Mõni päev hiljem on Kastani tänava hoovimajas floksidega vaasi kõrval ajalehekülg, kus reas pildid Ülikooli tänava äärest maa seest välja kaevatud väikestest kannudest, Saaremaa rahvariides portselanmehikestest ja XI üldlaulupeo mälestusplaadike. |
|
| | VIIMASED KOMMENTAARID | mõtlik
Väga huvitav lugu:) Aitähh!
|
|
Väike valik arheoloog Rünno Vissaku leitud esemete seast ja ilmsesti sõjaajal poodi sisse põlenud kaup – aga mine tea.Igatahes perenaine Herta Tereping vangutab mitu korda imestades pead: «Kas teate, nisukesi kanne ja kujusid ei olnud. Kuidas ma ei mäleta, kõike mäletan.» Toimetusse helistanud mees oli tema poeg ja tema ise oli sõja eel ja alguses Erich-Valter Jürgensi peenes kesklinna kaubamajas müüja. Seda proua Tereping enam kindla peale ei mäleta, kas sellest on nüüd juba 72 aastat möödas või 71, kui ta Jürgensi juurde tööle läks. Ent ta arvab, et aasta oli 1936 ja tema ise siis 16-aastane. «Sest 1937. aastal oli äril suur juubel, kus tehti pildid.» Ja ta jäi poodi ametisse, kuniks poodi oli, see põles maha 19. juulil, kui oli saanud tabamuse Vene suurtükkidest tulistatud süütemürskudest. Suur ja peen pood Selles suures ja peenes poes oli nooruke Herta, toona veel perenimega Killar, tervelt kaks aastat õpilane. Ei võinud muud teha kui lapiga tolmu võtta, õhtul tolmuimejaga vaibad puhtaks teha ja ahjud kütta. Kui õpiaeg läbi sai, võis viimaks ise kaupa müüa. Kaubamajas oli iga kauba jaoks eri osakond. Või tuba. Sisse sai Ülikooli tänavalt, kohe Aia tänava nurga kõrvalt. Otse ukse vastas oli kristall, selle kõrval peenem portselan, siis suveniirid. Edasi roostevaba kraam, aga hoovi pool emailnõud, selle kõrval suur klaasnõude osakond, siis alumiiniumnõud ja viimaks mänguasjad. Veel edasi oli üüriosakond, kust sai lauanõusid koju laenata. Seal ja ka pakkelauas preili Killar põhiliselt töötaski. Pakkimine ei tähendanud mitte kingipakkimist, vaid ostetud esemete transpordikindlat pakendamist. Ülakorrusel oli kuulsa Lut-heri vabriku mööbel. Ja hoovi pool külmast ruumist müüdi tisleritele vineeri. Vastu mäekülge oli üks pikk elumaja. Aga lehes olnud kanne ja kujusid Herta Tereping nendest ruumidest ei mäleta. Ka kehitab ta õlgu arvamise peale, et osa esemeid tuli maapõuest välja otsekui ära põlenud kastidest. «Kaup tuli ja pakiti kohe välja. All keldris olid laod, riiuleid täis. Kõik kaup pandi riiulisse, kastis ei olnud midagi,» vaidleb vanaproua. «Et sõja ajal pakiti? Aga kes see pakkis, seepärast, et meid kõiki aeti kaitsekraavi kaevama. Kes neid siis pakkis ja mis mõttega?» Kaupa oli muidugi palju ja mitmelt poolt. Kristalli ja klaasi olnud Lorupilt, aga ka Saksamaalt. «Oli Prantsuse portselani, nisukesed kohviserviisid. Aga need olid enne mind ja jäidki, neid keegi ei ostnud. Olid vanaaegsed. Kannud viguritega ja tassid jala peal,» meenutab Herta Tereping. «Läksid hoopis need, millel peal lepatriinud ja sügislilled, siuksed kohviserviisid. Kõike sai eraldi ka osta. Läks asi katki, sai asemele.» Neid hästi minevaid nõusid toodi peamiselt Tallinnast, aga emailnõud ja alumiiniumist kastrulid, kausid, taldrikud ja lusikad tulid Võru tänavalt Tavtist ehk Tartu alumiiniumivabrikust. Enne ja pärast Pahase muigega meenutab Herta Tereping poeelu natsionaliseerimise järel. «Jürgensi aeg oli üks kord, kui ta tegi inventuuri, aga uue võimu ajal tehti iga paari kuu tagant inventuuri,» võrdleb ta. «Äri kinni panna ei tohtinud, tegime siis inventuuri öösi, kella kaheni. Hommikul tulime tööle. Ja mõtelge, see suur maja. Ja nagu lõppes, nii otsast peale. Jaburdus. Omanik usaldas, aga riik mitte.» Jürgensi ajal oli töötajatel helesinine vorm seljas ja varrukal märk EWJ. Sakslasest ärijuht Werner Redlich muidugi oli lipsu ja pintsakuga. Poes käis rohkem selline eliitrahvas, sest olid kallimad asjad kui Kotassovi nõudekaupluses Riia mäel või Raatuse tänava nõudepoes. «Meil käisid professorite prouad ja doktorite omad,» jutustab Herta Tereping. «Kõik pidi olema viisakas ja neid teenindas ainult ärijuht, ikka proua professor ja proua doktor, kõik meeste tiitlid pandi ette ja prouadele meeldis see väga.» Eks käis ka tavalist rahvast ja käidi niisama vaatama, aga müüjatele oli antud kõva käsk, et ühtegi kundet ei või kaubata ära lasta. Kui too soovitut ei saanudki, tuli pakkuda midagi muud. Alati ei õnnestunud. Tööle võeti üksnes neid, kes oskasid kolme kohalikku keelt. Noor Herta oskas, aga oma osa mängis ka tutvus. Tema tislerist isa elas Jürgensi Kalevi tänava majas viietoalises korteris. Herta Terepingil on hästi meeles üks paks ja kõrge kristallkauss, mille ta poest enesele ostis. Töötajad said nõusid, millel väike kild ära, soodsamalt. «No teie ei tea eestiaegset raha viis krooni, see oli mulle ikka kallis, aga kauss nii meeldis,» ütleb ta. Alles ei ole ei seda kaussi ega muid poest ostetud ilusaid esemeid, sest sõjapaos olles tehti korter tühjaks Lõpp Poe lõppu Herta Tereping oma silmaga ei näinud. Asi selles, et nad olid hommikust õhtuni kraavi kaevamas, Vene sõdurid valvasid püssidega nagu vange. Õhtul hilja jõudis koju Poe tänavale, sellesse jõepoolsesse majja, mis pärast sõda uuesti üles ehitati. «Vaat majarahvale oli kõigile öeldud, et Kivisild lastakse õhku, et kõik ära läheksid. Aga me tulime nii hilja, et ei teadnud midagi. Hommikul tulin ülesse seitsme aeg ja siis kui käis hirmus mürrakas. Siis pakkisime kompsud ja läksime linnast minema. Seda momenti ma ei näinud, kui pommitamine oli ja pood põlema läks,» ütleb ta. Hiljem jutustanud poe lõpu juures olnud müüja Aman-da Freimann, et rahvas tormas süttinud poodi ja igaüks võttis, mis ta sai. Kui Herta Tereping poodi uuesti nägi, olid ainult varemed. Pärast seda pole ta müüjana töötanud. Aga kui ta luges nüüd ajalehest seda uudist, et kaubamaja kohale hakatakse uuesti ehitama, tulid pisarad silma: «See plats oli mul nagu mingi pühamu.» | 
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti