Tõdval võis asuda muistne pühapaik

Kirjutas Tanel Ots
Harju Elu 23 jaanuar 2009

Pärast seda, kui Tõdval 2007.aasta suvel tuli päevavalgele tuhandeaastane, Läänemere idakalda suurim metallurgiakompleks, tõuseb taas vajadus Eesti ajalooõpikutesse paranduste sisseviimiseks.
Tõdva kant on lausa täis pikitud muinasaega meenutavate paikade tähiseid, millelt loeme: kultusekivi, kivikalme, kalmistu, pelgupaik, lahingupaik, asulakoht...

Esimese Tõdva mõisa kohta on ajalooallikates märge aastast 1333, arheoloogidel on teada koht, kus veel 16.sajandil asus siinne kristlik kabel.

Hiljuti leidsin rootsiaegselt kaardilt kinnitust kohalikule legendile, et Järve oja peal olevat kunagi veski seisnud. Meie kodukoht võib saada sajandite kui mitte aastatuhandete jagu vanust juurde, kui suudame vastata küsimusele, kas siinsamas asus ka muistne hiiepaik.

Tõdva pudelikael

Saku valla idaservas, Hageri, Jüri ja Keila kihelkonnapiiride ristumiskoha lähedal asuv Tõdva küla on väga vana. Lennart Meri laseb oma "Hõbevalges" Eesti mehel araablasest maadeuurija Idrisele öelda, et Naissaare all laevalt maha astudes tuleb Hanilasse saamiseks asuda maanteele, mis "hoiab üle Tõdva koolme". Tõesti, ühel pool Pirita jõe madalad kaldad ning Sausti soo, teisel pool Männiku raba ja kilomeetrite viisi üleujutatud alasid jätab võimaluse lõunasse saada vaid Tõdvalt kulgevat iidset rannamoodustist mööda, sest ületada tuleb ka Vääna jõgi.

See oli tuhat aastat tagasi peamine tee tänase Tallinna alt Viljandi ja Pärnu suunas liikumiseks ning sama ahelikku pidi kulgeb ka praegune Viljandi maantee. Mitmeid kilomeetreid looklev vana rannamoodustis on hästi vaadeldav alates rahvasuus kanakuutideks ristitud Metsaveere uuselamurajoonist, üle Sausti-Nõmme ja Lokuti Tõdvale. Sealt edasi pöörab seljandik edelasse ning peitub metsadevaiba alla.

Just selle mäeaheliku selga pidi liikudes leiame vasakult ja paremalt kõige vanemat ja põnevamat ajalugu. Kõik on tihedasti koos, sest elutegevuseks kõlbas soode vahel kohati üsna kitsas ala.

Meie enda mõõk

Idrise uurimustöö jäi 12. sajandi keskpaika. Selleks ajaks oli sajandi võrra või rohkemgi töötanud Tõdval metallurgiakompleks, kaubandusele orienteeritud tööstus, terve väli sadade rauasulatusahjude ja järeltöötluseks mõeldud sepaääsidega. Nii kinnitab Tõdval kaks suve kaevanud arheoloog Mauri Kiudsoo. Siin sai kohalikust soomaagist rahvusvahelises kaubanduses konkureeriv separaud.

Kui meie esiisade majanduslikku edukust võrrelda kauba vastu saadud hõbeda hulgaga, siis seda on Eesti aladelt leitud rohkem, kui kõigist Läänemere äärsetest maadest kokku. Kõige tihedam leiuala on Harjumaa piirkond Pirita ja Keila jõe, kui tollaste veeteede lähistel. Rikkust ei toonud mitte ainult seni tuntud artiklite nagu karusnahkade, orjade, tervavilja ja vaha müümine, vaid ennekõike raud. Igal juhul kinnitab muistse metallitööstuse leidmine oletusi, et eestlased on rauasulatusega tegelenud juba enne võõraste vallutajate tulekut.

Mõõk, kui raua sümbol läks siis enne välja, kui vallutajaga koos tagasi tuli. Seda on arheoloogia viimasel ajal järjest kindlamalt väitnud, et ristiusku ei saanud meile keegi tule ja mõõgaga tuua, sest see uus usk oli siin juba mitmeid põlvkondi enne vallutajate tulekut moodsa ja euroopaliku kultuurina kohal ning üheaegselt hõbeaaretega ka rahumeelselt vastu võetud. Nüüd aga võime "tule ja mõõga" kujundit murendada veel teise spekulatsiooniga, kui kujutame verise vallutaja kätte siinse soolauka päritoluga mõõga, mille sepp tema kodumaal, kuid eestimaisest toormest valmis tagus.

Kohustuslik pühapaik

Sageli tuleb hiie aset otsida keskaegsete pühakodade alt. Siin on ilmselt teisiti. Kuni reformatsiooniajani seisnud Tõdva kabelist jäävad teised muinasusundi objektid kaugele. Kabeli kohale ehitati küll 200 aastat tagasi Hageri kihelkonna esimene vennastekoguduse palvemaja, kuid selle järglased koliti hiljem lõuna poole, kus seisab ka mullu 120. aastapäeva tähistanud palvekoda.

Hiiepaiga otsingul jääb silma kõigile kohalikele tuntud Animägi, vaid 250 meetrit eemal rauasulatusväljast, kõrge metsaga kaetud küngas, mis asub kolme tee - Viljandi maantee, Kiisa ja Saku tee vahel. Mõnesaja meetri kaugusele jääb teisi üksikmälestistena arvele võetud kultusekive.

Kui lugeda kõrvale Ahto Kaasiku artiklit "Ajaloolised looduslikud pühapaigad" 2007.a ilmunud kogumikust, siis annavad päris mitmed välimäärajad tunnistust, et Animäe puhul võib olla tegemist muistse hiiega. Esiteks oli hiis reeglina ajaloolise asustuse läheduses, see punkt on täidetud. Teiseks on öeldud, et enamus hiitest asub kõrgematel kohtadel. Siin tuleb tõdeda, et kunagise mere kaldajoone tõttu on Tõdva kandis tegemist Põhja-Eesti kohta tavatult kuplilise maastikuga. Olen kokku lugenud kümme sobivat küngast, kõige tuntum ja silmapaistvam on Jõulumägi, Lokuti vastas üle maantee, kavandatava hipodroomi aladel.

Küll aga räägib Animäe kasuks kolmas tunnus, hiis kui kogukondlik pühapaik. Kõik kohalikud mäletavad selle mäe jalamil peetud kolhoosiaegseid pidusid, ka lava ja tantsuplatsi. Seal on külalisesinemisi pidanud isegi Rakvere teater, kes kasutas lavataguse ruumina vana heinaküüni. Vanemad mäletavad, et küla jaanituld peeti seal ka enne viimast sõda. Kogukonna kooskäimise traditsioon võib aga olla sajanditevanune. Religiooni vallas on ikka nii, et välised kombed püsivad veel mitu inimpõlve pärast sisulise tähenduse ununemist.
Ohvriallikas elus

Järgmiseks tunnusena tuleb aga otsida veekogu, mis reeglina peab hiiekompleksis olema. Just selle puudumine oli minu jaoks kõige suuremaks mureks. Seda seni, kuni mulle jutustati Animäest paarisaja meetri kaugusel sunud "silmaallikast". Kiirustasin siinkandis kuuekümnendatel maaparandustöid teinud Valter Grünbergi jutule, kes mäletas, et Animäest idas oli tegu ühe allika kuivaks muutumisega.

Vanemad inimesed tulid aga töö ajal kõnelema, et seal olevat käidud vanasti tervist nõutamas. Allika "kuivendamistööde" käigus tuli päevavalgele vanu münte, mis kindlasti viitab ohverdamisele.

Täna on allika kohal sügavad kraavid. Üks kraav ronib üles mäkke, kus pealtnäha midagi kuivendada ei ole, kuid ta kannab endas vulisevat tervisevett alla orgu. See vool ei katke ka talvel, ei muutu ühegi riigikorra ajal ega solvu tuhandete "kraaniveemugavuse" pärast möödaruttajate peale. Ta jõuab ära oodata selle, kes taas kord võtab ette teekonna allikale.

Viimaseks viiteks muistsele pühapaigale on aga nimi ise. Animägi võib tulla nimest Anni mägi. Anni kui ohvri toomine on meie maarahva kultuses kesksel kohal.

Murelikuks teeb rahvaluulelise ja etnoloogilise pärimuse puudumine, vähemat seni ei ole pealiskaudne otsimine tulemusi andnud. Samas võib oletada, et usuline järjepidevus on siin nõrgenenud varem kui mujal. Eriti kui arvesse võtta, et majanduliku õitsengu aegadel ja välise heaolu keskel on inimese vajadus vaimsete väärtuste järele alati vähenenud. Nii on see olnud kõikidel aastatuhandetel ja kõigil mandritel ning võis kaasas käia ka Tõdva edukatel rauasajanditel.

19.sajandist on teada, et kui Saku peremehed said teistest pisut varem talud päriseks ja õlletehasele toorainet müües kukrud pungi, siis oli neil selle võrra vähem ka kirikusse asja. Sarnane võõrdumine võib olla toimunud silmapaistvalt eduka rahva juures tsüklitena lausa tuhande aasta lõikes.

On tore alustada aastat rõõmsa teadmisega, et seekord ei pea me rääkima muistsest pühapaigast seoses pealetungiva karjääri, arendustegevuse ega spordirajatisega. Kundas, Palukülas ja paljudes paikades on läinud teisiti. Meil kõigil on võimalik rikkamaks saada selle läbi, et õpime tundma oma esivanemate eluolu ja uskumisi ning sellekaudu leiame ka iseennast. Saku valla tunnuslause on: "Läbi rohelise akna". Ehk pakub hiiepaiga tundmaõppimine ning selle teadlik hoidmine rohelisele aknale ühe vägeva vaate lisaks.

Mõisnik Mats Erdell oli puhast talupojatõugu

Sakala 27.08.2005 Olav Renno, ajaloo sõber

Taageperast mitte kaugel asub Ala kalmistu, mille lõunapoolsest otsas paikneb esimese Eesti soost mõisniku Mats Erdelli kabel. Seal puhkavad ka Matsi naine Kärt, poeg Friedrich Bernhard ja veel üks Matsi järglasi. Mats Erdell (1792—1847) oli esimene Eesti soost mõisnik.
Foto: Elmo Riig

Kuni 1920. aastani Viljandimaa koosseisu kuulunud Helme kihelkond on rikas seal võrsunud ja ühel või teisel moel tuntuks saanud isikute poolest.



Nende uurimiseks ja tutvustamiseks on Tõrva kultuuritegelased eesotsas kontsertsaali juhataja Ilmar Kõverikuga ellu kutsunud programmi «Juured». Ridamisi on korraldatud loenguid ja ekskursioone kuulsate inimeste elu ja tegevuspaikadega tutvumiseks.


Nii on ka Tartu Ülikooli Eesti ajaloo professor Tiit Rosenberg käinud kõnelemas Karksi kihelkonna Pöögle vallast pärineva Mats Erdelli põlvnemisest ning tema ja ta järglaste eluteest.

Kas sakslase sohipoeg või mitte?

1792. aastal Erdo (Ärdu) talus teise lapsena sündinud Mats ei olnudki Riia sakslase Karl von Stadeni sigitatud, nagu senini on arvatud. Niisuguse legendi on loonud Erdellide järgmised põlvkonnad endi saksastumise käigus, et oma mainet teiste mõisnike hulgas õilistada.

Legendi järgi olevat Pöögle mõisat külastanud von Staden von Oettingenide juures toatüdrukuna teeninud Puritse Tiiuga (Tio) sõbrunenud sedavõrd, et mõisaomanikul tulnud lõpuks Tio koos Karli ihuviljaga sokutada Erdo talu pidaja Märdi (Mert) abikaasaks.

Seni tõeseks peetava legendi kohaselt oli Karl von Staden edaspidi oma sohipoega rahaliselt toetanud ja lisaks oma kulul koolitamisele talle veel suure summa pärandanud.

Arhiivides aga ei leidu mingit märki, et Tiiu olnuks Pöögle mõisas teeninud. Küll oli ta ka Erdo Merdi esimese lapse, tütar Reeda ema. Matz sündis Merdi ja Tio (sedaviisi on nende nimed kirjas Karksi kiriku meetrikaraamatus) teise lapsena.

Kui Friedrich Johann von Oettingen sai 1796. aastal pandipidajana (ostis üles eelmise omaniku võlad) oma kätte Taagepera mõisa, siis olid Pööglest sinna üle viidud 115 (või 150) talupoja hulgas ka Erdo Mert, Tio ja nende kolm last.

Mats alati on tubli mees

Mert oli algul mõisa aidamees, hiljem mõisast versta kaugusel oleva Sõnni talu peremees; 1816. aastal on peremehena kirjas juba Matz (Mats). Priinime Erdell (alul Ertel) sai pere arvatavasti 1819. aastal, ilmselt Matsi sünnitalu järgi.

Mats oli hakkaja mees ja teenis kena kopika 1812. aasta Isamaasõja ajal kroonuvoorides käies, hiljem aga äritses talupidamise kõrval teravilja ja linaga.

1813. aastal kosis Mats naabertalus kasvanud Kärdu (Kert), kellel sündis kolmeteistkümne aastaga neli poega ja kolm tütart.

1830. aasta paiku rentis Matz Erdell Tõrva külje all Patküla mõisa ja kolis perega sinna. Juba 1833. aasta alul sai ta pisut kõveral teel, nimelt Voltveti mõisniku von Stryki kui variisiku nimel, pandipidaja õigused mõne versta kaugusel paikneva Roobe mõisa kohta.

Tollal tohtis mõisaomanik olla ju vaid aadlitõugu inimene, muud kodanikud said selle õiguse alles 1866. aasta ukaasiga, mille järel Hans Erdell Roobe mõisa oma nimele kinnistas.

Roobe mõisat majandasid järgemisi Matsi pojad Martin, Hans ja Johann (Joachim Friedrich). Lõpuks jäi Roobe mõisnikuks Hans, sest Martin ostis Valga linna servale mõisakese ja kaks maja ning sai 1841. aastal linnakodaniku paberid.

Joachim Friedrich siirdus pärast mitme karjamõisa rentnikuks olemist ja pärismõisnikega tõsist tülitsemist Viljandisse ning omandas kolmanda gildi kaupmehe patendi.

Noorim poeg Vidrik (Friedrich Bernhard) lõpetas Pärnus gümnaasiumi (seal olid õppinud ka kaks tema venda) ja astus 1843. aasta sügisel Tartu ülikooli arstiteadust tudeerima.

Sõnni taluperemeheks-koduväiks tuli 1841. aastal Jaak Oja Abjast, kes selle talu hiljem ka päriseks ostis. Teised tütred pandi mehele saksa perekondadesse.

Mats pidas end üha eestlaseks, eelistas maakeelt ja kraakles mõisnikega: kihutas oma vankril nende tõldadega võidu ja ehitas Roobe teeristile hoopis suurema kõrtsi kui Jõgeveste mõisnik endale suutis.

Tema kohta on kirjutatud, et ta oli Taagepera mõisnikuga «alati vastuolus, aga mitte jämedas tülis». Oma sulaste ja teenijatüdrukutega käis ta nõudlikult, ent mitte karmilt ringi, nagu seda on teada ka poeg Hansu kohta.

1847. aasta detsembri alul suri Mats maovähki ja kaks päeva hiljem lahkus siit ilmast tiisikuse tagajärjel poeg Vidrik, nii et Ala kalmistule sängitati nad koos. Matsi naine Kert elas veel 11 aastat.

Järgmised Erdellid saksastusid, lõpuks ka Sõnnil, kus viimase peremehe, Matsi pojapoja Pauli poeg Hans pidas oma kahele pojale alghariduse andmiseks sakslasest koduõpetajat.

Päritolulegendi kujundamise kõrval oli eesti talupojasoost põlvnemise vastu ilmutatud põlgus tükati materiaalsetki laadi: 1910. aasta paiku põletas Roobe mõisa omaniku Hansu tütar Emmi oma vanaisa Matsi elusuuruse portree, sest saksa vaim ei sallinud eesti mehe pilti saksa kodus. Eesti Vabariigi päevil aga ilmnes Erdellidel mõningaid taas-eestistumise märke.

Erdellid asusid Saksamaale

1939. aasta sügisel asusid Erdellid in corpore ümber Saksamaale, õieti Poola lääneosas moodustatud Warthelandi, jõudes enne ärasõitu nii Sõnni kui Roobe vallasvara ja karja suuremalt jaolt ise realiseerida. Praegusajal elab XIX sajandi esimese eesti soost mõisniku, Mats Erdelli järglasi nii Saksamaal kui Kanadas, kuhu siirdusid pärast seiklus- ja riskirohkeid sõjapäevi nii Sõnni peremees Hans (1902—1994, Matsi pojapojapoeg) kui ka Roobe mõisa viimane omanik Hansu vend Erich.

Erdellide lugusid võime uues käsitluses lugeda kodu-uurija Hans Kalmu toimetatuna peatselt ilmuvas kogumikus «Taagepera sajandite tuules».

Valgas tahetakse vabadussammas taastada

Valgamaalane 04.03.2010

Valga Vabadussõja monument, mille autor oli Amandus Adamson, õhiti 1940. aasta septembris ning kuhu selle tükid peideti, on jäänud teadmata. Nüüd on alustatud samba taastamise ettevalmistamist.



Valga linna ehitusamet andis 19. veebruaril korralduse projekteerimistingimuste määramiseks J. Kuperjanovi 36 kinnistule Vabadussõja ausamba püstitamiseks. Vabariigi sünnipäeval räägiti juba üsna jõuliselt ja ühemõtteliselt, et auvõlg tuleb tasuda.

«Kui meie püsiekspositsiooni külastas ehitusinsener Toivo Erilt, küsis ta lausa resoluutselt, miks Valga ei mõtle oma Vabadussammast taastada,» rääkis SA Valgamaa Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon juht Meelis Kivi. «Võtsin sellest tuld ja ütlesin, et teeme ära.»

Kivi kinnitusel on Erilt on äärmiselt tugev nõustaja ja tegija. «Ta aitas linnavalitsusel koostada vajalikke dokumente, et samba taastamisega alustada saaks,» selgitas erumajor.

Ehitusameti korralduses on kirjas, et taastatakse Valga linnaparki J. Kuperjanovi ja Rahu tänavate ristmiku äärde skulptor Amandus Adamsoni kavandite järgi rajatud mälestussammas Vabadussõjas langenutele.

Monument koosneb betoonist alusplaadist, sellel olevast betoontahukast ja lippu hoidvast sõduri pronkskujust ning paikneb künkal läbimõõduga umbes 10,8 meetrit ja kõrgusega ligi 70 sentimeetrit. Sellel on neli välistreppi. Monumendi ümbrus heakorrastatakse, paigaldatakse välisvalgustus, istepingid ja infostend.

Raha korjamine samba taastamiseks on alanud. Laupäeval, 27. veebruaril avati Swedpankis arveldusarve 221049073178, märksõnaks tuleb annetajal kirjutada «Vabadussammas». Kõikide annetajate nimed - eraisikud, ettevõtted, organisatsioonid, riiklikud asutused ja teised - jäädvustatakse. Soovi korral saab ka anonüümseks jääda.

Raha kogumiseks pannakse välja ka korjanduskastid lisaks sellele, mis on muuseumis ja kuhu on juba kogunenud mõni tuhat krooni.

Riigi toetuse olemasolul loodavad kohalikud võimumehed samba taastada juba selle aasta sügiseks, mil täitub 85 aastat selle esmaavamisest.

Reporter, Taimi Käos

Kiltsi lossi põrandaparketi alt paljastusid ajaloolised kaardid

Virumaa Teataja 24.02.2010

Eelmise nädala alguses avastati Kiltsi mõisa renoveerimise käigus põranda alt ajaloolised admiral Krusensterni maakaardid.



Kaardid avastas juhuslikult ehitaja Kaupo Krull, kui hakkas admirali raamatukogus parketti uurima. "Esimese kihi tõmbasin jõuga pealt ära, see oli katkine, seejärel hakkasin tolmuimejaga puhastama, siis läks järgmine kiht puruks," kirjeldab Krull, kuidas kaardid nähtavale tulid.

"Oleks ma teadnud, et mingid tähtsad kaardid, oleksin ettevaatlikum olnud," on Kaupo Krull isegi oma avastuse üle üllatunud.

Kiltsi põhikooli endise direktori, ajaloolase Lembit Keeruse hinnangul võiksid äsja avastatud kaardid olla pärit 1820ndatest aastatest. "See aastaarv, mis minule on silma jäänud, mis meie päevile kõige lähemal, on 1824," on Keerus uurinud kaartide põranda alt nähtavatel osadel leiduvaid käsikirjalisi märkmeid ning parandusi.

Miks on kaardid põranda all?

Keeruse esimene hinnang oli, et kaardid on 150 aasta vanuse parkettpõranda alla sattunud küllaltki juhuslikult varasema ehitustöö käigus. "Ole­tan, et kui seda põrandat tehti, võeti vanad kaardid ja pandi lihtsalt kas tuuletõkkeks või soojustuseks," arutleb Keerus kaarti­de põranda alla sattumise üle.

"Aga kuna neid kaarte on leitud praegu ainult siit nurgast ja mujalt neid kaarte leitud ei ole, tekib mul küsimus, miks need kaardid just siia pandud on," arutleb Keerus.

Seda, et kaardid päris juhuslikult soojustuseks põranda alla ei sattunud, toetab ka asjaolu, et kaardid on kaetud tihedalt oletatavasti koerakarvadega. Karvad on 150 aasta jooksul kaarte niivõrd niiskuse ja isegi hiirte eest kaitsnud, et praegugi on kaardid esmapilgul üsna heas olukorras, arvestades, et ruumi on kogu aeg kasutatud.

Olulist osa kaartide säilimises mängis seegi, et väga kaua oli ruumi parkettpõrand kaetud vineeriga. "Põrandaliistud olid lahti, põrand kõikus, mistõttu saigi vineer peale pandud," meenutab endine koolidirektor Keerus. Ka muinsuskaitseameti Lääne-Viru osakonna vaneminspektor Mirjam Abel leiab, et vineer on nii 150aastast parketti kui selle all asunud kaarte niiskuskahjustuste eest kindlasti märkimisväärselt kaitsnud.

Mis kaartidest saab?

Nüüd püüavad Kiltsi põhikooli ning muinsuskaitseameti esindajad jõuda otsusele, kuidas kaartidega edasi toimetada. Ühisel seisukohal ollakse, et kaardid tuleks põranda alt välja võtta, puhastada ning konserveerida ja eksponeerida edaspidi samas ruumis. Kuigi ootamatu kaartide leid­mine põhjustab kooli renoveerimistööde mahu suurenemist, on Kiltsi põhikooli praegusel direktoril Alar Krul­lil ja kooliperel leiu üle hea meel.

"Tahame lossile ikkagi mingit põnevust juurde saada ja see on nüüd asi, mis võikski seda olla," räägib Alar Krull. "Kui enne olid meil muistendid, siis nüüd on originaal - midagi, mis on täiesti reaalselt siin olemas," selgitab Krull ja lisab, et seni, kuni kaarte lähemalt uuritud pole, ei ole kindel, kas kaardid on ka laiemale avalikkusele olulised või ainult nende leiukohale, Kiltsi lossile.

INFO

Admiral A. J. von Krusenstern
• Adam Johann von Krusenstern sündis 1770. aastal Hagudis. Kuni 12. eluaastani õppis Krusenstern kodumõisas, kust läks edasi Tallinna toomkooli ja seejärel Kroonlinna kadetikorpusesse. Kiltsi lossis elas ta aastatel 1816-1846. Aastatel 1803-1806 juhtis ta esimest Vene ümbermaailmareisi, mille põhjal koostas "Lõunamere atlase", mis oli XX sajandi alguseni täpseim merekaartide kogumik Vaikse ookeani kohta.
• Aastatel 1827-1842 töötas ta Peterburis mereväe kadetikorpuse direktorina ning suri 1846. aastal Kiltsis.

Nimed Rakvere gümnaasiumi marmortahvlil

Virumaa Teataja 23.02.2008

Foto: Arvet Mägi

Rakvere gümnaasiumil on oma marmortahvel, kus seisavad nende meie kooli õpetajate ja õpilaste nimed, kes andsid elu Eesti vabaduse eest.

Usun, et paljud on lugenud Albert Kivikase 1936. aastal ilmunud romaani “Nimed marmortahvlil”, mis okupatsiooniajal kuulus keelatud raamatute hulka, või vähemalt näinud nimetatud teose ainetel tehtud samanimelist filmi. Peategelasteks on selles gümnasistid, kes läksid vabatahtlikult koolipingist Vabadussõtta, et kaitsta vast loodud riiki punaste sissetungijate eest. Need noored poisid täitsid oma püha kohust väga hästi.


Austusväärne on ka Rakvere gümnaasiumi õpilaste panus sellesse.

Saepuru seest

Rindel, kooliõpilaste roodus ja mitmes tagalaüksuses võttis Vabadussõjast osa kokku 87 Rakvere poeglaste gümnaasiumi õpilast. Neist langes 3, paljud said haavata ja mitu suri pärast sõda sõjaväljal saadud haavade ja haiguste tagajärjel. Punaste veretööde ohvriks langesid tol ajal 1 õpetaja ja 2 õpilast.

1994. aasta suvel tõid koolimaja pööningul keskküttetorustikke vahetanud ehitusmehed direktori kabinetti musta marmortahvli, mille nad olid leidnud saepuru seest. Sellele oli kuldtähtedega raiutud tekst:


V. M. R. P. G.
Vabadussõjas langenud
õpilased Johannes Ager
Johannes Mathiesen
Hugo Pajos
Punase terrori ohvrid
õpetaja Valter Paucker
õpilased Hugo Lang
Ferdinand Silberstern

Oma saamisloo ja käekäigu poolest on see tahvel unikaalne. V. M. R. P. G. on lühend meie kooli omaaegsest nimest - Viru Maakonna Rakvere Poeglaste Gümnaasium.

On teada, et 1929. aastal algatasid poeglaste gümnaasiumi õpilased Vabadussõjas ja punase terrori ohvriks langenud oma kooli õpilastele mälestustahvli loomise mõtte. Tehti korjandus, otsiti toetust ja 12. jaanuaril 1930. aastal, Rakvere vabastamise päeval, avati mälestustahvel esimest korda poeglaste gümnaasiumi majas Posti tänavas. Sama aasta 4. veebruaril lisati mälestustahvlile Eesti vabariigi kaitseministri O. Kösteri kingitud hõbepärg tekstiga “W. M. Rakvere Poeglaste Gümnaasium. 12. I 30. Vabadussõjas langenud õppursõdurite ja nende kangelasteo mälestuseks. O. Köster, kaitseminister”.

Kui poeglaste gümnaasium suleti ja poisid jätkasid õppimist Rakvere ühisgümnaasiumis Pikk tn 29, viidi ka mälestustahvel sinna üle ja avati sealses saaliruumis teist korda 29. augustil 1932. Kooli uude kodusse, praegusesse koolimajja kolimisel 1938. aasta sügisel olid juba ärevad ajad ja ärevus kasvas veelgi, kui 1939. aastal tulid Eesti baasidesse Punaarmee väeosad. Ilmselt seetõttu jäigi tahvel siin majas esialgu üles panemata.

1995. aasta 5. augustil toimus koolis 1941. aastal lõpetanute kokkutulek, mis tõi asjasse selgust. Kokkutulekul osalenud vilistlane Astrid Niinelt (Rääbus) teadis rääkida, et sel ajal oli mälestustahvel tema isa Martin Rääbuse hoole all. Martin Rääbus oli tolleaegse gümnaasiumi kooliteenija, õpilaste seas väga lugupeetud mees, kes elas koos perega samas majas omaette korteris. Tema olevatki peitnud tahvli 1940. aastal aula pööningule keskküttetorude alla ehitusprahi sisse. Peidukohast olid teadlikud ainult Martini abikaasa ja tütar. Samaaegselt mälestustahvli peitmisega olevat varjule pandud muudki vana gümnaasiumi aegset vara.

Seal peidukohas aula kohal on marmortahvel püsinud 54 aastat, elades üle ka kaks tulekahju koolimaja pööningul 24. veebruaril 1948 ja 1. detsembril 1975.

Aeg välja tulla

On sümboolne, et see elas üle kõik punalipud ja pronksist Stalinid-Leninid ning muud kommunistlikud sümbolid, mis olid koolimajas aastakümneid võimutsenud. Tahvel nagu jälgis neid ja ootas rahulikult oma aega, uskudes, et kunagi tuleb see niikuinii. Ja aeg tuli. Kommunistlik atribuutika kisti kooli seintelt maha ning sinimustvalge võis taas aulat kaunistada.

Siis oligi aeg välja tulla. Rakvere gümnaasiumi 85 aasta juubeli pidustuste raames avati see mustast marmorist mälestustahvel 10. oktoobril 1997 juba kolmandat korda.

Nii seisabki marmortahvel üle aastakümnete jälle meie kooli seinal. Nüüd juba vabana uues kodus Vabaduse tänavas. Kaunistades ja valvates oma kooli peaust. Meenutades meile kuldtähtedega raiutud kuue nime kaudu kõiki 87 õppursõdurit, kes ei pidanud raskel ajal paljuks minna oma riiki ja vabadust kaitsma. Meenutades, et meile nii loomulikuna tunduva vabaduse ja rohkete võimaluste eest on kunagi tulnud maksta ränka hinda. Marmortahvel tuletab kõigile sisenejatele meelde, kus on Rakvere gümnaasiumi juured ja milliste veresidemetega oleme seotud oma riigi, Eesti vabariigi loomisega.

Aivar Part, Rakvere gümnaasiumi direktor

Kiltsi mõisa seinast leiti ajaleht Kommunist

Virumaa Teataja 22.08.2008

Väike-Maarja vallast Kiltsi mõisast leiti kolmapäeval 1940. aasta 1. augusti ajaleht Kommunist, mille üksiknumber toona maksis veel 7 senti.

Tegu oli sellenimelise lehe esimese numbriga, sest nagu ka sama ajaleht kirjutab, hakkas senistele Päevalehe tellijatele 1. augustist käima ajaleht Kommunist.


Kiltsi mõisas tegutseva Krusensterni-nimelise MTÜ esimees Lembit Keerus rääkis, et leht leiti 1940. aastal seinale pandud vineertahvli tagant, kui Kiltsi mõisas käiva remondi käigus seinu puhastama hakati. “Küllap keegi siis tahtis jäädvustada, mis aastal remont tehti,” rääkis ta.

Esilehele on remonditööline Karla Teder hariliku pliiatsiga kirjutanud: “See lehe tellija on täitsa Eesti mees. Viie-kümne aastane vana pois. Sünd. Pärnumaal.”

Lehest võib aga lugeda uudist “Teedeministeerium vabastas Manija saare elanikud teoorjusest”. Nimelt pidid väikese saare elanikud – kokku 23 perekonda – käima mandril Seliste vallas teed tegemas. Et suvel kõik mehed kalal olid ja tee tegemine naiste õlul seisis, otsustas toonane teedeministeerium nad sellest kohustusest vabastada.

Leht jääb Keeruse sõnul ka edaspidi mõisa ja seda plaanitakse sobivalt eksponeerida.

Tartu majaomanik avastas keldrist kunagise vangla

Tartu Postimees 13.02.2010

Fragment Läti ajalehe Latvijas Avize kodulehest.

foto: www.la.lv

Ajaloolased leidsid tõendeid, et Tartu ühe maja keldrites hoiti 1940. aastatel Nõukogude okupatsiooni ajal vangis lätlastest vabadusvõitlejaid.



Vangid võisid olla 1941. aasta Nõukogude repressioonide ohvrid või Läti rahvuslastest metsavennad, kes tabati 1946. aastal pärast Teise maailmasõja lõppu Lõuna-Eestist, kirjutab Läti ajaleht Latvijas Avize.

Tartu linnamuuseumi esindaja Ardi Siilabergi sõnul avastati lätikeelsed kirjutised keldriseintel ühest Tartu majast, mis kuulus kunagi kõrgele Eesti sõjaväelasele, kuid mis võeti Nõukogude armee poolt 1940. aastal üle. Saksa okupatsiooni ajal majutati majas Saksa ohvitsere, 1944. aastal langes see taas Nõukogude repressiivorganite kätte.

Praegu on maja eraomanduses. Kirjutised seintel avastas maja praegune omanik renoveerimistööde käigus ja pöörus muuseumitöötajate poole sooviga selgitada kirjutiste ajaloolist väärtust.

Siilabergi sõnul on tegemist väikese majaga ning selle keldris asus tõenäoliselt kolm vangikongi. Kirjutised kongiseintel ei ole haruldased, kuid nende põhjal otsustades on tegemist ainsa teadaoleva kohaga Tartus, kus hoiti kinni peamiselt lätlasi.

«Meie jaoks oli tegemist suure üllatusega, sest seni ei olnud meil mingeid andmeid, et seal oleks Läti vange peetud. Kahjuks on enamik kirjutisi ajaga loetamatuks muutunud, kuid on näha, et lätikeelsete kirjutuste seas on ka üks eesti- ja üks venekeelne,» rääkis Siilaberg.

Kirjutiste seas on muuhulgas loetavad Läti hümni esimesed sõnad «Hoia jumal Lätit» ning palve saata teade ühe vangi naisele Aluksnesse, mis asub Läti kirdeosas, Eesti piiri lähistel.