sunnuntai 24. kesäkuuta 2012

Ebatavalised mikroobid aitasid säilitada Andides laste surnukehi

Umbes 500 aastat tagasi läks grupp inkasid Andides asuva kustunud vulkaani juurde, kus nad matsid jumalate lepitamiseks kolm last elusalt.

999. aastal leidis need lastemuumiad Argentina  Llullaillaco stratovulkaanilt arheoloog Johan Reinhard, kirjutab Live Science.
Ta leidis, et need muumiad on võivad olla maailmas kõige paremini säilinud, kuna neil olid alles nii nahk kui näojooned.
USA Colorado ülikooli teadlane Steve Schmidt luges nende muumiate kohta ning mõistis, et peab paika uurima. Ta eesmärgiks ei olnud mitte muumiad, vaid pinnases leiduvad mikroobid.
Tavapäraselt mikroobide tegevuse mõjul surnukehad lagunevad. Kuid Schmidti arvates leidub Andide kõrgmäestikus mikroobe, mis aitavad surnukehi säilitada.
«Leida inimkeha, mis on 500 aastat pärast matmist ikka peaaegu selline nagu mattes ja ilma balsameerimisaineid kasutades, on väga üllatav,» sõnas teadlane.
Schmidt ja ta meeskond läksidki vulkaanilisele mäele seal leiduvaid mikroobe uurima. Geneetilised testid näitasid, et mäel leidus üsna palju senitundmatuid mikroobe. Kuid kõige enam oli Actinobacteria esindajaid. Nende põhjalt on loodud antibiootikumid.
«Olime varem uurinud maailma väga paljudes paikades leiduvaid pinnaseid, kuid Andides olevas pinnases on erinevaid mikroobide esindajaid vähe. Isegi tavalises koduaia mullas leidub neid rohkem kui seal. See tähendab, et tegemist on väga karmi keskkonnaga,» tõdes Schmidt.
Llullaillaco mäel peavad elusorganismid toime tulema 70n kraadise kuumusega päeval ning miinus 15 kraadiga öisel ajal. Kuna nimetatud mägi asub merepinnast 6739 meetri kõrgusel, siis on seal ka ultraviolettkiirgus väga suur. Samuti on paigas vett minimaalselt. Vett saab paik lume sulamisest, enamik veest aurustub kiiresti.
Uurimine on alles pooleli ja selle tõttu ei ole veel kindlaid andmeid, kas tegemist on täiesti uut liiki mikroobidega. Uurijate sõnul meenutavad Argentina vulkaanilisest pinnasest leitud mikroobid neid, mida leiti Antarctika vulkaani Erebuse juurest.
Kuidas need mikroobid karmides tingimustes ellu jäävad ja elada saavad, ei ole teada. Schmidti arvates võivad nad elutegevuseks kasutada amtosfäärigaase, näiteks süsinikmonoksiidi.
Teadlased ei leidnud vulkaanimäelt klorofülli ega ühtegi tõendit fotosünteesi kohta.
NASA astrobioloogi Chris McKay sõnul meenutavad kuivad ja külmad olud sellel kõrgmäel Marsi keskkonda.
Lastemuumiad leidnud Johan Reinhardi sõnul huvitas teda, kuidas need inimkehad seal säilida said ja ta sai vastuse, et sealsed mikroobid aitasid neid säilitada.

Araabiast leiti maailma vanim looduslik pärl

www.elu24.ee 20.06.2012

Prantsuse arheoloogid avastasid Araabia Ühendemiraatidest neoliitikumiajastu asulapaigast maailma vanima loodusliku pärli.


«Gemmoloogid ja juveliirid on siiani arvamusel, et maailma vanim pärl on 5000 aasta vanune Jomoni pärl, mis pärineb Jaapanist. Kuid Araabiast tehtud leid näitas, et see ei pea paika,» selgitasid Prantsusmaa välisministeeriumi arheoloogiamissiooni esindajad Vincent Charpentier ja Sophie Méry.
Araabia poolsaarelt paljastunud pärl on 7500 aasta vanune.
Aastate jooksul on Araabiast leitud 101 neoliitikumist pärit pärli. Need pärlid pärinevad Pinctada margaritifera ja Pinctada radiata austritelt.
«Need pärlileiud viitavad sellele, et iidsel ajal püüti Pärsia lahest austreid, kuid nüüdseks on see traditsioon unustustehõlma vajunud,» selgitasid uurijad.
Pärlite järgi sukeldumine oli üsna ohtlik. Samas aga kasutasid neoliitikumi ühiskonnad pärleid maksevahendi ja vahetuskaubana ning nendest valmistati ehteid ja majapidamistarbeid.
Pinctada margaritifera austritelt pärit suurtest pärlitest tehti näiteks kalapüüdmiskonkse, millega tabati tuunikalu ja haisid. Väiksemaid ja ümaraid pärleid kasutati ehetena ja rituaalides.
Kohalikus neoliitilises surnuaias tehtud uuring näitas, et pärleid pandi surnutele kaasa hauapanustena. Tihtipeale olid pärlid lahkunu näol, ülahuule peal.
Neoliitikumi ühiskondades seostati ideaalselt ümmargusi pärleid naistega.
Pilte vaata siit.
Toimetas Inna-Katrin Hein

Rootsist leiti 800-aastase viikingilaeva jäänused

www.elu24.ee 19.06.2012

Viikingilaeva rekonstruktsioon
foto: Scanpix

Rootsi lõunaranniku lähedalt leiti 800 aasta vanuse laeva jäänused, mis võis olla viikingite laev.
Allveearheoloogide sõnul võib laevavrakk ka aardeid sisaldada, kirjutab The Local.
Kalmari maakonna muuseumi arheoloogi Lars Einarssoni sõnul leiti laev Karlskrona lähedalt Sturköst.
«Tegemist on abatavalise keskaegse vrakiga. See alus on ehitatud puudest, mis võeti maha millalgi 1250 – 1300,» selgitas Einarsson.
Tegemist on pika ja kitsa laevaga, mille pikkus on 14 meetrit ja laius kaks meetrit. Seda kiiret manööverdamist võimaldavat alust kasutati merel ründamiseks ning rannaaladele röövima sõitmiseks.
Laevajäänused asuvad 1,8 meetri sügavusel merepõhjas ning on peaaegu täielikult pinnasega kaetud.
Einarssoni sõnul on selle tõttu laeva uurimine keeruline.
«Jäänuste puudutamisel muutub vesi sogaseks ning uurimine on selle tõttu raskendatud. Kui alus oleks kümme korda sügavamal, oleks seda märgatavalt kergem teha,» selgitas Einarsson.
Laeva väljakaevamine läheb üsna palju maksma. Kuna alus asub Kalmari maakonnas, siis langetavad laeva uurimise üle otsuse selle maakonna esindajad.
«Allveearheolooge huvitab, mis oli selle aluse huku põhjuseks. Tahame teada, kas sellega seostus midagi dramaatilist või uputati see alus, kuna oli muutunud vanamoeliseks või kasutamiskõlbmatuks,» sõnas Einarsson.
Oletatakse, et kui viikingilaev sattus õnnetusse, siis võib sellel siiani olla midagi väärtuslikku. Arheoloogid püüavad leida kohalikust ajaloost ja legendidest viiteid selle aluse kohta.
Kuigi Rootsi meedia on leitud laevale viidanud kui viikingilaevale, ei pruugi see Einarssoni sõnul nii olla.
«Tegemist on viikingilaevade stiilis ehitatud laevaga, kuid see ei tähenda, et seda oleksid kasutanud viikingid. Tegemist on keskajal ehitatud laevaga,» lisas allveearheoloog.
Einarssoni selgitas, et enne keskaega ja keskajal sõitsid laevad üsna ranna lähedal ning Rootsi rannavetes ootavad avastamist veel kümned sarnased jäänused.
 
Toimetas Inna-Katrin Hein
 



torstai 21. kesäkuuta 2012

Hageri kirikumõisast: mõisas olnud kunstikoolist said tuule tiibadesse mitmed Euroopa suurusjärgu kunstnikud

www.eestielu.delfi.ee 17.06.2012

Virve Õunapuu, Hageri muuseumi juhataja

Aastakümneid tagasi kuulsin Raplamaa haridusosakonna juhataja, lugupeetud õpetaja ja kodu-uurimisele innustaja, kadunud Heldur Rahuoja suust väidet, mis pikkadeks aastateks kõrvades kumisema jäi, sest sõnum oli niivõrd erakordne.

Nimelt, et just Hageri kirikumõisas olnud 19.sajandi algul Baltimaade esimene kunstikool, kust said tuule tiibadesse mitmed Euroopa suurusjärgu kunstnikud. Jutt käib Hageri kirikuõpetaja David Friedrich Ignatiuse (teenis 1791-1834) pojast Otto Friedrich Ignatiusest ja tema sõbrast, Nissi pastori pojast Gustav Adolf Hippiusest, kelle joonistamise ja maalimise õpetajaks oli kunstnik Carl Sigismund Walther. Walther oli sel ajal Vardi mõisas tuntud näitekirjaniku August von Kotzebue laste koduõpetajaks. Et Kotzebue abikaasa ja praostiproua olid õed, oli loomulik, et laste kasvatamisel kasutati samade õpetatud meeste teeneid.
Hageri kihelkonna eripäraks võib lugeda seda, et teadaolevalt on Hageri kirik ainuke terves Eestis, kus kirik asub ühes ja kirikumõis kuue versta kaugusel teises omavalitsuses. Nimelt asub kirik Hageris Kohila vallas, kirikumõis aga, kus kirikuõpetajad tavaliselt elasid, Rootsivooril Kirikla külas Kernu vallas. On säilinud ajalooline ürik, Tallinna komtuur Johann von der Recke kiri kohalikele mõisnikele, et Hageri kirikule tuleb kinkida maad kirikumõisa ehk pastoraadi ehitamiseks.
Maad, umbes neli hektarit, mõõdeti kirikumõisale kolme mõisa maade ristumiskohal igaühelt üks aaker (aaker oli maalapp, mille üks mees suutis ühe päevaga härjaga üles künda).
Rootsivoori nimi arvatakse olema seotud Karl XII retkega, mil ta oma teekonnal Pärnust Tallinna pärast Kernu kadaka keerdukeeramist Tohisool peatuse teinud ning Tohisoo mõisapreilist Gertrud von Wrangellist Rootsimaa ja Eestimaa kuninganna tahtnud teha, Tallinna peale suundunud.
Märtsikuus, kus lumi veel parajalt sügav, aga kõrgemad kohad juba lumest paljaks sulanud, külastasid kirikumõisa Hageri muuseumi eestvedamisel muuseumi töötajad -allkirjutanu, Sigrid Põld ja koguduse poolt kirikumõisa eluga hästi kursis olev Agu Kaljuste. Silotorni kivimüüril tervitas meid magusasti päikese käes peesitav rästik, esimene sel aastal. Territooriumil karuputkede varte vahel ringi jalutades püüdsime hoomata endiseid aegu ja kohapealseid sündmusi. Leerimaja söestunud palke uurides tuli välja veel mõnigi palki graveeritud-lõigatud nimi. Olgu öeldud, et kaks põlenud palgijuppi on varasematel aastatel jõudnud ka muuseumisse. Leerilaste nimed on palkidesse lõigatud erinevates kirjades-küll gooti tähtedes, küll kirillitsas. Lauluisa Kreutzwaldi nime ei ole senini õnnestunud leida, ehkki me teame, et temagi käis Hageri kirikumõisas leeris.
Kompleks oli kasutusel veel mõnikümmend aastat tagasi, kuid täna on säilinud peahoone ja leerimaja varemed, karjalaudad, kelder. Muud kõrvalhooned ja park on hävinud, varemete ümbrus põlispuude all võsastunud.
Kirikumõis oli nagu mõis ikka, korralik peahoone ja abihooned, et mõis end ära majandaks. Iluaed, tarbeaed, park. Rehi oli eemal, tuleohutuse mõttes. Laudad olid ühendatud müüridega, nii et tekkis kinnine hoov. Vasakpoolses laudas olid lehmad, teine laut oli tööhobuste tall. Lisaks olid seal nii mõisa kui teenijas-konna sead. Samas olid ka ait ja kelder.
Teisel pool härrastemaja, mitte majandushoovis, oli sõiduhobustetall. Ta jäi täpselt muruplatsi äärde, majaukse ette. Tall ja tõllakuur olid ühe katuse all.
Külarahval oli täpselt teada, missugune oli kirikumõisa päevareziim, millal tohtis oma hobusega mõisa akende alt läbi sõita, millal aga pidi valitsema vaikus ning tuli sõita pikemat teed pidi ümber aia.
Leerimajas anti õpetust täiskasvanuikka jõudnud noortele. Et laste koolisaatmine oli kulukas ka teistele ümbruskonna mõisate elanikele, saadeti lapsed kirikumõisasse kooli, kus siis pastoriproua nendega tegeles. Kost, toit ja küte tuli ise kaasa võtta.
Kirikumõisa pargi rajamise au kuulub Ignatiuse väimehele, pastor Carl Johann Kochile, kes asus Hagerisse teenistusse pärast äia surma ja teenis seal 1835-1864.
Tema istutas tamme talli ette ning rajas aia, kus olid pärnaallee, lillepeenrad, kiviktaimlad, lehtla peenramaa taga. Ka suur vaher, mis oma oksi üle maja katuse sirutas, on tema istutatud.
Kochile järgnesid Hörschelmannid, vennad Alexander ja peale tema surma August, kes küll peagi Peterburi ära kutsuti. Alexander Hörschelmanni ja tema abikaasaga on seotud üks kaunis romantiline legend. Nimelt kaotanud noor pastoriproua laudas õlgede maha viskamise käigus oma abielusõrmuse ära. Seda otsitud, kuid tagajärjetult. Alles mitme tunni pärast julenud proua õnnetusest mehele rääkida. Pastor Hörschelmann tõmmanud suure ärritusega ka oma sõrmuse sõrmest ja visanud vihaga õlgedesse - et kui pole proual, pole ka tal tarvis. Sõrmus kukkunud kõlisedes täpselt abikaasa kadunud sõrmuse vastu ja nii nad sealt mõlemad üles leitudki. Sel lool oli õnnelik lõpp. Kuid mitte pastor Hörschelmannil endal. Tema nimelt saanud mõnda aega hiljem söögisaali aknal äikesetormi vaadates piksenoolega pihta, jäänud põdema ning surnud varsti südame seiskumise tõttu.
Järgneb Thomsonite ajajärk 1892-1941. Elu kirikumõisas kihas, Thomsonite peres oli palju lapsi, lisaks leerilapsed, teenijarahvas. Ajad olid vastuolulised ja keerulised. Konstantin Thomsonit on palju kritiseeritud, eriti 1905.aasta sündmuste valguses. Samas on võibolla nii mõnegi sündmusega seoses tarvis hinnanguid ümber vaadata, mitte lasta end kaasa kiskuda nõukogude ajale iseloomulikust mõtteviisist. Inimeste mälestustes oli tegemist humoorika ja lahke kirikuõpetajaga, värvikaid lugusid temast mäletab nii mõnigi memm või taat. Sellest perioodist on olemas saksakeelne perekonna kroonikaraamat, milles kirjapandule tuginedes toimus ka meie väike retk kirikumõisas. Konstantin Thomsoni lahkumisel sai tema mantlipärijaks poeg Helmuth Thomson, kes 1941.aastal Saksamaale lahkus. Viimaseks kirikuõpetajaks, kes kirikumõisas elanud, oli Albert Soosaar.
Pärast tema lahkumist jäi mõisa peahoone tühjaks. Kusagile kõrvalhoonesse tehti kolhoosi kontor. Mõisa söögisaali, ainsasse parketiga saali, pandi aga kitsed elama. Nagu arvasid mõned eakamad talgulised, on parkett rusude all veel täiesti olemas, nii nagu ootas oma aega kirikumõisas kasutusel olnud taldrik, et ükskord Hageri muuseumisse jõuda.
Väljakuulutatud kirikumõisa „Teeme ära!" talgutele 4. mai õhtul tuli parasjagu nii palju rahvast (46 inimest!), et jagus nii risu korjama, oksi kandma, lõket tegema kui ka ajalootundi, mille keskmeks olid mõned Tompsonite perekonna kroonika värvikad lõigud, tagasivaade Baltimaade esimese kunstikooli aegadesse ning kohalike elanike meenutused. Seekord ei olnudki peamine mõte kohta kui prillikivi läikima lüüa, vaid temast rääkida, pilti luua. Teeääred said siiski oksarisust puhtamaks. Koguduse poolt korraldatud supp ja kringel maitsesid imehästi. Aitäh kõigile, kes koristamises ja ajalootunnis kaasa lõid, aitäh koguduserahvale. Heameel on, et rahvas tuli kohale Mõnustest, Kiriklast, Hagerist, Mäliverest, Lohult, Masti külast, Tallinnast, Kiisalt ja Kohilast.
Juba aastaid tagasi kerkis mitmetes aruteludes esile küsimus kirikumõisa kui kultuurikolde au sisse tõstmisest, esiletoomisest. Viimastel aastatel on üldine pilt kohapeal muutunud-mitmed viga saanud põlispuud on maha võetud, aeg-ajalt võsa võetud, kirikumõisa juurde viiv tee aga ääristatud noorte alleepuudega. Soovime neile pikka iga!
Mis edasi saab?
Talgute ajal käidi välja mitmeid mõtteid, mis olgu ka siinkohal ära toodud:
-- õunapuuaia korrastamine, puude ja võsa lõikamine,
-- karuputkede vastu tõrjet tegema,
-- võiks rajada kooskäimiskoha - lõkkeplatsi, WC,
-- paigaldada infotahvel ajaloo tutvustamisega,
-- puhastada peahoone keldritepealne, rajada sinna tugev platvorm, puhkeplats teelistele.
-- kirikumõisaga seonduv vääriks eraldi uurimist
Üheskoos jõuab rohkem.




Unustatud majad: maja, mille ehitamist pidi ohjeldama politsei

Nõmme Sõnumid 22.06.2012

Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane

Vabaduse pst 88 maja ehitamisel tekkis üksjagu sekeldusi. Foto: Oliver Orro erakogu

Vabaduse puiesteel seisab suhteliselt õnnetus olukorras uhke hilisjuugendlik villa, mõjudes aga just sel moel - poollagunenuna - samas ka väga romantilisena. Esmapilgul tahaks selle maja tsaariaega, umbes 1910. aastasse dateerida, aga Nõmme ajaloo tundjad hakkaks kohe vastu vaidlema: siis polnud Vabaduse puiesteedki veel õieti olemas ja siia kanti ei ehitatud peaaegu mitte midagi.

Arhiivitoimikud kinnitavadki, et maja valmis tegelikult alles 1929.-1930. aasta paiku. Juugendlik arhitektuurikeel, segatuna moodi tulnud art deco elementidega, püsis Nõmmel üsna kaua, moodsa arhitektuuri tulek võttis aega, paljude tellijate maitse lihtsalt oli pigem alalhoidlik. Selle hoone ehitamisel juhtus aga suur pahandus. Nimelt esitas nurgakrundi rentnik proua Karoline Paju Nõmme toonastele linnavõimudele 1929 taotluse maja ehitamiseks koos igati korrektse ehitusprojektiga, mille oli koostanud Nõmmel palju projekteerinud ehitustehnik Arnold Grünberg, kellest meil varem selles artiklitesarjas on ka korduvalt juttu olnud. Projekti järgi oli kavas ehitada lihtne ühekorruseline katusekorrusega hoone. Süües kasvas isu, samal aastal sai kinnitatud juba uhkema, kahekorruselise maja projekt koos abihoonega, ikka Grünbergilt. 1930. aasta kevadel avastas Nõmme peaarhitekt Friedrich Wendach aga, et tegelikult ehitatakse siia midagi sootuks kolmandat, projektile mitte vastavat. Lisaks oli ühe abihoone asemel kerkinud krundile ka teine - teenijatemaja -, mille kohta polnud üldse ühtegi ametlikku joonist. Ehitustehnik Grünberg kinnitas, et temaga ei ole muudatuste asjus nõu peetud ega temalt autorijärelevalvet tellitud. Wendach käskis seepeale ehituse seisma panna, aga jonnakas proua Paju ehitas ikka edasi.
Nüüd pöördus Nõmme linnavalitsus politsei poole. Konstaabel käis kohal ja proua Pajule koostati vägev protokoll ja määrati trahv, ühtlasi kinnitas politseinik kirjas linnavalitsusele, et ehitusprotsess kuni uute korraldusteni edasi ei lähe: tema silme all on kõik ehitajad objektilt lahkunud. Olukorda komplitseeris veelgi see, et vahepeal oli proua Paju sattunud ka rahalistesse raskustesse, mistõttu ta esitas Nõmme linnavalitsusele veidra taotluse: võtku need tema kinnistult ära märge, et maja veel valmis ehitamata, st pigistatagu silm kinni ja tunnistatagu poolvalmis hoone ametlikult vastuvõetavaks, see aitavat teda laenu saamisel. Valmimata ja projektist mööda ehitatud hoonet pank nähtavasti lihtsalt ei aktsepteerinud laenu tagatisena. Samas tunnistas proua Paju ausalt, et laenuraha on tal vaja sama maja lõpuni ehitamiseks, muidu jäävat see aastateks pooleliolevana mädanema.
Sellist tõendit ta linnalt muidugi ei saanud. Kuidagi jõuti aga siiski kokkuleppele ning arhitekt Wendach joonistas ise maja ja abihoone projekti valmis, märkides sealjuures (rõhutamaks, tema ei ole autor), et projekt on tehtud «valmis toorehituse järele». 1931. aasta hindamislehe järgi oli hoone valmis ja selles elasid Axel ja Karoline Paju, kellel oli kuus tuba, kokku 81 m², ning lisaks kasutas veel kolme tuba üürnikuna härra Hugo Salasoo. Hoovimajas oli majahoidja Eduard Preibachi korter. Majas olevat olnud keskküte. Nii suure hoone ülalpidamine käis perekonnale aga ilmselt üle jõu ja 1937 müüdi see edasi Arnold Michelsonile.
Nõukogude ajal natsionaliseeritud maja jagati väiksemateks korteriteks, nagu Nõmme villadega ikka kippus juhtuma, nii ei olnud enam ka üht selget peremeest, kes maja eest oleks hoolt kandnud. Interjöörides on siiani säilinud tolle perioodi kommunaalkorterite hingust, seetõttu on just siin majas filmitud ka telesarja «ENSV». See-eest on terviklikult korda tehtud tilluke hoovimaja, mis kuulub nüüd sootuks teistele omanikele, kes on oma toreda tegevuse eest mõni aeg tagasi ka linnalt restaureerimispreemia saanud. 

Karlovlane naudib elu laemaalingute all

www.tartupostimees.ee 19.06.2012

Aime Jõgi, reporter

Karlova linnaosa elanik Toomas Liivamägi näitab oma korteri söögituba, mille laes on värvisondaaž. See on tunnistus klassitsistlikus stiilis, suure ovaaliga maalingust.
foto: Sille Annuk

Toomas Liivamägi seisab keset tuba, silmad laes. Ta on nii rõõmus, nagu oleks sealt lae alt ise äsja alla roninud ja kõik need värvilised jooned ja kaared oma käe ja pintsliga tõmmanud.

Siiski on tegu ajalooliste, vähemalt sada aastat vanade laemaalingutega ning pole kahtlust, et just sellepärast Toomas Liivamägi nii õnnelik ongi.

Ta räägib vaimustunult sellest, kuidas ta oma Väike-Tähe tänavas asuva korteri remondiga tuba-toalt muudkui edasi liikus. Ja kuidas siis praeguse kabineti laes olid suured praod, millega ta remonti mitte kartva mehena rinda pistis.

«Puhastasin pahtlilabidaga neid prao ümbrusi,» meenutab Liivamägi. «Lükkasin mõlemalt poolt lahti, vaatan – midagi on! Kraabin siis ettevaatlikumalt edasi ja aina huvitavamaks läheb!»

Toomas Liivamägi jättis töö katki ja mõtles: äkki kutsuks asjatundja. Helistas Tartu Kõrgema Kunstikooli maalingute osakonna juhatajale Heli Tuksamile ning küsis, mis nüüd saab.

Dotsent Heli Tuksam ütles, et oi kui põnev, ning lubas, et ta saadab kellegi vaatama. Saatis oma kooli vilistlase, restauraatori-konservaatori Kristiina Ribeluse.

Nurgas kündis mees

Kristiina Ribelus tuli ja jäi seda korterit külastama kuudeks. Tollest laest sai maali ja maalingute restaureerimise eriala 2011. aastal lõpetanud Varje Õunapuu diplomitöö, mida just Kristiina Ribelusel tuli juhendama asuda.

«Me lootsime väga, et säilinud on palju rohkem,» räägib Ribelus, kes on Tartu Kõrgema Kunstikooliga jäänud tihedalt seotuks ka pärast selle lõpetamist. Maalingute värvikihtide alt puhastamist peab ta põnevaks detektiivitööks, kus üks jälg viib teiseni. Või siis loteriimänguks, kus võiduõnn tuleb pileti pealt välja kraapida. Vahel veab, vahel mitte.

«Me ei hakanud taastama selle lae hävinud nurkasid, sest see oleks olnud meelevaldne. Küll aga taastasime raamistuse ja roseti, et mulje jääks terviklik,» selgitab ta.

Toomas Liivamäe kabinetimaalingud on erakordsed selle poolest, et need on suurelt osalt käsitsi maalitud. Eriti omapärane on ühest nurgast välja puhastatud kündva mehe kujutis.

«See on imelik asi jah,» tunnistab Kristiina Ribelus. «Maalinguile pannakse ju ikka midagi peenemat ... Aga siin on selgelt ära tunda hobusega maad kündev inimene.»

Restauraatori-konservaatori silm loeb kündja ümber olevast kahjustada saanud krohvipinnast välja enamatki. «Siin taga on olnud hooned – uksed-aknad on aimatavad, siin katus. Siin kasepuu ja siin tumeda tüvega puu, siin aed – aialipid – ja tee,» kirjeldab Kristiina Ribelus.

Toomas Liivamägi, kes on oma elus tegelnud raamatukogunduse, õppekorralduse, juhtimise ja pedagoogikaga, õpetab praegu Jaan Poska gümnaasiumis Eesti lugu. Tema oskab kõrvale jutustada tausta.

Karlova mõisnik, kelle kunagistes valdustes Väike-Tähe tänav praegu paikneb, asus oma kiiluna Tartu linna sisse ulatuvaid maid kruntima ning seejärel müüma. Kaks nurgapealset krunti ostis endale puiduärimees Mihkel Pärn, kes ehitas esimese üürimaja sinna 1902. aastal ning teise siis, kui oli piisavalt jõukust kogunud, 1909. aastal.

See teine oli iseäranis edev maja, ja sellest jutt käibki.

Torn ja kuppel

Trepifuajee kohal asus torn. Maja tänavapoolsel eenduval osal oli katuseks kuppel ning selle all, nii esimesel kui teisel korrusel, paiknesid valgusküllased saali mõõtu elutoad.

Toomas Liivamägi toob välja vanad ehitusprojektid ning kirjeldab fakte, mida ta on arhiivides nuuskides riburada pidi üles korjanud. Ühel vanal fotol, kuhu ümberkaudsete majade inimesed on millegipärast peale kutsutud, näeb ka tõsise olekuga puiduärimeest Mihkel Pärna ennast, kaabu peas ja vunts nina all.

Tubli ja edasipüüdliku, maalt linna äri ajama tulnud eesti mehe ilumeele kohaselt võis too kündjamotiiv laemaalinguks sobida hästi. Midagi tähtsamat ja ilusamat kui oma maa ning sellest tööga tõusev jõukus ei saa vahest eelmise sajandi alguse inimese meelest üldse olemas ollagi.

«See tüüp oli maalt tulnud, tal oli piisavalt raha, ju tema tahtis seda maastseeni,» arvab ka Liivamägi.

Toomas Liivamägi jutustab oma kodu lugu vabalt ja lõbusalt, märkides, et ega kunstiajaloolased eriti innukalt talle alati kaasa nooguta, aga mis siis. Tegelikult ei tea lõplikku tõde keegi.

Seejärel näitab peremees söögitoa lage, kust restauraatorite hoolsad näpud on ühe «akna» välja puhastanud, aga sellest värvisondaažist paistab  hoopis teise iseloomuga maaling, mis on klassikalisem ja trafaretsem.

Korteri esindusruumi ehk valgusküllase külalistetoa lae krohvikihtide all varjus olevatest võimalikest maalinguist ei tea Toomas Liivamägi esialgu midagi.

Sest Mihkel Pärn ehitas maja vaid kahe, väga esindusliku üürikorteri tarvis, kuid vahepealsetel nõukaaegadel on selles majas paiknenud ka kuus korterit ning just avarad elutoad on olnud vaheseintega tükeldatud. Originaallagedest ei saa eriti palju enam rääkida.

Toomas Liivamägi ütleb, et  igas paigas, kus ta oma elu jooksul on elanud, on ta väikse kodu-uurimise teinud, sest see annab talle enesekindluse ja rahulolutunde.

Väike-Tähe tänava maja ajaloo jälgi hakkas mees ajama sel viisil, et uuris kõigepealt, kas ümbruskonnas võiks olla elanud keegi prominentne isik, kel olnuks oma isikuarhiiv. Ja leidis Herbert Normanni, Eesti meditsiiniajaloolase ja sisearsti, kes ei elanud mitte niisama kuskil naabruses, vaid sellessamas majas ja Liivamäe praeguses korteris.

Kirjandusmuuseumi valduses olevast Herbert Normanni isikuarhiivist ta ka  Väike-Tähe tänava majade ja inimeste kohta käiva teabe avastaski.

Maalingute kogujad

Kristiina Ribeluse sõnul pole kahtlust, et Karlova majades on küllaga väärtuslikke detaile, sealhulgas lae- ja seinamaalinguid, ning ta kutsub inimesi üles just tapeetide ja krohvikihtide alt neid mustreid märkama ja neist teatama tema meiliaadressil ribelus@gmail.com.

Nimelt soovib Karlova selts koostöös Säästva Renoveerimise Infokeskuse ja Hea Maja poega koguda sel suvel võimalikult palju teavet Karlova  interjöörimaalingute kohta, neid pildistada, mõõta ja üles joonistada.

Kristiina Ribelus ütleb, et nad on valmis inimestele nõu jagama, mida leitud maalinguga ette võtta. Või kui selle korrastamiseks entusiasmi ja vahendeid ei jätku, siis millise värviga katta, et keegi võiks hiljem need soovi korral ikkagi välja puhastada.

Ka ütleb Ribelus, et igal aastal lõpetab Tartu Kõrgemas Kunstikoolis hulk noori restaureerijaid, kes ihkaksid oma diplomitööks mõnd isuäratavat objekti. Miks ei võiks selleks sobida mõni järgmine Karlova seina- või laemaaling.

Kogutud info dokumenteeritud maalingute kohta võiks aga tulevikus olla kättesaadav igaühele. Kui inimene elab näiteks vanas majas, kus ajastu isikupära on kaduma läinud, siis remonti alustades saaks ta ajaloolist mustriraamatut sirvida ja mõelda, mida ja kuidas.

Kristiina Ribelus unistab muidugi sellestki, et kunagi on tallel kogu Tartu ning miks mitte ka Eesti ajaloolised mustrid ja maalermeistrite käekirjad.
 
 

Rõuge kiriku uks ajalooallikana

www.eestikirik.ee 20.06.2012

Liina Raudvassar

Rõuge kiriku 1900. aastal valmistatud peaukse vooderduse alt tulid esile huvitavad kirjutised.
Kui ajahambast puretud voodrilauad kiriku vanalt ukselt eemaldati, veeris õpetaja Mait Mölder pliiatsiga puidule kirjutatu kokku. Esimene tekst pärineb kirikuukse valmistamise ajast, seal nimetatakse, et kirikuõpetajaks on Rudolf Gottfried Kallas ja köstriks Adolf Assor.
1966. aastal vajas uks hädapärast remonti ja tehti teine kirjutis, millega anti ajastu iseloomustus poliitilist olukorda trotsides: «Aeg on kirikule väga raske. Tugev ateistlik propaganda. Kirikule pealepandud kõrged maksud. Eesti tehtud Nõukoguduse Liidu liidu riigiks.» Õpetajaks oli siis Bernhard Talvar ja organistiks õpetaja abikaasa Hilma Talvar. Mait Mölderi meelest on tegemist kinnitusega, et kirik võttis ka keerulistel aegadel Eesti ühiskonnas tõe kuulutamise ning säilitamise kohustuse. Võib ette kujutada, millega riskides. Eriti pidi seda teadma Bernhard Talvar, kes 1944. aastast viibis 12 aastat poliitvangina Venemaal.
Enne kirikuukse taas vooderdusega katmist jäeti eelnevate kirjutiste eeskujul voodri alla märge tänasest päevast. «Ikka hariliku pliiatsiga, mis näib olevat püsivaim materjal,» selgitab õp Möder. Uksele kirjutati, kes on praegu Rõuge koguduse eesotsas tegevad, tänapäeva iseloomustamiseks nimetati, et Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige; rahval on elu raske ja inimeste väljaränne Eestist on suur; kirik kannatab sekulariseerumise mõjude all, aga liberalismi mõjudele peab veel vastu.

Rõuge kiriku remont tõi pildileiu

Rõuge Maarja kiriku remonditööde käigus, millega alustati jaanuaris ja loodetakse lõpule jõuda eeloleval suvel, leiti pilt kibuvitsakrooni ja purpurse rüüga Jeesusest.
«Meil ei ole õnnestunud selgitada välja pildi autorit ega joonistamise aega,» selgitab koguduse õpetaja Mait Mölder. Kunstiteose leidsid ehitajad kiriku lae pealt prahi seest. Mölder kirjeldab, et maalil kannab Kristus kibuvitstest punutud krooni ning purpurset rüüd.
«Viimane suurem remonditöö oli pikihoone katuse vahetus, aga kandekonstruktsioone pole ilmselt pärast kiriku ehitamist puututud,» selgitab Mait Mölder, lisades, et tööde käigus, mida finantseerivad PRIA ja muinsuskaitseamet, tuli ilmsiks olukorra kogu tõsidus: «40 cm läbimõõduga kandetaladest on korras puitu kohati vaid paari sentimeetri ulatuses, ülejäänu on mädanikust puretud puupuru.» Rõuge kirik ehitati pärast Põhjasõda 1730. aastal neitsi Maarja auks. Põhjalik ümberehitus tehti kirikus 1860. aastal.
Võru firma Kurmik töömehed, kel on varasemad kogemused Võru praostkonna Pindi ja Roosa kirikust, peavad välja vahetama kohati täielikult, kohati osaliselt paljud katuse- ja laekonstruktsioonid. Asjatundjad on rõhutanud, et Rõuge kirik on ülihästi ehitatud, et hoolimata kandekonstruktsioonide nii ulatuslikest kahjustustest hoone üldse püsti püsib.
Remonditakse ka tornikiivri kandekonstruktsioone ja restaureeritakse kiriku peauks.
Õp Mölder kinnitab, et remonttööd ei sega koguduslikku elu, ka nädalasisesed talitused, mille tarbeks töömehed oma tegevuse katkestavad, saavad tehtud. Isegi tolmu kaitseks kilesse pakitud orelit saab kasutada.
Liina Raudvassar


maanantai 18. kesäkuuta 2012

Arheoloog leidis Austraalia vanima koopamaalingu

www.postimees.ee 18.06.2012

Austraalia kõige vanem maaling leiti Nawarla Gabarnmangi koopast.
Foto: Scanpix
 
Arheoloog avastas Austraalia Põhjaterritooriumil asuvast koopast 28 tuhande aasta vanuse aborigeenide koopamaalingu.
Lõuna-Queenslandi Ülikooli arheoloogi Bryce Barkeri sõnul on Nawarla Gabarnmangi koopast leitud kunst Austraalia kõige vanem, vahendas The Guardian.
Ta leidis aborigeenide maalingu eelmise aasta juunis, kuid alles hiljuti saadi Uus-Meremaal asuvast Waikato Ülikoolist radioaktiivsüsiniku laboritulemused, mis määrasid piltide vanuse.
Mehe sõnul loodi koopakunst söega, mis võimaldas neil paika panna täpse vanuse. Enamik koopamaalinguid on tehtud mineraalsete värvidega, mille uurimine ei aita teadlastel alati õiget vanust määrata.
Barker lisas, et koobas võis kasutuses olla umbes 45 tuhat aastat.
Maailma kõige vanem koopamaaling (40 800 aastat) asub Hispaanias El Castillo nimelise koopa seintel.

Doris-Marii Kondrat
 

Bulgaariast leitud inimjäänused võivad kuuluda Ristija Johannesele

www.elu24.ee 18.06.2012

Sveti Ivani saar
foto: wikipedia.org


Mustas meres Bulgaariale kuuluva Sveti Ivani saare kloostri kirikust leiti luud, mis võivad kuuluda Ristija Johannesele.

Marmorist sarkofaag, mille seas oli osa koljust, hammas, sõrmeluud ning loomaluid, leiti kaks aastat tagasi, edastab Discovery News.
Oxfordi ülikooli teadlaste uuring näitas, et parema käe sõrmeluu pärineb esimesest sajandist pKr. Arvatakse, et Ristija Johannes elas just sel ajal. Jeruusalemma kuningas Heroodes lasi ta pea maharaiumisega hukata.
Taani Kopenhaageni ülikooli teadlased analüüsisid sõrmelülide DNAd ja leidsid, et need kuuluvad ühele isikule, kes oli meessoost ning elas tänapäeva Lähis-Ida aladel. Selles piirkonnas elas ka Ristija Johannes.
Uurijad rõhutasid, et need kaks uuringut ei tõesta veel midagi. Samuti ei olda kindlad, kas Bulgaaria arheoloogid leidsid need luud ikka saarel asuvast kirikust.
Bulgaaria arheoloogide sõnul leidsid nad luuleidude juurest ka vanakreeka keelse kirjutise, millel viidatakse Ristija Johannesele.
Oxfordi ühe ajaloolase andmetel võisid Ristija Johannese luud jõuda Sveti Ivani kloostrisse millalgi 5. – 6. sajandil.
Maailmas on palju paiku, kus väidetavalt on selle pühaku jäänused, kaasa arvatud Süüria pealinnas Damaskuses, kus olevat Ristija Johannese pea.
Ristija Johannes on juudi prohvet, kes ristis Jordani jões Jeesuse.

Toimetas Inna-Katrin Hein

lauantai 16. kesäkuuta 2012

Aborigeenid on Austraalia esimesed elanikud

www.imelineteadus.ee 23.05.2012

90 aastat vana juuksetutt aitas teadlastel kaardistada maailma vanima rahvastiku, Austraalia aborigeenide, päriliku materjali. Uurimus andis uusi teadmisi inimese leviku kohta ning kinnitab, et aborigeenid on Austraalia põlisasukad ja selle avastajad.
20. sajandi alguses tegutsenud Briti antropoloog, kelle kireks oli inimjuuste kogumine, rajas oma tegevusega tee tänapäeval, peaaegu 90 aastat hiljem läbi viidud epohhi loovale uurimusele, mis muudab inimkonna varast ajalugu. Ühe noore Austraalia meesaborigeeni juustest eraldatud DNA põhjal on esimest korda õnnestunud kaardistada aborigeenide kogu genoom.
See saavutus ei heida uut valgust mitte ainult maailma ühele vanimale rahvastikule, vaid muudab ka varasemat arvamust sellest, kuidas inimkond maailma asustas. Samal ajal tõstatab uurimus võimaluse, et minevikust pärit juukseproovid võivad avada täiesti uue ukse inimese eelajalukku ja võimaldada teadlastel jälgida, kuidas meie esiisad tasapisi maakera vallutasid.

Võrrelnud aborigeenide pärilikkuse materjali tänapäevainimese genoomiga, tõestasid teadlased, et aborigeenide esiisad erinesid selle poolest, et nad lahknesid Aafrikas teistest tänapäevainimestest esimesena, umbes 70 000 aastat tagasi. Samuti paljastab genoom, et tänapäeval elavate eurooplaste ja asiaatide esiisad rändasid Aafrikast välja palju hilisema lainena, 25 000-40 000 aastat tagasi.
„Tegelikult on aborigeenid esimeste maadeavastajate järeltulijad ja nad jõudsid Austraaliasse vähemalt 50 000 aastat tagasi,“ ütles uurimustöö juht, Kopenhaageni ülikooli professor Eske Willerslev.

Varajased inimesed vallutasid mere

Uurimus kinnitab, et aborigeenid on Austraalia põlisrahvastik, lisaks on nad elanud samal maal kauem kui ükski teine teadaolev rahvastik. Kuid genoom annab informatsiooni ka palju kaugemast ajast.
Teooriaga kahest väljarändelainest muutub siiani kehtinud lihtne ettekujutus tänapäevainimesest kui ülimuslikust olendist, kes Aafrikast põhja poole rändas, suure peatamatu koloniseerimislainena üle maakera levis ja kõik teised inimtüübid välja tõrjus. Läbiviidud uurimus viitab palju komplekssemale asjade käigule ja selle tulemused langevad kokku teiste hiljutiste uurimustega, mis annavad mõista, et meie esiisad said juba varem järglasi teiste inimtüüpidega, kes eksisteerisid meie esiisade hõivatud piirkondades.
Aborigeenide genoom on geneetikute jaoks juba pikka aega olnud ihaldusväärne objekt kui võimalik keskne informatsiooniallikas meie eelajaloost. 1970ndatest alates on teadlased mõistnud, et väljaspool Aafrikat elavad inimesed on geneetilises plaanis uskumatult sarnased. DNA-analüüside põhjal on geneetikud välja arvutanud, et me kõik põlvneme kõigest 6000 indiviidist, kes elasid Aafrikas ligikaudu 75 000 aastat tagasi. Nende inimeste järeltulijad on muljetavaldaval viisil koloniseerinud kogu Aafrika-välise maailma. Ja üllataval kombel võib nende esimesi jäänuseid leida mitte Kaug-Idast, vaid peaaegu teiselt poolt maakera, Austraaliast, täpsemalt Mungost, mis asub Sydneyst 750 km läänes. Seal tehtud kaks skeletileidu näitavad, et kaasaegsed inimesed elasid sellel viljakal maal ühe nüüdseks ammu kuivanud Mungo järve kaldal vähemalt 40 000 aastat tagasi. Sinna jõudmiseks pidid inimesed kiiremas korras olema koloniseerinud terve ranniku Aafrikast Austraaliani.
See, et inimesed suutsid ületada kahe eelajaloolise mandri Sunda ja Sahuli vahelise tugevate hoovustega avamere, võib olla ajaloo suurim kangelastegu. Kuidas nad sellega täpselt hakkama said, ei tea keegi, aga spekulatsioone on mitmeid. Alates sellest, et merele läksid vaid mõned üksikud indiviidid, kuni selleni, et nad oskasidki merd sõita ja avamere ületamine oli nende jaoks lihtne. Oli kuidas oli, kuid korda see neil läks, ja kõige põnevam küsimus on see, kas aborigeenid on nende järglased ja seega Aafrikast välja rännanud tänapäevainimese otsesed esiisad.

Pärilikkuse materjal oli endiselt kahjustamata

Kuigi Mungo-skeletid viitavad sellele, et inimene saabus Austraaliasse vähemalt 40 000 aastat tagasi, on mõned geneetilised uurimused püstitanud hoopis küsimuse, kas Austraalia aborigeenid võiva pigem olla Aasiast palju hiljem sisse rännanud inimeste järglased. See küsimus puudutab otseselt aborigeenide identiteeti ja on maa omamise koha pealt poliitiliselt väga delikaatne.
Nii, nagu Põhja-Ameerika põlisrahvas, nii on ka Austraalia aborigeenid "valge mehe" uurimuste suhtes alati väga skeptilised olnud. Seepärast on Austraalia geneetikud aastaid edutult proovinud saada aborigeenide nõukogult luba aborigeenide pärilikkuse materjali kogumiseks ja kaardistamiseks. Kuid Taani professorit Eske Willerslevi Austraalia ajaloolised vastuolud ei puuduta ja samas on ta maailma juhtiv ekspert vana või kivistunud DNA alal. Koos britt Tom Gilbertiga avastas ta paar aastat tagasi, et juuksed on mineviku-DNA suurepärane allikas.
Selle ajani olid teadlased juuste kasutamisest DNA-uuringuteks loobunud, kuna DNA laguneb juuksekarva rakkudes juba inimese eluajal. Kuid tänu uutele võimsatele DNA kaardistamise tehnoloogiatele on isegi 50st kuni 200st DNA alusest koosnevad pärilikkuse materjali haledad jäänused kasutatavad ja palju tähtsam näitaja on see, et proov oleks vaba võõrast DNAst. Selle koha pealt sobivad juuksed suurepäraselt, kuna juuksekarva surnud rakud on kapseldunud tihedalt suletud kestadesse, mis koosnevad keratiinimolekulidest, mis on ka näiteks küünte ehitusmaterjal. See tähendab, et igasugune saaste jääb molekuli välispinnale ja selle saab hõlpsasti maha pesta, enne kui juuksekarva omaniku DNAd hakatakse ekstraheerima.
Eske Willerslev teadis, et kusagil muuseumi sahtlites võib olla juukseproove, mis on aborigeenide pärilikkuse materjali hindamatu allikas. Ja eriti hästi teadis ta ühe väga suure juuksekogu olemasolust: Cambridge'is Leverhulme Inimese Evolutsiooniuuringute Keskuses (Leverhulme Centre for Human Evolutionary Studies) asub hiiglaslik juukseproovide kogu, mille on kokku korjanud kaasaegse antropoloogia isa, Alfred Cort Haddon. Juuksed olid Haddoni kirg, ta rajas suure osa oma karjäärist inimrasside klassifitseerimisele nende füsioloogiliste – ja eriti nende juuste - erinevuste põhjal.
Haddoni kogust leidsid Eske Willerslev ja tema kolleegid huvitava juuksetuti, mis kuulus ühele Austraalia Kalgoorlie aborigeenile. Juuksed olid kogusse kantud 1923. aastal ja uurimise seisukohast oli juuksetutt paljulubav, sest Kalgoorie asub kõrbes nii kõrvalises paigas, et sealsed aborigeenid ei kohanud eurooplasi enne kui alles 19. sajandi lõpus. Seega pärinesid need juuksed mõnelt "puhast tõugu" aborigeenilt, kelles ei olnud Euroopa ega Aasia verd.
Eske Willerslev ja tema kolleegid kasutasid DNA ekstraheerimiseks vaid 0,6 grammi juukseid ja selle põhjal kaardistasid nad juuste omaniku genoomi. Üldkokkuvõttes oli juustest pärit DNA kohutavas seisukorras: kui tavaliselt koosneb DNA pikkadest, mitmetest miljonitest DNA alustest koosnevatest ahelatest, siis selle aborigeeni juuste DNA oli lagunenud tükkideks, milles oli keskeltläbi 69 DNA alust. Võimsad arvutid panid selle hiiglasliku, mitmetest miljonitest DNA tükkidest koosneva puslepildi aga kokku ja rekonstrueerisid algsed DNA ahelad. 
Üks olulise tähtsusega näitaja oli see, et teadlased ei leidnud aborigeeni genoomist ühtegi ainulaadset geneetilist markerit, mis iseloomustaks Euroopa genoome. See tähendab, et nad võisid kindlad olla, et juuksetuti omaniku genoomi ei olnud saastanud ei Haddon ega keegi teine juuksetutti käsitsenud isik. Samuti tähendas see seda, et juuste omanik oli tõepoolest "puhas" aborigeen. Tänu nendele asjaoludele on teadlased jõudnud väga kindla genoomikaardini, mida saab võrrelda teiste genoomidega ja tuvastada need väikesed haruldased muutused, mutatsioonid, mis muudavad aborigeenide genoomi eriliseks.
Juuksed paljastavad varase väljarändamislaine
DNA on nagu ajamasin, kuna DNA mutatsioonid kanduvad edasi kõikidele järglastele. Kuna geograafiliselt isoleeritud rahvaste pärilikkuse materjal teistega ei segune, kuhjuvad genoomi erilised mutatsioonid, mis iseloomustavad seda kindlat rahvastikku. Mida pikemat aega tagasi mutatsioon tekkis, seda enamatel indiviididel see esineb. Ja mida vähem aega mutatsiooni tekkest on kulunud, seda lokaliseeritum mutatsioon on. Sel viisil saavad teadlased kaardistada erinevate etniliste rühmade suguluse ja ajaloo ning kui nad teavad, kui tihti mutatsioonid tekivad, saavad nad välja arvutada, millal kaks rühma lahknesid.
See on esimene kord, kui geneetikutel on aborigeenide genoomist täielik pilt. Eske Willerslev kolleegidega teostasid erinevaid analüüse ja võrdlesid uut genoomi 1220 teise indiviidi genoomiga, kes pärinesid 79 teisest rahvastikust Aasiast, Euroopast ja Aafrikast. Võrdluste tulemused näitavad, et aborigeenid, eurooplased ja asiaadid sarnanevad rohkem üksteise kui aafriklastega ja see tulemus sobib kokku siiani valitsenud ettekujutusega, et kõik väljaspool Aafrikat elavad inimesed põlvnevad ühest ühisest Aafrikas elanud inimrühmast.
Kuid need tulemused näitavad ka seda, et eurooplased ja mandriasiaadid sarnanevad teineteisega palju rohkem kui aborigeenidega. Seega pidid aborigeenide esiisad kahest eelmainitud rühmast lahku minema. Kui teadlased arvutasid välja lahknemise aja, said nad tulemuseks, et aborigeenide haru lahknes asiaatidest ja eurooplastest 62 000 kuni 75 000 aastat tagasi, samas kui asiaadid ja eurooplased läksid lahku alles 25 000 kuni 38 000 aastat tagasi.
See peab tähendama, et aborigeenid on väga vara Aafrikast välja rännanud inimeste järeltulijad, kes jõudsid Austraaliasse välja ja jätsid vähemalt 40 000 aastat tagasi endast Mungo äärde maha arheoloogilisi säilmeid. Oma rändel järgisid nad rannajoont, mis on ka loogiline, sest mööda rannikut liikudes kohatakse pidevalt samu väljakutseid, samas kui sisemaal rännates võib ette tulla igasuguseid asju - uusi maastikke, loomi ja taimi, mis nõuavad palju suuremat kohanemisvõimet. Rannikut järginud marsruuti toetab ka Oxfordi Ülikooli professori Michael Petraglia tehtud samast perioodist pärinevate kivitööriistade leid Indias. Sellist marsruuti toetab ka asjaolu, et juuksesalgu omanikul on geneetilises plaanis kõige rohkem ühist rahvaga Paapua Uus-Guinealt, mis pidi olema väljarännanute viimane peatus enne Austraaliat. 

Aborigeenid tunnustavad uurimust

Tänapäevased eurooplased ja asiaadid lahknesid samast algsest inimrühmast umbes 30 000 aastat tagasi. Teadlased ei tea, kus nad selle ajani viibisid, kuid arvatavasti Ida-Aafrikas või Kaug-Idas. Sellel hilisemal väljarändamislainel on harusid vastavalt Euroopas ja Aasias, kusjuures väljarändajate Aasiasse suundunud haru jõudis otsapidi järele esimeses laines väljarännanutele. Teadlased on avastanud mitu väikest "oaasi", mille etniline rahvas on aborigeenidega tihedas suguluses. Aasias elavad niinimetatud negriitod on Aafrikapärase väljanägemisega rahvas, kellel on tume nahk ja kräsused juuksed. Sellise rahva hea näide on Filipiinidel elav rahvakild aetad, kes nüüd aborigeenide genoomi valguses osutuvad esimese koloniseerimislaine jäänukeiks. Samal ajal, kui Filipiinid asustati teises laines väljarännanute poolt uuesti, on aetad elanud piisavalt eraldatuna, et uue rahvaga mitte seguneda.
Uue üksikasjaliku aborigeeni genoomikaardiga saavad teadlased seletada kas seda, miks varasemad geneetilised uurimused viitavad aborigeenidele kui välja rännanud asiaatidele. Aborigeenid sarnanevad geneetiliselt tõepoolest asiaatidega, kuid seda seetõttu, et asiaatide esiisad segunesid väljaspool Austraaliat esimeses väljarändamislaines osalenud inimestega. Nii et tegelikult sarnanevad asiaadid hoopis aborigeenidega.
Tänu genoomile pani Eske Willerslev paika, et teaduslikus mõttes on aborigeenid Austraalia põlisrahvas ja kuigi see langeb kokku aborigeenide enda arusaamaga, oli Willerslev siiski mures, kuidas aborigeenid tulemustesse suhtuvad. Eetilistel kaalutlustel sõitis ta seetõttu ise Kalgooriesse, et esitleda tulemusi aborigeenide regionaalsele nõukogule, Goldfields Land and Sea Councilile, mis esindab juuksed annetanud inimese kultuurilisi ja võimalik, et bioloogilisi järeltulijaid.
"Kõikide üllatuseks suhtusid nad asjasse äärmiselt positiivselt ja leidsid, et uurimus oli tohutult huvitav ning andsid mulle kirjaliku heakskiidu," ütleb Willerslev.
Kuid uurimuse tähtsaim tulemus ei puudutagi aborigeene, vaid hoopis tänapäevainimesi, kes, tuleb välja, ei põlvne mitte ühe, vaid kahe väljarändamislainena harunenud inimestest. Selline avastus heidab inimese ajaloole täiesti uut valgust.

Meie eelajalugu muutub keerulisemaks

Leid soojendab üles ühe vanema teooria, multiregionaalse teooria, mis põhimõtteliselt väidab, et inimesel polnud mitte üks ühine lähtekoht, vaid ta arenes samaaegselt mitmes kohas maailmas.
Kuna teadlased said esimesed DNA-tõendid 10-15 aastat tagasi, valitses selge arusaam, et inimene arenes Ida-Aafrikas, rändas siis sealt välja ja tõrjus kõik teised inimrühmad väljaspool Aafrikat välja. Teadlased arvavad endiselt, et tänapäevainimene arenes Aafrikas, kuid nüüd sarnaneb areng  multiregionaalse arenguga rohkem kui tollal. Sellele viitab meie lähima sugulase neandertallase genoomi kaardistamine 2010. aastal, mis näitas, et meie esiisad said neandertallastega lapsi. See avaldub õrna geneetilise jäljena praegu väljaspool Aafrikat elavate inimeste DNAdes. 2010. aasta lõpus esitles professor Svante Pääbo Leipzigis asuvast Max Plancki Instituudist oma uut sensatsioonilist leidu. Ta oli kaardistanud Siberis, Altai mägedes asuvast Denisova koopast leitud 30 000 aasta vanuse väikese sõrme luust pärineva DNA. See paljastas täiesti uue inimtüübi, mida hakati kutsuma Denisova inimesteks ja kes on arvatavasti neandertallaste sõsarrühm.
2011. aasta samal nädalal, mil avaldati aborigeenide genoom, tõestas Mark Stoneking Max Plancki Intituudist, et nii Paapua Uus-Guinea kui Austraalia aborigeenide DNAst võib viis protsenti pärineda Denisova inimestest. Ta analüüsis praegu elavate aborigeenide DNAd ja tema töö tulemusi saab ilmselgelt seletada vaid sellega, et Aafrikast on olnud kaks erinevat väljarändamislainet, mida kinnitab ka Eske Willerslevi leid.
Kui Mark Stonekingil on õigus, pidid Denisova inimesed, keda teatakse vaid ühe Siberist leitud hamba ja sõrmeluu põhjal, olema levinud väga suurele alale, lausa rannikuni, mida mööda kulges aborigeenide esiisade marsruut teel Austraaliasse. Igal juhul rõhutab mineviku DNA uurimine, et meil on meie eelajaloost veel palju õppida ja et selle kogupilt on väga mitmetahuline. 

Juuksed võivad varjata veel rohkem vastuseid

Maailma muuseumides on peidus tuhandeid juukseproove ja nagu Eske Willerslev on näidanud, võime me tänu juustest pärinevale DNA-le jõuda väiksemate etniliste rahvusrühmade ajaloo palju üksikasjalikuma mõistmiseni ja see võib anda meile võimaluse õppida  eelajaloolisi koloniseerimismarsruute väga täpselt tundma.
Praegu tegeleb Eske Willerslev järgmiste eelajalooliste genoomide kaardistamisega, mis võib näiteks näidata, kuidas moodustus inimkond, kaasa arvatud esimesed Põhja-Ameerika rahvad. Ka Austraalias võib uute, teistest regioonidest pärit juusteproovide analüüs vastata näiteks küsimusele, kui palju aborigeene algselt kontinendile jõudis ja kuidas nad levisid. Mis puutub tänapäevainimese algupära mõistmisele, siis analüüsivad paljud teadlased hetkel aafriklaste genoome, mis võivad meile jutustada, kust täpselt meie esivanemad välja rändasid, kas Ida-Aafrikast, nagu väidavad kunagised teooriad, või pigem Lõuna-Aafrikast, nagu mitmed teadlased on viimastel aastatel mõista andnud. Vastused nendele küsimustele võivad tulla ühe juustesse kirglikult suhtunud antropoloogi kogust ja kahtlemata paljastavad need vastused palju mitmetahulisema ja üksikasjalikuma pildi sellest, kuidas inimene maakera asustas.
Artikkel aborigeenide genoomi kaardistamisest ilmus ajakirja Imeline Teadus 2012. aasta maikuu numbris. Lugu oli kaheksal leheküljel ning rikkalikult illustreeritud.

perjantai 15. kesäkuuta 2012

Tapeedikiht peitis seinamaalinguid

www.jt.ee 09.06.2012

Birgit Itse

Esna vanas vallamajas hoolikalt tapeedi alt välja puhastatud ornamenti Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud Heli Tuksam enam märjaks teha ei soovita, sest see hävitab kunagise värvipigmendi.
foto: Andrus Eesmaa / Järva Teataja

Esna vanas vallamajas tapeedi all peidus olnud nurkornamendid moodustavad justkui suure maali raami. Kunstnik ja õppejõud Heli Tuksam hindab leidu põnevaks, kuid ajastule omaseks.

Ornamente uurinud Tartu kõrgema kunstikooli õppejõud Heli Tuksam peab Esna vana vallamaja  juures huvitavaks, et tavalisele ääristriibule on lisatud trafaretimustrit ning triibud on erinevatel kõrgustel.
Tuksam soovitas pigmendi kinnitamiseks kasutada kaseiini. «Et kunagise värvi pigmenti säilitada, ei tohiks puhastatud ornamente enam märjaks teha,» manitses ta.
Maalingute oskuslikku puhastamist peab Tuksam väga oluliseks. «Tegelikult on ka taludes ja lihtsamates ühiskondlikes hoonetes seinamaalinguid, aga tihtilugu tõmmatakse tapeet tuimalt maha, ning maalinguid ei osata märgata,» ütles ta.
MTÜ Karessen projektijuht Tõnu Taal rõhutas, et kuigi vana vallamaja muinsuskaitse alla ei kuulu, võtavad nad uuendustöid tehes palju eeskuju maja ehitusaastast 1896.
Muinsuskaitseameti Järva maakonna vaneminspektor Tiit Schvede ja Rapla maakonna vaneminspektor Karen Klandorf pidasid leitud maalinguid väärtuslikeks.
 

Euroopa vanimad koopamaalingud võivad olla neandertallaste tehtud

www.elu24.ee 15.06.2012

Foto: Scanpix

Eile teadusväljaandes Science avaldatud artiklis seisab, et Euroopa vanimad koopamaalingud võivad olla tehtud neandertallaste poolt.

Uurijate sõnul pärinevad Hispaania Tito Bustillo koopamaalingud 40 000 aasta tagusest ajast, mil neandertallased Euroopas elasid, kirjutab AFP.
Uurijad rõhutasid, et täiesti kindlad nad siiski ei saa olla, kas vanimate koopamaalingute autoriteks on neandertallased või nüüdisinimesed.
«Euroopas elas 40 000 aastat tagasi, mil need koopamaalingud tehti, nüüdisinimesi ning ka nemad võivad need teinud olla,» selgitati.
Punakasmustadel maalingutel on kujutatud mitmesuguseid loomi, kuid eelkõige hobuseid.
Varem ei ole leitud koopamaalinguid, mida seostatakse neandertallastega.
Teada on, et neandertallased valmistasid ja kandsid loodusmaterjalidest ehteid ning tegid kehamaalinguid, kuid nad võisid ka koobaste seintele joonistamisega tegeleda.
Neandertallane (Homo neanderthalensis) oli Euraasia esiajalooline inimene, kes elas 390 000 – 25 000 aastat tagasi. Elas koobastes, valmistas tööriistu, kasutas tuld, jahtis loomi ja mattis surnuid. Hilised neandertallased elasid viimasel jääajal ning olid karmi kliimaga kohastunud. Niinimetatud klassikaline neandertallane elas 70 000 – 35 000 aastat tagasi. Oli kasvult lühike ja jässakas.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Belgiast Waterloo lahingu paigast leiti sõduriskelett

www.elu24.ee 15.06.2012

Belgiast Waterloo lahingupaigast leitud sõduriskelett
fotod: Scanpix

Belgia provints Brabant Walloni arheoloogiaamet teatas, et kuulsa Waterloo lahingu paigast leiti ligi 200 aastat tagasi surnud sõduri jäänused.
18. juunil 1815. aastal lõid Briti, Hollandi ja Preisi väed Waterloo linna lähedal peetud lahingus Prantsusmaa väge, kirjutab Huffington Post.
Belgia arheoloogide sõnul kuulub nüüd leitud skelett selles lahingus osalenud noorele sõdurile. Inimjäänused leiti maapinnast 40 sentimeetri sügavuselt.
Skeleti roiete juures oli musketikuul, millest saab järeldada, et just see mehe tappiski.  Lisaks leiti lusikas, münt, nahkrihm ja puidutükk, millele olid graveeritud initsiaalid C.B.
Ei ole teada, millise armee sõdur skeleti omanik olla võis.
«Ma kujutasin ette lahingut ja seda, kuidas see mees suri,» sõnas arheoloog Dominique Bosquet.
Waterloo lahingu puhul oli tegemist Prantsusmaa keisri ja kindrali Napoleoni viimase lahinguga.
Lahingukoht asub kahe kilomeetri kaugusel Waterloo linnast ja 15 kilomeetri kaugusel Brüsselist . Lahing leidis aset umbes kümne kilomeetri pikkusel alal.
1814. aastal sõjaliste läbikukkumist pärast tagandatud ja Elba saarele pagendatud Prantsusmaa endise keisri Napoleonini jõudsid jutud, et Prantsusmaal toimuvad rahutused. Ta põgenes koos talle ustavate kaaslastega Elba saarelt ning suundus Pariisi. Seal olid ta endised sõdurid, kes olid nõus koos temaga võitlema. Napoleon sai oma käsutusse 280 000 mehest koosneva armee.
Samal ajal kogunesid Viinis Euroopa tollased juhid, kes kuulutasid Napoleonile sõja.


Toimetas Inna-Katrin Hein

 

Hiinas leiti üle 100 uue terrakotasõduri

www.elu24.ee 11.06.2012

Osa väljakaevatud terrakotaarmeest
foto: Scanpix

Hiina arheoloogid on välja kaevanud veel 110 terrakotasõdurit.

Hiina võimude sõnul on väljakaevamised Shaanxi provintsis Xi`an`is kestnud kolm aastat, edastab AFP.
Inimese suurused kujud on osa Hiina esimese keisri Qin Shi Huangiga koos maetud terrakotaarmeest. Need kujud pidid keisrit kaitsma teispoolsuses.
See keiser valitses Vana-Hiinas Qini riigis 246 - 221 eKr.
Arheoloogide kinnitusel on nüüd leitud kujud heas seisukorras ning neil on säilinud ka algupärast värvi, millega nad sajandeid tagasi värviti.
Lisaks terrakotasõduritele leiti ka hobusekujusid, tööriistu ja relvi.

Siiani on leitud üle 8000 terrakotasõduri, 130 sõjavankrit ja üle 700 terrakotahobuse.
Terrakotaarmee avastas üks Hiina farmer 1974. aastal, kui ta oli kaevu kaevamas.
Hiina terrakotaarmeed peetakse üheks maailma tähtsamaks arheoloogiliseks leiuks ning see on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Toimetas Inna-Katrin Hein
 

tiistai 12. kesäkuuta 2012

Arheoloogid leidsid Räpina tee äärest muistse kalmistu

www.tartupostimees.ee 12.06.2012

Jüri Saar, reporter

Lohkva kunagist külakalmistut on arheoloogid uurinud kahel pool laiendatavat Räpina maanteed, muistne kalmistukoht asub juudi surnuaia vahetus läheduses. Vana külakalmistu ja juudi kalmistu vahetu naabrus on kokkusattumus.
foto: Kristjan Teedemaa

Räpina maantee ehitusest tingitud arheoloogilistel pääs­­tekaevamistel on ammuselt Lohkva külakalmistult leitud juba 30 luustikku, suurimaks üllatuseks on aga jäljed keraamikapõletusaugust.

Külakalmistu, mille läbiuurimist juhendab arheoloog Raido Roog, ei ole üllatus. Siiski ilmnes, et selle asukoht on pisut teine, kui seni arvatud. Praeguseks on avatud 30 matust, mis leiumaterjali – eelkõige müntide ja südasõlgede – järgi hinnates on pärit 17. sajandist.

Luustikuleidude põhjal pole seni põhjust väita, et maetud oleksid vägivaldselt surmatud. «Külarahvas imikutest vanuriteni. Vanuri me saame määrata luu tunnuste järgi, mõnikord saab öelda 45+ ja mõnikord 50+, sealt edasi ei saa täpset vanusemääratlust anda,» selgitas Roog.

Põnev keraamikaleid

Roog ütles, et kalmistu näib olevat seniste leidude põhjal sadakond aastat hilisem kui sealsamas kõrval uuritud asulakoht. On püstitatud hüpotees, et kuivõrd matuseid on leitud mõlemalt poolt maanteed, võib kalmistu keskosa, kuhu tõenäoliselt maeti varem, jääda maantee alla.

Kalmistu täismõõtmete kohta praegu vastust siiski ei ole, sest läbi uuritakse nii palju, kui hädapäraselt vajalik, kokku umbes 50 ruutmeetrit. Sellest pool on juba läbi kaevatud. Ei ole teada, kui palju kalmistust on juba varasemate teetööde käigus ja muudel põhjustel hävinud.

Vana kalmistukoht asub juudi kalmistu vahetus naabruses, kuid kokkusattumuse, mitte ajaloolise järjepidevuse tõttu, ütles Roog.

Lohkva asulakohta on arheoloogid ka juba uurida jõudnud, kaevanud läbi jäätmelohke, säilitusauke ja tuleasemeid, mis ulatuvad looduslikus pinnases sügavamale. Kõrgemalt on kultuurkiht künniga hävinud.

Leiumaterjal on dateeritav 16.-17. sajandisse. Valdavad on potikillud, leitud on sütt ja loomaluid, sealhulgas lammaste, veiste ja sigade luid.

Vahest ehk kõige põnevamaks avastuseks nimetas Roog üht oletatavat keraamikapõletusauku, milletaolist siinkandis pole varem kohatud. See võib viidata savinõude valmistamisele. «Kui see ikka on keraamikapõletusauk, siis on see üks väga uhke asi,» sõnas Roog.

Põlenud ja omapäraselt deformeerunud potikilde on sellest leitud vahest pangetäie jagu, sekka põlemisjälgedega kive. Ühtki tervet nõud ei ole ja pole ka selge, kas kildude põhjal on võimalik mõni nõu rekonstrueerida.

Selleks, et selgust saada, mida ikkagi leiti, tuleb Roogi sõnul otsida paralleele mujalt leitud samalaadsete objektidega ja suhelda keraamikutega, kellel on savipõletuse kohta mõistetavalt paremad teadmised kui arheoloogidel.

Nüüdsetel kaevamistel ei ole leidude hulgas aga midagi, mida saaks dateerida 13. sajandisse ehk Läti Henriku aegadesse, kes on Lohkva asulakohta maininud.

Kas praeguse leiumaterjali pinnalt saab öelda, et teeprojekti oli mõtet koomale tõmmata? «Alati on mõtet, arheoloogi arvamus on selline,» ütles Roog. «Eks sees läheb põnevaks,» viitas ta võimalusele, et laboritingimustes õnnestub leiud rohkem rääkima panna.

Muutus projektis

Muinasasulale viitavate arheoloogiliste leidude avastamise tõttu muudeti Räpina maantee Tartu–Põvvatu lõigu ümberehituse projekti, muudatused puudutavad maanteelõiku Kaalukoja tee ristmikust Kabina–Lohkva tee ristini.

Lohkva ringristmik on võrreldes algse plaaniga nihutatud vana ristmiku kohale, kuna esialgne projekteeritud ring asus muinasasula piirkonnas.

Tartust välja sõitjate käsutuses on ikkagi kaks sõidurada, nagu plaanitud: üks otse Räpina peale, teine pöörab Lohkva poole. Tartu poole sõitjaile on Lohkva ringristmiku ja Lohkva bussipeatuse vahele jääval 200-meetrisel lõigul üks sõidurada varem kavandatud kahe asemel. Ja Lohkva poole kulgev sõidurada pöörab senisest veidi järsemalt.

Jalgtee oli varem planeeritud eraldi muldkehale, uuendatud projektis on jalgtee muinasala piirkonnas tõmmatud sõidutee lähedale, et muinasalasse võimalikult vähe sisse lõigata ja sellega vähendada päästekaevamiste vajadust. Jalgteed jääb sõiduteest eraldama põrkepiire.

Teetööde lõpp on kavandatud oktoobrisse. Muinasasula laienemise tõttu kallineb maantee ümberehitus. Asfaldipind väheneb, aga valgustust tuleb pikemalt, paigaldatakse rohkem piirdeid ja tuleb tasuda arheoloogiliste kaevamiste eest. Ka projekteerimine kallines.

Objekti maksumuseks on kujunemas 4 487 315 eurot.

Maanteeameti Lõuna regiooni asedirektori Janar Taali hinnangul ei muuda kõnealune projektlahendus eriti liiklemistingimusi.

Ridaküla tee ääres elavad inimesed peavad Räpina poole sõitmiseks siiski tegema tagasipöörde juudi kalmistu juures asuval ringiristmikul. Natuke halvenes ka jalakäijate ja jalgratturite liikumismugavus, kuna jalgtee on tõstetud Lohkva bussipeatuse ja Lohkva ringristmiku vahel vahetult maantee äärde.
 

sunnuntai 10. kesäkuuta 2012

SALME I PAADI ARHEOZOOLOOGILINE MATERJAL

Liina Maldre

Artikkel Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus 2009-2010

Põhja-Euroopas on paadismatused levinud Soome lääne- ja edelarannikul, Ahvenamaal, Kesk-, Ida- ja Lõuna-Rootsis, Taani saartel ja Jüüti poolsaarel, Norra rannikul, eelkõige Oslo fjordi ümbruses ja piki Norra läänerannikut, aga ka Islandil, Suurbritannias ja Bretagne’i poolsaare lõunaranniku lähedal Île de Groix’ saarel ning Saksamaal Hedeby’s (Haithabu) (Müller-Wille 1974: 187). Paadismatuseid on teada ka Saksamaalt Wismari lähedalt Groß Strömkendorfist, Rügeni saarelt ja Usedomi saarelt (Gerds 2006: 155–156). Tõenäoliselt skandinaavlastele kuuluvaid paadismatuseid on ka slaavi aladel: Plakuni kalmistult Vana Laadoga lähedalt; paatide osi on leitud Dnepri äärest Smolenski lähedalt Gnjozdovo kalmistu põletusmatustest ja Šestovitsast ning Volga äärest Vladimiri kurgaanidest (Duczko 2004: 152).
Klinkerplangutusega paate on matustes kasutatud ilmselt alates 4. sajandist. Rooma rauaaja lõpust ja rahvasterännuajast pärit rohkelt paadineete sisaldavaid matuseid on leitud Kesk-Rootsi idaosast ja Norra rannikult. Vendeliaja esimesest poolest (600–700/750) on teada rohkem paadismatuseid Lõuna- ja Kesk-Rootsist ning Edela-Soomest, samuti mõnest piirkonnast Lääne-Norras ja Inglismaa idaosas (Sutton Hoo). Alates vendeliaja algusest kuni viikingiajani piirdub paadismatustega kalmistute levik ilmselt ainult Upplandiga (Vendel, Valsgärde), vendeliaja hilisemast perioodist (700/750–800) on taolisi matuseid teada Norra lõuna- ja läänerannikult, Tröndelagist ja Nordlandi lõunaosast ranniku lähedalt. Viikingiajal levis paadis matmise komme veelgi: põletusmatuseid on teada Kesk-Rootsi idaosas ja Edela-Soomes, Skandinaavia lõunaosas ja arvukalt Lõuna- ja Lääne-Norras. Laibamatuseid paatides on sellest perioodist teada endiselt Mälari järve ümbrusest, aga ka Taani saartelt ja Schleswigist ning väga arvukalt kogu Norra ranniku ulatuses. Paadismatuseid ei ole siiani leitud Gotlandilt ja Lääne-Rootsist. Viikingiaegseid paadismatuseid on teada ka väljaspool Skandinaaviat – Islandilt, Loode-Inglismaalt ja Prantsusmaa ranniku lähedalt, kuhu paati matmise komme jõudis ilmselt norralaste vahendusel, ning Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast, kuhu selline matusekomme levis Skandinaavia idaosast. (Müller-Wille 1974: 197–198)
Kuni Salme I paadi leidmiseni 2008. aastal (Konsa et al. 2009; Peets & Maldre 2010) oli Eestist teada ainult paadineete sisaldavaid matuseid. Paadineete on leitud mõnedest keskmise rauaaja matustest, nagu näiteks Proosa kalmest (Lang 1996: 194), Aseri I kalmest, Rae I
kalmest ja Lagedi XIII kalmest (Jaanits et al. 1982: 270; Lang 1996: 226; Lang 2007: 192). Samuti esineb neid hilisrauaaegsetes kalmetes, näiteks Randvere kalmes, ja väga arvukalt – üle tuhande needi – Viltina kalmes (Kustin 1962: 91). Viltina paadineetide puhul on küll oletatud, et tegemist ei ole paadismatusega, vaid pigem paadi rituaalse matusega, analoogselt kombele jätta vana paat kiviaiale kõdunema või põletada jaanipäeval (Mägi 2007: 63; Mägi 2009: 15). Kalmetest leitud needid ei pruugi aga alati pärineda üldse paatidest, vaid need võivad pärineda koos surnuga põletatud kastidest või kirstudest (Kustin 1962: 91; Mägi 2007: 63).
Salme I paat asetses kirde-edala suunas, tõenäoliselt vööriga kirdesse (Konsa et al. 2009: 54–55). 14C analüüside tulemusel dateerub matusekompleks 7. sajandi lõppu – 8. sajandi algusesse (Konsa et al. 2009: 62; Peets & Maldre 2010: 57). 2008. aasta sügisel, pärast kaevamiste lõppu, leiti esimesest leiukohast mõnikümmend meetrit eemal samuti kraavikaevamise käigus veel esemeid ja luid. 2010. aastal toimunud väljakaevamiste käigus selgus, et seal on tegemist I paadist oluliselt suurema alusega koos inimluustike, esemete ja loomaluudega. Kuna Salme II paadi kaevamised jätkuvad 2011. aastal, siis käsitlen käesolevas artiklis põhiliselt Salme I paadist kogutud arheozooloogilist materjali.

Ülevaade materjalist

Salme I paadi leiuaines sisaldas arvukalt loomaluid. Määratavaid luufragmente oli ligikaudu 700, mis saadi nii paadi säilinud kontuuri seest kui ka kaablikraaviga ning tee-ehitusega lõhutud osast. Kuna väljaspool paati loomaluid ei olnud, samuti ei leitud neid kraaviga lõhutud osa profiilides paadist eemalt, siis võib arvata, et kõik kogutud luud on algselt paiknenud paadi sees. Loomaliikidest on esindatud veis (Bos taurus), lammas (Ovis aries), kits (Capra hircus) ja siga (Sus scrofa domestica), lindudest kaks kulliliiki – kanakull (Accipiter gentilis) ja raudkull (Accipiter nisus). (Allmäe et al., ilmumisel.) Veiste ja lammaste/kitsede luufragmente on arvuliselt enam-vähem võrdselt, sigade ja kullide luid märgatavalt vähem (joonis 1). Loomade tapavanused on määratud epifüüside liitumise (Silver 1969) ning piimahammaste vahetumise ja jäävhammaste lõikumise alusel (Schmid 1972); lammaste ja kitsede luude eristamiseks on kasutatud J. Boessnecki, H. H. Mülleri ja M. Teicherti (1964) poolt koostatud määrajat.
Määratavaid veiseluid on 328 ja need kuuluvad vähemalt kuuele isendile: kahele vasikale, ühele mullikale (vanus alla 7–10 kuu), ühele mullikale või noorele loomale (vanus
alla 3 aasta) ja kahele täiskasvanud loomale (vanus üle 3–3,5 aasta). Mõnedel vasika selgroolülidel on veel õrnalt näha lülikeha ja -kaare luustumise piir, mis näitab, et tegemist on ilmselt esimese elukuu jooksul tapetud loomaga.
Lammaste/kitsede luid on kokku 326 ning need on pärit vähemalt kümnelt isendilt. Vähemalt kahe talle selgroolülide lülikehad ja -kaared on osaliselt liitunud – seega võis nende loomade vanus tapmise hetkel olla 3–6 kuud. Kitsetalle kolju- ja alalõualuud on hammaste järgi otsustades (M1-d lõikuvad) ilmselt alla 6-kuuselt isendilt. Vähemalt kolm isendit on tapetud ligikaudu kümnekuuselt. Üks kodarluu kuulub isendile, kes on olnud vanusevahemikus 10 kuud kuni 3,5 aastat. Kahe looma õlavarreluudel on proksimaalne epifüüs luustunud, seega on need isendid olnud vanemad kui 3,5 aastat. Selgusetuks jäi, mitme isendiga on esindatud lambad ja mitmega kitsed. Esiteks on lammaste ja kitsede luud üldse väga sarnased, teiseks raskendas määramist asjaolu, et valdavalt oli tegemist noorte isendite luudega. Peale juba nimetatud kitsetalle kolju võib materjali hulgas olla ka ühe ligikaudu kümnekuuse kitse jäänuseid. Enamik luid kuulub ilmselt siiski lammastele. Ühel lamba- või kitseroidel on näha paranenud luumurru jälg.
Sealuud (15 fragmenti) on vähemalt kahelt isendilt, kellest üks on olnud alla ja teine üle 3,5 aasta vana. Põrsaste luud puuduvad.

Looma- ja linnuluude paiknemine paadis


Erinevate liikide luude asukohta sai täpsemalt jälgida ainult nende luude puhul, mis leiti paadis in situ (joonis 2). Veiseluud saadi enamikus paadi keskel olnud paekivi ümbrusest ja kivist vööri poole, põhiliselt paadi pakpoordipoolsest poolest. Lammaste-kitsede jäänused olid põhiliselt koondunud paadi ahtripoolsemasse ossa, kuid suuremate või väiksemate kogumitena leidus neid ka paadi kesk- ja vööriosas. Suur osa nende liikide luid saadi kaablikraavi kaevamise ja tee-ehitusega lõhutud osast, mistõttu nende asukoha kohta ei ole mingeid andmeid; siiski võib arvata, et enamik neist on pärit kraaviga lõhutud ahtripoolsest osast. Sealuid on materjalis üldse väga vähe: neli fragmenti saadi laeva keskosast, ülejäänud 11 katket on segatud materjalist – seega võis neid ka ahtriosas mõnevõrra rohkem olla.

Luumaterjali anatoomiline koostis

Loomad ei ole paati asetatud tervelt, vaid tegemist on suuremate või väiksemate lihatükkide jäänustega. Seda tõendavad ka mitmed raiumis- ja lõikamisjälgedega veiste, lammaste/kitsede
ja sigade luud (joonis 3). Kullidel on eemaldatud ainult pea, mingeid muid tükeldamisjälgi nende luustikel ei esine. Veistest on vasikad esindatud kõigi kerepiirkondade luudega, välja arvatud pea ja jäsemete distaalsete osade luud. Noorloomade luid on vähem: kindlasti on materjalis kahe isendi kandluud ja vähemalt ühe isendi sääreluu katke ning ühe isendi õlavarreluu distaalne ots; esindatud on ka mõned selgroolülide fragmendid. Täiskasvanud loomadelt on selgroolülisid, õlavarreluude katkeid, sääre- ja reieluude fragmente ning kaks kandluud.
Lammaste/kitsede luudest saadi vööripoolsest osast pakpoordi lähedalt kahe või kolme noore isendi puusa-, reie- ja sääreluude katkeid, samas olid ka mõned nimmelülide, rinnakuluu ja roiete katked. Kivi ümbruses oli vähemalt ühe talle ja ühe täiskasvanud isendi luid, põhiliselt esijäsemete luud ja selgroolülid (sh. üks kaelalüli katke). Suuremas koguses lammaste-kitsede luid saadi kraaviga lõhutud osa servast. Osa kitsetalle kolju ja alalõualuude fragmente oli paadi lõhkumata osas kraavi läheduses, ülejäänud leiti lõhutud osa teisaldatud pinnasest kogutud materjali hulgast. Kõige tõenäolisemalt kuuluvad need luud ühele isendile. Kui palju veel selle konkreetse talle luid on, jäi selgusetuks: samast piirkonnast saadi arvukalt nende liikide luid, sealhulgas ka talle selgroolülisid ja jäsemete luid, kuid luustikud ei olnud otseselt eristatavad. Ilmselt oli ka tall paadis tükeldatult või oligi sinna pandud ainult pea.
Välja arvatud emise kihv, on kõik sealuud pärit loomade tagaosast, esijäsemete ja telgskeleti luid materjalis ei ole.
Kullide luud paiknesid laeva vööripoolses osas võrdlemisi selgepiiriliste kogumikena. Kanakulli luud olid koos vasika selgroolülidega paadi pakpoordipoolses küljes ja raudkulli luud paadi keskjoone lähedal paadi oletatava tüürpoordi poolses osas. Ka segatud materjali hulgast leitud kanakulli luud on kõige tõenäolisemalt pärit tegelikult sellest piirkonnast, kuid on pinnasetöödega leiukohast teisaldatud enne arheoloogilisi kaevamisi. Valdav osa luumaterjalist on kõikide liikide puhul pärit liharohketest kerepiirkondadest, jäsemete distaalsete osade luud ja peapiirkonna luud (v. a. kitsetalle kolju ja lõualuud ning emise kihv) materjali hulgas puuduvad (joonis 4).

Võrdlus mujal uuritud paadismatustega

Eestist paadismatuseid varem leitud ei ole, seega on ainus võimalus arheozooloogilises materjalis paralleele otsida naabermaade analoogsetest muististest. Peaaegu kõigist Rootsis uuritud Valsgärde (Arwidsson 1942; Arwidsson 1954; Arwidsson 1977, Fridell 1930), Vendeli (Stolpe & Arne 1912), Årby (Arbman 1936a), Alsike Tuna (Arne 1934) ja Gamla
Uppsala (Nordahl 2001; Molnar 2001) vendeli- ja viikingiaegsetes paadismatustes on leitud hobuse- ja koeraluid. Hobused on enamikul juhtudel väljaspool paati tüürpoordi ääres, koerad paadis sees pakpoordi läheduses. Need kaks liiki on esindatud ka mujal uuritud skandinaaviapärastes paadismatustes (sh. ka suuremas koguses paadineete sisaldavad matused ning sõltumata sellest, kas tegemist on põletus- või laibamatusega): Saksamaal Groß Strömkendorfis (Gerds 2006: 155) ja Prantsusmaal Île de Groix’l (Price 1989: 66) koeraluud ning Gnjozdovo kääbastes Venemaal (Duczko 2004: 162–170) hobuseluud (tabel 1).
Rootsis tehtud uuringute alusel on arheozooloogilise materjali osas paadimatustega väga sarnased ka mitmed varasemad põletusmatused, samuti kamberhaudadest saadud luuaines ning neiski on esindatud koerad ja hobused (Lamm 1962: 292–293, tabel lk. 295; Sjösvärd et al. 1983: 140; Arbman 1936b: 89–90). Salme I paadi luuaineses puuduvad nii koerte kui hobuste luud. See on arheozooloogilise materjali liigilises koostises üks põhilisi erinevusi, mis eristab Salmelt leitud kompleksi mujal uuritud paadismatustest. Salme II paadist (samuti NO–SW suunas) on praeguseks leitud vähemalt kahe koera luid: üks koer oli paadi läänepoolses pardas terve luustikuna, teine koer esimesest veidi lõuna pool samas pardas ning temast olid in situ säilinud alalõualuud ja koljufragmendid (joonis 5); ülejäänud osa luustikust on sissekaevega lõhutud ning luud paiknevad laiali. Vähemalt praegustel andmetel ei ole hobuseluid ka Salme II paadis.
Paadismatustest on kõikjal saadud rohkemal või vähemal määral ka teiste loomade luid. Valdavalt on tegemist, nagu Salme paadiski, koduloomade luudega: esindatud on veised, lambad/kitsed ja sead. Need liigid võivad esineda nii tervete luustikena kui ka tükeldatuna, s. t. lihana. Salme I paadi arheozooloogilise materjali anatoomilises koostises võrreldes Rootsi paadismatustega midagi väga erandlikku ei ole, kuid mõnevõrra üllatav on asjaolu, et meie materjalis puuduvad täielikult loomade jäsemete distaalsete osade luud alates randme- ja kannaluude distaalsest reast, samuti peapiirkonna luude väga nõrk esindatus – ainult kitsetalle kolju ja emise kihv. Salme II paadist on praeguseks saadud vähesel määral ka loomade hambaid ja jäsemete distaalsete osade luid, kuid need kõik on pärit kraavide ja sissekaevetega lõhutud piirkondadest. Seega ei ole esialgu veel selge, kas need on paadiga seotud või on tegemist mingi hilisemat päritolu materjaliga.
Väga palju oli loomi Valsgärde VI (Arwidsson 1942: 109–113) ja Valsgärde VIII matuses (Arwidsson 1954: 121) ning Vendeli I, III ja XIV matuses (Stolpe & Arne 1912). Valsgärde VI matuses on nii veised, lambad/kitsed kui ka sead tükeldatult ning paigutatud paadis erinevatesse kohtadesse. Veise- ja lambaluudest oli paadis kõikide kerepiirkondade luid, sealhulgas koljude fragmendid ja jäsemete distaalsete osade luud. Matuses oli ka üks
poolik siga, kellelt oli eemaldatud paremad palad: pea ja osa tagaosast; arvukalt leiti aga jäsemete distaalsete osade luid (Arwidsson 1942: 109–113; Arwidsson 1983: 77). Vendeli III matuses oli enamik loomi tervelt paati asetatud, siiski leidus sealgi ühe noore veise poolik vaagen, reie- ja sääreluu, mis oli kirvega kere küljest eemaldatud, ning noore lamba kolju (Stolpe & Arne 1912: 20). Vendeli XIV matuses olid veise, sea ja lamba jäänused: siga singina (reieluu), veis praena (reieluu) ja lambast pea (Stolpe & Arne 1912: 53, 58).
Tükeldatuna on loomad – veised, lambad ja sead – olnud ka Vana Uppsala paadismatustes. Sealsetel luudel on sageli näha nii lõikamis- kui närimisjälgi, mis näitab, et peiesöömaaja jäänused on paatidesse pandud. Vana Uppsala materjalis on nii loomade koljufragmente kui ka teisi skeletielemente (Molnar 2001: 94). 7. sajandisse dateeritud Rickeby põletusmatuses Rootsis, mis on materjali poolest väga sarnane paadismatustega, on lammaste, veise ja sigade luud laiali üle põlengukihi ning luude järgi otsustades ei olnud põletatud terved loomad. Nende loomade luud on ilmselt pärit lihast, mis on surnule kaasa pandud, või pärinevad need põletamise ajal toimunud rituaalsest söömaajast. Pärast prae või singi söömist visati näritud luud tulle (Sjösvärd et al. 1983: 140). Surnule kaasa pandud liha on ka Spelviki põletusmatuses (Lamm 1962: 293).
Islandilt on teada üks juhtum, kus viikingiaegses matuses on surnule kaasa pandud mõned tükid hobuseliha; esindatud on liharohketest kerepiirkondadest – õlavöötmest ja jäsemetest – pärit luud (Loumand 2006: 131). Liha kaasapanemisele ja loomade tükeldamisele viitab ka araablase Ahmed ibn Fadlani kirjeldus 10. sajandi laevmatusest (põletusmatus), mida ta nägi oma reisil mööda Läänemere–Volga veeteed: “Toodi koer, raiuti pooleks ja heideti laeva. Kõik tema relvad toodi kohale ja asetati mehe kõrvale. Võeti kaks hobust ja jooksutati neid vahule. Siis raiuti hobused mõõkadega tükkideks ja liha heideti laeva. Toodi kaks sarvlooma, mis samuti lihaks raiuti ja laeva heideti. Lõpuks toodi kukk ja kana, tapeti ja jäeti laeva.” (Kovalevskii 1956: 131–132, 141; tõlge – Meri 1976: 212).
Osebergi laevas olnud hobustel, koertel ja härjal olid pead küll eemaldatud, kuid paiknesid siiski laevas (Brøgger et al. 1917: 64, 215). Norrast Tjötta XVI matusest leiti ilma peata lehm või härg, Nesna paadist aga ilma peata hobuseluustik; mõlemad matused on dateeritud 10. sajandisse (Sjøvold 1974: 17, 30). Mitmed ilma peata hobused on teada ka viikingiaegsetest matustest Islandil (Brimnes, Dalvík, Hrifunes) (Lucas & McGovern 2007: 17). Mõnedes Islandi viikingiaegsetes matustes on hobustel pead eemaldatud ning asetatud hobuse jalgade juurde (Loumand 2006: 131). Inglismaal Snape paadi (haud 47) kõrval oli aga ainult hobuse pea (Williams 2006: 134).
Eraldi tähelepanu väärib fakt, et ainsad loomakolju ja alalõualuude fragmendid, mis Salme I paadist leiti, on pärit kitsetallelt – ka Valsgärde VI matuses oli 3–4-nädalase kitsetalle kolju (Arwidsson 1942: 109–113). Lammaste koljusid on leitud rohkem: Vendeli III matuses noore lamba kolju ja XIV matuses lamba kolju (Stolpe & Arne 1912: 20, 58); Gnjozdovo Tsentralnaja grupi ühes kalmes on põletatud paadismatuse kõrval põletamata loomaluid ning raudkatel, mille sees oli jäära sarvedega pea, villa ja mõned esemed (Duczko 2004: 165); Olšanski grupi Olšanski kurgaanis on samuti põletatud paadismatus, mille juures on põletamata lamba pea, linnu luustik ning ürgveise luud (Duczko 2004: 170). Kas kitsetallede ja lammaste koljud on matustes lihana või on neil mingi muu tähendus, on väga raske öelda. Lammaste ja kitsede päid on läbi aegade toiduks kasutatud: nende liikide koljufragmente ja alalõualuid leidub pea kõikide asulate, linnuste ja keskaegsete linnade toidujäätmetest koosnevas luuaineses. Lammaste ja kitsede koljude rituaalsetel eesmärkidel kasutamist on teada Rootsis Apalle varajase pronksiaja asulas, kus lammaste/kitsede lõualuid on pandud hoonete sissepääsude juurde (Jennbert 2004: 161).
Kullidega jahipidamine jõudis Aasia stepialadelt Euroopasse 3.–4. sajandil, esimesed kirjalikud teated sellisest jahipidamisviisist Euroopas on teada 5. sajandist (Prummel 1997: 335). Jahikullidega võib jahti pidada kahel viisil: ühel juhul tõuseb lind kõrgele õhku ning jääb ootama koerte poolt liikuma aetud saaki, teisel juhul kütt kas ratsutab või kõnnib, jahikull käe peal, ja otsib, kas koerte abil või ilma koerata, saaklooma. Viimati kirjeldatud tüüpi jahti peetakse tavaliselt metsastel aladel ning see on ainus meetod kanakullide ja raudkullidega jahipidamiseks (Prummel 1997: 333–334). Kuna emased kana- ja raudkullid on suuremad ja suudavad püüda suuremat saaki kui nende liikide isaslinnud, kasutatakse jahikullidena just emaseid (Prummel 1997: 336).
Rootsi paadismatustest on leitud ka lindude, sealhulgas röövlindude luid. Sageli ei ole need linnud esindatud tervete luustikega, vaid tegemist on üksikute luudega. Kirjanduse põhjal ei ole siiski teada ühtegi juhust, kus röövlindudelt oleks ainult pea eemaldatud. Valsgärde VI matuses oli kanakulli parem tarsus (Arvidsson 1942: 109), Vendeli III matuses saadi vöörist veise pea alt kassikakk (Bubo bubo), jahipistriku (Falco rusticolus) luud olid veidi ahtri poole paadi keskjoone kohal (Stolpe & Arne 1912: 20). Röövlindude luid on saadud ka mitmest Rootsi põletusmatustest: Rickeby’st kassikaku (Bubo bubo), raudkulli (Accipiter nisus), kanakulli (Accipiter gentilis) ja kahe rabapistriku (Falco peregrinus) luid; kanakulli jäänuseid on leitud ka teistest Upplandi ja Södermanlandi põletusmatustest (Sjösvärd et al. 1983: 140–141). Peale kanakulli oli Valsgärde VI matuses veel tedre (Lyrurus tetrix) kaarnaluu ja mõned kaelalülid ning hane (Anser anser dom.) koljuluid, mingi osa
tiivaluudest ning jalaluud. Hani on olnud vana lind ning ilmselt kuuluvad kõik luud ühele linnule (Arwidsson 1942: 109). Vendeli III matusest saadi veel sookure, hane, pardi ja ühe määramatuks jäänud linnu luid (Stolpe & Arne 1912: 20). Rickeby põletusmatuses oli kokku üheksa linnuliigi luid. Peale eespool nimetatud röövlindude olid matuses ühe jala luudega esindatud kana (Gallus gallus dom.) ja teder (Lyrurus tetrix), osaliselt olid esindatud ka kolm hane (Anser anser dom.) ja üks laanepüü (Tetrastes bonasia) (Sjösvärd et al. 1983: 141). Lääne-Eesti ja Saaremaa viikingiaegsetest põletusmatustest linnuluid leitud ei ole. Varasemates matustes vähesel määral linnuluid on, kuid need on kahjuks määramata.


Lõpetuseks

Kuigi Skandinaaviamaades on vendeli- ja viikingiaegseid paadismatuseid teada väga palju, ei ole Salme paadismatused siiski mitte ainult üks uus täpike levikukaardil, vaid tegemist on täiesti erandlike muististega, seda eriti paatidesse maetud inimeste arvu poolest. Salme I paadi arheozooloogilise ainese osas on erinevus mujalt leitud paadismatuste materjaliga väiksem – veiste, lammaste/kitsede ja sigade luud esinevad paadismatustes sageli ning tihti on ka mujal tegemist lihatükkide jäänustega, mitte tervete luustikega. Siiski on üllatav, et Salme materjali hulgas puuduvad täielikult loomade jäsemete distaalsete osade luud alates randme- ja kannaluudest ning peale kitsetalle kolju ei ole seal ka peapiirkonna luid. Seega pärineb enamik luumaterjalist loomade liharohketest kerepiirkondadest. Rootsis uuritud paadismatustest on saadud aga arvukalt ka loomade kämbla- ja pöialuid, varbalülisid ja lõualuude katkeid.
Salme II paadi kaevamised lõpevad eeldatavasti 2011. aastal ning praeguseks ei ole veel teada, missugune on sealse luuainese anatoomiline koostis, kuid 2010. aastal inimluustike juurest leitud loomaluud lubavad oletada enam-vähem samasugust koostist – valdavalt on tegemist liharohkete kerepiirkondade luudega. Kas ja kuidas on paadiga seotud ülemistest segatud kihtidest leitud loomade hambad, kämbla- ja pöialuud ning varbalülid, sellele saan loodetavasti vastata siis, kui ka II paat on läbi kaevatud ja materjal analüüsitud. Mõnevõrra üllatav on seegi, et I paadis ei olnud koeraluid, koer(ad) on aga paadismatustes väga sageli ning ka Salme II paadis on vähemalt kahe, tõenäoliselt isegi kolme koera luud. Praegustel andmetel puuduvad mõlemas paadis hobuseluud, kuna aga II paadi edelapoolne ots on veel läbi kaevamata, siis võib seal teoreetiliselt ka hobune (või hobused) olla: nii Valsgärde kui ka Vendeli paadismatustes olid hobuseluustikud just edelapoolses osas.
Tänuavaldus
Käesolev artikkel on valminud ETF grandi 7880 ja SF teadusteema 0130012s08 toel.
Kasutatud kirjandus
Allmäe, R., Maldre, L., Tomek, T. Ilmumisel. Salme boat-grave – unique burial in northern Europe. Osteological report.
Arbman, H. 1936a. Båtgrav vid Årby gård i Rasbokil socken, Uppland. – Fornvännen. 31, lk. 249–251.
Arbman, H. 1936b. En kammargrav från vikingatiden vid Långtora, Uppland. – Fornvännen. 31, lk. 89–98.
Arne, T. J. 1934. Das Bootgräberfeld von Tuna in Alsike, Uppland. – KVHAA. Stockholm
Arwidsson, G. 1942. Valsgärde 6. Die Gräberfunde von Valsgärde. I. – Acta Musei Antiquitatum Septentrionalium Regiae Universitatis Upsaliensis. 1. Uppsala.
Arwidsson, G. 1954. Valsgärde 8. Die Gräberfunde von Valsgärde. II. – Acta Musei Antiquitatum Septentrionalium Regiae Universitatis Upsaliensis. 4. Uppsala.
Arwidsson, G. 1977. Valsgärde 7. Die Gräberfunde von Valsgärde III. Acta Musei Antiquitatum Septentrionalium Regiae Universitatis Upsaliensis, 5. Uppsala.
Arwidsson, G. 1983. Valsgärde – Lamm, J. P. & Nordström, H.-Å. (eds.). Vendel Period studies. Transactions of the boat-grave symposium in Stockholm, February 2–3, 1981. Museum of National Antiquities, Studies 2. Stockholm, lk. 71–82.
Brøgger, A. V., Falk, Hj., Shetelig, H. 1917. Osebergfundet I. Kristiania.
Boessneck, J., Müller, H. H., Teichert, M. 1964. Osteologische Unterscheidungsmerkmale zwischen Schaf (Ovis aries Linné)und Ziege (Capra hircus Linné). – Kühn-Archiv. 78, lk. 1–129.
Duczko, W. 2004. Viking Rus: studies on the presence of Scandinavians in Eastern Europe. Leiden; Boston.
Fridell, A. 1930. Den första båtgraven vid Valsgärde i Gamla Uppsala socken. – Förnvännen. 25, lk. 217–237.
Gerds, M. 2006. Scandinavian burial rites on the southern Baltic coast. Boat-graves in cemeteries of early medieval trading places. – Andrén, A., Jennbert, K., Raudvere, C. (eds.).
Old Norse Religion in long-term perspectives: origins, changes and interactions: an international conference in Lund, Sweden, June 3–7, 2004. Lund, lk. 153–158.
Graham-Campbell, J., Batey, C. E. 1998. Vikings in Scotland: An Archaeological Survey. Edinburgh.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn.
Jennbert, K. 2004. Sheep and goats in Norse paganism. – Frizell, B. S. (ed.). PECUS: Man and animal in antiquity: Proceedings of the conference at the Swedish Institute in Rome, September 9–12, 2002. The Swedish Institute in Rome: Projects and Seminars. 1. Rome, lk. 160–166 (http://www.isvroma.it/public/pecus/jennbert.pdf).
Konsa, M., Allmäe, R., Maldre, L., Vassiljev, J. 2009. Rescue excavations of a Vendel Era boat-grave in Salme, Saaremaa. – Archaeological Fieldworks in Estonia 2008. Tallinn, lk. 53–64.
Kovalevskii 1956. Ковалевский, А. П. Книга Ахмеда Ибн-Фадлана и его путешествие на Волгу. Харьков.
Kustin, A. 1962. Randvere kivikalmistu Saaremaal. – Muistsed kalmed ja aarded. Arheoloogiline kogumik. II. Toim. H. Moora. Tallinn, lk. 58–130.
Lamm, J. P. 1962. Ett vendeltida gravfynd från Spelvik. – Fornvännen, lk. 277–299.
Lamm, J. P. 2002. Nabberör. – Reallexikon der germanischen Altertumskunde. Herausgegeben von Heinrich Beck, Dieter Geuenich, Heiko Steuer. Begründet von Johannes Hoops. Zweite Auflage. Band 20. De Gruyter, lk. 478–479.
Lang, V. 1996. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. – Muinasaja teadus. 4. Tallinn.
Lang, V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu
Loumand, U. 2006. The horse and its role in Icelandic burial practices, mythology and society. – Andrén, A., Jennbert, K., Raudvere, C. (eds.). Old Norse Religion in long-term perspectives: origins, changes and interactions: an international conference in Lund, Sweden, June 3–7, 2004. Lund, lk. 130–134.
Lucas, G., McGovern, T. 2007. Bloody Slaughter: Ritual Decapitation and Display at the Viking Settlement of Hofstaðir, Iceland. – European Journal of Archaeology. 10, 7, lk. 7–30.
Meri, L. 1976. Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest. Tallinn.
Molnar, P. 2001. Osteologiska analyser. – Nordahl, E. Båtgravar i Gamla Uppsala. Spår av en vikingatida högreståndsmiljö. – Aun. 29. Uppsala, lk. 93–97.
Mägi, M. 2007. Saaremaa muinasaeg 600–1227. – Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur. Toim. E. Tarvel. Tallinn, lk. 55–76.
Mägi, M. 2009. Saaremaa muinassadamad – Viltina. – Saaremaa Muueum. Kaheaastaraamat 2007–2009. Kuressaare, lk. 3–35.
Müller-Wille, M. 1974. Boat-graves in northern Europe. – The International Journal of Nautical Archeology and Underwater Exploration. 3(2), lk. 187–204.
Nicolaysen, N. 1882. Langskibet Fra Gokstad Ved Sandefjord. The viking ship discovered at Gokstad in Norway. Christiania.
Nordahl, E. 2001. Båtgravar i Gamla Uppsala. Spår av en vikingatida högreståndsmiljö. – Aun, 29. Uppsala.
Peets, J., Maldre, L. 2010. Salme paadijäänused ja luunupud. – Ilusad asjad. Tähelepanuväärseid leide Eesti arheoloogiakogudest. Toim. Ü. Tamla. Muinasaja Teadus. 21. Tallinn, lk. 47–88.
Price, N. S. 1989. The Vikings in Brittany. Viking Society for Northern Research, University College London.
Prummel, W. 1997. Evidence of Hawking (Falconry) from Bird and Mammal Bones. – International Journal of Osteoarchaeology, 7, lk. 333–338.
Schmid, E. 1972. Atlas of Animal Bones. Amsterdam; London; New-York.
Silver, I. A. 1969. The ageing of domestic animals. – Brothwell, D., Higgs, E. S. (eds.) Science in Archaeology. London, lk. 283–302.
Sjösvärd, L., Vretemark, M., Gustavson, H. 1983. A Wendel warrior from Vallentuna. – Lamm, J. P. & Nordström, H.-Å. (eds.). Vendel Period studies. Transactions of the boat-grave symposium in Stockholm, February 2–3, 1981. Museum of National Antiquities, Studies 2. Stockholm, lk. 133–150.
Sjøvold, T. 1974. The Iron Age Settlement of Arctic Norway. A Study in the Expansion of European Iron Age Culture within the Arctic Circle. II. Late Iron Age (Merovingian and Viking Periods). Tromsø; Oslo; Bergen.
Stolpe, Hj., Arne, T. J. 1912. Graffältet vid Vendel. KVHAA monogr. Stockholm.
Williams, H. 2006. Death and memory in early medieval Britain. Cambridge Studies in Archaeology: Cambridge.