maanantai 28. heinäkuuta 2008

6000-aastane asula Tallinna südalinnas üllatas arheolooge


(11)

29.07.2008 00:00

Urmas Tooming

Kommenteeri | Prindi

Kes oleks võinud arvata, et Vabaduse väljaku kaevetöödel tuleb maapõuest välja IV aastatuhandest eKr pärit küttide ja kalastajate asulakoht.

«See oli meile ikka tõeline üllatus,» kinnitas Vabaduse väljakul arheoloogilisi väljakaevamisi tegeva firma AGU EMS arheoloog Villu Kadakas.

«Kui kaevama hakkasime, ei osanud midagi niisugust küll oodata. Üht-teist võis ju aimata, kuid keegi ei olnud sellega tegelenud, et Tallinna kesklinnas oli kiviajal ka asustus.»


Kadakas urgitses püksitaskust välja pisikese kilekoti, kuhu ta oli pannud kaevamisel leitud kiviajast pärit potikillud.

Arheoloogid uurisid tema sõnul neid leide mitu tundi, enne kui jõudsid selgusele, et tegemist on tõenäoliselt IV aastatuhandest eKr pärit tüüpiliste kammkeraamika näidetega.


Vabaduse väljaku leid on Kadakase väitel Tallinna jaoks tõeliselt harukordne. Varasematel väljakaevamistel, näiteks Olümpia hotelli vastas asuva parkimisplatsi alal ja Toompeal, on maapõuest küll välja tulnud üksikuid kiviaegseid potikilde, kuid mitte terviklikku asulakohta.

Mujal Eestis on arheoloogid sama vanu kultuurikihte rannikualal ning suurte jõgede ja järvede ääres ka varem avastanud.


Ligikaudu kuus tuhat aastat tagasi ulatus meri Tallinna linnavalitsuse praeguse hooneni ning enamik Vabaduse väljakust oli vee all. Eelmise nädala teisipäeval ilmsiks tulnud asulakoht asus seega otse mere rannas.

Kadakas ütles, et tõenäoliselt on tegemist küttide ja kalastajate ajutise peatuskohaga, kuhu nad igal aastal oma rännakutel jälle tagasi pöördusid. Inimestel oli kolm-neli niisugust paiknemiskohta, kus nad vastavalt aastaajale kas küttisid või kalastasid.


«See paik asus siis selgelt mere kaldal,» kinnitas Kadakas. «Tollest ajast alates on maapind ligi viisteist meetrit tõusnud ning praegu seisame siin augus just nii kõrgel merepinnast.

Seetõttu saamegi väita, et muistne asula asus otse mererannas.»
Eilseks olid arheoloogid umbes 300 ruutmeetri suuruses augus eemaldanud keskaegse kultuurikihi ning leidnud selle alt mõned kiviaegsed potikillud.

Samuti oli esile tulnud tumedate laikudega liivane pinnas, mis annab tunnistust kunagistest koldekohtadest ning võimalikest hoonetest. Eile askeldas mitme meetri sügavuses augus rühm noori, kes eemaldasid ettevaatlikult pinnast.


«Kui päris täpne olla, siis kiviaegset kultuurikihti ei ole me veel lahti kaevanudki,» tõdes Kadakas. «Umbes kümme sentimeetrit seda kihti ilmselt on. Kuid üllatusi võib sealt küll ja küll esile tulla.»


Kõik Vabaduse väljakul ilmsiks tulnud kiviaja leiud viiakse Tallinna Ülikooli ajalooinstituuti säilitamisele.


Eile väljakaevamiste kulgu uurimas käinud Tallinna abilinnapea Taavi Aas ütles, et kiviaegse asulakoha ilmsikstulek ei tohiks ehitustööde tähtaegu edasi nihutada.

Vanimad asulad


• Vanimad leitud asulakohad Eestis pärinevad IX või VIII aastatuhandest eKr kuni V aastatuhandeni eKr
• Tegu on nn Kunda kultuuri ehk keskmise kiviaja küttide ja kalastajate kultuuriga
• Kunda kultuuri olulisemad leiukohad on Kunda Lammasmäel, Pulli asulas ja Siimusaare asulas ning Reiu jõe Pärnu jõe suudmealal.
Allikas: Vikipeedia

torstai 17. heinäkuuta 2008

Kose suvemõisa park meenutas Eedeni aeda


18.07.2008 00:00

Robert Nerman, ajaloolane

Kommenteeri | Prindi

Praeguse Pirita-Kose piirkonna vanimaks asustuseks oli keskaegne Varsaallika talu. Selles Väo mõisale kuulunud talus peeti linna tööhoovi varssasid.

Rootsi ajal läksid talumaad rendile ning 15. oktoobri 1659. aasta rae otsuses märgitakse Varsaallika Ollit, kes oli Väo küla Varsaallika talus vaba talupoeg. 1784. aasta paiku eraldati Varsaallika talupoja Christiani maadest hilisem Carlshofi suvemõis. 1790. aastal rajas aga Joachim Christian Koch Tallinna linnaraelt obrokile antud maale Kose suvemõisa.


Suvemõisa hooned ehitati Pirita jõe kääru kaunisse orgu – lillerikka aasa äärde, mis on ümbritsetud kõrgel kaldal kasvava männimetsaga. Valduse põhjapoolsesse ossa rajati väike erakalmistu ja hiljem ka Kochi perekonna mausoleum.


Algul lubati inimestel kaldapoolses männimetsas takistamatult jalutada. Hiljem see keelati, kuna mitmel korral tekkis pahandusi ja korrarikkumistele suudeti piir panna vaid seadusesilma kaasabil. 1814. aastal suleti ka korratuste «peasüüdlane», suvemõisa värava juures asunud kõrts. 20. sajandi algul võis parki külastada ainult omaniku eriloaga.


Rohkelt ülistussõnu


Kose mõisa barokne elumaja on kõrgel soklil. Hoone keskosas paikneb välistrepp, mõisa tagafassaadi kaunistab puitrõdu. Ehitise keskel asuv mantelkorsten on vaid osalt säilinud. Mõlemas tiivas olid elutoad.


Helmuth Dehio meenutab oma mälestustes sageli Kose ehk Alt-Koschi suvemõisa, kus asusid saja-aastane roosa elumaja, puuviljaaed ja heinamaa. Samas läheduses oli lipuvarras, kuhu heisati rohe-violett-valge Eestimaa Kubermangu lipp. Pargis asus tüüpiline paekividest laotud tara nn punase väravaga, mille kõrval oli pargivahi elamu. Lähedusse jäi ka tisler Käsperi Antsu elumaja.


Kose suvemõisa ümbritsenud pargile on ülivõrdes kiitusi jaganud vene kirjandusteadlane Aleksandr Miljukov, kes kirjutas reisipäevikus: «Raske on selle väikese Eedeni kogu ilu kujutleda. Jõgi lookleb järskude kallaste vahel nii veetlevalt, et igal sammul uut naudingut pakub, näidates kord metsikut, kord nõiduslikku maastikku. Madalal sametisel luhal ja seda piiravail mäeastanguil on väike, kuid kaunis aed. See pole mitte prantsuse klassitsistlik aed, kus kunst loodust ehib ning puuderdab, ka mitte inglise romantiline park, kus loodus kunsti järele aimab ja maskeerib, vaid see on looduse ja kunsti mingisuguse kirgliku ühenduse vili, kus nende mõlema jõud ja veetlevus on kokku sulanud osade harmoonias ja terviku võluvas ilus. Siin jalutades unustad nii kesk- kui ka kaasaja».


Lisaks rohketele lilledele ja ilupõõsastele kuulusid Kose pargi juurde aias jalutavad faasanid ja paabulinnud. Isegi praegu, kui sealne ümbrus on lagastatud, võib mõisahoone lähedalt leida barokse paviljoni, kus omal ajal hoiti haruldasi linde. Üks meeleolukamaid kohti oli peahoone taga asuva tiigi ümbrus, samuti Pirita jõe äärne väike supelrand.


Pärast Tallinna–Peterburi raudtee valmimist 1870. aastal hoogustus uute tööstuste rajamine, ehitustegevus ning elanikkonna kasv. Need muutused ei jätnud puudutamata ka Pirita-Kose ümbrust.


Maarjamäel omandas krahv Anatoli Orlov-Davõdov 1873. aastal mahapõlenud suhkruvabriku hooned ja ümbruskonna maad. 1874. ehitati sinna arhitekt Robert Goedike (Gödike) projekti järgi historitsistlikus stiilis suvemõis-loss.


1874. aastal koostas maamõõtja Fr. Eurich Lillepi talu kruntideks jaotamise kava. 1875–1877 planeeriti ja tükeldati ilus tammesalu Maarjamäel, kuhu rajati Tamme, Saare, Lepa ja Kase tänav. Umbes samal ajal rajati Maarjamäe klindi lääneosa alumisele astmele ja selle nõlvale Windecki suvemõis ja park.


Suur viljapuuaed


1875–1876 planeeriti ja tükeldati Kose metsa kaunimad osad Varsaallika oja, Kose tee ja Pirita jõe kõrge kalda vahel suurteks suvilakruntideks, kuhu mitmed baltisakslastest linna eliiti kuulunud isikud rajasid villasid. Need kandsid suvemõisatele iseloomulikke nimesid: Annenhof, Waldfried, Marienwald, Friedhelm, Tannenrode jne.


Eesti ajakirjanike kodu nime all tuntud Waldheimi villa maad sai Robert Koch 28. aprillil 1876. aastal. Läheduses, Friedhelmi villas elas ta õde Marie Amalie Knüpffer. Naabruses asunud Tannenrode villa ostis 1893. aastal R. Kochi vend Nikolai Koch.


Kose suvemõisa juriidilisteks omanikeks olid veel 1939. aastalgi Ilse ja Henriette Koch jt pärijad. Mõisa pidas kuni sakslaste lahkumiseni pangadirektor Klaus Scheel.


Mõisal oli maad 17,16 ha, sellest põllu- ja aiamaana oli kasutusel 1,57 ha. Kultuurheinamaad oli mõisal 10,21 ning metsa 4,27 ha. Mõisas oli kokku 10 hoonet, peahoones asus 15 suuremat tuba. Teises elumajas oli 6, kolmandas 4 ning neljandas 2 tuba. Veega varustas mõisa oma puurkaev.


Kõige enam kasvatati mõisa põldudel kartuleid, vähesel määral aga oma tarbeks ka mitmesugust köögivilja. 200 m² suuruse kogupinnaga lava- ja kasvuhoonetes kasvatati lisaks köögiviljale näiteks viinamarju jms.


Erakordselt suur oli mõisa viljapuuaed: õunapuid oli seal 90, ploomipuid 25, karusmarjapõõsaid 100 ja punasõstrapõõsaid 40. Vaarikaid kasvatati 1000 m² suurusel alal.
Majapidamise aruandest selgub, et ainuüksi 1938. aastal viidi mõisa põldudele 45 koormat sõnnikut ning 50 koormat alusturvast. Lisaks sellele kasutati väetamiseks 200 kg kaalisoola ning sama palju superfosfaati.


Mõisal oli 1930. aastate lõpus üks hobune ja 157 kodulindu (kanu, hanesid, parte, kalkuneid). Kogu see majapidamine lasus üheksa inimese õlul, kuid tõenäoliselt palgati hooajaks töötajaid juurde.

Maapõu tõi päevavalgele 1944. aasta sõjaohvrid


18.07.2008 00:00

Alo Lõhmus

Kommenteeri | Prindi

Kes on need kolm meest ja lapseootel naine, kelle Nõukogude tank 1944. aasta sügisel Padise vallas maha laskis? Sõjaajaloohuvilised leidsid nende nimetu haua.

1944. aasta september on Audevälja külas rahvarohke. See Harjumaal Padise vallas asuv küla jääb Keila–Haapsalu maan-teele ning kogu septembrikuu voorivad seda teed mööda sõjapõgenikud, lootuses leida läänerannikult pagemisvõimalus Rootsi.


Minnakse küll jalgsi, küll vankritel ja jalgratastel ning minejate seas on nii eraisikuid kui sõjaväelasi. Varsti tekib aga teinegi, sedapuhku vastupidine rahvavool: rannikul paadiotsingute lootusetuses veendunud põgenikud üritavad jõuda koju tagasi.


Viimaks läheneb ka rinne. 23. septembril toimub Keila lahing, mis Punaarmee pealetungi pidurdada ei suuda. Väike rühm lahingus osalenud eestlastest sõdureid koos oma hobustega peatub ööl vastu 24. septembrit Audeväljal Pärdi talus.


Hommikul saadab sõdurite sakslastest ülemus, paks prillidega ohvitser, mehed Haapsalu suunas teele sõnadega: «Saaremaal hakkame venelastele vastu!», ise aga kaob mootorrattal sisemaa poole.


Keegi ei tea veel, et just sel ajal liiguvad Nõukogude armee eelsalgad läbi Kohila, Riisipere ja Risti ning sisenevad õhtuks Haapsallu. See tähendab, et senine põgenemistee Keila–Haapsalu maanteed mööda lõigatakse läbi.


Audevälja külaelanikud saavad toimunud muutusest aimu, kui nendegi talude vahel alustab hommikuhämaruses patrullimist Nõukogude kergetank või soomuk, millele on nähtavasti antud ülesanne teostada maanteel luuret ja julgestada Haapsalu suunas liikuvat eelsalka. Sõjamasinal lehvib võidukas punalipp.


Valangud maanteel


Sel tankimeeskonnal seisab ees tegevusrohke hommik: jahitakse maanteel liikuvaid autosid. Toona 13-aastane Heino-Helmut Veidenstrauch on sel ööl koos perega metsas varjul ning otsustab vastu hommikut koju minna. Korraga kuuleb ta maan-teelt kuulipildujaraginat ning näeb, kuidas tank ajab taga väikest sõiduautot.


«Tulejutt oli taevas, tank laskis autot kuulipildujast,» mäletab mees tänase päevani. «Mina nägin autot vaid vilksamisi kiviaia taha kadumas ning Silde metsa pööramas. See ta päästiski: kui tank sirge peale jõudis, siis autot maanteel enam polnud. Tank lasi veel paar valangut ning kuulda oli ka kõva venekeelset vandumist.»


Hiljem selgub, et autos sõitis üks Vasalemma mees koos oma kaaslasega. Hommikuhämaruses ja võib-olla ka alkoholiuimas olid nad teeristis tankile peaaegu otsa põrutanud, kuid siiski suutnud sõjamasinast kiiremini reageerida ning veidi maad edasi Läänemaa suunas kihutanud. Vasalemma mehe kaaslane sai haavata ning külarahvas põetas teda kuu aega taluhoonetes ja hädaohu korral ka metsas, kuni mees viimaks haiglasse viidi.


Nähtavasti võtab tankimeeskond oma äpardusest õppust ja on tähelepanelikum. Paar tundi pärast esimese auto pääsemist, nii umbes kella 10 ja 11 vahel keskhommikul, näeb Pärdi talu 15-aastane perepoeg Erich Hiiemäe Keila poolt liginemas järgmist masinat: sinakashalli väikest sõiduautot. Masina esimese poritiiva peal kõõlub üks mees – nagu hiljem selgub, on väikese sõiduki sisemuse täielikult hõivanud kolm turjakat meest ja üks lapseootel naine.


Auto sõidab Pärdi talust mööda ning ligineb kauplusehoonele. Seal aga peatab masina poodnik Johannes Sildre, kes ehmunult kätega vehib: «Pöörake kohe tagasi, maanteel on Vene tank!»


Erich ei saagi autos istujaid elusast peast näha. Hoiatust kuuldes tõmbab reisiseltskond uksed uuesti kinni ning pöörab Keila poole. Kuid on juba hilja. Kui auto on jõudnud Pärdi talu juures teeristile, kus üritab sõita Ahtama küla suunas, ilmub poe nurga tagant lahingumasin ning seekord on kuulipildujatuli täpne.


Kolm autos istunud meest ning rase naine hukkuvad, poritiival kõhutanud mees aga jõuab hüpata kiviaia taha ning põgeneb. Ühes lähedases talus saab ta jooksu pealt seljast visatud Saksa mundri asemele selga tsiviilriided.


Pärdi talu peremees leiab oma põllu pealt hiljem hea Saksa frentši, mida palju aastaid kasutab. Frentši taskust tuleb päevavalgele portreefoto mehest: sellel ainsaks allkirjaks pildistamiskoht: Viljandi või Keila. Foto on pererahval kaua aega alles, ent kaob viimaks koos talu hääbumisega.


Kui esimesed lasud kõlavad, hüppab Erich oma kodutalus ahju taha peitu: tankis võidakse arvata, et talus peituvad vaenlased, ning seetõttu võidakse hoonete pihta tuli avada. Seda siiski ei juhtu.


Matjateks kohalikud


Läheduses elav Heino-Helmut varjub laske kuuldes oma kodus samuti ning tule lõppedes otsustab pageda külast välja ristiisa poole. Seal kuuleb ta külast kostmas veel kahte lasku: eeldatavasti neid, millega lõpetati kuulipildujatules vaid haavata saanud autojuhi piinad.


Kui sügisene pühapäev viimaks täielikult valgeneb, läheb Erich Hiiemäe oma koduväravas asuvat sündmuskohta uudistama. Ta näeb õõvastavat vaatepilti: «Rase naine oli tapetuna maantee peal maas, tal oli seljas lillakas kleit ning jalas lillat värvi kingad. Juuksed oli tumedat värvi. Kolm meest olid sõjaväemundris, minu arvates oli tegu ohvitseridega. Nad kõik olid täisealised inimesed, kindlasti mitte 18-aastased, vaid juba kolmekümnendates.»


Paari päeva pärast matab külarahvas hukkunud sinna samasse teeristi, matjate seas on ka Erichi isa. Kooliõpetaja Karl Kurikjan loeb jumalasõna ning neli tapetut sängitatakse kuuseokste ja õlgedega vooderdatud hauda. Ainus, kes hauale lilli julgeb tuua, on poolhulluks peetud üksik naisterahvas.


Nõukogude sõdurid olid kohe peale tapmist minema viinud hukkunute relvad ja auto, kuid jätsid nende nahkkohvrid maantee äärde vedelema. Peagi kaovad ka need. Külarahvas kuuleb, et ühes neist asusid lapseriided – selle veretöö viienda, veel sündimata ohvri maine varandus.


Legend teeristi maetud ohvitseridest püsib Audevälja inimeste meeltes kogu okupatsiooniaja. 2008. aasta suvel otsustavad sõjahaudade otsimisega tegelev Arnold Unt ning lapsena Audevälja külas elanud ajaloohuviline Kristjan Ahtama haua üles otsida, et langenud korralikult ümber matta ning võimalusel ka tuvastada. Külainimeste küsitlemise põhjal määratud kohas toob kohe esimene šurf (kaeveauk – toim) pooleteise meetri sügavuselt päevavalgele kolju.


Võti luustiku juures


Kuid kes olid need õnnetud põgenikud? Ühe hukkunu riidejäänustelt leitakse käisetärnid, kolme lõviga nööbid ja kolme lõviga sõrmus, mis lubavad oletada, et tegu on Tallinn-Harju prefektuuri politseikonstaabliga. Sõrmus võib olla ka lihtsalt meelsuse väljendus. Mehe jalutsist tuleb välja sinimustvalge mütsikokard.


Oletatava politseiniku peal lamaval luustikul on üll Saksa Oberleutnant’i pagunitega impregneermantel, kuid saapaid jalas pole. Konstaabel on kandnud pooltaldsaapaid ning kolmandal, hiiglasekasvu mehel – pikkust 194,5 sentimeetrit – on jalas Saksa sõdurisaapad. Naisterahva lillasid kingi hauast ei leita.


Undi sõnul on säilmed plaanis matta Pärnu Saksa sõjaväekalmistule, kust neid saab hiljem, kui peaks tekkima lootus mõni neist tuvastada, alati ümber sängitada. Ümbermatjad ning ka Postimees ootavad tänulikult igasugust informatsiooni, mis võiks aidata tuvastada hukkunuid või jooksu pääsenud meest. Viimase kohta on teada, et isegi veel 1960. aastatel käis julgeolek külarahvast tema osas küsitlemas.


Kuid koos langenute jõudmisega teekraavist pühitsetud mulda saab joone alla ka üks loendamatuist 1944. aasta sõjadraamadest. «Seda on meile, elavatele, rohkemgi tarvis kui hukkunutele endile,» lausub Ahtama.


Viimaseid nädalaid lapseootel naise luustiku juurest leiti korteri- või majavõti. Ta oli kuni viimase hetkeni lootnud kunagi oma koju naasta.

Tundmatud ohvrid

Audevälja külas 1944. aasta 24. septembril hukkunud põgenikud:
• Luustik nr 1. Arvatav Saksa Oberleutnant, 30–35-aastane ja 179,5 sentimeetrit pikk mees.
• Luustik nr 2. Saksa sõdurisaabastes 23–27-aastane ja 194,5 sentimeetrit pikk mees.
• Luustik nr 3. 18–22-aastane ja 157 sentimeetri pikkune rase naine (loote areng sünnituseelne).
• Luustik nr 4. Arvatav Tallinn-Harju politseinik, 35–36-aastane ja 190,5 sentimeetri pikkune mees.
Ekspertiis: osteoloog (inimluude uurija) Raili Allmäe
Allikas: Arnold Unt

VIIMASED KOMMENTAARID » Teised kommentaarid

» Mees: On ka vastupidiseid näiteid e pääsemisi. Minu vanaonu oli saksa sõjaväes ning pärast sakslaste taandumist jäi Eestisse maha. Tiblunnide eelsalgad hakkasid juba ligidale jõudma, kui ta lõpuks otsustas, et midagi head sellest ei tule ja tiblunne ta teenima ei jää. Leidsid (mehi oli kokku 4) ühe maha jäetud vana auto ning hakkasid Pärnust Haapsalu poole minema. Kusagil teel oli ka 3-ne venkude patrull, kuid need võeti automaatidest maha ja rohkem takistusi õnneks polnud. Jõudsid kõik Läänemaale ja seal edasi Rootsi. Vanaonu elas 85 eluaastani.
Ilmselt ei teinud ka nemad seal Padise vallas niisama lõbusõitu ja püüdsid täikubude eest pakku saada. Kahjuks ei õnnestunud.

» krõll: Minu ema rääkis, kuidas venelased sisse tulid. Nad elasid siis Tallinna külje all külas. Ta oli vennaga kahekesi kodus, tema 7-ne, vend veel pisem, kui korraga pisteti ukse vahelt sisse püssitoru. Sellele ronis järele vene sõdur. Sõdur oli kõik kapid läbi otsinud, püssiga voodialused läbi torkinud ja kõik, mis meeldis, endale tasku toppinud. Õmblusmasinagi olla tahtnud kaasa võtta, aga see oli liiga raske. Siis oli tulnud naabrimutt, kes oli tagunud panne vastamisi ja röökinud nagu segane, selle peale olid sõdurid targemaks pidanud jalga lasta.
Naabrimees, venelane, olla olnud puskariajaja. Jootis siis kangelaslikke punaarmeelasi, oma vendi rahvuses, omapruulitud märjukesega, need olid olnud kogu aeg purjus. Aga ühel päeval lõppes puskar otsa, sõdurid aga tulid lisa nõudma. Vanamehel polnud midagi anda. Siis sõdurid olla pannud vanamehe seina äärde ja hakanud tulistama, kord ühele poole, siis teisele poole, ikka et, anna viina! Minu vanaema oli siis vahele astunud, et kas te saate minema ja jätate vanamehe rahule, tal ei ole ju midagi anda, laske mind siis parem! Olid siis ära läinud, aga vaene vanamees oli veel mitu tundi värisenud.
Vanavanaema, sakslane, nägi kangelaslikku Punaarmeed ja Nõukogude sõdureid Saksamaal. Tema rääkis (olgugi, et sa ise istus tänu Aadu suuremeelsusele koonduslaagris ja kaalus sealt välja saades ca 30 kilo). tema jutu järgi olla antud sõduritele kolm päeva vabalt röövimiseks, ja nad olla seda väga tõhusalt ära kasutanud. Röövisid, mis kätte said. Kõik peitsid oma tütreid, sest sõdurid käisid majast majja ja otsisid tüdrukuid taga. Naabrid olid oma ilusa 13-14-aastase blondi tütre ära peitnud, aga sõdurid olid teda juba näinud ja otsisid terve maja läbi - Wo blond Mädchen? Ei leidnud, õnneks. Aga oli teisi, keda leiti. Ema ütles, et kui vanavanaema talle neid lugusid nõukogude sõdurite kuritegudest rääkis, siis tema oli ütelnud - vanaema, võitjate üle õigust ei mõsiteta! Tõsiselt oli ütelnud ja mõtelnud seda, ta oli siis juba pea üle 30 ja oma vanaemal Saksa DV-s külas. Eks ajupesu ja hirm ikka mõjus, ega meile selliseid lugusid nõukogude ajal ei räägitud - lapsed võivad ju edasi rääkida ja siis on uus Siberi-tee jalge all, või pannakse vangi. Siis, kui meil nö sula algas, siis ema alles hakkas rääkima. Enne seda ma ei teadnudki, et ta oli Siberis olnud. Vaadake, milline iroonia - ema istub Natsi-Saksamaal koonduslaagris, tema tütar saadetakse väikeste lastega aga Siberisse kui ohtlik element.
Teisalt oli piisavalt neid peresid, kus tulid sakslased majja ja lasid pereliikmeid maha või vedasid vangi, sest keegi külas oli kaevanud - teevad punastega koostööd. Ja kui tulid punased, siis nemad omakorda võtsid kätte ja panid ülejäänud pereliikmed seina äärde, sest keegi külas oli kaevanud, et nad varjavad metsavendi või Saksa sõdureid. Ka selline näide on mul oma perest võtta. Vahet ei ole, kes sind tapab, surm tuleb ikka ühtemoodi. Eestlased on ikka kõvad mehed olnud omasid maha müüma, olgem ausad. Kes neid nimekirju ikkagi koostas ja nende täitmist jälgis? Emagi rääkis, et neist mahajäänud vara tassisid naabrid laiali. Ja ega tagasi ei toodud, kui nad Siberist tagasi tulid.

tiistai 15. heinäkuuta 2008

Eestimaa aardekaart 2003

Eesti Päevaleht võtab kokku suve huvitavamad arheoloogilised leiud
23. august 2003
Autor: Tarmo Õuemaa

Maha maetud rahapada või džunglisse kasvanud muinaslinn panevad silmad põlema vist igaühel. Sellised leiud kipuvad küll jääma muinasjuttudesse ja seiklusfilmidesse, ent arheoloogi jaoks võib ka kõige tuhmimal potikillul olla kalliskivi väärtus, sest info, mida see annab meie mineviku kohta, on hindamatu.

Ometi on tänavune hooaeg olnud Eesti arheoloogidele tavatult leiduderohke – peale tuhmide potikildude on maapõu paljastanud ka aardeid, mis paneksid silma särama isegi Indiana Jonesil. Saaremaa hauakamberVaieldamatu favoriit aasta arheoloogilise leiu tiitlile on Saaremaa üliku hauakamber. Arheoloog Marika Mägi oli Saaremaal kalmet lahti kaevanud juba mullu. Sügise saabudes oli läbi uurimata vaid kahtlane lohk kaevamispiirkonna keskel. Mägi on öelnud, et ei julgenud endalegi tunnistada, mida ta sealt leida lootis. Tänavune suvi tõi aga kinnituse – leiti Eesti esimene muinas-skandinaavia tüüpi hauakamber. Kamber on ebatavaliselt suur, teadlastel jagub uurimis- ja vaidlusmaterjali kauaks. Aga ka need, kellele arheoloogia seostub Indiana Jonesi või Lara Crofti isikuga, võivad rahul olla – kambrist leiti ebatavaliselt palju hõbeehteid. Veneetsia klaas ViljandistArheoloog Arvi Haak kaevas välja osa Viljandi ordulinnusest. “Olulisim leid on kindlasti sinisest klaasist nõudekillud,” on ta veendunud. Haak peab leiu päritolu kohaks Veneetsiat. Avastus on tähelepanuväärne, sest tolle perioodi Veneetsia klaasi peale ei satu naljalt kogu Euroopaski. Kauni maalinguga klaas on Haagi hinnangul pärit 13. sajandi lõpust või 14. sajandi algusest. Samast Viljandi linnusest leidsid arheoloogid ka kenasti torni laotud mündid. Haak arvab, et tegu on ühe tengelpunga sisuga, mille ümbert tengelpung ära mädanenud. “Üks münt on väga haruldane. Selliseid on tervest maailmast teada üksikuid,” selgitab arheoloog. Kasetohust salateeValter Langi juhtimisel kaevasid arheoloogid Raplamaalt Keava lähedalt suvel välja unikaalse sootee jäänused. “Seni oli teada vaid üks-kaks enne 13. sajandit rajatud sooteed,” räägib Lang oma leiu tähtsusest. Sootee algab muinaslinnuse väravast, selle kaudu oli linnusesse varjunutel võimalik välismaailmaga salaja ühendust pidada. Seda, et muinasajal Eestis säärased teed olid, on teada muistenditest. “Kuhu tee täpselt välja viib ja milline on teine ots, tahame selgitada järgmisel aastal,” teatab Lang. Katakombid TallinnasAprillis puhastasid arheoloogiafirma Tael arheoloogid 17. sajandist pärit Wismari raveliini (raveliin on üks teatavat tüüpi kaitseehitis kindluse välisküljel). Raveliini tipust tuli aga välja seniteadmata käik maa-alustesse katakombidesse. Uusi käike leidsid kaevajad üle 80 meetri pikkuses. “Käigud ehitati enne Põhjasõda,” räägib arheoloog Peeter Talvar. “Teine käik, mille meie leidsime, oli juhuks, kui esimene vallutatakse. Käikude vahel on uksed ja ka laskepilud.” 500-liitrine supikatelLausa pime õnn leidis üles arheoloogid, kes augustis Harjumaal Padise kloostri juures proovikaevamisi tegid. Arheoloogiafirma AGU-EMS arheoloogi Villu Kadakase sõnul sattusid nad tohutule pajale. Umbes meetrise läbimõõduga katel mahutab inimese lahedalt ära, selles võib keeta korraga 500 liitrit suppi. Nii suurt needitud katelt ei ole Eestist varem leitud. Sõjalaev RussalkaAllveearheoloogide selle suve tippleid ei konkureeri maa-põuest väljakaevatuga ei vanuse ega saladuste poolest. 19. sajandi lõpul Tallinnast Soome seilanud sõjalaeva Russalka uppumise põhjus on juba ammu teada. Aga kellel ei paneks südant põksuma püstloodis Soome lahe põhja tunginud roostetanud hiid, mis viis koos endaga külma hauda kogu meeskonna (nimed leiate Russalka mälestusmärgilt) ja mida soomlased ega venelased ei olnud leidnud saja aasta jooksul. Müts maha allveearheoloog Vello Mässu ees. Lennuk maailmasõjastIda-Virumaa sõjaajaloo klubi Otsing tõi tänavu suvel päevavalgele Teise maailmasõja ajal Kiviõli lähedal alla kukkunud Vene lennuki ja lenduri surnukeha jäänused. JAK 9D kukkus alla 1944. aasta veebruaris luurelennu ajal. Klubi on teatanud leiust muinsuskaitseametile ja otsib nüüd hukkunud lenduri sugulasi Venemaalt. Väärtuslikud potikilludArheoloog Aivar Kriiska on veetnud enamiku oma suvest Pärnumaal Sindi-Lodja kiviaja asulakohti välja kaevates. Liht-inimesele vähehuvitavad luu-, puu- ja potikillud, mida ta leidis, on väga väärtuslikud teadlastele. “See on esimene koht kogu Lääne-Eestis, mis räägib meile elust 4000-5000 aastat enne Kristust,” tõdes mees. “See täiendab kogu Baltikumi ajalugu.” Kuidas täpselt, on veel vara öelda. Leiud on kogutud, nende uurimine seisab veel ees.

Arheoloogid toovad Iru linnuse juures päevavalgele Tallinna hälli


21. september 2006
Autor: Askur Alas
Foto: Marko Mumm

Iru linnuse ja Pirita jõe vahel toimuvad kaevamised, millega arheoloogid loodavad tõestada, et ala kujutas endast muistse Põhja-Eesti keskuse sadamat.

Tallinna ülikooli ajalooinstituudi arheoloogid Marika Mägi ja Gurly Vedru ning Eesti ajaloomuuseumi arheoloog Krista Sarv on kolmapäeval 3 x 3 meetrit laias ja 85 sentimeetrit sügavas prooviaugus töötades õhinas.

August ei tule küll kulda ega hõbedat, kuid paljastunud on viikingiaegsed, 8.–9. sajandist pärit müürid, mille vahelt on vaja välja puhastada savinõu. Ning kui tihti ikka Tallinna territooriumil päris muinasaega kaevatakse?

“Iru linnus ja selle juures olnud asulad on põhimõtteliselt Proto-Tallinn, ilmselt Põhja-Eesti tähtsaim keskus alates pronksiajast, aga võimalik, et koguni muinasaja lõpust. Tallinnas ollakse uhked oma keskaegse pärandi üle, samas pole ka muinasaja osas midagi häbeneda,” selgitas arheoloogiadoktor Marika Mägi kaevamiste olulisust.

Praeguseks on naised Tallinna ülikooli tudengite abiga ja koer Sofi moraalsel toel kaevanud kahe nädalaga viikingiaegse hoonestuseni ning neile tundub, et kaevata võiks veel pooleteise meetrini, et leida pronksiaegse asustuse jälgi.

Mägi on üsna kindel, et linnuse ja jõe vahel oli vanasti kaubitsemiskoht või isegi jõesadam.

“Miks oleks keegi pidanud elama jõe ja linnuse vahel? Loogilisem, et seal olid kaubahooned,” selgitas Mägi. Eluasemed olid tema sõnul pigem mujal linnuse ümber. Pronksiajal, umbes 2700 aastat tagasi, võis siin elada üle poole tuhande inimese.

Iru linnuses viimati, 80-ndatel kaevanud arheoloogiaprofessor Valter Langi andmeil jäi asustus hiljem järjest väiksemaks, kuni linnus 11. sajandil maha jäeti.

Võsast puhtaks

Mäe väitel olid kõik muinasaegsed keskused ohutuse huvides merest eemal jõgede ääres ning nihkusid mere poole alles hiljem, kui viikingilaevad muutusid sügavapõhjalisteks ja ühiskondlikud olud teisenesid. Tallinna puhul mängis Mäe sõnul oma osa ka maa tõus. Linnade umbes kümnekilomeetrist nihkumist aja jooksul võib tema sõnul täheldada paljude keskuste, näiteks Oslo ja Londoni puhul. Toompea on Irust linnulennult kümne kilomeetri kaugusel.

Tallinna varasema keskuse ala tuleks Mäe arvates võsast puhastada. “Lubamatu, et muistise peal kasvab võsa, see pöörab siin kõik tagurpidi,” pahandas ta.

Järgmisel kevadel loodab ta merenduslike maastike projekti abiga paigaldada alale viidad ja tahvlid, mis selgitaksid inimestele, mis siin asus. Tegu on ju Tallinna juurtega!

Kaevamised Iru terass-asulas:

• Proovikaevamiste käigus on 11x85 meetrise jõe ja linnuse vahelise järsaku serval avatud 3x3 m suurune kaevand ja kaks proovikaevandit mõõtmetega kumbki 1 m2.

• Umbes 60 cm sügavuseni ulatus liivasegune peaaegu kivideta kiht, milles leidus arvukalt viikingiaegset keraamikat ja loomaluid.

• Arheoloogide andmeil on ilmselt tegemist linnamäelt pärit erosioonikihiga. 60-70 cm sügavusel algsest maapinnast on praeguseks paljandunud puutumatu asustuskiht. Suures osas kujutab see andast tihedat kiviladet.

• Tõenäoliselt on tegu kahe hoone jäänustega, mille vahele jääb umbes 50-70 cm laiune peaaegu tühi, väheste kividega vöönd. Kivikihi peal olev mullakiht oli 15-20 cm kõrguseni intensiivselt must. Kihti iseloomustas suur tugevasti põlenud raudkivide hulk ja söetükikesed: ilmselt olid hooned hävinud tulekahjus. Proovikaevandi ühes nurgas paljandus tahmane laik, võimalik tulease.

• Asustuskihist leiti rohkesti eelviikingi- ja viikingiaegseid savinõukilde, põlenud ja põletamata loomaluid, vähesel määral rauatöötlemisjääke (?), suure noa katke ja pronksnaast.

• Iru terrassi-asulat on kaevatud ka varem: 1937, 1955. ja 1956. aastal. 50ndate kaevamiste kohta pole paraku koostatud aruandeid või on need arhiivist kaduma läinud, mistõttu pole teada isegi kaevandite täpne asukoht.

Arheoloogid leidsid Katariina kirikust keskaegse koljati


Vanalinnas Vene tänavas asuva Dominiiklaste kloostri Katariina kirikus toimunud proovikaevamistel leidsid arheoloogid hauakambreid ja ligi kahemeetrise mehe luustiku.

“See oli 180 cm pealaest säärekondi otsani, mis tähendab, et tegu oli umbes 190 cm pikkuse kolliga. Tollal oli juba 170 cm pikkune mees üle keskmise pikk,” muigas AGU-EMS-i arheoloog Villu Kadakas. Kadaka sõnul on tegu rohkem kui pool tuhat aastat vana luustikuga. „Enamik leitud luustikke kuulub linnakodanikele, sest mungad müüsid siin 13.-16. sajandini hauaplatse, kuid see koljat võib ka munk olla,” rääkis Kadakas. Kloostrihoone oli püsti kuni 1531. aastani, kõik matused pärinevad sellele eelnenud ajast. Reformatsiooni käigus aeti dominiiklased kloostrist välja ja hoone anti eesti kogudusele. 6 aastat hiljem põletati see maha, legendi kohaselt tegid seda kättemaksuhimulised mungad. Kirik vajab remonti Arheoloogid tegid kirikusse, mille maapõue senini peaaegu üldse uuritud pole, kaks sŠurfi. Lisaks koljati luustikule tuli päevavalgele teisigi skelette, telliskivisarkofaag ja keraamikakilde. Uuringud on osa laiemast plaanist kirik rekonstrueerida ja avalikkusele paremini avada. Linnavolikogu on selleks eraldanud pool miljonit krooni. „Peame välja töötama visiooni, kuidas seda paremini teha, näiteks milline katus panna. Üks ettepanek on panna lame katus, mille peale saaks teha vaateplatvormi vms. Selleks tuleb korraldada ideekavandite konkurss,” ütles kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitseosakonna juhataja Boris Dubovik. Kirikut haldav MTÜ Hereditas soovib nõukogude ajal kinomehaanika tsehhina kasutuses olnud kiriku paremini kohandada teatrisaali vajadusteks. Selleks on vaja elementaarseid tingimusi, näiteks WC-d. Praegu asub lähim tualett Kloostri Aida kõrtsis. „Lootsime, et saame tualeti ja garderoobi rajada maa alla. Selleks tuligi teha uuringud,” ütles MTÜ Hereditas esindaja Taivo Niitvägi. Paraku näitasid arheoloogide uuringud, et maa-alune osa on paksult skelette ja hauakambreid täis. „Sellise riski peale ei lähe, see pole nõukogude aeg, kui Nigulistest viidi kõik luustikud minema,” ütles Dubovik. Seega tuleb olukord lahendada teistmoodi. Põhja-Euroopa suurim kirik •• Dominiiklaste Püha Katariina mungaklooster on keskaegse Tallinna all-linna vanim klooster, mis rajati aastal 1246. •• Kloostrikompleksi võimsaim ehitis oli Katariina kirik, mis valmis lõplikul kujul arvatavasti 14. sajandi lõpus ja oli keskaegse Põhja-Euroopa suurim kirikuhoone. Praegu on tegu ainulaadse arhitektuurimälestisega. •• Aastail 1400-1525 oli tegu Mustpeade vennaskonna kodukirikuga. Kirik sai 1524. aastal toime pandud pildirüüste ajal rängalt kannatada, enne seda jõudsid mustpead oma deponeeritud varad sealt ära viia. 1531. aastal hävis kirik tulekahjus. •• Kloostrist on tänaseni säilinud sisehoov ja seda ümbritsevad ristikäigud, kloostri ait, hingepalvekabel, dormitoorium ja kapiitlisaal. Osaliselt on säilinud ka kirik ja selle sissepääs. Lõunaseinast on moodustunud Katariina käik. •• Oma mõju suurendamise ja järelkasvu huvides asutasid dominiiklased Tallinna kloostri juurde kooli, kus ka eesti soost poisid said ladinakeelset haridust. Tegu on eestikeelse koolihariduse hälliga.

maanantai 14. heinäkuuta 2008

Kuskil siin tapeti parun von Üxküll

Vabaduse väljaku kaevamistööde käigus tulid täna päevavalgele tõenäoliselt 15. sajandi lõpus rajatud Harju värava idapoolse eesvärava torni varemed, mille lähedal hukati legendaarne parun Johann von Üxküll.


Keskaegse Harju värava eelvärava tornid ehitati olid vana Tallinna kaitsekompleksi oluliseks osaks. Harju värav koosnes 4 väravatõkkest, 5 kaitsetornist, vesiveskist ja paistiigist koos hobuse jootmise kohaga. 1535. aastal hukati eel- ja peavärava vahel parun Johann von Üxküll, kes oli rikkunud oma linna põgenenud talupoega surnuks piinates räigelt linna õiguskorda. Tegu oli Tallinna linna võimu kehtestamisega parunite omavoli vastu.

Eesvärava torn avastati, kui kaevati kanalisatsioonitrassi Vabaduse väljakul, Estonian Airi esinduse esisel alal. Arheoloogid olid eesvärava tornide leidmist ette ennustanud juba ammu - praegu leiti vaid ühe torni jäänused.

Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik

ütles, et loodetavasti leitakse hiljem uuringute käigus ka läänepoolse väravatorni jäänused. "15. sajandist pärit tornijäänused on heas seisukorras ja arheoloogid tegelevad praegu nende puhastamisega," lausus Dubovik. "Samasse kohta kavandatud kanalisatsioonikaev nihutatakse eemale ning tornid kindlasti säilitatakse."

Rajatava maa-alusest parkla piirest jäävad leitud tornivaremed umbes kolme meetri kaugusele.

Harju värav asus koos kahe eesväravaga Tallinna linnamüüris Müürivahe tänava ja praeguse Vabaduse väljaku vahelisel Harju tänava lõigul. 1448-53 toimusid ulatuslikud rekonstrueerimistööd ning ehitati veel teinegi eesvärav. 1538-1767 oli Harju värav seoses linna kaitsmise vajadusega läbikäimiseks suletud. 1862. aastal lammutati eesväravad ja 1875 peavärav.


Toimetas: Askur Alas

Vabaduse väljaku saladused


Juba mõnda aega on Vabaduse plats otsekui lõhkilõigatud hiiglase kõht, mille seest paistavad tema poolt alla kugistatud muistsete kangelaste jäänused. Linlastel ja külalistel puudub aga üldiselt igasugune arusaam, mida need võimsad müürid endast õigupoolest kujutavad ning mis nendest edasi saab.


FOTO SELGITUSED

1. Mullast glassiivall, madal müür ja varjatud tee

Kindlustuse välisküljel oli mullast glassiivall ja selle linnapoolsel küljel madal müür, mis kaitses vallikraavi ääres asunud varjatud teed, mida kasutati teatud väeosade liikumiseks ja varustuse vedamiseks. Müür oli nii madal, et inimene saaks seal taga joosta ja vaenlane ei saaks teda tulistada. Varjatud tee toetub kontreskarbile. Glassiimüüri pole veel keegi näinud, kuid see peaks edaspidiste kaevamistega välja tulema. Juhul kui leitakse, siis oleks see Tallinnas tõenäoliselt esmakordne. 17. sajandi viimased aastakümned.

2. Kontreskarp

Vallikraavi väliskülg ehk kontreskarp, müür mis toetab vallikraavi ja kerkib selle põhjast praegu 3,5 meetri kõrgusele. Välisküljele ehitatud tugimüür oli vajalik selleks, et vallikraav ei variseks.

Ümar vorm võib olla tingitud sellest, et nii oli mugavam ehitada, kuid samas on ümarad vormid sellistes kindlustustes suhteliselt haruldased. Kaarjas osa, mis on praegu välja kaevatud, on koos tenailiga ehitatud 1760ndail aastail. Sellisel monumentaalsel kujul Tallinnas esmakordselt avatud

3. Vallikraav

Siin piirkonnas on vallikraav, erinevalt näiteks Schnelli tiigist, väga suure langusega alates Toompea tänavast. Sellest tulenevalt pole vallikraavis kunagi vett olnud. Põhi oli praeguse platsi asfaldi tasapinnast umbes 6 meetri sügavusel.

4. Tenail

Teravnurkse tulepesadega kindlustuse, tenaili, ülesanne oli oma sakkidega kaitsta kahe bastioni (Harjumäe-Ingeri bastioni ja Inglise kolledži põhjaküljel avatud Uue poolbastioni) vahel olevat pikka sirget kurtiinvalli.Praegu välja tulnud müür on kindlustuse piire, linna pool oli see täidetud mullamäega. Ingeri bastioni ja kontreskarbi rajasid rootslased 17. sajandi lõpul, kuid tenail on tõenäoliselt venelaste poolt ehitatud 1760ndail aastail.

5. Harju värava eelvärava tornid

Keskaegse Harju värava eelvärava tornid ehitati 15. sajandi lõpul - 16. sajandi algul ning olid vana Tallinna kaitsekompleksi oluliseks osaks. Harju värav koosnes 4 väravatõkkest, 5 kaitsetornist, vesiveskist ja paistiigist koos hobuse jootmise kohaga. 1535. aastal hukati eel- ja peavärava vahel parun Johann von Üxküll, kes oli rikkunud oma linna põgenenud talupoega surnuks piinates räigelt linna õiguskorda.

6. Laskevalli tagused kivikonstruktsioonid

Madalama laskevalli (eskarbi) välised kivikonstruktsioonid ehk Ingeri bastioni nn vasak flank jääb edaspidi Vabadussamba treppide alla, kuid jäävad vähemalt osaliselt loodetavasti nähtavaks. Praegu on need kilesse pakitud. Kokku oli selliseid laskevalli taguseid tasapindu kolm ning need võimaldasid liigelda, tuua juurde laskemoona, raskeid suurtükke veeretada. Esimese valli kivikonstruktsioonid on osaliselt lammutatud monumendi jaoks.


Ekspress vestles kolme arheoloogiga - Jaan Tamme, Villu Kadaka ja Erki Russowiga - ja veendus, et Vabaduse väljaku alt leitud muistsed müürid väärivad säilitamist.

Ehk on põhiküsimusele - kas peaks müürid säilitama - lihtne vastus, kui toetuda lugupeetud Tallinna ajaloo uurija Rein Zobeli sõnadele: „Alates rajamisest kuni demilitariseerimiseni 1858. aastal, seega umbes 800 aastat oli Tallinn tõeline kindluslinn." Ning lisada, et Vabaduse väljaku alt tulid välja 17.-18. sajandi kindlustused. Seega on tegu vana Tallinna sügavama olemuse osaga.

Praegusest olukorrast saab ilmselt kõige selgema pildi, kui jaotada Vabaduse väljaku piirkond kolmeks.

Esiteks, Vabaduse väljaku keskel haigutav auk, kust paistavad 17. sajandi lõpu vallikraavi tugimüürid - kontreskarpmüür ja tenail - ning kuhu on plaanis rajada parkla. Praeguseks on selge, et muinsuskaitse nõuab müüride võimalikult suures mahus säilitamist ning parklakohtade arvu see oluliselt ei vähenda, kuigi projekt tuleb ümber teha.

On terve rida küsitavusi - miks peab Jaani kiriku poolne kommunikatsioonide tunnel, kuhu tulevad vaid kaablid ja veetorud, olema 4 meetrit lai? Ehk saaks kommunikatsioonid paigaldada hoopiski sissesõidutee alla? Sellega jääks pikk lõik tenailimüürist siiski alles. Müürid, mille äärde tulevikus pargitakse maa all autosid, peaksid sealt hästi vaadeldavaks jääma.

Teiseks, tulevase Vabadussamba alune Harjumäe nõlv, kust on välja kaevatud madalama laskevalli väljaku poolsed kivikonstruktsioonid.

Need lammutati, aga bastioni eskarpmüür on pakitud ilma eest kaitseks kilesse. Muinsuskaitse nõudel tehakse müüride peale planeeritud trepp järsem ning seetõttu võetakse müüridelt pealmist kihti vaid kohati 60 cm ulatuses maha, algselt oli plaanis müüre 2,5 meetrit maha nüsida. Müürid peaksid jääma vaadeldavaks, sest eelprojektis seisab: „Arvestatud on võimalus avada valgustatud vaade arheoloogiliste kaevamiste käigus välja tulnud eskarpmüürile."

Kolmandaks, veel lahti kaevamata või osaliselt lahti kaevatud piirkonnad. Äsja tulid siit asfaldi alt välja 15.-16. sajandi Harju värava eelvärava torni jäänused. Kahtlemata tuleb sellised iidsed väärtused nende ilmnemisel säilitada. Tõenäoliselt näeb see säilitamine aga välja nii, et neile aetakse jälle muld peale.

Tornide leidmist ennustasid arheoloogid juba ammu. Tallinna ajaloo seisukohalt oleks aga hoopiski olulisem keskaegse asulakihi avastamine vallkindlustuste ja linnavalitsuse hoone vahelisel alal.

Kokkuvõttes: tänase seisuga jääb suurem osa müüre alles ja neid saab näha parklas. Skeemil on näha ka võimalik autode paigutus tulevases parklas. Arvatavalt tehakse müüride sisse vaid läbisõiduava.

Ekspress: Muistsed müürid on taastumatu ressurss


Ekspress vestles kolme arheoloogiga ja veendus, et Vabaduse väljaku alt leitud muistsed müürid väärivad säilitamist juba ainuüksi sellepärast, et need on sarnaselt naftale taastumatu ressurss.

Jaan Tamm:

Mälestisi ei tule kunagi juurde, küll aga võib küll maapinnast nähtavale tulla. Uut kultuuri ei saa ehitada vana kultuuri hävitamise hinnaga. Kultuurrahvaste juures ollakse üliõnnelikud, kui mõni mälestis maapõuest välja tuleb.

Meil on paraku pigem vastupidi. Eelistatakse lammutada, sest nii saab kiiremini, odavamalt ja tähtajaks. See on valus, eriti 2011. aasta, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, künnisel.

Villu Kadakas:

17. sajandi, mis oma sõdadega hävitas enamiku Eesti linnustest ja mõisatest, kultuurimälestised on taastumatu ressurss nagu nafta, neid ei teki juurde. Siin ei olegi midagi põhjendada - põhjendama peaks hoopis lammutamist, mitte säilitamist.

Võiks küsida: mida annab nende lammutamine ühiskonnale või Tallinna linnale juurde? Müürid ei ole kaitse all mitte ainult Eesti seaduste järgi, vaid ka rahvusvahelistelt UNESCO kultuuripärandi osana.

Erik Russow:

Tahaksin tuua paralleeli inglastega, kes avaldasid 1970. aastail kaks teedrajavat teost: "Londoni mineviku tulevik" ning "Ajaloo erosioon", milles hoiatati, et kui midagi otsustavalt ei muudeta, siis 21. sajandi alguseks on hoogsa arendamisega kogu varasem pärand hävitatud.

Ka meil on praegu selline ajaloo erosiooni olukord, nii maa-aluste kui ka -pealsete mälestiste puhul. Kuid iga asi, mis hävitatakse, teeb meid ainult vaesemaks ning mineviku tunnetamise vähem käegakatsutavaks.

Taas põrutav leid Vabaduse väljakul: torn 15. sajandist (19)


Arheoloogid võrdlevad leidu tähtsuselt Tallinna linnamüüri Viru värava tornidega.

•• Harju värava esimene
kirjalik mainimine 1361
Värav asus praegusel Harju tänaval Müürivahe tänava ja Vabaduse väljaku vahelisel alal.
•• 1538-1767 oli värav linna
kaitsmiseks suletud
Harju värava eesväravad lammutati 1862. aastal, peavärav 1875. aastal.

Ehitajad leidsid eile Vabaduse väljaku maa-aluse parkla jaoks kanalisatsiooni- ja kommunikatsiooniliine rajades Estonian Airi büroo ees keskaegse linnamüüri väravatorni.

Linna muinsuskaitseülema Boris Duboviki sõnul on tegu 15. sajandist pärineva Harju tänava poolse linnaväravaga. “Eks nüüd peab siis jälle hakkama projekti ümber tegema,” sõnas ta. Projektis nihutatakse samasse kohta kavandatud kanalisatsioonikaevu.

Tallinna kommunaalamet on olnud mitmel korral sunnitud väljaku kaevetööde käigus leitud muinsusväärtuste tõttu parkla ehitamiseks välja kuulutatud riigihanke algustähtaega edasi lükkama, kuid seekord sama karta pole. “Tegu pole ju alaga, kuhu parkla ehitatakse, vaid parkla juurde käivate kanalisatsioonitrasside ehitusega. Parkla ehitamist see ei piira,” ütles kommunaalameti asejuhataja Peep Koppel.

Torn maetakse maapõue

Kaevetöödel arheoloogilist järelevalvet tegeva Vladimir Sokolovski sõnul teadsid spetsialistid, et kuskil sealkandis peaks värav olema, kuid praeguste kaevetööde käigus seda leida ei loodetud.

“Umbes 35 aastat tagasi leiti teisel pool Harju tänavat teine väravatorn, kuid nüüd jõuti lõpuks siis ka idapoolseni,” lausus Sokolovski. “Leid on sama tähtis kui Viru väravad ja mis tahes muud vanalinna ehitised.”

Lähipäevade jooksul leid fikseeritakse, pildistatakse ja mõõdetakse, kuid seejärel lähevad Viru tornidest ilmselt suurema ümbermõõduga tornijäänused taas mulla alla. “Tallinn on oma pinnasega torni rajamise ajast tõusnud kaks meetrit ja seda on raske eksponeerida, kuid eks seda otsustavad linnaametnikud,” lausus Sokolovski.

“Täiesti kindel võib olla selles, et keegi seda lammutama küll ei hakka,” lisas ta.

Kaevandi serval kaevajaid jälginud arheoloogiateenust pakkuva OÜ Tael töötaja Vadim

Svjatkovski sõnul tuli torn kaevajatele üllatuseks. “Korraga löödi lihtsalt labidas vastu ja sealt see torn välja tuligi,” rääkis Svjatkovski.