18.07.2008 00:00
Robert Nerman, ajaloolane
Rootsi ajal läksid talumaad rendile ning 15. oktoobri 1659. aasta rae otsuses märgitakse Varsaallika Ollit, kes oli Väo küla Varsaallika talus vaba talupoeg. 1784. aasta paiku eraldati Varsaallika talupoja Christiani maadest hilisem Carlshofi suvemõis. 1790. aastal rajas aga Joachim Christian Koch Tallinna linnaraelt obrokile antud maale Kose suvemõisa.
Suvemõisa hooned ehitati Pirita jõe kääru kaunisse orgu – lillerikka aasa äärde, mis on ümbritsetud kõrgel kaldal kasvava männimetsaga. Valduse põhjapoolsesse ossa rajati väike erakalmistu ja hiljem ka Kochi perekonna mausoleum.
Algul lubati inimestel kaldapoolses männimetsas takistamatult jalutada. Hiljem see keelati, kuna mitmel korral tekkis pahandusi ja korrarikkumistele suudeti piir panna vaid seadusesilma kaasabil. 1814. aastal suleti ka korratuste «peasüüdlane», suvemõisa värava juures asunud kõrts. 20. sajandi algul võis parki külastada ainult omaniku eriloaga.
Rohkelt ülistussõnu
Kose mõisa barokne elumaja on kõrgel soklil. Hoone keskosas paikneb välistrepp, mõisa tagafassaadi kaunistab puitrõdu. Ehitise keskel asuv mantelkorsten on vaid osalt säilinud. Mõlemas tiivas olid elutoad.
Helmuth Dehio meenutab oma mälestustes sageli Kose ehk Alt-Koschi suvemõisa, kus asusid saja-aastane roosa elumaja, puuviljaaed ja heinamaa. Samas läheduses oli lipuvarras, kuhu heisati rohe-violett-valge Eestimaa Kubermangu lipp. Pargis asus tüüpiline paekividest laotud tara nn punase väravaga, mille kõrval oli pargivahi elamu. Lähedusse jäi ka tisler Käsperi Antsu elumaja.
Kose suvemõisa ümbritsenud pargile on ülivõrdes kiitusi jaganud vene kirjandusteadlane Aleksandr Miljukov, kes kirjutas reisipäevikus: «Raske on selle väikese Eedeni kogu ilu kujutleda. Jõgi lookleb järskude kallaste vahel nii veetlevalt, et igal sammul uut naudingut pakub, näidates kord metsikut, kord nõiduslikku maastikku. Madalal sametisel luhal ja seda piiravail mäeastanguil on väike, kuid kaunis aed. See pole mitte prantsuse klassitsistlik aed, kus kunst loodust ehib ning puuderdab, ka mitte inglise romantiline park, kus loodus kunsti järele aimab ja maskeerib, vaid see on looduse ja kunsti mingisuguse kirgliku ühenduse vili, kus nende mõlema jõud ja veetlevus on kokku sulanud osade harmoonias ja terviku võluvas ilus. Siin jalutades unustad nii kesk- kui ka kaasaja».
Lisaks rohketele lilledele ja ilupõõsastele kuulusid Kose pargi juurde aias jalutavad faasanid ja paabulinnud. Isegi praegu, kui sealne ümbrus on lagastatud, võib mõisahoone lähedalt leida barokse paviljoni, kus omal ajal hoiti haruldasi linde. Üks meeleolukamaid kohti oli peahoone taga asuva tiigi ümbrus, samuti Pirita jõe äärne väike supelrand.
Pärast Tallinna–Peterburi raudtee valmimist 1870. aastal hoogustus uute tööstuste rajamine, ehitustegevus ning elanikkonna kasv. Need muutused ei jätnud puudutamata ka Pirita-Kose ümbrust.
Maarjamäel omandas krahv Anatoli Orlov-Davõdov 1873. aastal mahapõlenud suhkruvabriku hooned ja ümbruskonna maad. 1874. ehitati sinna arhitekt Robert Goedike (Gödike) projekti järgi historitsistlikus stiilis suvemõis-loss.
1874. aastal koostas maamõõtja Fr. Eurich Lillepi talu kruntideks jaotamise kava. 1875–1877 planeeriti ja tükeldati ilus tammesalu Maarjamäel, kuhu rajati Tamme, Saare, Lepa ja Kase tänav. Umbes samal ajal rajati Maarjamäe klindi lääneosa alumisele astmele ja selle nõlvale Windecki suvemõis ja park.
Suur viljapuuaed
1875–1876 planeeriti ja tükeldati Kose metsa kaunimad osad Varsaallika oja, Kose tee ja Pirita jõe kõrge kalda vahel suurteks suvilakruntideks, kuhu mitmed baltisakslastest linna eliiti kuulunud isikud rajasid villasid. Need kandsid suvemõisatele iseloomulikke nimesid: Annenhof, Waldfried, Marienwald, Friedhelm, Tannenrode jne.
Eesti ajakirjanike kodu nime all tuntud Waldheimi villa maad sai Robert Koch 28. aprillil 1876. aastal. Läheduses, Friedhelmi villas elas ta õde Marie Amalie Knüpffer. Naabruses asunud Tannenrode villa ostis 1893. aastal R. Kochi vend Nikolai Koch.
Kose suvemõisa juriidilisteks omanikeks olid veel 1939. aastalgi Ilse ja Henriette Koch jt pärijad. Mõisa pidas kuni sakslaste lahkumiseni pangadirektor Klaus Scheel.
Mõisal oli maad 17,16 ha, sellest põllu- ja aiamaana oli kasutusel 1,57 ha. Kultuurheinamaad oli mõisal 10,21 ning metsa 4,27 ha. Mõisas oli kokku 10 hoonet, peahoones asus 15 suuremat tuba. Teises elumajas oli 6, kolmandas 4 ning neljandas 2 tuba. Veega varustas mõisa oma puurkaev.
Kõige enam kasvatati mõisa põldudel kartuleid, vähesel määral aga oma tarbeks ka mitmesugust köögivilja. 200 m² suuruse kogupinnaga lava- ja kasvuhoonetes kasvatati lisaks köögiviljale näiteks viinamarju jms.
Erakordselt suur oli mõisa viljapuuaed: õunapuid oli seal 90, ploomipuid 25, karusmarjapõõsaid 100 ja punasõstrapõõsaid 40. Vaarikaid kasvatati 1000 m² suurusel alal.
Majapidamise aruandest selgub, et ainuüksi 1938. aastal viidi mõisa põldudele 45 koormat sõnnikut ning 50 koormat alusturvast. Lisaks sellele kasutati väetamiseks 200 kg kaalisoola ning sama palju superfosfaati.
Mõisal oli 1930. aastate lõpus üks hobune ja 157 kodulindu (kanu, hanesid, parte, kalkuneid). Kogu see majapidamine lasus üheksa inimese õlul, kuid tõenäoliselt palgati hooajaks töötajaid juurde.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti