www.epl.ee 09.02.2011
Andres Eilart, Aavo Kokk
Ajalehest koondatakse ajakirjanik. Vaene mees läheb linna peale luusima ja jääb munitsipaalpolitseile vahele, ta võetakse kinni ja nü-peldatakse Vabaduse platsil rahva ees läbi. Seejärel eskordivad munitsipaalpolitseinikud ta toimetusse tagasi. Tänapäeva jaoks üsna ebatavaline töötuse vastu võitlemise viis, kuid esimene tööturupoliitika just selline oli. 16. sajandi Inglismaal rakendati üsna tähelepanuväärset töötuse vastu võitlemise meetodit. 1530. aastal allkirjastas kuningas Henry VIII seaduse hulkurite kohtlemise kohta. Seesama Henry, kellel paavst ei lubanud naist vahetada ja kes seepeale katoliku kirikust lahku lõi ning kirikuasjad ja kiriku vara enda kätte ja juhtida võttis. Uue seaduse järgi viidi töötult ringi luusijad lähimasse linna, piitsutati seal rahva ees läbi ja kupatati tagasi sinna, kus nad olid sündinud või viimased kolm aastat elanud. Mõni aasta hiljem läksid nad Inglismaal veel karmimaks. Kes jäi esimene kord vahele, sai naha peale. Teisel korral lõigati ära parem kõrv ja kolmandal korral poodi üles. Ilmselt keerati vint siiski üle ja hukkamise asemele hakati otsima muid meetodeid. Vähemalt kolm päeva tööta olnu pidi pakkuma ennast tööle ükskõik kelle juurde ja leppima palgaga, mida talle pakuti. Kui teda keegi ei soovinud, siis pidi töötu olema nõus töötama ka vaid toidu ja joogi eest. Kui ka siis polnud edu, võis suvaline inimene kaheks aastaks saada töötu oma orjaks.
Töötud ja hulkurid
Seadusi muudeti kord karmimaks, kord leebemaks ja seda päris sageli. See näitab, et töötute ja hulkurite probleem oli valitsejatel kogu aeg jalus. Põhjusi oli mitmeid. Esmalt kasvas tol ajal Inglismaa rahvastik. Kuid veel olulisem oli asjaolu, et 1530-ndatel lammutas kuningas Henry vana sotsiaalhoolekande süsteemi. Kirikuvarade äravõtmine hõlmas ka kloostrite vara ja maad. Kuid just kloostrid olid hoolitsenud vaeste ja töötute eest. Nüüd pidid teemaga tegelema hakkama ilmalikud valitsejad, kes polnud selleks valmis. Inglismaa näide pole siin asjata toodud, just seal hakati esimest korda 16. sajandil ametlikes dokumentides rääkima töötusest kui probleemist, millega tuleb tegeleda. Teema muutus seda tõsisemaks, mida rohkem majandus arenes. Tänapäevase tähenduse sai tööpuudus 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses ehk umbes 200 aastat tagasi.
Tootmine hakkas koonduma vabrikutesse ja inimesed kolisid vabrikute juurde tööstuskeskustesse. Kõik oli kena, kuni äri kasvas ja masinad olid traditsioonilised. Kuid siis tulid aurumasinad ja muud riistad. Inimesi polnud enam nii palju vaja. Paljud jäid töötuks ja paljud hakkasid mässama. Samal ajal kui Napoleon Moskvasse marssis ja Liivimaa mees Barclay de Tolly Vene väed Pariisi viis, möllasid Inglismaal masinapurustajad. Töösturitele ja valitsejatele sai selgeks, et töötus on teema, millega tuleb tegeleda. Tänapäevased süsteemsed vahendid tööpuudusega võitlemiseks pärinevad 1870-ndatest, kui hakati looma sotsiaalkindlustussüsteeme. Tulid riiklikud pensionid ja abirahad. Esmalt Saksamaal ja siis ka mujal. Mitmel pool seati sisse kohustuslik töötuskindlustus, Inglismaal näiteks 1911. aastal.
Kõik see reaktsioonina marksistidele ja teistele sotsialistidele, kes olid veendunud, et kapitalism sureb nii või naa. Kapitalismi liidrid püüd-sid leida süsteemi, mis muudab turumajanduse sotsiaalseks. Esialgu oli eesmärk hoida masse vaos ning tagada töötutele, haigetele ja vanadele hädapärane elatis. Pärast Teist maailmasõda on aga seesuguste süs-teemide eesmärgiks saanud tagada ka tööturult lahkunud inimestele võimalikult samasugune elukvaliteet, nagu neil oli enne. Sotsiaalkindlustuse süsteemide uurijad on täheldanud, et nii suudetakse tagada, et umbes 10% elanikkonnast suudab vaesust vältida. Näiteks Soomes ja Rootsis oleks 1990-ndatel olnud ühe 2003. aastal avaldatud uuringu järgi vaeseid ühiskonnas ilma sotsiaalsüsteemita 13–15%, kuid oli 3–5%.
Emajõe kallastel
Pallases õppinud Andrus Johani on jäädvustanud ühe olulise hetke sel teekonnal. Aasta on 1933 ja kõikjal maailmas on massiliselt töötuid. Käes on suur majanduskriis. Enam-vähem kõik riigid rakendasid neid inimesi hädaabitöödeks. Kes ehitas maanteid, kes laiendas kaevandusi, kes korrastas linnu. Tartus võeti ette Emajõe kallaste kindlustamine. Kaldad tõsteti liiva ja mullaga kõrgemaks, jõe äärde rajati jalutusteed ja nende äärde istutati puud. Vajalik liiv saadi sealtsamast Tartust. Üks suuremaid kaevandusi oli nn Kalmistu kar-jäär Ülejõel Emajõe ääres Ujula tänava lõpus. Just seal on Andrus Johani vaadelnud liiva uuristavaid hädaabitöölisi. See väga andekas joonistaja – üks paremaid, kes Eestis kunagi elanud – sattus aga halvale teele. Käis 1934. aastal Nõukogude Liidus õppereisil ja sai kommunismipisiku külge. Aitas 1940. aastal Eestis Nõukogude võimu juurutada, astus 1941. aastal hävituspataljoni, sattus sakslaste kätte vangi ja lasti samal aastal maha.
Eestis on olnud tööpuudus taasiseseisvusajal üsna madal. Kuid äsjane karm majanduskriis kasvatas töötute armee 100 000 inimeseni. Valitsejad on ka nüüd püüdnud leevendust tuua häda-abitöödega, kuid märkimisväärse eduta. Oleme näinud reisisaatjaid ja pargivahte ning juba kõneldakse sellestki, et vabad käed palgata nõukogudeaegseid amortiseerunud tootmishooneid lammutama. Ent seni pole see andnud pikaajalist tööd ega ole eriti aidanud ka linnu korrastada. Sunnitud töö pole tõhus ega rahva seas populaarne. Ka Soomes kasvas tööpuudus pärast nende 1990-ndate alguse suurt majanduskriisi tohutult. Ja on senini jäänud üsna kõrgeks. Esiteks on Soomes olnud töötu abiraha nii suur, et paljud pole soovinudki sellest loobuda. Teiseks märkasid töötajaid koondanud ettevõtjad, et tegelikult polegi neil nii palju inimesi vaja kui varem. Eesti ettevõtjad on jõudnud sama tõdemuseni – saab hakkama ka väiksema arvu inimestega. Kiirelt ei kao suur tööpuudus Eestist kuhugi. Kuid mida siiski ette võtta? Vist pole muud teed, kui need inimesed uuesti kooli kutsuda. Tõsi, vaevalt et keegi suudab täpselt planeerida, milliseid uusi erialaseid oskusi tuleks nendele täiskasvanud inimestele anda. Kuid koolituse protsess iseenesest on juba oluline. Inimesed on teistega koos, saavad ideid ja on nii ka erksamad uusi töövõimalusi märkama.
Andres Eilart ja Aavo Kokk selgitavad Eesti ja maailma kunstiteoseid kasutades majanduse toimimist .
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti