Pärnakas ja pangad

www.parnupostimees.ee 19.01.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Nõukogude inimesel ei olnud panka suurt asja. Töötasu maksti kassast, pensioni tõi koju postiljon. Kes pelgas tööhoiukassat, hoidis oma sääste kas piibli või pesu vahel. Pangast laenu võtmine-saamine oli lausa ennekuulmatu asi.

Tänapäeval on pangad suutnud peaaegu kõigile sokutada taskusse plastkaardi, millega saab liigutada virtuaalraha ning nutumüüri juures seinast välja võluda isegi päriseurosid. Muidugi eeldusel, et eurosid on ikka arvel. Ja kui paljud on laenu tõttu pangaga seotud nagu nabaväädiga!

Maakonnakassa ehk rentei

Kõikides rahaasutuste loeteludes on esikohal rentei, mida loeti tähtsaimaks. Renteiks nimetati riigikassas osakonda. Pärnus oli kreisirentei ehk maakonnakassa.

Pärnus, Tartus ja Tallinnas tegutsesid renteid koos proviandimagasinidega juba 17. sajandil. Maakonnakassad asutati Venemaa läänekubermangudes 1775. aasta ülevenemaalise kubermanguseaduse rakendamisega alates 3. juulist 1783. Pärnu rentei reorganiseerimine ja kroonupalatile allutamine toimus ilmselt 1784. aastal, sest sellest aastast pärinevad esimesed säilikud ajalooarhiivis.

Asehalduskorra kaotamise järel 1797 jätkasid renteid ja kroonupalatid tegutsemist ja pärast rahandusministeeriumi moodustamist 1802 allutati sellele.

Rentei kaudu koguti pearaha, mitmesuguseid riiklikke lõive (aktsiise), kroonumõisate ja -metsade tulu, anti välja passe ja kauplemislube, müüdi raudarssinaid, maksti välja riigiametnike palku ja pensione.

1863 kaotati Venemaal eri ministeeriumide kassad ja kõik nende kohustused pandi rahandusministeeriumi kassale. Maakonnakassade kõrval loodi Tallinna ja Riia kubermangurenteid. Kõik renteid pidid asjaajamises üle minema vene keelele. Renteide juurde loodi riigihoiukassad. Pärnu riiklik hoiukassa alustas ilmselt tegevust 1889. aastal.

Nüüd tegelesid maakonnakassad mitmesuguste rahandusoperatsioonidega: korraliste ja erakorraliste riigimaksude kogumise, maksualuste kohta arvestuse pidamise, tempelmarkide, aktipaberite, vekslipaberite, peopiletite markide, raudarssinate ja mängukaartide müümise, rahavahetamise, riigi protsendipiletite ja riigirendipiletite ostmise-müümise, rahasaadetiste toimetamisega kohtadesse, kus rentei oli olemas. Rentei ja riigihoiukassa võtsid vastu elukindlustusi.

Renteid olid maksude vastuvõtuks lahti iga päev, välja arvatud riigi- ja kirikupühad. Tempelmarke, aktipabereid, vekslipabereid, peopiletite marke, arssinaid ja mängukaarte müüdi pühapäevadelgi ning kõigil muudel pühadel hommikul kella üheksast õhtu kaheksani.

Inimene, kes lahkus renteist kviitungeid võtmata, pidi maksma 30 rubla trahvi iga kviitungi eest.

Raha kasvas hoiukassas

Reintei juures hoiukassas võeti hoidmiseks ja kasu kandmiseks korraga vastu 25 kopikast kuni 50 (1905), hiljem (1910) 960 rublani. Intressi maksti algul 3,5, pärast neli protsenti. Kui hoiusumma ületas 1000 rubla, kasvikut enam ei makstud. Nüüd võis hoiuse kas välja võtta või osta riigi 4- ja 4,5- (hiljem 5-) protsendipabereid, mida hoiukassas sai tasuta talletada.

Igal inimesel tohtis olla ainult üks hoiuraamat. Elukoha muutmisel võis oma raha üle kanda teise hoiukassasse. Saatekulu oli kümme kopikat 100 rubla kohta. Seltsid võisid hoiukassas pidada kuni 3000 rubla sularaha.

Kui tulevasel miljonäril ei olnud 25 kopikatki, et talle saaks avada hoiuraamatu, aga juba oli kogutud viis või kümme kopikat, anti tasuta kaart, millele võis kleepida hoiumarke ühe rublani. Täidetud kaardi sai anda hoiukassasse ja raha hakkas kandma protsente. Viie- või kümnekopikaliste sissemaksude tarvis olid eri kaardid. Aasta pärast oli juba 105 kopikat. Vene tsaar oli helde käega. Rootsi kuningas praegu nii kõrget protsenti küll ei maksa!

Renteid juhatas rentmeister. Neist saan mainida Georg Gustav Fincki (1803–1881), kuulsa, omanimelise Vingi tänava jäädvustanud tislermeistri järeltulijat.

Eelmise sajandi algul olid rentmeistrid kolleegiumi assessor V. M. Neljedinski, kolleegiuminõunik Eugen Gustav Rosenberg ja Ivan Konstantinovitš Schalgatschev, kes 1891 abiellus Pärnu kingsepa Dietrich Hans Schmidti tütre Martha Antoniega.

Pärnu maakonnakassal on olnud mitu asukohta. Viimaseks aadressiks jäi Kuninga 5, kuhu koliti 1899. aastal. Richter märgib majaomanikuks lakooniliselt: kroonu, st riik. Riik ostis ära Sternbergi maja, ehitusmeister G. Darmer kohendas ruumid renteile paslikuks ja sai selle eest veel hõbedase auraha.

Rentei väljanägemine

Milline oli rentei interjöör? Eks ikka vastav ühe teatava riigi arusaamisele ilust ja mugavusest. Selle maja eestiaegse peremehe kohta on kirjutatud: ”Ta oskas anda ruumidele sisemise ilu ja hiilguse ning euroopaliku välimuse. Trellid ja võred ning muud kartseri ja karistusmaja tunnused asendas ta luksusklaasiga sätendavaga ja pani igale poole klaasi peale kuldkirjad, et kodanikul poleks tarvis binokliga uurida, kus saab sooloveksleid osta ja kuhu sukasäärde kogunenud kroonid intressile panna.”

Kõik tuleb nagu tuttav ette ja tõendab, et ajalugu tõepoolest kordub. Vahepeal uuesti kasutusel olnud trellid, plekkluugid ja piletipraod on taas minema pühitud ning asendatud kuldsete kirjadega klaaside ja kiiskavate nikeldatud torudega.

Noores Eesti Vabariigis jätkasid renteid esialgu tegevust ja kaotati riiginõukogu seadusega 14. maist 1922. Nende ülesanded anti üle Eesti Riigipanga osakondadele. Nüüd tegutses nendes ruumides Eesti Panga Pärnu osakond, Saksa okupatsiooni ajal aga Pärnu finantskassa.

Pangad Pärnus

Maakonnakassa ja riikliku hoiukassa osakonnad nii maakonnakassa, postkontori kui isegi iga kooli juures olid kenad asutused küll, aga kaubanduse ja tööstuse arendamisele nad kätt külge ei pannud, sest raha nad ei laenanud.

Liivimaa Eesti osas oli esimene linna rahaasutus Püha Antoniuse gildi laenukassa Tartus, millest 1868 kasvas välja Tartu Gemeindebank (Tartu Pank). Pärnu Linnapank (Pernauer Gemeindebank = Pärnu Kogukonnapank, Pjarnuski obštšestvennõi bank) registreeriti 27. novembril 1870, alustas tegevust 15. septembril 1871 ja lõpetas tegutsemise 31. detsembril 1893. Edasi tegeles Pärnu Linnapanga probleemidega juba Pihkva Kommertspanga Pärnu osakond.

Pank kandis küll Pihkva nime, aga kui veidi sügavamalt kaevata, tuleb välja, et selle vundament asus hoopis Pärnus. Nimelt meie Hans Dietrich Schmidti ja Co kaubamaja, konkureerides Jacob Jacke ja Co kaubamajaga lina väljaveos, laiendas oma tegevust Pihkvamaale.

Liivimaa ja Pihkva kubermang olid peale Jaroslavli kubermangu suure Venemaa ainsad linakasvatuspiirkonnad. 1868 asutas HDS & Co kaubamaja Pihkvasse oma tütarfirma. 1873. aastal asutas HDS & Co koos Tartu kaupmeestega Pihkvasse aktsiapanga Pärnu linakaubanduse edendamiseks ja linasaaduste ekspordi rahastamiseks. Panga etteotsa asus tartlane Alexander Brock (1835–1917), kelle käe all kujunes sellest suur ja rikas pank, mis 1877 avas oma osakonna Pärnus ja Tartus.

Panga osakond alustas tegevust kiriku kõrval Nikolai 2. Sajandi lõpul osteti konsul Bremeri pärijatelt ühekorruseline elamu Rüütli 19 ja arhitekt Hugo von Wollfeldti projekti järgi ehitati see kahekorruseliseks pangamajaks.

Ehitustöödeks kulus kaks aastat ja tegevust alustas pank sel aadressil 1901. aasta jaanuaris. Pärnu osakonna direktor oli Carl (Karl) Schockoff (Šokov).

1912. aastal neelas Pihkva Kommertspanga alla J. V. Junker ja Co kaubanduse Pank Moskvast, mis 1916 muutus Moskva Tööstuspangaks. Nõukogude võimu ajal läks pank pankrotti, see tähendab tunnistati maksujõuetuks.

Loomulikult tõmmati hoiustajatel lõpuks nahk üle kõrvade, sest 1929. aasta lõpul teatas Tartu, Narva ja Pärnu osakonna likvideerimiskomisjon järgmist: ”Kreditorid, kes 1922–1925. a. jooksul oma hoiusummadest osa, 75 penni ühe Vene rubla eest avansina on kätte saanud, loetakse käesolevas teadaandes tähendatud väljamaksu osas rahuldatuks ja neile täiendavaid summe selle osa arvel enam ei maksta.”

Muudest rahaasutustest tuleks nimetada Liivimaa aadelkonna krediidiseltsi, mille sissemaksukassa oli Pihkva Panga Pärnu osakonnas, ja Liivimaa Linnahüpoteegi seltsi, mille usaldusmees-asjaajaja oli vandeadvokaat Jaan Leesment Aia 2.

1873 avas oma osakonna Pärnus Rüütli tänaval Uttopärti majas (number 28) Riia Kommertspank. See lõpetas tegutsemise 1921 nagu Moskva Tööstuspanga (endise Pihkva Panga Pärnu osakond) osakond. Tegevaks jäi ainult likvideerimiskomisjon.

Tallinna Kaubanduse Pank olevat samuti 1873. aasta paiku avanud Pärnus oma osakonna, aga nende tegevuse kohta pole praegu rohkem andmeid.

Matusekassast Eesti Laenu-Hoiu Ühisuseks Pärnus

Pärnu eestlaste esimene krediidiühistu asutati ilmselt majas Kooli 13, kus asusid Endla seltsi ruumid. Praegu on sellel kohal Hansagümnaasium.

Foto: Olaf Esna erakogu




www.parnupostimees.ee 26.01.2012

Olaf Esna, bibliofiil

Pärnus oma osakondi alias filiaale pidanud Pihkva, Riia ja Tallinna pangad kuulusid sakslastele ning eestlased olid rahavoogude juhtimisest kõrvale tõrjutud. Ainult renteis oli mõni eestlane tagasihoidlikel ametikohtadel.

Juba 1861. aastal kirjutas Johann Woldemar Jannsen Perno Postimehes, et ”üht rahvast ei saa keegi muu nii hõlbsalt avitada kui rahvas ise” (PP 1861, nr 11). Jannsen soovitas sakslaste ellu kutsutud laenu-hoiukassade eeskujul eestlastel samamoodi toimida. ”Eesti vennad, kas ei tahha teie enneste keskel ka üht sesuggust taggavarra kassat assutada?” küsis ta.

Energiliselt propageeris ühistegelisete laenuasutuste ideed ka Carl Robert Jakobson.

19. sajandi lõpus toimus muutus Venemaa majanduspoliitikas ja tööstuse huvides hakati arendama lühiajalisi laene andvaid rahaasutusi. Krahv S. Witte toetusel ja eestvõttel koostati ning hakkas 1895. aastal kehtima uus krediidiühistute seadus.

Jaan Tõnisson oma Postimehega oli pidevalt majanduslikes raskustes ehk rahahädas, sest sakslased talle raha ei laenanud. Seepärast tegi Tõnisson oma lehes aktiivset propagandat ühistuliikumisele, eriti pärast 1901. aastat, kui ta tutvus Austrias ja Saksamaal ühistute tegevusega.

Tulemuseks oligi Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse asutamine Tartus 1902. aastal.

1902. aasta 22. juulit, kui see krediidiühistu tegevust alustas, loetakse Eesti rahvuslike krediidiühistute tegevuse alguseks.

40 aastat hoovõtuks

Ühenduste suhtes umbusklikel pärnakatel kulus üle 40 aasta hoovõtuks, enne kui nad Jannseni üleskutset kuulda võtsid. Tegelikult algas asi hoopis sellest, et Endla seltsi üldkoosolekul 31. augustil 1902 otsustati asutada seltsi juurde oma liikmete matusekassa.

Sel ajal tegutses Pärnus juba kaks matusekassat: üks eestlastele, teine sakslastele. Kolmanda kassa asutamine furoori ei põhjustanud ja kui matusekassa asutamise komisjoni esimees pottseppmeister G. C. Jürgenson 15. novembril 1902 suri, leiti kasulikum olevat asutada tartlaste eeskujul krediidiühistu.

Ürituse eestvedajad olid Endla seltsi liikmed laevakapten August Klein, vandeadvokaat Jaan Leesment, postiametnik Hendrik Mägi (Mäggi) ja rentei II järgu raamatupidaja kolleegiumi registraator Mihkel Kangro.

Tartu ühisuse põhikirja eeskujul oli oma põhikirja koostamisel eestvedaja Mägi. Põhikiri kinnitati 19. aprillil 1904 ja nüüd võis astuda järgmisi samme. Uue ettevõtmise tutvustamiseks levitati väikest trükist ”Lühike seletus Eesti Laenu ja Hoiu Ühisusest Pärnus”, mis algab järgmiselt: ”Ühisuse asutamise mõttele lisas kaalu see, et üheks eestvedajaks oli 1898. aastast Endla seltsi esimeheks olev A. Klein. Noor ja energiline majandusmees, kes kaasas seltsi teisi meremehi ning rahaliselt jalgel seisvaid inimesi.”

Laenu-hoiuühisuse asutamiskoosolek peeti 12. augustil 1904, sellel osales 15 asutajaliiget: Klein, Leesment, juuksur Peeter Sarapik, postirevident Karl Schonberg, linnaametnik Jaak Bauer, vabrikuametnik Peeter Nirk, köster Artur Jung, Kangro, metsakaupmees Johan Linde, kaupmehed Anton Nirk ja Tõnis Põlde, lootsid Martin Matsi ja Johan Laats, Mägi.

Selleks ajaks oli liikmeid registreeritud juba 24 ja nii jätkus neid kõikidesse ametitesse. Esimesse juhatusse valiti esimeheks Klein, liikmeteks Kangro ja Mägi. Nõukogu moodustasid Sarapik, Leesment (esimees), Bauer, Schonberg, trükikojaomanik A. Birkhan, aednik J. Kechkla. Revisjonikomisjoni said kooliõpetaja Mihkel Nõmm, trükikojaomanik Hans Laane ja maalermeister Gustav Espe.

Asutamiskoosolek toimus ilmselt Kooli 13 Martinsoni majas, kus sel ajal asusid Endla seltsi ruumid. Hoone lammutati pärast linna 1. algkooli ehk praeguse Hansagümnaasiumi valmimist. Seepärast on see koolimaja nii suure taandega tänavafrondist.

Laenu vaid liikmetele ja pärnakatele

Pärnu eestlaste esimene iseseisev rahaasutus alustas tegevust juba Rüütli 40, kuhu Endla selts oli vahepeal kolinud. Juhatuse esimene koosolek oli 3. oktoobril, tegevust alustati järgmisel päeval ja nõukogu kogunes esimest korda 11. oktoobril.

Esimesed pangaoperatsioonid toimusid Endla seltsi piljardilaual ja rahanatukest hoiti raudkapikeses. Esimene laen anti Hendrik Eberhardtile.

Põhikirja alusel võisid ühisuse liikmed olla ainult Pärnu linna kodanikud ja laenaminegi oli võimalik vaid ühisuse liikmetele, kusjuures laenu anti võlakohustuse vastu nii käendajate vastutusel kui käendajateta, tuginedes isiku usaldusväärsusele. Laenu sai mitmesuguste väärtuste tagatisel. Juba asutamiskoosolekul tõsteti algne osaku suurus viielt rublalt 100ni.

Varsti pärast ühisuse tegevuse algust hakkasid hoiused jõudsalt kasvama ja tekitasid juhatusele muret, kuhu raha paigutada, sest laenunõudlus oli väiksem hoiuste kasvust.

Juhatus paigutas vaba raha Tartu, Tallinna, Rakvere, Paide ja teiste linnade krediidiühistutesse. 1913. aasta lõpuks oli hoiuseid 559 275 rubla.

Esimese maailmasõja eel olid põhilised laenuvõtjad majaomanikud. 1915. aasta augustis pandi sakslaste hirmus ühisuse varad ja dokumendid taluvankrile ja viidi Narva Joala Vastastikusse Krediidiühisusse, kust hiljem jaokaupa tagasi toodi.

Puhaskasuga ei koonerdatud

Eesti Vabariigi ajal tõusid hoiused 12 895 krooni pealt kahe miljoni kroonini. Laenude kogusumma kerkis 7126 kroonilt 1 800 000 kroonini. Põhilised laenuvõtjad olid jällegi majaomanikud, seejärel põllumehed, kaupmehed ja töösturid.

1920. aastal ajakohastati ühisuse põhikirja ja järjekordne põhikirja vastuvõtmine toimus 1933, mil võeti kasutusele uus nimi: Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus.

1. jaanuaril 1940 moodustasid panga liikmeskonna 559 põllumeest, 223 majaomanikku, 209 ametnikku, 134 kalurit, 100 käsitöölist, 94 kaupmeest, 79 töölist, 60 vabakutselist, 53 töösturit ja ettevõtjat, 20 ühistegelist asutust, 20 perenaist, üheksa seltsi ja ühingut, neli tööstust, kolm omavalitsust. Kõik kokku 1567.

1940. aastal maksis pank hoiusummadelt kasvikut kolm kuni viis protsenti, laenudelt võetav protsent oli 7–7,5. Panga tegevusest saadud puhaskasust maksis pank oma liikmetele aastaid kaheksa protsenti dividende. Panga puhaskasuga ei koonerdatud.

Näiteks 1939 määrati sellest 500 krooni Endla juurdeehituse toetamiseks, 200 krooni Pärnu põllumeeste seltsile, Kaitseliidu linna ja maa malev said kumbki 100 krooni.

1933. aastal kõrgendati osamaksu ehk osaku suurust ja tõsteti see 20 kroonilt 30ni.

Lisaosamaks tuli tasuda 1934. aasta 1. jaanuariks. Need liikmed, kes lisaosamaksu ei tasunud, arvati liikmeskonnast välja.

Majast majja

Laenu-hoiuühisus alustas tegevust Rüütli 40 (praegune Mirage), kust 1906 koliti Kleini majja Rüütli 47 (Krediidipank jm). Pärast Endla teatrimaja valmimist 1911 tegutseti seal (Rüütli 42) 1. juulini 1925, kui mindi Rüütli 28 Uttopärdi majja teisele korrusele endise Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse Panga Pärnu osakonna ruumidesse.

1930. aasta lõpuks kolis ”valgest koolimajast” ehk Rüütli 40 välja naiskutsekool. Linn üüris ruumid laenu-hoiuühisusele ja laskis omaaegsed kooliklassid ümber ehitada pangaruumideks. Kolm klassi ühendati panga operatsioonisaaliks, ehitati tulekindel varakamber, põrandad kaeti linoleumiga, seati sisse veevarustus ja uuendati elektrisüsteemi. Remonditööd lõpetati 1. aprilliks ja seejärel oli pangal taas jüripäev.

Panga tegevuse arenedes kippusid needki ruumid jääma kitsaks ja 1939. aastal kiitis osanike üldkoosolek heaks juhatuse ettepaneku osta kinnisvarana 70 000 krooni eest Rüütli 28 ning kulutada veel 40 000 krooni selle remondiks ja ümberehituseks. Sama aasta mais algasid remonditööd ja juba 11. detsembril alustati uues asukohas pangaoperatsioonidega. Maja õnnistati pidulikult 16. detsembril.

Igaveseks kadunud raha

Teise maailmasõja algus mõjutas küll panka, sest inimesed tõttasid raha pangast välja võtma ja varu täiendama. Pangal olid aga nii suured reservid, et isegi tähtajalised hoiused maksti välja enne tähtaega, kuigi pank ei olnud selleks kohustatud.

Ostupaanika möödudes hakkasid hoiusummad taas kasvama. Sõja puhkemisel oli veel teinegi tagajärg. Nimelt jõudsid 1940. aasta jaanuaris Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisus ja Pärnu sakslaste suurim rahaasutus AS Pärnu Krediitpank kokkuleppele, et alates 5. veebruarist andis sakslaste pank oma operatsioonid üle eestlaste pangale. Eestlaste kätte läksid nii laenud kui hoiused.

Sakslaste panga likvideerimine tulenes nende ümberasumisest Hitleri kutsel Vaterland’i. Ümber asumata jäänud paarisajal sakslasel polnud enam vajadust iseseisva rahaasutuse järele ega suutnuks nad panka üleval pidada.

Pärnu teise panga allaneelamisest tekkinud eufooria ei kestnud kaua. 26. juulil 1940 kinnitas Eesti valitsus natsionaliseeritavate pankade nimekirja.

Peaministri asetäitja professor Hans Kruus, majandusminister Johan Nihtig ja riigisekretär Karl Terras olid käe alla pannud ja üle poolteise tuhande Ühispank Pärnu Eesti Laenu-Hoiu Ühisuse osaniku jäi igaveseks oma rahast ilma. Panga viimasesse juhatusse kuulusid Leesment, Hans Uustalu ja Jüri Välbe. Panga nõukogu esimees oli Villem Sumberg, abiesimees Kristjan Rumvolt, liikmed Martin Seiler, Ado Laane, August Tammann ja Johann Pulma. Revisjonikomisjoni moodustasid Johann Pajo, Julius Kurg ja Mihkel Kangro.

Lõuna-Inglismaa viikingihauas olid Harald Sinihamba mehed?

www.elu24.ee 26.01.2012

Foto: Scanpix

Lõuna-Inglismaalt Dorsetist leiti varajasest keskajast pärit massihaud, kus arvatakse olevat Norra kuninga Harald Sinihamba palgasõdurite jäänused.

Arheoloogide kinnitusel kuuluvad leitud skeletid viikingitele, kirjutab CBS News.

Viikingid olid need, kes Euroopas 8. – 11. sajandini hirmu külvasid.

Hauast leitud hammaste isotoopuurimine näitas, et need kuuluvad Skandinaaviast pärit meestele. Arvatakse, et need mehed olid pärit nimelt Norra aladelt.

Massihaud avastati juhuslikult juba 2009. aastal, kui arheoloogid tegid väljakaevamisi paigas, kuhu hakati rajama uut teed.

Hauas oli 54 noore mehe jäänused. Kehad ja pead olid eraldi, mis tähendas seda, et enne hauda jõudmist oli neilt pead maha raiutud.

Koljud olid kokku kuhjatuna haua ühes osas.

Teadlased ei ole siiani lõpuni kindlad, kes sinna hauda maeti ning miks nad massiliselt samal viisil tapeti.

Cambridge`i ülikooli arheoloogi Britt Baillie´i arvates on tegemist viikingisõduritega, kes 900. aastate lõpul Taanit ja hiljem Norrat valitsenud Harald Sinihamba jomsviikingite palgaarmeesse kuulusid.

Harald Sinihamba järgi on tänapäeval nime saanud Bluetoothi tehnoloogia.

«Legendide järgi tegid jomsviikingid röövretki mitmele poole. Võimalik, et Lõuna-Inglismaal sattusid nad kokku mõne teise sinna varem jõudnud viikingitegrupiga või siis tapeti nad kohalike keltide poolt,» selgitas arheoloog.

Jomsviikingite vennaskond on väga kindlate reeglite alusel toiminud palgaarmee, kuhu valiti selleks sobivust näidanud 18 – 50-aastased mehed.

Legendide järgi oli jomsviikingitel kartmatute ja karmide meeste maine. Jomsviikingite tavade hulka kuulus ka kaaslase tapmise eest kätte maksmine.

Harald Sinihammas (Taanis Harald I, taani keeles Harald Blåtand, vanapõhja keeles Haraldr blátönn; norra keeles Harald Blåtann; umbes 910 – umbes 986) oli Taani kuningas alates 958 ja Norra kuningas alates 976 kuni surmani.


Toimetas Inna-Katrin Hein

Inglismaal paljastus Rooma ajast pärit müstiline struktuur

www.elu24.ee 24.01.2012

Foto: Scanpix

Inglismaalt leiti Rooma impeeriumi ajast pärit müstiline struktuur, mille sarnast ei ole varem leitud.

Umbes 1800 aastat tagasi ehitatud ehitise jäänused avastati Ida-Inglismaalt Norfolkist, edastab Discovery News.

Ehitise jäänused avastati iidse Rooma linna Venta Icenorumi kunagise asupaiga lähedalt.

Ehitisel oli kaks tiiba, mis moodustasid kaks ristkülikut.

«Vana-Rooma ehitised olid kindla struktuuriga ning kõrvalekaldeid oli minimaalselt. Nüüdne leid on ebatavaline, kuna seda ei ole mitte millegagi võrrelda. Samalaadsed varasemad leiud puuduvad,» selgitas Nottinghami ülikooli arheoloogiaprofessor William Bowden.

Ta lisas, et mis sellise arhitektuuri eesmärk oli, ei ole teada.

Tegemist võib olla villakompleksi kuulunud ehitisega. Villa jääb sellest põhja. Kompleksis oli veel kaks ehitist, millest üks jäi kirdesse ja teine loodesse.

Õhust tehtud maastikupildid näitasid, et mingi ovaalne struktuur asus ka idas.

Asjatundjate hinnangul oli kahe majatiivaga ehitis savist ja puidust.

«Kuna tegemist oli üsna kerge ehitisega, siis võib arvata, et see ei olnud mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks,» selgitas Bowden.

Ehitise keskosa seevastu oli tugevamast materjalist, ehitamisel oli kasutatud liiva ja vee segust tehtud mörti, millesse oli lisatud savi, kive ja tellisetükke. Ehitise sellel osal oli ka tugev katus.

«Rooma katusekivid olid suured ja rasked. Ehitise seinad pidid olema tugevad, et sellist katust kanda,» tõdes asjatundja.

Pärast tiibadega hoone lagunemist ehitati sinna peale uus hoone, mis oli rikkalikult dekoreeritud. Arheoloogid avastasid postiaugud ning maalitud seina jäänuseid.

Bowdeni kinnitusel leiti majast ka esemeid, kuid ükski neist ei andnud informatsiooni, milleks seda mitme osaga ehitist kasutati.

«Asjade vähesus võib viidata, et seda hoonet ei kasutatud just pikaajaliselt,» teatas Bowden.

Arheoloogide sõnul on see ehitis künkal, kust see oli lähedal asunud Venta Icenorumisse näha. Samas ei ole see kaitsestruktuur.

«Võimalik, et see rajati mingi sündmuse või tseremoonia tarbeks. Või oli see palvekoda või tempel, kus lõppes tee. Seda ehitist on näha nii iidselt Rooma teelt kui ka lähedasest linnast,» tõdes uurija.

Enne roomlaste sissetungi elasid paigas ikeenid. Teada on, et nemad püstitasid ehitisi, millel olid tiivad.

Roomlased tungisid Briti saartele 43. aastal pKr keiser Claudiuse valitsemisajal. Neid ootas kohalike elanike, sealhulgas ka ikeenide vastupanu.

Pärast läbi kukkunud ülestõusu 47. aastal pKr said ikeenidest Rooma impeeriumi alamad.

60. – 61. korraldas ikeenide kuninganna Boudicca ülestõusu, kuid sai lüüa.

«Pärast Boudicca ülestõusu hävitasid roomlased ikeenid peaaegu täielikult. See rahvas kadus lõpuks ajalooareenilt,» selgitas Bowden.

Arheoloogide ja ajaloolaste arvates võisid Briti saartele jõudnud Rooma vallutajad kohalikelt mõningaid arhitektuurielemente üle võtta.


Toimetas Inna-Katrin Hein

Egiptuse Kuningate orust leiti naisemuumia

www.elu24.ee 16.01.2012

Egiptuse kuningate orust leiti naisemuumia

Foto: Scanpix


Egiptuse-Šveitsi arheoloogiderühm leidis kuulsast Kuningate orust naismuumia.

Ebatavaline on see, et sarkofaag oli seni avamata, edastab AFP.

Arheoloogiderühma kinnitusel on sarkofaagis lauljanna, kelle nimi oli Nehmes Bastet. Esmastel andmetel pärineb naismuumia ajast 1500 – 1100 eKr.

Bastet viitab kassjumalale, keda see naine võis enda kaitsjaks pidada.

Uurijate sõnul näitasid hauapanused, et naine võis lauljannaks olla lähedal asuvas Karnaki templis.

Kuningate oru kuulsaim haud on vaarao Tutanhamoni oma, kes kuulus 18. dünastiasse ja valitses umbes 1336 – 1327 eKr. Ta oli surres vaid 19-aastane.

Briti arheoloog Howard Carter avastas Tutanhamoni hauakambri 1922. aastal.

Kuningate orust on siiani leitud 64 hauakambrit.

Kuningate org on iidne Egiptuse valitsejate matmispaik Üle-Egiptuses Teeba lähedal. Seda kasutati Keskmise riigi, 2137–1781 eKr., perioodil.

Toimetas Inna-Katrin Hein

Karksi ordulinnus 2011

Heiki Valk 31.08.2011 Arheoloogia Tartu Ülikoolis

Ristisõdadega kaasnenud keskkonnamuutusi uuriva rahvusvahelise projekti „The Ecology of Crusading“ raames (juhtpartner Readingi Ülikool Inglismaalt; vt www.ecologyofcrusading.com) toimusid kaevamised Karksi ordulinnuse varemetes. Projekti Eesti-poolseks partneriks on Tartu Ülikool ja Eesti-poolseks üldjuhiks Heiki Valk. Välitöödes osalesid Readingi Ülikooli, Toruni Ülikooli ja Tartu Ülikooli üliõpilased.

Linnusealale tehti kolm kaevandit: I kaevand (10 x 2 m) pealinnuse õue, II kaevand (3 x 2 m) eeslinnusele, väravakoha ja kiriku vahealale piirkonda, kus kiriku valgustuskaabli paigaldamisel oli avastatud hea orgaanikasäilivusega märga pinnast, ja III kaevand (6 x 2 m) pealinnuse eesõue, keskaegse sillakoha ja kaevukoha vahele.





Pealinnuse mõlemast kaevandist tuli kamara all nähtavale suurtest maakividest, tõenäoliselt Poola-aegne hoovisillutis, mille kivide vahelt leiti rohkelt loomaluid ja kabjanaelu. Mõlemas pealinnuse kaevandis järgnes veel kaks munakivisillutist – väiksematest kividest ja katkendlikult säilinut. Nende all oli keskaegset kultuurkihti. Pealinnuse õuekaevandis algasid alumise sillutise all kohati silmapaistvalt niisked ja orgaanikarohked kultuurkihiladestused. Kaevandi lääneotsa oli nähtavasti Poola ajal maetud rohkelt ülisuuri, nähtavasti purustatud müüridest pärit raudkive: Ilmselt oli lihtsaim viis probleemsetest kividest vabanemiseks nad maha matta. Oletatud muinaslinnuse kultuurkihist ei leitud mingeid märke. Küll tulid loodusliku aluspinnase peal nähtavale adrajäljed, mis näitavad, et enne linnuse rajamist on selle asemel olnud põld. Tööd peakaevandis jätkuvad järgmisel aastal.



Eeslinnuse kaevandis koosnes pinnase ülaosa hilistest, nähtavasti Poola-aegsetest ladestustest, mille all lasus niiske õhuke, eeslinnuse varasema kasutusega seonduv orgaanikarohke pinnasekiht – varasemate kaevamistulemuste põhjal 13. sajandi II poolest – 14. sajandi algusest pärinev. Vahepealsed ladestused puudusid: tõenäoliselt on 16. sajandi lõpus või 17. sajandi alguses linnuse õuelt rohkesti pinnast ära kooritud, et ehitada muldkindlustusi eeslinnuse välismüüri ette, väravast ida poole.



Kaevamiste vältel koguti I ja III kaevandi niiskest pinnasest rohkesti proove, et neist Gdanskis projektilaboris teha loodusteaduslikke analüüse (taimede õietolm ja seemned, makrojäänused). Inglismaal jätkub kevadel Viljandi ja Karksi ümbrusest võetud turba- ja pinnaproovidega puursüdamike analüüs, eesmärgiks jälgida õietolmu abil muutusi taimestiku ja kultuurmaastike ajaloos.

Kõivuküla Agemägi 2011

24.09.2011 Heiki Valk

Kaevamised Kõivuküla külas Agemäe linnamäel (Võnnu kihelkond) toimusid ETF grandi nr 8510 raames (Heiki Valk). Tartust vaid ligi 12 km kagus, Roiu lähistel asuva linnamäe avastas 2010. aastal Andres Vindi, tuginedes kihelkonda uurinud Lemming Rootsmäe arvamusele, et tegemist võiks olla muistse linnamäega. Mägi asub Roiu ja Kurepalu vahel Age maastikukaitsealal Mõraoja lõunaküljel, ojaoru ja sellesse suubuva uhtoru vahelisel pikal neemikul, Age veskikoha taga. Linnust on maapoolsest küljest kaitsnud vall, mis on praegu säilinud õuepinna suhtes ligi 1 m kõrguse, linnuse-esise platoo suhtes 1,5-2 m kõrguse kuhjatisena. Valli välisküljel olnud sügav, vähemalt 1,5 m sügavune vallikraav on vahetult enne linnamäe avastamist krundi heakorrastustööde käigus kahjuks suures osas kinni aetud. Valli ja linnuseõue on juba varem kahjustatud kruusavõtmisega. Linnuse ees leidub väheseid asustusjälgi, kuid võimalik kunagine kultuurkiht on buldooseritöödega valdavalt hävitatud.

Kaevamistel tehti 10 x 1 m mõõtmetega tranšee risti läbi otsavalli, nii et kaevand külgnes lõunas vallisse kaevatud varasema kruusaauguga. Kruusast ja saviliivast valli tasane pealispind on olnud ligi 4 m lai. Kaevamisel ilmnes, et valliharjal paikneb tume, savinõukilde sisaldav kultuurkiht ja et valli all on säilinud õhuke tume, rohkelt savinõukilde ja kalaluid sisaldav kultuurkihiviirg.

Leitud keraamika on tehtud eranditult käsitsi. Rohkesti saadi tekstiilkeraamikat, mille kasutamine lõppes Lõuna-Eestis seniste hinnangute järgi I aastatuhande keskpaiku pKr. Leiti ka riibitud keraamika kilde. Tekstiil- ja riibitud keraamikat leidus nii valli peal, valli täitepinnases kui ka valli all olevas kultuurkihis, samuti valli taga linnuse õuealal, kus segatud, savinõukilde sisaldav pinnas ulatus maapinnast kuni 70 cm sügavuseni. Kui valli pealt leitud killud olid mõnevõrra õhemad, siis valli alt leitud nõutükid olid paksemad, sisaldasid jämedamat kivipurdu ja olid arhailise ilmega. Täpsemat selgust linnuse vanuse kohta aitavad tuua süsinikuproovid.