Ärimees tahab ahnusest lammutada Nõelasilma?

www.pealinn.ee 20.02.2012

Andrus Allika

Muinsuskaitsja Jüri Kuuskemaa usub, et terve mõistus saab võitu ning Trepi tänavat varingute eest kaitsvat müüri ei lammutata.

«See on košmaarne kultuuritus, absurdikomöödia, naer läbi pisarate,» ohkab muinsuskaitsja Jüri Kuuskemaa, kommenteerides kohtu ja kinnisvaraärimehe nõudmist matta linna poolt taastatud keskaegne Nõelasilm sisuliselt maa alla.

«Kas te kujutate ette, et Tallinn tuleb buldooserite ja traktoritega ning hakkab müüritist ja Nõelasilma väravat lõhkuma, matab Trepi tänava ajaloolised müürid jälle mulla alla? Ma tõesti usun, et terve mõistus võidab, et valitsusele ja riigikohtule õnnestub tõestada sellise otsuse absurdsust,» ütleb Kuuskemaa.

Objekt sai ju muu hulgas aastal 2008 aasta muinsuskaitseteo auhinna. Muinsuskaitse seltsi esimehe Jaan Tamme sõnul pooldasid nad Harju tänava haljasala kordategemist ja on alati 9. märtsi pommitamise ohvrite mälestamist au sees pidanud. «Nõelasilma kordategemine oli linnavalitsuse poolt väga ilus akt, et langenuid mälestada. Sellega on II maailmasõda Tallinnas lõppenud,» ütles Tamm toona.

Šokis on ka Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhataja Aini Härm. «Kuidas saab nõuda kõige selle lõhkumist ja uuesti mulla alla ajamist?» küsib Härm. «Kui Harju mäel hakati haljasala loomiseks kaevamisi tegema, siis tuli välja vana tänav, osa seal olnud maja seinast ja Nõelasilma väravast. Ajaloolist müüri oli maa sees kuni poolteist meetrit, see kaeti uue kivivooderdisega, et vana müür ei hävineks, et Trepi tänavale varinguid ei tekiks. Kuidas me selle nüüd uuesti mulla alla ajame?»

Nõelasilm elab üle uue märtsipommitamise?

Loomulikult on asja taga raha. Isik, kes linna vastu kohtusse läks, on Siim Kallase eksmajandusnõunik, endine Riigi Kinnisvara AS-i ja Hoiupanga juhatuse liige, tänane OÜ Uranose juhatuse liige Heino Viik.

Miks OÜ Uranos ikkagi lammutamist nõuab? Kas see on jonn või väljapressimine? Kas piirkonnas tuleb korraldada uus märtsipommitamine?

«Tallinn ostis kõik muud Harju tänava äärsed krundid ära 150 miljoni krooni eest,» ütleb abilinnapea Taavi Aas. «Omanikud koopereerusid ja müüsid üheskoos maa linnale. OÜ Uranos kas jäi sellega hiljaks või ei soovinudki seda teha – võib-olla lootes hiljem kõrgemat hinda.»

«Uranose esimene hinnanõudmine oma maatüki eest oli 72 miljonit krooni, hiljem langes see 48 miljoni krooni peale,» lausub linnakantselei õigusteenistuse nõuete osakonna juhataja Terje Krais.

Härmi sõnul on Uranosele pakutud 357 500 eurot ehk ligi 5,6 miljonit krooni, kuid see pakkumine ei rahuldanud omanikku, kelle soov olevat ligi kümme korda suurem summa. 2007. aastal lõpule jõudnud Harju tänava haljasala rajamine, mille käigus rekonstrueeriti ka Trepi tänav ja Nõelasilma värav, läks linnale maksma kokku 29,6 miljonit krooni.

Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik nendib, et tegelikult on linn krundiomanikule hoopis rahalise teene teinud. «Linn on selle müüritise ehitamisega, mille lammutamist omanik nüüd nõuab, hoopiski krundi väärtust tõstnud. Kui sinna peaks kunagi midagi ehitama hakkama, siis saab praegust müüri vabalt kasutada. Teine asi on see, et sinna krundile ühe maja ehitamiseks, mis krundi suurust arvestades ulatuks peaaegu vastu Niguliste seina, ei anna muinsuskaitse mingil juhul luba. Kui sinna kunagi midagi ehitatakse, siis ainult kogu selle Harju tänava lõigu ulatuses ja ühtse planeeringu alusel.»

Uranosel polegi õigust sellele kinnistule midagi ehitada, sest krundil puudub ehitusõigus.

Pealinn küsis ka Heino Viigilt, miks ta õigel ajal kompensatsiooni ei küsinud ja kas põhjuseks on ehk lootus nõuda suuremat summat, sest linna pakutud 5,6 miljonit pole ta vastu võtnud. Vastuseks teatas Viik taas, et linn ehitas võõrale maale, ja seda olukorras, kus OÜ Uranos ise endale kuuluvale kinnistule, mille sihtotstarve on 50% ärimaa ja 50% elamumaa, ehitada ei saa.

«Linn ehitas võõrale maale hoolimata Uranose vastuseisust juba ehitamisele eelnevalt ja rikkus sellega teadvalt seadust, kohtuotsus on õiguspärane tagajärg,» väidab Viik. «Linna poolt tellitud hindamisakti kohta tooksin sellise analoogia. Teile kuulub elamumaa Tallinna linnas. Linn ehitab sinna ilma teie loata monumendi. Pärast seda hindab ta maad uues olukorras, s.t monumendialuse maana, ja nõuab teilt nõustumist selle hinnaga.»

Eraomaniku huvid kõrgemal ühiskonnast

«Kohtuotsusest lähtudes pole olemas ühtegi head lahendust,» tõdeb abilinnapea Taavi Aas. «Kohus on väga selgelt võtnud seisukoha, et üksikisiku vara puutumatus seisab kõrgemal ühiskonna huvidest.»

«Sellised otsused näitavad, kui noor on meie riigi kohturuum,» märgib ka Kuuskemaa. «Mõelge ise, kui puudulik on meie seadusandlus, et kohus saab teatud õigusauke kasutades nõuda linnalt muinsuskaitseobjekti lammutamist eraisiku huvides! Selline otsus on košmaarne kultuuritus! Sellist asja ei saa teoks teha!»

Kõigil varasematel protsessidel nii haldus-, maa- kui ka ringkonnakohtu tasemel on Uranose nõue rahuldamata jäänud, nüüd sai aga otsustavaks riigikohtu tsiviilkolleegium, kes tühistas Tallinna ringkonnakohtu 23. märtsi 2011 otsuse ning saatis asja tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. «Tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohus on materiaalõiguse normi vääralt kohaldanud,» selgitab Krais. «Linn peab hiljemalt 12. märtsil ringkonnakohtu otsuse vaidlustama, et asi uuesti riigikohtusse viia. Riigikohus võib selle menetlusse võtta, aga võib ka mitte võtta. Kui ringkonnakohtu otsus jääb muutmata kujul kehtima, on linn kohustatud astuma samme kohtuotsuse täitmiseks. Kuivõrd seadus keelab muinsuskaitseameti loata ehitamise, sh lammutamise Tallinna vanalinnas, siis sõltub linna edasine tegevus eelkõige nimetatud asutusest.»

Otsus kohustab Tallinna linna lammutama Niguliste kiriku juures Harju tänava haljastul Trepi tänavat Vabaduse väljaku poolselt küljelt varingute eest kaitsva tugimüüri ning taastatud Nõelasilma väravat veidi Raekoja platsi poole nihutama.

Meie seadused ei arvesta rahva, vaid erahuvidega

«Kogu see jama tundub olevat provokatsioon,» ütleb muinsuskaitsja Jüri Kuuskemaa. «Ma ei tea, kas asi on poliitiline, aga kui arvestada seda, et omanikele tahetakse tagastada ka Mustpeade maja ja Niguliste kirikut, siis on küll meie seadused liiga omanikukesksed ega arvesta kogukonna huvidega.»


Trepi tänav ja Nõelasilma värav tehti maatasa nõukogude pommilennukite rünnakus 9. märtsil 1944, kui varemeteks pommitati suurem osa Harju tänavast ja ka Niguliste kirik.

Tallinn sai 2008. aastal Eesti Muinsuskaitse Seltsilt auhinna Trepi tänava ja Nõelasilma taastamise eest. «Nõelasilma kordategemine oli linna poolt väga ilus akt. Sellega on II maailmasõda Tallinnas lõppenud,» on öelnud seltsi esimees Jaan Tamm

Koolitüdrukud Eesti lipuvärvi lintidega

www.parnupostimees.ee 23.02.2012

1918. aasta 23. veebruaril kanti Pärnus sinimustvalgeid linte, mida jagasid Pärnu tütarlaste gümnaasiumi õpilased. Pärnu muuseum kutsub üles linte kandma igal aastal 23. veebruaril. Täna õhtul võib lindi omanikuks saada vastse muuseumihoone poest Aida tänaval.

Foto: Erakogu

Peeter Raidla, peatoimetaja

Eesti maaülikooli emeriitprofessor, teenekas loomakasvatusteadlane Ants Ilus, kes on sündinud 16. mail 1926, on tänini hoolikalt hoidnud üht ammust fotot, mis jäädvustati 24. veebruaril 1918. Sellelt vaatavad vastu 12 koolitüdrukut ning tegelikult kujutab foto endast järelkaja päev varem Pärnus asetleidnud sündmustele. Ning üks nendest tüdrukutest oli Ants Ilusa ema Olinde Ilus (neiuna Olinde Soonets).

23. veebruaril 2007 ilmus see foto ka Postimehe veergudel koos ajakirjanik Alo Lõhmuse kirjutisega ”Tüdrukud vabariigi hälli juures“. Toome siinkohal ära väljavõtte Lõhmuse tekstist:

”23. veebruari õhtul oli just Pärnus Endla teatri rõdult esimest korda ette loetud uue riigi sünnidokument ”Manifest Eestimaa rahvastele”. Seda oli teinud Maapäeva saadik advokaat H. Kuusner, kuulajaskonnaks mitte just ülearu suur rahvahulk. Kohalviibinud on oma nappides mälestustes kirjeldanud sündmust aga nii üleva ja helgena, et isegi verivaenlasi nähtud avalikult üksteist sülelemas ja avalikult ära leppimas.

Eesti lippe lehvis riigi väljakuulutamisel aga vähe. Üks neist kuulus Pärnu mere- ja kalameeste ühisusele Jahta, mille mitukümmend liiget olid tulnud vabariigi sünnist osa saama. Pärast manifesti ettelugemist tõmmati just see kalameeste lipp Endla teatri lipuvardasse. Millegipärast tekkis varda nöörides aga tõrge ning lipp kerkis ainult poolde kõrgusse, otsekui ennustades rasket Vabadussõda. Küll aga ilmus rohkelt sinimustvalgeid lindikesi manifesti lugemist kuulanud inimeste rinda. Neid jagasid Pärnu tütarlaste gümnaasiumi 6. ja 7. klassi õpilased. /…/.

Küllap olid neiud veel järgmiselgi päeval ajaloolise sündmuse mõju all. Igatahes läksid nad 24. veebruaril fotograafi juurde, ehituna samade lipuvärvides lindikestega, ning lasksid endast teha ühispildi. Fotol näeme õnnelikke ja uhkeid noori daame, nii mõnelgi kerge muie näol.

Pildi tagaküljele kirjutati: ”Sakslaste Pärnu tulemise päeval üles võetud.”

Võib-olla kõmisesid juba fotoseansi ajal võõra sõjaväe küüdivankrid linnatänavail ning kõlasid saksakeelsed komandod. Algamas oli Saksa okupatsioon.”

Kirjutises on ära toodud ka mainitud 12 tüdruku nimed, kuid et nende kirjapilt erineb mõneti siinkirjutaja käsutuses olevatest allikatest, siis toome need ära paralleelkujul, lisades sulgudes kooli 1920. aasta lõpus ja 1930. aastate alguses koostatud vilistlaskogu päevaraamatus (ERA.4136) fikseeritud nime, võimalusel ka hilisema perekonnanime koos lõpetamisaastaga.

Niisiis, pildil olevad tüdrukud olid: Lilly Treublut (Elisabet Treublut, 1918), Anna Kuuse (1918), Lydia Meyer (Lydia Meier, 1918), Hilja Huik (Hilda Huik, 1918), Anna Jürisson (Anna Jürisson-Kosenkranius, 1919), Olinde Soonets (Olinde-Julie Soonets-Ilus, 1919), Ludmilla Funk (1918), Elly Lasn (Ella Lasn, 1918), Helene Indas (Helene Inda, 1918), Anna Noorits (Galina Norits, 1918), Margarita Nirk (Margarethe Nirk, 1918) ja Olinde Talu (Olinde-Kristine Tallo, 1919).

Jaan Järve omariikluse hälli juures

www.parnupostimees.ee

Jaan Järve (1894-1945)

Foto: Arhiiv

Tiina Suija, Jaan Järve vennatütar

Esta Järve, Jaan Järve vennatütar

Jaan Järve oli 23. veebruaril 1918 Pärnu Endla teatri ees meeleavalduse korraldaja, kelle allkiri on iseseisva demokraatliku Eesti Vabariigi väljakuulutamise aktil.

Jaan Järve oli sündinud (25. septembril vkj) 7. oktoobril 1894 Tartumaal Ulila vallas Nasja külas Reino talus, kuigi tema suguvõsa pärineb Pärnumaalt Halliste kihelkonnast Veelikse mõisast.

Koolitee viis noormehe kõigepealt Rahu külakooli, sealt Puhja kihelkonnakooli, siis Tartusse Hugo Treffneri gümnaasiumisse ja 1914. aastal lõpetas Järve Tartu Aleksandri kroonugümnaasiumi. Õpingud jätkusid Tartu ülikooli usuteaduskonnas, samal ajal astus ta Eesti Üliõpilaste seltsi (EÜS) liikmeks.

Juba gümnaasiumipäevil alustas Järve kaastööd Noorsoolehele, ülikooliaastatel ilmus tema kaastöid mitmes väljaandes, kaasa arvatud Postimehes.

Pärnusse lehetoimetajaks

1917. aasta sügisel, kui poliitiline vastasseis Venemaal hakkas Eesti autonoomiale üha tugevamat survet avaldama, sai Järve Vaba Eesti rühma liikmena ettepaneku minna Pärnu Postimehe toimetajaks. Ühtlasi võttis ta enda peale eesti keele tunnid Pärnu gümnaasiumides, mis võimaldas tal lähedasi kontakte õppiva noorsooga.

Järve on meenutanud, et Pärnu jättis esimesest silmapilgust meeldiva mulje nii väliselt kui inimeste poolest, kellega tuli koos töötada.

Aegamööda jõudis Venemaa riigipöörde mõju Pärnussegi. Linna saabus Vene emissar M. Keres, kes hoolega hakkas kommunistlikku propagandat tegema. Edukamalt õnnestus see sõjaväeosades. ”Rahu ja leiva” ootuses läks osa Eesti pataljonist enamlaste leeri. Pärnus haaras võimu tööliste ja soldatite nõukogu.

Siiski olnud linnakodanike hulgas vastuseis kommunismile õige tugev. Järve pidaski oma toimetusel ilmuva Pärnu Postimehe tähtsaimaks ülesandeks korraldada rahvusliku ja Eesti iseseisvuse mõtte pooldajate koondamist. Rahvuslikult meelestatud ajaleht kujunes suureks ”süüdlaseks” ja korduvate ähvarduste peale leht lõpuks suleti. Ilmuma hakati uue nime all – Uus Pärnu Postimees, ent seegi suleti varsti.

21. veebruaril 1918, kui ”venelased läksid ja sakslased tulid”, olid Pärnu kunagised omavalitsustegelased valmis tegutsema. Järve kui Pärnu korrakaitse komitee juhataja korraldas kohalike enamlaste võimult kõrvaldamise ning ajaleht sai uuesti ilmuma hakata. Kõige olulisemad teated, üleskutsed jõudsid kiiresti linnarahvani.

Iseseisvuse väljakuulutamine

Järve korraldada oli nii iseseisvusmanifesti trükkimine kui miitingul Eesti Vabariigi väljakuulutamine. Akt Eesti iseseisvuse kuulutamise kohta on koostatud Pärnus 23. veebruaril 1918 ja sellel on 15 allkirja. Teiste hulgas nii manifesti ette lugenud Hugo Kuusneri kui Pärnumaa kooliõpetajate liidu nimel signeerinud Järve oma.

Juhan Kanguri (Saksa okupatsiooni aegse Pärnu lehe toimetaja, K. V.) 1984. aastal ilmunud mälestustes ”Müütide kumendusest jumalate hämarusse” on kirjas: ”Ajalugu on olnud helde käesolevate ridade kirjutajale sellega, et ta laskis seda sündmust koolipoisina kaasa elada.

Oli südatalviselt külma päeva õhtu, kui kogunesime – pärast kulutulena üle linna levinud sellekohast teadet – Endla platsile, võib-olla pool Pärnu elanikest ja kõik koolilapsed. Eesti Vabariigi loomise manifesti ettelugejaiks Endla teatrimaja peasissekäigu kohal asuvalt rõdult olid kohalik advokaat Hugo Kuusner, Pärnu Postimehe toimetaja, Pärnu poeglaste gümnaasiumi eesti keele õpetaja Jaan Järve ja üliõpilane Oskar Kask.

See oli ühe rahva iseseisvuse sünnimoment. Niisugusele momendile on ajaloo kestel palju oode lauldud ja lauldakse tänapäevalgi … variserlikult.”

1919. aasta 24. veebruari Pärnu Postimehest võib lugeda, kuidas 6. märtsi keskööl 1918 piirasid Saksa sõjaväelased üliõpilase Jaan Järve elukorteri ümber. Mõni sõdur jäi uulitsa poole külge, teised ronisid üle plangu hoovi. Nõuti ukse rutulist avamist, vastasel korral lasta ähvardades. Järve viidi vangi ja sealt läks osa seltskonda Kuusnerit kinni võtma. Kuusner oli vangla järel haiglas ja oktoobri keskpaigani koduses arestis.

Järve olevat kohalike sakslaste pealekaebuse järgi Inglise agent, pidavat ühendust inglastega, sepitsenud salanõu sakslaste vastu ja kutsunud rahvast üles võitlema viimse veretilgani Eesti iseseisvuse eest.

Tänu EÜSi kaasvõitlejate sekkumisele ja pöördumisele Saksa komandantuuri poole Pärnus vabastati Järve 24. aprillil Pärnu vanglast.

1919. aasta 25. veebruari Pärnu Postimees kirjutas Eesti Vabariigi esimese aastapäeva pidulikust tähistamisest Pärnus: ”Loeti ette iseseisvusmanifest, mängiti hümni. Selle peale luges koosoleku juhataja ette endise Pärnu tegelase, kes aasta eest Pärnus Eesti iseseisvuse väljakuulutamist juhatas ja selle eest sakste käes paar kuud vangis istus, sõjaväelase hr Jaan Järve saadetud telegrammi:

“23. veebruari hommikul iseseisvuse pidulistele.

Sõjapõlve igatsuste täidemineku esimesel aastapäeval tervitan tegevast sõjaväest vabasid pärnulasi. Seisku Pärnu ikka esimeste võitlejate ridades, et sinimustvalge lipp võiks lehvida jäädavalt Eesti vabaduse hoone võimsatel võlvidel. Jaan Järve”.”

Järve teenis vabatahtlikuna II polgu ratsakomandos, mis koosnes vaid üliõpilastest, kuni Asutava Kogu valimisteni.

Toompeale, Laiusele, Saksamaale

Jaan Järve valiti Eesti Asutavasse Kogusse, mis tegutses aprillist 1919 detsembrini 1920, ja võttis vastu Eesti põhiseaduse.

1920. aasta 2. veebruaril viibis Järve Tartus Eesti-Vene rahulepingu allakirjutamise juures ning avaldas Põhjanaelas pikema kirjutise ”Jaan Poska ja Tartu rahu”. 1920–1921 oli Järve Postimehe vastutav ja tegevtoimetaja. I riigikogus (1921–1923) oli ta 1. jaanuarist 1921 kuni 4. märtsini 1921 teine abiesimees ja astus 14. märtsil tagasi. 1921. aastal kutsuti Tallinna Teataja peatoimetajaks, kuid lahkus sealt õppima Berliini ülikooli.

Järve lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna 1923 teoloogiakandidaadina. Jõulust 1923 oli Laiuse koguduse õpetaja. Poliitikasse jäi ta siiski edasi. 1929–1932 osales IV riigikogu töös ja 18. veebruarist 17. augustini 1937 Rahvuskogus, olles selle esimese koja koosseisus põhiseaduse eelnõuosa esimese alamkomisjoni esimees ja põhiseaduse 37-liikmelise üldkomisjoni liige.

Riigivolikogu valimistel 14.-15. juulil 1940 kandideeris 47. ringkonnast, kuid Järve oli üks 69st, kelle volitused uus võim tühistas.

Järve oli 1941. aasta juuniküüditatavate nimekirjas, kuid sai sellest õigel ajal teada ja läks metsa. Järvel õnnestus Eestist lahkuda viimaste hulgas 21. septembril 1944. Ta hukkus 14. veebruaril 1945 Stuttgardi lähedal Freudenstadti linnas liitlaste lennuväe pommirünnakus.

Järve üks juhtmõtteid oli: ole külm või ole soe, aga ära ole leige.

Esta Järve ja Tiina Suija suguvõsa uurimisloo ”Jaan Järve. Eesti iseolemise ja Vabadussõja lätetel” põhjal kokku pannud Kalev Vilgats.

Pärnu sakslaste ehk AS Pärnu Krediit Pank

www.parnupostimees.ee 22.02.2012

Olaf Esna, bibliofiil

2. juunist 1930 töötas Pärnu Krediit Pank aadressil Rüütli 30 (praegu asub seal Ülikooli apteek) ning sinna jäädi kuni Pärnu sakslaste suurima krediidiasutuse likvideerimiseni 28. veebruaril 1940.

Foto: Olaf Esna erakogu

Eestlaste Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse ja peaaegu sama seltskonna asutatud Pärnu Vastastikuse Krediit-Ühisuse edusammud ei jäänud siinsetel sakslastel märkamata.

Pealegi moodustasid nad tugeva protsendi Pärnu elanikest (1897. aastal oli 9113 eestlase vastu 2490 sakslast). Sakslaste osa majanduses-kaubanduses oli veel suurem.

Kui J. V. Junker ja Ko pank Pihkva Kommertspanga Pärnu osakonna üle võttis ja seda algul Peterburist, hiljem Moskvast juhtima hakati, jahenesid siinsete sakslaste ja panga vahelised suhted. Kohalike kaupmeeste vajaduste paremaks rahuldamiseks oli vaja kohalikku rahaasutust. Nii tuldigi kokku ja asutati Pärnu II Vastastikune Krediit-Ühisus (VKÜ), mis registreeriti 10. oktoobril 1912, tegevust alustati 2. märtsil 1913. Esimesse juhatusse kuulusid Hermann Amende, Herbert Schmidt ja Wilhelm Mathiesen, asjaajajaks kutsuti Wilhelm Meissner.

Scheeli varjus

Pärast Esimest maailmasõda ja Eesti omariikluse tekkimist ei saadud klientide kõigi vajaduste rahuldamiseks enam vastastikuse krediidiühisuse põhikirja piirides töötada. Ühisus muudeti aktsiapangaks ja 1. jaanuarist 1922 tegutseti AS Pärnu Krediit Panga nime all.

Ametliku versiooni kohaselt tegi pank tihedat koostööd AS G. Scheel ja Co pangaga Tallinnas. Tegelikult polnud meie sakslaste pank sugugi iseseisev ega sõltumatu. Seisuga 1. jaanuar 1932 oli Pärnu Krediit Panga põhikapitali suurus 100 000 krooni. Kahest tuhandest 50kroonisest aktsiast kuulus 1773 Scheeli pangale. Loomulikult kuulus nii enamik panga kasumistki Scheelile.

Pärnu Krediit Panga suurt sõltuvust Scheeli pangast näitab seegi, et kui 1931. aasta oktoobris kohtu- ja siseministri korraldusel kehtestati Scheeli pangale moratoorium, katkestas Pärnu pankki 8. oktoobril ajutiselt hoiusummade väljamaksed. Moratooriumi ajal teenindati vaid väiksemate hoiuste omanikke.

Moratoorium lõppes 8. detsembril ja pangas jätkus rahulikult igapäevane tegevus. Algul kardeti, et pärast pangauste avamist tormavad hoiustajad massiliselt oma raha välja võtma. Siiski võeti hoiuseid välja tagasihoidlikult, sest pank suutis kõiki nõudmisi täiel määral täita.

Aastatel 1922–1931 reklaamiti osakonda Rakveres. Pakuti järgmisi teenuseid: tähtajalised hoiused, jooksev arve ajakohase protsendiga, laenuandmine, raha saatmine ja dokumentide järgi sissenõudmine, kõigi Tallinna börsil noteeritud väärtpaberite ostmine päevakursiga, valuutaoperatsioonid, välisraha ost-müük, seifide üürimine teraskambris, kõigi muude pangaoperatsioonide toimetamine.

Sakslaste krediidiühisuse ruumid asusid algul Pühavaimu 7, pangana töötati esmalt Rüütli 40 (niinimetatud valge koolimaja, hilisema linnaapteegi ruumides) ja 2. juunist 1930 Rüütli 30 (praegu Ülikooli apteek), kuhu jäädi likvideerimiseni. Vabanenud ruumidesse kolis 1941. aasta teisel poolel pikemaks ajaks Pärnu keskraamatukogu.

Wilhelm Meissner

Panga 25 aasta juubeli ajal 1938 kuulusid selle juhatusse Wilhelm Meissner (esimees), Aleksander Schmidt (esimehe asetäitja), Albert Kuus ja Oskar Böthlingk. Panga nõukogu moodustasid konsul J. Dorff, R. Fröhling, P. Hirschfeldt ja E. Kracht. Pearaamatupidaja oli E. Girgensohn.

Kõige kauem, lausa panga asutamisest peale oli tegev W. Meissner (24.09.1885 – ?). 1903. aastal alustas ta õpipoisina Pihkva Kommertspanga Pärnu osakonnas, sealt saadeti end täiendama Londonisse. Seejärel töötas aasta Vene väliskaubanduse pangas, sealt saadeti Pihkva panga Velikije Luki osakonda raamatupidajaks. Pärnu II VKÜ asutamisel kutsuti siia asjaajajaks.

1917 valiti Meissner juba krediidiühisuse juhatusse ja 1936. aastal pärast uue krediidiasutuste seaduse kehtima hakkamist sai temast panga juhatuse esimees. 1939 lahkus Hitleri kutsel Pärnust.

1938. aastal olid pangas ametnikud B. Fröhling, W. Schnikwaldt, B. Maydel, G. Taube, J. Mihkelson, K. Lossmann ja R. Jakobson.

Sakslaste lahkumisega Pärnust 1939. aasta sügisel kaotas pank oma kasutajaskonna ja oli sunnitud andma veebruaris 1940 asjaajamise üle Pärnu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisusele. Nüüd jäi üle ainult panga tegevus ametlikult lõpetada.

Aktsionäride üldkoosolek toimus 28. veebruaril 1940, kus võetigi vastu otsus ja valiti likvideerimiskomisjon kooseisus advokaat Artur Peetre (1941. aastal Saksa okupatsiooni ajal Pärnu esimene linnapea) ning O. Treier ja B. Fröhling.

Pärast likvideerimisotsuse avaldamist Riigi Teatajas oli kreeditoridel aega neli kuud oma nõudeid panga vastu esitada, seejärel loeti panga tegevus täielikult lõpetatuks ja kõik hilisemad nõuded muutusid kehtetuks.

Selline oli Pärnu sakslaste suurima rahaasutuse saatus.

Nikolai tänava koolimaja sündis esialgu kavandatust märksa suurema ja kallimana

www.parnupostimees.ee 01.03.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Kahekümnenda sajandi alguseks oli Pärnu linnakodanike õpihimuliste tütarde arv kasvanud nii suureks, et neile oli vaja ehitada uus koolihoone.

Tütarlaste rahvuslikul kuuluvusel polnud tähtsust, sest juba 1894. aastaks jõuti lõpule saksakeelselt õpetuselt üleminekuga venekeelsele õpetamisele.

1894 hakkas Pärnu linnavolikogu taotlema I järgu tütarlastekooli muutmist Pärnu tütarlaste gümnaasiumiks. Aasta lõpul tuli positiivne lahendus. 10. detsembril kutsuti kokku volikogu erakorraline istung ja tutvustati õpperingkonna kuraatori kirja, milles kinnitati tütarlastekooli gümnaasiumiks muutmist. Kohe valiti gümnaasiumi pedagoogiline nõukogu.

Õppetöö toimus uues gümnaasiumis kahes hoones. Sädistavam seltskond ehk ettevalmistusklassid asusid Rüütli 40 ehk valges koolimajas (praegu ööklubi Mirage) ja noored daamid õppisid raamatutarkust ning häid kombeid Glabe ehk Esplanaadi platsi ääres olevas punases koolimajas (hilisem kaubanduskool ja praegu kutsehariduskeskuse üks hoonetest).

Majaehituse eellood

Uue koolimaja ehitamine algas sellest, et tütarlaste gümnaasiumi pedagoogilise nõukogu esimees, kelleks Vene riigi kummalise kombe kohaselt pidi olema poeglaste gümnaasiumi direktor, palus 1900. aasta maikuus linnavalitsusel ettevalmistusklassidega samas hoones asunud linna I tütarlaste algkool mujale ümber paigutada ja anda vabanevad ruumid gümnaasiumi käsutusse. Linnavalitsuse palvel uuris asja volikogu hariduskomisjon ja leidis, et algkool vajab tõepoolest uusi ruume, sest Rüütli 40 pole õiget elu kummalgi.

Uueks asukohaks leiti korter kahekorruselises majas Nikolai kiriku kõrval, kus kunagi asus Pärnu poeglaste gümnaasium ja oli tegutsenud Pihkva kommertspanga Pärnu osakond. Ruumid olid koolile viletsad ja peagi pöördus Riia õpperingkonna kuraator Pärnu linnavalitsuse poole, et see annaks tasuta 400 ruutsülda maad uue koolimaja ehitamiseks.

Linnavalitsus oli varemgi andnud koolide ja kirikute ehitamiseks tasuta maad. Seegi kord lubati koolimaja ehitamiseks 400 ruutsülda linna maad Pühavaimu ja Lõuna tänava nurgal.

Järgnevalt paluti suurendada ehitusplatsi 800 ruutsüllani, kuid ehitamiseni ei jõutud. Seejärel muutis kuraator meelt ja tegi 13. jaanuaril 1901 ettepaneku osta kooliks hoopis gümnaasiumi ettevalmistusklasside hoone Rüütli 40. Ta palus linnavalitsuselt müügitingimusi ja uuris, kas linnavalitsus lepiks ostusumma jao kaupa tasumisega.

Tütarlaste gümnaasiumi pedagoogiline nõukogu leidis, et kooli paiknemine kahes hoones on tülikas, ja pani linnavalitsusele ette teha kooli põhihoonele perspektiivne juurdeehitus, mis vastaks kooli vajadustele, võttes arvesse sedagi, et õpilaste arv iga aastaga kasvab.

Linnavalitsus pidas aru ja palus volikogult luba müüa Rüütli 40 haridusministeeriumile 22 000 rubla eest, st summa eest, millega oleks võimalik teha punasele koolimajale juurdeehitus ettevalmistusklasside mahutamiseks, aga ka aula, joonistusklassi, füüsikakabineti, raamatukogu jt ruumide tarvis.

Punase koolimaja ümberehitamine tema siseruumide eripära tõttu ei annaks ikkagi harmoonilist tervikut, seepärast tuleks teha kuraatorile ettepanek, et riik võiks ära osta peale valge koolimaja punase koolimajagi koos lahmaka linnamaaga juba 35 000 rubla eest. Ostusumma oleks mõõdukas ja haridusministeerium võidaks veel sellega, et kool võiks kolida sinna ilma igasuguste ümberehitusteta.

Linna saaks seejärel ehitada uue hoone tütarlaste gümnaasiumile. 35 000 rublast ei piisaks, aga kui valge maja eest tuleks veel 25 000, saaks ehitusraha enam-vähem kokku. Pealegi tekiks võimalus, et tütarlapsed koliksid poeglaste gümnaasiumi majja, mis vajab niikuinii juurdeehitust, selle direktor halab alailma ruuminappuse pärast.

Poeglaste gümnaasiumi juurdeehituse küsimus sõltus sellest, kuidas otsustatakse linnavalitsuse palve lisada klassikalisele gümnaasiumile reaalkallakuga klassid.

Linnavolikogu kuulas 20. veebruaril 1901 ära linnavalitsuse ettepanekud ja kiitis need heaks. Linnavalitsus saatis 23. veebruaril oma ettepanekuga kirjad kuraatorile. 30. aprillil tuli kuraatorilt vastus, kus oldi küll nõus ostma punane koolimaja 35 000 rubla eest, aga raha üle kandma nelja aasta jooksul.

Samas juhiti tähelepanu sellele, et Pärnu pole linnakooli heaks kunagi kopikatki kulutanud ja kooli on pidanud üleval riik, kuigi seegi õppeasutus tegutseb kohaliku elanikkonna jaoks. Ühesõnaga: kuraator hakkas koolimaja eest makstavat summat alla kauplema.

Nüüd vandus vana rebase Oskar Brackmanni juhitav linnavalitsus, käsi südamel, et linn on vaene kui kirikurott. Nii vaene, et kodanikud peavad talvel käima koguni paljajalu, sest riik on viinamonopoli seadusega tekitanud linnakassasse 14 000 rubla suuruse augu. Kui koolimaja hinda alandada, tuleks uusi makse välja mõelda, mis aitaksid linnakassat täita.

Pealegi ei jää koolimaja müügi eest saadav raha linna kassasse hallitama, vaid kulutatakse koolimaja ehitamiseks. Nagunii ei saa selle raha eest uut maja valmis teha, puudujääv summa tuleb leida linnakassast. Mis aga puutub linnakooli, siis see on riigi asutatud ja ülal peetud ning linnavalitsusel polegi õigust avaldada oma arvamust selle kooli suhtes. Kui linn tahakski kooli toetada, siis raha ei ole.

Linnavolikogu arutas linnavalitsuse ettepanekuid 19. juunil ja otsustas, et kuraatorile tuleb teatada koolimaja hinna alandamata jätmisest. Nõustuti küll ostuhinna tasumisega nelja aasta jooksul, kuid ülekandmata raha eest tuli maksta 4,5 protsenti viivist aastas.

Linnavalitsusele tehti ülesandeks asuda viivitamatult koolimaja ehitamiseks vajaliku dokumentatsiooni koostamisele ja paluda Liivimaa kubernerilt luba kulutada 35 000 rubla linna varukapitalist.

21. juunil teatas linnavalitsus nii kuraatorile kui palus luba kubernerilt raha kulutamiseks, lubades selle reservi tagastada pärast koolimaja müügist saadava raha laekumist. Asuti tegelema koolimaja projekteerimisega.

Napi kuu ajaga esitas linnaarhitekt Hugo von Wolffeldt (1849-1907) neli uue koolimaja plaani. Ehitusmeister Gustav Darmeri kaudu laekus üks plaan Riiast, mille autor oli arhitekt August Reinberg (1860-1908). Plaane näidati volikogule 17. juulil ja valituks osutus Reinbergi oma.

Lisatingimus oli, et hoone tuleb ehitada suuremana, sest oli tarvis suurendada klassiruumide arvu ja ettevalmistusklasside õpetajannale oli samuti tuba vaja.

Peale selle pidas linnavalitsus vajalikuks muuta kütte- ja ventilatsioonisüsteeme. Plaanid nägid kütmiseks ette ahjud ja ventileerimiseks õhuaknad. Ahjud ja korstnad oleksid läinud maksma 2000 rubla. Need ei vastanud uuema aja tervishoiunõuetele, seepärast pidas linnavalitsus vajalikuks aurukütet ja keskset ventilatsioonisüsteemi, vaatamata sellele, et nende ehitamine tõstis ehitusmaksumust.

Kui Wolffeldti esimese plaani järgi oli hoone suuruseks 239 kuupsülda, siis Reinbergil oli see 240 kuupsülda. Linnavalitsus pani juurde 24 kuupsülda, et ehitada kümnes klassiruum, kuigi pedagoogilise nõukogu esimees taotles üheksat ruumi.

Tulevikku silmas pidades lisas linnavalitsus veel ühe klassiruumi ja laiendas kõiki teisi.

Ehitamise eellood

Koolimaja soovisid ehitada Hugo von Wolffeldt, von Trompovski Riiast, ehitusmeistrid Karl Klein ja Gustav Darmer, Christian Fröhling.

Konkureerijad tahtsid raha saada järgmiselt: Wolffeldt – 64 500, von Trompovski – 71 700, Kleini plaan nr 1 – 62 000 ja plaan nr 5 – 65 000, Darmer – 54 918 ja Fröhling – 57 912 rubla.

Linnavalitsus valis ehitajaks Gustav Darmeri, kelle küsitud summa oli kõige väiksem. Et linn suurendas hoone mahtu 24 kuupsülla võrra, lisas küsitule 4400 rubla ja lubas tasuda keskkütte ehitamise kulud.

Volikogu võttis üksmeelselt vastu linnavalitsuse ettepaneku anda koolimaja ehitamine Darmerile Reinbergi plaani järgi, aga ehituse kuupsüld ei tohtinud ületada 225 rubla. Linnavalitsusele tehti ülesandeks võimalikult kallilt maha müüa Rüütli 40.

Ehitamiseks soodsad suvekuud olid kulunud kirjavahetusele, paberlikule asjaajamisele ja nõupidamistele. Seepärast palus linnavalitsus Darmerit asuda asja juurde, kuid ühtlasi pidada läbirääkimisi keskkütet ehitavate firmadega. Edasi pidi Darmer vahendama Reinbergile hoone suurendamist 59 ruutsülla võrra, et saaks ehitada õpetajannale korteri, suurendada klassiruume, ehitada teise trepi ja reservklassi, mis võimaldaks kooli mahutada kuni 400 õpilast.

Hoone mahu suurendamine tõi kaasa Reinbergi kavandatud fassaadi muutmise, kus oli ette nähtud üks ehisviil (frontoon). Linnaarhitekt Wolffeldt pakkus esiküljele kolme frontooni, mõlemale küljele ja hooviküljele samuti ühte. Ta esitas joonised ja linnavalitsus oli sunnitud tunnistama, et ehisviilud tõepoolest kaunistaksid hoone fassaadi ja külgi, maja hakkaks välja nägema nagu Põhja-Saksa tellishoone.

Paraku pole ilusad asjad odavad, seepärast arvestas arhitekt hoone maksumuseks 72 000 rubla varasema 60 000 asemel.

Samal ajal esitasid välismaa firmade Riia esindused Vennad Kerting, Bernhard Herrmann ja Langenspien & Co oma keskkütte ehitamise projektid ning maksumused.

Kaks esimest firmat pakkusid auru-, kolmas veekütet. Töö sai Bernhard Herrmanni esindus kui kõige odavama, 10 000rublase variandi pakkuja. Linn volitas Darmerit sõlmima alltöövõtu lepingut. Hoone maksumus tõusis 82 000 rubla peale.

Linnavalitsus pidas aru, kust raha saada. Kõigepealt saavutati kokkulepe Darmeriga, et kuigi ehitusmaht on 319 ruutsülda, maksab linn talle 305 ruutsülla eest ja säästab 2000 rubla.

Punase koolimaja eest saadakse ükskord küll 35 000 rubla, aga puudu jääb ikkagi 45 000 rubla ja seda pole võtta mujalt kui varukapitalist, mille suurus oli 126 093 rubla. Loodeti, et kui koolimaja valmis saab, vabaneb atraktiivses kohas asuv Rüütli 40, mis oli hinnatud 25 000 rubla peale. Ülejäänud 20 000 rubla võiks saada surnud kaupmehe Barlehni maja müügist.

18. septembril kandis linnavalitsus volikogule ette koolimaja projekti muudatustest ja sai loa taotleda varukapitalist 45 000 rubla maja lõpuni ehitamiseks. Kuberneri luba saabus alles 20. detsembril.

Koolimaja ehitamine

Sellal, kui linnavalitsus ja volikogu rahaküsimusi lahendasid, lasksid Darmeri töömehed kätel käia. Talvel oli ehitusplatsile palju materjali veetud. Plaanis oli maja sügiseks katuse alla saada, et talvel sisetöid teha.

Sügisõhtutel valgustas ehitusplatsi kuus tugevat elektripirni. Et Pärnul elektrijaama ei olnud, pidi selleks olema generaator. Novembri keskpaigaks saadi maja katuse alla. Nüüd võis sisetöid tegema hakata. Tuli oli takus, koolimaja valmimistähtaeg oli 1. august 1902.

18. juunil 1902 juhtis linnavalitsus volikogu tähelepanu sellele, et tütarlaste gümnaasiumi hoone on poeglaste omast tunduvalt suurem ja kui haridusministeerium annab loa luua reaalklassid, on poeglaste gümnaasiumi vaja laiendada tiibehitusega. Oleks otstarbekas viia poisid uude majja ja anda vana maja tütarlastele.

Selline vangerdus vabastaks poeglaste gümnaasiumi ettevalmistusklasside hoone ja linn saaks seda kasutada muuks otstarbeks.

Ühe õnneks, teise õnnetuseks ei suudetud poeglaste gümnaasiumi ümberkorraldamise küsimust lahendada ja hoonete vahetus jäi ära.

Maja valmis tõepoolest tähtajaks ja koolitöö võis õigeaegselt alata. 16. augustil võttis volikogu ehituskomisjon hoone vastu ja avaldas Darmerile tänu kvaliteetse töö ning tähtajast kinni pidamise eest.

Linnavalitsus kutsus kokku erikomisjoni kütte- ja ventilatsioonisüsteemi kontrollimiseks. Komisjoni paluti Pärnu-Valge juurdeveoraudtee peainsener Kaspar Kr˛i˛anovski, sama liini insener Kondratovitš, Waldhofi vabriku insener Rossmann, linnaarhitekt von Wolffeldt ja linna tehnik R. Fröhling.

Komisjon leidis, et ventilatsioonisüsteem on hästi ehitatud ja toimib hästi, ainult sisendluugid tuli ümber ehitada niimoodi, et sissetulev õhk ei suunduks mitte koolipinkide, vaid lae suunas.

Mõni märkus tehti katlamajaski. Märkused ja ettepanekud edastati Darmerile ja tema omakorda keskkütte ehitanud firmale.

17. augustil õnnistasid ülempreester Suigusaar ja ülemõpetaja Kolbe koolimaja sisse.

Koolimaja maksumus

Volikogu lubas linnavalitsusel kulutada uue koolimaja ehitamiseks 80 000 rubla ja linnavalitsus võis kõrgemalseisva võimu lahkel loal võtta selle raha varukapitalist.

Tööde käigus selgus, et mõnda klassi oli vaja suurendada ja mõne ruumi asetust muuta. Kuigi need tööd olid koolile kasuks, suurenes tööde maksumus ja linn pidi Darmerile maksma hoonekarbi eest 81 894 rubla.

Tööde käigus selgus, et joonistusklassi oli vaja ehitada lava, ümber krundi tara ja sellesse väravad, rajada kanalisatsioon, paigaldada pump ja tasandada majaesine. Kõik need tööd läksid maksma 1559.03 rubla. Talvel oli vaja maja kütta. Turbale, selle veole ja kütjate palgaks kulus veel 848.65 rubla.

Projektide ja eelarvete valmistamisele nii Pärnus kui Riias ning lepingute vapipaberile kulus 4002.20 rubla. Nii kujuneski lõplikuks maksumuseks 88 303 rubla ja 88 kopikat. 8303.88 rubla leiti linnaeelarve varudest ja enam polnud vaja reservide kallale minna.

Veel hoonest

Koolimaja valmimise järel polnud nädalakiri Linda kiitusega kitsi. Leiti, et maja on küll kahekorruseline, aga pööningule saaks tarbe korral eluruume ehitada. Eelsoojendatud õhku suutis ventilatsioon klassiruumides tunni jooksul vahetada kaks korda. Aula oli 53 jalga pikk, 33 lai ja 20 jalga kõrge.

Pärast koolitöö algust ilmnes uue maja esimene puudus. Maja oli liiga värske ja seinad kuivamata. Õpilasi hakkas kiusama peavalu. Ei jäänud muud üle kui kool kaheks nädalaks sulgeda ja katelde alla tuld teha, et maja kuivaks.

Kuigi maja ehitati elektrivalguse abil, jõuti elektrifitseerimiseni alles 1907, kui samal krundil asuvale vanale püssirohukeldrile ehitati peale võimla ja kelder kohandati linnaarhiiviks.

1908 vajasid ringitegemist küttesüsteem ja ventilatsioon.

Headest Sindi tellistest ehitatud maja on vastu pidanud 110 aastat ilma suuremate ümberehitusteta ja näinud oma seinte vahel peale mitme kooli õpilaste kunstinäitusi, loenguid, kontserte, kokkutulekuid, festivale. Pärnus pole teist koolimaja, mis võiks uhkustada teatriks olemisega. 1944. aastal oli koolimaja lühikest aega Endla teatri kodu.

Kiviaja «eurooplased» olid esimesed, kes Põhja-Ameerikasse jõudsid

www.elu24.ee 01.03.2012

Kiviaja «eurooplased» olid esimesed, kes Põhja-Ameerikasse jõudsid. Fotol kiviajast pärit esemed

Foto: wikipedia.org

Kiviajal praegustel Euroopa aladel elanud hõimud jõudsid Põhja-Ameerikasse esimestena, ennetades hiljem põlisrahvaks saanud ja Siberist pärit sisserändajaid 10 000 aastaga.

See teooria põhineb arheoloogilistel leidudel, mille vanus on 19 000 – 26 000 aastat, kirjutab Discovery News.

Arheoloogide sõnul on Põhja-Ameerikast leitud esemed sarnased sellistega, mida on leitud ka Euroopast.

Kõik iidsed asjad leiti USA kirdeosast.

Leid esitab väljakutse seni kehtinud seisukohale, et esimesed Euroopast pärit inimesed, kes Uude Maailma jõudsid oli maadeavastaja Kristopher Columbus ja tema kaaslased.

Varem on USA aladelt leitud 15 000 aasta vanuseid tööriistu ja juba siis kerkis küsimus, kas kiviaja eurooplased võisid jõuda Põhja-Ameerikasse.

Teooriale lisab usaldusväärsust ka fakt, et USAst leiti 1971. aastal kivist nuga, mis oli tehtud vaid Prantsusmaal leiduvast kivist.

USA Smithsonian Institutioni uurija Dennis Stanford ja Exeteri ülikooli teadalane Bruce Bradley on veendunud, et kiviajal Euroopas elanud inimesed liikusid Põhja-Ameerikasse jääaja perioodil üle jäätunud Atlandi ookeani.

Jääaja kõrgpunktis kattis jää seitsme miljoni ruutkilomeetri suuruse ala Atlandi ookeani põhjaosas, moodustades kahe mandri vahelise ühendustee.

Kiviaja nomaadid toitusid oma teekonnal hüljestest, pingviinidest ja merelindudest. Nad läbisid 2400 kilomeetrise teekonna.
Toimetas Inna-Katrin Hein

Iisraelist leiti 2600 aasta vanune kiiver

www.elu24.ee 01.03.2012

Iisraelis Haifa sadamast leiti pronkskiiver, mis pärineb 5. – 6. sajandist eKr.

Iisraeli antiigiameti merearheoloogia osakonna juhi Jacob Sharviti sõnul võis see kunagi kuuluda mõnele Vana-Kreeka sõdurile, edastab Daily Mail.

«Selle kiivri puhul on tegemist kõige varajasema Vana-Kreeka relvastusleiuga. Kuidas see merepõhja jõudis ning kellele see kuuluda võis, võib vaid oletada,» lausus Sharvit.

Asjatundjate arvates võis see kuuluda sõdurile, kes oli ühel Kreeka laevastiku sõjalaeva pardal, mis pidas pärslastega lahingut. Iisraeli alad kuulusid siis pärslastele.

Nimetatud kiivri avastas viis aastat tagasi üks Hollandi mereuurimisalus ning toimetas selle Iisraeli antiigiametile uurimiseks.

Asjatundjad tegid kindlaks, et kiiver tehti ühest pronksilehest, mis tähendas seda, et peakatte valmistamisel kasutati nii kuumust kui vasardamist. See sõdalase peakate oli kaetud lehtkullaga.

Kiivri esiosa, eriti nina- ja põsekaitse, on paksemast materjalist kui kuklaosa.

Arheoloogid on veendunud, et tegemist on Vana-Kreeka sõduri kiivriga, kuid kes võis olla see sõdur, kellele see kuulus.

5. - 6. sajandil eKr toimusid Pärsia sõjad ja Peloponnesose sõda. Võimalik, et selle kiivri kandja ei olnud üldse kreeklane, vaid kuulus hoopis Egiptuse vaarao sõdurite hulka.

Ta võis olla palgasõdur sõdades, mida on mainitud ka piiblis vanas testamendis.

Samas on see mõistatus, kuidas selline kiiver sadamas merepõhja sattus. Kõige lihtsam selgitus on, et selle omanik pillas ta kogemata merre.

Teise selgitusena pakuti välja, et see kiiver kuulus sõdurile, kes oli sadama lähistel uppunud laeva pardal. Arheoloogid otsivad tõendeid, kas Haifa sadama lähedal on mingeid laevajäänuseid.

Iidset kiivrit saab näha Haifas asuvas Iisraeli meremuuseumis.

http://www.dailymail.co.uk/sciencetech/article-2108250/Mystery-remarkable-2-600-year-old-Greek-warrior-helmet-seabed.html

Toimetas Inna-Katrin Hein