www.parnupostimees.ee 14.04.2012 jaOlaf Esna, bibliofiil
Krediidiühisuse nõukogu liige Johan Kõpp oli hiljem TÜ rektor ja EELK piiskop.
Pärnu Vastastikune Krediit-Ühisus alustas maja- ja laevaomaniku August Kleini majas praegusel kohal Rüütli ja Ringi tänava nurgal. Kuigi maja ilme on muutunud pea tundmatuseni, tegutseb seal endiselt rahaasutus.
Fotod: Olaf Esna erakogu
1904. aastal asutasid Endla seltsi ümber koondunud ettevõtlikud
pärnakad Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse. Uus rahaasutus hakkas tegutsema
ja edenes jõudsalt, ainult tal oli üks puudus.
Nimelt võis laenu-hoiuühisus tollaste seaduste kohaselt anda laenu
kuni 500 rubla. Majandusmehed tundsid teravat vajadust avaramate
laenuvõimaluste vastu, seepärast otsustati ellu kutsuda veel teine pank
vastastikuse krediidiühistu nime all, mis võimaldaks liigutada suuremaid
summasid.Uue rahaasutuse eestvedajad olid laenu-hoiuühisusest tuntud juhttegelased: postiametnik Hendrik Mäggi, advokaat Jaan Leesment, reeder ja majaomanik August Klein, raamatukaupmees-ajalehetoimetaja Jaan Karu ja loomaarst Johan Pajo.
Asutamise eeltöö tegid peamiselt mõtte algatajad, kelle koostatud põhikirja registreeris Venemaa rahandusminister 29. oktoobril 1907. Panga nimeks oli Pärnu Vastastikune Krediit-Ühisus, asutajaliikmeid 35, peamiselt kaupmehed, töösturid, ametnikud. Panga tutvustamiseks ja liikmete värbamiseks trükiti-levitati vastavaid lendlehti.
Krediidiühistu esimesse juhatusse kuulusid Klein, Leesment ja Pajo, nõukogusse metsakaupmees Johan Linde, tööstur Mihkel Pullerits, arst Ernst Tumma, postiametnik-ühistegelane Mäggi ja kooliõpetaja Johan Kõpp.
Esimesse nõukogusse kuulunud kooliõpetajast Johan Kõpust (1874–1970) sai pastor, Tartu ülikooli professor, prorektor, rektor (1928–1937), EELK piiskop (1939–1944), emigratsioonis Rootsis sealse Eesti kiriku piiskop ja peapiiskop (1957–1964). Kõpp sidus end Pärnumaaga perekondlikultki, sest kosis Kablist reederite ja laevakaptenite Grantide suguvõsast pärit Marie Helene.
Laenurahaga majad ja mõisad
Pank alustas tegevust 1. juulil 1908 Rüütli 47 panga liikme Kleini üüritud ruumides. Tegutsemine kulges tõusvas joones, usaldus Eesti asja vastu oli suur. Tekkisid suured rahaülejäägid ja otsiti kohta, kuhu raha paigutada. Hoiustajaid oli nii maalt kui linnast võrdselt, ülekaalukalt eelistati tähtajalisi hoiuseid.
1915. aastaks oli ühisusel 394 liiget. Laene anti ainult liikmetele, kusjuures algul oli laenu ülemmäär 10 000, hiljem 25 000 rubla. Laene anti peamiselt ärimeestele ja majaomanikele. Laene anti talude ostmiseks ja mitu meest ostis sellest pangast laenatud rahaga koguni mõisad Venemaal. Pangalaenuga on Pärnusse ehitatud terved elamukvartalid. Laene anti peamiselt obligatsioonide vastu, kuid ka vekslite ja väärtpaberite tagatisel.
1912. aastal uuendati krediidiühisuse põhikirja. Koliti Endla seltsi uude teatrimajja, mille ehitust pank oli toetanud madala protsendiga laenu, üüri ettemaksmise ja rahalise annetusega.
Krediidiühisuse esimene asjaajaja-raamatupidaja oli ilmselt Juhan Kukk (1885–1942), Riia polütehnilise instituudi lõpetanud majandusteadlane, Eesti iseseisvusmanifesti koostaja, rahandus- (1918–1919) ja kaubandus-tööstusminister (1920–1921), riigikogu esimees (1921–1922), riigivanem (1922–1923), Eesti Panga direktor (1924–1926).
Temale järgnes Heinrich Voldemar Väljamäe (1883 - ?), samuti Riias hariduse omandanud majandusteadlane, kes algul oli ametnik, hiljem (1909–1912) ärijuht. Oli veel Pärnu kooliseltsi juhatuse liige ja Pärnu Majanduse Ühisuse rajajaid. Kõpp annab oma mälestusteraamatus küll vastupidise järjekorra, aga teatavasti on mälu petlik.
Samasuguse Riia haridusega oli Anton Teetsov (1889–1941), kes algul oli ametnik, hiljem asjaajaja (1911–1917). Temagi oli Jaan Tõnissoni valitsuses rahandusminister (1927–1928).
Ühisusest aktsiaseltsiks
Esimese Maailmasõja puhkemisega 1914. aastal tekkis hoiustajatel paanika, mis möödus varsti. 1915. aastal, pärast Pärnu pommitamist, viidi osa dokumente, raamatuid ja raha Petrogradi, sellega tegeles Teetsov.
Sama aasta septembri lõpul toodi kogu varandus Peterburist tagasi. Moratooriumi tõttu pidi pank mitu laenu maha kirjutama. Revolutsiooni ajal anti Pärnu Majanduse Ühisusele 100 000 rubla laenu toiduainete ostuks. Saksa okupatsiooni algul peatati hoiuste vastuvõtmine. Hiljem keeld kaotati.
Vabadussõja ajal võttis pank osa riigilaenu realiseerimisest ja andis laenu nii linna- kui maavalitsusele.
1919. aastal tõstatati krediidiühisuse aktsioneerimise teema. Üldkoosolekul 8. veebruaril 1920 otsustati asi jaatavalt ja vastastikune krediidiühisus muudeti AS Pärnu Pangaks.
Muundumine toimus 1920. aasta jooksul. Aktsiad jagati liikmete vahel vastavalt osakute suurusele. Suurema hulga aktsiaid omandasid krediidiühisuse asjaajajad ja ametnikud, nagu Teetsov, Klein, Järv. Pank hakkas kasvama ja kosus silmanähtavalt. Suuraktsionärid ostsid aktsiaid juurde, vahel koguni topelthinnaga.
Pank reklaamis end kõige suurema ja vanema rahaasutusena Pärnumaal: ”Korrespondendid kõigis kodumaa linnades ja tähtsamates alevites, ka suuremates linnades väljamaal.
Võtab raha hoiule jooksvale arvele ja tähtaja pääle ja maksab ajakohast kõrgendatud %. Annab laenu mitmesugusel kujul ja kindlustusel. Ostab ja müüb välisvaluutat rahas ja tšekkides. Ostab kulda ja hõbedat. Toimetab kõiksuguseid pangaoperatsioone sise- ja väljamaal. Üürib välja hoiulaekaid (Safes).”
1924. aastal oli AS Pärnu Panga nõukogu järgmine: dr Ernst Tumma (esimees), Anton Teetsov, Mihkel Kangro, Georg Tannebaum, Hans Kukk ja Anton Nõmm.
Panga juhatusse kuulusid esimees Jaak Jakobson, linnaarst dr Jaan Kukk ja juhatuse liige ning asjaajaja-direktor Juhan Järv.
Samal aastal saigi panga juhatajaks Järv, kes juba 1913. aastal oli krediidiühisusse tööle võetud. Tema targal juhtimisel lastigi edukas pank põhja.
Foto1: AS Pärnu Pank tegutses enne pankrotti Endla teatrimajas, mille ehituse rahastamist oli pank toetanud. Saksa okupatsiooni ajal panga tegevus jätkus, nii pank kui teater hävisid ilmasõja kahjutules 1944. aasta septembris.
Aktsiaselts Pärnu Panga 1929. aasta aruande järgi oli puhaskasum 32
034.94 krooni. Järgmise, 1930. aasta aruanne näitas juba 109 574.85
krooni kahjumit. Suurest miinusest tulenevalt lõpetas AS Pärnu Pank oma
tegevuse 1931. aasta veebruaris.
Otsust ei teinud aktsionäride üldkoosolek, vaid grupp panga suuraktsionäre, kelle tahtel anti AS Pärnu Pank Tallinna Krediit Panga alla ja muudeti viimasena mainitu Pärnu osakonnaks. Tallinna panga esindajad tulid Pärnu 12. veebruaril 1931, hakkasid panka üle võtma ja panid kohe välja uued sildid.
Kuulujuttudega pankrotti
Pärnu Panga aktsia- ja tagavarakapital oli nullis ja aktsionärid jäid ilma oma rahast. Tallinna Krediit Pank garanteeris vaid hoiustajatele nende raha ja nemad ei pidanud kahju kannatama.
Endise AS Pärnu Panga aktsionäride üldkoosolek toimus panga ruumes 30. märtsil 1931. Direktor Järv põhjendas panga krahhi 1930. aastal levitatud pahatahtlike kuulujuttude tagajärjel hoiustajate välja võetud suurte summadega ja välja antud laenude aeglase tagasisaamisega eriti metsatööstuse ning linakaubanduse alal.
Diskonto ja Kommertspanga kokkuvarisemise mõjul olevat Pärnu Pangastki hakatud suuri summasid välja võtma, seepärast olevat pank uste sulgemise vältimiseks abi otsinud Tallinna Krediit Pangast.
Pärnu Pank oli pidanud kahtlasi laene ja protestitud veksleid maha kandma 137 669 krooni eest, millest tekkinudki eeltoodud kahjum. (Tegelikult oli pangal 1930. aasta lõpul arvel veel hoiuseid 970 488.44 krooni.)
Aktsionärid J. Mühlbach (Pärnu kaubanduskooli juhataja Juhan Maisma) ja Georg Köösel (Pärnu tütarlaste gümnaasiumi juhataja) nõudsid seletust, kellele suuri mahakandmisi tehti. Juhatus ja nõukogu keeldusid teateid andmast, kuna see kuuluvat panga põhikirja järgi pangasaladuste alla. Üldkoosolekul ei jäänud muud üle, kui kinnitada panga varanduse ja kohustuste üleandmine Tallinna Krediit Pangale.
Rehepapid jäid varju
Juhtimisvigade tõttu põhja kõrbenud Kommertspanga direktor oli aastatel 1923–1927 ja 1928–1930 Anton Teetsov, kes oli Pärnu Panga nõukogu liige ja kõige suurema arvu aktsiate omanik.
Juhatuse esimees J. Jakobson astus tagasi 2. augustil 1930 lahkarvamuste tõttu juhatuses J. Järvega mõnele panga kliendile antud laenude pärast, mille suhtes puudus juhatuse üksmeelne otsus, ning mõnele kliendile antud ülemääraste ja vähe tagatud laenude tõttu. Pangast lahkudes realiseeris ta oma aktsiad Järvele.
Jakobsoni isiklikud huvid olid sellega kaitstud, aga pleki ta oma mainele siiski sai, sest panga põhikirja kohaselt peeti direktorite aktsiaid hoiul panga kassas ja neid ei võinud omanikud lahkudes enne välja võtta, kui kõik tema aruanded polnud üldkoosolekul kinnitatud.
Üldkoosolekul nõudsid väikeaktsionärid rehepappide avalikustamist. Suuraktsionärid pidasid suu, mis viitas, et nemad need rehepapid olidki.
1. märtsil 1932 kutsus panga likvideerimiskomisjon vähemusaktsionäride Karu, Mühlbachi (Maisma) ja Jürvetsoni (Jürimäe) nõudmisel Endlas kokku panga aktsionäride üldkoosoleku, soovides saada selgust AS Pärnu Panga raskustesse sattumise põhjustest.
Aruandja oli revisjonikomisjoni liige advokaat Eugen Villmann, kellel õieti polnudki midagi aru anda. Selgus, et kolmeliikmeline komisjon ei olnud kordagi täies koosseisus kokku saanud.
Likvideerimiskomisjoni nimel teatas Kangro, et neilgi ei ole midagi aru anda. Villmanni arvates oli mõni juhttegelane saanud AS Pärnu Pangast liiga palju laenu. Üks isegi rohkem, kui pangal oli põhikapitali. Võtta polnud neilt midagi, sest nende varandus oli obligatsioonidega kaitstud.
Vapustus Pärnu rahaturul
Panga raskuste põhjustes selguse saamiseks tegi Jaan Karu ettepaneku juhatus ja nõukogu kohtusse kaevata. Selgitagu seal, kes neist on süüdi ja kes süütu. Ilmselt oli kõik JOKK, sest kellegi süüdimõistmisest ja kohtust vähemalt minul andmeid ei ole.
AS Pärnu Panga krahh vapustas tugevalt Pärnu rahaturgu, täitis ajalehtede veerge ja isegi linnapea Oskar Kask oli sunnitud ajalehes sõna võttes rahvast rahustama ning AS Krediit Panga häid külgi toonitama.
AS Krediit Pank, mille osakonnaks AS Pärnu Pank muutus, asutati 1906. aastal Tallinna Vastastikuse Krediit-Ühisuse nime all. Aktsioneeriti 1920. Tegutses üle-eestiliselt oma 14 osakonna kaudu. Krediit Pank saatis pealinnast Pärnu osakonda juhtima kolmest kuulsast Ernesaksa-nimelisest ujujast keskmise venna Voldemar Leonhardi (1903–1989), kes oli seitsmekordne Eesti meister ja neljakordne osaline Eesti rekordi ületamisel. Pärnus töötamise ajal piirdus tema harrastus tennisega.
Saksa okupatsiooni ajal sai V. L. Ernesaksast 29. septembril 1942 Pärnu linnapea. Sellelt tööpostilt lahkus ta 1944. aasta septembris Eestist evakueerudes. Ta jõudis lõpuks Kanadasse, kus oli Toronto Eesti Ühispanga asepresident.
Loomulikult natsionaliseeriti 1940. aastal Tallinna Krediit Panga Pärnu osakondki. Saksa okupatsiooni ajal töötas pank endise nime all edasi Endla teatrimajas ja põles koos teatriga 1944. aasta septembris.
AS Pärnu Panga viimane direktor Juhan Järv oli sündinud 1891 Karksi vallas talupidaja pojana.
Järv õppis kohalikus valla- ja kihelkonnakoolis, lõpetas Valga kaubanduskooli. Pärnu Vastastikuses Krediit-Ühisuses töötades jätkas õppimist ja sooritas gümnaasiumi lõpueksamid. Õppis 1922–1926 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Astus 1927 advokatuuri ja pärast pangakrahhi sai temast Pärnus vandeadvokaat. Oli agar ühiskonnategelane ja lõi aktiivselt kaasa paljudes seltsides ning organisatsioonides. Järve edasine saatus on mulle teadmata.
Otsust ei teinud aktsionäride üldkoosolek, vaid grupp panga suuraktsionäre, kelle tahtel anti AS Pärnu Pank Tallinna Krediit Panga alla ja muudeti viimasena mainitu Pärnu osakonnaks. Tallinna panga esindajad tulid Pärnu 12. veebruaril 1931, hakkasid panka üle võtma ja panid kohe välja uued sildid.
Kuulujuttudega pankrotti
Pärnu Panga aktsia- ja tagavarakapital oli nullis ja aktsionärid jäid ilma oma rahast. Tallinna Krediit Pank garanteeris vaid hoiustajatele nende raha ja nemad ei pidanud kahju kannatama.
Endise AS Pärnu Panga aktsionäride üldkoosolek toimus panga ruumes 30. märtsil 1931. Direktor Järv põhjendas panga krahhi 1930. aastal levitatud pahatahtlike kuulujuttude tagajärjel hoiustajate välja võetud suurte summadega ja välja antud laenude aeglase tagasisaamisega eriti metsatööstuse ning linakaubanduse alal.
Diskonto ja Kommertspanga kokkuvarisemise mõjul olevat Pärnu Pangastki hakatud suuri summasid välja võtma, seepärast olevat pank uste sulgemise vältimiseks abi otsinud Tallinna Krediit Pangast.
Pärnu Pank oli pidanud kahtlasi laene ja protestitud veksleid maha kandma 137 669 krooni eest, millest tekkinudki eeltoodud kahjum. (Tegelikult oli pangal 1930. aasta lõpul arvel veel hoiuseid 970 488.44 krooni.)
Aktsionärid J. Mühlbach (Pärnu kaubanduskooli juhataja Juhan Maisma) ja Georg Köösel (Pärnu tütarlaste gümnaasiumi juhataja) nõudsid seletust, kellele suuri mahakandmisi tehti. Juhatus ja nõukogu keeldusid teateid andmast, kuna see kuuluvat panga põhikirja järgi pangasaladuste alla. Üldkoosolekul ei jäänud muud üle, kui kinnitada panga varanduse ja kohustuste üleandmine Tallinna Krediit Pangale.
Rehepapid jäid varju
Juhtimisvigade tõttu põhja kõrbenud Kommertspanga direktor oli aastatel 1923–1927 ja 1928–1930 Anton Teetsov, kes oli Pärnu Panga nõukogu liige ja kõige suurema arvu aktsiate omanik.
Juhatuse esimees J. Jakobson astus tagasi 2. augustil 1930 lahkarvamuste tõttu juhatuses J. Järvega mõnele panga kliendile antud laenude pärast, mille suhtes puudus juhatuse üksmeelne otsus, ning mõnele kliendile antud ülemääraste ja vähe tagatud laenude tõttu. Pangast lahkudes realiseeris ta oma aktsiad Järvele.
Jakobsoni isiklikud huvid olid sellega kaitstud, aga pleki ta oma mainele siiski sai, sest panga põhikirja kohaselt peeti direktorite aktsiaid hoiul panga kassas ja neid ei võinud omanikud lahkudes enne välja võtta, kui kõik tema aruanded polnud üldkoosolekul kinnitatud.
Üldkoosolekul nõudsid väikeaktsionärid rehepappide avalikustamist. Suuraktsionärid pidasid suu, mis viitas, et nemad need rehepapid olidki.
1. märtsil 1932 kutsus panga likvideerimiskomisjon vähemusaktsionäride Karu, Mühlbachi (Maisma) ja Jürvetsoni (Jürimäe) nõudmisel Endlas kokku panga aktsionäride üldkoosoleku, soovides saada selgust AS Pärnu Panga raskustesse sattumise põhjustest.
Aruandja oli revisjonikomisjoni liige advokaat Eugen Villmann, kellel õieti polnudki midagi aru anda. Selgus, et kolmeliikmeline komisjon ei olnud kordagi täies koosseisus kokku saanud.
Likvideerimiskomisjoni nimel teatas Kangro, et neilgi ei ole midagi aru anda. Villmanni arvates oli mõni juhttegelane saanud AS Pärnu Pangast liiga palju laenu. Üks isegi rohkem, kui pangal oli põhikapitali. Võtta polnud neilt midagi, sest nende varandus oli obligatsioonidega kaitstud.
Vapustus Pärnu rahaturul
Panga raskuste põhjustes selguse saamiseks tegi Jaan Karu ettepaneku juhatus ja nõukogu kohtusse kaevata. Selgitagu seal, kes neist on süüdi ja kes süütu. Ilmselt oli kõik JOKK, sest kellegi süüdimõistmisest ja kohtust vähemalt minul andmeid ei ole.
AS Pärnu Panga krahh vapustas tugevalt Pärnu rahaturgu, täitis ajalehtede veerge ja isegi linnapea Oskar Kask oli sunnitud ajalehes sõna võttes rahvast rahustama ning AS Krediit Panga häid külgi toonitama.
AS Krediit Pank, mille osakonnaks AS Pärnu Pank muutus, asutati 1906. aastal Tallinna Vastastikuse Krediit-Ühisuse nime all. Aktsioneeriti 1920. Tegutses üle-eestiliselt oma 14 osakonna kaudu. Krediit Pank saatis pealinnast Pärnu osakonda juhtima kolmest kuulsast Ernesaksa-nimelisest ujujast keskmise venna Voldemar Leonhardi (1903–1989), kes oli seitsmekordne Eesti meister ja neljakordne osaline Eesti rekordi ületamisel. Pärnus töötamise ajal piirdus tema harrastus tennisega.
Saksa okupatsiooni ajal sai V. L. Ernesaksast 29. septembril 1942 Pärnu linnapea. Sellelt tööpostilt lahkus ta 1944. aasta septembris Eestist evakueerudes. Ta jõudis lõpuks Kanadasse, kus oli Toronto Eesti Ühispanga asepresident.
Loomulikult natsionaliseeriti 1940. aastal Tallinna Krediit Panga Pärnu osakondki. Saksa okupatsiooni ajal töötas pank endise nime all edasi Endla teatrimajas ja põles koos teatriga 1944. aasta septembris.
AS Pärnu Panga viimane direktor Juhan Järv oli sündinud 1891 Karksi vallas talupidaja pojana.
Järv õppis kohalikus valla- ja kihelkonnakoolis, lõpetas Valga kaubanduskooli. Pärnu Vastastikuses Krediit-Ühisuses töötades jätkas õppimist ja sooritas gümnaasiumi lõpueksamid. Õppis 1922–1926 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Astus 1927 advokatuuri ja pärast pangakrahhi sai temast Pärnus vandeadvokaat. Oli agar ühiskonnategelane ja lõi aktiivselt kaasa paljudes seltsides ning organisatsioonides. Järve edasine saatus on mulle teadmata.
