Kuidas buss ennevanasti Pärnust Tallinna viis

www.parnupostimees.ee 23.03.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Vahest keegi veel mäletab omaaegset sedastust: “Jama selle (Viljandi) sõiduga – kord buss täis, kord bussijuht täis, kord ise täis!”? Rahvasuu ei valeta. Kõike seda on aegade jooksul Pärnumaa bussiliikluses ette tulnud.

Alustaksin Pärnu ja Tallinna vahelise bussiliiklusega, sest selle kohta leidsin kõige varasema teate. Nimelt ilmus ajalehe Vaba Maa Pärnu väljaande 13. mai 1921 numbris kuulutus, et 15. mail (pühapäeval) algab automobiiliühendus Tallinna, Tartu ja teiste linnade vahel. Samuti oli võimalik teha kahe autoga lõbusõite. Suurem auto oli kaheksaistmeline, väiksem mahutas vaid kolm inimest. Sellise kuulutuse avaldasid mehaanika- ja autoparanduse töökoja omanikud Jüri (Georg) Köösel ja Jüri Laurits, kelle töökoda asus siis Rääma 17.

Kirjatükki esimese sõidu kohta pole avaldatud, aga teoreetiliselt oli see võimalik. Juuniks oli autoliin juba sisse töötatud ja ühendus Pärnu ning Tallinna vahel muutus regulaarseks. Pärnust sõideti välja teisipäeva hommikul kell neli ja Tallinnast algas kojusõit kolmapäeva õhtul kell viis Pikalt tänavalt Raadiku garaažist (Pikk 40).

Augustis tõsteti Pärnust väljumine neljapäeva hommikule ja tagasisõit reede õhtule endistele kellaaegadele jäädes. Sõitjatel oli võimalik end eelregistreerida Uudise kontoris Rüütli 18.

Septembris toimus Tallinnas põllumajandus- ja tööstusnäitus ning meie bussiliikluse pioneerid seadsid sisse senisest tihedama ühenduse pealinnaga. Pärnust väljus liiniauto 9., 10., 13., 15. ja 17. septembril hommikul kell viis. Tallinnast naasti 9., 12., 14., 16. ja 19. kuupäeval kell neli pärastlõunal.

Samad mehed andsid endast märku 1922. aastal, kui juuni algul reklaamisid autoühendust Pärnu ja Tallinna vahel järjekordse näituse ajal. Liinipidamise kuulutusi nad rohkem ei avaldanud ja müüsid peagi maha oma kolmeistmelise sõiduriista.

Eeskuju oli siiski nakkav ja 1922. aastal üritas ühendust pealinnaga sisse seada raua- ja puutööstuse omanik Leopold Mühlmann, kelle kuueistmeline kergesõiduauto Skatt kuulsast Itaalia vabrikust oli 17. juunist valmis vedama soovijaid Pärnu ning Tallinna vahel. Pärnus oli pealeistumiskoht Pühavaimu 21, Tallinnas väljuti Viru tänaval hotell Euroopa juures. Sõiduaeg oli 3–3,5 tundi ja hind kokkuleppeline.

Kolmanda tegijana üritas 1922. aasta augustis kahe linna vahel reisijaid sõidutada juba tõsisemalt võetav mees – raudtee-, maantee- ja sillaehituse suurettevõtja, raskejõustiklane, sporditegelane ja ajakirjanik Julius Vambola (Simpmann). Tema oli rahakas, laia joonega mees ja tellis Saksamaalt uue, spetsiaalselt selleks valmistatud 24istmelise (25/42 hobujõudu) bussi, kus oli koguni gaasküte ja elektrivalgustus.

Rüütli tänaval Bristoli hotelli ees võis iga teisi-, nelja- ja laupäeva hommikul kell neli bussi astuda ning pärast kuue-seitsmetunnist sõitu Tallinnas Raekoja platsil välja minna. Selline pikk loksumine läks maksma 1000 Eesti marka. Vabade kohtade olemasolul võeti sõitjaid peale Märjamaaltki, nemad said pealinna 500 marga eest. Tallinnast väljus buss iga esmas- ja kolmapäeva ning reede hommikul kell kaheksa.

Septembris katkestati bussiühendus ajutiselt Jädivere silla remondi tõttu. Kui buss uuesti liinile tuli, hakkas ta Pärnust väljuma esmas- ja kolmapäeval ning reedel kell kuus hommikul. Tallinnast tuldi tagasi järgmisel päeval kell 12.

Ilmselt kasina kasutajaskonna ja kasumlikkuse tõttu jooksid pärnakate katsed pealinnaga bussiühendust sisse seada liiva.

Tallinlased Pärnu suunas reisijateveol

1923. aastal reklaamis Fr. Kangro ja Ko firma Tallinnast, et peab “kergesõidu auto-omnibuse ühendust” Pärnu ja Tallinna vahel. Pärnust väljuti teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval kell viis hommikul ning Tallinnast esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kell kaheksa hommikul. Ühe otsa eest tuli välja käia 1000 marka. Pärnus olid piletid eelmüügis J. Karu raamatukaupluses, Tallinnas Kuninga 6 ja Vene turul enne bussi väljumist.

1924. aastal tõenäoliselt regulaarset bussiühendust ei olnud, küll reklaamisid bussiomanikud juhuslikke sõite ja kutsusid neid võimalusi kasutama. Näiteks Siitan-Sauga sõitsid 14. juunil Tallinnasse messile.

1925. aastal oli järjekordne katsetaja suurkaupmees Hans Vinnal, kes alustas ühenduse pidamist juba mai lõpul. Liinile rakendati kaks sõiduriista, esimene neist väljus Pärnust kell kuus hommikul ja teine pärastlõunal kell neli. Sõidupilet Pärnust Märjamaale maksis 500, Raplasse 600 ja Tallinna 750 marka. Piletite eelmüük oli Rüütli ja Nikolai tänava nurgal Merkatori kaubamajas.

1926. aasta kohta andmeid leida ei õnnestunud. 1927. ja 1928. aastal oli liinipidaja keegi tallinlastest mingi suurema sõiduautoga, mis väljus Tallinna Hollandi tänava garaažist kell viis õhtul. Pärnust ärasõit oli 1927. aastal kell kaheksa hommikul Grand Hotelli garaažist Kuninga 16.

1928. aastal alustasid autod Pärnu suunas sõitu endiselt Hollandi tänavalt kell 7 ja 17. Pärnust võeti suund Tallinnale hotell Bristoli juurest Rüütli 41 kell 7 ja 16.

Pärnakad liinil tagasi

1929. aastal hakkas alates 15. maist Tallinna vahet sõitma pärnakate K. Siitani ja A. Sauga autobuss. Pärnu nimekad bussiliinipidajad muretsesid selleks uuetüübilise 15kohalise autobussi. 142 kilomeetri läbimiseks kulus neli tundi.

Pärnust väljasõit oli hommikul kell kuus Rüütli 51 juurest, kus asus Siitani äri. Vahepeatused olid Pärnu-Jaagupis, Poti kõrtsi juures ja Märjamaal. Tagasisõitu Tallinnast alustati kell 17.30 Pikk 39 juurest. Ühe otsa pilet maksis 6.50 krooni, edasi-tagasi pilet vaid kümme krooni. Pühapäeviti buss ei sõitnud.

1 100 000 senti ehk 11 000 krooni maksnud autobussiga juhtus 2. oktoobril Jädivere sillal õnnetus. Enne silda lebas teel umbes meetrine kaigas, mille sellest üle veerenud ratas tõstis roolivarda vahele. Buss juhile enam ei allunud, sõitis vastu silla käsipuud, purustas selle ja kukkus 3,7 meetri kõrguselt jõkke.

Juht ja sõitjad pääsesid haavade ning põrutustega. Kindlustamata bussil purunesid katus ja küljed. Süüdlase otsingul seletas teedeministeerium, et nemad ainult kontrollivad, kas vastutajad ehk maavalitsused, millele on pandud kohustus hoolitseda teede ja sildade korrashoiu eest, oma ülesannet korralikult täidavad. Õnnetus lõpetas kahe linna vahelise bussiliikluse selleks aastaks.

1930. aastaks oli Siitan ja Ko eelmisel aastal juhtunud õnnetusest juba kosunud ja pani liinile kaks Renault’ autobussi. Esimene neist 19- ja teine 26kohaline. Bussid olid nii moodsad, et neis oli isegi klaasseintega ruum suitsetajatele.

Autobussi Tallinnast väljumisaeg oli seatud nii, et laevaga sadamasse jõudnud soomlased võisid kohe istuda Pärnu bussile. Sõitjate pagasi kohaletoimetamiseks pandi käima eraldi autod. Bussipileteid sai osta reisibüroost Pikal tänaval ja bussi väljumiskohast Inseneri tänavalt Grand Marina kõrvalt.

Igal äripäeval sõitev autobuss alustas mai algul. Pärnust väljus buss kell 5.30 ja Tallinnast kell 17.30. Tallinna ja Helsingi vahel kurseeriva auriku Suomi pileteid võis broneerida juba Pärnus Siitani äris Rüütli 51.

Septembris bussi väljumisaegu muudeti ja sõidupileti hinda alandati viie kroonini. Halbade teeolude – need pikendasid sõiduaega viie-kuue tunnini – ja sõitjate vähesuse tõttu taheti lõpetada bussiliiklus Tallinna liinil 25. oktoobrist ning pöörduti vastava palvega maavalitsuse poole. Maavalitsus küsis oma Lääne- ja Harjumaa kolleegidelt infot teeolude kohta. Nood teatasid, et teed pole suvistest sugugi halvemad, ja meie maavalitsus ei andnudki liini sulgemiseks luba.

15. novembrist hakkas buss tegema kolm reisi nädalas: esmas-, kolma- ja laupäeval. Alles detsembris andis teedeministeerium loa teha paus teeolude paranemiseni.

1931. aastal alustati linnadevahelist reisijatevedu alandatud hindadega. Pilet maksis viis krooni, edasi-tagasisõit üheksa krooni. Bussi väljumisaegu ei muudetud ja ministeeriumi loal võidi soomlasi tuua ja viia laevadele Tallinnas peatumata.

15. oktoobrist mindi üle eelmisel aastal praktiseeritud kolmele reisile nädalas. 31. oktoobril murdus bussil sealpool Märjamaad esitelg ja see hilines Tallinna neli tundi.

1931. aasta lõpul arutati Pärnu-Tallinna bussiliiklust teedeministeeriumi liikluskomisjonis ja jõuti otsusele, et liin tuleb 1932. aastal sulgeda, sest on paralleelne rongiga. Raudteevalitsus kavatses muretseda omale uued mootorsõidukid ja konkurendi kõrvaldada. Teedeministeeriumist teatati omakorda linnavalitsusele, et 1932. aastaks enam bussiliini luba ei anta.

Pärnu linnavalitsusele ja pärnakatele selline asi ei meeldinud, sest bussid olid siia toonud suurel hulgal suvitajaid otse laevadelt, laskmata neil kusagil mujal raha kulutada. Pealegi oli raudtee sõiduplaan Pärnule ebasoodne, sest rong väljus alles kell 15. Linnavalitsus palus oma märgukirjas liiniluba kas või kolmeks kuuks, s.o 1. juunist 1. septembrini. Linnapea Kask käis selles asjas isiklikult teedeministri jutul. Viimasena mainitu lubaski oma otsust osaliselt muuta ja kaheks kuuks sõiduloa anda.

Igal äripäeval toimiv bussiühendus algas 4. juunil 1932 endistel väljumisaegadel. Piletihinda alandati 4.50 krooni peale. Tallinnas oli väljumiskohaks Vene turg. Liiniluba anti siiski kolmeks kuuks ja liiklus lõppes liinil 4. septembril.

Erakorralise reisi tegi Siitan ja Ko autobuss 11. septembril Tallinna näitusele ja edasi-tagasipilet maksis ainult viis krooni.

Pealinn tungib peale

Ilmselt lühiajalise liiniloa ja liini ebakindluse tõttu teatas Siitan 1933. aasta algul, et loobub üldse. Pealegi oli ta omale saanud Tallinna-Nõmme bussiliini.

Teedeministeerium jonnis endiselt, et Pärnu-Tallinna liin konkureerib raudteega ja tuleb sulgeda. Pärnu linnalt läks taas teele märgukiri ja liiniloa taotlus vähemalt kolmeks kuuks.

Märtsi algul selgus, et bussiliin on veel aastaks antud K. Siitan ja Ko-le. Seepeale sekkus Tallinna suur autobussifirma OÜ Mootor, et hoopis nemad tahavad seda liini omale, sest nad sõidavad niikuinii Tallinna ja Märjamaa vahet.

Teedeministeerium omakorda susserdas liiniloaga ja pani sellesse punkti, mis keelas inimesi peale võtta Pärnust Pärnu-Jaagupini ja Pääskülast Tallinnani ning vastupidi.

Pärnu-Tallinna vahel ühenduse pidamise õigus läkski pealinlastele, kes kohe alandasid ühe otsa hinna 3.50 kroonini. Liin alustas 1. juunil.

Igal äripäeval väljus autobuss Pärnust Grand Hotelli eest kell viis hommikul ja Tallinnast Vene turult kell viis õhtul. Juulis oli erakorraline bussiühendus igal pühapäeval väljumisega pealinnast hommikul kell seitse ja õhtul Pärnust kell üheksa. Pärast sõidu alustamist Grand Hotelli juurest sõitis buss läbi puuturult ning võttis sealtki soovijad peale. Liin töötas 15. septembrini.

1. juunil 1934 tõi Mootor Tallinna-Pärnu liinile mahukama autobussi. Rootsist ostetud alusraamile ja mootorile (25 hobujõudu) tehti Eestis pealisehitus. Bussis oli 42 iste- ja 15 seisukohta. Eriti kõva sõna oli raadio, mis sõitjatele oli suur meelelahutus. Kõik istmed oli kaetud plüüsiga.

Enne regulaarsõitude algust tuldi uut luksusbussi “aborigeenidele”, s.o pärnakatele näitama. Kaasa sõitsid teedeminister kindralmajor Otto Sternbeck, Tallinna linnapea abi Anton Uuesson, Mootori direktor ja eksminister August Kerem, Tallinna linna revisjonikomisjoni esimees Moorson, rida teedeministeeriumi kõrgeid ametnikke, ajalehtede toimetajaid, nagu Päevalehest Harald Tammer ja Jaan Taklaja. Külalistel olid kaasas daamid ja nii oli üle 30 istme hõivatud.

Kõigepealt tehti uue bussiga tiir peale linnale, seejärel istuti Mootori korraldatud lõunalauas Endla teatri restoranis, kuhu olid palutud linnavalitsusest Oskar Kask ja Martin Mardi, maavalitsust esindasid Jüri Marksoo ning Jüri Land. Seejärel tiirutati veel linnas ja sõideti Tallinna tagasi, võttes kaasa Pärnu lehemehi. Paljud pärnakad lasksid end meelitada Endla ette bussi imetlema.

Liinibussi väljumisaegu ega -kohti ei muudetud. Eelmüügist sai pileteid osta Krediitpanga Pärnu osakonnast Endlas kella 15ni. Mootori ja Pärnu linnavalitsuse palvel pikendas teedeminister liiniluba 15. septembrini. Sõitjaid oli juba nii palju, et ajuti võeti appi teine buss. Pikaajalisi suvitajaid tõid bussid Tallinnast Pärnusse üle 1000.

Bussiliiklus tiheneb

1935. aastal sai Mootor loa alustada Pärnusse sõitmist juba 15. maist. Sõiduplaanis muudatusi ei tehtud. Ainult südasuvel oli tung Pärnusse nii suur, et mõnel päeval oli käigus kolm bussi. Ühendus lõppes 15. septembril.

1936. aastal alustati 14. mail ja lõpetati tavapäraselt 15. septembril. Liinile toodi veel suurem, 47kohaline buss. Pärnust väljumine nihutati tavalisest kaks tundi hiljemaks ehk kella seitsmele hommikul. Edasi-tagasisõidu hinda alandati 6.25 kroonini.

1937. aastal alustati 21. mail. Pärnust väljus buss kell kuus hommikul. 26. maist oli algpeatus Rannahotelli juures vahepeatusega Grand Hotelli ees.

Mootori suure ja täislastis bussi all hakkas Pärnu ujuvsillal juhtuma viperusi. 2. juulil vajus sillaklapp raske koorma all niivõrd, et masina tagaosa jäi sillale kandma ja sõiduriist seisma. Sõitjad pagesid bussist ja klapp tõusis nii palju, et buss pääses liikuma.

1938. aastal sõideti 15. maist 15. septembrini. Pärnust väljumise aeg nihutati 5.40 peale, et oleks võimalik ümber istuda kell 9.30 Helsingisse väljuvale laevale. Edasi-tagasipilet kehtis kolm päeva.

1939. aastal sõideti 15. maist 15. septembrini. Piletite eelmüük viidi Lehe tänava kioskist kuurordibüroosse. Suvituse kõrghooajal rakendati lisabusse nii, et see muutus peaaegu alaliseks nähtuseks.

1940. aastal teatas linnavalitsus teedeministeeriumile, et kuna Kuressaare ja Haapsalu (Nõukogude baaside tõttu) enam kuurordina kõne alla ei tule, suureneb tallinlaste vool ja kõrghooajal peaks käigus olema kaks bussiliini. Soov rahuldati.

Buss alustas liinil küll 15. mail väljasõiduga Pärnust kell pool kuus hommikul, aga 15. juunist pandi käiku teinegi buss, mis väljus Tallinnast kell 14.30 ja Pärnust 19.30. Piletite eelmüük oli Eduard Raudsepa ajakirjanduse kontoris Kalevi (Rüütli) 32.

9. juulist kolis Pärnu-Tallinna busside väljumiskoht Grand Hotelli juurest Endla teatri ette. Seejärel pikendati kahe linna vahelist bussiühendust 15. oktoobrini. Buss väljus Pärnust kell 6.30 ja pileteid müüdi Singeri äris Kalevi (Rüütli) 36.

Uue riigikorraga hakkas Halinga vallavalitsus taotlema maavalitsuse kaudu, et Pärnu-Tallinna autobussiühendus muudetaks aastaringseks, sest selleta kulus Pärnu-Jaagupi elanikul Tallinnas käimiseks kolm päeva. Pealegi tegutses Tallinna-Märjamaa liin läbi aasta. Soovile reageeriti ilmselt positiivselt, sest 13. novembril vajus 37. kilomeetril libeda tee ja pehme teeperve tõttu kraavi Tallinna sõitev buss. Inimesed pääsesid vigastusteta ja toimetati edasi teise bussiga.

Kui Eestis alustati 1921. aastal regulaarse bussiühendusega, oli kogu riigi kohta 144 autot ja 57 mootorratast.

AUTOBUSSINDUSE PIONEERID PÄRNUMAAL

JÜRI LAURITS, sündinud 13.01.1876 Tõstamaa vallas. Oli kooliõpetaja Varblas ja Tõstamaal (1895–1908). Õppis Saksamaal mootoriasjandust ja konserveerimist. Oli konservitööstuse juhataja ja omanik (1909–1914), siis autoremonditöökoja omanik Tallinnas ja autojuhtide koolitaja 1919. aastani. Pärnus asutas koos sugulase J. Kööseliga (tuntud tõllassepp) masinaparanduse töökoja ja esindas Ford Motor Companyd 1926. aastani. 1922. aastast õpetas Pärnus välja autojuhte ja asutas selleks 1932 alalised kursused.

LEOPOLD MÜHLMANN, sündinud 13.07.1883 Pärnus. Õppis raua- ja puutööd (1900–1904). Töötas Riias, Peterburis, Waldhofi vabrikus ja raudteevabrikutes. Asutas Pärnus iseseisva lukksepa- ja sepatööstuse, hiljem veel puutööstuse koos mööblikauplusega. Pidas 1925–1933 Pärnus suurimat raua- ja koloniaalkaubamaja, kuid kriisiajal kaotas oma ärid. 1931 asutas raudvooditööstuse ja tõusis taas jalgadele.

JULIUS VAMBOLA (kuni 1903 Simpmann), sündinud 2.12.1876 Tallinnas. Lõpetas eksternina Peterburi õpetajate instituudi, Peterburi ülikooli õigusteaduskonna, õppis Müncheni ja Zürichi tehnikaülikoolis, Riia polütehnikumis, lõpetas Peterburi polütehnilise instituudi I järgu ehitusinsenerina. Oli 1914–1920 Soomes metsatööstur. 1920. aastast tegev Eestis metsatööstuses, oli raudtee-, maantee- ja sillaehituse suurettevõtja. Ehitas Pärnumaal raud- ja maanteid ning sildu. Harrastas tõstesporti, oli Peterburi Kalevi asutajaid ja esimees, paistis silma sõrmetugevusega, mittesuitsetaja, täiskarsklane. Suri 25.06.1949 Tallinnas.

1944. aastal otsustati Narva all Eesti saatust

www.parnupostimees.ee 17.03.2011

Kuno Raude, vabadusvõitleja

1944 võideldi Eesti saatuse pärast varakevadel ja hilissuvel-sügisel.

Foto: arhiiv

2. veebruaril Tartu rahu 91. aastapäeva kõnes Estonia kontserdisaalis rääkis Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves nagu möödaminnes Tartu rahu ajaloolisest tähtsusest, pöörates põhitähelepanu Eesti küberkaitse võimekusele, mis on tõepoolest ülioluline. Isegi vihjamata sellele, et täpselt samal õhtul 67 aastat tagasi valmistus Tartu rahulepingu üks pooltest teisel pool Narva jõge ründama Eestit!


Eesmärgiks Eesti okupeerimine ja annekteerimine, millele eestlaste kõrval astusid vastu paljude Euroopa rahvaste pojad. Riigipea oli need mehed ja nende rolli tahtlikult unustanud. Neid Tartu rahuga otseselt seotud sündmusi nagu polnukski Eesti riikluse ajaloos.

Eesti Vabariigi aastapäeva künnisel kanduvad mõtted aega, kui seda tähtpäeva ei saanud avalikult tähistada. Põhjuseks Saksa okupatsioon ja käimasolev sõda, mille lõppedes tuhanded Eesti mehed lootsid taastada Tartu rahu alusel loodud Eesti riigi, mille nurjas liitlasriikide taganemine Atlandi hartas antud lubadustest.

Taplus idapiiril

1. veebruaril 1944 jõudsid Leningradi alt taganevate Saksa väeosade kannul Tõrvala juures Narva jõe äärde esimesed Punaarmee üksused. Järgmisel päeval ületas osa punaarmeelasi Kudruküla, Riigiküla, Vaasa, Vepsküla ja Siivertsi juures Narva jõe. Loodi esimesed sillapead Narva jõe vasakul kaldal.

Alguse sai üheksa kuud kestnud vastasseis Leningradi rinde vägede (NSV Liidu marssal Leonid Govorov) ja Wehrmachti XVIII armee (Generalfeldmarschall Georg von Küchler) koosseisu kuulunud armeegrupi Narva (General der Infanterie Johannes Friessner) vahel. Nõukogude poolel ootas Narva jõe taga lahingukäsku 2. löögiarmee (kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski), 8. armee (kindralleitnant Filip Starikov), 59. armee (kindralleitnant Ivan Korovnikov) ja 4. üksik-merejalaväebrigaad (kindralmajor Boriss Nenašev). Kokku 200 000 meest.

Saksa poolel võtsid Eesti kaitselahingutest osa III germaani soomuskorpus (Gruppenführer Felix Steiner) ja 9. Luftwaffe välidiviis, kokku 123 540 meest.

3. veebruaril sai 2. löögiarmee juhataja käsu murda sakslaste kaitse lõuna ja põhja pool Narvat ning liikuda seejärel Rakvere-Tallinna ja Pärnu suunas. Samal päeval lõid kindralmajor Anatoli Andrejevi juhitud 43. laskurkorpuse allüksused Kudruküla juures Narva jõe läänekaldale sillapea, mille Brigadeführer Christian Poul Kryssingi mehed suutsid puruks lüüa ja idakaldale tagasi suruda.

8. veebruaril 1944 toodi Neveli rindelt ära ja paigutati Narva alla 20. Eesti relvagrenaderide diviis (Brigadeführer Franz Augsberger). Sinna toodi Novgorodi lähistelt ka major Rebase ja Soodeni pataljon. 11. veebruaril alustasid Punaarmee üksused pealetungi Narvast põhjas ja Peipsi järvel, eesmärgiks Narva grupeeringu ümberpiiramine ja hävitamine. Hõivati Vepsküla ja Piirissaar.

14. veebruaril 1944 püüdis 260. merejalaväe brigaad toetada Punaarmee läbimurdekatset Auvere all. Major Stepan Maslovi juhtimisel Merikülas maabunud 516 merejalaväelast hävitati. 15. veebruari varahommikul alustasid 2. löögiarmee üksused rünnakuid kogu Narva rindel, sealhulgas Peipsi järvel. Käsk oli vallutada Narva 17. veebruariks 1944.

20. veebruaril 1944 algasid ränkrasked lahingud Auvere juures. Kahurite ja tankide toetusel toime pandud rünnakud siiski edu ei toonud.

20. veebruaril jõudsid Narva rindele 14.-16. veebruarini Mehikoorma-Meerapalu ruumis vaenlast löönud ja Peipsi järve idakaldale surunud major Harald Riipalu pataljoni mehed ülesandega likvideerida Siivertsi sillapea.

21. veebruaril 1944 vahetasid Narva rindele toodud Eesti üksused välja Saksa 227. jalaväediviisi osad. 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi II pataljon (Hauptsturmführer Paul Maitla) paigutati Pähklamäe ja Vepsküla vahele, 46. rügemendi I pataljon (Hauptsturmführer Silvert) paigutati Vepskülla, II pataljon (Obersturmführer Weber) asus Riigikülas, 45. rügemendi I pataljon paigutati rindest eemale, Peeterristile.

Juba 23. veebruaril püüdsid eestlased vallutada Riigiküla sillapead, kuid see ei läinud korda. 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval võeti ette otsustav rünnak 45. rügemendi rühmaülema Rein Männiku juhtimisel, kes oma löögirühmaga tegi puhta töö. Autasuks nii II kui I klassi Raudrist.

25. veebruaril 1944 üritas vastane veel kord rindest läbi murda. Rünnakuid toetasid armee suurtükivägi, laevastik ja lennuvägi. Eesti piiride kaitse jäi vankumatuks.

28. veebruarist 3. märtsini 1944 ründasid 45. rügemendi üksused koos sakslaste, norralaste ja taanlastega Punaarmee tugiala Narva jõe vasakkaldal Vepsküla piirkonnas ning surusid vastase lähivõitluses üle jõe.

Nugiseksi ja Miiländeri kangelastegu

1. märts 1944 on eluks ajaks jäänud meelde Sauga mehele, Eesti rahva tänumedali kavalerile, Eesti kaitseväe erukaptenile Harald Nugiseksile. Vaasa sillapea tagasivallutamisel ilmutatud mehisuse ja isikliku vapruse eest autasustati 27. veebruaril 1944 allohvitser Harald Nugiseksi II klassi ja 7. märtsil I klassi Raudristiga ning 20. aprillil Raudristi Rüütliristiga.

3. märtsil läks Siivertsis 12 mehega lahingusse teinegi Pärnumaa mees – vaid 17aastane sturmann Leinhard Miländer. 6. märtsil oldi positsioonile jäänud kahekesi. Miländer tegi üksinda kahjutuks vastase saatekahuri.

Kui langenud mehi asendasid uued võitlejad, rünnati vastast kolme kuulipilduja ja automaatidega taas. 240 punaarmeelasest jäi järele 120-150 meest. Miländeri juhitud rühmast jäi alles üksnes tema. Siivertsis näidatud sõdurivapruse eest autasustati noort sõjameest II ja I klassi Raudristiga ja esitati ta Raudristi Rüütliristi saamiseks.

Narva ja Tallinna pommitamine

Kaotanud tugialad Narva jõe vasakul kaldal ja suutmata Narva rindest läbi murda, võtsid Punaarmee pommitajad 5. märtsi õhtul ette 11 tundi kestva õhurünnaku Narva linnale. Umbes 200 Nõukogude pommitajat heitis sel ööl alla ligi 3600 süüte- ja lõhkepommi. Rünnakut toetasid Eesti laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad, muutes iidse hansalinna rusuhunnikuks. Ajalooline Narva paljude kultuurilooliste ehitistega lakkas olemast.

9. ja 10. märtsil pommitati Tallinna vanalinna. Õhurünnakust võttis osa umbes 280 lennukit, 36 pommitajat, sealhulgas Inglise pommitaja Mosquito, mis tulistati alla. Hävis 8000 hoonet.

16. märtsil 1944 lahingud Narva rindel jätkusid. Seekord õnnestus Punaarmeel 45. rügemendi II pataljoni positsioonidesse murda. I pataljon ja Standartenführer Johann Tuulingu juhitud 46. rügemendi osad suutsid vastase tagasi lüüa.

Sellega Punaarmee talvine pealetung 20. Eesti relvagrenaderide diviisi rindelõigus vaibus. Siitpeale valitses rindel kogu armeegrupis Nord suhteline rahu. Väeosad said oma üksusi uuesti formeerida, täiendada, osa Eesti elanikest punase terrori eest välismaale põgeneda.

Kui Pärnu jõel ja lahel murdis jääd Pärnu (Pernau)

www.parnupostimees.ee 17.03.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Jäälõhkuja-puksiir Pernau Pärnu sadamas.

Foto: Olaf Esna erakogu

Nii kaua, kui on eksisteerinud Pärnu jõgi ja laht, on neile tekkinud jääkate. Ainult mõni harv aasta on olnud jäävaba.


H. D. Schmidti kaubamaja muretses esimese Piloodi nime kandnud aurupuksiiri Pärnu sadamasse juba 1874. aastal. Eks sellestki olnud nõrga jää puhul abi. Pärnu sadama kaudu toimuva laevaliikluse hooaja pikendamiseks oli siiski vaja toekamat laeva. Nädalakirja Linda 1897. aasta 17/18. numbrist on lugeda:

”Pärnu uus jäämurdja laev Pärnu, mida Schmidti kontor Rootsimaal (MEK Verkstad AB) ehitada laskis, tuli pühade järel siia. Näib teine õige priske poiss olema, kellel ka oma jagu rammu kontides on.

Tänavu kevade ei saanud ta enam jäälõhkumise töösse hakata, aga küll ta sügisel näitab, mis võib. Ega ta senini ka tööta seisa. Sest kuigi ta nimelt jäälõhkujaks on ehitatud – küll ta oskab teisigi töösid, nimelt laevasid sadamasse vedada, väikseid lõbu- või ka tarbesõitusid teha (et selleks kõlbulik, on ta ju näidanud) – , siis suudab ka põhja vajunud laevu välja tõsta ja võib isegi tuletõrjujaks heita, kui sadamas tulekuri lahti läheb.

Pärnu võib oma Pärnu peale uhke olla, ja Schmidti kontor on tänu teeninud selle hoolitsemise eest. Laev on tugevatest teraslaudadest ehitatud, raudse alega, tugeva pumbavärgiga; masinal on 22 hobuse jõud ja laev sõidab 8 ½ sõlme tunnis. Ta on üle 60 jala pikk, 16 ½ jalga lai ja ninast 5 jalga kõrge, ning käib 7 ½ jalga vee sees.”

Laeva tehnilised andmed allikati erinevad: veeväljasurve 64/53 brutoregistertonni, mõõtmed a) Peedu Sammalsoo: 18 x 5,1 x 2,8 meetrit, peamasin 175 hobujõudu; b) Gaiduk & Lapšin: 18, 5 x 5,1 x 2,8 meetrit, peamasin 160 hobujõudu, hiljem (1922) 225 hobujõudu; c) Eesti laevade register: 17,2 x 5,14 x 2,65 meetrit.

Pernau kirev saatus

1914. aasta augustini oli Pernau tubli töörügaja, tõi laevu sadamasse ja aitas tagasi reidile, vajadusel murdis jääd ning vedas lotje pärnakatega Niidu metsa grüünesse.

Pärast Esimese maailmasõja algust võeti laev Peeter Suure merekindluse käsutusse, nimetati ümber Pernoviks ja täitis sõjalisi ülesandeid. 26. oktoobril 1917 heisati laeval punalipp, sest meeskond eelistas enamlasi.

1918. aasta aprillis sattus laev Soome vetes sakslaste kätte ja suvel jõudis tagasi Tallinnasse, kust sakslased viisid ta Riia lahte. Siis kandis ta taas Pernau nime.

3. jaanuaril 1919 sattus Pernau Läti punaste küttide kätte, kes nüüd sõjalaeva Pernovi liitsid Nõukogude Läti rannakaitse flotilliga ja plaanisid paigaldada talle kahuri ja kuulipilduja. Sama aasta aprillis astuski ühe kuulipritsiga laev rivvi.

24. mail 1919 võttis laeva omakorda üle Landeswehri jõeflotill ja peale kuulipilduja demonteerimist hakkas lootsilaev Pernau teenindama Riia sadamat.

30. juunil 1919 jäi Pernau Riia lahes Eesti hävitaja Lennuki kätte ja viidi kui sõjasaak 3. juulil Tallinna, kus paar päeva hiljem võeti Eesti merejõudude koosseisu kui puksiir Sulev.

Pärast Vabadussõja lõppu 15. veebruaril 1920 anti laev üle Eesti merelaevanduse peavalitsusele. 1922. aastal tagastati laev Pärnu H. D. Schmidti kontorile ja sai tagasi oma nime – Pernau.

1928. aastal asutati sama firma baasil Pärnu Laeva Aktsiaselts, mille korstnamärki laev kandma hakkas. 1934. aastal eestistati alus Pärnuks. 1939. aastal asendati see nimega Piloot. Eesti annekteerimise järel laev natsionaliseeriti ja viidi Tallinna sealse kaubasadama käsutusse.

Pärnu kolm uppumist

28. augustil 1941, kui punalaevastik Tallinnast põgenes, uputati Pärnu esimest korda Miinisadamas. Peagi tõstsid sakslased ta üles ja peale remonti allutati kui puksiir Piloot Tallinna sadama komandandile. 1942. aasta jaanuarist septembrini oli alus Eesti omavalitsuse Pärnu sadama kapteni alluvuses kui puksiir Pärnu. Siis võtsid sakslased laeva uuesti oma kätte tagasi ja allutasid Tallinna sadama komandandile.

24. aprillil 1943 uppus Pärnu teist korda pärast kokkupõrget Saksa auriku Bundsbergiga sadama põhjamuuli juures. Jaanipäeval tõsteti laev üles ja anti sügisel pärast remonti üle endisele omanikule ehk firmale Schmidt, Witte ja Co, mis siis asus Danzigis.

Kolm olevat kohtu seadus. Pernau alias Pärnu alias Sulevi alias Piloodi kolmanda uppumise kohta on kaks versiooni. A. A. Gaiduki ja R. V. Lapšini raamatus ”Balti riikide merejõud 1918-1940” (St. Peterburg, 2009) on kirjas, et Piloot asus 1944. aasta septembris Danzigi (Gdanski) poole teele, kuid omanikeni ei jõudnud, sest jäi ränga tormi kätte ja uppus. Laeva meeskond päästeti ja interneeriti Rootsis. Selle orkaani tugevust on ilmekalt kirjeldanud H. Sergo oma ”Põgenike laevas”.

M. Õun ja H. Ojalo kirjutavad raamatus ”Võitlused Läänemerel” (Tln, 2010) ja P. Sammalsoo raamatus ”Suur Tõll ja teised Eesti jäämurdjad” (Tln, 2005), et Pernau osales 15. septembril 1944 sakslaste dessandikatses vallutada Suursaar ja Soome torpeedokaater lasi laeva põhja.

Ei ütle, kumba versiooni ma tõesemaks pean. Fakt on see, et teenekas laev ei murra enam ammu jääd ega teeninda laevu.

Tartu võtab Meltsiveski tiigi ala kaitse alla

www.postimees.ee 31.03.2011
Jüri Saar, reporter

Meltsiveski vaade 1900. aasta paiku. Ees vasakul tiigi kaldal veterinaarinstituudi hooned (suured kivihooned). Kauguses Jaani kirik (paremal) ja veel kaugemal Maarja kiriku torn.

Foto: Tartu Linnamuuseum

Kunagine Meltsiveski tiigi asukoht aastal 2011. Kaubanduskeskuse tagant paistab Jaani kiriku torn.

Foto: Margus Ansu

Tartu plaanib kuulutada looduskaitsealaks kunagise Meltsiveski tiigi ala Ujula Konsumi vastas pargialal,
enne aga selgitada, kui palju maad nõuab enda alla selle piirkonna ristmike ümberehitus liikluskoormuse kasvades.

Linnamajanduse osakonna asejuhataja Andres Pool selgitas, et kuigi linnavalitsus otsustas sel nädalal määrata tingimused Sauna-Ujula ja Narva-Vene-Ujula tänava ristmiku ning lähiala tänavate rekonstrueerimise eelprojekti koostamiseks, ei alga seal kiiresti ega kohe mingit tänavaehitust.

Fookus on hoopis sellel, et selgeks saada, kuidas võiksid kulgeda Meltsiveski tiigi alale moodustatava kohaliku looduskaitseala piirid. Selle eesmärk on välistada põhjavee saastumine võimaliku ehitustegevusega kaasnevate pinnasetööde korral.

Tartu planeeringuteenistuse juht Indrek Ranniku ütles, et kaitseala tähendab ehituskeelu põlistamist selles kohas.

«Praegu kehtivad planeeringud ei võimaldagi sinna ehitada, aga et keeldu põlistada, on mõistlik teha korraliku tähistusega kaitseala. Sõnum on, et me väärtustame põhjavett,» ütles Ranniku. Tegu on suures osas linna ja osalt eramaaga.

Liikluslahenduse joonestamine peaks võimaldama vältida olukorda, et tulevikus on linn ise oma otsustega end ämbrisse pannud.

Liikluskoormus kasvab

Ametnike selgitusel tingib ristmike rekonstrueerimise vajaduse praegune liikluskorraldus, mis mõnes sõidusuunas on ses piirkonnas «ebardlik», nagu väljendas Pool, aga veelgi enam liikluskoormuse eeldatav kasv. Seda lodjakoja väljaehitamise järel, aga eriti siis, kui Ujula tänav pikendatakse Kvissentali uusasumini ja kiireim tee linnakeskmesse hakkab kulgema Ujula tänava kaudu.

Linn ei ole endiselt maha kriipsutanud ka Pika tänava läbimurret, kuid selle kohta ütlesid ametnikud, et see on kaugema tuleviku küsimus. Linna antud lähtetingimused ei olnud eriti detailirikkad ja neist ei selgu, kas silmas peetakse näiteks foori- või ringristmikke.

«Selle eest maksamegi, et seda teada saada. Kui me seda teaksime, ei maksaks,» ütles Ranniku. «Meltsiveski puhul me Pikalt tänavalt tuleva võimaliku liikluskoormusega otse ei arvestagi. Kui Pikk tänav kunagi tuleb, tuleb see ikka Narva ringile välja.»

Tiik tagasi

Ajalooline allikatest toitunud Meltsiveski tiik jäi kuivale, kui Staadioni tänava äärde rajati puurkaevud ja nüüdse Tarkoni eelkäija veevajaduseks pumbati maapinnast vett välja. Viimases lõpus oli tiik vaid porine auk, mis ajapikku täideti lehtede ja olmeprügiga. Indrek Ranniku teadmise järgi võis see olla 1960.–70. aastail.

Nüüd, kus veetarbimine on jälle kahanenud, suudaksid allikad tiigi jälle täita. «Konsumi taga on Emajõe ääres toru, kust tuleb vett sõltumata aastaajast – see kõik on pärit tiigist,» ütles Ranniku.

Tiigi taastamine on aga riskantne ettevõtmine, sest pinnase liigutamine võiks rikkuda põhjavee kohas, kust veega varustatakse umbes 40 protsenti Tartust.

Just sel põhjusel ongi Tartu Veevärk geoloogide soovitustele tuginedes teinud ettepaneku moodustada tiigi asukohas kaitseala.

OTEPÄÄ LINNUSE MÜNDILEID

Estonian Journal of Archaeology, 2010, 14, 1, 90.92

1955. aastal Otepää linnusel toimunud arheoloogiliste kaevamiste käigus avastati ühtekokku
26 münti (AI 40361). Tuginedes nende ajalisele kuuluvusele ja Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi (edaspidi AI) arheoloogiaarhiivis hoitavale leiuplaanile (AI f 4, n 117, s 114), on alust arvata, et konkreetsed vermingud on algselt moodustanud ühe ning sama leiukompleksi (rahakott või aardeke?).
AI numismaatilises kollektsioonis säilitatavad Otepää mündileiu mündid on paraku väga halvasti
säilinud, mistõttu nende detailsem määramine on sageli võimatu.
Enim kohtab Otepää leius Tartu piiskopkonna nn vaskseid penne (8 eksemplari), mida on traditsiooniliselt dateeritud piiskop Dietrich III Damerowi valitsemisaja (1379.1400) teise poolde. Samas on täiesti võimalik, et selliseid madalaproovilisi brakteaatpenne valmistati Tartus ka 15. sajandi kahel esimesel aastakümnel (Sarkkinen 2001, 227; Leimus 2005a, 194). Tartu müntidest saab kindlalt 14. sajandisse ajaldada üksnes ühe Dietrich III Damerowi artigi, mis vermiti sealses rahapajas 1395. aastal või ka veidi hiljem.2 Seevastu seitse äärmiselt halvasti säilinud Tartu piiskopkonna lübische.t võib dateerida pigem 15. sajandisse. Kuigi harrastusnumismaatik Gunnar Haljaku järgi valmistati esimene lübische-tüüp tõenäoliselt juba aastatel 1397.1399(?) (Haljak 2008, 27), seostab Eesti mündiuurija Ivar Leimus oma Tartu mündiajalugu käsitlevas kirjutises nende valmistamise alguse siiski alles piiskop Heinrich Wrangeli (1400.1410) ametiajaga (Leimus 2005a, 194).
Tegelikult on Tartu tollane mündiajalugu aga veel üsna ebaselge. Kuna linna keskaegne arhiiv viidi Ivan IV vägede poolt Liivi sõja ajal Moskvasse, kus see arvatavasti Kremli tulekahjus hävis, saab Tartu mündindust uurides toetuda üksnes materiaalsetele allikatele . müntidele ja mündiaaretele (Leimus 2005a, 189).
Kui kahe Otepää leiu mündi määramine on täiesti võimatu ja kolme puhul saab kindlaks teha
üksnes nende oletatava nimiväärtuse (lübische), on viit lübische.t võimalik seostada siiski ka
Tallinna rahapaja toodanguga (umbes 1390.1420). Viimaste hulgas on kogu kompleksi kõige
hilisem verming (AI 4036: 1401), mis on löödud Liivimaa Ordu poolt ajavahemikul 1406/7(?).1415
(vt Haljak 2008, tüüp 4, 27). Tuginedes viimati mainitud eksemplari määrangule, on ilmne, et
Otepää mündileid ei saanud jääda maapõue enne 1406. aastat.
Küsimusele, kui kaua Otepää leidu kuuluvad mündisordid käibel olid, pole praeguse uurimisseisu
juures veel võimalik ammendavat vastust anda. Kuigi aastatel 1422.1426 viidi Liivimaal läbi
rahareform (vt Tender 1937, 510.511), mille tõttu käibel olnud mündid3 kaotasid(?) kehtivuse, ja ajavahemikul 1363.1420 löödud artigite, seestlingite, lübische.te ning pennide käibimisaja teoreetilise ülempiiri võib seega määratleda võrdlemisi konkreetselt, kohtab käsitletava perioodi mündisorte üksikeksemplaridena isegi veel mõnes 16. sajandi teise ja kolmanda veerandi aardeleius. Enne rahareformi löödud müntide tegeliku käibimisaja kindlakstegemine on raskendatud peaasjalikult just 15. sajandi teise ja kolmanda veerandi aardeleidude minimaalse hulga tõttu (vt lähemalt Kiudsoo 2007, 16, 25). Kuna Otepää linnuselt 1955. aastal avastatud 26 mündi hulgas aga puuduvad rahareformijärgsel ajal löödud vermingud, siis on tõenäoline, et vähemalt leid ise on kokku pandud enne 1426. aastat.
4 Otepää mündileid (tpq 1406) pärineb Liivimaa keskaja aarderikkaimast perioodist (umbes 1390.
1420). Kui näiteks Kalasõjaga (1367.1371) seonduvad leiud on päevavalgele tulnud võrdlemisi
piiritletud, otseselt sõjategevuse all kannatanud territooriumilt, siis nüüd katavad aarete leiukohad kogu Liivimaa (vt Leimus 2005b, 81). Need ei saa seotud olla 1390. aastatel toimunud kodusõjaga (Tartu piiskop Dietrich III Damerow versus Liivimaa Ordu), kuna aktiivne sõjategevus toimus üksnes 1396. aastal ja juba 1397 reguleeriti suhted Danzigi lepinguga. Danzigi lepingule järgnes aga üsna rahulik periood (Leimus 2005b, 80). Milles võis siis peituda tollaste aarete maapõue jäämise põhjus?
Leimus (2005b, 81) on jõudnud järeldusele, et see oli tingitud sügavast keskaegsest depressioonist, mis kaasnes suure rahvastiku kaotusega. Depressiooniga on seostatav ka 15. sajandi esimese veerandi Liivimaal toimunud kuni kolmekordne hinnatõus (vt Leimus 2005c).

Vanemuise haruldased fassaadijoonised jõuavad muuseumisse

Talumaja pööning varjas saksa teatri jooniseid


www.tartupostimees.ee 30.03.2011
Vilja Kohler, reporter

Oma maakodu pööningut koristanud Mari-Ann ja Villu Repän leidsid sealt palju tarbetut, kuid ka kaks pärli, mida kohe kuidagi ei kõlvanud ajaloo prügikasti saata.


Need Rannu vallast päevavalgele tulnud väärtuslikud leiud on Tartu saksa teatri kaks joonist, mille läinud sajandi alguses oli oma käega paberile kandnud toonane linnaarhitekt Arved Eichhorn.

«Tundsime selle maja kohe ära, kui jooniseid nägime, oleme ju kaua Tartus elanud,» rääkis Villu Repän. «Alles pärast märkasin, et jooniste peale oli kirjutatud Tartu saksa teater.» Ühel linnaarhitekt Eichhorni peene joonega allkirjaga joonisel on nüüd Vanemuise väikse majana tuntud hoone fassaad ja teisel külgvaade.

Tolmune ja kõver leid

«Ei oskagi öelda, kas need olid makulatuuriks mõeldud või tahtis keegi neid säilitada, need olid ühe virna peal,» märkis Villu Repän. Kas jooniseid tahtsid säilitada Pätsu ajal selle talu ostnud Mari-Ann Repäni vanavanemad või enne neid seal elanud inimesed, ei saa enam välja selgitada.

Peale jooniste üllatas pööning tehnikamees Villu Repänit eestiaegsete lapikute patareidega, mis olid liiva sees hästi säilinud. Jooniste kohta nii öelda ei saa, need olid tolmused ja papp oli kõveraks tõmbunud.
Mari-Ann ja Villu Repän vii­sid leiud Vanemuise peakunstniku Maarja Meeru kätte. Et teatril polnud raha jooniste taastamiseks, võttis selle kulu enda kanda Tallinnas asuv teatri- ja muusikamuuseum, mis toimetas joonised kultuuripärandit restaureerivasse firmasse Mandragora.

Plekid võtsid aega

«Väga raske töö see ei olnud, selline keskmine,» ütles jooniste kohta OÜ Mandragora konservaator Reet Sonn ja lisas, et näiteks konservaatoritele peavalu tekitavat laialivalguvat tinti ei olnud linnaarhitekt kasutanud. Omajagu kannatust kulus hallitus-, rooste- ja putukaplekkide töötlemiseks.

«Eks me ole ka palju hullemaid asju korda teinud,» muheles OÜ Mandragora juhataja Ene Sarap. Näiteks üks hullus seisus ese, Peetri kirikust leitud, paljude tartlaste sünde, abiellumisi ja surmi talletav raamat ootab tegemist. Mõne aja pärast saab valmis 1854. aastast Pilistvere kandist pärit vakuraamat, kuhu Saare Hans on hoolega kirja pannud, kui palju vilja, loomi ja raha ta mõisnikule võlgneb.

Linnaarhitekt Eichhorni tehtud saksa teatri kaks joonist võtab homme enda hoida teatri- ja muusikamuuseum.

Linnaarhitekt projekteeris teatri

Praegustele tartlastele Vanemuise väikse majana tuntud Tartu saksa teatri hoone ehitati ülikoolilinna saksa käsitööliste seltsi aias asunud ajutise puust suveteatri põlemise järel aastatel 1914–1918.

Kultuurimälestiste riiklikus registris seisab, et saksa teatri maja ehitamiseks korraldati arhitektuurivõistlus, millele laekus 52 projekti. Esimese (arhitektid E. Hoff­mann ja F. Schultze Berliinist) ja teise preemia (arhitektid N. Vassiljev ja A. Bu­bõr) saanud tööde põhjal koostas projekti Tartu linnaarhitekt Arved Eichhorn.

Saksa teater tegutses majas Teise maailmasõjani, pärast seda sai maja endale teater Vanemuine. (TPM)




OÜ Mandragora taastas Vanemuise väikese maja eskiisid.

Foto: Kristjan Teedema

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum saab homme kätte Vanemuise teatri väikese maja haruldased fassaadijoonised.


Kaks unikaalset tušijoonist hoone fassaadist otsevaates ja külgvaates on kunagise Tartu linnaarhitekti Arved Eichhorni signeeritud ning pärinevad eeldatavalt aastatest 1914–1918, mil hoone Berliini arhitektide Ernst Hoffmanni ja Fritz Schultze projekti alusel ning Eichhorni kavandite järgi ehitati, vahendas muuseum.

Tartu saksa teatri jaoks rajatud klassitsistlike, heimatlike ja juugendlike mõjutustega hoone on silmapaistev näide 20. sajandi alguse teatriarhitektuurist ning kuulub kultuurimälestiste hulka.

Joonised leiti eelmisel aastal Rannu valla Ervu küla talumaja pööningult, fassaadiplaanid vahendas Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumile Vanemuise teater. Kuna joonised olid tugevalt kahjustunud, restaureeriti need Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali abiga Tartu Ülikooli spin-off firmas Mandragora.

Haruldaste fassaadiplaanidega on võimalik tutvuda maikuu jooksul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Toimetas Kadri Ratt

Inglismaal tõmmati töötud võlla

www.epl.ee 09.02.2011

Andres Eilart, Aavo Kokk

Ajalehest koondatakse ajakirjanik. Vaene mees läheb linna peale luusima ja jääb munitsipaalpolitseile vahele, ta võetakse kinni ja nü-peldatakse Vabaduse platsil rahva ees läbi. Seejärel eskordivad munitsipaalpolitseinikud ta toimetusse tagasi. Tänapäeva jaoks üsna ebatavaline töötuse vastu võitlemise viis, kuid esimene tööturupoliitika just selline oli. 16. sajandi Inglismaal rakendati üsna tähelepanuväärset töötuse vastu võitlemise meetodit. 1530. aastal allkirjastas kuningas Henry VIII seaduse hulkurite kohtlemise kohta. Seesama Henry, kellel paavst ei lubanud naist vahetada ja kes seepeale katoliku kirikust lahku lõi ning kirikuasjad ja kiriku vara enda kätte ja juhtida võttis. Uue seaduse järgi viidi töötult ringi luusijad lähimasse linna, piitsutati seal rahva ees läbi ja kupatati tagasi sinna, kus nad olid sündinud või viimased kolm aastat elanud. Mõni aasta hiljem läksid nad Inglismaal veel karmimaks. Kes jäi esimene kord vahele, sai naha peale. Teisel korral lõigati ära parem kõrv ja kolmandal korral poodi üles. Ilmselt keerati vint siiski üle ja hukkamise asemele hakati otsima muid meetodeid. Vähemalt kolm päeva tööta olnu pidi pakkuma ennast tööle ükskõik kelle juurde ja leppima palgaga, mida talle pakuti. Kui teda keegi ei soovinud, siis pidi töötu olema nõus töötama ka vaid toidu ja joogi eest. Kui ka siis polnud edu, võis suvaline inimene kaheks aastaks saada töötu oma orjaks.

Töötud ja hulkurid

Seadusi muudeti kord karmimaks, kord leebemaks ja seda päris sageli. See näitab, et töötute ja hulkurite probleem oli valitsejatel kogu aeg jalus. Põhjusi oli mitmeid. Esmalt kasvas tol ajal Inglismaa rahvastik. Kuid veel olulisem oli asjaolu, et 1530-ndatel lammutas kuningas Henry vana sotsiaalhoolekande süsteemi. Kirikuvarade äravõtmine hõlmas ka kloostrite vara ja maad. Kuid just kloostrid olid hoolitsenud vaeste ja töötute eest. Nüüd pidid teemaga tegelema hakkama ilmalikud valitsejad, kes polnud selleks valmis. Inglismaa näide pole siin asjata toodud, just seal hakati esimest korda 16. sajandil ametlikes dokumentides rääkima töötusest kui probleemist, millega tuleb tegeleda. Teema muutus seda tõsisemaks, mida rohkem majandus arenes. Tänapäevase tähenduse sai tööpuudus 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses ehk umbes 200 aastat tagasi.

Tootmine hakkas koonduma vabrikutesse ja inimesed kolisid vabrikute juurde tööstuskeskustesse. Kõik oli kena, kuni äri kasvas ja masinad olid traditsioonilised. Kuid siis tulid aurumasinad ja muud riistad. Inimesi polnud enam nii palju vaja. Paljud jäid töötuks ja paljud hakkasid mässama. Samal ajal kui Napoleon Moskvasse marssis ja Liivimaa mees Barclay de Tolly Vene väed Pariisi viis, möllasid Inglismaal masinapurustajad. Töösturitele ja valitsejatele sai selgeks, et töötus on teema, millega tuleb tegeleda. Tänapäevased süsteemsed vahendid tööpuudusega võitlemiseks pärinevad 1870-ndatest, kui hakati looma sotsiaalkindlustussüsteeme. Tulid riiklikud pensionid ja abirahad. Esmalt Saksamaal ja siis ka mujal. Mitmel pool seati sisse kohustuslik töötuskindlustus, Inglismaal näiteks 1911. aastal.

Kõik see reaktsioonina marksistidele ja teistele sotsialistidele, kes olid veendunud, et kapitalism sureb nii või naa. Kapitalismi liidrid püüd-sid leida süsteemi, mis muudab turumajanduse sotsiaalseks. Esialgu oli eesmärk hoida masse vaos ning tagada töötutele, haigetele ja vanadele hädapärane elatis. Pärast Teist maailmasõda on aga seesuguste süs-teemide eesmärgiks saanud tagada ka tööturult lahkunud inimestele võimalikult samasugune elukvaliteet, nagu neil oli enne. Sotsiaalkindlustuse süsteemide uurijad on täheldanud, et nii suudetakse tagada, et umbes 10% elanikkonnast suudab vaesust vältida. Näiteks Soomes ja Rootsis oleks 1990-ndatel olnud ühe 2003. aastal avaldatud uuringu järgi vaeseid ühiskonnas ilma sotsiaalsüsteemita 13–15%, kuid oli 3–5%.

Emajõe kallastel

Pallases õppinud Andrus Johani on jäädvustanud ühe olulise hetke sel teekonnal. Aasta on 1933 ja kõikjal maailmas on massiliselt töötuid. Käes on suur majanduskriis. Enam-vähem kõik riigid rakendasid neid inimesi hädaabitöödeks. Kes ehitas maanteid, kes laiendas kaevandusi, kes korrastas linnu. Tartus võeti ette Emajõe kallaste kindlustamine. Kaldad tõsteti liiva ja mullaga kõrgemaks, jõe äärde rajati jalutusteed ja nende äärde istutati puud. Vajalik liiv saadi sealtsamast Tartust. Üks suuremaid kaevandusi oli nn Kalmistu kar-jäär Ülejõel Emajõe ääres Ujula tänava lõpus. Just seal on Andrus Johani vaadelnud liiva uuristavaid hädaabitöölisi. See väga andekas joonistaja – üks paremaid, kes Eestis kunagi elanud – sattus aga halvale teele. Käis 1934. aastal Nõukogude Liidus õppereisil ja sai kommunismipisiku külge. Aitas 1940. aastal Eestis Nõukogude võimu juurutada, astus 1941. aastal hävituspataljoni, sattus sakslaste kätte vangi ja lasti samal aastal maha.

Eestis on olnud tööpuudus taasiseseisvusajal üsna madal. Kuid äsjane karm majanduskriis kasvatas töötute armee 100 000 inimeseni. Valitsejad on ka nüüd püüdnud leevendust tuua häda-abitöödega, kuid märkimisväärse eduta. Oleme näinud reisisaatjaid ja pargivahte ning juba kõneldakse sellestki, et vabad käed palgata nõukogudeaegseid amortiseerunud tootmishooneid lammutama. Ent seni pole see andnud pikaajalist tööd ega ole eriti aidanud ka linnu korrastada. Sunnitud töö pole tõhus ega rahva seas populaarne. Ka Soomes kasvas tööpuudus pärast nende 1990-ndate alguse suurt majanduskriisi tohutult. Ja on senini jäänud üsna kõrgeks. Esiteks on Soomes olnud töötu abiraha nii suur, et paljud pole soovinudki sellest loobuda. Teiseks märkasid töötajaid koondanud ettevõtjad, et tegelikult polegi neil nii palju inimesi vaja kui varem. Eesti ettevõtjad on jõudnud sama tõdemuseni – saab hakkama ka väiksema arvu inimestega. Kiirelt ei kao suur tööpuudus Eestist kuhugi. Kuid mida siiski ette võtta? Vist pole muud teed, kui need inimesed uuesti kooli kutsuda. Tõsi, vaevalt et keegi suudab täpselt planeerida, milliseid uusi erialaseid oskusi tuleks nendele täiskasvanud inimestele anda. Kuid koolituse protsess iseenesest on juba oluline. Inimesed on teistega koos, saavad ideid ja on nii ka erksamad uusi töövõimalusi märkama.

Andres Eilart ja Aavo Kokk selgitavad Eesti ja maailma kunstiteoseid kasutades majanduse toimimist .

Lõplikku tõde ei ole enam vaja

www.epl.ee 19.01.2011

Andres Eilart, Aavo Kokk

Oskar Hoffmanni „Ajalehte lugev mees” on Kumu püsiekspositsioonis.

Uhke tunnistus, et juba 19. sajandi lõpus oskasid peaaegu kõik eestlased lugeda ja kirjutada. Ajaleht on Postimees ja järelikult on lugeja eesti mees. Mõnikord on öeldud, et see on esimest korda, kui Eesti kunstiloos ilmub maalile ajaleht. Ent Jaan Manitski kogus on üsna samasugune Oskar Hoffmanni teos aastast 1896. Tõsi, tollel tööl ei ole ajalehe nimi väljaloetav.

Eesti kunstimuuseum ostis „Ajalehelugeja” 1986. aastal Moskva Kunstisalongi oksjonilt. Kui maal kogus arvele võeti, on keegi kirjutanud andmebaasi märkuse, et ajaleht talupoja käes on venekeelne. Tõepoolest, selgelt eristuv ajalehe nime esimene täht P võib olla ka kirillitsa R. Kahtlusi kütab ka tollase Postimehe uurimine – ajalehe päises kasutatud suur P on küll sarnane Hoffmanni kujutatuga, kuid siiski selgelt teistsugune. Ning lõpuks – Tartus sündinud baltisakslane Oskar Hoffmann elas alates 1883. aastast Peterburis ja signeeris oma tööd: „Оск. Гофманъ”.

Teisalt polnud Peterburi 110 aastat tagasi see, mis praegu. Arvatakse, et eestlasi elas seal tookord rohkem kui Tallinnas ning üleüldse oli Peterburis eesti- ja soomekeelset rahvast rohkem kui venelasi. Paljud eestlased elasid ja töötasid Peterburis alaliselt, kuid pidevalt oli linnas ka Baltimaade provintside toodangut kohale vedanud talu- ja mõisamehi. Nii et tegevuskoht võib olla mõni Peterburi kõrts. Kunstiteadlane Juta Kivimäe on arvanud, et ajalehelugeja istub mõnes linnakõrtsis, kuna tal pole mütsi peas. Varasemad Hoffmanni maalide tegelased on kõrtsis ikka mütsiga.

Eesti meediatööstuse sünd

Nii et tegemist võib tõesti olla Peterburis olnud eesti mehega, kes loeb ajalehte Postimees, mis tookord oli ka tolles suures linnas kättesaadav. Näiteks on 1896. aastast teada, et Postimeest telliti muu hulgas ka Inglismaale, New Yorki, Peterburi, Riiga, Berliini, Puškinisse, Vitebskisse, Petroskoisse, Varssavisse ja Kroonlinna.

Oskar Hoffmann oli elukutseline kunstnik, kes ei elanud mitte halvasti, teinekord peeti tema elulaadi suisa pillavakski. Hoffmann aga maalis peaasjalikult põhjamaiseid maastikke ja lihtsaid eesti talumehi kõrtsis. Järelikult oli tookord Peterburis rahvast, kes oli valmis sellise kunsti eest maksma. 19. sajandi vene kultuuri asjatundja Peeter Torop ütleb, et lihtrahva temaatika oli siis nii kirjanduses kui ka kultuuris populaarne.

1880-ndate alguses tehti Ve­ne­maal kultuuripoliitiline katse lihtrahvale kultuuri lähendada. Odavaid ja kasulikke trükiseid (adapteeritud tõlked, käsiraamatud, kalendrid, moraalilood) levitades, teatreid populariseerides ja muid selliseid asju tehes. Seda suunda toetasid ka paljud edukad ärimehed. Näiteks tekstiilitööstur Pavel Tretjakov ostis oma kogusse just realistlikke Vene maastikke või inimesi kujutavaid töid.

Milline võimalus Tartu pagarimeistri pojale, kes on õppinud Düsseldorfis maalima elu nii, nagu see on, või veel täpsemalt! Ta maalib intelligentse väljanägemisega talumehi, kes mõnikord loevad ka ajalehte. Vene eliit, kes tahab hariduse abil ühiskon­da paremaks muuta, on valmis sellise töö eest maksma täiega. Nii ongi Hoffmanni töid muuseumides üle kogu Venemaa.

Kuid ajalehe juurde. Hoffmann on dokumentreerinud olulise hetke Eesti meediatööstuse ajaloos. 1857. aasta 5. juunil lasi Johann Voldemar Jannsen Pärnus trükkida ajalehe Perno Postimees ehk Näddalileht esimese numbri. Sellest ajast peale on eestikeelsed ajalehed ilmunud järjepidevalt. Tookord oskas Viljandimaal lugeda umbes kaks kolmandikku inimestest, Saaremaal vaid iga kuues. 19. sajandi lõpus ehk Hoffmanni ajal oskasid lugeda ja kirjutada enam-vähem kõik eestlased. 1891. aastal oli Eestis üks päevaleht, 1910. aastal oli neid juba kuus. Just siis sündis Eesti meediatööstus.

Ajaleht oli äri ja ei olnud ka. Üks edukamaid ajalehti 110 aastat tagasi oli Tartus ilmunud Olevik. Tolle omanik ja peatoimetaja Ado Grenzstein jaksas rajada Toomemäe nõlvale päris uhke punastest tellistest kivimaja. Kuid tema oli üks väheseid, kes oskas kasumit saada. Samal ajal arutati 1897. aastal Grenzsteini juhtimisel plaani liita kõik eestikeelsed ajalehed ühte firmasse ja leppida kokku, kes mis teemat käsitleb, et kulusid kokku hoida ja kõrgemat palka maksta.

See kallis ajaleht

Enam kui sada aastat on mööda läinud ja taas on probleemiks kerkinud asjaolu, et ajalehe tegemiseks kulub raha rohkem, kui ajaleht teenida suudab. Olukord pole siiski kaugeltki nii karm kui Hoffmanni ja Grenzsteini ajal – meediafirmad kirjastavad ka raamatuid, peavad internetiportaale ja teevad muud huvitavat, kus kulud on väiksemad ja raha liigub üha rohkem. Ja seepärast on ajalehe enda mudelit hakatud kõikjal maailmas uuesti läbi vaatama, et paremini arvestada muutunud ühiskonna, olude ja lugejate nõudmisi.

See toob kaasa tähelepanuväärse muutuse, kuidas kujunevad ühiskonnas hoiakud ühe või teise inimese või nähtuse suhtes. Ajalehed on alati olnud avatumalt või varjatumalt manitsevad, rääkides lugejaga nagu täiskasvanud lapsega. Kuidas on õige elada, mis on hea ja mis halb ning kuidas maailmas toimuvast üleüldse aru saada.

Nüüd kujunevad inimeste hoiakud aga rohkem nii, nagu enne Oskar Hoffmanni ja Johann Voldemar Jannseni aega – külas keegi rääkis, blogis keegi rääkis, kõrtsis keegi pillas mõtte, Twitteris oli üks säuts. Kuigi internet oma paljude saitidega on massinähtus, ei ole ta selles tähenduses massimeedia, et ühte ja sama teksti loeksid või ühte ja sama pilti vaataks suur hulk samu inimesi. Igaüks vaatab just talle huvipakkuvat asja. Kas see tähendab, et ümber on aeg, kus ajaleht vahendab lõplikuna tunduvat tõde, ja see asendub tasapisi silmaringi laiendava rolliga, mis lubab lugejal ise asjade üle otsustada?

Andres Eilart ja Aavo Kokk kirjutavad Eesti ja maailma kunstiteoseid kasutades kuni suveni sarja majanduse toimimist selgitavaid lugusid. Järgmine lugu ilmub kahe nädala pärast.

Inna Põltsam: sissevaateid Liivimaa külaühiskonda 15.-16. sajandil

www.postimees.ee 12.03.2011

Ajaloolane Inna Põltsam kirjutab värskes ajakirjas Tuna, et keskaegse Liivimaa külaühiskonna kohta on võimalik veel üht-teist põnevat avastada, kui osata õigest kohast otsida ja õiget asja otsida. Näiteks võib märgata, et kui praeguse Eesti aladel 15.-16. sajandil tegutsenud talurahva valdav enamus jäi kirjaoskamatuks, leidus ometi neid, kes olid koolis käinud, teadsid kirjasõna väärtust ning oskasid seda igapäevaelus ja asjaajamises kasutada. Postimees.ee toob oma lugejateni artikli lühikokkuvõtte.


Kuigi keskaja Liivimaa talurahva ajalugu kajastavaid kirjalikke allikaid on säilinud vähe, pole need ajaloouurimise seisukohalt veel ammendatud. On võimalik leida nii uusi andmeid kui teemasid, esitada allikatele uusi küsimusi.

Artikkel sisaldab mõningaid lisandusi Liivimaa talurahva ajaloole 15.-16. sajandil.

Käsitluse aluseks on üldiselt kolme liiki allikad: vanemad vakuraamatud, 16. sajandi lõpust pärinevad Uus-Pärnu rae protokollid, mis puudutavad ümbruskonna talupoegade kriminaalkuritegusid ning seoses Grobina foogtkonna pantimisega Preisile aastal 1560 tekkinud materjalid Preisi hertsogi Albrechti arhiivis.

Vakuraamatud pakuvad informatsiooni talupoegade koormiste ja kohustuste kohta maaisanda ees ning just sellest aspektist on neid kõige enam uuritud.

Kuid nendest võib leida muudki huvitavat. Mitte vähem tähelepanu ei vääri talupoegade nimed, need on vanade vakuraamatute üheks huvitavamaks osaks, pakkudes põnevat teavet nii oma kandjate kui ka tolleaegse külaühiskonna, ümbritseva elukeskkonna, inimsuhete jms. kohta.

Perekonnanimed olid eesti talupoegadel keskaja lõpus veel välja kujunemata, seetõttu annavad tolleaegsed lisanimed aimu nii küla tähtsatest ametikandjatest kui ka küla- ja mõisakäsitöö arengust jms.

Uus-Pärnu raeprotokollides sisalduvad talupoegade sortud kriminaalsed lood on ajaloouurimise seisukohalt väärtuslikud ja kõnekad.

Niisuguste juhtumite käsitlus annab talurahva ajaloole hinnatava inimliku mõõtme, näidates talupoegi mitte anonüümsete koormakandjate ja teotöölistena, vaid lihast ja verest inimestena, koos kõigi mõeldavate pahede ja küllap voorustegagi.

Hertsog Albrechti kirjavahetus juhatab Liivimaa talupoegade koolihariduse teema juurde.

Üksikud teated mitmesugustest allikatest osutavad, et kuigi keskaja Liivimaa talurahva valdav enamus jäi kirjaoskamatuks, leidus ometi neid, kes olid koolis käinud.

Rohkem kui kirjaoskajaid leidus talupoegade hulgas neid, kes teadsid kirjasõna väärtust ning oskasid seda igapäevaelus ja asjaajamises kasutada.


Toimetas Alo Raun, vanemtoimetaja

Ivar Leimus: Läti Henriku sõnakõlks või nõks paganate alistamiseks?

www.postimees.ee 12.03.2011

Värskes ajalookultuuri ajakirjas Tuna kirjutab ajaloolane Ivar Leimus, et Iura christianorum (kristlik õigus) polnud lihtsalt kroonik Läti Henriku sõnakõlks, vaid tähendas terviklikku feodalistlikku ühiskonnakorraldust, mida usuretoorika varjus Eesti aladele 13. sajandil toodi. Postimees.ee toob oma lugejateni artikli lühikokkuvõtte.

12.-13. sajandil toimunud lääneslaavlaste, seejärel liivlaste-lätlaste-eestlaste ristimine tähendas nende poliitilist alistamist ja vastpööratutele nn. kristlaste õiguse pealesurumist.

Suhteliselt lihtsal kujul tehti neofüütidele selgeks uued kohustused. Eeskätt ja kohe tähendasid need kümnist kirikule, aga ka muid makse nii vaimulikele kui ka ilmalikele võimudele ning sõjateenistust uue valitsejate väes.

Ühtlasi hakkasid põlisrahvad, kes varem, kes hiljem, minetama oma vanu õigusnorme ja nende toimimiseks vajalikke institutsioone. Selle asemele astus läänemaine õigusruum, mida teostati maaisandate ja nende administratiivaparaadi kaudu.

Kohati muutus sunniks ka kirikute, kindluste ja teede ehitamine, kuid see näib olevat olnud rohkem kohalike maaisandate initsiatiiv, mida näiteks paavsti ürikud ei toeta.

Seevastu kristlike kombetalituste juurutamine toimus pikkamööda ning kohalikke kombeid ja tavasid arvestades.

Vastu said neofüüdid, vähemalt teoreetiliselt, uute valitsejate kristliku kaitse. Samuti säilitati vastristituile esialgu nende omand.

Iura christianorum polnud niisiis mingi sõnakõlks, vaid evis kindlat, ehkki mitte väga kitsalt määratletud sisu. Tegemist oli alusmõistega, millele tuginedes vallutajad mitte üksnes ei allutanud põlisrahvaid poliitiliselt, vaid mille ümber nad ehitasid ka kogu sotsiaalse võrgustiku ja juurutasid läänekristlusel põhineva feodaalsüsteemi. Ajastuomaselt rüütati see kõik kristlikku retoorikasse. Sundristimisega kaasnenud õigusliku allutamise terminoloogia oli aga ajaliselt piiratud laiaulatuslikuma misjonitegevusega Euroopa «paganate» seas umbes aastatel 1140-1230. Ehkki samust asjust kõneldakse ürikuis ka hiljem, ei kota me neis enam käsitletud sõnavalikut.


Toimetas Alo Raun, vanemtoimetaja

Härjapea hülgeküttidest Kukruse kaunitarini

Horisont 1/2010

Ants Kraut

Arheoloogiasuvi 2009 ehk väljakaevamiste aastaring

Mullust hooaega muinasteaduses saab suveks nimetada üksnes tingimisi. Nagu ka mõnel varasemal aastal, on välitööd kestnud pea aastaringi.

Jaanuaris jätkusid täies hoos 2008 alanud väljakaevamised Tallinnas Vabaduse väljakul. Nende vanimast, kiviaega käsitlevast osast andis Horisondi lugejale mullu septembrinumbris ülevaate Ulla Kadakas koos kaasautoritega; mis tuli päevavalgele hilisemaist kihtidest, selle kohta ootame järjelugu Villu Kadakalt. 2009. aasta viimased avastused, mis tõotavad kujuneda aasta olulisimaiks, tehti novembri lõpus Kukrusel Tallinn-Narva maantee uue liiklussõlme ehitusel. Ka need välitööd on kandunud üle kalendriaasta piiri ja nii olemegi jõudnud olukorda, kus muinasteaduslikud väljakaevamised käivad läbi aasta. Põhjus peitub kindlasti soojemates talvedes, veelgi enam aga majanduskriisi kiuste jätkuvas tee-ehituses. Nende, suuresti eurorahade toel tehtavate tööde mastaap ja ajakava ei lase oodata suvehooaega, mil olud iidsete kihtide väljapuhastamiseks oleksid pintsli- ja kühvlivirtuoosidele sobilikumad. Hiigeltelgid, soojapuhurid ja kunstvalgus on tänapäevaste päästekaevamiste lahutamatu keskkond, romantiline suvekuu kaunis paigas hoolikalt valitud põnevusttõotavat muistist uurides on muutunud harvaks erandiks.

Arheoloogia arvudes

2009. aastal uuriti muinasteaduslikult ühtekokku 120 Eesti paika, ehkki selline mõnusalt vanamoodne ajalooteaduse liigitus on tinglik, sest otseselt muinasaega otsiti ja leiti vaid paarikümnes kohas. Et ajaloolased on märkinud meie muinasaja lõpupiiriks muistse vabadusvõitluse lõppvaatuse veebruaris-märtsis 1227 Muhu- ja Saaremaal, on meil ainulaadne võimalus kätte näidata ka selle tähtsa daatumi tegevuskohad - Muhu ja Valjala linnus.

Ülejäänud sadakond väljakaevamist puudutasid kesk- ja uusaega: kihistusi ja rajatisi kuni 19. sajandi lubja- ja tõrvaahjude asukohtadeni. Teaduslike uurimisprogrammidega seotud kaevamisi toimus erakordselt vähe, vaid seitsmes paigas, lisaks mõni allveearheoloogiline laevavraki otsing. Seega olid kaugelt suurem osa - 110 väljakaevamist - kas avarii- ja päästekaevamised või seotud restaureeritavate ehitusmälestistega. Muidugi tehti neidki välitöid plaanipäraselt, ent teemapüstitus lähtus neis paigus esmajoones ehituslikest vajadustest, mitte niivõrd teaduslikust probleemiasetusest. Kaks kolmandikku väljakaevamistest olid seotud mitmesuguste trasside, kraavide ja kaeviste rajamisega kas muinsuskaitsealal või arheoloogilisel mälestisel. Nende taga olidki sageli eurorahastatud suurtööd, peaasjalikult vee- ja kanalisatsioonisüsteemide uuendamine. Ent selgi viisil saadav teave on erakordselt väärtuslik, ja isegi juhul, kui peaaegu midagi ei leita, sest siis teame täpselt, et vastavas paigas midagi muistset säilinud pole. Teaduses kannab edasi ka negatiivne tulemus.

Kõige arvukamalt korraldati välitöid Pärnus, kokku 23 paigas. Tallinnas oli väljakaevamisi 14, Narvas 9, Viljandis 8, Tartus 6, Haapsalus 4. Selle „pingerea" juures tuleb muidugi arvestada, et statistilise ühikuna läheb kirja nii kuid vältav suurkaevamine kui ka päeva-paari pikkune prooviuuring. Klassikalise ekspeditsiooni mõõtu väljakaevamisi, mis kestsid vähemalt neli välitöönädalat, oli mullu alla tosina. Välitöid juhendas kokku kolmkümmend kutselist arheoloogi.

Kiviajast keskajani

Eesti ajaloo vanimaid asustusjälgi uuriti vaid põgusalt paigas, kus varasematel aastatel maaomaniku hoolimatusest pinnast rikutud: Riigiküla kiviaja asula, mille kaevamist jätkas Aivar Kriiska, on asunud Narva jõe olulises ülekäigukohas juba aastatuhandeid. Iga sealt kogutud infokild on väärtuslik mitte ainult mineviku, vaid ka tuleviku suhtes: sama ajalooline paik näib osutuvat ida ja lääne ühenduslüliks - uue silla asukohaks põhja pool Narvat.

Kivi- ja pronksiaegse asulakoha ümbrust Narva linnas Joaorus uuris Narva arheoloog Aleksander Nikitjuk. Iidset vastasseisu sümboliseerivad kivilinnused on viiekroonisel rahatähel. Naabruses asunud ja 1950. aastatel elektrijaama ehitusega lõhutud asulapaiga ümbrusesse kavandatakse puhkeala, aga säilima peavad ka võimalikud varasemad, kivi- ja pronksiaegsed kihistused.

Kiviaega ulatus ka Pikasilla Vooremäe punakaspruun kiht, mis sisaldas tulekivileide. Leiud kaevas välja Martti Veldi. Kuna kiviaegsete savinõude kilde ei leitud, on oletatud, et keskmise kiviaja kalastajad peatusid Võrtsjärve lõunatipus oleval saarel hooajaliselt. Tänapäevani muljet avaldavad korrapärased kindlustused on aga kaevamistulemuste järgi otsustades rajatud alles keskajal, mil sama paik võis olla Tartu piiskopkonna ja ordu ala piiril asunud tolli- ja kaubitsemiskoht. Kui linnus näib olevat kasutuses olnud lühikest aega 13.-14. sajandi vahetusel, siis selle jalamilt otse järve äärde ulatuva asula kultuurikiht viitab turu- ja sadamakohale, mida kasutatud pikemat aega.

Mitmekihiliseks osutus ka Tartumaal uuritud Lääniste linnus. See asub Võnnu vallas Ahja jõe ääres. Noortel uurijatel Anti Lillakul ja Martin Malvel tuli seal linnuse kihtideni jõudmiseks läbi kaevata õigeusu kalmistust, mis rajatud samasse 19. sajandil. Lisaks tasasele linnuseõuele oli matuseid sängitatud ka linnusevalli peale, viimased veel 1930. aastatel. Valli ehituses võis eristada kaht järku - madalamat saviga tihendatud valli ning suurte kividega kindlustatut. Tõenäoliselt seisid valli peal ka puust kaitserajatised. Saadud savinõukildude järgi võib linnus pärit olla 1. aastatuhande teisest poolest.

Plaanilistest töödest jätkas Jüri Peets rauatootmise ja -töötlemisega seotud paikade uurimist Saaremaal Käku külas ning Läänemaal Taebla vallas Uugla külas. Samas paigas jätkas 11.-12. sajandi põletusmatuste välja uurimist Mati Mandel. 2009. aasta leidudest vääriksid esiletõstmist 12. sajandist pärit mõõga hõbedaga kaunistatud kaitseraud ning mustriga ilustatud metallist kirjutuspulk - stiilus.

Läänemaal toimusid veel kolmandadki probleemilahendusele keskendunud väljakaevamised, seda Hanila vallas Salevere Salumäel, kus arheoloog Helena Kaldre püüdis selgust tuua madala valliga piiratud ala olemusse. Kuni meetrikõrgune, kohati 7-8 meetrit lai vall ja sellelt hargnevad põllupeenrad on tekitanud eriarvamusi ka arheoloogide seas ses osas, kas tegemist on kaitserajatise või põlluharimise-karjakasvatuse tulemusel maastikule jäänud kivikuhjatistega. Leitud savinõukillud pärinevad rohkem kui 1300 aasta tagusest ajast. Mis eesmärgil on paika kujundanud inimkäsi, vajab veel selgitamist.

Plaaniliste uuringute loetelu lõpetab, nagu mitmel eelnevalgi aastal, Eesti suurim linnamägi Jägala Jõesuus, kus Aivar Kriiska juhendamisel jätkati väljakaevamisi õuealal. 2009. aastal uuritud kihid pärinesid ajaarvamise vahetusele eelnevatest ja järgnevatest sajanditest, mil Jägalas oli ilmselt alaline kindlustatud asulapaik, nagu lubavad väita arvukad savinõukildude leiud. Mis toimus pärast järjekordset tulekahju, seda loodavad muinasuurijad teada saada, jätkates ka tänavu juba 2005 alanud uuringuid.

Uusehitused vanalinnas

Ehituste ja muude mullatöödega kaasnevad välitööd tõid aasta jooksul päevavalgele huvitava rea muinas-, kesk- ja uusaegseid rajatisi ning leide.

Viljandis avas Andres Tvauri praeguse kinohoone juures maa alla mattunud linnamüüri vundamendi. Väljakaevatud lõik säilitatakse tulevase hoone ehitamisel selliselt, et huvilisel oleks võimalik jälgida kunagise linnamüüri kulgu ka seal, kus hilisemad ehitusjärgud maa peal on müüri hävitanud.

Kergliiklustee ehitusel Padisel paljandusid seniteadmata müürilõigud, mis Villu Kadaka uuringute põhjal osutusid just selleks keskaegseks kirikuks, mille olemasolu ajaloolased kirjalike allikate põhjal on oletanud. Pühakoja kontuurid markeeritakse maapinnale ning teelised saavad neid edaspidi vaadata ja kõrvalasuva kloostri vägevusega võrrelda.

Paide Vallimäel, kus Peeter Piirits juhtis kaablitööde järelevalvet, paljandusid bastioni sees olevad arvatavad maa-alused käigud. Käikude säilimine on ehituslooliselt tähtis, need vajaksid kahtlemata edaspidist uurimist ning võimalusel ka eksponeerimist. Teavet on lisanud ka Rünno Vissaku uuring georadariga.

Rünno Vissak tegi uurimistöid ka Pärnu bastionidel Luna ja Venus, tehes seal kindlaks senini säilinud puitkonstruktsioonid. Vallikraavi uuel kindlustamisel nüüdisaegse sulundseinaga tuleb sajanditetagused kaitserajatised säilitada.

Huvitavat andis maapõu välja ka Tartus. Linnaarheoloog Romeo Metsalliku sõnul tuleks aasta leiuna esile tõsta kolme keskaegset ruumi, hulka ahjukahleid ja toidunõusid ning Põhjasõja-aegset töökorras kahuripommi.

Mänguasjamuuseumi teatrimajas Lutsu tänav 2 väljakaevatu on Tartu kõige terviklikumalt säilinud ruum läbi aegade. Kaevamisi juhatanud Aivar Kriiska sõnul oli üllatus, et mitu ruumi on säilinud sellises mahus.

Pealinna müürid ja kihid

Keskaegne kelder Harju tänavas, Karjavärava jäänused Suur-Karja tänaval, huvitav jäätmekast Sõpruse kino ees, kaevud ja muud iidsed paerajatised Nunne tänaval loodava Nukumuuseumi keldrites, kaitserajatiste maa-alused lõigud Reaalkooli-tagusel krundil, keskaegse eeslinna kultuurikiht Tõnismäel on vaid põgus loetelu aasta avastustest Tallinnas.

Uudist on ka pealinna „meretagusest provintsist": Jeruusalemma linnaks nimetatud kivilabürindid on üsna salapärane rannikukultuuri nähtus. Üks selline, varem teada ja tuntud labürint ootas Aegna saarel kuni mulluse kevadeni, et kohalikud elanikud selle taasavastaksid. Arheoloogiafirma Agu EMS arheoloogid jõudsid mälestise mõõdistada napilt enne, kui huvilised selle täielikult „renoveerida" jõudsid. Samasugune saatus tabas ka Lootsi tänaval kaevetööde käigus leitud laevavraki tükke. Selleks ajaks kui asjatundjad kohale jõudsid, olid kaevetööd juba tehtud ning jäi vaid üle määrata kopaga väljatõstetud detailide vanus ning päritolu - tegemist võis olla Rootsi päritolu kaubalaevaga 17. sajandist. Selliste juhtumite kordumise vältimiseks on kavas algatada ajaloolise sadamaala kaitse alla võtmine.

Pronksrelvad kolme aastatuhande tagant

Teadlaste väljakaevatuile lisanduvad igal aastal ka juhuleiud, mis on välja tulnud kas mullatöödel või otsijate labida alt. Paraku läheb niisuguste leidude puhul kaotsi suur osa väärt infost, mis võiks anda teavet ajast ja oludest, mil leid peidetud või kaotatud. Mullusele aastale andis erakordsuse kolme pronkskirve leidmine. Seda tüüpi metallriistu tehti ja kasutati vanemal pronksiajal, üle kolme tuhande aasta tagasi. On hämmastav, et ühel aastal leiti kolm kirvest, eriti arvestades asjaolu, et kogu vanemast pronksiajast on Eestist leitud vaid mõnikümmend metalleset.

Sajandeid hilisem, kuid samavõrra üllatav leid jõudis arheoloogideni Valgamaalt Harglast. Uhkelt töödeldud sõjanui 12. sajandist või 13. sajandi algusest on arheoloog Ain Mäesalu määrangul pigem võimusümbol kui reaalne tapariist. Käimasolevad laboratoorsed uuringud võivad hinnanguid täiendada.

Uurimist viivad läbi asjatundjad

Aasta lõpukuud tõid üllatusleide tee-ehitajate töömailt. Rapla lähedalt Arankülast tulid välja inimluud, mille esmast uurimist alustas politsei. Luud osutusid siiski mitte kuriteo asitõenditeks, vaid pärinevad viimase sõja päevilt. Sõjahaudade asjatundja Arnold Undi uuringud viisid aga uue avastuseni - neli sõdurpoissi olid maetud hoopis vanemasse, ligi kolmesaja aasta eest rajatud külakalmistusse. Avastus peatas ehituse ning nõudis päästekaevamisi. Tee-ehitajate, muinsuskaitsjate ja arheoloogide koostöös on kindlaks tehtud juba üle saja matuse, mis pärinevad tõenäoliselt Põhjasõja ajast. Kas tegemist on nn katkuhaua või külakalmistuga, saame teada siis, kui kogu ala on läbi uuritud.

Aasta muinasüllatuseks võib kindlasti pidada matmispaika, mis leiti teiselt teetööde tandrilt Ida-Virumaal Kukrusel. Novembri lõpul märkas tee-ehitaja ekskavaatorikopa ees luid ning pronksist noatuppe. Tööd peatati ning Seltsingu teede-ehituse objektijuht Ülar Tooming teavitas muinsuskaitseametit. Asja edasisel uurimisel paljandus mitukümmend haualohku, milles oli säilinud rikkalike panustega - metallehete, relvade ja tarberiistadega matuseid. Maanteeameti tellimisel ning arheoloogide Mari Lõhmuse ja Tõnno Jonuksi juhatamisel toimuvad ulatuslikud päästekaevamised rasketes ilmaoludes alles kestavad. Esmaste tulemuste põhjal on juba alust väita, et veel enne kevadiste teetööde algust rikastab muinasteadust ainulaadne 12. sajandist pärit kalmistuleid.

Tee-ehitajate ja muinasteadlaste hea koostöö aga näitab, et muinsuskaitseseaduse nõue suhtuda hoolivalt kultuuripärandisse tõepoolest ka toimib.


ANTS KRAUT (1955) on õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ja arheoloogiat ning Eesti Kõrgemas Kommertskoolis rahvusvahelist ärijuhtimist ja avalikku haldust. Töötanud alates 1978. aastast muinsuskaitseametnikuna, Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor. Juhatanud arheoloogilisi kaevamisi Kuusalus, Jõelähtmel, Põltsamaal ja mujal.

" Märg muumia " 600 aastat tagasi maetud hiinlane

www.nationalgeographic.com/news 10.03.2011

Hiina linna Taizhou lähedal satuti teetööde käigus hauale.
Haud oli veega täitunud ning just nimelt selle tõttu oli maetu
hauas mumifitseerunud ning imehästi säilinud u. 600 aastat. Maetu
elas Mingi dünastia ajal.

Eesti rahvatantsu särav legend Anna Raudkats ja Pärnu

www.postimees.ee 22.02.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Võimlemispedagoog Anna Raudkats (vasakult neljas) lektorina 1928. aasta suvekursustel Pärnus.

Foto: Olaf Esna erakogu

Eesti rahvatantsu grand old lady ehk Johanna Natalie Elisabet Raudkats oli sündinud 23. veebruaril 1886 Tartu lähedal Piiskopi mõisas raudtee vanemkonduktori ja mõisa piimamajanduse juhatajanna esiktütrena. Seega möödub tänavu 125 aastat tema sünnist.

Raudkats õppis Ropka ministeeriumikoolis ja A. Grassi tütarlaste I järgu eragümnaasiumis, mille täieliku kursuse ta 1901. aastal edukalt lõpetas. 1903 sooritas Raudkats saksa keele koduõpetaja eksami. Õpitud ametit praktiseeris ta paar aastat Viiburis ja Peterburis.

1905 naasis Raudkats kodulinna, kus jätkas samas ametis. Seejärel sooritas Tartus lisakatse prantsuse keeles. 31. detsembril 1908 tõendas Riia õpperingkond, et Anna Raudkatsil on saksa ja prantsuse keele kodukooliõpetaja kutse.

Õpetaja Pärnus

1906. aastal avatud ja samast aastast karskusselts Valguse majas Rüütli 55 töötavas Pärnu Eesti kooliseltsi progümnaasiumile oli 1908/1909. õppeaastaks vaja nn uute keelte (saksa ja prantsuse) õpetajat. Anna Raudkats kandideeris ja osutus valituks.

Muide, ainult koolijuhataja Voldemar Raam oli cand. phil., kõik ülejäänud õpetajad olid kodukooliõpetaja kutsega.

Eelgümnaasiumi kahes ettevalmistusklassis puudus gümnastika ehk turnimise õpetaja. Ajutiselt täitis seda kohustust samuti Raudkats. Kolmas ettevalmistusklass lisandus 1910. aastal.

Oma kooli saalis õpetas Raudkats mitmesuguseid mänge, tantse ja koolipidude esinemiskavu. Turnimas käidi linna võimlas Pühavaimu 19.

Koormusest piisas, sest võimlemistunnid olid kolm korda nädalas ja toimusid tüdrukutel ning poistel eraldi. Kooli aruande järgi oli turnimise õpetaja hilisem ajakirjanik ja poliitik Karl Kornel (1882-1952). Turnimiskavadega esineti koolivaheaegadel Tirsa aias Karja ja Kanali tänava nurgal.

Raudkats elas Pärnus Aia tänaval preili A. Kollisti pansionaadis (praegu Lääne kaitseringkonna hoone).

Seltsi- ja haridustegelane

Loomulikult astus noor õpetaja Anna Raudkats Pärnu kooliseltsi liikmeks ja pandi kohe rakkesse. Seltsi aruannete järgi oli ta peotoimkonnas kirjatoimetaja, segakoori liige, kõnekomisjoni liige, kuulus seltsi lasteaia juhatusse ja oli veel eelgümnaasiumi vaesematele õpilastele abiandmise toimkonna liige.

Kõnekomisjonis ehk lektorite grupis oli Raudkatsi loengu teema 1909. aastal ”Juhan Liivi elulugu”. 1910. aastal kõneles ta teemadel ”Lasteaia tähtsusest”, ”Toitmine koolis” ja ”Ameerika rahvakoolist”.

Peale segakooris laulmise lõi Raudkats kaasa näitemängudes ja mängis neljal käel klaverit.

9.-10. (23.-24.) augustil 1910 peeti Tartu Eesti nooresoo kasvatuse seltsi algatusel Tartus koosolekut, kus arutati eesti õppekeelega koolide probleeme. Pärnakate saadikute hulgast leiame Anna Raudkatsi nimegi.

Raudkats astus juba 1908. aastal karskusseltsi Valgus. Seltsi spordiosakonna juurde organiseeris ta naissektsiooni, kus õpetas koos Soomest tulnud instruktoriga ujumist ja korraldas turnimist ning mänge naistele.

Valguse spordiosakonna ja kooliseltsi ühisel nõupidamisel 26. aprillil 1909 otsustati rentida Ülejõele maatükk rahvaaia sisseseadmiseks.

Kooliselts valis aiaseltsi neiu Raudkatsi, kellest sai Pärnu Eesti seltside ühise aia komisjoni kirjatoimetaja. Aias korraldati muusikaõhtuid, algul kaks korda, hiljem kord nädalas. ”Aed tõmbas sedavõrd rahvast kokku, et ligiduses olevad alkoholi hallikate pidajad oma lõikuse vähenemise üle kaebama hakkasivad.”

1911. aastal toimusid Soomes Tampere lähedal 27. juunist 23. augustini naiste võimlemise, mängu ja ujumise kursused. Nendest võttis osa ka Anna Raudkats.

Raudkats kuulus Endla seltsi, kus ta 19. veebruaril 1912 valiti seltsi muusikaosakonda. Sama aasta sügisel alustas ta õpinguid Helsingi ülikooli võimlemisinstituudis.

Tantsime võidu ”Tuljakut”

Helsingi ülikoolist sai Raudkats diplomi 29. mail 1915. Pärast ülikoolihariduse omandamist viis elutee ta esmalt Tartusse ja seejärel aastakümneteks Tallinna. Pärnusse sattus ta ainult suviti kursustele lektoriks-õpetajaks. Nii oli ta 1919 suvel tegev Pärnumaa õpetajate täienduskursustel. 1933 õpetas rahvatantse haridusliidu õpiringijuhtide suvekursustel.

Grupp Pärnu rahvatantsijaid otsustas oma koosolekul 4. märtsil 1955 paluda Anna Raudkatsilt luba end nimetada temanimeliseks rahvatantsurühmaks. Luba saadi.

Sama rühm esines edukalt, 1957 tulid nad noorsoofestivali laureaadiks. 1973. aastal korraldas sama A. Raudkatsi nimeline rahvatantsukollektiiv esimesed tantsuvõistlused ”Tantsime võidu ”Tuljakut””.

Eesmärk oli jäädvustada Eesti rahvatantsuema mälestust ja alles hoida ”Tuljaku” stiilipuhtust. Esimene võistutantsimine toimus Pärnus, järgmisel aastal Aegviidus, siis Tartus, Tallinnas ja Kuressaares – kohtades, kus Raudkats oli töötanud ja elanud.

Anna Raudkats suri 12. aprillil 1965 Tapa haiglas ja on maetud Aegviidu kalmistule.

Mis konjakit joodi Tartu rahuläbirääkimiste ajal?

www.parnupostimees.ee 22.02.2011

Peeter Järvelaid, professor

Fotod: PP

Vaatamata kitsale ajale, ei tundnud Tartu rahuläbirääkimiste delegatsioonid millestki puudust: söödi ja joodi mehiselt.

Läbirääkimiste ajal joodi Napoleoni konjakit (1814), kuigi ka valge viin ei puudunud toidu kõrvalt, aga Tartu rahulepingu allakirjutamist tähistati Veuve Clicquot’ šampanjaga.

Kadunud Kalev Kesküla ekspertarvamuse kohaselt on Veuve Clicquot praegugi väga mainekas šampanjamark ja viimaste maitsmiste järgi oma hinnaklassi parim.

Eestis on seda marki laialt müüa, sealhulgas aastakäigujoogina, mis tavalisest parem ja kallim. Kui osta mõni aastakäigu - Veuve Clicquot, saab maitse suhu.

Napoleon on tänapäeval mitme konjakifirma (Courvoisier, Otard) konjakiklass, mis jääb V.S.O.P ja X.O vahele.

Napoleoni-nimelisi konjakeid hakkas 19. sajandi lõpul tootma mitu firmat (Meukow, Bisquit), aga selleks kasutati tollal tõesti väga vanu konjakeid enamasti parimalt alalt Grande Champagne’ist.

Säilinud on (ilmselt ka müüa) 1814. aasta Napoleoni, mis on toodetud firmas Godet Frere. Igal juhul pidi 1918. aastal 100 aastat vana konjak, mis valmistatud juuretäikatku eelsetest viinamarjadest, olema eriti noobel jook.

Kardetavasti pole kellelgi sellist raha, et tänapäeval seda pudelit hankida, aga Eestis on müüa Ragnaud-Sabourini väga vana konjakit Heritage Le Paradis, mis valmistatud veel vanaaegsetest marjadest “Colombardist” ja “Folle Blanche’ist” ja sisaldab kümme protsenti juuretäi- ehk Phylloxera-eelseid konjakeid.

See peaks ehk olema võrreldav Poska Napoleoniga, hulgihind umbes 1050 eurot.

Ragnaud-Sabourini konjak ja Veuve Clicquot’ šampanja.

Ülikooli peahoone kõrvalt tuli välja sadu luustikke

www.postimees.ee 01.03.2011

Jüri Saar, reporter

Arheoloog Martin Malve näitab endise Maarja kalmistu senise mulje põhjal kõige tähelepanuväärsemat luustikku. See 30. aastates surnud naine sündis tõenäoliselt muinasaja lõpus, aga suri pärast maa koloniseerimist, oletavad uurijad tema ehete põhjal.

Foto: Margus Ansu

Pool aastat kestnud päästekaevamistel puhastasid arheoloogid endise Maarja kiriku kalmistult välja sadu luustikke, mille edasine uurimine tõotab teavet kunagiste lihtsamate tartlaste eluolu ja tervise kohta.

Et pikki sajandeid kasutusel olnud kalmistul on palju luustikke, ei olnud arheoloog-antropoloog Martin Malvele üllatus. Küll aga see, et suur hulk luustikke oli väga hästi säilinud, ehkki matuseid oli tihedasti ja läinud sajandil käis seal mitmel korral torustike ehitus.

Luustikke loendasid uurijad kokku 686, kõik ei olnud küll terviklikud. Kui palju on neist mehe ja naise luustikke, ei ole veel kokku arvatud, samuti see, millisel perioodil kui palju maetud oli.

«Analüüsimine seisab veel ees, selleks läheb tohutu aeg,» ütles Malve. «Keskaja Tartu tavakodanike kohta, mittesakslaste kohta ei tea me peaaegu midagi, kirjalikke allikaid ei ole. Oli raske aeg ja kõik oli halvasti. Skelettide uurimine annab teadmist, kui raske siis ikkagi oli.»

Põhiliselt mündipanused

Põhilised leiud olid luustikud, linnakalmistule omaselt panuseid väga palju kaasas ei olnud. Oli üksikuid käevõrusid ning helmestest ja ka kaurikarpidest kaelakeesid.

Panuseks oli pandud münte, neid leiti põhiliselt Liivi sõja järgsest ajast kuni tsaariajani välja, enamiku moodustavad siiski Rootsi aja öörid.

Üks tähelepanuväärseimaid matuseid oli Malve sõnul tõenäoliselt 30. eluaastates surnud naine, kelle sünniaeg jäi ilmselt muinasaja lõppu, surm aga keskaega, kui maa oli juba koloniseeritud ja kiriku ehitus alanud.

Tartu keskaegsetel kalmistutel pole see tavatu, et pühitsetud kirikuaeda alustati matmist veel enne kiriku valmimist. «Maarja kiriku kohta ei oska muidugi öelda, kas seal oli alguses puukirik või ehitati kohe kivikirik,» lausus Malve.

Tähelepanuväärseks teevad selle luustiku pronksehted. Sõrmus, peakaunistus, mis vajab veel uurimist, ja pronksspiraalist kaunistused sääreluude kõrgusel. Ebaselge on esiti, kas need kaunistasid põlle või seljalt langevat rõivatükki.

Luustiku pea ja jalad võeti tervikuna koos pinnasega üles, et neid hiljem detailsemalt uurida. Ehted sarnanevad samast ajastust pärit kuulsa Kukruse emanda omadega, aga neid on vähem.

Linnaehituslikust vaatenurgast sai kaevamiste tulemusel selgemaks, kus asus Maarja kirik. Selle asukoht oli laialt kasutatava ja ka Tartu linna kodulehelt nähtava hoonestusplaaniga võrreldes pisut nihkes, rääkis arheoloog Raido Roog.

Selgus ka, et ülikooli esimene peahoone oli seni arvatust viis-kuus meetrit Jakobi tänava pool. Selle vundamendimüüre on nüüd nähtud.

Välja tuli ka kirikuaia müür, seega on täpsemini teada praeguse Jakobi tänava asukoht keskajal. Leiti veel kahe keskaegse hoone müürikatkeid, üks vana keemiahoone keldrist, teine selle vundamendi äärest väljastpoolt.

Uurimine jätkub kevadel

Maarja kiriku kalmistu ei ole aga sugugi lõpuni läbi kaevatud ja uuritud. Martin Malve arvates peaks kalmistu ulatuma Ülikooli tänavani Volga restorani müürideni.

Võimalik, et matuseid on endiselt ka ülikooli peahoone esisel alal.

Kalmistuala uurimine on selleks korraks läbi, kuid väljakaevamised jätkuvad selles piirkonnas kevadel.

Alaskalt leiti 11 500 aastat vanad lapsejäänused

www.elu24.ee 25.02.2011

Foto: Scanpix

Arheoloogid avastasid Alaskalt Tanana jõe äärest Põhja-Ameerika vanima inimasustuse.

Leidude seas olid ka kolmeaastase lapse jäänused, mis arvatakse olevat 11 500 aastat vanad, kirjutab Huffington Post.

Teadlaste sõnul aitavad majajäänused ja sinna maetud laps luua pilti, milline oli elu jääajal Alaska aladel.

Uurijad lisasid, et lapsejäänustes leiduva DNA abil on võimalik kindlaks määrata, kes elas sel ajal Põhja-Ameerikas kui see oli veel maismaasilla abil Aasiaga seotud.

Arheoloogide sõnul oli laps maetud erilisel viisil.

«Laps pandi eluaseme tulekoldesse ning kremeeriti,» selgitas uurija Joel Irish.

Teadlased tegid asula ja lapsejäänuste vanuse kindlaks koldeasemes leidunud söestunud puujäänuste abil, kasutades süsinikmeetodit.

Pärast lapse krematsiooni pandi ta jäänustele muld peale ning ehitis jäeti maha. Sellest kujunes matmispaik.

Enne seda leidu olid Alaskalt avastatud vanimad inimjäänused vaid paarisaja aastased.

Kuigi lapseskeletist on järgi vaid 20 protsenti, on siiski paar vihjet, põhjal siiski kindlaks teha, millesse ta suri.

Uurijate sõnul on kindel see, et ta oli enne krematsiooni ja tulekolde auku panemist surnud.

Arheoloog Ben Potteri sõnul leiti paigast ka loomade ja kalade jäänuseid, mis vihjab sellele, et majas valmistati süüa ja söödi. Tuleaset kasutati nädalaid või isegi kuid enne kui sellest sai matmispaik.

Maapinnas olevad augud näitasid, et ehitisel olid tugipostid, mis kandsid katust ja seinu.

«Kõik varasemad leiud on olnud küttide-korilaste ajutised, jahihooaja eluasemed või töökojad. Nüüdse puhul on tegemist Alaskalt leitud vanima püsiva inimasutusega,» selgitas arheoloog Ben Potter.

Ta lisas, et need kütid-korilased jahtisid piisoneid ja põtru, kuid varem ei olnud teada, et nad olid ka kalamehed. Sellele viitavad leitud lõhejäänused.

Kohalik Alaska indiaanihõim Healy Lake Tribe pani jääaja lapse jäänusele nimeks Xaasaa Cheege Ts'eniin ehk Jõesuudme Tõusva Päikese Laps.

Mitmed kohalikud hõimud teevad arheoloogidega koostööd, kuna neid huvitab, kas tegemist oli nende hõimu kauge liikmega. Loodetakse, et DNA-test toob selguse.

Esmane lapse hammaste uuring näitas, et tal on nii Põhja-Ameerika põlisasukate kui ka Aasia elanike jooni.

Siiani kehtiva teooria kohaselt liikusid esimesed inimesed Põhja-Ameerikasse Aasiast üle Beringi väina olnud maismaasilla 13 000 aastat tagasi.

Toimetas Inna-Katrin Hein