Tallinna käsitöötsunftide laekad

Anne Golovkova, Tallinna Linnamuuseumi Aastaraamat 1992, lk.26-35

Tallinna Linnamuuseumile kuulub Eesti suurim käsitöötsunftide laegaste kogu - 37 laegast. Teisel kohal on Eesti Rahva Muuseumi kollektsioon - 32 laegast. Mõned laekad on veel Tallinna Linnaarhiivis ja teistes muuseumides.

1920. aasta seisuste kaotamise seadusega likvideeriti Eesti gildid ja nende vara anti üle riigile. Gildide ja tsunftide vallasvara, milledest ühe osa moodustasid laekad koos oma väärtusliku sisuga, paigutati hoiule Kadrioru lossi. Gildide ja tsunftide arhiivimaterjalid, mis seisid laegastes, anti 1928. aastal üle Tallinna Linnaarhiivile. Ülejäänud esemed koos laegastega anti 1932. aastal Eesti Kunstimuuseumile. 1944. aastal deponeeris EKM laekad ja esemed Tallinna Linnamuuseumile, kellele hiljem need aktiga üle anti ( 1957. a. ja 1958. a. aktid ).

Linnaarhiivilt sai TLM 5 käsitöötsunftide laegast, neist 2 olid eksponeeritud TLM-i esimesel näitusel Raekojas 1940. aastal.



Suurem osa TLM-ile kuuluvatest laegastest on dateeritud. See võimaldab materjali süstematiseerida ning jälgida kohaliku tislerikäsitöö arengut 17. saj. keskelt kuni 20. saj. alguseni. Kirkute ja ühiskondlike hoonte mööblit telliti tunnustatud meistritelt, kuid laegast õppis valmistama iga tislerisell. 1513. a. ja 1651. a. skraade järgi oli laegas laua ja lauamängu kõrval üks nõutavamaid sellitöid tislerimeistriks saamisel.

Täpseimaid nõudeid laeka mõõtude või väljanägemise kohta skraades ei esine. Sellid, kes rändasid kaugetes paikades, tõid kaasa uuemaid töövõtteid ning värskemat moejoont. 17. sajandil olid kasutusel juba mööblijooniste albumid, kuid nende mõjust võis tõsisemalt rääkida alles alates 18. saj. lõpust.

Konservatiivsem vanameister võis aga kasutada oma noorpõlveaegset meelisdekoori, ka tema töö leidis nõudmist. Millega muidu võiks seletada, et mõnede stiililt täiesti erinevatele laegastele on märgitud üks ja sama aastaarv. Käsitöötsunftide laegas täitis rahakassa ning dokumentidehoidla funktsiooni. Oma rahalegas oli ka igal sellide korporatsioonil. Meistrite laegastes hoiti tsunfti hõbekarikaid, vask -ja tinanõusid ning teisi esemeid, millel oli teatud tähendus tsunftikoosolekute rituaalis. Koosolekud pidid toimuma avatud laeka ees, sellest on tingitud laeka sisekaane kaunistamine. Tsunftilaegastel on harilikult kaks või kolm erinevate võtmetega lukku; üks mees ei tohtinud laegast avada. Kui varandus ühte laekasse enam ära ei mahtunud, telliti lisaks uus laegas. Vanu laekaid parandati vastavalt oma ajastu võimalustele ja maitsele.



Vanemaks laekatüübiks 17. saj. võib pidada seda millel lukk asetseb esiseinas siseküljel ja tsunftivapp on sisekaanel. Kunstipäraselt on teostatud tsunftivapp tislerite laeka (1640. a.) sisekaanel. Ovaalne pahkmikstiilis nikerdatud raamistus ümbritseb inkrusteeritud vappi ning on omakorda ümbritsetud profiilraamistusega. Vapi must põhi on tehtud värvitud pirnipuust, mis asendas harilikult väärtuslikku eebenipuud. Inkrusteeritud vappe võime näha veel parkalite 1643. a. ja puutreialite 1653. a. laegastel.

17. saj. korpusmööbli valmistamisel oli levinud raami ja täidisega konstruktsioon. Laekaid valmistati siiski täislaudadest, mis olid omavahel tappseostega ühendatud. Profiilliistudest raamistused, mis täitsid dekoratiivset osa, liimiti välisseinte ja kaane peale. Kaaneraamistuse täidiseks on sageli lükkelaud, mille all peitud lukuauk. Baroki arenguga muutuvad profiilid keerukamaks, luues rikkaliku valgusvarju mängu.

Profileeritud raamistusega ja nikerdustega on kaunistatud rätsepate tsunfti laegas ja Kanuti gildi hõbedalaegas (esialgselt kuulunud parkalite tsunftile). Mõlemad pärinevad 1667. aastast. Kanuti gildi laeka pahkmikstiilis ornament on küllaltki sarnane Tallinna Raekoja Raesaali karniiside ornamentaalsete motiividega. Raesaali põhjaosa puitpaneelide autoriks on teatavasti E. Thiele, Tallinna 17. saj. silmapaistvaim kujur. Rätsepate tsunfti laeka polükroonsed nikerdused, eriti nn. värvilise kulla kasutamine, meenutavad veelgi enam raesaali nikerdusi. Kõrgreljeefis putode pead laekal sarnanevad raesaali paneelidel ja konsoolidel kujutatud peakestega. Võib oletada, et mõlema laeka autorid olid E. Thiele õpilased.

Kuni 1637. a. kuulusid maalrid tisleritega ühte tsunfti. Pärast lahkuminekut tekkisid tülid tsunftivahelise tööjaotuse pärast. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et meister, kes oskab enam, kui tema eriala nõuab, võib oma oskusi ise kasutada, kuid keelatud oli neid teistele õpetada. Raske on öelda, kas 1660. aastail mõni tisler veel maalis keskaegse traditsiooni kohaselt omatehtud mööblitükke. Sellest aastakümnest pärinevad kahe laeka maalingud.

Kübraseppade laeka välispind on üleni kaetud maalitud lilledega, lilled ümbritsevad ka sisekaanel olevat tsunftivappi. Laegas ei ole dateeritud, kuid on teada, et kübarseppade tsunft asutati Tallinnas 1663. aastal.

Kooreparkalite laeka siseküljelt võib lugeda aastaarvu 1667 ning annetaja nime "Jürgen Krauss". Teksti alla on maalitud kaks vappi hoidvat toredat sulgkübaraga ning lokitud parukaga meesfiguuri. Loomade kujutised laeka välisseintel, mis on peaaegu kulunud, näivad sisekaane maalingutest tunduvalt vanemad. Sepistatud raudvitsad laeka välisseintel ja nurkadel, sepishingede arhailine kuju ning renessansliku lukupleki kontuurid esiküljel lubavad arvata, et laegas pärineb 16. sajandist või 17. sajandi algusest. Huvitav on märkida, et ametlike andmete järgi moodustati kooreparkalite tsunft Tallinnas alles 18. sajandil.

Mõnede 17. saj. laegaste peamiseks kaunistuseks on kunstsepised. Lukusseppade meistrite laeka elegantsed kohrutatud võtmekilbid ja perforeeritud hinged sisekaanel on renessansile iseloomuliku kujuga. Stiliseeritud fantastilised figuurid on kujutatud sama tsunfti sellide laeka käepidemeplaadil. Kaanel oleva neljakandilise käepidemega laekad on ilmselt vanemad, kui need, mille ovaalsed käepidemed on kinnitatud otsakülgedele. Käepidemeplaatide dekoor on tavaliselt sama, mis laeka hingedelgi.



Sepishingede kuju muutust võime jälgida 17. sajandi mitme aastakümne jooksul. Geomeetrilised või grotesksed renessansimotiivid on levinud sajandi keskel, hiljem tulevad nende asemele naturalistlikult kujutatud baroksed lilled. Puntsiga löödud joondekoor asendub reljeefse kohrutusega. Sisekaane kujundamisel on sepishingede kõrval tähtis osa dekoratiivse plaadiga kaetud lukul.

Baroksete kunstsepistega sadulseppade laekal, mis valmistati 1696. aastal, on välispind kaunistatud intarsiaga, s.o. mitmevärvilistest vineeritükikestest mosaiigiga. Vineersaag leiutati Saksamaal 16. saj., renessansiajastul. Renessansi ornamentikat on kasutatud ka laeka dekooris. Töö ei ole eriti puhtalt tehtud, kuid pidulikku üldmuljet see ei riku.

Intarsia on iseloomulikum 18. sajandile. Selles tehnikas on kaunistatud parkalite 1734. a., parkalite sellide 1786. a., tõldseppade 1797. a. laekad. Ornamenti kasutatakse nüüd tagasihoidlikumalt, rohkem hinnatakse puidu looduslikku ilu. Laegaste vineerimine nõudis varjatud nurgaseotiste kasutamist, lahtisi tappe 18. saj. laegastel enam ei näe.

Koos rokokoo stiiliga tulevad sajandi keskel moodi hiina kunsti motiivid, Hiina templit meenutava vaseseppade laeka seintel on inkrusteeritud idamaine ornament.
Rokokoole iseloomuliku kontuuriga kaane täidis ning klassitsistlikud nurgasambad on vaseseppade 1779. aastast pärineval laekal. Sagedamini avaldub rokokoo mõju metallosade kujunduses. Hõbetatud valgevasest on valmistatud köösnerisellide 1768. a. laeka käepidemed ja võtmekilbid. Metallfurnituuris rokokoovorme kohtame isegi 19. saj. alguses. Varaklassitsistliku lõvijalgadega toolitegijate laeka rokokoostiilis võtmekilbile on graveeritud aastaarv 1803.

18. saj. on väga levinud valgevasest detailid, kuid sepisrauda nad täielikult ei asenda. Uudiseks on väikesed poolovaalsed siledad käepidemed, mis on šarniiride abil lukuplaadiga ühendatud.

Hinged on 18. saj. laegastel lühikesed, peene perforeeritud ja kohrutatud ornamendiga. Piklikud ümara paisutusega lukud asenduvad väiksemate neljakandiliste lukkudega. Sisselõigatud lukud paiknevad esiseinal kahe -või kolmekaupa. Uuemat tüüpi lukke pandi täiendavalt vanadele laegastele või asendati rikkiläinud lukk uuega.

19. saj. laegaste kujundamisel sisekaanele erilist tähelepanu ei pööratud. Kasutati juba vabrikulukke, hinged valmistati valtsitud rauast. Väliskujunduses näeme kõiki stiililisi muutusi, mis on iseloomulikud 19. saj. mööblikunstile.

Tisleri meistritööna valmistas J. Schönfeld 1813. aastal tislerite tsunfti laeka. Üks laeka iseärasusi on see, et kaas ei avane nagu harilikult hingedel, vaid on kinnitatud nelja sambakese külge, mille baasid fikseeritakse avamisel laeka ülaserva kõrgusel. Laegas on tehtud mahagonipuust, sambakesed eebenipuust, kõik pinnad on poleeritud, sambakestel on kullatud kapiteelid. J. Schönfeld demonstreerib oma meistrioskusi ning omaaegset moejoont, mil valitsevaks stiiliks oli ampiir.



Tallinna linnaarhiivis säilitatakse 19. saj. tislerite meistritööde kavandeid. Meistritööna valmistati kirjutuslaudu, büroosid, kappe, peegleid. Laekaid jooniste hulgas ei ole. Vaevalt keegi peale tsunftide neid veel telliski.
Nagu joonistest näha võib, läheneb sajandi teisel aastakümnel ampiir juba biidermeierile, mis valitses 1830.-1840. aastail. Sajandi teise poole joonistes on ülekaalus uusrokokoo, millele oli vahel juurde kombineeritud teiste stiilide elemente ( näit. klassitsistlikke või gooti sambakesi). Sellise ampiir-biidermeieri näiteks võib nimetada parkalite uut laegast korintose nurgasambakestega ja biidermeierile iseloomulike võtmekilpidega.

Pidulik on 1862. aasta pagarite tsunfti laegas, mille kumerad seinad meenutavad rokokoo kummutit. Puudub vaid selle stiili habras elegants. Tundub, et siin taotleti esinduslikku pompoossust, seda muljet rõhutavad keerulise kujuga kaas ja nikerduste küllus.

Väga lihtne ja lakooniline on eelmistega võrreldes gildi kassalaeka kujundus. Vabrikus valmistatud metallosad ei mõju siin võõrkehadena. Laegas on tehtud 1882. aastal, kui moes olid mitmesugused ajaloolised stiilid.

Lihtsaid laekaid on 19. sajandist säilinud rohkem kui kaunistatud laekaid. Nende põhiväärtus seisneb korralikus käsitöös, mis on meie tehnikaajastul päris haruldaseks saanud. Tõenäoliselt moodustasid varasematelgi sajanditel kunstipäraselt kaunistatud laekad väiksema osa kogu laegaste toodangust. Ent neid hoiti suurema hoolega.

Suhtumist minevikupärandisse 19. saj. lõpul iseloomustab lihunike 1895. a. laeka dekoreerimisviis. See siledate seinte ja karniisidega laegas meenutab kohvrit. Püstkandid ja nurgad on rautatud 17. saj. kunstsepistega. Laeka ukse kohalt otsaseinal on sepisplaadid läbi lõigatud. Põhimõte on umbes sama, mis tänapäevalgi, kui lõigatakse katki vanaema käsitööpitsid, et need uue kleidi külge panna.

Lõpetuseks võiks tuua paar näidet vanade laegaste n.ö. restaureerimisest 19. saj. teisel poolel.

Köösnerite sellide 1768. a. laeka uued hinged vastavad vanade hingede kontuuridele, mis on säilinud sisekaanele kleebitud paberil. Ornamentki võib olla endine, kuid see on siledale plaadile graveeritud. 1980. aasta restaureerimisel TLM-is selgus, et hinged on tehtud elektrolüütilise rauaga kaetud vasest. Mingi menetluse abil on ornamendi põhi muudetud tumesiniseks.

Arvatavasti on sama tehnoloogiat kasutatud lukkseppaade sellide 17. saj. laeka uute hingede valmistamisel. Ornament on laenatud sama laeka käepidemeplaadilt ja lukusseppade meistrite laeka hingedelt. Sel ajal peeti juba vajalikuks vanade vormide jäljendamist, kuid mitte omaaegsete töövõtete rakendamist.
*************************************************************************************

Kokkuvõtteks peab ütlema, et vaadeldud materjal kuulub ajajärku tsunftikorra kõrgperrioodist kuni selle lagunemiseni seoses tööstusliku tootmise tekkimisega. Keskaegsete kutsealade diferentseerimine 18. sajandil puudutab ka tislerikäsitööd. Kõigepealt kaotavad tislerid maalimisõiguse. 18. sajandiks taotlevad puunikerdajad vabakutselise kujuri õigused. Sellest ajast muutub laegaste valmistamine puht tisleritööks, mille kvaliteet eelmise sajandiga võrreldes on tunduvalt tõusnud. Kasutusele võetakse mitmesuguseid keerulisi töövõtteid.

Laitmatu teostus on eesmärgiks ka 19. saj. meistritele, kuid nüüd ei ole nad enam tsunftikorra piiramiste kammitsais. Avanesid võimalused kunstkäsitöö arenguks. Nagu teada, suutis tislerikäsitöö Eestis küllaltki kaua vabrikutööstusega konkureerida. Esemete moodsa dekooriga kaunistamise kõrval eksisteeris 19. saj. teine. lihtsam suund, milles võib leida tulevase funktsionalismi jooni.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Riigi Teataja 1920, II. - Nr. 129/130 ja nr. 215/216.
2. Riigi Teataja 1932. - Nr. 12.
3. Tallinna raekoja restaureeritud alumistes ruumides väljapandud arhivaalide ja muuseumiesemete nimestik. - Tln., 1940.
4. S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und Barocks in Estland. - Dorpat 1943. - Lk. 10.
5. F. Hellwag. Die Geschichte des Deutschen Tischkerhand-werks. - Berlin, 1924. - Lk. 466, 215.
6. TLA F 190-2, nr. 77 ja nr. 78.
7. S. Karling. Ibid., lk. 12.
8. TAL F. 120 - 568, F. 190-2, nr. 76 (31).