www.parnupostimees.ee 17.03.2011
Kuno Raude, vabadusvõitleja
1944 võideldi Eesti saatuse pärast varakevadel ja hilissuvel-sügisel.
Foto: arhiiv
2. veebruaril Tartu rahu 91. aastapäeva kõnes Estonia kontserdisaalis rääkis Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves nagu möödaminnes Tartu rahu ajaloolisest tähtsusest, pöörates põhitähelepanu Eesti küberkaitse võimekusele, mis on tõepoolest ülioluline. Isegi vihjamata sellele, et täpselt samal õhtul 67 aastat tagasi valmistus Tartu rahulepingu üks pooltest teisel pool Narva jõge ründama Eestit!
Eesmärgiks Eesti okupeerimine ja annekteerimine, millele eestlaste kõrval astusid vastu paljude Euroopa rahvaste pojad. Riigipea oli need mehed ja nende rolli tahtlikult unustanud. Neid Tartu rahuga otseselt seotud sündmusi nagu polnukski Eesti riikluse ajaloos.
Eesti Vabariigi aastapäeva künnisel kanduvad mõtted aega, kui seda tähtpäeva ei saanud avalikult tähistada. Põhjuseks Saksa okupatsioon ja käimasolev sõda, mille lõppedes tuhanded Eesti mehed lootsid taastada Tartu rahu alusel loodud Eesti riigi, mille nurjas liitlasriikide taganemine Atlandi hartas antud lubadustest.
Taplus idapiiril
1. veebruaril 1944 jõudsid Leningradi alt taganevate Saksa väeosade kannul Tõrvala juures Narva jõe äärde esimesed Punaarmee üksused. Järgmisel päeval ületas osa punaarmeelasi Kudruküla, Riigiküla, Vaasa, Vepsküla ja Siivertsi juures Narva jõe. Loodi esimesed sillapead Narva jõe vasakul kaldal.
Alguse sai üheksa kuud kestnud vastasseis Leningradi rinde vägede (NSV Liidu marssal Leonid Govorov) ja Wehrmachti XVIII armee (Generalfeldmarschall Georg von Küchler) koosseisu kuulunud armeegrupi Narva (General der Infanterie Johannes Friessner) vahel. Nõukogude poolel ootas Narva jõe taga lahingukäsku 2. löögiarmee (kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski), 8. armee (kindralleitnant Filip Starikov), 59. armee (kindralleitnant Ivan Korovnikov) ja 4. üksik-merejalaväebrigaad (kindralmajor Boriss Nenašev). Kokku 200 000 meest.
Saksa poolel võtsid Eesti kaitselahingutest osa III germaani soomuskorpus (Gruppenführer Felix Steiner) ja 9. Luftwaffe välidiviis, kokku 123 540 meest.
3. veebruaril sai 2. löögiarmee juhataja käsu murda sakslaste kaitse lõuna ja põhja pool Narvat ning liikuda seejärel Rakvere-Tallinna ja Pärnu suunas. Samal päeval lõid kindralmajor Anatoli Andrejevi juhitud 43. laskurkorpuse allüksused Kudruküla juures Narva jõe läänekaldale sillapea, mille Brigadeführer Christian Poul Kryssingi mehed suutsid puruks lüüa ja idakaldale tagasi suruda.
8. veebruaril 1944 toodi Neveli rindelt ära ja paigutati Narva alla 20. Eesti relvagrenaderide diviis (Brigadeführer Franz Augsberger). Sinna toodi Novgorodi lähistelt ka major Rebase ja Soodeni pataljon. 11. veebruaril alustasid Punaarmee üksused pealetungi Narvast põhjas ja Peipsi järvel, eesmärgiks Narva grupeeringu ümberpiiramine ja hävitamine. Hõivati Vepsküla ja Piirissaar.
14. veebruaril 1944 püüdis 260. merejalaväe brigaad toetada Punaarmee läbimurdekatset Auvere all. Major Stepan Maslovi juhtimisel Merikülas maabunud 516 merejalaväelast hävitati. 15. veebruari varahommikul alustasid 2. löögiarmee üksused rünnakuid kogu Narva rindel, sealhulgas Peipsi järvel. Käsk oli vallutada Narva 17. veebruariks 1944.
20. veebruaril 1944 algasid ränkrasked lahingud Auvere juures. Kahurite ja tankide toetusel toime pandud rünnakud siiski edu ei toonud.
20. veebruaril jõudsid Narva rindele 14.-16. veebruarini Mehikoorma-Meerapalu ruumis vaenlast löönud ja Peipsi järve idakaldale surunud major Harald Riipalu pataljoni mehed ülesandega likvideerida Siivertsi sillapea.
21. veebruaril 1944 vahetasid Narva rindele toodud Eesti üksused välja Saksa 227. jalaväediviisi osad. 20. Eesti relvagrenaderide diviisi 45. rügemendi II pataljon (Hauptsturmführer Paul Maitla) paigutati Pähklamäe ja Vepsküla vahele, 46. rügemendi I pataljon (Hauptsturmführer Silvert) paigutati Vepskülla, II pataljon (Obersturmführer Weber) asus Riigikülas, 45. rügemendi I pataljon paigutati rindest eemale, Peeterristile.
Juba 23. veebruaril püüdsid eestlased vallutada Riigiküla sillapead, kuid see ei läinud korda. 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval võeti ette otsustav rünnak 45. rügemendi rühmaülema Rein Männiku juhtimisel, kes oma löögirühmaga tegi puhta töö. Autasuks nii II kui I klassi Raudrist.
25. veebruaril 1944 üritas vastane veel kord rindest läbi murda. Rünnakuid toetasid armee suurtükivägi, laevastik ja lennuvägi. Eesti piiride kaitse jäi vankumatuks.
28. veebruarist 3. märtsini 1944 ründasid 45. rügemendi üksused koos sakslaste, norralaste ja taanlastega Punaarmee tugiala Narva jõe vasakkaldal Vepsküla piirkonnas ning surusid vastase lähivõitluses üle jõe.
Nugiseksi ja Miiländeri kangelastegu
1. märts 1944 on eluks ajaks jäänud meelde Sauga mehele, Eesti rahva tänumedali kavalerile, Eesti kaitseväe erukaptenile Harald Nugiseksile. Vaasa sillapea tagasivallutamisel ilmutatud mehisuse ja isikliku vapruse eest autasustati 27. veebruaril 1944 allohvitser Harald Nugiseksi II klassi ja 7. märtsil I klassi Raudristiga ning 20. aprillil Raudristi Rüütliristiga.
3. märtsil läks Siivertsis 12 mehega lahingusse teinegi Pärnumaa mees – vaid 17aastane sturmann Leinhard Miländer. 6. märtsil oldi positsioonile jäänud kahekesi. Miländer tegi üksinda kahjutuks vastase saatekahuri.
Kui langenud mehi asendasid uued võitlejad, rünnati vastast kolme kuulipilduja ja automaatidega taas. 240 punaarmeelasest jäi järele 120-150 meest. Miländeri juhitud rühmast jäi alles üksnes tema. Siivertsis näidatud sõdurivapruse eest autasustati noort sõjameest II ja I klassi Raudristiga ja esitati ta Raudristi Rüütliristi saamiseks.
Narva ja Tallinna pommitamine
Kaotanud tugialad Narva jõe vasakul kaldal ja suutmata Narva rindest läbi murda, võtsid Punaarmee pommitajad 5. märtsi õhtul ette 11 tundi kestva õhurünnaku Narva linnale. Umbes 200 Nõukogude pommitajat heitis sel ööl alla ligi 3600 süüte- ja lõhkepommi. Rünnakut toetasid Eesti laskurkorpuse kahurvägi ja miinipildujad, muutes iidse hansalinna rusuhunnikuks. Ajalooline Narva paljude kultuurilooliste ehitistega lakkas olemast.
9. ja 10. märtsil pommitati Tallinna vanalinna. Õhurünnakust võttis osa umbes 280 lennukit, 36 pommitajat, sealhulgas Inglise pommitaja Mosquito, mis tulistati alla. Hävis 8000 hoonet.
16. märtsil 1944 lahingud Narva rindel jätkusid. Seekord õnnestus Punaarmeel 45. rügemendi II pataljoni positsioonidesse murda. I pataljon ja Standartenführer Johann Tuulingu juhitud 46. rügemendi osad suutsid vastase tagasi lüüa.
Sellega Punaarmee talvine pealetung 20. Eesti relvagrenaderide diviisi rindelõigus vaibus. Siitpeale valitses rindel kogu armeegrupis Nord suhteline rahu. Väeosad said oma üksusi uuesti formeerida, täiendada, osa Eesti elanikest punase terrori eest välismaale põgeneda.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti