Püha vaim ja rändav värav

www.parnupostimees.ee 25.09.2011

Tõnu Kann, reporter





Pärnu Pühavaimu tänav on pärit keskajast, kuid 17. sajandil linnaruumi laiendamisega tublisti pikemaks ehitatud ja Ringi tänavast Esplanaadini pikendatud 19. sajandil, kui lammutati Rootsi-aegne kindlustusvöö.

Oma nime sai see tänav lõunapoolses otsas asunud Pühavaimu kiriku järgi, nagu naabertänav Nikolai nimetati seal asunud püha Nikolause kirikust ja Hospidali tänav samas tegutsenud vaestemajast ja haiglast lähtudes.

Pärnu muuseumi kauaaegne teadustöötaja Aster Muinaste on kirjutanud, et tänavat olevat nimetatud ka Sepa tänavaks seal seisnud linna sepikoja järgi.

Teisedki Pühavaimuga rööbiti kulgevad Pärnu vanalinna tänavad, nagu Vee, Nikolai ja Hospidali, jagunevad kahte ossa. Jõepoolsed tänavaosad on pärit keskajast, aga Uue ja Rüütli tänava vaheliselt alalt mere poole kulgevad tänavalõigud on rajatud 17. sajandil. Pühavaimu pikenes Ringi tänavast mere poole veel hiljem, pärast Rootsi-aegse kindlustuse lammutamist, millega tehti algust 1860. aastatel.

Pühavaimu on Pärnu üks huvitamaid tänavaid selles mõttes, et siit leiame kaks meie linna kõige ilusamat barokset ehitist. Need on küljetsi kokku ehitatud ja sama aadressi kandvad hooned Pühavaimu 8. Samuti on selle tänavaga seotud mõistatuslik Steineri aed, millega varasemad omanikud ega hiljem linnavõimgi pole ligemale kolm sajandit õigupoolest midagi tarka osanud ette võtta.

Steineri aed




Pühavaimu 8 asub keskaegsel tänavaalal, kuid hooned on hiljem kerkinud.

Jõepoolse maja lasi ehitada Samuel Christian Heno 17. sajandi teisel poolel. Heno oli ametilt apteeker, aga Pärnus sedavõrd edukas, et kogus varanduse ja tõusis linna bürgermeistriks.

Teise, merepoolse maja lasi 1674. aastal püstitada juristiametit pidanud Franz Carl Steiner, kes ühtlasi valiti üheks raehärradest ja hiljem koguni Pärnu justiitsbürgermeistriks sai. Steinerile kuulus majaesine hoonestamata linnakvartalgi, kuhu ta kujundas midagi pargilaadset, mida me nüüd Steineri aiana tunneme ja mida jätkuvalt linnarahva eest taba ja lehmaketiga lukus hoitakse.

Mõne aasta eest sai aed täiesti uue kujunduse, mille autoriteks arhitektid Villem Tomiste ja Veronika Valk. Kahjuks on sinna paigaldatud aiakujunduselemendid ja inventar taas käest lastud ning juba – mis põhjusel küll? – keskajast hoonestamata kvartal seisab enamiku ajast inimtühja, mahajäetu ja kasutuna.

Saatus ei olnud ka Steineri vastu heatahtlik.

Aldur Vunk kirjutab raamatus “Pärnu vanadel fotodel” loo, kus Tartust Pärnusse toodud ülikooli esimesel promoveerimispeol 1699. aastal solvab Steiner vastse teoloogiadoktori Claus Mobergi prouat, küsides tollelt pilkavalt, kas koos mehega sai doktorikraadi tema süles olev koerakegi. Just sellest saanud alguse ülikooli ja linna vaheline vimm, mis lõpuks pöördus ainuisikuliselt Steineri vastu. “Tartu ülikooli ajaloo” I osas iseloomustatakse Steinerit üsna ülikoolivaenuliku mehena. Aga riigi patrioot oli ta küll.

Ülikooliga vägikaigast vedades tõusis Steiner Pärnu justiitsbürgermeistriks, kuid otsustas 1704. aastal astuda hoopis sõjaväeteenistusse, kus ta aga surmatõppe haigestus.

Kui Steiner suri, läks maja koos aiaga Lübecki kaupmehesellile Peter Bergile, kes suri lastetuna 1739. aastal. Tema lese Agatha Bremeri kosis 1741. aastal Hans Dietrich Schmidt.

Kaks maja ehitati kokku

Schmidt oli edukas kaupmees ja ostis kompanii HDS omanikuna hiljem üles kõrval asuva Heno majagi. Sellest, kuidas kaks maja ümberehituste käigus liideti, on juttu Leele Välja Pärnu arhitektuuri tutvustavas raamatus “Jalutaja teejuht”.

“1877. aastal, järjekordsete ümberehituste käigus, liideti hooned üheks ning rajati nendevahelise liitva hooneosa ette võidukaart meenutav portikus ja selle kõrvale väike frontooniga portaal,” kirjutab Välja. “1907. aastal tehti järgmine silmatorkav lisandus: hoone sai valumetalliga kaunistatud betoonkonsoolrõdu, peaportaal aga uue metallist varikatuse koos sepistatud laternatega.”

HDSi kasutuses olid majad 1940. aastani, kui firma oma tegevuse Pärnus lõpetas. Maailmasõja ajal oli hoone politsei käsutuses ja pärast sai nii majade kui Steineri aia omanikuks linn.

1975. aastal kannatas Heno maja kahjutules, mille järel aastatel 1978–1981 restaureeriti mõlemad hooned arhitekt Rein Raie projekti järgi.

Värav reisis Tallinna



Pühavaimu 8 portaali juurde kuulub 19. sajandist pärit sepisvärav. 1978. aasta suvel kadus tänavapildist üks värava pooltest. Sellest on 1979. aasta Pärnu Kommunistis kirjutanud ajakirjanik Helga Koger.

“Möödunud aasta suvel kadus üks väravapool ootamatult,” märgib Koger. “Alles mitu kuud hiljem leidis Eesti riikliku kunstiinstituudi õppejõud Tõnu Lauk kadumaläinud väravapoole Tallinnast.”

Värav oli paigaldatud Tallinna Dominiiklaste kloostri õuele ühe korteri sissepääsu ette. Toimetus hakkas asja uurima, kuni kultuurimälestiste kaitse inspektsiooni juurde moodustati asja uurimiseks erikomisjon.

Pärnu ajaloolise sepisväravaga end kindlustanud korteriomanik väitis end ostnud värava teadmisega, et see on pärit kuskilt Pärnu-Jaagupist, pole kaitse all ega kuulu riigile.

Nüüdki, 32 aastat hiljem, mäletab Koger seda lugu hästi. Ta ütles, et miilitsa abiga saadi rändama läinud värav Tallinnast kätte ja asetati restaureerimise käigus oma vanale kohale tagasi. Seal on see praegugi.

Barbaruse tänav

Nõukogulastele Pühavaimu tänava nimi ei meeldinud ja see asendati 1946. aastal hukkunud ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe Johannes Barbaruse omaga. See sündis 1948. aastal.

Barbarus (maakeeli barbar) oli Johannes Varese kunstnikunimi, mille all ta avaldas luulet. Vares-Barbarus töötas Pärnus ligi kaks aastakümmet arstina, teda tunti edeva boheemlase, samal ajal üsna tubli arstina.

Mingil põhjusel läks Vares-Barbarus kaasa 1940. aasta juunipöörajatega ja tõusis Nõukogude Eesti etteotsa, omamata küll sellist võimu, nagu oli kommunistliku partei või NKVD kohalikel liidritel.

Vares-Barbaruse surma üle lasub kahtluse vari: ühe versiooni kohaselt sooritas mees enesetapu, teise järgi tapsid ta NKVD-lased, kuna ta oli kaotanud partei silmis usalduse.

Luuletajana loetakse Vares-Barbarust Eesti modernistliku luule silmapaistvaks esindajaks. Barbaruse nime kandis Pühavaimu tänav 1989. aasta 22. märtsini.

Jochmanni erakool



Pühavaimu tänaval on märkimisväärsed Pulsi õlletehase punastest tellistest hooned.

Arhitektuurilises mõttes väärib tähelepanu Vanalinna põhikooli 20. sajandi algul kerkinud võimla Pühavaimu ja Lõuna tänava nurgal. Võimla on ehitatud 17. sajandi lõpul (või 18. sajandi algul?) valminud püssirohukeldri peale. Viimasena mainitu kõrgete võlvide all asus pikka aega Pärnu maa-arhiiv.

Tänava lõpetab Esplanaadi ja Pühavaimu nurgal asuv Jochmanni erakooli hoone. Kool asus seal aastail 1873–1917.

Carl Gustav Jochmann (1789–1830) on saksa keeleruumis väga kõrgelt hinnatud kirjamees ja mõtleja, kelle loomingut ja kirjavahetust jätkuvalt trükitakse. Sündinud oli ta Pärnus ja lapsepõlve esimesed aastadki siin veetnud. Kui ta suri, palus ta oma südame matta Riiga. Nii tehtigi.

Pärnule eraldas Jochmann 15 000 hõberubla, asutamaks erakool, kus rüütelkonnast ja kirikust sõltumatut haridust antaks Eesti talurahva lastele. Kulus 43 aastat, enne kui kool avati. Tänapäeval tähistab seda sündmust tahvel Pühavaimu 26 seinal.

Lilled linnapea Oscar Alexander Brackmannile

www.parnupostimees.ee 13.10.2011

Hilja Treuberg, Pärnu linnakodaniku maja perenaine

Igapäevase elu kainesse saginasse mahtus hiljuti hardushetk, kui linnaametnike delegatsioon langetas austuses pea Pärnu kunagise linnapea Oscar Alexander Brackmanni kalmu juures ja praegune linnapea Toomas Kivimägi asetas lilled ja küünla oma kauge eelkäija rahupaigale: 10. oktoobril täitus 170 aastat Pärnu kuurordi rajaja ning suure linnaarendaja sünnist.

Brackmann oli linnapea, kelle tegemistest on läbi aegade kõige rohkem kirjutatud ja räägitud. Pole ime: ligi 37 aastat linnapea rollis andsid talle ja tema meeskonnale unikaalse võimaluse alustada mõndagi üle aegade kestvat ja mõndagi ka ellu viia. Loomulikult tuli see oma pingutuste ja tööga välja teenida. Kahjuks – ja eriti viimastel aastatel – üha palavikulisemad võimuvahetused linnatüüril seda ei võimalda.

Siinkohal pole mõtet hakata kõike Brackmanni nimega seotut tänapäevase pilgu läbi interpreteerima. Legendaarse linnapea 25. ametiaasta puhul 1904. aastal anti talle üle palju au- ja tänuaadresse. Olgu siin toodud ainult paar tsitaati tollaste linnavolinike pöördumisest. Just nemad olid asjale ligemal ja teadsid Brackmannist rohkem kui meie praegu.

”Teie osaks on olnud pärast omavalitsuskorra tühistamist uue ja vana vahendamine. Teil tulid ületada kõik reorganiseerimise käigus esile kerkinud takistused, eraldades soovitava saavutustest ning sisulise välisest. Teie juhtimise all on meie linn läbinud rõõmustava arengu.

Omal ajal naaberlinnadest isoleeritud väike sadamalinn on muutumas moodsaks sadamalinnaks. (…) Laieneb hooldatud tänavate võrk, kadunud on vallid ja kaitsekraavid, nende asemel on nüüd ühiskondlikku omandisse kuuluv ehitusala. Teie rajatud on Pärnu tervisekaitseteenistus: haiglad, kanalisatsioon, sügavad pumbakaevud, linna tapamaja. Kasvavale noorsoole on ehitatud koolihooned, linna rahaga toetatakse õppetööd. Mereranda, kunagisele soisele jäätmaale on rajatud Rannapark, rannasalong ning eeskujulik mudaravila, rohelusest paistavad silma moodsad villad …”

See oli linnapea Brackmann, nähtuna kaasvõitlejate silmade läbi. Mida ta oma sügavas südamesopis mõtles ja tundis, kuidas suhtus sakslasest linnajuht oma eestlastest kaaslinlastesse – sinnani meie silm enam ei seleta. Siinkirjutajal on ainult tuua kirjasõnas avaldatud meenutus ühe eestlase ligemast kokkupuutumisest Brackmanniga. Ehk aitab see pisut aimata Brackmanni olemust ja tema põhimõtteid.

Kõnealune eesti mees oli Reiu metsavahi 18-lapselises peres sündinud Mihkel Lüdig, hilisem Tallinna konservatooriumi esimene direktor. Poisi musikaalsuse ja absoluutse kuulmise avastas jõukas Niidu õllevabriku omanik Jakobi, kes Lüdigi isaga käis sageli Pärnu all jahiretkedel. Jakobi küsis poisikese oma peresse ja võimaldas tal muusikat õppida Pärnu tollaste tuntud muusikute juures. Kui poisist oli kujunenud päris tubli oreli- ja klaverimängija ning ta mõtted läksid edasiõppimisele, pankrotistus Lüdigi hooldaja. Jakobi eestvõttel moodustasid aga Pärnu jõukamad sakslased väikese komitee andeka eesti poisi rahaliseks toetamiseks. Komitee eesotsas oli linnapea Brackmann isiklikult ja Lüdigist saigi Moskva konservatooriumi üliõpilane.

Põhjus selle loo ümberjutustamiseks tänapäeva kontekstis on episood, mida Lüdig oma mälestuste najal kirjeldab. Nimelt palkas Endla selts Lüdigi vahel oma koori juhatama või peokavasid kokku panema. Kord paluti teda seltsi kontserdil klaveripalaga ette astuda ja siin sattus Lüdig ummikusse. Eestlaste selts oma rahvuslike ettevõtmistega oli pinnuks silmas mitmele Lüdigi komitee sakslasest liikmele ja ta lõi oma toetusraha pärast kartma. Kitsikuses pöördus ta komitee esimehe Brackmanni poole.

Linnapea inimväärikust hindav ja toetav vastus teeb talle au igavikuvärava tahagi. Lüdig: ”Brackmann ütles, et olen iseseisev isik, kes oma riisikol kõrgemasse kooli läks. See väike toetus, mis ma saan, ei siduvat mind kellegagi. Veel ütles Brackmann, et ma ju eestlane olen, ja kriipsutas alla, et ”Ein Lump ist der, der seine Nation verleugnet”. See on lurjus, kes oma rahva maha salgab.”

Üksnes need sõnad iseloomustavad ütlejat kui sügavalt eetilist inimest, rääkimata sellest, et linnapea lubas komitee äraütlemisel toetussumma oma taskust välja maksta.

Ehk aitab see väike episood paremini mõista, miks saatis juba ammu erus sakslasest linnapead tema viimsel teekonnal tohutu rahvahulk, miks olid 24. veebruaril 1927 eramajadel lipud pooles vardas ja Pärnu eestlaskond siiralt leinas …

Ometi ei olnud möödas kaheksat aastatki sellest, kui Pärnumaa mehedki pidasid Läti pinnal verist taplust landesveeriga, alles kiruti kogu Eestis sakslasi üldse ja endisi võimukandjaid eriti. Oli jälle periood, kui mõnel pool rüüstati ja reostati haudu, sedakorda saksa parunite omi.

Aga Pärnu avaldas oma endisele linnapeale suurt austust ja Brackmanni kodutänav kannab tema nime. Küllap sellepärast, et ta oli tõesti kõikide pärnakate linnapea, seistes kõrgemal poliitilistest kemplemistest ja rahvuslikust kitsarinnalisusest.

Unustatud ühiskonnategelane ja kaitseliitlane Jaak Jakobson

www.parnupostimees.ee 13.10.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Kaitseliidu Pärnu maleva pealik Jaan Luugus (vasakul) ja maleva pealiku abi Jaak Jakobson.

Foto: Olaf Esna erakogu

Peaaegu 40 aastat on Jaak Jakobson puhanud Pärnu Metsakalmistul. Nii pika aja jooksul hakkas hauakivil juba sammal võimust võtma.

Kaitseliidu Pärnumaa maleva eestvõttel korrastas ja nüüdisajastas Jaak Jakobsoni viimse puhkepaiga OÜ Pärnu Haldusteenused. Palju paksem kiht ajasammalt on aga ladestunud Jakobsoni nimele. Enamikule lugejatest on ta nimi tundmatu ja sellest tulenevalt järgmised read.

Majandusühisuse arendaja

Jaak Jakobson oli sündinud Viljandimaal Tarvastus 2. augustil 1891. aastal talupidaja pojana. Õppis Tarvastu Mõnnaste vallakoolis (1901–1903), Tarvastu kihelkonnakoolis (1904–1906) ja Valkas A. Kamseni kaubanduskoolis(1907–1910), mille lõpetamise järel oli Riia kummikuvabriku Provodnik Smolenski lao raamatupidaja abi, pearaamatupidaja ning korrespondent (1911–1940), juhatuse liige (1927–1940).

Jakobsoni osavõtul Pärnu majandusühisuse juhtimises kujunes sellest Eesti suuremaid ühiskaubanduse ettevõtteid, millel 1938. aastal oli maakonnas 13 harukauplust ja 3478 liiget.

Aktiivne oli Jakobson oma kutsealal. Ta oli ETK nõukogu liige 1918. aastast, nõukogu sekretär (1922–1929), abiesimees (1929–1930) ja pärast 1930. aastat esimees.

Eesti ühistegelise liidu nõukogu liige oli Jakobson 1919. aasta lõpust peale, sekretär 1919–1929, edasi nõukogu abiesimees. Hilisemas ühistegevuskojas oli ta abiesimees. ÜK Eesti Rahvapangas kuulus ta revisjonikomisjoni.

Jakobson ei jäänud kõrvale Pärnu linna elustki. Juba 1916. aastal valiti ta linna toitlustuskomitee liikmeks ja selle abiesimeheks. Revolutsioonipäevil usaldati talle samuti toitlustuskomitee esimehe ja juhataja koht, millel ta püsis pärast Saksa okupatsiooni lõppugi.

1919. aastal valiti Jakobson Pärnu linnavolikogu liikmeks, kus talle peagi pandi õlule volikogu abijuhataja amet, kuni uue linnaseadusega see institutsioon kaotati. Pärnu volikogusse kuulus Jakobson 1940. aastani. Pärnu kirjastuse ühisuses oli ta sekretär (1929–1940), Endla seltsis juhatuse liige, Konstantin Pätsi sünnikoha tähistamise komitees laekahoidja, Pärnu kooliseltsis ja Pärnu rahvahariduse seltsis juhatuse liige, kuulus Isamaaliidu Pärnumaa ja Pärnu linna komiteesse. 1926. aastast alates oli Pärnu Taani konsul.

Saksa okupatsiooni ajal tegutses Jakobson kullerina ja viis Konstantin Pätsi kätte 23. veebruaril 1918 Pärnus välja kuulutatud Eesti iseseisvuse akti. 24. juulil 1918 asutati Pärnu Kaitseliidu jahiarmastajate rühm, millest 1920. aasta lõpul formeerus Pärnu kütiselts. Varjatud kujul täitis see selts sisekaitse ülesandeidki. Seltsi esimeheks valiti Jaak Jakobson.

Oskuslik majandusmees

Pärast 1924. aasta 1. detsembri sündmusi, kui taasasutati Kaitseliit, valiti Jakobson 25. jaanuaril 1925 Pärnumaa maleva juhatusse. Pärnu maleva eraldumise järel Pärnumaa malevast 1925. aasta märtsis valiti Jakobson Pärnu maleva pealiku abiks. Juba 1925. aastal sai temast Kaitseliidu vanemate ja keskkogu liige. Kaitseliidus jäi Jakobsoni hooleks majandusküsimuste lahendamine.

Laskespordihuvilisena võttis Jakobson osa Pärnu maleva laskevõistlustest.

Tema käsi oli mängus malevale kvaliteetsete relvade ja laskeradade muretsemisel. Alates Eesti laskurliidu asutamisest 1931. aastal kuulus ta selle juhatusse. Laskmise maailmameistrivõitlustel 1935. aastal Roomas (kolm esindajat, relvur ja 14 laskurit), 1937. aasta Helsingis (kuus juhti, relvur, asjaajaja ja 32 laskurit) ja 1939. aastal Luzernis (viis juhti ja 22 laskurit) oli Jakobson Eesti võistkonna majandusjuht.

Kui laskurite panust Argentina karika kahel korral Eestisse toomisel on lastud silmade järgi võimalik välja tuua, siis võistkonna majandusjuhi osa selles ei ole mõõdetav. Luzerni ei saanud Jakobson meestega kaasa sõita, jõudis kohale lennukil ja jagas laskuritele kohe väikese taskuraha.

1940. aastal tagandas uus võim Jakobsoni PMÜ ärijuhi kohalt ja ta sai vabaks kõikidest muudest ametitestki. Tema teenistuslehte lugedes tekib kohe küsimus, kuidas tal õnnestus pääseda nimetust hauast külmal maal.

NKVD oli küll võimas organisatsioon, aga tuleb välja, et mitte kõikvõimas. On lugeda, et sellel terroriametil kulus vähemalt kuus kuud elukoha muutmise korral rahvavaenlase asupaiga leidmiseks.

Niisugusel viisil pääsesid NKVD haardest näiteks Eesti kaitseväe 1. rügemendi viimane komandör kolonel Viktor Koern ja AS M. Seileri suuraktsionär Martin Seiler, kes sihttöölistena elasid üks Pärnus, teine Tartus.

Sama võtet kasutas Jakobson ja asus elama ning töötama Tallinnasse. Küüditamise ettevalmistused ei jäänud tal ilmselt märkamata ja ta hankis omale komandeeringu ja ning sõitis 1941. aasta 13. juuni öösel rongiga Venemaale Kirovi oblastisse.

Enne Vene-Saksa sõja algust jõudis Venemaalt veel Pärnusse kiri tema aadressiga. Sõja ajal ja järel töötas Jakobson mingis metsamajandis nagu nooruses jälle raamatupidajana.

Enne Jossif Stalini surma 1953. aastal käis ta mitu korda Eestis. Pärast 1956. aastat naasis Pärnusse, kus elatus väikesest pensionist ja abikaasa õmblustöö tuludest.

Jaak Jakobson suri 1. aprillil 1972.

Kuidas enne sõda bussiga Pärnust Talile pääses

www.parnupostimees.ee 06.10.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Liinibussid Pärnu puuturul. Kuigi praegune bussijaam on veidi nihkes, pole see asukohta aastate jooksul eriti muutnud.

Foto: Olaf Esna erakogu

Pärnu - Kilingi-Nõmme bussiühendus puudutas eluliselt ka Kilingi-Nõmme raudteejaama.

Foto: Olaf Esna erakogu

Eelmistes kirjutistes on sõidetud bussiga Tõstamaale, Tõhelasse, Lihulasse, Pärnu-Jaagupisse, Vändrasse, Torisse, Iklasse. Seekord veerevad bussirattad Kilingi-Nõmme ja selle naabervaldadesse.

Esimene märk sellest, et Uulus keeras juht bussi nina vasakule, pärineb 1926. aastast. Nimelt sõitis buss neli korda nädalas Pärnust Urissaarde. Väljasõit oli Pärnust Vee 2. Pilet Uulu (15 kilomeetrit) maksis 75 marka, Ristikülla (34 km) 100 marka, Laiksaarde (46 km) 200 marka ja Urissaarde (57 km) 225 marka. Liinipidaja kohta praegu andmeid ei ole. Ilmselt polnud see ettevõtmine kasumlik, sest järgnevatel aastatel on Pärnu maavalitsuse soovitavate bussiliinide hulgas ikka vaba Pärnu–Tõitoja–Urissaare.

Kilingi-Nõmme ja selle lähiümbruse rahval oli veres ammune harjumus kasutada maakonnalinnas käimiseks reisirongi, sest kitsarööpmeline ühendus Pärnu ja Valga vahel algas juba 1896. aastal. Raudtee rajas Juurdeveo Raudtee Selts. Sellest lähtuvalt oli veeremil tähed JVRS, mille mulgi taat dešifreeris kui Jalgsi Võid Rutem Saada.

Veel 1930. aastal kurdeti ajalehes, et pole bussiliini võtjat. Postivalitsusele olnuks meelepärane, kui avataks bussiliin Kilingi-Nõmme, Pati, Jäärja, Veelikse ja Talli (Tali) vahel. Postivalitsus oli omalt poolt nõus maksma liinipidajale postiveo eest 7,5 senti liinikilomeetri eest. Teedeministeerium toetas samuti postivalitsust ja palus Pärnu maavalitsusel see bussiliin välja anda. 1930. aastal aga liinipidajat ei leitud.

Liinipidaja leitakse

Alles 1931. aastal palus Kilingi-Nõmme elanik Vladimir (Voldemar) Allikivi (5.02.1905 – 29.01.1989) teedeministeeriumilt luba avada bussiliin Pärnu ja Tali vahel. Vahepeatustena plaaniti Kulge, Kalita, Kilingi-Nõmme, Lodja, Tõitoja ja Uulu. Nii maa- kui postivalitsus hääletasid mõlema käega liiniloa poolt.

Autobuss alustas Talilt Saarde majandusühisuse abikaupluse juurest väljasõiduga 9. juunil 1931 kell 8.50. Pärnusse jõuti 11.55 ja tagasisõitu alustati 17.30.

Allikivi taotles teisegi liiniloa kehtivusega 15. maist 15 oktoobrini. See oli segaveo bussiliin Urissaarest Tõitojale, kus võis ümber istuda Pärnu–Tali bussile, ja buss sõitis iga päev. Paraku võttis bussi käimapanek aega ja esimene reis tehti alles 5. septembril.

Hilissügisel teeolud halvenesid ja Allikivi palus maavalitsuselt luba katkestada ühendusepidamine Tali ja Kilingi-Nõmme vahel. Maavalitsus tuli palvele vastu ja nüüd sõitis buss äripäeviti Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahet. Urissaarest Tõitojale sai bussiga kolmel korral nädalas.

Kokkupõrge leivavedajaga

1932. aasta kevadel jättis teedeministeerium Pärnu–Kilingi-Nõmme–Tali bussiliini loa välja andmata, sest bussiühendus tekitavat konkurentsi raudteele ja röövivat sellelt hulga sõitjaid. Rahvas aga nurises, sest Talilt Kilingi-Nõmme pääsemisega oli raskusi.

Kohalikest omavalitsustest reageeris esimesena Uulu vallavalitsus ja taotles liini taasrakendamist. Tali vallavolikogu oli hoopis suslameeste poolt ja leidis, et buss on raudteele siiski konkurent. Ajalehes kirjutati, et konkurendid on hoopis veoautod, mis vedasid kaupa ja inimesigi.

1932. aasta novembris sõitis 14 inimest bussiga Kilingi-Nõmmest Pärnusse liinipidaja Allikivi laulatusele.

Tagasisõidul tuli bussile Waldhofi kohal vastu valel teepoolel liikunud leivaveovanker. Sõidukid põrkasid kokku, buss paiskus kraavi, leivavedaja lendas pukist kus see ja teine. Pulmalised pääsesid kriimustuste ja klaasikildudest põhjustatud üleriiete rebenditega.

1932. aasta lõpul tegi teedeministeerium maavalitsusele teatavaks vabad autobussiliinid Pärnumaal ja soovis nende load välja anda 1. aprillil 1933. Vabade liinide hulgas olid Kilingi-Nõmme–Häädemeeste, Kilingi-Nõmme–Pati–Jäärja–Kiisa, Kilingi-Nõmme–Veelikse–Tali, Kilingi-Nõmme–Väikeküla ja Kilingi-Nõmme–Suur-Kõpu. Ministeerium soovis leida neile rentnikud.

Maarahvas jäi peale

1933. aasta veebruaris pidas postivalitsus endiselt soovitavaks, et Pärnu, Kilingi-Nõmme ja Tali vahel kurseeriks autobuss, ja teada oli koguni kolm liiniloa taotlejat.

Bussiliini taasavamine sõltus teedeministeeriumist. Viimasena mainitu pöördus maavalitsuse poole ja tahtis teada, miks ikkagi see liin on vajalik. Maavalitsus tegi pealinna sakstele selgeks, et raudtee ei lahenda kõikide elanike probleeme, sest see oli Talist 15–20 kilomeetri kaugusel.

Lõpuks jäi maarahvas peale ja korrapärane igapäevane bussiliiklus taastus 1933. aasta 11. mail. Talilt väljus buss kell 6.15 ja Urissaarest 6.30. Tagasisõit Pärnust algas kell 16.30. Liinipidaja oli endiselt Allikivi.

29. detsembri õhtul sõitis Pärnu–Tali buss, mida roolis E. Tohv, lumetormis Asuja talu kohal kraavi ja sai väiksemaid vigastusi. Inimesed pääsesid ehmatusega. Bussi tõmbasid kohalikud elanikud kraavist välja järgmisel päeval.

1934. aastal üritas teedeministeerium käima panna rida Kilingi-Nõmmest lähtuvaid bussiliine, aga edutult. Allikivil pikendati Pärnu–Kilingi-Nõmme–Urissaare liini lepingut 1937. aasta 1. aprillini. 1934. aastal algas Pärnu–Tali ja Pärnu–Urissaare vahel regulaarne ühendus 2. aprillil.

1935. aasta talvel teeolude tõttu Urissaare liinil autobuss ei sõitnud ja liiklus taastus alles 16. märtsil. 5. aprillil Talilt väljunud buss Pärnu ei jõudnudki, sest maantee oli kohati muutunud läbimatuks. Eriti olid maanteed lõhkunud metsaveoautod.

Samuti oli sadanud niipalju värsket lund, et Kilingi-Nõmmes toodi uuesti lagedale reed ja saanid. Bussid jäetigi aia äärde ja jälle hakati sõitma 14. aprillil. Ometi ei saanud bussiliiklus pikalt rahulikult toimuda, sest teedeministeerium polnud jätnud jonni ja võttis taas nõuks sulgeda 15. maist Pärnu–Tali bussiliini.

Arusaamatused liiniga

Tali vallavolikogu seisis kindlameelselt Pärnu–Tali liini sulgemise vastu, sest vallarahvas oleks taas kaotanud ühenduse välisilmaga. Võitis loomulikult ministeerium, ainult elanikele pandi käima autobuss Talilt Kilingi-Nõmme, kus tuli ümber istuda rongile. Liinipidaja oli Pärnu autoühing Olev.

Sellegi liiniga oli arusaamatusi. 7. jaanuarist 1936 pandi buss seisma ja edaspidi taheti sel liinil üldse lõpetada liiklus mittetasuvuse pärast. Tali volikogu asus märtsis seisukohale, et bussisõit peab jätkuma, sest see oli neile ainus ajakohane ühendus muu maailmaga. Ühtlasi nõuti bussiliini avamist Urissaarest üle Tali ja Tõitoja Pärnusse.

16. mail alustas Urissaare–Pärnu buss sõitmist Tali vallamaja kaudu. Kilingi-Nõmme raudteejaama ja Tali vaheline buss alustas kurseerimist 18. mail kell 20.30 väljumisega Kilingi-Nõmme raudteejaamast. Piletihind Urissaare–Pärnu liinil jäi endiseks, kuigi Tali kaudu sõites oli tee umbes 14 kilomeetri võrra pikem.

Buss jälle kraavis

13. juunil 1936 veeres Urissaare–Pärnu liinibuss, mille roolis oli E. Tohv, Laiksaare vallamaja lähedal 14 inimesega kraavi. Sillatruubist üle sõites murdus esivedru ja see vigastas roolimehhanismi. Pärast 11meetrist pidurdamist oli buss kraavis.

Kõige raskemini sai vigastada Marie Närep (66), kellel murdus rangluu, ja ta toimetati Pärnu haiglasse ravile. Ülejäänud sõitjaid tohterdati bussi esmaabikarbist. Pärnust sõitis kohale dr J. Perker. Juhuslikult oli bussis kohalik konstaabel Ausmaa, kelle kinnitusel oli tegemist puhtakujulise õnnetusega, ja seepärast ei algatanud politsei kriminaalasja.

1937. aasta lehtedes pole nendest bussiliinidest sõnagi.

Uus buss Pärnu–Tali liinile

31. jaanuaril 1938 sõlmis Pärnu autoühingu Olev järglane Pärnu transpordiühing teedeministeeriumiga lepingu uue autobussiliini avamiseks. Teedeministeerium tunnistas Pärnu–Kilingi-Nõmme–Tali ühenduse vajalikkust, kuigi see liin kulges endiselt paralleelselt raudteega. Endiselt jäi sõitma Pärnu–Urissaare buss.

Kohe saatis Jäärja vallavalitsus Pärnu ajutisele maavalitsusele palve, et buss hakkaks kevadel sõitma Jäärja–Veelikse kaudu ja peatus oleks Saarde majandusühisuse abikaupluse juures.

Tali volikogu ei vaielnud naabrimeestele vastu, aga taotles, et buss sõidaks teist teeharu. Tuuliku asunduse elanikud pöördusid samuti teedeministeeriumi poole sooviga pikendada Pärnu–Urissaare liini Massiaru–Kaubaoru–Tuuliku teed pidi Tuulikuni.

Pärnu–Kilingi-Nõmme–Tali buss alustas 15. veebruaril väljasõiduga kell 16.30 Pärnust. Tali vallamaja juurest alustas buss teekonda Pärnu 6.15 ja Kilingi-Nõmmest 7.10. Pikalt seda lõbu ei olnud, sest 21. märtsist sõitis buss ainult Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahet kuni teeolude paranemiseni. Tali rahvas astus ikka, kand ja varvas.

1938. aasta kevadel ehitas Pärnu transpordiühing oma töökojas uue bussi Pärnu-Tali liini tarvis.

Juuli viimasel ja augusti kõikidel pühapäevadel tõid bussid Talilt ja Urissaarest hommikuti inimesi Pärnusse hariliku sõiduplaani kohaselt. Ainult õhtune väljasõit Pärnust oli viis tundi hilisem ehk 21.30 ja sõitjaid ei võetud peale puuturult, vaid rannasalongi juurest.

Maaliinide bussidele määrati Riia maanteel järgmised peatuskohad: Raeküla koolimaja kohal, Papiniidu jaama kohal, Karjamaa tänava nurgal, Liiva tänaval, Possieti tänaval, Kalevi tänaval Brackmanni tänava nurgal, postkontori kohal, Vilmsi tänaval Põhja tänava kohal.

Augustis põhjustas Hommiku ja Pika tänava nurgal seisnud Pärnu–Tali buss takso ja jalgratturi kokkupõrke.

Uued liinid ja bensiini kokkuhoid

15. detsembril 1938 oli Tali volikogus jälle arutusel Pärnu–Tali bussiliini küsimus, sest järjekordselt oli kavas see sulgeda. Volikogu leidis, et bussiliini kaotamine pidurdaks tunduvalt valla majanduslikku ja kultuurilist arengut, ning avaldas otsustavat protesti sellise plaani vastu.

1939. aastal rakendas Pärnu transpordiühing kaks uut bussiliini: Pärnu–Kikepera–Kilingi-Nõmme–Tõlla–Kanaküla, kus liiklus toimus igal esmas-, kolma-, nelja- ja laupäeval, ja Ristiküla–Tõitoja–Kilingi-Nõmme, kus buss sõitis teisipäeviti ja reedeti.

1939. aasta 1. novembrist hakkasid nii Pärnu–Kanaküla kui Pärnu–Kilingi-Nõmme–Tali–Reinu talu bussid bensiini kokkuhoiu pärast sõitma kolm korda nädalas.

Detsembri algul soovis liinipidaja bussisõitjate vähesuse tõttu liini seisma panna, kuid maanteede valitsus tahtis, et buss sõidaks vähemalt jõuludeni. 21. detsembril katkes ühendus läbipääsmatute teeolude tõttu.

1. aprillist 1940 läksid Pärnu transpordiühingu liinid, st Pärnu–Kilingi-Nõmme–Tali, Pärnu–Urissaare ja Pärnu–Kikepera AS Sidele. Liiklus Pärnu–Tali vahel algas 23. aprillil.

Mais otsustas teedeministeeriumi liikluskomitee, et seda liini lubatakse edasi tegutseda katseliinina sõidusagedusega kuni kuus korda nädalas. Kanaküla–Kilingi-Nõmme–Kikepera–Pärnu liini lühendati Pärnu–Kikeperani sõidusagedusega kuni kuus korda nädalas. Pärnu–Urissaare võeti siiski liinide võrku. Pärnu–Kikepera alustas 17. mail väljasõiduga Pärnust kell 17.

VIDEO: Haapsalu de la Gardie loss tehakse korda

AK uudised 12.10.2011

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.

Läänemaa haiglale kuuluvas de la Gardie lossis käivad ehitustööd õendus-hooldusravi osakonnale uute kohtade loomiseks.

VIDEO: Ridala kirik sai lõpuks remonditoetust

AK uudised 13.10.2011

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.

VIDEO: Muinsuskaitseamet õpetas saarlastele kiviaedade ladumist

Klikka pealkirjal, et vaadata videoklippi.

Muinsuskaitseamet korraldas saarlastele esimest korda kiviaedade ladumise õppepäeva. Selleks on ka põhjust, sest Saaremaal on Eestis kõige rohkem kiviaedu ja aedade taastamine käib hoogsalt, vahendas "Aktuaalne kaamera".