Eduard Sellekese foto Christ. Elis. Asmussi hauatähisest 1941. aastal.
foto: Ed.Selleke
Kunstiajaloolane Kaur Alttoa on Tartus Raadi kalmistult leitud metallist urni looga mitmel korral kokku puutunud ja tema valduses on ka foto urnist selle algses asukohas.
Alttoa kinnitas, et selle urni (kunagine) olemasolu on hästi teada. Alttoa arvab mäletavat, et temale rääkis urnist esimesena kodu-uurija Johannes Maadla 1975. aastal, mil Alttoa oli inventeerimas Raadi kalmistu vanimat, Vana-Jaani osa.
Urn on paiknenud hauaplatsil, kuhu on maetud Hermann Asmuss (1812–1859), mees, kes on teadusajalukku jäädvustunud Aruküla koobastest avastatud devoni rüükaladega.
Asmussi, Tartu Ülikooli kunagise professori ja zooloogia kabineti direktori leiud moodustavad tänase Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumi kollektsiooni olulise osa.
Samal platsil on looduskivi, mille tekst teatab, et siia on maetud Christ. Elis. Asmuss (sünd. Luhde, 1789–1832). Just seda kivi Hermann Asmussi ema haual kroonis jutuks olev urn: kinnituspoldid ja jupike urni jalast on tänini omal kohal.
Jutu tõestuseks läkitas Alttoa toimetusele värske foto kõnealusest kivist, aga ka Eduard Sellekese foto 1941. aastast, mil urn veel oma kohal seisis.
Alttoa lisas, et usutavasti oli nimetatud kivi koordinaadiks Tullio Ilometsale, kelle eestvõtmisel on taas tähistatud paljud Tartu Ülikooli teadlaste hauad, sealhulgas Hermann Asmussi oma.
Urn maeti arvatavasti maha sõjajärgsetel aastatel, et seda kaitsta. Urni leidsid tänavu suvel kalmistutöötajad.
Selgusetut siiski veel on
Millal urn valmistatud ja üles seatud võib olla, selle kohta Alttoa julgeid oletusi ei paku. Võimalik, et vahetult pärast matust. Aga pole ka võimatu, et aastaid hiljem, kui Hermann Asmuss oli jalad alla saanud ja tal oli võimalusi oma ema hauda kaunistada.
Alttoa viitas aga, et stiililt on tegu kahe maailma sümbioosiga: urn leina märkiva kustuva tõrvikuga tipus on klassitsistlik, looduslik kivi on aga pigem romantismile omane.
Kas kõnealune urn on pigem ühekordne teos või osa suuremast partiist, sellele tasub Alttoa seletusel vastust otsida tõigast, et sellise valutöö keerulisimaid ja kalleimaid etappe oli vormi tegemine. Kui vorm juba valmis, milleks piirduda ühe urniga. Nii et pigem oli omas ajas tegu Anttila kaubaga. Mis aga ei vähenda erakordsust.
«Erakordsus on ka masstoodangu asjadel, kui 99 protsenti eksemplaridest on juba hävinud,» põhjendas ta.
Kus see urn toodetud võib olla, selle kohta Allttoal vastus puudus, kuid ta oletas, et vastusele võiks lähemale jõuda Läänemere piirkonna kalmistute ajalugu uurides. Seni on ka Tartu kalmistuid vähe uuritud ja kunstiajaloo magistrantidele võiks see olla avar tööpõld. Seda enam, et fotomaterjaligi saab hea õnne korral leida juba 19. sajandi teisest poolest.
Algsele kohale tagasi
Tartu kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Mets-allik ütles Alttoalt saadud teavet kommenteerides, et uues olukorras tuleb kaalumisele võtta urni asetamine tema algsele asukohale. Küll pärast restaureerimist.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti