www.pealinn.ee 18.10.2010 Josef Kats
Fotol: Helilooja Raimond Valgre 1930. aastatel Estonia valges saalis lõõgastumas.
Kaupmees Johannes Trummeri meeleolu oli sünge nagu oktoobrikuine ilm: tal ei õnnestunud järjekordselt Kaarli kiriku vaimulikku veenda.
Seekord ei piirdunud vaimulik üksnes vihjega, et repertuaar, mida Trummeri kaaslased panevad ette kirikukooris esitada, on liiga ilmalik, vaid näitas talle lihtsalt ust.
Mõttesse vajunud Trummer jõudis Heinaturule, läks läbi Harju väravate ja jõudis vanalinna. Ta üritas olukorrast väljapääsu leida.
Õiged inimesed kohtadele
Missugused mõtted täpselt Johannes Trummeri peas 1865. aasta sügisel keerlesid, võib üksnes ette kujutada. Kindlalt saab öelda üht: 7. (vana kalendri järgi 20.) oktoobril võtsid tema ja ta mõttekaaslased, kes kaupmehe korterisse kogunesid, vastu otsuse luua ise muusika- ja draamaühing.
Selle tuumiku moodustasid mõned Revalia liikmed (see selts oli Kaarli kiriku juures loodud kaks aastat varem), kes ei pidanud võimalikuks eranditult vaid kirikukoraalide õppimist ja esitamist. Mõtet toetasid mõned eestimeelselt häälestatud baltisakslased.
Kuna seltskond ei tundnud end saksameelses Revelis piisavalt kindlalt, otsustasid selle loojad end «kindlustada». Nad valisid juhatusse «õigete» perekonnanimedega inimesed, näiteks Trummeri, kes alguses võttis enesele esimehe kohustused, andes need peagi üle vaestele mõeldud Toomkooli eestseisjale Treule.
Auesimehe koha sai magistraadi ja kubermangukohtu advokaat Roman von Antropoff – teadaolevatel andmetel saksastunud venelane.
Uus selts vajas sobivat nime. Niisugust, mis rõhutaks asutajate rahvust ja sobiks samal ajal «internatsionaalsele» juhatusele.
Kompromiss leiti tänu ladina keelele. Seltsi teisel koosolekul, mis toimus 10. oktoobril, hääletas suurem osa 40 kohalolijast variandi «Esthonia» poolt.
Esialgu oli seltsi töökeeleks saksa keel – selles koostati protokolle ja peeti kuluaarivestlusi. Konkurendid Revalia seltsist panid seda pahaks – nagu ka seda, et väidetavalt tegelesid seltsi liikmed vähem muusa austamise ja rohkem õlle, sigarettide ja kaar- dimänguga.
Jutud juttudeks, see kriitika ei olnud paikapidav. Juba 1871. aastal esitas Estonia Tallinnas oma esimese eestikeelse lavastuse. Kaks aastat varem, 1869, sõitis kümme seltsi liiget raehärra Oskar Artur Riismanni finantsabi toel Tartusse, esimesele üle-eestilisele laulupeole. Seal said nad koguni kooride arvestuses esikoha.
1896. aastal korraldas Estonia koos Lootuse Seltsiga Tallinnas VI üle-eestilise laulupeo. Neliteist aastat hiljem korraldas Estonia oma jõududega VII laulupeo.
Raehärra Riismanni helde annetus oli pigem erand kui reegel. Suurem osa Estonia Seltsi sõpradest polnud sugugi rikkad inimesed: kaupmehed, rätsepad, teenijad, rae väikeametnikud. Seepärast oli Estonia suurim probleem kaua aega oma ruumide puudumine. Kohtuti aina erakorterites.
Alles 1901. aasta lõpus sai selts lõpuks oma ruumid, mis sobisid ka kontsertide ja etenduste korraldamiseks. See hoone asus seal, kus praegu on Rävala puiestee kaubamajatagused parkimiskohad: sõjajärgsed ümberehitused on kohta tundmatuseni muutnud.
Algusest peale oli selge, et see hoone on vaid ajutine võimalus. Linnalt paluti 1902. aastal maad, et hakata ise ehitama, kuid palvet ei vaadatud läbigi.
Aga nagu öeldakse, kui õnne pole, tuleb appi õnnetus. Sama aasta sügisel põles Saksa teater Laial tänaval. Linnavalitsus eraldas baltisakslastele kohe hoone ehituseks maad Uuel turul.
Eestlaste ja venelaste ühisotsus
1903. aastal pöördus Estonia linnaisade poole uue taotlusega. Seekord taotlus rahuldati: järgmiseks aastaks olid määratud linnaduuma valimised ja linnahärrade hulka kuuluvad sakslased tahtsid eestlaste poolehoidu võita.
Kaks aastat hiljem, kui munitsipaalvalimised oli võitnud eesti-vene blokk, võtsid kõik eesti seltsid vastu otsuse ühendada oma jõud ja ehitada ühine hoone. Et mitte ühtegi seltsi solvata, anti hoonele täiesti neutraalne nimi: Reveli Eesti Teater ja Rahvamaja.
See nimetus ei pidanud aga kaua vastu: kui 1908. aastal kuulutati välja hoone projektide konkurss, kirjutas igatahes vähemalt eesti ajakirjandus üksmeelselt «uuest Estonia majast».
6. septembril 1906 muutus Estonia draamatrupp professionaalseks – nüüdsest oli vaja 11 näitlejale palka maksta.
13 aastat hiljem, Vabadussõja ajal, asutas selts Tallinnas kõrgema muusikakooli, praeguse muusikaakadeemia eelkäija. Toetajaid oli vähe seegi kord, toime pidi tulema seltsiliikmete annetustega
Puiestee, mis Estonia juurde viib, sai oma praeguse nime 1923. aastal.
Nõukogude võim lõpetas Estonia Seltsi tegevuse, see taaselustati alles aastal 1990.
Kõik sai aga alguse tänu Tallinna kaupmehe Johannes Trummeri ja tema mõttekaaslaste kangekaelsele sihikindlusele 145 aastat tagasi.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti