www.upc.ee
Olen avastatud, et kinnisvaraportaalid on samuti hääd infoallikad ajaloohuvilisele.
Kui mõni ajalooline hoone/korter müügis siis selle ajalugu ka ära tuuakse kuna see
on lisaväärtus kinnisvarale.
Tallinna vanalinna südames, suurepärases asukohas Raekoja platsi vahetus läheduses ja Vana turuplatsi kõrval paikneb üks vanalinna huvitavamaid hooneid. Asukoha esinduslikkust rõhutab veel seegi, et lähiümbruses on end sisse seadnud mitmed välisesindused (saatkond, suursaadiku residents, kultuurikeskus). Lisaväärtust annavad hoonest avanevad vaated Vanale turule, Suur-Karja tänavale, Niguliste kirikule.
Kinnistu on olnud hoonestatud juba alates 13 sajandist ja läbi ajaloo on selle omanike hulka kuulunud lisaks väärikatele kaupmeestele tervelt kolm Tallinna raehärrat, üks bürgermeister ja üks Narva raehärra.
Nüüd on see ajalooline hoone värskelt restaureeritud. Hoolikalt ja säästlikult teostatud saneerimise käigus säilitati, puhastati ja konserveeriti kõik detailid (mille hulgas on väga haruldasi Tallinnas ainulaadseid) ning konstruktsioonid, milledel on ajaloolist ja esteetilist väärtust. Kogu majavaldust hõlmav põhjalik restaureerimine kestis Muinsuskaitse Ameti juhtimisel ja suunamisel peaaegu viis aastat. Käesoleva aasta alguses tunnustati tehtud tööd tiitliga Parim restaureeritud hoone Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal aastal 2008.
Nüüd ootab see hoolikalt taastatud maja väärikaid üürnikke.
Hoone ajaloost (kasutatud ajaloolase Jüri Kuuskemaa koostatud ülevaadet)
Seistes tänaval Suur-Karja 2 suhteliselt lihtsa kolmeosalise fassaadi ees, ei oska aimatagi, kui mahukas ja romantiline hoonetiibade ning ruumide labürint jääb selle käändude taha, väheldase ebakorrapärase õue ümber. Rääkimata vaimustavavatest vaadetest, mis mitmesse suunda avanevatest akendest nähtavad.
Väga toekad ja arhailised on parempoolse majaosa alla jäävad keldrid, niisamuti anfilaadselt tänavast eemalduvad ruumid põhikorrustel. Neljast kolm keldrit on võlvitud. Eriti atraktiivne on tänavapoolseim, võimsa keskposti ja nelja võlvikuga kelder.
Majavalduses on sajandite jooksul liitunud eriaegsed hooneosad, konstruktsioonid, ruumid ja ehised, mis esindavad gootikat, renessanssi, barokki ja klassitsismi. Kinnistu on üle elanud nii õitsenguid kui mõõnu sünkroonselt linna käekäiguga, kuid on alati kuulunud linna eliidi, kaupmeeskonna esindajatele. Nende hulgas on olnud raehärrasid ja bürgermeistreid eriti mainekatest suguvõsadest.
Ei tohiks olla kahtlust, et Vana turuga, kus enne tulekahju 1288. aastal paiknes esimene raekoda, külgnev krunt oli hoonestatud juba XIII sajandil. Kahjuks ei mäleta säilinud Taani-aegsed ürikud kinnistu valdajaid nimepidi. Esimene omanik, kelle nimi on talletatud, oli Thidericus Lange aastal 1360.
Aastatel 1396 kuni 1468 oli kinnistu Lore'de suguvõsa omanduses. Sellel ajal sai elamu toredasti välja ehitatud, nn diele-dornse süsteemis kaheruumilise põhiplaaniga kaupmehe-elamuks.
Tänava poole jäi kogu maja laiuses avar ja kõrge eeskoda (diele), mille algsetest konstruktsioonidest on paremas taganurgas säilinud tahulise nurgasambaga mantelkorstna jalg, kus asus maja köök; vasakus nurgas on korruseid sidunud müüritrepp; vasakus seinas murenenud teravkaarne portaal pääsuks poeruumi keskmise fassaadilõigu taga. Diele taga paikneb algne peretuba (dornse; lad. dormire - magama), mille paremal seinal on toredatele gooti raidkonsoolidele tuginev arkaad.
Järgneva rohkem kui 200 aasta jooksul oli majavaldusel mitmeid omanikke, kes seda võimaluste kohaselt ka remontisid ja renoveerisid. Näiteks aastatel 1606 kuni 1622 omanikuks olnud Simon Korffmaker lisanud peahoone dornsele ehk peretoale kunstipärased aknasambad, mis algselt pidid olema ka värvilise viimistlusega.
1673 aastal pandi majavaldus oksjonile ja kohtufoogt loovutas selle kaupmees Dirick Witte´le, kes pärines nimekast raesuguvõsast ja sai isegi 1681 raehärraks. Tema võttis käsile äsjaomandatud majavalduse korrastamise Tallinnas ajakohase, barokse moejoone kohaselt. Fassaadil võime näha „oinasarv"-müüriankruid toona uuendatud puidust vahelagede kinnitamiseks. Usutavasti võlviti siis osa keldreid, mis olid varem talalagedega, tehti uusi müüritreppe ja siseportaale, loobuti fassaadide saehambulisest viilulisusest ning ehitati välja praeguseni säilinud kõrge kaheastmeline mansardkatus.
Dirick Witte ettevõtmistest on kõige kunstipärasemana säilinud uuendused teise korruse vanas peretoas: lehtmaalingutega talalagi ning üliharuldase maalingu katkendid ühel seinal. Maaling jäljendab äärepitsidega drapeeringut, millel on lilli ja küllusesarved.
18. sajandil esilekerkinud uuest raesuguvõsast pärit Berend Nottbeck sai kinnistu omanikuks 1784 aastal. Taas toimus ulatuslikum moderniseerimine, seekord juba kooskõlas päevakorda kerkinud klassitsistliku arhitektuuri kaanonitega. Kuna kaubandus polnud enam nii intensiivne kui Rootsi võimu ajal, asuti seniseid aida- ja salveruume ümber ehitama eluruumideks, mida sai kasutada väljaüürimiseks. Taas tuli asendada pehkinud vahelagesid. Muudeti ruumide kõrgustki, mis omakorda tingis ka fassaadide uue kujunduse. Kivist piiretega kaubaluuke ja tuulutusavasid asendasid kuueruudulised, korrapäraselt paigutatud aknad. Osa teise korruse tänavapoolseid ruume kujundati anfilaadseteks eluruumideks. Need said klassitsistlikus stiilis stukkrosetid ja hammaskarniisid, kõrged, lakkvärvidega kaetud tiibuksed, aknaraamid ja seinapaneelid, uued parketilaadsed põrandad. XIX sajandist pärineb peente treitud balustritega peatrepp.
Hilisemad ümberehitused ei rikastanud enam majavaldust, puudutades vaid sisemist plaanilahendust, põhiliselt uute vaheseinte lisamise näol. Nõukogude ajal paiknes siin linna sanitaar-epidemioloogia jaam, kust kodanikud võisid teenusena tellida abi hiirte ja rottide hävitamiseks, mida nimetati „deratiseerimine".
Fassaadide ilme on tänini peaaegu muutumatult samasugune, nagu see oli juba 200 aastat tagasi.
Ajalooliste stiilide väärtustamine 20. sajandi viimasel veerandil on võimaldanud juba nõukogude perioodi lõpul toimunud korrastustöödel avada mõningaid stiilseid detaile ja konstruktsioone peahoone fassaadil, eeskojas, esimese ja teise korruse peretubades.
Ent kogu majavaldust hõlmav metamorfoos, mis vääristas hoonestust keldritest kuni kuni katusealuste toolvärkideni, on toimunud alles viimastel aastatel. Hoolikalt ja säästlikult teostatud saneerimise käigus jälgiti muinsuskaitse ettekirjutusi. Säilitati, puhastati ja konserveeriti kõik detailid ning konstruktsioonid, millel on ajaloolist ja esteetilist väärtust.
Hoone on restaureeritud silmas pidades selle kasutust esindushoonena. Esimese korruse ruumid jätkavad oma traditsioonilist kasutusviisi kauplustena ja seal asuvad mitmed kvaliteetkaupu pakkuvad poed. Ülejäänud korruseid saab kasutada esinduslike vastuvõturuumidena, kontorite aga ka korteritena. Keldrikorruse ruumid on restaureeritud silmas pidades, et seal võiks asuda eksklusiivne vinoteek, šokolaadikohvik vms tegevus.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti