www.saartehaal.ee 12.07.2008
Kersti Kukk
Saaremaa naine kündmas. Foto “Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatust 2001–2002”
Alljärgnev kokkuvõte on tehtud Eesti Rahva Muuseumi teaduri Ellen Värvi samanimelisest uurimusest. Täielik tekst ilmus “Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatus 2001–2002”.
Saaremaad on nimetatud naiste kuningriigiks. Naiste õlul oli põllutöö ja talupidamine, samal ajal kui mehed olid ära merel või mandril tööl. /.../ Missugune see tubli Saare naine 100 –200 aastat tagasi välja nägi, kuidas ta riides käis? /.../
Kõige varasemad teated Saaremaal kantud rõivastuse kohta pärinevad 17. sajandi teisest poolest O. Sperlingilt, mida täiendab sajandi lõpust päinev F. Keussleri kirjeldus. Sealt saab teada, et Saaremaa tüdrukud kandsid lühikeseks lõigatud juukseid ja käisid paljapäi, ainult peapael juukseid ehtimas. /.../ Abielunaiste pea oli tavakohaselt kaetud.
Ellen Värv toob välja, et Sperlingi ajal kandsid saarlased ka kingi, mis muutusid Mandri-Eestis üldiseks enam kui sada aastat hiljem. Veel 18. sajandi lõpuski rõhutas A. W. Hupel, et nemad ei tarvita mitte viletsaid pastlaid, vaid kannavad saapaid ja kingi. A. W. Hupeli hinnangul oli saarlaste rõivastus mandri talurahva omast parem ja korralikum. Saare maanaised kandsid tol ajal juba kurrutatud seelikuid ja uutmoodi lühikest kampsunit. /.../
Rõivastuse arengule avaldavad mõju nii ühiskonna üldine ajaloolis-poliitiline areng ja majanduslik areng kui ka kultuurikontaktid. Saaremaa naiste riiete eripära kujunemist ja süvenemist soodustasid nii saareline asend, looduslike tingimuste erinevus kui ka sellest tulenev erinev majanduslaad. Meri ühtaegu eraldas, samas aga võimaldas kontaktide loomist naaberrahvastega nii Rootsi, Soome kui Kuramaa rannikuga.
Sealtkaudu jõudsid kohale moeuudised Euroopast, mida vastavalt oma maitsele ja võimalustele rakendati. Kindlasti avaldas oma mõju ka kohapealne rootsi asustus Sõrve poolsaarel ja Kihelkonna Rootsikülas.
Kõige selle tulemusena arenes rõivastus siin kiiremini ja, A. W. Hupelit korrates, nägi välja parem kui mandril. Kuid 19. sajandil areng aeglustus, sest kaubalis-rahalised suhted arenesid kehva põllumaaga Saaremaal aeglaselt. /.../
Töö- ja peoriided
Rõivastusele pühendas talurahvas, eriti naised, ka kõige raskematel aegadel kahtlemata väga palju hoolt. /.../ Kuna rõivase valmistamine nõudis palju tööd ja aega, siis hoiti neid väga. Kasutuselt jaotati need tööriieteks, vähem pidulikeks käimise riieteks ja pidulikeks seisuriieteks. Ilmekalt iseloomustab nende erinevust 1924. aastal Saaremaalt kirja pandud ütlus, et argipäeval pole muud kui mullanatuke, pühapäeval õitseb nagu roosililleke.
Töörõivad pidid olema vastupidavad ja mugavad, kihelkondlikud eripärad ei ilmnenud neis niiviisi kui pidurõivais. Soojal suveajal käisid ka Saare naised vana tava kohaselt särgiväel. /.../ Kui Mandri-Eestis pidi abielunaisel põll alati ees olema, siis Saaremaal kuulus see ennekõike pidurõivastusse. Põllutöödele, eelkõige kündma või vilja lõikama, ei tohtinud naine aga kunagi minna. Arvati, et põlleta abielunaine rikub põllu ära. /.../
Kuigi alates 17. sajandist on Saaremaal kingi kantud, olid need siiski kirikujalanõud. Tööd tehti suvisel ajal ennekõike paljajalu, ainult sukavarred säärt katmas. Alates sajandi keskpaigast hakati töö juures kandma riidest pättisid. /.../ Jahedamal ajal kandmiseks õmmeldi need villaste sukkade otsa. /.../ Sügisel ja kevadel porisel ajal pandi jalga puukingad. Käes olid sõrmedeta kindad.
Talupojarõivastuse pidulikkus väljendus materjali kvaliteedis, kaunistuste ja ehete rohkuses ning traditsiooniliselt väljakujunenud kohustuslike kostüümielementide kandmises. /.../ Kõige pidulikumat riietust kanti leeris, pulmas ja lauakirikus. /.../ Naiste pidurõivais ilmnesid selged paikkondlikud iseärasused, millest Saaremaal väga kindlalt kinni peeti. Võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred riietusid juba nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. /.../
Pidupäeva puhul panid Saare naised juba 19. sajandil argipäevasärgile peale lühikese, vaid seeliku värvli alla ulatuva särgipiha. /.../ Särgikaunistuses ilmnesid selged kihelkondlikud eripärad. /.../ Särkide kaunistamine oli enamasti talunaiste endi töö, kuid suuremat vilumist nõudvad pitsid, tikandid ja pilud lasti teha tasu eest. /.../
Naiste peamine pealisrõivas oli seelik. Vana tava kohaselt sai tütarlaps seeliku alles 14–15-aastaselt, mis tähistas ühtlasi üleminekut lapseeast neiuikka, sugulist küpsemist. 19. sajandi lõpu poole sellest kombest enam nii kindlalt kinni ei peetud. Köster K. Lemberg on 1920. aastal Mustjalast kirja pannud, et 6-e aastasele tehti pika kurdudega kuub selga. /.../
Saaremaal sai tüdruk oma esimese põlle leeriks, ja selleta ta enam kirikusse minna ei tohtinud. Ka abielunaine täiendas ja ilustas põllega eelkõige oma käigu- ja piduriietust. /.../
19. sajandi keskpaiku tegidki Saare naised vastavalt jõukusele oma põlled valdavalt hinnalisest ostumaterjalist – valgest kalingurist või õhukesest klaarriidest, trükimustrilisest sitsist – ning õmblesid neile värvilisi siidipaelu peale ja pitsi või narmaid alla äärde. /.../
Jahedal ajal pandi välja minnes kampsun selga ja vajadusel sellele pikk-kuub peale. /.../ Üleriided tehti villasest riidest – tüssist. /.../ Kuigi ülerõivaid peetakse üldiselt moemõjudele ja välislaenudele kergesti alluvaiks, ei tehtud siin mandril levinud uuemoelisi potisiniseid pikk-kuubi. 19. sajandi keskpaiku olid Saare naiste ülerõivad valdavalt lammaskarva pruunid või mustad ja Sõrve naistel jätkuvalt hallid. Küll aga kohtas neid mõjusid ja moemuutusi lõigetes. /.../ Uuemat moodi järgides tegid Saare naised kuued ümber piha hoidvad. /.../
Juba 18. sajandil kandsid Saare naised lühikesi persst-saati kampsuneid. /.../ Uut moodi kampsunit kanti kiutkuuega ja see tehti nagu uus liistikki seeside või nariga /.../
Külaühiskonna reeglid
Saare naise ehted olid mandri omadega võrreldes väiksemad ja tagasihoidlikumad. Seetõttu oli siin tavaks kanda särgi ees mitut sõlge korraga, millega ühtlasi oma rikkust näidati. Karjas pani jõukas naine korraga 6–7 sõlge rinda. /.../
Ida-Saaremaal olid veel 19. sajandi keskel moes lühikesed kaharad kõrvust saati lõigatud juuksed. Ainult rasedad naised ei tohtind lasta omi juukseid lõigata ega ka teistel lõigata. Pöidest pärit teate kohaselt hakati pikemaid juukseid kandma alles peale usuvahetusliikumist, kohati püsis vastav komme siiski peaaegu sajandi lõpuni. Lääne-Saaremaal peeti pidulikuks pikki juukseid lahtiselt õlgadel kanda, vaid teel minnes hoiti juukseid palmikus, kirikus tehti lahti. Sõrve naised aga seadsid oma juuksed seljale ühte patsi, millele nad laiad lindid otsa köitsid. /.../
Külaühiskonnas valitsesid oma kindlad väärtushinnangud ja rõivastumisreeglid. Riideese mitte ainult ei katnud, vaid andis tema kohta ka teavet. /.../ Piduliku rõivastusega näitas talunaine oma jõukust ja sotsiaalset seisundit külas. Rikkust väljendasid Saare naise aidas rippuvad rohked kurrutatud villased seelikud, hinnalistest ostumaterjalidest seelikute alläärde ja abudele kinnitatud ilustused, peenest poematerjalist põlled, mitu rätti kaelas ja palju sõlgi rinnas. /.../
Külaühiskonnas seostus õnne mõiste eelkõige materiaal
-se heaoluga. Noored neiud hoolitsesid väga oma rõivastuse eest, et pruudiotsingul noormeestele oma näpuosavust ja virkust näidata ning endale tulevast jõukat elu kindlustada. Saare neiut nägi väga tihti varrastega kudumas, nii teel kirikusse kui isegi veotööde juures põllul koorma kõrval käies või koorma otsas istudes. /.../
Rõivastumises valitsevad reeglid võimaldasid Saaremaal kohe ära tunda võõrsilt kositud naise, sest ta jäi surmani truuks oma kodukoha riietele. Naise peakatte või selle üksikelementide kaudu eristusid külas abielunaistest vallalised neiud, aga ka langenud tüdrukud. Neiud võisid käia paljapäi, ainult pael juukseid hoidmas. /.../
Andmed rõivastustraditsioonide, tavade ja reeglite kohta on üpris lünklikud ja tekitavad rohkem küsimusi, kui annavad vastuseid. Kuid rahvariided on siin tõesti ilusad (Martin Josep).
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti