Kuidas buss ennevanasti Pärnust Tallinna viis

www.parnupostimees.ee 23.03.2011

Olaf Esna, bibliofiil

Vahest keegi veel mäletab omaaegset sedastust: “Jama selle (Viljandi) sõiduga – kord buss täis, kord bussijuht täis, kord ise täis!”? Rahvasuu ei valeta. Kõike seda on aegade jooksul Pärnumaa bussiliikluses ette tulnud.

Alustaksin Pärnu ja Tallinna vahelise bussiliiklusega, sest selle kohta leidsin kõige varasema teate. Nimelt ilmus ajalehe Vaba Maa Pärnu väljaande 13. mai 1921 numbris kuulutus, et 15. mail (pühapäeval) algab automobiiliühendus Tallinna, Tartu ja teiste linnade vahel. Samuti oli võimalik teha kahe autoga lõbusõite. Suurem auto oli kaheksaistmeline, väiksem mahutas vaid kolm inimest. Sellise kuulutuse avaldasid mehaanika- ja autoparanduse töökoja omanikud Jüri (Georg) Köösel ja Jüri Laurits, kelle töökoda asus siis Rääma 17.

Kirjatükki esimese sõidu kohta pole avaldatud, aga teoreetiliselt oli see võimalik. Juuniks oli autoliin juba sisse töötatud ja ühendus Pärnu ning Tallinna vahel muutus regulaarseks. Pärnust sõideti välja teisipäeva hommikul kell neli ja Tallinnast algas kojusõit kolmapäeva õhtul kell viis Pikalt tänavalt Raadiku garaažist (Pikk 40).

Augustis tõsteti Pärnust väljumine neljapäeva hommikule ja tagasisõit reede õhtule endistele kellaaegadele jäädes. Sõitjatel oli võimalik end eelregistreerida Uudise kontoris Rüütli 18.

Septembris toimus Tallinnas põllumajandus- ja tööstusnäitus ning meie bussiliikluse pioneerid seadsid sisse senisest tihedama ühenduse pealinnaga. Pärnust väljus liiniauto 9., 10., 13., 15. ja 17. septembril hommikul kell viis. Tallinnast naasti 9., 12., 14., 16. ja 19. kuupäeval kell neli pärastlõunal.

Samad mehed andsid endast märku 1922. aastal, kui juuni algul reklaamisid autoühendust Pärnu ja Tallinna vahel järjekordse näituse ajal. Liinipidamise kuulutusi nad rohkem ei avaldanud ja müüsid peagi maha oma kolmeistmelise sõiduriista.

Eeskuju oli siiski nakkav ja 1922. aastal üritas ühendust pealinnaga sisse seada raua- ja puutööstuse omanik Leopold Mühlmann, kelle kuueistmeline kergesõiduauto Skatt kuulsast Itaalia vabrikust oli 17. juunist valmis vedama soovijaid Pärnu ning Tallinna vahel. Pärnus oli pealeistumiskoht Pühavaimu 21, Tallinnas väljuti Viru tänaval hotell Euroopa juures. Sõiduaeg oli 3–3,5 tundi ja hind kokkuleppeline.

Kolmanda tegijana üritas 1922. aasta augustis kahe linna vahel reisijaid sõidutada juba tõsisemalt võetav mees – raudtee-, maantee- ja sillaehituse suurettevõtja, raskejõustiklane, sporditegelane ja ajakirjanik Julius Vambola (Simpmann). Tema oli rahakas, laia joonega mees ja tellis Saksamaalt uue, spetsiaalselt selleks valmistatud 24istmelise (25/42 hobujõudu) bussi, kus oli koguni gaasküte ja elektrivalgustus.

Rüütli tänaval Bristoli hotelli ees võis iga teisi-, nelja- ja laupäeva hommikul kell neli bussi astuda ning pärast kuue-seitsmetunnist sõitu Tallinnas Raekoja platsil välja minna. Selline pikk loksumine läks maksma 1000 Eesti marka. Vabade kohtade olemasolul võeti sõitjaid peale Märjamaaltki, nemad said pealinna 500 marga eest. Tallinnast väljus buss iga esmas- ja kolmapäeva ning reede hommikul kell kaheksa.

Septembris katkestati bussiühendus ajutiselt Jädivere silla remondi tõttu. Kui buss uuesti liinile tuli, hakkas ta Pärnust väljuma esmas- ja kolmapäeval ning reedel kell kuus hommikul. Tallinnast tuldi tagasi järgmisel päeval kell 12.

Ilmselt kasina kasutajaskonna ja kasumlikkuse tõttu jooksid pärnakate katsed pealinnaga bussiühendust sisse seada liiva.

Tallinlased Pärnu suunas reisijateveol

1923. aastal reklaamis Fr. Kangro ja Ko firma Tallinnast, et peab “kergesõidu auto-omnibuse ühendust” Pärnu ja Tallinna vahel. Pärnust väljuti teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval kell viis hommikul ning Tallinnast esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kell kaheksa hommikul. Ühe otsa eest tuli välja käia 1000 marka. Pärnus olid piletid eelmüügis J. Karu raamatukaupluses, Tallinnas Kuninga 6 ja Vene turul enne bussi väljumist.

1924. aastal tõenäoliselt regulaarset bussiühendust ei olnud, küll reklaamisid bussiomanikud juhuslikke sõite ja kutsusid neid võimalusi kasutama. Näiteks Siitan-Sauga sõitsid 14. juunil Tallinnasse messile.

1925. aastal oli järjekordne katsetaja suurkaupmees Hans Vinnal, kes alustas ühenduse pidamist juba mai lõpul. Liinile rakendati kaks sõiduriista, esimene neist väljus Pärnust kell kuus hommikul ja teine pärastlõunal kell neli. Sõidupilet Pärnust Märjamaale maksis 500, Raplasse 600 ja Tallinna 750 marka. Piletite eelmüük oli Rüütli ja Nikolai tänava nurgal Merkatori kaubamajas.

1926. aasta kohta andmeid leida ei õnnestunud. 1927. ja 1928. aastal oli liinipidaja keegi tallinlastest mingi suurema sõiduautoga, mis väljus Tallinna Hollandi tänava garaažist kell viis õhtul. Pärnust ärasõit oli 1927. aastal kell kaheksa hommikul Grand Hotelli garaažist Kuninga 16.

1928. aastal alustasid autod Pärnu suunas sõitu endiselt Hollandi tänavalt kell 7 ja 17. Pärnust võeti suund Tallinnale hotell Bristoli juurest Rüütli 41 kell 7 ja 16.

Pärnakad liinil tagasi

1929. aastal hakkas alates 15. maist Tallinna vahet sõitma pärnakate K. Siitani ja A. Sauga autobuss. Pärnu nimekad bussiliinipidajad muretsesid selleks uuetüübilise 15kohalise autobussi. 142 kilomeetri läbimiseks kulus neli tundi.

Pärnust väljasõit oli hommikul kell kuus Rüütli 51 juurest, kus asus Siitani äri. Vahepeatused olid Pärnu-Jaagupis, Poti kõrtsi juures ja Märjamaal. Tagasisõitu Tallinnast alustati kell 17.30 Pikk 39 juurest. Ühe otsa pilet maksis 6.50 krooni, edasi-tagasi pilet vaid kümme krooni. Pühapäeviti buss ei sõitnud.

1 100 000 senti ehk 11 000 krooni maksnud autobussiga juhtus 2. oktoobril Jädivere sillal õnnetus. Enne silda lebas teel umbes meetrine kaigas, mille sellest üle veerenud ratas tõstis roolivarda vahele. Buss juhile enam ei allunud, sõitis vastu silla käsipuud, purustas selle ja kukkus 3,7 meetri kõrguselt jõkke.

Juht ja sõitjad pääsesid haavade ning põrutustega. Kindlustamata bussil purunesid katus ja küljed. Süüdlase otsingul seletas teedeministeerium, et nemad ainult kontrollivad, kas vastutajad ehk maavalitsused, millele on pandud kohustus hoolitseda teede ja sildade korrashoiu eest, oma ülesannet korralikult täidavad. Õnnetus lõpetas kahe linna vahelise bussiliikluse selleks aastaks.

1930. aastaks oli Siitan ja Ko eelmisel aastal juhtunud õnnetusest juba kosunud ja pani liinile kaks Renault’ autobussi. Esimene neist 19- ja teine 26kohaline. Bussid olid nii moodsad, et neis oli isegi klaasseintega ruum suitsetajatele.

Autobussi Tallinnast väljumisaeg oli seatud nii, et laevaga sadamasse jõudnud soomlased võisid kohe istuda Pärnu bussile. Sõitjate pagasi kohaletoimetamiseks pandi käima eraldi autod. Bussipileteid sai osta reisibüroost Pikal tänaval ja bussi väljumiskohast Inseneri tänavalt Grand Marina kõrvalt.

Igal äripäeval sõitev autobuss alustas mai algul. Pärnust väljus buss kell 5.30 ja Tallinnast kell 17.30. Tallinna ja Helsingi vahel kurseeriva auriku Suomi pileteid võis broneerida juba Pärnus Siitani äris Rüütli 51.

Septembris bussi väljumisaegu muudeti ja sõidupileti hinda alandati viie kroonini. Halbade teeolude – need pikendasid sõiduaega viie-kuue tunnini – ja sõitjate vähesuse tõttu taheti lõpetada bussiliiklus Tallinna liinil 25. oktoobrist ning pöörduti vastava palvega maavalitsuse poole. Maavalitsus küsis oma Lääne- ja Harjumaa kolleegidelt infot teeolude kohta. Nood teatasid, et teed pole suvistest sugugi halvemad, ja meie maavalitsus ei andnudki liini sulgemiseks luba.

15. novembrist hakkas buss tegema kolm reisi nädalas: esmas-, kolma- ja laupäeval. Alles detsembris andis teedeministeerium loa teha paus teeolude paranemiseni.

1931. aastal alustati linnadevahelist reisijatevedu alandatud hindadega. Pilet maksis viis krooni, edasi-tagasisõit üheksa krooni. Bussi väljumisaegu ei muudetud ja ministeeriumi loal võidi soomlasi tuua ja viia laevadele Tallinnas peatumata.

15. oktoobrist mindi üle eelmisel aastal praktiseeritud kolmele reisile nädalas. 31. oktoobril murdus bussil sealpool Märjamaad esitelg ja see hilines Tallinna neli tundi.

1931. aasta lõpul arutati Pärnu-Tallinna bussiliiklust teedeministeeriumi liikluskomisjonis ja jõuti otsusele, et liin tuleb 1932. aastal sulgeda, sest on paralleelne rongiga. Raudteevalitsus kavatses muretseda omale uued mootorsõidukid ja konkurendi kõrvaldada. Teedeministeeriumist teatati omakorda linnavalitsusele, et 1932. aastaks enam bussiliini luba ei anta.

Pärnu linnavalitsusele ja pärnakatele selline asi ei meeldinud, sest bussid olid siia toonud suurel hulgal suvitajaid otse laevadelt, laskmata neil kusagil mujal raha kulutada. Pealegi oli raudtee sõiduplaan Pärnule ebasoodne, sest rong väljus alles kell 15. Linnavalitsus palus oma märgukirjas liiniluba kas või kolmeks kuuks, s.o 1. juunist 1. septembrini. Linnapea Kask käis selles asjas isiklikult teedeministri jutul. Viimasena mainitu lubaski oma otsust osaliselt muuta ja kaheks kuuks sõiduloa anda.

Igal äripäeval toimiv bussiühendus algas 4. juunil 1932 endistel väljumisaegadel. Piletihinda alandati 4.50 krooni peale. Tallinnas oli väljumiskohaks Vene turg. Liiniluba anti siiski kolmeks kuuks ja liiklus lõppes liinil 4. septembril.

Erakorralise reisi tegi Siitan ja Ko autobuss 11. septembril Tallinna näitusele ja edasi-tagasipilet maksis ainult viis krooni.

Pealinn tungib peale

Ilmselt lühiajalise liiniloa ja liini ebakindluse tõttu teatas Siitan 1933. aasta algul, et loobub üldse. Pealegi oli ta omale saanud Tallinna-Nõmme bussiliini.

Teedeministeerium jonnis endiselt, et Pärnu-Tallinna liin konkureerib raudteega ja tuleb sulgeda. Pärnu linnalt läks taas teele märgukiri ja liiniloa taotlus vähemalt kolmeks kuuks.

Märtsi algul selgus, et bussiliin on veel aastaks antud K. Siitan ja Ko-le. Seepeale sekkus Tallinna suur autobussifirma OÜ Mootor, et hoopis nemad tahavad seda liini omale, sest nad sõidavad niikuinii Tallinna ja Märjamaa vahet.

Teedeministeerium omakorda susserdas liiniloaga ja pani sellesse punkti, mis keelas inimesi peale võtta Pärnust Pärnu-Jaagupini ja Pääskülast Tallinnani ning vastupidi.

Pärnu-Tallinna vahel ühenduse pidamise õigus läkski pealinlastele, kes kohe alandasid ühe otsa hinna 3.50 kroonini. Liin alustas 1. juunil.

Igal äripäeval väljus autobuss Pärnust Grand Hotelli eest kell viis hommikul ja Tallinnast Vene turult kell viis õhtul. Juulis oli erakorraline bussiühendus igal pühapäeval väljumisega pealinnast hommikul kell seitse ja õhtul Pärnust kell üheksa. Pärast sõidu alustamist Grand Hotelli juurest sõitis buss läbi puuturult ning võttis sealtki soovijad peale. Liin töötas 15. septembrini.

1. juunil 1934 tõi Mootor Tallinna-Pärnu liinile mahukama autobussi. Rootsist ostetud alusraamile ja mootorile (25 hobujõudu) tehti Eestis pealisehitus. Bussis oli 42 iste- ja 15 seisukohta. Eriti kõva sõna oli raadio, mis sõitjatele oli suur meelelahutus. Kõik istmed oli kaetud plüüsiga.

Enne regulaarsõitude algust tuldi uut luksusbussi “aborigeenidele”, s.o pärnakatele näitama. Kaasa sõitsid teedeminister kindralmajor Otto Sternbeck, Tallinna linnapea abi Anton Uuesson, Mootori direktor ja eksminister August Kerem, Tallinna linna revisjonikomisjoni esimees Moorson, rida teedeministeeriumi kõrgeid ametnikke, ajalehtede toimetajaid, nagu Päevalehest Harald Tammer ja Jaan Taklaja. Külalistel olid kaasas daamid ja nii oli üle 30 istme hõivatud.

Kõigepealt tehti uue bussiga tiir peale linnale, seejärel istuti Mootori korraldatud lõunalauas Endla teatri restoranis, kuhu olid palutud linnavalitsusest Oskar Kask ja Martin Mardi, maavalitsust esindasid Jüri Marksoo ning Jüri Land. Seejärel tiirutati veel linnas ja sõideti Tallinna tagasi, võttes kaasa Pärnu lehemehi. Paljud pärnakad lasksid end meelitada Endla ette bussi imetlema.

Liinibussi väljumisaegu ega -kohti ei muudetud. Eelmüügist sai pileteid osta Krediitpanga Pärnu osakonnast Endlas kella 15ni. Mootori ja Pärnu linnavalitsuse palvel pikendas teedeminister liiniluba 15. septembrini. Sõitjaid oli juba nii palju, et ajuti võeti appi teine buss. Pikaajalisi suvitajaid tõid bussid Tallinnast Pärnusse üle 1000.

Bussiliiklus tiheneb

1935. aastal sai Mootor loa alustada Pärnusse sõitmist juba 15. maist. Sõiduplaanis muudatusi ei tehtud. Ainult südasuvel oli tung Pärnusse nii suur, et mõnel päeval oli käigus kolm bussi. Ühendus lõppes 15. septembril.

1936. aastal alustati 14. mail ja lõpetati tavapäraselt 15. septembril. Liinile toodi veel suurem, 47kohaline buss. Pärnust väljumine nihutati tavalisest kaks tundi hiljemaks ehk kella seitsmele hommikul. Edasi-tagasisõidu hinda alandati 6.25 kroonini.

1937. aastal alustati 21. mail. Pärnust väljus buss kell kuus hommikul. 26. maist oli algpeatus Rannahotelli juures vahepeatusega Grand Hotelli ees.

Mootori suure ja täislastis bussi all hakkas Pärnu ujuvsillal juhtuma viperusi. 2. juulil vajus sillaklapp raske koorma all niivõrd, et masina tagaosa jäi sillale kandma ja sõiduriist seisma. Sõitjad pagesid bussist ja klapp tõusis nii palju, et buss pääses liikuma.

1938. aastal sõideti 15. maist 15. septembrini. Pärnust väljumise aeg nihutati 5.40 peale, et oleks võimalik ümber istuda kell 9.30 Helsingisse väljuvale laevale. Edasi-tagasipilet kehtis kolm päeva.

1939. aastal sõideti 15. maist 15. septembrini. Piletite eelmüük viidi Lehe tänava kioskist kuurordibüroosse. Suvituse kõrghooajal rakendati lisabusse nii, et see muutus peaaegu alaliseks nähtuseks.

1940. aastal teatas linnavalitsus teedeministeeriumile, et kuna Kuressaare ja Haapsalu (Nõukogude baaside tõttu) enam kuurordina kõne alla ei tule, suureneb tallinlaste vool ja kõrghooajal peaks käigus olema kaks bussiliini. Soov rahuldati.

Buss alustas liinil küll 15. mail väljasõiduga Pärnust kell pool kuus hommikul, aga 15. juunist pandi käiku teinegi buss, mis väljus Tallinnast kell 14.30 ja Pärnust 19.30. Piletite eelmüük oli Eduard Raudsepa ajakirjanduse kontoris Kalevi (Rüütli) 32.

9. juulist kolis Pärnu-Tallinna busside väljumiskoht Grand Hotelli juurest Endla teatri ette. Seejärel pikendati kahe linna vahelist bussiühendust 15. oktoobrini. Buss väljus Pärnust kell 6.30 ja pileteid müüdi Singeri äris Kalevi (Rüütli) 36.

Uue riigikorraga hakkas Halinga vallavalitsus taotlema maavalitsuse kaudu, et Pärnu-Tallinna autobussiühendus muudetaks aastaringseks, sest selleta kulus Pärnu-Jaagupi elanikul Tallinnas käimiseks kolm päeva. Pealegi tegutses Tallinna-Märjamaa liin läbi aasta. Soovile reageeriti ilmselt positiivselt, sest 13. novembril vajus 37. kilomeetril libeda tee ja pehme teeperve tõttu kraavi Tallinna sõitev buss. Inimesed pääsesid vigastusteta ja toimetati edasi teise bussiga.

Kui Eestis alustati 1921. aastal regulaarse bussiühendusega, oli kogu riigi kohta 144 autot ja 57 mootorratast.

AUTOBUSSINDUSE PIONEERID PÄRNUMAAL

JÜRI LAURITS, sündinud 13.01.1876 Tõstamaa vallas. Oli kooliõpetaja Varblas ja Tõstamaal (1895–1908). Õppis Saksamaal mootoriasjandust ja konserveerimist. Oli konservitööstuse juhataja ja omanik (1909–1914), siis autoremonditöökoja omanik Tallinnas ja autojuhtide koolitaja 1919. aastani. Pärnus asutas koos sugulase J. Kööseliga (tuntud tõllassepp) masinaparanduse töökoja ja esindas Ford Motor Companyd 1926. aastani. 1922. aastast õpetas Pärnus välja autojuhte ja asutas selleks 1932 alalised kursused.

LEOPOLD MÜHLMANN, sündinud 13.07.1883 Pärnus. Õppis raua- ja puutööd (1900–1904). Töötas Riias, Peterburis, Waldhofi vabrikus ja raudteevabrikutes. Asutas Pärnus iseseisva lukksepa- ja sepatööstuse, hiljem veel puutööstuse koos mööblikauplusega. Pidas 1925–1933 Pärnus suurimat raua- ja koloniaalkaubamaja, kuid kriisiajal kaotas oma ärid. 1931 asutas raudvooditööstuse ja tõusis taas jalgadele.

JULIUS VAMBOLA (kuni 1903 Simpmann), sündinud 2.12.1876 Tallinnas. Lõpetas eksternina Peterburi õpetajate instituudi, Peterburi ülikooli õigusteaduskonna, õppis Müncheni ja Zürichi tehnikaülikoolis, Riia polütehnikumis, lõpetas Peterburi polütehnilise instituudi I järgu ehitusinsenerina. Oli 1914–1920 Soomes metsatööstur. 1920. aastast tegev Eestis metsatööstuses, oli raudtee-, maantee- ja sillaehituse suurettevõtja. Ehitas Pärnumaal raud- ja maanteid ning sildu. Harrastas tõstesporti, oli Peterburi Kalevi asutajaid ja esimees, paistis silma sõrmetugevusega, mittesuitsetaja, täiskarsklane. Suri 25.06.1949 Tallinnas.