Kaevamised tõid päevavalgele haruldased jalavarjud 13.04.2009

Arheoloogilised väljakaevamised Sõpruse kino juures tõid päevavalgele uusaegse drenaaži ja haruldased keskaegsed jalavarjud.

Kuigi kerged vasikanahast kingad olid tol ajal küllalt levinud, leitakse neid väljakaevamistel harva, vahendas ERR Uudised «Aktuaalset kaamerat».

Ajaloomuuseumi arheoloogiakogu hoidja Krista Sarve sõnul kuulus leitud king mehele ning tegemist on hea leiuga.

«Tallinnas selliseid, kus pealne ja tald koos on, väga palju ei ole,» rääkis Sarv.

Jalavarjud on säilinud, kuna omanik viskas need keldris asuvasse sõnnikuauku.

Endises keldris tuli päevavalgele ka puust drenaažitoru, mis on küll pärit 18. sajandist, kuid arheoloog Peeter Talvari sõnul valmistati niisuguseid juba keskajal.

Sõpruse kino ees asunud hooned põlesid maha 1944. aasta 9. märtsi pommitamise ajal, nüüd tuleb sinna asemele purskkaev, mis valmib plaanide kohaselt juuni keskpaigaks.

Salme muinaslaev sõuab kinolinale (6) 31.03.2009 00:00 Raul Vinni, Oma Saar

Arheoloogid kavatsevad Saaremaalt Salme külast leitud viikingilaevast filmi teha. Pildil (vasakult) Ülo Kestlane, Külli Rikas ja Jüri Peets möödunud sügisel väljakaevamistel.

Foto: Liis Treimann

Saaremaalt Salme asulast leitud muinaslaevast, mida on nimetatud Eesti arheoloogia sajandi leiuks, valmib film. Koos on esialgne stsenaarium ning praegu otsivad autorid filmi tegemiseks raha.

«Kõige üldisemalt öeldes räägiks meie film Salme muinaslaevast ja selle leidmisest,» ütles arheoloog Tanel Saimre, kes on üksiti ka üks stsenaristidest ja filmi produtsent.

Filmi tööpealkirjaga «Laev muinasajast» meeskonnas on veel režissöör ja operaator Tõnis Liivamägi ning teise stsenaristina laeva väljakaevamisi juhtinud arheoloog Marge Konsa.

Saimre rõhutab, et muinaslaeva teemat kajastatakse mitmest aspektist, mitte ei keskenduta vaid arheoloogide uurimistöödele. Räägitakse näiteks sellest, kuidas laev sinna sattus ning kes võisid olla need inimesed, kelle luid ja esemeid arheoloogid leidsid.

Teine lugu räägiks sellest, kuidas teetöölised laeva leidsid. Kolmas sellest, mida tähendab leid kohalikele ja kuidas see mõjutab nende identiteeti; neljas keskendub sellele, mida arheoloogid laeva uurides teada said, ning viies uurib, mis mõtteid tekitas laev kohalikes ettevõtlikes inimestes.

Filmi eelarveks on planeeritud ligikaudu 350 000 krooni. Saimre märkis, et praeguseks on jõutud etappi, kus peaasjalikult tegeletakse raha otsimisega.

«Oleme välja töötanud kontseptsiooni, esialgse stsenaarse plaani ja eelarve,» loetles Saimre. Ka on välja uuritud, kust saada vajalikke materjale ja arhiivikaadreid ning enam-vähem on teada ka inimesed, kellele esitatakse palve filmis üles astuda. Saimre ütles, et filmis osalemisest huvitatud saavad temaga ühendust e-posti aadressil tanel.saimre@gmail.com või telefonil 521 6152.

Plaan teha Salme muinaslaevast film mõlgub ka Salme põhikooli meediaringi liikmete peades. Ringi juhendaja ja kooli huvijuhi Merle Lepiku sõnul on stsenaariumgi valmis.

Lepik rääkis, et peaasjalikult 7.–9. klassi õpilastest koosnevas ringis tekkis mõte teha mitte dokumentaalfilm, vaid hoopis muinasjutuline lugu, kuidas viikingid laevaga Salmele sattusid.
Peapõhjus, miks pole film veel valminud, on Lepiku sõnul see, et lapsed ei jõua nii palju asju korraga teha.

Kaevamised jätkuvad kevadel

Eelmisel aastal katkenud arheoloogilised kaevamised Saaremaal Salme asulas jätkuvad juba kevadel. Ka mõeldakse Salme vallavalitsuses selle peale, kuidas muinaslaeva asukoht tähistada.

Salme vallavanema Kalmer Poopuu sõnul on mõtteid igasuguseid ning on ka huvilisi, kes on valmis koha tähistamiseks jõud ühendama. Siiski märkis Poopuu, et oodatakse ära arheoloogiliste kaevamiste tulemused, et siis juba lisainfo abil kohale tähistus välja mõelda.
Poopuu ei välistanud, et esialgu pannakse muinaslaeva leiukohale vaid tagasihoidlik selgitav tekst ning hiljem mõeldakse välja midagi suurejoonelisemat. (Oma Saar)

Kuressaarest leitud iidne hauaplaat on ilmselt pärit kiriku põrandast

Kuressaare Laurentiuse kirikumüüride uurimiseks tehtavad kaevtööd töid üleeile päevavalgele erakordselt hinnalise leiu – 1650ndatest aastatest pärineva tervikliku hauaplaadi.

Kuressaare Laurentiuse kirikumüüride uurimiseks tehtavate kaevamiste käigus välja tulnud 1650. aastatest pärinev hauaplaat on kunstiajaloolase Juhan Kilumetsa hinnangul olnud varem kiriku põrandas.

Kuigi plaat on servast pooleks murdunud, näeb ta välja nagu uus, vahendas Reporter.ee videolõik.

Miks hauaplaat kiriku vundamendi juures maa alla peideti, jääb selgusetuks.

«Uuringuid tuleb jätkata, tuleb teha arheoloogilisi kaevamisi selle plaadi alla, et vaadata, kas ta on seotud konkreetse matusega või on ta sattunud siia sekundaarselt,» rääkis kunstiajaloolane Juhan Kilumets.

Kilumetsa hinnangul on see plaat olnud kiriku põrandas.

«Need aadlikud, kelle plaat see on, on olnud maetud kunagi kiriku põranda alla. 17. sajandil oli see üsna tavaline komme, et aadlikud ostsid endale hauaplatsi kirikusse sisse põranda alla ja tähistasid oma hauakoha plaadiga,» rääkis Kilumets.

Praegu ei ole veel selge, mis leitud hauaplaadist edasi saab, vahendas Reporter.ee.

Sõrves uuritakse kummalisi muinasaegseid rajatisi (3) 07.05.2009 07:20

Saaremaal Sõrve metsaveeres paiknevad muinasaja rajatised pakuvad arheoloogidele parajat peamurdmist, kuna pole teada, millega täpselt on tegu.

Saaremaa Rahuste küla elanik, kodu- ja ajaloohuviline Silver Oder juhatas teisipäeval Tallinna ülikooli ajalooinstituudi arheoloogid koos Saaremaa muuseumi osakonnajuhataja, erialalt arheoloogi Külli Rikasega mitmesse paika Sõrves, näitamaks spetsialistidele huvitavaid muinasaja leiukohti, kirjutab Oma Saar.

Roukli metsa servas paelusid arheolooge umbes 15x15 meetrise põhjaga meetrikõrgused põlenud kividest «kühmukesed». «Üks on selge, kalmed need ei ole, kuigi just kivikalmetena on need kultuurimälestiste registrisse kantud,» oli arheoloog Mauri Kiudsoo veendunud.

Külli Rikas teavitas, et kivikalmetena võeti need omal ajal arheoloogiamälestistena kaitse alla ja varustati ka looduses vastavate märkidega, kuna kardeti nende laialitassimist või lõhkumist.

Ringreis Eestis… mööda tuulikuid

Vanasti olnud Eestis üle tuhande tuuliku. Üks uhkem kui teine. Tänaseks on neist osast järel vaid varemed, mis annavad aimu kunagisest tuuleveskite hiilgeajast. Mõned jälle on eeskujulikult restaureeritud.

Väikese ülevaate Eesti kõige tähelepanuväärsematest tuulikutest teeb Hanno Talving, kes hiljuti andis välja ka raamatu “Eesti tuulikud”. Siin loos tutvustatavate veskite kriteeriumiks seadis Talving eelkõige ütluse: “Kohapeal peab ikka midagi vaadata olema.” Nii et autole hääled sisse (või rattad kuurist välja) ja minek!

Vasalemma mõisa tuuleveski

Kindlasti on autoga Keilast Haapsallu sõitja Vasalemma lossile lähenedes märganud teest eemal paremat kätt neljakandilist, paekivist kindlusetorni meenutavat ehitist. Tegemist pole siiski ei kindluse ega veetorniga, vaid ühe kunagise tuuleveski alumise osaga.

Kohalikust kivist ehk Vasalemma marmorist laotud veski viiekorruselises allosas paiknesid kunagi mehhanismid. Praegu alles oleva hoone peale oli esialgu püstitatud tsinkplekiga ülelöödud sõrestikmast, mille tipus, 28 meetri kõrgusel asus 10,5-meetrise läbimõõduga tuulerootor, teadaolevalt suurim omataolistest Eestis. Ainulaadse, kirikutorni meenutava tuuleveski laskis 1913. aastal ehitada Vasalemma mõisa tehnikahuviline omanik Eduard von Baggehufwudt.

Veskit kasutati nii jahvatamiseks, turbapurustamiseks, lauasaagimiseks kui ka veepumpamiseks. Veski jõudis töötada kõigest paar aastat, sest selle tuulerootori rikkusid Esimese maailmasõja alguses Vene sõjaväevõimud, kes kahtlustasid, et tiiviku keerlemisega edastatakse vaenlasele teateid. Samasuguses müstilises signaliseerimishirmus lõhuti näiteks ka von Glehni Kalevipoja kuju Nõmmel, samuti hävitati teisigi tuuleveskeid, eriti Pärnumaal.

Pärast Esimest maailmasõda riigistatud veskit töökorda seada ei suudetud, selle sisustus müüdi lõpuks Inglismaale vanarauaks, hoone läks 1932. aastal erakätesse ja kuulub sestsaadik Kalda talule. 10. mail 1938 murdus tormis veski ülemine ehk mastiosa, kuid säilinudki poole järgi saab aimu unikaalsest ehitisest.

Andja mõisa tuuleveski

Tallinnast Narva sõitja võiks keerata Põdruselt Kunda teele, sest kümmekonna kilomeetri kaugusel Peterburi teest asub üks kaunimaid Eesti tuulikuid – Andja mõisa tuuleveski.

Andja tuulik on hollandi tüüpi paekivist veskihoone, mille allosa ümbritseb lai ringrõdu ehk galerii, millelt kunagi sabapuu abil veski pead tuulde keerati. Galeriid ilmestavad paekivist piirdepostid ning uhked kaarvõlvid, osa on küll hiljem kinni müüritud.

Andja veski ehitas mõis 1804. aastal, kuid seda renditi möldritele. Näiteks 1915. aastal oli Andja tuuliku rent 30 rubla aastas, pluss kohustus jahvatada mõisa ja mõisa teenijate vilja. Rentnikuks oli tollal Jaan Raam, kes sai Eesti Vabariigi sünni järel võimaluse tuulik endale osta. Tegelikult oli rentnik rohkem huvitatud veskiga kaasas käivast 12 hektarist maast. Seetõttu laskis Jaan Raam veski sisseseadel laguneda, mistõttu 1924. aasta suvel tunnistati veski kasutuskõlbmatuks. Kuigi varemetes ja tasapisi hääbuv, on Andja veski juures oskajale vaatajale veel piisavalt silmailu.

Karula mõisa tuuleveski

Üks omapärasemaid hollandi tüüpi tuuleveskeid Eestis asub Viljandi külje all Karulas. Tuuleveski kuulus Karula – teise nimega Uue-Võidu – mõisnikele von Helmersenidele, kuid oli juba 20. sajandi algul ilma tiibadeta.

Karula mõisa võõrandas Eesti riik ja mõisasüda anti teenete eest Vabadussõjas kindralmajor Jaan Sootsile, kuid veski jäigi kasutuseta. Huvitavaks teeb Karula tuuliku see, et 1964. aastal muutsid Viljandi matkaklubi liikmed otstarbeta seisva veskikere alpinistide treeningupaigaks-ronimisseinaks. Veski tippu ehitati rippuvate köite kinnituseks spetsiaalne konstruktsioon, mida tihti hoopis vaateplatvormiks peetakse. Maakivist veskiseinast turritavad välja sinna ronimise raskendamiseks müüritud vanad mõisa aiapostid, mida on ka ekslikult arvatud kunagisteks tuuliku sabapuu kinnitamiskohtadeks. Turnimisoskust saab tuuliku väärikal kivikerel proovile panna tänini.

Undioru talu tuuleveski

Kuni 19. sajandi viimase veerandini oli Eesti mandriosas tuulikute ehitamine mõisate monopol. 1880.–90. aastatel, mil veskite rajamise õigus laienes ka talupoegadele, puhkes siin tõeline hollandi tüüpi suurte tuulikute ehitamise buum.

Näiteks üksi Viljandimaal oli 20. sajandi algul sadakond talupojatuulikut. Erinevalt mõisatest ehitati need tavaliselt puidust. Kui pae-, maa- või telliskividest veskikeresid vilksatab veel siin-seal, eriti mõisasüdamete läheduses, siis puidust Hollandi tüüpi talupojatuulikuid on säilinud äärmiselt vähe.

Üks sellistest asub Viljandimaal Tääksi lähedal Õnniste külas. Kuigi kunagi Undi-oru talule ja selle peremehele Mart Hiionile kuulunud tuulik laguneb, on temas alles suhteliselt palju iseloomulikku. Maakividest alumine korrus, põiklaudise ja laastukattega üle löödud kere, säilinud pea- ja püstvõll, valatud ning maakividest veskikivid, jõuülekanded ning muud osad annavad hea ülevaate tuuliku ehitus- ja tööpõhimõtetest.

Pivarootsi mõisa tuuleveski

Ilmekaks näiteks, et lootusetus seisus olevast tuulikust võib hea pealehakkamise korral imet teha, on Läänemaal asuv kunagine Pivarootsi mõisa tuuleveski. 1869. aastal ehitatud hollandi tuulikus jahvatati vilja viimati 1920. aastatel, kuid Teise maailmasõjani jäi veskiümbrus külanoortele meelepäraseks kogunemis- ja peopaigaks.

Pärast sõda mõnda aega Nõukogude piirivalve vaatetornina kasutamist leidnud tuulik jäi peagi otstarbeta ning 1990. aastate alguseks olid temast alles vaid murenevad paekivimüürid. Pärast viieaastast taastamist rajati Pivarootsi tuulikusse Peeter Punga eestvõtmisel suurejooneline puhkekompleks. Tuuliku neljal korrusel asuvad söögi- ja kaminasaal, koosolekuruum, saunakompleks ning kahekohaline sviit ööbijatele, samuti väike muuseum. Kahtlemata on just võimas, valgeks krohvitud tuuleveski see, mis muudab Pivarootsi puhkeküla ainulaadseks.

Kuke küla tuuleveski

Läänemaal Hanila vallas Kuke külas asub üks vähestest Eesti tuuleveskitest, mis on kohendatud elamuks. Veski talule kuulunud hollandi tuulik on ehitatud 1890. aastal ning selle peremeheks enne Teist maailmasõda oli Mihkel Multrom.

Kuke küla tuuleveski on huvitav veel selle poolest, et selle alumine korrus, mis moodustab ühtlasi ka ringgalerii, on maakividest, neljakorruseline ülaosa aga puidust. Kahe paari jahvatuskividega tuulik töötas viimati 1950. aastate algul ja jäi siis kasutult seisma.

1993. aastal ostis laguneva tuuliku Peeter Pung ning restaureeris selle omapäraseks elukohaks.

Märkimisväärne on asjaolu, et elamu sisustamisel säilitati seal olulised allesolevad veskimehhanismid, nagu võllid, hammasrattad, jahvatuskivid jne. Väheste teiste Eestis elamuks ümberehitatud hollandi tuuleveskite, näiteks kivist Hagudi tuuliku ja Rannamõisa tuuliku kõrval, on Kuke veski vist ainus puithoone. Rõõmsalt punaseks värvitud Kuke küla tuuleveski püüab pilku ka kauni maamärgina.

Ellamaa pukktuulik

Küllap on paljud möödasõitjad näinud Tallinna lähistel Ellamaal, vilka liiklusega Haapsalu maantee ääres, endise raudteeülesõidukoha ligiduses tiibadeta pukktuulikut. Teest veidi kaugemal paiknev Tuuliku talu pukkveski on siiski märkimisväärne mitme asjaolu tõttu.

Kõigepealt on see veski tüüpiline ringirännanud tuulik. Omal ajal oli üsna tavaline, et veskeid müüdi ja osteti, nii väiksemaid pukktuulikuid kui ka suuri hollandi veskeid võeti sageli koost lahti ja viidi uue peremehe maadele. Ka praegune Tuuliku talu veski on algul paiknenud Soosalu külas Virutamme talus, kus see ehitati 1851. aastal. 17 aastat hiljem, 1868. aastal ostis selle Tuuliku talu peremees Jaan Põldmann ning tõi viie kilomeetri kauguselt Soosalust Ellamaale, kus see jahvatas kuni 1928. aastani vilja.

Praeguseks säilinud veskikeres on alles isegi veidi sisustust. Teiseks tähelepanuväärseks nüansiks Tuuliku talu veski juures on asjaolu, et see on praegu üks vähestest Eesti mandriosas säilinud pukktuulikutest. Peale selle asub ta üsna kaugel sisemaal, pukk- ja hollandi tuuleveskite üleminekualal, kus omal ajalgi leidus pukktuulikuid suhteliselt hõredalt. Ellamaa tuulik on ka mandri siseosadele iseloomulikuna tunduvalt suurem kui saarte pukktuulikud. Tuuliku talu pukkveski on eravalduses.

Pihla talu pukktuulik

Auväärsel kohal Eesti tuulikute seas on kindlasti Hiiumaal Kõpu külas oleva Pihla talu pukktuulik. Aastal 1762 ehitatud tuulik on teadaolevalt vanim säilinud Eesti tuuleveski.

Loomulikult on 1762. aastast pärit vaid mõned osad, nagu emapuu, jahvatuskivid ja mõningad teised detailid. Sajandite jooksul on kas või tiibu kindlasti kümmekond korda vahetatud. Viimati restaureeriti tuulikut 2003. aastal.

Ka Pihla talu tuulik pole alati seisnud samas paigas, kus praegu – 20. sajandi alguses toodi tuulik kilomeeter eemalt Leesiku talust praegusele asukohale. Küll on tuulik kuulunud algusest peale ühele suguvõsale. Pihla talu tuuliku muudab unikaalseks asjaolu, et see on sisuliselt töökorras ning sellega on aeg-ajalt prooviks ka paar kotti vilja jahvatatud. Väärikast vanadusest tingituna vajab Pihla talu pukktuulik jahvatamiseks keskmisest tublisti tugevamat tuult. Pihla talus on praegu ühtlasi ka turismitalu.

Arheoloogid: Kleopatra lasi oma noorema õe mõrvata

Austria arheoloogide sõnul tegid nad kindlaks Egiptuse valitsejanna Kleopatra noorema õe, printsess Arsinoe jäänused.
Jäänuste uurimine näitas, et naine mõrvati, kirjutab Daily Mail.

«Rohkem kui 2000 aastat tagasi mõrvatud Arsinoe on esimene Ptolemaioste suguvõsast, kelle jäänused on kindlaks tehtud. Naine mõrvati Kleopatra käsul,» sõnasid arheoloogid.

Teadlased lisasid, et varasema arvamuse kohaselt olid Ptolemaiosed Kreeka päritolu, kuid nüüdne uuring näitas, et neis voolas ka Aafrika verd.

Printsess Arsinoe jäänused leiti Türgis Efesoses tehtud väljakaevamistel.

«On mõningad ülestähendused selle kohta, et Kleopatra andis oma armukesele Markus Antoniusele käsu ta õde kõrvaldada,» sõnas Austria arheoloog Hilke Thür.

Thüri kinnitusel uuriti Efesosest leitud inimjäänuseid tänapäeva tipptehnoloogia ja kriminaaluurijate vahendite abil.

«Tegime jäänuste põhjal ka Arsinoe koljurekonstruktsiooni, mis näitab, et temas voolas ka Aafrika verd. See avastus annab Kleopatra perekonna ning tema ja õe kohta täiesti uue pildi,» selgitas Thür.

Viini meditsiiniülikooli teadlane Fabian Kanz esitleb Kleopatra õe kohta tehtud avastust 31. märtsil USAs Chicagos toimuval antropoloogide konverentsil.

Kleopatra VII ( 69 – 30 eKr) oli Egiptuse kuninganna 51 – 30 eKr, Ptolemaios XII tütar. Võideldes võimu pärast Ptolemaios XIII, sai Rooma valitseja Caesari toetusel tegelikuks ainuvalitsejaks (47 eKr). Aastast 41 eKr oli Rooma väejuhi Markus Antoniuse armastatu ja liitlane, nad abiellusid 37 eKr.

Teatrimajas avanes keskaja küttesüsteem

Lutsu 2 hoone, mänguasjamuuseumi tulevase teatrimaja ehitaja tegi 18. sajandil tänastele arheoloogidele teene. Ta rajas võlvkeldrid vaid osa maja alla, ülejäänu ajas aga prahti täis. Prahi alla jäi suur osa keskaegsest alakorrusest ja selles asunud keris­hüpo­kaust ehk õhkküttesüsteem.

Hüpokauste on arheoloogid leidnud varem Tartus viie ringis, Lutsu 2 asuv ahi on aga säilinud iseäranis heas korras.

Kui teatrimaja avatakse, saavad ehk ka linlased kaeda, kuidas 13.–16. sajandini Vana-Liivimaal maju köeti. Nii hästi säilinud keskaegne objekt on iga arheoloogi unistus.

Lihtne ja tõhus

Arheoloog Aivar Kriiska kinnitusel on 18. sajandist pärineva maja all suures osas säilinud veel üks maja.

«Keskaegne elamu on säilinud terve alakorruse kõrguselt ja uskumatult hästi,» rõõmustab ta. «Hüpokauste on välja kaevatud Tartus ja teisteski linnades, aga küsimus on selles, et teist nii hästi säilinud hüpo-kausti ei ole võimalik Tartus näha.»

Nõnda loodabki Kriiska, et mänguasjamuuseum eksponeerib ahju ka Lutsu teatrimaja tulevastele külalistele. «Jess! See ongi hüpokausti plaat,» hüüatab ta leiuhunniku kõrval. «Näete – sellest august lasti soe õhk tuppa.»

Kerishüpokaust ei olnud mingi primitiivne asjandus. Pigem paneb selle lihtsa ja tõhusa kütteseadme tööpõhimõttega tutvumine mõtlema, et ehk tuleks hüpokaustid uuesti kasutusse võtta.

Näiteks nüüdisaegne kaminõhkküte juhib õhu puhuri abil mööda tube laiali, keris­hüpo­kaust aga ei tarvitanud arusaadavail põhjusil elektrit, küll aga salvestas soojust.

Arheoloog Andres Tvauri kirjutise kohaselt kujutab hü­pokaustahi endast suurt kerisahju, mille keriseruumist oli ühendus köetavasse ruumi. Köetavas ruumis, otse ahju kohal ehk siis toapõrandas, oli plaat, milles olid kuumaõhuavad. Kütmise ajal olid need suletud ja suits väljus läbi kerisekivide korstnasse.

Kütmise lõppedes suleti suitsulõõr siibriga, kütteplaadis olevatelt avadelt eemaldati katted ja soe õhk tõusis keriseruumist läbi kerisekivide köetavasse ruumi. Suurtest maakividest massiivne keris aeti niisiis paari-kolmetunnise kütmisega kuumaks ja sellest soojast aitas ka külmal talvel kolmeks-neljaks päevaks.

«Paarist kütmisest nädalas piisas täiesti,» lausub Tvauri.

Kui soojust oli toas juba piisavalt, kaeti avad taas põletatud savist või metallist kaantega.
Nõnda sai hüpokausti puhul toa temperatuuri reguleerida erinevalt hilisemast kahhelahjust täpselt oma äranägemise järgi.

Enamasti kütsid hüpokaustid nende peal asunud magamistuba, kuid leidus ka maju, kus üks hüpokaust küttis õhulõõride kaudu kahte või enamatki ruumi. Hüpokausti juurde kuulus eraldi kütteruum. Teisi kambreid soendas mantelkorstna all köögis olnud tulease, aga Vana-Liivimaal ehitati ka kaminaid.

Idee maarahvalt

Õhkküttesüsteemid olid kasutusel juba vanas Roomas. Seal kulgesid põlemisgaasid ja soe õhk koldest otse hoonete põranda alla ja seintes olevatesse kanalitesse, soojendades nõnda ruume.

Tvauri hüpoteesi kohaselt võib Eesti ja Läti alade maarahval olla teeneid selles, et algul põhjapoolses Kesk-Euroopas välja arendatud hüpo­kaustist sai just nimelt soojust salvestav kerishüpokaust.

Siinsed põlisasukad kasutasid juba aastasadu varem soojust akumuleerivaid kerisahjusid. Need ahjud kössitasid muidugi tare nurgas ja suitsu ei juhitud korstnasse, sest korstnaid polnudki.

Eesti alad ristiusustanud sakslastele-taanlastele tundus keriseta hüpokaustahi siinses kliimas puudulik. Nõnda siis võisidki linlased hakata maarahva kombel kuhjama küttekolde peale kive. Peagi võeti kerishüpokaustid kasutusele mujalgi Euroopa põhjaosas.

Vaatamata hüpokaustide tõhususele hakkasid neid juba 15. sajandil välja tõrjuma kahhelahjud. Lutsu 2 majast on arheoloogid vedanud oma Lossi tänava õppehoone keldrisse terve hulga erinevatest ajajärkudest pärinevate kahhelahjude kilde.

Teiste hulgas on Lutsu maja leidude seas ka uhke Gustav Adolfi reljeefiga ahjukahhel 17. sajandi esimesest poolest. Isikute kujutamine ahjukahlitel oli tol ajal tavapärane. Nõnda võisid katoliiklase ahjud kujutada 17. sajandi algul Poolale kuulunud Tartus neitsi Maarjat, sellal kui luterlane tellis endale Martin Lutheri kujutisega kahhelplaadid.

Nagu kinnitab Andres Tvau­ri, sai uhketest reljeefselt kaunistatud ja värvilise glasuuriga kahhelahjudest 15. ja 16. sajandil suurmood ja staatusesümbol, mille kaudu väljendati lausa usulisi ja poliitilisi seisukohti.

Hüpokaustide ajalukku kadumises oli teiste põhjuste seas süüdi nii kahhelahju moekus kui ka kasutusmugavus. «Ahi oli nurgas iluasi, aga keris­hüpokaust ei paistnud ju välja,» ütles Tvauri.

Igal juhul ei saa keskaegset õhkküttesüsteemi pidada kehvaks soojaallikaks, mida kinnitab ka see, et õhkküttesüsteemid on hakanud tänapäeval omakorda klassikalisi ahje asendama.