www.postimees.ee 05.11.2010
Andres-Teet Merisalu, Ettevõtja, TÜ ajaloo eriala lõpetanu
Vaade Kivisillale ja vasakkaldale, Raekoja platsi ja Kalda tänava nurgal Bellevue hotell.
Foto: Eduard Selleke, 1938
Ajaloolise rekonstrueerimise meetodid ja praktika Euroopa ja Eesti linnades 20.-21. sajandil. Kus lõpeb linna väärindamine ja algab kitš?
REKLAAM
Viimastel aastatel on ka Tartus lõpuks tõsisemalt päevakorrale tõusnud sõjas ja pärast sõda purustatud kvartalite taashoonestamine, sh ajaloolist tänavajoont, kinnistupiire ja ajaloolisi fassaade silmas pidav ehk ajalooline rekonstrueerimine.
Taastatava Holmi tänava kvartalite hoonestuskava koostamisel tasuks tutvuda ajaloolise rekonstrueerimise seisuga praeguses Euroopas, eriti Saksamaa linnades, aga ka paljudes muudes Teises maailmasõjas kannatada saanud või hävitatud linnades.
Paljudes, eriti endistes Ida-Saksamaa linnades taashoonestatakse tühermaalaadsete parkide või odavate uushoonetega täidetud kesklinnade ajaloolisi kvartaleid nn ajaloolise rekonstrueerimise põhimõtetest lähtudes. Rekonstrueerimise võimalusi on mitu.
Hooneid ehitatakse kas täpsete koopiatena (eriti tähtsad sümbolhooned peaväljakute ja peatänavate ääres), kasutades traditsioonilisi materjale, või siis moodsas interpretatsioonis ja moodsate materjalidega, kuid samas endisi mahtusid järgivate stiliseeringutena (näiteks Pariser Platz Brandenburgi väravate ees Berliinis). Vajaduse korral lammutatakse ka traditsioonilisse keskkonda sobimatuid uusehitisi.
Väga laialdaselt kasutatakse nn fassadismi: hoone fassaad ehitatakse ja kaetakse traditsiooniliste materjalidega (tellised, looduslik kivi, lubikrohv, stukkornament, raiddetailid, sepised, puitaknad), ülejäänud hoone kehand aga on modernistlik.
Sisuliselt annab see meetod sama tulemuse kui säilinud ajalooliste hoonete põhjalik rekonstrueerimine – tuleohutuse ja teiste nõuete täitmiseks lammutatakse ju tihti kogu hoone vana sisemus (näiteks praegune hotell London Tartus, Tallinna reaalkool jpt endised puitvahelagedega hooned). Seetõttu ei tohiks seda meetodit halvustada, nagu Eesti arhitektuuri- ja muinsuskaitseringkondades millegipärast on kombeks.
Fassadismi tuleks taunida vaid siis, kui olemasolevate korralike hoonete sisemus põhjendamatult lammutatakse või tehakse neile pealeehitus.
Halb tulemus saadakse muidugi siis, kui fassaadil ei kasutata traditsioonilisi materjale või segatakse mõõdutundetult vana ja uut kokku – nn uuseklektitsism või kitšiarhitektuur, mida näeb kõige rohkem tänapäeva Venemaal, aga ka mujal Ida-Euroopas. Las Vegase ja Disneylandi stiilis suvalisse kohta paigutatud tuntud ajalooliste hoonete koopiad teevad nõutuks. Ilmselt säärase kitši kartus ongi teinud meie vastavad ringkonnad ettevaatlikuks ja tõrjuvaks.
Võib-olla ollakse kohati ka liiga kramplikult kinni muinsuskaitse hartas (Veneetsia harta, 1964), järeldades mõnikord absurdselt, et hävinud ajalooline hoone olekski justkui parem taastatust. See seisukoht ei arvesta aga nende linnade elanikega, kelle elukeskkond on rikutud ja kellel nagu polekski õigust oma armastatud linnaruumi tagasi saada.
Põhjaliku ülevaate konserveerimise, restaureerimise ja rekonstrueerimise arengust maailmas annab Jukka Jokilehto äsja ilmunud raamat «Arhitektuuri konserveerimise ajalugu».
Põhiline argument ajaloolise rekonstrueerimise kasuks ongi linnale ainuomase, sageli aastasadade jooksul välja kujunenud inimsõbraliku struktuuri, nn kohavaimu ja omapära taastamine, elanike elukvaliteedi parandamine ja turismi edendamine esteetilise väärindamise kaudu. Taastamises on peale esteetika ka sügavad filosoofilised ja alateadvuslikud kogukonna (rahvuse) identiteeti ning ühismälu puudutavad põhjused.
Ajalooliste hoonete taastamise praktika n-ö nullist ehitades
Mitmed Teises maailmasõjas ja pärast sõda täielikult hävitatud hooned on tänu ajaloolisele rekonstrueerimisele saanud taas oma linna sümboliks: Varssavi kuningaloss (1950.–1980. aastatel), Saksamaal Hildesheimi linna vahvärk-renessanss-stiilis turuplatsi hoonestus (valmis 1980ndatel eriti kvaliteetse näitena), Riia Mustpeade hoone ja Raekoja platsi hoonestus (valmis 2001), Kuningavärav ja Juubelisild (endine Kaiserbrücke) Kaliningradis (valmisid 2005).
Kaliningradis (endine Königsberg) kureeris liitlaste pommitatud ja Nõukogude armee täielikult hävitatud kunagise ligi 400 000 elanikuga Saksa linna mõne sümbolobjekti taastamist president Vladimir Putin isiklikult. Kaliningradi mineviku ja tema nõukogudeaegse ärarikkumise kohta leiab rabavat pildimaterjali internetist http://www.kng750.kanet.ru.
Aastal 2008 võttis Kaliningradi linnavalitsus vastu otsuse taastada kesklinna ajaloolised elu- ja ärikvartalid Pregeli jõe ääres ning vana Königsbergi loss. Korraldamisel on rahvusvaheline planeerimiskonkurss. Tõsi küll, esimene suurem arendusprojekt Juubelisilla juures ei järgi siiski endist hoonestust ning teostati ülestiliseeritud hoonete kogumina.
Kõige tuntum rekonstrueerimise näide Venemaal on Lunastaja Kristuse kirik Moskvas jõe kaldapealsel – maailma kõrgeim õigeusu kirik (valmis 1860, õhiti 1931, taastati 1994–2000).
Euroopa seni mastaapseim ajaloolise rekonstrueerimise projekt jätkub praegugi Dresdenis (http://www.neu-markt-dresden.de).
Dresdenis algatati 1990. aastatel taasühinemise sümbolobjektina liitlaste pommirünnakutes (1945) hävitatud Frauenkirche taastamine (valmis 2004), millele on laialdane rahvusvaheline toetus. Seejärel otsustati taastada ka kirikut ümbritsenud Neumarkti väljaku äärsed kümmekond barokkstiilis kodanikumajade kvartalit.
Kirik taastati autentse koopiana ainult traditsioonilisi materjale kasutades, hoonesse lisati ka säilinud originaaldetaile. Kodanikumajad rekonstrueeriti valdavalt fassadismi põhimõtete järgi (moodsad korterid, bürood ja hotellid koos maa-aluste parklatega). Projekt osutus kokkuvõttes väga edukaks ning on linnale palju kuulsust toonud.
Eestis on ajaloolisi ehitisi taasrekonstrueeritud vähe. Tähtsamad näited on Paide Vallitorn (valmis 1991) ja Pärnus Rüütli-Munga-Nikolai kvartal, värskeim näide Nõmme turuhoone Tallinnas. Originaalne turuhoone oli üleni puidust, taastamisel laotakse see tulekindluse suurendamiseks kiviplokkidest ja kaetakse kopeeriva puitviimistlusega.
Ajaloolise rekonstrueerimise kõige laiemalt levinud väljendus on originaalitruude Vabadussõja mälestussammaste taastamine. Vastu on võetud ka põhimõtteline otsus taastada mõned Narva barokkhooned, samuti ehitada mini Vana-Narva (vt http://old.narva.ee).
Varemete taastamine või lammutamine pärast Teist maailmasõda
Kogu Euroopas taastati ajaloolise rekonstrueerimise ja restaureerimise põhimõttel väga palju hooneid rohkem või vähem säilinud müüridest.
Peaaegu kõikide Saksamaa suuremate linnade kesklinna näiliselt ajalooline hoonestus, samuti Varssavi vanalinn ning Poola valdusse läinud Saksa linnad Danzig, Stettin, Breslau, Marienburg ja paljud teised, on taastatud ahervaremetest. Kuigi heal juhul on säilitatud vaid originaalseid välismüüre, ei takista see asjaolu paljudel nendel hoonetel olla Unesco maailmapärandi nimekirjas.
Lubades taastada vanalinnu, hävitasid kommunistliku Poola võimud samas näiteks viimasedki Varssavis säilinud juugendstiilis hooned.
Nõukogude Liidus sõjas purustusi saanud vanu hooneid peale mõne erandi ei taastatud või siis muudeti need tundmatuseni. Enamasti kisti müürid maha ning asendati uue sotsialistliku arhitektuuriga või tasandati parkideks ja tühermaadeks.
Stalinistlikul perioodil arvestati mingil määral kvartalite järjepidevusega, hiljem aga laotati uushooned linna peale laiali (nn vabaplaneering).
Eestis on originaalmüüride põhjal siiski taastatud mitmeid objekte, teiste hulgas Estonia teater ja Niguliste kirik Tallinnas, Pauluse (1966) ja Jaani kirik (2005) Tartus, koos ulatusliku rekonstrueerimisega asutakse praegu ennistama Maarja kirikut.
Pärast sõda suudeti Tartus umbes 300 põlenud hoone müüridest taastada vaid mõnikümmend elamut ja ühiskondlikku hoonet (kaitsekolledži hoone, linnavalitsuse kvartal Küüni tänava alguses, Rüütli tänava hoonerühm Jaani kiriku vastas, hoonerühm Riia ja Struve nurgal).
Paljude objektide restaureerimisel kasutati ka ulatuslikku rekonstrueerimist (nt elamute seniste mansardkorruste täiskorrusteks ehitamine või muu ümberehitamine).
1941 põlenud Promenaadi-Aleksandri (praegu Küüni) tänava kvartalid õhiti juba Saksa okupatsiooni ajal.
Palju taastamiskõlblikke müüre aga õhiti ja lammutati sõjajärgsetel aastatel, osalt väidetavalt praktilistest kaalutlustest lähtudes (taastamine olevat kallim kui uue ehitamine – tegelikult põhjendamatu väide), enamasti aga siiski ideoloogilistest, sest vanade hoonete müürid esindasid «dekadentlikku» kodanlikku korda ja nn kodanlikku natsionalismi.
Taastamise nime kandnud lammutamine lasti teha linlastel sundtöö korras – seda ülima korterikitsikuse ajal, sest hävinud olid pooled linna elamuist.
Narva, Tartu ja Pärnu kesklinnas, aga ka Tallinnas Harju tänavas lammutati seetõttu paljude taastamiskõlblike ja isegi muinsuskaitse all olevate hoonete müürid.
Pärnus lammutati 1952–1953 keskaegse vanalinna alal asunud tihedad kvartalid ning nende kohale rajati pompoosne väljak ja Lenini puiestee, mis hoonestati ilmetute hruštšovkadega.
Tartus sai eriti hoolimatu kohtlemise osaliseks rikkalik juugendarhitektuuri pärand. Seda Nõukogude okupatsioonivõimu kuritegu (lammutamine tipnes 1950. aastate lõpul Vanemuise ja Endla teatri hoone müüride õhkimisega) Eesti kultuuripärandi vastu on seni vähe esile toodud. Ulatuslikke lammutusi planeeriti ka paljude vanalinnade terveks jäänud kvartalites, mis jäid tegemata vaid riigi vaesuse tõttu.
Põhiosa Tartu ja Pärnu vanalinnast siiski säilis. Originaalitruult rekonstrueeriti Tartu Ülikooli peahoone aula pärast 1965. aasta põlengut.
Palju taastamiskõlblikke müüre lammutati ka Lääne-Saksamaal kõige vanaga lõpparve tegemise ideoloogia mõjul ning modernismivaimustuses. Sealne uushoonestus aga järgis tänavate ja kinnistute seniseid nn punaseid jooni ja mahtusid, mistõttu see ei mõju ka vanades kvartalites väga häirivalt.
Üldse lammutati sotsialismimaades vana pärandit tunduvalt rohkem kui lääne pool, kuna seda poliitikat lihtsustas eraomandi ja kinnistute kaotamine. Vanade kvartalite kohale ehitati aja jooksul põhiliselt traditsioonilist linnastruktuuri räigelt lõhkuvaid odavaid ja näotuid modernistlikke (paneel)ehitisi.
1980. aastatel alanud ja järjest populaarsust võitva ajaloolise rekonstrueerimise käigus lammutatakse praegu jällegi neid hooneid.
Ajaloolise rekonstrueerimise võimalused Tartus
Ka Tartu vajaks ajalooliste kvartalite taastamises selgemat kontseptsiooni. Siiani puudub nii planeeringutes kui ka avalikus arvamuses selgus ja järjekindlus.
Tegelikult on hävinud kesklinna hoonestust liiga vähe uuritud ja veelgi vähem populariseeritud. Seetõttu ei oska avalik arvamus ka pädevat seisukohta võtta. (Vt näiteks Viiburi linna hävinud ajaloolise hoonestuse populariseerimist www.virtuaaliviipuri.tamk.fi.)
Tugevalt on esindatud vanast pärandist väheteadlike ja mõningate üliroheliste tartlaste seisukoht kesklinna hoonestuse tihendamise vastu. Tuleb teha veel suur töö avalikkuse teavitamiseks ning seejärel otsustada kuni 50 aasta perspektiivis, millisel määral vanad kvartalid taashoonestada.
Seejuures tuleks kindlaks määrata, millisel määral kasutada ajaloolist rekonstrueerimist ja kui palju moodsat arhitektuuri. Teades, mida tahta ja teha, oleks linnal aega ja võimalust kaasata ka häid investoreid kvaliteetse linnaruumi loomisse.
Siinkirjutaja veendumuse kohaselt tuleks järk-järgult taashoonestada enamik Emajõe-äärseid praegu hõreda kõrghaljastusega kaetud ajaloolisi kvartaleid, oodates senise haljastuse ajapikku hääbumist, mitte seda juurde istutades.
Uue hoonestuse planeerimisel saaks alles jätta korralikumad alleed ja väiksemad rohealad. Kaaluda võiks mitmete kunagi linna miljööd oluliselt kujundanud hoonete ja kvartalite 3-4-korruseliste majade fassaadide rekonstrueerimist.
Tõsi, suure osa endise kesklinna hoonestusest moodustasid 1-2-korruselised väikemajad, mille asemel oleks mõistlik ehitada kõrgemad uushooned.
Erinevalt näiteks Narvast on säilinud paljude hoonete originaalprojektid ning ka vundamendid pinnases. Enamiku 1871–1918 Tartus ehitatud hoonete projektid ja andmed on näha Eesti Ajaloomuuseumi koduleheküljel www.eha.ee/hooned. Taastamisega heastataks väikenegi osa sõja hävitusest ja sõja järel tehtud rumalustest.
Kindlasti tuleks ajaloolist rekonstrueerimist kasutades esmajärjekorras taashoonestada tühimikud vanalinna hoonefrondis.
1. Barokse viiluga hoone Ülikooli ja Lossi tänava nurgal (nn Treueri maja, põles 1941). Taastatud hoone sobituks hästi ülikooli humanitaarkvartalisse, ühendaks koridoriga senised lahusolevad õppehooned.
2. Kvartal Rüütli, Küütri ja Kompanii tänava vahel – korterelamud, hoov tihedalt täis ehitatud, maa-aluse garaažiga. Et Küütri ja Kompanii vahelisel nurgal olid varem vaid abihooned, saab seal nüüd projekteerides kasutada vabamat stiili.
3. Ülejõe kunagisest hoonestusest tuleks esialgset fassaadi järgivalt rekonstrueerida esmajärjekorras Holmi ja Kalda tänava nurgal asunud Tartu esimene juugendstiilis ärihoone (1905), neljakorruseline nn Kudrjavtsevi hotell kui Tartu juugendi tähtsamaid näiteid ja linnaehituslik dominant.
See hoone põles osaliselt 1941 ning lammutati pärast sõda Võidu monumendi planeerimise gigantomaanias. Hoone taastamine oleks kooskõlas Holmi tänava taastamisega ning Tartu kontekstis revolutsiooniline tegu. Atlantise meelelahutus- ja konverentsikeskuse hoone võiks pealeehitusega tõsta taastatava hotelliga samale kõrgusele.
Tartu juugendile märkimisväärset mõju avaldanud Riia juugendarhitektuurist (Riias asub Euroopa linnadest kõige rohkem juugendstiilis ehitisi, umbes 700) saab hea ülevaate internetileheküljelt www.jugendstils.riga.lv.
Kaugemas tulevikus rekonstrueerimise objektideks tuleks arvestada Kivisild (pärast praeguse Kaarsilla amortiseerumist), hotell Bellevue ja Raatuse tänava alguse ülejäänud neljakorruseline hoonefront kuni Narva maanteeni. Sellega oleks võimalik täielikult taastada Raekoja platsi ansambel.
Samuti oleks linnaehituslikult hea võimalus taastada kunagine esinduslik Söögituru tänava äärne neljakorruseliste juugendhoonetega kvartal (nn pritsimaja kvartal), mis sai 1944 suhteliselt vähe kannatada, kuid lammutati sõjajärgses uue peaväljaku rajamise gigantomaanias (praegu park Vabaduse puiestee ääres laste mänguväljaku taga).
Ilma Emajõe kui Tartu ajaloolise «peatänava» äärsete kvartalite taastamiseta praeguse kaldapadriku taga ei saa kesklinnast kunagi tõeliselt atraktiivset piirkonda ning jätkub kraaksuvate kaarnaparvede ülemvõim. Kesklinnas piisab vanadest parkidest Toomel, botaanikaaias ja Vabadussõja monumendi kaldapealsel, pluss skväärid Barclay ja Pirogovi platsil, laste mänguväljaku ümbruses ja Vanemuise esisel.
Endisel kujul ei ole mõtet taastada kunagist madalat Küüni tänavasse sisse lõikavat kaubahoovi. 1941. aastal suhteliselt vähe kannatanud kaubahoov lammutati kui vähepraktiline ehitis ehitusmaterjali võtmiseks teiste kahjustatud hoonete parandamiseks 1941–1942.
Selles asukohas oleks parim maa-aluse parklaga 3–4-korruseline vertikaalselt stiliseeritud uushoone, soovitatavalt uus linnaraamatukogu ja/või kunstimuuseum, kusjuures säilivad senised perimeetrit ääristavad alleed.
Las Promenaadi tänav naaseb tõelise promenaadina
1980. aastatel linnaplaneerimises tehtud vigade tõttu ei ole enam võimalik ja ilmselt ka otstarbekas taastada endist Promenaadi tänavat. Lisaks praeguste kinnistuomanike ükskõiksusele on endine Promenaadi ja Ülikooli tänava vaheline kvartal jäänud Ülikooli tänava laiendamise tõttu korraliku hoonestuse rajamiseks liiga kitsaks.
Küll aga tasuks linnavalitsusel veel kord tõsiselt mõelda äsja uhkelt rekonstrueeritud Küüni tänava (varem Aleksandri) Barclay platsilt Riia tänavani alleega palistatud lõigu ümbernimetamisele Promenaadi tänavaks, mida see sisuliselt ju ongi.
Küüni tänav ei ole linna peabulvarile väärikas nimi, seda enam, et see pole ka tänavalõigu varasem nimi. Las Promenaadi tänav naaseb Tartusse uuel värskel kujul juba tõelise promenaadina!
Energia tuleks suunata nende ideede elluviimisele, milleks praegu on veel võimalus. Holmi tänava taastamine koos sealsete kvartalite hoonestamisega näitab, kuivõrd Tartu suudab ellu viia uut innovaatilist, aga samas ajaloolist vastutust tunnetavat ehituspoliitikat.
Vaata ka
www.kng750.kanet.ru
www.neumarkt-dresden.de
www.virtuaaliviipuri.tamk.fi
www.eha.ee/hooned
