August Sabbe radadel

www.kultuur.elu.ee 4/2005

Margit-Mariann Koppel

Eesti viimasest vabast mehest August Sabbest on kirjutatud palju artikleid. Tõik, et ta suutis külarahva abiga end üle kolmekümne aasta metsas varjata, räägib meie rahva kokkuhoidmisest. Sabbe siiani mõistatuslik surm Võhandu jõel on liikvele lükanud hulgaliselt legende. Täpset tõde, kas ta uputas end, uppus või uputati, ei tea keegi. Kuid 15. 08. 2003. aastal Sabbe radadel käies sai selgeks üks asi - julgeolekumeeste kalastusretk ei olnud juhus.

Metsavend August Sabbe radadele tuli mulle teejuhiks Henn Ahman kui paikkonna ja inimeste hea teadja ning tundja. Tema isa Harald Ahman oli KGB poolt saadetud sunniviisiliselt Paidrasse sealse veski asemele rajatud tööstuskombinaati juhtima ning võib üsna kindlalt arvata, et ka Sabbet püüdma. Henn Ahman ei teadnud midagi oma isa kaksikrollist. Küll aga rääkis ta meile, et KGB oli suunanud tema isa Paidrasse justkui karistuseks sugulase August Ahmani, kauaaegse Mäksa vallavanema ning Kaitseliidu Tartu maleva Võnnu malevkonna pealiku varjamise eest oma kodus Möksi veskis Ahja jõel. (See jutt "karistusest" oli mõeldud rahva seas levitamiseks ja seda rääkis Harald ka oma lastele.) Oli antud valida kahe koha vahel, teiseks oli mingi tellisetehas. Harald oli tunnistajaks, kui julgeolekumehed 28.09.1978 . aastal "suurt kala" püüdma läksid. Teine teejuht Sabbe radadel oli Mart Arold kui Harald Ahmani kaksikrolli teadja ning inimene, kes enese teadmata aastate eest August Sabbega juhuslikult kohtus.
Alustamegi oma retke Sabbe radadel Paidra järve kaldal, kus Mart Arold 1973. a enese teadmata ootamatult August Sabbega kohtus. Mart Arold meenutab: "Tulin oma kaugele sugulasele Harald Ahmanile külla ja tema hakkas mulle oma kodupaika näitama. See oli mul esimene kord ka tema pool käia. Kõndisime siin järve ääres ja mul oli fotoaparaat kaelas. Äkki tõusis mees järve ääres püsti ja Harald hakkas teda rahustama ning rääkis talle minust tohutu pikalt. Võib-olla polekski asi mulle meelde jäänud, kui see jutt minust poleks nii põhjendamatult pikk olnud. Kindlasti pingestas olukorda ka mul kaasasolnud fotoparaat. Käisime järve ääres tiiru ära ja kui me tagasi jõudsime, oli mees ikka samas kohas kala püüdmas. Ajasime taas juttu. Oli väga rahulik, filosoofiline vanamees. Ei osanud mina temast tookord mitte midagi arvata. Aga kui ajalehtedes hakkasid ilmuma Sabbe fotod, siis tundsin ta ära."

Saladuslik suitsuhais

Järve äärde viiva tee ääres väikeses pruunis majas, kus praegu poodi peetakse, elas Augusti sugulane Adeele Sabbe, keda kutsuti Teeleks. Henn Ahman mäletab, et kuigi Teele ise ei suitsetanud, oli tema pool tunda suitsuhaisu. Siis ei osanud sellele tähelepanu pöörata, sest ei võinud ju arvata, et August end nii lähedal varjab. Paidral aastatel 1953-1960 elanud möldri tütar Maia Käige on artiklis "Sabbe segati mängu, kus väljujaid polnud" (Postimees, 17.08.1998) samuti meenutanud, et Adeele käis sageli veski juures ja küsis Augusti järele. Kuid öösiti passis Teele oma talu väraval ja mitut inimest korraga sisse ei lasknud…

Palo talus

Edasi viis tee meid August Sabbe sünnikoju Palo tallu, mis asub tema kunagise töökoha Paidra veski vahetus naabruses. Talu oli, nagu vanasti öeldi - kahehobusekoht. Paidra veskisse tööle läks Sabbe 1945. aastal, sest talupidamine Vene ajal talle enam ei istunud. Meie sealkäigu ajal polnud talus kahjuks kedagi peale koerte. Tema sünnimajast olid alles vaid ristpalkidest seinad. Maja oli uste ja akendeta, laastukatus oli mädanenud ja sisse langenud ning ruumid olid prahti ja kola täis.
Selles väikeses madalas majas ta sündis Pindi kirikuraamatu järgi 19. augustil 1909. Tema isa oli Jaan Hindriku p Sabe ja ema Katri Sabe (sünd Nassar). Peres oli veel kaks poega ja tütar. Augusti kaks vanemat venda langesid Vabadussõjas. Ka õde on juba manalas. August õppis Tsolgo koolis ja elas kuni punavõimu tulekuni isatalus. Välimuselt oli ta kena ja väga tugev mees. Relvavend ja punkrikaaslane Ludvig Juks on tema iseloomustamiseks öelnud, et ta kaalus oma 130 kilo. August Sabbega koos Paidra veskis töötanud Eduard Krebetski sõnul oli August ka jutumees, kuid kalamees ta enne metsa minekut nii väga ei olnud. Ka metsavenna aastatel püsis Sabbe hea tervise juures. Ta sõitis jalgrattaga ringi, kandis korralikke riideid ja sooja pesu ning hammastel olid kullast kroonid.

Metsa minek

Esimest korda läks Sabbe metsa varjule 1941. a, hoidudes mobilisatsiooni eest Punaarmeesse. Teist korda varjas ta end metsas 1944. a, sest ka Saksa sõjaväkke ei soovinud ta minna. Kolmandat korda oli ta metsas 1944-1945, põhjuseks taas varjumine mobilisatsiooni eest Punaarmeesse. Just Punaarmee eest varjumist kasutas julgeolek ära Sabbe vastu, kui nad ta juulis 1949 arreteerisid ning pärast "töötlemist" agendinime all Jaan (venepäraselt Ivan) metsa sõpradest metsavendi ära andma saatsid. "Ei mina hakka tibladele kedagi ära andma," öelnud Sabbe ja jätnud pärast paari kohtumist Pakla sohu määratud kokkusaamistele minemata. Ta läks metsa ja temast sai nüüd päris metsavend. Metsas varjavatele sõpradele oli ta asjaloo, et teda taheti värvata, kohe ära rääkinud.
Tekib mõistagi küsimus, keda julgeolek jahtis? Agent Bogdanov oli juleolekule suvel 1949 teatanud, et Sabbe oli seotud metsavendade Jaan Rootsi ja Paul Randmaaga. Pärast värbamist saadeti Sabbe otsima Jaan Rootsi, Arnold Kakkot ja Paul Randmaad. See taktika, saata metsavendi tabama nö "oma mees", oli KGB poolt tavaline võte. Ka Sabbet üritati tema endiste punkrikaaslaste abil tabada, kuid ebaõnnestunult. Metsavennad Ludvig Juks ja Jaan Vigel keeldusid sellest, öeldes, et Sabbe võib nad tappa. Tundub, et agentide kalameheks maskeerimine ja selle abil Sabbe asukoha väljapeilimine oli Põlva miilitsaülema Hans Salmi idee, sest Sabbe punkrikaaslasele Elmar Kurvitsale (hüüdnimega Kure-Juhan) oli ta samuti teinud ettepaneku kalamehena Sabbet otsima minna. Mingeid andmeid julgeolek Elmar Kurvitsalt ei saanud.
Esimese talve veetis Sabbe metsas üksinda ja liitus siis Jaan Rootsi 10-mehelise salgaga. Kalju Aaropi täpsustuse kohaselt oli Rootsi hüüdnimi Orjol (kotkas - vene k), mitte Orion, nagu artiklitesse on ebatäpsete dokumentide põhjal ekslikult sattunud. Mihkel Kärmase artiklis "Viimane vaba mees" (Eesti Ekspress, 2. oktoober 1998) on juttu, kuidas enne Kuste hüüdnime all liikuva Sabbe liitumist olid selle rühma mehed tapnud kättemaksuks kolm kohaliku kolhoosiesimehe perekondset. Nõukogude aktivistist kolhoosiesimehe info põhjal olid varem hukatud Rootsi rühma liikmed Olaf ja Arnold Kakko. Artiklis oli neist tehtud vennad, tegelikult oli Olaf Arnoldi poeg.
Et Toropi talu peremehest Arnold Kakkost oli juttu ka sügisnumbris ilmunud Tõutsimäe loos, siis tänu Kalju Aaropile saame tuua asjasse selgust. Aja jooksul mälestused paratamatult tuhmuvad ning mängivad vingerpusse, ka erinevad sündmused võivad aja jooksul üheks sulanduda. Eha Piirisildki, kes meile Toropi talu peremehe saatusest jutustas, on kaks sündmust omavahel kogemata segi ajanud. Lugu aga oli Aaropi sõnul järgmine:
"Kolhoosiesimehe naine sattus metsavendade laagri peale ja rääkis sellest mehele, kes juhatas NKVD haarangulised metsavendade peale. Arnold Kakko langes 2.07.1950 Peraküla lähedal Mustasaare soos. Tema poeg Olaf langes 28.10.1950 Koolma küla metsas. Teine poeg Jakob tuli vist ise metsast välja.
Kättemaksuks panid metsavennad kolhoosiesimehe maja põlema, kuid reeturit ennast kodus ei olnud ning surma said tema naine ja poeg.
Kuid 27.10.1949 toimus rünnak Rootside punkrile, mis asus Meenikunnu soo ääres Veriora metsas. Surma sai Jaan Rootsi vend Martin ja raskelt haavata teine vend Harri. Harri Roots seoti jalgupidi hobuse rangiroomade külge, kus ta siis lohises peaga vastu maad ja kände, kuni verest tühjaks jooksis."

Metsas

Aastal 1951 kolis Jaan Rootsi salk Taevaskotta. Seal varjas Sabbe end koos kaaslastega 1954. aastani. Sabbe oli salga tagalameeskonnas, kelle ülesanne oli hoolitseda varustuse, moona ja eluaseme eest. Pärast Jaan Rootsi ning juhtivate liikmete langemist Ristipalol, kuhu nad reetliku metsniku Eduard Kasesalu (KGB agent Mänd) poolt meelitati metsamajandi palgaraha röövima, ning Taevaskoja punkri juhuslikku avastamist ühe laskurkorpuse mehe poolt, kelle jalg läbi punkri suitsuluugi vajus, hakkas Sabbe end üksi varjama. Oma viimases punkris Pärna talu taga varjas ta end paarkümmend aastat. Sabbe oli korduvalt rääkinud, et elusalt ta ennast kätte ei anna, kartes, et siis viiakse perekond minema ja samuti kannatavad teda abistanud inimesed.
Käies Sabbe radadel kohtasime Koolma külas Vambola Kautsi, kes juhtus Sabbet nägema küll jõe ääres, seenil ja marjul käies, küll jalgrattaga sõitmas. Sabbe varjas end ka Laugemetsa Akseli majas. Tal oli oma "leivategija" - Ella Parman, kelle pool ta ka varju sai. Meeta Vahtile (sünd Sabbe) oli August Sabbe lellepoeg ja Ella Parman lelletütar. Ka Meeta isa oli Palo talus sündinud. Meetale tehti samuti julgeoleku poolt ülesandeks metsavennad välja anda. Läbikäimise pärast metsavendadega tuli tal hiljem istuda Venemaal Arhangelskis vangilaagris. Arvata võib, et August Sabbe sai peavarju ka oma lelle Eduard Sabe pool. Tema maja üks tubadest oli tühi ja seal oli igasuguseid elektririistu. Majaperemees aga elektritöid ei tundnud… August Sabbe viibis ka oma lelle matustel ja aitas hauda kaevata Põlva surnuaeda.

Sabbe jaht

Paidra veskis käis palju inimesi, seal liikusid uudised. Seepärast pakkus see koht julgeolekule elavat huvi. Nii Paidra veski endisele omanikule Lüütsepale, kes ka metsavend oli, kui Eduard Krebetskile ja Harald Ahmanile oli antud ülesanne metsavendadest teatada. KGB käis pidevalt Paidra veskis ja Sabbe sünnikodus luusimas. Lüütsepa talu oli Henn Ahmani andmetel aga tšekistide tugibaas. Seal peeti pidusid, kasvatati neile sigu ning sealt käidi ka lõhkeainega kalal. "Seltsimehed" tegutsesid karistamatult. Eduard Krebetsk saadeti koguni Antslasse Sabbe pruudi Helmi Partsi poole ülesandega anda julgeolekule teada, kui Sabbe peaks sinna ilmuma. Helmi oli Koolma külast pärit ja metsavend Martin Partsi õde. KGB tahtis ka Krebetskit metsa saata metsavendi otsima, kuid ta keeldus sellest, öeldes: "Metsa ma ei lähe, laske maha või saatke Siberisse." Pärast seda teda enam ei kiusatud. Saatus aga tahtis, et Helmist sai hoopis Eduardi naine.
Krebetski arvates võis Sabbele saatuslikuks saada lugu jahipüssiga, mille salakütid temalt ära võtsid. Mees nimega Olev Raudsepp oli näinud, kuhu Sabbe püssi peitis. August Sabbe oli teinud Krebetski arvates rumaluse ja läinud Leevile püssi tagasi nõutama.
Kui Krebetsk Võrtsjärve äärest Paidrale tagasi tuli, oligi sinna sunniviisiliselt saadetud Harald Ahman, kes oma kodus Möksi veskis möldri ametit pidas. Seal oli ta varjanud oma sugulast August Ahmani, kes hiljem siiski tabati ja vangilaagrisse saadeti. Haraldi poeg Henn mäletab, kuidas veski juurde sõitsid tihti autod ja Krebetsk kurtis, et näe, jälle nad tulevad.

Uputas, uppus või uputati?

Küsides August Sabbe surma asjaolude kohta selgus, et enamus inimesi siiski usub, et ta ikka uputas end ise ära, et end mitte kätte anda. Sel kindlal arvamusel on nii Meeta Vaht, Eduard Krebetsk kui ka Kalju Aarop. Kuigi Henn Ahmani sõnul oli pärast Sabbe hukkumist liikvel ka jutte, et ta tapeti, sest teadis liiga palju. Selge on see, et tõde on Võhandu jõe voogudes. Sabbe kinni võtnud mehed Ervin Oras ja Neeme Taavel pole tahtnud rääkida tõtt ning on endiselt kindlad legendis, et olid puhkusel ning et kalaretk ja Sabbe tabamine oli juhuslik ettevõtmine. Henn Ahman aga mäletab isa jutu põhjal asja hoopis teistmoodi. Isa Haraldi jutu järgi olid need miilitsad Võhandu jõel pidevad "kalastajad". Kala siin ka oli. Tol aastal, mäletab Henn, oli haruldaselt suure sajuga sügis. 28. septembril tulid siia miilitsad, keda isa tundis ja kes kogu aeg siin "kalal käisid". Miilitsad võtsid isa käest paadi ja isa ütles neile, et mis te seda paati praegu jõkke lasete, ega nii suure veega kala ei saa. "Küll me sulle pärast räägime, mis kala me püüame," vastati isale ja miilitsad sõitsid jõge mööda alla. Pärast toodi teatud inimesed, kes temaga hästi läbi said, Sabbe laipa tuvastama.
Küsimus, kas Sabbe uppus (väsimusest, külmast veest, kukkus millegi vastu ja kaotas teadvuse), uputas end teadlikult või uputati, jääb. Teada on vaid see, et kaks miilitsat tulid jõest välja ning Sabbe jäi jõkke. Ta toodi kaldale, kuid elustamiskatsed ei aidanud. Tema laip viidi esmalt Leevi haiglast toodud autoga Põlvasse ja seejärel lahanguks Tartusse. Alles 20. oktoobril maeti ta Tartu Raadi kalmistule riigi rahade eest maha, sest sugulased ei julgenud talla matuseid korraldada. Väidetavalt ei olnud kehal vägivalla tunnuseid ega kuulijälgi. Sabbele kuulunud püstol, mis tol saatuslikul päeval teda alt vedas, jäädes selle haaramise käigus pükste külge kinni, on Võru muuseumis.
Kaitsepolitseiametis 7.10.1998 a Toivo Kameniku poolt koostatud kriminaalasja algatamisest keeldumise määruses (mille sisu iseenesest on vassimise tippnäide) on kirjas huvitav detail, mille põhjal võib väita, et jutt sellest, nagu poleks Sabbe tabamiseks operatsiooni kavandatud, on, vabandage väga, paljas bluff ja mõeldud lihtsameelsetele. Miks võib nii väita? Aga sellepärast, et Jaak Pihlau juhtus nägema Kesktelevisioonis venekeelset filmilõiku, milles näidati A. Sabbe kinnivõtmist jõe ääres, nagu oleks operatsiooni varjatult filmitud. Seda tõika toetab ENSV siseministeeriumi poliitkasvatustöö osakonna ülema asetäitja Jako Okki seletus, mille kohaselt ta saatis Põlvamaale NSV Liidu siseministeeriumi filmigrupi, kes tegi Sabbe tabamisest saate või filmi. Selles määruses on ka kirjas, et miilitsaülem Hans Salm oli oma kolleege hoiatanud, et nad võivad kohata Võhandu jõel sellist kahtlast isikut nagu August Sabbe. Salm soovitas miilitsatel ettevaatlik olla, sest Sabbe võis olla relvastatud. Loomulikult oli August Sabbe tabamine pärast nii paljusid ebaõnnestumisi Põlva Rajooni Julgeolekuosakonna ülema J. Aho jaoks tohutu töövõit. Ta käis isiklikult läbi kõik Põlva tähtsamad asutused ja kutsus surnud metsavenda vaatama.
Ent loo juures on veel üks põnev ja oluline detail ja nimelt see, kas Sabbe asukoha peilisid miilitsad kalamehi etendades tõesti ise välja või leidus siiski kuskil reetur. Meeta Vaht rääkis meile, et Sabbe andis ära mees nimega Hugo Olesk, kes hiljem ostis selle eest saadud juudaseeklite eest endale "Žiguli". Pärast poos ta end üles. Külarahvas hakkas küllap kättemaksuks reeturi perekonnale Oleski väimeest seepärast kutsuma Vana-Sabbeks ja talu Sabbe taluks.
Endised julgeolekutöötajad aga varjavad kiivalt oma saladusi edasi. Kaitsepolitseiamet E. Orase ja N. Taaveli tegevuses kuriteokoosseisu ei tuvastanud, sest väidetavalt polnud tegu tahtliku tapmisega ega kavandatud operatsiooniga. Sel põhjusel ei kvalifitseeru A. Sabbe surm inimsusevastaseks kuriteoks. Endine Põlva miilitsaülem, metsavendadele inimjahti korraldanud Hans Salm aga tegeleb "absoluutselt usaldusväärse ajaloolasena", keda ka austavalt "kirjameheks" nimetatakse, nüüd ise metsavendade uurimisega.