Eesti Ekspressi lisa 21.08.2009
Autor: Villu Kadakas (Arheoloog)
PÄRAST “EESTISTAMIST”: Vabaduse plats umbes 1923–25.
Mitte asjata pole Vabaduse väljak Eesti esindusväljak – ta on olnud ka Eesti ajaloo üheks ristpunktiks.
Taasiseseisvumis- päeval, 20. augustil avatakse pidulikult Vabaduse väljak. Tema iga on aukartustäratavalt pikk – rohkem kui 700 aastat. Fotosilm on sellest jäädvustanud küll vaid viimased sadakond aastat, mis see-eest olid kõige tormilisemad.
1300
Astudes praeguse linnavalitsuse hoone nurga juurest Roosikrantsi tänava otsas vanalinna poole, võis ilmselt näha hilisema linnamüüri kohal vanalinna tornide ja katuste ees mullast kuhjatud kaitsevalli – kivist linnamüüri ehitust ei olnud veel lõpule viidud. Hilisema Harju värava kohal (praeguse Harju ja Müürivahe tänava ristmikul) oli ilmselt puust väravaehitis, milleni suundus vankriratastest ja hobusekapjadest sõtkutud pinnastee. Praeguse Harju mäe asemel laius Toompea lauge nõlv, mida mööda sai otse Toompeale jalutada. Ei ole teada, kas tee Tõnismäe-poolses servas oli juba olemas Püha Barbara surnuaed koos kabeliga või laiusid linnakodanike juurviljaaiad, mida eraldasid madalad vitsaiad mõlemal pool teed. Tee ääres võis aedades olla üksikuid onne ja väravale ligemal paar suuremat puumaja – kõrtsid ja ööbimispaigad hilistele teelistele, kes ei pääsenud õhtupimeduses suletud linnaväravatest enam sisse. Praeguse Jaani kiriku poolse kvartali sügavusse vallikraavi lähedal aiad ei ulatunud – seal võis aimata linnamüüri ehituseks vajaliku ehitusliiva ja savi kaevandamisel tekkinud aukusid umbes praeguse kunstihoone kohal.
1350
Linna lõunakülge kaitsva mullast kuhjatud valli peal oli puust tara asendatud paekivist linnamüüriga. Linna pääses neljakorruselise väravatorni kaudu, mille langevõre lasti ööseks alla.
Vallikraavis voolas võib-olla juba vesi – millalgi 14. sajandi keskpaigas rajati veejuhe Ülemiste järvest Tallinna ning vesi suunati maa-aluse tunneli kaudu hilisema Harju mäe all linna lõunapoolsesse vallikraavi. Üle vallikraavi väravani viiva silla juures oli veskipais ning väravatorni juures vesiveski. Ilmselt oli Harju väravasse suunduv maantee selleks ajaks sillutatud liivavõtuaukudest ammutatud ja tihkelt kinni trambitud kruusa ja paekivi tükkidega. Tegemist oli ühe vanalinnast väljuva peamaanteega – põhiline liiklus lõuna suunas praeguse Pärnu maantee mõttes käis just mööda praegust Roosikrantsi tänavat.
1500
Aastaks 1500 oli Roosikrantsi tänavalt vaadates oluliselt muutunud vanalinna üldpilt, kuid eeslinna maastik esiplaanil mitte nii väga. Linnamüür oli vahepeal ehitatud kõrgemaks, selle Harju ja Karja värava vahel paistis Assauwe torn (praegune Teatri- ja Muusikamuuseum), kuid kõrgemad olid ka vanalinna majad ja kirikud, mille katustemaastik üle müüri paistis. Vana 14. sajandi väravatorni oli põhjalikult kindlustatud, rajades torni ette väikeste ümartornidega ja tõstesillaga madala eesväravakompleksi, mille alusmüürid 2008. aasta suvel kaevetöödel korraks näha olid. Eesväravatornid nägid välja umbes samasugused kui praeguseni säilinud Viru eesvärava tornid. Vasakule vaadates kõrgus linnamüüri kohal uue maamärgina Kiek in de Köki suurtükitorn.
Vasakul pool teed oli endiselt Barbara surnuaed ning paremal pool oli maju tee servas varasemast tihedamalt. Kivimaju ei olnud – nende püstitamine väljaspool linnamüüri oli keelatud. Majade taga olid juurviljaaiad. Hommikuti aeti kariloomad lautadest ja väravatest välja maanteele ja seda mööda linna ka rjamaale. Arvestades linnavärava lähedust, jätkus sellele maanteelõigule arvatavasti mitmesugust kaubitsemist – osa majade alumised korrused olid poed, käsitöökojad. Linnavärava ees võis olla väike turuväljak, kus kaubeldi odavama ja rohkem ruumi nõudva kaubaga, millega vanalinnas oli ebaotstarbekas manööverdada. Teame, et sajandeid hiljem oli siin heinaturg.
1550
1550. aastaks, vahetult enne Liivi sõja algust, oli moderniseeritud linna lõunakülje kindlustusi Vabaduse väljaku piirkonnaks. Kiek in de Köki suurtükitorni alumiste korruste ümber paistis suur mullast kuhjatis – nn Suur Rondeel, vältimaks torni jalami purukstulistamist. Kunagi Harju värava kaudu vanalinna viinud maantee ei viinud enam kuhugi – värav oli kinni müüritud ja selle ette kaevatud kraav. Vallikraavi ette oli rajatud täiendav madal kivimüür laskeavadega ning vana eesvärava ehitis oli muudetud suurtükiplatvormiks. Kunagine peamaantee oli muutunud tähtsusetuks kõrvaltänavaks, mille kaudu siiski pääses ümber linna kindlustuste kulgevale ringteele. Kaubavankreid ja rahvast kohtas tänaval varasemast palju vähem ja küllap kajastus muutus ka majade arvus ja seisukorras. Arvatavasti oli mõni pood, võõrastemaja või käsitöökoda kolinud mujale soodsamasse asukohta – linna lõunasuunaline liiklus käis nüüd Karja värava kaudu mööda praegust Pärnu maanteed.
1700
Roosikrantsi tänava otsast vanalinna poole vaadates oli juba raske tunda ära sama kohta. Kunagi vallikraavini ulatunud kvartalit ega maanteed ei olnud enam. Barbara kalmistu oli nihkunud vaataja selja taha, SEB panga ja Barbara hotelli hoonete alale. 17. sajandi lõpul oli kuhjatud Kiek in de Köki ette tohutu mägi – Ingeri bastion – koos paekividest eskarpmüüridega. Uus varasemast mitu korda laiem vallikraav täitis kogu Vabaduse väljaku põhjaosa, kuid see ei paistnud üldse Roosikrantsi tänava otsa kohalt vaatajale. Seda takistas Vabaduse kelladest R-kioski ja Inglise Kolledžini ulatuv mitme meetri kõrgune muldvall, mis pidi varjama vallikraavi väliskaldal liikuvaid sõdureid väljaspool linna asuva vaenlase pilkude ja kuulide eest.
1800
Sajandiga oli muutunud niipalju, et 1760. aastatel oli taas avatud Harju värav, aga tee selle juurde ei kulgenud enam Roosikrantsi tänavalt, vaid põiki umbes R-kioski juurest praeguselt Pärnu maanteelt. Koos värava avamisega oli ehitatud Vabaduse väljaku põhjaosasse kolmnurkne madal muldkindlustus, nn tenail, millega seoses oli laiendatud ka vallikraavi, rajades 2008. aasta suvel Jaani kiriku juurest näha olnud vallikraavi väliskalda kaarja müürilõigu. Just tenaili eskarpmüür ja see kaarjas kontreskarpmüür elavad üle ka maa-aluse parkla rajamise ja jäävad Vabaduse väljaku all nähtavaks. Vabaduse väljaku lõunaosas linnavalitsuse hoone ees laiusid madalate vitsaedadega piiratud aiad ning Vabaduse kellade juures oli üksik väike puumaja.
1900
Aastaks 1900 olid Tallinna kindlustused likvideeritud ja oli tekkinud Vabaduse väljak enam-vähem praegusel kujul. Kindlustustest oli näha vaid Ingeri bastion, kuigi selle mullast laskevallid olid tasandatud, nende peale oli istutatud puid ja kujundatud pargiteid. Üle bastioni oli rajatud Toompeale pääsuks Komandandi tee, mida mööda sai ka vankri või hobusega üles sõita. Kogu väljak oli ehitistest lage ning nagu viimati keskajal sai jalutada Roosikrantsi tän avalt otse vanalinna. Sissepääs vanalinna oli vaba – Harju väravast ei olnud alles jälgegi. Liikumine oli siiski takistatud ning jalakäija pidi olema ettevaatlik, sest plats oli täis heinakoormaga vankreid – tollal tunti seda heinaturuna. Tähelepanuväärseimaks ehitiseks väljakul oli 1860. aastatel püstitatud Jaani kirik. Ülejäänud olid kõik veel puumajad.
20. sajand
Heinaturg elas rahumeeli veel sajandi esimesel kümnendil, ent siis muutus kõik. 1910. aastal möödus 200 aastat Eesti ühendamisest Venemaaga ja selle auks püstitati sinna tsaar Peeter I monument ja turust sai Peetri plats. Aga mitte kauaks. 1922. aastal otsustatati Vene võimu sümbol linna südamest maha võtta. Ära muudeti ka nimi – nüüdsest oli meil Vabaduse plats, mis hiljem kohendati Vabaduse väljakuks. Aja jooksul sai väljakust pealinna esindusväljak, kus korraldati Vabariigi aastapäeva paraade ja teisi tähtsaid suurüritusi. Kolmekümnendatel ehitati Vabaduse väljak ka vääriliselt välja – 1932 valmis EKA maja ehk tulevane linnavalitsuse hoone, 1934 Kunstihoone, 1937 esindushotell Palace. Vaid mõni aasta hiljem, 21. juunil 1940 sai just Vabaduse väljakust koht, kus meilt vabadus võeti. Kremli lavastatud töörahva meeleavaldusel nõuti Eesti Vabariigi valitsuse tagasiastumist. Eestist sai taas Venemaa osa, ainult et Peeter ei naasnud Vabaduse väljakule. Ei jõutud ühe aastaga ka väljaku nime muuta ning seda ei teinud järgnevate aastate jooksul ka sakslastest okupandid. Küll aga 22. septembril 1944 pealinna naasnud punavõim – sõja järel kustutati Vabaduse väljak aastakümneiks, vabadusest sai võit. Paraadid väljakul jätkusid, Võidu väljakuna sobis see plats oivaliselt punavõimudelegi. Tormiline 20. sajand andis eestlastele veel kord võimaluse saada oma riik. Koos sellega kadusid minevikku ka punased nimed – Võidu väljakust sai taas Vabaduse väljak. Mida juba kaks kuud ehib vabadusvõitluse sümbol Vabadusrist.
