Horisont 6/2010
Aivar Kriiska
Tänapäevases võtmes suitsetamise ajalugu algab Uuest Maailmast lähtunud innovatsioonist - tubakasuitsetamisest. Nagu tubakas, pärinevad ka piibud indiaanlastelt. Savipiibud, mille katkeid on jäänud massiliselt uusaegsetesse muististesse, võimaldavad linnades ja linnustes koguni eristada suitsetamise eelseid ja suitsetajate „horisonte”.
On võimalik, et Euraasias manustati psühhotroopseid aineid sissehingatava suitsu näol juba kiviajal. Kindlasti tunti suitsu sissehingamist aga 1. aastatuhandel eKr, mil seda on kirjeldanud mitmed antiikautorid sküütide, traaklaste, germaanlaste ja teiste n-ö barbaarsete rahvaste juures. Ravi otstarbel suitsu hingamist kasutasid ka kreeklased. Seda olevat muu hulgas soovitanud juba kuulsaim kõikidest arstidest, 5.-4. sajandil eKr elanud Hippokrates. Ajaarvamise eelsesse aega ulatub ilmselt ka oopiumi suitsetamise algus Aasias. Sellele vaatamata algab tänapäevases võtmes ja masse hõlmava suitsetamise ajalugu alles Uuest Maailmast lähtunud innovatsioonist - tubakasuitsetamisest.
Tubakasuitsetamise algus Euroopas
Pea kogu Ameerika mandril tuntud ja võimalik, et kiviajast alates kasutatud ja kultiveeritud tubakaga (Nicotiana) tegid eurooplased tutvust kohe Ameerika avastamise alguses. Tubakalehti sai Christoph Kolumbus kingiks juba esimesel kohtumisel indiaanlastega 1492. aasta oktoobris. Sel retkel kohtusid eurooplased ka tubaka suitsu „joovate" indiaanlastega.
15. sajandi lõpul toodi too eksootiline mõnuaine Euroopasse. Enamasti peetakse tubaka ,,maaletoojaks" Kolumbuse esimesel reisil osalenud ja hiljem Kuubas suitsetama õppinud hispaanlast Rodrigo de Jerezt. Uue kombe omandasid toona kiiresti paljud Ameerika vahet seilanud meremehed ja uusasukad. Ajapikku kodunes tubakas Euroopas kõikjal. Tubakasuitsetamise levikut soodustasid mitmed tegurid, nagu meremeeste liikuvus, sõjad, usk taime raviomadustesse, sh võimesse piirata katku levikut, aga ka tubaka kohta ilmunud raamatud ning teave ajakirjanduses jms.
16. sajandi lõpul suitsetati Hispaanias, Hollandis, Inglismaal, Portugalis ja Prantsusmaal ning 17. sajandi alguses ka juba Läänemere piirkonnas. Rootsis, mille koosseisu kuulusid toona ka Eesti põhjapoolsed alad, on tubakat kirjalikes allikates mainitud esmakordselt 16. sajandi lõpus. Üks varasemaid konkreetseid andmeid suitsetamise kohta Rootsi riigis - savipiibud laevameeste varustuses - pärineb 1628. aasta 10. augustil Stockholmis uppunud kuulsalt kuninglikult sõjalaevalt Wasa. Suitsetamist Rootsi riigis hoogustas 1638. aastal Põhja-Ameerikasse Delaware'i rajatud, tõsi küll lühiajaliseks jäänud, Uus-Rootsi koloonia, kust suures koguses tubakat emamaale toodi.
17. sajandi algul levis suitsetamise komme, küllap peamiselt mujalt Euroopast pärit mere- ja kaupmeeste ning palgasõdurite vahendusel, ka Eesti alale. Tallinna nn koloniaalkaupade hulgas on tubakas üles tähendatud juba 1620. aastatel ja eraldi kaubana järgneval kümnendil. Nii kirjalike allikate kui ka savipiibuleidude järgi otsustades muutus suitsetamine siinmail massiliseks siiski alles sajandi teisel poolel.
Arvamusi seinast seina
Suhtumine tubakasuitsetamisse on läbi aegade ulatunud seinast seina. Seda on peetud nii vooruseks kui ka paheks või hoopis praktiliseks arstirohuks. Abi loodeti tubakalt algul mitmete ihu- ja hingehädade vastu. Seda kasutati näiteks hingamisteede- ja nahahaiguste, pea- ja hambavalu, puhituste, aga ka menstruatsioonivalude ja muude haiguste raviks või peeti lausa kogu organismi tervendavaks imerohuks.
Tubaka vastased on aga vihanud seda taime nii paganliku päritolu pärast kui näinud selles mürki moraalile ja tervisele. Erinev on olnud ka valitsejate suhtumine ja sellest lähtuvad seadused. Paljudes kohtades on suitsetamist proovitud reguleerida. Saksa aladel näiteks oli see pikka aega keelatud avalikes kohtades tuleohutuse eesmärgil. Keelust üleastujaid karistati enamasti rahatrahviga. Ekstreemsematel juhtudel, nagu näiteks Türgis ja Venemaal, võis tubakasuitsetamine tuua kaasa isegi hukkamise. Euroopas on üldisem suundumus siiski olnud võimukandjate püüd tubakakaubandust kontrollida ning saada sellest võimalikult suurt tulu riigikassasse, seda isegi siis, kui avalikult kuulutati suitsetamine paheks või isegi keelustati. Ei ole midagi uut siin päikese all.
Piip suus ja kepp käes
Suitsetamise ajaloo uurimisel on kirjalike ülestähenduste kõrval oluliseks allikaks arheoloogilised leiud - savipiibud ja nende katked. Asendamatud on leiud muidugi juhul, kui arhiiviandmed on napid või puuduvad, ent need sobivad ka iseseisvaks uurimisallikaks. Nimelt kasutati kuni sigarite, paberosside ja sigarettide laiema levikuni 19. sajandil suitsetamiseks rohkesti nii orgaanilisest kui ka mineraalsest materjalist piipe. Nagu tubakas, pärinevad ka piibud indiaanlastelt. Paremini on säilinud savist tehtud eksemplarid, mille katkeid on jäänud massiliselt uusaegsetesse muististesse, võimaldades linnades ja linnustes üpris selgesti eristada suitsetamise eelseid ja suitsetajate ,,horisonte". Kõige enam on leitud Eestis valgest kaoliinsavist Lääne- ja Kesk-Euroopas valmistatud piipe ja nende katkeid, mõnevõrra ka teiselaadseid nn Türgi tüüpi piipe, mis on meile jõudnud ilmselt venelaste vahendusel.
Põhjus, miks piibutükke esineb arheoloogilises leiuaineses massiliselt, on kaoliinsavist piipude lühike kasutusaeg. Keskmiseks pruukimiseaks on neile kergesti purunevatele esemetele oletatud kahte nädalat ning esitatud isegi idee, et rikkad inimesed kasutasid savipiipe ühekordselt. Samas näitavad kasutusjäljed, eriti lõike- ja hambajäljed, et osa piipe on olnud kasutusel siiski ka hoomatavalt pikemat aega, kuid kindlasti mitte aastakümneid.
Euroopas hakati Põhja-Ameerika indiaanlaste eeskujul savipiipe valmistama 16. sajandi lõpul, Inglismaal Broseleys ehk juba 1570. aastate keskel. Inglismaalt viidi piipude valmistamise oskus edasi mandrile, ennekõike Madalmaadesse, kus kujunesid välja Mandri-Euroopa põhilised tootmiskeskused, neist märkimisväärsem Gouda linn (vt foto trükinumbris). 18. sajandi keskpaigas elatas end savipiipudest ühel või teisel viisil ligi pool selle linnakese 20 000 elanikust. Vähemal määral tegeleti savipiipude valmistamisega mujalgi, sealhulgas alates 1630. aastatest mitmel pool Saksa aladel. Hollandi meistrid tõid piipude tootmise Rootsi ja peagi kujunesid seal välja oma ettevõtted. Naabermaal Soomes alustas esimene piibutehas tööd 1758. aastal Helsingis.
Piipude tegemiseks kasutati spetsiifilist kaoliinsavi. Kuna sobivat savi leidub üksnes teatud piirkondades, siis põhineb mitmete keskuste toodang eksportsavil. Näiteks Hollandisse veeti piibusavi algul Inglismaalt ja alates 1630. aastatest peamiselt Saksamaalt. Esmalt tehti savipiipe käsitsi, hiljem kasutati kahepoolseid metallvorme. Kõigepealt valmistati pakseneva otsaga rull. Lõplik kuju anti sellele kahepoolses vormis. Eraldi suruti metalltraadiga sisse suitsukanal ja tühjendati kaha. Seejärel piip kuivatati ja põletati. Osa neist ornamenteeriti enne kuivamist ja osa lihviti veel põletuse järel.
Piipude üldkuju on olnud konservatiivne - pika ja peene, isegi kuni 80 cm pikkuse varre otsas paiknes kaha. Kaha suurus ja kuju omavad nii ajalisi kui ka piirkondlikke erijooni. Enamasti on piip või piibukaha valmistatud valgest kaoliinsavist, harvem muudest savidest, esineb ka fajansist piipe. Mõnikord on piipudele tehtud plastilisi kaunistusi, meistrimärke ja pealiskirju. Need paiknevad peamiselt kaha all oleval kannal, kahal või harvem ka varrel. Eriti üldiseks muutusid märgid-kaunistused alates 17. sajandi teisest poolest. Fajansspiipudest osa on maalitud.
Piibud on mitmekülgne ajalooallikas. Olles sageli küllaltki hästi - erandina isegi aasta täpsuseni - dateeritavad, võimaldavad piibud ja nende fragmendid ajandada omakorda teisi leide, kihte ja konstruktsioone. Kuid neid annab kasutada samuti omaaegse kommunikatsiooni ja ühiskonna uurimisel. Savipiibuleiud kannavad endas informatsiooni ka muude minevikus aset leidnud protsesside ja sündmuste kohta. Näiteks kajastub Narvast leitud piibukatkete ajalises/arvulises jaotuses ilmekalt Põhjasõda ja linnakodanike küüditamine Venemaale 1708. aastal (vt graafik trükinumbris). Samaaegset piibuleidude märkimisväärset vähesust on täheldatud ka Soome Turu linna arheoloogilises materjalis, kus seda on samuti seletatud osaliselt sõjategevusest tingitud muutustega, kuid samas ka Rootsi riigi tollipoliitika võimaliku tagajärjega.
On mõneti üllatav, et Eestis on niisugust tänuväärset leiuliiki, mille uurimislugu Lääne-Euroopas ulatub juba 19. sajandi teise poolde, käsitletud harva, ilmunud on üksnes eriuurimused Tallinna ja Narva savipiipudest ning paar aastat tagasi peamiselt Eesti Rahva Muuseumi kogude piipe esitlev Sirje Pallo ja Erki Russowi rohkelt illustreeritud üllitis „Piiburaamat".
Savist piibutobid Eestis 17. sajandil
Nagu öeldud, mainitakse tubakat Eesti kirjalikes allikates 1620. aastatel. Tallinna esimene tubakaga kauplemist reguleeriv korraldus pärineb aastast 1624. Sama vanad kui mitte pisut vanemadki on üksikud piibuleiud Tallinnast, Narvast ja Pärnust. 17. sajandi keskpaigast alates muutus suitsetamine Eesti alal, ennekõike linnades, massiliseks. Tubaka sissevedu suurenes märgatavalt. Tartu Ülikooli ajaloolase dotsent Enn Küngi andmetel kujunes näiteks Narvas algul Lübeckist ja Amsterdamist, hiljem peamiselt Virginiast pärit tubakas toona soola, heeringa ja veini kõrval üheks peamiseks kaubaartikliks, kusjuures tubaka osakaal kasvas pidevalt. Narva tubakakaubandust ilmestab aga muidugi ka illegaalne idaäri, sest oli ju tubaka tarvitamine Venemaal täielikult keelatud ja karistatav kuni Peeter I meelemuutuseni 1697. aastal. Virginia tubakas, mida Põhja-Ameerika uusasukad hakkasid kasvatama sajandi esimesel veerandil ja alates 1616. aastast edukalt Euroopasse eksportisid, muutus 17. sajandi jooksul peamiseks nautimisaineks ilmselt mitte ainult Narvas, vaid kogu Eesti alal. Millal hakati kasvatama oma pinutagust, ei ole veel kaugeltki selge.
Savipiipe on leitud peamiselt linnadest ja linnustest, kuid küllalt sageli on neid tulnud välja ka uusaegsetest külaasemetest ning üksikutel juhtudel isegi kalmetest. Viimastest võib siinkohal mainida tõenäoliselt 1710. aastal katku surnud Vene tragunite ühishauda Tallinna lähedal Pildikülas, kust koos sõdurite muude isiklike esemetega leiti ka lühike kaoliinsavist piip ja pronksist tubakatoos (vt foto trükinumbris).
Piipe on eri autorid kirjeldanud, klassifitseerinud ja dateerinud eri viisil, valdavalt on jaotus lähtunud kaha ja kanna kujust ning kannal ja kahal või varrel olevatest kaunistustest, märkidest ja kirjadest. Just muutused, mis leidsid aset nii kujus kui ka märgistustes koos lühiajalise kasutamisega, võimaldavad savipiipe suhteliselt kergesti dateerida.
17. sajandi savipiibud olid väikese kaksikkoonilise kujuga kaha ja üldiselt lihvimata pinnaga ning kanna all esineb märke üksnes vähestel eksemplaridel (vt foto trükinumbris). Sajandi lõpul hakati valmistama lehtrikujulise kahaga piipe. Piibuvars on enamasti kaunistamata, kuid esineb ka ornamenteeritud eksemplare, sh liilia kujutistega kaunistatud varsi. Enamik Eestist leitud toonaseid piipe on pärit Madalmaadest, kuid samas tuleb arvestada, et sajandi esimesel poolel olid kahe suurema valmistamispiirkonna - Inglismaa ja Hollandi - toodangu erinevused alles kujunemisjärgus, mistõttu on nende piipude valmistamiskoha lokaliseerimine hoomatavalt raskem kui hilisemate piipude puhul.
Piibumood 18. ja 19. sajandil
18. sajandil toimus kaoliinsavist piipudes ridamisi muutusi. Muu hulgas hakati tegema varasemast suuremat piibukaha. Üheks selle muutuse põhjuseks oli tubaka hinna langus, mis tõi kaasa suitsetatava tubaka koguse kasvu. Enamik Eestist leitud piibukahasid kuuluvad nn Hollandi tüüpi, millele on iseloomulik varre suhtes eenduv kaha ja suuava (vt foto trükinumbris). Need erinevad nn Inglise tüüpi piipudest, millele 18. sajandil oli iseloomulik kaha suuava paiknemine samal joonel varrega (vt foto trükinumbris). Kaha on enamasti ovaalse, 18. sajandi lõpul ja 19. sajandil ka segmendi kujuga. Ovaalse kahaga (vt foto trükinumbris) piip on tavaliselt lihvitud pinnaga ning kanna all, vahel ka kanna külgedel paiknevate märkidega. Kahal esineb mõnikord ka vappe, valitsejate kujutisi ja isegi argielulisi stseene (vt foto trükinumbris). Piibu vars on varasemast üldiselt peenem ja suitsukanal väiksem. Mõnikord on piibuvars olnud kaunistatud. Üpris ühelaadse hambuliste, sõõrikujuliste või nelinurksete jäljendite ridade kõrval esineb muu hulgas ka taimornamenti, riste jms ning pealiskirju. Viimaste hulgas domineerib teave valmistamise kohast (in Gouda) või valmistajast (näiteks Lucas).
Eesti savipiipude enamik on toona jätkuvalt valmistatud Madalmaades, suurem osa ilmselt Goudas. Samas ei saa välistada, et osa Gouda toodangule iseloomulike tunnustega piipe on valmistatud n-ö plagiaadina hoopis mujal. Seegi oli toona üpris laialt praktiseeritav tava. Goudale omase kuju ja isegi markeeringuga piipe on tehtud näiteks mitmel pool Saksamaal ja Poolas. Mõnevõrra on jõudnud Eesti alale savipiipe ka Inglismaalt ja sajandi teisel poolel üksikuid Rootsist. Näiteks Narvast on leitud piibu kaha, mille on 1785. või 1786. aastal valmistanud Stockholmi piibumeister T. L. Ljundgren.
Noorimad seni Eestist leitud kaoliinsavist piipude katked kuuluvad 19. sajandisse. Selliseid püstise kahaga eksemplare, mis võivad olla valmistatud Hollandis või siis jäljendusena Kesk-Euroopas, on kirjeldatud praeguseks Narvast, Tartust ja Tallinnast saadud piibuleidude hulgas, kuid küllap kasutati neid teisteski paikkondades (vt foto trükinumbris).
Nii linnades kui maal tulid 18. ja 19. sajandil kasutusse ka punase või musta põletusjärgse värviga Türgi-päraste piipude savist kahad (vt foto trükinumbris). Need on suuremad kaoliinsavis piipude kahadest ja sageli rikkalikult ornamenteeritud. Niisuguseid piipe on leitud arheoloogilistel väljakaevamisel ja need on jõudnud vanavarakogumiste käigus ka Eesti Rahva Muuseumi. Uurijate tähelepanu alt on need jäänud seni aga peaaegu täiesti kõrvale.
Küsimused, mis tuleb alles tõstatada
Tubakasuitsetamine - üks laiemalt levinud mõnuainete pruukimise viise, mis puudutab kogu inimkonda - on üks osa nii meie tänapäevast kui ka minevikust. Sellessegi ajaloo horisonti tuleb aeg-ajalt pilku heita.
Tubakas, mille võtsid kasutusele ja kultuuristasid Ameerika põlisrahvad veel ajal, kui see jäi rahvapärimusse jumalate kingitusena, levis eurooplaste vahendusel tohutu kiirusega üle kogu maailma. Paari sajandiga õpiti tubakat suitsetama või nuuskama pea kõikjal Euroopas, aga ka Aasias ja Aafrikas. 17. sajandi jooksul kodunes see Eestis. Suitsetamise ajaloo algusest on kirjalikele ülestähendustele lisaks jäänud maapinda arvutul hulgal piibutükke (vt foto trükinumbris). Nii on võimalik ainuüksi piipude järgi eristada kultuurkihi teket suitsetamise eelsel ja järgsel ajal. Kuna piibukahad on kuju ja neil olevate märkide järgi hästi ja kohati isegi kuni aastase täpsuseni dateeritavad, võib piibuleidude järgi ajandada omakorda teisi objekte.
Kuid piibuleiud ei ole üksnes abivahend dateerimisel, vaid kajastavad tohutut muutust inimkäitumises, näitavad kontakte, sotsiaalseid suhteid ja avavad mitmesuguseid muidki ajaloolisi protsesse. Eestis on laiemalt suitsetamise ja kitsamalt savipiipude ajaloo uurimine alles algusjärgus. Uurimused kord sõpruses, kord vihavaenus elanud merekaubandusele orienteeritud Tallinna ja Narva savipiipudest ei anna veel piisavat alust laiemateks üldistusteks. Mis toimus sisemaa linnades ja linnustes? Kuidas jõudis ja juurdus suitsetamine külades? Need küsimused vajavad mitte ainult lahendamist, vaid esmalt tõstatamist. Seniks aga peab leppima võrokeste ütlusega: Paremb üts varblane käen kui kümme aidsaiban.
LOE VEEL
Erki Russow. Tonpfeifen aus Tallinn. - Knasterkopf. Fachzeitschrift für Tonpfeifen und historischen Tabakgenuss, 2005, 18. Helms-Museum. Hamburg, 67-72.
Aivar Kriiska. Narva savipiibud I. - Kriiska, A., Ivask, M., Martsik, K. (Toim). Maal, linnas ja linnuses. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Narva Muuseumi toimetised, 8. Narva: Narva Muuseum 2008, 64-109.
Aivar Kriiska, Enn Küng. Tubakaubandus ja savipiibud Narvas 17.-18. sajandil. - Kriiska, A., Ivask, M., Martsik, K. (Toim). Maal, linnas ja linnuses. Uurimusi Narva piirkonna ajaloost. Narva Muuseumi toimetised, 8. Narva: Narva Muuseum 2008, 110-134.
Aivar Kriiska. Tapa tapa tragonisi, teisa tragonisi tuleb veel küll. Horisont 5/1994.
AIVAR KRIISKA (1965) on Tartu Ülikooli laboratoorse arheoloogia professor ning ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja, enam kui 170 teadus- ja populaarteadusliku kirjutise autor või kaasautor. Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolase-arheoloogina, täiendanud end arheoloogias Turu ülikoolis ja kaitsnud 2001. aastal Helsingi ülikoolis filosoofiadoktori kraadi (teemaks kiviaegne asustus ja majandusprotsessid Eesti rannikupiirkondades ja saartel). Teadustöö põhisuunad: jääajajärgse asustuse teke Läänemere piirkonnas, kiviaegne püügimajanduse areng ja varane viljelusmajandus Ida-Baltikumis, Eesti rannikualade ja saarte asustus, keraamika ajalugu ning Eesti kesk- ja uusaegne linnaruum. Ta on läbi viinud arheoloogilisi välitöid Eestis, Soomes, Venemaal ja Lätis. Huvi piipude ja suitsetamise ajaloo vastu on välja kasvanud linnaarheoloogilistest uuringutest.
sunnuntai 30. lokakuuta 2011
Leedu Vabariigi esimene sõjalaev
Horisont 5/2010
Vello Mäss
Leedu mereväe sünniloosse süüvides tuleb tunnistada, et annab otsida teist nii keerulise saatusega sõjalaeva kui ennesõjaaegse Leedu esimese presidendi Antanas Smetona nimeline alus.
Tegemist on 1917. aastal Saksamaal ehitatud M klassi miinitraaleriga M-59, mis 1927. aastal Leedu Vabariigile müüdi. Endiste omanike käes sai laev teenida kahe, algselt keiserliku mereväe (sks Kaiserliche Marine), 1919. aastast alates aga Weimari vabariigi (sks Reichsmarine) sõjalipu all.
Uute omanike valduses kandis miinitraaler algselt Leedu Vabariigi riigilippu. 1935. aasta 1. septembril, mil moodustati Leedu merevägi, heiskas alus õppeotstarbelise sõjalaevana ning vabariigi esimese presidendi esindusalusena Prezidentas Smetona nime all Leedu mereväelipu.
Õnne ei jätkunud kauaks
1940. aasta juunis võttis laeva üle nõukogude võim, nimetas aluse ümber Pirmūnaseks ja heiskas masti NSV Liidu riigilipu. Sama aasta augustis läks laev Koralli nime all üle NKVD Baltikumi piirivalveringkonna teenistusse ning hakkas sõitma piirivalvelaeva rohelise lipu all. Aasta hiljem, 1941. aasta augustis, kui oli vallandunud sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel, läks Korall üle Punalipulise Balti laevastiku koosseisu miinitraalerina T-76 ja hakkas mastis kandma sõjalaevastiku lippu. Juba septembris sai T-76 tagasi nime Korall ja teenis nii kuni augustini 1944, mil nimetati ümber miinitraaleriks T-33. Pardanumbri muutumisele vaatamata tunti seda endist Leedu sõjalaeva ikka Korallina.
1945. aasta 11. jaanuari varahommikul väljus Helsingi sadamast kahe miinitraaleri, Koralli ja Ordžonikidze pukseeritav ujuvkraana. Kavalkaad võttis kolme valvelaeva saatel kursi üle Soome lahe Tallinnale. Kusagil lahe keskosas ootas neid Saksa allveelaev U-745 komandör Wilhelm von Trotha juhtimisel. Saksa alus laskis kell 11.25 Koralli suunas välja torpeedo, mis tabas märki. Vägev plahvatus uputas 62 meetri pikkuse ja 7 meetri laiuse aluse kohe, surma sai 28 meremeest. Allveelaev kraanale ja Ordžonikidzele uut rünnakut ei teinud, vaid kadus vaikselt meresügavusse. Vene merevägi sel sõja lõpuaastal Saksa allveelaeva tegevust siinsel merealal ei kahtlustanud ning pani Koralli huku hulkuva meremiini süüks.
Prezidentas Smetona otsingud
Leedu meremuuseumi palvel proovis Eesti uurimislaev Mare mitmel aastal Koralli vrakki leida, kuid sattus korduvalt mitmele kõrvalisele vrakile.
2009. aasta suvel püüdsid leedulased ise neile tähtsa laeva vrakki leida. Tallinna saabus uurimisrühm Klaipeda ülikooli rektori Vladas Žulkuse juhtimisel ning merele mindi Leedu mereväe moodsa sõjalaevaga Jotvingis. Konsultandina paluti ekspeditsioonist osa võtma ka käesoleva loo autor. Ülikooli sonar töötas väsimatult kaks päeva ja ühe öö ning pingsalt ekraani jälgivail meestel tuli üksteist välja vahetada. Koralli eeldataval hukukohal edu siiski ei saavutatud ja otsingud lõpetati.
2010. aasta 1. augustil tähistas Leedu Vabariik oma mereväe 75. aastapäeva. Pidustuste naelaks oli kavandatud Prezidentas Smetona leid, sest tunnetuslikult peavad leedulased seda laeva riigi iseseisvuse sümboliks. Tähtsa sündmuse väärikaks tähistamiseks kutsus Leedu meremuuseum Klaipėdasse Eesti kolleegid koos näitusega „Lippude lehvides mere põhja", mis teatavasti kujutab enesest kollektsiooni Eesti merealal 155 aasta jooksul hukkunud kaheksa riigi tuntumaist laevadest, teiste hulgas endine Prezidentas Smetona, mille vrakk oli näituse koostamise hetkel veel leidmata.
Moraalne kohustus hinges, jätkasid eestlased kõikvõimalikke infokilde kogunuina käesoleva aasta varakevadel tööd. Algset otsinguala laiendati Helsingi poole ning pühapäeval, 16. mail leitigi vrakk, mille sonarikujutis viitas ühemõtteliselt sõjalaevale.
Kindluse mõttes kutsuti järgnevale inspektsiooniretkele kaasa head koostööpartnerid firmast Tuukritööde OÜ ning kontrolliti leidu nende moodsama sonari abil. Suurema eraldusvõimega aparaat tabas vraki juures ainult Smetonale iseloomulikke konstruktsioonilisi iseärasusi, mida võrreldi sõjalaeva jooniste ning Leedu meremuuseumis asuva mudeli fotodega. Asjatundjad lugesid sonaripiltidelt välja, et torpeedo plahvatus oli rebinud laeva küljest selle vööriosa kümne meetri pikkuselt, täävist kuni komandosillani.
Eestlastel langes otsekui kivi südamelt. Korralikult raamitud fotod sõjalaeva vraki sonarikujutisega nii Leedu mereväele kui meremuuseumile olid väärikaks juubelikingituseks.
Samm edasi vrakiuuringu teel
Meri hoiab saladusi kiivalt. Kui inimese viibimine avakosmoses ei üllata enam kedagi, siis maailmamere põhja, Mariaani süvikusse, on laskunud ainult kaks meest ning sedagi üksnes kahekümneks minutiks. Käesoleval ajal pole ühelgi riigil mehitatud sukelaparaati, millega seda eksperimenti korrata.
Lihtsad ei ole ka vrakiuuringud. Juba saja meetri piirimail lebavate vrakkide uurimine eeldab head tehnikat, piisavalt aega ning suuri kogemusi, ootamatuid eksimusi tuleb ette ikka ja jälle. Üks selliseid näiteid on ka Horisondi eelmises numbris avaldatud lugu Saksa allveelaevast U-26. Ehkki uurijad said vrakist erakordselt hea sonaripildi ning korralikud ringskaneeriva sonari kujutised, jäi submariini visuaalne vaatlus halva veealuse nähtavuse tõttu tegemata. Esialgset materjali uuris Esimese maailmasõja aegsete allveelaevade Saksa ekspert Oliver Loerscher, kes U-26 versiooni reservatsioonideta pooldas. Juulikuu alguspäevade vaiksete mereilmade ajal lasksid Tuukritööde OÜ mehed vrakile teistkordselt allveeroboti ja said sealt täiendavat infot. Robotiga komandotorni üle vaadates nähti selle küljel laeva pardanumbrit Štša-322. U-26 versioon lendas uppi! Tegemist on hoopis Vene X-seeria Štšuka klassi allveelaevaga, mis ööl vastu 12. oktoobrit 1941. aastal Soome lahel, seniteadmata kohas, arvatavalt miinil hukkus.
Oliver Loerscheri arvates ei ole tähenda uued arengud vraki uurimisel suurt õnnetust, sest uudis, mis on halb Saksa uurijaile, peaks olema hea venelastele. Peame sellega leppima meiegi, sest merendusajaloo üks poolik lehekülg on eestlaste töö kaudu saanud olulist täiendust.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, Horisondi põlisautor. Kirjutanud üle 170 populaarteadusliku artikli ja mitu mereteemalist raamatut. Mare kaptenina osalenud mitmetel vrakiotsingutel. Tänavu kevadel leidis koos Mare meeskonnaga Saksa allveelaeva U-26 vraki, millest kirjutas eelmises Horisondis. Juulis pälvis suurt meediatähelepanu, kui pakkus välja hüpoteesi, et Juminda lähistelt on ehk õnnestunud leida allveelaeva Kalev vrakk.
Vello Mäss
Leedu mereväe sünniloosse süüvides tuleb tunnistada, et annab otsida teist nii keerulise saatusega sõjalaeva kui ennesõjaaegse Leedu esimese presidendi Antanas Smetona nimeline alus.
Tegemist on 1917. aastal Saksamaal ehitatud M klassi miinitraaleriga M-59, mis 1927. aastal Leedu Vabariigile müüdi. Endiste omanike käes sai laev teenida kahe, algselt keiserliku mereväe (sks Kaiserliche Marine), 1919. aastast alates aga Weimari vabariigi (sks Reichsmarine) sõjalipu all.
Uute omanike valduses kandis miinitraaler algselt Leedu Vabariigi riigilippu. 1935. aasta 1. septembril, mil moodustati Leedu merevägi, heiskas alus õppeotstarbelise sõjalaevana ning vabariigi esimese presidendi esindusalusena Prezidentas Smetona nime all Leedu mereväelipu.
Õnne ei jätkunud kauaks
1940. aasta juunis võttis laeva üle nõukogude võim, nimetas aluse ümber Pirmūnaseks ja heiskas masti NSV Liidu riigilipu. Sama aasta augustis läks laev Koralli nime all üle NKVD Baltikumi piirivalveringkonna teenistusse ning hakkas sõitma piirivalvelaeva rohelise lipu all. Aasta hiljem, 1941. aasta augustis, kui oli vallandunud sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel, läks Korall üle Punalipulise Balti laevastiku koosseisu miinitraalerina T-76 ja hakkas mastis kandma sõjalaevastiku lippu. Juba septembris sai T-76 tagasi nime Korall ja teenis nii kuni augustini 1944, mil nimetati ümber miinitraaleriks T-33. Pardanumbri muutumisele vaatamata tunti seda endist Leedu sõjalaeva ikka Korallina.
1945. aasta 11. jaanuari varahommikul väljus Helsingi sadamast kahe miinitraaleri, Koralli ja Ordžonikidze pukseeritav ujuvkraana. Kavalkaad võttis kolme valvelaeva saatel kursi üle Soome lahe Tallinnale. Kusagil lahe keskosas ootas neid Saksa allveelaev U-745 komandör Wilhelm von Trotha juhtimisel. Saksa alus laskis kell 11.25 Koralli suunas välja torpeedo, mis tabas märki. Vägev plahvatus uputas 62 meetri pikkuse ja 7 meetri laiuse aluse kohe, surma sai 28 meremeest. Allveelaev kraanale ja Ordžonikidzele uut rünnakut ei teinud, vaid kadus vaikselt meresügavusse. Vene merevägi sel sõja lõpuaastal Saksa allveelaeva tegevust siinsel merealal ei kahtlustanud ning pani Koralli huku hulkuva meremiini süüks.
Prezidentas Smetona otsingud
Leedu meremuuseumi palvel proovis Eesti uurimislaev Mare mitmel aastal Koralli vrakki leida, kuid sattus korduvalt mitmele kõrvalisele vrakile.
2009. aasta suvel püüdsid leedulased ise neile tähtsa laeva vrakki leida. Tallinna saabus uurimisrühm Klaipeda ülikooli rektori Vladas Žulkuse juhtimisel ning merele mindi Leedu mereväe moodsa sõjalaevaga Jotvingis. Konsultandina paluti ekspeditsioonist osa võtma ka käesoleva loo autor. Ülikooli sonar töötas väsimatult kaks päeva ja ühe öö ning pingsalt ekraani jälgivail meestel tuli üksteist välja vahetada. Koralli eeldataval hukukohal edu siiski ei saavutatud ja otsingud lõpetati.
2010. aasta 1. augustil tähistas Leedu Vabariik oma mereväe 75. aastapäeva. Pidustuste naelaks oli kavandatud Prezidentas Smetona leid, sest tunnetuslikult peavad leedulased seda laeva riigi iseseisvuse sümboliks. Tähtsa sündmuse väärikaks tähistamiseks kutsus Leedu meremuuseum Klaipėdasse Eesti kolleegid koos näitusega „Lippude lehvides mere põhja", mis teatavasti kujutab enesest kollektsiooni Eesti merealal 155 aasta jooksul hukkunud kaheksa riigi tuntumaist laevadest, teiste hulgas endine Prezidentas Smetona, mille vrakk oli näituse koostamise hetkel veel leidmata.
Moraalne kohustus hinges, jätkasid eestlased kõikvõimalikke infokilde kogunuina käesoleva aasta varakevadel tööd. Algset otsinguala laiendati Helsingi poole ning pühapäeval, 16. mail leitigi vrakk, mille sonarikujutis viitas ühemõtteliselt sõjalaevale.
Kindluse mõttes kutsuti järgnevale inspektsiooniretkele kaasa head koostööpartnerid firmast Tuukritööde OÜ ning kontrolliti leidu nende moodsama sonari abil. Suurema eraldusvõimega aparaat tabas vraki juures ainult Smetonale iseloomulikke konstruktsioonilisi iseärasusi, mida võrreldi sõjalaeva jooniste ning Leedu meremuuseumis asuva mudeli fotodega. Asjatundjad lugesid sonaripiltidelt välja, et torpeedo plahvatus oli rebinud laeva küljest selle vööriosa kümne meetri pikkuselt, täävist kuni komandosillani.
Eestlastel langes otsekui kivi südamelt. Korralikult raamitud fotod sõjalaeva vraki sonarikujutisega nii Leedu mereväele kui meremuuseumile olid väärikaks juubelikingituseks.
Samm edasi vrakiuuringu teel
Meri hoiab saladusi kiivalt. Kui inimese viibimine avakosmoses ei üllata enam kedagi, siis maailmamere põhja, Mariaani süvikusse, on laskunud ainult kaks meest ning sedagi üksnes kahekümneks minutiks. Käesoleval ajal pole ühelgi riigil mehitatud sukelaparaati, millega seda eksperimenti korrata.
Lihtsad ei ole ka vrakiuuringud. Juba saja meetri piirimail lebavate vrakkide uurimine eeldab head tehnikat, piisavalt aega ning suuri kogemusi, ootamatuid eksimusi tuleb ette ikka ja jälle. Üks selliseid näiteid on ka Horisondi eelmises numbris avaldatud lugu Saksa allveelaevast U-26. Ehkki uurijad said vrakist erakordselt hea sonaripildi ning korralikud ringskaneeriva sonari kujutised, jäi submariini visuaalne vaatlus halva veealuse nähtavuse tõttu tegemata. Esialgset materjali uuris Esimese maailmasõja aegsete allveelaevade Saksa ekspert Oliver Loerscher, kes U-26 versiooni reservatsioonideta pooldas. Juulikuu alguspäevade vaiksete mereilmade ajal lasksid Tuukritööde OÜ mehed vrakile teistkordselt allveeroboti ja said sealt täiendavat infot. Robotiga komandotorni üle vaadates nähti selle küljel laeva pardanumbrit Štša-322. U-26 versioon lendas uppi! Tegemist on hoopis Vene X-seeria Štšuka klassi allveelaevaga, mis ööl vastu 12. oktoobrit 1941. aastal Soome lahel, seniteadmata kohas, arvatavalt miinil hukkus.
Oliver Loerscheri arvates ei ole tähenda uued arengud vraki uurimisel suurt õnnetust, sest uudis, mis on halb Saksa uurijaile, peaks olema hea venelastele. Peame sellega leppima meiegi, sest merendusajaloo üks poolik lehekülg on eestlaste töö kaudu saanud olulist täiendust.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, Horisondi põlisautor. Kirjutanud üle 170 populaarteadusliku artikli ja mitu mereteemalist raamatut. Mare kaptenina osalenud mitmetel vrakiotsingutel. Tänavu kevadel leidis koos Mare meeskonnaga Saksa allveelaeva U-26 vraki, millest kirjutas eelmises Horisondis. Juulis pälvis suurt meediatähelepanu, kui pakkus välja hüpoteesi, et Juminda lähistelt on ehk õnnestunud leida allveelaeva Kalev vrakk.
Muinasesemete hindamatust (info)väärtusest
Horisont 5/2010
Ester Oras
Kuni ilm lubab, püüame jätkuvalt pääseda umbsest toast ning nautida loodust ja kõike muud, mida kodumaa maastik pakub. Erandiks pole ka arheoloogid, kellele kevadest sügiseni on aktiivseim välitööde aeg. Ent minevikupärandist huvitutakse ka väljaspool akadeemilist ringkonda. Seda tõestas kas või tänavune „Teeme ära!", mis võttis muu hulgas korrastada kultuuripärandi kinnisobjekte. Usun, et kõnelen kõigi mineviku-uurijate nimel, kui ütlen: on rõõm näha ühiskonna kasvavat huvi minevikupärandi hoidmise vastu.
Kuid nagu ikka, on mündil kaks poolt, ning teinekord võib huvi osutuda hoopis väärkäitumiseks, halvimal juhul koguni pahatahtlikuks rüüsteks. Arheoloogidele on juba aastaid peavalu tekitanud metallidetektoristid ehk metalliotsijate kasutajad. On hea tõdeda, et viimasel ajal on ses küsimuses saavutatud mõningast edu: alustatud on detektoristide esmatasandi koolitust ning üha sagedamini saabub arheoloogiakogudesse nii teateid kui detektimisel leitud esemeid. Teada on esimesed kohtulahendid, milles kultuuripärandi hoolimatuid müügiartikliks muutjaid on karistatud. Erinevate osapoolte töö tulemusena on Riigikogule esitatud muinsuskaitseseaduse muudatuse eelnõu, mis peaks tulevikus muinasmälestisi paremini kaitsma, reguleerides muu hulgas ka metallidetektori kasutamist. Ometi tundub, et kontrollide, koolituste, hoiatuste, karistuste ning heade ja halbade näidete taustal on vajaka jäänud kõige lihtsamast selgitustööst. Miks sõltub iga muinasleiu teabeväärtus sellest, kuidas leidja järgnevalt tegutseb? Miks on oluline jätta avastatud ese puutumata ning teavitada sellest spetsialisti?
Arheoloogina tahaksingi seletada, kui hindamatu väärtus on lisaks esemele ka selle leiukontekstil ning viimase täpsel dokumenteerimisel. Soovin, et kõik muinasaja-huvilised mõistaksid, miks arheoloogid ikka ja jälle häält tõstavad ning sõrme vibutavad. Uskuge, me ei tee seda haiglasest keelusoovist, vaid teame, et kui liita esemele teave selle leiukontekstist, kasvavad teadmised mineviku ühiskonnast mitu korda.
Leid ja selle kontekst
Minu peamine uurimisteema on peitvarad ja aardeleiud, olen vaadanud nii esemeid kui analüüsinud nende leiukonteksti. Mis on see kontekst, mille hävitamise üle arheoloogid kurjustavad?
Kontekst on kõik see, mis aitab eset tõlgendada - mõista, kuidas seda on kasutatud või mida see on tähendanud. Kontekst ongi see, mis võimaldab uurimistöös jõuda kaugemale kui pelgalt eseme kirjeldus, see paneb eseme kõnelema ajaloost, sündmustest, ühiskonna arengust. Üksnes ese ja kontekst käsikäes suudavad justkui jutustada loo möödunud aegadest - sellest, mis oli, kuidas oli ja miks oli.
Eseme leiukontekst on mitmekihiline. On empiirilisi ja mõõdetavaid kontekste: ese ise, selle materjal, kulumisaste, terviklikkus või fragmentaarsus, valmistamistehnoloogia jpm. Niisugused tähelepanekud võimaldavad näiteks eristada, kui sageli ja milleks tööriista on kasutatud, kas seda on parandatud, kas näiteks ehte on valmistanud juveliir või on tegu kodukäsitööga jne. Ent need, puhtalt esemest välja loetavad kontekstid on vaid üks abiline minevikusündmuste tõlgendamisel.
Leiukeskkond ja -situatsioon
Tohutu tõlgendusliku väärtusega on hulk teisigi teabekillukesi, mis esemes endas ei kajastu: eseme detailne leiusituatsioon ja -keskkond, kust ja kuidas see leiti. Näiteks on peitvara puhul oluline, kas see avastati soiselt alalt, mõne kivi lähedalt või ehk suisa alt, kuidas asetsesid esemed üksteise suhtes, mis oli leiukoha ümber. Koolitamata silm ei pane tihti tähele orgaanikajäänuseid, loomaluid, potikilde, aga sel kõigel on tohutu infoväärtus. Näiteks viitab vesikeskkonnaga seotud peitvara mõnigi kord kultuslikule tegevusele, maastikul kividega markeeritud aardeleiukoht võib kõneleda peitja soovist varandus uuesti üles kaevata. Niisuguseid tõlgenduslikult üliolulisi nüansse on kümneid.
Leiukonteksti areaali võimaldavad veelgi avardada nüüdisaegsed tehnilised ja loodusteaduslikud vahendid. Näiteks on tänapäeval võimalik täpselt dateerida üksnes mõnegrammine söekogum, analüüsida eseme külge jäänud värvipigmente ja orgaanilist ainest. Hirmutav on mõelda, missugune teave jääb tabamata, kui keegi näiteks pahaaimamatult või ehk koguni heasoovlikult eseme puhtaks nühib. Kõik mainitud aspektid on niisugused, mis leiu üleskorjamisel võivad haihtuda hetkega - ka parima tahtmise korral ei saa neid enam kunagi taastada.
Kultuurmaastik ja leid
Leiu laiema tausta moodustavad leiukoha ümbruse muistised. Need annavad vihjeid, millal ja kuidas inimesed ümbritsevat maastikku kasutasid, mis tähendusi nad eri paikadele omistasid ja kuidas oma tegevust vastavalt kujundasid. Kalmed, asulad, muistsed põllualad, linnamäed - kõik need ja mitmed muud muistiseliigid aitavad tõlgendada nende lähedalt leitud esemeid. Üksikleid võib saada ka ajendiks, mille kaudu uus kinnismuistis üldse tuvastatakse. Näiteks võivad põlenud luukillud viidata kunagisele põletusmatustega kalmistule; potikillud, põlenud kivipurd ning söene pinnas aga ammusele muinasasulale. Paraku enamik ajaloohuvilisi niisuguseid nüansse ei märka ega peagi seda oskama. Need oskused omandatakse erialaõppe käigus ning kummastavaid näiteid muistise tuvastamisest oskab rääkida iga arheoloog. Seepärast ongi teinekord vaja mitte ainult ühe, vaid suisa mitme spetsialisti arvamust ning just sel põhjusel on alati õigem leiu liigutamise vastutust enda peale mitte võtta. Leiu üles korjamise ja koju viimise ning sellest teatamata jätmisega teeme karuteene meie muinaspärandi uurimisele.
Ajalooline ja kultuuriline kontekst
Igasuguse muinasleiu tõlgendamisel on aluseks varasemad teadmised laiemast kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast. Arheoloogid on vastavate meetodite, teooriate ja algandmete põhjal analüüsinud ja üldistanud ning kujundanud arusaama sellest, kuidas mingil perioodil elati - millest elatuti, mida usuti, kellega kontaktis oldi, kuidas toimisid võimusuhted jne. Just niisugused teadmised võimaldavad uhkusega kõneleda näiteks Eesti saarte elanikest kui kuulsatest kaupmeestest, meresõitjatest ja vapratest sõjameestest, kelle matmiskombed on võrreldavad skandinaavlaste rikkalike matuseriitustega; viikingiaegsest rikkusest ja rohkest kaubandustegevusest, millest annavad märku kümned aardeleiud, millest mõnedki on haruldused kogu Euroopas; pronksiaja sotsiaalsest kihistumisest, millele viitavad kivikirstkalmetes eristatud surnute matmiskombed jpm.
Kõik need laiemad teadmised minevikus aset leidnud protsessidest on loodud, analüüsides üksikesemeid ja eelkõige nende leiukonteksti. Loomulikult on lisatud paralleele naabermaadest ja laiemat ühiskonnateaduslikku tausta, mida pakuvad antropoloogia, interdistsiplinaarsed kultuuriuuringud, usundiuurimused, folkloristika jpm. Iga leid ja tuvastatud muistis täiendavad lisaks Eestile kogu Läänemere ruumi muinasaja uurimist, sest mitmed välisuurijadki leiavad siit tänuväärset analoog- ja võrdlusmaterjali. Teisalt pakub arheoloogilise leiuainese täiustumine olulist lisateavet kogu Eesti kultuuriteaduste võrgustikule tervikuna, sest arheoloogia oma mitmetuhandeaastase uurimisareaaliga võimaldab analüüsida ning võrrelda kultuuriprotsesse hoopis pikemas perspektiivis.
Koostöö ja teavitamine
Loodan väga, et olen arheoloogiateadusesse liigselt süvenemata suutnud selgitada, miks on oluline, et igasugusest muinasleiust teavitataks arheoloogi või Muinsuskaitseametit. Peitvarad-aarded, aga ka kalmeleiud tulevad päevavalgele sageli ootamatult, juhusliku kündja või jalutaja õnneks, ja on väga oluline, et leidja puhtast teadmatusest valesti käitudes neid ei rikuks ega vähendaks nende infoväärtust. Selliste situatsioonide vältimiseks ongi äärmiselt oluline konsulteerida enne iga tegevust vastavate spetsialistidega. Hoopis kurioossemad on muidugi juhud, kui rikkumine on teadlik ja tahtlik ning mis veelgi kohutavam - kui meie kõigi ühist muinaspärandit kasutatakse illegaalselt isikliku jõukuse kasvatamiseks. See on rööv ja vargus meie kõigi tagant ning niisugust käitumist tuleks taunida igal vähegi meie ajaloopärandist lugu pidaval isikul.
Unistan võimalusest, et kunagi õnnestub mul nüüdisaegsete arheoloogiateaduse meetoditega uurida mõnda peitvara leiukohta. Kui osata maapõue jäänud teavet tähele panna ja analüüsida, on sellise leiukogumi infoväärtus suisa põhjatu. Loodan ka, et selle unistuse täitudes saan mitmetes väljaannetes, muuseumiraamatutes ja väljapanekutes tänada õnnelikku leidjat suurepäraselt sujunud koostöö eest. Sest on selgemast selgem - emotsionaalset ja igavikulist väärtust, teadmist, et on antud oma panus meie mineviku uurimusse, ei kaalu üles ükski rahasumma.
Teavitustööd on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus). Autor tänab juhendajat professor Valter Langi käsikirja kommenteerimise eest.
ESTER ORAS (1984) on Tartu Ülikooli arheoloogia referent. Tema uurimisteema on Eesti aarde- ja peitleiud: 2009. aastal kaitstud magistritöö teemaks olid Eesti keskmise rauaaja peitvarad ja doktoritöö teemaks on Eesti metalliaja rituaalsed peitvarad. Täiendanud end muu hulgas Rootsis Lundi ja Taanis Århusi ülikoolis. Alustab sügisest doktoriõpinguid Cambridge'i ülikoolis.
Kui jõustuvad uued seadusepügalad
Vahetult enne Horisondi trükkiminekut saatis valitsus muinsuskaitseseaduse muutmise ettepanekud Riigikokku.
Kas need vastavad muinsuskaitsjate ootustele? Mis karistusega peab muudatuste jõustudes arvestama inimene, kes metallidetektorit seadusevastaselt ikkagi kasutab? Kas korraliku ja hoolsa leidja õiguseks jääb „saada tasu asja pooles väärtuses"?
Kommenteerib Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor ANTS KRAUT:
„Muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu on ette valmistanud muinsuskaitsjad koos kultuuriministeeriumi spetsialistidega, seega vastavad need muinsuskaitsjate ootustele ja kajastavad vajadusi. Eelnõuga ei muudeta senise seaduse üldpõhimõtteid. Valdav osa kavandatud muudatustest on tehnilist laadi ning lähtuvad praktikas ilmnenud probleemidest.
Seaduseelnõu üks eesmärk on reguleerida otsinguvahendite kasutamist ning pakkuda seejuures välja lahendused, mis motiveeriks kultuuriväärtusega leiu leidjaid teavitama leiu leidmisest riiki. Seda valdkonda kajastab ka arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, millega Eesti ühines 1996.
Seaduseelnõu jõustumisel keelatakse otsinguvahendite kasutamine kultuuriväärtusega asjade otsimiseks kultuurimälestistel, nende kaitsevööndites ning väljaspool linnu ja aleveid, st maal, ilma Muinsuskaitseameti loata. Loa saamiseks kehtestatakse hobiotsijatele vastava koolituse läbimise nõue, mis on hädavajalik kultuuriväärtuse äratundmiseks ja selle rikkumise ärahoidmiseks. Kultuuriväärtusega leiust tuleb teatada ning vajadusel esitada see väärtuse tuvastamiseks. Ilma loata otsimise ja leiust mitteteatamise eest kehtestatakse rahatrahv 200-300 trahviühikuni, samuti võidakse otsinguvahend konfiskeerida.
Kõik arheoloogilised leiud on kultuuriväärtusega ning kuuluvad riigile. Leidjale võidakse maksta leiutasu asja kogu väärtuses, seni oli see võimalik üksnes pooles väärtuses. Tasu on siinkohal veidi eksitav mõiste, pigem peaks rääkima preemiast, sest leidude otsimine ei saa kindlasti olla tasustatav töö. Neile, kes leiust ei ole teatanud või on leiupaigaga omavoliliselt ümber käinud, leiutasu ei maksta.
Kui seadusandja eelnõu heaks kiidab, on võimalik leid mõningal juhul jätta ka leidjale ehk seaduse keeles - tasuta võõrandada. Need abinõud peaksid kaasa aitama sellele, et õiguskuulekail ja kultuuripärandit austavail huvilistel oleks võimalik oma hobiga tegeleda seadust ja leide rikkumata.
Juba kaitse all olevate mälestiste rikkumisel võib trahvisumma ulatuda poole miljoni kroonini."
Ester Oras
Kuni ilm lubab, püüame jätkuvalt pääseda umbsest toast ning nautida loodust ja kõike muud, mida kodumaa maastik pakub. Erandiks pole ka arheoloogid, kellele kevadest sügiseni on aktiivseim välitööde aeg. Ent minevikupärandist huvitutakse ka väljaspool akadeemilist ringkonda. Seda tõestas kas või tänavune „Teeme ära!", mis võttis muu hulgas korrastada kultuuripärandi kinnisobjekte. Usun, et kõnelen kõigi mineviku-uurijate nimel, kui ütlen: on rõõm näha ühiskonna kasvavat huvi minevikupärandi hoidmise vastu.
Kuid nagu ikka, on mündil kaks poolt, ning teinekord võib huvi osutuda hoopis väärkäitumiseks, halvimal juhul koguni pahatahtlikuks rüüsteks. Arheoloogidele on juba aastaid peavalu tekitanud metallidetektoristid ehk metalliotsijate kasutajad. On hea tõdeda, et viimasel ajal on ses küsimuses saavutatud mõningast edu: alustatud on detektoristide esmatasandi koolitust ning üha sagedamini saabub arheoloogiakogudesse nii teateid kui detektimisel leitud esemeid. Teada on esimesed kohtulahendid, milles kultuuripärandi hoolimatuid müügiartikliks muutjaid on karistatud. Erinevate osapoolte töö tulemusena on Riigikogule esitatud muinsuskaitseseaduse muudatuse eelnõu, mis peaks tulevikus muinasmälestisi paremini kaitsma, reguleerides muu hulgas ka metallidetektori kasutamist. Ometi tundub, et kontrollide, koolituste, hoiatuste, karistuste ning heade ja halbade näidete taustal on vajaka jäänud kõige lihtsamast selgitustööst. Miks sõltub iga muinasleiu teabeväärtus sellest, kuidas leidja järgnevalt tegutseb? Miks on oluline jätta avastatud ese puutumata ning teavitada sellest spetsialisti?
Arheoloogina tahaksingi seletada, kui hindamatu väärtus on lisaks esemele ka selle leiukontekstil ning viimase täpsel dokumenteerimisel. Soovin, et kõik muinasaja-huvilised mõistaksid, miks arheoloogid ikka ja jälle häält tõstavad ning sõrme vibutavad. Uskuge, me ei tee seda haiglasest keelusoovist, vaid teame, et kui liita esemele teave selle leiukontekstist, kasvavad teadmised mineviku ühiskonnast mitu korda.
Leid ja selle kontekst
Minu peamine uurimisteema on peitvarad ja aardeleiud, olen vaadanud nii esemeid kui analüüsinud nende leiukonteksti. Mis on see kontekst, mille hävitamise üle arheoloogid kurjustavad?
Kontekst on kõik see, mis aitab eset tõlgendada - mõista, kuidas seda on kasutatud või mida see on tähendanud. Kontekst ongi see, mis võimaldab uurimistöös jõuda kaugemale kui pelgalt eseme kirjeldus, see paneb eseme kõnelema ajaloost, sündmustest, ühiskonna arengust. Üksnes ese ja kontekst käsikäes suudavad justkui jutustada loo möödunud aegadest - sellest, mis oli, kuidas oli ja miks oli.
Eseme leiukontekst on mitmekihiline. On empiirilisi ja mõõdetavaid kontekste: ese ise, selle materjal, kulumisaste, terviklikkus või fragmentaarsus, valmistamistehnoloogia jpm. Niisugused tähelepanekud võimaldavad näiteks eristada, kui sageli ja milleks tööriista on kasutatud, kas seda on parandatud, kas näiteks ehte on valmistanud juveliir või on tegu kodukäsitööga jne. Ent need, puhtalt esemest välja loetavad kontekstid on vaid üks abiline minevikusündmuste tõlgendamisel.
Leiukeskkond ja -situatsioon
Tohutu tõlgendusliku väärtusega on hulk teisigi teabekillukesi, mis esemes endas ei kajastu: eseme detailne leiusituatsioon ja -keskkond, kust ja kuidas see leiti. Näiteks on peitvara puhul oluline, kas see avastati soiselt alalt, mõne kivi lähedalt või ehk suisa alt, kuidas asetsesid esemed üksteise suhtes, mis oli leiukoha ümber. Koolitamata silm ei pane tihti tähele orgaanikajäänuseid, loomaluid, potikilde, aga sel kõigel on tohutu infoväärtus. Näiteks viitab vesikeskkonnaga seotud peitvara mõnigi kord kultuslikule tegevusele, maastikul kividega markeeritud aardeleiukoht võib kõneleda peitja soovist varandus uuesti üles kaevata. Niisuguseid tõlgenduslikult üliolulisi nüansse on kümneid.
Leiukonteksti areaali võimaldavad veelgi avardada nüüdisaegsed tehnilised ja loodusteaduslikud vahendid. Näiteks on tänapäeval võimalik täpselt dateerida üksnes mõnegrammine söekogum, analüüsida eseme külge jäänud värvipigmente ja orgaanilist ainest. Hirmutav on mõelda, missugune teave jääb tabamata, kui keegi näiteks pahaaimamatult või ehk koguni heasoovlikult eseme puhtaks nühib. Kõik mainitud aspektid on niisugused, mis leiu üleskorjamisel võivad haihtuda hetkega - ka parima tahtmise korral ei saa neid enam kunagi taastada.
Kultuurmaastik ja leid
Leiu laiema tausta moodustavad leiukoha ümbruse muistised. Need annavad vihjeid, millal ja kuidas inimesed ümbritsevat maastikku kasutasid, mis tähendusi nad eri paikadele omistasid ja kuidas oma tegevust vastavalt kujundasid. Kalmed, asulad, muistsed põllualad, linnamäed - kõik need ja mitmed muud muistiseliigid aitavad tõlgendada nende lähedalt leitud esemeid. Üksikleid võib saada ka ajendiks, mille kaudu uus kinnismuistis üldse tuvastatakse. Näiteks võivad põlenud luukillud viidata kunagisele põletusmatustega kalmistule; potikillud, põlenud kivipurd ning söene pinnas aga ammusele muinasasulale. Paraku enamik ajaloohuvilisi niisuguseid nüansse ei märka ega peagi seda oskama. Need oskused omandatakse erialaõppe käigus ning kummastavaid näiteid muistise tuvastamisest oskab rääkida iga arheoloog. Seepärast ongi teinekord vaja mitte ainult ühe, vaid suisa mitme spetsialisti arvamust ning just sel põhjusel on alati õigem leiu liigutamise vastutust enda peale mitte võtta. Leiu üles korjamise ja koju viimise ning sellest teatamata jätmisega teeme karuteene meie muinaspärandi uurimisele.
Ajalooline ja kultuuriline kontekst
Igasuguse muinasleiu tõlgendamisel on aluseks varasemad teadmised laiemast kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast. Arheoloogid on vastavate meetodite, teooriate ja algandmete põhjal analüüsinud ja üldistanud ning kujundanud arusaama sellest, kuidas mingil perioodil elati - millest elatuti, mida usuti, kellega kontaktis oldi, kuidas toimisid võimusuhted jne. Just niisugused teadmised võimaldavad uhkusega kõneleda näiteks Eesti saarte elanikest kui kuulsatest kaupmeestest, meresõitjatest ja vapratest sõjameestest, kelle matmiskombed on võrreldavad skandinaavlaste rikkalike matuseriitustega; viikingiaegsest rikkusest ja rohkest kaubandustegevusest, millest annavad märku kümned aardeleiud, millest mõnedki on haruldused kogu Euroopas; pronksiaja sotsiaalsest kihistumisest, millele viitavad kivikirstkalmetes eristatud surnute matmiskombed jpm.
Kõik need laiemad teadmised minevikus aset leidnud protsessidest on loodud, analüüsides üksikesemeid ja eelkõige nende leiukonteksti. Loomulikult on lisatud paralleele naabermaadest ja laiemat ühiskonnateaduslikku tausta, mida pakuvad antropoloogia, interdistsiplinaarsed kultuuriuuringud, usundiuurimused, folkloristika jpm. Iga leid ja tuvastatud muistis täiendavad lisaks Eestile kogu Läänemere ruumi muinasaja uurimist, sest mitmed välisuurijadki leiavad siit tänuväärset analoog- ja võrdlusmaterjali. Teisalt pakub arheoloogilise leiuainese täiustumine olulist lisateavet kogu Eesti kultuuriteaduste võrgustikule tervikuna, sest arheoloogia oma mitmetuhandeaastase uurimisareaaliga võimaldab analüüsida ning võrrelda kultuuriprotsesse hoopis pikemas perspektiivis.
Koostöö ja teavitamine
Loodan väga, et olen arheoloogiateadusesse liigselt süvenemata suutnud selgitada, miks on oluline, et igasugusest muinasleiust teavitataks arheoloogi või Muinsuskaitseametit. Peitvarad-aarded, aga ka kalmeleiud tulevad päevavalgele sageli ootamatult, juhusliku kündja või jalutaja õnneks, ja on väga oluline, et leidja puhtast teadmatusest valesti käitudes neid ei rikuks ega vähendaks nende infoväärtust. Selliste situatsioonide vältimiseks ongi äärmiselt oluline konsulteerida enne iga tegevust vastavate spetsialistidega. Hoopis kurioossemad on muidugi juhud, kui rikkumine on teadlik ja tahtlik ning mis veelgi kohutavam - kui meie kõigi ühist muinaspärandit kasutatakse illegaalselt isikliku jõukuse kasvatamiseks. See on rööv ja vargus meie kõigi tagant ning niisugust käitumist tuleks taunida igal vähegi meie ajaloopärandist lugu pidaval isikul.
Unistan võimalusest, et kunagi õnnestub mul nüüdisaegsete arheoloogiateaduse meetoditega uurida mõnda peitvara leiukohta. Kui osata maapõue jäänud teavet tähele panna ja analüüsida, on sellise leiukogumi infoväärtus suisa põhjatu. Loodan ka, et selle unistuse täitudes saan mitmetes väljaannetes, muuseumiraamatutes ja väljapanekutes tänada õnnelikku leidjat suurepäraselt sujunud koostöö eest. Sest on selgemast selgem - emotsionaalset ja igavikulist väärtust, teadmist, et on antud oma panus meie mineviku uurimusse, ei kaalu üles ükski rahasumma.
Teavitustööd on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus). Autor tänab juhendajat professor Valter Langi käsikirja kommenteerimise eest.
ESTER ORAS (1984) on Tartu Ülikooli arheoloogia referent. Tema uurimisteema on Eesti aarde- ja peitleiud: 2009. aastal kaitstud magistritöö teemaks olid Eesti keskmise rauaaja peitvarad ja doktoritöö teemaks on Eesti metalliaja rituaalsed peitvarad. Täiendanud end muu hulgas Rootsis Lundi ja Taanis Århusi ülikoolis. Alustab sügisest doktoriõpinguid Cambridge'i ülikoolis.
Kui jõustuvad uued seadusepügalad
Vahetult enne Horisondi trükkiminekut saatis valitsus muinsuskaitseseaduse muutmise ettepanekud Riigikokku.
Kas need vastavad muinsuskaitsjate ootustele? Mis karistusega peab muudatuste jõustudes arvestama inimene, kes metallidetektorit seadusevastaselt ikkagi kasutab? Kas korraliku ja hoolsa leidja õiguseks jääb „saada tasu asja pooles väärtuses"?
Kommenteerib Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor ANTS KRAUT:
„Muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu on ette valmistanud muinsuskaitsjad koos kultuuriministeeriumi spetsialistidega, seega vastavad need muinsuskaitsjate ootustele ja kajastavad vajadusi. Eelnõuga ei muudeta senise seaduse üldpõhimõtteid. Valdav osa kavandatud muudatustest on tehnilist laadi ning lähtuvad praktikas ilmnenud probleemidest.
Seaduseelnõu üks eesmärk on reguleerida otsinguvahendite kasutamist ning pakkuda seejuures välja lahendused, mis motiveeriks kultuuriväärtusega leiu leidjaid teavitama leiu leidmisest riiki. Seda valdkonda kajastab ka arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon, millega Eesti ühines 1996.
Seaduseelnõu jõustumisel keelatakse otsinguvahendite kasutamine kultuuriväärtusega asjade otsimiseks kultuurimälestistel, nende kaitsevööndites ning väljaspool linnu ja aleveid, st maal, ilma Muinsuskaitseameti loata. Loa saamiseks kehtestatakse hobiotsijatele vastava koolituse läbimise nõue, mis on hädavajalik kultuuriväärtuse äratundmiseks ja selle rikkumise ärahoidmiseks. Kultuuriväärtusega leiust tuleb teatada ning vajadusel esitada see väärtuse tuvastamiseks. Ilma loata otsimise ja leiust mitteteatamise eest kehtestatakse rahatrahv 200-300 trahviühikuni, samuti võidakse otsinguvahend konfiskeerida.
Kõik arheoloogilised leiud on kultuuriväärtusega ning kuuluvad riigile. Leidjale võidakse maksta leiutasu asja kogu väärtuses, seni oli see võimalik üksnes pooles väärtuses. Tasu on siinkohal veidi eksitav mõiste, pigem peaks rääkima preemiast, sest leidude otsimine ei saa kindlasti olla tasustatav töö. Neile, kes leiust ei ole teatanud või on leiupaigaga omavoliliselt ümber käinud, leiutasu ei maksta.
Kui seadusandja eelnõu heaks kiidab, on võimalik leid mõningal juhul jätta ka leidjale ehk seaduse keeles - tasuta võõrandada. Need abinõud peaksid kaasa aitama sellele, et õiguskuulekail ja kultuuripärandit austavail huvilistel oleks võimalik oma hobiga tegeleda seadust ja leide rikkumata.
Juba kaitse all olevate mälestiste rikkumisel võib trahvisumma ulatuda poole miljoni kroonini."
Kui vana on Kiltsi mõis? Arheoloogilised uuringud Kiltsis 2001- 2010
Tõnno Jonuks
Vanimate arheoloogiliste leidudena on Kiltsi mõisast teada 1930-ndate lõpul -
1940-ndate algul “tütarlaste tualeti settekaevu kaevamisel” leitud üks või kaks
luustikku, millega koos olevat leitud ka mõõk. Kohal olid käinud arheoloogid
Tartu Ülikoolist ja võtnud mõõga endaga kaasa. Mõõga praegune asukoht on
aga kahjuks teadmata. Ehkki me ei tea leitud mõõga saatusest rohkemat, on meil Kiltsi mõisa ja linnuse kohta teada kivisse raiutud aastaarv -praeguse mõisa fassaadiviilule kirjutatud rajamisaeg 1292. Kuigi nii vana aastaarv on vaidlustatud ning üldiselt tunnistatud fantaasiaks, on praegu nähaoleva mõisa peahoone eellaseks
olnud kindlustatud mõisahoone ja vasallilinnuse iga märksa pikem kui 1784. aastal
alustatud härrastehoone, mida enamasti Kiltsi all silmas peetakse. Kuid kui pikk? Ehkki varasemate mõisa renoveerimistööde käigus on saanud teaduslikult
hävitada enamik ladestunud kultuurkihist, on mõistetavatel põhjustel suurem osa leiumaterjalist pärit hilisematest perioodidest - alustades 16. saj. kui ilmselt kindluse kõrgajaga ja lõpetades 17. saj. kindlustatud mõisahoonega, mis on tootnud enamiku leidudest – ohtralt klaas- ning savinõukilde. Siiski on Kiltsist leitud ka midagi märksa varasemat - esmapilgul mõttetu ja igav potikild, mis leiti loodenurga ruumist, kunagisest mõisa köögist, oli õnneks säilinud servana, mis lubas savinõu killu dateerida 13. saj. lõppu -14. saj. päris algusesse (tüüp 3:2 (Tvauri 2000:100 -101) (RM.../A127:10)). Kahjuks on aga tegemist ainsa nii eaka leiuga, samuti ei anna meile kahjuks midagi juurde tema leiukoht - nimelt tuli potikild välja 18. sajandi lõpu ehitusprahi seest. Ehkki me ei oska veel täpselt hinnata,mida see potikild seal tegi, annab ta märku sellest, et praeguse mõisasüdame ala oli tõesti 13. sajandil juba asustatud, nagu väidab kahtlasevõitu Arndti kroonika. Siinkohal tuleb kindlasti rõhutada, et 13. sajandi leiud ning Arndti dateering ei ole ilmselt omavahel üldse seotud. Arndt konstrueeris ilmselt Kiltsi rajamise 13. s lõpukümnendil niisamuti
nagu paljude teiste väikelinnuste ja mõisate osas. Samas on aga enamik keskaegseid
linnuseid ja mõisaid rajatud just hilisrauaaegsete või varakeskaegsete asulate asemele või nende vahetusse lähedusse. Seega võib oletada, et ka Kiltsi mõisasüdame kohal oli 13-14. saj. Kas küla või jõukas talu, mille asemele kujunes hiljem mõis. Siiski ei tea me sellest perioodist kuigipalju rohkemat. Järgnevate ehitustegevuste käigus on ümber keeratud pinnast nii rohkelt, et toonaseid ehitusjäänuseid ega ka mitte kultuurkihti enam säilinud või vähemalt avastatud ei ole. Meie teadmised sellest, mis praeguse hoone kohal toimund on, paranevad aga aja kulgedes ning nii võime me
näha varaseimat säilinud etappi Kiltsist praeguse hoone lääneosas. On tõenäoline,
et hoone varaseima osa moodustas kolmekorruseline kivihoone, mille esimese korruse ruumideks olid Luukamber, maapinna tasemel avanenud uksega kelder ning väikese ukseavaga latriin. Kõik selle hoonekavatise I korruse ruumide võlvid on ka säilinud, mis teeb neist vanimad ruumid üldse kogu Kiltsi mõisas. Võimalik, et selle hoone lääneküljel oli juba algkavatise järgi puitpalissaadiga hoov, kus olid puithooned nii elamiseks kui mitmesugustel muudel otstarvetel.
Ehkki kivihooned, olgugi vaid kolmekorruselised, olid keskajal uhked ja efektsed rajatised, seda eriti Maarjamaal, kuhu kivihoonete rajamiskunst jõudiski alles 13.saj. keskpaigus, ei olnud need siinses kliimas elamiseks sobivad – ruumid olid külmad ja niisked ning märksa mugavam, odavam ja ilmselt ka tervislikum oli elada palkhoones. Samas oli kivihooneid vaja nii kaitseks kui tõenäoliselt ka laoruumideks. Just viimast eesmärki võikski omistada üksikule keldriruumile varaseima kivihoone keskel.
Sarnaseid keskaegseid kindlustusi on teada teisigi, näiteks Toolse ordulinnuse
varaseim etapp, kus samuti oli kolmeruumiline ja tõenäoliselt 3-korruseline kivihoone ehitatud esimeses järgus poolsaare idaküljele, vastu sadamat, ning ilmselt oli poolsaare lõpp eraldatud ülejäänud poolsaarest puitpalissaadi vm kergema kindlustusega. Ka Kiltsit võime tema asukoha tõttu võrrelda mõningal määral poolsaarega - Kiltsi kivihoone on rajatud üsna kitsale ja piklikule saviseljandikule,
mille kolmel küljel on kas allikad või jõgi. Nii lõikas ka siin piklik kivihoone läbi ainsa kerge juurdepääsuga tee, moodustades selle taha ideaalset kaitset pakkuva ala.
Siiski jääb selle hoone rajamisaeg veel selgusetuks. On vaevalt usutav, et seda võiks seostada mainitud väikese potikilluga. Märksa tõenäolisem on, et esialgne kivihoone valmis sajand hiljem - 14. saj. II poolel või 15. sajandi algul, analoogselt teistele samalaadsetele näidetele (Toolse).
Järgneva paari sajandiga sai aga Kiltsi kivihoone sarnase mahu, nagu me oleme praegu harjunud teda nägema, ehkki ruumijaotus on sellel olnud selgelt erinevam.
Esimese järgu laiendusena valmis pikendus algse hoone lääneküljele, mis oli jagatud kaheks. Põhjapoolsem pool jagunes omakorda kaheks piklikuks ruumiks ning hooneosa kagunurgas paiknes hüpokaustahi, millega köeti vähemalt teist korrust. Seega pidi ka see hoone osa olema mitmekordne, kus esimese korruse munakivisillutisega ruumid olid ilmselt majandus- ja laoruumid ning teine korrus oli eluruumideks. Kahjuks oli aga leiumaterjal kultuurkihist üsnagi napp, mis ei võimaldanud ruumide täpsemat funktsiooni rekonstrueerida ning loomulikult ei tea me midagi II ja võimalikust III korrusest.
Mitmeid küsimusi on ka laienduse lõunapoolse osaga. Suur ja mahukas kelder on oma praegused võlvid saanud alles 1780. aastatel, ehkki seinad, või vähemalt nende alumised kihid kuuluvad keskaega. Keskaega kuuluvad kindlasti ka lõunaseina laskeavad ning tõenäoline kamin ruumi edelanurgas, mis ilmselt rootsi-aegse mõisa ajal laoti kinni. Sellesse ruumi on olnud kaks sissepääsu - madal ja praeguseks säilinud uks põhjaseinas, mis viib põhjapoolse osa võlvide alla ning keerdtrepp keset suurt ruumi. Küll aga jääb vastuseta küsimus, kas tegemist oli algselt katustatud hooneosaga või hoopis lahtise õuelaadse paigaga. Viimasele osutab nii ruumi suurus,
mida on raske võlvida kui ka keset ruumi paiknenud keerdtrepp, mis sarnastel
väikelinnustel nt Saksamaal on olnud just hoovis. Keskaegne hoonekavatis on ulatunud ka edasi lääne poole ning senisega seob seda kitsas, teravakaareline uks.
Kahjuks oli aga seda hooneosa väga raske uurida, sest keskaegne kultuurkiht ulatus väga sügavale ning keset hoonet on kõrgele vundeeritud 1780. aastate müürid, mille alla arheoloogidel ei lubatud kaevata. Siiski on teada, et keskaegne kultuurkiht sinna on ulatunud ning ka keskaegsed müürid on ala ümbritsenud.
Hoolimata uuritud ala suhtelisest väiksusest seal, tundub, et tegemist on olnud ühe suure ruumiga, mille puhul on ilmselt mõeldamatu, et see oli katustatud. Nii võime oletada, et ka seal paiknes pealt lahtine hoov, millesse aga ei toonud ükski värav. Ja selles valguses muutub mõistetavaks ka Renneri kroonika kirjeldus 1558. aastast, mille järgi olevat toimunud lahing Kiltsi mõisa all, kuid kuna linnusesse ei olnud võimalik viia hobuseid, langesid need vene vägede saagiks. Enamasti on seda tõlgendatud kui vihjet, nagu puudunuks Kiltsis müüriga piiratud hoov. Praegu tundub
aga, et hoov on Kiltsi linnusel olnud, kuid seda on kasutatud pigem laopaigana ning suurt väravat sellesse ei olegi tulnud, mille kaudu oleks olnud võimalik tuua sisse ka näiteks hobuseid. Ühelt poolt tundub ju väravata hoov olema mõttetu, samas aga arvestades väikest linnust ja selle tagasihoidlikku kaitsevõimet oli märksa kergem kaitsta, ehk isegi II korruse tasapinnal olnud sissepääsu, mitte aga suurt ja hoovi avatud väravat. Samas aga oli müüriga piiratud õu sobilik nii kauba ladustamiseks kui ka inimeste kaitseks väiksema piiramise korral. Ja siinkohal tuleb mainida veel ühte olulist puudujääki meie teadmistes - hoolimata sellest, et arheoloogiliste kaevamiste
käigus on lahti võetud peaaegu terve hoone perimeeter ei ole siiani leitud mingeid jälgi algsest sissepääsust linnusesse. See viib mõttele, et kunagine sissepääs võiski paikneda II korrusel ja ehk isegi üsna samal kohal, kus praegune peatrepp II korrusele, seega siis algse hoonekavatise sees.
Kui seni oleme oma rekonstrueerimiskatsel liikunud algsest tuumikhoonest lääne poole, siis vähemalt enne Liivi sõda on algse hoone kagu- ja kirdenurka rajatud kaks ümartorni, pakkumaks täiendavat kaitset ida poolt, kus paiknes ainus kergesti läbitav ligipääs. Nagu varemgi, nii on ka hilisemate ehitusetappide puhul väga raske pakkuda välja dateeringuid. Väga tõenäoliselt kuuluvad tornid linnuse idaküljel, ning vähemalt osaliselt laiendused lääne suunas 16. saj. I poolde, mil Kiltsi kuulus Gilsenite suguvõsale. Liivi sõda, mil Kiltsit valitsesid endiselt veel Gilsenid mõjus linnusele ilmselt hävitavalt. Kroonikaist on küll teada vaid üks lahing Kiltsi all, lisaks ka Hupelilit tuntud kirjeldus, mille käigus leiti 18.saj. lõpul Kiltsist kinnimüüritud ruum naiste ja laste luukeredega ja mida seostati Liivi sõja aegse piiramisega. Kuid arheoloogilised andmed näitavad, et 16. saj. Lõpul - 17.saj. algul on hoones toimunud
niivõrd mahukad ümberehitustööd, et üldist tausta arvestades said need kõne alla tulla vaid tõsiselt amortiseerunud hoone puhul. Nii võimegi oletada, et kas Liivi sõja või ka sellele järgnenud rahutute kümnendite jooksul sai Kiltsi linnus niivõrd tõsiselt kannatada, et jäi mõneks ajaks lausa varemetesse.Kui elu Eestis taas mõnevõrra rahulikumaks ja jõukamaks muutus 17. saj. I poolel või keskpaigas, hakati korrastama mitmeid varemeis olnud mõisu. Me ei tea, kas Kiltsi oli vahepeal püsivalt asustatud või mitte. Väga võimalik, et amortiseerunud linnusemüüride vahele oli kohendatud
mõni elukõlbulik ruumike, millele viitavad mõned veidravõitu tegevusjäljed (näiteks kunagise keerdtrepi sisse tehtud tulekolle, kus on küpsetatud kala. Samuti on üritatud hakata parandama praeguse suure keldri kivisillutist, mis on üles võetud ning kivid laotud kõrvale hunnikusse).
Tõenäoliselt 17. saj. keskel on Kiltsis toimunud mahukad ümberehitustööd. Näib, et kogu rajatise kõige haavatavam osa - kunagine linnuse tuumik pääses Liivi sõjast suhteliselt kergesti. Igatahes ei ole selles osas jälgitavad hilisemad lammutused ja ümberehitused. Samuti ei ole neis ruumides säilinud keskaegset kultuurkihti, mis taas osutab, et ruumid on olnud pidevas kasutamises (ja neid on aeg-ajalt puhastatud). Seevastu kogu läänepoolsem osa on põhjalikult ümber ehitatud. Kogu linnuse läänepoolsema tõenäolise hoovi müürid on maha lammutatud ja kasutatud uue müüri taldmikuks. Samuti on maha lammutatud keerdtrepp ja kinni laotud kamin tõenäolises keskmises hoovis. Selle käigus on tekkinud kõikjale lääne poolsele hooneosale keskaegse kultuurkihi peale ca 50 cm paksune varingu- ja ehitusrämpsu kiht, mis eristab keskaega selgelt hilisemast. Nende tööde käigus kaotas linnus ilmselt oma kindluse funktsiooni ja ilme ning sellest tehti ümber (kindlustatud?) mõis. Hoone lääneotsa liideti juurde uus, kolmeruumiline tiib. Võimalik, et selle lõunapoolseima ruumi all oli eraldi väike ruum allika kohal. Mahalammutatud ning taas üles ehitatud müüride vahele hoone keskosas kerkis nüüd ilmselt avar saal, mille keskel oli tõenäoliselt suur kahhelahi. Idapoolsem kavatis jäi suures osas samaks - kaks pikliku
keldrit jäid endiselt kasutusele, kuid võib arvata, et hüpokaustahi oli selleks ajaks
amortiseerunud.
Täiesti erakordne leid saadi põhjapoolsemast kitsast koridorist, mille kitsad keskaegsed seinad olid 17.saj. krohvitud. Krohvi ühelt alalt leiti mitmeid sirgeldusi ning ka kolm konkreetsemat kujutist, mis olid värske krohvi sisse tõmmatud. Kesksel kohal oli malta rist, mida keskaegses sakraalkunstis tuntakse ka pühitsusristina. Sellest kahel pool olid kahe mehe profiilijoonised. Mõlemad on tõmmatud vaid skemaatiliste joontega ja meenutavad pigem sõbralikku sarži. Kes need mehed on,
me muidugi ei tea. Arvestades neist ühe kitsehabet, võib arvata, et kumbki neist ei kuulunud talupoegade hulka. Võimalik, et tegemist on kunagiste mõisahärrastega ja ehk võime neist ühe taga näha isegi Otto Reinhold von Uexkülli, kelle käsul keldrit
krohviti? Märkimisväärne on ka sellesama keldri leiumaterjal, millest konkurentsitu
enamiku moodustasid veinipudelite killud. Meie jaoks eksootilistest toitudest tuleb veel ära mainida ka üksikuid austrikarpe, mida leidus isegi juba keskaegses kihistus. Kahest koridorist lõunas oleva endine katustamata hoov sai nüüd ilmselt ka katuse, millele osutavad katusekivide killud. Kuid ka sellele mõisale ei olnud antud pikka lugu -1703. aasta rüüstamiste käigus põletasid vene väed maha mitmeid mõisu Virumaal. Ka Kiltsi leiumaterjal osutab, et hoone on tugevasti põlenud - tules on porsunud katusekivid ning ahjukahlid, kohati on ka müürikivid tulekahjustustega.
Arvatavasti jäi põlenud mõis mõneks ajaks varemetesse ning see andiskipõhjuse kirjeldada 1780-ndate aastate töid kui varemete ülesehitamist ning ka seletab müüride lammutamist kuna põlenud ja varemeis seisnud hooneseinad ei kannatanud ilmselt uut ehitamist. Tööde käigus on lammutatud ilmselt viimasedki keskaegsed sambad jm sarnased detailid. Nii leiti 2003. aasta tööde käigus hoolikalt viimistletud raiddetail köögi põhjaseina hilisema müüriosa vundamendist. Niisiis muutus Kiltsi mõis oma
600-700-aastase ajaloo jooksul pidevalt ning pöördudes tagasi algse küsimuse juurde, et kui vana on Kiltsi mõis, peame kõigepealt täpsustama, et millist Kiltsi mõisa me mõtleme. Võimalik, et siinkohal on olnud juba hilisrauaaja-varakeskaja küla või suurtalu? Kivihoonestuse algdateeringut me ei tea samuti, kuid hiljemalt 15. sajandil on valminud tuumikhoone ning ilmselt peagi selle järel laiendavad etapid lääne poole. Ehkki keskaegne vasallilinnus oli ühtlasi ka mõisaks, võime Kiltsist kui üksnes mõisast ehk selle härrastemajast rääkida alates 17. sajandi algusest. Samas ei ole see
mõis võrreldav ei oma arhitektuurilt, sisustuselt ega ka haldusprobleemidelt nn
klassikalse ajastu mõisaga, mille rajamist alustati 1784.a ja mil valmis kogu praegu
nähtav hoonestus.
Tõnno Jonuks
Ivo Schenkenberg
www.militaar.net kasutaja istorik uurimus.
Mind on pikka aega huvitanud selline tegelane ajaloost nagu Ivo Schenkenberg. Olen tema kohta kogunud pisut materjali ja mõtlesin üles riputada artikli, mille on kirjutanud Inna Põltsam. Minu meelest parim uuring antud teemal!
Samuti soovitan asjahuvilisel lugeda neid raamatuid:
E.V.Saks "Hannibali rahvas" ja E.Kippel "Suure nutu ajal"
Iwo isa Christoffer Schenkenberg vanem saabus Tallinna tõenäoliselt kusagilt Saksamaalt 1528. aasta paiku, kui tema nimi ilmus esimest korda Tallinna Mustpeade vennaskonna Vendade raamatusse. Schenkenberg vanemast pidi saama Tallinna müntmeister. Vallalised müntijad kuulusid nagu kaupmehesellidki mustpeade hulka.
Christoffer abiellus alles 1535. aastal Köningsbergist pärit Cristense Spirow'ga. Samal aastal andis ta ka kodanikuvande.
Schenkenbergi esimene abielu kestis napilt kuus aastat ning jäi lastetuks. Lesepõlve ei mallanud tubli müntmeister kaua pidada. Kui esimese naise testament on koostatud 1541. aasta 1. oktoobril, siis juba 1542. aasta kevadel naitus ta Gise von dem Merhe lese, kannuvalaja Kersten Dobbieni tütre Gertkega. Sellest abielust sündis kolm poega: Kersten, Christoffer ja Iwo (Iwen). Oletatavasti sündis keskmine poistest, Christoffer ca 1545 ja noorim, Iwo umbes 1549. aasta paiku, esimene poeg aga mõistagi mitte enne 1543. aastat.
Iwo ema tõi kaasavarana kaasa maja Kannuvalajate tänaval (täna Kullassepa nr 12 kohal), koos maja juurde kuulunud puukuuriga Suure Rannavärava ees. Just selles majas möödus Iwo ja tema vendade lapsepõlv. Poisid said õpetust kas Oleviste kiriku juures tegutsenud linna- või pigem veidi kõrgema tasemega triviaalkoolis. Iwo oskas kindlasti lugeda, kirjutada ja arvutada, kuivõrd tema tulevases ametis müntmestrina poleks ilma nende teadmisteta olnud midagi peale hakata. Muu hulgas pidi Iwo valdama eesti keelt, arvestades tema tihedat läbikäimist talupoegadega. Koolis seda ei õpetatud.
Iwo oli veel väike poiss, kui 1558 algas pikale veninud Liivi sõda (kestis kuni 1583). 1555. ja 1566. aasta vahel, teistel andmetel kindlasti juba enne 1558. aastat, suri Christoffer Schenkenberg vanem. Iwo ema abiellus uuesti müntmeister Pawel (Paulo) Guldeniga. 15. mail 1566 Tallinna pärusraamatusse tehtud sissekande järgi sai Gulden naise kaasavarana maja Kannuvalajate tänaval ja muu sinna juurde kuuluva. Tavaliselt tehti selliseid lepinguid abiellumisel, mistõttu võiks arvata, et samal ajal sõlmiti ka Schenkenberg vanema lese ja Pawel Guldeni abielu. Oma võõraspoegade heaks pani Pawel Gulden kasavaraks saadud majale laenuna 1400margase kapitali.
Ametialase väljaõppe sai Iwo võõrasisa juures. Teda ootas ees Tallinna müntmeistri auväärne amet. Tegu oli kõigiti kindlustatud tulevikku pakkuva ametiga. Heale järjele pidid saama ka Iwo vennad. Christoffer õppis meister Jurgen Munkebeke juures kullassepaks. Vanima venna Kersteni kohta on õieti vähe teada, ta ilmub raedokumentidesse 1570. aastal vene kaupmehe Wassiliga 47Ŋ laevanaela (1 laevanael = ca 166 kg) lina pärast tekkinud tüli asjus. Kersteni edasine saatus on teadmata, kuid 1573 esineb raedokumentides tema lesk Anke. Seega suri ta vaevalt 30aastasena. Vendadel oli ema teisest abielust sündinud poolõde Beninga Gulden, kes abiellus Nikel Pipstokiga, 1590. aasta paiku Königsbergis ametis olnud müntijaga.
1569. aastal esineb Iwo nimi esimest korda Tallinna mustpeade Vendade raamatus. See aasta peaks tähistama tema täisealiseks saamist, sest vennaskonda astunud noormehed pidid olema täisealised (18-20aastased). Iwo oli Mustpeade vennaskonna liige ligi viis aastat, kuni abiellumiseni 1574. aastal. Tallinna kodanikkuderaamatus Iwo (Iwen) Schenkenbergi nime ei leidu. Kuid 1576. aastal olid nad koos Jacob Kremeriga linnakodanikena tunnistajateks, kui kohtufoogt Johan Schröder koostas nimekirja kellestki Ciryacus vom Hartzist järele jäänud vallasvara kohta.
Iwo abiellus umbes 25 aastaselt ja nagu tol ajal väga levinud tavaks, endast vanema leskprouaga. Viimasel oli see nähtavasti juba rohkem kui teine abielu. Majanduslikult oli partii kõigiti tulus. Hinrick Hellwigi lesega sai Iwo kaasavaraks maja Karja tänaval (tänapäeval maja nr 11 kohal).
Majapidamine oli heal järjel. Iwo kasutada olid luksuslikud lauanõud (arvukad tinast kannud, taldrikud, vaagnad, soolatoosid, mõned hõbelusikad, -toop jms), ehted ja väärisasjad (hõbenööbid, kuldsõrmused, hõbedaga kaunistatud vööd, kullast ja hõbedast rõivakaunistused jne) hinnaline mööbel ja muu sisustus (messingist kaheksaharuline kroonlühter, alusega peegel, seinapildid, kell jne), tekstiilid (kirjud laudlinad ja padjakatted, palju tekke, voodipesu, käterätikuid jne), koduloomad (hobune, kolm lehma ja pull, kaks siga).
Iwo vara hulgast ei puudunud raamatud, mõned neist olid lausa lagunema loetud. Pruulimispanni õlle valmistamiseks Iwol ei olnud, tema tegeles uudsema asja - viinapõletamisega, milliseks otstarbeks oli tal vististi 12kilone katel koos vasest kiivrikujulise kaanega. Ilmselt sai Iwo viinamüügist lisasissetulekut. Suure osa varandusest omandas Iwo naise kaasavarana, mida täiendas Schenkenberg vanema jäetud pärandus. Tundub, et mingi osa Iwo varast moodustas ka aastail 1576-1579 sõjasaagina saadu. Sinna hulka võiks arvata arvukad kullast hinnaliste vääriskividega (teemandiga, safiiriga, rubiiniga jne) sõrmused ja uhke punase vene kaftani. Iwo majapidamise eest hoolitsesid iga päev kaks teenijatüdrukut. Järeltulijaid Iwol ja tema kaasal ei olnud. Lapsi polnud naisel ka eelmistest abieludest, õigemini olid nad kõik surnud.
Mis sundis üht müntmeistriks pürgivat meest äkitselt sõjategevusse sekkuma? Miks õigupoolest määras Tallinna raad 1576 just tema talupoegade väepealikuks?
Iwo sõjaline väljaõpe, oskus relvi käsitseda, tuli ilmselgelt vennaskonnast. Tallinna mustpead pidasid traditsioonilisi piigivõitlusi ja ambudega täpsuslaskmisi (papagoilaskmisi), mis pakkusid noortele meestele suurepäraseid võimalused sõjalise osavuse harjutamiseks. Turniiripidamist jätkasid nad isegi Liivi sõja ajal ja pärast seda. Kuid ka tulirelvade (haakpüsside) käsitsemise oskus polnud neile tundmata. Liivi sõja ajal osalesid mustpead innukalt linna kaitsmisel: nad aitasid ehitada ja tugevdada linna kindlustusi, pidasid vahiteenistust, võtsid osa lahingutegevusest.
Tallinna raad usaldas 1576 Iwo Schenkenbergile talupoegade lipkonna juhtimise -… arvult üle 400 tugeva. Need olid uhked kartmatud mehed. Linnaisad ei saanud oma valikut teha juhuslikult. Iwo pidi olema juba millegagi silma paistnud, oli see siis vahiteenistuses või näiteks luureandmete kogumisel. Tallinna rae protokollideraamatu järgi andis Rootsi väepealik Klaus Akeson Tott 1572. aasta algul Iwole passi sõitmiseks Põltsamaale ja tagasi. Sama aasta lõpul tegi Iwo Schenkenberg väljasõidu Vigala kanti ning tõi sõjateateid, mis on kirja pandud Tallinna rae protokollideraamatusse. Nii tundub tõenäoline, et luureandmete kogumine oli ka tema Põltsamaale mineku üks eesmärke.
Talupoegade lipkonda juhtima asudes õpetas Iwo oma võitlejad välja, distsiplineeris nad ja tõstis meeste võitlusvõimet: Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud kui päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad sagedasti võitjateks jäid…. Kroonik Russowi järgi leidunud Iwo edu kadestajaid, kes hakanud teda pilkamisi kutsuma Hannibaliks ning tema sõjamehi Hannibali rahvaks.
1577 osales Iwo oma lipkonnaga Tallinna kaitsmisel kui omamoodi tuletõrje lendsalk, kelle ülesandeks oli teha kahjutuks linna sattunud vaenlase süütepommid. Linn maksis iga kustutatud süütepommi pealt kolm marka vaevatasu: Siis oli meestel hea tuju ja nad ajasid tulekerasid ööd kui päevad taga justkui poisikesed tänaval vurrpalli mängivad. Pärast Tallinna piiramise lõppemist alustas Iwo salk n.ö partisanisõda vaenlase vallutatud alal. Hannibali lipkonna sõjaretked viisid Rakvere, Laiuse, Haapsalu, Koluvere, Lihula ja Vana-Pärnu alla, 1578 rüüstas Hannibali salk isegi Tartu eeslinnu.
Mustpeade epitaafi järgi otsustades kuulus 1560 nende tavarelvastusse mõõk ja rataslukuga püss koos püstolitaskuga. Mehed kandisd kaela- ja õlavarrekaitseid ja rinnakilpi, peas oli sturmhaube tüüpi näokaitseta sõjakübar. Tasub märkida, et Iwo majapidamises leidus nii vanu sõjakübaraid (sturmhaube) kui ka turvistikke, samuti hõbedaga kaunistatud rüütlimõõk. Ilmselt oskas Iwo mõõka käsitseda, kuid võibolla veel paremini tundis ta tulirelvi. Ta õpetas talupojadki haakpüssi laskma.
Iwo lipkond kasutas eriti topeltjõuga haakpüsse. Oma kirjas Tallinna raele 1578. või 1579. aastast palub ta raelt laenuks kaht-kolme topeltjõuga haakpüssi, püssirohtu ja kuule: “…sest tahaksin meeleldi minna lööma. Tahaksin talupoegadega minna välja nii tugevana kui võimalik. Pole teada, kas vend Christoffer kuulus algusest peale Iwo salka või liitus sellega alles hiljem. Igatahes eelpool tsiteeritud kirjale on alla kirjutanud nad mõlemad.
Kas Iwo oli julmur?
Iwo iseloomu üle on raske otsustada. Kindlasti olid tal olemas sõjapealikule vajalikud omadused: ta oli vapper, kartmatu, osav, auahne, arukas ja piisavalt karmi käega, et olla autoriteet sadadele sõjameestele. Iwo Schenkenbergist kirjutades ja talle hinnangut andes ei jäta vene 18.-19. sajandi kirjamees ja ajaloolane Nikolai Karamzin mainimata, et Iwot hakati tema vapruse pärast Hannibaliks kutsuma. Samas paistnud Iwo silma oma julmusega: ta olevat kohutaval kombel piinanud ja tapnud venelastest vange ning kutsunud sellega esile temale osaks saanud julma kättemaksu.
16. sajandi kroonik Balthasar Russow räägib Iwost varjamatu imetlusega "…müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees", samas hurjutab teda hulljulguse ja auahnuse pärast "et tatarlastele Rakvere all peale tungida, mida ometi kogu rootsi ja saksa sõjameeste hulk mitte hästi ei suutnud teha, ja tahtis kõik au üksi endale saada". Iwo teod polnud sellised, mis oleksid riivanud tema kaasaegsete tundeid või taluvuspiiri. 1579. aasta algul taotlesid Iwo sõbrad Euert Arents ja Wilhelm van Brugge talle Tallinna raelt turbekirja, et ta võiks vangistamist kartmata linna tulla. Nimelt oli ta sõjakäigul Haapsalu all ühe talupoja maha löönud. Bürgermeister Korffmacker ei keeldunud Iwole turbekirja andmast. Kuid inimese tapmist tuli tol ajal ette isegi kõige paremates perekondades: näiteks pidi 1576 Tallinna raehärra poeg Hinrick Gellinkhusen just sel põhjusel linnast eemale hoidma.
27. juulil 1579 Rakvere all peetud lahing andis venelastele nii Liivi- kui ka Venemaal põhjust suureks juubeldamiseks. Lootusetult ebavõrdses lahingus langes koos 59 mehega haavatuna tatarlaste kätte vangi Iwo Schenkenberg. Balthasar Russow kirjutab, et "selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis". Seepärast ei heidetud Hannibalile ja tema meestele armu. Osa neist poodi kohe Rakveres, osa heideti Rakvere linnuse vangitorni.
Rakveres vangi pandud Iwo sõjasalga meestel õnnestus imekombel põgenema pääseda ning Tallinna jõuda. Ilmselt pärineb just neilt Rakvere all toimunud lahingusündmuste kirjeldus, mida edastab Russow. Peamise süüdlasena toimunud tragöödias näeb kroonik Iwo vanemat venda Christofferi. Viimane ei hoolinud, et Iwo pidas paremaks jääda varitsema ja meelitada vaenlane lagedale väljale. Christoffer tormas taplusesse, vedades koos endaga ka kõik teised hukatusse: "sõimas nii oma venda Iwot kui ka kõiki teisi argadeks ja oli oma rumala vaprusega ühes mõningate talupoegadega esimene, kes söandas peale tungida". Algul oli neil uljaspeadel isegi edu, nad "tormasid üpris vahvasti tatarlaste kallale, kihutasid neid kaks korda Rakvere väravast sisse ja lõid neist maha üle viiekümne". Kuid lõpuks piiras mitu korda arvukam vaenlase vägi nad sisse. Kes ei langenud võideldes nagu Christoffer Schenkenberg, see võeti vangi.
Iwo Schenkenberg koos kolmekümne kaaslasega viidi vangidena Pihkvasse suurvürsti palge ette. Iwo üritas teha vahetuskaupa, pakkudes oma elu eest vabaks kolme bojaari. Kuid asjata, tema elu, õieti võimalust seda võtta, hindasid vaenlased kõrgemalt. Vaevalt 30aastane Tallinna kodanikust sõjakangelane hukati Pihkvas koos kaaslastega, "mis tallinlastele suurt kurvastust tekitas".
Kas saarlased nägid Kaali meteoriidi langemist?
www.meiemaa.ee 03.10.2011
2005. aastal avati Kaali külastuskeskus.
Foto: Irina Mägi
Kaali meteoriidikraatrid on kahtlemata Eesti tähtsaim loodusmälestis. Igal aastal külastab kraatreid kümneid tuhandeid inimesi ja pea kõigi esimeseks küsimuseks on: “Kuna toimus meie planeedi ja sellele langenud kosmosekeha kokkupõrge? Kas inimene võis olla selle tunnistajaks või mitte?”
25. ja 26. augustil toimus Saaremaal Kaalis rahvusvaheline geoparkidele pühendatud teaduskonverents koos ekskursiooniga kraatriväljale ja seetõttu on põhjust seda probleemi ka ajaleheveergudel valgustada.
Pärast Lennart Meri raamatute “Hõbevalge” (1976) ja “Hõbevalgem”
(1983) ilmumist hakkas üsna laialt levima versioon Kaali meteoriidi langemisest eestimaalaste silmade all, mis kajastus nende mütoloogias. Väideti, et Kaali katastroof peegeldub ka põhjamaade mütoloogias ja folklooris – “Kalevalas” ja “Eddas”. Taevast tulnud tulekera kukkumisega püüdsid mõned arheoloogid isegi seostada Asva ja Ridala maalinnuste põlemist.
Meri oletas, et kreeklane Pytheas võis käia umbes 325. aastal e.m.a. Briti saartele tehtud reisil ka Saaremaal, mille ta samastas saladusliku Thulega, millest Meri leidis nime ka oma tütrele. Lisaks nägi Meri Kaalis Tacituse kirjeldatud germaani jumalanna Nerthuse kultusepaika. Enamik inimesi on tänini veendunud, et Kaali katastroof jättis saare elanike mällu tohutu mulje.
Oletati, et maa rappus nagu pärast tuumapommi plahvatust ja lööklaine purustas puid ja lähedal asuvaid eluasemeid, metsa kohale tõusis kõrge ja kohutav, pikkamisi haihtuv tolmu- ja suitsusammas, süttis mets ja raba.
Kahjuks on selliste müütidega kaasa läinud isegi mõned tõsiteadlased
Näiteks on mitmed meie noored uurijad Siim Veski eestvõtmisel avaldanud hulga artikleid hiiglaslikust looduskatastroofist Saaremaal 800-400 aastat enne Kristust ja seda ka soliidsetes rahvusvahelistes ajakirjades.
Nad on võrrelnud Kaali meteoriidi langemist Hiroshima tuumapommi plahvatusega, samas unustades, et Hiroshima pomm lõhati suuremate purustuste tekitamiseks õhus, Kaali meteoriit tungis aga maasse, kus valdav osa tema energiast kulus kraatri ja selle ringvalli moodustumisele. Lisaks oli Kaali meteoriit üsna tilluke ja poleks suurt pahandust kuidagi saanud tekitada.
Kaali kraatrite meteoriitse päritolu tõestaja Ivan Reinvaldi arvates oli peakraatri kujundanud taevakeha mass vaid 20-80 tonni ja tema läbimõõt alla 3 meetri. Seega on Kaali meteoriidi mass võrreldav Namiibias rahulikult maapinnal lebava Hoba meteoriidiga (pikkus 2,7 m, kõrgus maapinnalt 0,9 m ja mass ligikaudu 70 tonni).
Kas saarlased nägid Kaali meteoriidi langemist? Kõige suuremaks (umbes 450 tonni) hindas meteoriiti vene teadlane Grigori Pokrovski, kuid selgi juhul oleks maasse tormanud meteoriidi läbimõõt vaid 4,8 meetrit. Kui muistne Saaremaa olnuks isegi tihedasti asustatud, poleks valdav osa saarlasi meteoriidi langemist märganudki ja lugenuks seda tavaliseks äikese kärgatuseks.
Lennart Meri väsimatu oponent professor Herbert Ligi näitas, et Kaali sündmus pole jätnud jälgi isegi ümberkaudsete külade toponüümikasse.
Müüdid on kaunid, kuid teaduslikud faktid on müütidest olulisemad
1979. aastal puuriti läbi Kaali järviku setted, milliste uurimise alusel tegi Helgi Kessel järelduse, et kraatrid tekkisid arvatavasti Kesk-Holotseeni lõpul subboreaalsel kliimastaadiumil vähemalt 3500 aastat tagasi. Kaali järviku setete täiendav uurimine palünoloogia ja radiosüsiniku meetoditega lubas Leili Saarse töörühmal 1991. aastal oletada meteoriidi langemist ligikaudu 4000 aastat tagasi.
Kuid seegi tulemus on vaidlustatav, sest järviku põhjasetete vanus võib olla meteoriidi langemisest oluliselt noorem ja pealegi ei pruugitud analüüsida kraatri vanimaid setteid. Küll aga ei saa kraatrid olla vanemad Kaali piirkonna üle merepinna kerkimisest, kuivõrd nii kraatrites kui ka kraatri-vallidel puuduvad meresetted ja meremurrutuse jäljed. Seega ei saa Kaali kraatrid olla oluliselt vanemad kui 8000 aastat.
Lisaks meteoriitidele langeb maapinnale tohututes kogustes peamiselt magnetiidist
koosnevat meteoriitset ja meteoorset tolmu. Kaali meteoriidi teel langes pihustunud
rauaosakesi näiteks Reo ja Ilpla ümbrusse, kus nad mattusid meresetete alla. Kaalis paiskus plahvatuse tulemusena õhku lisaks rauapeenesele ka rohkesti ülessulanud maist silikaatset ainet, millest osa aurustus, osa liitus meteoriitraua hõõguvpunaste osakestega, osa aga moodustas klaasjaid tektiidilaadseid mikroimpaktiite, mis langesid merre ja ümbritsevatesse soodesse ning järvedesse.
Selliseid silikaatseid kerakesi on leitud mitmetest Saaremaa soodest (Pelisoost, Pitkasoost ja Piila rabast) ning koguni Hiiumaalt (Kõivasoost). Mikroimpaktiite
sisaldavat turbakihti on lihtne dateerida nii palünoloogilise kui ka radiosüsiniku
meetodiga. Kõigist soodest on saadud sama tulemus – 7500-7600 14C aastat, mis ongi Kaali kraatrite tõenäoline vanus.
Kuid igal juhul ei saa kraatrid olla nooremad kui 5000 aastat, mida kinnitavad põhjasetete dateeringud ja luminestsentsanalüüs. Kuid lohutuseks võib öelda, et ka 7500 aastat tagasi olid saarel inimesed, kes võisid taevas tulekera näha.
Lugejate kurvastuseks pean ma purustama veel mitu teistki müüti
Läti Hendriku Liivimaa kroonikas kirjutatakse: “…Virumaal, kus oli mägi ja see üpris
ilus mets, milles rahva jutustuste järgi olevat sündinud saarlaste suurjumal, keda Taarapitaks hüütakse ja kust paigast see Saaremaale olevat lennanud…”
See viitaks nagu meteoriidi langemisele idast, Pandivere kõrgustikult. Oletavad ju mõned,et vadjalasedki olevat on nime saanud sealt suunast langenud vaialaadse boliidi järgi (vaialased-vadjalased). Kuid lihtne füüsika seadus ütleb, et peost
lendu lastud veeristest lendab suurim kõige kaugemale. Ja kui vaadata Kaali kraatrite levikupilti, siis jäävad väikekraatrid peakraatrist lõuna-kagusse ja küllap meteoriit sealt langeski.
Palju on räägitud Kaali järvest kui pühast järvest ja muistsest ohvripaigast. Kuid sedagi pole uuringud kinnitanud. Kuid hoolimata mõnede müütide kadumisest on Kaali kraatrid erakordse tähtsusega loodusmälestised. Nad olid esimesed
meteoriitse materjaliga tõestatud kraatrid Euroopas.
Viimastel aastatel on Kaali kraatriteväljal tehtud palju ehitus- ja korrastustöid. Peakraatri juurde on tehtud vaateplatvorm, avatud on Kaali trahter ja välikohvik, 2005. aastal avatud Kaali külastuskeskuses on meteoriitika- ja kivimuuseum,
konverentsisaal, suveniiride müügipunkt, töötajate kabinetid ning hotell. Kaali ootab külastajaid!
Lugu ilmus 21. septembril Stockholmi Eesti päevalehes.
Anto Raukas,
Teaduste Akadeemia meteoriitikakomisjoni esimees aastail 1981 – 2010
Kuidas bussiga Valgeranda sõideti
www.parnupostimees.ee 20.10.2011
Olaf Esna, bibliofiil
Kesise kvaliteediga ühendusteele vaatamata käidi Doberani rannas ja kohvikus (pildil tagaplaanil) isegi sõiduautodega. Rahakam seltskond võis endale grüünesse sõitmiseks hõlpsasti auto tellida.
Foto: Olaf Esna erakogu
Pärnu linn hakkas 1927. aastal taotlema riigilt Doberani parki ja supelranda oma valdusesse. Linnale tuldi vastu ja nii saigi Pärnu 1928. aastal 12,7 hektarit maad koos metsaga 99 aastaks tasuta rendile.
Doberani ehitati kohvik ja aktiivne suvituselu läks käima. Linna ja Doberani, millest 1936. aastal sai Audru vallavalitsuse taotlusel Valgerand, kurseerisid R. Stryki mootorpaadid.
Paadile auk põhja
Pärnu supelusalmanakis kirjutatakse, et peale alalise ühenduse mootorpaadiga pääses Doberani ka autodel.
1932. aastal üritas Tõstamaa bussiliini pidaja Voldemar Pavelson Pärnu ja Doberani vahet bussi sõitma panna.
Alates 16. juulist hakkas buss Endla juurest suvitajatega Doberani sõitma kell 8, 12 ja 17.30. Doberanist naasis buss kell 10, 14 ja 22.30. Niimoodi kurseeriti äripäeviti.
Pühapäeviti lubati vahetpidamata bussiühendust 8–23. Pilet maksis 35 senti. Äripäeviti sai edasi-tagasipileti 60 sendiga. Mootorpaadiga sõites oli üks ots 40 senti ja edasi-tagasi võis ära käia 65 sendi eest.
Nagu piletihindade võrdlusest nähtub, pidi uus tulija pildile saamiseks pakkuma odavamaid pileteid.
Konkurentsist veel nii palju, et sama aasta juuli lõpus puuriti Stryki mootorpaadile kai ääres auk põhja ja see uppus. Oktoobri algul puuriti jahtklubi juures Stryki paadi põhja koguni kaks ava. Ajalehes arvati, et need puurimised olid mõne konkurendi kättemaks.
Doberani bussiliini kestuse ja edukuse kohta andmed puuduvad. Järgnevatel aastatel seda eksperimenti ei korratud.
Bussiühenduse taastamine
Alles 1936. aastal kerkis päevakorrale probleem, et sõit meritsi Valgeranda oli mõnele inimesele vastuvõtmatu või ei talunud nad merd hoopis. Seepärast tõstatas linnavalitsus bussiühenduse sisseseadmise mõtte ja pöördus teedeministeeriumi poole palvega avada Pärnu–Valgeranna vahel bussiliin ja anda see linna kätte.
Teedeministeerium jättis linna palve rahuldamata ja andis liiniloa hoopis täisühing Pavelson, Pass ja Kiidemannile, sest neil oli selleks eesõigus. Ainuke tingimus oli, et täisühing pidi sõiduplaani linnaga kooskõlastama. Täisühing viivitas sõiduplaani esitamisega, ehkki linn seda korduvalt küsis. Kuna linn üritas bussiliini taas oma kätte saada, tõi täisühing lõpuks oma sõiduplaani. Selle järgi oldi nõus tegema äripäeviti üks reis ja pühapäeviti kolm reisi.
Sõidupilet Audruni oleks maksnud 35 senti, Valgerannani 50 ja edasi-tagasi 70 senti. Linnavalitsus kaalus tingimusi ja kooskõlastas ühe otsa pileti hinnaga 40 senti ja edasi-tagasi 60 senti.
Ühendus Valgerannaga algas 28. juunil. Buss väljus supelasutuse eest äripäeviti kell 10.30, pühapäeviti 9.30, 11.30 ja 13.30. Tagasi tuli buss Valgeranna kohviku juurest äripäeviti kell 14.45, pühapäeviti 10.30, 12.30 ja 17.
Bussiliiniga oli probleeme, sest maantee Audru mõisast Valgerannani oli väga viletsas seisus. 5. juulil puhkes Valgerannas suur skandaal, sest kui buss hakkas väljuma, oli bussijuht niivõrd purjus, et rahvas keeldus temaga sõitmast. Õnneks oli Valgerannas juhuslikult keegi teine autojuht, kes bussi rahvaga koos linna tõi.
1936. aastal lõppes bussiühendus Valgerannaga augusti viimastel päevadel sõitjate puudumise, halva tee ja lagunenud sillatruupide tõttu. Aasta lõpukuudel hakkas maavalitsus teed korrastama ja andis A. Vaimeli kätte teele kruusa veo ja laialilaotamise. Novembris palgati teetöödele umbes 25 töölist ja oma võimeid näitas uus Ameerikast saabunud Caterpilleri teehöövel.
Bussiühendus Valgerannaga toimis ka 1937., 1938. ja 1939. aastal. Iseäralik juhtum aastal 1939 oli see, et 16. juulil ei lasknud vennad Peeter ja Konstantin Sepp (Suur-Jõe 16) keset maanteed jalgratastel sõites Valgeranna bussi mööda ning takistasid sihilikult liiklust. Politsei võttis vennakesed vastutusele.
1940. aastal algas bussiühendus Valgerannaga jälle 1. juunil ja lõppes tavakohaselt 1. septembril. Maanoorte päeval, 9. juunil oli peale tavaplaani väljumiste lisaühendus Audruga alates kella 12st väljumisega puuturult vastavalt vajadusele vahetpidamata.
21. juulil oli Pärnu töölisühingu ja spordiühing Tervise spordipeo puhul jällegi pidev lisaühendus väljasõiduga Endla teatri juurest.
Juhan Tamme meenutustel pandi Valgeranna liinile, kui oli rohkem reisijaid, vahel mitu lisabussi. Ükskord toonud ta Valgerannast korraga ära üle 90 inimese.
Bussiga Jõõpresse
Nii mõnelgi praegusel linnalähiliinil on juured minevikus. Näiteks Pärnu–Lavassaare bussiliini eelkäijast Pärnu–Jõõpre liini kohta on esimesed andmed 1938. aastast. Täisühingu Pavelson, Pass ja Kiidemann prooviliin alustas sõitmist äripäeviti 23. mail. Sõiduplaani kohaselt väljus buss puuturult kell 16.
1939. aastal lagas sellel liinil ühenduse pidamine 2. mail väljasõiduga Lavassaare külast kell 7. Pärnust lahkus buss endiselt kell 16. Sügisel kustutas teedeministeerium Pärnu-Sauga-Jõõpre liini bussiliinide võrgust, sest bensiini ja autokummide saamine oli sõja tõttu raskendatud.
1940. aasta kevadel pöördusid endise Jõõpre valla elanikud teedeministeeriumi poole ja taotlesid Pärnu-Jõõpre bussiliini taasavamist. Poolt oli ka Pärnu maavalitsus, vaid bussiomanikud ei võtnud vedu, põhjendades isegi olemasolevate liinide sulgemist või ühenduskordade vähenemist rehvide defitsiidiga.
Leiti sedagi, et Jõõpre liinil on vähe reisijaid, sest turbatöölised eelistasid Pärnu-Lavassaare raudteed. Teedeministeeriumi lõplik otsus pole teada.
Autobussid juhuvedudel
Läinud sajandi 30. aastate teisel poolel oli bussifirmadel sõidukeid juba nii palju, et neid jätkus juhuvedudeks. Ürituste korraldajal tuli omanikuga kokku leppida ja buss ootas kokku lepitud ajal ja kohas sõitjaid.
Näiteks ristipäeval, 26. mail 1938 ootas buss puuturul inimesi, kes soovisid sõita Uruste kirikusse. Väljumisajad olid kell 9, 11.30 ja 16.30. Tagasi toodi kell 15 ja 20. Pilet maksis 50 senti, edasi-tagasisõit 80 senti.
Uduvere apostliku-õigeusu kiriku pidustustele 3. juulil 1938 sõitis buss Issandamuutmise kiriku juurest kell 8 ja 10.
Ristipäeval, 18. mail 1939 toimetas buss huvilisi taas Uruste kiriku juurde, kuid pilet oli läinud kallimaks ja maksis 60 senti, edasi-tagasi sõidutati krooniga.
Audru kihelkonna langenud kangelaste mälestussamba avamise puhul 2. juulil 1939 oli Pärnu ja Audru vahel erakorraline bussiühendus väljumisega puuturult kell 9.30, 11.30, 13.30 ja 18.30.
23. juulil 1939 oli Potsepal metsapidu. Tänapäeval teatakse seda kohta rohkem kruusakarjääri ja lasketiiru järgi, vanasti peeti seal pidusid. Puuturult väljus buss kell 13.30 ja tõi rahva tagasi kell 19 ja 21. Üks ots maksis 70 senti, edasi-tagasi 120 senti.
Uruste kiriku nõukogu korraldas 26. mail 1940 Uruste aasal välipeo. Majandusühisuse juurest pääses sinna bussiga kell 10.30. Urustegi oli omal ajal kuum väljasõidukoht.
lauantai 29. lokakuuta 2011
AUDIO: Saladuslik Salme I ja II
Vikerraadio saated Saladuslik Salme I ja II. Saatejuht Piret Rist
KÖP. Saladuslik Salme. Piret Rist - Vikerraadio - ERR
KÖP. Saladuslik Salme, II. Piret-Päiv Rist - Vikerraadio - ERR
KÖP. Saladuslik Salme. Piret Rist - Vikerraadio - ERR
KÖP. Saladuslik Salme, II. Piret-Päiv Rist - Vikerraadio - ERR
VIDEO: Paikuse vald plaanib rajada kiviaja teemapargi
www.uudised.err.ee 24.10.2011
Ester Vilgats
Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.
Paikuse vald soovib alale, kust leiti umbes 11 000 aasta taguse püsiasustuse jäljed, rajada kiviaja küla teemaparki.
Umbes 11 000 aasta vanuse asustuse jäljed leidis Paikuse vallast Reiu jõe suudmest arheoloog Aivar Kriiska 2000. aastal. Väljakaevamisteni viisid aga ühe Pärnu koolipoisi leitud kiviaegsed esemed, vahendas "Aktuaalne kaamera".
2008. aastal nõustus Riigimetsa Majandamise Keskus kahe ja poole hektari suuruse maatüki vallale tasuta üle andma.
"Sealt algas meie Kolgata tee, kus omavalitsus pidi maa välja mõõtma, hindama ja planeeringud peale tegema. Kahjuks tänasel päeval oleme sealmaal, et riik tahaks seda maad meile munitsipaali anda, aga riik soovib seda anda hoonestusõigusega. Me oleksime sellegagi nõus, aga riik tahab 5% turuhinnast, mis on umbes 3000 eurot aastas. See on Paikuse vallale liiast," rääkis Paikuse vallavanem Kuno Erkmann.
Vallavanema sõnul oleks teemapark uhkuseks kogu Eestile, sest 11 000 aasta vanuseid elupaiku pole Eestis just palju leitud. Niisama vanaks loetakse Pulli küla, kuid arhelooog Aivar Kriiska on arvamusel, et kõnealune asustus võib mõnevõrra vanem olla.
Vald on igasugu projektidele ja planeeringutele kulutanud juba 40 000 eurot.
Kiviaja arhitektuuriga küla ehitamiseks on vald raha küsinud piirkonna konkurentsivõime tugevdamise meetmest, kust toetust ei saadud. Seejärel esitati taotlus PRIA-le, mis jäi aga rahuldamata, sest maad vallal ju veel pole. Seega tuleb kiviaja küla veel mõnda aega oodata.
Matsalust leiti muinaslaeva tükke
www.online.le.ee 22.10.2011
Kaie Ilves
Pedagoogikateadlane Tõnu Ots seiramas oma kodutalu juurest rannaveest välja toodud haruldasi laevatükke.
Foto: Katrin Pärnpuu
Üleeile tõid teadlased Matsalu lahest Keemu sadama lähedalt välja laevatükke, mis tõenäoliselt kuuluvad keskaegsele purjelaevale ehk kogele.
Umbes tunni ajaga otsiti varem märgistatud kohtadest 8–9kraadisest laheveest välja ja kanti kaldale 11 pigimusta rasket laevatükki, neist suurim nelja meetri pikkune.
Muinsuskaitseameti nõunik Maili Roio rääkis, et tegu on ülivana laeva kaareosadega. Tükid lebasid kahes kohas kaldast 50 ja 100 m kaugusel vöö– ja rinnakõrguses vees.
Kui tegu on sama laeva tükkidega, mis leiti Keemu sadama lähedalt veest viis aastat tagasi, kuuluvad need tõenäoliselt 13. sajandist pärit suuremat sorti kogele.
„Detailid on suhteliselt massiivsed,” märkis muinsuskaitseameti koosseisuväline spetsialist Hendrik Kivirand.
Kuigi nii väheste detailide järgi on laeva kogupikkust raske hinnata, võiks see Kiviranna sõnul jääda paarikümne meetri kanti.
Pedagoogikateadlase Tõnu Otsa kodutalu juurest rannaveest leidis laevatükid suvel tema poeg Peeter Eerik Ots. Et viis aastat tagasi oli samast kandist juba kolm kogetükki leitud, teadis mees otsida. „Igale toiakale pööras tähelepanu,” ütles Tõnu Ots.
Tõnu Ots rääkis, et poeg leidis laevatükid, lammutades vee peale tekkinud ujuvat saart. „Keset lahte kasvasid põõsad, ta päästis neid lahti,” rääkis Tõnu Ots.
Pärast leidmist käivitus sama sündmuste jada nagu 2005. aastal, kui Tõnu Ots ise jäi ujudes jalgupidi kogetüki külge kinni: kohapeale kutsuti Lihula kandis elav ajaloolane Mati Mandel, kes leiu haruldust kinnitas, seejärel pealinna teadlased, kes omakorda tükke juurde leidsid.
Maili Roio sõnul on leid tähelepanuväärne, isegi unikaalne, sest selletaolisi on ülivähe. „Kui leiaksime ka laevavraki kompaktse põhja, siis oleksid senised leiud veelgi väärtuslikumad,” ütles Roio.
Praeguseni ei teata täpselt, kuidas kogesid ehitati, sest ühtegi nii varasest perioodist pärit kompleksset leidu ei ole.
Koos viie aasta taguse leiuga on tükke praegu kokku 14. Kui Matsalu laht annaks neid edaspidigi välja, saaks lõpuks võib–olla kokku panna terve laeva. „Praegu on ta nagu poolik pusle,” ütles Roio.
Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi konservaator Tarvi Toome rääkis, et tükid on pärit laeva eri kohtadest, seni pole leitud ühtegi terviklikku kaart ega kiiludetaili.
Eriti tähelepanuväärseks muudaks leiu, kui selguks, et alus on kohapeal ehitatud, aga väga tõenäoline see Toome sõnul ei ole. Küll võib olla Keemu vees peidus kogu laev, sest senised leiud on paiknenud väga kompaktselt.
Tõnu Ots rääkis, et sattus umbes 15 aastat tagasi kalastades paari–kolme meetri sügavuses vees varitsenud terviklikule vrakile, mida ta tookord pidas kohaliku kombe järgi jaanipäeval vee peal süüdatud paadi jäänusteks.
Ots kirjeldas, kuidas spinningukonks kippus jäänuste taha haakuma, mis segas kalapüüki. „Hakkasin seda paika vältima,” rääkis Ots.
Kui tollane oli tõepoolest kogevrakk, siis arvatavasti pillutas jaanuaritorm tükid lähikonda laiali.
Viis aastat tagasi hakkas kolm puutorakat madalast rannaveest välja turritama, nii et Ots kutsus sõbra, Järise küla mehe Tiit Mesila appi ja vedas need kaldale: segab ujumist ja on lastele ohtlik. „Olen ujuvat prahti merest ennegi välja tassinud,” rääkis Ots.
Prahiks peetu osutus lähemal uurimisel kolmeks 700 aasta vanuseks kogetükiks, nii et lõkkepuid mehed sellest ei saanud ja esialgne plaan läks vett vedama.
Maili Roio sõnul raskendab edasisi otsinguid, et vettinud puit on pinnasega väga sarnane. Teadlased aga ei jäta jonni. Varem või hiljem tullakse tagasi, kuni meri veel mõne tüki välja annab.
Neljapäeval reisisid veest välja toodud ja kuivamise vältimiseks hoolikalt kilesse mähitud laevajäänused väikese sinise auto järelkärus Tallinna Ülikooli ajaloo instituuti, kus neid hakatakse konserveerima.
Et sajandeid vees ulpinud laevatükid järsust kuivaletulekust vapustust ei saaks, pannakse need paariks kuuks spetsiaalsesse lahusesse likku, seejärel 23 miinuskraadi kätte külmkuivatusse.
„Vahest kevadeks saavad esimesed jupid valmis. Puidu konserveerimine on hästi pikaajaline protsess,” rääkis Toome.
Tükkide kohta on teada, et need on tammepuust, vanuse poole sajandi täpsusega määrab süsinikanalüüs, mis võtab kolm kuud.
Esialgu pole teada, kuhu lähevad arvatava koge tükid tulevast kevadest. Kolm varasemat leidu asuvad praegu Lihula muuseumis, mille tulevik on määratlemata: muuseum on suletud ja pole teada, mis sellest saab edasi.
Maili Roio sõnul tuleks järgida printsiipi, et kõiki tükke eksponeeritaks koos ja võimalikult kohalikus kontekstis.
torstai 27. lokakuuta 2011
Pärnus tuli kaevamistöödel välja 700aastane tara
www.parnupostimees.ee 25.10.2011
Tõnu Kann, reporter
Keskajast pärit püstpalktara, mis reedel nähtavale tuli.
Foto: Ants Liigus
Pärnu vanalinna vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitamisega on arheoloogilise järelevalve korras saadud teada mõndagi huvitavat keskaegse linnahoonestuse ja tollase tänavavõrgu kohta. Erandiks ei kujunenud töö Pühavaimu tänaval.
Arheoloogid tegid kindlaks, et Uue ja Pühavaimu tänava nurgal, osalt Steineri aia alal asus kunagi maja, mis on vähemalt korra põlenud.
Arheoloogilise järelevalve olulise momendina õnnestus vastutaval arheoloogil Peeter Piiritsal kaevamise käigus fikseerida keskaegse linna Uue (Vana) ja Pühavaimu tänava nurk.
“Keskaegsed tänavad ei kulgenud linnas sirgete lõikudena, vaid võisid loogelda nii, nagu tänavate äärde oli ehitatud majad: mõni tänava suhtes ühel joonel, teised mitte,” selgitas Piirits.
Kaevikus ilmutasid end müürid, mis on alles jäänud Uue ja Pühavaimu tänava nurgal asunud keskaegsest hoonest.
Kõigepealt tuli Steineri aia lähedal kaevikus nähtavale uusaegne kividest laotud sillutis, mis asub ligikaudu meetri sügavusel kultuurikihis.
Sügavamale kaevates tuli päevavalgele juba nimetatud keskaegse elamu kivimüür laudpõranda jäänustega ning kahe ja poole kuni kolme meetri sügavuselt ilmusid välja juba 14. sajandist pärit tänava puitsillutis, rentsli jäänused ja huvitava leiuna ligikaudu 700aastane püstpalkidest tara, mis arvatavasti oli ehitatud kinnistu eraldamiseks tänavakärast.
Ühtlasi tähistab see leid Uuel ja Pühavaimu tänaval arheoloogiliste uuringute lõpusirgele jõudmist sel sügisel.
Pühavaimu tänava leiud kaevati lahti reedel. Juba nädalavahetusel uurisid arheoloogid kaevikud üle ja lubavad nüüd käesoleva nädala möödudes veevärgi ehitajad torusid edasi maasse kaevama. Eesmärk on veel tänavu sügisel vanalinnas torutöödega ühele poole jõuda, kvaliteetne vee- ja kanalisatsiooniteenus majadessse tuua ja tänavad täies ulatuses liiklusele avada.
Suve jooksul järelevalve korras tehtud arheoloogiliste uuringute käigus on vastutavad arheoloogid Peeter Piirits, Rünno Vissak ja Eero Heinloo Pikal, Uuel, Pühavaimu, Vee, Munga ja Malmö tänaval päevavalgele toonud hulganisti esemeleide ja täpsustanud pilti Pärnu keskaegsest linnaruumist, hoonestusest ja tänavatest.
lauantai 22. lokakuuta 2011
Byzantium, the Lost Empire (1/4): Building the Dream - ABTV (1997)
Byzantium, the Lost Empire (2/4): Heaven On Earth - ABTV (1997)
Byzantium, the Lost Empire (3/4): Envy of the World - ABTV (1997)
Byzantium, the Lost Empire (4/4): Forever and Ever - ABTV (1997)
torstai 20. lokakuuta 2011
Šotimaalt leiti tuhat aastat vana puutumata laevkalme
www.postimees.ee 19.10.2011
Argeoloog Hannah Cobb näitab enam kui 1000 aastat vana mõõka.
Manchesteri Ülikooli joonis koos laevaga maetud viikingist.
Fotod: Scanpix
Põhja-Šoti mägismaa lääneosas Ardnamurchanis leiti viikingilaeva jäänused, mis oletatavasti on enam kui tuhat aastat vanad.
Viiemeetrises hauas lebas ka viiking, kellele olid kaasa pandud oda, mõõk ja kirves, vahendas BBC.
Hauapanuste järgi võib arvata, et tegemist oli kõrgel positsioonil olnud sõdalasega.
Haud on esimene puutumatu laevkalme, mis on leitud Suurbritannia saarel.
Manchesteri Ülikooli arheoloogiadoktor Hannah Cobb on leiust vaimustunud ja nimetab seda Suurbritannia üheks tähtsaimaks viikingiaegseks hauapaigaks.
Doktor Cobb on laevkalmes kaevanud kuus aastat.
Lisaks Manchesteri ülikoolile on ettevõtmisega seotud Leicesteri, Newcastle’i ja Glasgow’ ülikoolid.
Toimetas Mari Kamps
maanantai 17. lokakuuta 2011
VIDEO: Parimatele muinsuskaitsjatele jagati auhindu
AK uudised 14.10.2011
Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.
Muinsuskaitseamet jagas täna parimatele muinsuskaitsjatele oma iga-aastaseid auhindu, esmakordselt aga tunnustati kultuuripärandi suurepärasele tutvustamisele kaasa aidanud kirjandustegelast ja teatrit.
Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.
Muinsuskaitseamet jagas täna parimatele muinsuskaitsjatele oma iga-aastaseid auhindu, esmakordselt aga tunnustati kultuuripärandi suurepärasele tutvustamisele kaasa aidanud kirjandustegelast ja teatrit.
Keskajal sai saunast armunud paaride salajane kohtumispaik
www.pealinn.ee 16.10.2011
Kai Maran
Keskaegne pilt: üle puust vanni on asetatud lai laud söögi- ja joogikraamiga, samas vannis istuvad kõrvuti isand ja daam ning lasevad toidul hea maitsta.
Kui Ameerika indiaanlaste rahvakombed räägivad imettegevast telgist, kus kuumadele kividele vett visati, tekk üle pea tõmmati ja tekkinud soojast aurust mõnu tunti, siis Euroopa põhjarahvaste saunakultuur on arenenud juba tuhandeid aastaid.
Eestlastele oli saun koht, kus tihtipeale sünnitati lapsi ja ravitseti haigusi. «Sauna leil vöttas keik seiksed sandid olemised inimese ihust välja ja tegi inimese kõvaks ja terveks,» teadis Kaarma kihelkonna rahvas. Sõna «saun» kirjapanduna esineb aga esimest korda 13. sajandil seoses Jõelähtme kihelkonna Saunja külaga.
Tallinn andis saunu rendile juba keskajal
Tallinna saunadest räägivad ürikud alates 14. sajandist, kuigi neid asutusi tegutses linnas juba sajand varem. 1310. aastal mainitakse sauna Toompea all Nunne tänava juures (praegune aadress Nunne 4), mida on kutsutud Väikeseks saunaks või Stockeri saunaks. Saun tegutses seal paar sajandit, viimane teade selle asutuse kohta on aastast 1604. Keskaegsed saunad kuulusid linnale, kes neid saunapidajale välja rentis.
Lisaks avalikele saunadele, kus teenuste eest tuli tasuda, oli oma saun peaaegu iga eramaja, kloostri ja hospidali juures. Tallinna saunade embleemiks oli vahukauss, mille kohal saunaviht ja kibu. Keskajal oli moes segasaun ning saunamees täitis ka habemeajaja ja kirurgi ülesandeid.
Ka Sauna tänav on oma nime saanud seal tegutsenud saunast. 1329. aastal lisandus saun Oleviste kiriku juures, 1364 praeguse Sauna tänava majade 6 ja 8 kohal.
1387. aastast pärineb teade Bolemani saunast, mil sama nimega raehärra, elukutselt habemeajaja, loovutas selle raele tingimusel, et linna vaesed saaksid neljapäeviti sauna tasuta kasutada.
Sauna ja tema omaniku tähtsust näitab seegi, et uut ja võimsat suurtükitorni Kiek in de Köki mainitakse esmakordselt 1475. aastal kui lihtsalt uut torni Bolemani sauna taga. Saunana oli nimetatud hoone (Rüütli 20) kasutusel veel 1550. aastal.
Keskaegsed saunad asusid linnasüdamest eemal, võimalikult lähedal linnamüürile ja vallikraavile. Selline asukoht võimaldas pesuveel voolata linnamüüri taha vallikraavi ning lühendas ka veevedajate jalavaeva puhta vee juurdetoomisel. Avalikke saunu ei lubatud südalinna ehitada ka tuleohu tõttu.
Saun kui armunute kohtumispaik
Keskaegseis saunades käidi nii söömas-joomas kui ka äriasju ajamas ning armsamaga kohtamas. Pesuruumis olid mehed ja naised häbenemata koos. Nii võib keskaegseilt piltidelt näha, kuidas üle puust vanni on asetatud lai laud söögi- ja joogikraamiga, samas vannis istuvad kõrvuti isand ja daam ning lasevad toidul hea maitsta.
Ainult vaimulikel ei olnud lubatud avalikke saunu külastada. Mõistetav on ka nende kriitika avalike saunade aadressil. 1597. aastal kirjeldab superintendent Sagittarius, et ta näinud, kuidas naised ja neiud, «kelle ees muidu müts maha võetakse», läinud ihualasti ja isegi rätti ette sidumata sauna, kuhu neile peagi lõbusad sellid järgnenud. Superintendent lisas nördinult, et «siin linnas ei karistata kedagi abielurikkumise, hooratöö ega liiderlikkuse eest». Seekord oli küll tegemist erasaunaga.
Ühissauna tava Tallinnas kestis vähemalt 18. sajandini. Aprillis 1782 avaldatud ülevenemaalises politseimääruses öeldakse, et avalikes saunades peavad meestele ja naistele olema eraldi osakonnad omaette ustega, millel vastavad sildid. Meeste saunas peavad olema ainult meesteenijad, naiste omas naisteenijad. Igale «mees- isikule üle seitsme aasta vanuses» on keelatud käia naiste saunas ja vastupidi. Ilmselt on seda korraldust eiratud, sest veel 15. veebruaril 1807 tehti eeslinna politseikomissarile ülesandeks hoolt kanda, et mehed ja naised koos avalikes saunades ei käiks. Süüdlasi ähvardas trahv.
Samm tänapäevase avaliku sauna suunas
Tänase Tallinna vanim saun on Vana-Kalamajas asuv Kalma saun, mis ehitati spetsiaalselt saunahooneks arhitekt Aleksandr Labovski projekti järgi 1928. aastal. Paar aastat tagasi tähistas Kalma saun oma 80. sünnipäeva.
1920. aastate esimesel poolel tegutsesid Tallinnas avalikud saunad näiteks Müürivahe 30, Vana-Kalamaja 20, Maakri 17 ja 18, Suur-Kompassi 40, Tartu mnt 65, Polgu 5, Shubbe 4 (Kompasna linaosas), Olga 3, Pärnu mnt 27, Veerenni 13.
Valdeku tänava saun ehitati 1931. aastal. Projekti autor oli arhitekt Robert Natus. Saun oli moodne, seal olid avarad ravi-, sealhulgas mudavannid. Saun töötas algul neli päeva nädalas, neljapäeviti oli külastajaiks «peenem publik» ja siis olid pingid kaetud linaga. Reedel, laupäeval ja pühapäeval oli saun avatud lihtinimestele ning istuda tuli paljal puupingil.
O/Ü Silikaadi saun Pärnu maanteel avas uksed 1938. aasta märtsis. Hoone arhitekt oli Fr. Wendach. Saun projekteeriti 50 inimesele. Oli ka neli numbrisauna (vannituba), rooma saun ja aurukapp. Saunas oli avar leiliruum lavaga, lisaks veel einelauaruum.
1970. aastatel tegutses üle linna kümme sauna. Hinnatud olid näiteks Kalamaja saun, Valdeku saun, Veerenni ja Tartu mnt saun. Raua (Gogoli) tänava saun oli lausa luksuslik. Juba 40ndate lõpul ja 50ndate algul olid seal kušetid, millele siis valge lina peale pandi ja pikutati.
Saunamees jooksis tänaval poolalasti
Veekandmise, kütmise ja pesemise kõrval lõikas saunamees juukseid, ajas habet ning sooritas lihtsamaid kirurgilisi protseduure: pani kuppe, tegi klistiiri, ravis haavandeid ja naha mädanikulisi haigusi.
Terariistade põhjustatud haavu ta ravida ei tohtinud. Aadrit lubati neil lasta 1696. aastani, mil asjakohane keeld fikseeriti Tallinna raeprotokollis. Tallinna saunameestel puudus oma tsunft, selli- ja meistrieksamil käidi Lübeckis.
Kuigi saunameeste teeneid tarvitati meelsasti, vaadati neile siiski ülevalt alla. Üheks põhjuseks on toodud, et neil olevat olnud komme joosta tänavail ringi oma töörõivais, s.o poolalasti, teiseks oli neil teatav kupeldaja kuulsus.
15. sajandi lõpul jõudis Tallinna müüride vahele kogu Euroopat haaranud süüfiliselaine ja raad käskis kõik avalikud saunad igaks juhuks ajutiselt sulgeda. Avalike saunade maine kannataski nakkusohu tõttu.
Tilaa:
Blogitekstit (Atom)