Horisont 1/2010
Ants Kraut
Arheoloogiasuvi 2009 ehk väljakaevamiste aastaring
Mullust hooaega muinasteaduses saab suveks nimetada üksnes tingimisi. Nagu ka mõnel varasemal aastal, on välitööd kestnud pea aastaringi.
Jaanuaris jätkusid täies hoos 2008 alanud väljakaevamised Tallinnas Vabaduse väljakul. Nende vanimast, kiviaega käsitlevast osast andis Horisondi lugejale mullu septembrinumbris ülevaate Ulla Kadakas koos kaasautoritega; mis tuli päevavalgele hilisemaist kihtidest, selle kohta ootame järjelugu Villu Kadakalt. 2009. aasta viimased avastused, mis tõotavad kujuneda aasta olulisimaiks, tehti novembri lõpus Kukrusel Tallinn-Narva maantee uue liiklussõlme ehitusel. Ka need välitööd on kandunud üle kalendriaasta piiri ja nii olemegi jõudnud olukorda, kus muinasteaduslikud väljakaevamised käivad läbi aasta. Põhjus peitub kindlasti soojemates talvedes, veelgi enam aga majanduskriisi kiuste jätkuvas tee-ehituses. Nende, suuresti eurorahade toel tehtavate tööde mastaap ja ajakava ei lase oodata suvehooaega, mil olud iidsete kihtide väljapuhastamiseks oleksid pintsli- ja kühvlivirtuoosidele sobilikumad. Hiigeltelgid, soojapuhurid ja kunstvalgus on tänapäevaste päästekaevamiste lahutamatu keskkond, romantiline suvekuu kaunis paigas hoolikalt valitud põnevusttõotavat muistist uurides on muutunud harvaks erandiks.
Arheoloogia arvudes
2009. aastal uuriti muinasteaduslikult ühtekokku 120 Eesti paika, ehkki selline mõnusalt vanamoodne ajalooteaduse liigitus on tinglik, sest otseselt muinasaega otsiti ja leiti vaid paarikümnes kohas. Et ajaloolased on märkinud meie muinasaja lõpupiiriks muistse vabadusvõitluse lõppvaatuse veebruaris-märtsis 1227 Muhu- ja Saaremaal, on meil ainulaadne võimalus kätte näidata ka selle tähtsa daatumi tegevuskohad - Muhu ja Valjala linnus.
Ülejäänud sadakond väljakaevamist puudutasid kesk- ja uusaega: kihistusi ja rajatisi kuni 19. sajandi lubja- ja tõrvaahjude asukohtadeni. Teaduslike uurimisprogrammidega seotud kaevamisi toimus erakordselt vähe, vaid seitsmes paigas, lisaks mõni allveearheoloogiline laevavraki otsing. Seega olid kaugelt suurem osa - 110 väljakaevamist - kas avarii- ja päästekaevamised või seotud restaureeritavate ehitusmälestistega. Muidugi tehti neidki välitöid plaanipäraselt, ent teemapüstitus lähtus neis paigus esmajoones ehituslikest vajadustest, mitte niivõrd teaduslikust probleemiasetusest. Kaks kolmandikku väljakaevamistest olid seotud mitmesuguste trasside, kraavide ja kaeviste rajamisega kas muinsuskaitsealal või arheoloogilisel mälestisel. Nende taga olidki sageli eurorahastatud suurtööd, peaasjalikult vee- ja kanalisatsioonisüsteemide uuendamine. Ent selgi viisil saadav teave on erakordselt väärtuslik, ja isegi juhul, kui peaaegu midagi ei leita, sest siis teame täpselt, et vastavas paigas midagi muistset säilinud pole. Teaduses kannab edasi ka negatiivne tulemus.
Kõige arvukamalt korraldati välitöid Pärnus, kokku 23 paigas. Tallinnas oli väljakaevamisi 14, Narvas 9, Viljandis 8, Tartus 6, Haapsalus 4. Selle „pingerea" juures tuleb muidugi arvestada, et statistilise ühikuna läheb kirja nii kuid vältav suurkaevamine kui ka päeva-paari pikkune prooviuuring. Klassikalise ekspeditsiooni mõõtu väljakaevamisi, mis kestsid vähemalt neli välitöönädalat, oli mullu alla tosina. Välitöid juhendas kokku kolmkümmend kutselist arheoloogi.
Kiviajast keskajani
Eesti ajaloo vanimaid asustusjälgi uuriti vaid põgusalt paigas, kus varasematel aastatel maaomaniku hoolimatusest pinnast rikutud: Riigiküla kiviaja asula, mille kaevamist jätkas Aivar Kriiska, on asunud Narva jõe olulises ülekäigukohas juba aastatuhandeid. Iga sealt kogutud infokild on väärtuslik mitte ainult mineviku, vaid ka tuleviku suhtes: sama ajalooline paik näib osutuvat ida ja lääne ühenduslüliks - uue silla asukohaks põhja pool Narvat.
Kivi- ja pronksiaegse asulakoha ümbrust Narva linnas Joaorus uuris Narva arheoloog Aleksander Nikitjuk. Iidset vastasseisu sümboliseerivad kivilinnused on viiekroonisel rahatähel. Naabruses asunud ja 1950. aastatel elektrijaama ehitusega lõhutud asulapaiga ümbrusesse kavandatakse puhkeala, aga säilima peavad ka võimalikud varasemad, kivi- ja pronksiaegsed kihistused.
Kiviaega ulatus ka Pikasilla Vooremäe punakaspruun kiht, mis sisaldas tulekivileide. Leiud kaevas välja Martti Veldi. Kuna kiviaegsete savinõude kilde ei leitud, on oletatud, et keskmise kiviaja kalastajad peatusid Võrtsjärve lõunatipus oleval saarel hooajaliselt. Tänapäevani muljet avaldavad korrapärased kindlustused on aga kaevamistulemuste järgi otsustades rajatud alles keskajal, mil sama paik võis olla Tartu piiskopkonna ja ordu ala piiril asunud tolli- ja kaubitsemiskoht. Kui linnus näib olevat kasutuses olnud lühikest aega 13.-14. sajandi vahetusel, siis selle jalamilt otse järve äärde ulatuva asula kultuurikiht viitab turu- ja sadamakohale, mida kasutatud pikemat aega.
Mitmekihiliseks osutus ka Tartumaal uuritud Lääniste linnus. See asub Võnnu vallas Ahja jõe ääres. Noortel uurijatel Anti Lillakul ja Martin Malvel tuli seal linnuse kihtideni jõudmiseks läbi kaevata õigeusu kalmistust, mis rajatud samasse 19. sajandil. Lisaks tasasele linnuseõuele oli matuseid sängitatud ka linnusevalli peale, viimased veel 1930. aastatel. Valli ehituses võis eristada kaht järku - madalamat saviga tihendatud valli ning suurte kividega kindlustatut. Tõenäoliselt seisid valli peal ka puust kaitserajatised. Saadud savinõukildude järgi võib linnus pärit olla 1. aastatuhande teisest poolest.
Plaanilistest töödest jätkas Jüri Peets rauatootmise ja -töötlemisega seotud paikade uurimist Saaremaal Käku külas ning Läänemaal Taebla vallas Uugla külas. Samas paigas jätkas 11.-12. sajandi põletusmatuste välja uurimist Mati Mandel. 2009. aasta leidudest vääriksid esiletõstmist 12. sajandist pärit mõõga hõbedaga kaunistatud kaitseraud ning mustriga ilustatud metallist kirjutuspulk - stiilus.
Läänemaal toimusid veel kolmandadki probleemilahendusele keskendunud väljakaevamised, seda Hanila vallas Salevere Salumäel, kus arheoloog Helena Kaldre püüdis selgust tuua madala valliga piiratud ala olemusse. Kuni meetrikõrgune, kohati 7-8 meetrit lai vall ja sellelt hargnevad põllupeenrad on tekitanud eriarvamusi ka arheoloogide seas ses osas, kas tegemist on kaitserajatise või põlluharimise-karjakasvatuse tulemusel maastikule jäänud kivikuhjatistega. Leitud savinõukillud pärinevad rohkem kui 1300 aasta tagusest ajast. Mis eesmärgil on paika kujundanud inimkäsi, vajab veel selgitamist.
Plaaniliste uuringute loetelu lõpetab, nagu mitmel eelnevalgi aastal, Eesti suurim linnamägi Jägala Jõesuus, kus Aivar Kriiska juhendamisel jätkati väljakaevamisi õuealal. 2009. aastal uuritud kihid pärinesid ajaarvamise vahetusele eelnevatest ja järgnevatest sajanditest, mil Jägalas oli ilmselt alaline kindlustatud asulapaik, nagu lubavad väita arvukad savinõukildude leiud. Mis toimus pärast järjekordset tulekahju, seda loodavad muinasuurijad teada saada, jätkates ka tänavu juba 2005 alanud uuringuid.
Uusehitused vanalinnas
Ehituste ja muude mullatöödega kaasnevad välitööd tõid aasta jooksul päevavalgele huvitava rea muinas-, kesk- ja uusaegseid rajatisi ning leide.
Viljandis avas Andres Tvauri praeguse kinohoone juures maa alla mattunud linnamüüri vundamendi. Väljakaevatud lõik säilitatakse tulevase hoone ehitamisel selliselt, et huvilisel oleks võimalik jälgida kunagise linnamüüri kulgu ka seal, kus hilisemad ehitusjärgud maa peal on müüri hävitanud.
Kergliiklustee ehitusel Padisel paljandusid seniteadmata müürilõigud, mis Villu Kadaka uuringute põhjal osutusid just selleks keskaegseks kirikuks, mille olemasolu ajaloolased kirjalike allikate põhjal on oletanud. Pühakoja kontuurid markeeritakse maapinnale ning teelised saavad neid edaspidi vaadata ja kõrvalasuva kloostri vägevusega võrrelda.
Paide Vallimäel, kus Peeter Piirits juhtis kaablitööde järelevalvet, paljandusid bastioni sees olevad arvatavad maa-alused käigud. Käikude säilimine on ehituslooliselt tähtis, need vajaksid kahtlemata edaspidist uurimist ning võimalusel ka eksponeerimist. Teavet on lisanud ka Rünno Vissaku uuring georadariga.
Rünno Vissak tegi uurimistöid ka Pärnu bastionidel Luna ja Venus, tehes seal kindlaks senini säilinud puitkonstruktsioonid. Vallikraavi uuel kindlustamisel nüüdisaegse sulundseinaga tuleb sajanditetagused kaitserajatised säilitada.
Huvitavat andis maapõu välja ka Tartus. Linnaarheoloog Romeo Metsalliku sõnul tuleks aasta leiuna esile tõsta kolme keskaegset ruumi, hulka ahjukahleid ja toidunõusid ning Põhjasõja-aegset töökorras kahuripommi.
Mänguasjamuuseumi teatrimajas Lutsu tänav 2 väljakaevatu on Tartu kõige terviklikumalt säilinud ruum läbi aegade. Kaevamisi juhatanud Aivar Kriiska sõnul oli üllatus, et mitu ruumi on säilinud sellises mahus.
Pealinna müürid ja kihid
Keskaegne kelder Harju tänavas, Karjavärava jäänused Suur-Karja tänaval, huvitav jäätmekast Sõpruse kino ees, kaevud ja muud iidsed paerajatised Nunne tänaval loodava Nukumuuseumi keldrites, kaitserajatiste maa-alused lõigud Reaalkooli-tagusel krundil, keskaegse eeslinna kultuurikiht Tõnismäel on vaid põgus loetelu aasta avastustest Tallinnas.
Uudist on ka pealinna „meretagusest provintsist": Jeruusalemma linnaks nimetatud kivilabürindid on üsna salapärane rannikukultuuri nähtus. Üks selline, varem teada ja tuntud labürint ootas Aegna saarel kuni mulluse kevadeni, et kohalikud elanikud selle taasavastaksid. Arheoloogiafirma Agu EMS arheoloogid jõudsid mälestise mõõdistada napilt enne, kui huvilised selle täielikult „renoveerida" jõudsid. Samasugune saatus tabas ka Lootsi tänaval kaevetööde käigus leitud laevavraki tükke. Selleks ajaks kui asjatundjad kohale jõudsid, olid kaevetööd juba tehtud ning jäi vaid üle määrata kopaga väljatõstetud detailide vanus ning päritolu - tegemist võis olla Rootsi päritolu kaubalaevaga 17. sajandist. Selliste juhtumite kordumise vältimiseks on kavas algatada ajaloolise sadamaala kaitse alla võtmine.
Pronksrelvad kolme aastatuhande tagant
Teadlaste väljakaevatuile lisanduvad igal aastal ka juhuleiud, mis on välja tulnud kas mullatöödel või otsijate labida alt. Paraku läheb niisuguste leidude puhul kaotsi suur osa väärt infost, mis võiks anda teavet ajast ja oludest, mil leid peidetud või kaotatud. Mullusele aastale andis erakordsuse kolme pronkskirve leidmine. Seda tüüpi metallriistu tehti ja kasutati vanemal pronksiajal, üle kolme tuhande aasta tagasi. On hämmastav, et ühel aastal leiti kolm kirvest, eriti arvestades asjaolu, et kogu vanemast pronksiajast on Eestist leitud vaid mõnikümmend metalleset.
Sajandeid hilisem, kuid samavõrra üllatav leid jõudis arheoloogideni Valgamaalt Harglast. Uhkelt töödeldud sõjanui 12. sajandist või 13. sajandi algusest on arheoloog Ain Mäesalu määrangul pigem võimusümbol kui reaalne tapariist. Käimasolevad laboratoorsed uuringud võivad hinnanguid täiendada.
Uurimist viivad läbi asjatundjad
Aasta lõpukuud tõid üllatusleide tee-ehitajate töömailt. Rapla lähedalt Arankülast tulid välja inimluud, mille esmast uurimist alustas politsei. Luud osutusid siiski mitte kuriteo asitõenditeks, vaid pärinevad viimase sõja päevilt. Sõjahaudade asjatundja Arnold Undi uuringud viisid aga uue avastuseni - neli sõdurpoissi olid maetud hoopis vanemasse, ligi kolmesaja aasta eest rajatud külakalmistusse. Avastus peatas ehituse ning nõudis päästekaevamisi. Tee-ehitajate, muinsuskaitsjate ja arheoloogide koostöös on kindlaks tehtud juba üle saja matuse, mis pärinevad tõenäoliselt Põhjasõja ajast. Kas tegemist on nn katkuhaua või külakalmistuga, saame teada siis, kui kogu ala on läbi uuritud.
Aasta muinasüllatuseks võib kindlasti pidada matmispaika, mis leiti teiselt teetööde tandrilt Ida-Virumaal Kukrusel. Novembri lõpul märkas tee-ehitaja ekskavaatorikopa ees luid ning pronksist noatuppe. Tööd peatati ning Seltsingu teede-ehituse objektijuht Ülar Tooming teavitas muinsuskaitseametit. Asja edasisel uurimisel paljandus mitukümmend haualohku, milles oli säilinud rikkalike panustega - metallehete, relvade ja tarberiistadega matuseid. Maanteeameti tellimisel ning arheoloogide Mari Lõhmuse ja Tõnno Jonuksi juhatamisel toimuvad ulatuslikud päästekaevamised rasketes ilmaoludes alles kestavad. Esmaste tulemuste põhjal on juba alust väita, et veel enne kevadiste teetööde algust rikastab muinasteadust ainulaadne 12. sajandist pärit kalmistuleid.
Tee-ehitajate ja muinasteadlaste hea koostöö aga näitab, et muinsuskaitseseaduse nõue suhtuda hoolivalt kultuuripärandisse tõepoolest ka toimib.
ANTS KRAUT (1955) on õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu ja arheoloogiat ning Eesti Kõrgemas Kommertskoolis rahvusvahelist ärijuhtimist ja avalikku haldust. Töötanud alates 1978. aastast muinsuskaitseametnikuna, Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor. Juhatanud arheoloogilisi kaevamisi Kuusalus, Jõelähtmel, Põltsamaal ja mujal.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti