Iru linnuse ja Pirita jõe vahel toimuvad kaevamised, millega arheoloogid loodavad tõestada, et ala kujutas endast muistse Põhja-Eesti keskuse sadamat.
Tallinna ülikooli ajalooinstituudi arheoloogid Marika Mägi ja Gurly Vedru ning Eesti ajaloomuuseumi arheoloog Krista Sarv on kolmapäeval 3 x 3 meetrit laias ja 85 sentimeetrit sügavas prooviaugus töötades õhinas.
August ei tule küll kulda ega hõbedat, kuid paljastunud on viikingiaegsed, 8.–9. sajandist pärit müürid, mille vahelt on vaja välja puhastada savinõu. Ning kui tihti ikka Tallinna territooriumil päris muinasaega kaevatakse?
“Iru linnus ja selle juures olnud asulad on põhimõtteliselt Proto-Tallinn, ilmselt Põhja-Eesti tähtsaim keskus alates pronksiajast, aga võimalik, et koguni muinasaja lõpust. Tallinnas ollakse uhked oma keskaegse pärandi üle, samas pole ka muinasaja osas midagi häbeneda,” selgitas arheoloogiadoktor Marika Mägi kaevamiste olulisust.
Praeguseks on naised Tallinna ülikooli tudengite abiga ja koer Sofi moraalsel toel kaevanud kahe nädalaga viikingiaegse hoonestuseni ning neile tundub, et kaevata võiks veel pooleteise meetrini, et leida pronksiaegse asustuse jälgi.
Mägi on üsna kindel, et linnuse ja jõe vahel oli vanasti kaubitsemiskoht või isegi jõesadam.
“Miks oleks keegi pidanud elama jõe ja linnuse vahel? Loogilisem, et seal olid kaubahooned,” selgitas Mägi. Eluasemed olid tema sõnul pigem mujal linnuse ümber. Pronksiajal, umbes 2700 aastat tagasi, võis siin elada üle poole tuhande inimese.
Iru linnuses viimati, 80-ndatel kaevanud arheoloogiaprofessor Valter Langi andmeil jäi asustus hiljem järjest väiksemaks, kuni linnus 11. sajandil maha jäeti.
Võsast puhtaks
Mäe väitel olid kõik muinasaegsed keskused ohutuse huvides merest eemal jõgede ääres ning nihkusid mere poole alles hiljem, kui viikingilaevad muutusid sügavapõhjalisteks ja ühiskondlikud olud teisenesid. Tallinna puhul mängis Mäe sõnul oma osa ka maa tõus. Linnade umbes kümnekilomeetrist nihkumist aja jooksul võib tema sõnul täheldada paljude keskuste, näiteks Oslo ja Londoni puhul. Toompea on Irust linnulennult kümne kilomeetri kaugusel.
Tallinna varasema keskuse ala tuleks Mäe arvates võsast puhastada. “Lubamatu, et muistise peal kasvab võsa, see pöörab siin kõik tagurpidi,” pahandas ta.
Järgmisel kevadel loodab ta merenduslike maastike projekti abiga paigaldada alale viidad ja tahvlid, mis selgitaksid inimestele, mis siin asus. Tegu on ju Tallinna juurtega!
Kaevamised Iru terass-asulas:
• Proovikaevamiste käigus on 11x85 meetrise jõe ja linnuse vahelise järsaku serval avatud 3x3 m suurune kaevand ja kaks proovikaevandit mõõtmetega kumbki 1 m2.
• Umbes 60 cm sügavuseni ulatus liivasegune peaaegu kivideta kiht, milles leidus arvukalt viikingiaegset keraamikat ja loomaluid.
• Arheoloogide andmeil on ilmselt tegemist linnamäelt pärit erosioonikihiga. 60-70 cm sügavusel algsest maapinnast on praeguseks paljandunud puutumatu asustuskiht. Suures osas kujutab see andast tihedat kiviladet.
• Tõenäoliselt on tegu kahe hoone jäänustega, mille vahele jääb umbes 50-70 cm laiune peaaegu tühi, väheste kividega vöönd. Kivikihi peal olev mullakiht oli 15-20 cm kõrguseni intensiivselt must. Kihti iseloomustas suur tugevasti põlenud raudkivide hulk ja söetükikesed: ilmselt olid hooned hävinud tulekahjus. Proovikaevandi ühes nurgas paljandus tahmane laik, võimalik tulease.
• Asustuskihist leiti rohkesti eelviikingi- ja viikingiaegseid savinõukilde, põlenud ja põletamata loomaluid, vähesel määral rauatöötlemisjääke (?), suure noa katke ja pronksnaast.
• Iru terrassi-asulat on kaevatud ka varem: 1937, 1955. ja 1956. aastal. 50ndate kaevamiste kohta pole paraku koostatud aruandeid või on need arhiivist kaduma läinud, mistõttu pole teada isegi kaevandite täpne asukoht.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti