Oma Saar 18.01.2008
Käesoleval sajandil ei ole muinasaegse Uue sadama (Portus novus) oletatava asukoha otsimisega eriti tegeletud. Ometi möödub 2015. aastal 800 aastat Sõrve ranniku lahesoppi tormivarju tulnud 9 ristisõdijate koge ja siinsete saarlaste viikingilaevade vahel toimunud merelahingust. Seda nimetab Henriku Liivimaa kroonika Uue sadama lahinguks.
On kahetsusväärne, et 2007. aastal ilmunud koguteose “Saaremaa” 2. köitesse on läinud selle aastaarvuna 1217 (lk 527). Eksitus on tekkinud ilmselt sellest, et Henrik kasutab ajaarvamisel piiskop Alberti ametiaastaid, mis algasid 1198. aastal (Henriku Liivimaa kroonika, 2005, lk 29).
Uue sadama (Portus novus) asukohaks on erinevad uurijad pakkunud kümmekond paika (vt skeem Vello Mässi raamatus “Muistsed laevad, iidsed paadid”, 1996, lk 92). Ometi pole seda Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud sadamat siiani leitud. Enamikel juhtudel on uurijad sadama asukohta vaadanud mere poolt, mõningal juhul ka rannikuala maismaal.
Paljud neist arvavad, et Uus sadam asus ühes Sõrve sääre lahesopis.
Siinkohal pakub sünnijärgne saarlane, geodeesiat ja topograafiat tundev Arvo Seäsk, omapoolse versiooni Uue sadama oletatavast asukohast.
Arvo Seäsk kirjutab: “Dešifreerisin fotoplaane 1989. aastal Saaremaal.
Riksu–Lõmala–Möldri teeristis nägin teest eemal imelikku ca 1 meetri kõrgust kiviaeda, mis enam meenutas nagu mingit kaldakindlustust. 2004. aastal ilmus maakonnalehes Meie Maa endise riigikogulase Anti Liivi kirjutis “Sõrulaste sõjasadam leidmata”. Siis mul “mõte plahvatas”, et äkki oli see minu poolt nähtud rinnatis muistse Uue sadama kai? Võtsin raamatukogust Henriku Liivimaa kroonika ja minu üllatus oli suur, kui kõik kroonikas sadama kohta kirjutatu täpselt maastikuga klappis.”
Arvo Seäsk tegi maapinna võimaliku tõusu arvutused ja tuvastas kaardil ligi 800 aasta taguse rannajoone (2 meetrit horisontaali) Toomalõuka kunagises lahes (vt skeem). Seal olnud lahele viitab ka Toomalõuka nime teine pool – lõugas –, mis õigekeelsuse sõnaraamatu järgi tähendab murdes väikest lahte, soppi, kääru (1980, lk 389).
Oma Uue sadama versiooni on Arvo Seäsk kirjalikult tutvustanud mitmele selle ala asjatundjale. Olgu nad siinkohal loetletud tähestiku järjekorras teaduskraadi ja ametit nimetamata: Anti Liiv, Marika Mägi, Vello Mäss, Kaarel Orviku, Bruno Pao ja Heiki Potter. Mitmed vastajad on jäänud Uue sadama asukoha suhtes oma versiooni juurde.
Vastustes on arvatud, et oleks otstarbekas korraldada Uue sadama (Portus novus) teemal asjast huvitatute kokkusaamine, arutamaks, kuidas muistse sadama asukoha uurimisel edasi minna. Et nüüdseks asub oletatav sadamakoht tõenäoliselt mitte merel, vaid maismaal, peaksid sellest huvitatud olema ka geoloogid.
Arvo Seäski pakutud Uue sadama oletatav asukoht asub teede ristmiku vahetus läheduses. Seetõttu on igal seda teeristi läbival inimesel ainet paikkonna kaugest minevikust mõtisklemiseks ja juurdlemiseks.
Alfred Kasepalu
27. detsembril 2007, Tallinn
Uus sadam Henriku Liivimaa kroonikast koos Arvo Seäski kommentaaridega oletatavale sadama paiknemisskeemile
(Tänapäev 2005, XIX, 5, lk 111–114)
1. … tulles hobustega, ehitasid mere kaldale puuehitisi, täitsid need kividega, püüdes tõkestada sadamat, mille juurdepääs oli kitsas… – nagu looduses ja ka reljeefiplaanilt nähtub.
2. … sakslased… lõikasid oma mõõkadega viljasid põldudel… ka teisel kaldal nad tegid päevast-päeva sama… – seega olid mõlemal lahe kaldal põllud nagu praegugi.
3. Saarlased… tõid kohale kolm määratusuurt kuivadest puudest ja loomarasvaga süüdatud suurtest puudest ehitistele pandud tuled… (parv)… tugev lõunatuul lükkas seda vägevasti meie poole… – siit järeldus, et laht pidi olema enam-vähem põhja-lõuna suunaline, milline on ka oletatav laht. Äkki pööras lõunatuul idatuuleks ja tuul idast pööras tuulelippu, mis oli masti küljes, vastassuunas ja viis tule meist eemale… Ja nad lükkasid liikvele teise tule ja kolmanda… Nii ajas tuul tuleparved kaldale. Ja nii kolm korda. See ei saa olla juhus. Tundub, et suur tulelõõm (tuleparv) lahel tekitas tõusva õhuvoolu ja kohaliku briisi, mis lükkas tuleparve loodesse. Võimalik, et üksikuid tuleparve söetükke võib veelgi leida maakamara all kunagise Toomalõuka lahe loodekaldal.
4. Säilinud on oletatav sadamakai (ca 1 m kõrgune kividega kindlustatud astang, osaliselt lõhutud).
5. Saksa kogede põgenemine toimus laevnik Albert Sluci õpetuse järgi järgmiselt: Et meie laevad pole lastitud, vaid tühjad ja meil jätkub vähesest sügavusest, võime teist teed välja minna… vedades kogesid ankrute külge kinnitatud köitega, kuni me jõuame välja süvamerre. Sakslaste avamerele pääsu võis soodustada ka kõrgvee teke, sest krooniku sõnade järgi olid marud ja pööristormid.
6. Järjepidevus – Lõmala kalasadam on olude sunnil avamerele viidud.
Suhteliselt lähedal asuvad iidsete kiviaedadega põliskülad Toomalõuka ja Lõmala. Oletatavasti oli seal ka tolleaegne asundus, kus põldu hariti.
Kui arvestada, et praegustel ametlikel nivelleerimisandmetel tõuseb maapind 2–3 mm aastas, siis ca 800 aastat tagasi oli lahes vähemalt 2 m vett. Kuid võib arvata, et tõus on olnud mõnevõrra suurem. Hõimlaste pärimuse alusel võib maapinna tõus olla viimase 120 aasta jooksul 4 mm aastas, mis teeb tol ajal vee sügavuseks vähemalt 3 m. Selline sügavus oli täislaadimata kogedele küllaldane.
Arvo Seäsk
detsember 2007, Tallinn
