Kadrioru kuldajastu kohvikud ja restoranid

Postimees 30.12.2005
Robert Nerman, ajaloolane

Kohvik-restoran Kontsert-aed tegutses ennelõunati kohvikuna, kus käisid kooke söömas emad lastega, pärastlõunati aga muutus restoraniks.,
Foto: repro

Kadriorus tegutses 1920.-1930-ndail mitmeid restorane, kohvikuid ja võõrastemaju. Neist nii mõnegi kohta püsisid legendid veel sügaval Nõukogude ajalgi: seal kostnud elava muusika, maitsvate jookide-söökide, viisaka teeninduse, mõnusa atmosfääri või mõne muu detaili kohta.

Meie hinnangud sõltuvad paljuski võrdlustest ja nõukogudeaegse tühimiku taustal võis sõjaeelne tase tunduda tõepoolest täiuslikuna. Samas ei saa eirata muutusi sõdadevahelise Eesti ühiskonna arengus, mis viisid meie riigi nii vormilt kui ka sisult Euroopa vereringesse. Harmooniline, puhas, turvaline ja töökeskne ühiskond andis ka iga kohviku ja restorani arengule hoopis teise suuna.

Kadrioru puhul lisandus sellele veel tihe konkurents ja tavalisest nõudlikumad külastajad, mistõttu suutsid seal isegi lühikeseks ajaks püsima jääda ainult väga erilised teenindusasutused. Paraku ei ole sellest teemast eriti palju kirjutatud. Vastasel juhul poleks nii kergekäeliselt lammutatud näiteks kuulsat Eldorado kohvikut.

Riviera-Palais ja Belle-Vue

Vaatleme allpool lühidalt Kadrioru kuldse ajastu kohvikuid, restorane ja võõrastemaju. Kose tee 10 ehk Maarjamäe lossis asus 1933. aastal hotell-restoran Riviera-Palais.

Hotell-restorani omanik Jaan Martinson elas ise samas majas. Senistel andmetel ettevõte lõpetas tegevuse 1933. aasta lõpus, kuid 1934. aasta veebruaris alustas samal aadressil esimese järgu äritunnistusega restoran Riviera-Palais, mille omanikuks oli Johannes Valdt. Restoran töötas 1937. aasta märtsini.

Aadressil Roheline Aas 12 tegutses 1920ndate algusest keskpaigani võõrastemaja Belle-Vue. 1927. aastal algasid selle võõrastemaja ümberehitustööd arhitekt Eugen Habermanni projekti järgi.

Pärast ümberehitust jätkas samas majas tegevust võõrastemaja-restoran Park, mille omanikuks oli Hans Promann. Esimesed andmed uuest teenindusasutusest pärinevad 1929. aastast. Promannile kuulus muide ka Uus Sadama 10 asunud restoran Liit.

1933. mais, pärast Promanni surma, võttis Pargi üle tema abikaasa Marta Promann. Senistel andmetel lõpetas restoran-võõrastemaja Park tegevuse 1936. aasta lõpus.

Valdeko Vende andmeil asus Poska 38 kohvik, millel oli kõlav nimi Pavillon de la Plage. Vabadussõja ajal oli see inglise mereväeohvitseride meelispaigaks. Kohvik jätkas nime Park all. Hiljemalt 1921. aastal paiknes see aadressil Narva mnt 92 (tollal 68) ja kandis restoran Villa Mon Repos nime. Restorani kasutada olid saal ja neli tuba. 1922. aastal kohvik suleti, sest majas avastati mängupõrgu. Mõne kuu pärast kohvik taasavati Esplanade nime all.

Weizenbergi (tollal Salongi) 2 tegutses veel 1920ndate algul restoran-kabaree Akvaarium. Selle lõbustusasutuse kasutada oli suur saal ja kolm tuba.

Weizenbergi 14 (tollal 16) töötas hiljemalt 1920ndate keskpaigast restoran-kohvik Villa Kadriorg. 1929. aasta algul avati Villa Kadriorg aadressil Weizenbergi 26 (tollal 20). Restoran-kohviku omanikuks oli siis Tšehhoslovakkia kodanik Josef Konir, kuid juba mõne kuu pärast läks äri üle Vassili Travkinile, juba koloniaalkaupluse ja kohviku nime all.

Eesti Vabariigi algaastatel jätkas Weizenbergi 24 (tollal 18) tegevust juba 1880. aastal avatud restoran Kontsert-aed. Omaaegne Kadrioru suuri kohvik-restoran asus Luigetiigi ääres, piirkonnas kus praegu asub F. R. Kreutzwaldi mälestussammas.

1920ndate algul kuulus see Johannes Rebasele ja hiljem see Maria Schmidtile. Restoran laiutas saalis ja viies toas. Tegevust alustas see tavalise kohvipaviljonina, aga peagi muudeti restoraniks.

Restorani nimi peletas eemale naisterahvad, kes armastasid ennelõunasel ajal lastega kooke söömas käia. Seetõttu muudeti Kontsert-aed kohvik-restoraniks, mis enne lõunat töötas kohvikuna ja pärast restoranina. 1930ndate algul oli restorani omanikuks Else Treder. Kohvik lõpetas tegevuse 1936. või 1937. aastal.

Weizenbergi 29 (tollal 11) hakkas juba 1876. aastal kohvik Eldoradot pidama tuntud hotellipidaja Anton Bladti lesk Helene Bladt. Esimese maailmasõja ajal sai selle omanikuks Lonny Spessa, kellele kuulus ka Viruvärava tornis asunud kohvik.

Eldorado lõpetas tegevuse kohe pärast Spessa surma 1932. aasta augustis. Selle kõrval, Weizenbergi 27 (tollal 9) tegutses juba enne Esimest maailmasõda kohvik, mis eri aegadel kandis nimesid Pristol ja René. Valdeko Vende andmeil oli sellel kohvikul ajavahemikus 1916–1930 olnud 16 omanikku. Taasalustas see 1936. aasta oktoobris tööd Aino Künnapi omanduses.

Hilisem Roheline Konn

1938. aastal jätkas kohvik tööd nime Org all, seekord oli perenaiseks Ida Künkmann. Nõukogude ajal hüüti seda 1908. aastal ehitatud puitmajas asunud kohvikut rahvapäraselt Roheliseks Konnaks.

Weizenbergi 13 (tollal 5) asunud Eesti Kaubalaevastiku Mehaanikute Ühingu ruumides alustas 1921. aasta märtsis tegevust alkoholiga einelaud. Peagi omistati sellele kõrgeim, esimese järgu äritunnistus. Populaarne teenindusasutus toodi 1933. aastal üle Tallinna vanalinna aadressile Teenri tänav 4.

Pirita tee (tollal Kose tee) 1 asus 1924. aastast esimese järgu äritunnistusega rannakohvik-restoran Kajak, mida pidas Hermann Bekmann. See toitlustusettevõte paiknes Narva mnt ja Poska tänava ristmikust otse mere suunas. Meres asunud restoranini viis pikk puidust sild.

Varem asus restorani kohal supelmaja, mis ehitati 1924. aastal insener I. Isakovi projekti järgi ümber restoraniks. 1935. aastal ehitati Kajak uuesti ümber, seekord insener Nikolai Golitsõnsky projekti järgi.

Praeguse presidendi kantselei kohal asus 1930ndate lõpuni Ülemine tiik, mille keskel oli väike saareke nagu Luigetiigil. 1830. aastal rajati tiigi äärde kondiitriäri, mis kujunes populaarseks kohvikuks ja 1870ndate algul kerkis sinna kõrvale kahekorruseline esinduslik salong, mis lõpetas oma tegevuse 1889. aastal.

Neis hooneis jätkas kinnise asutusena Mereväeohvitseride suvelokaal. Eesti Vabariigi ajal anti need ruumid Tallinna Noorseppade vanematekogu kasutada. Toitlustusasutusena jätkas seal tööd alkoholivaba einelaud. Tihti peeti seal lõbustusüritusi, kuid alati alkoholita.

Peale siinkohal kirjeldatute tegutses Kadriorus veel terve rida meelelahutus- ja söögikohti.

Koorküla Valgjärve järveasula

Koorküla Valgjärv peidab puuehitiste jäänuseid.

foto: Maili Roio


Koorküla Valgjärve järveasula

J. Seliranna poolt korraldatud ekspeditsiooni käigus Koorküla Valgjärvel tehti kindlaks tõenäoliselt tules hävinud vaiehitise jäänused 737 m2 suurusel alal. Järve läänekaldalt kuni ehitusjäänuste loodenurgani leiti järve põhjast kaks paralleelset postirida, mida on tõlgendatud sillajäänustena (vt Selirand 1985).
Alates 1958. a on Koorküla Valgjärvelt kogutud erinevate uurijate poolt kild-killu
haaval materjali, mis võimaldab eristada kolme asustusperioodi:
(1) Neoliitiline asustus. Koorküla Valgjärvelt on leitud kokku 27 hilise kammkeraamika kildu, mis tulid välja ehitusjäänuste läänenurgast. Valgjärve hilisele kammkeraamikale pakub lähemaid vasteid Tamula (Kagu-Eesti) asula vastav materjal. Hilise kammkeraamika kultuur Eestis on dateeritud u 3650–2000/1900 eKr (Lang & Kriiska 2001, 92). Ornamendi ja koostise järgi pärineb Valgjärve hiline kammkeraamika pigem perioodi lõpuosast (A. Kriiska autorile, 2004). Tänaseks on saadud Valgjärvelt, savinõukildude oletatavast leiukohast, üks radiosüsiniku dateering ka u aastasse 4000 eKr (K. Virtanen – autorile, 2005).
Eestile lähimad neoliitilised vaiehitised on teada Leedust4 ja Loode-Venemaalt5. Loode-Venes on kord juba elamiseks välja valitud järv jäänud tavaliselt kasutusse pikemaks perioodiks ning vaielamute ehitusetapid on otseses seoses järve veetaseme kõikumistega.
Koorküla Valgjärve neoliitilisi ehitusetappe pole praeguse uurimisseisu juures võimalik veel eristada. Esialgu lahutab Valgjärve hilise kammkeraamika ja vaiade dateeringut u 1000 aastat, mis võib viidata mitmele neoliitilisele asustusjärgule.
(2) Eelrooma rauaaeg. J. Seliranna poolt uuritud ehitusjäänustest 40 m kirde poole
jäävast plaanistamata vaiadekogumist võeti kaks proovi radiosüsiniku meetodil dateerimiseks; vastavaks tulemuseks saadi ajavahemik 4.–2. saj eKr (vt Roio 2003, tabel, nr 5–6). Seni puudub mainitud dateeringut toetav esemeline materjal.
(3) I aastatuhande teine pool pKr. Järveasula ehitusjäänustest on saadud neli
radiosüsiniku dateeringut, mis katavad perioodi 6.–9.(10.) sajandini (vt Roio 2003, tabel, nr 4 Leedust on leitud kaks neoliitilist järveasulat, üks Kretuonase ja teine Žemaitiskė järvelt, mille puhul oletatakse, et neid on kasutatud ainult sesoonselt. Leedu territooriumilt on lisaks mainitutele leitud veel kaks asukohta Luokesai järvelt, mis kuuluvad hilisesse pronksiaega ja eelrooma rauaaega (1300–430 eKr). Järveasulate uurimine/leidmine Leedus on olnud suhteliselt hiline (alates 2000. a) ning põhjalikumad uurimistööd seisavad veel ees (G. Motuzaitė kirjavahetus autoriga, 2004). 5 Loode-Venemaa vaiehitiste uurimislugu ulatub 1938. aastasse, mil Aleksandr Brjussov avastas Vologda oblastis, Modlona ja Peretšnaja jõgede ühinemiskohale moodustunud kitsal pikal neemikul vaiasula (Brjussov 1951, 10, joon. 1a). Aastatel 1962–-1983 toimunud allveearheoloogiliste välitööde käigus leiti kaks vaiasulat (Usvjatõ IV, Naumovo) Pihkva oblasti lõunaosast ja neli (Djazditza, Serteja
I-II, Dubokrai I) Smolenski oblasti lääneosast (vt Mikljajev 1984; Dolukhanov 1992, 95, joonis 11.2).Põhjalikumad uuringud on toimunud Usvjatõ IV ja Naumovo asulas.
1–4). Selirand määras järveasula kasutusajaks 6.–7. sajandi (nt Selirand 1994a, 178); mainitud perioodi kontekstis ongi vaiehitist arheoloogilises kirjanduses käsitletud. Koorküla Valgjärve järveasula leiumaterjalis esinev I aastatuhande teise poole käsitsi vormitud keraamika, kokku üle 300 killu, on seni arvukaim leiuliik sellelt asulakohalt. Sarnast keraamikat tuntakse paljudelt Lõuna-Eesti linnamägedelt ja asulatest ning see on dateeritud I aastatuhande viimasesse veerandisse (Aun 1992, 43).
Valgärve I aastatuhande teise poole vaiehitist ja asustust on võrreldud peamiselt Läti samaaegsete vaiehitistega. Sealt on teada kokku kümme järveasulat, mis leitud keraamika järgi kuuluvad mainitud aega. Radiosüsiniku dateeringud on tehtud kahe objekti puhul, mille kohaselt Ušuru järveasula oli kasutusel 8. sajandil ja Āraiši 9.–10. sajandil (LSV, 2001, 312j). Valgjärve selle perioodi leiumaterjal viitab aastaringsele asukohale, mis omab analoogilisi jooni Āraiši asulaga. Sarnaselt neoliitilise asustusega vajavad ka I aastatuhande teise poole ehitusjärgud Valgjärvel täpsustamist.

Koorküla Valgjärv – ainulaadne ajalooallikas Helme kihelkonnast

21.07.2009
Maili Roio, muinsuskaitseameti nõunik

Tõrva lähedal asuv Koorküla Valgjärv paelub loodusnautlejaid oma maalilisusega ning ajaloohuvilisi vee all peituvate muistsete ehitisjäänustega.

Järve õe-venna abielu käsitlev traagiline ja juba 1489. aastal Riia munga Siegberti poolt kirja pandud tekkelugu on rahva seas hästi tuntud. Samuti on inspireerinud ja mõjutanud Valgjärve tekkelugu mitmeid uurijaid.

Pärimuse kohaselt käis juba 1640. aastal järve põhjast kadunud mõisat otsimas kohalik mõisnik Wolfgang Heinrich von Anrep, kes selleks puhuks oli Venemaalt tuukrid kohale kutsunud. Selle suurejoonelise ettevõtmise tulemusena olevat järve põhjast vasest ja puust majapidamisesemeid üles toodud.

Mõningate teadete kohaselt oli von Anrepi kutsutud tuukrite arv ulatunud lausa üheksakümneni ning kaasatud oli ka kohalikku rahvast, kellest osa koos tuukritega peale üht paremat leidu Venemaale putku pani.

Koorküla Valgjärve põhjas peituvaid ehitisjäänuseid käisid oma silmaga kaemas mitmed kultuuritegelased: Burtnieki kirikuõpetaja Vorhoff 1718. aastal, tol ajal veel üliõpilane Hugo Treffner 1869. aastal, M. J. Eisen 1921. aastal. Oma arvamust jäänuste päritolu osas avaldas aga tunduvalt rohkem tol ajal tuntud kirjamehi ja teadlasi.

Valgjärve mõistatus

Tulenevalt muistendist ongi enamus varasematest uudistajatest silmanud järve põhjas mõisa hooneid. Nii nägi ka kirikuõpetaja Vorhoff järve põhjas suuri ja pikki kividest katustega puumaju. Need olid küll pisut juba lagunenud, ent sellele asjaolule vaatamata nentis Vorhoff, et vaieldamatult on tegu ühe ütlemata suure ja uhke mõisaga.

Samas Hugo Treffner käis Koorküla Valgjärvel lossi otsimas. Sukeldunud järve põhja, leidis ta viie jala (umbes 1,5 m) sügavuselt mutta vajunud puuehitise jäänused. Tal õnnestus ka hoone lae alla tungida, kust leidis palju sütt ja savinõukilde.

Treffner mainis oma ettekandes Õpetatud Eesti Seltsile, et järve põhjas ei näinud ta lossi, vaid lihtsa puuhoone jäänuseid, mille päritolu kohta ta arvamust ei avaldanud. See-eest pakkus ta välja teooria, mis käis hoonete vee alla sattumise kohta: kõrgemal paiknev järv oli suure vihmaga üle kallaste tõusnud ning madalamale alale uue järve moodustanud, uputades ühes sellega majad.

19. sajandil peeti ajakirjanduse vahendusel põhjalikke ja kirglikke debatte nii Eesti kui ka Läti vaiehitistest. Nüüd võime nentida, et professor Grewingki seisukoht, mille kohaselt on meie laiuskraadil esiajalooliste vaiehitiste rajamiseks vähe põhjusi ning Koorkülas on tegemist mõisa jäänustega, mis olid varem asunud orus, kuhu hiljem voolas varasemalt kõrgemal paiknenud järvevesi, ei vastanud siiski tõele.

Selgus ehitisjäänuste päritolu osas saabus aastal 1958, mil said teoks esimesed teaduslikud allveearheoloogilised uuringud arheoloog Jüri Seliranna juhendamisel.

Tööde tulemusena avastati seni ainsad Eesti territooriumil paiknevad vaiasula ehitisjäänused, mis paiknesid järve keskel 1–2 meetri sügavusel asuval veealusel seljandikul, mis moodustas ligikaudu 737 ruutmeetri suuruse ristkülikukujulise ala. Põlemisjälgedega palkide ja vaiade jäänuste põhjal pidas Selirand tõenäoliseks ehitise hävimist tules.

Selirand leidis, et Koorküla Valgjärvel asunud hoone on ehitatud postidele asetatud palkidest platvormile ning kujutab endast muistsest eesti kogukonnast eraldunud rikka ülikupere omapärast kindlustatud asulat. Ehitisjäänuste vahelt leiti peamiselt savinõukilde, mis on pärit esimese aastatuhande teisest poolest.

Hiljem on teostatud mitmeid väiksemamahulisi uuringuid, mille käigus on kindlaks tehtud veel kahe asustusetapi olemasolu. Nimelt pärineb osa Valgjärve põhjas olevate puitrajatiste jäänustest kiviajast (umbes 3300–3200 eKr), millele viitavad vaiadest võetud dateeringud ning leitud hilise kammkeraamika killud.

Samuti on tõendeid asustusest, mis jääb ajavahemikku 4.–2. sajand eKr. Seda osa veealusest muistisest on aga seni uuritud vaid põgusalt, puuduvad isegi dateeringutele vastavad leiud.

Koorküla Valgjärve ainulaadsus

Samal ajal, kui Lätis on avastatud 1. aastatuhande teise poolde dateeritud vaiehitiste jäänuseid kokku kümnest järvest, on Valgjärv seni Eesti ainuke esiajaloolisi ehitisjäänuseid varjav järv. Rahvusvahelisel tasandil on ta väärtuslik ja omapärane just seetõttu, et asustamine on aset leidnud eri perioodidel. Seesugust paralleeli meie lähinaabrite juures seni teada ei ole.

Erinevalt sajanditetagusest ajast toimub tänapäeval muistise uurimine ja ainuüksi sellele sukeldumine muinsuskaitseameti väljastatud loa alusel.

Mäekalda tänav Kadriorus hiilgab rikka kultuurilooga

Postimees, 11.05.2007
Autor: Robert Nerman

Maja Mäekalda tänav 3a, kus elasid möödunud sajandi alguses maalikunstnikud Karl Burman ja August Jansen. Nüüdseks on hoone hävinud.
Foto: Arhitektuurimuuseum

Alates 1870. aastast lubati tühjalt seisvaid Kadrioru maid anda suvilate alla, kuid ainult enampakkumisel, kusjuures obrokimaksu pakkumine algas 8 kopikast ruutsüllalt. Obroki tähtaeg oli 99 aastat. Nii rajati Mäekalda tänav. Samal ajal oli veel 1921. aastal paralleelnimena kasutusel Glindi nimi.

Mäekalda krundiomanike hulgas oli palju varakaid kaupmehi ja ametnikke ning suvilate hulgas stiilseid maju ja iluaedu. Mitme suvila krundile istutati haruldasi puuliike. Mäekalda tänav oli äärmiselt rikkaliku kultuurilooga. Nii näiteks Mäekalda 3a-1 elas 1925–1941 arhitekt ja akvarellist Karl Burman vanem.

Projekteeris maju

Burmani viljakam loomeaeg oli 1910–1914, kus ta oli tugevasti mõjutatud rahvusromantismist. Ta hakkas esimesena Tallinnas projekteerima suuri üürimaju, mis lähtusid Põhjamaade arhitektuurist (Tatari 21b, Raua 39). Samas korteris elas ka tema poeg, akvarellist ja arhitekt Karl Burman noorem.

Korter 2s elas maalikunstnik ja graafik Peet Aren, kes sündis 1889. aastal Viljandimaal. Kunstiharidust joonistamise, maalikunsti ja dekoratsioonimaali alal sai ta 1908–1913 Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis.

Pärast õpinguid elas ta mõned aastad Narvas, oli Vabadussõja ajal Tallinnas Vabadussõja muuseumis joonestaja, 1920–1925 töötas Riigi Kunsttööstuskoolis ja 1926–1930 Tartus Pallase koolis õppejõuna. 1930. aastatel töötas ta taas Tallinnas. 1944. aastal pidi ta repressioonide kartusel lahkuma Saksamaale. 1949. aastast elas Aren USAs. Tema loomingu kõrgaeg oli 1920. aastad, kui saksa ekspressionismi mõjulised teosed ilmestasid kogu eesti kunsti. Meelismotiiviks oli tal linnavaated.

Mäekalda 3a–3 elas aastatel 1925–1941 maalikunstnik August Jansen. August Jansen viljeles portree-, maastiku- ja olustikumaali ning natüürmorti, lõi ehispannoosid ning katsetas mosaiigi, keraamika ja skulptuuri alal.

Samas korteris elas ka August Jenseni abikaasa, ajakirjanik, naisliikumise ja ühistegelane Helmi Jansen ja tütar, ajaloolane Ea Jansen. Helmi Jansen sündis Viljandimaal ja lõpetas 1908. aastal Tallinna Kõrgema Tütarlaste Kooli. Õppis Peterburi Konservatooriumis, 1915–1917 töötas Pealinna Teataja toimetuses, hiljem Rahva Sõna toimetuses ja oli 1923–1925 ajakirja Ronk toimetaja.

Helmi Jansen avaldas följetone ja poliitilisi kirjutisi ajalehtedes. Ea Jansen on uurinud eesti rahvuslikku liikumist 19. sajandil, kultuuri- ja sotsiaalajalugu, baltisaksa kultuuri.

Mäekalda 8–3 elas Vabadussõja ajal arheoloog, ajakirjanik ja teosoof Gottfried Rosendorf. Tegemist oli mitmekülgse isikuga.

Rosendorf töötas varem juhtivatel kohtadel riigiametis. 1930. aastatel propageeris ta kristliku kommunismi vaateid. Tema veendumuste järgi pidi just Eestist kujunema eeskuju aialinnade ehk kristlike ühismajapidamiste rajamisel.

Uuesti tuli Gottfried Rosendorfist juttu, kui ta andis 1941. aastal Hariduse Rahvakomissariaadile üle 102 üksikesemest koosneva arheoloogiliste leidude kogu. See kogu tekkis pärast seda, kui 1906. aastal seoses maantee ehitamisega Aleksandropoli ja Karsi linna vahel tuli G. Rosendorfil Peterburi arheoloogia komisjoni ülesandel teha selles piirkonnas arheoloogilisi kaevamisi.

Apeeler ja advokaat

Mäekalda 8 elas 1939. aastani haridustegelane Hans Taube. 1868. aastal sündinud Taube oli muu hulgas ka Saksa Õpetajate Liidu juhatuse liige ning Tallinna Saksa Kooliõpetajate Seltsi juhatuse liige. Samas majas elas ka proviisor Fromhold Kengsep, kes oli alates 1932. aasta veebruarist Kadrioru apteegi juhataja.

Mäekalda 13 elas 1930. aastate lõpus ja 1940. aastate algul vandeadvokaat Alfred Kask. Ta töötas majandusministeeriumi rahandusosakonna riigi kesk-arvepidamise büroo juhatajana.

31. juunil 1940. aastal nimetati ta majandusministeeriumi rahandusosakonna direktoriks. Kask oli mitmete ühiskondlike organisatsioonide juhatuse liige.

Kalarannas Patarei kandis oli sadu aastaid linnaümbruse kalurite keskus

Eesti Päevaleht 29.05.2003
Robert Nerman, ajaloolane

AJALUGU Püügihooajal ootas Harjumaa kalamehi Võrgu tänaval asunud Kaarel Laksi kõrts ja öömaja

Praeguse Patarei kasarmute alal asus juba muinasajal kalurite peatuspaik. Kalamehed kogunesid sinna praeguse Harjumaa küladest ja veetsid seal kogu suvise püügihooaja.

Seega võib ümberkaudsete külade kalamehi pidada Tallinna esimesteks asunikeks.

Kalandus on kuni viimase ajani olnud tähtsaks elatusallikaks paljudele tallinlastele ja Tallinna lähipiirkonna elanikele.

Soomlased ja rootslased

Paraku on selle piirkonna kohta säilinud materjalid lünklikud. Terviklikuma pildi saamiseks peame alustama 19. sajandi teise poole materjalidest.

Harald Aksbergi mälestuste järgi oli Kalarand mitte ainult Tallinna, vaid ka selle lähiümbruse rannakülade omapärane keskus.

See oli veel see aeg, kui üksikutes piirkondades püsis tugevalt kohalik eripära. Samas mõjutas ja muutis naabritega suhtlemine kohalikke.

Näiteks Aksi saare elanike abiellumine Järvamaa elanikega mõjutas selle saare keelepruuki.

Rummu saare suhteliselt tihedam suhtlemine soomlastega jättis oma jälje selle saare keelekasutusse. Prangli saare rahvas oli tollal läinud rootsi keelelt üle eesti keelele, Naissaarel oli põhiline rootsi keel.

Kaarel Laksi kuulus kõrts

Kahtlemata oli Kalarand juba sajandeid varem kogu selle suure piirkonna olulisim kokkusaamiskoht.

Loomulikult asus seal mitmeid ööbimaju, kus peatusid rannakülade elanikud. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses oli tuntuim peatuskoht Laksi pood. Seda on nimetatud ka Laksi kõrtsiks, asutus kuulus Viimsis sündinud kalurile Kaarel Laksile.

Laksi kõrts asus ühes Võrgu tänava äärses majas.

Seal olid kõrtsituba, pood ja lett. Poest pääses suurde eestuppa, mille tagumises osas olid narid kümnele mehele. Naride kõrval paiknes majaperemehe tilluke elutuba. Suure toa poepoolses nurgas asus veekraan. Suurest toast pääses hoovi ja selle taganurgas asuvasse kuivkäimlasse.

Sigurikohv odavate vorstisaiadega

Kalarannas oli kombeks, et kui keegi tahtis Laksi poes peatuda, siis koputas aknale. Laks tegi alati ukse lahti ja lasi külalise sisse. Suurest poest avanes üks uks valitud külaliste kambrisse ja teine uks peretütar Priida tuppa.

Laks serveeris igal hommikul siguritest valmistatud kohvi. Kui oli rohkem siguripulbrit, nimetati seda kohviks, kui vähem, siis teeks. Kohvi ja tee juurde müüs Laks odavat vorsti ja saia. Viina müüdi ainult Kalaranna kõrtsis, mida rahvasuus Karu kõrtsiks hüüti.

Laksi pood täitis vahepeal isegi postkontori rolli. Kui ümbrikule oli kirjutatud “Tallinn. Kalarand. Laksi pood” ning sellele järgnes kirja saaja koduranna nimi, siis jõudis kiri suhteliselt kiiresti kohale.

Laksi poe kaudu said kirju saarekülad Naissaarest Aksini ning Viimsi poolsaare kalurikülad. Selline aadressi kirjutamise viis kestis kuni 1921. aastani, mil asutati Eesti postiagentuuride ja postitalude võrk.

Millal Laksi pood postkontori funktsiooni täitma hakkas, ei tea keegi. H. Aksbergi mälestuste järgi saabus Laksi poe kaudu juba tema vanaisale Aksi Madisele Jannseni 1857. aastal välja antud Perno Postimees.

Laksi pood lammutati 1930. aasta paiku ning kalatööstur Varik ehitas selle asemele uue maja, kus olid tööstusruumid, kauplus ja korterid.

Kalurite seast valiti linnaosa vanem

Esimesed kirjalikud andmed Tallinna kaluritest pärinevad 1352. aastast. Pole kahtlust, et kalurid elasid Kalamajas juba varem. Alates 1360. aastatest mainitakse kalureid juba nimepidi. 15. sajandi allikates on kalurid enamasti eesti ja soome nimedega. 1527. aasta nimekirjas kohtab eesti nimede kõrval arvukalt rootsi nimesid.

Kalamajas kehtis omapärane linnaosa juhtimine, kus haldusküsimusi lahendasid kaks raehärrat, keda nimetati kalurihärradeks, elanike seast valitud vanem ehk oldermann, kaks kaasistujat ning arvepidaja.

Kalurid olid koondunud paatkondadesse, mille vanemad ehk peremehed allusid oldermanni ja kaasistujate korraldusele.

Kalurid olid kohustatud oma saagi nii suvel kui ka talvel värskelt turule viima ja mõõduka hinna eest müüma. Kariloomade pidamine oli keelatud, sest heinategu oleks suvise püügi ajal ainult seganud.

Kalaranna keskuseks oli kalaturg. 14. sajandil võisid kalurid rannas ise kala müüa, kuid juba 15. sajandi alguses nõudis linna raad, et kalu müüdaks ainult linnas. Kaladega kauplemine oli tulus ning seetõttu piirati kaupmeeste arvu.

1534. aastal ei tohtinud kaupmehi olla üle 15. Hiljem aga müüdi kalu otse rannas.

Kalarand oli ka Eesti kalatööstuse tähtis keskus. Kalatööstuse arengus oli suur samm plekktooside kasutuselevõtt Tallinnas 1884. aastal.

Tallinna kilude kiire võidukäik

Uuenduse tõttu kasvas juba 1885. aastal konservi “Tallinna kilu” eksportmaht 200 000 kilogrammilt 580 000-le. 1886 eksporditi ainuüksi Tallinna sadama kaudu 910 000 kilo Tallinna kilu.

1898. aastal rajas J. M. Leesmann Kalaranda Tallinna esimese võrgutööstuse. See lasi varasemast rohkem kilu ja räime püüda. 19. sajandi lõpul muutus Tallinna kilu konserv väga populaarseks, J. M. Leesmanni, V. Demini, C. Krauspi vabrikutes toodetud kalakonservid võitsid suurtel rahvusvahelistel näitustel rohkesti auhindu. Väga populaarsed olid ka F. Malahhovi tööstuses töödeldud kilud.

Kalamaja asumi ajaloost

Kalamaja on Tallinna üks vanemaid ning läbi sajandite ka kõige suurem eeslinn.
Kirjalikes allikates mainitakse Kalamaja esimest korda 1421. aastal, kuid selles ei kahtle
keegi, et asustus oli seal juba tunduvalt varem. Arvatakse, et Suur-Patarei tänava
piirkonnas olid juba muinasajal ümberkaudsete külade kalameeste ajutiselt kasutatavad
hooned. Sõna ,,maja" tähendas algselt ajutist peatuspaika. Ka Läti Henriku ,,Liivimaa
kroonika" kasutab seda sõna korduvalt samas tähenduses.

Kirjalikes allikates mainitakse alates 1352. aastast kalurite nimesid. Võib arvata, et nad
elasid Kalamajas. Selle piirkonna peamised asukad olid eestlased, rootslased ja soomlased.
Ameti poolest oli nende seas mündrikke - suuremate paatide juhte - käsitöölisi,
kalureid ja veovoorimehi.

Linnaosas oli juba 15. sajandi keskpaigast oma kirik. 1527. aasta nimestiku järgi oli
Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist. Vaatamata sellele, et majad olid väikesed, pidasid paljud peremehed allüürnikke. Kalamajas oli soodne elada, mistõttu kasvas sealne elanikkond jõudsalt ja see valmistas linnavõimudele suurt muret. Nad püüdsid Kalamaja kasvu isegi piirata, kuid see ei andnud soovitud tulemusi.

Nimeka Tallinna uurija, Paul Johanseni, arvamuse järgi paiknes Kalamajas kaks küla.
Läänepoolne oli hõredama struktuuriga ning meenutas oma kruntidevaheliste käikudega
eesti küla. Idapoolse üksteisega tihedalt liitunud krundid lõid põlise rootsi küla
meeleolu. Mõlemal külal oli oma keskus.

Kalamajas kehtis omapärane vakukord, mille kohaselt lahendasid haldusküsimusi kaks
raehärrat, keda nimetati kalurihärradeks (Fischerherr), elanike seast valitud vanem ehk oldermann, kaks kaasistujat (Beisitzer) ja arvepidaja. Kalurid koondusid paatkondadesse, mille vanemad ehk peremehed allusid oldermanni ja kaasistujate korraldustele.

Kalamaja on korduvalt Tallinna piiramiste ajal maha põletatud (1570,1710,1854),
kuid alati taastatud. Tallinna suurimal eeslinnal on olnud tähtis koht meie rahvusliku linnakultuuri kujunemisel. Selle piirkonna kultuurilugu on erakordselt rikkalik. Siin kohti, mis on oluliselt mõjutanud Eesti iseseisvumist ning Vabadussõja käiku.



Mõned olulisemad ehitised ja kohad Põhja-Tallinnas läbi ajaloo


TALLINNA ELEKTRIJAAM

Kalamajaga on seotud elektrienergia esmakasutamine Tallinnas. Wiegandi masinatehases võeti 1882. aastal gaasivalgustuse asemel kasutusele elektrivalgustus. 1910-1913 rajati aadressil Põhja pst 27 arhitekt Hans Schmidti projekti järgi Tallinna Elektrijaam. 1941. aastal elektrijaam lõhati, kuid taastati osaliselt juba sõja ajal ja lõplikult mõned aastad hiljem: 1947-1948 valmis 102,5-meetrine telliskorsten, 1959. aastal hakkas elektrijaam varustama linna soojusega. Elektrijaama eelsel ajal asus samas kohas kunagi omalaadne muldkindlustus, nn Stuarti reduut, mille üks tugimüür on siiani säilinud. 19. sajandil tegutses selles kohas Krauspi supelasutus, kus härrasrahvas käis tervistavaid mereveevanne võtmas. 1865. aastal rajati supelasutuse kõrvale Rudolf Otto von Knüpfferi projekti järgi Tallinna gaasivabrik, millest on seniajani alles kaks paekivist, hiiglaslikku hulknurkse põhiplaaniga gaasimahutit. Vabrikust saadud gaasi kasutati linnatänavate valgustamiseks.


1984 aastal asutati Tallinna Elektrijaama hoones Energeetikamuuseum, mis avati külalistele alles 1993. aastal. 1999. aastast jätkab muuseum tegevust tehnika- ja teaduskeskusena. Praegu tegutseb endises elektrijaamas lisaks elamuslikule muuseumile alternatiivseid noorte- ja kunstiüritusi korraldav Kultuuritehas. Kompleksi on tahetud teha nii kortereid, galeriisid kui ka hotelli.


KALARAND

Kalarand on olnud iidsetest aegadest Tallinna ning selle ümbruse kalurite elukoht. Konkreetsetest kaluritest on andmeid keskajast. Juba siis randusid linna kalapaadid Kalarannas. 19. sajandist on andmeid selles piirkonnas tegutsenud kalaturu kohta.


19 sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses oli Kalaranna mitteametlikuks keskuseks Viimsis sündinud kalur Kaarel Laksi pood Võrgu tänaval. Seal oli veel kõrtsituba ja ööbimiskoht. Kalarannas oli kombeks, et kui keegi tahtis Laksi poes peatuda, siis koputas aknale. Peremees tegi alati ukse lahti ja lasi külalise sisse. Pood täitis vahepeal isegi postkontori ülesannet. Kui ümbrikule oli kirjutatud "Tallinn. Kalarand. Laksi pood" ning sellele järgnes saaja perekonna ja koduranna nimi, jõudis kiri suhteliselt kiiresti kohale. Selline postikorraldus kestis 1921. aastani, kui asutati Eesti postiagentuuride ja postitalude võrk.


Kalarand kujunes 19. sajandi lõpul Eesti kalatööstuse keskuseks. Sel ajal sai 1790. aastal rajatud Malahhovi kalapüügiettevõttest konservitööstus. Laiemale sai tuntuks Leesmanni kalatööstus, mille tallinna kilu pälvis rohkeid auhindu ning oli nõutud isegi kaugel Siberis. 1897 aastal tegutses peamiselt Kalaranna piirkonnas 25 erineva suurusega kalatööstust. Malahhovi perekonnad 20. sajandi algul valminud uus elumaja (arhitekt Nikolai Thamm noorem) aadressil Võrgu 6 on historitsistliku tellisarhitektuuri huvitav näide.

Kalaranna piirkonda on kasutatud korduvalt filmivõtete paigana. Praeguse Kalaranna tänava kõrval asuval raudteel toimusid maailma ühe silmapaistvaima filmirežissööri Andrei Tarkovski filmi ,,Stalker" võtted. Omaaegset Kalasadamat kasutati Nõukogude-Itaalia ühisfilmi ,,Punane telk" võteteks.

,,ILMARINE"

1880. aastal ostis Friedrich Wiegand Jahu tänava ja Põhja puiestee vahelisel alal suure krundi (Põhja pst 27) ning rajas sinna arhitekt Nikolai Thamme ehitusprojekti järgi tolle aja kohta suurejoonelisi tehasekorpusi. Wiegand laiendas Kalamajas edukalt ettevõtet, vaatamata samal ajal Venemaal alanud tööstuskriisile. Siin suudeti kimbatust vältida tänu omaaegsele moodsale tehnoloogiale. Tehases pandi tööle Tallinna esimene elektrijaam ja 1882. aastal asendati senine gaasivalgustus elektrivalgustusega. Ettevõte valmistas aurumasinaid, aurukatlaid ja viinavabrikute sisseseadeid. 1920. aastal ostis Wiegandi tehase aktsiaselts ,,Ilmarine". Koos Eesti iseseisvumisega kadus avar Vene turg ümber tuli orienteeruda kohalikule ja Lääne turule. See ei olnud kerge, kuid õnnestus taaskord tänu edumeelsele tehnoloogiale. Teiseks masinatehase edu pandiks olid vilunud spetsialistid. 1923-1924 sai ,,Ilmarise" suuraktsionärideks Puhkide perekond, kes rajas krundile võimsa jahuveski. 1930. aastatel koosnes ,,Ilmarine" kolmest eraldi käitisest: metalli-, jahu- ja makaronitööstusest.

Puhkide jahuveski kõrge elevaatoritorn lasti Teise maailmasõja ajal õhku. Teise maailmasõja järgselt tootis ,,Ilmarine" katelde automariseerimis- ja abiseadmeid. Pärast Eesti taasiseseisvumist rajati Kalamajas paiknenud tööstuse asemele (algupäraseid paekivist välisseinu säilitades) Ilmarise Keskus ning Suur-Patarei tänava äärde kitšilik niinimetatud Preatoni kvartal.


PITKA TÖÖKODA

Johan Pitkale kuulunud majades Suur-Patarei 18 ja 20 asus töökoda, kus korrastati juba enne Vabadussõda Eesti Kaitseväe relvastust. Ööd ja päevad läbi parandatud töökojas soomusautosid ning komplekteeriti ja renoveeriti ja remonditi soomusronge. Johan Pitka töökojas korda tehtud relvadel oli eriti suur tähtsus Vabadussõja alguses.

KINO ,,ERFUR"

Soo 13 esimesel korrusel paiknes alates aastast 1910 kino ,,Erfur". Vanemad Kalamaja elanikud mäletavad, et madala piletihinna (5 kopikat) tõttu oli see kättesaadav ka vaesematele. Ühe piletiga võis vaadata mitu seanssi järjest. 1913. aastast alates kuulus kino karskusseltsile ja kandis nime ,,Lõbustus". 1919. aastal võeti kahjumiga töötav kino linna hoolekandeosakonna alluvusse. Et ka vaesematel inimestel oleks kinoskäimine jõukohane, alandati pileti hinda ühelt margalt 60 pennile. 1919 . aastal anti kino rendile ning see töötas lühemat aega ,,Säde" nime all. Kinos oli tollal 39 tooli, Dietrichi klaver ja gaasiahi. 1920-1926 kandis kino nime ,,Mars", 1926 ,,Ekspress" ning 1927 ,,Venus". Tollal oli kinos juba 150 kohta. Tuletõrjenõuete karmistumisega seoses pidi Kalamaja vanim kino Soo tänaval oma tegevuse lõpetama. Kalamajas jätkas tööd kino ,,Diana", mis asus alguses Kopli 2 ning alates 1935. aastast Kopli 8. Kino „Skala" asus aastatel 1923-1947 Vabriku ja Valgevase tänava nurgal.


RIIGI TRÜKIKODA

1923. aastal rajati endise Kotzebue suvemõisa unarusse jäetud pargi kohale (Niine 11) Riigi tiikikoda, mis valmistas 1940. aastani riigiasutuste tellimusel rahamärke, väärtpaberite blankette jm. 1927. aastal anti Riigi Trükikojale üle Riigi Teataja talitus. Samal aastal sai ta ka Eesti väärtpaberite - pangatähtede, aktsiate, osatähtede, obligatsioonide ja pantlehtede trükkimise ainuõiguse. Ettevõte paistis silma kõrgete palkade poolest. 1930. aastate lõpus oli trükikoja lihttöölise tunnitasu 62-75 senti ning oskustöölisel vastavalt 90-116 senti tunnis" Olgu siinjuures lisatud, et korralikud kingad maksid tollal 5 krooni.


KALAMAJA RAAMATUKOGU

Kalamaja raamatukogu on lähitulevikus saamas 8O-aastaseks. 20. novembril 1929. aastal avati Graniidi 1 Tallinna IV Haruraamatukogu. 1931. aasta novembrist asus raamatukogu Soo 31 teisel korrusel. 1935. aastal koliti raamatukogu sama maja 4-toalisse korterisse ning 1937. aasta sügisel sai raamatuid laenutada varasema kolme tunni asemel juba kella 14-st 20.30-ni Kuid needki ruumid jäid haruraamatukogule kitsaks ning 1938. aastal koliti aadressile Vana-Kalamaja 26. 10. oktoobril 1941 kolis IV haruraamatukogu Tööstuse 1. Raamatute hulk suurenes vaatamata nii Nõukogude kui Saksa okupatsiooni ajal ideoloogiliselt mittesobivate raamatute ärakorjamisele. Nii oli raamatukogul 1959. aastal juba 32272 trükist. Selle aja aruannete kohaselt olid kõige populaarsemad marksismi-leninismi klassikute teosed. Sellist tungi marksismi poole kasvatati lihtsa raamatukogundusliku võtte abil - kõige loetavamaid raamatuid sai laenutada ainult koos marksismi-leninismi klassikute teostega. 1974-1991 kandis Tööstuse 1 Tallinna Keskraamatukogu Kalamaja haruraamatukogu ning 1991. aastast Kalamaja Raamatukogu nime.


SALME KULTUURIKESKUS

Salme Kultuurikeskuse kohal asusid enne Teist maailmasõda roosipeenrad ja dekoratiiv-valgustusega park. Sõja ajal ning sõjajärgsetel aastatel sai see kannatada ja selle kohale otsustati ehitada rahvamaja ehk tollases keelepruugis kultuuripalee. Stalinistlikus stiilis kultuuripalee esimene ehituprojekt valmis juba 1954. aastal, kuid ehitustööde alguseks oli see aegunud. Uus hoone otsustati ehitada 1956. aastal valminud Riia raudteelaste kultuurimaja projekti järgi. Hoone valmis 1965 aastal ning juba samal aastal tegutses J. Tombi nimelises Kultuuripalees 34 täiskasvanute ja 15 lasteringi. Aastatel 1965-1993 tegutses Salme 12 asunud kultuuripalees Eesti Noorsooteater (tänane Tallinna Linnateater). See oli Noorsooteatri peamine lava ja esinemiskoht, kust tallinlased said tihti paremaid teatrielamusi. Paljudel on tänaseni meeles Voldemar Panso „Hamleti" lavastus, kui laval olid vennad Eskolad ja Jüri Järvet.

Salme Kultuurikeskus kannab oma praegu nime alates 1991. aastast. Vahepeal, laulva revolutsiooni ajal, aastatel 1989-1991 kandis see Eesti Ametiühingute Kultuurikeskuse nime. Hoones peetakse konverentse, korraldatakse teatrietendusi, näitusi, moepäevi, balle, tantsuõhtuid jms. Kultuurikeskuses tegutsevad Salme Raamatukogu, Eesti Kultuuri- ja Haridustöötajate Liit ning Eesti Meelejahutajate Liit. Hoones asus enne Tallinna Ülikooli loomist ka Eesti üks esimesi eraülikoole - Eesti Humanitaarinstituut. Keskus vajab põhjalikku renoveerimist.


KALAMAJA KALMISTU

Esimesed kirjalikud andmed Kalamaja kalmistu kohta pärinevad 156l.aastast, kui Kalamajja maeti 2000 Rootsi sõjaväelast. Võimalik, et see oli sama kalmistu, millel Põhjasõja järgsetel aastatel puudus piire ning kuhu ümberkaudsete karjamaade loomad pääsesid kõndima 1730 pöördusid eesti ja rootsi kogudus linnavõimude poole palvega ehitada Kalamaja kalmistu ümber plankaed ja seade üles kellad. Selle kohta, kas 18.sajandi I poolel oli kalmistul mõni sakraalehitis, andmed puuduvad. Alles 1780 aastal suudeti Peter Duborh rahastamisel rajada kalmistu väravatorn ja see on tänapäevani säilinud.
18. sajandil oli Kalamaja kalmistu Pühavaimu ja Rootsi-Mihkli koguduse matmispaigaks. 19. sajandil laiendati kalmistust korduvalt. Näiteks 1842 aastal õnnistati kalmistu uus osa. 1950. aastate alguses kalmistu suleti ning 1964. aastal hakati seda pargiks kujundama. Muinsuskaitseliikumise algatusel hakati kalmistut taastama mälestuspargi-nekropolina ja alates 1993. aastast on see pargina looduskaitse all.

Kasutatud kirjandus: R. Nerman, KALAMAJA, Tallinn 1996

Kassisaba asum on pikk, ulatudes Kelmikülast Uue Maailmani

Postimees 11.08.2006
Autor: Robert Nerman

Sellel Nõukogude ajal tehtud fotol on Luise tänav, taamal paistab Kaarli kirik.
Foto: Repro

Kassisaba nime kannab asum, mis paikneb Toompuiestee, Paldiski maantee, Tehnika ning Endla tänava vahelisel alal. Linnaosa tagamaaks võib pidada veel Paldiski maanteelt põhja poole jäävat Kelmiküla ning Endla ja Väike-Ameerika tänava vahelist ala. Enne raudtee rajamist aastail 1869–1870 ulatusid lääne-idasuunalised teed üle praeguse raudteevalli.

Veel 1930. aastate algul kandis teisel pool raudteetammi asuv Madara tänav Falkspargi (praegu Adamsoni) tänava ning Ülase tänav Saviaukude (Praegu Vismari) tänava nime. Veidi varasemast ajast pärit õhufotolt võib nende tänavate kohalt näha jalgradu üle raudtee.

1348. aastast kuni 1870. aastani kuulus Kassisaba piirkond Toompea eeslinna koosseisu ning Kassisabas ja Tõnismäel kehtis mitte Lüübeki õigus, vaid Toompeaga samad seadused.

Kassi saba tee

Esimest korda mainitakse Kassisaba kohanime 1732. aastal (Kassi sabba). Arvatavasti tulenes see nimi 17.–18. sajandi kindlustuste muldvallide nurgakohtadesse ehitatud kõrgemate tugipunktide saksakeelsest nimetusest Katze (Kass). Sellist kindlustusest välja viivat teed nimetati kassi sabaks (Katzenschwanz). Üks selline tugipunkt (Gootide reduut) paiknes Toompea läänekülje ees.

Arheoloogiliste päästekaevamiste tulemusena Adamsoni 9/Wismari 16/Koidu 20 maa-alal avastasid Agu EMS arheoloogid mantelkorstnaga mõisalaadse hoone. Esialgsetel hinnangutel pärineb see Tallinna oludes erandliku arhitektuuriga maja vähemalt Põhjasõjaeelsest perioodist.

Konkreetsem vanus selgub pärast kaevamiste materjali läbitöötamisel. Ulatuslikud arheoloogilised kaevamised olid Paldiski maantee ja Saani tänava vahelises piirkonnas, kus vanim leiumaterjal pärineb 16. sajandi lõpust. Kahtlemata oli see piirkond hoonestatud, kuid suure liigniiskuse ja hilisema ehitustegevuse tõttu hävisid jäljed vanemast hoonestusest.

Vaestehaigla tänavanurgal

Mitmel pool Kassisabas tegid päästekaevamisi Tael OÜ arheoloogid. Näiteks Loode tänava kaevamiste vanimad leiud ulatuvad 17. sajandisse. Võimalik, et Kassisaba asustusala ulatus tollal veelgi kaugemale lääne poole.

1652–1710 asus Adamsoni ja Kevade tänava nurgal Toomhospidal. See oli kuninganna Kristiina käsul rajatud vaeste haigla, kus haigeid ravis garnisoni velsker. 1705. aastal muudeti Toomhospidal ajutiselt garnisoni haiglaks. Hospidal ning tõenäoliselt ka teised Kassisaba hooned süüdati 1710. aastal, kui Vene väed lähenesid Tallinnale.

17. sajandil rajati praeguse Luise tänava piirkonda suvemõis, mis sai nime Louise von Steinheili järgi, kes omandas suvemõisa 1792. aastal ning nimetas selle Luisenthaliks. Suvemõisa juurde suundus Toompuiesteelt Engden-Fabiani tee, mis jäi maade tükeldamisel ehitiste alla.

Enne seda, aastail 1772–1782, tegutses suvemõisas apteeker Carl Christian Ficki fajansimanufaktuur. Fajanssi valmistati kohalikust sinisavist, millele lisati välismaist valget savi. Manufaktuuris töötavad meistrid olid pärit Saksamaalt, peamiselt Kielist. Toodang oli mitmekesine – valmistati serviise, keeruliste kaunistustega aromaatnõusid, maitseainete aluseid, puuviljavaagnaid, toose ja soolatopse ning pisiplastikat.

Kassisabas asus ka Toomvaestekool. Tegemist oli Toompea vaeslaste maja ja kooliga, mida nimetati ka Toomorbudekoduks. See asutati 1725. aastal Toompea eeslinna Toomkiriku pietistliku ülempastori Christople Mickwitzi eestvõttel.

Koolis õppis ka eeslinna vaeste lapsi. 1740. aastate lõpus oli seal üle 80 õpilase. Õppetöö toimus nii saksa kui ka eesti keeles. Aastatel 1786–1797 tegutses Toomvaestekool kahe õpetajaga 2-klassilise alamrahvakoolina.

1867. aastal valmis arhitekt Ferdinand Kordese projekti järgi Toomvaestekooli uus hoone Wismari 15. Selle kooli järgi nimetati 19. sajandi viimasel veerandil praegune Wismari tänav Vaestekooli ehk Toom-Vaestekooli tänavaks.

Kirjameeste kõrts

Adamsoni ja Loite tänava nurgal asus Punane kõrts. See oli 19. sajandi I poolel tuntud eelkõige kirjameeste, kaupmeeste ja riigiametnike kooskäimise kohana. Sajandi keskel minetas kõrts oma populaarsuse.

Kassisaba arengus oli tähtis koht Toomgildi oldermannil Hans Heinrich Falckil, kes 1849. aastal sillutas omal kulul Paldiski maantee alguse. 1856. aastal ehitas ta omal kulul vähem kui kuu ajaga Toompealt Paldiski maanteele suunduva tee, mis kannab praegugi Falgi tee nime.

Falcki algatusel rajati aastail 1856–1866 Tõnismäelt Balti jaamani puiestee, mis kannab Toompuiestee nime. Algselt kandis see Kastani promenaadi ehk allee, samuti Promenaadi tänava nime.

Falck rajas Wismari ja Adamsoni tänaval asunud Värvli tiigi asemele pargi, mis rahvapäraselt kandis Falkpargi nime, 1949. aastast Lastepargi ja alates 1989. aastast Falgi pargi nime. 1860. aastast asus pargis mitu lõbustusasutust. Aastatel 1882–1887 üüriti parki seltsile «Lootus».

1887. aastal toimus pargis Harjumaa laulupidu. 20. sajandi algul tegutses Falkpargis lühikest aega Ants Laikmaa kunstikool. 1920. aastatel üüriti pargis asunud restoran võimlemisseltsile «Sport».

Suurem ehitustegevus Kassisabas algas 1877. aastal, mille tulemusena laienes linnaosa lõuna poole. Üheks uueks majaks oli Koidu 46, kus 27. märtsil 1883 sündis Marie Under. Kassisaba 19. sajandi viimase veerandi miljööd ja olustikku on tabavalt kirjeldanud Karl Ristikivi oma romaanis «Tuli ja raud».

Kopli hiilgus – Krulli masinatehas

Eesti Ekspress 03.07.2009

Autor: Margus Kruut ( tehnikaloolane )

TUNTUD OMA HEADUSES: Eelmise vabariigi aegsed Krulli teedeehitusmasinad, sealhulgas teerullid, olid tehasele heaks reklaamiks. Tallinna Masinatehas.

NÕUDKE KRULLI KAUPA: Franz Krulli masinaehituse vabriku eelmise vabariigi aegne reklaam.

ÕNNETU VEDUR: Krulli tehases 1931 ehitatud auruvedur Sk 155 jättis ajalukku sünge lehekülje, sest 21. oktoobril 1936. aastal lendas vedur Olustvere–Võhma lõigul 4 meetri kõrguselt teetammilt alla. Reisijad kannatada ei saanud, kuid vedurijuht Jaanson sai surma.

PAISTIS KAUGELE: Franz Krulli tehase peavärav möödunud sajandi algul.

Tallinna üks vanemaid suurettevõtteid, Krulli tehas, avas uksed 110 aastat tagasi Koplis. Alus selleks pandi aga veelgi varem Narva vasksepatöökojas, mille ostis Saksamaalt tulnud Franz Krull.

Märtsis 1865 leidis Saksa vasksepp Franz Joachim Heinrich Krull ajalehest Narvasche Stadtblätter kuulutuse, kus pakuti müüa hästi sisustatud vasksepatöökoda, puumaja viie toa, kahe köögi ja kolme keldriga, lisaks aia ja mitme kõrvalehitisega. See varandus kuulus ootamatult surnud Friedrich Ludwig Büllile, kellest polnud jäänud pärijaid, mistõttu Narva raehärradel tuli asuda otsima kinnisvarale ostjat.

Krull läks enesekindlalt Narva rae jutule, sest tal oli Lübecki vaskseppade tsunfti atestaat taskus. Franz oli Venemaale tulnud juba aasta tagasi viinavabrikute sisseseadeid tootva Saksa firma monteerijana. Sakslastest raehärradele mees meeldis ning Krull sai töökoja rentnikuks.

Kuna Venemaal polnud tollal ühtki suuremat masinaehitusvabrikut, mis oleks suutnud toota viinavabrikutele vajalikke seadmeid, siis tuli need osta kalli hinna eest välismaalt. Siin nägi Franz head teenimisvõimalust ning otsustas jäädagi Venemaale. Aastail 1865–1870 ehitas Krull seadmeid kümnele viinavabrikule Peterburi, Novgorodi, Pihkva, Olonetsi ja Eestimaa kubermangus. Saadud tulud võimaldasid Krullil renditud töökoja ära osta.

1870. aastal ehitas Krull uut tüüpi viina destilleerimise aparaadi, mis seati üles Kurtna mõisas.

Krulli uus aparaat ületas seniseid kõrgema tootlikkuse ja ökonoomsusega. Seetõttu sai Krulli nimi kiiresti tuntuks nii Balti kubermangudes kui ka Venemaa siserajoonides. 1875. aastal ostis Franz maatüki Paldiski maantee ja Falgi pargi tänava vahele. Narva töökoja müügist saadud rahade eest ehitas ta krundile väikese tehase, mis hakkas tasapisi laienema, kuni Krull rajas 1899. aastal Kopli tänava äärde uue suure tehase – sellesama kuulsa Krulli tehase ehk hilisema Tallinna Masinatehase.

Krullilt peteti tehas välja

1895. aastal läks tehase juhtimine Krulli poegade Franzu (II) (majandusdirektor) ja Gerhardi (tehnikadirektor) kätte. Kuus aastat hiljem lahkus vana Krull siitilmast. I maailmasõja eelseil aastail hakkas Krulli tehas täitma sõjalisi tellimusi, mis osutusid kasumlikuks ja tõi kaasa toodangu tunduva suurenemise. Sõjaliste tellimuste osakaal suurenes eriti pärast seda, kui Tallinna ehitati aastail 1912–13 kolm suurt laevaehitustehast (Vene-Balti, Bekker ja Noblessner).

Krulli tehas spetsialiseerus ka võimsate külmutusseadmete ning jäägeneraatorite tootmisele.

Esimesi ehitati valitsuse loal riiklikele ettevõtetele, kauba- ja sõjalaevadele ning kindlustele.

Endiselt ehitati ka aurukatlaid, puidutöötlemismasinaid jne. Tagaplaanile aga jäid viina- ja tärklisevabriku sisseseaded.

Kui Gerhard Krull 1914. aastal Saksamaale puhkusele sõitis, puhkes I maailmasõda ning teda Saksa riigi alamana Venemaale tagasi enam ei lastud. Tehast jäi juhtima vend Franz (II).

Tundes hirmu, et Vene riik konfiskeerib vaenulike riikide alamate väärtpaberid, kanti Gerhardi aktsiad üle tema Vene riigi alamast naisevenna von Vossi nimele. Et AS Franz Krulli aktsiate hinnad olid ettevõtte sõjatööstuseks muutmise tõttu tormiliselt (95%) tõusnud, kasutas naise vend juhust, käitus alatult ning müüs õemehe aktsiad Doni-Aasovi Pangale ja laskis saadud rahaga jalga.

Sõja ajal tähistati 1915. aastal firma 50. juubelit ja seda suurejooneliselt. ”Kõik töölised vabastati poolest päevast töölt päevapalka kärpimata. Kogu kontoripersonalile ning teistele kutsutud külalistele olid kaetud lauad direktor Franz Krulli ruumikas korteris. Kõvadest ega pehmetest napsidest pu udust ei tuntud. Lauad nõtkusid mitmesuguste maitsvate külmade ja soojade suupistete koorma all, mida kolm päeva väljastpoolt palgatud restoranide kokad olid valmistanud.”

Paar aastat hiljem suri Franz Soome sanatooriumis. Ta maeti Kopli kalmistule, mille nõukogude võim hiljem maatasa tegi.

Peagi tõstsid tehase uued omanikud Franzu lese Stella uhkest korterist aadressil Kopli 68 välja ja see anti direktor Kaganile. Stellal ja tema pojal Franz (III) lubati siiski asuda elama Gerhard Krulli endisesse korterisse Paldiski maanteel.

AS Franz Krulli dünastia kolmanda põlve võsu Franz Krull jäi peale isa surma oma ema Stella hooldamisele. Noorele Franzule määrati stipendium Saksamaal inseneriks õppimisel. Praktikumi tegi noor Franz AS Franz Krulli tehases, kus ta kena ja sõbraliku inimesena nii noorte kui ka vanemate tööliste lugupidamise ära teenis ja kus teda paipoisina koheldi.

Noor Franz teatas kõigile avameelselt, et järgmisel semestril kavatseb ta astuda majandusteaduskonda. Tema soov oli isa ja vanaisa jälgedes sammuda. See samm sai talle aga saatuslikuks. Stipendiumi maksjail tekkis kahtlus, et kas see noor kollanokk mitte ei kavatse oma nina toppida nende finantstehingutesse ning stipendium tühistati. Franz oli sunnitud hakkama endale ja oma emale elatist teenima Tselluloosivabrikus kassapidajana, kus ta töötas kuni ümberasumiseni Saksamaale 1939.

Mida kõike ei toodetud

Eesti Vabariigi iseseisvumisega kadus Venemaa turg ja varem 90% oma toodangust seal turustanud Krulli tehas pidi uute oludega ruttu kohanema. Vabariigi algusaastail valmistas Krulli tehas mitmesuguseid laiatarbekaupu (malmist pliidirõngaid, siibreid, ahjuuksi, malmpadasid, pingijalgu, hauariste jne). 1921. aastal sai tehas tellimusi meiereide väikeste aurukatelde ja turbamasinate valmistamiseks. Viimaseid turustati ka Lätis ja Leedus.

Vabariigi lõpuaastail konstrueeriti ja ehitati esimesed tunnelahjud Eesti põlevkivitööstusele.

Riiklikul tellimusel hakati valmistama teedeehitusmasinaid, näiteks teerulle ja kruusasorteerijaid. Tehases ehitati ka kitsa- ja laiarööpmelise raudtee vedureid, aga ka seadmeid Riigi põlevkivitööstusele ja Tallinna sadama külmhoonele. Masinatehases ehitati kõik seadmed, sh külmutusmasinad suurte tapamajade jaoks Kaunases, Klaipedas, Panevežyses jm. Lisaks valmistati seadmeid ka peekonivabrikutele ja piimafarmidele. Üksikuid tellimusi külmutusseadmetele tuli ka Indiast, Iraanist, Inglismaalt, Jugoslaaviast, Rumeeniast ja Bulgaariast.

1938. aastal tehti tehasele ettepanek ehitada ja seadmestada terve hiiglaslik põlevkivitöötlemise tehas Austraalias. Kahjuks käis sellise tellimuse täitmine suure vahemaa tõttu tehasele üle jõu. Tallinnas valmistati ainult sisseseade tehnilised joonised. Väikeste aurukatelde kõrval hakati 1929. aastast tootma suure võimsusega aurukatlaid elektrijaamadele ja põlevkivitööstusele.

Krulli tehas tootis ka väga erinevaid põllutöömasinaid, näiteks aastal 1934 hekslimasinaid, viljasorteerijaid, õle- ja heinajahvatamise veskeid, loorehasid, atru, kultivaatoreid, vedruäkkeid, ristikheina peksuseadeldisi, loomatoidu aurutajaid ja kartulivõtmise masinaid.

Kokkuvõttes laienes Krulli tehase tootevalik, võrreldes tsaariajaga, tunduvalt.

Naftapuurtornide ajastu

Pärast II maailmasõda levis nüüd juba Tallinna Masinatehase toodang üle terve Nõukogude Liidu ja palju kaugemalegi. Valmistati näiteks suuremõõtmelisi ventilaatoreid, tsentrifugaalpumpasid, suure võimsusega aur upumpasid, parafiinivalamise masinaid, autotsisterne, transportööre, elevaatoreid, ainulaadseid kristallisaatoreid.

Üksnes lahtimonteeritavaid puurtorne tehti naftatööstusele üle saja. Neid 41 m kõrgusi puurtorne, mis võimaldavad puurida kuni 3500 m sügavuseni, demonstreeriti mitmel rahvusvahelisel näitusel. Need puurtornid on töötanud või töötavad veel praegugi Bakuus, Albaanias, Rumeenias, Hiinas ning Araabiamaades.

1950ndatel sai Tallinna Masinatehasest üks tolleaegse Nõukogude Eesti võimsamaid ja eesrindlikumaid masinaehitusettevõtteid. 21. veebruaril 1955. aastal viidi tehas NSV Liidu Naftatööstuse Ettevõtete Ehituse Ministeeriumi alla, mistõttu keskenduti ehitusmehhanismide tootmisele. Tehti neljatonnise tõstejõuga tornkraanasid, raudbetoonpaneelide valmistamiseks vajalikke seadmeid ning vibrolaudu.

Tehase suurimaks saavutuseks oli originaalse konstruktsiooniga masinpõlevkivikombain, mis on ainulaadne maailmas. See masin raiub põlevkivi lahti, sorteerib ja laadib vagunisse. 1960. aastail moodustasid tehase põhitoodangu mitmesugused keerukad seadmed nafta- ja põlevkivitööstusele, vagunelamud gaasitrasside ehitajatele, keskküttekatlad, aurukatlad piimatööstusele ja mittestandardsed seadmed paljudele tööstusharudele. Tehti isegi ultraheliseadmeid ja unikaalseid seadmeid Teaduste Akadeemia tellimusel. 1963. aastal alustati esimesena N Liidus õhkjahutite tootmist.

Franz (III) elas sõja üle. Hoolimata tolleaegsest raudsest eesriidest, pidas ta südamlikku kirjavahetust oma vanaisa poolt rajatud ja nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud tehase direktori ja selle muuseumi juhataja Kriivaga. Samuti käis 1976. aastal ka ise Tallinnas. Ta saatis muuseumile ka unikaalseid fotosid tehase ajaloost. Kahjuks likvideeriti Tallinna Masinatehase muuseum Eesti taasiseseisvumise algul ning need haruldased fotod läksid kaduma.