest kivist, aga ka Eduard Sellekese foto 1941. aastast, mil urn veel oma kohal seisis.

Alttoa lisas, et usutavasti oli nimetatud kivi koordinaadiks Tullio Ilometsale, kelle eestvõtmisel on taas tähistatud paljud Tartu Ülikooli teadlaste hauad, sealhulgas Hermann Asmussi oma.

Urn maeti arvatavasti maha sõjajärgsetel aastatel, et seda kaitsta. Urni leidsid tänavu suvel kalmistutöötajad.

Selgusetut siiski veel on

Millal urn valmistatud ja üles seatud võib olla, selle kohta Alttoa julgeid oletusi ei paku. Võimalik, et vahetult pärast matust. Aga pole ka võimatu, et aastaid hiljem, kui Hermann Asmuss oli jalad alla saanud ja tal oli võimalusi oma ema hauda kaunistada.

Alttoa viitas aga, et stiililt on tegu kahe maailma sümbioosiga: urn leina märkiva kustuva tõrvikuga tipus on klassitsistlik, looduslik kivi on aga pigem romantismile omane.

Kas kõnealune urn on pigem ühekordne teos või osa suuremast partiist, sellele tasub Alttoa seletusel vastust otsida tõigast, et sellise valutöö keerulisimaid ja kalleimaid etappe oli vormi tegemine. Kui vorm juba valmis, milleks piirduda ühe urniga. Nii et pigem oli omas ajas tegu Anttila kaubaga. Mis aga ei vähenda erakordsust.

«Erakordsus on ka masstoodangu asjadel, kui 99 protsenti eksemplaridest on juba hävinud,» põhjendas ta.

Kus see urn toodetud võib olla, selle kohta Allttoal vastus puudus, kuid ta oletas, et vastusele võiks lähemale jõuda Läänemere piirkonna kalmistute ajalugu uurides. Seni on ka Tartu kalmistuid vähe uuritud ja kunstiajaloo magistrantidele võiks see olla avar tööpõld. Seda enam, et fotomaterjaligi saab hea õnne korral leida juba 19. sajandi teisest poolest.

Algsele kohale tagasi

Tartu kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Mets-allik ütles Alttoalt saadud teavet kommenteerides, et uues olukorras tuleb kaalumisele võtta urni asetamine tema algsele asukohale. Küll pärast restaureerimist.

Sambaõhkijad uskusid valgesse laeva - Martin Pau, reporter





1949. aasta 5. novembril õhku lastud automaaturikuju, mida samal kujul enam ei taastatud.

foto: Eduard Selleke


Täna 60 aasta eest (05.11.2009 ) Raadil punaarmeelaste ausamba õhku lasknud eestimeelsed koolinoored uskusid siiralt, et Ameerika Hääle vihjed peatselt saabuva valge laeva ainetel pole tühi fantaseerimine.

«Kui omavahel kokku saime, rääkisime ikka, mida olime Ameerika Häälest kuulnud, et millal valge laev tuleb ja nii edasi,» meenutab üks viiest sambaõhkijast, praegu 78-aastane Heiki Vaibla, sõjajärgse põrandaaluse ühenduse Sini-Must-Valge liige.

Vaibla nendib, et tänase tagantjäreletarkusega võib toonast usku nõukogude võimu varisemisse naiivseks pidada.

Samas ei uskunud seda sugugi ainult lapseohtu noored, vaid ka nende emad ja isad. Valge laevana kujutleti, tõsi küll, lääneriikide sõjakuulutust Nõukogude Liidule, mitte maltsvetlaste usulahu oodatud pärislaeva.

Märk vabadusvaimust

«Ega me arvanudki, et suudame lendlehtede levitamise ja ausamba õhkulaskmisega riiki pöörata,» täiendab Vaibla. «Tahtsime valmis olla, et kui tuleb uus küüditamine, saame seda kuidagi takistada. Näiteks lasta õhku mõne raudteesilla. Andsime endale aru, et kui puudub organisatsioon, kui vastupanu on stiihiline, pole Eesti vabanemiseks mingit lootust.»

1949. aasta 5. novembri õhtul kella kümne paiku hiilisid Tartu 6. keskkooli abituriendid Heiki Vaibla ja Tõnis Jõgiaas, aasta varem keskkooli lõpetanud Miia Saviauk ning vastsed arstitudengid Riita Vint ja Ellen Rander Raadi parki.

Tüdrukud olid võtnud ülesande ümbrust silmas pidades poisse julgestada.
Poiste kohus oli asetada põues kohale toodud 600-grammine lõhkeainepakk automaaturit kujutava pronkskuju saabaste vahele ja panna susisema süütenöör.
Enamik Sini-Must-Valge liikmeist, kaasa arvatud Heiki Vaibla, vabanes vangilaagrist 1956. aastal.

Poiste hoiatamiseks olid tüdrukud õppinud ära vilistamise. Sel korral aga ebadaamilikku oskust tarvis ei läinud. Park oli inimtühi, nii et noored said pageda, kui ilmkärakas oli mitmemeetrise samba tükkideks rebinud.

«Me arvestasime, et võtsime suure riski,» ei tunnista Heiki Vaibla end ja oma mõttekaaslasi pelgalt uljaiks põnevusejahtijaiks. «Mingil juhul pole õige pidada seda labaseks huligaansuseks. Tahtsime näidata, et vabadusvaim püsib ja kõik pole nõukogude korraga leppinud.»

Plahvatuse korraldamine oli ajastatud oktoobripühadele – 6. novembril pidi Raadil toimetatama pidulik pärjapanek.

1949. aasta novembri alguses oli maa Tartus paljas nagu praegugi ja Sini-Must-Valge viisik sai nähtavaid jälgi jätmata tagasi kesklinna poole liikuda. Poisid võtsid tüdrukuil kaenla alt kinni, teeseldes mesijutu puhumist.

Noored läksid lahku kesklinnas Athena kino juures. Jälgede segamiseks astuti korraks ka kinno sisse, hiljem põigati läbi veel Kompanii tänava kultuurimaja tantsupeolt.

Lõpp aasta hiljem

Kas ja kui palju võinuks jänesehaakidest kasu olla, õhkijad teada ei saanud, sest hommikul neid jälitama pandud miilitsakoer Reks kaotas kõigepealt jälje ühe Puiestee tänava elumaja juures.

Teisel katsel viis Reks uurijad Raadi õppemajandisse. Need jäljed kuulusid aga lüpsjaile, kes olid öösel punamonumendi hävitamise avastanud.

Heiki Vaibla, Tõnis Jõgiaas, Miia Saviauk, Riita Vint ja Ellen Rander kukkusid sisse alles 1950. aasta hilissügisel. Lisaks neile arreteerisid riikliku julgeolekuministeeriumi uurijad vahemikus 1. kuni 16. novembrini 30 Sini-Must-Valge ridadesse kuulunut.

Julgeoleku kätte sattusid nii organisatsiooni põhikiri, tegevuskava, pitsat, vandetekstid kui ka märgid.

«Juurdluse lõpul ütlesid uurijad: missugune konspiratsioon oli koolipoistel!» mäletab Vaibla. «Ja konspiratsioon oli tõesti tasemel. Sini-Must-Valge oli jagatud viisikuteks, kellest neli teiste rühmade liikmeid ei tundnud. Ainult iga rühma juht teadis teiste rühmade juhte.»

Julgeolekuohvitseride lühike tunnustus oli siiski kõik, mida võis tõlgendada varjatud kiitusena. Sini-Must-Valge liikmete ülekuulamised ja piinamine kestsid Pepleri ja Riia tänava nurgal nn halli maja keldris viis kuud.

Heiki Vaibla ei mäleta, et teda oleks tõsiselt pekstud. Küll murti julmalt vaimu: öösel käis ülekuulamine, päeval aga ei lasknud valvurid korrakski suigatada.

«Esimene ülekuulamine käis püstijalal,» kirjeldab Vaibla. «Kuus-seitse julgeolekumeest, kõik peamiselt venekeelsed, oli ümber. Aeg-ajalt andis mõni neist obaduse. Üks surus mulle brauningu meelekohta ja küsis: kas tunned ära?! See oli minu relv, mille olin laenanud ühele meie organisatsiooni juhtivale tegelasele.»

Aitamine nõudis julgust

Enamik Sini-Must-Valge liikmeist, kaasa arvatud Heiki Vaib-la, vabanes vangilaagrist 1956. aastal ehk neli aastat varem, kui nägi ette kohtuotsus. Lahti sai ka Päivu Kull (77), kes oli küll organisatsiooni kuulunud, kuid polnud levitanud lendlehti ega osalenud mingil muul moel otseses vastupropagandas.

Kull mõisteti süüdi ja saadeti laagrisse, kuna polnud nõukogudevastasest organisatsioonist võimudele teatanud. Mees tahab rõhutada nende inimeste inimlikkust ja julgust, kes aitasid endistel poliitvangidel eluga edasi minna.

«Toonane 5. keskkooli direktor Erich Luht näitas julgust ja võttis meid oma kooli lõpuklassi vastu, teised direktorid kartsid seda teha,» meenutab Kull. «Tänu temale saime hariduse.»

Teksti kokkupanekul on kasutatud Pearu Kuuse artiklit «Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal» ning fotot Kalju Leiva kogust.