Estonian Journal of Archaeology, 2010, 14, 1, 90.92
1955. aastal Otepää linnusel toimunud arheoloogiliste kaevamiste käigus avastati ühtekokku
26 münti (AI 40361). Tuginedes nende ajalisele kuuluvusele ja Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi (edaspidi AI) arheoloogiaarhiivis hoitavale leiuplaanile (AI f 4, n 117, s 114), on alust arvata, et konkreetsed vermingud on algselt moodustanud ühe ning sama leiukompleksi (rahakott või aardeke?).
AI numismaatilises kollektsioonis säilitatavad Otepää mündileiu mündid on paraku väga halvasti
säilinud, mistõttu nende detailsem määramine on sageli võimatu.
Enim kohtab Otepää leius Tartu piiskopkonna nn vaskseid penne (8 eksemplari), mida on traditsiooniliselt dateeritud piiskop Dietrich III Damerowi valitsemisaja (1379.1400) teise poolde. Samas on täiesti võimalik, et selliseid madalaproovilisi brakteaatpenne valmistati Tartus ka 15. sajandi kahel esimesel aastakümnel (Sarkkinen 2001, 227; Leimus 2005a, 194). Tartu müntidest saab kindlalt 14. sajandisse ajaldada üksnes ühe Dietrich III Damerowi artigi, mis vermiti sealses rahapajas 1395. aastal või ka veidi hiljem.2 Seevastu seitse äärmiselt halvasti säilinud Tartu piiskopkonna lübische.t võib dateerida pigem 15. sajandisse. Kuigi harrastusnumismaatik Gunnar Haljaku järgi valmistati esimene lübische-tüüp tõenäoliselt juba aastatel 1397.1399(?) (Haljak 2008, 27), seostab Eesti mündiuurija Ivar Leimus oma Tartu mündiajalugu käsitlevas kirjutises nende valmistamise alguse siiski alles piiskop Heinrich Wrangeli (1400.1410) ametiajaga (Leimus 2005a, 194).
Tegelikult on Tartu tollane mündiajalugu aga veel üsna ebaselge. Kuna linna keskaegne arhiiv viidi Ivan IV vägede poolt Liivi sõja ajal Moskvasse, kus see arvatavasti Kremli tulekahjus hävis, saab Tartu mündindust uurides toetuda üksnes materiaalsetele allikatele . müntidele ja mündiaaretele (Leimus 2005a, 189).
Kui kahe Otepää leiu mündi määramine on täiesti võimatu ja kolme puhul saab kindlaks teha
üksnes nende oletatava nimiväärtuse (lübische), on viit lübische.t võimalik seostada siiski ka
Tallinna rahapaja toodanguga (umbes 1390.1420). Viimaste hulgas on kogu kompleksi kõige
hilisem verming (AI 4036: 1401), mis on löödud Liivimaa Ordu poolt ajavahemikul 1406/7(?).1415
(vt Haljak 2008, tüüp 4, 27). Tuginedes viimati mainitud eksemplari määrangule, on ilmne, et
Otepää mündileid ei saanud jääda maapõue enne 1406. aastat.
Küsimusele, kui kaua Otepää leidu kuuluvad mündisordid käibel olid, pole praeguse uurimisseisu
juures veel võimalik ammendavat vastust anda. Kuigi aastatel 1422.1426 viidi Liivimaal läbi
rahareform (vt Tender 1937, 510.511), mille tõttu käibel olnud mündid3 kaotasid(?) kehtivuse, ja ajavahemikul 1363.1420 löödud artigite, seestlingite, lübische.te ning pennide käibimisaja teoreetilise ülempiiri võib seega määratleda võrdlemisi konkreetselt, kohtab käsitletava perioodi mündisorte üksikeksemplaridena isegi veel mõnes 16. sajandi teise ja kolmanda veerandi aardeleius. Enne rahareformi löödud müntide tegeliku käibimisaja kindlakstegemine on raskendatud peaasjalikult just 15. sajandi teise ja kolmanda veerandi aardeleidude minimaalse hulga tõttu (vt lähemalt Kiudsoo 2007, 16, 25). Kuna Otepää linnuselt 1955. aastal avastatud 26 mündi hulgas aga puuduvad rahareformijärgsel ajal löödud vermingud, siis on tõenäoline, et vähemalt leid ise on kokku pandud enne 1426. aastat.
4 Otepää mündileid (tpq 1406) pärineb Liivimaa keskaja aarderikkaimast perioodist (umbes 1390.
1420). Kui näiteks Kalasõjaga (1367.1371) seonduvad leiud on päevavalgele tulnud võrdlemisi
piiritletud, otseselt sõjategevuse all kannatanud territooriumilt, siis nüüd katavad aarete leiukohad kogu Liivimaa (vt Leimus 2005b, 81). Need ei saa seotud olla 1390. aastatel toimunud kodusõjaga (Tartu piiskop Dietrich III Damerow versus Liivimaa Ordu), kuna aktiivne sõjategevus toimus üksnes 1396. aastal ja juba 1397 reguleeriti suhted Danzigi lepinguga. Danzigi lepingule järgnes aga üsna rahulik periood (Leimus 2005b, 80). Milles võis siis peituda tollaste aarete maapõue jäämise põhjus?
Leimus (2005b, 81) on jõudnud järeldusele, et see oli tingitud sügavast keskaegsest depressioonist, mis kaasnes suure rahvastiku kaotusega. Depressiooniga on seostatav ka 15. sajandi esimese veerandi Liivimaal toimunud kuni kolmekordne hinnatõus (vt Leimus 2005c).
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti