Vanarahade leid.

Postimees number 337 11. dets.1926

Vanarahade leid. Paljassaarel leiti 93 vana raha, mis pärit on 10. ja 11. aastasajast. Leitud rahade hulgas on 2 Araabia, 2 Bütsantsi ning 12 Skandinaavia raha. Teised rahad on Saksa rahad Otto 1. - Heinrich 2 ajast. Muinasvarade kaitseseaduse põhjal kuuluvad leitud rahad riigile.

Tartu sadam süvendatud. Mis jõepõhjast leiti.

Postimees nr. 290; 25. oktoober 1926

Tartu linnasadama süvendamine " Peipsiga ", mis 5. okt. algas,
lõppes neil päevil. Praegu ei ole veel selgunud kui palju see
maksma läks. Teatavasti kannab linn poole kulu.
Süvendustöö kestab edasi riigisadamas, kus tööd jätkub veel tulevaks nädalaks.
Praegused ilmad ja kerged lumesajud süvendamistõid ei takista.
Kivitästja töötab praegu Muuga kärestikus. Novembri keskel lõpetatakse
kivitõstmine sest et see enamvähem suviste tööde hulka kuulub. Tõstja ise tuuakse Tartu talvekorteri.
Tartu linnasadamast pumbati välja umbes 500 kantsülda muda ja mitmesugust rämpsu.
Mudast leiti mitmed vanaaegsed vaskrahad, mõned mõõgad Vene ajast ja üks püssioda, mis nähtavasti kuulub Rootsi aega. Mõõk on tähistatud suure " R " tähega.
Suvel leiti Lohusuus süvendamisel järvepõhjast kaheteraga rüütlimõõk. Meie arheoloogidele tohiksid need leiud huvitavad olla. Leitud asjad on hoiul Tartu
sadamakapteni juures.

Jüriöö kutse: teeme oma riigi?

Püha Jüri võitleb oma võitlemisi Tallinna vana vapi värvides.
Maal Niguliste kiriku peaaltari parempoolse välistiiva välisküljelt.
H. Rode, 1481.
Tallinna vana vapp, valge rist punasel põhjal, oli algselt Kristuse märk ja Tallinna Püha Ihu Gildi vapimärk. Valge rist punasel põhjal ilmestab ühtlasi Taani lippu, s.o maailma vanimat riigilippu. Legendi järgi ilmutas Taani lipp ennast esmakordselt Tallinnas, kukkudes aastal 1219 taevast alla ja päästes Taani kuninga ning tema vapra väe kindlast hukatusest eestlaste käe läbi.


TEKST: Karl Kello

Allikas: Kultuur ja Elu 1/2002

Jüriöötuled teevad hinge ärevaks. On ka põhjust – jüriööl 1343 alguse saanud ülestõusu käigus kaotasid eestlased pikkadeks aastasadadeks võimaluse oma asjade otsustamisel kaasa rääkida. Luhtus tõsine plaan taastada kohalik kirikuriik, mis allus otse Rooma paavstile.


Pisut kronoloogiat

1225 Paavsti legaat rajab Viru, Järva, Harju ning Mereäärse maal kirikuriigi. Saarlased pakuvad end paavsti kaitse alla, neile lubatakse täielik vabadus.
1227 Paavstlik kirikuriik saab otsa. Ordu haarab Tallinnas ja Põhja-Eestis taanlastelt võimu.
Vallutatakse Saaremaaa, uputatakse vaarao.
Saaremaa alistamisretk kujutab endast paavsti sõjakäiku. Saarlased alistuvad Rooma paavstile mitte alistumis-, vaid vasalliteedilepinguga.
1230 Paavsti legaat võtab Viru- ja Järvamaa paavsti nimel oma valdusse, lubab eestlastele ja kuralastele autonoomia. Kuralased annavad oma maad paavsti kaitse alla, Püha Isa tagab neile igavese vabaduse. Kura kirikuriik kestab vaevalt aasta. Ordu tungib Kuramaale ja sunnib tunnistama Saksa ülemvõimu.
1233 Paavsti legaat üritab teha Tallinnast kirikuriigi keskuse. Ordu tungib Toompeale ja tapab maha sadakond paavstimeelset vasalli, hukkub eestlaste vanemaid.
1234 Paavst Gregorius IX tuletab meelde, et saarlaste suhtes kehtib paavstlik ülemvõim.
1237 Kohalikud Kristuse Sõjateenistuse Vennad ühinevad Saksa Orduga Liivimaa Ordu nime all. Kohalik võim libiseb paavsti käest tasapisi Saksa Ordu kõrgmeistri kätesse.
1249 Taani kuningas sooritab palverännaku Eestimaale. Taani siinse poliitika aluseks saab Saksa rüütlite eemalehoidmine.
1267 Kuralased lõpetavad vastupanu, sõlmivad Liivimaa Orduga lepingu.
1283 Saksa Ordu alistab preislased. Preisi rahvas ja preisi keel kaob ajaloo hämarusse.
1290 Zemgale alistub Liivimaa Ordule.
1291 Püha Maa langeb moslemite kätte. Liivimaast saab väga tähtis palverännakukoht.
1299 Saarlased taganevad järjekordselt ristiusust. Ordu vangistab läbirääkimiste sildi all Pöides 80 saarlaste esindajat. Saarlased esinevad oma saadikute kaudu kaebusega ordu vastu paavsti ees.
1315 Ordu sõdib Saare-Lääne piiskopiga.
1324 Paavst Johannes XXII heidab Saksa keisri kirikust välja. Saksa piiskopid ja kuurvürstid asuvad paavstivastasele positsioonile.
1328 Sõda Riia linna ja ordu vahel.
1329 Taani kuningas ja Eestimaa hertsog Christoph II tõotab pühalikult ja kirjalikult, et ei tema ise ega tema järglased anna armastatud Eestimaad kunagi ega mingil põhjusel käest ära.
1330 Riia linn langeb ordu võimu alla. Ordu peab plaani, kuidas Tallinn oma kätte saada.
1336 Tartu piiskop kroonib Rootsis kuningas Magnuse ja kuninganna. Läbirääkimised Taanile kuuluva Põhja-Eesti suursuguste ja Tallinna linna ning Rootsi-Norra kuninga Magnuse vahel.
1338 Frankfurti riigipäev otsustab, et Saksa keiser ei vaja paavsti kinnitust.
1341 Rootsi kuningas läkitab Tallinna raele kirja, mis läheb tee peal väidetavasti kaduma.
1342 Paavst Clemens VI (1342–1352) asub ametisse. Paavst lubab ristimärgi võtnud palverändureil täita tõotuse Maarjamaale rändamisega.
1343 Jüriöö ülestõus. Hukkub neli eestlaste kuningat. Ülestõusnute viha näib kroonikute andmeil olevat suunatud sakslaste vastu. Surnuks lüüakse väidetavasti igaüks, kes sakslane on, seda nii mandri-Eestis kui ka Saaremaal.
1344 Ordu sõjakäik Saaremaale. Hukkub saarlaste kuningas Vesse.
1345 Hukkub liivlaste kuningas. Ordu järjekordne sõjakäik Saaremaale. Saaremaa alistatakse – lõplikult, aga siiski lepingulisel teel. Sakslased kuulutavad hulga eestlastega sõlmitud lepinguid kehtetuks.
1348 Rahulolematud Põhja-Eesti vasallid avaldavad ametlikult soovi, et Taani kuningas ja Eestimaa hertsog peaks oma tõotust Eestimaad mitte kunagi käest anda, maksaks ise ordule ära need õnnetud hõberahad ja nõuaks maa tagasi. Paavst kinnitab Eestimaa müügi ordule ja vabastab kuninga antud vandest, nõudes talt pattude kahetsuse reisi Pühale Maale.
1419 üritab Taani-Norra-Rootsi ühiskuningas Erik XIII vallutada Eesti ordult tagasi Taanile. Liivi sõja ajal 1558 läkitavad saarlased kaks esindajat Soome asehalduri hertsog Johani, pärastise Rootsi kuninga juurde sooviga anda end Rootsi võimu alla.
1559 langeb Saaremaa Taani võimu alla.
1597 külastab Taani kuningas Christian IV Saaremaad.
1697 põleb Stockholmi kuningaloss, hävib hulganisti Eestit puudutavaid ajalooürikuid, sealhulgas materjale Jüriöö ülestõusu kohta. Venelaste eest põgenedes haaravad rootslased mõni aasta hiljem ühes kättesaadavaid ajaloodokumente. Needki lähevad kõige kaduva teed, sedapuhku vetehauda.

Kui president Arnold Rüütel käis oma esimesel ametlikul välisvisiidil Soomes, väitis ta Turu ülikoolis esinedes 21.11.2001, et Eesti riik võinuks sündida juba Jüriöö ülestõusu aegu: “Just 1343 oli see aasta, mil Eesti erinevad hõimud seisid väga lähedal ühtse rahva enesetunnetuse tekkimisele ja ainult õnnetu juhus – soomlaste abiväe jõudmise takerdumine – võttis võimaluse Eesti riigi sünniks juba 658 aasta eest.” Poliitikute ekstravagantsustega hellitatud ajakirjanikud ja lugejad mõtlesid küllap, et jälle üks riigimehe katse upitada ennast kõrgemale oma varjust. Et mingi mäss, mis see niiväga ikka ära ei olnud.
Mida võis Rüütel Eesti riigi all tegelikult silmas pidada? Jüriöö ülestõusus peitub kahtlemata ühtteist niisugust, mille peale esimesel pilgul ei tule. Jüriöö lugu pole veel kindlasti mitte lahti kirjutatud. Miks näiteks astusid saarlased üles alles kolm kuud hiljem, kui ülestõus mandri-Eestis oli läbi kukkunud ja neli eestlaste kuningat tapetud?


Kohalik kirikuriik

Kõige tõenäolisemalt pidas president Eesti riigi võimaluse all silmas eestlastele suhtelist iseseisvust tagavat kirikuriiki.
Jüriööl 1343 alguse saanud ülestõus haaras põhiliselt omaaegse kirikuriigi alasid, jaagupipäeval ühines sellega ka Saaremaa. Näib nii, et luhtus tõsine plaan taasteostada kohalik kirikuriik, mis allus otse Rooma paavstile. Eestlastel kadus pikkadeks aastasadadeks võimalus oma asjade otsustamisel kaasa rääkida.
Paavstlik kirikuriik on kirikuajaloos ainulaadne asi. Paavstiriigi all mõistetakse tavapäraselt teokraatlikku riiki Kesk-Itaalias, pealinnaks Rooma, aluseks paavsti maavaldus. Aastal 1201 saavutas paavst Innocentius III (1198–1216) kirikuriigi sõltumatuse Saksa-Rooma keisri ülemvõimust. Umbes samal ajal pühendas ta Vana-Liivimaa ametlikult neitsi Maarjale, kuulutades selle Ema maaks (Terra Matris, Terra Mariae, Terra Mariana) samuti kui Palestiina on Poja maa (Terra Filii). Innocentius III kinnitas pattude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas uuesti Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga. Aasta enne oma surma, 1215, teatas ta Lateraani kirikukogul neljasaja patriarhi, kardinali ja piiskopi ning kaheksasaja abti palge ees: “Nagu poja maad, nõnda ka ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada” (Henriku kroonika, XIX,7).
Paavst Innocentius III ajal tõusis Püha Tooli ilmlik ja vaimulik võim kõrgpunkti. Innocentius väitis, et nõndasamuti kui kuu saab oma valguse päikeselt ja üksnes peegeldab päikesevalgust, pärineb ka kuningavõimu hiilgus paavsti autoriteedilt. Katoliiklikus taevas on kaks valgusvalitsejat – suurem valgus valitseb inimeste hinge üle ja vähem valgus inimeste ihu üle.
Miks otsustas Rooma paavst võtta need maad siin kauges kolkas oma otsese võimu alla? Kohaliku kirikuriigi asutamise põhjusi tuleb tõenäoliselt otsida samast valdkonnast, miks pühendati Vana-Liivimaa neitsi Maarjale.
Eestlaste tavaõigusel ja administratiivkorral põhineva kirikuriigi rajas aastal 1225 paavsti legaat Guillelmus (Modena piiskop ja paavstikoja endine asekantsler), kes võttis Viru, Järva, Harju ning Mereäärse maa paavsti võimu alla, määras kohalike vanemate hulgast ametisse vanemad ja kohtunikud. Ka saarlased pakkusid end paavsti kaitse alla – neile lubati täielik vabadus. Kuid paari aasta pärast haaras ordu Tallinnas ja Põhja-Eestis taanlastelt võimu, vallutati Saaremaa.
Kui ülestõusnud maarahvas valis endale neli kuningat, siis seati tõenäoliselt üks kuningas iga osavõtva Vana-Eesti maa etteotsa. Saarlased valisid Jüriöö ülestõusu käigus endale samuti oma soost kuninga, nimega Vesse, kes hukati orduväe sõjakäigu ajal Saaremaale 1344. Omal ajal oli Saaremaastki tahetud ilmselgelt teha selle kirikuriigi osa. Saaremaa alistamisretk 1227 kujutas endast paavsti sõjakäiku – kõige ees kanti paavsti lippu. Ristiretk Saaremaale toimus viitselegaat Johannese juhtimisel kirikulipu all. Saarlased alistusid Rooma paavstile mitte alistumis-, vaid vasalliteedilepinguga.
Kohalik kirikuriik pidas vastu mõne aasta, kadudes ajaloo näitelavalt ordu aktiivse sõjalise vastutegutsemise tõttu. Siiski veel aastal 1233 üritas uus legaat teha Tallinnast paavstiriigi keskuse. Ordu aga tungis Toompeale ja tappis maha sadakond paavstimeelset vasalli, hukkus hulganisti eestlaste vanemaid. Järgmisel aastal pidas paavst Gregorius IX vajalikuks meenutada, et saarlaste suhtes kehtib paavstlik ülemvõim.
Mälestus suhtelist iseseisvust pakkuvast kirikuriigist võis Jüriöö ülestõusu aegu veel tõepoolest elav olla. Kauge kaja sellest näib säilinud tunduvalt hiljemgi. Nimelt kirjutab kroonik Balthasar Russow 14. sajandi lõpu kohta käivas tekstilõigus, et Harju ja Viru aadlikele kuulunud omal ajal oma maa ja mõisa piires erakordne võim ja voli, sh oma mõisakohus, kus aga otsust ei langetanud mitte aadlimehed, kes küll kohal istusid, kuid otsuse langetamisel hoopis vaikisid, “sest kõige vanematel talumeestel tuli maa vana kombe kohaselt õigust mõista ja otsus kurjategija kohta teha”. Paavsti legaadi poolt ametisse seatud kohtunike õigusjärglased?

Miks tõusti üles nimelt jüriööl?

Eesti rahvatraditsioonis on Jüri suvetooja. Jüripäev on esimene suvepäev, looduse ärkamise püha. Jüripäevast muutuvad ööd valgeks. Jüripäeval sobib alustada uut elu, siis vahetatakse elukohta. Uude kohta minek jäi jüripäeval ainult siis katki, kui see juhtus esmaspäevale või reedele, mis pahad päevad. Jüriööl alustab mets kasvamist. Suuri puid võib ainult jüripäeval istutada, siis lähevad kasvama. Jüripäeval avaneb ilm uuele elule, loodus läheb lahti, kari lastakse välja. Maa ärkab surmaunest – kuni jüripäevani on maa hingamata, mürgine. Enne jüripäeva ei tohi paljajalu käia, iseäranis käib see tütarlaste kohta, sest kõht minevat karvaseks ning kasvavat suureks ette. Sigivusmaagiliselt on see soodne aeg. Poistele antakse luba öösiti julgesti tüdrukute juures käia.
Draakonitapja ja süütu neitsi päästja Püha Jüri legendi oli kristlik kirik mõtestanud ümber ristiusu sümboolse võiduna kõige kurja üle. Kui üles tõusti jüriööl, siis astuti sümboolselt vastu kõigele kurjale ja pimedusejõududele. Maarahvas ja linnakodanikud heitsid end üheskoos Püha Jüri kaitse alla. Püha Jüri oli muide ka Tallinna Mustpeade vennaskonna, linna kaitsjate, algne kaitsepühak.
Nõndasiis tõusti üles jüriööl 1343. Maarahvas valis endale neli kuningat ja lõi mehi rüütleiks. Krooniku sõnul tapnud eestlased kõik, kes polnud nende soost ega rääkinud nende keelt – maasoost ja maakeelseid vasalle seega ei puudutatud. Välis-Eesti ajaloolase Edgar V. Saksa hinnangul oli tol ajal veel vähemalt iga kolmas Harju ja Viru aadlikest-vasallidest etniliselt eesti päritolu. Harju ja Viru vasallid olid end juba aastal 1259 nimetanud vasallide koguks – universitas vasallorum – , mis tähendas nende koondumist rüütelkonnaks. Taani kuningas ja Eestimaa hertsog oli läänistanud neile eestlastele (lantvolc Eisten), kes teda teenisid ja maad kaitsesid, maaomandit. Läänimehi kutsuti kuninga meesteks (des kuniges man) – olnud julged mehed, uhked oma mõõkadele.
Jüriöö ülestõusu peetakse eestimeelsete ja eesti soost vasallide ning Tallinna kodanike poolt organiseeritud ja koostöös rootslastega läbi viidud aktsiooniks, mille eesmärgiks vältida ähvardavat ohtu Taani kuninga käest Saksa keisri või ordu võimu alla sattuda. Kuigi Taani kuningas Christoph II oli veel kümmekond aastat tagasi pühalikult ning kirjalikult tõotanud, et ei tema ise ega tema järglased anna armastatud Eestimaad mitte kunagi ega mingil tingimusel käest ära, ei suutnud ta oma tõotust pidada.
Kohalikud vasallid ja Tallinna kodanikud tahtsid nähtavasti minna Rootsi kuninga alla lootuses säilitada võim ja privileegid. Need ringkonnad aga, kes valisid endale neli kuningat, soovisid tõenäoliselt taastada endist kirikuriiki. Kirikuriigi taastamislootusele näib vihjavat ka asjaolu, et Lundi peapiiskopile alluv Tallinna piiskop Olavus suundus koos nelja maasoost kuningaga Paidesse ordumeestega läbirääkimistele. Mis tal sinna muidu koos maameestega asja oleks olnud?
Ei julgeks küll väita, et Kristuse asemik sel ajal oma võimu tipul seisnuks, pigem otse vastupidi, aga igatahes polnud paavst Jumalaema maad unustanud. Sama aastasaja keskpaiku lubas paavst asendada palverännaku Palestiinasse Maarjamaa teekonnaga, väidetavasti olnud ta informeeritud ka Jüriöö ülestõusust. Kas paavsti üleskutsel Maarjamaale minna võis kirikuriigi taastamisega mingi seos olla? Kas võime selles tõotuses näha konkreetset sisu – võibolla polnud kohaliku kirikuriigi idee tõepoolest veel maha maetud?
Jüriöö ülestõusu valmistati väga pikaajaliselt ja üksikasjalikult ette, sellele pidi olema eelnenud tõhus diplomaatiline tegevus. Rootsi kuninga alamad, Turu ja Viiburi foogtid, ei tulnud eestlastele appi kindlasti mitte omal algatusel ega ka ilma kuninga konkreetse käsuta. Juba aastal 1336 olid Põhja-Eesti suurnikud ja Tallinna linn lähetanud saatkonna vastkroonitud Rootsi-Norra kuninga Magnuse juurde, kuninga saadikud tulid omakorda Taani linna Tallinna. Rootsi kuninga kroonis muide Tartu piiskop.
Aastal 1341 oli Rootsi kuningas saatnud Tallina raele kirja, see läinud tee peal kaduma. Taani asehaldur Tallinnas koos põhiliselt eesti soost vasallidega koostas kuninga kirja tooja õnnetu vangikukkumise kohta ametliku akti. Tagala kindlustamine? Kas kuninga läkitus sisaldas midagi niisugust, mida peeti targu paremaks ametlikult üldse mitte kätte saada?

Kohalikud kuningad

Neli eestlaste kuningat koos Tallinna piiskopiga ilmusid Jüriöö ülestõusu alguspäevil ordumeistri, Viljandi ja Riia komtuuride, Järva foogti ning teiste tähtsate orduisandate juurde kõnelustele Paidesse. Esialgu võeti neid kui võrdväärseid läbirääkimispartnereid. Kas nende selja taga võis seista paavsti tahteavaldus, mida kehastas Tallinna piiskop? Kas Paidesse tuldi lootuses taastada endisaegne kirikuriik omaaegsetes nelja Vana-Eesti maa piires?
Läbirääkimistele saabunud kuningad tapeti moraali- ja õigusnormide vastaselt. Ordu oli hiljem aastatepikku sunnitud paavsti ees õigustama oma tegevust.
Eestlastele pealesunnitud pealahing toimus 14. mail. Surmati eestlaste peamehed (principal Eesten) ja tapmise alustajad (anfenger des mordes) – hävitati kättesaadav maasoost ülikkond? Toimusid olulised muutused vasallkonnas – kõrvaldati mitmed mehed Taani juhtivatest vasallidest. Ajavahemikus 11.05.–16.05.1343 kadus näiteks ajaloo näitelavalt Taani viitseasehaldur Bertram v. Parenbeke, eesti soost seegi mees.
Saatuslikult hilinedes jõudis Tallinna alla Viiburi foogt Johannes Gotaeson “suure väega” (18. mai), päev hiljem Turu foogt Dan Niclisson. Päev pärast kaotatud suurlahingut ja seega enne rootsi vägede kohalejõudmist otsustas Taani kuninglik nõukogu ja vasallkond anda Eestimaa kuni tagastamiseni ordumeistri kaitse alla. Tallinna alistumislepingu allkirjastasid 20 meest – neist 10 olnud eestlased, 9 sakslased ja üks taanlane.
Ülestõusu tulemusel läks Tallinna linn ordu kätte. Kadus maarahva viimne võimalus oma asjade otsustamisel kaasa rääkida. Ordu oli oma eesmärgi saavutanud. “Meister Burchard oli palju selle üle aru pidanud, kuidas ta võiks Tallinna ordu kätte saada,” tõdeb kroonik tagasihoidlikult. Riia linn oli langenud ordu valdusse juba mõni aasta varem. Ülestõusu kurblooline lõppvaatus jõudis kätte aastal 1345, kui Saaremaa alistus orduväele – lõplikult, ent siiski lepingulisel teel. Saarlased kaotasid oma eriseisundi. Sakslased kuulutasid hulga eestlastega sõlmitud lepinguid kehtetuks.

Taani kuninga patutegu


Jüriöö ülestõusu tulemusel müüs Taani kuningas ja Eestimaa hertsog Põhja-Eesti koos Tallinna linnaga ordule maha. Kui meister Burchard oli palju selle üle aru pidanud, kuidas ta võiks Tallinna ordu kätte saada, siis meister Goswin von Herikel läheb see korda – mees ostab Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega kuningas Valdemari käest ca nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest ära.
Rahulolematud Põhja-Eesti vasallid avaldasid 1348 ametlikult soovi, et nende hertsog peaks oma tõotust Eestimaad mitte kunagi käest anda, maksaks ise ordule ära need õnnetud hõberahad ja nõuaks maa tagasi. Paavst kinnitas Eestimaa müügi ordule ja vabastas kuninga antud vandest, nõudes talt pattude kahetsuse reisi Pühale Maale.
Tegemist polnud siiski mitte ainult endise kirikuriigi aladega, mis Taani kuningas maha müüs, vaid ühtlasi olulise osaga Jumalaema maast. Pühalikust tõotusest võis kuninga lahti teha üksnes Kristuse asemik maa peal. Jumalaema maa mahamüümise eest pidi kuningas tegema patukahetsusreisi Poja maale Palestiinasse.
Võimalik tahe taastada paavstlik kirikuriik oli määratud jääma siiski üksnes sooviks. Aeg oli otsa saanud, paavsti ilmalik võim siinsete maade üle oluliselt vähenenud. Frankfurti riigipäev oli juba aastal 1338 otsustanud, et valitud Saksa keiser ei vaja paavsti kinnitust.

Miks aktiviseerus Saaremaa nii hilja?

Nõndasiis tõusid saarlased üles kolm kuud hiljem jaagupipäeval. Miks nii hilja? Mandrimaised kuningad olid ammu tapetud, ülestõus tegelikult läbi kukkunud. Saarlastel polnud tegelikult nagu erilist põhjustki asuda sõjateele. Neil oli säilinud olulisi vabadusi. Asi muutus nähtavasti kriitiliseks siis, kui Tallinn ja Põhja-Eesti langes ordu võimu alla. See oli otsene ähvardus ja viide tulevasele saatusele. Kas saarlased üritasid sundida paavsti sekkuma, et kehtestada ametlikult aktsepteeritav paavstivõim?
Mälestus 99 aastat tagasi kehtinud paavstlikust ülemvõimust oli säilinud. Saarlased ei allunud ordule. Pidevalt tõusti üles. Näiteks aastal 1255 sõlmis ordumeister Anno saarlastega järjekordse rahulepingu. Saaremaal maksis kirikuseadus ainult mihklipäevast kuni paastuni. Kuus aastat hiljem oli ordumeister taas sunnitud tungima usust taganenud Saaremaale ja sõlmima saarlastega uue rahu – senistel tingimustel. Ordu ise kaotas samal ajal oma väärikust. 13. sajandi keskel vabastati ordusse astujad kõigist senistest süütegudest. Kohalike Kristuse sõjateenistuse vendade sekka sattus seiklejaid ja kurjategijaid.
Loomulikult ei saa välistada ka labast provokatsiooni saarlaste ärgitamiseks üles tõusma. Ordul oli väga vaja saada Saaremaa oma kätte, nagu see oli õnnestunud Riia linna ja Tallinnaga. Üsna kindlasti ei pruukinud saarlased ka teada, et aeg on ümber saanud – paavst kaotanud võimu Saksa keisri üle ja kirikuriik muutunud taastamatuks.

Vesse, viimane vaarao

Saarlaste kuninga kohta kipub käsi kirjutama – Vesse, viimane vaarao. Sest kolm-neli põlvkonda tagasi, aastal 1227 oli Saaremaal kroonik Henriku teatel üks vaarao juba uputatud resp. kustutatud. Kuningas Vesse eriseisund nähtub ka sellest, et teda nimetatakse kummaski meile kättesaadavas kroonikas, Marburgi Wigandi ja Hermann Wartberge omas, nimepidi. Tema hukkamismoodus oli küllaltki erakordne – mehel väänatud jalad välja ja ta poodud üles küünarnukke pidi. Marburgi Wigand kirjutab: “Nimelt enne seda olid saarlased valinud endale oma soost kuninga, nimega Vesse, kes sealsamas vangi võeti ja kõvasti kinniseotuna küünarnukke pidi üles poodi”. Hermann Wartberge lisab, et saarlaste kuningas nimega Vesse poodi piiramismasina külge pärast seda, kui tal jalad olid välja väänatud. (Vt Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1325–1348). Tallinn, 1960; lk 107, 135).
Mida see jalgade välja väänamine ja küünarnukke pidi poomine peaks õieti tähendama? Igatahes oleks see kohalikus ajakohases kontekstis võrdlemisi eriskummaline hukkamisviis. Sest näiteks neli eestlaste kuningat raiuti tükkideks, samuti raiuti aastal 1345 liivlaste kuningal pea maha. 1560 aga, maarahva viimase suure ülestõusu aegu, kisti eestlaste poolt kuningaks seatud sepp neljaks.
Kas Vesse väitis enda olevat päikseliste soost? Kas jalgade väljaväänamine sisaldab endas vihjet põlvist põdevale päikselisele? Eks ole ju sellesama Karja kiriku lae all, mille lõuna- ja põhjaportaalid Jaagupipäeva ülestõusu käigus kannatada said ja kus läheduses lahinguid peeti, veel tänase päevani näha katkestatud jalaga päikesesümbol? Müütilisi päikselisi tegelasi usutavasti tuli ega raud ei võta. Nemad põhjustavad ränga ihuvea ise, näiteks soome Kaleva poeg Väinämöinen löönud ise endale tulise kirve põlveluusse, eesti Kalevipojal raiunud ta oma kuldne mõõk jalad põlvist saadik alt.
Päikselise verd ei valata. Kuivõrd ka Vesse verd ei lastud voolata, meenutaks tema hukkamisviis pigem viimase inka, Päikese lihase poja ja elava jumala, otsa – 13. inka Atahualpa kägistati aastal 1533.
Vesse jalgade väljaväänamise ja küünarnukke pidi ülespoomise puhul on aga tegemist tavalise vääritimõistmisega. Ajalooprofessor Enn Tarvel väitel on Hermann Wartberge ja Marburgi Wigandi tekst eesti keelde lihtsalt valesti tõlgitud – saarlaste kuningas Vesse poodi jalgupidi, nagu oleks ka loogiline oletada.

Vajangu vaskse pulmamõõga lugu.

Rakvere muuseumis säilitatav vaskne pulmamõõk on vanim meie rahva käes olev materiaalne ja samas järjepidevat kultuurilist väärtust omav ese.

Kõik, millesse me puutume või oleme kunagi puutunud, jätab endasse midagi, mis meie vaimu, mõtteid ja oskusi mäletades kõneleb neile, kes tahavad meist saada teateid tulevikus. Neile, kes oskavad lugeda seda salakeelena näivat, inimtegevuse kõige erinevamate ilmingute tulemusel esemetesse, keelde ja kombestikku talletatud Lugu ning suudavad näha selle osana ka ennast.

Vaskne tähendas eelkõige pronksist eset

Segaduste vältimiseks tuleb kohe selgitada, et kuna meie maal keemiline element vask (Cu) ehedal kujul ei esine, siis on maarahvas sõnaga “vaskne” nimetanud eelkõige just pronksist esemeid. Pronksi ja vase eristamine ja erinevate terminitega nimetamine algas teadaolevalt alles sõna “pronks” eesti keelde laenamisega 19. sajandil. Sellest tulenevalt püüan eelistada käesolevas loos pronksi vanemat nimetust uuemale ning kutsuda pronksmõõka siiski vaskmõõgaks. Selline nimetus peaks aitama ka lugejal leida kergemini seoseid meie rahvalauludes mainitud kullast, hõbedast ja vasksetest mõõkadest ning -meestest.
Umbes 2700 aastat tagasi, tõenäoliselt Skandinaavia kaudu meie maale sattunud vasest relv tõi endaga kaasa ka uue sõna: mõõk. Kas vaskmõõka kandis toona ka ülik, keda samal ajaperioodil maakeelde laenatud sõnaga “kuningaks” nimetati, seda me täna ei tea.

Kas mõõk on olnud pidevas kasutuses 2700 aastat?

Rakvere muuseumi arheoloog Tõnno Jonuks arvab, et mõõk on lebanud enne pulmamõõgana kasutusele võtmist kaitsva oksiidikihi all kusagil kalmes. Tema sõnul on vähetõenäoline, et ese, mida 2700 aastat on pidevalt kasutatud, võiks nii hästi säilinud olla. Maausuliste ja Taarausuliste Koja vanem Andres Heinapuu peab maarahva pulmakombestikule viidates tõenäoliseks just pidevat kasutamist ning hea säilimise põhjuseks mõõga tähendust ning ajalugu arvestav hoolikas hoidmine.
Kellel on õigus, seda teab täna vaid mõõk ise, kuid kindlasti on tegemist esemega, mis omanud läbi aegade suurt tähendust maarahva muistsete pulmakommete täitmisel.

Ainulaadse leiu tee tänapäeva

Mõõga tõi 1975. aastal Rakvere muuseumisse Vajangu küla mees Oskar Lall, kelle sõnul oli seda suurepäraselt säilinud relva kasutatud pulmamõõgana juba enne Põhjasõda.
Rakvere muuseumi uue püsinäituse ettevalmistamisel 2001. aasta alguses köitis arheoloog Tõnno Jonuksi tähelepanu Hallstatti kultuurist pärinev vaskmõõk, mis oli selle tunnini kannatlikult oma avastamise hetke oodanud.
Ajaloolane Valter Lang on nimetanud leidu sensatsiooniliseks, kuna tegu on Eesti ainulaadse, peaaegu tervikuna säilinud Gündlingeni tüüpi Hallstatti mõõgaga, mis valmistatud nooremal pronksiajal Kesk-Euroopas. Hallstatti mõõku on leitud peamiselt Mälari järve ümbrusest, Gotlandilt ja Ölandilt ning Lõuna-Soomest – kohtadest, mis jäid Eesti-Sooome-Rootsi elava kauplemise kolmnurka. Lätis selliseid leide ei esine ning Leedust leitud vaskrelvad kuuluvad sootuks vanemasse pronksiaega.
Enne Vajangu mõõka on arheoloogid leidnud Tehumardi peitleiust vaid vaskmõõga fragmente. Sellised leiud kõnelevad selget keelt meie esivanemate vilkast väliskaubandusest, meie inimesed olid oma naabritele arvestatavad äripartnerid. See omakorda aitab tõrjuda tavateadvuses kinnistunud müüte pronksiaja Eestist kui perifeersest arengumaast.
Kaubavahetusest Hallstattiga ja uudissõna “kaunis”
Tõnno Jonuksi sõnul sattus vaskmõõk Eestisse pärast seda, kui Kesk-Euroopas juba raudrelvi taoti. Põhja-Euroopas ja eriti Eestis oli pronks siis ikka veel suhteliselt haruldane ja kallis materjal. See, et Eestist on tänini leitud kahe või kolme mõõga tükid, ei tähenda, et pronksiajal neid siin nii palju oligi. Kuna pronksi on kerge sulatada ja töödelda, võidi katkised või tarbetuks muutunud esemed sulatada ümber eheteks või muudeks tarberiistadeks. Vaskmõõga Skandinaaviast Eestisse sattumist peab Jonuks Läänemereäärsete maade vaheliste kaubandussidemete tulemuseks.
Skandinaavial olid teiste hulgas väga tihedad kontaktid ka pronksiaegse soolamonopoli Hallstattiga, kust lisaks vaskmõõkadele imporditi sel perioodil ka erilisi, nn varrelappidega kirveid, luksuslikke pronkskilpe ja pronkssiituladid.
Tähelepanu väärib, et paralleelselt rikkalikult kaunistatud Hallstatti pronksesemetega tuli Skandinaavias käibele ka germaanikeelne sõna “skaunis”. Millest aegade jooksul arenes välja meiekeelne “kaunis”, mis tähistas põhimõtteliselt uut filosoofilist kategooriat- midagi tuli või oli võimalik kaunistada. Tänapäeva saksa keeles on “skaunis”-st saanud “schön”.
Näib tõenäoline, et suhtlemise tulemusel tekkis sarnaselt lingvistilisele ja esemelisele ühisosale ka sõjapidamise ja relvadega seonduv ühine kultuuriruum, kus lähemate ja kaugemate rahvaste kombed ja arusaamad omavahel läbi põimusid ja täiendasid. Kindlasti ei toimunud selline laenamine vaid läänest itta, vaid ka vastupidi. Sellised seosed kinnitavad taas, et meie esivanemate suhted välismaa, sh Germaani hõimudega, ulatuvad palju kaugemale 13. sajandi ristisõdadest.

Vaskmõõga sõjad

Kuulsaimatest sõjakäikudest, kus vaskmõõkadega lahinguid peeti, võib esile tuua Trooja sõja, mil Kreekas oli pronksiaeg. Tolleaegseid lahingustseene võime imetleda Kreeka vaasimaalidel, kus Kreeka kangelase Achilleuse käes tunneme ära Vajangu pulmamõõga sarnase relva. Kuna pronksi- ja rauaaegseid relvaleide on meil väga vähe, on selle leiumaterjali põhjal raske tolleaegsete sõjapidamistavade ja sõdimise sageduse kohta mingeid kindlaid järeldusi teha. Samuti on raske öelda, millal pronksmõõku üldse viimati sõjarelvana kasutati.

Viimasteks vasest terariistadeks olid habemenoad

Maavalla Koja maanõuniku Kalle Elleri sõnul olid meie maal viimasteks vasest terariistadeks habemenoad. Seda suure hõbedasisaldusega “musta vaske” oli võimalik terasest õhemaks pinnida ning teravamaks ihuda. Tulemuseks saadi äärmiselt terav vasktera, mille valmistamise tehnikat juba vanas Egiptuses tunti.
Vaskhabemenuge oli kasutusel veel viikingite ajalgi. Hiljem, pärast ristisõdu, saavutati ka õhtumaades terasest suhteliselt hea tera, millega oli võimalik lahedalt karva ajada.
Terariistade areng ja habemete kandmise kultuur on omavahel teatud seoses – me näeme, et viikingiajal oli suhteliselt vähe habemeid, kuna käibel oli üsna palju vaskriistu. Sellele järgnev ajastu muutus aga habetunumaks ja hilisem keskaeg ongi üsna habetunud, kuna vaskhabemenoad olid juba kasutuselt taandunud ja terasetöötlemise oskus ei olnud veel piisavalt hästi arenenud. Kui aga teravad terasnoad laiemalt kasutusele võeti, siis jällegi habemed taandusid. Järgnev La Tene ajastu arendas aga mõõga kuju edasi selliseks, millega võideldi juba 13. sajandil

Mõõk oli Eestis pigem staatuserelv

Jonuksi sõnul kasutas (sõja?)mees enne pronksmõõka peamiselt vibu ja nooli, oda ning kivikirvest, millele mõõk kindlasti revolutsiooniliseks vahetuseks oli.
Vasest või uuemas keeles pronksist mõõgaga võitlemine kujutas endast, Muinas-Eesti võitlusseltsi Rease pealiku Lennart Männi sõnul, peamiselt soodsa momendi passimist, mille saabumisel anti vastasele kiire löök. Kui viimane end kaitsta ei suutnud, oli tulemuseks sügav haav ning võitlus sellega otsustatud. Ettekujutus, et tolleaegsete relvade näol oli tegemist mingite vasest valatud nüride esemetega, millega võitlejad siis üksteist ohjeldamatult kolkisid, ei vasta juba mitmendat aastat muinasvõitlejaid treeniva mehe sõnul tõele. Nii maausuliste vanema Heinapuu kui arheoloog Jonuksi teada pole Eestis vaskrelvad kunagi väga olulised sõjarelvad olnud, kuna vaskrelvade levikuaegadel oli neid siin vähe. Mõõk oli peamiselt pealiku staatuserelv või siis (samal ajal ja tõenäoliselt hiljem) püha asi.
Mis tähendus oli Vajangu vaskmõõgal kalmesse panemise hetkel, seda me öelda ei tea. “Kui see mõõk oli rauaajal, ükskõik, kas siis eelrooma või rooma rauaajal, kellegi käes või kodus, pidi tal olema eelkõige just sümboolne väärtus seoses ajalooga,” lõpetab Jonuks spekulatsioonid.
Tekib küsimus: kui Eestist leitud mõõgad on enamasti tahtlikult pooleks väänatud, miks jäeti see pronksmõõk terveks? Vastust võiks Jonuksi sõnul otsida läbi ajaloo muutunud hingekontseptsioonidest. Kalmesse pandava eseme tahtliku rikkumise eesmärgiks oli tema sümboolne surmamine. Pronksiajal tõenäoliselt sellist kontseptsiooni ei olnud, mida tõendavad ka teised vastava ajastu rikkumata kalmeleiud. Tahtlikult hakati kalmepanuseid lõhkuma alles keskmise rauaaja saabudes.

Kepitantsu tantsiti ennemuiste mõõkadega

Lisaks keltidele ja germaanlastele on meie mõõgakultuuri mõjutanud ka idapoolsed, eriti Volga keskalade rahvad. Ühisosast meie ja keltide folklooris annab tunnistust ka Eesti tänapäevastel tantsupidudel esitatav meeste kepitants, mida võib suure tõenäosusega Šoti mõõgatantsu sugulaseks pidada. Nähtavasti on ka meil varem keppide asemel haljad mõõgad risti murule asetatud ja mehed nende vahel hoogsalt tantsu vihtunud.
Kas võime siis väita, et just kepi- või mõõgatantsu näol on meie avalik mõõgakultuur mingil degradeerunud kujul siiski säilinud?

Ilma mõõgata ei saa paari heita

Mõõk on olnud läbi keskaja ja eriti varakeskajal vaba mehe sümbol, mille kandja ei pruukinud tingimata ise sõjamees ollagi. Samas ei saanud pronksiajal iga vaba mees endale sellist kallist ja haruldast relva muidugi lubada. Kuid mingit tolleaegset ja meile teadmata olulist staatust sümboliseerides on ta siiski sedavõrd väärtustunud, et täitnud läbi aegade keskset osa elu ühe olulisema kombetalituse – abiellumise tseremoonias.
Kuna Vajangu mõõga näol on tegemist eelkõige pulmamõõgaga, siis tuleb märkida, et maausulise pulma kombetalitustes mängib mõõk tänini keskset rolli. Võib isegi öelda, et vanade kommete alusel ei ole võimalik kedagi ilma mõõkadeta paari pannagi. Mõõka peab pulmas kandma isamees ehk raudkäsi ning peiupoisid. Keskne nendes pulmarituaalides on üks taig, mis pandi toime ainuliselt mõõkadega. Selleks otstarbeks on olnud mõõgad käibes kogu selle kultuuri kestel kuni akulturatsioonini, s.t 1870. aastani välja. Teated pulmas kasutatavate puumõõkade kohta on pärit alles kõige viimasest ajastust, kui enam õigeid mõõku kuskilt saada ei olnud. Samas on teada, et külasepad neid selleks otstarbeks eraldi on sepistanud. Mõningaid selliseid eksemplare säilitatakse ka Tallinna Linnamuuseumis.

Pulmamõõgal peab olema terav löögitera

Eesti pulmamõõga juures ei ole pisteomadused kuigi vajalikud, see-eest peab tal olema terav löögitera. Pulmatseremoonia ühes lõigus peab peiupoiss suutma hüpata üle aia, kusjuures kogu pererahvas teda segab. Segamine jätkub ka õue peal, kus pulmarahvas vehkimise ja karjumisega püüab ajada närvi tema hobust.
Sellest summast peab suutma peiupoiss läbi tungida, kusjuures ei tohi ta ka kedagi alla ajada. Takistuse edukalt läbinud, tuleb tal anda mõõgaga pruudi (vakarahva) maja räästasse hoop. Kui see tehtud, vaibub ka pererahva vastupanu – mees on jõudnud oma väljavalituni! Seejärel tuleb mängu raudkäsi või isamees, kes peab lööma omakorda paar hoopi lävepaku sisse. Väga oluline on ühe peiupoisi ülesanne, kes peab mõõgaga seapea küljest kõrva ära raiuma. Vahel panid pruudi vanemad tema kiusamiseks kõrva sisse ka naela. Peiupoisile, kes mõõgaga ringi oskas käia, see probleeme ei valmistanud, kui jäi aga puudu rammust ja oskustest või osutus nael liiga jämedaks, siis võis ta võtta seapea mõõga otsa ja visata parsile, öeldes: see on toores ja ei kõlba süüa!
Heinapuu sõnul olid need pulmamõõgad sageli vanemad relvad, millel oli oma lugu või minevik ning mida anti põlvest põlve või (varasemal ajal) ametimehelt ametimehele edasi. Mis ametid need olid, seda me jällegi täna enam ei tea, kuid viited pühadele sõjariistadele on rahvaluules siiski säilinud.



Mõõkade ärakeelamine oleks süvendanud Eesti kultuuri provintslikkust

14. märtsil 2002 muutis Riigikogu oma otsusega kehtima hakkavas relvaseaduses mõõka keelustavad punktid. Sellele eelnes mitmekuuline selgitustöö, mille käigus astusid mõõga tsiviilkäibest keelamise vastu välja väga erinevad huvigrupid. Millised oleksid olnud seaduse mõjud Eesti kultuurile, kui seaduseandja poleks oma varasemat otsust muutnud?
Maavalla Koja vanema sõnul ei tähendanuks mõõga tsiviilkäibest keelamine Eesti noorele ja provintslikule kultuurile erilist kaotust. Tekkis ta ju topeltprovintsi, vene ja saksa mõjude tingimustes, mida ka 20 aastat kestnud omariiklus oluliselt vähendada ei suutnud. Sellele järgnes areng üheltpoolt nõukoguliku provintsi, teisalt õhtumaise lääne tsivilisatsiooni piiritaguse provintsi tingimustes. See sügavalt provintslik kultuur on ju maailmakultuuri mõistes mõõga tähendusest üsna võõrutatud või võõrdunud ning mõõkade ärakeelamine oleks Eesti kultuuri provintslikust vaid süvendanud.
Mis puudutab maarahva pärandit ja kultuuri, siis seal on mõõk olulisem ja tähtsam kui enamikes naaberrahvaste kultuurides. Ja sellele kultuurile oleks mõõkade keelustamine mõjunud hävitavalt. Maausuliste vanem lisab, et maarahva pulmakommete täitmise juures ei ole võimalik teha mööndusi – küsida riigi käest mõõga omamiseks eriluba või kasutada puumõõku. Kuna maausulised pulmakombed on üks meie kõige vanemaid teadaolevaid kihistusi, on maausulise jaoks ka need pulmamõõgad esemelise kultuuripärandi kõige olulisem osa, mida võtame kriitikata, kinnitab Heinapuu.
Tõnno Jonuks on kindel, et inimene, kes mõõka omab, on üldjuhul ka piisavalt haritud ja intelligentne, et seda konkreetsetel tähtsündmustel kanda ja kasutada väärikusega, mida mõõk kandjalt eeldab. Raske oleks tema sõnul kujutada ette sellisesse seltskonda kuuluvat inimest kedagi mõõgaga hirmutamas.
Samuti oleks raske ette kujutada populaarset, nooremat rauaaega rekonstrueerivat Käsmu viikingilaagrit, kus inimesed kannavad autentseid ehteid ja rõivaid, kuid ei kanna mõõku ega odasid. Sellised üritused aga aitavad inimestel paremini tunda ja mõista meie rahva kaugemat minevikku ning pika ajaloo vältel väljakujunenud püsiväärtusi.

Müstiline Bo rahvas/kultuur Hiina aladel.

Bo kultuuri õitseaeg dateeritakse 3000 aasta taha.
See pikakasvuline väikerahvas on kadunud ajaloo hämarusse.
Nendest on teada väga vähe. Nad elasid praeguse Hiina Sichuani ja Yunnani provintsi aladel.
Neil oli erakordne matmistava. Nimelt riputasid nad oma surnud kirstudes kaljude järskudele külgedele. Miks täpselt, pole teada. Üks versioon on, et tegemist olevat teispoolsusesse uskumisega. Arvatakse, et see kadunuke kelle kirst kõige kiiremini kaljult alla sadas pääses teispoolsusesse kiiremini ning talle said seal osaks erilised hüved. Bo rahvas ilmselt oli vaenujalal teiste rahvastega ja seetõttu nad rändasid ühest kohast teise.
Gongxiax maakonnast leiti 280 kirstu. Kirstud oli riputatud kaljudele vähemalt 10 m kõrgusele maapinnast, osa ka veel kõrgemale.
Kirstude renoveerimine algas 2002.a. Neid rippuvaid kirste on kolme liiki. Tänaseks on nad muuseumis.
Kirstud kaaluvad u. 200 kg., on 2 m pikad ja 0,7 m laiad. Osa kirste leiti ka koobastest.
Teadlaste jaoks oli täielik mõistatus, kuidas need kirstud kaljudele riputati, aga lõpuks jõuti järeldusele, et köite abil.


Huvitav on aga see, et sama matmistava on kohatud ka Filipiinidel ja Indoneesias.

Pikemat inglise keelset lugemist:

http://www.china.org.cn/english/culture/55407.htm

http://www.youtube.com/watch?v=al2c7-zoc9M

http://en.wikipedia.org/wiki/Hanging_coffins

Roomas avastati Nero kuulus pöörlev söögisaal .

Itaalias tehti aastal 2009 mitmeid olulisi arheoloogilisi avastusi. Neist enim pälvis tähelepanu keiser Nero Kuldse Palee aare – pöörlev söögisaal.

Roomas Palatinuse künkal keiser Nerole kuulunud Kuldses Palees (Domus Aurea) avastasid arheoloogid tänavu tõelise aarde: ruumi, mida peetakse keisri kuulsaks pöörlevaks söögisaaliks. Ümmarguse kujuga ruumi läbimõõt on 16 meetrit.

Söögisaali, millega Nerole meeldis oma külalisi jalust rabada, kirjeldas antiikaja ajaloolane Suetonius kui tuba, kus taevakehade liikumise saatel vaheldusid öö ja päev. Arheoloogid ei oska veel täpselt seletada, kuidas ruum oli pöörlema pandud, kuid on teada, et selle lage toetas neljameetrise läbimõõduga sammas.

Ruumist leiti ka puust platvormi jäänused; platvorm hõljus arvatavasti veepinnal.


Imperaatorlik amfiteater

Kolm aastat kestnud väljakaevamiste järel tõid arheoloogid Rooma lähedal Fiumicinos päevavalgele III sajandist eKr pärineva amfiteatri. Selle luksuslik kujundus ja sammaskäigud viitavad võimalusele, et leitud on imperaatorite Hadrianuse ja Traianuse erateater, kus nad nautisid gladiaatorite võitlusi, taplusi metsloomadega ja lavastatud merelahinguid.

Ovaalne ehitis meenutab kujult Panteoni templit Roomas. Amfiteater asus imperaatorlikus paleekompleksis roomlaste loodud Portuse sadamakohas, mis praegu paikneb mererannast kolm kilomeetrit sisemaa poole. Portus oli Vana-Rooma ajastul üks peamisi sadamaid, mille kaudu varustati Roomat toiduainete, orjade, metsloomade ja ehitusmaterjalidega.

Väljakaevamistel leiti ka 90 meetri pikkune Tiberi jõega ühendatud laevatatav kanal, marmorsammastega kaunistatud aiad, suuri mahuteid, kallite materjalide abil kujundatud ruume ja hiiglasliku raidkuju pea, mis pidi arvatavasti kujutama Ulyssest.

Iidne sadam

Roomast põhja pool, Lazio ja Toscana maakonna piiril asuvast Maremma rahvuspargist Ombrone jõe suudme lähedalt kaevati välja IV sajandist eKr pärineva templi jäänused.

Kuna tempel asus mererannal, siis avastati väljakaevamistel ka senitundmatu sadam. Arvatakse, et sadam võis olla suure tähtsusega kogu Vahemere piirkonnale ning et sealtkaudu jõudsid Itaaliasse kaubad Põhja-Aafrikast.

Arvukate keraamikakildude ja mündileidude põhjal oletatakse, et sadamas käis eriti elav kaubitsemine alates II sajandist eKr kuni VI sajandini pKr. Väljakaevamist ootab teinegi tempel, mis on pühendatud jahijumalanna Dianale.

Ennistusraha jäi jälle vähemaks

Paides Tallinna 31 eramukompleksis on muinsuskaitsjate hinnangul omaette huviväärsus õuel ristpalkidest ehitatud pesuköök, mida omanik saab tänavu korrastama asuda.

Muinsuskaitseamet on kinnitanud maakondade kaitseobjektidele toetusraha jaotuse, mida on tänavu 570 000 krooni, Järvamaal on 258 muinsuskaitseobjekti.
REKLAAM
Muinsuskaitseameti Järvamaa vaneminspektor Tiit Schvede täpsustas, et 258 muinsusobjekti seas on 46 ajaloo- ja 212 arhitektuurimälestist, mis kuuluvad 84 omanikule.

Püsib parema aja lootus
Schvede võrdles summasid, millega riik on kahel eelmisel aastal toetanud kõigi muinsuskaitseobjektide ennistust ja millest maakonnad saavad raha võrdselt: 2008. aastal 19,5, 2009. aastal 12,1 ja 2010. aastal 9 miljonit krooni. «Kui võrrelda tänavust 570 000 krooni Järvamaa 258 objektiga, on suhe masendav,» tunnistas ta. «Ilus allamäge minek, aga loodan, et põhi on ehk juba käes.»
Rahataotlusi oli Schvedel vaagida 20 summas 3,35 miljonit krooni, neist valis ta välja kümme. «Mõni objekt langes välja inimlikel põhjustel, näiteks Kolu mõis vahetas omanikku, aga raha küsis eelmine omanik, Köisi tuuleveski omanik suri eelmise aasta lõpus,» selgitas ta. «Paide linnus ja Reopalu kalmistu hauatähised jäid välja, sest on aastaid järjepidevalt toetust saanud, vahepeal tuleb teisi ka turgutada, muidu kujuneb maakonna üldpilt nadi välja.»
Kõige rohkem, see on 100 000 krooni saab Järvamaa kutsehariduskeskus Särevere mõisa peahoonele projektdokumentatsiooni koostada ja interjööri ennistada. «Eks mõisa peahoone tule elama panna, niisama üleval pidada on kallis lõbu,» sõnas Schvede.
95 000 krooniga hakkab ennistustöid jätkama Paide ainsa kaitsealuse eramukompleksi Tallinna 31 omanik Karin Kool.
Läinud aastal sai elamu uue, punastest keraamilistest kividest katuse. «Omaette vaatamisväärsus, aga kõige õnnetumas seisus on õuel 19. sajandil ristpalkidest ehitatud pesuköök, mis tuleb panna uue vundamendi peale ja katus korda teha,» selgitas Schvede.
Raha jagus ka kahele mõisale: Karinu mõisa peahoonele 95 000 ja Kirna mõisa peahoonele 65 000 krooni. «Karinu mõis on küll müügis, aga omanik Tiia Meema pole teda hüljanud, eelmisel aastal lasi parki korrastada, tänavu on kõige tähtsam teha katus vettpidavaks, et hoone ei hävineks,» põhjendas Schvede.
Kirna mõisa puhul on Schvedel mure omanike Elgi Musta ja Niina Solonovitšiga, kes loodavad üksnes riigi abile ega käia välja omaosalust. «Kui ka tänavu nii läheb, jäävad edasised toetused ära,» kinnitas ta.

Vesiveski pääseb hävingust
Eelmisel aastal muinsuskaitse ümarlaua ja muinsuskaitse seltsi näitusele «Ultima memoria» pääses Paide Vallimäe lähedal Parkali 2 paiknev Simsoni vesiveski kui kõige kehvemas seisus muistis Eesti kesklinnades.
Tänavu on omanikul Simsoni Vara OÜ-l 45 000 krooni riigi tuge kinnistuga midagi ette võtta. «Paides üks vanemaid ehitisi, paekiviosa on Waxelbergi plaanil märgitud 1683,» selgitas Schvede. «Puitosa tuleb lammutada ja paekiviosa konservida.»
Simsoni Vara OÜ juhatuse esimees Jan Raudsepp tundis heameelt, et leiti võimalus toetada Paide ühe vanema ehitise korrastust. «See on tegelikult suur kinnistu, mille detailplaneeringu valmides hakkame kinnistuid müüma,» lausus ta. «Eks tulevane omanik vaatab, mida ta vesiveskiga seal teha tahab.»

TEAVE
Muinsuskaitseamet toetab ennistust Järvamaal:
Särevere mõisa peahoone projektdokumentatsioon ja interjööri ennistus – 100 000 kr
Paide Tallinna 31 elamukompleksi pesuköögi ennistus –
95 000 kr
Karinu mõisa peahoone katuse avarii-remonditööd – 90 000 kr.
Kirna mõisa peahoone ennistus – 65 000 kr.
Kurisoo mõisa tuuleveski avarii-remonditööd – 50 000 kr.
Simsoni vesiveski avarii-remonditööd – 45 000 kr.
Ambla pastoraadihoone ümbruse planeering – 40 000 kr.
Järva-Madise kirikaia piirdemüüri korrastus – 35 000 kr.
Järva-Peetri kirikaia piirdemüüri korrastus – 35 000 kr.
Ambla kalmistu kabeli avarii-remonditööd – 15 000 kr.
Kokku 570 000 kr.
Allikas: muinsuskaitseamet