Guatemalalased leidsid köögiseinalt maiade seinamaalingu

www.elu24.ee

Guatemalalased leidsid köögiseinalt maiade seinamaalingu

foto: Scanpix

Kesk-Ameerikas Guatemalas Chajulis elav perekond eesotsas Lucas Asicona Ramireziga hakkas oma kodu remontima ning remondi käigus paljastus vana sein, millel on maiade seinamaaling.

Kui köögiseinalt eemaldati vanad kihid tuli nende alt päevavalgele sajandeid vana maaling, edastab National Geographic.
Arheoloog Jaroslaw Žralka sõnul on seinamaalingul kujutatud figuure, kes kannavad nii maiade kui konkistadooride rõivaid.
Žralka lisas, et osadel tegelastel on käes inimsüda.
Maiade asjatundja Žralka oli tööl teises Guatemala piirkonnas kui kolleegid teatasid talle müürileiust.
Sajandeid teiste seinade all olnud seinamaaling on hakanud juurde pääsenud õhu ja mikroobide tõttu kahjustuma. Selle tõttu peavad arheoloogid leidu kiiresti uurima.
USA Bostoni ülikooli arheoloogi William Saturno sõnul on ime, et see seinamaaling üldse säilinud oli.
Saturno uuris National Geographicu palvel seinamaali, kas see on autentne ja tegi kindlaks, et on.
«Me ei satu just sageli kokku sellise kunstiga, kellegi kodus olevad maiade seinamaalingud on väga haruldased. Uurime, kes selle võis teha ning miks see tehti,» lisas Saturno. Pilti vaata siit.
Arvatakse, et paigas oli kunagi mingi maiade ehitis ning hilisematel sajanditel rajatud ehitiste tõttu peitus see seinamaaling uute seinade alla.

 

Toimetas Inna-Katrin Hein

 

Pompeis kukkus alla Müsteeriumide villa laetala

www.postimees.ee 08.09.2012

Foto: Scanpix

Pompei kuulsa Müsteeriumide villa laetala kukkus öösel alla, kuid hoone on endiselt turistidele avatud, ütlesid Itaalia ametnikud täna.

«See on umbes nelja meetri pikkune puust tala, mis kukkus alla ilmselt kehva ilma tõttu,» ütles arheoloogilise vaatamisväärsuse pressiesindaja.
Tema sõnul ei ole ohtu, et katus sisse variseb. Villa on külalistele avatud, välja arvatud üks tuba, mis on suletud turvakaalutlustel.
Pargiservas asuv Müsteeriumide villa on hästi säilinud näide äärelinna villast ning on kuulus oma seinamaalingute poolest.
Viimasel kahel aastal on Pompeis leidnud aset mitu vahejuhtumit. 2011. aasta detsembris varises Tiburtinuse majas kokku välispiilar ning 2010. aastal varisesid kokku gladiaatorite maja (Schola Armaturarum Juventus Pompeiani).
Euroopa Liit on annetanud 104 miljonit eurot, et viia Pompeis nelja aasta jooksul läbi hooldus- ja restaureerimistööd, mille peaminister Mario Monti hiljuti suurte pidustustega käivitas.
Pompei linn hävis Vesuuvi vulkaani purske tagajärjel aastal 79. Paika külastab aastas umbes 2,5 miljonit inimest.

AFP / BNS

Oleviste – piksejumalast neetud kirik

www.ekspress.ee 18.08.2012

Pekka Erelt

Vaid müürid püsti: Oleviste kirik pärast välgutabamusest juunis 1820 põhjustatud tulekahjut. 19. sajandi gravüür. (Foto: Eesti Filmiarhiiv)

Piksejumal Taara välgunooled on aja jooksul korduvalt tabanud ja põletanud Oleviste kirikut.

Äikese välkumine suvise Tallinna kohal pole harv nähtus. Ent juuli lõpul 1931 Oleviste kiriku torni põlema süüdanud pikne jäi inimestele kauaks meelde. Kahjutule kustutamiseks kulus ligi kolm ööpäeva, sest ükski veejuga ei ulatunud maast 120 meetri kõrgusele. Kirikutest ongi just Oleviste olnud pikse “lemmik”, 1931. aasta tulekahju polnud seal kaugeltki esimene.

Raksatus vanalinna kohal

1931. aasta juulikuu 27. päeva pärastlõunaks oli ilmajaam ennustanud Tallinna välku ja müristamist koos tugeva vihmavalinguga. Nii läkski. Ähvardav mürin kostis esmalt kaugemalt, ent kella poole viie paiku algas möll juba pealinna kohal. Kõuemürin oli kõrvulukustav.
“Kümme minutit enne kella 5 kõlas südalinnas kohutavalt suur pikseraksatus, mis kajas mitmekordselt Tallinna kitsais tänavais,” kirjeldas Päevaleht. Välk lõi sisse! Aga kuhu? See mõte käis paljudel linlastel peast läbi, aga näha ei olnud midagi. Ainult veelgi tugevam vihmahoog peksis katuseid ja tänavakive.
Kell lõi pool kuus, kui kaitseministeeriumi viiendal korrusel asunud raadiojaama sõdurid märkasid Oleviste kiriku torni luukidest väljaimmitsevat suitsu. Veerand tundi hiljem alarmeeriti tuletõrjet ja politseid. Pritsimehed saabusid kahe minuti pärast. Kohale rutanud köster avas kiriku uksed ja kustutajad jooksid üles torni.
“Puust torni ülemises osas tuli vastu paks suitsupilv. Seepärast tuli tarvitusele võtta gaasimaskid. Kuid päris tulepesa lähedusse ei pääsetud, sest see asus sarnases kitsas kohas, kuhu ligipääs on täiesti võimatu. See on tornimunast umbes 6½ meetrit allpool.”

Millal rist alla kukub?

Olukord oli hull. Tuletõrje mootorpritsid ei suutnud paisata veejuga põleva torni tippu. 22 meetrit jäi puudu. Ja treppe mööda veepangede kandmine võttis kiiresti võhmale – ikkagi üle 200 astme. Õnneks märkasid kustutajad kiriku sissekäigu kohal kõrges laes kellade ülesvinnamise avaust. Sealtkaudu vinnati nüüd nööride abil üles tornijala juurde veepanged. Torni sisemusse aga moodustati elav kett sõduritest, kes andsid pangesid kõrgemale edasi. Ent sellestki jäi väheks, sest endiselt ei suudetud vett otse tulepessa toimetada.
Lõpuks tuli keegi päästvale mõttele. Kellade avause kaudu tõsteti üles tornijala juurde väike mootorprits. Sinnasamasse paigutati ka presendist veereservuaar, kuhu suur mootorprits andis alt vee. Väike prits aga pumpas selle edasi kõrgemale torni.
Väljas samal ajal suisa kihas, tänavad olid rahvast tungil. Kuid varsti tehti lähiümbrus uudistajatest tühjaks, sest tornitipust tuli ootamatu teade: risti ja muna ootab peatselt allalangemine. “Muna hoidvat ülal ainult üks männipuust palk, mis olevat tublisti läbi põlenud ning seepärast suutvat vaevu hoida paarikümnepuudalist kirikumuna.” Rahvas ootas seda hetke kuni keskööni. Kaelad vahiti valusaks. Ristile ja kuldsele munale olid suunatud sajad kiikrid. See hirm aga osutus ennatlikuks, sest muna hoidis ülal siiski tugev raudlatt.

Muuseumieksponaat päästis kiriku

Järgmisel hommikul tõttasid tallinlased uurima, kas rist ja muna on ikka alles. Olid. Aga tornist tuli ikka veel suitsu ja kustutamine käis täie hooga. “Kiriku eeskoda ujub üleni vees, sest kogu aja sajab alla tihedalt vihma torniluugist. Jäme voolik juhib vee luugi kaudu üles tornijalani.”
Päev kulus ja kätte jõudis juba õhtu, ent võitlus tulega polnud lõppenud. Vastupidi, oht näis hoopis suurenevat. “Tugev suits ähvardab vägisi matta hinge, kuna allalangevad ja hõõguvad söed tahavad vägisi põletada riideid. Presentriietuses tuletõrjuja juhib veejuga ülespoole torni masti suunas, kuid avaus on liig väike selleks, et vesi pääseks ligemale tulepesale. Palgid on siin risti-rästi. Ainult käevarrejämedune avaus on palkide vahel.”
Nii põleski torn edasi, vee pumpamine hoidis tuld vaid kontrolli all. Siis aga tuli abi sealt, kust seda oodata ei osatud – provintsiaalmuuseumist, kus asus kirikutorni täpne puumakett ühes kõigi selle tugi- ja sidepalkidega. Tänu maketile selgus, et keskelt ei pääsegi veejuga tulepesani muna all, vaid hoopis torni kattepleki äärt mööda. Et veejuga ei pihustuks, toodi gaasivabrikust pikk metalltoru ja lükati palkide vahelt läbi. Selle külge ühendati voolik ja peagi oli näha, kuidas ristimuna alt paiskusid välja veejoad.
Kella viie paiku kolmapäeva hommikul nähti Oleviste tornist viimast suitsu. Punane kukk oli seekord võidetud. Kahjutule puhkemise põhjusi uurides selgus, et torni piksekaitsed olid kõigiti korras. Ent pikne põlgas ära talle ettenähtud tee – tungis hoopis vasest risti ja selle tugilati kaudu tornimasti ning süütas selle.

Pikse pahateod Oleviste kirikusVälk on aegade jooksul Oleviste kiriku torni tabanud vähemalt kümmekond korda. Neist kolmel on kirik ka põlema läinud.
■1625 – ööl vastu 29. juunit süütas äike Oleviste torni ja peagi oli leekides kogu kirik. Kuumuses sulasid ka kellad. Maha põles ka enam kui 40 ümbruskonna maja. Kahjutulele aitas piiri panna tugev vihmasadu. Linlaste ühiste jõupingutustega taastati kirik kolme aastaga, torni kordategemiseks aga kulus veerand sajandit.
■1820 – ööl vastu 16. juunit süütas äike Oleviste torni taas. Kustutajate saamatuse tõttu põles kirik seekord maani maha, püsti jäid vaid tulekindlad võlvid ja sambad. Seegi kord hävis ka mitu lähedalolevat maja. Kiriku ülesehitamiseks kulus 20 aastat ja see sündis suuresti Vene tsaari Nikolai I toetusele. Tsaar käis ka kaks korda ise ehitustöid üle vaatamas.
■1931 – 27. juuli õhtupoolikul süütas pikne Oleviste torni kolmandat korda. Tänu suurtele pingutustele suudeti seekord ulatusliku kahjutule puhkemine ära hoida.

Luubi all: Jõe ületamine parvega Eestis

Sada aastat vana tava

www.opleht.ee 24.08.2012

Veel sajand tagasi olid paljud teedega ristuvad sildadeta jõed maanteedel liikujatele tõsiseks takistuseks. Sillaehitus oli kulukas ja aeganõudev, seetõttu olid Liivimaa jõgedest vaid vähestel püsisillad. Jõgesid ületati enamasti koolmekohtades. 1930. aastate alguseni polnud Emajõel Tartust kuni Peipsini ühtegi silda, jõge ületati parvedel.
19. sajandi viimasel aastakümnel oli Kavastu mõisnikuks edumeelne parun Werner Wulff, kelle eestvõttel pandi koduküla juures 1899. a kohalike liha- ja piimatootjate meeleheaks  üle Emajõe käima parv, mis ümbruskonna elu­olu märgatavalt lihtsustas. Parvega oli jõge tollal siiski üsna ohtlik ületada, mõnikord riskiti nii enda kui ka hobuste eluga.
1983. a katkes siinse parve üleveokett, parv ise kadus allavoolu ning hooratas vajus jõevoogudesse.
1999. a taaselustati sajandivanune traditsioon Luunja valla ja AS Giga koostöös. Originaalhooratas tõsteti jõepõhjast üles ja pandi taas tööle.
* * *
Parve viib üle jõe metallkett, mille otsad on kalda külge kinnitatud. Parvemees väntab hooratast, mis parve mööda ketti edasi sikutab.
Piduriks on parvel poolemeetrine roigas – kui see hooratta vahelt läbi pista, ei liigu parv kuhugi.
Sadamas kinnitatakse parv randumissilla külge kahe keti ja priskete puupunnidega.
Kõige suurem matemaatika on parvemehe jaoks see, kummal kaldal järgmist autot oodata. Enamasti saabub uus ülevedamist vajav auto ikka teisele kaldale, mitte sinna, kus seda oodatakse.
Navigatsioonihooaja algus ja lõpp sõltuvad peamiselt jääoludest ning võivad aastate lõikes erineda.
Allikas: Luunja valla koduleht

Postimees 03.01.1933

Kavastu parvest ülesaamise asjus on nurin tekkinud. Öösel tuleb palju oodata, kuna parvepoisile ei ole võimaldatud parve juures elamist. Samuti puuduvad arutihti öötuled.

Vati parv

Varem olnud Vati kõrtsi juures Päärdu jõel Silla-Poti maanteel ülesõiduks parv. Vigala majoraatmõisate omanik, rahva hulgas „pimeda parunina“ tuntud Bernhard von Uexküll, käinud tihti Jädivere mõisas aega veetmas. Kord kojusõidul olnud mõisahärra eriti kuraasis ja kui neljahobusetõld mürinal parvele tormanud, ei pidanud kaitsepuud hoogu kinni ning kogu ekipaaž olnudki jões. Kõrtsilised kuulnud appihüüdeid ja tõmmanud hobuse koos tõllaga veest välja. Mõisahärra lubanud seejärel parve asemele kõva silla ehitada. ( Vati sild )

Parv Võhandul

Postimees 11.01.1936

Parv Võhandul. Räpina piirkonna teemeistri korraldusel avati uuesti liiklemine Võõpsu alevi ja Võõpsu küla vahelisel Võhandu jõe ülesõidukohal parvega, kuna viimaste kestvate sulailmade tõttu oli jää muutunud niivõrd rabedaks, et ülesõit Võhandust jääd mööda oli tõesti suur julgustükk. Mootorsõidukid olid seni sunnitud kasutama palju halvemat ühendust Tartu ja Petseri vahel üle Rahumäe-Orava.

Elva jõe parv

Postimees 26.07.1933

Peedu-Elva ühendustee kavatsusel. Kuna Peedu ja Elva vahel on elav läbikäimine, eriti suvel, siis on võetud asjaomastes ringkondades kõne alla Elva-Peedu vahelise ühendustee loomine, ja just sõidukitele. Praegune tee, mis läheb raudtee äärt mööda, on vilets ega saa seal sõidukitega üldse liikuda. Arvatavasti tuleb ehitamisele Elva jõele parv. Kavatsetav tee läheks praeguse teesihiga ühte.

Omedu parv

Postimees 23.10.1935

Omedu küla kohal Peipsisse suubuval Kääpa jõel, mis kohapeal kannab Omedu jõe nime, pole ülekäigu kohal senini silda, kuna reisijaid parvega üle toimetatakse, ehkki jõgi asub 1. kl. maanteel. Et aga tihtipeale väike parv ei suuda küllalt korralikult kõiki soovijaid üle viia ja suuremaid autosid üldse ei kanna, ning, et parvel on sageli õnnetusi juhtunud, siis on see ümbruskonnas pahameelt tekitanud ja alalised parve kasutajad kodanikud saatsid teedeministeeriumisse märgukirja, kus palutakse silla ehitamist ülesõodu kohta. Oma nõudmist põhejendavad nad ülaltoodud asjaoludega.

Luunja parv

Postimees 20.11.1926

Kas Luunja Parv on igavene?

Silla ehitamise ja jõesängi muutmise kavatsused.

Luunja parv Tartu külje all on tähtsaks läbikäiguteeks jõukale maakohale. Kuid kevadel ja sagedasti ka sügisel suurvee ajal muutub parv ülepääsmatuks. Samuti ei või parv järjest kasvava liikumise juures igavesti rahuldada nõudeid. Kui rohkem rahvast liikvel, näiteks laadapäevad Tartus jne. Tuleb hobusemeestel tundide viisi oodata sabas oma järjekorda – parv suudab ainult mõne üksiku hobuse korraga peale võtta. Maakonnavalitsuse teede osakonnas on seda sündmust arutatud ja arvamusele jõutud, et silla ehitamine Luunja parve asemele varem ehk hiljem tõsiselt päevakorrale tulbe võtta. Kuid emajõgi parve kohal on kaunis lai ja veevool küllalt tugev. Puusilda ei maksaks sinna üldse ehitada vaid ehitus peaks olema raud ehk raudbetoon. Teatavasti sünnitab Emajõgi Luunja parve kohal sügava kääru, mille keskele jääb praegune kõrtsihoone. Sellepärast on kavatsus ehitada uus sild tähendatud hoone taha, kuivale maale ja kui tee valmis, juhtida jõgi kanali kaudu silla alt läbi. Igatahes ei võiks kanali kaevamine nõuda suuremaid kulusid, kui aluste kinnitmaine voolavas jões. Pealegi kibub jõgi suurvee ajal alati üleval täheldatud teed minema ja ongi juba maad uhtunud. Kunas võimalused avanevad Luunja silla ehitamiseks kindlamal kujul kõnelda, on muidugi puht majandusline küsimus.

Postimees 11.02.1932

Luunja saab moodsa silla. Esialgu pannakse käima mootorparv. Teatavasti on juba kauemat aega kõne all olnud Luunja parve asemele uue ajakohase silla ehitamise küsimus. Praegune parv on vana ja ülekäimine seotud teatud hädaohuga. Seni on uue silla ehitamine viibinud raha puudumise tõttu. Teedeminister tegi aga nüüd Tartu maavalitsusele ja veeteedevalitsusele ülesandeks, asuda eeltööde tegemisele Luunja parve asemel silla ehitamiseks. Et aga sel aastal krediitide puudumisel silla ehitamisega algust ei saa teha, siis pannakse käima uus mootorparv, mis on suurema kandejõuga.

 

Mäksa parv

Postimees 09.10.1926

Parv Mäksal. 27 a. tagasi viis tolleaegne mõisnik v. Essen Mäksa mõisa alt üle Emajõe käiva parve ära Kavastu. Ta ei sallinud mõisa õuest läbikäimist, hoolimata sellest, et parve ümbruskonna elanikud alatiseks ülekäiguks vajasid. Aastat kolm tagasi palusid kohalikud elanikud maakonnavalitsust Mäksale parve avada. Nüüd on ehitusega nii kaugele jõutud, et uus parv valmis ja ülekäik avatud.

Linnu parv

Postimees 21.02.1932

Palupõhja külale liiklemisvõimalust. Kavilda valla luhatee nõuab korraldamist, iseäranis see, mis viib Linnu parveni. See tee on ühtlasi väljapääsuks Palupõhja külale, kes Emajõe tagant kuidagi maisale maale ei pääse. Tee tuleks kolmanda klassi teede hulka üles võtta ja Palupõhja meeste teha anda, kes sarnase korraldusega heameelega nõus oleksid. Praegu antakse Palupõhja meestele teise klassi teed sillutada, kuhu nad juure ei pääse Emajõe tagant muidu, kui peavad hobused läbi jõe ujutama ja vankrid paatides üle tooma, kust neil pehmel heinamaal ainult kuival ajal võimalik Puhja tulla. Kavilda volikogu peab siin parandust tooma.

Lääniste parv

Postimees 10.04.1932

Kastre-Võnnu laat. Kevadine Kastre-Võnnu laat oli väiksem sügislaadast pakkumise ja nõudmise poolest. Sest halb tee ja Läänistest üle parve saamine jää mineku pärast takistas inimesi laadale ilmumast. Kariloomi oli laadal näha vähe. Makseti 15 kuni 45 krooni. Häid kariloomi polnud üldse näha. Väiksed, kolme kuni kuue nädalased põrsad maksid 175 sendist - 3 kroonini.

Plüssa parv

Postimees 08.05.1932

Inimesed silla taga. Umbes 8 km Narvast viib üle Plüssa jõe kaunis vana puusild. Teiselpool silda asuvad suured vene kalurikülad, piirivalve jne. Neil päevil sai teatavaks, et sild on täiesti hädaohtlik liikumiseks ja kui maavalitsuse komisjon kohale sõitis, sulges ta silla silmapilkselt. Nii sattusid paljuv väljapääsmatusse olukorda, näiteks jäi ühelt poolt silla taha palju neid, kes olid sõitnud Narva, teiselt poolt aga ei pääsenud Narva poole need, kes olid sõitnud maalt, nende hulgas ka piirivalve.

 Maavalitsuse äkiline samm tekitab väga palju nurinat, sest oli juba ammu varem teada, et sild on hädaohtlikus seisukorras, ja juunikuul kavatseti sellele ehitada liikuv parv. Nüüd aga suleti sild silmapilkselt ja ühendus sünnib ainult paatidega inimeste veoks.

Postimees 15.09.1932

Plüssa jõele asetatakse parv. Kuna Plüssa jõe sild on juba niivõrd lagunenud, et ta ei kanna peal isegi enam raskemat koormat, siis otsustati sild lammutada ning tema

asemele ehitada suurem parv. Praegu on parve ehitamine Narva jõe ülemjooksul käimas.

Kaagvere parv

Postimees 09.10.1930

Kaagvere sild lahtikäivaks. Kuna mitmelt poolt on soovi avaldatud, et Kaagvere parve asemele ehitada kavatsetav sild saaks keskelt lahti käiv, sest muidu muutub puuvedu suuremate lotjadega raskeks ja kulukaks, silla juures tuleks laadung vahematele lotjadele ümber asetada. Linnavalitsus esitas sellekohase teadaande teedeministeeriumile, kust saabus nüüd vastus, et nõupidamisele silla suhtes kutsutakse ka linnavalitsuse esindaja. Näib tõenäolik, et avaldatud soov leiab täitmist.

Ulila parv

Postimees 01.11.1926

Ulila vald ehitab parve Emajõele talvetee kohale. Ulila vald on maakonnavalitsusele ette pannud lubada ehitada parve Emajõele talve tee kohale Ulilas. Maakonnavalitsus on ettepanekuga nõus, kui vald parve korras hoiab ilma toetusteta maakonnavalitsuse poolt. Maakond annab vallale parve ehitamiseks kolm osa endisest Ulila jõe ujuvsillast.

Kui koolimehed jõudsid kroonikatesse

www.opleht.ee 07.09.2012

Autor: Karl Kello

Aivar Põldvee: „Uue teabe jõudmine ajalooõpikutesse ja sealt edasi koolitundi on pika vinnaga asi. Vajaks lausa uurimust, et mõõta, kui suur see lõtk ajaloouurimise ja -õpetuse vahel õieti on.” Foto: erakogu

Kasvatusteaduslike tööde riikliku konkursi 2012. a preemia eesti keeles publitseeritud teadustöö kategoorias kuulub ajaloodoktor Aivar Põldveele artikli „Viis aabitsat ja Forseliuse õppeviis” eest (kogumikus „Lugemise kunst”, koostanud Piret Lotman, Tallinn 2011). Eelmisel aastal läks sama preemia Eesti kooliajaloo teise köite, põhjaliku ja kauaks kestma jääva teose autoritele. Põldvee sõnul on tänuväärne, et kasvatusteadustes (kuivõrd tema artikli keskne probleem on õppeviis, on tegu selgelt kasvatusteaduse ajalooga) antakse eestikeelse töö preemia, sest ega selliste eestikeelsete teadustööde publitseerimiseks palju võimalusi ole. Pole meil ju enam ka haridust suure tähega, s.o ajakirja Haridus, kus Põldvee oli viljakas autor.

Ohtlik lugemisoskus
Aivar Põldvee aabitsaartikkel on kirja pandud haaravalt nagu kriminull ja algab intrigeeriva sissejuhatusega: nimelt toob Kuramaa piiskop Paul Einhorn aastal 1649 ära kohalike sakslaste arvamuse, et kui mittesakslased peaksid „kooli pääsema ja vabadeks inimesteks saama ning jõudma nii kaugele, et nad selle maa kroonikaid ja ajalugu lugeda ning mõista suudaksid, ja peaksid neist teada saama, et nad iidsetest aegadest seda maad valdasid ja selle isandad olid, enne kui sakslased selle ära võtsid, nad sulase- ja orjapõlve sundisid, suure toorusega kohtlesid jne, peaksid nad kõigest väest püüdma, kuidas säherdusest sulasepõlvest vabaneda ja oma maa endine olukord kätte võita. Ja pole kahtlust, et nad siis kogu maal salaja salkadeks kogunevad, mässu tõstavad ja sakslased halastamatu mõrvamise ja tapmisega maalt minema kihutavad”.
Kroonik Christian Kelch aga kirjutab juba 1695. a, et Rootsi kuningas andis „kõrge korralduse asutada mittesaksa koolid, mida poliitilistel põhjustel siin varemalt ei tahetud sallida ja millega natukese aja eest oli mitmes paigas Eestimaal teinud algust üks studiosus juris Bengt Gottfried Forselius ja andnud ühe üpris labusa meetodi abil lühikese ajaga hädavajaliku lugemisoskuse mitmele sajale noorele ja tavalisele inimesele”. Kas on veel kohalikke koolimehi, kelle õppemeetod on jõudnud nii soliidse kroonika lehekülgedele?

Forseliuse aabitsad
Aabitsa tähendust kahe maailma, suulise ja kirjaliku kultuuri maailma piiri peal on raske üle hinnata. Forseliuse aabits pani aluse mitte ainult eesti rahva lugemisoskusele, vaid ka uuele kirjaviisile, kinnitab Põldvee. Esimene teadaolev eestikeelne aabits trükiti Tallinnas oletatavalt 1641. aastal, arvatavasti 1685 ilmus Forseliuse Tallinna-keelne aabits, esialgsete ortograafiamuutustega (ortograafiameetodid kasvasid välja õpetamise käigus ilmnenud praktilistest vajadustest). Vanim säilinud Forseliuse Tallinna-keelne aabits on pärit aastast 1694, vanim säilinud Tartu-keelne aabits aastast 1698.
Ühe rahva esimene aabits on ülimalt oluline kultuuritähis. Fragmentidena eri aegadel leitud soomlaste esimene aabits, Agricola „ABC-kiria” (1543) on mitu korda publitseeritud, tema kohta on avaldatud põhjalikke käsitlusi. Agricola kui soome kirjakeele rajaja on jäädvustatud postmarkidel, talle on püstitatud ausammas. Lätis vermiti mõni aasta tagasi meenemünt vanima säilinud aabitsa pildiga.

Kauavaieldud köiteprobleem
Tänu juba tollal sisse viidud sundeksemplarisüsteemile on Forseliuse aabitsate terviklikud eksemplarid säilinud Lundi ülikooli raamatukogus (ja veel kaks eksemplari Kopenhaagenis kuninglikus raamatukogus). Üks faksiimile on neist ka välja antud, aga see on õnnetul kombel meelevaldselt ümber tehtud, ütleb Põldvee. Kindlasti oleks tarvis uut, kommenteeritud faksiimileväljaannet.
Aivar Põldvee: „Kopen­haageni aabitsad on nimelt niimoodi köidetud, et üks aabits on köidetud teise aabitsa esimese lehekülje järele. Fotokoopiate järgi, mis olid Eestis kasutada, polnud võimalik kindlaks teha, kus üks aabits algab ja teine lõpeb. Umbes kakskümmend aastat tagasi, tutvunud kõige varasemate säilinud aabitsatega, sai selgeks, milles varasemad uurijad eksivad, aga ma ei osanud vastata küsimusele, miks need konkreetsed aabitsad on just sellised. Kuid esitades uusi küsimusi, on võimalik saada ka uusi vastuseid, tekivad uued seosed. Keeleteadusliku analüüsiga lähenedes aabitsad järsku justkui avasid ennast. Oluline ongi interdistsiplinaarsus – raamatuteaduslik, keeleteaduslik, pedagoogiline aspekt. Et lugemaõppimise probleemid on universaalsed, leiab võrdlusmaterjali lisaks Saksamaale ja Rootsile tervest tollasest Euroopast. Minu jaoks mõjusid üllatuslikult varased ingliskeelsed aabitsad ja keeleteaduslikud vaidlused Inglismaal. Neil oli samuti vaja teha ebareeglipärane raskesti omastatav ortograafia reeglipärasemaks ja lastele paremini õpitavaks. See ei õnnestunud 16. sajandil ja probleem on ingliskeelsetes maades terav tänapäevani.”

Mõmisev veerimine
Forseliuse õppeviis ei olnud iseenesest originaalne, tõdeb Põldvee, nii õpetas Bengt Gottfriedi lugema tema koduõpetaja. Tolleaegsetes dokumentides on mainitud, et Forseliuse õpetus kõlavat nagu mingi mõmisev veerimine.
See fraas viitab häälikumeetodile – nn mõmisev veerimine oli Saksamaal 16. sajandil laialdaselt levinud. Põhimõte selles, et laps ei pea lugema mitte tähenimesid, vaid tähtede hääli, häälikuid (s.o ke, le, me, ne jne, nagu Forseliuse Tallinna-keelses aabitsas). Lugedes kokku tähenimesid, tekib sõnasse rohkem silpe, kui neid tegelikult on, ja lugemine on selle võrra keeruline ning ebaloogiline. Mõmiseva veerimise algus ulatub tagasi luteriaegse pedagoogi Valentin Ickelsamerini, kes avaldas ka esimese saksa keele grammatika. 1534. a illustreeritud saksa aabitsas ei osuta karu ja lehma piltide juures olevad tähed mitte sõna algustähele, nagu võiks eeldada, vaid karu ja lehma häälele: m-täht karu juures tähendab mõmisemist; n-täht lehma juures, et lehmad inisevad. Kuigi häälikumeetod töötas väga hästi ja sel oli palju järgijaid, vajus see mõne aja pärast unustusse. Nii võisidki Forseliuse oponendid Eestimaa konsistooriumist öelda, et tegemist on vana saksa meetodiga, mis lükati tagasi.
Aivar Põldvee toob veel ühe üllatava ja intrigeeriva paralleeli Prantsusmaalt: keeleteaduse ajaloo jaoks äärmiselt olulise teose, aastal 1660 ilmunud Port-Royali grammatika ühes peatükis pakutakse välja uus ja universaalne meetod lugema õppimiseks kõigis keeltes. Seal on kirjas, et kuivõrd konsonantide hääldus on keeruline, tuleb neile lisada tumm e-täht ja nimetada kõiki konsonante ühtemoodi, mitte näiteks kaa ja ell ja emm, vaid ke, le, me. Tumm e justkui neelatakse alla ja järele jääb konsonandi õige hääl. Forselius kasutas seega nii õpetuses kui ka aabitsas sama meetodit, mida pakkus välja Port-Royali grammatika.
Aivar Põldvee: „Et talulapsed kiiremini ja kergemini lugema õpiksid, tuli kirjakeel teha lihtsamaks ja suupärasemaks. Ortograafia varasem versioon oli koostatud saksa pastorite jaoks, põhimõtteliselt võõramaalastele ja nende keeleloogika järgi. Lihtsustatud kirjaviisi printsiibist lähtus ka tähestiku lühendamine, eesti häälduse jaoks tarbetud võõrtähed ja samuti suurtähed sai välja jätta. Forseliuse aabits algab täiesti ebatraditsiooniliselt konsonantidega. Esilehel on seitseteist tähte, ainult väiketähed, alguses konsonandid ja seejärel vokaalid. Konsonantide paigutamine enne vokaale on unikaalne. Samasugune tähestiku esitus on Johann Hornungi grammatikas (1693) ja Hornungi grammatika ei ole iseenesest midagi muud kui Forseliuse aabitsas alustatud keelereformi edasiarendus ja teaduslikum kirjeldus.”

Õpetajast õpetlaseks
Ka Aivar Põldvee ise on kujunenud õpetajast õpetlaseks. Ülikooli ajal kirjutas ta diplomitöö, mis omakorda kasvas välja kursusetöödest Keila kihelkonna kohta Rootsi ajal. Nii sattus ta materjalide juurde, millega on oma sõnul tegelnud osalt isegi praeguseni. Üks Keila kirikuõpetajaid oli Forseliuse peamisi oponente. Neid materjale lugedes avanes tollase vaidluse teine pool, mida ei olnud keegi põhjalikult uurinud, ja neis kajastus ka selliseid andmeid, mida varasemates uurimustes ei kohanud.
Aivar Põldvee lõpetas ülikooli 1985. aastal. Ühiskonnas hakkasid toimuma muutused, pead tõstis muinsuskaitseliikumine. Tartust saadud impulssidega läks ta Keila kooli, oma kodukooli õpetajaks: „Oli tunda, kuidas noortes tärkas ajaloohuvi. Sel ajal oli väga hea olla ajalooõpetaja. Õpilased olid ajaloost tõsiselt huvitatud ja isegi tänulikud. Noor-Tartu liikumise üks aktsioone oli vanade kalmistute korrastamine. Raiusime Keilas samamoodi kirikaeda võsast puhtaks, õpilased lõid väga hea meelega kaasa. Noore ajalooõpetajana võtsin ühendust arheoloog Mati Mandeliga. Harju rajoon oli ainukene rajoon tollases Eesti NSV-s, kus puudus oma muuseum. Esitasime rajoonivõimudele ettepaneku rajada Harjumaa muuseum Keilasse. Meie ümber tekkinud ärksate kohalike ajaloohuviliste inimeste seltskonnast kujunes kodu-uurimisring, millest kasvas ühtlasi välja Keila muinsuskaitse selts, tulevase Eesti muinsuskaitse seltsi üks asutajaid.”

VIDEO: Arheoloogid leidsid Richard III matmispaigaks olnud kiriku jäänused

www.elu24.ee 06.09.2012

Richard III portree, mis pärineb 16. sajandist

foto: Scanpix

Suurbritannia arheoloogid alustasid augustis Leicesteris asuva parkimisplatsil väljakavamisi, lootes leida Inglise kuninga Richard III hauakohta.

Teada on, et kuningas maeti kunagi selles paigas olnud kloostri kirikusse 1485. aastal, edastab Yahoo News.
«Senised väljakaevamised on näidanud, et oleme leidnud paiga, kus kunagi asus frantsiskaani munkade klooster. See tähendab, et oleme ületanud esimese takistuse oma uuringute teel,» sõnas juhtivarheoloog Richard Buckley.
Buckley ja ta kolleegid alustasid kloostrikiriku otsimist 25. augustil. Nende eesmärgiks on kindlaks teha Rooside sõjas hukkunud kuninga Richard III matmispaik.
Richard III tegi kuulsa kuninga sajand hiljem näitekirjanik William Shakespeare.
Pärast hukkumist Bosworthi lahingus toodi Richard III surnukeha Leicesteri ja maeti seal asunud kloostri kirikusse.
Arheoloogide uuringud näitasid, et kirik ja kuninga tõenäoline matmispaik asub Leicestri linnanõukogu parkimisplatsi alal.
Arheoloogid leidsid mustrilisi põrandaplaate, keskaegse katusekivi ning teisi ehitusfragmente.
Päevavalgele ilmusid ka ehitise müüriosad.
«Jõudsime kahe meetri laiuse põhja-lõuna suunas kulgenud käiku, millel oli plaatidest põrand. Arvame, et see oli kloostri üks ristikäikudest. Idas läände kulgeb samasugune käik, mille laius on viis meetrit. Ka sel oli plaatidest põrand,» teatas Buckley.
Ta lisas, et alalt leiti veel teiste ehitiste alusmüüre. Müüride paksus ulatus viie meetrini.
Arheoloogid kahtlustavad, et leitud paks müür on kloostrikiriku lõunamüüri osa. Edasine väljakaevamine paljastas, et paks müür kulgeb põhja suunas, kus ühineb teise müüriga.
«Müüride paksus, ehitise asend ning keskaegsete põrandaplaatide leidmine viitab sellele, et tegemist on frantsiskaanlaste kloostri jäänustega,» lisas arheoloog.
Arheoloogid püüavad leida üles paiga, kus kunagi asus kloostrikiriku altar ja kooriosa.
Ajalooallikates on märgitud, et Richard III maeti altari ette.
Kui kuninga jäänused leitakse, siis maetakse need ümber Leicesteri katedraali.
«Kui me Richard III siiski ei leia, võime end õnnitleda, et leidsime neli sajandit kadunud olnud kloostri ja kiriku asupaiga,» nentis Buckley.
Richard III (2. oktoober 1452 – 22. august 1485) oli Inglise kuningas vaid kaks aastat, alates 1483. aastast kuni oma surmani 1485. aastal.
Ta oli Plantageneti dünastia viimane esindaja, pärast tema surma said Inglise troonile Tudorid.

Toimetas Inna-Katrin Hein

 

Milline nägi välja 2500 aastat tagasi elanud Siberi printsess?

www.elu24.ee 05.09.2012

Siberi printsessi näo rekonstruktsioon

foto: wikipedia.org

Möödunud kuul teatasid Venemaa arheoloogid, et nad uurisid detailselt Altaisse 2500 aastat tagasi maetud naise muumiat.

Siberi printsess hüüdnimeks saanud naise matmispaik leiti 19 aastat tagasi, edastab Daily Mail.
25-aastane naine oli maetud igikeltsa Ukoki platoole, mis asub 2300 meetri kõrgusel merepinnast.
Vene teadlased avalikustasid nüüd, milline see naine kunagi välja näha võis ning mida ta seljas kandis.
Kuna naise jäänused leiti igikeltsast, siis saadi ta keha- ja rõivajäänuste põhjal üsna täpne pilt taastada.
«Naine kandis erksates toonides seelikut, heledat jakki ning mustvalget mantlit. Kõige hämmastavam oli aga ta kõrge peaehe,» selgitasid arheoloogid.
Nad jätkasid, et naisele oli kirstu kaasa pandud ka kosmeetikakott, milles oli palju kosmeetikavahendeid, kaasa arvatud söest silmapliiats,  fosfaatmineraalidel põhinevat puudrit sisaldav toos ning puudripintsel, mis oli valmistatud hobuselakast.
Naise riided viitasid, et ta kuulus kohalikku pazõrõki hõimu. Nad olid kaubavahetuses Vana-Hiina, India, Pärsia ja Vahemere ääres asuvate aladega.
«Selle naise matmisviis, hauapanused ning rõivad näitavad, et ta kuulus oma ühiskonna kõrgklassi,» sõnas arheoloog Natalja Polosmak.
Teadlane lisas, et naise seelik koosnes kolmest kangast, millest üks oli helepunane, teine roosakaskollane ning kolmas bordoopunane.
«Need kangad olid käsitsi ja eraldi värvitud. Seelikul oli kangast vöö, mis võimaldas seda riideeset kas lühemaks või pikemaks muuta,» jätkas arheoloog.
Naise seelikukangad olid värvitud looduslike värvidega ja pärinesid kas Vahemere idaosa või tänapäeva Iraani aladelt.
Naisel oli seljas peenest siidist pluus ning see oli Hiina disainiga.
«Pluusisiid võis aga olla Indiast Assamist või Kagu-Aasiast,» lisati.
Siberi printsessil oli seljas ka kaftani taoline mantel, millel olid kitsad pikad varrukad, mantel oli eest lühem kui tagant ning taga oli saba.
Jalas olid tal vildist üle põlve saapad. Ta vajas selliseid, kuna elas paigas, kus temperatuur võib langeda miinus 35 kraadini.
Uurijate sõnul ei ole sellises kliimas õhukeste riiete kandmine otstarbekas ja selle tõttu arvatakse, et naine pandi neisse riietesse vaid matmiseks.
Muumia mõlemad käed, osa paremast jalast ja vasak abaluu on kaetud tätoveeringutega.
«Printsess oli aetud kiilaks, kuid ta kandis parukat. Parukaleid oli tõeline üllatus. Lisaks parukale oli naise peas kõrge peakate. Mõlemad olid talle pähe kinnitatud mingi liimi abil,» lisasid uurijad.
Parukas ja peakate olid 84-sentimeetrised.
Teada on, et pazõrõki naised ajasid oma pead kiilaks, et kanda hobusejõhvidest ja karvadest tehtud parukaid.
See, et printsess kasutas kosmeetikat, oli teadlaste jaoks üllatus. Varasemast ei ole Siberist teada ühtegi naisehauda, kus oleks hauapanuseks kosmeetika.
Uuring näitas, et selle kultuuri naised kasutasid mitmesuguseid looduslikke vahendeid meikimiseks. Kasutati mineraal viviaaniiti ning rasval põhinevaid näokreeme, mis kaitsesid ekstreemse külma eest.
Siberi printsessi muumiat saab näha Altai muuseumis.
Pilte vaata siit.

Toimetas Inna-Katrin Hein