torstai 28. huhtikuuta 2011

Egiptuses kaevati välja hiiglaslik vaaraoskulptuur


www.elu24.ee 27.04.2011

Foto: Scanpix

Arheoloogid avastasid Egiptuses Luxoris toimuvatel väljakaevamistel hiiglasliku vaaraokuju.

13-meetrine kuju kujutab vaarao Amenhotep III ning see oli üks kahest kujust, mis asus kunagise matusetempli sissekäigu juures, edastab AFP.

Kuju oli valmistatud seitsmest suurest kvartsiidiblokist. Aja jooksul on selle kuju pea kadunud.

Dokumentides seisab, et tegelikult avastati nimetatud kuju juba 1928. aastal, kuid millegipärast maeti uuesti maha.

Arheoloogid loodavad teise kuju leida järgmisel väljakaevamisel.

Väljakaevamisi juhtiva arheoloogi Abdel-Ghaffar Wagdi sõnul leiti piirkonnast veel kaks kuju. Üks neist on jumal Thoth, kellel on ahvi pea.. Teine kuju on jumalanna Sekhmet ja teda on kujutatud lõvipeaga. See kuju on 185 sentimeetrine

Arheoloogid on Niiluse läänekaldal väljakaevamisi teinud juba kaks aastat ning leidnud üsna mitmeid kujusid.

Nende huviorbiidis on 3400 aasta vanune tempel, kuhu Vana-Egiptuse Uue riigi vaaraod lasid oma matmispaiga rajada.

See tempel on suures osas hävinud, oletatakse et üleujutuste tõttu. Samuti sai see tempel kannatada 27. aastal eKr toimunud maavärinas.

Amenhotep III oli kuulsa poissvaarao Tutanhamoni vanaisa. Amenhotep III valitses erinevate allikate andmetel kas 1386 – 1349 eKr või 1388 – 1350 eKr.

Selle vaarao valitsemisajal õitses kultuur, kunst ja teadus. Vana-Egiptus ulatus siis Nuubia kõrbest lõunas kuni tänapäeva Süüria aladeni põhjas.

Amenhotep III suri oma 39. valitsemisaastal ja tema järel sai troonile ta poeg Amenhotep IV, kes hiljem võttis endale uue nime Akhenaten.

Toimetas Inna-Katrin Hein

maanantai 25. huhtikuuta 2011

750 AASTAT KAARMA LAHINGUST


www.meiemaa.ee 07.03.2011

Ühel pakaselisel päeval veebruari lõpus või märtsi algul 1261. aastal, saabus Kaarma maalinna juurde karistus - ja rüüstevägi, mis oli kokku kutsutud kogu Liivimaalt ja Taani kuninga aladelt Põhja-Eestis. Vägi oli suur, sest lootus saagile meelitas kohale väga kireva, tõeliselt rahvusvahelise väe. Lisaks Liivi ordu rüütelvendadele olid asemeistri Georg (Juries) von Eichstädti kutsele innukalt vastanute seas vasalle ja nende sulaseid, rahvuselt sakslasi, taanlasi, eestlasi, lätlasi ja liivlasi. Muidugi toetasid ettevõtmist Lääne-Saare ja Tartu piiskopid. Kaarma maalinnuse juurde saabus arvatavasti vaid osa sellest, kuna mingi hulk tegeles ilmselt oma põhitegevuse – rüüstamisega.

Linnusesse olid kogunenud ümbruskonna saarlased oma perede ja varaga lootuses leida kaitset tapvate, vägistavate, röövivate ja põletavate orduväelaste eest. Sinna olid saabunud ka hulk kaugemaid naabreid, kes olid jõudnud põgeneda, nähes ristiväega kaasaskäivaid suitsusambaid, või siis said teate teiste põgenejate käest. On usutav, et osa saarlasi peitus ka metsadesse ja soodesse, kuigi talvel oli seal raske kaua vastu pidada ja pealegi võisid jäljed lumel reeta nende asukohti.

Karistajate/rüüstajate kohaletuleku indu ei vähendanud kuigivõrd ka iseäranis karm pakane, mis oli mere kaanetanud tugevaks sõjateeks mandrilt Saaremaale. Selle pikkuseks oli Liivimaa vanema riimkroonika autori, endise rüütelvenna kirjelduse järgi, 2 saksa miili ehk 14,8 km (Liivimaa vanem riimkroonika, 2003). Nimetatud krooniku paarkümmend aastat hiljem kirjapandu on kõige vahetum Kaarmal toimunu kirjeldus.

Rüüsteväe kiiret kokkusaamist ja suurust võis mõjutada ka kogu Euroopas neil aastatel alanud näljahäda, mille põhjustas kliimamuutus kusagil troopikas toimunud suure vulkaanipurske tagajärjel (Priit Raudkivi, Acta Historica Tallinnensia, 2010, 15, 3-23). On palju viiteid kliimamuutuse tagajärjel tekkinud näljahädast Riia, Saare-Lääne, Tartu piiskopkonnas ja Tallinnas, mis kulmineerus 1315. aastal. Mis ulatuses oli alanud toidupuudus jõudnud 1261. aastaks Liivimaale pole siiski teada.

Kaarma linnuse rünnakupäevaks määras asemeister Georg pühapäeva.
Kalendrit uurides ja arvesse võttes pakast, on tõenäoline, et see võis olla
27. veebruar või 6. märts 1261.

Aga mille eest siis saarlasi seekord karistati?

Eks ikka selle eest, et nad olid jälle taganenud relvaga pealesurutud lepingutest ja heitnud endalt ristiusu, ning tapnud kõik saarelolevad sakslased.

1241. ja 1255.a. lepingutega olid saarlased lasknud end ristida, võtnud endale mitmeid kohustusi alates maksude maksmisest kuni vajaduse korral ristisõdijate abistamiseni sõjategevuses „suvel laevadel ja talvel ratsa“. Seejuures säilis siiski saarlaste omavalitsuslik korraldus, sest piiskoppidel ja orduriigil polnud vajalikke tugipunkte saartel loodud. Esimest kivilinnust hakati rajama Pöidele alles peale 1261.a. sündmusi.

Ehkki riimkroonikas pole seda mainitud, võisid saarlased vastavalt eelpoolmainitud lepingutele, osaleda lahingus leedulastega 13. juulil 1260.a. Durbe järve ääres Kuramaal, kus Liivi ja Preisi ordud said hävitavalt leedulastelt lüüa. Riimkroonikas ja muudes allikates on märgitud üldiselt eestlasi, kes koos kurelastega vahetasid lahingu käigus poolt, või ka lahkusid lahingust otsustavatel hetkedel, mis määras selle saatuse.

Vahetult enne Saaremaa ülestõusu mahasurumist kaotasid orduväed leedulastele veel ühe lahingu Lielvarde juures 3.veebruaril 1261.a.
Saarlaste ülestõusu täpset aega pole teada. Tõenäoliselt toimus see peale 1260.a. suve lahingutulemuste Saaremaale jõudmist, sest Lielvarde lahingu ja Kaarma linnuse ründamise vaheline aeg jääb liiga napiks.

Anname nüüd sõna riimkroonika autorile,
kes pajatab mis toimus rüütelvendade väe Saaremaale jõudmisel:
Kohe nähti väga suurt tulelõõma,
mille suits tormas kui raju
üle terve Saaremaa.
Otsemaid tõusis nende hädakisa.
Nii mitmedki vägevad sõjasalgad
rüüstasid edasi-tagasi.

Lätlased, liivlased ja eestlased
said suurema
saagi, kui ealeski varem.

Kohe seejärel pöördusid nad
ühe kantsi juurde, mida kutsutakse
Kaarmaks, mehise väega.
Meister oli korraldanud nii,
et pühapäeval vara
rünnatakse kantsi.
Kui pühapäev kätte jõudis,
võttis iga mees oma sõjariistad
ja liikus kantsi poole –
nad löödi kiiresti tagasi.

Kristlased tungisid hiljem taas
hoopidega peale kantsis
saarlastele sel ajal.
Seal olid saanud nii mõnedki haavata,
nii et nad maha vajusid
ja võitlemise igavaseks unustasid.
Nad tegelesid sellega, kuni päev juba kaugel oli.
Osa saarlasi lamas seal
surnult kantsi ees maas.
Siiski valmistusid kaitseks
kantsis viibijad.
Nad oskasid käituda
kitsikuses hästi mehiselt.
Meister käskis siis
headel amburitel
appi tulla.
Kärmed ammukütid võtsid
ammud ja astusid
vihaselt kantsi ette.
Siis kuuldi häda-
karjeid saarlaste suust igalt poolt.
Kristlased sõjakisaga
ründasid kantsi,
mille saarlased kokku olid löönud.
Nad võtsid selle võimuga
ja lõid maha nii noored kui vanad,
kes kantsis olid -
sestap jäid seal ellu väga vähesed.

Mis toimus pärast lahingut?

Meistri võidukas vägi kogunes linnuse juurde ja oldi väga rõõmsad. Kroonik väidab, et tema teada pole ka kunagi hiljem saadud nii suurt sõjasaaki. Kolmandal päeval saabus saarlaste saadik , kes nõudis meistriga kohtumist. Meister pidas vendadega nõu ja käskis saadiku enda ette tuua.
Saadik teatas meistrile, et teda on volitatud sõlmima kindel rahu, tõotades surmakaristuse tagatisel, et enam nad ei astu meistri käsu vastu ning palus meistril olla neile kaitsjaks ja õiglaseks isandaks nagu varemalt.
Meister käskis saarlasi tulla tema juurde, see oleks neile kasuks.
Saarlane tõigi kõik paremad endaga meistri juurde ja tüli lõpetati. Seepeale mindi lahku, kuid,
Meister võttis head pantvangid,
sest tal oli arukas meel
ning pöördus koju tagasi.

Kõik ristiväelased olid rõõmsad, sest saak oli suur ja ilmselt ei olnud ka kaotused tähtsamate sõdalaste ridades märkimisväärsed.
Kahjuks puuduvad riimkroonikas teated saarlaste suuremast väljatungist Kaarma linnusest, mis oleks kulmineerunud mitmetes kirjutistes nimetatud „Uduvere lahinguga“. Selle sündmuse toimumise adekvaatsust on edaspidi põnev uurida.

Praegu aga austame oma mõtetes neid meie kaugeid esivanemaid, kes kaotasid elu, käitudes oma hinges valitsenud vabana elamise ürgse tungi kohaselt.

Arno Kuusk, Uduvere, ajaloohuviline

Artikli kirjutamisel on kasutatud pramiselt järgmisi kirjandusallikaid:
1. Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud U. Eelmäe.Tln.
2. Bonnell E. Russisch-Liwlandische Chronographie von der Mitte des neunten Jahrhunderts bis zum Jahre 1410.Teil 2. Elibron Classics.( Fotokoopiast Internetis).
3. Tarvel, E. 2007.Piiskopi- ja orduaeg 1227-1572. - Saaremaa, 2. Tln.
4. Libe J. 1932. Maarjamaa Lääne ekspansiooni lävena. Eestlased ja uued võimud. - Eesti rahva ajalugu. Tartu.
(Ümbertrükk 1996).
5. Raudkivi P. 2010. Acta Historica Tallinnensia,15.

Mõningaid lisaandmeid oludest Lõuna-Eestis Suure Põhjasõja algusaastail.

Üldiselt on sõjategevuse käik meie kodumaal Suure Põhjasõja ajal tuttav; ka leidub kirjandust üksikute sõjasündmuste ning -järkude kohta, kuigi veel kõik sõjafaasid ei ole üksikasjades lõplikult selgitatud. Suuremais monograafiais ning vanemais kirjutisis, leidub mõningaid üksikandmeidki, mis heidavad valgust sõja mõjule ning tagajärgedele kohtadel. Ometi on kindel, et arhiivides veel küllalt on varjul sedalaadi materjali. Kasutan juhust, et edasi anda mõningaid teateid üldistest sündmustest ning eriti kiriklikest oludest Lõuna-Eestis, peamiselt Tartumaal ning osalt praegusel Võrumaal, nagu need silma puutusid Rootsi Riigiarhiivis töötamisel (1926. a. suvel), millele on juurde lisatud paar täiendust Eesti Vabariigi Keskarhiivist.

Suure Põhjasõja algusega ühenduses tekib Läänemeremail ärev meeleolu ning mõnesugused segadusedki. Eriti põhjustab ärevuse sündimist Poola ja Saksi sõjameeste ilmumine Riia alla 1700. a. algul. Inimesed põgenevad linnadesse ja metsadesse, nii et maa jääb pea täiesti lagedaks. Konsistoorium kirjutab kirikuõpetajatele praostide kaudu ette „talupoegi ja elanikke” (die Bauren u. Einwohner) tõsiselt manitseda ning julgustada Jumalale, kuningale ja isamaale ustavaks jääma ning ühes meeles ja vahvasti võitlema ülekohtuse vaenlase vastu. Vaenlane on aga osav ja püüab rahvast oma poole võita. Rootsi riigi vastaste teenistuses seisev kindralleitnant v. Fleming avaldab avaliku kuulutuse, milles seletatakse, et rootslased on ülekohtused kallaletungijad, kelle vastu tema Poola kuninga ülesandel Liivimaale tuleb. Seejuures kinnitab Fleming kuninga käsul, et kõik Liivimaa elanikud - „rüütelkond, kodanikud, talupojad ja kõik teised” - võimalikult säästetakse; sõjamehed ei tohi elanikele üldse mingit ülekohut teha.

Nädal hiljem - 27. II - peab konsistoorium kaebama, et kirikuõpetajate manitsused vähe on vilja kannud: Lätimaal kuulavad talupojad suurelt osalt rohkem vaenlaste „tühiseid ja petlikke” üleskutseid kui oma ülemuse ja õpetajate manitsusi. Kui kindralleitnant Fleming ühes „meeleheitliku mässaja ning neetud maa äraandja, selle Patkuliga” ja umbes 1000 ratsamehega tungis maale ning trükitud „kaitsekirjades” ja suusõnal andis suuri lubadusi, ei leidnud ta mitte ainult mingisugust vastupanu, vaid paljud läinud koguni tema poole üle. Seetõttu on Fl. võinud maal talitada oma tahtmist mööda, ennast toita lasta ning „arvamata hulk vilja ja loomi” talupoegade abil laagrisse toimetada. Kirikuõpetajad peavad sellekohasel nõudmisel koguni kantslist vastavaid kuulutusi avalikult teada andma. Peale selle kasutavad talupojad seisukorda ning osutuvad „kõige pahemateks vaenlasteks”: tungivad mõisatesse ja pastoraalidesse, „murravad aidad ja keldrid lahti” ning võtavad kõik, mis kätte puutub.

Varsti algab sõjaline tegevus Eesti maa-ala piiridel ning puudutab otsekohe üksikuid maakohti. Juba 1700. a. algul kuuleme, et venelased Peipsil ettevalmistusi teevad, nii et sealtpoolt iga silmapilk võib oodata kallaletungi. Vaenlase tegevus Peipsil mõjub isegi kuni Aksini, kus juba tuntakse, et enam ei või tund aegagi kindel olla oma elu eest. Rootsi vägede operatsioonide tagajärjel hoiduvad venelased siiski veel eemale. Aegajalt korduvad Peipsi äärsetel maadel ärevuse silmapilgud ning ei jää tulemata raskemadki katsumised. 1700. a. sügisel peab Lohusuu õpetaja ühes talupoegadega „võsastikku” põgenema, sest vaenlane on liginemas; kui selgub, et vaenlane jääb Pungerja juures oma piiridesse peatuma, tullakse jälle võsastikust välja. Mõisnikud on tervest Tartu praostkonnast suuremalt osalt, põgenenud Tallinna või Tartu, nii et ettekirjutatud kiriklike korjanduste tulu on väike.

1701. a. puudutab sõjategevus juba ligemalt praegust Võrumaad. Põlva kihelkonda tungivad venelased sügisel sisse, hävitavad selle täiesti („totaliter ruiniret”); oktoobrikuu alul on kihelkond veel venelaste valdamisel. Vastseliina ja Rõuge õpetajad langevad venelaste kätte ja viiakse Venemaale vangi; Räpinas muudetakse kirik, pastoraat ja mitu küla tuhaks. Tartumaal peab Lohusuu õpetaja vahete vahel põgenemisel olema, Kodavere õpetaja ei saa enam oma pastoraadis julge olla vaenlase eest ja kolib Tallinna, Vara õpetaja lahkub samuti ning läheb sõjaväe õpetajaks. Laiusel, Tormas, Äksis on ikka veel teatav elamisvõimalus olemas, sest samal sügisel ettekirjutatud korjanduse puhul „vanemateta vaeslaste heaks” on valmis andma vilja: Laiuse õp. 4 tonni, Äksi õp. 5 tonni, kuna Torma õpetaja 2 riigitaalrit on saatnud. Üldine majanduslik seisukord on aga vilets. Järgmisel, 1702. aastal, kirjutab kuningas ette, et kirikuõpetajad peavad andma senise ühe draguni kõrval veel teise draguni sama varustusega mis esimeselgi; põhjuseks on mitme õpetaja sellekohane vabatahtlik pakkumine. Selle nõudmise täitmine läheb aga paljudele õpetajatele raskeks, „sest vilja on võidud vähe saada ja sedagi ei ole võidud ära müüa, pealegi ei ole ta palju väärt olnud”; „õiguse” maksud saadakse väga puudulikult nii mõisatelt kui talupoegadelt. Õpetajad on üldiselt vaesed, leidub aga ka neid, kes ehk on „natuke kangekaelsed”, need peavad ise vastutust kandma.

Üldise meeleolu tõstmiseks korraldatakse Rootsi vägede võitude puhul tervel maal tänupühi pidulike jumalateenistustega kirikutes. Nii peeti 1700. a. suvel (7. pühap. p. Kolm. J. p.) tänupüha vaenlaste Düüna jõe äärest taganemise eest Rootsi sõjaväe ilmumise tõttu. Arusaadavalt pühitseti erilise pidulikkusega ning ülevas meeleolus rootslaste suurt võitu venelaste üle Narva juures (18. XI. 1700). Selle „kuulsusrikka ja varemalt tundmata suure võidu” puhul kirjutatakse ette 5. veebruaril 1701 tänupüha pidada: kogudused peavad igalpool kirikutes kokku tulema, kus muuseas ette loetakse konsistooriumi poolt kokkuseatud „tänukiri”.

1701. a. tuleb 10. septembril üldist tänupüha pidada Rootsi vägede Düüna jõest ülemineku ja õnnelike operatsioonide puhul saksilaste vastu.

Järgmisel, 1702. aastal, peetakse kuninga käsul neli üldist tänu-, paastu-, patukahetsemise- ja palvepäeva.

Kõigele sellele vaatamata püsib meeleolu nähtavasti üldse halvana. Sõjaraskused mõjuvad masendavalt, erilist vaimustust Rootsi riigi kaitsmiseks näib olevat vähe. Inimesi on vähe, neid on palju surnud suurel nälja ajal; kes elavad, on vaesed. „Talupoegade pered on siin väga nõrgad”, kirjutab Laiuse õpetaja 1701. a. alul kindralkuberner Dahlbergile, „nii et vähe häid ja kõlbulikke mehi leida”. Põhjuseks on, et nälja-aastail paljud on surnud.

Palamusel on samuti „pool kihelkonda” surnud, ülejäänud vähesed talupojad on vaeseks jäänud paljudest „kontributsioonest”, mis eriti raskelt on lasunud kohalikul rahval sõjaväe talvitamise tõttu ümbruskonnas. Kirikuõpetajalt on sõjavägede läbiminemise puhul juba 3 hobust võetud, seepärast ei jõutud suvel vilja maha teha.

On arusaadav, et talupoegadegi meeleolu ei võinud olla ülev. Võimalik, et eriti Tartu maakonnas, kus venelastega varemalt oli olnud rohkem kokkupuutumist (XVI ja XVII sajandil), nendes mitte erilist vaenlast ei nähtud; vähemalt näib puuduvat vaimustus Rootsi riigi vastu. 1702. a. alul kirjutab Tartu praostkonna praost, Laiuse õpetaja Broocmann, kes ise on väga truu ja otsekohene Rootsi sõber ning oma kolm poega annab riigiteenistusse raskel ajal, oma praostkonna kohta, et „mõned talupojad lähevad väga julgeks, võtavad väejooksikuid oma juurde, palkavad neid koguni sulasteks, arvates, et see midagi ei tähenda…” Seisukord aga on hädaohtlik: vaenlane on piiri ligidal ja kaitse võib õige nõrgaks muutuda, kui „sõjamehed, kes iialgi heameelega sinna ei ole läinud, peaksid ära jooksma”. Peipsi saarele on koondatud suured vaenlase jõud - ja iga silmapilk võib Alatskivil oodata nende kallaletungimist.

Aimdus läheb täide. Venelased tulid varsti Alatskivi juures maale, põletasid maha „mõlemad mõisad”, mõned külad ja üksiktalud, samuti abikiriku (Capelle). Rahva seas tekkis suur kabuhirm, paljudest kihelkondadest põgeneti „läbi päeva ja öö” Virumaale, sellest hoolimata, et vaenlane samal päeval, mil ta maale tuli, läks pärast hävitamise tööd omale maale tagasi ja rahvale „küllalt üteldi”, et häda juba mööda.

Suvel muutub seisukord ikka kindlusetumaks ning Torma ja Kodavere õpetajad viivad oma perekonnad Tallinna varjule. Muret teevad nn. „uued venelased ehk Roselsken”, kes mõnda aastat Mustvees elanud, nüüd aga, kuuldes Rootsi piiriväe kaotusest Sangaste juures, ühes naiste ja laste ning kõigi kaludega Venemaale on tagasi läinud. Kuna nende suust on kuulda olnud mõnesuguseid ähvardusi, tuleb karta, et nad võõraid „külalisi” siia võiksid tuua.

Varsti ilmubki suurem venelaste sõjasalk Tartu maakonda, „laastab ja muudab tuhaks” terve Tartu piirkonna, nii et mõnes kohas ühtki maja enam ei leidu, kus elada võimalik. Edasi tungides ei säästa „moskvalane” ei kirikuid, mõisaid ega külasidki, vaid põletab maha vahet tegemata, mis aga ette juhtub.

Laiusele ilmus vaenlane 29. juulil vara hommikul. Õpetaja praost Broocmann läks kaks päeva varem (27. VII) ühes perekonnaga eest ära. Vaenlased panid kiriku, pastoraadi ning ligemad külad põlema; samal päeval põletati ka Laiuse loss ja terve Jõgeva piirkond sootumaks. „Minu ilus, hästi ehitatud kirik, mille ehitamisel mul palju vaeva ja kulu olnud, on täiesti tuhaks muudetud, samuti terve pastoraat, kus rohkem ei ole üle jäänud kui üks väike ait, kus ma nüüd häda sunnil pean elama”, kirjutab praost Broocmann.

Tartumaa kirikuõpetajad on kõik vaenlase eest ära läinud ja on varanduslikult palju kahju saanud. Hädaohu möödumisel tulevad nad jälle teineteise järel välja; elu läheb mõni aeg teataval määral rahulikult edasi. Praost Broocmann hoolitseb Lohusuu õpetaja koha täitmise eest, kavatseb 1703 a. suvel praostkonnas „ringvisitatsiooni” ette võtta ning praostkonnakohut pidada. Sama aasta sügisel aga muutub seisukord jällegi raskeks. Just enne mihklipäeva (1703. a.) tuleb vaenlane Vasknarva juures üle piiri, tungib laastades ja põletades Virumaa kaudu Järva- ning Harju-, Viljandi- ja Tartumaale, võtab ära mitu tuhat sarvlooma ning hobust ja viib palju rahvast Venemaale.

Laiusel nähtakse seda hirmsat hävitamist ööl ja päeval oma silmadega; kirikuõpetaja oleks peaaegu langenud vaenlase kätte, ainult põgenemine „võsastikust ja soodest läbi”, metsikuid kohti ja sellaseid teid mööda, mida enne seda ükski inimene ei võinud hästi teada, päästis ta. Parajasti enne jõuluid ilmuvad venelased öösel jällegi Lohusuu randa, viivad vangidena kaasa kohaliku kirikuõpetaja lese, ühe leitnandi ja palju talupoegi. Laiuse õpetaja põgeneb ühes perekonnaga Tartu, tuleb sealt jaanuarikuus tagasi, peab aga otsekohe jälle ära minema, sest venelased on Torma tunginud „põletamise ja hävitamisega”.

Vangiviidud talupojad tulevad aegamööda jälle kahe ja kolme kaupa Venemaalt tagasi, kus nendega mitte liiga halvasti ümber ei käidavat; noori vange kavatsevat venelased oma usku pöörda ja selles kasvatada. Ikkagi peavad elanikud elama ning vaevlema alalises hirmus ja ahastuses.

1703. a. sügisel talle osaks saanud hädast kirjutab ka Helme koguduse õpetaja: tema kaotanud vaenlase tule ja mõõga läbi terve oma varanduse ja väärtusliku raamatukogu, sest põgenedes olevat võimalik olnud päästa ainult paljas elu ühes sellega, „mis ma oma naise ja lastega ihu peäl kannan”.

Veel tumedamate värvidega kujutab Kodavere kirikuõpetaja oma seisukorda: vaenlase hävitav tegevus on Kodavere kihelkonda „koledasti tabanud”, mõisad ja talupojad on täielikult paljaks tehtud (total ruiniert), kõik, mis õpetajal oli kogutud, on hävinud, pastoraat maha põletatud ja „täiesti tühjaks ja lagedaks” tehtud; õpetaja ei ole ometi kogudust maha jätnud, vaid suurt puudust ja nälga kannatades kohal viibinud. „Õiguse maksu”, ei ole võimalik saada: mõisate valitsejad seletavad, et talupoegadel ei ole midagi anda, sest sellest, mis nad on saanud neil halbadel aastatel, kus lõikus kehv olnud ja vaenlane palju ära võtnud ning hävitanud, pidanud nad mõisale maksma, mõisad aga edasi andma „kuninglike ks maksudeks”. Seejuures on talupojad oma naiste-lastega ise ka elada tahtnud. Õpetaja peab lõpmata viletsuses vaevlema ühes talupoja ütis suitsu ja auru sees. Uue maja ehitamine ei ole mitte mõeldav. Õpetaja tahaks aga läbi ajada, kuidas saab, kui konsistoorium korraldaks, et ta saaks oma ülespidamise. Pikalise sõja ja lisaks tulnud suure näljahäda läbi on kogudus ise nii vaeseks jäänud, et ei suuda kokku panna, mis tarvis armulaua leiva ja viina ostmiseks, ja õpetaja palub sellekski konsistooriumilt abi.

Üldse on kõigi kirikute aineline seisukord kehv ja nende ülalpidamiseks suudavad kogudused vähe teha: talupojad ja härrased on liiga vaesed. Ka on vaenlane mõned kiriku kellad ära viinud ja tükkideks tagunud (in Stücken zerschlagen), kuna teised, alles olevad kellad on maa sisse maetud või vette lastud ja neid võimata on praegusel kindlusetul ajal välja tuua.

13. (14) juulil 1704 langes Tartu linn kuuenädalase piiramise järel venelaste kätte. Kuna venelased Rootsi vähemate väesalkade juhuslikest tülitamistest hoolimata jäid siia kindlasti peatuma, sündis linna ja maakonna seisukorras mitmeti põhjalik muudatus. Kirikuõpetajad on nähtavasti kõik (või pea kõik) põgenenud. Varsti tekkis küsimus, mis nad peavad peale hakkama ning kuidas jääb lugu kogudustega. Laiuse õpetaja asetäitja Reinerus Broocmann noorem (vanem suri suvistepüha nädalal 1704) on Tallinna põgenenud ja on valmis ajuti sõjaväe õpetajaks hakkama; Tartu linna õpetaja Andreas Willebrandt on samuti linnast lahkunud, sest ei ole tahtnud võõra kasu all seista ega ustavuse jutlust (huldigungspredigt) pidada, milleks teda katsuti sundida osalt heaga, osalt võimuga, kuna tema kaplan kui välismaalane on vaenlastega varsti sõbrustanud ja selleks (s. o. ustavuse jutluseks) kohe valmis olnud. Õpetaja Willebrandt on isegi sellest vähesest, mis akkordpunktide põhjal lubatud kaasa võtta, ilma jäänud: osa on läbivaatamisel ära võetud, osa on viimaks „meie oma maatalupojad” (unsere eigene Landesbauern) temalt ära röövinud.

Küsimus, kuidas jääb lugu kogudustega vaenlase kätte langenud maa-alal, areneb õige teravaks probleemiks, mille lahendamine tuleb päevakorrale varsti pärast Tartu langemist.

Otepää koguduse õpetaja Adrian Verginius pöördub konsistooriumi poole küsimisega, kas ta võib tagasi minna oma koguduse juurde, kes venelaste alla on jäänud. „Kuna vaenlane kogudustele seda armu on üles näidanud, et ta neile jätab nende usu ja südametunnistusevabaduse, kogudused ka jälle on koondunud (s. o. redust on välja tulnud) ja vajavad tarvilikku hinge eest hoolitsemist”, peab tema, õp. Verginius, oma kohuseks kogudust teenida „ajal, kus teda ähvardab kõige suurem hingehäda ning kiusatus”. Tema ei taha mitte Rootsi kuningale truudust murda ega vaenlase poole üle minna, vaid ainult koguduse kasu nõuda ja oma kohust täita. Õp. Verginius teab, et tema vaade ja seisukoht mitte ei ole vastuvõetav kõigile ametivendadele, seepärast palub ta konsistooriumilt luba Otepäässe tagasi minemiseks.

Konsistoorium annab küsimuse kuningliku valitsuse otsustada terves ulatuses: Tartu kreisi 31 koguduses on ainult 6 kirikuõpetajat jäänud vaenlase kätte sattunud maa-alale ja olevat kuulu järgi ustavust tõotanud, enamik on põgenenud - Tallinna või Pärnu ning „vaesed, ilma selletagi väär- ja ebausule kalduvad talupojad” on ilma tarvilikust hingehoolekandest. Seepärast palub konsistoorium kuninglikke nõunikke otsustada, millisel määral oleks võimalik kohustada vaimulikke, eriti Tartu maakonna omi, koguduste eest oma ameti seisukohast hoolitsema ja kuidas tuleks neil endid seejuures ülal pidada. Erilist raskust sünnitab õpetajatele vanne, mis venelased nõuavad. Õpetaja, kes tahab oma koguduses edasi töötada, peab vandega tõotama, „Jumala ja tema püha evangeeliumi juures”, et ta tahab olla tsaar Peeter Aleksejevičile ustavaks alamaks; ja „kui ma mingit hädaohtlikku äraandmist tean, tahan seda truult avaldada. Ka ei taha ma tsaarliku majesteedi vaenlase, Rootsi kuninga ja tema väe ülematega pidada mingit kirjavahetust, vaid alati jääda linna või maale, kus ma elan ning mitte kedagi omastest ära saata. Peaksin ma seda vannet mitte pidama ja midagi selle vastu tegema, mis mitte avalikuks ei tule ilmaliku ülemuse ees, siis karistagu mind Jumal ihu ja hinge poolest; peaks see aga avalikuks tulema, siis karistatagu mind ilma armuta kõige häbistavama surmaga. Sellele vandele kirjutan ka oma käega alla. Nii tõesti kui Jumal mind aidaku ihu ja hinge poolest”.

Asehaldaja Strömfeldt palub omalt poolt samuti kuninglikku nõukogu asja kohta otsuse anda, rõhutades, et kogudustel puudub Jumala sõna ning õpetajad on ise raskesse seisukorda sattunud. On tarvis selgust selle kohta, kas peavad õpetajad tagasi minema ja tsaarile vannet vanduma. Pikema aja järel, 1706. a. alul, tuleb kuninglikult nõukogult vastus. Konsistoorium kaalugu asi hästi läbi ja astugu kirjalikult läbirääkimisse Vene komandandiga Tartus, et saavutada tarvilikku kindlustust kogudustesse saadetavaile või minevaile õpetajaile. Käskkirja konsistooriumile teatades leiab asehaldaja, et asja korraldamine olevat õige raske. Kuigi saadaks Tartu komandandilt soovitav kindlustus, tunduks ikkagi alalist umbusaldust nii ühelt kui teiselt poolt.

Seisukord muutus vahepeal rahulikuks ja Tartumaal ei olnud vaenlasest vähematki kuulda. Seepärast soovitas asehaldaja Strömfeldt konsistooriumile, ta andku Tartumaa koguduste õpetajatele käsk, et nad tagasi läheksid oma kogudustesse, eriti neisse, kus Rootsi väeosad annavad kindlat kaitset. Tagasi läinud, võiksid nad kogudustes kuulutada „tänupatenti” Rootsi vägede hiljutiste võitude puhul Poolas ja Läänemeremail ja nõnda talupoegi julgustada ustavaks jääma.

Konsistoorium pärib redus viibivailt kirikuõpetajailt, kas nad on valmis oma kogudustesse tagasi minema, kui venelased annavad tarviliku tagatise (Paroll). Sellele vastab Laiuse õpetaja, Reinerus Broocmann noorem, et ta ei tunne ilmas suuremat rõõmu kui olla temale „usaldatud lammaste juures”, ei ole aga sugugi selgusel selle kohta, kui palju säärast tagatist võib uskuda: venelastel on Kreeka usk ja kõik nende lubadused on kõikuvad, sest on ju teada, et nende juures piinatakse inimesi lihtsa kahtluse pärast ja jäetakse igasugusest seaduse kaitsest ilma. Edasi on arusaadav, et „moskvalane” igaühelt, kes alistub tema võimule, olgu see mis tahes seisusest, nõuab truudusevannet. Tema, õp. Broocmann, ei ole kindel, kas tema südametunnistus lubaks teda tõotada truudust, millele ta niisama vähe võiks südames jääda ustavaks kui Delila Simsonile, kuna tema on sündinud ja kasvanud ning siitsaadik ülespidamise saanud oma „kõige armulikuma ja kõige õiglasema” kuninga all ja ametisse astudes temale truudust vandunud, millest teda ei või taganema sundida isegi surm. Ta ei ütle aga sellega mitte, et ta hädaohu kartuses tahaks oma kogudusest eemale jääda ja annab ennast seepärast täiesti ema ülemuse käsutada ning alistub selle korraldustele.

Samale järelpärimisele vastab Nõo koguduse õpetaja Laurentius Zwiste, et temagi südamest heameelega läheks tagasi oma koguduse juurde, kuid tema kahtleb väga venelaste lubaduste juures, seda enam et tal on nende suhtes kogemusi; samuti nagu raske on uskuda venelasi, ei usalda venelasedki neid, kes nende võimu all elavad. Nõo koguduse seisukord ei olevat mitte kõige halvem, sest Kambja õpetaja Timmermann õiendavat ka Nõo koguduse asju, nagu Riias käinud Kambja talupojad seletanud. Mitmed õpetajad-põgenejad on valitsuse korraldusest kogudustesse tagasiminemise asjus väga huvitatud ja paluvad konsistooriumilt selle kohta ligemaid teateid.

Vaenlase käes oleval maal hakkabki Rootsi konsistoorium kirikute asja korraldama. Nii paneb Sangaste koguduse patron 1706. a. kevadel ette Venemaale vangi viidud õpetaja praost Rauscherti asemele, kelle tagasitulekust midagi ei ole teada, määrata usuteaduse üliõpilane Krüger, kes Tartust pärit ja Eesti keelt oskab. Asehaldaja on asjaga päri ja soovitab konsistooriumile eksamineerida mainitud üliõpilast ning seada ta Sangaste asetäitjaks õpetajaks.

Samuti esitab Torma koguduse patroon Tolcks sama aasta sügisel Torma koguduse õpetajaks Joh. Adam Weigeli; põhjenduses öeldakse, et õpetaja Schmalenbergi vaenlaste kätte langemisest saadik „vaesed talupojad” Tormas on sattunud väga viletsasse seisukorda: kaua aega ei ole neile avalikku jumalateenistust peetud, lapsed on osalt ristimata, osalt juba surnud, armulauda ei ole enam pikema aja kestel jagatud, „vaesed haiged ja surijad jäävad ilma troostita ning peavad lõppema nagu loomad (Vieh)”. Kõik kihelkonna talupojad on teda kui patrooni palunud muretseda neile hingekarjase. Kui konsistooriumi vastus viibib, pöördub patroon uuesti konsistooriumi poole tungiva palvega, et viimane „südamesse võtaks nende vaeste inimeste õnnetut seisukorda” ja lisab juurde: „ma võin tõendada, et ükski kogudus tervel Liivimaal ei ole nii maha jäetud kui see”.

1706. a. soovitab asehaldaja Otepää õpetaja koha täita, järgmisel, 1707. a., Vastseliina ja Puhja õpetaja koha.

Põgenejad kirikuõpetajad püüavad enesele ise leida äraelamise võimalust. Nii asub Rannu koguduse õpetaja 1707. a. Karksisse ühe talupoja juurde elama, ristib seal lapsi, laulatab abiellujaid. Kui endise Halliste koguduse õpetaja lesk nõuab „armuaastal” endale kuuluva osa sissetulekuist, ei anta talle seda, vaid vastatakse: kes vaeva näeb, tahab ka tasu saada. Lesk palub seepärast konsistooriumi tema lese õiguse katte saamist kindlustada.

Viimaks mainitagu, et sündmused Tartumaal ja Tartu langemine tekitas loomulikult kaugemalgi ärevust: kirikuõpetajad põgenevad linnadesse, jumalateenistuste pidamine jääb seisma, lapsed jäävad ristimata, nagu kirjutab asehaldaja Strömfeldt konsistooriumile 6. aug. 1704, paludes teha korraldus, et Tori, Vändra, Halliste, Paistu, Viljandi ja Tarvastu vaimulikud läheksid tagasi oma kogudustesse ning täidaksid oma kohuseid nii palju kui võimalik. Mõnes koguduses näib elu üldiselt endist viisi edasi minevat. Nii on Viljandi abikoguduses Kõpus 1705. a. kirikuehituse (või ümberehituse? Kirchen-Bau) tööd lõpetatud ning on tarvis ette võtta pühitsemine. Pärnumaa kogudused ajavad konsistooriumiga asju nagu rahuajal ning seisukord näib siin olevat võrdlemisi kindel. Muidugi ei puudu siingi sõjaaja raskused ja hädad. Mainiksin siin kohal näitena juhtu laialt praktiseeritavalt meeste püüdmise alalt. 1705. a. suvel võeti Audru kirikumõisa talupoja Põlluotsa Jaani sulane tööle minekul teel kinni ja viidi ära sõjaväkke paigutamiseks. Poisil õnnestus salaja püüdjate käest ära põgeneda. Viimased aga ei taha saagist ilma jääda ning nõuavad poissi tagasi. Kirikuõpetaja tõstab asehaldaja ees kaebust. Sellele antakse vastus, et mainitud sulast ei tohi enam kimbutada, sest kuninga kasu põhjal peab talupoja juures tõesti teenistuses olev sulane olema vaba igasugusest sõjateenistusse võtmisest. Kui püüdjail on nõudmisi mainitud sulase suhtes, siis peavad nad asja lahendama korralikul seaduslikul teel.

J. Kõpp

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1927

torstai 14. huhtikuuta 2011

MÕNINGAID ETAPPE EHITISTE AJALOOST EESTIS


Mägistes rajoonides olid vanimateks elamuteks koopad, tasandikel ritvadest, okstest ja
puukoortest tehtud varikatus (soojemas kliimas), mida oli kerge maha jätta ja uues kohas
uus püstitada. Varikatusest arenesid aja jooksul telgid ja püstkojad.
Inimese vanima eluaseme jäljed Eesti territooriumil pärinevad kiviajast, VIII aastatuh.
e.m.a. Palju aastatuhandeid elasid meie esivanemad kitsastel järvede ja jõgede äärsetel
metsarikastel aladel toitudes peamiselt kalapüügist, küttimisest, marjadest ja söödavatest
taimedest. Esimesed kindlamad jäljed oletatavate asulate kohta III-II aastatuhandel e.m.a.
on avastatud Narva jõe ääres. Esines kahte tüüpi koonusjaid elamuid-suviseid ja talviseid.
Esimesed olid kerged soojustamata ja tulekoldeta, teised soojustati mätastega, ruumi keskel
oli tulekolle. Selliseid püstkodasid - suvekööke leidus meie maal laialdaselt veel
möödunud sajandil.
III-II aastatuhandel e.m.a. ehitatavad püstkojad olid ringikujulise põhjaga läbimõõduga
6...7 m. Püstkoja põrand oli kas maapinnaga tasa või siis (talvel kasutamiseks määratud
elamutel) umbes 0.5 m maasse süvistatud. Säärasel elamul oli eesruum ja keskel kividest
laotud kolle. Püstkojad ehitati 8...10 cm jämedustest teritatud otsaga lattidest, kusjuures
tööriist oli kivikirves. Latid löödi kaldasendis maasse, seoti tipus kokku ja kaeti
puukoorega. Talvekojad kaeti lisaks veel mätastega.
On võimalik, et Eestis ehitati ka pooliti maasse kaevatud maakodasid ehk muldonne. Võis
leiduda ka püstloodsete seintega ehitisi, nagu neid on leitud Lääne-Lätimaalt ja mis
pärinevad 2. aastatuhandest e.m.a. Nende seinad olid püstloodis maasse löödud postidest ja
viimaste vahele asetatud lattidest, mis põimiti vitstega läbi ning tihendati puukoore ja
rohuga. Katus oli kaetud puukoorega ja toetus hoone sees asuvaile postidele.
Tapitud nurkadega palkmaju hakati ehitama alles 1. aastatuhande lõpul e.m.a., samast ajast
pärineb palkide laudadeks lõhestamise oskus.
Tõenäoliselt koosnesid asulad III-II aastatuhandel e.m.a. 5...10 elamust, mis paiknesid
kobaras koos, inimeste arv asulas võis olla 30...50. Samal ajal eksisteerisid maailma soojemates
piirkondades kaugel lõunas ja kagus tsivilisatsioonid, kes olid kiviajast ammu välja
jõudnud. Egiptuses, Assüürias ja Babüloonias olid rajatud suured linnad malelauataolise
tänavavõrgu ja väljakujunenud tsentritega.
Uued jooned Eesti asulaehituses tekkisid II-I aastatuhandel e.m.a. seoses karja- ja
viljakasvatuse arenguga ja kivikirve väljatõrjumisega tootlikumate vasest, pronksist ja
hiljem rauast tööriistade poolt. Tekkis nelinurkne elamu, millel olid ristpalkidest seinad ja
neile toetuv katus. I aastatuhande keskel e.m.a. hakkasid Eesti aladel tekkima kindlustatud
asulad. Kindlustused koosnesid mäekallaku jätkuks üleskuhjatud muldvallist, milles esines
ka kivimüüritist ja selle peale ehitatud palkseinast ehk tarast. Elamud paiknesid enamasti
valli sisekülje ääres, jättes õue keskosa ehitistest enamvähem vabaks.
Vanim ürik Eesti linnuste kohta pärineb 1030.aastast, mil Jaroslav Tark ühendas Tartu
(Jurjevi) Kiievi vürstiriigiga ning asus täiendama Tartu linnuse kindlustusi. 1154.a. kirjeldab
araabia geograaf Tallinna (Koluvani) kui väikese linnaga sarnanevat kindlust.
Ühtekokku oli Eestis XIII saj. algul üle saja erineva suuruse, iseloomu ja vanusega linnust,
mis katsid maa tiheda võrguga. Sel ajal oli Eestis 150...180 tuhat elanikku. Pärast Eesti
vallutamist ristirüütlite poolt XIII saj. alguses (saared lõplikult 1227. a.) alustati kirikute
ehitamist, XIII saj. lõpul oli maa kaetud tiheda kirikute võrguga. Püsivate ehituste rajamist
võimaldas lubisideaine kasutuselevõtt XIII saj.
XIII saj. said linnaõigused Tartu 1230, Tallinn 1248, Narva 1256, Pärnu 1265, Haapsalu
1279, Viljani 1283 ja Paide 1291.a. Linnad asusid suuremate kaubateede ääres, mis
kulgesid mööda jõgesid või mööda merd. Linna ümbritses kõrge ja tugev müür väheste
kitsaste väravatega, mille kaudu toimus kaubavahetus ümbruskonnaga. Mõnel linnal ei
olnud tugevat kaitsevööndit, vaid linna piiras tugev tara (Paide, Rakvere). Tugevalt kindlustatud
linnades kujunes väga kõrge elanikkonna tihedus, ulatudes Tallinnas ja Tartus
kuni 250 inimeseni hektaril. Territooriumi nappus linnades avaldas mõju hoonete
arhitektuurile, hakkas domineerima vertikaalne joon soodustades kõrgusse pürgiva gooti
stiili tekkimist. Linnaehituslikeks sõlmpunktideks olid kirikud ja kloostrid. Linnas olid
raekoda, gildid, kauplused, töökojad ja muud ühiskondlikud hooned. Tuleohu
vähendamiseks keelati Tallinnas alates XIV sajandi keskpaigast ehitada linnas puidust
maju. Sellest ajast hakkas juurduma praegusele vanalinnale iseloomulik viiludega tänava
poole pööratud tihe kivihoonestus. XIV...XVI saj. rajati Tallinna linnakindlustus
linnamüüri ja tornidega.
Klassitsistlik ehitusstiil hakkas levima XVIII saj. algul, kui Eesti liideti Venemaaga.
Linnavõrk täienes sajandi teisel poolel kahe linnaga. Paldiski (sai linnaõigused 1783.a.) ja
Võruga (1784.a.), mõlema linna plaanil on ühiseid klassitsistlikke jooni: sümmeetriline
täisnurkne sirgete tänavate võrk peaplatsiga linna raskuskeskmes. XIX saj. toimus
linnaarhitektuuris edasine klassitsismi levik ja areng. Eriti intensiivne oli ehitustegevus
XVIII saj. lõpus ja XIX saj. algul Tartus, kuna peale 1775.a. tulekahju tuli linn taastada.
Sellest ajast pärineb Tartu kesklinna klassitsistlik üldilme.
Tallinna üldpildis annab klassitsism vähem kaalu, kuid ka seal, eeskätt Toompeal, ehitati
selles stiilis rida suuri hooneid ning ehitati ümber vanu. Klassitsistlikus laadis hooneid said
Paide, Haapsalu ja mitme teise linna peaväljakud ja mõned tänavalõigud, samuti ehitati
selles stiilis hulgaliselt mõisahooneid.
Seoses tulirelvade arenguga kaotasid XIX saj. keskel oma otstarbe linnu piiravad
muldkindlused. Tasandatud vallikraavidele ja mäekülgedele rajati pargid.
Sajandeid maa-elamuna kasutusel olnud rehetare sai XIX saj. alguses klaasitud aknad;
korsten koos uue ahikütte süsteemiga hakkas maal levima XIX saj. keskel.

Mõningate ehitiste rajamise tähtajad:

*1233.a. ehitati Tallinna Toomkirik
*1232.a. Tartu Toomkirik, mis 1626.a. süttis jaanitulest.
*1265.a. Paide linnus (ehitati ordumeister Konrad von Mandreni poolt
*1267.a. Oleviste kirik, mille torn ehitati ümber 1500.a., sel ajal oli see maailma kõrgeim -
159 m.
*umbes 1325-30 - Tartu Jaani kirik (Gooti ehitusstiil) ja Maarja kirik
*1345.a. rajati Tallinnas Taani kuninga käsul 4 km pikkusega kanal Härjapea jõe kohta
Ülemiste järvest Harju tänavani (s.o. 2 aastat pärast Jüriöö ülestõusu); mäel oli veehulga
reguleerimiseks lüüsimaja. Sel ajal oli jõel mitu jahuveskit.
*1402.a. Tallinna raekoda
*1407.a. Brigitta klooster Pirital, mille 1577.a. hävitas Ivan Julm
*1422.a. Tallinna raeapteek (s.o. enne Ameerika avastamist)
*1492.a. rajasid venelased Narvas Jaanilinna kindluse
*1531.a. Kõpu tuletorn
*1597.a. Mustpeade hoone Tallinnas (renessanssarhitektuuri stiilis)
*1636.a. algas suuremate maanteede äärde postijaamade ehitus Rootsi võimu poolt
*1632.a. asutati Tartu Ülikool (Academia Gustaviana)
*1664.a. paberiveski Härjapea jõele, mis väljus Ülemiste järvest ja läbis Tallinna kesklinna
enne merre suubumist
*1650.a. hakkas tööle kahe raamiga saeveski Narva joal
*1671.a. valmis üks Eesti esinduslikumaid hooneid läbi aegade - raekoda Narvas
*1714.a. alustati Tallinna sadama väljaehitamist Peeter I käsul
*1718.a. alustati Kadrioru lossi ja pargi väljaehitamist Barokkstiilis
*1734.a. Räpina mõisa paberivabrik
*1737.a. Räpina saeveski kolme saeraami ja 30 saega
*1784.a. Tartu raekoda ja kivisild
*1805.a. Tartu Ülikooli Vana Anatoomikum, J.W. Krause
*1807.a. Toomkiriku varemetesse ehitati Ülikooli raamatukogu (J.W. Krause)
*1809.a. Ülikooli peahoone (klassitsistlik ehitusstiil),arhit. J.W. Krause
*1811.a. Tartu Tähetorn Toomel (arh. J.W. Krause)
*1829.a. Kärdla Kalevivabrik
*1838.a. Tuletikumanufaktuur Tallinnas
*1836.a. rajati hobusekasvandus Torisse
*1836.a.lõpetati Tallinna-Paldiski raudteetrassi mahamärkimine
*1872.a. alustas tööd Kunda tsemendivabrik
*1878.a. kasutati Vana-Kuuste meiereis esimest korda koorelahutajat
*1880.a. avati Tallinna Tehnikakool (praegune tehnikaülikool)
*1884.a. alustas tegevust Käsmu merekool
*1889.a. nähti Tallinnas esimest korda elektrivalgust - Karja tänaval Wrangelite maja ees
käivitus mootor-generaator
*1884.a. alustati insener Nazarovi juhtimisel Saaremaa ja Muhumaa tammi ehitust
mõlemast otsast
*1899.a. alustas Tallinnas tööd Dvigateli vagunitehas 3000 töölisega
*1902.a. Rahvuslikus stiilis Eesti Üliõpilaste Seltsi hoone Tartus. arh. G. Hellat.
*1904.a. Lutheri Mööblivabriku klubi Sihveri tn. - juugendstiil.
*1906.a. Vanemuise teater (arhitekt A. Lindgren), juugendstiil.
*1910-1912.a. Lutheri Mööblivabriku masinatsehh.
Estonia teater Tallinnas (arh. Armas Lindgren ja Vivi Lönni), juugendstiil
*1917.a. Silmapaistev raudbetoonehitis Tallinna sadamas - kolme 36x36 m suuruse lameda
raud- betoonkoorikkupliga sillatud angaar, katusekooriku paksus on 6 cm. (konstruktor
Sven Schultz).
*1912.a. alustati Tallinnas Kopli poolsaarele sõjasadama ehitamist
*1932-1934.a. juhiti Tallinnas Härjapea jõgi tunnelkollektorisse
*1922.a. Riigikoguhoone.
*1923.a. Tallinna filterveevärk.
*1925.a. Tallinna sõjaväe Keskhaigla.
*1936.a. Põlevkivitööstuse uued vabrikud Kohtla-Järvel.
*1938.a. Kadrioru staadion Tallinnas - raudbetoonist konsoolse katusega.
*1960.a. Tallinna Laululava.
*1966 - 1972.a. Hotell Viru Tallinnas (arh. Henno Sepman, insener Uuno Pall).
*1975-1980.a. Tallinna Televisioonitorn 314 m. (arh. David Bassiladze, ins. J. Sinisk).
*1980.a. Tallinna Linnahall. (arh. Raine Karp ja Riina Altmäe, konstruktor Ago Kuddu).
suurim Eesti Vabariigi saal, mahutab 6000 istekohta.
1994.a. Tartu laululava (kõlaekraani proj. V. Kulbach ja K. Õiger, arh. R. Smuškin

Jaani seegil aitasid elus püsida mitmed külad, jahuveski ja kõrts


www.tartupostimees.ee 05.02.2007

Robert Nerman, ajaloolane

Enne Rävala puiestee läbimurde rajamist Tartu maanteele kaevati muistselt seegi kalmistult välja tuhanded luustikud, laoti korralikult konteineritesse ja maeti ümber.

Foto: Toomas Huik

Tartu maantee alguses, Härjapea jõe ümbruses ning üsna lähedal tolleaegsele merepiirile asus Tallinna vanemaid hoonestatud alasid – Jaani seegi ehk Kivisilla eeslinn.

Piirkonna algtuumikuks oli pidalitõbiste eraldamiseks ja haigete raviks mõeldud nn pidalitõbiste maja. Kirjanduses on see kandnud Püha Johannese haigemaja või seegi nime.

Esimest korda mainitakse Jaani seeki 1237. aastal paavsti legaadi Modena Gvillelmuse ürikus. Tõenäoliselt oli Jaani seek olemas juba mõned aastad varem.

Haigete hooldamine nõudis suuri kulutusi. Seetõttu kuulusid Jaani seegile eri aegadel mitmed Harju- ja Virumaa külad.

Vanimaks seegile kuulunud külaks peetakse Patiku küla, mida mainitakse juba Taani hindamisraamatus. Lisaks on pikemat aega Jaani seegile kuulunud Rummu, Limu ja Pajupea küla.

Kõrvuti kirik ja kõrts

Keskajal ehitati haiglaid ja koole käsikäes katoliku kirikute ja kloostrite rajamisega. Tõenäoliselt oli seegi ülevaatajaks algul Tallinna piiskop või Taani asevalitseja. Hiljem tegeles seegi järelevalve ja majandamisega Tallinna raad, kus raehärrade seast valiti eluks ajaks kaks seegi eestseisjat.

Üks eestseisjatest kontrollis linna hüpoteekidelt saadud tulusid, teise pädevusse kuulus seegi maavalduselt saadud tulude järelevalve.

Eestseisjale allusid veel seegi otsene ülevaataja ehk hoovimeister ning seegile kuuluvate külade majandamisega tegelev maajunkur.

Hiljemalt 14. sajandist said Jaani seegis lisaks pidalitõbistele peavarju ka vaesed ja vigased. Püha Johannese seegil oli ka kirik, kalmistu ja kõrts. Lisaks haigete majale asusid territooriumil kaks sauna, kartser, käimla, jahuveski ning mitmed hooned seeki teenindanud inimestele.

Jaani seegile kuulunud vesiveski ehk Jaani veski oli vanemaid Tallinnas. See rajati juba 13. sajandi I poolel, kuni 1356. aastani kasutati veskit jahu valmistamiseks seegile ja Pühavaimu kirikule. 1326. aastast anti veskit enamasti rendile.

1559. aastast pärineb teade Jaani seegi kiriku lammutamise kohta. Seda on seostatud aasta varem alanud sõjategevusega Liivimaa ja Venemaa vahel.

Balthasar Russow kirjeldab värvikalt Jaani seegi ümbruses toimunud võitlusi nüüd juba Rootsi ja Vene vägede vahel.

Tallinna piiramise ajal hävis ka Jaani seegi hoonestus, samuti Jaani veski.

Pärast sõda asuti seeki ja veskit üsna kiiresti taastama. 16. sajandi lõpus oli seal 130 haiget, 17. sajandi algul 148 hoolealust, 1627. aastal 170 haiget (neist 56 täisealist) ning 1674. aastal 62 hoolealust.

1648. aastal sai Jaani seek taas kannatada. 1724. aastal hävis kirik, see ehitati uuesti üles. 1810. aastal valmis tänavaäärne puitmaja, mis püsis veel kaua.

18. sajandi katku ja nälja tagajärjel vähenes Jaani seegi hoolealuste arv. 1750.–1770. aastatel oli seal ainult 30 haiget. 18.–19. sajandil hakkas Jaani seek täitma üha rohkem vanadekodu ja vaestemaja ülesandeid.

18. sajandil hakkas endise Kivisilla linnaosa asemel levima Tornimäe nimi. Seda seostatakse 18. sajandi algul pikemat aega praeguse Tornimäe tänava kandis elanud Tornimäe Adamiga. Aleksander Kivi andmeil võis Adam olla pärit Saaremaalt Tornimäe külast.

Vaeste ambulatoorium

Üheks omapäraseks ehitiseks Kivisilla piirkonnas, täpsemalt Tallinna kaubamaja kohal, oli 18. sajandi lõpust pärinev Kolme Korstna võõrastemaja. See tegutses pikka aega ning veel 1920. aastate lõpus üüriti pooleldi lagunenud hoones üksikuid tubasid.

Jaani veski tegutses 1886. aastani viljaveskina. Pärast seda müüdi see ja Tiigiveski Eduard Johansonile, kes rajas Maakri, Tornimäe ja Paberi tänava vahele paberivabriku. Vabrik avati pidulikult 29. augustil 1897. aastal.

1901. aastal ehitati Jaani seegi juurde kahekordne kivimaja, mis 1907. aastal muudeti vaeste ambulatooriumiks. Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal kandis Jaani seek Jaani vanadekodu nime. Lõplikult suleti seal paiknenud hooldekodu alles 1960. aastatel.

Kivisilla linnaosa silmapaistvaks ehitiseks oli ka juudi sünagoog. Esindusliku ilmega sünagoog valmis Tartu maanteel 1884. aasta sügisel ning hävis Nõukogude lennuväe pommitamisel 9. märtsil 1944.

keskiviikko 13. huhtikuuta 2011

Rootsi kuninga Magnus III haud avatakse


www.elu24.ee 13.04.2011

Rootsi kuningas Magnus III haud Stockholmi Riddarholmeni kirikus

Foto: wikipedia.org

Rootsis Stockholmis Riddarholmeni kirikus asuv haud avatakse.

Arheoloogid uurivad 13. sajandil Rootsit valitsenud kuningas Magnus III Ladulåsi ehk Magnus Birgerssoni jäänuseid, kirjutab Dagens Nyheter.

Teadlased tahavad nii kuninga kui ka teistele kuningliku suguvõsa krüpti maetute jäänustele DNA-testi teha.

Ajaloolaste sõnul on Riddarholmeni kirikus asuvasse hauda maetud kokku seitse inimest.

Tahetakse uurida, kes on maetud kuninga juurde. Siiani on teada vaid kolme inimese identiteet.

«Teame, et kuninga naine, üks tütar ja lapselaps on maetud sinna. Eesmärgiks on uurida, kes on need teised,» sõnas projektijuht Maria Vretemark.

Selles hauas olevate jäänuste DNAd võrreldakse Magnus III isa Birger Magnussoni jäänuste DNAga.

Magnus III Ladulåsi hauda on avatud ka varem. Viimati 1915. aastal, mil kuninga luustiku uuring paljastas märke haiguse kohta.

Nüüdses uuringus kasutatakse tänapäevast tipptehnoloogiat, mille abil loodetakse umbes 50-aastaselt surnud kuninga surmapõhjus kindlaks teha.

Birger Magnussoni vanem poeg Valdemar sai Rootsi kuningaks 1250. aastal. Valdemari noorem vend Magnus tõukas taanlaste abil venna troonilt ja temast sai Rootsi kuningas 1275. aastal.

Kuningas Magnus III on jäänud ajalukku ka selle tõttu, et tema pani aluse Rootsi aadlile. Ta viis ellu ka seaduseuuendusi, millest üheks tähtsamaks peetakse seda, et keelati teise hõimu või suguvõsa naiste varastamine abiellumise eesmärgil.

Magnus Birgersson ehk Magnus III Ladulås sündis 1240. aastal ja suri 18. detsembril 1290. aastal. Ta oli Rootsi kuningas1275. aastast kuni oma surmani.

Toimetas Inna-Katrin Hein

tiistai 12. huhtikuuta 2011

Retk üle Peipsi jää päästis küüdivagunist


www.tartupostimees.ee 11.04.2011

Juhani Püttsepp

Arhitekt Margit Mutso joonistas vanaema tehtud skeemi järgi üles kunagised Viira talu hooned Kazakova külas Remja (Rämeda) vallas. Joonisele kirjutas vanaema Elisabeth (pildil koos oma esimese abikaasa Rudolfiga) oma käega alla mõned read. 1968. aastal käisid Elisabeth ja tema poeg Mart neid paiku vaatamas, kuid peale vundamentide polnud enam midagi alles.

Foto: Erakogu

Tallinlane Mart Mutso sõidab igal 7. aprillil Tartumaale – tänama oma ema, kes julges põgeneda Nõukogude Venemaalt vabadusse.

Madalrõhkkond sirutas 7. aprillil aastal 1931 tiibu, sadas pisut lund, öösel oli ka mõni kraad külma. Peipsi jääd kattis paks lumevaip.

Talv oli püsinud, hanged kõrgusid ikka räästani ning need, kes kevadpühadel kirikusse sõitsid, kasutasid veel rüa­põlde pidi kulgevaid taliteid.

Postimees andis oma pühadejärgses numbris teada Nõo-Unipiha tee kaseallee mõistetamatuks jäänud mahavõtmisest, muuliehitusest Wirtsjärves Jõesuus ning professor Paldrocki seksuaalkasvatusteemalisest kõnest Kaarepere raamatukogus.

Ajaleht ei teata aga kolmest õnnelikust põgenikust, kes toona Mehikoorma piirivalvekordonisse ilmusid ja nädal aega seal karantiinileiba pidid sööma.

Vastav sissekanne ilmub aga poliitilise politsei kartoteeki. Neil andmeil tulid 7. aprillil 1931. aastal salaja üle piiri Nõukogude Venemaalt Eestisse Leningradi oblastis elanud eestlased Elisabeth Jaani tütar Liivak (22-aastane), tema mees Rudolf Johani poeg Liivak (sündinud 1902. aastal) ning vend Johannes Jaani poeg Kährik (sündinud 1910. aastal).

Sama allikas selgitab ka põgenike järgnevat saatust. Alates 29. aprillist 1931 elas perekond Liivakud Tartumaal Ahja vallas Kõnnu külas Kangro talus.

Sama aasta 23. detsembril omandasid Rudolf ja Elisabeth Liivak Eesti Vabariigi kodakondsuse.

Siinkohal võiks lugu lõppeda, aga ei lõpe.

Kahe hobusega vabadusse

Kaheksakümmend aastat hiljem, 7. aprillil 2011 sammub Tartus piki Võru tänavat pikas tumedas mantlis turjakas mees. Ta pöörab sisse Pauluse kalmistu peaväravast, millel seisab kiri «Tulge tagasi, Jumala lapsed».

Kogenud spordimehe silm võiks ära tunda jalutaja maadlejahoiaku.

Tartumaal sirgunud, kuid viimased aastakümned Tallinnas ehitusettevõtjana tegutsev Mart Mutso (sündinud 1942) võitis 2001. aastal veteranide maailmameistrivõistlustel raskekaalus kulla.

Finaalis alistas ta puhtalt iraanlase Tak Taz Kazemi ning sai autasustamisel kaela medali, mida kaunistab klassikaline motiiv Berliini olümpiamängudelt: eestlane Kristjan Palusalu südikalt murdmas end võitmatuks pidanud sakslast Kurt Hornfischerit.

Sel sombusel aprillipäeval sammub Mart Mutso vesiseid kruusateid pidi ühe hauaplatsi juurde, kus asetab kolmele kalmule valge roosiõie ja süütab kolm küünalt. Ema Elisabethile, isa Hermannile ja tädi Magda Mariele.

Külastada lähedaste kalmusid 7. aprillil on Mart Mutsol perekonnatraditsioon, mis sai alguse juba 1970. aastatel ta ema Elisabeth Mutso (esimeses abielus perekonnanimega Liivak) eestvõttel.

See kuupäev, mil ta koos mehe ja vennaga üle Peipsi jää Eestisse põgenes, oli Elisabeth Mutsole (1908–2004) nagu teine sünnipäev või uue elu algus.

«Nad tulid kahe hobusega, valged linad olid hobustele maskeerimiseks peale tõmmatud,» kõneleb Mart Mutso. «Praod olid järvejää peal, teed juhatas kompass. Vene poolelt valgustasid prožektorid, kardeti tulistamist.»

Et vältida kalurikülasid ja tihedasti rajatud kordoneid Peipsi-Pihkva järve kõige kitsamas lõigus Mehikoorma kohal, tegid põgenikud paarikümnekilomeetrise ringi ja jõudsid Eestisse Naha küla all.

«Vabadusiha oli nii suur, et tuli eluga riskida,» on Elisabeth Mutso öelnud Jõgevamaa ajalehes Vooremaa 7. augustil 1990 ilmunud intervjuus, kus ta kirjeldab Peipsi-taguste eestlaste kannatusi 1920. ja 1930. aastatel.

Jõukust kogunud eesti väljarändajate elu muutus end proletariaadi paradiisiks kuulutanud riigis 1930. aastate alguseks hoopis maapealseks põrguks. Suuremad talud said kaela hingematva maksukoorma, käis kulakute küüditamine ja kolhooside kokkupanek.

Otsene küüditamisähvardus ning tuttava taluperenaise hoiatus olid ka ajendiks kolme eestlase meeleheitlikule retkele tol ööl.

«Seepärast, et nemad põgenesid, küüditati aasta hiljem kaks tädi,» räägib Mart Mutso. Üks tädidest, Meta, hukati Siberis, teine aga, Magda Marie, naasis Eestisse, teenides enne raudtee-ehitajate brigadirina välja medali hoolsa töö eest. «Kaevas käsitsi tunneleid mägedesse Hiina piiri ääres.»

Reis Raketaga

Kolmele põgenikule pakkusid esialgu peavarju Võnnus elavad sugulased, kes olid aasta varem samal viisil Venemaalt tulema saanud.

Siis avanes võimalus saada tubli talu soodsalt rendile – oli majanduskriisi aeg. Elisabeth Liivaku elu sai järje peale, kahjuks suri abikaasa Rudolf 1937. aastal tuberkuloosi.

Kaks aastat hiljem abiellus Elisabeth uuesti, Läänistest pärit ehitusmeistri Hermann Mutsoga. Vastne pere ostis Ülenurme mõisamaadest 30 vakamaa (umbes 11 hektari) suuruse talu.

Saksa okupatsiooni ajal käis ettevõtlik Elisabeth kaatriga üle järve kunagisest kodust niidumasinat ära toomas. See tegu tõi mõni aasta hiljem kaasa süüdistuse kolhoosivara riisumise eest.

Kui sakslased 1943. aastal taganema hakkasid, tõid nad enne ära kõik eestlased Oudova maakonnast ja põletasid hooned.

1968. aastal sõitsid ema Elisabeth ning poeg Mart Raketa-laevaga Tartust neid paiku vaatama.

Raketa sõitis Remja ehk Rämeda poolsaarel mauhti otse kaldasse. Laeval oli palju Venemaa eestlasi. Kõigepealt mindi koos Luuküla surnuaiale, kus kaasasõitnud kirikuõpetaja pidas jutluse. Siis läks igaüks oma rada – kunagist eluaset otsima.

Elisabeth Mutso ja Mart Mutso mõõtsid sammudega Viira talu vundamente Kazakova külas, et aimu saada kunagiste hoonete suurusest. Ei olnud enam midagi taga nutta.

«Mu ema oli meeletult kannatlik ja rõõmsameelne inimene,» ütleb Mart Mutso. «Tal oli alati hea naeratus näol.»

sunnuntai 10. huhtikuuta 2011

Karl XII talvelaagris Laiusel


Jõgevalt Mustveele viiva maantee ääres asub Laiuse (Lais) loss, kus elas pärast Narva all peetud lahingut Karl XII. Karl XII maabus oma armeega 1700. aasta sügisel Pärnus ning marssis sealt Tallinna kaudu Narva alla. 20. novembri kuulsas Narva lahingus lõi Karl XII tsaar Peeter I armeed. Varsti pärast suurt võitu puhkes rootslaste laagris epideemia.

Kuningal tuli talvelaagriks valida uus paik. 13. detsembril lahkus kuningas koos staabiga ning siirdus Flemingi mõisa Laiusel. Seda piirkonda polnud venelased rüüstanud ja seega olid ohvitseridel seal väga head korteritingimused ning toidutagavarad.

Laiuse

Orduajal ehitatud Laiuse loss oli Karl XII ajal täiesti elamiskõlblik. Ehitus koosnes nelja nurgatorniga nelinurksest linnusest. Linnuse läänepoolse müüri ääres oli lagunenud lossikabel. Linnuseõue idaosas oli kümnetoaline elumaja, kus elas kuningas. Lõunapoolses osas oli viiekümnele hobusele mõeldud suur tall. Ümber lossi kulges vallikraav. Juba mõni aasta pärast Karl XII lahkumist Laiuselt põletasid venelased lossi maha ning tänapäevani on seal vaid varemed.

Kuninga ohvitserid olid korteris lähedalasuvates mõisates. Stenbock elas Jõgeva mõisas ja sealt mitte kaugel, Kivijärve mõisas, oli Piperi kaitse alla majutatud kuninglik kantselei. Isegi Prantsuse saadik Karl XII juures, parun de Guiscard, leidis tee läbi Eestimaa asustamata metsade ja oli Kuremaa mõisas, mis asub Laiusest lõuna pool, Tartusse viival teel.

Paljud kirjanikud, nende seas ka Frans G. Bengtsson, kirjeldavad kuninga viibimist Laiusel kui väga õnnelikku ja harmoonilist aega tema elus. Mingit otsest sõjaohtu polnud ja noor kuningas võis sel talvel hästi puhata. Ta võttis osa pidudest ja korraldas ise olenguid, käis karu- ja põdrajahil. Eriti pidulik oli 1700. aasta jõulude pühitsemine. Räägitakse, et kuningas võttis osa jõulumängudest. Enne jõule seati korda ka vana lossikabel. Kuningas sai kohaliku rahva seas varsti väga populaarseks. Ta oli mitme lapse ristiisa, kinkis ühele pruutpaarile väikese mõisa ja koju õele saadetud kirjas jutustas, kuidas ta võttis osa talupojapulmast. Arvatavasti sel talvel tuli Laiusele ka kunstnik Wedekind, kes elas Eestis ja tõenäoliselt maalis ta siin kuninga portree. Ohvitseride parim ajaviide lumesõja ja kuningaga põdrajahil käimise kõrval oli sõit Tartu linna, et käia linna komandandi, kolonel Skytte juures ballidel.

Räägitakse, et kevadtalvel 1701 nähti just Laiuse kohal taevas tähelepanuväärseid endeid. Kord paistis samaaegselt mitu päikest ning teine kord võis näha, kuidas kaks vikerkaart kohtusid ja koos moodustasid nad tagurpidi C, mis oli Karl XII monogramm. See enne tähendas arvatavasti seda, et kõrgemad jõud seisid Rootsi kuninga poolel ja ta tuleb taevalike jõudude abiga sõjast võitjana välja. Kõige tõenäolisemalt olid ka need juhtumid ajendiks paljudele rahvajuttudele, mis räägivad Rootsi kuningast. Eesti rahvajuttudes ei kutsuta Karl XII alati nimepidi, vaid temast räägitakse kui Rootsi kuningast. Kuningal oli peaaegu maagiline jõud. Kus ta ka ei käinud, juhtus ikka fantastilisi asju. Kui kuningas torkas kepi maasse, hakkas kepp juuri ajama ja sellest sirgus elujõuline puu. Legend jutustab edasi, et nii kaua kui puu elab, kuulub Eestimaa Rootsile.

Võluvamad on need muistendid, mis jutustavad sellest, kuidas kuningas põgenes taga ajavate vaenlaste eest. Üks lugu räägib sellest, kuidas kuningas tuli Liplapi külla, kus perenaisel parajasti tuli pliidi all oli. Kui talunaine nägi, et kuningat aetakse taga, käskis ta mehel üleriided seljast võtta ja pingile pikali heita. Kuninga mantli põletas ta ära. Kui venelased sisse tulid, küsisid nad ega perenaine pole Rootsi kuningat näinud. Selle asemel, et vastata, karjus naine: �Ära lösuta siin, sa laisk sulane, parem mine välja ja aita kuningat otsida!" Kuningal hakkas kiire, ta võttis sulase riided ja läks välja. Endastmõistetavalt uskusid venelased, et see oli laisk sulane. Nii kiirustasid nad minema.

Teine muistend jutustab, kuidas kuningas jõudis, vaenlastest jälitatuna Koeru külla. Ta otsis abi ühe talupoja juurest, kes ütles: "Vahetame riided ära, siis nad arvavad, et mina olen kuningas. Kui minuga midagi juhtub, siis hoolitse mu laste eest." Kui vaenlased tulid külla, lõid nad talupoja maha ja ratsutasid seejärel minema. Tänutäheks kinkis kuningas talupoja lastele mõisa. Eesti iseseisvusajal hoolitseti mitmetes maakirikutes Rootsi kuninga mütsi eest, mille ta olevat pärast jumalateenistust maha unustanud. Paljudes Eesti kirikutes leidus keppe ja sauasid, mille hajameelne kuningas oli mõne külaskäigu ajal maha unustanud. Karl XII talvelaager Laiusel oli Rootsi aja lõpu algus Eestimaal. 1701. aasta mais tuli kuningale Stockholmist oodatud abiväge - 10 000 meest. Sama kuu lõpus hakkas Rootsi armee Riia suunas marssima. Mõni nädal hiljem, 17. juunil 1701, sai Karl XII üheksateistkümneaastaseks.

Ajalugu: Põhjasõda ja Karl XII Laiuse linnuses


Rootsi kuningas Karl XII (1682-1718)

Karl XII Päris Rootsi Kuningriigi trooni aastal 1697, pärast oma isa, Karl XI surma. Kuna Karl XII oli sel hetkel vaid 15-aastane, läks riigijuhtimine algul tema ema, Hedvig Eleonora kätte, kes asus juhtima kiiresti ebapopulaarseks muutunud eestkostevalitsust. Vahest just selle tõttu otsustasid juhtivad poliitikud 1697.aasta Riigipäeval kuulutada Karli täisealiseks ning kroonida ta Rootsi kuningaks.

Karl XII oli saanud tolleaegses mõttes hea hariduse, eriti armastas ta matemaatikat, valdas mitmeid keeli ning oli väga töökas. Kuningana oli ta võimekas, väejuhina väga julge, mis kohati viis mõttetute riskideni. Ainsaks puuduseks võis vast pidada seda, et Karl oli väga kangekaelne ega tahtnud kuulda võtta nõuandeid, mis pisutki erinesid tema arusaamadest.

Põhjasõja algus ja Karl XII Laiusel (1700 -1701)

1699. aastal moodustasid Rootsi vastu liidu Venemaa tsaar Peeter I, Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August Tugev ning Taani kuningas Frederik IV. Liivimaa maamarssal von Patkul pakkus Liivimaad August Tugeva kaitse alla.

1700.aastal lõi Karl XII taanlasi ning sama aasta hilissügisel võitis ka vene tsaari Peeter I Narva all. Pärast võitu soovis kuningas jätkata sõjakäiku Venemaale, kuid saabumas oli talv ja lahingud tuli mõneks ajaks edasi lükata. Nii otsustaski Karl XII jääda talvituma sõjast laastamata Tartumaale ning vahetult enne jõule saabus Karl XII Laiusele.

Ligi pool aastat valitses Karl XII Laiuselt Rootsi riiki, samal ajal leidis laiuse linnuses aset ka vilgas diplomaatiline tegevus- kuningaga olid kaasas ka Saksa-Rooma keisri Leopold I ja Prantsusmaa kuninga Louis XIV saadikud. Käisid tihedad läbirääkimised Poolaga Venemaa vastase liidu sõlmimiseks.

Talvel tehti väiksemaid sõjakäike: suhteliselt edutu retk kindralmajor Magnus Stenbocki juhtimisel Oudovasse ning kindralmajor Jakob Spensi juhtimisel Petseri vastu. Mõlemad retked piirdusid sisuliselt ümberkaudsete külade põletamisega.

Märtsi algul korraldas Karl XII oma sõjameestele Jõgeva väljal lumelahingu, kus kaheks jagatud sõjaväest üks pool ründas ning teine osa kaitses kindlust. Kindlus ise oli veega üle valatud ning seetõttu üsna jäine; tulistati ka püssirohuga täidetud papist padruneid. Lumelahing ei möödunud siiski päris ohvriteta- üks sõdur sai surma ning paar sõjameest vigastada. Lumesõda lõppes suure pidusöögiga.

Laiusel korraldati peale lumesõja erinevaid üritusi. Mitmeid kordi käis Karl XII Eesti talupoegade pulmas, millest ühed peeti isegi Laiuse lossis. Rootsi sõdurid olid ka mitmetele eesti lastele ristiisadeks.
Legendi kohaselt istutas Karl XII enne lahkumist pastoraadi aeda kolm pärna,millest üks kasvab seal praegugi.

1701. a mais lahkus Karl XII Kuramaale.

Põhjasõja lõpp (kuni 1721)


1704.a vallutas Peeter I Tartu, Narva ja Jaanilinna.

1708/09.a tungis Karl XII Venemaale ning ühendas Ukraina vabastamiseks jõud kasakahetman Mazepaga. Talv osutus Karl XII vägedele raskeks- levisid taudid ning toimusid pidevad venelaste kallaletungid.

1709.a said Karl XII väed Poltaava lahingus lõplikult lüüa ning kuningas ise põgenes Türgisse, kus sultani abiga piirati sisse Peeter I väed. Kuna venelased olid nõus loovutama Aasovi kindluse, said nad loa vabalt lahkuda.

1710.a viis Venemaa Baltikumi vallutamise lõpule, langesid Riia, Pärnu, Kuressaare ja Tallinn.

1718.a naases Karl XII Türgist ning langes Fredrikshaldi kindluse piiramisel.

1721.a sõlmiti Venemaa ja Rootsi vahel Uusikaupunki rahu, millega Rootsi loovutas Venemaale Liivi-, Eesti- ja Ingerimaa ning osa Karjalast, kuid sai tagasi tänapäeva Soome alad. Venemaa kohustus maksma kompensatsiooniks Liivimaa eest kaks miljonit riigitaalrit ning Rootsi sai õiguse osta Baltikumi sadamatest igal aastal 50 000 rubla eest tollivabalt teravilja, mis oli kaugelt suurem kogus kui Rootsi enne Põhjasõda Eesti- ja Liivimaalt välja vedas.

TEET VEISPAK: Karl XII – kaotaja kuningas

www.epl.ee 22.04.2005

Karl XII (1682–1718) oli kuningas, kes kaotas Põhjasõja ja tõi Rootsile kaela katastroofi.

Rootsi kuningas Karl XII on läbi aegade saanud kõige vastuolulisemate arvamuste osaliseks. Teda on taevani kiidetud kui suurepärast sõjameest, teda on kirutud kui Rootsi suurriigi hukatusse saatjat.

Enamasti on see sõltunud hindajate maailmavaatest ning huvidest, sest “kuningat saab kasutada peaaegu kõigeks”.

Bengt Liljegren (1961) ei ole oma käsitluses antavates hinnangutes emotsionaalselt kategooriline, nagu paljud tema eelkäijad, kuid ta seisukohad Karl XII suhtes ei ole ka kaksipidiselt mõistetavad: “taktikuna oli Karl XII hiilgav, aga strateegina oli ta Rootsile katastroof”, “ka hinnang Karl XII kui riigimehele peab paratamatult kujunema negatiivseks: (---) igatahes ei saa väita, et Karl XII tegi kuningana ära tubli töö. Tema ülesanne oli hoida Rootsit ja selle elanikke ning hoolitseda nende eest; sellega ei saanud ta kindlasti hakkama” jne.

##Antud töö huvitavamaks osaks võib pidada Karl XII isiksuse analüüsi, mida varasemates, ehkki muidu igati arvestatavates uurimustes (nt Ragnhild Marie Hattoni “Charles XII of Sweden”, 1968) ei ole nii põhjalikult ette võetud. Ei ole põhjust kahelda, et just selle analüüsi, mis allikate piiratuse tõttu ei saa paratamatult olla kõikehõlmav, taustal saab paremini mõistetavaks kuninga sageli jäärapäine tegutsemine, tema kompromissitus, jäikus, absoluutsuse taotlus, riskialtisus jne – ühesõnaga kõik see, mis viis Rootsi suurriigi kokkuvarisemisele. Aga ka kuninga isiklik vaprus, tema osavus lahinguväljadel jne.

Siiski ei ole raske nõustuda teise rootsi ajaloolase Peter Englundi arvamusega, et Karl XII selgepiiriline ja jäik pühendumus oma eesmärgile, mis kannustas teda sõjalistes ettevõtmistes, “muudab ta koledaks ja kohutavaks, ohverdab suure ürituse nimel iga asja ja iga inimese, lõpuks ka iseenda”. Kuidas ka ei vaataks, Karl XII oli kaotaja kuningas.

Sõdurid mängisid lumega

Kas kõigel sellel on täna enam mingit eluliselt olulist tähendust? Vaevalt küll. Kuid vastuolulisi tundeid tekitava sümbolina püsib Karl XII tänagi inimeste teadvuses. Mingi sümboli tähendus on Karl XII säilinud Eestiski.

Naljaga pooleks võiks viidata kas või alates 2003. aastast juba mitmendat korda korraldatavale Laiuse lumelahingule (teatavasti viibis Karl XII pärast Narva lahingut Laiusel talvekorteris, kus lasi sõduritel harjutamise eesmärgil vallutada lumest kindlust), mille kontseptsioonist loeme, et see kuninga ettevõtmine “tõstis kindlasti selles lahingus osalevate rootsi, soome, saksa ja eesti sõjameeste ühtekuuluvustunnet” ja tänapäevane lumelahingu “projekt on kõigile väärtuslik ja vajalik: rootslastele ja eestlastele on ta meie ühise ajaloo üks positiivsemaid ja ühendavamaid (---) sündmusi”.

Mis teha, kui muud enam võtta pole. Siinkohal oleks sobilik nimetada Margus Laidre lühikest, kuid sisutihedat raamatu järelsõna “Karl XII Läänemere idakaldal ja idakaldalt”. Kuigi jah, mis halba selles siis oli, et Eesti ala 1710. aastast Venemaa alla läks? Saabus ju pikk rahuperiood, mida on eestlaste demograafilise arengu seisukohalt võimatu alahinnata.

Liljegreni raamatu juurde tagasi tulles tuleb ütelda, et hea ajalooraamat – seda antud töö kahtlemata on – ei vasta kunagi kõikidele küsimustele lõplikult, vaid jätab otsad lahti. Selle autor ei püstitagi ülesannet vastata küsimusele, kuidas kõik tegelikult oli, ta kannab endaga kaasas oma ajastu ajalootunnetust ja sellest tulenevaid individuaalseid küsimusi. Ja Liljegreni kirjutuslaad on väga sümpaatne, kohati lausa poeetiliselt nauditav.

Kuhu kadus Karl XII?



Postimees aastal 1926

Selgus Tartu linnaarhiivist. Üks Tartu linna arhiivist päritolev teaduslik töö on hiljuti ühes silmapaistvas Rootsi ajaloolises ajakirjas ilmunud. See on linnaarhivaari A. Hasselblatti uurimus pealkirja all "Karl 12. ja Tartu", mis 1925. a. Karli ühingu (Karlinska sörbundets Arsbok) aastaraamatus Rootsis Lundis trükist ilmus. Kirjutuses käsitatakse seni lahendamatut küsimust, kus kuningas Karl 12. 30.maist kuni 17.juunini 1701. a. elas, kui ta oma talvekorterist Laiuselt lahkus ja kõik oma sõjaväed Düüna ääre viimiseks Tartu koondas. Selgus, et kuningas esiti oma peatuskohaks valis Tallinna maanteelt 3km ida pool oleva endise Raadi " Rosenhofi ", hiljem Ilmatsalu pool oleva " Rahingo " talu.

Laiusel välja antud Karl XII korraldus

Tagamaks armee viljaga varustamist on mõisnikel ja talupoegadel keelatud viia vilja linnadesse müügiks.


Klikka: http://www.eha.ee/plakatid/details.php?ger=&id=898

Missuguses Tähtvere talus Karl XII viibis?



Artiklist selgub, et olemas oli küll Rahingo küla aga säärase nimega
talu oli juba tollal unustusehõlma vajunud.

Karl XII tubakakott

1932 aastal tehti Eestis visiidil olevale Rootsi kroonprintsile üllatus.



Väljaspool kava tehti kroonprintsile Haapsalu raekojast lahkudes üllatus.
Keegi naine nimega Helene Sündeva tõi kõrgele külalisele punase pärlitega
tikitud tubakakoti, mis kuulunud vanasti Kaarel 12. Tubakakotti ootamatult
üle andes ütles naine, et nimetatud tubakakott olnud põlvest põlve nende
perekonna omandus, kuid nüüd ta kasutab juhust anda omaaegse Rootsi
kuningaperekonna omandust üle kuninglikule kõrgusele.
Kroonprints oli kingist eriti vaimustatud ja tänas südamlikult Helene
Sündevat.

Karl XII haud avatakse
www.postimees.ee 21.10.2009




Rootsis jätkatakse kuningas Karl XII surmaga seotud saladuste uurimist.

Teadlased said loa avada Stockholmis Riddarholmi kirikus asuv haud, kirjutab STT.

Uurijad loodavad saada uut informatsiooni kuninga surmaga seotud tulistamise kohta.

Karl XII suri Norra sõjaretke ajal 11. detsembril 1718. aastal.

Kuninga surma kohta olnud käibel erinevaid teooriaid. Kõige levinumad on, et ta tapeti norralaste poolt või siis oli tapjaks keegi tema lähikonnast.

Karl XII hauda on ka varem avatud, viimati 1917. aastal.

Teadlased loodavad tänapäeva tehnika abil teha muu hulgas kindlaks, millisest materjalist teda tabanud kuul oli.

Kuninga haua avamine läheb maksma umbes üks miljon Rootsi krooni.

Karl XII uurimisprojekt peaks käivituma järgmisel aastal.

Karl XII oli Rootsi kuningas 1697–1718.

Taani, Poola ja Venemaa sõlmisid Rootsi vastu liidu ja alustasid 1700 Põhjasõda. Ta lõi 1700 Narva lahingus Peeter I sõjaväge ning sundis 1700 Taani ja 1706 Poola sõjast välja astuma.

1707 asus Karl XII sõjakäigule Venemaa vastu. Poltava lahingus 1709 sai ta hävitavalt lüüa ja põgenes väeriismetega Türki. Alles 1715. aastal läks ta tagasi Rootsi.

Kuningas langes 1718. aastal Norras Fredrikshaldi kindlust piirates.

Tema valitsemisajal minetas Rootsi meretagused valdused ja suurriigiseisundi.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Vaata ka: http://www.kungkarl.se/inenglish.htm









Kuidas vabariigi ajal Eesti linnade vahel bussid liikusid


www.parnupostimees.ee 07.04.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Vajadusel tehti Pärnust tellitud huvireise Riiga, nagu Eliisabeti kiriku laulukoori oma 11.–14. juulil 1936.

Foto: Olaf Esna erakogu

Tallinn pole Rooma, kuhu teatavasti viivad kõik teed. Pigem oli vanasti suvel see Rooma Pärnu, millega ühenduse pidamiseks ülejäänud linnade autobusside omanikud agaralt liinilube taotlesid.

1928. aastal, kui Pärnu ja Tallinna vahel sõitjate vedamise õigus oli pealinlaste käes, meenus Pärnu nimekale bussiliinide pidajale Karl Siitanile, et on veel teisigi pealinnu. Ta sõitis aprillis Riiga ja rääkis sealse teedeministeeriumiga läbi Pärnu ja Riia vahelise autoühenduse sisseseadmise suhtes.

Ühendusepidamine algas kas mai lõpul või 1. juunist. Liinibussi sõitma ei pandud, küll aga suur kuuesilindrilise mootoriga Renault’ kupeeauto, mis kahe linna vahelise maa läbis viie-kuue tunniga. Väljasõit Pärnust oli igal esmaspäeval ja reedel kell 7 hotell Bristoli juurest ja Riia maantee 37 garaaþist. Riiast tuldi tagasi igal teisipäeval ja laupäeval kell 15 hotell Roma juurest.

Liivimaa pealinnaga autoühenduse pidamine kestis poole septembrini. Järgnevate aastate regulaarsest ühendusest ei ole ajalehtedesse kirjalikke jälgi jäänud, küll aga mõnest bussireisist. Edasi-tagasipilet sellisele reisile maksis 7.50 krooni. Bussiliikluses saime küll läbi Lätita.

Ühendus Tartuga

Tartu–Pärnu vahelise autobussiliini käimapaneku algatusega tuli 1929. aastal välja Tartumaa bussiliinide pidaja August Kook, kes teedeministeeriumilt palus luba panna 1930. aastal kahe linna vahel liikuma kolmel päeval nädalas autobuss.

Tegelikult 1930 regulaarne bussiühendus Taaralinnaga ei käivitunud. Pärnusse sõitis mõnel pühapäeval aga uus luksusbuss, mis oli muretsetud Tartu–Viljandi–Pärnu liinile.

Buss oli pikk ja lai, varustatud 75hobujõulise mootoriga. Küttesüsteemiga sõiduriistas olid mugavad sohvalaadsed istmed ja iga istme vahel signaalnupp peatuse nõudmiseks. Tartu ja Pärnu vahelise maa läbimiseks kulus bussil kuus tundi ehk poole vähem kui rongil ning edasi-tagasisõit maksis kümme krooni.

Paraku ei saanud korrapärasest bussiliiklusest asja enne 1934. aastat. Siis sekkus Pärnu linnavalitsus ja saatis märgukirja teedeministeeriumile, et lõppude lõpuks lubataks autobussiühendust Tartu ja Pärnu vahel.

Regulaarne liiklus algas 18. juunil 1934 August Koogi firma korraldusel, kuid ainult kaks korda nädalas. Tartust väljus buss igal kesknädalal ja laupäeval kell 14, Pärnust pühapäeviti kell 18 ja neljapäeviti kell 5.

Enne pideva ühenduse algust käisid tartlased 62kohalise bussiga Pärnus laulupeol. Tagasiteel läks buss Voltvetis Riitsaare talu kohal põlema. Leegid said alguse tulisest summutist. Inimestest tulvil bussis tekkis paanika ja bussiustel rüsinas sai mõni daam muljuda. Talu kaevust võetud veega suudeti leekidele piir panna, ära põles veidi põrandat ja mõni šassiipruss.

Sõitjaid sellel liinil, mis lõpetas 1. septembril, jätkus.

1935. aastal hakkas Pärnu ja ülikoolilinna vahel sõitma autobuss juba igal äripäeval peale esmaspäeva alates 1. juunist. Pärnust väljus buss äripäeviti kell 4.30 ja pühapäeviti kell 18.

Pärnu linnavalitsus saatis teedeministeeriumile järjekordse märgukirja ja taotles suvekuudel suvitajate huvides Tartuga igapäevast bussiühendust. Märgukirjas mainiti, et selle bussiliini pidamiseks leidub huvilisi Pärnu bussiomanike hulgas. Tähelepanu juhiti sellelegi, et Pärnu–Tartu bussiliin ei rivaalitse raudteega, kuna seda halva sõiduplaani ja aegluse tõttu vähe kasutatakse.

Sellel aastal oli bussi peatuskoht Grand Hotelli esine. Suvel Tartust täislaadungiga tulnud buss lõpetas kahe linna vahel kurseerimise 15. septembril, sest sõitjate hulk kuivas kokku.

1936., 1937. ja 1938. aastal algas autobussiühendus Taaralinnaga 15. mail ja lõppes 1936. aastal 1. septembril, järgmistel aastatel kaks nädalat hiljem.

1937. aasta suvel pani Kook liinile uue mahuka Tartus ehitatud 42kohalise autobussi. Kahe linna vahelistest teeoludest räägib õnnetus 3. augustil 1937, kui Võrtsjärve juures vajus bussi tagaosa läbi tee ja sõitjad said põrutada. Vahetult enne liinipidamise lõppu ehk 14. septembril sõitis Tartu liinibuss Uulus surnuks Johann Loomanni lehma, kes maanteel kõndis.

1939. aastal väljus buss Pärnust Tartusse kell 5 teisipäevast laupäevani ja Pärnust kell 18 startiv buss oli käigus ainult pühapäeviti 15. septembrini.

1940. aastal nähti suviste bussiliinide sõiduplaanide koostamisel algul ette, et sel liinil hakkab buss sõitma ainult kolm korda nädalas. Pärnu linna protesti ja selgituse peale, et jäänud ainsaks Läänemere-äärseks suvituslinnaks, peaks tartlastel Pärnusse pääs olema vähemalt kuus korda nädalas, võetigi seda arvesse ja alates 15. juunist ei saanud heade mõtete linnast supellinna sõita ainult esmaspäeval.

Ühendus Viljandiga

1930ndate keskel hakkas Pärnu viljandlasi nende järve äärest ära meelitama. 1933. aasta kevadel andis Viljandi maavalitsus korralduse hakata sillutama bussiliikluse tarvis üht otsemat maanteed.

Iva oli selles, et rongiga kulus Pärnusse jõudmiseks üheksa tundi loksumist ja seepeale saadi Pärnus veeta vaid kaheksa tundi. Bussiga sõites kulus ainult viis tundi ja linnas sai olla 9–22. Edasi-tagasisõidu hind oli kolm krooni, üheotsapilet maksis 1.75 krooni.

Viljandi–Pärnu autobussiliini luba taotles Viljandi bussiliinide pidaja Joachim Wernecke. Viljandi ja Pärnu maavalitsuse toetusel andis teedeministeerium talle loa pidada kahe linna vahel bussiühendust kord nädalas ehk igal pühapäeval. Bussiliin käivitus 9. juulil 1933, liinil olid vahepeatused Kõpus, Kanakülas ja Kilingi-Nõmmes. 1934. aasta suvel jätkus bussiühendus kahe linna vahel pühapäeviti. 1935 lõppes ühendusepidamine sõitjate vähesuse tõttu juba 6. septembril, kuigi liiniluba kehtis 15. septembrini.

1936. aastal maksis edasi-tagasipilet kolm krooni, sõideti 15. juunist 15. septembrini.

1937–1938 oli ühendus 1. juunist 1. septembrini. 1939 üritas maanteedetalitus bussiliini kui raudtee konkurenti sulgeda, aga sekkus Viljandi maavalitsus. 1940. aastal sõideti 16. juunist 1. septembrini.

Ühendus Haapsaluga

1938. aastal käivitati 1. juunist 1. septembrini prooviliin Pärnu–Haapsalu. Pärnu bussiliinipidajate trio Pavelsoni, Passi ja Kiidemaa autobuss väljus puuturult laupäeval kell 15.40 ja viis soovijad Lihulasse, kus istuti ümber Haapsalu liinipidaja Rudolf Altbergi sõiduriista, mis toimetas nad Haapsallu. Üheotsapilet maksis 3.50 krooni, edasi-tagasisõit kuus krooni.

Ilmselt sõitjate vähesuse tõttu 1939. aastal selle liini kohta enam teateid ei ole. Altberg oli Pärnumaa juurtega mees ja oma rauatööoskused omandanud Pärnus.

Ühendus Kuressaarega

Pärnust Kuressaarde sõitjad kasutasid Pärnu–Lihula bussi ja istusid seal ümber Kuressaarde minevale bussile. 1938. aastal muudeti ühendus ametlikuks ja alustati 20. jaanuaril. Buss sõitis igal äripäeval. Pärnu trio buss väljus puuturult kell 15.40 ja viis sõitjad Lihula raudteejaama, kus ootas Kuressaare buss. Kuressaarest väljus buss öösel kell 2.50, et olla 8.45 Pärnus.

1939 muudeti liin Pärnu–Virtsuks (Kuressaare). Nüüd sai Pärnust Virtsu ja pärast väina ületamist võis istuda Kuivastu–Kuressaare omnibussile. Ühendus algas 1. juunil ja kestis 1. septembrini, liini pidasid samad pärnakad, kes olid kvalifitseerunud aktsiaseltsiks Side.

1939. aasta suvel soovis Pärnu ja Paide vahel bussiliini pidama hakata J. Kruusement, kes esitas vastava palve Järva maavalitsuse teedeosakonnale, kuid selle plaani käekäigu kohta andmed puuduvad.

Kalmistukultuuri muutumisest Eesti alal


www.parnupostimees.ee 07.04.2011

Eduard Rajari, ajaloolane ja muinsuskaitsja

Pärjad Varbla kiriku raamikabelis 2007. aastal.

Foto: Eduard Rajari

Inimpõlved vahelduvad, sünd ja surm on selle vaheldumise loomulik osa. Muutuvad matmiskombed. Eestlaste kristlikust kalmistukultuurist saab hakata rääkima alles 17. sajandist matmistel kirikaedadesse ulatusliku rõngasristide kasutuselevõtuga.

On küll üksikviiteid ja -nähte, mis ulatuvad isegi 14. sajandisse, ent need on erandlikud ega muuda üldmuljet. 17. sajandil loobuti, õigemini sunniti luteri kiriku survel loobuma matmistest külakalmistutele ja 1772. aastal keiserliku keskvõimu sunnil matmistest kirikutesse ning linnades ja alevites ka kirikaedadesse. Sel ajal rajati Katariina II ukaasi nõuetele ja tingimustele vastavad surnuaiad.

Mõlemad üleminekud olid harjumatult valusad ja pikaldased. Veel 19. sajandi algusest on teateid kalmetesse matmisest. 1772 antud käsku eirati mitmel korral ja uued kalmistud rajati umbes kümne aasta jooksul pärast korraldust.

Siiski võib nüüdisaegse matmiskombestiku ja kalmistute kujunemise alguseks lugeda aastat 1773, kui asuti täitma senati ukaasi.

19. sajandi teisel poolel meil levinud õigeusukombestik on sama mis 100 aasta eestki. Kirikute positsiooni mõranemine 1920.–30. aastatel, kodanliku kombestiku arenemine ja lõpuks nõukoguliku ateismi vägivaldne levitamine kirikliku kombetalituse ahistamisega 1950.-60. aastatel viis kolmanda muutuste laineni matmiskombestikus, selle rituaalse osa ilmalikustamisele. Ilmalike matuste osa on tänapäeval valdav.

Ajalooliste kalmistute miljöö, mida oleme harjunud nägema, hakkas kujunema 19. sajandi alguses. See tähendas piiratud perekonnaplatside kujunemist praeguseks harjumuspäraste hauatähiste ja piiretega. Piirdeta platse ei säilitatud. Aiakultuuri laialdasema levikuga 19. sajandi teisel poolel hakati rajama kalmistutele hekke ja kasutama hauaplatsidel lilli. Veel 1866. aastal W. Petersi tehtud Pärnu Alevi kalmistu plaanil on lilli mõnes kohas, maamõõtja on pidanud neid vääriliseks plaanile kanda.

Kalmistule, mis seni oli lage väli, istutati puiesteed, puid hakati istutama platside nurkadesse. Rahula ideaalkujuks sai korrastatud regulaarne park. 20. sajandi lõpuks on enamik kalmistutest muutunud parkmetsasarnaseks, kus juba liiga tiheda puistu tõttu hävitab loodus muud kalmistul olevat.

Betooni laialdane kasutamine Eestis algas pärast 1870. aastat, kui Kundas hakati tootma Portlandi tsementi. Sellest moodsast materjalist valati piirdeid, hauakive-piirdekõrgendeid, millesse kinnitati tekstitahvlid, isegi hauasambaid. Eriti läks betoon kalmistuinventari materjalina moodi 1930. aastatel. Uudse nähtusena ilmusid kalmistutele hauakastid ja betoonkääpad. Luksuslike kiviristide ja sammaste kõrvale pandi nüüd tunduvalt odavamaid betoonriste, mis sageli oli kohalike ettevõtlike talumeeste toodang.

Kunstipäraselt valatud betoonpiirete asemel hakati 1960ndatel tegema odavaid mannetuid betoonrante, kuni need vanadel kalmistutel lausa keelati. Asemele tulid betoonplokkidest piirded. Alguses tehti neid kõnnitee äärekividest, siis aga spetsiaalsetest piirete markeerimise kividest. Nende levik on praegu massiline ja vanadel kalmistutel ei mõju need kuidagi paremini kui kehvalt valatud piirded. Paremad on need vaid seepärast, et neid on võimalik üles korjata.

19. sajandil hakati tegema massiliselt plekkpärgi. Taimede-puulehtede imitatsioonina valminud ja rikkalikult poolläbipaistvate portselanlilledega kaunistatud kauapüsivad plekkpärjad olid pikka aega luksuskaup.

1930. aastatel pöörati seoses kodukaunistamise arendamisega palju tähelepanu hauaplatside ajakohasele kujundusele. Töö kandis vilja, hauaplatse hakati kujundama moodsalt ja maitsekalt.

Uuesti hakati kalmistute kujundamisest kirjutama alles 1960. aastatel ja siiski umbes kord kümne aasta jooksul. Hoolimatus ja maitsetus tärkasid umbrohuna kiiresti nii olmes kui kalmistutel.

Vanad ajaloolised kalmistud on muinsuskaitse silma all ja omapäi tegutsemine peaks olema välistatud, kapitaalsete muutuste tegemine – ehituste ja rajatiste püstitamine – tuleb asjatundjatega kooskõlastada.

Nüüdisaegse kalmistu märksõna on “praktilisus”. Kergesti hooldatav, vähe aega nõudev, selline, mis vajadusel võimaldab tellida hooldust. Kahjuks makstakse seejuures sageli lõivu heale maitsele.

Majad, puud ja kivid pajatavad lugusid


www.tartupostimees.ee 04.04.2011

Vilja Kohler, reporter

Geograafiks õppinud Rauno Schults kandis Tartumaal Haaslava valla pärandkultuuri nimekirja ka Tuigo endise koolimaja, mis kuulub vallale. Haaslava valla arengukavas on napisõnaliselt kirjas, et Tuigo endisele koolimajale tuleb leida rakendus või uus omanik.

Foto: Margus Ansu

Kolkja tindikuivatushooned, mõisa moodi Villemi talu ja popsikohad on vaid mõned näited Tartumaa pärandkultuurist, mille paarkümmend inimest mullu talletasid ja kaardile kandsid.

Kui Tuigo ligadi-logadi endise koolimaja seinad oskaksid rääkida, pajataksid nad lugusid oma Tootsidest, Kiirtest ja Raja Teeledest, kes seal kohaliku esimese koolimaja mahapõlemise järel koolipinki nühkisid. Vana maja ei jätaks kindlasti märkimata, et enne matsirahva kooliks saamist oli tema omanik Haaslava mõisnik, kes selles häärberis oma metsi valitses. Nüüd kuulub see koolimaja pärandkultuuri hulka.

Sellise põgusa ülevaate andis vanast hoonest geograafiks õppinud tartlane Rauno Schults, kes otsis Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK) pärandkultuuri kaardistades huvitavad kohad ja hooned üles peale Haaslava valla ka Põlvamaa Vastse-Kuuste ning Võrumaa Rõuge ja Mõniste vallast.

Palju üllatusi

«Haaslava vald on põnev koht,» märkis Rauno Schults. «Siin on head põllumaad ja suured talud nagu mõisad.» Sellised on näiteks Ignase külas Redeli-Koordi ja Villemi talu. Viimase võimsust kinnitab tõsiasi, et isegi kohalik kolhoos sai nimeks Villem, mitte aga näiteks Punalipp.

Haaslava vallas sai kaardile ka hulk puid ja kive ning isegi vene ajal Roiule ehitatud kuivati, mille kohalikud silindrikujuliste viljahoidlate pärast raketibaasiks ristisid. Nüüd ongi kuivati kinnistu nimi Raketibaas.
Geoloogiat tudeerinud ja loodusega seotud projektidega tegelev Erki Uustalu kaardistas Tartu valla ja Jõgevamaa Puurmani valla pärandkultuuri. Tartu vallas pani ta kirja 48 vana talukohta, 12 metsavahikohta, üheksa kooli ning kõrtse, mõisa tootmishooneid, tuuleveskeid ja popsikohti ehk 175 objekti.

«Üllatav oli pea iga teine koht,» ütles Erki Uustalu. «Neid külastama minnes polnud teada seisukord või kas midagi on üldse säilinud.» Tartu valla minevikku on kõvasti räsinud viimane sõda ja nõukogude põllumajandus. Päris paljude objektide seisundit tuli hinnata nulliga, mis tähendab hävinut.

Uudishimulikel soovitab Erki Uustalu külastada näiteks Pupastvere külas asuvat kunstnik Jaan Koorti sünnikohta Mäelt-Pursti talu, kuni see on veel püsti. Tegu on rehielamuga, mis on toodud lahtivõetuna Pupastverre 1860. aastate lõpus mujalt. Eelmise talve lumi vajutas sisse reheosa katuse ja selle aasta lumi räsis ka tareosa. Hoones elab vanamemm, väidetavalt Jaan Koorti kauge sugulane. Kuuldavasti on ka kohalik vald hoone säilitamiseks abi pakkunud, aga koostööst pole asja saanud.

Vanad tegutsemisjäljed

Tartumaa pärandkultuuri kaardistamine oli üks osa Eesti ja Läti riigimetsade haldajate ühisprojektist. Kahe aasta jooksul kaardistas 60 inventeerijat Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis ligi 20 000 pärandkultuuri objekti. Eestis ehk Põlva-, Võru-, Valga- ja Tartumaal sai kaardile enam kui 9100 põnevat asja-kohta. Tööks kulus ligi miljon eurot, millest lõviosa tuli Euroopa Regionaalarengu Koostööfondist.

«Pärandkultuur on oluline osa meie kultuurist ja sellepärast tegelebki RMK selle inventeerimisega,» selgitas RMK pärandkultuurispetsialist Vaike Pommer. RMK tähelepanu all on väljaspool aleveid ja linnu asuvad objektid, mis pole loodus- ja muinsuskaitse all. Eramaal olevaid põnevaid kohti RMK vaid kaardistab, riigimaal tagab ka nende hoiu.

«Pärandkultuuri kaardistamine pole vanade hoonete või puude kaitse alla võtmine,» selgitas Rauno Schults. «See on omaniku tähelepanu juhtimine, et tema valduses on koht, mida tuleks väärtustada ja jõudumööda säilitada.»

Kuus aastat pärandkultuuri kaardistanud RMK on selle töö lõpetanud kümnes maakonnas. Kirja on pandud eelmiste põlvkondade 28 700 tegutsemisjälge maastikul ehk talukohti, kiviaedu, vanu metsateid, mälestuskive ja hiiepuid. Töö on pooleli Jõgeva-, Viljandi- ja Pärnumaal ning saartel. Pärandkultuuri objektidega saab tutvuda maa-ameti geoportaalis http://xgis.maaamet.ee.

«Tartumaa pärandkultuurist»
• RMK välja antud tasuta levitamiseks mõeldud 200-leheküljelise raamatu autorid on Andreas Haunmann, Peeter Kiuru, Merlin Miljan, Andre Purret, Ahto Raudoja, Nääli Rebane, Raivo Rüütli, Rauno Schults, Bruno Sepp, Ana Sirge, Enn Soom, Väino Suigusaar, Lembitu Tarang, Teele Tulev, Ingmar Tuuga ja Erki Uustalu.
• Tiraaž 1000. Raamatut saab kohalikest omavalitsustest, koolidest, raamatukogudest ja muuseumidest. Seda võib lugeda ka RMK ja Eesti Metsaseltsi kodulehelt (www.rmk.ee, www.metsaselts.ee).

lauantai 9. huhtikuuta 2011

Ajalooarhiivi vanim kirjalik dokument


www.rahvusarhiiv.ra.ee

24. juulil 1240 kordab ja kinnitab vastselt kroonitud Taani kuningas Erik oma isa Valdemar II Võitja poolt Eestimaa vasallidele 14. juulil 1240 väljastatud ürikut, millega vasallidele tuletati meelde, et kuningas on neid kohustanud maksma Tallinna piiskopile kümnisekümnist (decima decimarum).

Erik, jumala armust taanlaste ja slaavlaste kuningas, kõigile Eesti-, Viru- ja Järvamaa elanikele tervist ja armu. Käsime kõiki rüütleid, linnusemehi, vasalle ja läänimehi, omagu nad siis meie maad, mida nimetatakse vabaks, või ükskõik millist teist maad lääniõigusega ehk ükskõik millise muu nimetuse all, et nad ei jätaks neilt Tallinna piiskopile kümnisekümnist maksmata, sest kuigi me tunnistame, et maa ehk adramaad on lääniõigusega
kellegi omaks saanud, siiski võtame ja oleme alati võtnud kümnenda osa kümnisest piiskopile maksmiseks, rangemalt käskides, et keegi ei söandaks eelnimetatud maksu justkui meie nimel ja tahtel maksmata jätta. Vaid ilma eranditeta maksku seda nii nagu eespool öeldud [igaüks], olgu ta siis meie ametnik või mõni teine, millise nimega teda ka ei nimetataks, kes harib maad või saab oma alamatelt kümnist. Kui aga alamad peaksid kümnise oma isandatelt lunastama, peab piiskop saama kümnenda osa ka sellest, mida kümnise asemel antakse ja nii nagu eestlased oma isandatele oma saagi toovad, nii ärgu jätku ka meie foogtid ja teised isandad nimetatud isandale piiskopile toomata seda osa, mis kümnisest talle kuulub. Antud Wortingborg’is, 1240. Issanda aastal, 9. päeval enne augusti kalende.

Tõlge: Kai Tafenau


Refereeritud dokumenti säilitatakse Ajalooarhiivis viitenumbri 854-2-1 all. Ürikut on korduvalt publitseeritud, Eesti ajaloolastele ja uurijatele kõige kättesaadavamalt vahest Fr. G. von Bunge koostatud "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten" I osas (Tallinn 1853, dokument nr CLXV ja regest nr 185/186). Samuti on ürikut ajalookirjanduses kasutatud ja talle viidatud, näiteks H. Ligi monograafias "Talupoegade koormised Eestis 13. sajandist 19. sajandi alguseni" (Tallinn 1968, lk 108 jj), aga teistegi agraarajaloolaste töödes.

Enn Küng
publitseerimisosakonna juhataja

perjantai 8. huhtikuuta 2011

Koorejaamad - Saaremaa külameiereid


www.meiemaa.ee 28.03.2011

Autor: Arvi Truu

Koorejaamade rasvaproovide tegemine Laadjala meiereis 1930. aastate lõpul.
Nikolai Königsfesti foto

Saaremaa mõisates, kus peeti rohkem kariloomi, olid oma väikesed piimakojad. Neis kooriti piima, hapendati koort ja tehti võid. Mõisates, kuhu oli palgatud oskuslik meier, tehti ka juustu.

Esimese maailmasõja ajal, kui palju lehmi rekvireeriti, jäid seisma ka piimakojad.

Eesti Vabariigi algaastatel, kohe pärast toiduainete väljaveo- keelu tühistamist, hakati ka Saaremaal propageerima piimaühingute loomist. Kuna kogu Euroopas oli suur nõudmine rasvainete järele, hakati meiereides tegema võid ekspordiks. Meiereisid oli Saaremaal algselt mitukümmend, aga püsima jäi kümmekond suuremat. Väikestest meiereidest said koorejaamad, kus piima ainult kooriti. Mõnel koorejaamal oli oma juhatus. Koor veeti koorejaamadest keskmeiereisse, kus see võiks tehti. Konsulendid kontrollisid ka koorejaamu.
Vahel juhtus nii, et üks piimaühistu asutas „kogemata” koorejaamu teise piimaühistu piirkonda.

Algselt olid Saaremaa koorejaamad väikesed, rajatud külasaunadesse, õueköökidesse, kuuridesse ja isegi arestimajja. Majadel olid õlg- või laudkatused. Koorejaama sisseseade moodustasid vesivann piima soojendamiseks ja käsikoorelahutaja piima koorimiseks. Kuna 1920.aastatel sai piima eest head raha, panid koorejaamade rajamisel talunikud ise käed külge, korraldades ehitusmaterjalide ülestöötamise ja vedamise talguid, hankides materjale randajooksnud laevadelt, käies koorejaama ehitamisel abitöid tegemas ja annetades piimaraha. Näiteks 1932.a. Võhma koorejaama ehitamisel tegutsesid piirkonna 120-st piimatoojast agaramalt Jaan Lepp, Jüri Varik, Toomas Rander, Laas Pahapill jt. Uus koorejaam Võhmale sisustati 1956.a. tühjaksjäänud kivimajja. Koorejaama projekti koostas Mustjala Võitööstuse pearaamatupidaja Valdur Heinmets.

1950.aastatel ehitati ka Võlupe uus koorejaam. Selle koorejaama seinakivid valas ja aitas müüri laduda nende ridade kirjutaja. See oli omaaegsel Saaremaal ainulaadne ehitus, kuna Karja Võitööstuse direktor Kruuse oli suutnud Tallinnast Toompea varustuskontorist välja rääkida tsingitud katuseplekki, mis oli sel ajal suur haruldus. Uudne oli ka jõuülekandeseadmete paigaldamine põranda alla.

Suured ja nägusad koorejaamad olid juba 1930.aastatel Pöide ja Valjala piimaühingutel. Hea nägi välja ka Pihtla Piimaühistu Vätta koorejaam. Tagavere koorejaam, üks Eesti moodsamaid, kus oli juba ruumides keskküte, valmis 1939.a.

Kuressaare linnas paiknesid koorejaamad endise Kaarma-Suurevalla vallamaja juures Pärna tänaval, maakonnavalitsuse maja keldris ja Rehemäel. Siit sai linnainimene ka piima osta.

Piim toodi koorejaama tavaliselt hobutranspordiga külakorda
Kui vedajateks olid lapsed, aitasid vanemad inimesed neil piimakanne tõsta. Toodi ka käsikärudega ja jalgratastel.

Et Saaremaa koorejaamad olid väikesed, ostsid nad mõnikord ära mandrimeeste väikseksjäänud sisseseade. Nii töötas veel 1960.aastatel Võhma koorejaamas „Silkeborgi” tehases 1854.a. valmistatud tiivikpastörisaator, mis nüüdseks on jõudnud Imaverre Piimandusmuuseumi. 1950.a. oli Saaremaal 42 koorejaama.

1960.a. oli jõutud niikaugele, et enamus koorejaamu töötas elektrijõul, kusjuures kõrvalistes kohtades toodeti elektrit aurumasinaga. Koorejaamades hakati valmistama ka kaseiini ja juustu.

Varem on koorejaamade juures vastu võetud mune, võid ja rasva piimanormide katteks. Laimjala koorejaamas laaditi patareiraadiote akumulaatoreid, Käeslas käiati vikateid, Uuelõve koorejaamas saeti laudu, Tõnija koorejaamas trükkis Vassili Riis „punast kirjandust”. Mõnes koorejaamas oli metsavendadel pelgupaik. Taaliku koorejaamas väntas Peeter Tooming 1968.a. filmi „Koduküla”. Kõigis koorejaamades varuti vasikate libemagusid laabi valmistamiseks, et saaks teha kaseiini ja juustu.

Kui autod hakkasid piima vedama, said koorejaamadest piimavastuvõtupunktid. Küladest piimapukkidelt võtsid piima peale piimabussid või selleks kohandatud tsisternautod. 1970.aastaks Saaremaal koorejaamu enam ei olnud. Tühjaks jäänud koorejaamahooned said uue rakenduse. Haeska, Sauvere, Laugu ning Pamma koorejaamadest on saanud elamud. Koikla ja Laimjala koorejaamadest tehti jahimajad. Mõnes koorejaamas on tegutsenud kauplus. Osa koorejaamahooneid on ka hävinenud.

Koorejaamade ajastul veel „euronõudeid” ei olnud ja iga külalapski oli kursis, kuidas piimast koor, kaseiin, või ja juust saab. Nüüd seda enam ei näe. Piima saab ju poest!