www.tartupostimees.ee 06.10.2010
Nikolai Pirogov.
Foto: Repro
Ene Puusemp
Kevadet ei kuuluta ja sügise lähenedes ei koondu ainult linnud. Tartus teevad seda ka üliõpilased. Nad on siin samamoodi nähtavad ja kuuldavad kui linnuparved. Eriti Toomemäe jalamil Pirogovi platsil. Seal on palju ruumi, sinna mahub palju.
Mida aga keegi neist roosipeenra ees kõrguvast kivist naabrist lähemat teab... Ja mida tema seal üleval samba otsas linnast ja muru peal lesijatest ning sellele kogukonnale tunnuslikust tarvikust õllest arvab...
Ilmselt suhtub ta kõigesse mõistvalt, kuigi ta ise Tartu ülikooli õppurina ega ka professorina õlleenergiaga laetud meelelahutuslikest kogunemistest osa ei võtnud.
Kuulus Tartu
Too 14-aastasena Moskva ülikooli arstiteaduskonda astunud noormees Nikolai Pirogov tuli 1828. aastal pärast stuudiumi lõpetamist oma dekaani soovitusel Tartu ülikooli juurde professorite instituuti ennast professorikutseks ette valmistama. Selle juurde käis ka enesetäiendamine välismaal.
Professorite instituuti suunatud olid täielikul riiklikul ülalpidamisel. Korteri-, söögi- ja reisikuludeks oli neile kindel summa ette nähtud.
«Minu Tartus viibimise ajal oli selle linna ülikool üle kogu Venemaa väga kuulus,» on Pirogov oma mälestustes kirjutanud. Enamikus kateedrites töötasid suurepärased teadlased eesotsa kuulsa rektori Ewersiga. Tartus olid sel ajal astronoom Struve, botaanik Ledebour, füüsik Parrot, endise rektori poeg, arstiteadlane professor Erdmann.
Teadusele ja haigete päästmisele pühendatud elust kokkuvõtteid tehes on Pirogov meenutanud ka päeva, kui ta 1828. aasta sügissemestriks plaanvankril Peterburi ja Narva kaudu Tartusse jõudis ning üsna kõrvalisse kohta elama asus. See tollases mõistes kõrvaline elupaik asus Karlova (praeguse Kalevi) ja Soola tänava nurgal.
Nikolai Pirogovi erialaks sai kirurgia.
Tervis või surm?
Kuigi Pirogovi päevad ja õhtud möödusid kliinikumis ja anatoomikumis, jäi tal üle neidki õhtuid, mida sai veeta mõne uue sakslasest tuttava seltsis ning kuulda lähemalt siinsete üliõpilaste elust ja tavadest.
Pirogov pani tähele, et vene kõnekäänd tuli Tartus ümber pöörata. Venemaal öeldakse, et mis venelasele terviseks, see on sakslasele surm, Tartus on just vastupidi. Mis sakslasele on terviseks, see on venelasele surm. Saksa üliõpilased valasid endale õlut sisse nagu põhjatusse vaati, pidasid duelle, ei võtnud raamatuid kätte. Aga siis jälle nagu oleksid ümber sündinud. Asusid sama usinasti tööle, nagu olid meelt lahutanud, ja lõpetasid hiilgavalt ülikooli.
Oma doktoritöö kirjutas Pirogov ladina keeles. Ajalooarhiivis talletatava dissertatsiooni tiitellehel on autori nimeks kirjas Nicolaus Pirogoff. Töö (kõhuaordi kinnisidumisest kubemearteri aneurüsmi korral) pannud endast rääkima nii üliõpilasi kui professoreid.
Oma mälestustes meenutab Pirogov, millise innu ja noorusliku vaimustusega pühendus ta Tartus teadusele. «Et ma ei leidnud väikeses kliinikus küllaldast tegevust, asusin kogu jõuga õppima kirurgilist anatoomiat ja opereerisin laipu ning elusaid loomi. Kannatuste suhtes olin tol ajal halastamatu,» on Pirogov ise meenutanud.
Osav lahkaja
Kui Venemaal levis koolerataud, käis Pirogov Ülejõel invaliidide laatsaretis koolerasse surnud laipu lahkamas. Kaks Prantsuse arsti, kes viibisid tollal Tartus Pirogovi lahangute juures laatsaretis, imestasid, et venelane on võimeline nii kiirelt ja osavalt inimkehas orienteeruma.
Ka tema juhendaja kirurgiaprofessor Moier oli oma õpilase virtuoossusest hämmastunud. Põiekivide eemaldamiseks kulus Pirogovil vähem kui kaks minutit, professoril endal aga läks selliseks lõikuseks aega pool tundi.
Kui professor Moier valiti ülikooli rektoriks, pakkus ta oma õpilase kirurgiakateedrit juhatama.
1836. aasta märtsis valis ülikooli nõukogu (oli ka erimeelsusi) mitteluterlasest Pirogovi erakorraliseks professoriks. Aasta hiljem, 1937. aasta kevadel kinnitati Nikolai Pirogov korraliseks professoriks. Ta sai oma uurimistöö tulemuste ja kirurgitöö võtetega (tärklislahas) tuntuks ka välismaal.
1841. aastal pakuti Pirogovile rakendust Peterburis. Noor professor kutsuti Meediko-Kirurgilisse Akadeemiasse, kus õpetati Vene armee jaoks arste ja apteekreid.
Toomel ja linnas lahkumisjalutuskäiku tehes tunnistas Pirogov enesele: Tartu-aastad olid tema senises elus parimad.
Olulised uuendused
Peterburi aeg oli suure töövõimega Pirogovi elus kõige viljakam.
Ta võttis desinfitseeriva ainena kasutusele kloorivee, hakkas tarvitama tollal kallist ravimit, jooditinktuuri, otsis tundmatuid operatsioonijärgse nakkuse tekitajaid. Krimmi sõja aegu (1853–1856) käis Pirogov korduvalt ka lahinguväljal opereerimas. Sellel ajal oli aga lõikus piinarikas nii haigele kui arstile. Valutuks tegevaid vahendeid siis veel ei tuntud.
Pirogov hakkas esimesena maailmas lahinguvälja operatsioonidel kasutama eeternarkoosi, nuputas välja narkoosimaski, asendas luumurdude korral tärklislahase kipslahasega, nõudis lahinguväljale appi halastajaõed. Mõistusvastast kaost tähele pannes koostas ta teadusliku aluse välikirurgiale ja töötas välja meditsiiniteenistuse taktika.
Pirogovi välikirurgia käsiraamatust avaldati kordustrükke koguni Teise maailmasõja ajal. Seda kuulsat taktikaraamatut saab näha ka Toomel ülikooli ajaloo muuseumis Pirogovi 200. sünniaastapäeva väljapanekul.
Maailmaparandaja
Kuid Pirogovi elu ei koosnenud ainult võitudest. Tema kirurgitöö iseärasused – täpsus ja kiirus just siin ja praegu ning väga palju abivajajaid – mõjutasid ka tema iseloomu ja põhimõtteid. Pirogov ei soovinud raisata aega seltskonnas liuglemisele ega endale seisuslike privileegide väljameelitamisele.
Kuid just selline hoiak tõi talle palju tagasilööke. Printsipiaalsele Pirogovile tekkis vihapidajaid nii alamate kui kõrgemate ülemuste seas. Ka tsaari ja tema õukondlasi ärritas Pirogovi kriitiline meel ja tema nõudmised parandada olukorda riigis.
Pirogov suunati Peterburist kaugemale, ta määrati Odessa ja hiljem Kiievi õpperingkonna kuraatoriks. Kuid ka selles ametis mõtles Pirogov liiga suurelt. Aleksander II saatis ta erru. Pirogov asus elama Ukrainasse, oma mõisa Vinnitsa linna lähedal Višnja külas.
Seal hakkas ta kirja panema «Vana arsti päevikut», milles jõudis meenutada ka oma tänuväärseid Tartu-aastaid. Vana arst suri 1881. aastal.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti