Lõplikku tõde ei ole enam vaja

www.epl.ee 19.01.2011

Andres Eilart, Aavo Kokk

Oskar Hoffmanni „Ajalehte lugev mees” on Kumu püsiekspositsioonis.

Uhke tunnistus, et juba 19. sajandi lõpus oskasid peaaegu kõik eestlased lugeda ja kirjutada. Ajaleht on Postimees ja järelikult on lugeja eesti mees. Mõnikord on öeldud, et see on esimest korda, kui Eesti kunstiloos ilmub maalile ajaleht. Ent Jaan Manitski kogus on üsna samasugune Oskar Hoffmanni teos aastast 1896. Tõsi, tollel tööl ei ole ajalehe nimi väljaloetav.

Eesti kunstimuuseum ostis „Ajalehelugeja” 1986. aastal Moskva Kunstisalongi oksjonilt. Kui maal kogus arvele võeti, on keegi kirjutanud andmebaasi märkuse, et ajaleht talupoja käes on venekeelne. Tõepoolest, selgelt eristuv ajalehe nime esimene täht P võib olla ka kirillitsa R. Kahtlusi kütab ka tollase Postimehe uurimine – ajalehe päises kasutatud suur P on küll sarnane Hoffmanni kujutatuga, kuid siiski selgelt teistsugune. Ning lõpuks – Tartus sündinud baltisakslane Oskar Hoffmann elas alates 1883. aastast Peterburis ja signeeris oma tööd: „Оск. Гофманъ”.

Teisalt polnud Peterburi 110 aastat tagasi see, mis praegu. Arvatakse, et eestlasi elas seal tookord rohkem kui Tallinnas ning üleüldse oli Peterburis eesti- ja soomekeelset rahvast rohkem kui venelasi. Paljud eestlased elasid ja töötasid Peterburis alaliselt, kuid pidevalt oli linnas ka Baltimaade provintside toodangut kohale vedanud talu- ja mõisamehi. Nii et tegevuskoht võib olla mõni Peterburi kõrts. Kunstiteadlane Juta Kivimäe on arvanud, et ajalehelugeja istub mõnes linnakõrtsis, kuna tal pole mütsi peas. Varasemad Hoffmanni maalide tegelased on kõrtsis ikka mütsiga.

Eesti meediatööstuse sünd

Nii et tegemist võib tõesti olla Peterburis olnud eesti mehega, kes loeb ajalehte Postimees, mis tookord oli ka tolles suures linnas kättesaadav. Näiteks on 1896. aastast teada, et Postimeest telliti muu hulgas ka Inglismaale, New Yorki, Peterburi, Riiga, Berliini, Puškinisse, Vitebskisse, Petroskoisse, Varssavisse ja Kroonlinna.

Oskar Hoffmann oli elukutseline kunstnik, kes ei elanud mitte halvasti, teinekord peeti tema elulaadi suisa pillavakski. Hoffmann aga maalis peaasjalikult põhjamaiseid maastikke ja lihtsaid eesti talumehi kõrtsis. Järelikult oli tookord Peterburis rahvast, kes oli valmis sellise kunsti eest maksma. 19. sajandi vene kultuuri asjatundja Peeter Torop ütleb, et lihtrahva temaatika oli siis nii kirjanduses kui ka kultuuris populaarne.

1880-ndate alguses tehti Ve­ne­maal kultuuripoliitiline katse lihtrahvale kultuuri lähendada. Odavaid ja kasulikke trükiseid (adapteeritud tõlked, käsiraamatud, kalendrid, moraalilood) levitades, teatreid populariseerides ja muid selliseid asju tehes. Seda suunda toetasid ka paljud edukad ärimehed. Näiteks tekstiilitööstur Pavel Tretjakov ostis oma kogusse just realistlikke Vene maastikke või inimesi kujutavaid töid.

Milline võimalus Tartu pagarimeistri pojale, kes on õppinud Düsseldorfis maalima elu nii, nagu see on, või veel täpsemalt! Ta maalib intelligentse väljanägemisega talumehi, kes mõnikord loevad ka ajalehte. Vene eliit, kes tahab hariduse abil ühiskon­da paremaks muuta, on valmis sellise töö eest maksma täiega. Nii ongi Hoffmanni töid muuseumides üle kogu Venemaa.

Kuid ajalehe juurde. Hoffmann on dokumentreerinud olulise hetke Eesti meediatööstuse ajaloos. 1857. aasta 5. juunil lasi Johann Voldemar Jannsen Pärnus trükkida ajalehe Perno Postimees ehk Näddalileht esimese numbri. Sellest ajast peale on eestikeelsed ajalehed ilmunud järjepidevalt. Tookord oskas Viljandimaal lugeda umbes kaks kolmandikku inimestest, Saaremaal vaid iga kuues. 19. sajandi lõpus ehk Hoffmanni ajal oskasid lugeda ja kirjutada enam-vähem kõik eestlased. 1891. aastal oli Eestis üks päevaleht, 1910. aastal oli neid juba kuus. Just siis sündis Eesti meediatööstus.

Ajaleht oli äri ja ei olnud ka. Üks edukamaid ajalehti 110 aastat tagasi oli Tartus ilmunud Olevik. Tolle omanik ja peatoimetaja Ado Grenzstein jaksas rajada Toomemäe nõlvale päris uhke punastest tellistest kivimaja. Kuid tema oli üks väheseid, kes oskas kasumit saada. Samal ajal arutati 1897. aastal Grenzsteini juhtimisel plaani liita kõik eestikeelsed ajalehed ühte firmasse ja leppida kokku, kes mis teemat käsitleb, et kulusid kokku hoida ja kõrgemat palka maksta.

See kallis ajaleht

Enam kui sada aastat on mööda läinud ja taas on probleemiks kerkinud asjaolu, et ajalehe tegemiseks kulub raha rohkem, kui ajaleht teenida suudab. Olukord pole siiski kaugeltki nii karm kui Hoffmanni ja Grenzsteini ajal – meediafirmad kirjastavad ka raamatuid, peavad internetiportaale ja teevad muud huvitavat, kus kulud on väiksemad ja raha liigub üha rohkem. Ja seepärast on ajalehe enda mudelit hakatud kõikjal maailmas uuesti läbi vaatama, et paremini arvestada muutunud ühiskonna, olude ja lugejate nõudmisi.

See toob kaasa tähelepanuväärse muutuse, kuidas kujunevad ühiskonnas hoiakud ühe või teise inimese või nähtuse suhtes. Ajalehed on alati olnud avatumalt või varjatumalt manitsevad, rääkides lugejaga nagu täiskasvanud lapsega. Kuidas on õige elada, mis on hea ja mis halb ning kuidas maailmas toimuvast üleüldse aru saada.

Nüüd kujunevad inimeste hoiakud aga rohkem nii, nagu enne Oskar Hoffmanni ja Johann Voldemar Jannseni aega – külas keegi rääkis, blogis keegi rääkis, kõrtsis keegi pillas mõtte, Twitteris oli üks säuts. Kuigi internet oma paljude saitidega on massinähtus, ei ole ta selles tähenduses massimeedia, et ühte ja sama teksti loeksid või ühte ja sama pilti vaataks suur hulk samu inimesi. Igaüks vaatab just talle huvipakkuvat asja. Kas see tähendab, et ümber on aeg, kus ajaleht vahendab lõplikuna tunduvat tõde, ja see asendub tasapisi silmaringi laiendava rolliga, mis lubab lugejal ise asjade üle otsustada?

Andres Eilart ja Aavo Kokk kirjutavad Eesti ja maailma kunstiteoseid kasutades kuni suveni sarja majanduse toimimist selgitavaid lugusid. Järgmine lugu ilmub kahe nädala pärast.