Unustatud majad: ühesuguste majade pikad read

www.nommesonumid.blogspot.com 02.11.2011

Autor: Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane

Tuntumad barakialad on Hirve-Põdra, Põllu- Rännaku, Tungla, Ilmarise ja Kerese tänava kvartal. (Foto: Oliver Orro erakogu)

Pärast II maailmasõda pandi sõja kaotaja poolel võidelnud riigid sõjakahjude katteks võitjatele, sh Nõukogude Liidule kompensatsiooni maksma. Osa kahjudest tuli katta n-ö natuuras ehk siis anda Nõukogude Liidule sõidukeid ja tööstusmasinaid, ehitusmaterjale ja mitmesuguseid kaupu. Soomlastele pandi kohustus ehitada sõjas kannatanud linnadesse kiiresti elamuid. Väideti, et neid on tarvis kodu kaotanud nõukogude kodanikele esmase ulualuse pakkumiseks. Selleks töötasid soomlased välja monteeritavate puitkilpmajade tüübid. Neid ehitati esimestel sõjajärgsetel aastatel ka Tallinna, sealhulgas Nõmmele peamiselt Pääsküla piirkonda. Seesuguseid valdavalt ühekorruselisi maju on hakatudki kutsuma Soome- ehk kontributsioonibarakkideks. Tuntumad barakialad on Hirve-Põdra, Põllu-Rännaku, Tungla, Ilmarise ja Kerese tänava kvartal.

Lähem uurimine on küll selgitanud, et lugu oli tegelikult pisut keerulisem: osa barakitüüpe ei pärine sugugi Soomest, vaid hoopis Saksamaalt. Aga on ka hoopis ülevenemaalisi sõjaväebaraki tüüpprojekte. Osa barakke oli projekteeritud üheperemajadeks, osa paarismajadeks, milles paiknes kaks eraldi sissekäiguga korterit. Leidus ka nelja korteriga variant, mida ehitati harvem. Barakkide ehitamist jätkati 1950. aastate keskpaigani. Vanade elanike jutu järgi oli majade püstitamiseks mitu skeemi: osa majadest tegid valmis soomlased ise, teisal seevastu anti monteeritava maja kokkupanekuks vajalikud materjalid üle kohalikule ehitusorganisatsioonile, kes need kohapeal üles seadis. Mõned majad krohviti, teised viimistleti laudisega.

Barakkidesse said tõepoolest korteri ka mõned pommitamises kodu kaotanud või muidu väga kitsastesse oludesse sattunud kohalikud pered, ent paljudesse neist paigutati elama hoopis Venemaalt siia tehastesse ja raudteele tööle tulnud inimesi, ka vene sõjaväelasi. Nii tekkis seni valdavalt eestlastega asustatud Nõmmele senisest rohkem muukeelset elanikkonda, sealhulgas inimesi, kelle elustiil ning arusaam maja ja krundi korrashoiust erines tunduvalt põliselanike omast. Lisaks olid need majad Nõmmel veel muuski mõttes võõrad: kui seni oli siinkandis iga hoone olnud individuaalse arhitektuuriga, siis nüüd tekkisid siia seninägematud ühesuguste majade pikad read.

Barakid, kus enamjaolt polnud kanalisatsiooni ega veevärki, pakkusid õige tagasihoidlikke elutingimusi ning olid õigupoolest mõeldud ajutistena, 10–15 aastaks. Tegelikult aga ei olnudki need nii väga halvasti ehitatud (ikkagi Soome kvaliteet) ning säilisid 21. sajandi alguseni, mõned on veel praegugi alles.

Tõsi, pärast seda kui inimesed pika vaidluse järel oma kodud erastatud said, hakati endisi barakke massiliselt ümber ehitama. Et paljude elanike majanduslikud võimalused olid piiratud, ei ehitatud täiesti uut maja, vaid püüti ära kasutada olemasolevaid konstruktsioone. Sageli ei tellitud ka ehitusprojekti, vaid tegutseti omapäi. Tulemusena tekkisid veidra arhitektuuriga majad, eriti kui naabrid omavahel kokkuleppele ei olnud saanud ning endise paarismaja üks pool ehitati ümber ühel ja teine pool teisel moel.

Unustatud majad: maja, mis alles ootab valmimist - Õitse 42

www.nommesonumid.blogspot.com 25.11.2011

Autor: Leho Lõhmus, ajaloolane

Nii nagu ehitaja, pole ka hilisemate omanike, kelle seas oli vahepealsel Nõukogude ajal muidugi ka riik, võimed ja võimalused sellest majast üle käinud. (Foto: Karl Kerdt)

Nõmme oli omal ajal kõige kiiremini kasvav asum Eestis. 1917. aastal, kui saadi aleviõigused, oli siin ligi 4000 alalist elanikku, linna õiguste saamisel 1926. aasta novembris juba 10 000. Seetõttu oli elamuehitus 1920.–1930. aastatel Nõmmel eriti intensiivne. Nõmme elanike sotsiaalne koosseis oli kirju: Tallinna vabrikutöölised ja ametnikud kõrvuti rikaste ärimeeste ja töösturitega.

Rahalised võimalused olid erinevad, kuid soov ühine – rajada Nõmmele kodu. Nii kerkis kõrvuti lihtsate elumajadega siia ka uhkeid, mitmekorruselisi eramuid. Ka niisuguseid, mille lõplik valmisehitamine on selle omanikele ilmselt üle jõu käinud. Esialgsed suured plaanid jooksid algava majanduskriisi tingimustes lihtsalt liiva.

Ühte niisugust markantsemat näidet võime näha Õitse tänaval, kunagise Peetri aedlinna piirkonnas. Hiljuti ühe Nõmme maja remondi ajal välja tulnud arhiiv aitab heita pilku ka selle maja ajaloole.

Krunt ehitamiseks – 400 ruutsülda (u 1821 m²) – mõõdeti Harku mõisamaast välja juba 1913. aastal. Selle omanik Gustav Schneider sai aga oma töö tõsisemale jätkamisele mõelda alles pärast I maailmasõja ja Vabadussõja lõppu. Nii valmiski ehitusplaan, mille selle autor insener W. Ilvest viseeris 15. juunil 1922. Tänav ise kandis sel ajal veel nime Sudebnaja (Kohtu).

Plaani kinnitamine võttis aga aega ning alles neli aastat hiljem, 18. märtsil 1926 sai see Nõmme alevivalitsusest kõik vajalikud allkirjad. Alguses sujus ehitus võrdlemisi tempokalt – Nõmme linnavalitsuse akti järgi oli hoone kogu mahus (kolm korrust + mansard) 1. jaanuariks 1928 valmis, kuid puudusid veel osaliselt põrandad ja ahjud ning maalritööd olid lõpule viimata.


Õitse 42 trepp 1930. aastate alguses. (Foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Edaspidi langes tempo siiski oluliselt, sest esimesed elanikud kolisid majaraamatu järgi sisse alles juulis 1931. Maja edasine ehitus ja hooldus käis omanikule aga ilmselgelt üle jõu ning 1934. aasta mais müüs ta selle ning kolis kogu perega välja. Uus omanik alustaski uue jõuga, tellis 1937. aastal insener Aleksander Jommilt projekti maja ümberehituse, garaaži, majandushoonete ja reovee puhastusseadmete kohta.

Kuid saabusid uued ajad ning 7. jaanuaril 1941 maja natsionaliseeriti. Vast sellel päeval oli maja ka kõige rohkem valmis, edasi tuli taas allakäik.

Siinkohal mõni sõna Õitse 42 ehitaja ja projekteerija kohta. G. Schneider (1875–1952), kes 1936. aastast kandis nime Kusto Ulmre, oli selle aja kohta jõukas mees, omanimelise raamatu- ka kirjatarvetekaupluse omanik Tallinnas. Kauplus kirjastas muu hulgas ka piltpostkaarte, sh Nõmme vaadetega. Vabadussõjas teenis ta staabi tõlgina ja trükitööde kontrolörina, hiljem mõnd aega sõjaväe varustusvalitsuses.

Seal ilmselt tutvuski ta Wikenti Ilvestiga (1889–1959), kes oli hariduse saanud Peterburis sõjaväeinseneride tehnikakoolis. I maailmasõja ajal ehitas ta kindlustusi Visla jõel, Vabadussõja ajal teenis aga 2. diviisi töösalga ülemana. 1920. aastate alul, just maja projekteerimise ajal, oli ta varustusvalitsuse ehitusja korterijaoskonna vanem ehitustehnik. Ilvesti teiste projekteeritud majade kohta paraku andmeid pole – nii ei saa me ka iial teada, kumma, kas omaniku või projekteerija idee oli see suurejoonelisus.

1920. aastate Nõmme ehitistest on Õitse 42 kindlasti kõige uhkem – kolme risaliidiga esifassaad, trepikoja kohal vintskap, mida kroonimas torn. Skulptuurid ilustamas kõrget poolkelpkatust ning muidugi Nõmme kõige võimsam, lausa teisele korrusele suunduv välistrepp.

Nii nagu ehitaja, pole ka hilisemate omanike, kelle seas oli vahepealsel Nõukogude ajal muidugi ka riik, võimed ja võimalused sellest majast üle käinud. Nii seisab see ka tänapäeval, üks pool viimistletud ja korras, teine poolik, nagu 1928. aasta kirjelduses. Trepp, vahepealsetel aastatel lootusetult äravajunud, on demonteeritud ning ootab taassündi. Nii nagu ootab valmimist kogu maja.

ACROPOLIS of Athens, Full Reconstruction, 2001

University of Santiago de Compostela.
Technological Research Institute.

Kalur tõmbas Dnepri jõest välja tuhandeaastase mõõga

www.postimees.ee 22.11.2011

Päikesetõus Dnepri jõe kallastel

Foto: Scanpix

Zaporožje elanik Sergei Pjankov tõmbas Dnepri jõest välja mõõga, mis oli valmistatud umbes kümnendal sajandil.

Arheoloogid kontrollivad versiooni, mille järgi võis mõõk kuuluda vürstinna Olga pojale suurvürst Svjatoslavile, vahendas Ukraina uudisteportaal UNN.

Ukraina Teaduste Akadeemia esindaja Andrei Avdejenko sõnul on tõenäosus, et mõõk kuulus suurvürst Svjatoslavile, kes suri Dnepril petšeneegide vastu aset leidnud lahingus, 80 protsenti.

«Viimistluse tase, töötlemise kvaliteet näitavad, et see mõõk võis kuuluda vahetult vürstile endale,» rääkis Hortitsa peadirektor Maksim Ostapenko.

Kala püüdnud Pjankov tõmbas mõõga, mille külge spinningunöör oli jäänud kinni, välja umbes 20 meetri sügavusest veest.

Mees toimetas leiu Hortitsa muuseumi. Sealsed uurijad ütlesid kohe, et tegemist on ligi tuhat aastat vana leiuga ja see kuulus mõnele võimukandjale.

Lähiajal saadetakse mõõk Kiievisse restaureerimisele.

Toimetas Mari Kamps

Peruust leiti 700 aasta vanune laste massihaud

www.elu24.ee 21.11.2011

Peruust leiti 700 aasta vanune laste massihaud

Foto: Scanpix

Peruu arheoloogid avastasid Andide mäestikust Boliivia piiri lähedalt laste massihaua.
Tegemist on umbes 700 aasta vanuse hauaga, milles on 44 lapse jäänused, edastab mtv3.fi.

See arheoloogiline leid asetseb Titicaca järve lähedal Sillustanis, mis on pealinnast Limast umbes 1300 kilomeetri kaugusel.

Lapsed on maetud paaridena, igas paaris poiss ja tüdruk.

Uurijad oletavad, et lapsed toodi sõja ajal jumalatele ohvriks.

Arheoloogide sõnul olid laste matjateks Kolla kultuuri esindajad. See kultuur domineeris Lõuna-Peruu aladel Puno regioonis 1200 – 1450.

Peruust on ka varem sarnaseid haudu leitud, kuid mitte nii suurt hulka lastejäänuseid sisaldavat hauda.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Unustatud majad: Autentsena säilinud historitsistlik elamu

www.nommesonumid.blogspot.com 04.10.2011

Autor: Oliver Orro, arhitektuuriajaloolane

Hiljuti korda tehtud Valdeku 3 asuv puitelamu paistab nüüd oma täies ilus kõigile nõmmekatele kätte. (foto: Jukko Nooni)

Valdeku tänava alguses, aadressil Valdeku 3 said hiljuti korda üks maja ja aed. Seni õige räämas olnud ja suurte ülekasvanud põõsaste varju jäänud historitsistlik puitelamu paistab nüüd oma täies ilus kõigile nõmmekatele kätte ja pälvib palju tähelepanu.

Korduvalt on küsitud, mis maja see on ja millal ehitatud, mis siin varem asunud? Paraku on selle maja ajaloost vähe teada. Kuid igal juhul kuulub see Nõmme vanimate säilinud puumajade hulka, kultuurimälestiste registri järgi dateeritakse hoonet 1910. aastatesse, aga tegelikult on see ilmselt paarkolmkümmend aastat vanem, pärinedes 19. sajandi lõpukümnendeist. Vanim seni leitud krundiplaan on 1905. aastast, aga siis oli maja juba ammu olemas, ühes toonases kindlustusaktis on öeldud, et maja ehitusaega täpselt ei mäletata. Varasemasse ajastusse dateerimist toetab seegi, et hoone väline arhitektuur esindab peaaegu puhtakujulist historitsismi, 20. sajandi alguses moodi tulnud juugendstiili puudutust ei ole siin peaaegu üldse tunda. Stiililt meenutab see maja näiteks Kadriorus Mäekalda tänavas säilinud suvilaid.

Projekteerija pole seni teada, oletamisi võiks seda atribueerida näiteks kubermanguvalitsuse arhitektile Rudolf Otto von Knüpfferile, aga võimalik, et maja kavandas ka hoopis mõni Peterburist või Riiast pärit mees. Legend räägib, et selle hoone ehitanud koguni Nõmme rajaja Nikolai von Glehn ja üürinud suvemajana välja. Dokumentaalseid andmeid selle kohta leitud ei ole, tõenäolisem on siiski, et asi käis nii, nagu teistegi toonaste Nõmme suvilate puhul: Glehn eraldas Jälgimäe mõisa maast krundi ja maja ehituse korraldas juba tulevane suvitaja ise.

Hoonel on mitu ehitusjärku, algul on see vist olnud ühekorruseline, hiljem on maja mitmes etapis suuremaks ehitatud, aga see kõik näib olevat toimunud juba tsaariajal. Osaliselt on konstruktsioonide osas tegemist rõhtpalkmajaga, osaliselt aga puitsõrestikehitisega. Algul ilmselt ühe perekonna käsutuses olnud hoone on õige pea jagatud neljaks korteriks, alumise korruse korteritel oli kummalgi väljast eraldi sissepääs. Võimalik, et ühes korteris elas peremees ise aasta ringi, teised aga olid suveks välja üüritavad. Nagu peente sakste majale kohane, oli hoovi pool eraldi köögitrepikoda. Tänava poolt pääses ruumidesse veranda kaudu, mis suvemajadele tüüpiline.

Hiljem, Nõukogude ajal jagati kortereid veel ümber, ent maja välimus säilis autentsena. Ka interjööris oli alles palju vana: ahjud, laudpõrandad, ilusad aknakremoonid, palju tahveluksi, neist ühel vahva tsaariaegne venekeelse kirjaga uksekell. Kahjuks jõuti osa sisedetaile ära varastada, seda aga juba nüüd, meie päevil, kui kunagine suvitusvilla mõni aasta tagasi renoveerimise ootel pikalt tühjana seisis. Maja pankrotipesast välja ostnud uus omanik pidi palju vaeva nägema, et osagi laiali veetud materjalist tagasi saada. Loodame, et vana väärikas hoone leiab endale peagi ajaloolist miljööd hindavad uued elanikud. Kui keegi lugejatest aga selle maja ajaloost ning kunagistest omanikest ja elanikest midagi täpsemat mäletab, siis võiks Nõmme lehele sellest teada anda.

Artiklisari «Unustatud majad» ilmub kord kuus.

Unustatud majad: Nõmme kontekstis suurlinlikult mõjunud maja

www.nommesonumid.blogspot.com 19.08.2011

Oliver Orro,Tallinna kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitsespetsialist

Rekonstrueerimise käigus ehitati majale korrus peale, mis pole arhitektuursele tervikule just hästi mõjunud, aga silma ka lausa ei riiva. (foto: Jukko Nooni)
Nõmme keskuses vaheldusid veel 1920. aastatel hoonestatud krundid suurte tühjade maatükkidega, kus asusid avaramad juur- ja puuviljaaiad, ka laoplatsid, töökojad, puuhoovid, aiandid jm. 1930ndail hakati siia aga juba tihedamalt maju ehitama, senised hoonestamata alad ehitati suurelt jaolt täis.

Kui muus osas jäi Nõmme aedlinnaks, siis päris keskele, raudteejaama ja turuplatsi vahelisele alale kerkis ka üksikuid kesklinnale omaseid mitmekorruselisi kivihooneid. Praegune Nõmme tervisekeskuse maja kuulus ärimees Karl Dulderile, kes alustas 1937. aastal Friedrich Wendachi projekti järgi kolmekorruselise äriruumidega ja esinduskorteritega elamu ehitust. Maja sai valmis vähem kui aastaga, ehitamiseks võeti ka laenu, aga Dulder sai ehitada teiste majaomanikega võrreldes siiski pisut odavamalt, sest talle endale kuulus betooni- ja katusepapitööstus Järve, kust saadi enamik vajaminevast materjalist.

Tänu neiueas Nõmmel elanud hilisema maastikuarhitekti Vaike Parkeri ja teiste vanade nõmmekate mälestustele on Dulderi maja sõjaeelsest elust üsna palju teada. Elamu oli igati moodne, mõjudes Nõmme kontekstis uudselt suurlinlikuna. Kaheksa kolme-neljatoalist korterit olid keskküttega, katlamaja asus keldris. Õues oli garaaž kolmele autole, pesukuivatuskoht ja uudne reovee puhastusseade (Nõmmelpolnud toona veel korralikku kanalisatsiooni). Maja esimesel korrusel leidis koha juuksurisalong nii meestele kui ka naistele, mis kiiresti kujunes Nõmme jõukama rahva seas populaarseks. Lisaks mahtusid selle kõrvale lillepood, pudu- ja naiskäsitööpood ning magusaäri. Teisel korrusel asus ühe korteri juures kahest ruumist koosnev arstivastuvõtt.

Idüll ei kestnud kaua. Dulderi maja natsionaliseeriti 1940. aastal, sõjasündmused ja okupatsioonid pillutasid endised elanikud laiali: majaomanik ise hukkus ohvitserina sõjas, paljud üürnikud küüditati või põgenesid 1944. aastal Eestist. Sõja järel paigutati osasse majast asutused, mõned korterid olid edasi kasutusel eluruumidena, vähemalt ühte neist kolinud keegi KGB ohvitser. 1956. aastal anti maja üle Nõmme haiglale ja sealt alates on seda kasutatud polikliinikuna, 1960. aastail tehti hoonele juurdeehitis. Nüüd on hoone veel kord rekonstrueeritud, sellega seoses ehitati majale korrus peale, mis pole arhitektuursele tervikule just hästi mõjunud, aga silma ka lausa ei riiva. Ometi on siin hõljumas veel midagi tabamatut, mis meenutab 1930. aastate lõpu ilusaid aegu.


Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.